ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
5. veebruar 2007(*)
Menetlusküsimused – Vastuvõetamatuse vastuväite – Kahju hüvitamise hagi – Saamata jäänud tulu – Nõue hüvitada dumpinguvastased tollimaksud – Pädevuse puudumine
Kohtuasjas T‑91/05,
Sinara Handel GmbH, asukoht Köln (Saksamaa), esindajad: advokaadid K. Adamantopoulos ja E. Petritsi,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Khan ja T. Scharf,
kostjad,
mille ese on EÜ artikli 288 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi, millega nõutakse nõukogu 17. novembri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2320/97 teatavate Ungarist, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Rumeeniast ning Slovakkiast pärinevate rauast või legeerimata terasest õmbluseta torude impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta, millega tühistatakse määrus (EMÜ) nr 1189/93 ning lõpetatakse menetluse kohaldamine sellise Horvaatiast pärineva impordi suhtes (EÜT L 322, lk 1; ELT eriväljaanne 11/26, lk 329), vastu võtmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja O. Czúcz,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud käesoleva
määruse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Komisjon otsustas 25. novembri 1994. aasta avaldamata otsusega (juhtum IV/35.304), mis võeti vastu nimelt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta, artikli 14 lõike 3 alusel (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), algatada uurimise legeerimata terasest torusid puudutava võimaliku konkurentsivastase tegevuse asjus, mis võib rikkuda Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklit 53 ning EÜ artiklit 81.
2 Selle uurimise tulemusel otsustas komisjon 20. jaanuaril 1999 algatada menetluse asjas IV/E-1/35.860-B – Õmblusteta terastorud, mille lõpus ta võttis 8. detsembril 1999 vastu otsuse 2003/382/EÜ [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B – Õmblusteta terastorud) (ELT 2003, L 140, lk 1, edaspidi „kartellikokkuleppe otsus”). Vastavalt selle otsuse artikli 1 lõikele 1 on otsuse adressaadiks olevad kaheksa ettevõtjat „[…] rikkunud [EÜ] artikli 81 lõike 1 sätteid, kuna nad osalesid […] kokkuleppes, millega nähakse ette muu hulgas ettevõtjate vastavate siseriiklike turgude austamine õmbluseta OCTG [Oil Country Tubular Goods] standardtorude ja [projektikohaste magistraaltorude] puhul”.
3 Kartellikokkuleppe otsuse artikli 1 lõige 2 sätestab, et rikkumine kestis ettevõtjate Mannesmannröhren-Werke AG, Vallourec SA, Dalmine SpA, Sumitomo Metal Industries Ltd, Nippon Steel Corp., Kawasaki Steel Corp. ja NKK Corp. puhul aastast 1990 aastani 1995. Ettevõtte British Steel Ltd kohta on märgitud, et rikkumine kestis 1990. aastast kuni 1994. aasta veebruarini. Nendele ettevõtjatele määrati selle eest trahv summas, mis ulatus konkreetsetel juhtudel 8,1‑13,5 miljoni euroni.
4 See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 6. juunil 2003.
5 Peale selle avaldas komisjon Euroopa Liidu õmblusteta terastorude tootmisharu kaitsekomitee 19. juulil 1996 esitatud kaebuse tõttu nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2331/96 (EÜT L 317, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 76), alusel 31. augustil 1996 teate Venemaalt, Tšehhi Vabariigist, Rumeeniast ja Slovakkiast pärinevate teatavate rauast või legeerimata terasest õmbluseta torude importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (EÜT C 253, lk 26).
6 Komisjon võttis 29. mail 1997 vastu määruse (EÜ) nr 981/97 Venemaalt, Tšehhi Vabariigist, Rumeeniast ja Slovakkia Vabariigist pärinevate teatavate rauast või legeerimata terasest õmbluseta torude impordi suhtes ajutiste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise kohta (EÜT L 141, lk 36).
7 Nõukogu võttis 17. novembril 1997 vastu määruse (EÜ) nr 2320/97 teatavate Ungarist, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Rumeeniast ning Slovakkiast pärinevate rauast või legeerimata terasest õmbluseta torude impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise kohta, millega tühistatakse määrus (EMÜ) nr 1189/93 ning lõpetatakse menetluse kohaldamine sellise Horvaatiast pärineva impordi suhtes (EÜT L 322, lk 1; ELT eriväljaanne 11/26, lk 329, edaspidi „lõplik määrus”).
8 Nõukogu võttis 16. juulil 2004 vastu määruse (EÜ) nr 1322/2004, millega muudetakse lõplikku määrust (ELT L 246, lk 10). Selle määruse artikliga 1 lisatakse lõplikule määrusele artikkel 8, mille alusel ei ole lõpliku määruse artikkel 1, millega kehtestatakse artiklis osutatud impordi suhtes dumpinguvastased tollimaksud, alates 21. juulist 2004 enam kohaldatav.
9 Hageja Sinara Handel GmbH on Saksa äriühing, kes impordib ühendusse Venemaalt pärinevaid õmbluseta torusid. Ta turustab alates 2000. aastast äriühingu Sinarsky Pipe Works tooteid ja alates 2001. aasta lõpust äriühingu Pipe Metallurgical Co tooteid. Käesolevas hagis vaadeldaval ajavahemikul ehk 2000. aasta juunist 2002. aasta detsembrini ta muu tegevusega ei tegelenud.
10 2000. aasta juunist 2002. aasta detsembrini importis hageja Saksa tolliameti nõuete täitmiseks ühendusse Venemaalt pärinevaid torusid, mille ta deklareeris lõpliku määruse artikli 1 lõikes 1 osutatud KN-koodide alla kuuluva kaubana. Seetõttu nõudis toll selle impordi pealt dumpinguvastase tollimaksu sisse kokku summas 2 818 163.09 eurot (420 810.52 eurot 2000. aasta, 1 385 602.36 eurot 2001. aasta ja 1 011 750.21 eurot 2002. aasta eest).
11 Samal perioodil importis hageja ka teisi torusid, mida ta ei deklareerinud lõpliku määruse alla kuuluvatena. Saksa toll, kes siiski leidis, et osa sellest impordist kuulub selle määruse alla, väljastas tollivormistusjärgsed maksuotsused, mille hageja vaidlustas. Praegu on sel viisil tolliametis arutamisel seitse kaebust, samas kui kohtuhagi on menetlemisel Finanzgericht des Landes Brandenburg’is (Brandenburgi liidumaa finantskohus, Saksamaa).
12 Lisaks, leides, et eelkõige torude valmistamisviisi arvestades ei kuulunud mõned lõpliku määruse alla kuuluvana deklareeritud torud nimetatud määruse alla, vaidlustas hageja nende lõpliku klassifitseerimise Saksa tollis. Nii on seoses lõpliku määruse alla kuuluvana deklareeritud impordiga kaks menetlust Oderi-äärse Frankfurti tollis ikka veel pooleli.
13 Ühelt poolt esitas hageja 18. novembril 2003 sellele tollile nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307, edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), artikli 236 alusel taotluse maksta tagasi selle impordi pealt võetud tollimaksu, mille puhul ta leidis, et import on ekslikult klassifitseeritud lõpliku määruse alla kuuluvaks. Taotlus jäeti rahuldamata 31 vaidlustatud tollikviitungi puhul. Nende rahuldamata jätmise otsuste peale on edasi kaevatud.
14 Teiselt poolt esitas hageja 22. septembril 2004 ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel uue taotluse maksta tagasi kõik tollimaksud, mis ta oli tasunud lõpliku määruse alla kuuluvana deklareeritud impordi pealt, sealhulgas impordi pealt, mille puhul ei olnud tolliklassifikatsiooni vaidlustatud, ja seda põhjusel, et kõnealune määrus on tema arvates õigusvastane. Selliselt liikmesriigis tagasi nõutavate tollimaksude kogusumma ulatub 4 346 558.09 euroni.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Hageja esitas menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. veebruaril 2005.
16 Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 3. ja 7. juunil 2005 esitatud eraldi dokumentides esitasid komisjon ja nõukogu Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
17 Hageja esitas märkused vastuvõetamatuse vastuväidete kohta 25. juulil 2005.
18 Kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus hagejal vastata teatud kirjalikele küsimustele. Hageja täitis selle nõudmise.
19 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– mõista ühenduselt tema kasuks välja lõpliku määruse vastuvõtmise tõttu 2000. aasta juunist 2002. aasta detsembrini saamata jäänud tulu hüvitamiseks 1 633 344.33 eurot, millele lisandub viivis määraga 8% aastas;
– teise võimalusena mõista pärast vaheotsuse tegemist ühenduselt samal alusel tema kasuks välja summa, mis määratakse kindlaks poolte kokkuleppel või, selle puudumisel, Esimese Astme Kohtu lõpliku kohtuotsusega;
– mõista kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.
20 Nõukogu ja komisjon paluvad oma vastuvõetamatuse vastuväidetes Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Hageja palub oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväidete kohta Esimese Astme Kohtul:
– lükata tagasi nõukogu ja komisjoni vastuvõetamatuse vastuväited;
– mõista kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
22 Vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 1 võib Esimese Astme Kohus ühe poole taotlusel otsustada hagi vastuvõetamatuse, pädevuse puudumise või menetlusküsimuse üle ilma kohtuasja sisu arutamata. Vastavalt sama artikli lõikele 3 on taotluse edasine menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti.
23 Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et tal on kohtutoimiku põhjal piisavalt teavet kohtuasja lahendamiseks ilma menetlust jätkamata.
Põhinõue
Poolte argumendid
24 Nõukogu ja komisjon on seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei ole pädev käesolevat hagi lahendama põhjusel, et hagi puudutab tegelikult väidetavalt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist.
