EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
25. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Hüpoteeklaenulepingu vormistamisest tulenevad kulud – Ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse alusel tasutud summade tagastamine – Tagasinõudehagi aegumistähtaja arvestamise algus
Liidetud kohtuasjades C‑810/21–C‑813/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) 9. detsembri 2021. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 20. detsembril 2021, menetlustes
Caixabank SA, varem Bankia SA,
versus
WE,
XA (C‑810/21),
ja
Banco Bilbao Vizcaya Argentaria SA
versus
TB,
UK (C‑811/21),
ja
Banco Santander SA
versus
OG (C‑812/21),
ja
OK,
PI
versus
Banco Sabadell SA (C‑813/21),
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president O. Spineanu‑Matei, kohtunikud S. Rodin (ettekandja) ja L. S. Rossi,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Caixabank SA, esindaja: abogado J. Gutiérrez de Cabiedes Hidalgo de Caviedes,
– WE, XA, TB, UK, OG, OK ja PI, esindajad: procurador J. Fraile Mena ja abogado F. García Domínguez,
– Banco Bilbao Vizcaya Argentaria SA, esindajad: abogados J. M. Rodríguez Cárcamo ja A. M. Rodríguez Conde,
– Banco Santander SA, esindajad: abogados M. García‑Villarrubia Bernabé ja C. Vendrell Cervantes,
– Banco Sabadell SA, esindajad: abogados G. Serrano Fenollosa ja R. Vallina Hoset,
– Hispaania valitsus, esindajad: A. Ballesteros Panizo ja A. Pérez‑Zurita Gutiérrez,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Rocchitta,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja N. Ruiz García,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.
2 Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, milles kohtuasjas C‑810/21 on pooled ühelt poolt Caixabank SA, varem Bankia SA, ning teiselt poolt WE ja XA, kohtuasjas C‑811/21 ühelt poolt Banco Bilbao Vizcaya Argentaria SA ning teiselt poolt TB ja UK, kohtuasjas C‑812/21 Banco Santander SA ja OG ning kohtuasjas C‑813/21 ühelt poolt OK ja PI ning teiselt poolt Banco Sabadell SA, ning need puudutavad nende poolte vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingutes sisalduva ebaõiglase tingimuse tühiseks tunnistamise tagajärgi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 93/13 artikli 2 punktis b on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega.“
4 Direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]
5 Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
Hispaania õigus
Kataloonia tsiviilseadustik
6 30. detsembri 2002. aasta seaduse 29/2002, Kataloonia tsiviilseadustiku esimese seaduse (Ley 29/2002, primera Ley del Código Civil de Cataluña; BOE nr 32, 6.2.2003; edaspidi „Kataloonia tsiviilseadustik“), artiklis 121–20 on ette nähtud:
„Mis tahes tüüpi nõuded aeguvad kümne aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui isik on õiguse omandanud varem, kasutamise käigus, või kui käesolevas seadustikus või eriseadustes on sätestatud teisiti.“
7 Seadustiku artiklis 121–23 on sätestatud:
„Aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui nõudeõigusega isik saab pärast nõude tekkimist ja sissenõutavaks muutumist teada või võib mõistlikult olla teadlik asjaoludest, mis annavad alust nõuet esitada, ja isikust, kelle vastu saab nõuet esitada.“
8 Seadustiku artikkel 121–11 on sõnastatud järgmiselt:
„Aegumistähtaja katkemise põhjusteks on:
a) Kohtusse hagi esitamine, isegi kui see jäetakse rahuldamata menetlusvea tõttu.
b) Nõude suhtes vahekohtumenetluse algatamine.
c) Nõude esitamine kohtuväliselt.
d) Nõude tunnustamine või loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist sellise isiku poolt, kelle poole võib nõudega pöörduda aegumistähtaja jooksul.“
Tsiviilseadustik
9 Tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1303 on ette nähtud:
„Kohustuse tühisuse tuvastamise korral peavad lepingupooled vastastikku tagastama lepingu esemeks olevad asjad koos viljade ja hinna koos intressiga, välja arvatud järgmistes artiklites sätestatud juhtudel.“
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑810/21
10 WE ja XA sõlmisid 4. veebruaril 2004 hüpoteeklaenulepingu (edaspidi „kohtuasja C‑810/21 laenuleping“) Bankiaga, kes ühines 2021. aastal Caixabankiga.
