Kohtuasi T-340/04

France Télécom SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Kontrolli teostamise otsus – Lojaalne koostöö liikmesriigi ametiasutustega – Lojaalne koostöö liikmesriigi konkurentsiasutustega – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 – Põhjendused – Proportsionaalsus – Uus väide – Vastuvõetamatus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Kontrolli teostamise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõige 4)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kontrolli teostamise otsus – Liikmesriigi ametiasutustele esitatud abitaotlus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõiked 7 ja 8)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Lojaalse koostöö kohustus liikmesriigi ametiasutustega – Kontrolli teostamise otsus – Kohtulik kontroll – Ulatus

(EÜ artiklid 10, 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõiked 4, 7 ja 8)

4.      Konkurents – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste vahel – Komisjoni õigus otsustada kontrolli teostamise üle asjas, mida samal ajal kontrollib liikmesriigi konkurentsiasutus – Lojaalse koostöö kohustus liikmesriigi ametiasutustega – Ulatus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 11 lõiked 1 ja 6 ning artikli 13 lõige 1)

5.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Kontrolli teostamise otsusele tuginemine – Komisjoni kaalutlusõigus – Piirid

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 20)

6.      Menetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c ja artikli 48 lõige 2)

1.      Määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel vastuvõetud kontrolli teostamise otsuses, millega komisjon teostab ettevõtjate poolt ühenduse konkurentsieeskirjade täitmise tagamiseks talle selle määrusega antud pädevust, peavad eespool viidatud artikli lõike 4 ja kohtupraktika kohaselt olema kajastatud teatud olulised elemendid, millest nähtub puudutatud ettevõtjates läbiviidava kontrolli õigustatus ja nende koostöökohustuse ulatus, mis jätab viimastele kaitseõiguse. Seega peab olema otsuses märgitud kontrolli ese ja eesmärk ja sellest peab nähtuma oletatava rikkumise põhiolemus, eeldatava asjaomase turu kirjeldus, väidetavate konkurentsipiirangute olemus, selgitused selle kohta, kuidas oli kontrollitav ettevõtja rikkumisega seotud, mida otsitakse ja mis asjaolusid uurimise käigus kontrollitakse, milline on ühenduse uurijatele antud pädevus, uurimise alguskuupäev, määruse nr 1/2003 artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja õigus otsus edasi kaevata Esimese Astme Kohtule.

Sellise otsuse põhjenduse piisavuse hindamist tuleb hinnata otsuse vastuvõtmise tausta arvestades.

(vt punktid 49–53, 58)

2.      Määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 20 lõike 8 kohaselt kontrollib siseriiklik kohus, kelle poole on sama määruse artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, et komisjoni kontrolliotsus oleks autentne ja et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohast meelevaldsed ega liigsed, ning et komisjon on kohustatud talle selleks andma teatud selgitusi.

Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 8 ja kohtupraktikast tuleneb aga ka see, et need selgitused võivad olla antud mujal kui ainult kontrolli määravas otsuses, ja komisjon võib need kohtule edastada muul viisil kui selles otsuses.

(vt punkt 110)

3.      Kontrollide osas, mida komisjon võib läbi viia, et tagada ettevõtjatepoolne ühenduse konkurentsieeskirjade täitmine, teeb määruse nr 1/2003 artikkel 20 selgelt vahet ühelt poolt selle artikli lõike 4 alusel vastu võetud komisjoni otsuste ja teiselt poolt siseriiklikule kohtule sama artikli lõike 7 alusel esitatud abitaotluse vahel.

Kuigi komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastu võetud otsuse seaduslikkust on pädevad kontrollima vaid ühenduse kohtud, siis sunnimeetmete võtmise üle, mida taotletakse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 7, otsustab siseriiklik kohus, kes peab tegema kindlaks – vajadusel eelotsusetaotluse esitamise raames Euroopa Kohtu abiga ja ilma et see piiraks siseriiklike edasikaebamise võimaluste kasutamist –, kas komisjoni poolt taotluse esitamisel edastatud teave võimaldab tal määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 8 talle pandud kontrollikohustust täita ja seega kas see võimaldab tal teha talle esitatud taotluse alusel tarvilik otsus.

