Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 25. jaanuaril 2024(1)
Liidetud kohtuasjad C‑160/22 P ja C‑161/22 P ning kohtuasi C‑597/22 P
Euroopa Komisjon
versus
HB
Apellatsioonkaebus – Teenuste riigihankelepingud – Eeskirjade eiramine hankelepingu sõlmimise menetluses – Juba makstud summade tagasinõudmise otsused, mis on tehtud pärast lepingu allkirjastamist – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Liidu kohtu pädevus – Nõutud summade tagasinõudmiseks tehtud täitmisele pööratavad otsused – Euroopa Komisjoni pädevus teha neid täitmisele pööratavaid otsuseid
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu toimimise leping
B. Liidu finantshuvide kaitse määrus
C. Liidu finantsmäärused
1. 2002. aasta finantsmäärus
2. 2018. aasta finantsmäärus
III. Apellatsioonkaebuste taust
A. Liidetud kohtuasjad C160/22 P ja C161/22 P
1. CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused
a) CARDSi tagasinõudmisotsus
b) TACISe tagasinõudmisotsus
2. Kohtuotsused T795/19 ja T796/19
B. Kohtuasi C597/22 P
1. Täitmisele pööratavad CARDSi ja TACISe otsused
2. Kohtuotsus T408/21
IV. Apellatsioonimenetlus ja poolte nõuded
A. Liidetud kohtuasjad C160/22 P ja C161/22 P
B. Kohtuasi C597/22 P
V. Õiguslik hinnang
A. Kohtuasjad C160/22 P ja C161/22 P
1. Apellatsioonkaebuste vastuvõetavus
2. CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste peale esitatud hagide läbivaatamise pädevus
a) Vaidlusalune Üldkohtu arutluskäik
b) Komisjoni argumentatsioonile antud hinnang
1) CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused lepingulises kontekstis vastu võetud aktide peale esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse tingimuste seisukohast
2) Komisjoni CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused ning komisjoni topeltroll lepingutega seotud asjades
3. Ettepanek kohtuasjade C160/22 P ja C161/22 P kohta
B. Kohtuasi C597/22 P
C. Vahejäreldus
VI. Kohtukulud
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Kui Euroopa Liidu lepingupartner on pannud hankelepingu sõlmimise menetluses toime eeskirjade eiramise, mis ilmneb alles pärast lepingu allkirjastamist, võib Euroopa Komisjon teha selle lepingupartneri suhtes lepingu alusel makstud summade tagasinõudmise otsuse. Kas selline otsus kuulub selle läbivaatamiseks kohtualluvuse kindlaksmääramisel lepingulisesse või lepinguvälisesse raamistikku?
2. Teisisõnu, kas selline tagasinõudmisotsus kuulub lepingujärgse kohtu – olenevalt juhtumist liikmesriigi või liidu kohtu pädevusse sõltuvalt sellest, kas lepingus on sätestatud vahekohtuklausel ELTL artikli 272 tähenduses, või on vastupidi akt, mida saab vaidlustada ainult liidu kohtus ELTL artikli 263 tähenduses tühistamishagiga?
3. See on küsimus, millele peab Euroopa Kohus kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P vastama. Selle vastusega tehakse kindlaks, kas Üldkohus kvalifitseeris kõnealused tagasinõudmisotsused õigesti lepinguliseks ja loobus oma pädevusest Belgia kohtu kasuks, mis on lepingujärgne kohus, või oleks ta pidanud hoopis end tunnistama pädevaks lahendama hagisid, mis on nende otsuste peale esitas komisjoni lepingupartner.
4. Vastus, mille Euroopa Kohus sellele küsimusele annab, määrab seejärel vastuse küsimusele, mis on esitatud kohtuasjas C‑597/22 P. See puudutab küsimust, kas komisjon võis vaidlusaluste tagasinõudmisotsustega nõutud summade sissenõudmiseks vastu võtta täitmisele pööratavaid otsuseid ELTL artikli 299 tähenduses.
5. Kooskõlas sellega, et Üldkohus kvalifitseeris need otsused lepinguliseks, vastas ta sellele küsimusele eitavalt. Nimelt kohtuotsuse ADR Center vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus ADR“)(2) kohaselt ei saa komisjon teha täitmisele pööratavat otsust selliste lepinguliste suhete raames, mis ei sisalda vahekohtuklauslit, mille kohaselt on vahekohtuks liidu kohus.
6. Seega sõltub see, kas kohtuasjas C‑597/22 P kõne all olevate täitmisele pööratavate otsuste tühistamine Üldkohtu poolt on põhjendatud, tema poolt kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P käsitletavate tagasinõudmisotsuste kohta tehtud järelduste põhjendatusest.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu toimimise leping
7. ELTL artiklites 272, 274 ja 299 on sätestatud:
Artikkel 272
„Euroopa Liidu Kohtu pädevusse kuulub otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel.“
Artikkel 274
„Kui pädevus ei ole aluslepingutega antud Euroopa Liidu Kohtule, ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on liit, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks.“
Artikkel 299
„Nõukogu, komisjoni või Euroopa Keskpanga õigusaktid, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, saab pöörata täitmisele.
Täitmist reguleerivad selles riigis kehtivad tsiviilkohtumenetluse normid, mille territooriumil täitmine aset leiab. Korralduse otsuse täitmise tagamise kohta ilma muude formaalsusteta peale otsuse autentsuse tõestamise lisab otsusele riigi ametiasutus, kelle iga liikmesriigi valitsus selleks otstarbeks määrab ning komisjonile ja Euroopa Liidu Kohtule teatavaks teeb.
Kui need formaalsused on asjasse puutuva poole avalduse põhjal lõpetatud, võib nimetatud pool taotleda täitmist kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, saates küsimuse otse pädevale asutusele.
Täitmist võib peatada ainult kohtu otsusega. Asjasse puutuva riigi kohtute pädevusse kuuluvad siiski kaebused täitmise ebaõige viisi kohta.“
B. Liidu finantshuvide kaitse määrus
8. Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (edaspidi „finantshuvide kaitse määrus“)(3) artiklid 1 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.
2. „Eeskirjade eiramine“ tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.
Artikkel 4
1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:
– kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad,
– saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena.
2. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.
3. Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.
4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.“
C. Liidu finantsmäärused
1. 2002. aasta finantsmäärus
9. Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(4), nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006(5) muudetud redaktsioonis (edaspidi „2002. aasta finantsmäärus“) artiklis 103 oli sätestatud:
„Kui selgub, et pakkumismenetluses on esinenud olulisi vigu, rikkumisi või pettusi, peatavad institutsioonid menetluse ja võivad võtta mis tahes vajalikke meetmeid, sealhulgas menetluse tühistada.