25 Nimelt on nimetatud saamata jäänud tulu nende hinnangul võrdne tollimaksude summaga, millest on oletatavad maksud maha arvatud. See nähtub nende sõnul raamatupidamiseksperdi 7. jaanuari 2005. aasta kirjast, mille esitas hageja, ja milles on märgitud:
„Ajavahemikul 2000–2002 kokku summas 2 818 163.09 eurot tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tõttu vähenesid aastatel 2000–2002 tulud samavõrra, millest tulenevalt oli tulude vähenemise tõttu tasumisele kuuluv maksusumma väiksem.
Juhul, kui dumpinguvastaseid tollimakse summas 2 818 163.09 eurot ei oleks tulnud maksta, oleks nende aastate tulu olnud 2 818 163.09 euro võrra suurem.
Kuna tulu oleks olnud 2 818 163.09 eurot, oleks selle tulu pealt tasumisele kuuluvad maksud olnud järelikult kõrgemad.
[...] Kui aastate 2000–2002 eest ei oleks tasumisele kuulunud dumpinguvastaseid tollimakse summas 2 818 163.09 eurot, oleks tulnud maksudena tasuda täiendavalt 1 184 818.76 eurot. Tegelik kahju ulatub seega 1 633 344.33 euroni.”
26 Komisjon rõhutab seega, et hageja väidetav kahju on üksnes väidetavalt tasumisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude tasumise raamatupidamisarvestuslik tagajärg, mida ei saa liigitada saamata jäänud tuluks. Ta tuletab meelde, et Esimese Astme Kohus otsustas 24. oktoobri 2000. aasta otsuses kohtuasjas T‑178/98: Fresh Marine vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑3331, punkt 50), et kahju hüvitamise hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kui selle tegelik eesmärk on lõplikult jõustunud akti tagasivõtmine ning kui selle rahuldamise tagajärjeks oleks vaidlusaluse akti õiguslike tagajärgede tühistamine (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑514/93: Cobrecaf jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑621, punkt 59; 4. veebruari 1998. aasta otsused kohtuasjas T‑93/95: Laga vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑195, punkt 48, ja kohtuasjas T‑94/95: Landuyt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑213, punkt 48), millega on näiteks tegemist juhul, kui hagis taotletud hüvitise suurus vastab täpselt summale, mida hageja on pidanud lõplikult jõustunud akti kohaldamise tõttu maksma (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 175/84: Krohn vs. komisjon, EKL 1986, lk 753, punkt 33).
27 Komisjon leiab, et käesoleva kohtuasja asjaolud vastavad sellele juhtumile, sest hageja taotleb tema suhtes kohaldatud lõpliku määruse õiguslike tagajärgede tühistamist, nõudes hüvitiseks summat, mis võrdub täpselt selle määruse alusel tegelikult tasutud tollimaksude summaga.
28 Peale selle juhib nõukogu omalt poolt tähelepanu sellele, et õige õiguskaitsevahend dumpinguvastaste tollimaksude maksuteate vastu on ühenduse tolliseadustiku artiklite 243 ja 245 alusel, nagu need on asjaomase liikmesriigi siseriiklikus õiguses rakendatud, esitatud hagi või ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel esitatud tollimaksu vähendamise taotlus. Hageja on pealegi vaidlustanud Saksa tolli väljastatud maksuteated, väites nimelt, et lõplik määrus on õigusvastane. Seega, kui asja arutaval siseriiklikul kohtul on kahtlusi kõnealuse määruse kehtivuses, võib ta EÜ artikli 234 alusel pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse. Juhul, kui Euroopa Kohus tunnistab selle määruse kehtetuks, tühistab siseriiklik kohus maksuteated nii, et hagejale tuleb hüvitada kogu väidetavalt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude summa koos viivisega määraga 0,5% kuus vastavalt Abgabeordnungi (Saksa maksuseadustik) artiklitele 236 ja 238.
29 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei või hageja nõuda tollimaksu tagasimaksmist EÜ artikli 288 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagiga. Euroopa Kohus nimelt sedastas 13. märtsi 1992. aasta otsuses kohtuasjas C‑282/90: Vreugdenhil vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑1937, punkt 12), et üksnes siseriiklikud kohtud on pädevad lahendama selliste summade tagasinõudmist puudutavat hagi, mille siseriiklik asutus on sisse nõudnud õigusvastaselt ühenduse õigusnormide alusel, mis on hiljem kehtetuteks tunnistatud. Samamoodi on Esimese Astme Kohus märkinud 18. septembri 1995. aasta otsuses kohtuasjas T‑167/94: Nölle vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1995, lk II‑2589, punkt 35), et juhul, kui isik leiab, et väidetavalt õigusvastase ühenduse õigusakti kohaldamine teda kahjustab ning selle akti kohaldamine on tehtud siseriiklike ametiasutuste üleandeks, on tal akti kohaldamise korral õigus vaidlustada selle kehtivus siseriiklikus kohtus, esitades selleks kaebuse vastava siseriikliku ametiasutuse vastu.
30 Hageja argumendid, et ta ei saanud esitada õigeaegselt hagi lõpliku määruse tühistamiseks, on nõukogu arvates siinkohal asjassepuutumatud. Kõigepealt on käesoleval juhul küsimus kahju hüvitamise hagi ja määruse kehtivuse hindamiseks esitatava eelotsusetaotluse vahelises suhtes, mitte aga kahju hüvitamise hagi ja tühistamishagi vahelises suhtes. Seejärel ei ole tema arvates põhjus, mille pärast on lõpliku määruse vastu hageja esitatud hagi vastuvõetamatu, mitte kartellikokkuleppe otsusest hilja teada saamine, vaid asjaolu, et see määrus ei puuduta teda EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult. Lõpuks ei saa tema arvates kahju hüvitamise hagi kasutada EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud tähtajanõude täitmata jätmiseks (Euroopa Kohtu 12. detsembri 1967. aasta otsus kohtuasjas 4/67: Collignon vs. komisjon, EKL 1967, lk 469).
31 Hageja nimetatud eespool viidatud kohtuotsuse Krohn vs. komisjon kohta väidab nõukogu, et hageja tsiteeritud lõigud puudutavad küsimust, millises astmes tuleb hüvitist taotleda olukorras, kus siseriiklikud ametiasutused on kohaldanud ühenduse õigust, mitte aga selle kindlaks määramist, mida võib EÜ artikli 288 teise lõigu alusel hüvitisena tagasi nõuda.
32 Peale selle on vastupidiselt hageja väidetele – kui võtta arvesse, et siseriiklikul kohtul, kuhu ta pöördus, on õigus esitada lõpliku määruse kehtivuse küsimuses eelotsusetaotlus Euroopa Kohtusse – siseriikliku õigusega ette nähtud õiguskaitsevahendid tõhus vahend asjaomaste üksikisikute kaitse tagamiseks.
33 Nõukogu märgib muu hulgas, et igal juhul näeb vahetult kohaldatav ühenduse õigus ühenduse tolliseadustiku artiklis 236 ette erilise õiguskaitsevahendi juhul, kui tollimaksu on võetud väidetavalt ebaõiglaselt. Ühenduse õiguse alusel peaks tollivõlgnik seega otsima kaitset esmajoones siseriiklikest kohtutest, selle asemel et esitada kahju hüvitamise hagi ühenduse kohtutele.
34 Lõpuks juhivad nõukogu ja komisjon tähelepanu sellele, et kui käesolev hagi peaks rahuldatama, tuleks samuti rahuldada hagi, mille hageja esitas siseriiklikusse kohtusse maksuteadete vastu, mille tagajärjel hüvitataks hageja kahju kahekordselt.
35 Hageja leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.
36 Ta rõhutab, et tema hagi eesmärk on õigusvastase lõpliku määruse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamine, mitte tasutud tollimaksu tagasimaksmine. Vastuvõetamatuse vastuväited puudutavad tema arvates tegelikult ainult selle saamata jäänud tulu arvutamise meetodit, mis on sisuline küsimus, ja mitte hagi tõelist olemust.
37 Selle meetodi kohta märgib hageja, et tasutud dumpinguvastaseid tollimakse kasutati lihtsalt tema kahju „mõõtmise vahendina” selleks, et kindlaks määrata, milline oleks olnud tema olukord, kui ta ei oleks neid tollimakse maksnud. Kahju hinnati seega võrreldes pärast dumpinguvastaste tollimaksude tasumist teenitud tulu, kui lõplik määrus oli jõus, selle tuluga, mis oleks teenitud, kui neid tollimakse ei oleks makstud. Seega erineb hüvitisena nõutav summa 1 633 344.33 eurot dumpinguvastaste tollimaksudena tasutud summast 2 818 163.09 eurot. Seda meetodit tunnistatakse tema sõnul pealegi kohtupraktikas (Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 238/78: Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1979, lk 2955, punkt 13).
38 Hagiga ei taotleta seega lõpliku määruse õiguslike tagajärgede tühistamist. Pealegi juhtudel, kus – nagu käesoleval juhul – kahju tekitava akti vastu ei saa esitada hagi EÜ artikli 230 alusel, on selline kahju hüvitamise hagi nagu käesolev hagi vastuvõetav. Kui hagi võetakse vastu, on lõpliku määruse õigusvastasus üksnes selle kaudne tagajärg ning see puudutab vaid menetluse pooli. Kahju, mille hüvitamist taotletakse, ei ole seotud kõnealusele määrusele omaste õiguslike tagajärgedega ja seda ei oleks saanud heastada tühistamishagiga, nagu on leitud eespool viidatud kohtuotsuse Fresh Marine vs. komisjon punktides 47–51.
