Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 8. veebruaril 2024(1)

Kohtuasi C‑633/22

Real Madrid Club de Fútbol,

AE

versus

EE,

Société Éditrice du Monde SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Keeldumise alused – Taotluse saanud riigi avaliku korra rikkumine – Ajalehelt ja ühelt selle ajakirjanikult hüvitise väljamõistmine spordiklubi maine kahjustamise eest

I.      Sissejuhatus

1.        Määruses (EÜ) nr 44/2001(2), mida tuntakse ka Brüsseli I määruse nime all, oli vastavuses traditsiooniga, mille on liikmesriigid ise kujundanud alates konventsioonist kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3), sätestatud liikmesriikides tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ühtsed eeskirjad. Nende eeskirjade kohaselt peab selleks, et ühes liikmesriigis (edaspidi „päritoluliikmesriik“) tehtud kohtuotsust saaks täita teises liikmesriigis (edaspidi „taotluse saanud liikmesriik“), see teine liikmesriik selle kohtuotsuse täidetavaks tunnistama.

2.        Brüsseli I määrus asendati määrusega (EL) nr 1215/2012(4) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“), mis läheb oma eelkäijast kaugemale ja millega on kehtestatud liikmesriikides tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste automaatse täitmise süsteem („ilma erimenetluseta“).

3.        Samas on tõsi, et nende kahe määruse sätete kohaselt on rahvusvahelise eraõiguse traditsioonilisest lahendusest lähtuvalt taotluse saanud liikmesriigil õigus kohtuotsuse täitmisest keelduda, kui see rikub tema avalikku korda.

4.        Võib küll väita, et avaliku korra erandi olemasolu on taotluse saanud liikmesriigi territooriumil välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamiseks kehtestatud nõuete liberaliseerimiseks vajalik ja vältimatu tingimus: välisriigi kohtuotsuste aktsepteerimine on taotluse saanud liikmesriigile vähem vastumeelt, kui tal on kaitseklapp, mis võimaldab tal nende kohtuotsuste tagajärgede osas öelda oma territooriumil lõpliku sõna.

5.        Käesoleva kohtuasja eripära seisneb selles, et päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsuseid keelduti täidetavaks tunnistamast põhjendusel, et nende kohtuotsuste täitmine on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 11 tagatud sõnavabadusega. Käesolev kohtuasi ei anna Euroopa Kohtule mitte ainult võimalust selgitada avaliku korra tingimuse kasutamise korda sellises olukorras, vaid ka täpsustada oma pädevuse piire eelotsusemenetluses.

II.    Õiguslik raamistik

6.        Brüsseli I määruse III peatükk „Tunnustamine ja täitmine“ sisaldab kolme jagu pealkirjaga „Tunnustamine“ (artiklid 33–37), „Täitmine“ (artiklid 38–52) ja „Üldsätted“ (artiklid 53–56) ning mõiste „otsus“ määratlust (artikkel 32).

7.        Selle määruse artiklis 33, mis avab III peatüki 1. jao selliste kohtuotsuste tunnustamise kohta, mis on tehtud muus liikmesriigis kui see, kus taotletakse tunnustamist, on lõikes 1 ette nähtud, et „[l]iikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata“.

8.        Määruse artikli 34 punktis 1 on sätestatud, et otsust ei tunnustata, kui „tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse“.

9.        Määruse artiklis 36 on sätestatud, et „[m]itte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu“.

10.      Määruse artiklis 38, millega algab III peatüki teine jagu, mis käsitleb teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsuste täitmist, on lõikes 1 ette nähtud:

„Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.“

11.      Määruse artiklis 41 on sätestatud, et „[k]ohtuotsus kuulutatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi“.

12.      Määruse artikli 43 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]umbki pool võib täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.“

13.      Määruse artiklis 45 on sätestatud:

„1.      Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.      Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“

14.      Sama määruse artiklis 48 on ette nähtud:

„1.      Kui välismaal on kohtuotsus tehtud mitmes küsimuses ning nende kõikide puhul ei saa täitmiseks luba anda, annab kohus või pädev asutus loa täita otsuse üht või mitut osa.

2.      Taotluse esitaja võib soovida, et vaid osa otsusest kuulutatakse täidetavaks.“

III. Põhikohtuasja asjaolud

15.      Ajaleht Le Monde avaldas 7. detsembril 2006 artikli, milles selle ajalehe töötaja, ajakirjanik EE kinnitas, et jalgpalliklubid Real Madrid ja FC Barcelona on kasutanud doktor X. Fuentesi teenuseid, kes on dopinguvõrgustiku eestvedaja jalgrattaspordi ringkonnas. Esilehel oli väljavõte artiklist ning joonistus pildiallkirjaga „Doping: rattasport ees, jalgpall järel“ („Dopage: le football après le cyclisme“), millel oli kujutatud Hispaania lipu värvides riietusega jalgratturit, keda ümbritsevad pisikesed jalgpallurid ja süstlad. Avaldatut kajastati mitmes eri meediaväljaandes, eriti Hispaanias.

16.      Ajaleht Le Monde avaldas 23. detsembril 2006 ilma kommentaarideta talle Real Madridi saadetud vastuväiteid sisaldava kirja.

17.      See klubi ja üks tema meditsiinipersonali liige, kes on põhikohtuasja hagejad, esitasid Juzgado de Primera Instancia n°19 de Madridile (Madridi esimese astme kohus nr 19, Hispaania) nende au teotamise eest kahju hüvitamise hagi Le Monde’i kirjastava äriühingu ehk Société Éditrice du Monde’i ja vaidlusaluse artikli kirjutanud ajakirjaniku vastu, kes on põhikohtuasja kostjad.

18.      Nimetatud kohus mõistis 27. veebruari 2009. aasta kohtuotsusega põhikohtuasja vastustajatelt Real Madridi kasuks välja 300 000 eurot ja tema meditsiinipersonali liikmele 30 000 eurot ning tegi ettekirjutuse avaldada tema otsus ajalehes Le Monde. Põhikohtuasja kostjad kaebasid selle kohtuotsuse edasi Audiencia Provincial de Madridile (Madridi provintsikohus, Hispaania), kes jättis nimetatud kohtuotsuse põhiosas muutmata. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) jättis viimati nimetatud otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse 24. veebruari 2014. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

19.      Juzgado de Primera Instancia n°19 de Madrid (Madridi esimese astme kohus nr 19) nõudis 11. juuli 2014. aasta kohtumäärusega Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) otsuse täitmist ja Real Madridile 390 000 euro suuruse põhisumma, intressi ja kulude solidaarselt(5) tasumist, seejärel 9. oktoobri 2014. aasta kohtumäärusega selle otsuse täitmist ja klubi meditsiinipersonali liikmele 33 000 euro suuruse põhisumma, intresside ja kulude tasumist.

20.      Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) kohtukantselei talituste direktor tegi 15. veebruaril 2018 kaks täitmismäärust nende kohtumääruste täidetavaks tunnistamise kohta.

21.      Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) tühistas need täitmismäärused 15. septembri 2020. aasta kohtuotsustega. Kuna leidis, et 11. juuli ja 9. oktoobri 2014. aasta kohtumäärus on Prantsuse rahvusvahelise avaliku korraga ilmselgelt vastuolus, otsustas ta, et neid ei saa Prantsusmaal täita.

22.      Selle kohta märkis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) kõigepealt, et Hispaania kohtud mõistsid need summad välja 5. mai 1982. aasta konstitutsioonilise seaduse 1/1982 au, era- ja perekonnaelu puutumatuse ning maine tsiviilkaitse kohta (Ley Orgánica 1/1982 de protección civil del derecho al honor, a la intimidad personal y familiar y a la propia imagen) (BOE, 14.5.1982, lk 11196) artikli 9 lõike 3 alusel, kuigi Real Madrid ei olnud tuginenud varalisele kahjule. Lisaks leidis Audiencia Provincial de Madrid (Madridi provintsikohus) oma kohtuotsuses, mille Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) muutmata jättis, et kuna kahju on üldiselt seotud mittevaralise kahjuga, on raske hinnata selle suurust majanduslikus mõttes.

23.      Teiseks märkis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus), et Hispaania kohtus arutati üksnes vaidlusaluse artikli meediakajastust, mis Hispaania meedias ümber lükati, mistõttu kajastamisega tekitatud kahju oli piiratud, sest kohalikud ajakirjandusväljaanded, mille lugejaskond on peamiselt hispaanlased, lükkasid väited ümber.

24.      Kolmandaks leidis see kohus kõigepealt, et 300 000 euro suuruse põhisumma ja 90 000 euro suuruse intressi väljamõistmine puudutab füüsilist isikut ja ajalehte kirjastavat äriühingut ning selle äriühingu raamatupidamisaruannetest ilmneb, et niisugune summa moodustab 31. detsembri 2017. aasta seisuga 50% netokahjumist ja 6% likviidsete vahendite summast; seejärel, et eespool nimetatud summadele lisanduvad ajakirjanikult välja mõistetud 30 000 euro suurune põhisumma ja 3000 eurot intressi; ning lõpuks on äärmiselt haruldane, et au või hea nime teotamise eest määratud kahjuhüvitise summa ületab 30 000 eurot, kuna Prantsuse õiguses on isikute laimamise eest karistusena ette nähtud trahvi ülemmäär 12 000 eurot.

25.      Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) järeldas, et kõnealustel väljamõistetud hüvitistel on heidutav mõju põhikohtuasja vastustajate osalemisele üldsust huvitavate teemade avalikus arutelus ning see võib takistada meediat tema teavitamis- ja kontrolliülesande täitmisel, mistõttu nende hüvitiste väljamõistmise kohtuotsuste tunnustamine või täitmine kahjustaks lubamatult Prantsuse rahvusvahelist avalikku korda, kuna see riivab sõnavabadust.

26.      Põhikohtuasja hagejad esitasid cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) kohtuotsuste peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (kassatsioonikohus, Prantsusmaa), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nad väitsid esiteks, et kahjuhüvitise proportsionaalsuse kontroll saab toimuda ainult siis, kui hüvitis on karistuslikku, mitte hüvitavat laadi; teiseks väitsid nad, et asendades otsuse teinud kohtu hinnangu kahju kohta enda omaga, muutis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) Hispaania otsuseid, rikkudes sellega Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 1 ja artiklit 36, ja kolmandaks, et cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) ei võtnud arvesse Hispaania kohtu tuvastatud eksimuste raskust ja et nende isikute majanduslik olukord, kellelt hüvitis on välja mõistetud, ei ole asjakohane selleks, et hinnata, kas välja mõistetud hüvitised on ebaproportsionaalsed, mida ei tule igal juhul hinnata riigisisestest õigusnormidest lähtudes.

27.      Põhikohtuasja kostjad väitsid sisuliselt, et cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) toimis õigesti, kui ta Hispaania kohtuotsuseid sisuliselt läbi vaatamata keeldus neid täidetavaks tunnistamast, kuna välja mõistetud hüvitised on ebaproportsionaalsed ja rikuvad sellega ilmselgelt sõnavabadust ja seega rahvusvahelist avalikku korda.

28.      Eelotsuse küsimuste kohta esitatud põhjendustes viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb kohtuotsusest Krombach(6). Ta juhib tähelepanu selle kohtuotsuse lõigule, kus luuakse kohtuotsusele Johnston(7) viidates seos põhiõiguste – mille austamise Euroopa Kohus tagab – ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) vahel(8).

29.      Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika kohaselt, mis puudutab kaitsetaset, ei jäta EIÕK artikli 10 lõige 2 mingit ruumi sõnavabaduse piiramiseks poliitilise arutelu ja üldist huvi pakkuvate küsimuste valdkonnas. Sellesse viimasesse valdkonda kuulub tema hinnangul ka spordiküsimusi käsitlev väljaanne(9). Lisaks leiab ta, et välja mõistetud kahjuhüvitise heidutav mõju on üks parameeter, mille abil hinnata, kas laimavate avalduste heastamiseks võetud meede on proportsionaalne. Lisaks väidab ta seoses ajakirjanike sõnavabadusega, et tuleb tagada, et meediaäriühingutelt välja mõistetud kahjuhüvitise summa ei ohustaks nende majanduslikke aluseid(10).

IV.    Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

30.      Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) 28. septembri 2022. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [Brüsseli I] määruse artikleid 34 ja 36 ning [harta] artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et kui mõistetakse välja hüvitis selle eest, et spordiklubi mainet on ajalehes avaldatud teabega kahjustatud, rikub see ilmselgelt sõnavabadust ning on seega otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alus?

2.      Kui jah, siis kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud [liikmesriigi] kohus võib välja mõistetud hüvitise ebaproportsionaalsuse tuvastada ainult siis, kui [päritoluliikmesriigi] kohus või taotluse saanud [liikmesriigi] kohus on kahjuhüvitise karistuslikuks kvalifitseerinud, mitte siis, kui hüvitis mõistetakse välja mittevaralise kahju hüvitamiseks?

3.      Kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud [liikmesriigi] kohus võib tugineda üksnes väljamõistetud hüvitise heidutavale mõjule, pidades silmas kohtuvaidluse kaotanu vahendeid, või võib ta arvesse võtta ka muid asjaolusid, näiteks rikkumise raskust või kahju ulatust?

4.      Kas ainuüksi ajalehe vahendite aspektist avalduv heidutav mõju võib olla otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseks ajakirjandusvabaduse aluspõhimõtte ilmselge rikkumise tõttu?

5.      Kas heidutavat mõju tuleb mõista nii, et see tähendab ajalehe finantstasakaalu ohustamist, või võib see seisneda üksnes hirmutamises?

6.      Kas heidutavat mõju tuleb ajalehe väljaandjast äriühingu ja füüsilisest isikust ajakirjaniku seisukohast hinnata ühtmoodi?

7.      Kas trükimeedia üldine majanduslik olukord on asjakohane tegur, kui hinnatakse seda, kas välja mõistetud hüvitisel võib asjaomase ajalehe käekäigu kõrval olla hirmutav mõju kogu meediale?“

31.      Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Prantsuse, Hispaania ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon. 17. oktoobril 2023 toimunud kohtuistungil olid esindatud põhikohtuasja pooled, Prantsuse, Hispaania ja Malta valitsus ning komisjon.

V.      Õiguslik analüüs

A.      Eelotsuste küsimuste ümbersõnastamine

32.      Enne analüüsimist pean vajalikuks teha mõne sissejuhatava märkuse käesolevate küsimuste kohta osas, milles need puudutavad Brüsseli I määruse artikleid 34 ja 36, mis asuvad selle määruse III peatüki 1. jaos „Tunnustamine“.

