Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 16. mail 2024(1)
Liidetud kohtuasjad C‑269/23 P ja C‑272/23 P
Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics SAE,
Jushi Egypt for Fiberglass Industry SAE (C‑269/23 P)
Jushi Egypt for Fiberglass Industry SAE (C‑272/23 P)
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Subsiidiumid – Määrus (EL) 2016/1037 – Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping – Kolmanda riigi poolt teise kolmanda riigi territooriumil antud rahalise toetuse tasakaalustamine – Kehtivus
I. Sissejuhatus
1. Subsiidiume käsitleva korra kehtestamine on delikaatne ülesanne. Nende andmine on tihedalt seotud riikide suveräänsusega, kuna viimased võivad üldiselt vabalt oma tööstusharusid soodsalt kohelda, ilma et nad peaksid oma tegevust põhjendama.(2)
2. Teatavad Euroopa Liidu kaubanduspartnerid kasutavad aga subsiidiume üha sagedamini riigi majandusliku juhtimise halvasti peidetud vahendina.(3) Eelkõige Hiina Rahvavabariigi (edaspidi „Hiina“) tegevus on sattunud rahvusvaheliste jõupingutuste keskmesse, millega võideldakse „turgu ja kaubandust moonutavate subsiidiumidega“,(4) eriti selle riigi globaliseerumispoliitika (nn Go Global Policy)(5) vastu, millega julgustatakse Hiina ettevõtteid välismaale investeerima.(6)
3. Käesolevad apellatsioonkaebused puudutavad selle poliitika võimalikku moonutavat mõju siseturule. Küsimus seisneb selles, kas Euroopa Komisjon võib õiguspäraselt kasutada tasakaalustusmeetmeid, nagu seda reguleeritakse subsiidiumivastase alusmääruse(7) ning subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepinguga(8), et tasakaalustada subsiidiume, mille üks WTO liige (Hiina) on andnud teise WTO liikme (Egiptuse Araabia Vabariik, edaspidi „Egiptus“) territooriumil.(9)
4. Kohtuotsustes Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon(10) ning Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon(11) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“) kinnitas Üldkohus tasakaalustavate tollimaksude kasutamise kehtivust nendel konkreetsetel faktilistel asjaoludel. Nende kohtuasjade apellandid vaidlustavad nüüd selle järelduse.
5. Kuna aluseks olevate uurimiste puhul on tegemist esimese korraga, mil WTO liige on tasakaalustanud riikidevaheliste subsiidiumide kahjustavat mõju,(12) on see probleem uudne ja vaidlustatud(13) ning seda mitte üksnes liidu õiguse seisukohast.(14)
II. Menetluse taust
6. Aluseks olevate hagide taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuste punktides 2–26. Käesoleva analüüsiga seoses tuleb üle korrata järgmist.
7. Hiina ja Egiptuse TEDA Suessi majandus- ja kaubanduskoostöötsoon (edaspidi „SETC-tsoon“) on osa laiemast vabamajandustsoonist Suessi lahe põhjaosas ning seega osa Egiptuse territooriumist.(15)
8. Kooskõlas Egiptuse seadusega nr 83/2002 eriliste majanduspiirkondade kohta on Egiptuse valitsus liigitanud selle tsooni erimajandustsooniks.(16)
9. Hiina määratleb seda ühena esimesest 18 ametlikult heakskiidetud ülemeremaade kaubandus- ja koostöötsoonist(17) ning alates 2013. aastast võivad Hiina „välisriiki laienevad“, sealhulgas SETC-tsoonis tegutsevad äriühingud saada kasu eelarve- ja maksutoetuspoliitikast, sooduslaenudest, finantstoetusest sündikaatlaenude kaudu, ekspordikrediidist, projektide rahastamisest, omakapitaliinvesteeringutest ja ekspordikrediidikindlustusest.(18)
10. 2016. aastal allkirjastasid Hiina ja Egiptuse president Hiina Rahvavabariigi kaubandusministeeriumi ja Egiptuse Araabia Vabariigi Suessi kanali majandustsooni üldameti lepingu Suessi majandus- ja kaubanduskoostöötsooni kohta.(19)
11. Selle koostöölepingu tingimuste kohaselt arendavad Hiina ja Egiptuse valitsus SETC-tsooni ühiselt kooskõlas oma asjakohaste riiklike strateegiatega.(20) Selle kokkuleppe kohaselt on Egiptuse valitsuse panuseks maa, tööjõud ja teatavad maksuvabastused, samas kui tsoonis tegutsevad Hiina äriühingud käitavad tootmisrajatisi, kasutades selleks oma vahendeid ja juhte. Lisarahastust saadakse otse Hiinast.(21)
