Kohtuasi C‑195/14

Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände – Verbraucherzentrale Bundesverband e.V.

versus

Teekanne GmbH & Co. KG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2000/13/EÜ – Toidu märgistamine ja esitlemine – Artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt i ja artikli 3 lõike 1 punkt 2 – Märgistus, mis on toidu koostise osas ostjat eksitav – Koostisosade loetelu – Lause „vaarika-vanilje seiklus” ning vaarikate ja vanilliõite kujutiste kasutamine neid koostisosi mittesisaldava puuviljatee pakendil

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (üheksas koda), 4. juuni 2015

Õigusaktide ühtlustamine – Toidu märgistamine, esitlemine ja reklaam – Direktiiv 2000/13 – Ostjat eksitava märgistuse keelamine – Toidu märgistus, mis võib oma välimuse, kirjelduse või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust selles toidus – Selle koostisosa puudumine, mis ilmneb üksnes nimetatud toidu pakendil esinevast koostisosade loetelust – Lubamatus – Siseriikliku kohtu hinnang

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13, artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt i ja artikli 3 lõike 1 punkt 2)

Direktiivi 2000/13 toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud määrusega nr 596/2009) artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 1 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui toidu märgistus ja märgistamise meetodid võivad oma välimuse, kirjelduse või piltkujutisega anda mõista teatava koostisosa olemasolust selles toidus, ehkki tegelikkuses seda koostisosa seal ei ole ja see nähtub ainult nimetatud toidu pakendil olevast koostisosade loetelust.

Koostisosade loetelu – isegi kui see on täpne ja ammendav – ei pruugi teatavates olukordades olla suuteline piisavalt parandama tarbijal toidu omaduste suhtes tekitatud väära või ebamäärast muljet, mis tuleneb selle toidu märgistuse muudest elementidest.

Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata kõiki asjaomase toidu märgistuse eri andmeid, et teha kindlaks, kas keskmist tarbijat, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, võidakse eksitada. Hindamise käigus peab siseriiklik kohus võtma eelkõige arvesse kasutatud sõnu ja kujutisi ning asjaomase toidu pakendil esineva eri teabe paigutust, suurust, värvi, kirjafonti, keelt, lauseehitust ja õigekirja.

(vt punktid 40 ja 42–44 ning resolutsioon)