33.      Käesoleval juhul lahendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kassatsioonkaebust kohtuotsuste peale, millega Prantsuse kohtud tunnistasid Hispaania otsuste Prantsusmaal täitmise otsused kehtetuks. Sellest järeldub, et asjakohased on pigem need Brüsseli I määruse sätted, mis puudutavad muus liikmesriigis kui see, kus täitmist taotletakse, tehtud kohtuotsuste täitmist ning mis asuvad selle peatüki teises jaos „Täitmine“ ja eelkõige selle määruse artiklis 45.

34.      Samas, mis puudutab esiteks Brüsseli I määruse artiklit 34, siis on selle määruse artikli 45 lõikes 1 ette nähtud, et tunnustamisest keeldumise alused, sealhulgas taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga seotud põhjus (artikli 34 punkt 1), on samuti täitmisest keeldumise alused. Teiseks, mis puudutab Brüsseli I määruse artikli 45 lõiget 2, siis selle sisu on peaaegu identne Brüsseli I määruse artikli 36 omaga ning see kinnitab, et sisulise läbivaatamise keeldu kohaldatakse ka juhul, kui vaidlustatakse sellise kohtuotsuse täidetavus, mis on tehtud muus liikmesriigis kui see, kus täitmist taotletakse.

35.      Seega tuleb viidet Brüsseli I määruse artiklitele 34 ja 36 mõista nii, et see viitab Brüsseli I määruse artikli 45 lõikele 1 koostoimes selle määruse artikli 34 punktiga 1 ja artikli 45 lõikega 2. Pean vajalikuks märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib olevat teadlik, et kohtuotsuste täitmist käsitlevad sätted on asjakohased ka põhikohtuasjas. Kuigi eelotsuse küsimustes on mainitud üksnes nimetatud määruse artikleid 34 ja 36, ilmneb nendest küsimustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas käesoleval juhul esineb tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alus.

36.      Seejärel tuleb märkida, et esimese küsimuse sõnastus viitab sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas üksnes menetluslikku olukorda, milles mõisteti „ajalehelt“ välja hüvitis spordiklubi maine kahjustamise eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule on siiski esitatud kassatsioonkaebused kohtuotsuste peale, mis on tehtud kahes eraldi menetluses, mille on algatanud spordiklubi ja selle meditsiinipersonali liige esiteks süüks pandava artikli avaldanud ajalehte kirjastava äriühingu ja teiseks selle ajakirjaniku vastu, kes on artikli autor. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kuuenda eelotsuse küsimusega teada, kas ta peab kostja individuaalseid tunnuseid arvestades hindama avaliku korra tingimusele tuginemise tingimusi erinevalt.

37.      Lõpuks teen ettepaneku analüüsida kõiki eelotsuse küsimusi koos. Kuigi esimene küsimus on küllaltki üldine, puudutavad teised küsimused selle läbivaatamise üksikasjalikke aspekte, mille peab läbi viima taotluse saanud liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise otsuse peale. Need küsimused keskenduvad siiski samale õiguslikule probleemile ja puudutavad eri aspekte, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kui ta lahendab kassatsioonkaebusi. Lisaks võib esimesele eelotsuse küsimusele vastamine – ilma et vastusele lisataks kaalutlusi nende üksikasjalike aspektide kohta – viia eksitusse avaliku korra tingimuse kasutamise viisi osas.

38.      Neil asjaoludel tuleb eelotsuse küsimusi mõista nii, et nendega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli I määruse artikli 45 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 34 punktiga 1 ja artikli 45 lõikega 2 ning harta artikliga 11 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus taotletakse sellise teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, mis puudutab ajalehte kirjastavalt äriühingult ja selle ajakirjanikult ajalehes avaldatud teabega spordiklubi ja tema meditsiinipersonali liikme maine kahjustamise eest hüvitise väljamõistmist, võib selle otsuse täidetavaks tunnistamisest keelduda või selle täitmise määruse kehtetuks tunnistada põhjendusel, et see otsus põhjustaks harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse ilmselge rikkumise.

39.      Sellele küsimusele tarviliku vastuse andmiseks esitan kõigepealt mõne üldise kaalutluse avaliku korra tingimuse kohta (jaotis B), seejärel analüüsin harta artiklit 11 eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtluste (jaotis C) ning selle sättega tagatud vabaduse ilmselge rikkumise hindamise kriteeriumide seisukohast (jaotis D). Lõpuks käsitlen samaväärse kaitse eeldust, mis tuleneb EIK praktikast (jaotis E).

B.      Üldised kaalutlused avaliku korra tingimuse kohta

40.      Kuna – nagu ma märkisin – Brüsseli konventsioon asendati Brüsseli I määrusega, jääb Euroopa Kohtu poolt konventsioonile antud tõlgendus kehtima ka selle määruse vastavate sätete puhul. Nii on see nimetatud määruse artikli 34 punkti 1 puhul, mis asendas konventsiooni artikli 27 lõike 1. Kuigi erinevalt eespool nimetatud määrusest ei näe see konventsioon sõnaselgelt ette, et selleks, et jätta kohtuotsus tunnustamata, peab kohtuotsuse tunnustamine või täitmine olema „selgelt“ vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse, on Euroopa Kohus siiski Brüsseli konventsiooni alati nii tõlgendanud.

1.      Mõiste „avalik kord“

a)      Avaliku korra tingimuse klassikaline sõnastus

41.      Mõistet „avalik kord“ on käsitletud Euroopa Kohtu rikkalikus kohtupraktikas. Selle kohtupraktika kaudu on Euroopa Kohus samuti täpsustanud, millised on tema enda ja taotluse saanud liikmesriigi kohtu pädevuse piirid.

42.      Kohtuotsusest Krombach(11) tulenevast kohtupraktikast järeldub, et kuigi liikmesriikidele jääb Brüsseli I määruse artikli 34 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada oma riigisisese käsitluse kohaselt, millised on nende avaliku korra nõuded, tulenevad mõiste „avalik kord“ piirid siiski nimetatud määruse tõlgendamisest.

43.      Seega – ja kuigi kohtupraktika klassikalise sõnastuse kohaselt ei ole Euroopa Kohtu ülesanne määratleda liikmesriigi avaliku korra sisu – on ta siiski pädev kontrollima piire, mille raames võib taotluse saanud liikmesriigi kohus tugineda mõistele „avalik kord“(12).

44.      Sellega seoses on Euroopa Kohus Brüsseli I määruse artiklis 34 sätestatud mõiste „avalik kord“ kohta otsustanud, et seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt, kuna see on takistuseks nimetatud määruse ühe põhieesmärgi, nimelt kohtuotsuste vaba liikumise saavutamisele(13). Ta täpsustas, et avaliku korra tingimust võib kohaldada üksnes erandjuhtudel(14).

45.      Euroopa Kohus on pealegi märkinud, et keelates otsust sisuliselt läbi vaadata, keelab see määrus kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohtul tugineda avaliku korra tingimusele ainuüksi põhjusel, et kohaldatavate seaduste vahel on lahknevus, ja kontrollida, kas päritoluliikmesriigi kohus on hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid õigesti(15).

46.      Järelikult võib avaliku korra tingimusele tugineda üksnes juhtudel, kui asjaomase otsuse täitmine taotluse saanud liikmesriigis tooks endaga kaasa taotluse saanud riigi õiguskorras olulise õigusnormi või selles õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmse rikkumise(16).

47.      Seda klassikalist sõnastust tuleb täiendada kahe elemendiga, mis piiravad veelgi mõiste „avalik kord“ tõlgendamist.

b)      Põhiõigused

48.      Esimene element puudutab põhiõigusi.

49.      Euroopa Kohus on otsustanud, et taotluse saanud liikmesriigi kohus, kes rakendab liidu õigust Brüsseli I määrust kohaldades, peab järgima harta artiklist 47 tulenevaid nõudeid(17). Lisaks tuleb selle määruse sätete tõlgendamisel lähtuda põhiõigustest, mis moodustavad õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa ja mis on nüüdseks sätestatud hartas(18).

50.      Seni on Euroopa Kohtu praktika selles valdkonnas keskendunud kaitseõigustele ja menetluslikele tagatistele(19). Harta artikkel 47 ei piirdu siiski ainult nende õiguste kaitsmisega.

51.      EIK praktika kohaselt on EIÕK artikli 6 lõige 1, millele vastab harta artikli 47 teine lõik, kohaldatav välisriigi jõustunud kohtuotsuste täitmisele(20) ja sellise otsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumine võib kujutada endast sekkumist hageja õigusesse õiglasele kohtulikule arutamisele(21).

52.      Nagu üks autor on õiguskirjanduses(22) märkinud, on kohtuotsused, olgu need siis õigusi tuvastavad või loovad, materiaalsete õiguste kandjad. Need otsused täidavad piiriüleses kontekstis sama rolli, kui taotluse saanud liikmesriigis taotletakse teisest liikmesriigist pärit kohtuotsuse tunnustamist või täitmist. Seda kaalutlust kajastades on EIK oma praktikas hoolitsenud selle eest, et kaitsta selliseid EIÕK sätetega tagatud materiaalseid õigusi ka siis, kui tegemist on olukordadega, mis ei piirdu üheainsa riigi territooriumiga(23).

53.      Nagu osa autoreid(24) väidab, on EIK oma praktikas EIÕK artikli 6 lõikest 1 samuti tuletanud menetlusliku õiguse välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisele ja täitmisele, kuna see õigus põhineb mõistel „õiglane kohtumenetlus“ selle sätte tähenduses.

54.      Sellega seoses tuleb märkida, et õigusteoorias ei ole üksmeelselt otsustatud EIK praktika sellise konkreetse tõlgenduse kasuks.

55.      Nimelt on vaidlus eelkõige ühelt poolt sellise „õiguse“ piirjoonte ja selle koha üle konventsiooni süsteemis(25) ning teiselt poolt vajaduse üle kaaluda seda „õigust“ kostja põhiõigustega(26). Näib, et veel üks kriitikat pälvinud aspekt on see, et sellest, et EIK on tuvastanud EIÕK artikli 6 rikkumise, ei saa järeldada „õigust“ tunnustamisele ja täitmisele(27). Viimati nimetatud kriitika mind siiski ei veena. Tuleb märkida, et kuna Brüsseli I määruses on sätestatud põhimõte, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust täidetakse pärast selle täidetavaks tunnistamist, ja selles on sätestatud täitmisest keeldumise ammendavad alused, siis tunnustab see määrus sellise õiguse olemasolu(28).

56.      Harta artikli 47 teise lõiguga tagatud õiguste tõlgendamisel peab Euroopa Kohus seega arvesse võtma vastavaid õigusi, mis on tagatud EIÕK artikli 6 lõikega 1 – nagu neid õigusi on tõlgendanud EIK –, kui minimaalset kaitsetaset(29). Minu hinnangul peaks Euroopa Kohus seega tagama hagejale EIK praktikast tuleneva kaitsega samaväärse kaitse, kui hageja taotleb vastavalt Brüsseli I määrusele teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist või täitmist.

57.      Sama peaks kehtima ka juhul, kui nõue, millele hageja päritoluliikmesriigi kohtus tugines, ei põhinenud sisuliselt liidu õigusel. Kuigi päritoluliikmesriigi kohtu pädevus põhineb Brüsseli I määrusel, ei ole harta selles kohtus ega kohtuasja sisu osas kohaldatav(30). Seevastu taotluse saanud liikmesriigi kohtus muutub see sama määrus, kuna sellega on kehtestatud käesoleva ettepaneku punktis 55 nimetatud põhimõte ja ammendavalt loetletud täitmisest keeldumise alused, sealhulgas avaliku korraga seotud põhjused(31), ja seega ka harta kohaldatavaks(32).

58.      Harta artikli 47 teises lõigus sätestatud „õiguse“ tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuse täitmisele niisugune autonoomsus vastab lahendusele, mille on EIK välja töötanud oma kohtupraktikas EIÕK artikli 6 lõike 1 kohta(33).

59.      Selliselt määratletud „õigus“ ei ole siiski absoluutne(34). Sellele võib seada piiranguid, tingimusel et need vastavad harta artikli 52 lõike 1 nõuetele. Sellega seoses on selge, et nimetatud õiguse piiramist avaliku korra ilmselge rikkumise tõttu tuleb pidada seaduses ettenähtuks, kuna see tuleneb Brüsseli I määruse artikli 34 punktist 1. See piirang arvestab selle õiguse olemust. Nimelt ei sea see säte seda iseenesest kahtluse alla, kuna selle tagajärjel välistatakse kohtuotsuse täitmine Euroopa Kohtu praktikas piiritletud eritingimustel(35). See piirang peab siiski olema ka vajalik ning vastama tegelikult mõnele liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivale eesmärgile või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

c)      Vastastikune usaldus

1)      Vastastikune usaldus kohtupraktika seisukohast

60.      Teine element, millega tuleb täiendada Euroopa Kohtu praktikast tulenevat klassikalist sõnastust, puudutab vastastikust usaldust. See asjaolu seisneb nimelt selles, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest või täitmisest keeldumine on vastuolus liikmesriikidevahelise vastastikuse usaldusega õigusemõistmises liidus, st usaldusega, millel Brüsseli I määrusega kehtestatud tunnustamise ja täitmise kord põhineb. See usaldus ei tulene üksnes liidu institutsioonide seadusandlikust valikust. Selle alus on esmane õigus.(36)

61.      Asjaolu, et selles klassikalises sõnastuses ei ole nimetatud vastastikust usaldust, on seletatav sellega, et sõnastuse kinnitamise ajal kohtuotsuses Krombach ei olnud ei liidu õigus ega Euroopa Kohus veel avalikult tunnustanud selle usalduse rolli vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tsiviil- ja kaubandusasjade osas.

62.      Veelgi olulisem on aga, et just selle vastastikuse usalduse alusel, mis on liikmesriikidel vastastikku üksteise õigussüsteemide ja kohtuasutuste vastu, võib asuda seisukohale, et kui liikmesriigi või liidu õiguse kohaldamisel eksitakse, siis annab igas liikmesriigis kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemehhanism, õigussubjektidele piisava garantii(37).

63.      Euroopa Kohtu hinnangul tugineb Brüsseli I määrus aluspõhimõttele, et õigussubjektid on põhimõtteliselt kohustatud kasutama ära kõik õiguskaitsevahendid, mis on päritoluliikmesriigi õiguses neile ette nähtud. Õigussubjekt peab selles liikmesriigis olema kasutanud kõiki tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, et takistada avaliku korra rikkumist juba varem, välja arvatud erandlike asjaolude korral, kui päritoluliikmesriigis on õiguskaitsevahendeid liiga raske või võimatu kasutada(38).