39 Hageja juhib tähelepanu sellele, et nõukogu ja komisjoni viidatud kohtupraktika puudutab erandjuhtu, kus kahju hüvitamise hagiga püütakse tühistamishagi vastuvõetamatusest kaudselt mööda minna. Käesoleval juhul see nii ei ole, arvestades, et lõpliku määruse õigusvastasus ei olnud ilmne ajal, mil oleks võinud esitada tühistamishagi, nii et seda võimalust ei ole hageja kunagi kaalunud. Hageja argumendid lõpliku määruse õigusvastasuse kohta on seega mõeldud üksnes tõendamaks nõukogu ja komisjoni vastutust, ja mitte kõnealuse määruse tagajärgede tühistamiseks, nagu on leitud Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas T‑146/01: DLD Trading vs. nõukogu (EKL 2003, lk II‑6005, punkt 52). Nõukogu ei võta seega tema arvates oma argumentides arvesse kahju hüvitamise hagi autonoomsust ja jätab arvestamata, et ükski isik, isiklikult puudutatud või mitte, ei oleks saanud tugineda lõpliku määruse õigusvastasusele käesolevas hagis esitatud põhjendusel, nimelt sellel, et kartellikokkuleppe otsust ei ole arvesse võetud, kuna see asjaolu ei saanud teada olla ajal, kui oleks pidanud esitada tühistamishagi.
40 Pealegi ei taotle hageja – vastupidiselt olukorrale kohtuasjades, mida nõukogu ja komisjon nimetavad eespool punktis 26 – summat, mida talle keelduti maksmast. Kuna hageja ei ole esitanud tühistamishagi, mis on rahuldamata jäetud, ei tohiks arvata, et ta püüab kaudselt saavutada sama tulemust kahju hüvitamise hagiga. Lisaks ei võta nõukogu ja komisjon tema arvates arvesse eespool viidatud kohtuotsuse Fresh Marine vs. komisjon punktis 50 esitatud ja seal viidatud kohtupraktikas korratud väite, mis on kohaldatav ainult iga kohtuasja eriasjaoludest olenevalt, konteksti.
41 Lõpuks väidab hageja, et käesoleva hagi tulemuseks ei saa olla tasutud dumpinguvastaste tollimaksude kahekordne tagasimaksmine, kuivõrd kõnealuse hagi eesmärk on saamata jäänud tulu hüvitamine, mis õiguslikult olemuselt erineb alusetult makstud summade tagasimaksmisest. Pealegi ei ole kahju hüvitamise määramine siseriiklike kohtute pädevuses, kui kahju on põhjustanud ühenduse institutsioonide käitumine.
42 Selles suhtes märgib hageja, et kuna Saksa toll kohaldas kehtivat lõplikku määrust, ilma et tal endal oleks kaalutlusruumi, on väidetava kahju põhjustanud ühenduse institutsioonide süüline käitumine. Seega on tema arvates ühenduse kohus ainsana pädev hagi lahendama, ilma et hageja peaks täitma nõuet, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud (eespool viidatud kohtuotsus Krohn vs. komisjon, punkt 19). Pealegi on nõukogu nimetatud eespool viidatud kohtuotsus Vreugdenhil vs. komisjon eksitav, kuna käesoleval juhul ja vastupidiselt selles kohtuotsuses osutatud olukorrale ei ole lõplikku määrust kehtetuks tunnistatud. Lisaks on nõue, et hageja peab enne oma kahju hüvitamise hagi esitamist ammendama siseriiklikus õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendid, tema arvates vastuolus korrakohase õigusemõistmise ja kohtumenetluse tõhususega (Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1973. aasta otsus kohtuasjas 43/72: Merkur Aussenhandels vs. komisjon, EKL 1973, lk 1055, punktid 5–7). Kuna hageja oli siseriiklikus kohtus impordi klassifitseerimist käsitlevas vaidluses täiendava väitena tuginenud lõpliku määruse õigusvastasusele, võidakse liikmesriigi tasandil teha lõplik otsus tema tagasimaksmise taotluse kohta alles pika aja pärast.
43 Igal juhul on hageja seisukohal, et vastupidiselt kohtupraktikas kehtestatud nõuetele ei taga tema käsutuses olevad siseriiklikud õiguskaitsevahendid tõhusalt tema kaitset, arvestades, et ta sai kartellikokkuleppe otsusest ja seega lõpliku määruse õigusvastasusest teada alles liiga hilja. Nii esitas ta ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel kõikide tasutud tollimaksude tagasimaksmise taotluse, väites, et lõplik määrus on õigusvastane, alles 22. septembril 2004 pärast kartellikokkuleppe otsuse avaldamist 6. juunil 2003 ja määruse nr 1322/2004 vastuvõtmist 16. juulil 2004.
44 Seega ei olnud hagejal lõpliku määruse rakendamise ajal võimalust selle kehtivust siseriiklikus kohtus vaidlustada. Peale selle näeb ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 ette, et tollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et maksmise ajal ei kuulunud see summa tasumisele. Hageja rõhutab, et kõnealusel perioodil oli lõplik määrus kehtiv ja et järelikult tulenes dumpinguvastaste tollimaksude tasumine seadusest. Lisaks väidab ta, et arvestades ühenduse tolliseadustiku artiklis 236 ette nähtud kolmeaastast tähtaega alates võlgnikule tollimaksust teatamisest, võis ta lõpliku määruse õigusvastasuse alusel nõuda tollimaksude tagasimaksmist ainult tema nõude esitamisele 22. septembril 2004 eelneva kolme aasta eest. Ta ei saa seega tagasi 2000. aasta juunist 2001. aasta septembri või oktoobrini tasutud tollimakse.
Esimese Astme Kohtu hinnang
45 Nõukogu ja komisjon väidavad sisuliselt, et käesolev hagi kujutab endast tegelikult hageja poolt lõpliku määruse alusel liikmesriigi tollile tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise nõuet. Esimese Astme Kohus ei ole nende arvates aga pädev sellist nõuet lahendama.
46 Siinkohal tuleb kõigepealt rõhutada, et ühenduse tolliseadustiku artikli 236 lõike 2 alusel „[i]mpordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi või seda vähendatakse […] taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kolme aasta jooksul arvestades kuupäevast, kui selle tollimaksu summa võlgnikule teatati”. Peale selle näeb ühenduse tolliseadustiku artikli 243 lõike 1 esimene lõik ette, et „[i]gal isikul on õigus esitada kaebusi tolli otsuste peale, mis on seotud tollieeskirjade rakendamisega ja puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult”. Sama artikli lõike 1 kolmandas lõigus on märgitud, et „[k]aebus tuleb esitada selles liikmesriigis, kus otsus on tehtud […]”. Ühenduse tolliseadustiku artikli 245 kohaselt „[k]ehtestavad kaebuste esitamise korra rakendussätted liikmesriigid”.
47 Seega tuleb tõdeda, et kohaldatavas ühenduse teiseses õiguses on konkreetselt ette nähtud õiguskaitsevahend imporditollimaksuvõlgnikule, kes leiab, et toll on talle imporditollimaksu määranud alusetult. Seda õiguskaitsevahendit kasutatakse siseriiklikul tasandil vastavalt asjaomase liikmesriigi kehtestatud kaebuste esitamise korrale kooskõlas ühenduse tolliseadustiku artiklites 243–246 sätestatud põhimõtetega. Sellise hagi raames võib võlgnik ühtlasi taotleda vaidlust arutavalt pädevalt kohtult vastavalt EÜ artikli 234 esimese lõigu punktile b eelotsusetaotlust selle ühenduse sätte kehtivuse tuvastamiseks, mille alusel tollimaksu määramise otsus tehti.
48 Sellise kehtivuse tuvastamiseks esitatud eelotsusetaotluse raames tehtud kohtuotsuse peale esitatud kahju hüvitamise hagi suhtes on Euroopa Kohus muuseas otsustanud, et siseriiklikud kohtud on ainsana pädevad lahendama selliste summade tagasinõudmist puudutavaid hagisid, mille siseriiklik asutus on sisse nõudnud õigusvastaselt, hiljem kehtetuks tunnistatud ühenduse õigusnormide alusel (eespool viidatud kohtuotsus Vreugdenhil vs. komisjon, punkt 12).
49 Käesoleval juhul on tõsi, et vormiliselt liigitab hageja kahju, mille hüvitamist ta nõuab, saamata jäänud tuluks. Esimese Astme Kohus on aga varem otsustanud, et hagi, millega hageja taotleb majandusliku kahju hüvitamist seoses tema ühendusse suunatud ekspordi katkestamisega ning ühenduse turul tema positsiooni taastamise kuludega saamata jäänud tulu ulatuses komisjoni vea tõttu, millest tulenevalt kehtestati ajutised meetmed tema toodete impordi vastu, erineb taotlusest, millega nõutakse hageja toodete ühendusse importimise suhtes kehtestatud ajutiste dumpinguvastaste või tasakaalustustollimaksude tühistamist ja vajadusel nende ajutiste tollimaksudena tasutud summade vabastamist, ning et seetõttu tuleb sellist hagi pidada vastuvõetavaks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Fresh Marine vs. komisjon, punkt 46).
50 Sellegipoolest tuleb märkida, et hageja märgib hagiavalduses konkreetselt, et käesolev hagi on mõeldud dumpinguvastaste tollimaksudena alusetult makstud summade tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Peale selle nähtub – nagu märgivad nõukogu ja komisjon – hageja selgitustest ja hagiavalduse lisadest 12 ja 13, samuti vastuvõetamatuse vastuväidete vastuseks esitatud märkuste lisast 2, et hageja hindab oma saamata jäänud tulu sama suureks kui vaatlusalusel perioodil makstud dumpinguvastaste tollimaksude summa, millest on maha arvatud maksud, mida ta oleks pidanud selle summa pealt tasuma, kui neid tollimakse ei oleks makstud.