Siseriiklikul kohtul, kelle poole on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, on sama artikli lõike 8 ja kohtupraktika alusel õigus paluda komisjonilt selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad teda kahtlustama EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist, kahtlustatava rikkumise raskuse ja asjassepuutuva ettevõtja osalemise laadi kohta. Esimese Astme Kohtu kontroll, mis võiks viia järelduseni, et komisjoni poolt siseriiklikule kohtule edastatud teave oli ebapiisav, eeldaks seda, et Esimese Astme Kohus vaatab siseriikliku kohtu poolt teabe ebapiisavuse kohta antud hinnangu uuesti läbi. Kuid niisugust kontrolli ei saa lubada, kuna siseriikliku kohtu antud hinnang allub kontrollile vaid siseriiklikus edasikaebamise menetluses nende asutuse otsuste peale.

Seetõttu tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata kõik argumendid, milles asjassepuutuv ettevõtja tugineb komisjoni kontrolli teostamise otsuse peale esitatud kaebuse põhjendamisel sellele, et see komisjoni otsus rikub siseriiklike ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust, mida komisjon peab täitma EÜ artikli 10 kohaselt, kuna see ei sisalda piisavalt teavet, et siseriiklik kohus, kellelt taotleti sunnimeetmete võtmist, saaks taotluse lahendada asja kõiki asjaolusid teades.

(vt punktid 119, 122–125)

4.      Kuigi määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1 on kehtestatud üldreegel, et komisjon ja liikmesriigi ametiasutused on kohustatud tihedat koostööd tegema, ei ole selles lõikes kehtestatud reeglit, mille kohaselt oleks komisjonil keelatud teostada kontrolli asjas, mille uurimiseks on paralleelselt pöördutud ka liikmesriigi konkurentsiasutuse poole.

Sellest sättest ei saa seega järeldada, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud teatud asjaolude uurimist, ei ole komisjonil automaatselt enam õigust juhtumit käsitleda või selle vastu põhimõtteliselt huvi üles näidata. Vastupidi, selles normis sätestatud koostöökohustus näeb ette, et need kaks ametiasutust võivad vähemalt juhtumi käsitlemise algstaadiumis – mille osaks on ka uurimine – oma pädevusi teostada paralleelselt. Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõige 6 näeb seega ette, et vastavalt koostööpõhimõttele võivad komisjon ja siseriiklikud konkurentsiasutused vähemalt juhtumi käsitlemise algstaadiumis oma pädevust teostada paralleelselt. See säte näeb nimelt ette, et kuigi pädeva siseriikliku konkurentsiasutusega tuleb konsulteerida, on komisjonil otsuse tegemiseks menetluse algatamise õigus isegi siis, kui siseriiklik konkurentsiasutus on juba juhtumit käsitlemas. Seetõttu peab komisjon a fortiori niisugust kontrolli saama teostada. Kontrolli määramise otsus kujutab endast vaid juhtumi sisulist käsitlemist ettevalmistavat akti, mis ei too endaga kaasa ametlikku menetluse algatamist määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses – niisugune kontrolli määramise otsus ei väljenda iseenesest komisjoni tahet teha juhtumi suhtes sisuline otsus.

Määruse nr 1/2003 artikli 13 lõige 1 toob vaid kaasa asjassepuutuva asutuse õiguse menetlus peatada või kaebus rahuldamata jätta põhjusel, et teine konkurentsiasutus menetleb sama asja. Selle õiguse teostamata jätmine ei tähenda, et komisjon on rikkunud lojaalse koostöö kohustust liikmesriikide konkurentsiasutustega.

(vt punktid 128–130)

5.      Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine eeldab, et kui komisjon otsustab määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 20 alusel kontrolli teostada, ei tohi kavandatud kontrolliga kaasneda selle eesmärgiga võrreldes ülekaalukaid ja talumatuid ebamugavusi. Samas ei sõltu komisjoni valik lihtsalt volituse alusel läbiviidava kontrolli ja otsusega määratud kontrolli vahel niisugustest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele vastavalt juhtumi erisustele. Järelikult, kui uurimise korraldamise otsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamislepingu võimaliku rikkumise olemasolu hindamiseks, siis ei rikuta selle otsusega proportsionaalsuse põhimõtet.

Põhimõtteliselt on komisjon kohustatud hindama, kas informatsioon on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik, ja isegi kui tal on juba andmeid või tõendeid seoses rikkumise olemasoluga, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal rikkumist või selle kestust paremini kindlaks teha.

(vt punktid 147 ja 148)

6.      Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõike 2 sätetest nende koosmõjus nähtub, et hagiavalduses peab olema märgitud hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Asjaolu, et hageja sai teatud faktilistest andmetest teada Esimese Astme Kohtu menetluse käigus, ei tähenda, et need on käsitletavad faktiliste asjaoludena, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Need andmed ei tohi olla olnud hagejale varem kättesaadavad.

(vt punkt 164)