11 Viimase arve lepingust tulenevate tasude eest, mis puudutas notari-, registreerimis- ja haldustasusid, tasusid WE ja XA 4. mail 2004.
12 WE ja XA esitasid 16. jaanuaril 2018 hagi, milles nad palusid tuvastada, et kohtuasja C‑810/21 laenulepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma kõik selle lepingu vormistamisest tulenevad kulud, on tühine.
13 Bankia vaidlustas nõude, väites, et tagasinõudehagi esitamise tähtaeg on möödas, kuna oli möödunud Kataloonia tsiviilseadustiku artiklis 121–20 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg.
14 Juzgado de Primera Instancia n° 50 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 50, Hispaania) lükkas 23. septembri 2020. aasta otsusega tagasi hagi aegumise vastuväite, mille oli esitanud Bankia, ning nõudis krediidiasutuselt välja kohtuasja C‑810/21 laenulepingu notari-, registreerimis- ja haldustasude eest makstud summa, 468,48 eurot. Bankia kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Audiencia Provincial de Barcelonasse (Barcelona provintsikohus, Hispaania).
Kohtuasi C‑811/21
15 TB ja UK sõlmisid 20. jaanuaril 2004 hüpoteeklaenulepingu (edaspidi „kohtuasja C‑811/21 laenuleping“) Banco Bilbao Vizcaya Argentariaga.
16 Viimase arve lepingust tulenevate tasude eest, mis puudutas notari-, registreerimis- ja haldustasusid, tasusid TB ja UK 15. märtsil 2004.
17 TB ja UK esitasid 16. jaanuaril 2018 hagi, milles nad palusid tuvastada, et kohtuasja C‑811/21 laenulepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma kõik selle lepingu vormistamisest tulenevad kulud, on tühine.
18 Banco Bilbao Vizcaya Argentaria vaidlustas nõude, väites, et tagasinõudehagi esitamise tähtaeg on möödas, kuna oli möödunud Kataloonia tsiviilseadustiku artiklis 121–20 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg.
19 Juzgado de Primera Instancia n° 50 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 50) lükkas 25. septembri 2020. aasta otsusega tagasi hagi aegumise vastuväite, mille oli esitanud Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, ning nõudis krediidiasutuselt välja kohtuasja C‑811/21 laenulepingu notari-, registreerimis- ja haldustasude eest makstud summa, 499,61 eurot. Banco Bilbao Vizcaya Argentaria kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Audiencia Provincial de Barcelonasse (Barcelona provintsikohus).
Kohtuasi C‑812/21
20 OG sõlmis 17. detsembril 2004 hüpoteeklaenulepingu (edaspidi „kohtuasja C‑812/21 laenuleping“) Banco Santanderiga.
21 Viimase arve lepingust tulenevate tasude eest, mis puudutas notari-, registreerimis- ja haldustasusid, tasus OG 18. märtsil 2005.
22 OG esitas 12. jaanuaril 2017 hagi, milles ta palus tuvastada, et kohtuasja C‑812/21 laenulepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma kõik selle lepingu vormistamisest tulenevad kulud, on tühine.
23 Banco Santander vaidlustas nõude, väites, et tagasinõudehagi esitamise tähtaeg on möödas, kuna oli möödunud Kataloonia tsiviilseadustiku artiklis 121–20 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg.
24 Juzgado de Primera Instancia n° 50 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 50) lükkas 25. septembri 2020. aasta otsusega tagasi hagi aegumise vastuväite, mille oli esitanud Banco Santander, ning nõudis krediidiasutuselt välja kohtuasja C‑812/21 laenulepingu notari-, registreerimis- ja haldustasude eest makstud summa, 589,60 eurot. Banco Santander kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Audiencia Provincial de Barcelonasse (Barcelona provintsikohus).
Kohtuasi C‑813/21
25 OK ja PI sõlmisid 14. juulil 2006 hüpoteeklaenulepingu (edaspidi „kohtuasja C‑813/21 laenuleping“) Banco Sabadelliga.
26 Viimase arve lepingust tulenevate tasude eest, mis puudutas notari-, registreerimis- ja haldustasusid, tasusid OK ja PI 4. oktoobril 2006.
27 Pärast seda, kui OK ja PI olid 15. novembril 2017 esitanud Banco Sabadelli vastu kohtuvälise nõude, millega krediidiasutus ei nõustunud, esitasid nad 15. detsembril 2017 hagi, milles nad palusid tuvastada, et kohtuasja C‑813/21 laenulepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma kõik selle lepingu vormistamisest tulenevad kulud, on tühine.