51 Sellest nähtub, et lisaks väidetava kahju puhtalt formaalsele saamata jäänud tuluks nimetamisele tuleb märkida, et seda kahju, nagu hageja selle kindlaks määras ja välja arvutas, tuleb tegelikult pidada vahetult, tingimata ja eranditult dumpinguvastaste tollimaksudena võetud summa tasumisest tulenevaks, nii et käesolev hagi on kindlasti taotlus väidetavalt alusetult makstud tollimaksude, millest on maksud maha arvatud, tagasimaksmiseks. Ainult asjaolu, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, ei vasta täpselt tegelikult tasutud tollimaksude summale, ei muuda selles suhtes midagi, kuivõrd see tuleneb lihtsalt sellest, et summast on maha arvatud maksud, mida hageja oleks väidetavalt pidanud tasuma, kui temalt ei oleks dumpinguvastaseid tollimakse võetud. See ei saa seega mõjutada käesoleva nõude olemust ennast.
52 Vastavalt eespool punktis 48 viidatud kohtupraktikale kuulub selline tagasimaksmise nõue siseriikliku kohtu ainupädevusse. Vastupidiselt hageja väidetele ei oma selles suhtes tähtsust, et Euroopa Kohus ei ole käesoleval juhul kehtivuse tuvastamiseks esitatud eelotsusetaotluse põhjal lõplikku määrust kehtetuks tunnistanud.
53 Isegi kui oletada, et Esimese Astme Kohus tuvastab ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste uurimisel, et lõplik määrus on õigusvastane, ei annaks see asjaolu Esimese Astme Kohtule pädevust lahendada selle määruse alusel tolli võetud summade tagasimaksmise nõuet.
54 Ühelt poolt tuleb siinkohal meenutada, et vastavalt käesoleva asja faktilistele asjaoludele järjest kohaldatava mõlema Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva otsuse, st nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsuse 94/728/EÜ, Euratom (ELT 1994, L 293, lk 9), seejärel alates 1. jaanuarist 2002 nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsuse 2000/597/EÜ, Euratom (EÜT 2000, L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200), artikli 2 lõike 1 punktile b käsitatakse Euroopa Liidu eelarvesse kavandatud omavahenditena „ühise tollitariifistiku maksumäärad[est] ja muud[est] tollimaksud[est], mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes”, saadavaid tulusid.
55 Nimetatud otsuste artikli 8 lõige 1 näeb pealegi ette, et liikmesriigid nõuavad artikli 2 lõike 1 punktides a ja b nimetatud ühenduste omavahendid sisse vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, mida kohandatakse vajaduse korral ühenduse eeskirjade nõuete kohaselt.
56 Seega on tulenevalt asjaolust, et ühenduse omavahendite, mille hulka kuuluvad dumpinguvastased tollimaksud, kogumine on siseriiklike ametiasutuste pädevuses, õigustatud, et ühenduse nimel võetud imporditollimaksude tagastamist käsitlevad kohtuvaidlused kuuluvad siseriiklike kohtute pädevusse, kes peavad neid lahendama asjaomase liikmesriigi kehtestatud kaebuste esitamise korra raames kooskõlas ühenduse tolliseadustiku artiklites 243–246 sätestatud põhimõtetega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. mai 1976. aasta otsus kohtuasjas 26/74: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 1976, lk 677, punkt 11).
57 Selles suhtes tuleb muu hulgas märkida, et määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõikes 8 ette nähtud menetluse raames, mis võimaldab importijal taotleda võetud tollimaksude tagasimaksmist, kui on tõendatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme, kuigi importija on kõnealuse tagasimaksmise taotluse esitanud komisjonile selle liikmesriigi kaudu, kelle territooriumil tooted vabasse ringlusse lubati; juhul, kui komisjon otsustab taotluse rahuldada, tuleks selliselt lubatud tagasimakse liikmesriigil harilikult teha 90 päeva jooksul alates komisjoni otsusest vastavalt selle sätte viimasele lõigule.
58 Teiselt poolt tuleb märkida – nagu juhivad tähelepanu nõukogu ja komisjon –, et hageja enda esitatud teabe põhjal esitas ta 18. novembril 2003 ühenduse tolliseadustiku artikli 236 alusel taotluse nende dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmiseks, mis võeti lõpliku määruse alla kuuluvana deklareeritud impordi pealt, mille puhul ta aga leidis, et need on ekslikult klassifitseeritud selle määruse alla kuuluvaks. See taotlus jäeti osaliselt rahuldamata ja selle kohta on nüüd algatatud apellatsioonimenetlus. Peale selle esitas hageja samal alusel 22. septembril 2004 kõikide tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse, väites, et lõplik määrus on õigusvastane.
59 Nii ei võida vähendada mitte üksnes dumpinguvastaste tollimaksude summat, mille hageja lõplikult tasus, sest osa kõnealuse impordi klassifitseerimise üle toimub ikka veel kohtuvaidlus siseriiklikul tasandil, vaid on ühtlasi võimalik, et liikmesriigi toll maksab tasutud dumpinguvastased tollimaksud lõpliku määruse kehtivuse tuvastamiseks esitatud eelotsusetaotluse tagajärjel hagejale tagasi.
60 Arvestades, et hageja taotleb lõppkokkuvõttes käesoleva hagiga temalt võetud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist põhjusel, et need võeti õigusvastase määruse alusel, tuleb rõhutada, et vastavalt kohtupraktikale on isikul, kui ta leiab, et tema arvates õigusvastase ühenduse õigusakti kohaldamine teda kahjustab ning selle akti kohaldamine on tehtud siseriiklike ametiasutuste ülesandeks, akti kohaldamise korral õigus vaidlustada selle kehtivus siseriiklikus kohtus, esitades selleks kaebuse vastava siseriikliku ametiasutuse vastu. See kohus võib ja isegi peab EÜ artiklis 234 ette nähtud tingimustel esitama Euroopa Kohtule küsimuse asjaomase ühenduse akti kehtivuse kohta (Euroopa Kohtu 12. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 281/82: Unifrex vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1984, lk 1969, punkt 11; eespool viidatud kohtuotsus Nölle vs. nõukogu ja komisjon, punkt 35).
61 On tõsi, et Euroopa Kohus otsustas 15. veebruari 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe (EKL 2001, lk I‑1197, punktid 35–37), et see üldpõhimõte, mille eesmärk on tagada kõigile võimalus vaidlustada neid puudutava otsuse aluseks olnud ühenduse õigusakt, ei välista mitte kuidagi seda, et määrus muutub lõplikuks sellise isiku suhtes, kelle suhtes tuleb seda vaadelda üksikotsusena, mille tühistamist ta oleks vähimagi kahtluseta saanud taotleda EÜ artikli 230 alusel, ning mis takistab sel isikul tugineda siseriiklikus kohtus selle määruse õigusvastasusele (vt komisjoni otsuse kohta Euroopa Kohtu 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1994, lk I‑833, punktid 24 ja 25). Euroopa Kohus on seisukohal, et selline järeldus kehtib dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise määruste suhtes nende kahekordse olemuse tõttu, mis tuleneb sellest, et kuigi dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused on oma olemuselt ja ulatuselt õigustloovad aktid, puudutavad need otseselt ja isiklikult eelkõige neid tootvaid ja importivaid ettevõtjaid, kes tõendavad, et nad on komisjoni või nõukogu aktis individualiseeritud või et neid puudutas akti ettevalmistav uurimine (Euroopa Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 239/82 ja 275/82: Allied Corporation jt vs. komisjon, EKL 1984, lk 1005, punkt 12), või ka neid importijaid, kelle asjassepuutuva kauba edasimüügihinna alusel kujuneb kauba eksporthind, kui eksportija ja importija on omavahel seotud (Euroopa Kohtu 11. juuli 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑305/86 ja C‑160/87: Neotype Techmashexport vs. komisjon ja nõukogu, EKL 1990, lk I‑2945, punkt 19).
62 Sellegipoolest tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei paista, et hageja puhul on tegemist ühega nendest juhtudest. Ühelt poolt ei ole hagejat kuidagi määruses nr 981/97 ja lõplikus määruses identifitseeritud tootva ja importiva ettevõtjana, ning importiva ettevõtjana ei saanud akti ettevalmistav uurimine teda puudutada. Teiselt poolt ei nähtu nendest määrustest, et hageja edasimüügihind on ekspordihinna kujundamise aluseks, isegi kui eeldata, et ta on eksportijaga seotud. Kuna lõplik määrus võeti vastu 17. novembril 1997, oleks selline arvesse võtmine igal juhul ajaliselt võimatu, arvestades hageja asutamise kuupäeva, kas hageja väite põhjal, et ta on asutatud Saksa õiguse alusel 2000. aasta juunis, või Amtsgericht Köln’i (Kölni ringkonnakohus, Saksamaa) äriregistri väljavõtte alusel, mis on esitatud hagiavalduse lisas 2 ja millest nähtub, et hageja registreeriti esmakordselt 11. detsembril 1997.
63 Seega, ilma et oleks isegi vaja kindlaks määrata, kas asjaolu, et hageja väide lõpliku määruse õigusvastasuse kohta on vastuvõetamatu, õigustab seda, et tema poolt esitatud käesolev hagi on vastuvõetav, tuleb tuvastada, et hagejat ei saa pidada otseselt ja isiklikult lõplikust määrusest puudutatuks, nii et ei saa otsustada, et hageja selline väide määruse õigusvastasuse kohta, millele ta siseriiklikus kohtuvaidluses eespool viidatud kohtuotsusest Nachi Europe tuleneva kohtupraktika alusel tugineb, on vastuvõetamatu.