Kui pärast lepingu sõlmimist selgub, et pakkumismenetluses on esinenud olulised vead, rikkumised või pettused, siis olenevalt etapist, kuhu menetlus jõudnud on, võivad institutsioonid kas hoiduda lepingu sõlmimisest või peatada lepingu täitmine või vajadusel lõpetada lepingu.
Kui sellistes vigades, rikkumistes või pettuses on süüdi töövõtja, võivad institutsioonid olenevalt vigade, rikkumiste või pettuse raskusest lisaks sellele keelduda maksmisest, nõuda tagasi juba makstud summad või lõpetada kõik selle töövõtjaga sõlmitud lepingud.“
2. 2018. aasta finantsmäärus
10. Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (edaspidi „2018. aasta finantsmäärus“)(6) artiklis 98 on sätestatud menetlus liidul saadaolevate summade ja õiguse nõuda võlgnikult võla tasumist kindlaks määramiseks.
11. 2018. aasta finantsmääruse artikli 100 „Sissenõudmiste kinnitamine“ lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud:
„Liidu institutsioon võib ELi toimimise lepingu artikli 299 tähenduses täitmisele pööratava otsusega ametlikult määrata saada olevana kindlaks summasid, mis on saada muudelt isikutelt kui liikmesriikidelt.“
12. Selle määruse artiklis 131 „Peatamine, lõpetamine ja vähendamine“ on muu hulgas sätestatud:
„1. Kui väljavalimismenetluse käigus on esinenud õigusnormide eiramist või pettust, peatab vastutav eelarvevahendite käsutaja menetluse ja võib võtta mis tahes vajalikke meetmeid, sealhulgas menetluse tühistada. […]
2. Kui pärast väljavalimist selgub, et väljavalimismenetluses on esinenud õigusnormide eiramist või pettust, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja:
a) keelduda võtta juriidilist kohustust või tühistada auhinna andmise;
b) peatada maksed;
c) peatada juriidilise kohustuse täitmise;
d) kui see on asjakohane, lõpetada juriidilise kohustuse tervikuna või ühe või mitme vahendite saaja suhtes.
3. Vastutav eelarvevahendite käsutaja võib peatada maksed või juriidilise kohustuse täitmise, kui:
a) juriidilise kohustuse täitmisel on esinenud õigusnormide eiramist, pettust või kohustuste rikkumist;
b) on vaja kontrollida, kas oletatav õigusnormide eiramine, pettus või kohustuste rikkumine on tõepoolest toimunud;
c) õigusnormide eiramine, pettus või kohustuste rikkumine seab kahtluse alla liidu vahendeid artikli 62 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt haldava isiku või üksuse sisekontrollisüsteemide usaldusväärsuse või tulemuslikkuse või raamatupidamisarvestuse aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse.
Kui esimese lõigu punktis b osutatud oletatav õigusnormide eiramine, pettus või kohustuste täitmata jätmine ei leia kinnitust, jätkatakse täitmist või makseid niipea kui võimalik.
Vastutav eelarvevahendite käsutaja võib lõpetada juriidilise kohustuse tervikuna või ühe või mitme vahendite saaja suhtes esimese lõigu punktides a ja c osutatud juhtudel.
4. Lisaks lõigetes 2 või 3 nimetatud meetmetele võib vastutav eelarvevahendite käsutaja vähendada toetust, auhinda, rahalist toetust käsitleva lepingu kohast rahalist toetust või lepingukohast maksumust proportsionaalselt õigusnormide eiramise, pettuse või kohustuste täitmata jätmise raskusega, sealhulgas juhul, kui asjaomased meetmed on jäänud võtmata või neid on võetud halvasti, osaliselt või hilinemisega.
[…]“.
III. Apellatsioonkaebuste taust
13. Käesolevad kohtuasjad puudutavad kahte lepingut, mille sõlmis liit apellant HBga: CARDSi leping ja TACISe leping. Nende lepingute täitmise käigus avastati, et apellant on hankemenetluse käigus eiranud eeskirju.
14. Nende avastatud asjaolude tõttu võttis komisjon vastu lepingute raames makstud summade sissenõudmise otsused, mille kohta on tehtud Üldkohtu 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsused HB vs. komisjon (T‑795/19, edaspidi „kohtuotsus T‑795/19“, EU:T:2021:917) ja HB vs. komisjon (T‑796/19, edaspidi „kohtuotsus T‑796/19“, EU:T:2021:918), mille peale on esitatud apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P. Seejärel võttis komisjon nõutud summade sissenõudmiseks vastu täitmisele pööratavad otsused, mille kohta tegi Üldkohus 6. juuli 2022. aasta kohtuotsuse HB vs. komisjon (T‑408/21, edaspidi „kohtuotsus T‑408/21“, EU:T:2022:418), mis on vaidlustatud apellatsioonkaebusega kohtuasjas C‑597/22 P.
15. Igaks juhuks võib märkida, et Euroopa Kohtus on pooleli veel teisi kohtuasju, mis puudutavad samuti CARDSi ja TACISe lepinguid(7).
A. Liidetud kohtuasjad C‑160/22 P ja C‑161/22 P
1. CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused
a) CARDSi tagasinõudmisotsus
16. Vaidluse taust kohtuasjas C‑160/22 P on esitatud eelkõige kohtuotsuse T‑795/19 punktides 1–29 ja komisjoni 15. oktoobri 2019. aasta otsuse C(2019) 7319 (final), millega anti korraldus vähendada hanke CARDS/2008/166‑429 raames makstavat summat ja nõuda sisse alusetult väljamakstud summad (edaspidi „CARDSi tagasinõudmisotsus“), põhjendustes ning selle võib kokku võtta järgmiselt:
17. Liit, keda esindas Euroopa Ülesehitusamet (EAR), kuulutas 24. oktoobril 2007 välja hankemenetluse viitenumbriga EuropeAid/125037/D/SER/YU, et sõlmida teenusleping tehnilise abi teenuste osutamiseks kõrgemale kohtunõukogule Serbias. Hange oli osa ühenduse rekonstruktsiooni-, arengu- ja stabilisatsiooniabi programmist (CARDS), mille eesmärk oli anda Kagu-Euroopa riikidele abi nende osalemiseks liiduga stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis.
18. Hankemenetluses CARDS/2008/166‑429 (edaspidi „CARDSi hange“) tunnistati 10. juunil 2008 edukaks pakkujate ühendus, mida juhtis apellant HB. Vastav leping nr 06SER01/05/004 (edaspidi „CARDSi leping“) sõlmiti 30. juulil 2008 maksimaalses väärtuses 1 999 125 eurot.