28 Banco Sabadell vaidlustas nõude, väites, et tagasinõudehagi esitamise tähtaeg on möödas, kuna oli möödunud Kataloonia tsiviilseadustiku artiklis 121–20 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg.
29 Juzgado de Primera Instancia n° 50 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 50) nõustus 11. jaanuari 2021. aasta otsusega Banco Sabadelli esitatud tagastamisnõude aegumisel põhineva vastuväitega. OK ja PI kaebasid selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Audiencia Provincial de Barcelonasse (Barcelona provintsikohus).
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus liidetud kohtuasjades C‑810/21–C‑813/21 viitab Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt võib tagasinõudehagi esitamise suhtes kohaldada aegumistähtaega, tingimusel et selle tähtaja kulgemise algus ja kestus ei muuda tarbija õiguse kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.
31 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kontrollimaks, kas aegumistähtaeg on tõhususe põhimõttega kooskõlas, tuleb arvesse võtta kahte parameetrit, nimelt aegumistähtaja kestust ja selle tähtaja algust.
32 Sellega seoses märgib nimetatud kohus, et Kataloonia autonoomsel provintsil on oma õigusnormid, mis teatud osas erinevad Hispaania õigusnormidest, ning et Kataloonia tsiviilseadustikus on sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, mis on kaks korda pikem kui Hispaania tsiviilseadustikus võlaõiguslikele hagidele ette nähtud aegumistähtaeg.
33 Sellega seoses leiab ta, et käesoleval juhul ei riku põhikohtuasjades kõne all olev kümneaastane aegumistähtaeg tõhususe põhimõtet, kuna see tähtaeg on piisav selleks, et tarbijal oleks võimalik ette valmistada tõhus õiguskaitsevahend ja see esitada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi riigisisese õiguse õige tõlgendamise suhtes seoses selle tähtaja kulgema hakkamise alguse kindlaksmääramisega, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab võimaldama tarbijal ebaõiglase tingimuse olemasolust teada saada ning seejärel selle tingimuse tühisuse tuvastamiseks hagi esitada.
34 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et erinevalt lepingutingimustest, mida Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus analüüsida tema menetluses olevates kohtuasjades, lakkab selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjades, millega jäetakse kõik hüpoteeklaenulepingu vormistamisest tulenevad kulud laenuvõtja kanda, toimet avaldamast siis, kui tarbija on tasunud nende kuludega seotud viimase arve. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et käesoleval juhul ei saa kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt kolmeaastane tähtaeg alates alusetu rikastumise kuupäevast muudab direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks. Ta leiab sellega seoses, et taoline kohtupraktika põhineb asjaolul, et aegumistähtaeg võib hakata kulgema isegi juba enne seda, kui kõik maksed on tehtud.
35 Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tarbija teadlikkus lepingutingimuse ebaõiglusest peab piirduma üksnes ebaõigluse tingivate faktiliste asjaoludega või hõlmab see ka nende asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist. Nimetatud kohus leiab, et kui see teadlikkus peab piirduma üksnes faktiliste asjaoludega, võib viimase arve tasumise kuupäev olla hetk, millest alates hakkab aegumistähtaeg kulgema, teades, et käesoleval juhul on põhikohtuasjades kõne all olev lepingutingimus lakanud toimet avaldamast kõnealuse tasumisega.
36 Kuigi tõhususe põhimõtte järgimine nõuab, et tarbija saaks neid faktilisi asjaolusid õiguslikult kvalifitseerida, on siiski veel vaja, et selleks tehtaks kindlaks teave, mis peab keskmisele tarbijale kättesaadav olema. Sellega seoses tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul pärast Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika kirjeldamist küsimus, kas liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktika võib anda Hispaania tarbijale võimaluse olla õiguslikus plaanis täiesti teadlik lepingutingimuse ebaõiglusest.
37 Viimaseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas lepingutingimuse ebaõiglusest peab olema teadlik enne riigisiseste õigusnormide kohaselt aegumistähtaja kulgema hakkamist või enne tähtaja möödumist. Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et erinevalt Hispaania tsiviilseadustikus ette nähtud viieaastasest aegumistähtajast on Kataloonia tsiviilseadustiku territoriaalses kohaldamisalas aegumistähtaeg kümme aastat, ja teiseks, et riigisiseses õigussüsteemis on hagi esitamine eelistatud, kuna lihtsalt kohtuväline nõue on tähtaja katkemise põhjus ja sellest alates hakkab kogu tähtaeg uuesti kulgema.