12. Esimese astme hagejad on Jushi Egypt for Fiberglass Industry SAE (edaspidi „Jushi Egypt“) ja Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics SAE (edaspidi „Hengshi Egypt“). Need on Egiptuse õiguse alusel asutatud äriühingud, mille on seal asutanud Hiina emaettevõtted Jushi China ja Hengshi China. Need äriühingud on seotud ja kuuluvad lõppkokkuvõttes riigi omandis olevale äriühingule China National Building Material Group.(22)
13. See kontsern kuulub omakorda lõppkokkuvõttes Hiina riiginõukogu riigivarade järelevalve ja haldamise komisjonile (edaspidi „SASAC“).(23) Otse Hiina riiginõukogu, riigi kõrgeima haldusorgani kontrollitavat SASAC-d määratletakse vaidlustatud määrustes „[peamise vahendina], mille kaudu Hiina valitsus kontrollib mitmel viisil riigi osalusega ettevõtteid, et viia ellu valitsuse poliitikat ja kavasid, selle asemel et järgida oma äritegevuses turuloogikat“.(24)
14. Käesolevas apellatsioonkaebuses käsitletavad tooted on klaasfilamentkiust tooted (edaspidi „klaasfilamentkiust tooted“) ja klaaskiust kangad (edaspidi „klaaskiust kangad“). Klaasfilamentkiust tooted on klaaskiust kangaste otsene eelnev sisendmaterjal.
15. Klaasfilamentkiust tooted on sisuliselt liiv, millest on tehtud painduvad klaasfilamentkiud, mida saab seejärel kasutada niisama või klaaskiust kangastesse kootuna ja/või nõeltöödelduna. Kombineerituna vaikudega, et luua kergeid komposiitmaterjale, saab neid kasutada koostisosade tugevuse, kerguse ja vastupidavuse suurendamiseks. Seetõttu kasutatakse neid muu hulgas autotööstuse, merenduse, lennunduse, tuuleenergia, taristu, torutööstuse ja ehituse valdkonnas.
16. Euroopa Liidu ambitsioonika kliimapoliitika tõttu on ELi nõudlus klaasfilamentkiust toodete ja klaaskiust kangaste järele märkimisväärselt kasvanud.(25)
17. Nii Jushi Egypt kui ka Hengshi Egypt toodavad SETC-tsoonis klaaskiust kangaid ja Jushi Egypt toodab seal ka klaasfilamentkiust tooteid.(26) Mõlemad äriühingud ekspordivad neid tooteid sellest tsoonist Euroopa Liitu.(27)
18. Vaidlustatud määrustes järeldas komisjon talle kättesaadavate tõendite põhjal(28) muu hulgas, et Hiina ja Egiptuse valitsuse võetud meetmete vahel oli seos,(29) näiteks seoses sooduslaenude(30) ja kapitaliinvesteeringute toetamisega(31) Jushi Egypti ja Hengshi Egypti huvides, mistõttu rahalist toetust, mida andis nendele äriühingutele Hiina valitsus, võis omistada Egiptuse valitsusele.(32)
19. Vaidlustatud määrustega võttis komisjon vastu tasakaalustavad tollimaksud klaaskiust kanga ja klaasfilamentkiust toodete impordile liitu. Hagejate puhul määrati selleks tollimaksumääraks 13,1%.
III. Vaidlustatud kohtuotsused
20. 28. juulil 2020 ja 27. augustil 2020 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustega esitasid apellandid vaidlustatud määruste kohta tühistamishagi.
21. Üldkohus tegi 1. märtsil 2023 vaidlustatud kohtuotsused, millega jättis apellantide hagid rahuldamata ja mõistis neilt välja nii nende enda kui ka komisjoni kohtukulud.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
22. Oma apellatsioonkaebustes, mis esitati vastavalt 25. aprillil 2023 ja 27. aprillil 2023, paluvad apellandid Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsused, nõustuda osaliselt esimeses kohtuastmes esitatud väidetega ning mõista kohtukulud välja komisjonilt ja menetlusse astujatelt.
23. Komisjon palub jätta apellatsioonkaebused täielikult rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.
24. Sellist tegutsemisviisi toetavad Tech-Fab Europe eV (kohtuasjas C‑269/23 P) ja Euroopa klaasfilamentkiu tootjate ühendus (kohtuasjas C‑272/23 P).
