ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
3. oktoober 2014(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Peiteliistu kujutav ühenduse registreeritud disainilahendus – Varasem disainilahendus – Uudsus – Eristatavus – Mitmeosalise toote koostisosa tavakasutuse käigus nähtavad tunnusjooned – Hinnang varasemale disainilahendusele – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklid 3, 4, 5 ja 6 ning artikli 25 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑39/13,
Cezar Przedsiębiorstwo Produkcyjne Dariusz Bogdan Niewiński, asukoht Ełk (Poola), esindajad: advokaadid M. Nentwig ja G. Becker, hiljem advokaat M. Nentwig,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: F. Mattina, hiljem P. Bullock,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus
Poli-Eco Tworzywa Sztuczne sp. z o.o., asukoht Szprotawa (Poola), esindaja: advokaat B. Rokicki, hiljem advokaat D. Rzazewska,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti kolmanda apellatsioonikoja 8. novembri 2012. aasta otsuse (asi R 1512/2010‑3) peale, mis käsitleb kehtetuks tunnistamise menetlust Poli-Eco Tworzywa Sztuczne sp. z o.o. ja Cezar Przedsiębiorstwo Produkcyjne Dariusz Bogdan Niewiński vahel,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Prek, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades 25. jaanuaril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 2. mail 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud ameti kostja vastust,
arvestades 30. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 2. aprillil 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Cezar Przedsiębiorstwo Produkcyjne Dariusz Bogdan Niewiński esitas nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) 1. septembril 2003 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Registreerimistaotluse esemeks olev disainilahendus on kavandatud „põrandaliistude” jaoks, mis kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 25‒02, ja see on kujutatud järgmiselt:
3 Disainilahendus registreeriti registreerimistaotluse esitamise päeval numbri 000070438‑0002 all ja avaldati 9. detsembri 2003. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2003/035.
4 Menetlusse astuja Poli-Eco Tworzywa Sztuczne sp. z o.o. esitas 11. septembril 2007 ühtlustamisametile asjaomase disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Taotluse põhjenduseks oli viidatud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b, koostoimes selle määruse artiklitega 4‒6, ette nähtud alusele.
5 Menetlusse astuja väitis, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne, kuna Türgi äriühing Nil Plastik ning Saksamaa äriühingud Bolta ja Döllken olid 1999. aastal turule toonud identsed disainilahendused. Oma taotluse toetuseks esitas menetlusse astuja eeskätt Döllkeni tootekataloogi „Programm 1999” (edaspidi „Döllkeni kataloog”) lehekülgede väljavõtted, millel olid järgmised kujutised:
6 Ühtlustamisameti tühistamisosakonna 31. mai 2010. aasta otsusega rahuldati kehtetuks tunnistamise taotlus põhjusel, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne. Hinnang põhines Döllkeni 1999. aasta kataloogi ühel kujutisel, mis on esitatud alljärgnevalt (edaspidi „varasem disainilahendus D1”):
7 Sisuliselt leidis tühistamisosakond, et varasema disainilahendusega D1 võrreldes puuduvad vaidlusalusel disainilahendusel mis tahes nähtavad erinevused, kuna see on mitmeosalise toote koostisosa ja selle ainus tavakasutuse käigus nähtav tunnusjoon on eesmine pind.
8 Hageja esitas 4. augustil 2011 määruse nr 6/2006 artiklite 55–60 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 Ühtlustamisameti kolmanda apellatsioonikoja 8. novembri 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti see kaebus rahuldamata. Sisuliselt leidis apellatsioonikoda, et vaidlusalune disainilahendus tuleb tunnistada kehtetuks uudsuse ja eristatavuse puudumise tõttu. Täpsemalt tuvastas apellatsioonikoda, et vaidlusalune disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti c tähenduses mitmeosalise toote koostisosa ja selle ainus tavakasutuse käigus nähtav osa on selle alaosa sile pind. Leides, et vaidlusaluse disainilahenduse sile pind on identne varasema disainilahenduse D1 sileda pinnaga, asus apellatsioonikoda seisukohale, et need kaks disainilahendust on identsed ning järelikult ei ole vaidlusalune disainilahendus uudne. Samuti jääb vastava ala asjatundjast kasutajale, käesoleval juhul tavaliselt seinaliiste ostvale oskustöölisele vastandatud disainilahendustest identne tervikmulje. Seetõttu puudub vaidlustatud disainilahendusel eristatavus.