38 Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas hagi puhul, mille eesmärk on panna maksma ebaõiglase lepingutingimuse – mille kohaselt peab laenusaaja tasuma kõik lepingu vormistamisest tulenevad kulud – tühisuse tuvastamisest tulenev tagasitäitmisnõue, on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1 kooskõlas kehtestada hagi esitamise aegumistähtajaks kümme aastat alates sellest, kui lepingutingimus lakkab toimet avaldamast viimase makse tasumisega, ehk hetkest, mil tarbija saab teada [tingimuse] ebaõigluse tingivatest asjaoludest, või on vajalik, et tarbija omaks täiendavat teavet asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni kohta?
b) Kui teadlikkus asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni kohta on vajalik, siis kas aegumistähtaja arvestuse alguseks peab olema olemas lepingutingimuse tühisuse küsimuses väljakujunenud kohtupraktika või võib liikmesriigi kohus võtta arvesse muid asjaolusid?
2. Kui tagasinõudehagi esitamiseks on pikk, kümneaastane aegumistähtaeg, siis millisel hetkel peab tarbija olema teadlik ebaõiglasest lepingutingimusest ja talle direktiivist [93/13] tulenevatest õigustest; kas enne aegumistähtaja kulgema hakkamist või enne tähtaja möödumist?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
39 Kõigepealt tuleb märkida, et esimene eelotsuse küsimus koosneb kahest osast ning selle küsimuse teisele osale tuleb vastata ainult juhul, kui küsimuse esimesele osale tuleb vastata eitavalt.
40 Lisaks tuleb teist eelotsuse küsimust analüüsida koos esimese küsimuse esimese osaga.
Esimese küsimuse esimene osa ja teine küsimus
41 Esimese küsimuse esimese osaga ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt juhul, kui tühiseks on tunnistatud ebaõiglane lepingutingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma lepingu vormistamisest tulenevad kulud, kehtib selliste kulude tagasinõudehagi suhtes kümneaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema hetkest, mil see tingimus lakkab toimet avaldamast viimase makse tasumisega, ilma et selles suhtes oleks asjakohane, et tarbija on teadlik kõnealuse tingimuse ebaõigluse tingivate asjaolude õiguslikust kvalifikatsioonist, ning kui vastus on jaatav, siis kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et see teadlikkus peaks olema tekkinud kas enne aegumistähtaja kulgema hakkamist või enne tähtaja möödumist.
42 Olgu meenutatud, et kui vastavas valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb menetlusnormid, mis reguleerivad nende kohtuasjade läbivaatamist, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt sätestada iga liikmesriigi sisemises õiguskorras, kuid seda siiski tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ning et need ei muuda liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Mis puudutab tuginemist aegumistähtajale eesmärgiga vaidlustada tarbija nõue saada tagasi direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste lepingutingimuste kohaselt alusetult tasutud summad, siis piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad küll ette, et müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahelises lepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamise hagi ei aegu, ent sätestavad siiski aegumistähtaja hagile, mille eesmärk on panna maksma selle tuvastamise tagajärjed, mis puudutavad tagastusnõuet, tingimusel et on järgitud võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Seega tuleb järeldada, et tuginemine aegumistähtajale eesmärgiga vaidlustada tagastusnõudeid, mille tarbijad on esitanud direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitseks, ei ole iseenesest tõhususe põhimõttega vastuolus, kui selle kohaldamine ei muuda selle direktiiviga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 40).