64 Seega ei ole sugugi välistatud, et kui vaidlust lahendaval siseriiklikul kohtul on kahtlusi lõpliku määruse kehtivuse suhtes hageja nimetatud põhjustel, nimelt et lõplikus määruses ei võeta väidetavalt arvesse kartellikokkuleppe otsuse mõju, esitab ta kõnealuse määruse kehtivuse tuvastamiseks Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja et viimane tunnistab selle vajadusel kehtetuks.
65 Sel juhul tuleks aga meenutada, et Euroopa Kohtu otsus, millega tuvastatakse ühenduse akti kehtetus, kohustab kõiki liikmesriikide kohtuid seda akti kehtetuks pidama (Euroopa Kohtu 13. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 66/80: International Chemical Corporation, EKL 1981, lk 1191, punktid 12 ja 13) ning kohustab tühistatud akti andjat akti muutma või kehtetuks tunnistama (Euroopa Kohtu 19. oktoobri 1977. aasta otsus liidetud kohtuasjades 117/76 ja 16/77: Ruckdeschel jt, EKL 1977, lk 1753). Peale selle kuulub kehtetuks tunnistamise tagajärgede väljaselgitamine siseriiklikus õiguskorras esmajoones liikmesriigi ametiasutuste pädevusse (Euroopa Kohtu 30. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 23/75: Rey Soda, EKL 1975, lk 1279, punkt 51), millest tuleneb, et kuna tasutud dumpinguvastased tollimaksud ei tulene enam seadusest, peaks toll need põhimõtteliselt tagasi maksma.
66 Lisaks sellele, et eelöeldust tuleneb, et hagejal on õiguskaitsevahend lõpliku määruse kehtivuse tulemuslikuks vaidlustamiseks selle määruse alusel temalt võetud dumpinguvastaste tollimaksude tagasisaamiseks, tuleb märkida, et kui Esimese Astme Kohus peaks hageja käesoleva nõude rahuldama, võib hageja saada sama asja eest kahekordset hüvitist.
67 Esitatud põhjendustest tuleneb, et kuna käesolevat hagi tuleb pidada sisuliselt hageja poolt liikmesriigi tollile tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluseks, ei ole Esimese Astme Kohus pädev seda lahendama.
68 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ükski hageja argument.
69 Esiteks on tõsi, nagu juhib tähelepanu hageja, et Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud kohtuotsuses Merkur Aussenhandels vs. komisjon (punktid 5 ja 6) vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt tuleb hageja tagasi saata riiklike haldusasutuste ja kohtu ette, kes peavad esitama Euroopa Kohtule küsimuse vaidlusaluste määruste kehtivuse tuvastamiseks, et korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia nõudega on vastuolus see, kui hagejat kohustatakse ammendama siseriikliku õigusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid ja ootama kaua, kuni tehakse lõplik otsus tema taotluse kohta.
70 See kohtuasi erineb siiski käesolevast hagist selle poolest, et esimese ese oli hagejale seeläbi tekitatud kahju hüvitamise nõue, et komisjon ei olnud kindlaks määranud töödeldud odratoodete tasakaalustavate eksporditollimaksude summasid. Sellel juhul ei oleks kõnealuse määruse õigusvastaseks tunnistamine seetõttu, et komisjon jättis õigusvastaselt need summad kindlaks määramata, mingil juhul võimaldanud anda hagejale tema kahju hüvitamise hagis nõutud hüvitist, nii et kui määrus oleks kehtetuks tunnistatud, oleks ta igal juhul pidanud kahju hüvitamise taotlemiseks pöörduma Euroopa Kohtusse, kuna nende summade kindlaksmääramine ei ole siseriiklike kohtute pädevuses.
71 Pealegi tuleb tõdeda, nagu eespool on selgitatud, et ühenduse tolliseadustikus on konkreetselt ette nähtud erimenetlus liikmesriikides juhul, kui võlgnik leiab, et temalt võetakse imporditollimaksu alusetult.
72 Teiseks väidab hageja, et ühenduse tolliseadustiku artiklis 236 ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja tagajärjel jääb ta ilma õigusest nende dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisele, mis ta on tasunud enne hagi esitamisele 22. septembril 2004 eelnenud kolmeaastast perioodi ja mille puhul ta oleks võinud esimest korda tugineda lõpliku määruse õigusvastasusele. Enne seda kuupäeva ei saanud ta sellest õigusvastasusest teadlik olla. Nii ei taga kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid talle tema õiguste tõhusat kaitset, vastupidiselt kohtupraktika nõuetele.
73 Nende argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt tuleks ühelt poolt meenutada, et ühenduse tolliseadustiku artikli 236 lõige 2 näeb ette, et imporditollimaks makstakse tagasi taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kolme aasta jooksul arvestades kuupäevast, kui selle tollimaksu summa võlgnikule teatati. Sama sätte teise lõigu alusel võib „[s]eda tähtaega […] pikendada, kui asjaomane isik tõendab, et taotluse esitamist ettenähtud tähtaja jooksul takistasid ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud”. Seega näeb ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 ise ette aegumistähtaja võimaliku pikendamise seadustikus osutatud juhtudel. Hagejal peab olema võimalik saada tähtaja pikendamist ühenduse tolliseadustiku alusel, kui see on tema esitatud asjaoludel õigustatud. Ta ei saa taaskord ühenduse tolliseadustikus ette nähtud tollimaksude tagasimaksmise erimenetlusest mööda minna üksnes põhjusel, et tema hagi võib olla osaliselt aegunud.
74 Teiselt poolt tuleb tõdeda, et 8. detsembril 1999 vastu võetud kartellikokkuleppe otsus avaldati 6. juunil 2003, nii et hiljemalt alates sellest kuupäevast tuleb arvestada, et hageja oli teadlik tema kahju tekitajast, kui eeldada, et kahju on tekkinud lõpliku määruse väidetavast õigusvastasusest.
75 Kuigi hageja väidab, et temalt võeti lõpliku määruse alusel tollimaksu alates 2000. aasta juunist, ei võimalda selle kohta esitatud tõendid selle väite tõesust kontrollida. Nimelt näitab vastuvõetamatuse vastuväidete kohta hageja esitatud märkuste lisa 3, mille hageja esitab tehtud maksete tõenduseks, et hageja sai ekspeditsiooni- ja transpordiäriühingult Wesotra (kelle asjasse segatust hageja kuidagi ei selgita) igakuised maksenõuded, mis puudutasid Hauptzollamt Frankfurt an der Oder’ile (Oderi-äärse Frankfurti peatolliasutus, Saksamaa) tasumisele kuuluvaid imporditollimakse. Kuigi nende nõuetega kaasas olevad pangaväljavõtted näivad kinnitavat, et hageja on maksenõuded peatolliasutusele tasunud, on nende dokumentide põhjal võimatu kindlaks määrata, mille eest hageja kõnealuseid imporditollimakse tasus, ja eelkõige, kas neid tasuti lõpliku määruse alusel. Igal juhul kannab esimene nendest maksenõuetest, mis puudutab 2000. aasta juunit, 6. juuli 2000. aasta kuupäeva. Sellest järeldub, et kartellikokkuleppe otsuse avaldamise päeval, st 6. juunil 2003, ei olnud möödunud ühenduse tolliseadustiku artikli 236 lõikes 2 ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg alates tollimaksust võlgnikule teatamise kuupäevast ja et hagejal oli alates kartellikokkuleppe otsuse avaldamisest lõpliku määruse õigusvastasuse alusel tagasimaksmisenõude esitamiseks mõistlik ühe kuu pikkune tähtaeg, ilma et ükski tasutud tollimaks oleks aegunud.
76 Kolmandaks väidab hageja, et menetluse kuritarvitamisest tulenev vastuvõetamatuse alus ei ole kohaldatav juhul, kui kahju aluseks oleva akti vastu ei saa esitada hagi EÜ artikli 230 alusel.
77 Siinkohal piisab, kui rõhutada, nagu märgib nõukogu, et käesolevat hagi tuleb pidada vastuvõetamatuks põhjusel, et see kujutab endast hageja tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise nõuet, mis ei kuulu Esimese Astme Kohtu pädevusse, ja mitte sellepärast, et tegemist on EÜ artiklis 230 ette nähtud menetluse kuritarvitamisega.
78 Neljandaks väidab hageja, et kuna väidetava kahju põhjustas ühenduse institutsioonide süüline käitumine, on ühenduse kohtul ainupädevus käesolevat hagi lahendada, ilma et hageja peaks täitma siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise nõuet.
79 On tõsi, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale annavad EÜ artiklite 235 ja 288 sätted koostoimes ühenduse kohtule ainupädevuse ühendustele omistatava kahju hüvitamise hagide üle otsustamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Vreugdenhil vs. komisjon, punkt 14, ja Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑481/93 ja T‑484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2941, punkt 72). Siseriikliku kohtu ja ühenduse kohtu pädevuse jagunemine sellise kahju hüvitamiseks, mis on isikutele tekitatud liikmesriikide ja ühenduse ametiasutuste käitumisega, toimub selle põhimõtte kohaselt. Sellegipoolest ei vabasta see ühenduse kohut kohustusest kontrollida talle esitatud hagi tegelikku olemust üksnes põhjusel, et väidetav viga on omistatav ühenduse institutsioonidele. Käesoleval juhul, nagu on eespool märgitud, taotleb hageja oma hagiga liikmesriigi tollile tasutud dumpinguvastaste tollimaksude, millest on maksud maha arvatud, tagasimaksmist. Kui on tõsi, et hageja väidetav viga on omistatav ühendusele, kuulub vastavalt eespool punktides 48 ja 60 viidatud kohtupraktikale ikkagi selline nõue siseriikliku kohtu pädevusse, kellel on õigus ja isegi kohustus esitada EÜ artikli 234 kolmandas lõigus osutatud tingimustel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusega küsimus lõpliku määruse kehtivuse tuvastamiseks.