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
11 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
12 Hageja esitab oma hagi toetuseks kolm väidet, millest esimeses viitab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b rikkumisele, teises selle määruse artikli 63 lõike 1 rikkumisele ning kolmandas kõnealuse määruse artikli 62 rikkumisele.
13 Oma esimeses väites hageja sisuliselt väidab, et apellatsioonikoda otsustas ekslikult, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub uudsus ja eristatavus.
14 Ühtlustamisameti ja menetlusse astuja seisukoht on, et apellatsioonikoja otsus vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse puudumise kohta on põhjendatud.
15 Määruse nr 6/2002 artikkel 25 näeb ette:
„1. Ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel:
[...]
b) disainilahendus ei vasta artiklite 4‒9 tingimustele;
[...]”
16 Määruse nr 6/2002 artikkel 4 sätestab:
„[...]
1. Disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.
2. Disainilahendus, mida on kasutatud või mis sisaldub mitmeosalise toote koostisosaks olevas tootes, loetakse uudseks ja eristatavaks:
a) kui koostisosa on pärast mitmeosalisse tootesse paigutamist selle tavakasutuse käigus nähtav ja
b) sel määral, kui need koostisosa nähtavad omadused [mõiste „omadus” asemel on eespool ja edaspidi kasutatud täpsemat vastet „tunnusjoon”] vastavad uudsuse ja eristatavuse tunnustamise tingimustele.
3. Lõike 2 punkti a kohane „tavakasutus” on kasutamine lõppkasutaja poolt ning see ei hõlma hooldust, teenindust ega remonti.”
17 Määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti c kohaselt on mitmeosaline toode mitmest osast koosnev toode, mida on võimalik osade asendamiseks lahti võtta ja uuesti kokku panna.
18 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 5 lõike 1 punktile b loetakse ühenduse registreeritud disainilahendus uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva. Sama artikli lõige 2 täpsustab, et disainilahendused loetakse identseks, kui nende tunnusjooned erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.
19 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse ühenduse registreeritud disainilahendus eristatavaks, kui sellest vastava ala asjatundjast kasutajale jäänud üldmulje erineb kõigist neist disainilahendustest jäänud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või – kui nõutakse prioriteeti – enne prioriteedikuupäeva.
20 Käesolevat hagiavaldust tuleb käsitleda nende eeltoodud sätete alusel.
21 Ennekõike tuleb sarnaselt apellatsioonikojaga tõdeda, et vaidlusalune disainilahendus koosneb silepindsest osast ning kahest külgmisest osast, mis on 90 kraadist pisut suurema nurga all väljapoole kaldu ja millel on „vabades servades” väljapoole suunatud eendid, ning et registreerimistaotluses kirjeldatakse seda põrandaliistude puhul kasutamiseks mõelduna.
22 Enne vaidlusaluse disainilahenduse uudsusele ja eristatavusele hinnangu andmise eesmärgil vastandatud disainilahenduste võrdlemist tuleb otsustada, kas vaidlusalune disainilahendus on mitmeosalise toote koostisosa, ning jaatava vastuse korral kindlaks teha, millised selle osad on tavakasutuse käigus nähtavad. Samuti tuleb uurida apellatsioonikoja poolt aluseks võetud varasemat disainilahendust D1, kuna hageja ei nõustu apellatsioonikoja hinnanguga sellele disainilahendusele ja järelikult asjaomaste disainilahenduste identsusega.
Kas vaidlusalune disainilahendus on mitmeosalise toote koostisosa?
23 Apellatsioonikoja sõnul on vaidlusalune disainilahendus osa mitmeosalisest tootest, mis koosneb elektri‑ või telefonikaablite jaoks mõeldud kanaliga põrandaliistust ning vaidlusalasest disainilahendusest, nimelt kanali sulgemiseks mõeldud peiteliistust, mis on liistuga kokkusobiv ning mida saab eemaldada ja tagasi panna. Samuti on see disainilahendus mitmeosalise toote koostisosa juhul, kui see on teist tüüpi põrandaliistu koostisosa, kuna selle sileda pinnaga külg paigaldatakse vastu seina ja põrandaliist kinnitatakse eenditega varustatud külgmiste osade külge põrandaliistu tagaküljel oleva teise eenditekomplekti abil. Järelikult on vaidlusalune disainilahendus igal juhul mitmeosalise toote koostisosa.