V. Analüüs
25. Käesolev ettepanek on liigendatud järgmiselt. Kuna peamine õigusküsimus, mida nende apellatsioonkaebustega soovitakse käsitleda, puudutab selle metoodika kehtivust, mida komisjon on kasutanud Hiina „riikidevaheliste subsiidiumide“ tasakaalustamiseks Egiptuses, siis käsitlen esmalt seda küsimust. Teen ettepaneku asuda seisukohale, et Üldkohus ei eksinud, kui ta toetas kõnealust metoodikat subsiidiumivastase alusmääruse ning subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu alusel (A osa).(33)
26. Alles seejärel pöördun apellatsioonkaebuste tehnilisemate ühiste väidete juurde: võrdlusaluse kindlaksmääramine Egiptuse imporditollimaksu vähendamise kava tasakaalustamiseks (B osa) ja vahetuskursist tingitud kahju maksustamislahenduse tasakaalustatavus (C osa). Lõpuks käsitlen ainsat apellatsioonkaebuse väidet, mis on Euroopa Kohtu menetluses oleva kahe apellatsioonkaebuse puhul erinev: tasakaalustatava subsiidiumi tase kontserni kuuluvate ettevõtjate korral (D osa).
A. Subsiidiumivastase vahendi kohaldamine „riikidevaheliste subsiidiumide“ suhtes
27. Teine ja kolmas apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑269/23 P ning esimene ja teine apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑272/23 P on sisuliselt seotud küsimusega, kas komisjon võis õiguspäraselt kasutada subsiidiumivastast vahendit, nagu seda reguleeritakse subsiidiumivastase alusmäärusega, et tasakaalustada otsest ja kaudset rahalist toetust, mida apellandid said Hiina valitsuselt asjaomase toote valmistamiseks Egiptuses.(34)
28. Vaidlustatud kohtuotsustes kinnitas Üldkohus seda võimalust. Grammatilisest, kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendusest lähtudes järeldas Üldkohus, et „subsiidiumivastane alusmäärus [ei välista] seda, et rahalist toetust võiks päritolu- või ekspordiriigi valitsusele omistada, isegi kui toetus ei pärine otseselt selliselt valitsuselt“.(35) Ta jõudis sellele järeldusele subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a tõlgenduse alusel, milles määratletakse mõiste „subsiidium“, tõlgendades seda koostoimes nimetatud määruse põhjendusega 5.(36)
29. Ma nõustun Üldkohtu järeldusega. Allpool esitan mõne lisapõhjenduse.
30. Käesolevate apellatsioonkaebuste aluseks olev õigusküsimus puudutab põhiliselt subsiidiumivastase alusmääruse artiklis 3 määratletud mõiste „subsiidium“ ulatust.
31. Selle sätte ingliskeelse versiooni kohaselt tuleb subsiidiumi all mõista järgmist: „a financial contribution by a government in the country of origin or export“ („päritolu- või ekspordiriigi valitsus on andnud rahalist toetust“),(37) mille alusel saadakse kasu.(38)
32. Komisjoni argument on otseselt seotud selle sätte ingliskeelse sõnastuse esile tõstetud osadega. See argument käsitleb sisuliselt erinevusi subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punktis a kasutatud umbmäärase artikli „a“ ja määrava artikli „the“ kasutamise vahel ning selle õigusakti sellest tulenevat avatust Egiptuses asutatud ettevõtjatele antud Hiina subsiidiumide tasakaalustamise suhtes.
33. Nagu apellandid on õigesti rõhutanud, ilmnevad subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a eri keeleversioonide keelelisel analüüsil erinevused.
34. Selle sätte mõnda keeleversiooni võib tõepoolest tõlgendada sarnaselt ingliskeelse versiooniga nii, et see jätab mõnevõrra lahtiseks selle rahalise toetuse allika, millest kõnealune toode päritolu- või ekspordiriigis kasu saab.(39) Teised keeleversioonid on aga sõnastatud selliselt, et subsiidiumi mõiste piirdub vaid rahaliste toetustega, mille on andnud kõnealuse toote päritolu- või ekspordiriigi valitsus.(40)
35. Selleks et tagada subsiidiumivastase alusmääruse ühtne kohaldamine ja tõlgendamine, tuleb seega selle artiklit 3 tõlgendada, võttes arvesse nende eeskirjade eesmärki ja üldist ülesehitust, mille osa see on.(41)
36. Subsiidiumivastase vahendi ulatuse ja kohaldamisega seotud põhimõtted on sätestatud subsiidiumivastase alusmääruse artikli 1 lõikes 1. Selle sätte kohaselt võib tasakaalustava tollimaksu kehtestada „otseselt või kaudselt mis tahes toote valmistamiseks, tootmiseks, eksportimiseks või veoks antud subsiidiumi korvamiseks, kui toote vabasse ringlusse lubamine tekitab liidus kahju“.(42)
37. Selle määratluse põhjal on selge, et subsiidiumivastase alusmääruse eesmärk on tagada, et seda kohaldataks mis tahes stsenaariumi korral, millega seoses võib olla vaja kehtestada tasakaalustav tollimaks, et korvata välismaise toote subsideerimist laiaulatuslike väärtuse ülekannetega, mille tagajärjel kahjustatakse sarnase toote tootmisharu liidus.