19. CARDSi lepingus oli muu hulgas ette nähtud, et lepingule kohaldatakse liidu õigust, mida vajaduse korral täiendab Belgia õigus (eritingimuste artikkel 9.1), et kõik selle lepinguga seotud vaidlused kuuluvad Brüsseli (Belgia) kohtute ainupädevusse (eritingimuste artikkel 11), et kui liidu lepingupartner paneb hankemenetluses toime eksimuse, eeskirjade eiramise või pettuse, võib liit keelduda tasumisele kuuluvate maksete tegemisest või juba tasutud summad proportsionaalselt vigade, eeskirjade eiramiste või pettuste tõsidusega tagasi nõuda (üldtingimuste artiklid 35.1 ja 35.2) ning et liit võib lepingu lõpetada real juhtudel, eelkõige juhul, kui teine lepingupool on süüdi ametialaste käitumisreeglite raskes rikkumises (üldtingimuste artikli 36.1 punkt g).
20. Pärast EARi töö lõpetamist 2008. aasta detsembris anti CARD-leping üle liidu delegatsioonile Serbias (edaspidi „delegatsioon Serbias“).
21. CARDSi lepingu täitmine peatati 31. märtsil 2010 pärast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimist ja analüüsiaruannet, milles toodi välja tõsised eeskirjade eiramised ja võimalikud korruptsioonijuhtumid, mis leidsid aset hankemenetluse ajal.
22. Pärast OLAFi uurimise lõpparuannet ja seejärel täiendava analüüsi aruannet teavitas Serbia delegatsioon apellanti oma kavatsusest CARDSi leping lõpetada. Ta märkis 8. mai 2015. aasta kirjas muu hulgas, et selle lepingu puhul tuleb lugeda, et eeskirjade eiramine toimus algusest peale seoses vastava hankelepingu sõlmimisega, ning et komisjon nõuab kõik väljamakstud summad tagasi. Serbia delegatsioon kinnitas 9. oktoobri 2015. aasta kirjas oma otsust leping lõpetada.
23. Komisjon võttis 15. oktoobril 2019 vastu CARDSi tagasinõudmisotsuse. Selles otsuses oli viidatud muu hulgas 2002. aasta finantsmääruse artiklile 103, 2018. aasta finantsmääruse artiklitele 131 ja 98 ning finantshuvide kaitse määruse artiklile 4, ning selle resolutsioon oli sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Piiratud hankemenetluse viitenumbriga EuropeAid/125037/D/SER/YU puhul on eiratud eeskirju [2002. aasta finantsmääruse] artikli 103 ja [2018. aasta finantsmääruse] artikli 131 tähenduses.
Nimetatud eeskirjade eiramise eest vastutab pakkujate ühendus, mida juhib [apellant], kes allkirjastas hankemenetluse tulemusena sõlmitud [CARDSi hanke] lepingu.
Artikkel 2
[CARDSi] hankelepingu maksumust vähendatakse 1 199 125,00 eurolt 0 (null) eurole.
Artikkel 3
Kõik selle [CARDSi] hankelepingu raames tehtud maksed summas 1 197 055,86 eurot loetakse alusetult makstuks ja nõutakse tagasi.
Artikkel 4
Naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadi peadirektor esitab artiklis 3 nimetatud summa osas [apellandile] sissenõudekorralduse.
Käesolev otsus ja sellele lisatud võlateade on adresseeritud [apellandile]. Käesolevat otsust kohaldatakse alates hetkest, mil [apellant] on selle kätte saanud.
Artikkel 5
[ELTL] artikli 263 kohaselt võib käesoleva otsuse peale esitada kahe kuu jooksul tühistamishagi Euroopa Liidu Kohtule.“
b) TACISe tagasinõudmisotsus
24. Vaidluse taust kohtuasjas C‑161/22 P on esitatud eelkõige kohtuotsuse T‑796/19 punktides 1–24 ja komisjoni 15. oktoobri 2019. aasta otsuse C(2019) 7318 (final), millega anti korraldus vähendada hankelepingu TACIS/2006/101‑510 summat ja nõuda sisse alusetult väljamakstud summad (edaspidi „TACISe tagasinõudmisotsus“), põhjendustes ning selle võib kokku võtta järgmiselt:
25. Liit, keda esindas delegatsioon Ukrainas (edaspidi „delegatsioon Ukrainas“), kuulutas 25. jaanuaril 2006 välja hankemenetluse viitenumbriga EuropeAid/122038/C/SV/UA, et sõlmida teenuste hankeleping Ukraina ametiasutustele Ukraina õigusaktide ühtlustamiseks liidu õigusega tehnilise abi andmiseks. See hange oli osa Sõltumatute Riikide Ühendusele antava tehnilise abi programmist (TACIS), mille eesmärk oli soodustada üleminekut turumajandusele ning tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid partnerriikides Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias.
26. Hankeleping TACIS/2006/101-510 (edaspidi „TACISehange“) sõlmiti 17. juunil 2006 apellant HB juhitud pakkujate ühendusega. Vastav leping nr 2006/101‑510 (edaspidi „TACISe leping“) sõlmiti 17. juulil 2006 maksimaalses väärtuses 4 410 000 eurot.
27. TACISe lepingus oli muu hulgas ette nähtud, et kõiki selles lepingus käsitlemata küsimusi reguleerib Belgia õigus (eritingimuste artikkel 9.1), et kõik sellega seotud vaidlused kuuluvad Brüsseli kohtute ainupädevusse (eritingimuste artikkel 11), et kui liidu lepingupartner on hankemenetluses toime pannud eksimuse, eeskirjade eiramise või pettuse, võib liit keelduda tasumisele kuuluvate maksete tegemisest või juba tasutud summad proportsionaalselt vigade, eeskirjade eiramiste või pettuste tõsidusega tagasi nõuda (üldtingimuste artiklid 35.3 ja 35.4), ning et liit võib lepingu üles öelda real juhtudel, eelkõige juhul, kui teine lepingupool on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu (üldtingimuste artikli 36.3 punkt g).
28. TACISe lepingu täitmine ja maksed peatati 16. juulil 2009 pärast OLAFi uurimist ja analüüsiaruannet, mis näitasid, et hankemenetluse ajal esines tõsiseid eeskirjade eiramisi ja võimalikke korruptsioonijuhtumeid. OLAFi järeldused tehti muu hulgas teatavaks ka Belgia õigusasutustele.
29. OLAF kinnitas oma 19. aprilli 2010. aasta uurimise lõpparuandes tõsiste eeskirjade eiramiste ja võimalike korruptsioonijuhtumite olemasolu. OLAF soovitas Ukraina delegatsioonil TACISe leping lõpetada ja alusetult väljamakstud summad tagasi nõuda.
30. Ukraina delegatsioon teavitas 20. aprillil 2012 apellanti oma kavatsusest lõpetada TACISe lepingu täitmise peatamine esiteks põhjusel, et Belgia ametiasutuste kohtulik uurimine kestab edasi, ja teiseks seetõttu, et seda lepingut võib pidada täidetuks.