80 Hageja argument tuleb seega tagasi lükata.
81 Viiendaks väidab hageja, et Euroopa Kohus kinnitas eespool viidatud kohtuotsuses Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon ning oma 4. oktoobri 1979. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 64/76 ja 113/76, 167/78 ja 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79: Dumortier Frères jt vs. nõukogu (EKL 1979, lk 3091) meetodit, mille järgi hinnatakse kahju võrdseks alusetult makstud tollimaksudega.
82 See argument ei ole käesoleval juhul siiski asjassepuutuv. Selles suhtes tuleb rõhutada, et hageja nimetatud kohtuotsustes (eespool viidatud Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon, punkt 13, ja eespool viidatud Dumortier Frères jt vs. nõukogu, punkt 14) leidis Euroopa Kohus tõepoolest, et tagastatav summa, mis oleks tulnud maksta quellmehli ja gritzi tootjatele, kui neid oleks koheldud võrdselt maisitärklise tootjatega, pidi olema tekitatud kahju hindamise aluseks.
83 Nendes kohtuotsustes (punkt 6) ei oleks vaidlusaluse määruse, millega kaotatakse quellmehli ja gritzi tootmistoetused, võimaliku kehtetuks tunnistamisega Euroopa Kohtu poolt selle tõttu, et võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes säilisid sellised toetused paisutatud tärklise tootjatele, iseenesest kaasnenud hageja väidetud kahju – nimelt toetuse maksmata jätmise – hüvitamist, arvestades et nende toetuste määramine ei olnud siseriiklike ametiasutuste pädevuses.
84 Käesoleval juhul kaasneks pädeva siseriikliku kohtu eelotsusetaotluse alusel tehtud Euroopa Kohtu võimaliku otsusega, millega tunnistatakse lõplik määrus kehtetuks, iseenesest Saksa tollile kohustus maksta tagasi summad, mille hageja on alusetult tasunud kõnealuse määruse alusel, nii et väidetav kahju saaks eespool märgitu kohaselt täielikult kompenseeritud.
85 Peale selle tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuses Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon (punkt 14) ja eespool viidatud kohtuotsuses Dumortier Frères jt vs. nõukogu (punkt 15) Euroopa Kohus pelgalt kinnitas, et toetuste summa, mis oleks tulnud asjaomastele tootjatele tasuda, kui võrdse kohtlemise põhimõtet oleks järgitud, oli tekitatud kahju hindamise arvutamise aluseks, lisades siiski, et juhul, kui toetuste kaotamine tõepoolest kajastus või oleks võinud kajastuda hindades, ei saa kahju mõõta sõltuvalt maksmata toetustest. Euroopa Kohus oli seisukohal, et sel juhul hüvitab hinnatõus tootjale toetuste andmata jätmisest tekkinud kahju.
86 Kuuendaks ja lõpuks ei õigusta hageja argument, et korrakohasest õigusemõistmisest ja menetluseökonoomiast tulenevad nõuded sunnivad tema nõuet pidama vastuvõetavaks, asutamislepingus ja ühenduse tolliseadustikus ette nähtud menetluste süsteemi terviklikkuse rikkumist. Peale selle on alust kahelda, et sellisel juhul nagu käesolev, kui hageja taotleb lihtsalt väidetavalt alusetult tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist, on lepinguvälise vastutuse hagi kõige tõhusam ja soodsam, arvestades eelkõige nõudeid, et ühenduse institutsioonidele omistatav viga peab olema piisavalt selge selleks, et anda isikutele õigus hüvitamisele, kui nende hagi eeldab majanduspoliitilisi valikuid, ja kui vastavalt eespool märgitule piisab põhimõtteliselt ainult lõpliku määruse kehtetuks tunnistamisest, et kaotada dumpinguvastaste tollimaksude õiguslik alus ja nii õigustada nende tollimaksude tagasimaksmist liikmesriikide tollide poolt.
87 Täiendavalt, mis puutub hageja argumenti, et tema nõude eesmärk on saamata jäänud tulu hüvitamine ja et nõukogu ja komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidetes vaidlustatakse tegelikult ainult selle saamata jäänud tulu arvutamiseks välja pakutud meetod, mis on sisuline küsimus, siis tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 19, mis on sama põhikirja artikli 46 esimese lõigu alusel kohaldatav Esimese Astme Kohtus toimuva menetluse suhtes, ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Nende nõuete täitmiseks peab ühenduse institutsiooni poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagi sisaldama asjaolusid, mis võimaldaksid kindlaks teha institutsioonile hageja poolt etteheidetava käitumise, põhjused, miks hageja leiab, et selle käitumise ja talle väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning selle kahju olemuse ja ulatuse. Seevastu puudub nõudel hüvitada ükskõik milline kahju vajalik täpsus ning seda tuleb järelikult lugeda vastuvõetamatuks (Euroopa Kohtu 2. detsembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 5/71: Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, EKL 1971, lk 975, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑64/89: Automec vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑367, punkt 73, ja 8. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑79/96, T‑260/97 ja T‑117/98: Camar ja Tico vs. komisjon ja nõukogu, EKL 2000, lk II‑2193, punkt 181).
88 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, isegi kui eeldada, et hageja välja pakutud arvutusmeetod ei õigusta väidetavalt saamata jäänud tulu hüvitamise nõude ümberkvalifitseerimist dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluseks, et hageja ei selgita üldse, kuidas see meetod annab ülevaate tema saamata jäänud tulu ulatusest, ega seda, milles saamata jäänud tulu seisneb. Ta märgib hagiavalduses ainult, et ta kavatseb omandada Rumeenia valtsimistehase Artrom SA, mis on ühteaegu tehniline ja organisatoorne investeering, nii et selles osas, milles ta arendab pidevalt välja oma klientidele pakutavat eri tüüpi torude tootevalikut, on võimalik väita, et tema tulusus oleks võinud olla palju suurem, kui saamata jäänud tulu oleks kasutatud ja investeeritud eespool nimetatud vajadusteks. Lisaks sellele, et hageja ei märgi, mil määral kajastab väljapakutud hindamismeetod tema seetõttu saamata jäänud tulu, kuna ta ei saanud investeerida äriühingusse Artrom, ega tõenda, et see oli tegelikult võimatu, tuleb tõdeda, et hageja märgib hagiavalduse punktis 28 ise, et ta ostis Artromi. Peale selle näib hageja hiljem esitatud arutluskäigust tulenevat, et ta ei kavatse ka täpsustada, milles seisneb 1 633 344.33 euro suurune väidetav saamata jäänud tulu, vaid näidata, et see saamata jäänud tulu võib tegelikkuses olla sellest hinnangust suurem, esitamata siiski mingit hinnangut sellele täiendavale saamata jäänud tulule.
89 Seega, isegi kui tuleks leida, et põhinõue ei kujuta endast dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise nõuet, tuleb järeldada, et see ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud hagiavalduse vorminõuetele.
90 Kõikidest esitatud põhjendustest tuleneb, et põhinõue tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, ilma et oleks vaja isegi otsustada komisjoni esitatud vastuvõetamatuse aluse üle, mis tuleneb kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud vorminõuete täitmata jätmisest põhjusel, et hagiavalduses ei tõendata kahju tekitamist.
Teise võimalusena esitatud nõue
Poolte argumendid
91 Hagiavalduses esitatud nõuete kohaselt taotleb hageja „teise võimalusena perioodil 2000. aasta juunist 2002. aasta detsembrini saamata jäänud tulu hüvitamiseks summat, mis määratakse kindlaks menetluse käigus pärast Esimese Astme Kohtu vaheotsust poolte kokkuleppel või, kokkuleppe puudumisel, Esimese Astme Kohtu lõpliku kohtuotsusega”.
92 Nõukogu ja komisjon leiavad, et taotlus, et Esimese Astme Kohus teeks vaheotsuse ühenduse vastutuse kohta, tuleb samuti vastuvõetmatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
93 Nõukogu väidab, et hagiavaldusest nähtub, et see taotlus on esitatud kas juhul, kui põhinõudes toodud kahju, nimelt dumpinguvastaste tollimaksude maksmise tõttu saamata jäänud tulu, ei ole koguseliselt hinnatav, või selleks, et saada hüvitist täiendava kahju eest, mis tuleneb sellest, et hagejat takistati investeerimast ja seega oma tulusust veelgi suurendamast.
94 Esimese juhu kohta leiab nõukogu, et nõue on vastuvõetamatu samadel põhjustel nagu põhinõue. Teisel juhul ei vasta nõue kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatud nõuetele. Hageja piirdub tema arvates tegelikult sellega, et ta märgib, et tema tulusus oleks võinud olla palju suurem, kui saamata jäänud tulu oleks kasutatud ja investeeritud Artromi – keda hageja oli omandamas – vajadusteks, ja et tema tulusus oleks võinud olla veelgi suurem, esitamata nende väidete kohta vähimatki tõendit.
95 Käesoleva nõude asjaolud ei ole seega samad, mille alusel tehti Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑149/96: Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1998, lk II‑3841, punktid 49 ja 50), milles Esimese Astme Kohus leidis, et „väidetavalt tekitatud kahju üksikasjalik hinnang” õigustab hagiavalduse piisavalt täpseks lugemist.