2)      Vastastikune usaldus ja avaliku korra materiaalõiguslik mõõde

64.      Käesoleva ettepaneku punktides 62 ja 63 esitatud kaalutlused sõnastas Euroopa Kohus menetluslike tagatiste väidetava rikkumise kontekstis, mille tagajärjed võisid rikkuda selle liikmesriigi avalikku korda, kus tunnustamist taotletakse. Seevastu käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul analüüsida liidu õiguse tõlgendamist olukorras, kus tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra väidetav rikkumine on tingitud materiaalõiguslike õiguste rikkumisest.

65.      Vastastikuse usalduse ja igas liikmesriigis rakendatavate õiguskaitsevahendite süsteemide seisukohast tekitab selline olukord täiendavaid raskusi.

66.      Tõsi on, et nagu Euroopa Kohus näib soovivat oma kohtupraktika kaalutlustes rõhutada, ei puuduta usaldus, mida liikmesriigid vastastikku osutavad, mitte ainult liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi („kui […] liidu õiguse kohaldamisel eksitakse“), vaid ka küsimusi, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse („kui liikmesriigi […] õiguse kohaldamisel eksitakse“).

67.      Kui aga nõue, millele hageja tugineb päritoluliikmesriigi kohtus, ei põhine sisuliselt liidu õigusel, võib kahelda, kas selles menetluses on võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus harta sätte kohta, mis näeb ette materiaalõigusliku õiguse või vabaduse.

68.      Kuna käesoleval juhul näib, et põhikohtuasja hagejate väide ei põhine sisuliselt liidu õigusel(39), siis ei saanud põhikohtuasja kostjad tugineda päritoluliikmesriigi kohtus harta artiklile 11, et väita, et see nõue riivab selle sättega tagatud sõnavabadust(40). Nad oleksid siiski esiteks võinud tugineda (ja kohtuistungil antud selgituste järgi nad seda tegidki) EIÕK artiklile 10 ja riigisisestele põhiseaduslikele sätetele, mis näevad ette selle vabaduse, ning lisaks esitada EIK‑le kaebuse päritoluliikmesriigi vastu. Teiseks ei saa taotluse saanud liikmesriigi kohtu kohaldatud liidu õiguse tõlgenduses jätta tähelepanuta vajadust tagada kaitse, mis on vähemalt samaväärne EIÕK antud kaitsega(41).

69.      Seda silmas pidades moodustavad harta ja EIÕK tsiviil- ja kaubandusasjades teineteist täiendava, liidu ja liikmesriikide põhiväärtusi kaitsva terviku. Arvestades asjaolu, et liidu õigus ei ole igas olukorras kohaldatav, aitab just see täiendavus kaasa liikmesriikide vastastikusele usaldusele.

70.      Samuti tunnistab EIK, et EIÕKga tagatud õiguste kaitse seisukohast erinevad päritoluliikmesriigi ja taotluse saanud liikmesriigi kohtute rollid, ilma et see tähendaks selle konventsiooniga tagatud õiguste järgimise kontrollimehhanismi puudulikkust(42). EIK leiab küll, et kui tõsine ja põhjendatud etteheide, milles väidetakse, et EIÕKga tagatud õiguse kaitse on selgelt ebapiisav, esitatakse taotluse saanud liikmesriigi kohtule ja kui liidu õigus ei võimalda seda ebapiisavust kõrvaldada, ei saa kohus loobuda selle etteheite analüüsimisest ainuüksi põhjusel, et ta kohaldab liidu õigust(43). Käesolevas asjas see siiski nii ei ole. Nimelt on avaliku korra tingimus tõepoolest liidu õiguses ette nähtud vahend, mis võimaldab taotluse saanud liikmesriigi kohtul kõrvaldada sellise kaitse selged puudused.

2.      Avaliku korra sisu ja Euroopa Kohtu roll eelotsusemenetluses

a)      Probleemi määratlus

71.      Traditsioonilistel juhtudel, kui tekib küsimus, kas teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine või täitmine läheb vastuollu taotluse saanud liikmesriigi riigisisese põhimõtte või koguni kontseptsiooniga, ei saa taotluse saanud liikmesriigi kohus tugineda avaliku korra tingimusele, ilma et ta oleks enne kindlaks teinud oma õiguskorra aluspõhimõtte, mida see tunnustamine või täitmine kahjustaks(44). Teisisõnu peab ta määratlema ja kvalifitseerima oma õiguskorra sellise koostisosa põhiõiguslikuna. See on selle asjaolu otsene tagajärg, et – nagu kinnitab Euroopa Kohtu praktika klassikaline sõnastus – liikmesriikide ülesanne on määratleda „oma riigisisese käsitluse kohaselt“, millised on nende õiguskorras avaliku korra nõuded.

72.      Euroopa Kohus võib omakorda mõiste „avalik kord“ tõlgendamisel ja oma pädevuse piire ületamata selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kas pingeseis teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise või täitmise tagajärgede ning selle põhimõtte vahel, millele tunnustamise või täitmise vastu tuginetakse, kujutab endast selle põhimõtte selget rikkumist.

73.      Käesoleval juhul kuulub taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra koostisosa, mille rikkumine võib õigustada avaliku korra tingimusele tuginemist, harta artikliga 11 tagatud materiaalõiguse valdkonda. Kuigi cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) rõhutas asjaolu, et Hispaania kohtuotsuste täitmine oleks lubamatult vastuolus Prantsuse rahvusvahelise avaliku korraga, viitab ta siiski üksnes hartaga tagatud sõnavabadusele.

74.      Sellega seoses on Euroopa Kohtul olnud mitmes kohtuasjas võimalus otsustada ka avaliku korra tingimusele tuginemise üle, kui sellele tuginemist kaaluti põhjusel, et päritoluliikmesriigi kohus oli teinud vea liidu õiguse kohaldamisel, ning selle vea tagajärjed olid vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga.

75.      Avaliku korra tingimust käsitleva kohtupraktika analüüs võimaldab asuda seisukohale, et enamikus nendest kohtuasjadest oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus tingitud sellisest menetluslikust veast ja puudutas kaitseõigust selle sõna laias tähenduses. Sellest kohtupraktikast tuleneb sisuliselt, et harta artikli 47 teises lõigus sätestatud kostja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele selge ja ebaproportsionaalne riive õigustab avaliku korra tingimusele tuginemist(45). Seega on selge, et teatud juhtudel võib põhiõiguste rikkumine põhjendada sellele tingimusele tuginemist.

76.      Asjaolu, et avaliku korra tingimus on materiaalõiguslikus mõõtmes olnud vähem edukas kui avaliku korra tingimus selle menetluslikus mõõtmes, tuleneb tõenäoliselt rollist, mida mängib sisulise läbivaatamise keeld, mis takistab taotluse saanud liikmesriigi kohtul muuta juba lahendatud kohtuasja sisu(46). Seetõttu tuleb avalikku korda selle menetluslikus mõõtmes käsitleva kohtupraktika kohaldamisel avalikule korrale selle materiaalõiguslikus mõõtmes olla ettevaatlik. Seega tekib küsimus, milline on sellise konfiguratsiooni mõju avaliku korra tingimuse rakendamisele taotluse saanud liikmesriigi kohtu poolt ning Euroopa Kohtu rollile eelotsusemenetluses. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tähelepanelikult analüüsida asjakohast Euroopa Kohtu praktikat.

b)      Asjakohane Euroopa Kohtu praktika

1)      Kohtuotsus Renault

77.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Renault(47), tekkis eelkõige küsimus, kas viga, mille võib päritoluliikmesriigi kohus olla teinud kaupade vaba liikumise ja vaba konkurentsi põhimõtete kohaldamisel, võib muuta avaliku korra tingimusele tuginemise tingimusi. Euroopa Kohus vastas eitavalt, leides, et liikmesriigi kohus peab tagama sama tõhusalt nii riigisisese õiguskorraga antud õiguste kui ka liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse(48). Tõdemus, et need tingimused on samad, kui tegemist on riigisisese ja liidu õiguse rikkumisega, ei tähenda siiski, et sama kehtib ka Euroopa Kohtu rolli kohta eelotsusemenetluses.

78.      Miski kohtuotsuses Renault ei võimalda kindlaks teha, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldas, et võimalik viga esmase õiguse kohaldamisel kujutab endast taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra aluspõhimõtte selget rikkumist.

79.      Kohtujurist Alberi ettepanek selles kohtuasjas annab alust arvata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei võtnud selles küsimuses seisukohta. Nimetatud kohus märkis üksnes, et Euroopa Kohtu praktika tekitab kahtlusi nende põhimõtete tegeliku ulatuse osas, mida päritoluliikmesriigi kohus väidetavalt eiras, ning et neid põhimõtteid tuleb pidada avaliku korra põhimõteteks(49).

80.      Seevastu leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Renault, et „niisugune […] õiguse rikkumine, nagu vaadeldakse põhikohtuasjas, […] ei kujuta endast tunnustamise või täitmise taotluse saanud riigi õiguskorra olulise õigusnormi rikkumist“(50). See lõik jätab mulje, et kui avaliku korra tingimusele tuginemist kaalutakse põhjusel, et kohtuotsuse tunnustamine või täitmine on vastuolus taotluse saanud liikmesriigi õiguskorra ühe osaga, mis kuulub selle liikmesriigi liitu kuulumise tõttu selle liikmesriigi õiguskorda, siis nii küsimust, kas tegemist on selle valdkonna aluspõhimõttega, kui ka küsimust, kas kohtuotsuse tunnustamine või täitmine läheb selgelt vastuollu selle aluspõhimõttega, võib või isegi peab Euroopa Kohus selgitama oma liidu õiguse tõlgendamise ülesande raames. Seda kaalutlust kinnitab hilisem kohtupraktika.

2)      Kohtuotsus Diageo Brands

81.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Diageo Brands(51), eeldas üks eelotsuse küsimustest, et kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumist käsitlevate teiseste õigusnormide väär kohaldamine viiks sellise otsuse vastuvõtmiseni, mis on „liidu õigusega ilmselgelt vastuolus“. Sisuliselt märkis Euroopa Kohus oma otsuses viitega nende sätetega läbi viidud minimaalsele ühtlustamisele, et ei saa asuda seisukohale, et nende sätete kohaldamisel tehtud viga kahjustaks lubamatult liidu õiguskorda, riivates mõnda selle aluspõhimõtet(52). Nagu kohtuotsuses Renault, piiritles Euroopa Kohus seega taotluse saanud liikmesriigi õiguskorra koostisosa, et teha kindlaks, kas see koostisosa kujutab endast selle õiguskorra aluspõhimõtet, ning analüüsis seejärel väidetavat rikkumist sellest seisukohast, kas rikkumine on selge.

3)      Kohtuotsus Charles Taylor Adjusting

82.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Charles Taylor Adjusting(53), tekkis küsimus, kas taotluse saanud liikmesriigi kohus võib teise liikmesriigi kohtu otsust, mille võib kvalifitseerida „„peaaegu täielikuks“ menetluskeeluks“, keelduda tunnustamast ja täitmast, kuna see otsus on vastuolus esimese liikmesriigi avaliku korraga.

83.      Euroopa Kohus leidis kõigepealt, et selles kohtuasjas kõne all olevate otsuste tunnustamine ja täitmine on vastuolus eelkõige üldpõhimõttega, mis tuleneb tema kohtupraktikast liidu rahvusvahelise eraõiguse normide kohta ja mille kohaselt määrab iga kohus, kelle poole on pöördutud, ise kindlaks, kas ta on pädev talle esitatud vaidlust lahendama(54).

84.      Teiseks leidis Euroopa Kohus, et tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib, võib kõnealuste otsuste tunnustamine ja täitmine olla vastuolus selle liikmesriigi õiguskorra avaliku korraga, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, kuna need otsused võivad kahjustada seda vastastikusel usaldusel põhineva Euroopa õigusruumi aluspõhimõtet(55).

85.      Nagu kohtuotsustes Renault ja Diageo Brands, käsitas Euroopa Kohus taotluse saanud liikmesriigi õiguskorra ühte koostisosa selle riigi „aluspõhimõttena“ ning leidis seejärel, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine võib seda põhimõtet lubamatult riivata.

86.      Mõistagi võib tekkida küsimus, milline roll on kohtuotsuses Charles Taylor Adjusting Euroopa Kohtu täpsustusel, et „tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib“. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb pöörduda ettepaneku juurde, mis esitati selles kohtuasjas ja millele Euroopa Kohus oma kohtuotsuses viitas.

87.      Kohtujurist Richard de la Tour märkis oma ettepaneku punktis 53(56), et ta nõustub eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohaga osas, milles see kohus leiab, et vastavalt kohtuotsusele Gambazzi(57)peab ta menetlust ja kõiki asjaolusid igakülgselt hindama ning et kõnealuste otsuste tunnustamine ja täitmine on ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi õiguskorra avaliku korraga, kus tunnustamist või täitmist taotletakse.

88.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Gambazzi(58), tekkis küsimus, kas avaliku korra tingimust arvestades võib selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, arvesse võtta asjaolu, et kostja kõrvaldati päritoluriigis menetlusest põhjusel, et ta ei olnud täitnud kohustusi, mis tulenevad samas menetluses tehtud määrusest. Euroopa Kohus on otsustanud, et selline kõrvaldamine võib õigustada avaliku korra tingimusele tuginemist, kui menetluse igakülgse hindamise tulemusel ja kõiki asjaolusid arvestades näib selle liikmesriigi kohtule, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, et see kõrvaldamismeede rikkus ilmselgelt ja ebaproportsionaalselt kostja õigust olla ära kuulatud(59).

89.      Minu arvates tulenes Euroopa Kohtu vastuse sõnastus esiteks vajadusest võtta arvesse mitut faktilist asjaolu, et teha kindlaks, kas kostja õiguse rikkumine on proportsionaalne („kas see on ilmne ja ebaproportsionaalne“), ning teiseks olulisest vahest eelotsusemenetluses liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise vahel. Olen arvamusel, et Euroopa Kohtu viide kohtuotsuses Charles Taylor Adjusting(60) sellele, et „eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kontrollib“, peegeldab sama eristust. Seega ei sea see viide käesoleva ettepaneku punktis 85 esitatud kaalutlusi kahtluse alla.

90.      Järelikult on Euroopa Kohtu ülesanne üksnes tõlgendada liidu õigust, ilma et ta peaks seda kohaldama. Euroopa Kohus peab liidu õiguse tõlgendamise ülesande täitmisel esiteks kindlaks tegema, kas selle õiguse koostisosa on liidu õiguskorra aluspõhimõte. Teiseks tuleb Euroopa Kohtul selgitada, kas liidu õiguses ette nähtud avaliku korra tingimusele tuginemise tingimused on täidetud, arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktilisi asjaolusid. Neid kaalutlusi kinnitab kohtuotsus Eco Swiss(61), mis on selles osas väga märgiline.