31. Ukraina delegatsioon teatas 19. märtsil 2013 apellandile, et TACISe lepingu võib lugeda täidetuks pärast lõpparuande heakskiitmist, lõpparve tasumist ja pangagarantii tagasimaksmist.
32. Ukraina delegatsioon teatas 24. mail 2018 apellandile oma kavatsusest kõik TACISe hanke raames väljamakstud summad ehk 4 241 507 eurot tagasi nõuda.
33. Komisjon võttis 15. oktoobril 2019 vastu TACISe tagasinõudmisotsuse. Selles otsuses oli muu hulgas viidatud 2002. aasta finantsmääruse artiklile 103, 2018. aasta finantsmääruse artiklitele 131 ja 98 ning finantshuvide kaitse määruse artiklile 4, ning selle resolutsioon oli sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Piiratud hankemenetluse viitenumbriga EuropeAid/122038/C/SV/UA puhul on eiratud eeskirju [2002. aasta finantsmääruse] artikli 103 ja [2018. aasta finantsmääruse] artikli 131 tähenduses.
Nimetatud eeskirjade eiramise eest vastutab pakkujate ühendus, mida juhib [apellant], kes allkirjastas hankemenetluse tulemusena sõlmitud [TACISe hanke] lepingu.
Artikkel 2
[TACIS] hankelepingu maksumust vähendatakse 4 410 000,00 eurolt 0 (null) eurole.
Artikkel 3
Kõik selle hankelepingu raames tehtud maksed summas 4 241 507,00 eurot loetakse alusetult makstuks ja nõutakse tagasi.
Artikkel 4
Naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadi peadirektor esitab artiklis 3 nimetatud summa osas [apellandile] sissenõudekorralduse.
Käesolev otsus ja sellele lisatud võlateade on adresseeritud [apellandile]. Käesolevat otsust kohaldatakse alates kuupäevast, mil [apellant] on selle kätte saanud.
Artikkel 5
[ELTL] artikli 263 kohaselt võib käesoleva otsuse peale esitada kahe kuu jooksul tühistamishagi Euroopa Liidu Kohtule.“
2. Kohtuotsused T‑795/19 ja T‑796/19
34. Üldkohtu menetlusi ja hilisemaid arenguid on kirjeldatud kohtuotsuse T‑795/19 punktides 30–51 ja kohtuotsuse T‑796/19 punktides 25–46 ning need võib kokku võtta järgmiselt.
35. Apellant esitas 19. novembril 2019 esitatud dokumentidega hagid CARDSi tagasinõudmisotsuste (kohtuasi T‑795/19) ja TACISe tagasinõudmisotsuse peale (kohtuasi T‑796/19). Nende hagidega palus ta Üldkohtul muu hulgas need otsused tühistada ja mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis. Komisjon omakorda palus Üldkohtul muu hulgas jätta tühistamisnõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja jätta kahju hüvitamise nõuded vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
36. Apellant esitas 7. veebruaril 2020 liidu vastu, keda esindas komisjon, Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) hagi, milles palus sisuliselt tuvastada, et liidul ei ole õigust määrata nimetatud hankelepingu maksumuse vähendamist nullini, ja otsustada CARDSi hanke osas, et liidul ei ole õigust lepingut lõpetada. Teise võimalusena palus ta mõista liidult välja kahjuhüvitis, mis on võrdne TACISe ja CARDSi hankelepingute kogusummaga.
37. Tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) tegi 19. veebruaril 2021 otsuse, milles ta leidis, et tal on vajalik pädevus apellandi poolt liidu vastu esitatud hagi läbivaatamiseks nii TACISe kui ka CARDSi hanke osas, otsustades samas peatada sisulise menetluse kuni kohtuasjades T‑795/19 ja T‑796/19 menetlust lõpetava(te) kohtuotsus(t)e tegemiseni.
38. Kohtuotsustega T‑795/19 ja T‑796/19 jättis Üldkohus esiteks talle esitatud kaks hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles nendega paluti CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused tühistada, ning põhjendamatuse tõttu osas, milles nendega taotleti liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist. Teiseks mõistis ta kodukorra artikli 135 lõike 2 alusel kohtukulud välja komisjonilt. Selle sätte kohaselt võib ta mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka kohtumenetluse võitnud poolelt, kui see on poole käitumise tõttu õigustatud, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui see pool on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult. Üldkohus leidis, et käesoleval juhul oli komisjon CARDSi ja TACISe otsuste artikli 5 sõnastusega soodustanud vaidluse tekkimist.
B. Kohtuasi C‑597/22 P
1. Täitmisele pööratavad CARDSi ja TACISe otsused
39. Komisjon võttis 5. mail 2021 vastu otsuse C(2021) 3340 (final) apellandilt CARDSi hankelepingu alusel 1 197 055,86 euro suuruse võlanõude sissenõudmiseks (edaspidi „täitmisele pööratav CARDSi otsus“), ning otsuse C(2021) 3339 (final) apellandilt TACISe hankelepingu alusel 4 241 507 euro suuruse võla sissenõudmiseks (edaspidi „täitmisele pööratav TACISe otsus“). Nende artikli 5 sõnastuse kohaselt on need kaks otsust täitmisele pööratavad ELTL artikli 299 alusel.
2. Kohtuotsus T‑408/21
40. Apellant esitas 9. juulil 2021 Üldkohtule hagi, milles palus eelkõige tühistada täitmisele pööratavad CARDSi ja TACISe otsused ja mis registreeriti numbriga T‑408/21.
41. Üldkohus tühistas need otsused kohtuotsusega T‑408/21 sisuliselt põhjendusel, et kuna CARDSi ja TACISe lepingud ei sisalda vahekohtuklauslit, ei ole komisjonil pädevust võtta vastu täitmisele pööratavaid otsuseid ELTL artikli 299 alusel.
IV. Apellatsioonimenetlus ja poolte nõuded
A. Liidetud kohtuasjad C‑160/22 P ja C‑161/22 P
42. Komisjon esitas 7. märtsil 2022 esitatud dokumentidega kohtuotsuste T‑795/19 ja T‑796/19 peale apellatsioonkaebused, mis registreeriti numbrite C‑160/22 P ja C‑161/22 P all.
43. Euroopa Kohtu presidendi 11. mai 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑160/22 P ja C‑161/22 P kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.
44. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada kohtuotsused T‑795/19 ja T‑796/19 osas, milles nendega jäetakse apellandi tühistamishagid CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste peale vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (resolutsioonide punkt 1) ja mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud välja komisjonilt (resolutsioonide punkt 3);
– saata kohtuasjad tagasi Üldkohtule tühistamishagide kohta sisulise otsuse tegemiseks ning kohtukulude üle otsustamiseks ning
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
45. Apellant palub Euroopa Kohtul:
– jätta komisjoni apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
B. Kohtuasi C‑597/22 P
46. Komisjon esitas 16. septembril 2022 esitatud dokumendiga kohtuotsuse T‑408/21 peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑597/22 P.
47. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada kohtuotsus T‑408/21 osas, milles täitmisele pööratavad CARDSi ja TACISe otsused tühistati;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule tühistamishagi suhtes sisulise otsuse tegemiseks ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
48. Apellant palub Euroopa Kohtul:
– jätta komisjoni apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
49. Poolte kohtukõned ja vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära kolme apellatsioonkaebuse ühisel kohtuistungil, mis toimus 27. septembril 2023.
V. Õiguslik hinnang
50. Nagu sissejuhatuses märgitud, sõltub kohtuasja C‑597/22 P (B) lahendamine lahendusest, mis võetakse vastu kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P. Seetõttu tuleb neid viimati nimetatuid analüüsida esimesena (A).
A. Kohtuasjad C‑160/22 P ja C‑161/22 P
51. Enne nende kohtuasjade sisulist käsitlemist küsimuses, kas CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused kuuluvad tõepoolest lepingulisse raamistikku ja kuuluvad seejärel lepingujärgse kohtu pädevusse (2), tuleb analüüsida komisjoni apellatsioonkaebuste vastuvõetavust, mille apellant on vaidlustanud (1).
1. Apellatsioonkaebuste vastuvõetavus
52. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt võib otsuse edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud.
53. Apellandi sõnul ei ole komisjon käesolevas asjas kohtuvaidlust kaotanud osas, mis puudutab apellandi poolt Üldkohtule CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste peale esitatud tühistamisnõudeid, kuna Üldkohus jättis need nõuded rahuldamata. Asjaolu, et need hagid jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, selle asemel et need põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, nagu nõudis komisjon, ei tähenda apellandi sõnul, et komisjon on kohtuvaidluse kaotanud.
54. Lisaks leiab apellant, et komisjonil puudub põhjendatud huvi osas, milles ta põhjendab oma apellatsioonkaebust vajadusega kaitsta liidu finantshuve. Need argumendid eiravad nimelt EL toimimise lepingus ette nähtud pädevuse jaotust ning asjaolu, et liikmesriigi kohus kui liidu sõlmitud lepingu kohus kaitseb liidu finantshuve samavõrra kui liidu kohus.
55. See asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja lahendada küsimust, kas komisjon kui eesõigusega apellant peab tõendama põhjendatud huvi olemasolu, kui ta esitab apellatsioonkaebuse sellistes vaidlustes nagu käesolevas asjas. Samuti ei ole vaja analüüsida argumente, mille apellant esitas komisjoni põhjendatud huvi vaidlustamiseks ja mis on minu arvates apellatsioonkaebuste põhjendatuse analüüsimise küsimus, st küsimus, kas liidu kohus on pädev esimeses kohtuastmes esitatud hagisid läbi vaatama, mitte apellatsioonkaebuste vastuvõetavuse küsimus.
56. Piisab, kui tõdeda, et vastupidi apellandi arvamusele on komisjon esimeses kohtuastmes seoses CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste tühistamise nõuetega igal juhul kohtuasja kaotanud, mis tagab talle põhjendatud huvi esitada apellatsioonkaebus, et saavutada kohtuotsuste T‑795/19 ja T‑796/19 tühistamine.
57. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohus jättis need tühistamisnõuded rahuldamata, kuna ta leidis, et vaidlused on lepingulist laadi ja kuuluvad seega CARDSi ja TACISe lepingute klauslite alusel Belgia kohtu pädevusse, kes on lepingujärgne kohus(8). Lisaks esitas apellant mõju poolest samasugused nõuded, mis ta esitas Üldkohtule, ka sellele Belgia kohtule ning Belgia kohus tunnistas ennast pädevaks neid lahendama, peatades samas menetluse kuni käesolevates kohtuasjades menetlust lõpetavate otsuste tegemiseni(9).
58. Seega, nagu komisjon õigesti märgib, kahjustab teda asjaolu, et Üldkohus jättis apellandi esitatud CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste tühistamise nõuded läbi vaatamata põhjendamatuse asemel vastuvõetamatuse tõttu,, mistõttu võib apellatsioonkaebuse tulemuse talle kasu tuua(10). Nimelt, kui Üldkohus oleks need nõuded sisuliselt läbi vaadanud ja jätnud need rahuldamata põhjendamatuse tõttu, oleks vaidlused lõpetatud ja komisjoni väidete põhjendatus oleks tõendatud (tingimusel, et kohtuotsust võimaliku apellatsioonkaebuse raames kinnitatakse).
59. Järelikult, kuna komisjoni nõuded jäeti Üldkohtus rahuldamata osas, mis puudutab CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste tühistamise nõudeid, on kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P esitatud apellatsioonkaebused vastuvõetavad.
2. CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste peale esitatud hagide läbivaatamise pädevus
60. Komisjoni leiab, et kui Üldkohus otsustas CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste üle otsustamise kohtualluvuse kindlaksmääramisel, et need otsused kuuluvad lepingulisse raamistikku, mistõttu kuuluvad need lepingujärgse kohtu, mitte tühistamisnõuet läbivaatava kohtu pädevusse, siis rikkus Üldkohus õigusnorme. Komisjon on seevastu arvamusel, et need otsused on vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses.
61. Nende argumentide toetuseks esitab komisjon kolm väidet, mis on tema enda sõnul omavahel tihedalt seotud ja mida võib seega analüüsida koos. Nendes väidetes tugineb ta sisuliselt seisukohale, et Üldkohus kvalifitseeris vääralt lepinguliseks pädevuseks talle õigusaktidega liidu finantshuvide kaitseks antud avaliku võimu ülesanded, mis seisnevad volituses tuvastada ühepoolselt rikkumisi, vähendada lepingu maksumust ja nõuda sisse alusetult makstud summad.
a) Vaidlusalune Üldkohtu arutluskäik
62. Mis Üldkohtu vaidlusalusesse arutluskäiku puutub, siis tuletas Üldkohus kõigepealt meelde Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat alates kohtuotsusest Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus Lito„)(11), mille kohaselt ei või liidu kohus laiendada oma kohtulikku pädevust ELTL artikliga 274 ette nähtud piiridest väljapoole, kuivõrd see artikkel annab liikmesriikide kohtutele üldise õiguse lahendada vaidlusi, mille üks pool on liit. Järelikult, kui apellanti seob liidu mõne institutsiooniga leping, siis saab liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel hagi esitada üksnes siis, kui vaidlustatud akti eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jäävad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet ja mis eeldavad, et lepingupooleks olev institutsioon täidab talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi(12).
