Kohtuasi T‑347/21
(avaldatud väljavõtetena)
Hypo Vorarlberg Bank AG
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 24. jaanuari 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Õigus olla ära kuulatud – Õiguskindluse põhimõte – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigusvastasuse vastuväide – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
1. Kohtumenetlus – Hagi menetluse algatusdokument – Vorminõuded – Selge ja täpne kokkuvõte esitatud väidetest – Analoogilised nõuded väite toetuseks esitatud etteheidetele – Väite ebatäpne sõnastus – Vastuvõetamatus
(Üldkohtu kodukord, artikli 76 punkt d)
(vt punktid 27–36)
2. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguskindlus – Liidu õigusnormid – Selguse ja täpsuse nõuded – Piirid
(vt punktid 68–71)
3. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Võistlevuse põhimõte – Erandid – Ärisaladuse kaitse üldpõhimõte – Tasakaalustamine – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 114–128)
4. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks komisjonile antud pädevus – Pädevus muuta seadusandlikku akti – Eristamine pädevusest niisugust akti täiendada
(ELTL artikli 290 lõige 1)
(vt punktid 134–136)
5. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Vastuvõtja poolt akti põhjenduste selgitamine liidu kohtu menetluses – Tingimused – Vastuolude puudumine nende selgituste ja põhjenduste vahel ning nõue, et need oleksid kokkulangevad
(ELTL artikli 296 teine lõik)
(vt punktid 148, 149, 187 ja 188)
6. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Selles otsuses osamaksete arvutamise õigsuse kontrollimist võimaldavate kõigi andmete esitamise vajaduse puudumine – Põhjendamiskohustuse kaalumine asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide ärisaladuse kaitse üldpõhimõttega – Määruse 2015/63 nende sätete õiguspärasus, mis käsitlevad kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise meetodit – Ärisaladuse kaitse üldpõhimõte – Kriisilahendusnõukogu kohustus avaldada ja edastada asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele kokku koondatud ja anonüümistatud kujul finantsinstitutsioone puudutav teave, mida kasutati ex ante osamakse arvutamisel
(ELTL artikli 296 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 150–159)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Kriisilahendusnõukogu kohustus edastada finantsinstitutsioonidele teave nende osamaksete arvutamise ja aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta
(ELTL artikli 296 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; nõukogu määrus 2015/81, artikkel 4; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 190–192)
8. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Põhjendus, milles tuginetakse ainult muudele õigusaktidele, nagu vaheotsused, täpsustades ja täiendades nende osamaksete kindlaksmääramise teatud aspekte – Nende muude õigusaktide avaldamata või finantsinstitutsioonidele edastama jätmine – Õigusvastasus
(ELTL artikli 296 teine lõik)
(vt punktid 203 ja 208)
9. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Veebivorm, mille kaudu paluti finantsinstitutsioonidel esitada oma märkused ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise kohta – Lubatavus – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 292, 293, 299, 305 ja 306)
Kokkuvõte
Üldkohus rahuldas talle esitatud tühistamishagi ja selgitas pärast seda, kui ta oli lükanud tagasi määruse nr 806/2014(1), direktiivi 2014/59(2) ja delegeeritud määruse 2015/63(3) suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväited, milline on Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) põhjendamiskohustuse ulatus aasta sihttaseme kindlaksmääramisel.
Hypo Vorarlberg Bank AG (edaspidi „hageja“) on Austrias asuv krediidiasutus.
Kriisilahendusnõukogu võttis 14. aprillil 2021 vastu otsuse, milles ta määras kindlaks(4) finantsinstitutsioonide, sealhulgas hageja poolt ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) 2021. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „vaidlustatud otsus“)(5).
Üldkohtu hinnang
Seoses väitega, mis puudutas põhjendamiskohustuse rikkumist aasta sihttaseme kindlaksmääramisel, meenutas Üldkohus kõigepealt, et vastavalt kehivatele õigusnormidele peavad 1. jaanuaril 2016 algava kaheksa-aastase esialgse perioodi (edaspidi „esialgne periood“) lõpuks kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast. Seejärel märkis ta, et ex ante osamaksed jaotatakse esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase. Kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa ka 12,5% lõplikust sihttasemest. Lisaks, mis puudutab ex ante osamaksete arvutamise meetodit, siis määrab kriisilahendusnõukogu nende osamaksete summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks. Lõpuks arvutab kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõplikku sihttaset arvestades ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud meetodiga.
Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot. Selles otsuses selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kriisilahendusnõukogu pidas kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“), ning kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase. Seejärel esitas ta koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu. Seda põhjenduskäiku järgides määras kriisilahendusnõukogu koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga.
Kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit. Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
Nimelt selgitas kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaks neljast etapist koosneva meetodi alusel, millest kaks viimast seisnesid selles, et lõplikust sihttasemest lahutati kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega.
Üldkohus tuvastas aga, et need kaks viimast arvutusetappi ei nähtu mitte mingil kujul sellest matemaatilisest valemist, mida vaidlustatud otsuses esitatakse kui aasta sihttaseme summa arvutamise alust.
Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et 2021. aasta mais avaldas ta teabelehe, milles oli märgitud võimaliku lõpliku sihttaseme summa teatud vahemikuna ja oma veebilehel kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite summa. Nimelt, sõltumata küsimusest, kas hageja oli nendest summadest tegelikult teadlik, ei olnud need summad üksi sellised, mis oleksid võimaldanud tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegelikult kaks viimast arvutusetappi läbi tegi, kusjuures tuleb ka täpsustada, et matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.
Sarnased vastuolud mõjutavad ka viisi, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga selles matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Nimelt nähtub kriisilahendusnõukogu poolt kohtuistungil esitatud selgitustest, et see koefitsient määrati kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust, see tähendab pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli selle summa tegelikult kasutatud meetodi nelja etapi alusel välja arvutanud. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga ei nähtu.
Lisaks ei ole vahemik, millesse teabelehe kohaselt lõpliku sihttaseme summa jäi, kooskõlas vaidlustatud otsuses esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõpliku hinnangulise sihttaseme 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.
Üldkohus järeldas, et aastase sihttaseme kindlaksmääramise osas ei olnud kriisilahendusnõukogu tegelikult kasutatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjendusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsusest välja lugeda finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus. Vaidlustatud otsuses on seega aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.
Võttes arvesse vaidlustatud otsuse õigusvastasuse aluseid, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse hagejat puudutavas osas.
Kuid käesoleva asja konteksti arvestades otsustas ta jätta selle otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks hageja poolt 2021. aasta osamakseperioodi eest kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.