4)      Kohtuotsus Eco Swiss

91.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Eco Swiss, puudutas üks küsimustest seda, kas liikmesriigi kohus, kellele on esitatud nõue tühistada vahekohtuotsus, peab sellise nõude rahuldama, kui ta leiab, et vahekohtuotsus on tõepoolest vastuolus ELTL artikliga 101, samas kui riigisiseste menetlusnormide kohaselt peab ta selle rahuldama üksnes juhul, kui selline otsus on vastuolus avaliku korraga.

92.      Kuigi see küsimus esitati avaliku korra tingimuse seisukohast, ei olnud seda tingimust liidu õigusaktis, mida Euroopa Kohus oleks võinud tõlgendada. Põhikohtuasi puudutas nimelt väljaspool liitu asuvate äriühingute taotlusel tehtud vahekohtuotsuse võimalikku tühistamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu liikmesriigis. Olenemata kohtuasja piiriülesest mõõtmest ei kuulunud vahekohtuotsuste täitmine Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse.

93.      Euroopa Kohus kvalifitseeris oma kohtuotsuses esiteks ELTL artikli 101 „põhisätteks, mis on hädavajalik [liidule] antud ülesannete täitmiseks ja eriti siseturu toimimiseks“(62). Teiseks leidis Euroopa Kohus, et juhul, kui liikmesriigi kohus peab vastavalt riigisisestele menetlusnormidele rahuldama vahekohtuotsuse tühistamise nõude, mis põhineb riigisiseste avalikku korda reguleerivate normide rikkumisel, peab kohus rahuldama ka nõude, mis põhineb esmase õiguse normiga kehtestatud keelu rikkumisel(63).

94.      Seega ei võtnud Euroopa Kohus oma otsuses seisukohta avaliku korra tingimuse („selge rikkumine“ või mitte) rakendamise tingimuste kohta. Nimelt ei kuulunud need tingimused liidu õiguse kohaldamisalasse(64). Seevastu tegi Euroopa Kohus kindlaks – nagu ka kõikides seni viidatud kohtuotsustes –, kas asjaomase liikmesriigi õiguskorra koostisosa, mille rikkumises on küsimus, kujutab endast selle õiguskorra aluspõhimõtet.

95.      See viib mind olulisema küsimuseni: kas sel juhul on olemas liidu avalik kord, mille aluspõhimõtted saab Euroopa Kohus kindlaks määrata?

c)      Liidu avalik kord

96.      Üks kohtuistungil arutatud küsimustest oli see, kas Euroopa Kohtu viide „taotluse saanud riigi õiguskorras olulisele õigusnormile“ või „selles õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õigusele“(65) näitab Euroopa Kohtu tahet teha vahet liikmesriigi avaliku korra ja liidu avaliku korra vahel. Soovimata viimase olemasolu eitada, ei ole ma veendunud, et selle viite eesmärk on tõepoolest neid kahte avalikku korda eristada.

97.      Esiteks olen arvamusel, et selle viitega soovis Euroopa Kohus pigem näidata, et avaliku korra tingimusele saab tugineda, kui teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine või täitmine selgelt rikub taotluse saanud liikmesriigi õiguskorra olulist või aluspõhimõtet või koguni olulist koostisosa, sõltumata selle konkreetsest väljendusvormist liikmesriigi õiguses(66).

98.      Teiseks otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Meroni, et avaliku korra tingimusele võib tugineda üksnes juhul, kui menetluslike tagatiste rikkumine tähendaks, et otsuse tunnustamine tooks taotluse saanud liikmesriigis kaasa liidu õiguskorras ja seega ka selle riigi õiguskorras olulise õigusnormi ilmselge rikkumise(67). Sellest järeldub, et ka „taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetav õigusnorm“ võib kuuluda liidu õiguse kohaldamisalasse.

99.      Kolmandaks kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Diageo Brands, et „õigusnormidele“ ja „õigustele“ viitamisel ei olnud Euroopa Kohtu kavatsus eristada neid kahte – liikmesriigi ja liidu – avaliku korra allikat. Euroopa Kohus otsustas, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest võib keelduda üksnes liidu õiguskorras ja seega taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmselge rikkumise tõttu(68).

100. Seda arvestades olen varem pooldanud „liidu avaliku korra“(69) olemasolu tunnustamist, mis omakorda on liikmesriigi avaliku korra lahutamatu osa. Kuigi Euroopa Kohus ei ole seda mõistet oma kohtupraktikas üle võtnud, leidis ta, et liidu õiguskorras oluline õigusnorm kujutab endast ka tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi õiguskorra olulist õigusnormi, mille ilmselge rikkumine võib õigustada avaliku korra tingimusele tuginemist(70).

101. Nagu kinnitab ELL artikkel 2, on olemas ühine selliste väärtuste tuumik, mida liikmesriigid jagavad, järgivad ja kaitsevad ning mis määravad ära ka liidu kui ühise õiguskorra identiteedi(71). Sellega seoses on raske leida näidet, mis kujutaks liikmesriikide jagatud väärtusi paremini kui hartas kajastatud väärtused.

102. Taotluse saanud liikmesriigi seisukohast on olemas ainult üks avalik kord. Selline ühine tuumik on nimelt iga liikmesriigi õiguskorra lahutamatu osa. Lisaks, nagu ma juba märkisin(72), on avaliku korra tingimusele tuginemise tingimused samad siis, kui sellele tuginemist kavandatakse seetõttu, et päritoluliikmesriigi kohus on riigisisest ja liidu õigust eiranud. Minu arvates rõhutab Euroopa Kohus nende tingimuste samasust siiski esiteks soovist mitte eelistada liidu õigust liikmesriikide õigusele. Selline lähenemine vastab ka liidu õiguskorra aluspõhimõttele, mis on sätestatud ELL artikli 4 lõikes 2 ja mille kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. Teiseks, nagu näitab minu viidatud asjakohane kohtupraktika, ei tähenda asjaolu, et avaliku korra tingimusele tuginemise tingimused on liikmesriikide õiguse ja liidu õiguse puhul samad, et sama kehtib ka taotluse saanud liikmesriigi kohtu ja Euroopa Kohtu vastavate rollide kohta eelotsusemenetluses.

103. Eelotsuse küsimuste analüüsimisel tuleb neid kaalutlusi arvesse võtta. Täpsemalt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada liidu õigust esiteks selleks, et kontrollida, kas harta artikkel 11 väljendab liidu õiguskorra aluspõhimõtet (jaotis C), ja teiseks selleks, et selgitada käesoleva eelotsusetaotlusega seoses hindamiskriteeriume, mis võimaldavad kindlaks teha, kas sellise hüvitise väljamõistmise otsuse täitmine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tooks kaasa selle põhimõtte ilmselge rikkumise (jaotis D).

C.      Harta artikkel 11

1.      Ajakirjandusvabadus harta artikli 11 seisukohast

104. Eelotsuse küsimustes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas harta artiklit 11. Selles sättes on aga kaks lõiget: esimene puudutab üldiselt sõna- ja teabevabadust, teine aga konkreetsemalt massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust.

105. Nagu Euroopa Kohus on juba selgitanud, väljendub meediaorganisatsioonide puhul sõna- ja teabevabaduse riive konkreetselt riives massiteabevahendite vabadusse, mida kaitseb spetsiifiliselt harta artikli 11 lõige 2(73). Samamoodi nähtub harta selgitustest, et selles sättes „määratletakse selgesõnaliselt lõike 1 tagajärjed meediavabaduse suhtes“(74). Järeldan sellest, et kui sõnavabaduse riive puudutab massiteabevahendite tegevust, on kohaldatav harta artikli 11 lõige 2, mitte artikli 11 lõige 1.

106. Põhikohtuasjas tugines liikmesriigi kohus avaliku korra tingimusele põhjendusel, et Hispaania kohtuotsuste täitmine oleks vastuolus ajakirjandusvabadusega. Eelotsuse küsimused puudutavad seega konkreetsemalt harta artikli 11 lõiget 2.

107. Nüüd tekib küsimus, kas liidu õiguskorras kujutab selle sättega tagatud ajakirjandusvabadus endast aluspõhimõtet, mille rikkumine võib õigustada avaliku korra tingimuse kasutamist.

2.      Ajakirjandusvabadus kui liidu õiguskorra aluspõhimõte

108. Kohtupraktikast võib järeldada, et asjaolu, et hartaga tagatud ajakirjandusvabadusel on aluslepingutega samaväärne õigusjõud, ei tähenda automaatselt, et see kujutab endast liidu õiguskorra aluspõhimõtet(75).

109. Seda arvestades kaitseb harta artikli 11 lõikes 2 sätestatud ajakirjandusvabadus ühelt poolt meedial demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis olevat olulist rolli, mis seisneb teabe ja ideede levitamises üldist huvi pakkuvates küsimustes ning millele lisandub üldsuse õigus teavet saada, ilma muude piiranguteta peale nende, mis on tingimata vajalikud(76).

110. Teiseks on vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 põhiõigused, „nagu need on tagatud [EIÕKga],“ liidu õiguse üldpõhimõtted. Sellest vaatevinklist võib küsida, kas EIÕKs on harta artikli 11 lõikele 2 samaväärne artikkel. Jaatava vastuse korral ei ole mitte ainult meediavabadus liidu õiguse üldpõhimõte, vaid EIK praktika annab tarvilikke juhiseid harta selle sätte tõlgendamise kohta.

111. Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt harta artiklist 11 ei viita EIÕK artikkel 10 meediavabadusele ega meedia mitmekesisusele. Ühelt poolt on EIK praktikat arvestades siiski selge, et viimati nimetatud säte puudutab ka ajakirjandusvabadust või koguni ajakirjanikuvabadust(77). Teiselt poolt märgib Euroopa Kohus oma kohtupraktikas, et harta artikli 11 lõigetes 1 ja 2 ning EIÕK artiklis 10 sätestatud sõna- ja teabevabadusel on mõlemas õigusaktis sama tähendus ja ulatus(78).

112. Harta artikli 11 selgitustes on küll märgitud, et selle lõige 2 „põhineb eelkõige Euroopa Kohtu televisioonivaldkonda käsitleval kohtupraktikal, eelkõige [kohtuotsusel Collectieve Antennevoorziening Gouda(79) ja] protokollil liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta“. Näib siiski, et nendes viidetes võetakse arvesse pigem massiteabevahendite mitmekesisust, mis on küll lahutamatult seotud nende vabadusega, kuid mida põhikohtuasjas otseselt ei käsitleta. Igal juhul on massiteabevahendite mitmekesisus kaitstud ka EIÕK artikli 10 alusel(80).

113. Neil asjaoludel ja võttes arvesse ajakirjandusvabaduse tähtsust demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis ning asjaolu, et see vabadus on liidu õiguse üldpõhimõte, näib mulle vaieldamatu, et see vabadus on liidu õiguskorra oluline põhimõte, mille ilmselge rikkumine võib olla alus kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumiseks.

D.      Ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumise hindamise kriteeriumid

1.      Taotluse saanud liikmesriigi kohtu roll

a)      Sissejuhatav märkus

114. EIÕK artikli 10 lõikes 2 on sätestatud, et sõnavabaduse kasutamise suhtes võib kohaldada seadusega ette nähtud piiranguid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud eelkõige „kaasinimeste maine või õiguste kaitseks“. EIK tunnistab, et kui ta analüüsib demokraatlikku ühiskonda sekkumise vajalikkust „kaasinimeste maine või õiguste kaitseks“, võib ta olla sunnitud kontrollima, kas riigisisesed ametiasutused on leidnud õige tasakaalu konventsiooniga tagatud sellise kahe väärtuse kaitsmisel, mis võivad teatavates kohtuasjades näida olevat omavahel vastuolus(81).

115. Mis sellise tasakaalu leidmisse puutub, siis tuleb märkida, et Hispaania otsustega, mille täitmine on vaidlustatud, püütakse kaitsta nii jalgpalliklubi kui ka tema meditsiinipersonali liikme mainet.

116. Meditsiinipersonali liikme maine kuulub EIÕK artikli 8 kohaldamisalasse, millele vastab harta artikkel 7. Asjakohased kriteeriumid sõnavabaduse kaalumiseks õigusega eraelu puutumatusele on eelkõige panustamine üldist huvi pakkuvasse arutellu, asjaomase isiku üldtuntus ja reportaaži teema, tema varasem käitumine, teabe saamise meetod ja teabe tõesus, avaldamise sisu, vorm ja tagajärjed ning määratud karistuse raskus(82).

117. Mis puutub jalgpalliklubi mainesse, siis jättis EIK lahtiseks küsimuse, kas juriidilise isiku maine kuulub EIÕK artikli 8 kohaldamisalasse(83). Siiski on selge, et juriidilise isiku maine kuulub EIÕK artikli 10 lõike 2 tähenduses mõistete „maine“ või „kaasinimeste õigused“ alla, kuigi juriidilise isiku maine kaitse ei ole siiski sama kaaluga kui üksikisiku maine või õigused(84).

118. Seega tuleb ühelt poolt leida õiglane tasakaal kõigi konkureerivate õiguste ja huvide vahel jalgpalliklubi ja tema meditsiinimeeskonna liikme puhul eraldi. Näib, et see asjaolu peegeldub Hispaania hüvitise väljamõistmise otsustes, mis puudutavad neid kahte summat põhikohtuasja mõlema hageja puhul. Samas hindab EIK riivete proportsionaalsust nii juriidilise kui ka üksikisiku puhul samade kriteeriumide alusel(85).

119. Kõigepealt võib püüda kaaluda asjasse puutuvaid õigusi nende kriteeriumide alusel ja selle põhjal kindlaks teha, kas põhikohtuasjas vaidlusaluste Hispaania otsuste täitmine viiks ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumiseni. Enne nende kriteeriumide analüüsimist on siiski oluline meeles pidada käesoleva kohtuasja konteksti.

b)      Sisulise läbivaatamise keeld vastastikuse usalduse seisukohast

120. Käesolev eelotsusetaotlus ei puuduta küsimust, kuidas kaaluda esimest korda ja kahju hüvitamise hagi menetleva kohtu käsutuses olevate tõendite põhjal ajakirjandusvabadust ja teise isiku mainet. Päritoluliikmesriigi kohtud on sellise tasakaalu otsimise juba ette võtnud. Lisaks, nagu kohtuistungil selgitati, üritasid põhikohtuasja kostjad allutada selle uurimise tulemuse Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) ja EIK kontrollile, kes jätsid kaebused menetlusse võtmata.

121. Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist. Selle asjaolu tähelepanuta jätmine tähendaks, et eiratakse Brüsseli I määruses sätestatud vastastikusel usaldusel põhinevat tunnustamise ja täitmise korda ning päritoluliikmesriigi ja taotluse saanud liikmesriigi vastavaid rolle.

122. Kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohtu roll on piiratud Brüsseli I määruse artikli 45 lõikes 2 ette nähtud piiranguga, mille kohaselt „[m]itte mingil juhul ei või kontrollida [teises liikmesriigis tehtud] kohtuotsuse sisu“. Avaliku korra tingimus võimaldab sellel kohtul tõepoolest keelduda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest. Sellel tingimusel ja sellest tuleneval erandil on siiski väga kitsas ulatus ja selle määrab kindlaks nimetatud kohtu roll.

123. Avaliku korra tingimusele tuginemine ei põhine päritoluliikmesriigi kohtus toimunud menetlusele või selle kohtu tehtud otsusele antud negatiivsel hinnangul. Pigem tuleneb see tõdemusest, et selle kohtuotsuse täitmise tagajärjed taotluse saanud liikmesriigis on ilmselgelt vastuolus selle riigi avaliku korra aluspõhimõttega.

124. Seepärast ongi Brüsseli I määruse artikli 45 lõikes 2 keelatud kohtuotsuse täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohtul kontrollida, kas päritoluliikmesriigi kohus on hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid õigesti(86). Kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või seda hinnangut täiendada ka varem eksisteerinud asjaoludega, mida ei ole päritoluliikmesriigi kohus arvesse võtnud(87).

125. Seda silmas pidades leidis Euroopa Kohus määrust (EÜ) nr 2201/2003(88) käsitlevas kohtuotsuses, et selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist taotletakse, ei saa sekkuda selle lõpliku summa kindlaksmääramisse, mis tuleb tasuda päritoluliikmesriigi kohtu määratud karistusmaksena(89). Selline kindlaksmääramine eeldab nimelt võlgniku kohustuste rikkumise põhjuste hindamist ning seda laadi hinnanguid võib anda üksnes päritoluliikmesriigi kohus kui asja sisuliselt arutama pädev kohus.

126. Brüsseli I määruse osas ei või kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohus seda enam seada kahtluse alla päritoluliikmesriigi kohtu antud õiguslikke ega faktilisi hinnanguid, selleks, et arvutada ümber summa, mis tuleb viimati nimetatud kohtu poolt välja mõistetud hüvitisena tasuda. Taotluse saanud liikmesriigi kohus ei tohi ka uuesti kaaluda asjasse puutuvaid õigusi, sest selle kaalumise tulemus määrabki ära menetluse tulemuse.

127. Seevastu, nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Gambazzi(90), võib taotluse saanud liikmesriigi kohtu teostatava kontrolli eesmärk olla üksnes tuvastada kõnealuse õiguse ilmne ja ebaproportsionaalne rikkumine, ilma et see eeldaks päritoluliikmesriigi kohtu antud sisuliste hinnangute kontrollimist.

128. Seda silmas pidades piisab EIÕK(91) seisukohalt – võttes arvesse päritoluliikmesriigi kohtu ja taotluse saanud liikmesriigi kohtu erinevaid rolle Brüsseli I määrusega kehtestatud vastastikusel usaldusel põhineva tunnustamise ja täitmise korra raames – sellest, kui taotluse saanud liikmesriigi kohus tugineb avaliku korra tingimusele, et kõrvaldada EIÕKga tagatud õiguste kaitse ilmselged puudused.

129. Neil asjaoludel ja mis puudutab materiaalõigusliku põhimõtte rikkumist kahju hüvitamise hagi tulemusel hüvitise väljamõistmisega, siis peab taotluse saanud liikmesriigi kohtu teostatav kontroll puudutama eelkõige otsusega, mille täitmist taotletakse, määratud karistuse ilmselgeid ja ebaproportsionaalseid tagajärgi ajakirjandusvabadusele. Välisriigi kohtuotsuse täitmisel sekkuvad nimelt just karistused taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda kõige ilmsemalt. Sellest lähtub ka eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimustes, mis keskenduvad Hispaania otsuste rahalisele mõõtmele.

130. Ei tohiks siiski unustada, et artikkel 11 ei ole ainus asjasse puutuv harta säte.

c)      Vaidlusaluste põhiõiguste kaalumine

131. Käesoleval juhul võib ühelt poolt põhikohtuasja kostjate seisukohast kohtuotsuse täidetavaks tunnistamine kujutada endast harta artikliga 11 tagatud ajakirjandusvabaduse riivet. Teiselt poolt tähendaks põhikohtuasja hagejate seisukohast vaidlusaluste Hispaania otsuste täitmisest keeldumine seda, et piiratakse nende harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õigust nende otsuste täitmisele(92).

132. Ei sõnavabadus ega õigus teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisele ei ole aga absoluutsed.

133. Kui tegemist on mitme põhiõigusega, tuleb neid kaaluda harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõuetest lähtudes(93).

134. Käesoleval juhul ei ole küsimus selles, kas põhikohtuasja kostjate poolt sõnavabaduse kasutamise piiramiseks on olemas õiguslik alus. Nimelt tehti põhikohtuasjas vaidlusalused hüvitise väljamõistmise kohtuotsused Hispaania õiguse alusel ja Brüsseli I määruse kohaselt ning need tuleb üldjuhul Prantsusmaal täita. Sama kehtib põhikohtuasja hagejate õiguse piiramise kohta, mis tuleneb avaliku korra tingimusest ja on ette nähtud selles määruses(94).

135. Sellisel juhul tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise hindamisel arvestada eri õiguste kaitsega seotud nõuete ühitamise vajadust ning nendevahelist õiglast tasakaalu(95).

136. Sellise tasakaalu saavutamine on osa EIÕKs ette nähtud sõnavabaduse kaitse mehhanismist. Seega ei ole üllatav, et Euroopa Kohus lähtub sõnavabaduse ja muude põhiõiguste või -vabaduste kaalumisel EIK kasutatud hindamiskriteeriumidest(96).

137. Minu teada ei ole EIK veel otsust teinud põhimõtete kohta, mis on kohaldatavad kohtuasjades, kus tuleb kaaluda EIÕK artikliga 10 tagatud õigust sõnavabadusele ja selle konventsiooni artikliga 6 tagatud õigust välisriigis tehtud kohtuotsuse täitmisele. Seega peab Euroopa Kohus käesoleva eelotsusetaotlusega seoses välja töötama sellised põhimõtted harta artikli 11 lõike 2 ja artikli 47 teise lõigu kohta.

2.      Hüvituslik kahjuhüvitis

138. Probleem, mis on tõstatatud teises eelotsuse küsimuses, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, puudutab küsimust, kas taotluse saanud liikmesriigi kohus võib tuvastada ajakirjandusvabaduse ilmse rikkumise põhjusel, et välja mõistetud hüvitis on ebaproportsionaalne, kui see puudutab mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud kahjuhüvitist. Enne selle problemaatika käsitlemist on minu arvates tarvilik teha täiendavaid täpsustusi selle ulatuse kohta.

a)      Sissejuhatavad märkused

139. Esiteks näib problemaatika, mis on tõstatatud teises küsimuses, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, olevat tingitud kassatsioonkaebuse väitest, milles põhikohtuasja hagejad leiavad, et kahjuhüvitise proportsionaalsust tohib kontrollida ainult siis, kui hüvitis on karistuslik, mitte hüvituslik. Lisaks märgivad põhikohtuasja hagejad ja Hispaania valitsus, et Hispaania kohus ei kvalifitseerinud põhikohtuasjas vaidlusalust kahjuhüvitist „karistuslikuks“, vaid selle eesmärk on tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine. Teise eelotsuse küsimuse sõnastusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub samast eeldusest.

140. Teiseks märgin, et see kassatsioonkaebuse väide puudutab üht cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) argumentidest, mille kohaselt ei ole põhikohtuasja hagejad tuginenud varalisele kahjule ja mittevaraline kahju on raskesti mõõdetav. Sellega seoses pean vajalikuks märkida, et kuigi mittevaralist ja varalist kahju ei ole võimalik arvutada samal viisil, ei tähenda see siiski, et mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitis ei ole hüvituslik(97).

141. Kolmandaks näib, et probleem, mis on tõstatatud teises küsimuses, nagu selle on sõnastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, põhineb eeldusel, et kahjuhüvitist võib kvalifitseerida nii päritoluliikmesriigi kohus kui ka taotluse saanud liikmesriigi kohus („kui [päritoluliikmesriigi] kohus või taotluse saanud [liikmesriigi] kohus on kahjuhüvitise kvalifitseerinud karistuslikuks“). Võttes aga arvesse käesoleva ettepaneku punktides 124–126 esitatud kaalutlusi, takistab sisulise läbivaatamise keeld taotluse saanud liikmesriigi kohtul asuda kahjuhüvitist selliselt kvalifitseerima. Nimelt ei või see kohus oma hinnanguga asendada seda, kuidas päritoluliikmesriigi kohus hüvitise kvalifitseeris. Samuti on tal keelatud analüüsida õiguslikke ja faktilisi hinnanguid, et järeldada, et väljamõistetud kahjuhüvitise summa ei vasta tekitatud kahjule ja et suur osa sellest summast ei ole seega mitte hüvituslik, vaid karistuslik.

b)      Õiguslik hinnang

142. Mis puudutab nüüd teises eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemide sisulist analüüsi, siis alustan selle argumendi analüüsimisest, mille üle pooled kohtuistungil vaidlesid ja mis puudutab praegusi suundumusi rahvusvahelises eraõiguses. Seejärel analüüsin tähelepanelikult Euroopa Kohtu ja EIK asjakohast kohtupraktikat.

1)      Praegused suundumused rahvusvahelises eraõiguses

143. Rahvusvahelises eraõiguses on tehtud – vahel edukalt, vahel edutult(98) – mitu katset kehtestada avaliku korra tingimus, mis puudutab konkreetselt karistusliku kahjuhüvitise väljamõistmist või täitmisele pööramist. See asjaolu ei tähenda siiski, et avaliku korra kasutamine oleks välistatud, kui hüvitise väljamõistmine ei puuduta hüvituslikku kahjuhüvitist.

144. Sellega seoses viitasid teatud pooled oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile(99) (edaspidi „2019. aasta konventsioon“), mille osaline liit on. Täpsemalt väidavad need pooled, et kuigi selles konventsioonis on ette nähtud sisulise läbivaatamise keeld, on selle artikli 10 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui kohtuotsusega nähakse ette kahjuhüvitis, sealhulgas heidutav või karistuslik kahjuhüvitis, millega ei hüvitata kannatanud poolele tegelikult tekitatud kahju või kahjustusi, võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmisest selles osas keelduda“.

145. Kohtuistungil arutati 2019. aasta konventsiooni asjakohasust käesolevas kohtuasjas.

146. Nimelt on ühelt poolt kõnealuse konventsiooni kohaldamisalast välja jäetud „laimamine“ ja „õigus eraelu puutumatusele“(100), kuna – nagu on selgitatud konventsiooni selgitavas aruandes – need on paljudele riikidele tundlikud teemad, mis puudutavad sõnavabadust ja millel võivad seetõttu olla põhiseaduslikud tagajärjed(101).

147. Teiselt poolt avaldas Rahvusvahelise Õiguse Instituut 2019. aastal oma resolutsiooni isikuõiguste rikkumise kohta interneti kasutamise teel ning vastavalt selle artiklile 9 peaks 2019. aasta konventsiooni artikkel 10 olema kohaldatav ka seda tüüpi rikkumise korral(102). See resolutsioon ei ole küll siduv. See töötati siiski välja selle instituudi egiidi all, mille autoriteeti praeguste suundumuste kindlaks tegemisel rahvusvahelises era- ja avalikus õiguses ei saa jätta tähelepanuta(103). Nimetatud resolutsioon näitab seega, et Haagi konverentsil välja töötatud lahenduste asjakohasus väljub 2019. aasta konventsiooni raamidest.

148. Ent vaatamata 2019. aasta konventsiooni artikli 10 sõnastusele ei ole hüvitusliku ja karistusliku hüvitise eristamine selle konventsiooni raames otsustava tähtsusega. Konventsiooni selgitava aruande kohaselt saab nimelt selle sätte alusel täitmisest keelduda vaid siis, kui kohtuotsusest ilmneb selgelt, et välja mõistetud hüvitis näib olevat ulatuslikum kui tegelikult tekitatud kahju või kahjustused. Sellega seoses võib lisaks karistuslikule kahjuhüvitisele „päritolukohtu poolt hüvituslikuks kvalifitseeritud kahjuhüvitis erandjuhtudel kuuluda [selle] sätte kohaldamisalasse“(104).  Õiguskirjanduse kohaselt on seega sama konventsiooni alusel lubatud keelduda välisriigi kohtuotsuse täitmisest juhul, kui see puudutab karistuslikku kahjuhüvitist või muul viisil ülemäärast kahjuhüvitist(105).

149. Järeldan sellest, et rahvusvahelise eraõiguse praeguste suundumuste kohaselt on täiesti erandlikel juhtudel võimalik kasutada avaliku korra tingimust isegi siis, kui väljamõistmine puudutab hüvituslikku kahjuhüvitist. Kuna Brüsseli I määruses ei ole selgelt märgitud, millist lähenemisviisi on liidu seadusandja kasutanud, tuleb lahendust otsida seda määrust ja sõnavabadust käsitlevast asjakohasest kohtupraktikast.

2)      Asjakohane Euroopa Kohtu praktika

150. Kohtuotsuse flyLAL-Lithuanian Airlines(106) analüüsimine võib viia mõttele, et varalise kahju hüvitamiseks väljamõistetav summa ja sellest tulenevad majanduslikud tagajärjed ei kujuta endast iseenesest täidetavaks tunnistamisest keeldumise aluseid. Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et avaliku korra tingimuse eesmärk ei ole kaitsta puhtalt majanduslikke huve, mistõttu üksnes rasketele majanduslikele tagajärgedele tuginemine ei kujuta endast taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra rikkumist.

151. Ühelt poolt rõhutas Euroopa Kohus siiski selles kohtuotsuses, et otsused, mille täitmist käsitleti, kujutasid endast ajutisi või kaitsemeetmeid, mis ei seisnenud mitte summa väljamaksmises, vaid üksnes järelevalves põhikohtuasja kostjate vara üle(107). Teiselt poolt ei nähtu sellest kohtuotsusest, et taotluse saanud liikmesriigis tajutavad rasked majanduslikud tagajärjed, mis ei piirdu pelgalt majanduslikele huvidele tuginemisega, ei saa olla täidetavaks tunnistamisest keeldumise aluseks.

152. Seega saan kohtuotsusest flyLAL-Lithuanian Airlines(108)aru nii, et kui välja on mõistetud hüvituslik kahjuhüvitis, on võimalik tugineda avalikule korrale täiesti erandlikel juhtudel ja ainult siis, kui selle hüvitise välja mõistnud kohtuotsuse täitmisele vastuvaidlemiseks tuginetakse muudele argumentidele, mis tulenevad taotluse saanud liikmesriigi avalikust korrast.