38. Subsiidiumivastase alusmääruse artikli 1 lõikes 1 ei ole sätestatud, et kahjustav subsiidium peab tulenema otseselt riigist, kust pärineb või eksporditakse kõnealune toode. Vastupidi, viide sellele, et sellist toetust antakse „kaudselt“, tähendab, et päritolu- või ekspordiriigiga ei pea tingimata olema territoriaalset seost, kui see toetus võib olla seotud mis tahes sellise toote tootmise, ekspordi või veoga, mille siseturule laskmisega tekitatakse kahju.
39. Seda tõlgendust toetab ka subsiidiumivastase alusmääruse artikli 2 punkt a, mille asjakohases osas on sätestatud, et tasakaalustatavat „subsiidiumi võib anda importtoote päritoluriigi valitsus või selle transiidiriigi valitsus, kust toode liitu eksporditakse“.(43) Kasutades modaalverbi „võib“, jäetakse selles sättes seega avatuks ka tasakaalustatava subsiidiumi võimalike andjate rühm, piiramata seda kõnealuse toote päritolu- või ekspordiriigiga.
40. Lisaks ei sea vastupidi apellantide väidetele seda kaalutlust kahtluse alla subsiidiumivastase alusmääruse artikli 4 lõigete 2 ja 3 sõnastus, milles käsitletakse tasakaalustatava subsiidiumi konkreetsuse küsimust ja sätestatakse, et konkreetsust hinnatakse „toetust andva asutuse jurisdiktsiooni“ alusel.
41. See säte ei puuduta tõepoolest küsimust, kas toetust andev asutus peab asuma kõnealuse toote ekspordi- või päritoluriigis.
42. Seega, nagu Üldkohus on õigesti kindlaks teinud,(44) kui komisjon saab – nagu aluseks olevates uurimistes – talle kättesaadavate tõendite alusel omistada rahalise toetuse kõnealuse toote päritolu- või ekspordiriigi valitsusele olenemata sellest, et see toetus pärineb algselt kolmanda riigi valitsuselt või avalik-õiguslikult asutuselt, võimaldavad subsiidiumivastase alusmääruse artikli 4 lõiked 2 ja 3 komisjonil käsitleda esimesena nimetatud valitsust selle konkreetse rahalise toetuse „toetust andva asutusena“(45).
43. Nagu komisjon õigesti märgib, toetab sellist tõlgendust ka subsiidiumivastase alusmääruse põhjendus 5, milles selgitatakse – tundub, et kõigis keeleversioonides ühtselt –,(46) et subsiidiumiga on tegemist, kui on tõendatud, et „valitsus või riigi territooriumil asuv avalik-õiguslik asutus on andnud rahalist toetust“ („a financial contribution by a government or a public body within the territory of a country“).(47)
44. Selles kontekstis tõlgendatuna võib toodet pidada subsideeritud tooteks mitte üksnes siis, kui subsiidiumi saab omistada asjaomase toote päritolu- või ekspordiriigile, vaid ka juhul, kui kättesaadavate tõendite põhjal saab kindlaks teha, et mõni muu valitsus või avalik-õiguslik üksus on kahjustava subsiidiumi allikas.
45. Seda tõlgendust kinnitab ka subsiidiumivastase alusmääruse eesmärk, mis on alates selle 1968. aasta algversioonist(48) olnud peamiselt suunatud sellele, et aidata ELi tööstusel tasakaalustada siseturul konkurentsitingimusi, mida mõjutavad välismaal antud keelatud subsiidiumid.(49)
46. Kokkuvõttes ei piirdu subsiidiumivastane alusmäärus subsiidiumidega, mille riigi valitsus on andnud „oma“ territooriumil.