63. Neid kahte tingimust arvestades lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumendi, et CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused kuuluvad üksnes seetõttu, et need võeti vastu teisese õiguse normide alusel, mis annavad komisjonile avaliku võimu teostamise õiguse, „haldussfääri“ (vastupidi „lepingusfäärile“)(13).
64. Üldkohus leidis, et isegi kui eeldada, et 2002. ja 2018. aasta finantsmäärused(14) ning finantshuvide kaitse määrus lubavad komisjonil teatud tingimustel rakendada meetmeid, mis kuuluvad avaliku võimu volituste valdkonda, tuleneb kohtuotsuses Lito sedastatud tingimustest, et see ei ole piisav selleks, et need meetmed kohe lepingulisest raamistikust välja jätta, kuna neid määrusi rakendatakse liiduga lepingulises suhtes tegutsevale poolele etteheidetavate rikkumiste tõttu(15).
65. Üldkohus leidis aga, et isegi kui hankemenetlused ei kuulu veel lepingulisse raamistikku, on hankija pärast lepingu allkirjastamist valitud pakkujaga lepinguliselt seotud. Järelikult kuulub hankijale teisese õiguse sätetega antud pädevuse kasutamine selleks, et karistada hankemenetluse käigus toime pandud rikkumiste eest, alates lepingu allkirjastamisest lepinguliste suhete raamistikku. Käesolevas asjas on seega määravaks teguriks asjaolu, et neid volitusi kasutati siis, kui pooled olid CARDSi ja TACISe lepingute alusel juba teineteise suhtes kohustusi võtnud, olid juba täitnud olulise osa või isegi kõik oma vastavad kohustused, ning et vaidlusaluste meetmete tagajärjel tühistati komisjoni kohustused, mis tulenevad lepingutest, nimelt apellandile tehtud maksed(16).
66. Seega ei olnud Üldkohtu analüüsi kohaselt täidetud kohtupraktikas seatud teine tingimuslepingulises raamistikus vastu võetud akti ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatavaks aktiks kvalifitseerimiseks, kuna CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused võisid tekitada ainult tagajärgi, mis kuulusid lepingulisse raamistikku(17).
b) Komisjoni argumentatsioonile antud hinnang
67. Komisjon väidab eelkõige oma esimese väite raames, et Üldkohtu arutluskäik loob uue kohtupraktika, mis seisneb tema avaliku võimu volituste „lepinguliseks muutmises“. Seda tehes paiskab ta väidetavalt liidu õigussüsteemi segi, muudab komisjoni otsuste sätted ebatõhusaks, jätab komisjoni ilma tema avaliku võimu volitustest ja võtab talt olulise vahendi liidu finantshuvide kaitsmisel.
68. Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.
69. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, kujutab Üldkohtu vaidlusalune arutluskäik nimelt eelkõige kohtuotsustes Lito ja ADR (1) kehtestatud põhimõtete nõuetekohast kohaldamist. Samuti ei mõjuta selle lahendus komisjoni avalikku võimu teostamise pädevust, vaid puudutab üksnes kohtu pädevust selle alusel võetud meetmeid läbi vaadata (2).
1) CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused lepingulises kontekstis vastu võetud aktide peale esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse tingimuste seisukohast
70. Nagu Üldkohus oma kohtuotsuses Lito märgib, peab juhul kui apellanti seob liidu mõne institutsiooniga leping, akt selleks, et selle peale saaks ELTL artikli 263 alusel esitada tühistamishagi, vastama kahele tingimusele: akt ei pea üksnes tulenema lepinguosalisele institutsioonile kui haldusorganile antud avaliku võimu volituste teostamisest, vaid vaidlustatud akti eesmärk peab ka olema ka tuua kaasa siduvad õiguslikud tagajärjed, mis jäävad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet.
71. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon oma esimeses väites, leidis Üldkohus õigesti, et komisjoni poolt CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste vastuvõtmisel aluseks võetud volituste lepinguväline alus – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – ei ole piisav selleks, et kvalifitseerida need otsused ELTL artikli 263 alusel vaidlustatavateks aktideks, kui neil otsustel ei ole muid tagajärgi peale pooltevaheliste lepinguliste suhete.
72. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, mille tõi esile komisjon eelkõige oma esimeses väites ja kohtuistungil, et need volitused anti talle kui haldusasutusele selleks, et karistada eeskirjade eiramist finantshuvide kaitse määruse artikli 4 ja 2002. aasta finantsmääruse artikli 103 tähenduses ning kaitsta liidu eelarvet. Samuti ei piisa asjaolust, et komisjonil on kaalutlusõigus juba väljamakstud summade tagasinõudmisel proportsionaalselt toime pandud rikkumiste raskusega, selleks et järeldada, et sel alusel võetud meetmeid ei saa nende vaidlustamisel kvalifitseerida lepinguliseks.
73. Sellised volitused sarnanevad kahtlemata „halduslike“ meetmetega, mis erinevad klassikaliste lepinguliste õiguste ja kohustuste teostamisest, nagu näiteks lepingu mittenõuetekohase täitmise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõue(18). See ei tähenda liidu institutsioonide lepingute puhul siiski, et lepinguosalise institutsiooni poolt selliste volituste alusel vastu võetud aktid tuleb kvalifitseerida vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses, kui need kuuluvad lepingulisse raamistikku ega tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jäävad väljapoole lepingu kohaldamisala(19). Esmase õigusega kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemiga ei oleks kooskõlas, kui nende volituste kasutamine tooks automaatselt kaasa liidu kohtu pädevuse selle sätte alusel.
74. Nagu nähtub kohtuotsuses Lito esitatud kaalutlustest, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 62, tulenevad kaks tingimust, mis peavad olema täidetud selleks, et liidu poolt lepingupartneri suhtes vastu võetud akti saaks tühistamishagiga vaidlustada, EL toimimise lepinguga kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemist. Vastavalt lepingu artiklitele 272 ja 274 ei kuulu vaidlused, mille üks pool on liit, sel põhjusel liikmesriikide kohtute pädevusse ja liidu kohus on pädev lahendama vaidlusi, mis tulenevad liidu sõlmitud lepingust, ainult siis, kui leping sisaldab vahekohtuklauslit, millega on pädevaks kohtuks nimetatud liidu kohus.
75. Seega, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuse Lito punktis 19 ja kohtuotsuse ADR punktis 64 tõdes, kui liidu kohus tunnistaks ennast pädevaks tegema ELTL artikli 263 alusel otsust lepinguliste aktide õiguspärasuse kohta, võiks ta muuta ELTL artikli 272 sisutühjaks. Lisaks riskiks liidu kohus juhtudel, kui leping ei sisalda vahekohtuklauslit liidu kohtute kasuks, laiendada oma pädevust väljapoole ELTL artikliga 274 seatud piire.