96 Nii otsustab ühenduse kohus kahju hüvitamise hagi raames vaheotsusega ainult juhul, kui kõik EÜ artikli 288 teises lõigus ette nähtud põhitingimused on täidetud, kuid kui praktilised raskused takistavad kahju täpselt välja arvutamist. Kahju ilmnemine peaks siiski olema kindel ja hagiavalduses tuleks esitada asjaolud, mis võimaldavad selle olemust ja ulatust kindlaks määrata, nagu kinnitatakse hageja nimetatud eespool viidatud kohtuotsuses Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon ja Euroopa Kohtu 14. mai 1975. aasta otsuses kohtuasjas 74/74: CNTA vs. komisjon (EKL 1975, lk 533, punktid 42 ja 45–47).
97 Komisjon väidab, et teise võimalusena esitatud nõue on olemuselt vähem tähtis kui põhinõue, nii et käesolev teise võimalusena esitatud nõue ei saa põhinõudele midagi lisada ja on seega vastuvõetamatu.
98 Igal juhul sõltub teise võimalusena esitatud nõue põhinõudest nii, et viimase vastuvõetamatusega kaasneb ka esimese vastuvõetamatus. Selles osas ei saa Esimese Astme Kohus teise võimalusena esitatud nõuet täiendavaks nõudeks ümber kvalifitseerida otsustamata ultra petita.
99 Kui Esimese Astme Kohus otsustab siiski nõude ümber kvalifitseerida, leiab komisjon, et nõue on vastuvõetamatu, sest see ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud nõuetele. Hagiavaldus piirdub selles osas vaid rea arutlustega, mida ei saa pidada selgeks, täpseks ja konkreetseks argumentatsiooniks. Komisjon kordab lõpuks oma argumenti, et hageja ei tõenda kuidagi, et kahju tuleneb pigem liikmesriigi tolli poolt lõpliku määruse õigesti kohaldamisest kui selle määruse ebaõigest kohaldamisest. Seega ei esita hageja ka oma teise võimalusena esitatud nõude raames mingit tõendit selle kohta, et tema kahju on tingitud täielikult ühenduse institutsioonidele omistatavast veast. Kuna hageja fakti- ja õigusväidete esitus on ebapiisav, on nõue seega vastuvõetamatu.
100 Hageja märgib, et tema nõue, nagu nähtub hagiavaldusest, tuleb ikka kvalifitseerida teise võimalusena esitatud nõudeks. See nõue esitatakse vaid juhul, kui Esimese Astme Kohus ei määra konkreetset taotletud summat kas arvutusmeetodi või saamata jäänud tulu summa vaidlustamise tõttu, või eriliste raskuste tõttu, mis esinevad Esimese Astme Kohtul kõnealuse summa kindlaksmääramisel.
101 Peale selle on komisjoni väide, et teise võimalusena esitatud nõue on olemuselt vähem tähtis kui põhinõue, tema arvates alusetu. Nimelt seisneb käesoleval juhul hageja kahe nõude ainus erinevus asjaolus, et ühes määratakse täpne summa, samas kui teises palutakse Esimese Astme Kohtul see summa vaheotsusega kindlaks määrata. Hageja täpsustab nii, et ta ei viita oma teise võimalusena esitatud nõudes mingile muule hüvitisele lisaks saamata jäänud tulule.
102 Hageja väidab lõpuks, et kõik tingimused selleks, et Esimese Astme Kohus teeks vaheotsuse, on käesoleval juhul täidetud. Ühelt poolt on ta selgelt esitanud põhjuse, mille pärast ühenduse institutsioone tuleb pidada EÜ artikli 288 teise lõigu alusel vastutavaks. Teiselt poolt on ta tõendanud, et talle tekitatud kahju on täpne, ning ta esitas üksikasjalikku teavet kahju summa hindamiseks kasutatud kriteeriumide kohta. Lõpuks selgitas ta, miks on seda summat raske kindlaks määrata. Esimese Astme Kohus saab tema arvates seega otsustada põhiküsimuse üle, jättes kahju suuruse hindamise hiljemaks. Hageja nõuab seega, et Esimese Astme Kohus teeks otsuse eelnevas staadiumis ja jätaks kahju hindamise ja ühendusele etteheidetava käitumise ja nimetatud kahju vahelise põhjusliku seose hindamise hilisemasse staadiumisse, nagu on tema sõnul juba otsustatud eespool viidatud kohtuotsuses Krohn vs. komisjon ja Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 101/78: Granaria (EKL 1979, lk 623).
Esimese Astme Kohtu hinnang
103 Kõigepealt tuleks märkida, et hageja toob hagiavalduse punkti 149 lõpus välja, et juhul, kui tasutud tollimaksule vastav summa oleks jäänud tema käsutusse, „on võimalik, et [tema] tulusus […] oleks võinud olla palju suurem, kui saamata jäänud tulu oleks kasutatud ja investeeritud” äriühingusse Artrom. Seega tuleb tõdeda, et kahju, mis tuleneb sellest, et hagejal oli väidetavalt võimatu nimetatud äriühingusse investeerida, peab ta ise eelnevalt välja arvutatud saamata jäänud tulust eraldiseisvaks, vastupidiselt sellele, mida ta näib kinnitavat oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväidete kohta.
104 Hageja lisab hagiavalduses, et „arvestades [tema] tulusust […] esimestel tegevusaastatel, oleks ta asjade normaalse käigu korral jätkuvalt rohkem kasumit teeninud” ja et „[talle] tegelikult tekitatud kahju võib ehk ületada 1 633 344.33 eurot, kuivõrd äriühingu suurem tulusus ei ole välistatud”.
105 Lõpuks pärast kohtupraktika analüüsi esitab hageja oma nõude, et tehtaks vaheotsus, teatades, et „[k]uivõrd on esitatud piisavaid tõendeid kindla kahju kohta ja [tal] on raskusi hiljem saamata jäänud tulu lõplikult hinnata, palub [ta] Esimese Astme Kohtul anda Euroopa Ühendusele korraldus kahju hüvitada, määrates selle summaks 1 633 344.33 eurot saamata jäänud tulu eest, või teise võimalusena lubada pooltel hüvitamise küsimus lahendada pooltevahelise kokkuleppega pärast seda, kui Esimese Astme Kohus on lahendanud hüvitamise küsimuse vaheotsuses”.
106 Sellest tuleneb, et hageja ei õigusta hagiavalduses kahju täpselt kindlaks määramisel esinevaid raskusi põhjusel, et kahju võib osutuda esialgselt tasutud dumpinguvastaste tollimaksude alusel välja arvutatud saamata jäänud tulust suuremaks, eelkõige arvestades investeeringuid, mis ta oleks võinud teha, ja suuremat tulusust, mille ta oleks tõenäoliselt saavutanud. Vastupidiselt sellele, mida ta kinnitab oma märkustes nõukogu ja komisjoni vastuvõetamatuse vastuväidete kohta, ei ole hageja seega hagiavalduses kuidagi väitnud, et kahju hindamise raskused puudutavad põhinõudes saamata jäänud tulu eest nõutavat summat 1 633 344.33 eurot või selle arvutamiseks kasutatud meetodit.
107 See argument, mis esitati vastuvõetamatuse vastuväidete kohta märkuste esitamise staadiumis, ei ole seega vastuvõetav ja sellega tõlgendatakse hagiavaldust hilisemas staadiumis selle enda sõnastust moonutades.
108 Mis puutub teise võimalusena esitatud nõude vastuvõetavusse endasse, siis tuleb meenutada, et õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kasvõi kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑347/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1990, lk I‑4747, punkt 28, ja 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17 jj; Esimese Astme Kohtu 29. novembri 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑56/92: Koelman vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1267, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑387/94: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑961, punkt 106; Esimese Astme Kohtu 21. novembri 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑53/96: Syndicat des producteurs de viande bovine jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1579, punkt 21, ja Esimese Astme Kohtu 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑113/96: Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II‑125, punkt 29).
109 Nende nõuete täitmiseks peab ühenduse institutsiooni tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud hagiavaldus sisaldama andmeid, mis võimaldavad kindlaks määrata eelkõige kahju, mida on hageja väitel talle tekitatud, ja täpsemalt selle kahju olemuse ja ulatuse (eespool viidatud kohtuotsus Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, punkt 75; vt selle kohta ka eespool viidatud määrus Koelman vs. komisjon, punktid 22–24).
110 Ainult erandjuhul on Esimese Astme Kohus tunnistanud, et eriasjaoludel (eespool viidatud kohtuotsus Automec vs. komisjon, punktid 75–77) ei ole tingimata vajalik hagiavalduses täpsustada kahju täpset ulatust ja väljendada nõutavat hüvitissummat arvuliselt. Selle kohta on ka otsustatud, et hageja peab oma hagiavalduses selliseid asjaolusid tõendama või need vähemalt märkima (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑262/97: Goldstein vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2175, punkt 25).
111 Seega asjaolu, et Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on ühenduse vastutuse põhimõtte kohta juba vaheotsuses seisukoha avaldanud, jättes hüvitise täpselt kindlaks määramise hiljem otsustamiseks, ei vabasta hagejat kohustusest täita kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud minimaalseid vorminõudeid. Sellest tuleneb ka, et hageja, kes taotleb Esimese Astme Kohtult sellist kohtuotsust, on kohustatud esitama mitte ainult ühendusele etteheidetava käitumise, kahju iseloomu ja olemuse ning selle käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemiseks vajalikke andmeid, vaid ta peab lisaks märkima põhjused, mis õigustavad erandi tegemist nõudest, et hagiavaldus peab sisaldama väidetava kahju summa arvulist hinnangut.