45 Mis puudutab eriti tõhususe põhimõtet, siis tuleb märkida, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi erinevates riigisisestes ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine (8. septembri 2022. aasta kohtuotsus D.B.P. jt (välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaen), C‑80/21–C‑82/21, EU:C:2022:646, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Mis puudutab põhikohtuasjades kõne all oleva aegumistähtaja iseloomulike tunnuste analüüsimist, siis on Euroopa Kohus täpsustanud, et see analüüs peab puudutama asjaomase tähtaja kestust ja selle kohaldamise korda, sealhulgas tähtaja kulgema hakkamiseks valitud tingimust (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Siinkohal olgu märgitud, et selleks, et aegumistähtaega peetaks tõhususe põhimõttega kooskõlas olevaks, peab see olema sisuliselt piisav, et tarbija saaks tõhusa õiguskaitsevahendi ette valmistada ja seda kasutada, et kaitsta talle direktiivist 93/13 tulenevaid õigusi, tehes seda eelkõige tagastamisnõuete vormis, mis tuginevad lepingutingimuse ebaõiglasele laadile (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Aegumistähtaja alguse kohta olgu seega märgitud, et see tähtaeg saab tõhususe põhimõttega kooskõlas olla ainult siis, kui tarbijal on olnud võimalus oma õigustest teada saada enne, kui see tähtaeg hakkab kulgema või möödub (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Käesoleval juhul nähtub aga Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjades kohaldatavate riigisiseste menetlusnormide tõlgendamine kohtupraktikas – sõltumata asjaolust, et nendes on ette nähtud, et tarbija poolt hüpoteeklaenulepingutega seotud kulude alusetute maksete tagasinõudehagi esitamiseks ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui tarbija saab teada sellise lepingutingimuse ebaõigluse tingivatest asjaoludest, mille alusel need maksed tehti – ei nõua, et lisaks sellele, et tarbija oleks teadlik nendest asjaoludest, oleks ta teadlik ka nende õiguslikust kvalifikatsioonist, mis tähendab, et tarbija on samuti teadlik oma direktiivist 93/13 tulenevatest õigustest.
50 Selleks, et aegumistähtaja kohaldamise kord oleks tõhususe põhimõttega kooskõlas, ei piisa siiski sellest, kui asjaomases korras on ette nähtud, et tarbija peab olema teadlik lepingutingimuse ebaõiglust tingivatest asjaoludest, ilma et pöörataks tähelepanu esiteks tarbija teadlikkusele oma õigustest, mis tulenevad direktiivist 93/13, ning teiseks asjaolule, et tal on piisavalt aega, et ta saaks tõhusalt ette valmistada ja esitada nõude oma õiguste kaitseks.
51 Sellest järeldub, et niisugune aegumistähtaeg nagu põhikohtuasjades kõne all olevate hüpoteegitasude tagasinõudehagi aegumistähtaeg ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega, kuna selle kohaldamise kord ei võta arvesse neid kahte viimast asjaolu.
52 Mis puudutab küsimust, kas tarbija peab olema teadlik lepingutingimuse ebaõiglusest ja direktiivist 93/13 tulenevatest õigustest enne, kui tagasinõudehagi aegumistähtaeg hakkab kulgema, või enne selle möödumist, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 48 mainitud tingimus, mille kohaselt võib aegumistähtaeg olla tõhususe põhimõttega kooskõlas üksnes siis, kui tarbijal on olnud võimalus oma õigustest teada saada enne, kui see tähtaeg hakkab kulgema või möödub, on Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud selleks, et juhtumipõhiselt kontrollida, kas konkreetne aegumistähtaeg, millele lisandub asjaomases riigisiseses õiguses kindlaks määratud kohaldamise kord, on kooskõlas tõhususe põhimõttega.
53 Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45–47, võtab Euroopa Kohus juhul, kui ta tõlgendab liidu õigust, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke juhiseid, võimaldamaks tal hinnata riigisisese menetlusnormi kooskõla tõhususe põhimõttega, arvesse kõiki riigisisese õiguskorra asjakohaseid elemente, mille see kohus on talle esitanud, mitte ainult õigusnormi, mis puudutab üht kõnealuse aegumistähtaja aspekti eraldi vaadelduna.
54 Seega võib juhtuda, et riigisisese õigusnormiga, mille kohaselt ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema enne, kui tarbija saab teada lepingutingimuse ebaõiglusest ja direktiivist 93/13 tulenevatest õigustest, ning mis näib a priori olevat tõhususe põhimõttega kooskõlas, on siiski seda põhimõtet rikutud, kui selle tähtaja kestus ei ole sisuliselt piisav, et võimaldada tarbijal valmistada ette ja esitada tõhus õiguskaitsevahend, et kaitsta oma sellest direktiivist tulenevaid õigusi.
55 Eeltoodut arvestades tuleb esimese küsimuse esimesele osale ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt juhul, kui tühiseks on tunnistatud ebaõiglane lepingutingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma lepingu vormistamisest tulenevad kulud, kehtib selliste kulude tagasinõudehagi suhtes kümneaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema hetkest, mil see tingimus lakkab toimet avaldamast viimase makse tasumisega, ilma et selles suhtes peetaks asjakohaseks, et tarbija on teadlik nende asjaolude õiguslikust kvalifikatsioonist. Seda, kas aegumistähtaja kohaldamise kord on nende sätetega kooskõlas, tuleb hinnata seda korda tervikuna arvesse võttes.