76. Just selle kohtualluvuse jaotuse tõttu on ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatava akti määratlus lepingulises kontekstis määratletud kitsamalt kui muudes kontekstides. Seega, kui akt puudutab liidu lepinguosalist, siis selleks, et seda saaks ELTL artikli 263 alusel vaidlustada, ei piisa sellest, et see tekitab selle adressaadile siduvaid õiguslikke tagajärgi; samuti on vaja, et need siduvad õiguslikud tagajärjed jääksid väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet(20). See piirang, mis võimaldab liidu lepingupartneritel pöörduda tühistamispädevusega kohtusse, ei kahjusta nende õigust õiguskaitsevahendile, kui neil on lepingujärgses kohtus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile(21).
77. Lepingulises kontekstis tehtud otsusel on lepinguvälised tagajärjed näiteks siis, kui lepingut rikkunud lepingupool jäetakse ajutiselt liidu edasistes hangetes osalejate ja finantsabi saajate hulgast kõrvale või selline lepingupool kantakse musta nimekirja liidu institutsioonide keskandmebaasis(22).
78. Käesolevas asjas ei ole komisjon näidanud, millised on CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuste tagajärjed, mis jäävad väljapoole pooltevahelisi lepingulisi suhteid.
79. Nagu Üldkohus sisuliselt õigesti tuvastas, on nende otsuste tagajärg, isegi kui nendega karistatakse enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist toime pandud rikkumise eest, kohustada apellanti tagastama maksed, mille liit on talle nende lepingute alusel teinud. Need puudutavad seega poolte õigusi ja kohustusi nende lepingute raames. Need maksed tuli esialgu apellandile teha üksnes lepingutingimuste alusel ja liit ei oleks neid teinud, kui lepingud ei oleks veel allkirjastatud. Apellandile pandud kohustus kõnealused summad tagastada mõjutab seega tema kui liidu lepingupartneri olukorda, kuid ei pane talle kohustusi, mis oleksid kaugemale ulatuvad või omaksid mõju väljaspool seda lepingulist suhet.
80. Isegi kui komisjoni võetud meetmed ei ole seotud lepingu täitmisega apellandi poolt, karistavad need seega apellanti kui liidu lepingupartnerit. Lisaks rõhutas komisjon ise, muu hulgas käesolevates kohtuasjades toimunud kohtuistungil, et asjaolu, et eeskirjade eiramised, mille eest käesolevas asjas karistus määrati, pandi toime enne lepingute sõlmimist, ei ole määrava tähtsusega. Komisjon on seisukohal, et vaidlusaluste tagasinõudmisotsuste kvalifitseerimisel vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses on määrav see, et karistatav tegevus kujutab endast „eeskirjade eiramist“ finantshuvide kaitse määruse ja 2002. aasta finantsmääruse tähenduses.
81. Nagu apellant õigesti märkis, on selline seisukoht asutamislepinguga kehtestatud kohtualluvuse jaotuse puhul täiesti vastuvõetamatu. Võttes arvesse mõiste „eeskirjade eiramine“ laia määratlust finantshuvide kaitse määruse artiklis 1, oleks võimatu eristada eeskirjade eiramisi, mille eest karistamine toob kaasa tühistamispädevusega kohtu alluvuse, ja selliste lepinguliste kohustuste rikkumisi, mille eest määratav karistus tooks kaasa lepingujärgse kohtu pädevuse. Selline olukord tekitaks lisaks õiguskindlusetust nii liidu kui ka liikmesriikide kohtute jaoks.
82. Lõpetuseks tuleb märkida, et CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused, mille komisjon käesoleval juhul vastu võttis, erinevad kohtuasjas ADR käsitletud täitmisele pööratavatest otsustest ELTL artikli 299 tähenduses, mis on kvalifitseeritud vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on sedastanud, ei saa niisuguste täitmisele pööratavate otsuste (mis võimaldavad otse kasutada sundtäitmist) tagajärjed ja siduvus tuleneda lepingutingimustest, vaid need tulenevad ELTL artiklist 299 koostoimes finantsmääruse sättega, mis on konkreetsel juhul niisuguse otsuse vastuvõtmise õiguslik alus(23).
83. Käesoleval juhul on vaidlusaluste tagasinõudmisotsustega küll kehtestatud maksekohustus, kuid erinevalt ELTL artikli 299 tähenduses täitmisele pööratavatest otsustest ei võimalda need otseselt selle kohustuse sundtäitmist. Niisuguste täitmisele pööratavate otsuste lepinguvälised õiguslikud tagajärjed seisnevad selles, et komisjon muudab lepingust tuleneva nõude täitmisele pööratavaks omaenda ühepoolse õigusaktiga, mille ta on vastu võtnud avaliku võimu teostamise volitusi kasutades(24).
84. Lisaks saab ELTL artikli 299 alusel tehtud otsuse sundtäitmist peatada ainult Euroopa Kohtu otsusega, samal ajal kui liikmesriikide kohtute pädevusse kuulub üksnes täitemeetmete nõuetekohasuse kontroll. Järelikult peab täitmisele pööratav otsus ELTL artikli 299 tähenduses kuuluma liidu kohtu pädevusse(25). Seevastu käesolevas asjas ei ole komisjon tõendanud, miks peaksid vaidlusalused tagasinõudmisotsused tema arvates absoluutselt kuuluma liidu kohtu pädevusse.
85. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide on tulemusetud. Nende väidetega toob komisjon sisuliselt esile, et Üldkohus eksis, kui ta samastas komisjoni poolt CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsustega võetud meetmed lepinguliste meetmetega, näiteks karistusena lepingu sõlmimist mõjutava puuduse või Belgia õiguse tähenduses „pettuse“ eest või lepingu siduvate tagajärgede tagasiulatuva tühistamisena.
86. Isegi kui Üldkohus eksis, kui ta analüüsis neid meetmeid lepinguõiguse alusel, kohaldas ta siiski õigesti kohtupraktikas kehtestatud tingimusi, et analüüsida, kas aktid, mille komisjon on oma lepingupartnerite suhtes vastu võtnud, on ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatavad või mitte. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida konkreetseid argumente, mis komisjon nende väidete raames esitas.
2) Komisjoni CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused ning komisjoni topeltroll lepingutega seotud asjades
87. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei võta Üldkohtu valitud lahendus temalt võimalust kasutada eeskirjade eiramise eest karistamise pädevust, mis on talle antud finantshuvide kaitse määruse ning 2002. ja 2018. aasta finantsmäärustega. Nagu näib väitvat komisjon, ei võtnud Üldkohus seisukohta komisjoni pädevuse kohta teha CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused, vaid üksnes kohtualluvuse kohta nende otsuste peale esitatud hagide läbivaatamiseks.