24 Hageja väitel on vaidlusalune disainilahendus mitmeotstarbeline toode, mida saab kasutada mitmel viisil, ning selle kasutus ei ole piiratud mitmeosalise toote koostisosaks olemisega. Sisuliselt mainib hageja vaidlusaluse disainilahenduse kaht kasutusviisi: nimelt põrandaliistu kanali sulgemine ning põranda või seina sisse paigaldamine. Seina või põrandat aga tooteks lugeda ei saa. Samuti väidab hageja, et määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti c tuleb tõlgendada sõnasõnaliselt ning seega saab disainilahendust käsitada mitmeosalise toote koostisosana ainult siis, kui see on disainilahenduse ainus mõistlik kasutusviis.
25 Ühtlustamisamet on seisukohal, et vaidlusaluse disainilahenduse eri kasutusviisid, millele hageja viitas, annavad kinnitust, et see on mitmeosalise toote koostisosa.
26 Algusest peale tuleb meeles pidada seda, et vaidlusaluse disainilahenduse olemine mitmeosalise toote koostisosaks on otsustava tähtsusega, kuna vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 2 punktidele a ja b tuleb asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel mitmeosaliste toodete koostisosade puhul lähtuda ainult nende tavakasutuses nähtavatest tunnusjoontest.
27 Käesoleva juhtumi puhul tuleb tõdeda, et kohtuasja toimiku materjalide ning eeskätt hagiavaldusele lisatud dokumentide põhjal on vaidlusalune disainilahendus mitmeosalise toote koostisosa, kuna see on mõeldud põrandaliistu kanali sulgemiseks või teise võimalusena seinas või põrandas oleva süvendi katmiseks.
28 Seoses sellega olgu märgitud, et kuigi hageja väidab vaidlusaluse disainilahenduse olevat mitmeotstarbeline toode, mainib ta selle kasutusviisidena sisuliselt vaid põrandaliistu peiteliistuna kasutamist ning peiteliistuna seina või põrandasse paigaldamist. Hageja ‒ tõsi küll ‒ mainib ka võimalust kasutada vaidlusalust disainilahendust iseseisva tootena, nimelt kanalina, ja viitab selles osas hagiavalduse lisale A7. Kohtuistungil esitatud küsimusele vastates möönis hageja siiski, et see viimati mainitud kasutusviis on pelgalt võimalus. Kuigi disainilahenduse võimalikke kasutusviise välistada ei tohi, tuleb siiski tõdeda, et arvestada ei saa vaidlusaluse disainilahenduse sellise puhtalt hüpoteetilise kasutusviisiga nagu hagiavalduse lisas A7 esitatu, kuna käesoleval juhul on kohtuasja toimiku põhjal selge, et vaidlusalust disainilahendust kasutatakse sisuliselt koostisosa jaoks, mis on mõeldud süvendi katmiseks.
29 Seega on vaidlusalune disainilahendus mitmeosalise toote koostisosa.
Koostisosa tavakasutuse käigus nähtavad tunnusjooned
30 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 2 punktile b peavad mitmeosalise toote koostisosa tavakasutuse käigus nähtavate tunnusjoonte puhul olema täidetud nii uudsuse kui ka eristatavuse tingimus. Selle artikli lõike 3 kohaselt on tavakasutus kasutamine lõppkasutaja poolt ning see ei hõlma hooldust, teenindust ega remonti.
31 Seega on vaja määratleda toote tavakasutuse käigus nähtavad tunnusjooned.
32 Vaidlustatud otsuse punktis 25 märgib apellatsioonikoda, et vaidlusaluse disainilahenduse lõppkasutaja jaoks, kelleks on nende ruumide kasutaja, kuhu põrandaliistud paigaldatakse, jääb nähtavale üksnes selle disainilahenduse sile eesmine pind, sest see on kasutusel põrandaliistu kanali sulgemiseks mõeldud peiteliistuna. Seevastu Döllkeni kataloogi pildil oleva kasutusviisi puhul ei jää nähtavale ühtki disainilahenduse osa, sest see jääb põrandaliistu taha varju.