47. Apellandid väidavad aga, et niiviisi tõlgendatud subsiidiumivastase korra ulatus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu kohustustega, mis tulenevad GATT-ist ning subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingust.(50)
48. Nõustun, et neid rahvusvahelisi lepinguid tuleb arvesse võtta, sest Euroopa Liit on WTO lepingutele, sealhulgas GATTile ning subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingule alla kirjutanud ning need kuuluvad seega ELi õiguskorda ja on tema institutsioonidele siduvad.(51)
49. Kuigi on üldtunnustatud, et nendel lepingutel ei ole üldiselt vahetut mõju,(52) tuleb – arvestades Euroopa Liidu põhiseaduslikku kohustust järgida rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid kohustusi,(53) mis kajastab üldist rahvusvahelise õiguse põhimõtet, mille kohaselt tuleb lepingulisi kohustusi täita (pacta sunt servanda)(54) – liidu õigust tõlgendada vajaduse korral kooskõlas WTO õigusega.(55)
50. Subsiidiumivastase alusmääruse põhjenduse 3 kohaselt püütakse selle määrusega rakendada liidu õiguses „võimalikult suures ulatuses“ kohustusi, mis on võetud subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu tasandil.
51. Euroopa Kohus on juba selgitanud, et sama sõnastust, ehkki dumpinguvastase alusmääruse kontekstis,(56) ei tohi iseenesest mõista kui ELi seadusandja kavatsust võtta liidu õigusesse üle kõik subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus sisalduvad eeskirjad.(57)
52. Seega on väär järeldada – nagu seda tegi Üldkohus –,(58) et selle sõnastuse kasutamine on piisav tõend, et eeldada, et ELi seadusandja kavatses rakendada subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis 1 võetud konkreetseid kohustusi.
53. Sellegipoolest kajastab subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a sõnastus sisuliselt subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 sõnastust. Esimesena nimetatus nõutakse vastavalt tõlgendust, mis on viimasega kooskõlas.(59)
54. Selle lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis 1 on sätestatud, et „subsiidium [loetakse] olemasolevaks, kui: […] liikme territooriumil asuv valitsus või mis tahes riigiorgan […] annab rahalist toetust“ (inglise keeles „a subsidy shall be deemed to exist if […] there is a financial contribution by a government or any public body within the territory of a Member“).(60)
55. Tõlgendades seda sätet heas usus ja kooskõlas selle terminite tavapärase tähendusega nende kontekstis, nagu on nõutud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331) artikli 31 lõikes 1, ilmneb, et just umbmäärase artikli „a“ kasutamisega subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkti 1 sissejuhatavas lõigus olevas väljendis „financial contribution by a government“ („valitsus […] annab rahalist toetust“) jäetakse lahtiseks kõnealuse rahalise toetuse allika geograafiline päritolu, kui kõnealune subsiidium pärineb mis tahes WTO liikmelt.
56. Ma ei leia, et seda tõlgendust mõjutaks subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis 1 esitatud täpsustus „liikme territooriumil“, sest see fraas viitab mõistele „valitsus või riigiorgan“, mitte mõistele „rahaline toetus“.
57. See järeldus on kooskõlas ka subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepinguga, milles tõlgendatakse ja kohaldatakse GATT 1994 VI artiklit ja mille „peamine ese ja eesmärk on suurendada ja parandada üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe põhimõtteid seoses nii subsiidiumide kui ka tasakaalustavate meetmete kasutamisega“.(61)
58. Sellega seoses viitan eelkõige GATT 1994 VI artikli lõikele 3, milles tasakaalustav tollimaks on määratletud kui eriline tollimaks, mida kohaldatakse, et tasakaalustada „ekspordipreemiaid või subsiidiume, millega toetatakse sellise toote valmistamist, tootmist või eksporti“, täpsustamata, kes sellise ekspordipreemia või subsiidiumi annab, ja seadmata selle andjale territoriaalseid piiranguid.
59. Seega hõlmab GATT 1994 VI artikkel(62) põhimõtteliselt kõiki subsiidiume olenemata nende päritolust.(63)
60. Ka sellest vaatenurgast vaadatuna oleks teistsugune tõlgendus mitte ainult vastuolus subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus ja GATT 1994 VI artiklis kasutatud mõistete tavatähendusega, vaid see läheks vastuollu ka nende sätete eseme ja eesmärgiga, kui Euroopa Liit ei saaks korvata selliseid rahalisi toetusi, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, üksnes nende territoriaalse päritolu tõttu.