112 Esimese Astme Kohus on nii tunnistanud hageja nimetatud eespool viidatud kohtuotsuses Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, et kuigi igale loomakasvatajale tekitatud kahju oli jäetud lõplikult arvuliselt kindlaks määramata, tuli hagi pidada vastuvõetavaks, olles tuvastanud, et hagiavalduse lehekülgedel 18 ja 19 olid märgitud veiselihatootjatele tekitatud kahju eri kategooriad, nimelt esiteks otsene kahju seoses elusloomade müügiga alla omahinna müügihinnaga, mis oli hagejate sõnul loomakasvatajate ootustest 40% võrra madalam, teiseks otsene kahju seoses nuumatsükli lõpus müümata loomade hooldamise kuludega, kolmandaks jooksval aastal müümata loomadega seoses saamata jäänud tulu, ja neljandaks veiseliha tarbimise pideva languse tõttu eelolevail aastail saamata jääv tulu. Peale selle märkis Esimese Astme Kohus, et hagiavalduse lisad sisaldasid väidetavalt tekitatud kahju üksikasjalikke prognoose Itaalia veisekarja kohta, ja et nendes hinnangutes kasutatud kriteeriumid ja parameetrid olid seal ära märgitud. Lõpuks märkis Esimese Astme Kohus, et esitatud prognoosidele vaatamata olid hagejad rõhutanud tohutuid raskusi igale loomakasvatajale tekitatud kahju õigesti hindamisel ja arvuliselt kindlaks määramisel, märkides, et just sellepärast olidki nad palunud selle kompleksse tuvastamise teha ekspertide kolleegiumil. Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et nendel tingimustel tuli tunnistada, et hagiavaldus, mida täiendas lisades esitatud teave, oli väidetava kahju iseloomu ja olemuse osas piisavalt täpne ja et see ei takistanud kostjatel ega Esimese Astme Kohtul väidetava kahju ligikaudset ulatust teada saada.
113 Tuleb aga tõdeda, et käesoleval juhul ei vasta hagiavaldus nendele nõuetele.
114 Nimelt juhul, kui leida hagiavalduse sõnasõnalise lugemise põhjal, et teise võimalusena esitatud nõudega taotletakse vaheotsuse tegemist põhjusel, et kahju võib osutuda põhinõudes märgitud kasumi kaotuse tõttu saamata jäänud tulust suuremaks, tuleks see kohe vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata kahju osas, mis puudutab viimati nimetatud saamata jäänud tulu, samadel põhjustel kui põhinõue. Mis puutub kahju sellesse osasse, mis puudutab tulu, mis jäi hagejal väidetavalt saamata põhinõudes märgitud saamata jäänud tulu tõttu (edaspidi „täiendav saamata jäänud tulu”), siis tuleb tõdeda, et hageja ainult kinnitab, et ei ole välistatud, et tema tulusus oleks olnud suurem, kui temalt ei oleks dumpinguvastaseid tollimakse võetud. Selle väite kinnituseks märgib hageja lihtsalt, et asjaolude toimumise ajal kavatses ta omandada Rumeenia valtsimistehase, mis oleks olnud ühtaegu tehniline ja organisatoorne investeering. Tema arvates tuleb ühtlasi arvesse võtta asjaolu, et ta arendas pidevalt välja oma klientidele pakutavat eri tüüpi torude tootevalikut, nimelt pärast seda, kui ta alustas turustamist äriühingu TMK jaoks. Seega järeldab hageja, et kui „saamata jäänud tulu oleks kasutatud ja investeeritud eespool nimetatud vajadusteks […], on võimalik väita, et [tema] tulusus oleks võinud olla palju suurem”.
115 Peale selle, et hageja ei esita selle täiendava saamata jäänud tulu arvulisi hinnanguid, ei ole tema märkmed pealegi väga selged; eespool viidatu puhul on tegemist vaid ligikaudsete väidetega, mille kohta puuduvad argumendid ja tõendid ning mis hageja ise esitab lihtsate arutlustena. Need ei võimalda seega Esimese Astme Kohtul ja kostjal kuidagi väidetava kahju iseloomu ja olemust kindlalt ja vajaliku täpsusega kindlaks määrata ega selle tõesust kontrollida ja hinnata kahju summat, kasvõi ligikaudselt, ega isegi kindlaks määrata meetodit, mille hageja võttis väidetavalt kahju kindlaksmääramise aluseks. Ainus hagiavalduse punktis 151 esitatud viide, mille kohaselt „tuleb saamata jäänud tulu välja arvutada nende tulude, mis hageja oleks võinud saada, kui seaduserikkumist ei oleks esinenud, ja tegelikult saadud summade, kaasa arvatud asendustegevuse tulude, vahena”, ei ole selleks piisav, arvestades, et hageja ei esita ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks seda ettepanekut käesoleval juhul rakendada.
116 Peale selle tuleb tõdeda, et hageja ei esita piisaval määral põhjusi, mis õigustaksid täiendava saamata jäänud tulu kasvõi ligikaudselt hindamata jätmist. Ta märgib vaid, et „kui tollimakse ei oleks tulnud maksta, ei ole tasutud tollimaksudele vastavate summade otstarvet kerge täpselt kindlaks määrata” ja et „teatud osas on kahju raske täpselt hinnata”. Selliseid väiteid ilma vähimagi selgituseta ei saa ilmselgelt pidada täiendava kahju täiesti hindamata jätmise piisavaks põhjenduseks.
117 Samamoodi juhul, kui tuleks nõustuda hageja teesiga, mis on esitatud tema märkustes vastuvõetamatuse vastuväidete kohta ja mille kohaselt ei ole tema teise võimalusena esitatud nõude eesmärk täiendava saamata jäänud tulu hüvitamine, vaid see nõue on esitatud ainult juhul, kui Esimese Astme Kohus talle taotletud konkreetset summat ei määra, või sellepärast, et saamata jäänud tulu summa või arvutamise meetod vaidlustatakse, või eriliste raskuste tõttu, mis võivad Esimese Astme Kohtul esineda kahju täpse summa kindlaksmääramisel, ei saa kõnealust nõuet samuti vastuvõetavaks pidada.
118 Nimelt kui hageja kavatseb väita, et tema põhinõudes esitatud meetodi kohaldamine võib tegelikult pärast mõnede vigade parandamist tulemuseks anda esialgselt välja arvutatud hüvitisest suurema summa põhjusel, et lõpuks on tollimakse tasutud suuremas summas kui hagiavalduses märgitud summad, nagu hageja väidab oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväidete kohta, osutuks teise võimalusena esitatud nõue sel juhul samamoodi nagu põhinõue kaudseks tollimaksude tagasimaksmise nõudeks. Kui hageja ise leiab, et tema saamata jäänud tulu arvutamise meetod ei ole asjakohane, ja taotleb Esimese Astme Kohtult teise meetodi kindlaksmääramist, mis võimaldaks kõnealust saamata jäänud tulu välja arvutada, ei saaks kahju hüvitamise nõuet seega ümber kvalifitseerida tollimaksude tagasimaksmise nõudeks, arvestades, et see põhinõude ümberkvalifitseerimine tugineb just selle arvutusmeetodi analüüsil. Viimasel juhul tuleb siiski rõhutada, et ei ole lubatav, et Esimese Astme Kohus korvab hagiavalduse puudusi üksnes põhjusel, et hageja seda otseselt nõuab.
119 Peale selle, isegi kui Esimese Astme Kohus ei võta arvesse hageja välja pakutud saamata jäänud tulu arvutamise meetodit, nimelt seda, mille järgi kahju võrdub puhtalt raamatupidamisarvestusliku kasumiga, mis ta oleks teeninud, kui ta ei oleks dumpinguvastaseid tollimakse tasunud, tuleb tõdeda, et ei oleks nõutava täpsusega võimalik kindlaks määrata hageja väidetava kahju olemust. Peale ligikaudsete andmete investeeringute kohta, mis hageja oleks väidetavalt saanud teha, kui dumpinguvastaseid tollimakse ei oleks võetud, mille kohta on eespool tuvastatud, et need ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatud miinimumnõuetele, ja mis näivad pealegi seonduvat ainult eraldi kahjuga, mis pealegi ületab põhinõuet, piirdub hageja nimelt selle kahju kvalifitseerimisega saamata jäänud tuluks, selgitamata, milles viimane seisneb. Esimese Astme Kohtu ülesanne ei ole otsustada teoreetiliselt ja abstraktselt sobiva arvutusmeetodi üle sellises olukorras oleva ettevõtja nagu hageja saamata jäänud tulu kindlaksmääramiseks. Nimelt on viimase ülesanne piisavalt täpsustada sellise saamata jäänud tulu eri aspekte.
120 Seda ei sea kahtluse alla asjaolu, et ühenduse kohus on teatavatel juhtudel tunnistanud vastuvõetavaks kahju hüvitamise hagid, milles kahju täpset summat ei ole märgitud, otsustades ühenduse vastutuse üle vaheotsuses ja jättes kahju hindamise poolte kokkuleppe hooleks või selle puudumisel tehes seda hilisema kohtuotsusega (vt selle kohta eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon, punkt 18; eespool viidatud kohtuotsus Dumortier Frères jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 23; 13. novembri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80, 5/81 ja 51/81 ja 282/82: Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1984, lk 3693, punkt 35, ja 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑2477, punkt 30).
121 Tuleb nimelt märkida, et nendes kohtuasjades kirjeldati väidetavat kahju piisavalt täpselt, mis võimaldas Euroopa Kohtul selle täpse olemuse kindlaks määrata ja tuua välja meetodi, mida pooled peavad hüvitise summa hindamisel järgima, millega eespool nimetatud põhjustel ei ole käesolevas asjas tegemist.
122 Esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb teise võimalusena esitatud nõue vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
123 Seega tuleb hagi tervikuna vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
Kohtukulud
124 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejalt Sinara Handel GmbH.
Luxembourg, 5. veebruar 2007.
Kohtusekretär | | Koja esimees |