88. Seega Üldkohus ei ole isegi tõstatanud küsimust, kas komisjonil oli õigus teha CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsuseid üksnes finantshuvide kaitse määruse artikli 4 ja 2002. aasta finantsmääruse artikli 103 alusel või oli vaja, et nende määruste asjakohased sätted oleks võetud üle ka lepingutingimustesse, nagu see oli käesolevas asjas(26). Üldkohtu sõnul on need määrused vaidlusalustele lepingutele vahetult kohaldatavad; ta tõdes siiski, et igal juhul olid nende määruste asjaomased sätted igal juhul üle võetud ka nende lepingute tingimustesse(27). Neil asjaoludel ei ole käesolevate kohtuasjade raames vaja lahendada küsimust, kas komisjon võib siiski kasutada pädevust, mis on talle antud finantshuvide kaitse määruse ning 2002. ja 2018. aasta finantseeskirjadega, juhul kui lepingutingimustes ei ole ära toodud võimalust seda pädevust kasutada.
89. Nagu komisjon seda ise kohtuistungil selgitas, on talle lepingute sõlmimisel antud nii-öelda topeltroll: kuigi ta on lepinguga seotud, ei tegutse ta iseenda huvides nagu eraõiguslik lepingupartner, vaid kasutab oma pädevust oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas poliitika elluviimiseks ja liidu finantshuvide kaitseks. Seega ei loobu ta isegi lepingupartnerina nendest spetsiifilistest õigustest ja kohustustest, mis tal on ametivõimuna, mistõttu tema lepingute suhtes kehtivad teistsugused reeglid kui eraõiguslike lepingupoolte vahel sõlmitud lepingutele. See on nii seda enam, et liidu seadusandja on talle teisese õiguse sätetega andnud tema lepingupartnerite suhtes volitused, nagu need, mida rakendatakse käesolevas asjas(28).
90. See ei tähenda siiski, et nende volituste alusel võetud meetmed kuuluvad tühistamispädevusega kohtu alluvusse, kui nende meetmete mõju jääb pooli siduva lepingulise suhte piiresse. Vastasel juhul oleks see vastuolus EL toimimise lepinguga kehtestatud kohtualluvuse jaotusega liidu sõlmitud lepingute valdkonnas, nagu on selgitatud eespool punktides 70–76.
91. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei võta Üldkohtu valitud lahendus aktidelt, mida ta võtab vastu karistamaks oma lepingupartnereid toime pandud rikkumiste eest, nende tõhusust ega kohustust pöörduda oma pädevuse teostamiseks kohtusse, takistades tal nii kaitsta liidu finantshuve. Seega ei seadnud Üldkohus kuidagi kahtluse alla asjaolu, et ühepoolsed otsused lepingute ülesütlemise ja väljamakstud summade sissenõudmise kohta (millega kehtestatakse maksekohustus) jõustuvad alates nende vastuvõtmisest, sõltumata lepingujärgse kohtu mis tahes sekkumisest. Ainus asi, mille tõttu peab komisjon lepingujärgse kohtu poole, on ADR kohtupraktika kohaselt täitedokumendi saamine nende summade sissenõudmiseks, kui leping ei sisalda vahekohtuklauslit liidu kohtu kasuks. See tuleneb aga esmases õiguses kehtestatud kohtualluvuse jaotusest lepingutega seotud asjades, nagu on eespool selgitatud.
92. Lõpuks viidati käesolevates kohtuasjades toimunud kohtuistungil Prantsuse haldusõigusele, millel on eelkõige halduslepingute valdkonnas teatud sarnasused liidu institutsioonide haldusõigusega. Lahendus, mis seisneb selles, et tunnistatakse, et lepingupooleks oleval ametiasutusel on eesõigused, kuid jäetakse nende volituste kasutamisel võetud meetmed lepingujärgse kohtu alluvusse, mitte aga tühistamispädevusega kohtu alluvusse, vastab samuti lahendusele, mis on võetud Prantsuse haldusõiguses(29).
3. Ettepanek kohtuasjade C‑160/22 P ja C‑161/22 P kohta
93. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et argumentidega, mille komisjon esitas tõendamaks kohtuotsustes T‑795/19 ja T‑796/19 Üldkohtu tehtud vigu, ei saa nõustuda. Apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P tuleb seega jätta rahuldamata.
B. Kohtuasi C‑597/22 P
94. Nagu eespool märgitud(30), on kohtuasja C‑597/22 P ese ELTL artikli 299 tähenduses täitmisele pööratavad otsused, mille komisjon tegi apellandi suhtes, et CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsustega nõutud summad sisse nõuda.
95. Kohtuotsusega T‑408/21 tühistas Üldkohus need täitmisele pööratavad otsused vastavalt kohtuotsusest ADR tulenevatele põhimõtetele. Nagu Üldkohus meenutas(31), otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et komisjon ei saa lepinguliste suhete raames vastu võtta täitmisele pööratavat otsust, kui lepingud ei sisalda vahekohtuklauslit liidu kohtu kasuks ja kuuluvad seetõttu liikmesriigi kohtute alluvusse.
96. Seega tulenes Üldkohtu poolt kohtuotsustes T‑795/19 ja T‑796/19 kasutatud lahendusest, mille kohaselt olid CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused lepingulised otsused, et komisjonil ei olnud pädevust võtta nende rakendamiseks vastu täitmisele pööratavaid otsuseid, kuna CARDSi ja TACISe lepingud ei sisaldanud vahekohtuklauslit liidu kohtu kasuks.
97. Komisjon väidab kohtuasjas C‑597/22 P esitatud apellatsioonkaebuses, et see järeldus, mille Üldkohus tegi kohtuotsuses T‑408/21, on ekslik, kuna tema järeldus, et kohtuotsustes T‑795/19 ja T‑796/19 on CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused lepingulise iseloomuga, on samuti ekslik.
98. Sellest järeldub, nagu komisjon ka ise möönab, et kui Euroopa Kohus kinnitab, et CARDSi ja TACISe tagasinõudmisotsused on lepingulised, võtab see komisjonilt pädevuse teha täitmisele pööratavad CARDSi ja TACISe otsuseid ning muudab tema apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑597/22 P alusetuks.
99. Kooskõlas minu ettepanekuga kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P, millega kinnitatakse lahendust, milleni Üldkohus jõudis kohtuotsustes T‑795/19 ja T‑796/19, teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku kinnitada ka lahendust, mille Üldkohus valis kohtuotsuses T‑408/21, ja jätta seetõttu apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑597/22 P rahuldamata.
C. Vahejäreldus
100. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et nii apellatsioonkaebused liidetud kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P kui ka apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑597/22 P tuleb jätta rahuldamata.
VI. Kohtukulud
101. Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise.
102. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav apellatsioonimenetlusele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
103. Kuna apellant on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
VII. Ettepanek
104. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha liidetud kohtuasjades C‑160/22 P ja C‑161/22 P ning kohtuasjas C‑597/22 P järgmine otsus:
1. Jätta apellatsioonikaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.