33 Hageja ei nõustu apellatsioonikoja järeldustega ning väidab, et kõik vaidlusaluse disainilahenduse osad on tavakasutuse käigus nähtavad, see tähendab siis, kui see on valmistatud läbipaistvast materjalist, kaablite paigaldamise käigus peiteliistu eemaldamise korral ning siis, kui põrandaliistu servad ei ole kaetud.
34 Ühtlustamisameti sõnul on põhjendatud apellatsioonikoja järeldus, et tavakasutuse käigus on vaidlusaluse disainilahenduse ainus nähtav osa sile pind. Ta väidab seoses hageja argumentidega, et kaablite parandamise või paigaldamise käigus peiteliistu eemaldamine ei ole tavakasutus. Pealegi ei ole ühtlustamisameti arvates loogiline eeldada, et põrandaliistu servad jäävad katmata.
35 Lisaks eelnevale väidab hageja, et vastupidi apellatsioonikoja järeldusele ei saa vaidlusalust disainilahendust kasutada koos sellise põrandaliistuga, mis on esitatud Döllkeni kataloogis, st kinnitatuna seinale ja kaetuna põrandaliistuga, mis kinnitatakse disainilahenduse eendite külge teiste eenditega, mis on põrandaliistu enda küljes. Selline paigaldus ei ole võimalik eeskätt seetõttu, et vaidlusaluse disainilahenduse eendid on põrandaliistu taha mahtumiseks liiga pikad.
36 Sellega seoses tuleb nentida, et vastaval määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 2 punktile a loetakse mitmeosalise toote koostisosa kujutav disainilahendus uudseks ja eristavaks üksnes siis, kui see koostisosa on pärast mitmeosalisse tootesse paigutamist selle tavakasutuse käigus nähtav. Seega välistab disainilahenduse kasutamine põrandaliistu taha kinnitatuna võimaluse seda kaitsta ja seega ei ole sellega vaja käesoleval juhul arvestada. Käesoleva käsitluse seisukohalt tuleb arvestada üksnes vaidlusaluse disainilahenduse kasutamisega süvendi sulgemiseks mõeldud peiteliistu puhul. Seega ei oma käesoleval juhul tähtsust apellatsioonikoja järeldus, et kui koostisosa, mille puhul disainilahendust on kasutatud, on kinnitatud põrandaliistu taha, siis ei jää nähtavale ühtki selle osa, kuid see asjaolu ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust. Seega ei saa hageja tulemuslikult väita, et vaidlusaluse disainilahenduse eendid on liiga pikad.
37 Seega tuleb vaadelda vaidlusaluse disainilahenduse tunnusjoonte nähtavust siis, kui seda kasutatakse põrandaliistu kanali sulgemiseks või seinas oleva süvendi peiteliistuna.
38 Nagu apellatsioonikoda nentis, jääb vaidlusalasest disainilahendusest selle põrandaliistu kanali sulgemiseks või seinas oleva süvendi peiteliistuna kasutamisel nähtavaks selle sile pind. Seda asjaolu näitlikustavad pealegi hagiavalduse lisades A8‒A13 olevad dokumendid.
39 Käesolevas etapis tuleb samuti vaadelda hageja argumenti, et kuna sein või põrand, millesse paigaldatakse toode, mille puhul on kasutatud vaidlusalust disainilahendust, ei ole toode määruse nr 6/2002 artikli 3 tähenduses, siis ei tuleks vaidlusaluse disainilahenduse puhul kohaldada nähtavuse tingimust.
40 Seoses sellega tuleb rõhutada, et nähtavus on ühenduse disainilahenduse kaitse põhitingimus. Määruse nr 6/2002 põhjenduses 12 on nimelt öeldud, et kaitset ei tohiks laiendada neile koostisosadele, mis ei ole toote tavapärase kasutuse käigus nähtavad, ega selliste osade tunnusjoontele, mis ei ole pärast osa monteerimist nähtavad. Sellest tulenevalt ei ole käesoleva käsitluse raames vaja otsustada, kas süvendid, mille sulgemiseks vaidlusalune disainilahendus on mõeldud, on määruse nr 6/2002 artikli 3 sõnasõnalises tähenduses toote sees, vaid tuleb hoopis hinnata tavakasutuse käigus nähtavaid tunnusjooni, nagu käesoleval juhul on teinud apellatsioonikoda.