61. Arvestades, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktiga 1 seotud läbirääkimiste põhjal(64) ei saa tuletada ühtegi muud tõlgendust, mida võiks kasutada tõlgendamise lisavahendina rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 32 tähenduses, näib minu jaoks olevat selge, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktiga 1 ei piirata territoriaalselt sellisele WTO liikmele antavate rahaliste toetuste allika geograafilist ulatust, kelle territooriumil asjaomast toodet toodetakse.(65)
62. Seetõttu leian, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1.1 lõike 1 punktis a ei välistata sellise kokkuleppe käsitlemist subsiidiumina, mille kohaselt üks WTO liige annab rahalist toetust tootele, mida valmistatakse teise WTO liikme territooriumil.
63. Seega leian kõigil ülaltoodud põhjustel, et Üldkohus ei eksinud, kui järeldas, et subsiidiumivastase alusmääruse kohaldamisala, nagu seda on väljendatud eelkõige selle artikli 1 lõikes 1 ja artikli 3 lõike 1 punktis a, hõlmab ka olukorda, kus komisjon saab piisavate tõendite alusel omistada ühelt kolmanda riigi valitsuselt saadud rahalise toetuse teise kolmanda riigi valitsusele.
64. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi teine ja kolmas apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑269/23 P ning esimene ja teine apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑272/23 P.
B. Võrdlusaluse kindlaksmääramine Egiptuse imporditud materjalide imporditollimaksu vähendamise kava tasakaalustamiseks
65. Kohtuasja C‑269/23 P neljandas apellatsioonkaebuse väites ja kohtuasja C‑272/23 P kolmandas väites väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus tegi vea, kui ta kinnitas komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt võrreldi nende olukorda niisuguse ettevõtja omaga, mis asub samuti SETC-tsoonis, kuid mis müüb Egiptuse turule, et tasakaalustada apellantidele kasu toonud imporditollimaksu vähendamise kava.(66) Lisaks väidavad apellandid, et nende olukorda oleks pidanud võrdlema teoreetilise stsenaariumiga, mille kohaselt nad oleksid asutatud väljaspool SETC-tsooni, kuid ekspordiksid siiski asjaomaseid tooteid Euroopa Liitu. Sellises olukorras ei oleks Egiptuse valitsus apellantide sõnul imporditollimaksu vähendamise kava kaudu tulust ilma jäänud, sest ta ei olekski püüdnud koguda asjaomaste toodete valmistamiseks imporditud sisendmaterjalide pealt imporditollimakse.
66. Apellantide argumendi keskmes on seega küsimus, milline peaks käesoleval juhul olema võrreldav olukord.(67)
67. Ainus õigusnorm, millele apellandid viitavad oma apellatsioonkaebuste tekstis, et oma argumenti toetada, on aga subsiidiumivastase alusmääruse artikkel 5. Selle sättega, mis on seotud tasakaalustatava subsiidiumi summa kvantifitseerimisega, ei reguleerita võrdlusalust seoses selle kindlaks tegemisega, kas Egiptuse valitsus otsustas loobuda teatavast tulust, mis oleks tavaliselt laekunud, subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses (kuna selle saamata jäänud tulu kvantifitseerimine toimub loogiliselt pärast selle olemasolu kindlakstegemist).(68)
68. Samuti ei selgita apellandid lähemalt, kuidas Üldkohus eksis kohaldatava õigusraamistiku tõlgendamisel või kohaldamisel.
69. Ometi on see selgitus apellantide argumentide vastuvõetavuse seisukohalt ülioluline, sest subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktis ii – isegi kui see oleks olnud säte, millele apellandid püüdsid tugineda (mida see ei ole) – ei ole sätestatud meetodit sobiva võrdlusaluse määramiseks, et teha kindlaks, kas valitsuse tavaliselt laekuvad tulud jäävad saamata või neid ei koguta.
70. Sellest tulenevalt on komisjonil teatav kaalutlusõigus valida erinevate parameetrite ja stsenaariumide vahel, millel põhineb tema ülesanne teha kindlaks, kas Egiptuse valitsus otsustas loobuda muidu laekuvast tulust.(69)
71. Kuna puuduvad muud vastupidised argumendid, ei saa Üldkohtule ette heita, et ta kinnitas sobiva võrdlusaluse, mille komisjon valis käesolevate apellatsioonkaebuste aluseks olevate subsiidiumivastaste uurimiste käigus.(70)
72. Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Kohus tunnistaks apellatsioonkaebuse neljanda väite kohtuasjas C‑269/23 P ja kolmanda väite kohtuasjas C‑272/23 P vastuvõetamatuks.