Esimese küsimuse teine osa
56 Esimese küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt selleks, et määrata kindlaks, millal hakkab kulgema aegumistähtaeg, millest alates tarbija esitab ebaõiglase lepingutingimuse alusel alusetult makstud summade tagasinõudehagi, võib sarnaste tingimuste tühisust käsitleva väljakujunenud liikmesriigi kohtupraktika olemasolu pidada selliseks, mis tõendab, et täidetud on tingimus, mille kohaselt peab asjaomane tarbija olema teadlik kõnealuse lepingutingimuse ebaõiglusest ja sellest tulenevatest õiguslikest tagajärgedest.
57 Sellega seoses olgu esimesena meenutatud, et direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt väljatöötatud tüüptingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
58 Teisena on müüja või teenuse osutaja eelisolukorras tema käsutuses oleva teabe taseme suhtes jätkuvalt ka pärast lepingu sõlmimist. Kui liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikas on tuvastatud, et teatud tüüptingimused on ebaõiglased, võib nimelt samuti eeldada, et pangad on sellest teadlikud ja tegutsevad sellele vastavalt (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus CAJASUR Banco, C‑35/22, EU:C:2023:569, punkt 32).
59 Seevastu ei saa eeldada, et tarbija teavitamise tase, mis on madalam müüja või teenuste osutaja omast, hõlmab teadmisi liikmesriigi tarbijaõigust käsitlevast kohtupraktikast, kuigi see kohtupraktika on hästi välja kujunenud.
60 Sellega seoses olgu meenutatud, et direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b sõnastusest nähtub, et direktiivi antud kaitse sõltub füüsilise isiku toimimise eesmärkidest, milleks on eesmärgid, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega. Kui aga müüjalt või teenuse osutajalt võib nõuda, et nad hoiavad ennast kursis õiguslike aspektidega, mis on seotud nende tingimustega, mida nad oma tavapärase majandustegevuse käigus tarbijatega sõlmitud lepingutesse oma algatusel lisavad, eelkõige arvestades nende tingimustega seotud liikmesriigi kohtupraktikat, siis sama suhtumist ei saa oodata tarbijatelt, kuna nad sõlmivad sellist tingimust sisaldava lepingu aeg-ajalt või isegi haruharva.
61 Eeltoodut arvestades tuleb esimese küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt selleks, et määrata kindlaks, millal hakkab kulgema aegumistähtaeg, millest alates tarbija esitab ebaõiglase lepingutingimuse alusel alusetult makstud summade tagasinõudehagi, võib sarnaste tingimuste tühisust käsitleva väljakujunenud liikmesriigi kohtupraktika olemasolu pidada selliseks, mis tõendab, et täidetud on tingimus, mille kohaselt peab asjaomane tarbija olema teadlik kõnealuse lepingutingimuse ebaõiglusest ja sellest tulenevatest õiguslikest tagajärgedest.
Kohtukulud
62 Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõhususe põhimõtet arvestades
tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt juhul, kui tühiseks on tunnistatud ebaõiglane lepingutingimus, mille kohaselt peab laenusaaja tasuma lepingu vormistamisest tulenevad kulud, kehtib selliste kulude tagasinõudehagi suhtes kümneaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema hetkest, mil see tingimus lakkab toimet avaldamast viimase makse tasumisega, ilma et selles suhtes peetaks asjakohaseks, et tarbija on teadlik nende asjaolude õiguslikust kvalifikatsioonist. Seda, kas aegumistähtaja kohaldamise kord on nende sätetega kooskõlas, tuleb hinnata seda korda tervikuna arvesse võttes.
2. Direktiivi 93/13
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus kohtupraktikas, mille kohaselt selleks, et määrata kindlaks, millal hakkab kulgema aegumistähtaeg, millest alates tarbija esitab ebaõiglase lepingutingimuse alusel alusetult makstud summade tagasinõudehagi, võib sarnaste tingimuste tühisust käsitleva väljakujunenud liikmesriigi kohtupraktika olemasolu pidada selliseks, mis tõendab, et täidetud on tingimus, mille kohaselt peab asjaomane tarbija olema teadlik kõnealuse lepingutingimuse ebaõiglusest ja sellest tulenevatest õiguslikest tagajärgedest.
Allkirjad