3)      EIK asjakohane kohtupraktika

153. Sõnavabadust käsitlevas kohtupraktikas on EIK märkinud, et EIÕK artikliga 10 tagatud sõnavabaduse riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta mõistetud karistuste laadi ja raskust(109). Selle kohtupraktika tõlgendamine võib viia mõttele, et süüdimõistmine ise on tähtsam kui määratud karistus, mis on vähese tähtsusega.

154. Esiteks tuleb siiski märkida, et EIK praktika koosneb kahest eraldiseisvast osast: kriminaalkaristuste osa ja laimamist kui tsiviilõiguslikku rikkumist käsitlevate kohtuotsuste osa. Nimelt peavad liikmesriigi ametiasutused olema kriminaalmenetluse kasutamises vaoshoitud ja pöörama suurt tähelepanu kriminaalkaristuste rangusele(110).

155. Teiseks tuvastas EIK küll EIÕK artikli 10 rikkumise, kui tsiviilasjas mõisteti hüvitisena välja „sümboolne üks frank“. Siiski ei olnud kaalutlus, et hüvitise väljamõistmine on olulisem kui määratud vähese tähtsusega karistus, mitte arutluskäigu lähtepunkt, vaid argument, mis esitati viimasena, et rõhutada, et asjaolust, et selline väljamõistetud hüvitis on vähese tähtsusega, iseenesest ei piisa selleks, et õigustada hageja sõnavabaduse riivet(111), isegi kui see tingimata ei avalda sõnavabaduse kasutamisele tõeliselt heidutavat mõju(112).

156. Veelgi olulisem on kolmandaks EIK seisukoht, et põhimõtteliselt peab isikutel, keda laimavate avaldustega kahjustatakse, säilima võimalus esitada kahju hüvitamise hagi, mis kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit isikuõiguste rikkumise vastu(113). EIK on seisukohal, et erilistel asjaoludel võib laimamise eest makstava kahjuhüvitise erakordne ja eriti suur summa EIÕK artikli 10 seisukohast probleeme tekitada(114). Eelkõige selleks, et tagada asjaomaste õiguste vahel õiglane tasakaal, peab laimamise eest makstava kahjuhüvitise summa olema „mõistlikult proportsionaalne“ maine kahjustamisega.(115) Sellega seoses – nagu märgivad autorid õiguskirjanduses – ei keela EIÕK kõiki rahalise või ülemäärase hüvitise väljamõistmise vorme. Seevastu keelab see konventsioon välja mõista hüvitisi, mis on ebaproportsionaalsed selle sõna konkreetses mõttes, mida on tunnustatud EIK praktikas(116), see tähendab neid, mis oma tunnuste tõttu, mida kaalutakse konkreetse juhtumi asjaoludega, viivad sõnavabaduse piiramiseni, mis ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

157. Esiteks ei sisalda EIK praktika ühtegi viidet sellele, et kahjuhüvitise karistuslik laad on eeltingimus EIÕK artiklis 10 sätestatud vabaduste võimaliku rikkumise tuvastamiseks. Teiseks on selles välja töötatud teatud kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas hüvituslik karistus, mille puhul saab tuvastada, et see karistus viib sõnavabaduse piiramiseni, mis ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Analüüsin neid hindamiskriteeriume allpool.

158. Igal juhul ja mis puudutab problemaatikat, mis on tõstatatud teises eelotsuse küsimuses, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, siis leian, et võttes arvesse nii praeguseid suundumusi rahvusvahelises eraõiguses kui ka asjakohast kohtupraktikat, võib juhul, kui väljamõistetav hüvitis on hüvituslik, tugineda avalikule korrale täiesti erandlikel juhtudel ja üksnes seoses muude argumentidega, mis puudutavad taotluse saanud liikmesriigi avalikku korda.

3.      Heidutav mõju

159. Problemaatika, mis on esitatud kolmandas kuni seitsmendas eelotsuse küsimuses nende kogumis, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need sõnastanud, puudutab kahte aspekti.

160. Nii soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud kahjuhüvitise heidutav mõju on iseenesest piisav selleks, et õigustada avaliku korra tingimusele tuginemist Brüsseli I määruse artikli 34 punkti 1 tähenduses koostoimes harta artikliga 11, ning teiseks seda, milliseid asjaolusid tuleb sellise heidutava mõju olemasolu kontrollimisel arvesse võtta.

a)      Heidutav mõju kui täidetavaks tunnistamisest keeldumise alus

1)      Heidutava mõju käsitlus

161. Kõigepealt märgin, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab heidutava mõju mõistele, ei anna ta siiski selle määratlust.

162. Sellega seoses näib esiteks, et see viide tuleneb cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) kohtuotsustest, kes leidis EIK praktikat meenutavas sõnastuses, et põhikohtuasjas vaidlusalune hüvitiste väljamõistmine avaldab heidutavat mõju põhikohtuasja kostjate osalemisele üldsust huvitavate teemade avalikus arutelus ning see võib takistada meedial täita oma teavitamis- ja kontrollimisülesandeid. Teiselt poolt mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses EIK praktikat, märkides, et „välja mõistetud kahjuhüvitise heidutav mõju on üks parameeter, mille abil hinnata, kas […] laimavate avalduste heastamiseks võetud meede on proportsionaalne“.

163. Sõnavabadust käsitlevas kohtupraktikas viitab EIK samas tähenduses „heidutavale mõjule“ ja chilling effect’ile(117).

164. Õigusteoorias on autorid märkinud, et kuigi EIK ei ole veel andnud heidutava mõju käsitluse sisulist määratlust, on ta siiski tuginenud sellele mõistele, et õigustada nende riigisiseste meetmete ranget kontrollimist, mida ta peab kõige tõenäolisemalt sellisteks, mis avaldavad negatiivset mõju, mis läheb kaugemale üksikjuhtumitest, milles neid kohaldatakse, mistõttu see heidutab füüsilisi ja juriidilisi isikuid kasutamast oma õigusi kartuses, et nende suhtes kohaldatakse neid meetmeid(118).

165. Sellest lähtuvalt on õiguskirjanduses märgitud, et mõistet „heidutav mõju“ ei ole sõnavabadust käsitlevas kohtupraktikas kasutatud järjepidevalt, eelkõige seetõttu, et see näib viitavat sõnavabaduse riive tagajärgedele, mis lähevad kaugemale selle isiku olukorrast, keda see riive otseselt puudutab(119).

166. Nimelt näib, et EIK kasutab selles tsiviilõiguslikke sanktsioone käsitleva kohtupraktika suunas mõistet „heidutav mõju“ seoses ajakirjanikuvabadusega asjaomases riigis. See kohus räägib nimelt riigisisese menetluse tulemusest, mis paneb asjaomastele isikutele ülemäärase ja ebaproportsionaalse koormuse, millel „võib olla „chilling effect“ ajakirjandusvabadusele kostjaks oleva riigi territooriumil“(120), või väljamõistetud kogusummast kui „olulisest tegurist, mis puudutab menetluse võimalikku „chilling effect’i“ temale ja teistele ajakirjanikele“(121), või ka „[hüvitise väljamõistmisest, mis] võib paratamatult heidutada ajakirjanikke panustamast ühiskondlikku elu puudutavate küsimuste avalikku arutellu“(122).

2)      Asjakohasus käesolevas kohtuasjas

167. Määratlus, mille annab EIK ajakirjandusvabaduse kaitse seisukohast heidutava või isegi lubamatu mõju mõistele üldist huvi pakkuva teema arutelu raames, on minu arvates asjakohane käesoleva kohtuasja kontekstis, mille keskne probleem on täidetavaks tunnistamisest keeldumine põhjusel, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmine rikuks selgelt taotluse saanud liikmesriigi avalikku korda.

168. Esiteks võib selline lubamatu mõju heidutada ajakirjanikke panustamast ühiskondlikku elu puudutavate küsimuste avalikku arutellu. Arutelu dopingu teemadel jalgpallis puudutab üldist huvi(123) ja panus üldist huvi pakkuvasse arutellu on peamine element, mida tuleb konkureerivate põhiõiguste kaalumisel arvesse võtta(124).

169. Teiseks tuleb selles kontekstis juhul, kui tegemist on avaliku korra tingimusele tuginemisega, leida õiglane tasakaal sõnavabaduse ja teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmise õiguse vahel, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus. Õiglase tasakaalu saavutamine ei või põhimõtteliselt viia selleni, et kohtuotsuse väidetavate tagajärgede tõttu kostjale kohtuotsuse täitmisest loobutakse. Hüvitise väljamõistmise põhiolemus seisneb selles, et selle tagajärjed on kostjale tuntavad.

170. Teiselt poolt, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 152, võib juhul, kui väljamõistetav hüvitis on hüvituslik, tugineda avalikule korrale täiesti erandlikel juhtudel ja ainult seoses muude argumentidega, mis tulenevad ohust taotluse saanud liikmesriigi avalikule korrale. Nii on see argumendi puhul, et täidetavaks tunnistamine võib avaldada asjaomases liikmesriigis heidutavat mõju ajakirjandusvabadusele. Selliselt määratletud heidutav mõju puudutab nii ajakirjandusvabadust asjaomases liikmesriigis kui ka laiema üldsuse teabevabadust. Sellisel juhul ei kaitse täidetavaks tunnistamisest keeldumine mitte ainult kostjat talle määratud karistuse eest, vaid ka asjaomase liikmesriigi ühiskonna huve.

171. Seega toob teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmine, millel võib olla heidutav mõju ajakirjandusvabaduse kasutamisele taotluse saanud liikmesriigis, kaasa viimati nimetatud liikmesriigi aluspõhimõtte ilmselge ja ebaproportsionaalse rikkumise ning on seega välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise aluseks. Nüüd tuleb kindlaks määrata kriteeriumid, mille alusel tuvastada, kas hüvitise väljamõistmisel on selline mõju.

b)      Heidutava mõju hindamise kriteeriumid

1)      Heidutav mõju taotluse saanud liikmesriigi kohtu seisukohast

172. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas asjaolusid, mida on kirjeldatud kolmandas kuni seitsmendas eelotsuse küsimuses, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need sõnastanud, võib arvesse võtta selleks, et kindlaks teha, kas taotluse saanud liikmesriigis on ilmselgelt rikutud avalikku korda. Sellega seoses võib tekkida kiusatus juhinduda EIK praktikast, mis näib EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamisel omistavat kaalu igale eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud asjaolule.

173. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 129, ei ole taotluse saanud liikmesriigi kohtus siiski küsimus mitte selles, kas kahjuhüvitis on proportsionaalne, vaid pigem selles, kas kahju hüvitamise otsuse täitmisel võib olla heidutav mõju, mis viib määratud karistuse tõttu ajakirjandusvabaduse ilmselge ja ebaproportsionaalse rikkumiseni selles liikmesriigis. Seega saab kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohtu poolt läbiviidava kontrolli eesmärk olla üksnes sellise heidutava mõju ohu väljaselgitamine, ilma et see eeldaks päritoluliikmesriigi kohtu sisuliste hinnangute kontrollimist. Selle arutluskäiguga edasi minnes ei ole ka Euroopa Kohtu roll asendada EIK rolli, et tuvastada ajakirjandusvabaduse rikkumist, mille saab omistada viimati nimetatud liikmesriigile.

174. Selles kontekstis määrati põhikohtuasja kostjatele lisaks kahjuhüvitise ja kulude väljamõistmisele ka kohustus päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsus avaldada. Eelotsuse küsimused puudutavad siiski ainult kohtuotsuse rahalist mõõdet. Nimelt on avaliku korra tingimusele tugineda võimalik vaid juhul, kui selle kohtuotsuse osad, mille täitmist liikmesriigis taotletakse, rikuvad taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda. Seevastu EIK hinnangul tuleb sõnavabaduse riive hindamisel selle heidutava mõju seisukohast võtta arvesse asjaomasele isikule määratud muude karistuste ja meetmete laadi(125).

2)      Käesolevas asjas asjakohased kriteeriumid

175. Kolmanda kuni seitsmenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas heidutava mõju olemasolu tuvastamisel tuleb arvesse võtta asjaomase isiku ressursse, eksimuse raskust, kahju ulatust ning heidutava mõju olulisust, mis on kindlaks määratud lähtuvalt ajalehe ja üldiselt trükiajakirjanduse kirjastaja majanduslikust olukorrast. Lisaks soovib ta teada, kas heidutava mõju olemasolu tuleb hinnata nii ajalehte kirjastava äriühingu kui ka ajakirjaniku suhtes ühtemoodi.

176. Mis puudutab heidutava mõju tähtsust (neljas eelotsuse küsimus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud), siis võttes arvesse vajadust kaaluda asjaomaseid põhiõigusi(126), õigustab täidetavaks tunnistamisest keeldumist üksnes oht, et heidutav mõju võib olla otseselt puudutatud isiku olukorrast kaugemale ulatuv, kuna see kujutab endast taotluse saanud liikmesriigis ajakirjandusvabaduse ilmselget ja ebaproportsionaalset rikkumist. Ainult sellisel juhul peab selle liikmesriigi kohus kasutama avaliku korra tingimust, et kõrvaldada ilmselge puudus selle vabaduse kaitses(127).

177. Mis puudutab asjaomase isiku ressursse olenevalt sellest, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga (kolmanda küsimuse esimene osa ning viies ja kuues küsimus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need sõnastanud), siis peab taotluse saanud liikmesriigi kohus võtma arvesse asjaolu, et kogusumma, mille asjaomane isik peab maksma, on oluline tegur võimaliku heidutava mõju seisukohast sellele isikule ja teistele ajakirjanikele(128).

178. Näib tõepoolest, et EIK võtab kergendava asjaoluna arvesse asjaolu, et kirjastaja ja ajakirjanik on – nagu käesolevas asjas – sanktsiooni maksmise eest solidaarselt vastutavad(129). Heidutavat mõju ei hinnata aga ajalehte kirjastava äriühingu ja ajakirjaniku puhul, kes on süükspandava artikli autor, ühtemoodi.

179. Esiteks, mis puudutab füüsilist isikut, siis viitab EIK asjaomase isiku töötasule või võrdlusväärtustele, nagu miinimumpalk(130) või keskmine palk(131) kostjaks olevas riigis. Põhimõtteliselt tuleb kogusummat, mille on asjaomane isik kohustatud maksma, pidada ilmselgelt ebamõistlikuks siis, kui see isik peaks selle täielikult tasumiseks pingutama aastaid või kui see summa vastab taotluse saanud liikmesriigis mitmekümnekordsele standardmiinimumpalgale. Teiseks, mis puudutab juriidilist isikut, siis tagab EIK, et ajakirjandusäriühingutelt välja mõistetud kahjuhüvitise suurus ei ohustaks nende majanduslikke aluseid(132) ega oleks seega ilmselgelt ebamõistlik.