C. Egiptuse naela 2016. aasta devalveerimisest tuleneva vahetuskursist tingitud kahju maksustamislahenduse tasakaalustamine
73. Kohtuasja C‑269/23 P apellatsioonkaebuse viiendas väites ja kohtuasja C‑272/23 P neljandas väites väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus ei hinnanud, kas komisjon oli teinud vaidlustatud määrustes kindlaks õige subsiidiumikava. Nende sõnul leidis komisjon ekslikult, et vahetuskursist tingitud kahju maksustamislahendus, mis kehtestati pärast Egiptuse naela devalveerimist 2016. aastal,(71) kujutas endast subsiidiumikava, millega saadi kasu, mis on de facto konkreetne subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 lõike 2 ja artikli 4 lõike 2 punkti c tähenduses. Apellantide sõnul oli see maksustamislahendus kättesaadav kõigile Egiptuse äriühingutele, nii et teoreetiliselt võis iga Egiptuse äriühing arvata oma maksustatavast tulust maha kahjumi, mis tekkis Egiptuse naela devalveerimise mõju tõttu 2016. aastal. Seetõttu seostas komisjon 2016. aasta devalveerimisest tulenevat kasu ekslikult vahetuskursist tingitud kahju maksustamislahendusega.
74. Kuigi apellatsioonkaebused ei ole täielikult selged, ei ole vastupidi sellele, mida komisjon väidab, minu arusaama kohaselt nende apellatsioonkaebuste eesmärk faktiliste asjaolude uuesti läbivaatamine kohtus. Selle asemel näib argumentide laial tõlgendamisel, et apellandid taotlevad, et Euroopa Kohus vaataks läbi Üldkohtu järelduse, et maksustamislahenduse ja raamatupidamise erieeskirjade ühise kaalumise korral võidi saada de facto konkreetset kasu.
75. Seda liiki argument kuulub Euroopa Kohtu pädevusse.(72)
76. Sellega seoses täheldan, et subsiidiumivastase alusmääruse artikli 4 lõike 2 punkt c on mõeldud just seda liiki stsenaariumide käsitlemiseks, kus meede võib tunduda pealtnäha mittekonkreetne, kuid tegelikkuses ja objektiivsete kriteeriumide või tingimuste alusel kehtestatakse selle meetmega konkreetne kord, mille eesmärk on anda teatud ettevõtetele subsiidium.
77. Selle hindamisel, kas subsiidium on de facto konkreetne, peab Euroopa Kohus keskenduma mitte liikmesriigi õigusnormidele kui sellistele, vaid selle mõju ulatusele, mida need õigusnormid avaldavad teatud ettevõtetele,(73) arvestades konteksti, milles need kehtestati.(74)
78. Vaidlustatud kohtuotsustes tegi Üldkohus just seda.
79. Esiteks leidis ta, et apellantide argumendid põhinevad ebaõigel eeldusel, nimelt et „komisjon ei lugenud maksustamislahendust iseenesest subsiidiumiks, mille suhtes on võimalik võtta subsiidiumidevastast meedet“.(75)
80. Teiseks selgitas see kohus, et komisjon jõudis maksustamislahendust ja raamatupidamise erieeskirju koos käsitledes järeldusele, et kuigi need eeskirjad võivad olla kasulikud kõigile Egiptuse äriühingutele, olid need tegelikult mõeldud selleks, et võimaldada tasakaalustada 2016. aastal aset leidnud Egiptuse naela devalveerimise negatiivset mõju, mille tulemusel said teatud kategooria äriühingud,(76) nagu apellandid,(77) märkimisväärset kasu.(78)
81. Lõpuks selgitas Üldkohus, et apellandid ei ole esitanud nende faktiliste järelduste vaidlustamiseks tõendeid.(79)
82. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata ka viies väide kohtuasjas C‑269/23 P ja neljas väide kohtuasjas C‑272/23 P põhjendamatuse tõttu tagasi.
D. Tasakaalustatava subsiidiumi taseme määramine kontserni kuuluvate ettevõtjate korral
83. Kohtuasjas C‑269/23 P vaidlustavad apellandid oma esimeses apellatsioonkaebuse väites sisuliselt Üldkohtu otsuse, millega kinnitati komisjoni metoodika, mille alusel arvutati apellantide saadud tasakaalustatava subsiidiumi summa, lähtudes nende kogukäibest.(80)
84. Selle apellatsioonkaebuse väite kohaselt tuleb seega tõlgendada subsiidiumivastase alusmääruse artikleid 5 ja 6.
85. Selle määruse artiklis 5, mis kannab pealkirja „Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamine“, on sätestatud, et tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel tuleb lähtuda „kasust, mille subsiidiumi saaja uurimisperioodil uurimistulemuste järgi subsideerimisest sai“. Samamoodi on selle määruse artiklis 6 pealkirjaga „Subsiidiumi saaja saadud kasu arvutamine“ sätestatud teatud suunised subsiidiumi saaja saadud kasu ja seega subsiidiumi summa arvutamiseks.