41 Seda apellatsioonikoja järeldust ei kummuta hageja esitatud muud argumendid.
42 Esiteks hõlmavad määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erandid elektri‑ või telefonikaablite paigaldamist põrandaliistu kanalisse, mis suletakse peiteliistuga, mille puhul on kasutatud vaidlusalust disainilahendust, kuivõrd teenindust ja remonti ei saa lugeda tavakasutuse hulka kuuluvaks. Nende toimingute ajutise laadi tõttu on süvendisse kaabli paigaldamise või selle vahetamise puhul tegemist just nimelt hoolduse või teenindusega eespool nimetatud sätte tähenduses. Lisaks on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 26 põhjendatult järeldanud, et tavakasutuse korral eemaldatakse peiteliist üksnes ruumi remondi ning elektri‑ või telefonikaablite parandamise või asendamise korral. Järelikult sai apellatsioonikoda põhjendatult otsustada, et tavakasutus ei hõlma peiteliistu perioodilist avamist ja ülevaatust.
43 Mis teiseks puutub võimalusse jätta põrandaliistu otsad katmata, mistõttu jääb nähtavale põrandaliistu ja peiteliistu läbilõige, siis tuleb sarnaselt ühtlustamisametiga asuda seisukohale, et toote otste katmata jätmine ei ole loogiline, kuna see toode on kavandatud peamiselt kaablite varjamiseks. Pealegi on hagiavalduse lisast A13 (lk 61‒64) selgelt näha, et põrandaliistud, millesse on paigaldatud koostisosa, mille puhul on kasutatud vaidlusalust disainilahendust, hõlmavad detaile nende otste katmiseks. Peale kõige muu on hagiavalduse lisas 14 (lk 66) samuti täpsustatud, et otsakute ja liitmike kasutamine loob igaühe jaoks võimaluse paigaldada toode lihtsalt ja kiiresti, mis käesoleval juhul annab tunnistust sellest, et põrandaliistu otsad on kavandatud kaetavatena.
44 Kolmandaks tuleb läbipaistvast materjalist valmistatud disainilahenduse osas märkida, et peiteliistu kasutamist näitlikustaval joonised hagiavalduse lisades A8, A9 ja A12 ei võimalda tuvastada, et läbipaistev esikülg võimaldab näha katteliistu külgmisi eendeid siis, kui see on põrandaliistu, seina või põranda külge kinnitatud. Samuti on põhjendatud vaidlustatud otsuse punktis 29 olev apellatsioonikoja järeldus, et esitatud kujul võib mõlemat asjaomast disainilahendust kasutada mitmesugustest materjalidest, mitte üksnes läbipaistvast materjalist toodete jaoks. Lisaks väidab ühtlustamisamet põhjendatult, et seda tunnusjoont ei ole vaidlustatud disainilahenduse graafilisel kujutisel näha.
45 Järelikult ei ole ekslik apellatsioonikoja järeldus, et ainus vaidlusaluse disainilahenduse tavakasutuse käigus nähtav tunnusjoon on eesmine pind.
Hinnang varasemale disainilahendusele
46 Hageja väitel on varasem disainilahendus D1 sirgjoon, mille otstes on kaks lihtsat ja lühikest konksu. Kuivõrd joonisel puudub ruumiline kujutis, jääb mis tahes kujutlus siledast pinnast ähmaseks ja ebakindlaks. Vaidlustatud otsuse punktis 30 olev apellatsioonikoja järeldus, et varasem disainilahendus D1 kujutab sileda pinnaga toodet, olevat seega vale. Pealegi selgub ühtlustamisameti dokumendist nimega „Examination of Applications for Registered Community Designs”, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel ei saa arvestada varasema disainilahenduse tunnusjoontega, mis ei selgu piisava täpsusega kujutisest, mis võib olla varem avalikustatud.
47 Ühtlustamisamet märgib, et varasema disainilahenduse kujutis sellisena, nagu see on esitatud eeskätt Döllkeni kataloogis, võimaldab „tootest kui sellisest aru saada” ja seega teeb võimalikuks tõhusa võrdluse vaidlusaluse disainilahendusega. Asjaolu, et kujutises on piirdutud ainult profiilvaatega, ei välista võrdlemist vaidlusaluse disainilahendusega, sest käesoleval juhul on varasema disainilahenduse kuju ja tunnusjooned täiesti tuvastatavad, vaatamata sellele, et selle kujutis on kahemõõtmeline ega hõlma perspektiivvaadet.