180. Lisaks, mis puudutab trükiajakirjanduse üldist majanduslikku olukorda taotluse saanud liikmesriigis (seitsmes küsimus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud), siis kuigi võimalik heidutav mõju puudutab ajakirjanikke ja ajakirjandusäriühinguid selles liikmesriigis, ei pea liikmesriigi kohus kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumisel nende äriühingute majanduslikku olukorda arvesse võtma. Ajakirjanike ja ajakirjandusäriühingute seisukohast on eelkõige oluline teada, et ka nendelt võidakse konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades välja mõista ilmselgelt ebamõistlik hüvitis.

181. Lõpuks, võttes arvesse taotluse saanud liikmesriigi kohtu rolli Brüsseli I määrusega kehtestatud tunnustamise ja täitmise süsteemis(133), peab selle kohtu teostatav kontroll puudutama eelkõige selle kohtuotsusega, mille täitmist taotletakse, määratud karistuse ilmselget ja ebaproportsionaalset mõju ajakirjandusvabadusele. Nimetatud kohus ei või seega kontrollida, kas päritoluliikmesriigi kohus on õiguslikke ja faktilisi asjaolusid eksimuse raskuse ja kahju suuruse osas õigesti hinnanud (kolmanda küsimuse teine osa, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastatud).

182. Seevastu selleks, et tagada, et asjaomaste õiguste kaalumise tulemusel ei oleks põhiõiguste kaitse ilmselgelt ebapiisav(134), võib taotluse saanud liikmesriigi kohus võtta arvesse eksimuse raskust ja kahju ulatust, et teha kindlaks, kas vaatamata sellele, et välja mõistetud kogusumma on a priori ilmselgelt ebamõistlik, on see sobiv laimavate avalduste mõju vastu toimimiseks(135).

E.      Samaväärse kaitse eeldus

183. Tuntud „samaväärse kaitse“ eelduse kohaselt, mis tuleneb EIK praktikast ja on kohaldatav liikmesriikidele(136), tuleb liikmesriigi meedet, mis on võetud tema liitu kuulumisest tulenevate kohustuste täitmiseks, pidada EIÕK seisukohast põhjendatuks, kuna on selge, et liit tagab põhiõigustele vähemalt samaväärse kaitse, nagu on tagatud selle konventsiooniga(137). On tõsi, et selle eelduse kohaldatavust ja sellest tulenevaid tagajärgi hindab ainult EIK. Harta ja EIÕK vahelise koordineerimise vaimus ning selleks, et anda Euroopa Kohtule ammendav vastus ka tema tehtava kohtuotsuse tagajärgede osas, soovin siiski teha selle eelduse kohta mõne täiendava märkuse.

184. EIK praktikast tuleneb, et samaväärse kaitse eelduse kohaldamine sõltub kahest tingimusest: liikmesriigi ametiasutustel puudub tegutsemisruum ja liidu õiguses(138) ette nähtud kontrollimehhanismi kõik võimalused on kasutusele võetud, sealhulgas eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule, kus võib arutada põhiõigustega seotud küsimusi. Kuna eelotsusetaotlus on esitatud Euroopa Kohtule ja ainult EIK ülesanne on kontrollida, kas teine tingimus on täidetud, keskendun esimesele tingimusele.

185. Analüüsides küsimust, kas samaväärse kaitse eeldus on kohaldatav, võtab EIK sellega seoses arvesse „käesoleval juhul kohaldatud konkreetset sätet“(139) ja kõiki sellest asjaomasele liikmesriigile tulenevaid tagajärgi vastavalt Euroopa Kohtu antud tõlgendusele(140). See tähendab, et arvesse tuleb võtta kõiki liidu õigusraamistiku asjakohaseid elemente, millest tulenevad asjaomase liikmesriigi kohustused liidu ja teiste liikmesriikide ees.

186. Käesoleval juhul on küsimus seega selles, kas Brüsseli I määruse korra kohaselt säilib selle liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud Brüsseli I määruse artiklites 43 ja 44 ette nähtud kaebus, kaalutlusõigus otsustada, kas kasutada avaliku korra tingimust või mitte, kui teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmine rikub ilmselgelt hartaga tagatud põhiõigust.

187. Minu teada ei ole EIK sellise juhtumi suhtes veel seisukohta võtnud(141). Ühes osas õigusteoorias on leitud, et avaliku korra tingimus eeldab kaalutlusõiguse olemasolu, mis välistab samaväärse kaitse eelduse kasutamise(142). Leian siiski, et nii ei ole see juhul, kui väidetav rikkumine puudutab liidu õiguskorra aluspõhimõtet.

188. Brüsseli I määruse artikli 45 lõikes 1 on tõepoolest ette nähtud, et taotluse saanud liikmesriigi kohus võib kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keelduda ainult mõnel selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjusel. Mis puudutab aga välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise alust, siis viitab esimesena nimetatud säte selle artikli 34 punktile 1, milles on kategooriliselt sätestatud, et kohtuotsust ei tunnustata, kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga.

189. Lisaks, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 102, ei määra taotluse saanud liikmesriik ühepoolselt kindlaks liidu avaliku korra sisu. Samuti tuleneb selle korra rikkumise kvalifitseerimine ilmselgeks liidu õiguse õigest tõlgendusest ja allub seega Euroopa Kohtu kontrollile. Veelgi olulisem on see, et põhiõiguste austamine ei ole taotluse saanud liikmesriigi hea tahte või viisakuse küsimus. Kui tegemist on etteheitega, mida loetakse põhjendatuks ja mille kohaselt toob Brüsseli I määruse kohaldamisalasse kuuluva kohtuotsuse täitmine kaasa liidu avaliku korra ja täpsemalt põhiõiguse ilmselge rikkumise, on taotluse saanud liikmesriigi kohus kohustatud keelduma selle kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest. Seega peab ta sellises olukorras selle kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keelduma või täitmismääruse tühistama.

190. Täielikkuse huvides lisan, et asjaolu, et taotluse saanud liikmesriigi kohus on kohustatud kontrollima, kas täidetavaks tunnistamise tingimused on täidetud, ei tähenda, et ta kasutaks kaalutlusõigust EIÕKd käsitleva kohtupraktika tähenduses. EIK leiab nimelt, et samaväärse kaitse eeldus on kohaldatav siis, kui taotluse saanud liikmesriik võib välisriigi kohtuotsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda „väga täpsetes piirides ja tingimusel, et on täidetud teatavad eeltingimused“.(143)

F.      Lõppmärkused

191. Esitatud põhjendusi arvestades teen ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, et Brüsseli I määruse artikli 45 lõiget 1 koostoimes selle määruse artikli 34 punktiga 1 ja artikli 45 lõikega 2 ning harta artikliga 11 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, mis puudutab ajalehte kirjastavalt äriühingult ja selle ajakirjanikult ajalehes avaldatud teabega spordiklubi ja tema meditsiinipersonali liikme maine kahjustamise eest hüvitise väljamõistmist, peab selle otsuse täidetavaks tunnistamisest keelduma või selle täitmise määruse kehtetuks tunnistama siis, kui see otsus põhjustaks harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse ilmselge rikkumise(144). Sellise rikkumisega on tegemist siis, kui nimetatud otsuse täitmisel on potentsiaalne heidutav mõju nii isikute, kelle suhtes on tehtud väljamõistmise kohtuotsus, kui ka teiste ajakirjandusäriühingute ja ajakirjanike osalemisele üldist huvi pakkuva teema arutelus taotluse saanud liikmesriigis(145). Selline võimalik heidutav mõju avaldub siis, kui kogusumma, mille maksmist nõutakse, on asjaomase isiku laadi ja majanduslikku olukorda arvestades ilmselgelt ebamõistlik. Ajakirjaniku puhul võib heidutav mõju avalduda eelkõige siis, kui see summa vastab taotluse saanud liikmesriigis mitmekümnekordsele standardmiinimumpalgale. Ajalehte kirjastava äriühingu puhul tuleb potentsiaalset heidutavat mõju mõista kui ilmselget ajalehe finantstasakaalu ohtu seadmist(146). Taotluse saanud liikmesriigi kohus võib eksimuse raskust ja kahju ulatust arvesse võtta üksnes selleks, et teha kindlaks, kas vaatamata sellele, et välja mõistetud kogusumma on a priori ilmselgelt ebamõistlik, on see sobiv laimavate avalduste mõju vastu toimimiseks(147).

192. Täielikkuse huvides lisan, et mis puudutab etteheidet, milles väidetakse, et teises liikmesriigis tehtud sellise kohtuotsuse täitmine, millega kohustatakse ajalehte kirjastavat äriühingut ja ajakirjanikku, kes on süükspandava artikli autor, tasuma sama mittevaralise kahju hüvitamiseks ühiselt ja solidaarselt olulise summa, riivab taotluse saanud liikmesriigis ajakirjandusvabadust, siis võib viimati nimetatud liikmesriigi kohus keelduda kohtuotsust täidetavaks tunnistamast osas, mis puudutab väljamõistmist ühelt neist isikutest. Brüsseli I määruse artiklis 48 on sätestatud, et kui välisriigi kohtuotsusega on tehtud mitmes küsimuses ja nende kõikide puhul ei saa täitmiseks luba anda, annab kohus või pädev asutus loa täita otsuse ühte või mitut osa.

VI.    Ettepanek

193. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 45 lõiget 1 koostoimes selle määruse artikli 34 punktiga 1 ja artikli 45 lõikega 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11

tuleb tõlgendada nii, et

liikmesriik, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, mis puudutab ajalehte kirjastavalt äriühingult ja selle ajakirjanikult ajalehes avaldatud teabega spordiklubi ja tema meditsiinipersonali liikme maine kahjustamise eest hüvitise väljamõistmist, peab selle otsuse täidetavaks tunnistamisest keelduma või selle täitmise määruse kehtetuks tunnistama, kui see otsus põhjustaks põhiõiguste harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse ilmselge rikkumise.

Sellise rikkumisega on tegemist siis, kui nimetatud otsuse täitmisel on potentsiaalne heidutav mõju nii isikute, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, kui ka teiste meediaühingute ja ajakirjanike osalemisele üldist huvi pakkuva teema arutelus taotluse saanud liikmesriigis. Selline võimalik heidutav mõju avaldub siis, kui kogusumma, mille maksmist nõutakse, on asjaomase isiku laadi ja majanduslikku olukorda arvestades ilmselgelt ebamõistlik. Ajakirjaniku puhul võib heidutav mõju avalduda eelkõige siis, kui see summa vastab taotluse saanud liikmesriigis mitmekümnekordsele standardmiinimumpalgale. Ajalehte kirjastava äriühingu puhul tuleb potentsiaalset heidutavat mõju mõista kui ilmselget ajalehe finantstasakaalu ohtu seadmist. Taotluse saanud liikmesriigi kohus võib eksimuse raskust ja kahju ulatust arvesse võtta üksnes selleks, et teha kindlaks, kas vaatamata sellele, et välja mõistetud kogusumma on a priori ilmselgelt ebamõistlik, on see sobiv laimavate avalduste mõju vastu toimimiseks.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

3      27. septembril 1968 Brüsselis allkirjastatud konventsioon (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon“).

4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), mida vastavalt selle artiklile 66 kohaldatakse alates 10. jaanuarist 2015 algatatud kohtumenetluste suhtes.

5      Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, et Juzgado de Primera Instancia n°19 de Madrid (Madridi esimese astme kohus nr 19) mõistis 11. juuli 2014. aasta kohtumäärusega kirjastaja äriühingult Real Madridi kasuks välja põhisumma 390 000 eurot, intressi ja kulud. Seevastu ei täpsusta ta, kas selle kohtumäärusega nõuti väljamõistmise täitmisele pööramist ka ajakirjaniku suhtes. Sellest taotlusest ja poolte seisukohtadest näib siiski nähtuvat, et see kohtumäärus puudutas otsuse täitmisele pööramist põhikohtuasja mõlema kostja suhtes.

6      28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus (C‑7/98, EU:C:2000:164; edaspidi „kohtuotsus Krombach“, punktid 36 ja 37).

7      15. mai 1986. aasta kohtuotsus (222/84, EU:C:1986:206, punkt 18).

8      4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud konventsioon.

9      EIK 26. aprilli 2007. aasta otsus Colaco Mestre ja SIC. Sociedade Independente de Comunicacao, S.A. vs. Portugal (CE:ECHR:2007:0426JUD001118203, punkt 28).

10      EIK 26. novembri 2013. aasta otsus Błaja News Sp. z o. o. vs. Poola (CE:ECHR:2013:1126JUD005954510, punkt 71).

11      Selle kohtuotsuse punkt 22.

12      Kohtuotsus Krombach (punkt 23).

13      Vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Charles Taylor Adjusting (C‑590/21; edaspidi „kohtuotsus Charles Taylor Adjusting“, EU:C:2023:633, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

14      Vt kohtuotsused Krombach (punkt 21) ja Charles Taylor Adjusting (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      Vt kohtuotsus Krombach (punkt 36).

16      Vt kohtuotsus Krombach (punkt 37).

17      Vt 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni (C‑559/14; edaspidi „kohtuotsus Meroni“, EU:C:2016:349, punkt 44).

18      Vt kohtuotsus Meroni (punkt 45).

19      Vt kohtuotsus Meroni (punkt 45).

20      EIK 23. mai 2016. aasta otsus Avotiņš vs. Läti (CE:ECHR:2016:0523JUD001750207; edaspidi „kohtuotsus Avotiņš vs. Läti“, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      EIK tunnistas oma 29. aprilli 2008. aasta otsuses McDonald vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2008:0429DEC001864804), et kõnealuste kohtulahendite täidetavaks tunnistamisest keeldumine kujutab endast sekkumist hageja õigusesse õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud EIÕK artikli 6 lõikega 1. Samuti leidis ta 3. mai 2011. aasta kohtuotsuses Négrépontis-Giannisis vs. Kreeka (CE:ECHR:2011:0503JUD005675908, punktid 89–92), et keeldumine lapse lapsendamise kohta Ameerika Ühendriikides tehtud otsuse tunnustamisest põhjendusel, et see otsus rikuks taotluse saanud liikmesriigi avalikku korda, kujutas endast EIÕK artiklite 8 ja 14 ning artikli 6 lõike 1 rikkumist. Täpsemalt märkis EIK pärast seda, kui ta oli tuvastanud nende kahe esimese sätte rikkumise, üksnes seda, et taotluse saanud liikmesriigi kohus ei tohi tõlgendada mõistet „avalik kord“ meelevaldselt ja ebaproportsionaalselt.