86. Apellantide sõnul tähendaks see, et nendes sätetes kasutatakse sõna „saaja“ ainsuses – nagu Üldkohus järeldas kohtuotsuses Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon–, (81) et „kasu tuleb kindlaks määrata ja arvutada iga subsiidiumi saaja puhul eraldi vastavalt igaühe olukorrale“. (82) Üksnes juhul, kui subsiidium antakse mõlemale ettevõtjale ühiselt, võib tasakaalustatava subsiidiumi summa määrata ka nende ettevõtjate jaoks ühiselt. Selle tulemusel oleks komisjon pidanud arvutama Jushi Egypti ja Hengshi Egypti protsentuaalse kasu eraldi, kohaldama seda protsentuaalset kasu nende vastava asjaomase tootega seotud käibe suhtes ning arvutama apellantide jaoks ühiselt üldise kaalutud keskmise subsiidiumimarginaali.(83)
87. Samas ei vaidlusta apellandid – tegelikult nõustuvad nad sellega oma kirjalikes seisukohtades sõnaselgelt – seda, et vaatamata sellele, et subsiidiumivastase alusmääruse artiklites 5 ja 6 on kasutatud sõna „saaja“ ainsuses, võib mõistet „saaja“ tõlgendada nii, et see hõlmab ka kontserni.(84)
88. Ma ei pea loogiliseks järgida apellantide pakutud eristust.
89. Esiteks ei toeta nende argumentatsiooni ükski viide ega kohtupraktika.(85) Samuti ei sisalda selle määruse artiklid 5 ja 6 täpsustusi, mis võimaldaksid tõlgendada mõistet „saaja“ kitsendavalt.
90. Teiseks ei ole selle mõiste lai tõlgendus mitte üksnes kooskõlas tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on andnud sarnastele riigiabi ja konkurentsiõiguse mõistetele, nimelt mõistetele „majandusüksus“ või „ettevõtja“,(86) vaid on ka tõlgendus, mille WTO apellatsioonikogu on omistanud subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus kasutatud mõistele „saaja“.(87)
91. Kolmandaks on lähenemisviis selliste üksuste kohtlemisele, mis kuuluvad tööstuslikust ja majanduslikust seisukohast lähtudes jagamatusse tervikusse, kooskõlas majandusliku tegelikkusega, tagades, et kontsernisisene kapitali ümberpaigutamine ei saa jääda subsiidiumivastase vahendi kohaldamisalast välja.(88)
92. Sellest tulenev mõiste „saaja“ lai tõlgendus teenib seega subsiidiumivastase alusmääruse eesmärki „[korvata] otseselt või kaudselt mis tahes toote valmistamiseks, tootmiseks, eksportimiseks või veoks antud subsiidiumi […], kui toote vabasse ringlusse lubamine tekitab liidus kahju“.(89)
93. Seetõttu ei leia ma, et Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et Üldkohus tegi vea, kui ta lähtus eespool nimetatud tõlgendusviisist ja kinnitas komisjoni arvutust seoses apellantide tasakaalustatava subsiidiumiga.
94. Seega teen ettepaneku, et Euroopa Kohus lükkaks tagasi kohtuasja C‑269/23 P apellatsioonkaebuse esimese väite.
VI. Kohtukulud
95. Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 137 ja artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
96. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
97. Kuna minu arvates kaotavad apellandid eespool esitatud põhjustel käesolevas apellatsioonkaebuses kohtuvaidluse, leian, et nad peavad ise kandma enda ja komisjoni kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes.
98. Seevastu, vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 3, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse ka apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad Tech-Fab Europe eV ja European Glass Fibre Producers Association ise oma kohtukulud.
VII. Ettepanek
99. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta apellatsioonkaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta muutmata 1. märtsi 2023. aasta kohtuotsused Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon (T‑480/20, EU:T:2023:90) ning Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon (T‑540/20, EU:T:2023:91);
– jätta Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics SAE ja Jushi Egypt Fiberglass Industry SAE kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes ja
– jätta Tech-Fab Europe eV ja European Glass Fibre Producers Associationi kohtukulud nende endi kanda.