48 Kõigepealt tuleb selles küsimuses tõdeda, et määrus nr 6/2002 ei nõua selle määruse artiklite 5 ja 6 tähenduses uudsuse ja eristatavuse hindamiseks disainilahenduse, mida soovitakse registreerida, ega varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduse graafilist kujutist perspektiivvaates, kui graafiline kujutis muidu võimaldab tuvastada disainilahenduse kuju ja tunnusjooned. Käesoleval juhul oli apellatsioonikojal võimalik põhjendatult järeldada, et disainilahenduse kujutis Döllkeni kataloogis avalikustatud kujul võimaldas tuvastada selle varasema disainilahenduse kuju ja tunnusjooned ning selle kasutusviisi.
49 Järgmiseks tuleb käsitleda küsimust, kas varasem disainilahendus on tavakasutuse käigus nähtav. Käesoleval juhul oli apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 30 seisukohal, et sarnaselt vaidlusaluse disainilahendusega on selle ainus nähtav tunnusjoon sile esikülg. Kuid varasemat disainilahendust D1 sisaldava Döllkeni kataloogi kohaselt kinnitatakse see põrandaliistu taha. Järelikult ei ole see disainilahendus teda hõlmava mitmeosalise toote tavakasutuse käigus nähtav.
50 Sellega seoses olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse punktis 21 märkis apellatsioonikoda vaidlusaluse disainilahenduse kasutusviisi täpsustades, et sellised põrandaliistud nagu need, mis esitati kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks, koosnevad eenditega varustatud lamedast alusosast, mis kinnitatakse seina külge, ning põrandaliistust, mis kinnitatakse nende eendite külge teiste eenditega, mis paiknevad põrandaliistu tagaküljel ning haakuvad tihedalt. Selle põhjal tegi apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 järelduse, et sellisel viisil kasutatuna ei ole vaidlusaluse disainilahenduse ning varasema disainilahenduse ühine osa nähtav.
51 Kuna tulenevalt määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 2 punktist a ei kaitsta mitmeosalise toote koostisosaks olevat disainilahendust, mis selle mitmeosalise toote tavakasutuse käigus nähtav ei ole, siis tuleb analoogia alusel teha järeldus, et ühenduse disainilahenduse uudsust ja eristatavust ei saa hinnata, võrreldes seda varasema disainilahendusega, mis mitmeosalise toote koostisosana ei ole selle toote tavakasutuse käigus nähtav.
52 Nähtavuse nõue, mis tuleneb määruse nr 6/2002 põhjendusest 12 ja mida on meenutatud eespool punktis 40, kohaldub seega varasema disainilahenduse puhul. Ka ühtlustamisamet möönis kohtuistungil, et vastandatud disainilahenduste suhtes tuleb kohaldada samu nõudeid.
53 Järelikult tegi apellatsioonikoda asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel vea järeldusega, et toote, mille puhul on kasutatud varasemat disainilahendust ja mis on mitmeosalise toote koostisosa, esikülg on nähtav. Selles mõttes ei tuvastanud apellatsioonikoda varasema disainilahenduse nähtavaid osi õigesti. Nagu eespool punktis 51 märgitud, ei saa kehtetuks tunnistamise taotluses tugineda varasemale disainilahendusele, mis mitmeosalise toote koostisosana ei ole selle toote tavakasutuse käigus nähtav. Seega kontrollis apellatsioonikoda vaidlusaluse disainilahenduse uudsust ja eristatavust valesti. Sellest asjaolust piisab käsitletava väitega nõustumiseks.
54 Järelikult tuleb käesoleva väitega nõustuda, ilma et oleks vaja uurida hageja esitatud muid argumente.
Kohtukulud
55 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
56 Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud ja hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista ühtlustamisametilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
57 Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 8. novembri 2012. aasta otsus (asi R 1512/2010‑3).
2. Mõista Cezar Przedsiębiorstwo Produkcyjne Dariusz Bogdan Niewiński kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
3. Poli-Eco Tworzywa Sztuczne sp. z o.o. kannab ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. oktoobril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad