EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
5. oktoober 2006(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Ühenduste omavahendid – Lõpetamata TIR-märkmikud – Vastavate omavahendite ülekandmata jätmine või ülekandmisega viivitamine
Kohtuasjas C‑377/03,
mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 9. septembril 2003 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Wilms ja C. Giolito, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Belgia Kuningriik, esindajad: E. Dominkovits ning A. Goldman ja M. Wimmer, keda abistas avocat B. van de Walle de Ghelcke,
kostja,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud N. Colneric, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), M. Ilešič ja E. Levits,
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. mai 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 26. jaanuari 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et:
– jättes teatavad transiididokumendid (TIR-märkmikud) nõuetekohaselt lõpetamata, mille tagajärjel ei ole nendest tulenevaid omavahendeid korrektselt kantud raamatupidamisarvestusse ega tehtud tähtaegselt komisjonile kasutatavaks,
– jättes komisjonile teatavaks tegemata kõik muud vaidlustamata tollimaksud, mida seoses TIR-märkmike lõpetamata jätmisega on Belgia toll alates 1996. aastast analoogiliselt kohelnud (kandmine B-arvestusse A-arvestuse asemel),
– keeldudes maksmast intressi komisjonile võlgnetavate summade pealt,
on Belgia Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), artiklitest 6, 9, 10 ja 11; nimetatud määrus tunnistas alates 31. maist 2000 kehtetuks ja asendas sama reguleerimisesemega nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1).
Õiguslik raamistik
TIR-konventsioon
2 Tollikonventsioon TIR-märkmike alusel toimuva rahvusvahelise kaubaveo kohta (edaspidi „TIR-konventsioon”) kirjutati alla 14. novembril 1975 Genfis (Šveits). Belgia Kuningriik on selle konventsiooni osaline, samuti Euroopa Ühendus, kes kiitis konventsiooni heaks nõukogu 25. juuli 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2112/78 (EÜT L 252, lk 1; ELT eriväljaanne 02/01, lk 209). Ühenduse suhtes jõustus nimetatud konventsioon 20. juunil 1983 (EÜT L 31, lk 13).
3 Muu hulgas sätestab TIR-konventsioon, et sellega kehtestatava TIR-protseduuri alusel veetavalt kaubalt ei tule tasuda või deponeerida impordi- või eksporditollimakse ja impordi- või ekspordimakse vahetolliasutuses.
4 Nende soodustuste rakendamiseks nõuab TIR-konventsioon, et kaupadega oleks kogu nende vedamise aja kaasas ühtne dokument – TIR-märkmik, mille abil kontrollitakse veo nõuetekohasust. Veel nõuab konventsioon, et veo peavad tagama lepinguosaliste poolt vastavalt konventsiooni artikli 6 sätetele tunnustatud ühingud.
5 TIR-konventsiooni artikli 6 lõige 1 sätestab:
„Iga lepinguosaline võib enda poolt kindlaksmääratud tingimustel ja tagatiste olemasolul lubada ühingul väljastada TIR-märkmikke kas ise või vastava ühingu kaudu ning tegutseda käendajana.”
6 TIR-märkmik koosneb reast lehtedest, sealhulgas kviitung nr 1 ja kviitung nr 2 ning nende lõigendid, millele on märgitud kogu vajalik teave. Iga läbitud territooriumi kohta kasutatakse ühte kviitungitepaari. Veo alguses jäetakse lõigend nr 1 lähtetolliasutusse; lõpetamine toimub, kui samal tolliterritooriumil asuv väljumistolliasutus tagastab lõigendi nr 2. Protseduuri korratakse iga läbitud territooriumi puhul, kasutades samas märkmikus olevaid erinevaid kviitungitepaare.
7 TIR-märkmikke trükib ja levitab International Road Transport Union (Rahvusvaheline Maanteetranspordi Liit, edaspidi „IRU”), mille asukoht on Genfis. Kasutajatele väljastamise tagavad iga riigi garantiiühingud, keda on selleks volitanud lepinguosaliste tolliametid. TIR-märkmiku väljastab lähteriigi garantiiühing ning antud tagatise eest vastutavad IRU ja Šveitsis asuv kindlustusandjate rühm (edaspidi „kindlustusandjate rühm”).
8 TIR-konventsiooni artikkel 8 sätestab:
„1. Garantiiühing kohustub tasuma impordi- või eksporditollimaksud ja impordi- või ekspordimaksud viivisega, mis tuleb maksta selle riigi tollialaste õigusaktide alusel, kus eeskirjade eiramine seoses TIR-veoga avastati. Ühing vastutab solidaarselt nende isikutega, kes peavad eespool nimetatud summad tasuma.
2. Kui lepinguosalise õigusaktides ei nähta ette impordi- või eksporditollimaksude ning impordi- ja ekspordimaksude tasumist vastavalt lõikele 1, kohustub garantiiühing tasuma samadel tingimustel summa, mis on võrdne impordi- või eksporditollimaksude ning impordi- ja ekspordimaksude ning viivisega.
3. Iga lepinguosaline määrab kindlaks maksimaalse summa ühe TIR-märkmiku kohta, mille tasumist võib garantiiühingult nõuda lõigete 1 ja 2 alusel.
4. Garantiiühingu vastutus selle riigi tolli ees, kus lähtetolliasutus asub, tekib hetkel, mil tolliasutus TIR-märkmiku aktsepteerib. Järgmistes riikides, mille kaudu kaupa TIR-protseduuri alusel veetakse, tekib vastutus hetkel, mil kaup imporditakse […].
5. Garantiiühingu vastutus hõlmab nii TIR-märkmikus loetletud kaupa kui ka muud kaupa, mida loetletud ei ole, kuid mis võib olla maanteesõiduki tollitõkendiga varustatud osas või tollitõkendiga varustatud konteineris. Muud kaupa vastutus ei hõlma.
6. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud tolli- ja muude maksude määramise eesmärgil loetakse TIR-märkmikusse kantud kauba andmed vastupidiste tõendite puudumisel õigeks.
7. Kui käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud summad tuleb tasuda, nõuavad pädevad asutused niivõrd, kui see on võimalik, tasumist selleks vahetult kohustatud isikult või isikutelt enne nõude esitamist garantiiühingule.”
9 TIR-konventsiooni artikkel 11 sätestab:
„1. Kui TIR-märkmikku ei ole lõpetatud või on lõpetatud tingimustega, ei ole pädeval asutusel õigust nõuda garantiiühingult artikli 8 lõigetes 1 ja 2 nimetatud summade tasumist, kui ühe aasta jooksul pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist selle asutuse poolt ei ole ta teatanud garantiiühingule kirjalikult lõpetamisest keeldumisest või lõpetamisest tingimustega. Sama kehtib ka siis, kui lõpetamistunnistus saadi ebaseaduslikult või pettusega, kuid sel juhul on tähtaeg kaks aastat.
2. Artikli 8 lõigetes 1 ja 2 osutatud summa tasumise nõue esitatakse garantiiühingule kõige varem kolm kuud ja hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil ühingule teatati, et märkmikku ei ole lõpetatud või on lõpetatud tingimustega või et lõpetamiskinnitus saadi ebaseaduslikult või pettusega. Neil juhtudel, mil eespool nimetatud kahe aasta jooksul on algatatud kohtumenetlus, esitatakse tasumise nõue ühe aasta jooksul pärast kohtuotsuse jõustumise kuupäeva.
3. Garantiiühing peab nõutud summad tasuma kolme kuu jooksul tasumise nõude esitamise kuupäevast. Tasutud summad tagastatakse ühingule, kui kahe aasta jooksul pärast tasumise nõude esitamist tõendatakse tollile, et kõnealuse veoga seoses ei ole eeskirju eiratud.”
Ühenduse tollieeskirjad
10 Alates 1. jaanuarist 1994 kohaldatava komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „rakendusmäärus”), artikkel 451 sätestab:
„1. Kui [ühenduse tolli]seadustiku artikli 91 lõike 2 punktide b ja c ning artikli 163 lõike 2 punkti b kohaselt veetakse kaupa ühenduse tolliterritooriumi ühest punktist teise:
– TIR-märkmiku (TIR-konventsiooni) alusel rahvusvahelise kaubaveo korra kohaselt,
– ATA-märkmiku (ATA-konventsiooni) alusel,
käsitatakse sellise veo suhtes TIR- või ATA-märkmiku kasutamist reguleerivate eeskirjade kohaldamisel ühenduse tolliterritooriumi ühtse territooriumina.
[...]”.
11 Rakendusmääruse artikkel 454 sätestab:
„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks TIR- ja ATA-konventsioonide erisätete kohaldamist, mis käsitlevad garantiiühingute vastutust TIR- või ATA-märkmiku kasutamise korral.
2. Kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud veo või ATA-märkmiku alusel toimunud transiitveo käigus või nendega seoses on teatud liikmesriigis eeskirju rikutud või eiratud, tuleb kõnealuses liikmesriigis tasuda tasumisele kuuluvad tolli- või muud maksud kooskõlas ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, ilma et see takistaks kriminaalõiguslike meetmete võtmist.
3. Kui ei ole võimalik kindlaks määrata, millisel territooriumil eeskirju rikuti või eirati, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana seda liikmesriiki, kus kõnealune rikkumine või eiramine tuvastati, kui artikli 455 lõikes 1 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid eeskirjade järgimise või tegeliku eeskirjade rikkumise või eiramise koha kohta.
[…]”
12 Sama määruse artikli 455 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud veo või ATA-märkmiku alusel toimunud transiitveo käigus või nendega seoses on eeskirju rikutud või eiratud, teatab toll sellest TIR- või ATA-märkmiku valdajale ja garantiiühingule vastavalt TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 1 või ATA-konventsiooni artikli 6 lõikes 4 ettenähtud tähtaja jooksul.
2. Tõendid selle kohta, et TIR- või ATA-märkmiku alusel toimunud veo puhul on artikli 454 lõike 3 esimese lõigu tähenduses eeskirju järgitud, esitatakse vastavalt TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 2 või ATA-konventsiooni artikli 7 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud tähtaja jooksul.”
13 1. jaanuarist 1992 kuni 31. detsembrini 1993 olid kohaldatavad ühelt poolt nõukogu 21. märtsi 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 719/91 TIR-märkmike ja ATA-märkmike transiididokumentidena kasutamise kohta ühenduses (EÜT L 78, lk 6) artikli 10 lõiked 1 ja 2, mille sõnastus sisuliselt kattub rakendusmääruse artikli 454 lõigete 1 ja 2 sõnastusega, ning teiselt poolt komisjoni 12. juuni 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 1593/91, mis näeb ette nõukogu määruse nr 719/91 rakendamise (EÜT L 148, lk 11), artikli 2 lõiked 1 ja 2, mis on sõnastatud samamoodi kui rakendusmääruse artikli 455 lõiked 1 ja 2.
14 Rakendusmääruse artikkel 457 sätestab:
„TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 4 kohaldamisel, kui kaubasaadetis tuuakse ühenduse tolliterritooriumile või mille vedamine algab ühenduse tolliterritooriumil paiknevast lähtetolliasutusest, vastutab garantiiühing selle liikmesriigi tolli ees, kelle territooriumile kõnealune TIR-saadetis tuuakse, kuni selle kohani, kus saadetis ühenduse tolliterritooriumilt välja viiakse, või kuni kõnealusel territooriumil paikneva sihttolliasutuseni.”
Ühenduste omavahendid
15 Määruse nr 1552/89 artikkel 2, mis kuulub I jaotisse „Üldsätted”, sätestab:
„1. Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev talitus on võlgnikule teatanud tema maksta oleva summa. Teatis esitatakse niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevad haldusasutused saavad kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega välja arvutada maksmisele kuuluva summa.
[…]”.
[mitteametlik tõlge]
16 Seda sätet muudeti alates 14. juulist 1996 nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1355/96 (EÜT L 175, lk 3) ning sama sisu on võetud määruse nr 1150/2000 artiklisse 2, mis sätestab:
„1. Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 94/728/EÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.
2. Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev.
[…]”
17 Määruse nr 1552/89 II jaotisse „Omavahendite raamatupidamisarvestus” kuuluva artikli 6 lõige 1 ning lõike 2 punktid a ja b (nüüd määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõige 1 ja lõike 3 punktid a ja b) sätestavad:
„1. Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.
2. a) Vastavalt artiklile 2 kindlaksmääratud maksud tuleb käesoleva lõike punkti b alusel kanda raamatupidamisarvestusse [tuntud kui A‑arvestus] hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva.
b) Kindlaksmääratud maksud, mis ei ole punktis a märgitud raamatupidamisarvestusse kantud, sest on veel sisse nõudmata ning mille kohta ei ole antud tagatist, kantakse punktis a ettenähtud aja jooksul eraldi raamatupidamisarvestusse [tuntud kui B-arvestus]. Liikmesriigid võivad kasutada seda korda juhul, kui kindlaksmääratud maksud, mille kohta on antud tagatis, vaidlustatakse ning need võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.”
18 Määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 III jaotisse „Omavahendite kasutatavaks tegemine” kuuluv artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ettenähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.
See konto on tasuta.
2. Komisjon konverteerib krediteeritud summad […] ja kannab oma raamatupidamisarvestusse […].”
19 Määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 III jaotisse kuuluva artikli 10 lõige 1 sätestab:
„Pärast 10 % mahaarvamist sissenõudmiskuludeks [vastavalt otsuse 88/376 ja 94/728] artikli 2 lõikes 3 ettenähtud korras tehakse kanne [kõnealuste otsuste] artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud omavahendite kohta hiljemalt maksu käesoleva määruse artiklis 2 ettenähtud korras kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.
[Artikli 6 lõike 2 punkti b või artikli 6 lõike 3 punkti b] alusel [B-]arvestusse kantud maksude puhul tuleb sissekanne teha siiski hiljemalt maksude sissenõudmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.”
20 Kõnealusesse määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 III jaotisse kuuluv artikkel 11 sätestab:
„Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”
21 Samade määruste artikli 17 lõiked 1 ja 2, mis kuuluvad VII jaotisse „Kontrollimist käsitlevad sätted”, sätestavad:
„1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine käesolevas määruses ettenähtud korras.
2. Liikmesriigid on kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on vääramatu jõu tõttu sisse nõudmata jäänud. Lisaks sellele võivad liikmesriigid nende summade komisjonile kasutatavaks tegemise kohustuse täitmata jätta üksikjuhtudel, kui pärast kõnealuse juhtumiga seotud asjaolude põhjalikku hindamist ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda. […]”
Kohtueelne menetlus
22 Komisjoni esindajad korraldasid traditsiooniliste omavahendite kontrollimise Belgias 18.–22. novembrini 1996 ning 1.–5. detsembrini 1997. Kontrollimisaruannetest nähtub, et tollitransiidi korra raames avastati kõrvalekaldeid seoses omavahendite kindlaksmääramise, raamatupidamisarvestuse ja kasutatavaks tegemisega ning TIR-protseduuri kohaldamisega. Need kõrvalekalded on tingitud komisjonile omavahendite üle kandmata jätmisest või ülekandmisega viivitamisest, mille põhjustas määruse nr 1552/89 artikli 6 lõikes 2 sätestatud raamatupidamiseeskirjade eiramine.
23 Mis puudutab 1996. aastal toimunud kontrollimist, siis on komisjon 12. mai 1999. aasta kirjaga uuesti teatanud Belgia ametiasutustele kontrollimisaruandes mainitud kõrvalekalletest. 1997. aastal toimunud kontrollimisel avastas komisjon, et Belgia ametiasutused ei ole kontrollimisaruande tabelites 1 ja 2 mainitud toimikute kohta teinud lõpetamata TIR-märkmike osas ühtegi arvestuskannet seoses kindlaksmääratud maksusummadega, mille kohta oli antud tagatis ja mis olid vaidlustamata. Kõnesolevad summad kanti pärast komisjonipoolset kontrollimist B-arvestusse, tuues põhjenduseks, et garantiiühing on talle adresseeritud meetmed vaidlustanud.
24 Kuna võlgnik neid võlgasid ei vaidlustanud, nõudis komisjon 2. veebruari 2000. aasta kirjas, et eespool nimetatud summad kantaks A-arvestusse. Lisaks nõuti Belgia ametiasutustelt, et nad esitaksid 1. jaanuarist 1995 kuni 1. detsembrini 1997 väldanud ajavahemiku kohta kokkuvõtte kõigist lõpetamata TIR-märkmikest koos maksude kindlaksmääramist ja arvestuskannete tegemist puudutavate andmetega. Samuti nõuti neilt kõigi tagatisega kaetud ja vaidlustamata summade A-arvestusse kandmist.
25 Belgia ametiasutused vaidlesid komisjoni etteheidetele vastu 12. veebruari 2001. aasta kirjas, mis käsitles 1996. aastal toimunud kontrollimist, ja 31. mai 2000. aasta kirjas, mis käsitles 1997. aastal toimunud kontrollimist.
26 Kuna komisjon ei nõustunud Belgia Kuningriigi argumentidega, saatis ta nimetatud liikmesriigile 23. oktoobril 2001 märgukirja, milles ta kordas oma seisukohta ja palus Belgia ametiasutustel esitada selle kohta oma märkused. Belgia ametiasutused vastasid 17. jaanuari 2002. aasta kirjaga, vaieldes taas vastu komisjoni argumentidele.
27 Komisjoni see vastus ei rahuldanud ning ta esitas 26. juunil 2002 Belgia Kuningriigile põhjendatud arvamuse. Belgia Kuningriiki kutsuti võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest. Belgia ametiasutused vastasid 6. septembri 2002. aasta kirjaga, milles nad jäid oma seisukoha juurde.
28 Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Hagi vastuvõetavus
Poolte argumendid
29 Esiteks väidab Belgia Kuningriik, et käesoleva menetluse raames ei saa komisjon tugineda väidetele, mis on tuletatud määruse nr 1150/2000 sätete – mis omakorda põhinevad alates 14. juulist 1996 kohaldatavatel määrusega nr 1355/96 muudetud määruse nr 1552/89 sätetel – rikkumisest. Sellised väited on vastuvõetamatud, kuna need ei põhine algversioonis määruse nr 1552/89 sätetel, mis on kohaldatavad käesoleva asja asjaolude suhtes, kuna kõigi kõnesolevate TIR‑märkmikega seotud maksenõuded esitati enne 14. juulit 1996.
30 Teiseks väidab Belgia Kuningriik, et hagi ese on ära langenud ja hagi on järelikult vastuvõetamatu selles osas, mis puudutab summade hilinenud kandmist B‑arvestusse. See toimus komisjoni kontrollimisaruande teatavakstegemise järel, seega enne põhjendatud arvamuse esitamist. Seetõttu ei saa raamatupidamisarvestusse kandmata jätmine enam olla kohustuste rikkumise hagi esemeks.
31 Esimese vastuvõetamatuse väite kohta märgib komisjon, et tingimused, kuidas määratakse kindlaks ühenduste maks tollivõlalt, on nii enne kui ka pärast määrusega nr 1150/2000 toimunud kodifitseerimist olnud ühesugused, kuna määrusega nr 1355/96 muudetud määruse nr 1552/89 sätted ei mõjuta käesolevas kohtuasjas kõne all olevaid sätteid. Seda seisukohta jagab ka Belgia Kuningriik, kes tunnistas, et määruse nr 1150/2000 artiklis 2 sätestatud neli tingimust on samasugused kui määruse nr 1552/89 artiklis 2 sätestatud tingimused. Järelikult on esimene vastuvõetamatuse väide põhjendamatu.
32 Seoses väitega, et hagi on summade B-arvestusse hilinenud kandmise osas vastuvõetamatu, märgib komisjon, et enamikul mainitud 33 juhtumist ei olnud Belgia ametiasutused 1996. aastal toimunud kontrollimise ajaks kandnud ühtegi summat B-arvestusse ega a fortiori A-arvestusse. Vaidlusalused summad kanti B-arvestusse alles detsembris 1997. Võttes arvesse, et Belgia Kuningriik keeldub muid analoogilisi toimikuid edastamast, ei saa välistada, et esineb ka teisi juhtumeid, kui arvestuskandeid ei ole tehtud. Peale selle on A-arvestuse asemel väära B-arvestusse kandmise tagajärjeks hilinenud arvestuskanded, mille tõttu tuleb maksta intressi.
Euroopa Kohtu hinnang
33 Seoses esimese vastuvõetamatuse väitega tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb EÜ artikli 226 alusel toimuvas menetluses hinnata kohustuste rikkumist lähtuvalt ühenduse õigusnormidest, mis kehtivad selle tähtaja lõpus, mille komisjon määras asjaomasele liikmesriigile põhjendatud arvamuse järgimiseks (vt eelkõige 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1996, lk I‑3989, punkt 42, ja 9. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas ‑365/97: komisjon vs. Itaalia, EKL 1999, lk I‑7773, punkt 32).
34 Kuigi hagiavalduses sisalduvaid nõudeid ei saa põhimõtteliselt laiendada võrreldes põhjendatud arvamuse resolutiivosas ja märgukirjas esitatud nõuetega, on sellest hoolimata tõsi, et komisjonil on õigus nõuda selliste kohustuste rikkumise tuvastamist, mis tulenevad hiljem muudetud või kehtetuks tunnistatud ühenduse õigusakti esialgsest versioonist ning on uutes sätetes säilinud. Seevastu ei saa vaidluse ese laieneda uutest sätetest tulenevatele kohustustele, mis ei ole samaväärsed asjaomase õigusakti esialgsest versioonist tulenevate kohustustega; vastasel korral oleks tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses (selle kohta vt 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑363/00: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I‑5767, punkt 22).
35 Komisjoni nõue tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud määruse nr 1150/2000 artiklitest 6, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi, on seega vastuvõetav.
36 Seoses teise vastuvõetamatuse väitega tuleb märkida, et kohustus määrata kindlaks ühenduse omavahendid, kohustus kanda need õigeaegselt komisjoni arvele ning kohustus maksta intressi on omavahel lahutamatult seotud (vt eelkõige 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑96/89: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1991, lk I‑2461, punkt 38).
37 Kui komisjoni etteheide, et tollivõlg on kantud raamatupidamisarvestusse valesti ja vastavad omavahendid tehtud kasutatavaks viivitusega, on põhjendatud, siis ei saa välistada võimalust, et põhjendatud arvamuses märgitud tähtaja lõpuks ei olnud likvideeritud kõiki kohustuste rikkumise tagajärgi, eriti mis puudutab määruse nr 1150/2000 alusel intressi maksmist. Järelikult on olemas huvi võimaliku kohustuste rikkumise tuvastamiseks (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑104/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I‑2689, punktid 45 ja 46).
38 Peale selle, nagu Euroopa Kohus on meenutatud eespool viidatud 12. juuni 2003. aasta otsuse komisjon vs. Itaalia punktis 47, on ühenduse õigusnormiga kehtestatud kohustuse täitmata jätmine liikmesriigi poolt iseenesest liikmesriigi kohustuste rikkumine ning tähtsust ei oma asjaolu, et selline täitmata jätmine ei ole kaasa toonud negatiivseid tagajärgi, ega ka asjaolu, et see ei andnud asjaomasele liikmesriigile mingit eelist.
39 Seetõttu tuleb ka kõnesolev vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.
Põhiküsimus
Esimene väide, mis on tuletatud eeskirjade eiramisest teatavate TIR-märkmike menetlemisel, mille tõttu ei ole omavahendeid kantud nõuetekohaselt raamatupidamisarvestusse ega tähtaegselt üle kantud
Poolte argumendid
40 Komisjon väidab, et novembris 1996 ja detsembris 1997 Belgias läbi viidud kontrollimiste käigus avastasid komisjoni esindajad kõrvalekaldeid omavahendite kindlaksmääramisel, raamatupidamisarvestusel ja kasutatavaks tegemisel ning ühenduse TIR-transiidiprotseduuri kohaldamisel seoses vedudega, mille aktsepteerimine Belgia tolliasutuste poolt toimus aastatel 1992–1994.
41 Mis puudutab 1996. aastal avastatud kõrvalekaldeid, siis 33 lõpetamata TIR-veost kandsid Belgia ametiasutused kindlaksmääratud maksusummad 20 juhul B-arvestusse alles aasta pärast komisjoni esindajate läbiviidud kontrollimist. Pealegi oli tollivõlg kahel juhul aegunud, kuna toll ei olnud tähtaegselt edastanud nõutavaid teateid, s.o garantiiühingule teadet TIR-märkmiku mittelõpetamise kohta ning võlgnikule ja/või garantiiühingule maksenõuet. Nimetatud kahel juhul olid Belgia ametiasutused nõus kandma komisjonile üle teatava summa koos intressiga, kuid ei teinud seda.
42 Ülejäänud juhtudel, kuigi 1993. aastal aktsepteeritud TIR-märkmikele oli antud tagatis, kandsid Belgia ametiasutused vastavad maksusummad A-arvestusse väljaspool tähtaega, mis on sätestatud määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktis a [nüüd määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkt a], pärast seda, kui garantiiühing oli kõnesolevad summad augustis 1999 üle kandnud. Vastavalt rakendusmääruse artiklile 455 ja TIR-konventsiooni artiklile 11 oleksid Belgia ametiasutused pidanud määrama kõnealused omavahendid kindlaks hiljemalt 15 kuud pärast TIR-märkmike aktsepteerimist ja kandma need A-arvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva.
43 Lõpuks, mis puudutab hulka TIR-märkmikke kogusummaga üle 156 miljoni Belgia frangi, mille kohta oli samuti antud tagatis ja mida võlgnik ei olnud vaidlustanud, siis Belgia ametiasutused ei kandnud vastavaid summasid A‑arvestusse põhjusel, et garantiiühing oli esitanud kaebuse tema suhtes rakendatud meetmete peale. Nimetatud juhtumil nõuti Belgia ametiasutustelt, et nad üldisemalt lähendaksid oma seisukohta lõpetamata TIR-märkmike kohta arvestuskannete tegemise osas käesoleva otsuse punktis 42 märgitud tingimustele, ning et nad omal algatusel kannaksid A-arvestusse kõik tagatud ja vaidlustamata summad ühenduse õigusnormidega ette nähtud tähtaja jooksul.
44 1997. aastal toimunud kontrollimise käigus avastasid komisjoni esindajad, et Belgia ametiasutused ei ole kontrollimisaruande tabelites 1 ja 2 mainitud toimikute kohta teinud lõpetamata TIR-märkmike osas ühtegi arvestuskannet, kuigi tegemist oli summadega, mis olid kindlaks määratud, mille kohta oli antud tagatis ja mida võlgnik ei olnud vaidlustanud. Pärast kontrollimist kandsid Belgia ametiasutused kõnealused summad B-arvestusse, viidates kaebusele, mille garantiiühing oli esitanud talle adresseeritud meetmete vastu.
45 Komisjon täpsustab oma repliigis, et ta heidab käesoleva menetluse raames Belgia Kuningriigile ette seda, et maksud määrati kindlaks alles aasta möödumisel komisjoni korraldatud kontrollist, kuigi kõnealuse liikmesriigi ametiasutustele oli eeskirjade eiramine juba enne seda kontrolli teada; et asjaomaseid summasid – kuigi need olid tagatisega kaetud ja vaidlustamata – ei kantud A-arvestusse määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktis a sätestatud kohustusliku tähtaja jooksul; et neid summasid ei kantud komisjonile üle sama määruse artikli 9 ja artikli 10 lõike 1 kohaselt; et ei kantud üle nimetatud asutuste poolt tunnistatud kahe rikkumisega seotud summasid ning et komisjonile ei edastatud andmeid ülejäänud analoogiliste toimikute kohta.
46 Komisjon ei nõustu selgitustega, mida Belgia valitsus esitas, et õigustada kahe kõnealuse kontrollimise käigus täheldatud kõrvalekaldeid ja arvestuskannetega viivitamist. Viivitusega ületati oluliselt määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõikes 3 sätestatud tähtaegasid nii A-arvestusse kui ka B-arvestusse kandmise osas. A‑arvestusse hilinenud kandmise tagajärjeks oli viivitus asjaomaste omavahendite kasutatavaks tegemisel, mille tõttu tuli maksta intressi.
47 Nõustuda ei saa Belgia ametiasutuste argumendiga, et kuna tollivõla vaidlustamiseks ei näe ei ühenduse õigus ega ka Belgia õigus ette kohustuslikku tähtaega, on vaidlustamine väljaspool selle võla kohta arvestuskande tegemiseks määruses nr 1150/2000 sätestatud tähtaega õigustatud. Selline arutluskäik muudab olematuks selle määruse artikli 6 lõike 3 kasuliku mõju, mille eesmärk on tagada ühenduste omavahendite süsteemi tõrgeteta toimimine. Komisjon on seisukohal, et nimetatud määruse artiklis 11 sätestatud intressi maksmist käsitlev reegel kohaldub automaatselt, niipea kui asjaomane riik on viivituses arvestuskande tegemisega.
48 Pealegi ei saa tasumisele kuuluvate tollimaksude lihtsat maksmata jätmist pidada „vaidlustamiseks” määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkti b mõttes, kuna võlgnik võis jätta võla tasumata muul põhjusel, näiteks eksituse või unustamise tõttu. Belgia ametiasutused ei ole ka esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et kindlaksmääratud maksusid oleks vaidlustatud, mille tulemusel oleks võlg võidud tühistada.
49 Küsimuse kohta, kas 1997. aastal toimunud kontrollimise objektiks olnud tollimaksusid võib pidada üldtagatisega kaetuks, märgib komisjon, et tagatised on kõnealuste võlgade vähemalt osaliseks katmiseks piisavad. Tagatise kvaliteedi alusel ei tule mingit vahet teha, seega oleks asjaomased tagatisega kaetud summad tulnud samuti kanda A-arvestusse ja kanda komisjonile üle ettenähtud tähtaja jooksul.
50 Komisjon ei ole nõus ka seisukohaga, et pelgalt garantiiühingutepoolne vaidlustamine saaks õigustada kõnealuste maksude B-arvestusse kandmist. Novembris 1996 toimunud kontrollimise aruandes mainitud TIR-toimikute puhul ei ole määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktis b sätestatud tingimusi täidetud ei nende TIR-märkmike osas, mille eest on Belgia ametiasutused vahepeal üle kandnud maksusummad, ega nende osas, mis on ikka veel kantud B-arvestusse. Samasugune on olukord teatud hulga toimikute puhul TIR-toimikute seast, mida on mainitud 1997. aastal toimunud kontrollimise aruandes. Kõigil neil juhtudel oleksid Belgia ametiasutused pidanud vastavalt rakendusmääruse artiklile 455 ja TIR-konventsiooni artiklile 11 määrama kõnealused omavahendid kindlaks hiljemalt 15 (12+3) kuud pärast vastavate TIR-märkmike aktsepteerimist ja kandma need tähtaegselt A-arvestusse, kuna tegemist on tagatisega kaetud ja võlgniku poolt vaidlustamata summadega.
51 Komisjoni arvates puudutab garantiiühingupoolne vaidlustamine eeskätt tema poolt võlgade aktsepteerimist, mitte nende kehtivust. Igal juhul ei ole käesolevas asjas selline vaidlustamine otsustav, sest see toimus pärast kuupäeva, mil kõnealused maksud oleksid pidanud olema kantud A-arvestusse ja komisjonile kasutatavaks tehtud.
52 Belgia valitsus piirdub asjaoludele viitamisega, toomata välja, mis põhjustel garantiiühing varalised nõuded vaidlustas, samas kui nende põhjuste tõendamise kohustus lasub selle liikmesriigi ametiasutustel. Komisjoni sõnutsi oli teatud juhtudel tegemist üksnes sellega, et garantiiühing vaidlustas kohtukutse, mis oli talle kätte toimetatud mitu kuud või isegi aasta pärast makseteate saatmist. Komisjon meenutab, et TIR-tagatisega kaetud ja vaidlustamata summad oleks pidanud olema kantud A-arvestusse ja üle kantud komisjonile ammu enne seda, kui kindlustusandjate rühm edasikindlustuslepingu lõpetas.
53 1996. aastal toimunud kontrollimise käigus läbi vaadatud toimikutest tulenevate nõuete kohta märgib komisjon, et määrava tähtsusega on kuupäev, mil algas TIR-protseduur ja anti tagatis. Arvestades seda, et kuupäeval, mil maksud pidid olema tehtud komisjonile kasutatavaks, ei olnud neid toimikuid vaidlustatud, oleks need summad tulnud kanda A-arvestusse. Asjaolu, et neid toimikuid puudutas vahekohtumenetlus, mille IRU algatas kindlustusandjate rühma vastu, ei muuda vaidlustamata nõuete olemust nende sissenõutavaks muutumise ajal. Mis puudutab 1997. aastal toimunud kontrollimise käigus läbi vaadatud toimikutest tulenevaid nõuded, siis ei saa tugineda kindlustuslepingu lõpetamisele kindlustusandjate rühma poolt, kuna kõigi kõnealuste toimikute puhul anti tagatis TIR-protseduuri raames ja edasikindlustuslepingu lõpetamine ei muuda seda tagatist küsitavaks.
54 Määrus nr 1150/2000 ei tee vahet „olulistel” ja „ebaolulistel”, „isiklikel” ja „asjaõiguslikel” tagatistel. Liikmesriikidel on vabadus kindlaks määrata, millist tüüpi tagatist nad nõuavad – ainus tingimus on, et tagatis peab olema tõhus ja piisav, ning selle puudumisel peab tagajärjed kandma liikmesriik, mitte ühendus.
55 Komisjon täpsustab, et omavahendite kohta kande tegemine määruse nr 1150/2000 artikli 10 mõttes on lahutamatult seotud omavahendite kindlaksmääramisega, mis ei eelda nende summade sissenõudmist, vaid kõigest raamatupidamisarvestusse kandmist. Maksusummade kohta arvestuskannete tegemise kohustus kehtib ka juhul, kui liikmesriigid ei ole kõnealuseid summasid sisse nõudnud.
56 Lõpuks märgib komisjon, et Belgia ametiasutused näivad väitvat, et 72 asjassepuutuva toimiku puhul oli tegemist pettusega. Komisjonil on informatsiooni ainult 33 juhtumi kohta, mida käsitleti 1996. aastal toimunud kontrollimise aruandes. Komisjon nõudis Belgia ametiasutustelt, et kõikidel analoogilistel juhtumitel tehtaks kõnealused summad talle kasutatavaks. Läbiviidud kontrollimiste käigus ei edastanud Belgia ametiasutused kogu nõutavat informatsiooni, rikkudes sellega lojaalse koostöö kohustust.
57 Veel väitsid Belgia ametiasutused, et nad ei tahtnud summade sissenõudmisega kahjustada pettuse toimepanijate vastu algatatud kriminaalmenetlust. TIR‑konventsiooni artikli 11 lõikele 1 tuginedes püüdsid Belgia ametiasutused end õigustada sellega, et kõikide toimikute puhul on kohaldatav pikendatud kaheaastane tähtaeg mittelõpetamise kohta teate esitamiseks. 33 kontrollitud toimikust 31 puhul olid Belgia ametiasutused juba edastanud garantiiühingule teate palju lühema ajavahemiku jooksul, mis ulatus ühest päevast kuni mõne kuuni. Väidetav soov mitte kahjustada kriminaalmenetlust ei õigusta Belgia ametiasutuste kestvat tegevusetust TIR-märkmiku valdajalt või garantiiühingult summade sissenõudmisel. Kaheaastane tähtaeg, millele Belgia ametiasutused viitavad, annab õigusi vaid garantiiühingule, kes võib sellise pikendatud tähtaja jooksul esitada tõendeid TIR-veo õiguspärasuse kohta, kuid suhetes võlgnikuga kehtib üheaastane tähtaeg.
58 Belgia Kuningriigi sõnutsi on käesoleva kohtuvaidluse algpõhjus struktuurilises kriisis, mis aastatel 1995–1997 tabas TIR-märkmike alusel toimunud transporti, kuna 1994. aasta lõpus katkestas kindlustusandjate rühm IRU ja garantiiühingutega sõlmitud kindlustuslepingu ja sellest kuupäevast alates keeldus tasumast enne 1994. aasta lõppu tekkinud tollivõlgasid. Kõiki neid toimikuid käsitleti vahekohtumenetluses, mille IRU algatas kindlustusandjate rühma vastu, et kohtu kaudu nõuda võlgnetavate summade tasumist. Vahekohus tegi ligi 3000 juhtumi osas otsuse kindlustusandjate rühma kasuks ning kõnealune rühm ei olnud enam vastutav enne 1994. aasta lõppu tekkinud võlgade eest. IRU kaebas selle otsuse edasi.
59 Mis puudutab lõpetamata TIR-märkmikke, mida Belgia tolliasutused olid aktsepteerinud, siis ei õnnestunud saavutada vabatahtlikku maksmist ei võlgniku ega ka garantiiühingu poolt, kuna garantiiühing oli esitanud vastuväite kõigile TIR-märkmikust tulenevatele nõuetele. Kuna sellise olukorra tõttu võib nõude summa muutuda, on vaidlusaluste summade kandmine B-arvestusse ühenduse õigusaktidega kooskõlas.
60 Välja arvatud kaks TIR-märkmikku, mille puhul Belgia Kuningriik on tunnistanud maksenõude hilinemist, ei ole komisjon väitnud, et nõude kindlaksmääramine ei ole toimunud kooskõlas määruse nr 1552/89 artikliga 2. Kindlaksmääramise eelduseks olevad tingimused on täidetud alles kuupäevast, mil garantiiühingule esitatakse maksenõue. Vastupidiselt komisjonile leiab Belgia Kuningriik, et TIR-konventsiooni artikli 11 lõige 1 koostoimes lõikega 2 sätestavad selgelt, et liikmesriik peab esitama garantiiühingule maksenõude hiljemalt kolm (2+1) aastat pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist, välja arvatud juhtumil nagu käesolev, kui lõpetamiskinnitus on saadud pettusega või ebaseaduslikult, mille puhul on maksimaalne tähtaeg neli (2+2) aastat. Kõigi kõnealuste TIR-märkmike puhul, mis on lõpetatud pettusega või ebaseaduslikult, toimus nõuete kindlaksmääramine – mis viidi läbi ettenähtud tähtaja jooksul pärast pikka uurimist summa ja võlgnike tuvastamiseks, mis on kõnealuse kindlaksmääramise vältimatuks eelduseks – hetkel, kui endine kindlustusandjate rühm oma kohustusi enam ei täitnud.
61 Belgia valitsus on veel seisukohal, et ühelt poolt ei piisa A-arvestusse kandmiseks mis tahes tüüpi tagatisest ning teiselt poolt on B-arvestusse kandmine võimalik ka juhul, kui TIR-märkmiku valdaja tollivõlga vormikohaselt ei vaidlusta.
62 Kuna määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punkti b eesmärk on vältida seda, et sissenõudmata maksud jääksid liikmesriigi kanda, peab tagatis selle sätte mõttes olema realiseeritav seal märgitud tähtaja jooksul. Igatahes edastati sissenõudmisteade garantiiühingule enne 1996. aasta juulikuud ning kõigi kõnealuste TIR-märkmike puhul möödus tähtaeg tollivõla kandmiseks omavahendite arvestusse hetkel, kui kindlustusandjate rühm oli edasikindlustuslepingu juba lõpetanud. Seega on nende summade kandmine B-arvestusse piisavalt õigustatud seni, kuni tagatis tegelikult sisse nõutakse, juhul kui see aset leiab.
63 Igal juhul ei ole põhjendatud komisjoni rakendatav vahetegemine B-arvestusse kandmisel vastavalt sellele, kas maksenõude on vaidlustanud otseselt vastutav isik või garantiiühing. Komisjoni seisukoht, et kirjalik vaidlustamine peab toimuma omavahendite kohta arvestuskannete tegemiseks ettenähtud tähtaja jooksul (hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva), eirab ühenduse õigust, eelkõige määrust nr 1552/89 ja TIR-konventsiooni.
Euroopa Kohtu hinnang
64 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 49–51 märgib, jaguneb hagi esimene väide mitmeks osaks. Esiteks palutakse tuvastada, et Belgia ametiasutused ei ole edastanud nõutavaid teateid seoses käesolevas menetluses kõne all olevate TIR-märkmikega (vt käesoleva otsuse punkt 41) ning seetõttu on tegemist määrusest nr 1150/2000 tulenevate Belgia Kuningriigi kohustuste vaieldamatu rikkumisega. Teiseks palutakse Euroopa Kohtul tuvastada – pidades silmas aastatel 1992–1994 aktsepteeritud TIR-märkmike alusel toimunud ülejäänud kaubavedudega seotud kahe komisjonipoolse omavahendite kontrollimise tulemusi –, et vähemalt teatud juhtudel on Belgia Kuningriik kandnud viivitusega raamatupidamisarvestusse omavahendid, mis tulenevad nõuetekohaselt lõpetamata TIR-märkmikest, ning kandnud need omavahendid A-arvestuse asemel B-arvestusse, mille tagajärjel ei tehtud neid omavahendeid komisjonile kasutatavaks või tehti seda viivitusega. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas hagis silmas peetavate 1992.–1994. aastal aktsepteeritud TIR-märkmikega seotud varaliste nõuete summa kanti B-arvestusse üks aasta pärast 1996. ja 1997. aastal toimunud kontrollimisi.
65 Kõigepealt tuleb märkida, et niivõrd, kuivõrd Belgia valitsus tunnistas, et ta ei edastanud ettenähtud tähtaja jooksul tollieeskirjade alusel nõutavaid teateid käesolevas asjas kõne all olevatest TIR-märkmikest kahe märkmikuga seotud võlgade kohta, mille tagajärjeks oli tollivõla aegumine ning määrusest nr 1150/2000 tulenevate kohustuste täitmata jätmine, on esimese väite see osa põhjendatud.
– Väidetav viivitus tollimaksude raamatupidamisarvestusse kandmisel
66 Vastavalt rakendusmääruse artikli 454 lõikele 2 tuleb juhul, kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud veo käigus on teatud liikmesriigis eeskirju rikutud või eiratud, tasuda kõnealuses liikmesriigis tasumisele kuuluvad tolli- või muud maksud kooskõlas ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, ilma et see takistaks kriminaalõiguslike meetmete võtmist. Sama määruse artikli 455 lõike 1 kohaselt teatab niisugusel juhul toll sellest TIR-märkmiku valdajale ja garantiiühingule TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul, s.o mittelõpetamise korral ühe aasta jooksul pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist selle asutuse poolt. Kui lõpetamistunnistus saadi ebaseaduslikult või pettusega, on tähtaeg kaks aastat.
67 TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 2 kohaselt esitatakse tasumise nõue garantiiühingule kõige varem kolm kuud ja hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil ühingule teatati, et märkmikku ei ole lõpetatud või et lõpetamiskinnitus saadi ebaseaduslikult või pettusega, välja arvatud juhtudel, kui eespool nimetatud kahe aasta jooksul on algatatud kohtumenetlus – siis esitatakse tasumise nõue ühe aasta jooksul pärast kohtuotsuse jõustumise kuupäeva.
68 Eespool viidatud sätetest nende koostoimes nähtub, et tollivõla tasumise nõue tuleb TIR-märkmiku mittelõpetamise korral esitada üldjuhul hiljemalt kolm aastat pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist; kui lõpetamiskinnitus saadi pettusega, pikeneb see tähtaeg nelja aastani.
69 Tuleb aga täpsustada, et kuna rakendusmääruse artikli 455 lõike 1 eesmärk on tagada tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline kohaldamine selleks, et ühenduste omavahendid tehtaks kiiresti kasutatavaks (vt analoogiline 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑460/01: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2005, lk I‑2613 punktid 60, 63, 69 ja 70), tuleb teade eeskirjade rikkumise või eiramise kohta edastada igal juhul võimalikult kiiresti, st niipea, kui toll on sellisest eeskirjade rikkumisest või eiramisest teada saanud, seega vajadusel aegsasti enne TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 1 sätestatud üheaastase – pettuse korral kaheaastase – maksimumtähtaja möödumist, mida käesolevas asjas vähemalt 31 juhul ka tehti.
70 Samadel põhjustel tuleb TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 2 mõttes tasumise nõue edastada niipea, kui see tollil võimalikus osutub, seega vajadusel – nagu käesolevas asjas enamikul 1996. aastal toimunud kontrollimisel käsitletud juhtudest, mille kohta on komisjonil asjakohane teave – enne asjaosalistele eeskirjade rikkumise või eiramise kohta teate edastamisest arvestatava kaheaastase tähtaja möödumist, st alates veebruarist 1995.
71 Kuna komisjon ei palu tuvastada TIR-konventsiooni ja rakendusmääruse sätete rikkumist, vaid omavahendite raamatupidamisarvestust käsitleva määruse nr 1150/2000 artikli 6 rikkumist, on vaja kontrollida, kas Belgia Kuningriik on rikkunud kõnealust sätet, kui ta kandis vaidlusalused summad raamatupidamisarvestusse alles üks aasta pärast komisjoni korraldatud kontrollimisi 1996. ja 1997. aastal.
72 Määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõige 1 sätestab, et omavahendite raamatupidamisarvestust peab liikmesriigi riigikassa või liikmesriigi määratud asutus. Sama artikli lõike 3 punktide a ja b kohaselt on liikmesriigid kohustatud „vastavalt artiklile 2 kindlaksmääratud maksud” kandma hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva kas A-arvestusse või teatud tingimustel B-arvestusse.
73 Vastavalt määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõigetele 1 ja 2 „määratakse” ühenduse omavahendite maks „kindlaks” niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu „arvestuskandega” ja võlgniku „teavitamisega” seotud tingimused on täidetud. Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on tollieeskirjades ettenähtud „arvestusregistrisse kandmise” kuupäev.
74 Maksusumma „arvestusregistrisse kandmise” ja sellest võlgniku „teavitamise” osas viitab määruse nr 1150/2000 artikkel 2 tollieeskirjadele, s.o rakendusmäärusele, TIR-konventsioonile ja nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”). Määruse nr 1150/2000 artikli 2 mõttes „teavitamiseks” tuleb pidada ka TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 2 kohast tasumise nõuet.
75 Nagu Euroopa Kohus on 15. novembri 2005. aasta otsuse kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani (EKL 2005, lk I‑9811) punktis 59 märkinud, nähtub tolliseadustiku artiklitest 217, 218 ja 221, et need tingimused on täidetud, kui tollil on vajalikud andmed ja seega on tal võimalik arvutada tollivõlast tulenev maksusumma ja määrata võlgnik (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta otsused komisjon vs. Madalmaad, punkt 71, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 80). Liikmesriigid ei saa hoiduda nõudeid kindlaks määramast, isegi kui nad need vaidlustavad, sest vastasel juhul nõustutaks sellega, et liikmesriigi käitumine kahjustab ühenduste finantstasakaalu (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani, punkt 60).
76 Järelikult on liikmesriigid kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama niipea, kui nende tollil on võimalik tollivõlast tulenev maksusumma arvutada ja võlgnik määrata (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani, punkt 61) ning see maksusumma vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 6 raamatupidamisarvestusse kanda.
77 Käesoleval juhul on ilmne, et Belgia ametiasutused on kandnud tollivõla raamatupidamisarvestusse alles aasta pärast komisjoni korraldatud kontrollimisi 1996. ja 1997. aastal ning et selle tasumise nõuded – mille edastamine eeldab, et Belgia ametiasutustel oli võimalik tollivõlast tulenev maksusumma arvutada ja võlgnik määrata – edastati ammu enne kõnealuseid kontrollimisi. Neil asjaoludel toimus raamatupidamisarvestusse kandmine – mis oleks pidanud toimuma määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul, mida antud juhul arvestatakse tasumise nõuete edastamisest – ilmselgelt viivitusega.
– Maksusumma väidetavalt väär kandmine B-arvestusse
78 Nagu Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Taani punktis 66 märkinud, on liikmesriigid määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõigete 1 ja 2 alusel kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada sama määruse artikli 2 kohaselt kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine. Liikmesriigid on sellest vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on jäänud sisse nõudmata vääramatu jõu tõttu või kui ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda.
79 Omavahendite raamatupidamisarvestuse kohta sätestavad määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktid a ja b, et liikmesriigid on kohustatud vastavalt sama määruse artiklile 2 kindlaksmääratud maksud kandma A-arvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva, ilma et see mõjutaks võimalust kanda sama tähtaja jooksul B-arvestusse kindlaksmääratud maksud, mis on „veel sisse nõudmata” ning mille kohta „ei ole antud tagatist”, samuti kindlaksmääratud maksud, „mille kohta on antud tagatis, mis vaidlustatakse ning mis võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda”.
80 Omavahendite kasutatavaks tegemise kohta sätestab määruse nr 1150/2000 artikli 9 lõige 1, et iga liikmesriik kannab omavahendid määruse artiklis 10 ettenähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel. Viimati nimetatud artikli lõike 1 kohaselt tehakse omavahendeid puudutav kanne pärast sissenõudmiskulude mahaarvamist hiljemalt sama määruse artiklis 2 ettenähtud korras maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval, välja arvatud selle määruse artikli 6 lõike 3 punkti b alusel B-arvestusse kantud maksude puhul, mille kohta tuleb sissekanne teha hiljemalt „maksude sissenõudmise” kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.
81 Sellega seoses väidab Belgia valitsus, et niivõrd, kuivõrd käesolevas menetluses kõne all olevad maksud olid „vaidlustatud” määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkti b mõttes, võis kõnealused summad õiguspäraselt kanda B-arvestusse.
82 Belgia valitsusel on õigus, et garantiiühingud, kes TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 1 alusel vastutavad tollimaksude tasumise eest solidaarselt TIR-märkmiku valdajaga, võivad samamoodi kui TIR-märkmiku valdaja tollimaksud vaidlustada (vt selle kohta seoses eeskirjade eiramise koha tõendamisega 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑78/01: BGL, EKL 2003, lk I‑9543, punktid 50–53). Kuid komisjon leiab, et Belgia valitsuse viidatud vaidlused puudutavad tagatiste realiseerimist, mitte vaidlusaluste nõuete olemasolu või suurust. Belgia valitsus ei ole suutnud tõendada, et määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktis b sätestatud tingimused oleksid antud juhul täidetud, st et käesolevas asjas kõne all olevad tollimaksud oleksid garantiiühingute poolt tähtaegselt vaidlustatud ja võiksid vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.
83 Belgia valitsus väidab veel, et kõnealused sissenõudmata maksud võis õigustatult kanda B-arvestusse, kuna nende kohta ei olnud tegelikult antud tagatist määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkti b mõttes. Ta leiab, et võttes arvesse TIR-märkmikel põhineva transiidikorra aluseks olnud tagatiste süsteemi krahhi alates 1993. aastast, mille põhjustas kindlustusandjate rühma keeldumine Belgia garantiiühingutele hüvitise maksmisest, osutusid need tagatised käendajate maksevõimetuse tõttu realiseerimatuteks, seega tuli kõnealused maksud kanda B‑arvestusse kui tagamata nõuded.
84 Tuleb märkida, et TIR-konventsiooni raames ette nähtud garantiiühingute õigusi ja kohustusi reguleerib nii see konventsioon, ühenduse õigus kui ka käendusleping, mille suhtes on kohaldatav Belgia õigus ja mille kõnealune garantiiühing on Belgia Kuningriigiga sõlminud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus BGL, punkt 45).
85 Tolliseadustiku artikli 193 kohaselt võib tollivõla tasumise tagatiseks olla käendaja võetud kohustus ning sama seadustiku artikli 195 kohaselt peab käendaja võtma endale kirjalikult kohustuse tasuda solidaarselt võlgnikuga tollivõlast tulenev maksusumma, mille tasumise kohta tagatis on esitatud.
86 Mis puudutab konkreetsemalt tolliseadustiku artikli 91 lõike 2 punktis b mainitud TIR-märkmiku alusel toimuvat kaubavedu, siis tuleneb TIR-konventsiooni artikli 8 lõikest 1, et sellise käenduslepinguga võtavad garantiiühingud endale ka kohustuse tasuda võlgniku võlgnetavad tollimaksud ning nad vastutavad nende tasumise eest võlgnikega solidaarselt, isegi kui sama artikli lõike 7 kohaselt peavad pädevad asutused niivõrd, kui see on võimalik, nõudma tasumist selleks vahetult kohustatud isikult enne nõude esitamist garantiiühingule.
87 Neil asjaoludel ei saa eitada, et TIR-veo raames garantiiühingute poolt antud tagatis vastab „tagatisele” määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkti b mõttes.
88 Siiski on vaja täpsustada, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 3 kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks maksimaalse summa ühe TIR-märkmiku kohta, mille tasumist võib garantiiühingult nõuda.
89 Seega, nagu ka komisjon tõdeb, tuleb TIR-vedudega seotud kindlaksmääratud maksud kanda põhimõtteliselt A-arvestusse ja teha määruse nr 1150/2000 artikli 10 kohaselt komisjonile kasutatavaks kuni TIR-süsteemi raames kokkulepitud piirmäärani, isegi kui tollivõla summa on sellest suurem.
90 Selline tõlgendus on kooskõlas B-arvestuse sisseseadmise eesmärkidega, mille hulka kuulub – nagu nähtub määruse nr 1150/2000 üheteistkümnendast põhjendusest – eesmärk võimaldada komisjonil paremini jälgida liikmesriikide tegevust omavahendite sissenõudmisel, et võtta arvesse nende finantsriski.
91 Nõustuda ei saa Belgia valitsuse argumendiga, et TIR-süsteemi aluseks olnud tagatiste süsteemi kollapsi kaasa toonud TIR-süsteemi kriisi tagajärjel ei olnud vaidlusalused nõuded alates 1993. aastast tegelikult enam tagatud, mistõttu tuli vastavad summad kanda B-arvestusse.
92 Ilma et oleks vaja uurida, kas TIR-konventsiooniga kehtestatud tagatiste süsteem ei toiminud vaidlusalusel ajal enam tõrgeteta, on ilmne – nagu komisjon väitis –, et Belgia ametiasutuste ühepoolne otsus kanda kõnealused maksud B-arvestusse rikub määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikest 1 tulenevat liikmesriikide kohustust võtta vajalikud meetmed, et tagada omavahendite komisjonile kasutatavaks tegemine nimetatud määruses ettenähtud tingimustel.
93 Viidatud artikli 17 lõige 1 on konkreetseks väljenduseks EÜ artiklist 10 tulenevatele lojaalse koostöö nõuetele, mille kohaselt peavad liimesriigid esiteks teatama komisjonile ühenduse õiguse kohaldamisel tekkinud probleemidest (vt eelkõige analoogiline 2. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑499/99: komisjon vs. Hispaania, EKL 2002, lk I‑6031, punkt 24) ning teiseks ei või nad kehtestada siseriiklikke kaitsemeetmeid, mis oleksid komisjoni võimalike vastuväidete, reservatsioonide või tingimustega vastuolus (vt analoogiline 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 804/79: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 1981, lk 1045, punkt 32). Antud juhul ei ole vaidlust selles, et Belgia Kuningriik tegutses ühepoolselt, teatamata komisjonile ühenduse õiguse kohaldamisel tekkinud probleemidest, ja seda ka pärast komisjoni esitatud vastuväiteid.
94 Kõnealune kohustus on seda olulisem, et omavahenditulude puudujääk tuleb korvata kas mõne muu omavahendiga või kulude kohandamisega, nagu meenutas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Taani punktis 54.
95 Belgia valitsus ei saa ka viidata vääramatule jõule määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 mõttes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb „vääramatu jõu” all mõista ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mis ei ole vääramatule jõule tugineva isiku kontrolli all ja mille tagajärgi ei olnud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata võimalik vältida (vt eelkõige 5. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 145/85: Denkavit, EKL 1987, lk 565, punkt 11). Oma ühepoolse otsusega kanda vaidlusalused maksud B-arvestusse, teatamata probleemist komisjonile ja hoolimata komisjoni vastuväidetest, ei ole Belgia Kuningriik ilmselgelt rakendanud kogu vajalikku hoolsust väidetavate tagajärgede vältimiseks.
96 Maksude hilinenud ja väära B-arvestusse kandmise tagajärjeks on viivitus nendega seotud omavahendite komisjoni kontole kandmisel, mis vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklitele 9 ja 10 peab toimuma sama tähtaja jooksul kui tähtaeg, mis on ette nähtud kõnealuste maksude A-arvestusse kandmiseks vastavalt sama määruse artikli 6 lõike 3 punktile a.
97 Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades on esimese väite eri osad põhjendatud.
Teine väide, mis on tuletatud komisjonile muudest vääralt B-arvestusse kantud summade teatamata jätmistest
98 Tuleb märkida, et esiteks ei selgita komisjon seda väidet ei hagiavalduses ega repliigis ning teiseks on komisjoni nõuded suunatud üksnes määruse nr 1150/2000 artiklite 6, 9, 10 ja 11 rikkumise tuvastamisele.
99 Neil asjaoludel tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mis on tuletatud komisjonile võlgnetavatelt summadelt intressi maksmata jätmisest
Poolte argumendid
100 Komisjon väidab, et kuna Belgia ametiasutused ei ole ikka veel teinud kasutatavaks suurt osa võlgnetavast summast ning kasutatavaks tehtud osa on tehtud kasutatavaks viivitusega, tuleb määruse nr 1150/2000 artikli 11 kohaselt maksta intressi. Komisjoni arvates puudutab intress kogu tagatisega kaetud summat, mis oleks tulnud kanda A-arvestusse.
101 Belgia valitsus väidab seevastu, et kuna käesolevas menetluses käsitletava 66 märkmiku osas ei ole Belgia ametiasutustel veel olnud võimalik maksusid tegelikult sisse nõuda, siis ei ole nende maksude komisjonile kasutatavaks tegemise tähtaeg veel kulgema hakanud, seega ei saa tulla kõne alla intressi maksmine. Mis puudutab 1999. aastal pärast kindlustusandjate rühma poolt tasumist sissenõutud maksusid, siis need on tehtud komisjonile kasutatavaks ettenähtud tähtaja jooksul. Teise võimalusena väidab Belgia valitsus, et komisjon arvutab kõnealust intressi valesti, kuna kuue TIR-märkmiku eest, mille tagatise kindlustusandjate rühm realiseeris, maksis Belgia riik tegelikult rohkem kui võlgnetava summa, kuid komisjon näib olevat seisukohal, et intressi arvutamise lähtesumma on summa, mille Belgia riik on tasunud, mitte summa, mida ta võlgneb.
Euroopa Kohtu hinnang
102 Määruse nr 1150/2000 artikli 11 alusel peab asjaomane liikmesriik kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel sama määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi kogu viivitusaja eest. Intresse makstakse igasuguse viivituse eest olenemata põhjusest, miks vahendid komisjoni kontole hilinenult kanti (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 91).
103 Seega annab esimese väite analüüsi raames tuvastatud tegevusetus ja viivitus omavahendite komisjoni kontole ülekandmisel määruse nr 1150/2000 artikli 11 alusel õiguse intressidele, mille maksmata jätmist Belgia Kuningriik ei vaidlusta, nii et kolmas väide on põhjendatud.
104 Võttes arvesse asjaolu, et käesoleva hagiga ei nõua komisjon, et tuvastataks liikmesriigi kohustuste rikkumine iga Euroopa Kohtus loetletud TIR-märkmiku osas ja et puudub arvandmeid sisaldav nõue, ei ole käesolevas menetluses vaja võlgnetava intressi suurust kindlaks määrata.
105 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb sedastada, et
– jättes raamatupidamisarvestusse kandmata või kandes viivitusega omavahendid, mis tulenevad nõuetekohaselt lõpetamata TIR-märkmikest, ning kandes need omavahendid A-arvestuse asemel B-arvestusse, mille tagajärjel ei tehtud neid omavahendeid komisjonile kasutatavaks tähtaegselt,
– keeldudes maksmast intressi komisjonile võlgnetavate summade pealt,
on Belgia Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad määruse nr 1150/2000 – mis alates 31. maist 2000 tunnistas kehtetuks ja asendas sama reguleerimisesemega määruse nr 1552/89 – artiklitest 6, 9, 10 ja 11.
Kohtukulud
106 Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesele lõigule on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Belgia Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jättes raamatupidamisarvestusse kandmata või kandes viivitusega omavahendid, mis tulenevad nõuetekohaselt lõpetamata TIR-märkmikest, ning kandes need omavahendid A-arvestuse asemel B-arvestusse, mille tagajärjel ei tehtud neid omavahendeid Euroopa Ühenduste Komisjonile kasutatavaks tähtaegselt,
keeldudes maksmast intressi Euroopa Ühenduste Komisjonile võlgnetavate summade pealt,
on Belgia Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ – mis alates 31. maist 2000 tunnistas kehtetuks ja asendas sama reguleerimisesemega nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom –, artiklitest 6, 9, 10 ja 11.
2. Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
Allkirjad