Kohtuasi C‑181/16

Sadikou Gnandi

versus

État belge

(eelotsusetaotlus, mille on eistanud Conseil d’État (Belgia))

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115/EÜ – Artikli 3 punkt 2 – Mõiste „ebaseaduslik riigisviibimine“ – Artikkel 6 – Tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine enne, kui on lahendatud kaebus vastutava asutuse otsuse peale jätta rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47 – Mittetagasisaatmise põhimõte – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Luba jääda liikmesriiki

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. juuni 2018. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tingimus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus on menetlus pooleli

(ELTL artikkel 267)

2.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Siseriikliku õiguse tõlgendamine – Välistamine

(ELTL artikkel 267)

3.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Isikuline kohaldamisala – Rahvusvahelise kaitse taotleja, kelle taotlus jäeti esimese astme menetluses rahuldamata – Hõlmamine – Luba jääda liikmesriigi territooriumile kuni selle rahuldamata jätmise peale esitatud kaebuse üle otsuse tegemiseni – Mõju puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, põhjendus 9 ja artikli 6 lõiked 4 ning 6; nõukogu direktiiv 2005/85, artikli 7 lõige 1 ja artikli 39 lõike 3 punkt a)

4.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse peale esitatud hagi – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Mittetagasisaatmise põhimõte – Selle õiguskaitsevahendi automaatne peatav toime

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 6)

5.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Tagasisaatmisotsus kolmanda riigi kodaniku suhtes, mis tehakse alates sellest, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse rahuldamata ja enne selle rahuldamata jätmise peale esitatud kaebuse üle otsuse tegemist – Lubatavus – Tingimused – Tagasisaatmismenetluse peatamine kuni nimetatud kaebuse üle otsuse tegemiseni – Taotleja, kellele võivad laieneda direktiivist 2003/9 tulenevad õigused ja kes võib tugineda pärast tagasisaatmisotsuse tegemist aset leidnud asjaolude muudatustele

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 5, artikli 6 lõige 1, artikkel 7 ja artikkel 15; nõukogu direktiiv 2003/9, artikli 2 punkt c ja artikli 3 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 31)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 34)

3.      Vastavalt direktiivi 2005/85 artikli 7 lõikele 1 lubatakse rahvusvahelise kaitse taotlejal jääda liikmesriiki üksnes menetluse eesmärgil, kuni on vastu võetud rahvusvahelise kaitse taotlust rahuldamata jättev esimese astme menetluses tehtud otsus. Kuigi selles sättes on selgelt sõnastatud, et õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba, ilmneb siiski eelkõige direktiivi 2008/115 põhjendusest 9, et nimetatud õigus riiki jääda ei luba rahvusvahelise kaitse taotleja riigisviibimist käsitleda „ebaseaduslikuna“ selle direktiivi tähenduses, ajavahemikul alates tema rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest kuni selle taotluse kohta otsuse tegemiseni esimese astme menetluses.

Nagu direktiivi 2005/85 artikli 7 lõike 1 sõnastusest üheselt ilmneb, lõpeb selles sättes ette nähtud õigus riiki jääda koos esimese astme menetluses otsuse tegemisega, millega vastutav asutus jätab rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata. Kui huvitatud isikule ei ole riigis elamise õigust või elamisluba antud mõnel muul õiguslikul alusel, eelkõige direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 4 alusel, mis võimaldab eitava vastuse saanud taotlejal täita asjaomasesse liikmesriiki sisenemise, selles viibimise või elamise tingimused, kaasneb rahuldamata jätmise otsusega see, et alates selle vastuvõtmisest ei vasta taotleja enam nendele tingimustele, mistõttu muutub tema riigis viibimine ebaseaduslikuks. Niisuguse kodaniku suhtes võib seega põhimõtteliselt teha tagasisaatmisotsuse nimetatud rahuldamata jätmisest alates või kumuleeruvalt koos sellega samas haldusaktis.

On tõsi, et direktiivi 2005/85 artikli 39 lõike 3 punkt a avab liikmesriikidele võimaluse näha ette eeskirjad, mis lubavad rahvusvahelise kaitse taotlejatel jääda oma territooriumile kuni rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud kaebuse üle otsuse tegemiseni. Samuti vastab tõele, et Euroopa Kohus on 30. mai 2013. aasta kohtuotsuse Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343) punktides 47 ja 49 otsustanud, et luba jääda riiki selleks, et kasutada rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale tõhusat õiguskaitsevahendit, takistab direktiivi 2008/115 kohaldamist selle taotluse esitanud kolmanda riigi kodaniku suhtes kuni ajani, mil rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse suhtes tehakse otsus. Siiski ei saa sellest kohtuotsusest tuletada, et niisugune riiki jäämise luba ei laseks teha järeldust, et alates rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisest – ja välja arvatud juhul, kui on olemas käesoleva kohtuotsuse punktis 41 viidatud riigis elamise õigus või elamisluba – muutub huvitatud isiku riigis viibimine ebaseaduslikuks direktiivi 2008/115 tähenduses.

(vt punktid 40–44 ja 59)

4.      Euroopa Kohtu kohtupraktikast nähtub, et kui liikmesriik otsustab saata rahvusvahelise kaitse taotleja riiki, kus on piisavalt alust arvata, et teda ohustab reaalselt harta artikliga 18 – koostoimes Genfi konventsiooni artikliga 33 – või harta artikli 19 lõikega 2 vastuolus olev kohtlemine, nõuab harta artiklis 47 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et sel taotlejal oleks võimalik kasutada õiguskaitsevahendit, millel on tema tagasisaatmist lubava meetme rakendamist täielikult peatav toime (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Abdida, C‑562/13, EU:C:2014:2453, punkt 52, ja 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Tall, C‑239/14, EU:C:2015:824, punkt 54).

On tõsi, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et peatava toime puudumine ainuüksi rahvusvahelise kaitse taotlust rahuldamata jätva otsuse peale esitatud kaebuse puhul on põhimõtteliselt kooskõlas mittetagasisaatmise põhimõtte ja harta artikliga 47, kuna niisuguse otsuse täitmine ei saa iseenesest viia asjaomase kolmanda riigi kodaniku väljasaatmiseni (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Tall, C‑239/14, EU:C:2015:824, punkt 56). Seevastu peab direktiivi 2008/115 artiklis 6 sätestatud tagasisaatmisotsuse vastu kasutatud õiguskaitsevahendil aga igal juhul olema täielikult peatav toime, et tagada asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes mittetagasisaatmise põhimõttest ja harta artiklist 47 tulenevate nõuete järgimine, kuna selle otsusega võib seda kodanikku tõsiselt ohustada kohtlemine, mis on vastuolus harta artikliga 18 koostoimes Genfi konventsiooni artikliga 33 või kohtlemine, mis on vastuolus harta artikli 19 lõikega 2 (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Abdida, C‑562/13, EU:C:2014:2453, punktid 52 ja 53, ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Tall, C‑239/14, EU:C:2015:824, punktid 57 ja 58). Veelgi enam kehtib see võimaliku väljasaatmisotsuse puhul selle direktiivi artikli 8 lõike 3 tähenduses.

(vt punktid 54–56)

5.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – koostoimes nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta ning lähtudes mittetagasisaatmise põhimõttest ja õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 18, artikli 19 lõikes 2 ja artiklis 47 – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 1 alusel tehakse tagasisaatmisotsus kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, juba alates sellest, kui vastutav asutus jätab selle taotluse rahuldamata, või kumuleeruvalt koos sellega samas haldusaktis, ja seega enne selle rahuldamata jätmise peale esitatud kaebuse üle otsuse tegemist, eelkõige tingimusel, et asjaomane liikmesriik tagab, et kõik tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed oleksid peatatud kuni selle õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni, et taotlejal oleksid sellel ajavahemikul kõik need õigused, mis tulenevad nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivist 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ning et ta saaks tugineda kõigile pärast tagasisaatmisotsuse tegemist aset leidnud asjaolude muudatustele, mis oma olemuselt võivad oluliselt mõjutada huvitatud isiku olukorra hindamist seoses direktiiviga 2008/115, eelkõige direktiivi artikliga 5, kuid selle asjaolu kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne.

Selles kontekstis on liikmesriigi ülesanne tagada rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise vastu kasutatud õiguskaitsevahendi täielik tõhusus, järgides poolte võrdsuse põhimõtet, mis nõuab eelkõige seda, et tagasisaatmisotsuse kogu toime peatatakse selle õiguskaitsevahendi kasutamise tähtajaks, ja kui niisugust õiguskaitsevahendit kasutatakse, siis kuni selle üle otsuse tegemiseni. Selles osas ei piisa sellest, kui asjaomane liikmesriik hoidub tagasisaatmisotsuse sundtäitmisele pööramisest. On hoopis tarvis, et selle otsuse kõik õiguslikud tagajärjed oleksid peatatud, ning seega täpsemalt, et direktiivi 2008/115 artiklis 7 ette nähtud vabatahtliku lahkumise tähtaega ei hakataks arvestama seni, kuni huvitatud isikul on lubatud riiki jääda. Lisaks ei saa sellel ajavahemikul teda väljasaatmise eesmärgil kinni pidada vastavalt selle direktiivi artiklile 15.

Lisaks, kuni ei ole tehtud otsust õiguskaitsevahendi kohta, mida huvitatud isik kasutas otsuse vastu, millega vastutav asutus jättis tema rahvusvahelise kaitse taotluse esimese astme menetluses rahuldamata, peavad huvitatud isikul põhimõtteliselt olema need õigused, mis tulenevad direktiivist 2003/9. Nimelt seab selle direktiivi artikli 3 lõige 1 selle kohaldamise tingimuseks vaid selle, et oleks olemas taotlejana territooriumil elamise õigus, ja sellest tulenevalt ei välistata niisugust kohaldamist juhul, kui huvitatud isik, kellel küll on niisugune luba olemas, viibib riigis ebaseaduslikult direktiivi 2008/115 tähenduses. Selles osas ilmneb direktiivi 2003/9 artikli 2 punktist c, et huvitatud isik säilitab rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse selle direktiivi tähenduses, kuni tema taotluse üle ei ole tehtud lõplikku otsust (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Cimade ja GISTI, C‑179/11, EU:C:2012:594, punkt 53).

(vt punktid 61–63 ja 67 ning resolutsioon)