22      Vt Kinsch, P., „Enforcement as a Fundamental Right“, Nederlands Internationaal Privaatrecht, nr 4, 2014, lk 543.

23      Vt eelkõige EIÕK artikli 8 rikkumise kohta EIK 3. mai 2011. aasta otsus Négrépontis-Giannisis vs. Kreeka (CE:ECHR:2011:0503JUD005675908).

24      Vt eelkõige Kinsch, P., op. cit., lk 543, ja Hazelhorst, M., Free movement of civil judgments in the European Union and the right to a fair trial, La Haye, Springer, 2017, lk 160.

25      Vt eelkõige Spielmann, D., „La reconnaissance et l’exécution des décisions judiciaires étrangères et les exigences de la Convention européenne des droits de l’homme. Un essai de synthèse“, Revue trimestrielle des droits de l’homme, vol. 88, 2011, lk 774–779 ja 786, ning Kiestra, L. R., The Impact of the European Convention on Human Rights on Private International Law, 2014, La Haye, Springer, lk 262–274, kes juhivad tähelepanu eelkõige asjaolule, et EIK on oma praktikas selles valdkonnas mõnikord tunnistanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist, kuna see tagab võimaluse pöörduda kohtusse. Näib siiski, et see kohtupraktika suundumus kuulub kohtuasjade konteksti, kus on hagejate sõnul kohtuotsuse tunnustamise või täitmisega märkimisväärselt viivitatud.

26      Vt eelkõige Cuniberti, G., Rueda, I., „Abolition of Exequatur. Addressing the Commission’s Concerns“, Rabels Zeitschrift für ausländisches und internationales Privatrecht, 2011, vol. 2(75), lk 294, mis hageja „õiguse“ olemasolu kohta kategooriliselt seisukohta väljendamata keskendub eelkõige vajadusele säilitada tasakaal sellise õiguse ja kostja põhiõiguste vahel.

27      Vt Barba, M., „L’exequatur sous le regard de la Cour européenne des droits de l’homme“, Les Mémoires de l’Équipe de Droit International, Européen et Comparé, Lyon, 2012, nr 2, https://dumas.ccsd.cnrs.fr/dumas-04035845, lk 35 ja 36. Vt selle kriitika kohta Pailler, L., Le respect de la Charte des droits fondamentaux de l’Union européenne dans l’espace judiciaire européen en matière civile et commercial, Paris, A. Pedone, 2017, lk 113.

28      Vt Brüsseli I määruse artikli 38 lõige 1 ja artikli 45 lõige 1. Pealegi märkis kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Apostolides (C‑420/07, EU:C:2008:749, punkt 52), et ei ole vaja kindlaks teha, kas EIÕK artikli 6 lõige 1 näeb ette välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohustuse, kuna Brüsseli I määrus annab igal juhul vastava õiguse.

29      Vt selle kohta 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K.B. ja F.S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades) (C‑660/21, EU:C:2023:498, punkt 41).

30      Vt selle probleemi kohta minu ettepanek kohtuasjas Glawischnig-Piesczek (C‑18/18, EU:C:2019:458, punkt 89).

31      Vt Brüsseli I määruse artikli 38 lõige 1 ja artikli 45 lõige 1.

32      Sellega seoses on harta artikli 47 kohaldatavust taotluse saanud liikmesriigi kohtus vaatamata sellele, et liidu õigus ei reguleeri menetlust päritoluliikmesriigi kohtus, kinnitatud 6. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Trade Agency (C‑619/10, EU:C:2012:531, punktid 52–54) ja kohtuotsuses Meroni (punktid 45 ja 46). Minu arvates on ilmne, et kui selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist taotletakse, arutab teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumist põhjendusel, et täitmine oleks vastuolus avaliku korraga, ja kohaldab selleks Brüsseli I määrust, on kõik harta õigusnormid talle siduvad.

33      Vt Cuniberti, G., „Le fondement de l’effet des jugements étrangers“, Recueil des cours de l’Académie de droit international de La Haye, vol. 394, 2018, lk 140, kes juhib tähelepanu asjaolule, et „välisriikide kohtuotsuste tunnustamise ja kohtuotsuste täitmise õiguse puhtalt menetlusliku aluse autonoomia EIÕK artikli 6 alusel on üllatav, kuivõrd õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele peamine alus on tagada selle konventsiooniga tagatud materiaalsete õiguste tõhusus“.

34      Vt selle kohta seoses õiguse õiglasele kohtumenetlusele järgimisega 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency (C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 55).

35      Vt analoogia alusel 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne (C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 48).

36      Kõigepealt tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3, et lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt peavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel abistama. Seejärel nähtub ELTL artikli 67 lõikest 4, et liit hõlbustab õiguskaitse kättesaadavust eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu. Lisaks on ELTL artikli 81 lõikes 1 ette nähtud, et liit arendab õigusalast koostööd piiriülese toimega tsiviilasjades, lähtudes kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttest. Selleks võtab liit ELTL artikli 81 lõike 2 punkti a alusel meetmeid, et tagada kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide vahel.

37      Vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands (C‑681/13; edaspidi „kohtuotsus Diageo Brands“, EU:C:2015:471, punkt 63) ja kohtuotsus Meroni (punkt 47).

38      Vt kohtuotsused Diageo Brands (punkt 64 ) ja Meroni (punkt 48).

39      Sellega seoses esitas komisjon 2022. aastal direktiivieelnõu, milles käsitletakse avalikus elus osalevate inimeste kaitsmist ilmselgelt põhjendamatute või kuritarvituslike hagide eest (üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid) (COM(2022) 177 (final)), mida tuntakse paremini ingliskeelse akronüümi „SLAPP“ (Strategic Lawsuit Against Public Participation) all. Direktiivieelnõu eesmärk on kehtestada kaitsemeetmed ilmselgelt põhjendamatute või kuritarvituslike hagide eest piiriülese mõjuga tsiviilasjades, mis on esitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu nende osalemise tõttu avalikus arutelus. Olenevalt selle lõplikust sisust võib selline direktiiv muuta harta artikli 11 kohaldatavust menetlustes päritoluliikmesriigi kohtus niisuguses olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas.

40      Teine lahendus oleks nüansseerida eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse tingimusi piiriülese mõjuga tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ja võimaldada päritoluliikmesriigi kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus selle otsuse täitmisest keeldumise kohta, mille ta teeb tema menetluses oleva kohtuasja lõpus. Selle lahendusega ei saa reservatsioonideta nõustuda ja igal juhul ei ole käesolevat eelotsusetaotlust esitanud päritoluliikmesriik. Vt siiski selle vastuolulise probleemi kohta kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus AY (vahistamismäärus – tunnistaja) (C‑268/17, EU:C:2018:602, punktid 27–30).

41      Vt käesoleva ettepaneku punkt 183 jj.

42      Vt selle kohta EIK 18. juuni 2013. aasta otsus Povse vs. Austria (CE:ECHR:2013:0618DEC000389011, punktid 86–87).

43      Kohtuotsus Avotiņš vs. Läti (punktid 113–116).

44      Vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides (C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 61 ja 62). Vt selle kohta ka 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus P (C‑455/15 PPU, EU:C:2015:763, punkt 40).

45      Vt selle kohta 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency (C‑619/10, EU:C:2012:531, punktid 52, 54 ja 62). Vt ka kohtuotsus Krombach (punktid 25–27 ja 45) ning 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Gambazzi (C‑394/07, EU:C:2009:219, punktid 28, 29 ja 48).

46      Vt selle kohta Hess, B., Aruanne Brüsseli I määruse kohaldamise kohta liikmesriikides (uuring JLS/C4/2005/03), Université Ruprecht-Karls d’Heidelberg, september 2007, lk 249, punkt 558, kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/civiljustice/news/docs/study_application_brussels_1_en.pdf.

47      Vt 11. mai 2000. aasta kohtuotsus (C‑38/98; edaspidi „kohtuotsus Renault“, EU:C:2000:225, punkt 32).

48      Vt kohtuotsus Renault (punkt 32).

49      Vt kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas Renault (C‑38/98, EU:C:1999:325, punkt 6).

50      Vt kohtuotsus Renault (punkt 34).

51      Punktid 30, 32 ja 39. Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:137, punkt 52).

52      Vt kohtuotsus Diageo Brands (punkt 51).

53      Selle kohtuotsuse punktid 23 ja 27.

54      Vt selle kohta kohtuotsus Charles Taylor Adjusting (punkt 37).

55      Vt kohtuotsus Charles Taylor Adjusting (punkt 39).

56      Vt kohtujurist Richard de la Touri ettepanek kohtuasjas Charles Taylor Adjusting (C‑590/21, EU:C:2023:246).

57      2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus (C‑394/07, EU:C:2009:219, punkt 48).

58      2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus (C‑394/07, EU:C:2009:219, punkt 20).

59      2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Gambazzi (C‑394/07, EU:C:2009:219, punktid 48 ja 49).

60      Selle kohtuotsuse punkt 39.

61      1. juuni 1999. aasta kohtuotsus (C‑126/97; edaspidi „kohtuotsus Eco Swiss“, EU:C:1999:269).

62      Kohtuotsus Eco Swiss (punkt 36).

63      Kohtuotsus Eco Swiss (punkt 37).

64      Vt käesoleva ettepaneku punkt 92.

65      Märgin, et alates kohtuotsusest Krombach (punkt 37) peab selleks, et pidada kinni teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste sisulise läbivaatamise keelust, taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra rikkumine, mis võimaldab tal selle otsuse tunnustamisest või täitmisest keelduda, kujutama endast „taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse selget rikkumist“. Kohtujuristi kursiiv.

66      On tõsi, et 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuses flyLAL-Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 56) leidis Euroopa Kohus, et mõiste „avalik kord“ eesmärk on kaitsta õigusnormis kajastuvaid õiguslikke huve. See sõnastus, mis on mõnevõrra kitsendav, oli siiski seotud selle kohtuasja erilise kontekstiga. Igal juhul soovis Euroopa Kohus selle kaalutlusega rõhutada peamiselt asjaolu, et avaliku korra tingimust saab kasutada üksnes õiguslike huvide kaitseks.

67      Vt kohtuotsus Meroni (punkt 46).

68      Vt kohtuotsus Diageo Brands (punkt 68).

69      Vt minu ettepanek kohtuasjas Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:137, punkt 39).

70      Vt selle kohta kohtuotsus Diageo Brands (punkt 50). Vt ka kohtuotsused Meroni (punkt 46) ja Charles Taylor Adjusting (punkt 36).

71      Vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu (C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 127).

72      Vt käesoleva ettepaneku punkt 77.

73      Vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr (C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 83).

74      ELT 2007, C 303, lk 17.

75      Vt kohtuotsustest Renault ja Eco Swiss tulenev kohtupraktika, mida on käsitletud käesoleva ettepaneku punktides 77– 80 ja 91–94.

76      Vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online (C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 72).

77      EIK 23. septembri 2009. aasta otsus Jersild vs. Taani (CE:ECHR:1994:0923JUD001589089, punkt 31).

78      Vt selle kohta 3. veebruar 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr (C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 82).

79      Vt 25. juuli 1991. aasta kohtuotsus Collectieve Antennevoorziening Gouda (C‑288/89, EU:C:1991:323).

80      Vt näiteks EIK 7. juuni 2012. aasta otsus Centro Eurpa 8 S.rl. ja Di Stefano vs. Itaalia (CE:ECHR:2012:0607JUD003843309, punkt 129).

81      Vt eelkõige EIK 7. veebruari 2012. aasta otsus Axel Springer AG vs. Saksamaa (CE:ECHR:2012:0207JUD003995408, punktid 78–81).

82      Vt hiljutine EIK 5. detsembri 2017. aasta otsus Frisk ja Jensen vs. Taani (CE:ECHR:2017:1205JUD001965712, punkt 53).

83      Vt EIK 2. septembri 2014. aasta otsus Firma EDV für Sie, EfS Elektronische Datenverarbeitung Dienstleistungs GmbH vs. Saksamaa (CE:ECHR:2014:0902DEC003278308, punkt 23).

84      Vt hiljutine EIK 11. jaanuari 2022. aasta otsus Freitas Rangel vs. Portugal (CE:ECHR:2022:0111JUD007887313, punkt 53).

85      Vt hiljutine EIK 5. detsembri 2017. aasta otsus Frisk ja Jensen vs. Taani (CE:ECHR:2017:1205JUD001965712, punkt 55).

86      Vt käesoleva ettepaneku punkt 45.

87      Vt kohtuotsus Meroni (punktid 52 ja 53).

88      Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243).

89      Vt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Bohez (C‑4/14, EU:C:2015:563, punkt 59).

90      2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus (C‑394/07, EU:C:2009:219, punkt 46). Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, kaaluti selleks, et sisulise läbivaatamise keelust kinni pidada, avaliku korra tingimusele tuginemist seetõttu, et otsuse täitmine rikkus menetluslikku põhiõigust.

91      Vt käesoleva ettepaneku punkt 70.

92      Vt käesoleva ettepaneku punktid 56– 59.

93      Vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe (C‑752/18, EU:C:2019:1114, punkt 45).

94      Vt käesoleva ettepaneku punkt 59.

95      Vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe (C‑752/18, EU:C:2019:1114, punkt 50).

96      Vt näiteks 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW (C‑469/17, EU:C:2019:623, punktid 72–74).

97      Vt näiteks 17. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Liffers (C‑99/15, EU:C:2016:173, punkt 26).

98      Ettepanek võtta vastu teine oluline liidu rahvusvahelise eraõiguse õigusakt, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT 2007, L 199, lk 40), nägi artikli 23 lõike 1 kolmandas taandes ette, et „[k]äesolev määrus ei mõjuta selliste [liidu] sätete kohaldamist, mis […] takistavad kohtu asukohariigi õiguse või käesoleva määrusega määratud õiguse normi(de) kohaldamist“. Lisaks nägi määruse ettepanek artiklis 24 ette, et „[nimetatud] määrusega kindlaks määratud õiguse sellise sätte kohaldamine, mille kohaselt tuleks maksta kahjuhüvitist, näiteks heidutavat või karistuslikku kahjuhüvitist, on vastuolus ühenduse avaliku korraga“ (kohtujuristi kursiiv). See teine säte pidi kujutama endast artikli 23 lõike 1 kolmandas taandes ette nähtud avaliku korra erandi täpsustamist erinormina. Nende kahe sätte kehtestamise ettepanekut ei järgitud.

99      Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsil 2. juulil 2019 vastu võetud konventsioon.

100      Vt vastavalt konventsiooni artikli 2 lõike 1 punktid k ja l.

101      Vt kaubandusasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise 2. juuli 2019. aasta konventsiooni selgitav aruanne, mille on koostanud Garcimartín, F., ja Saumier, G., (kättesaadav aadressil: https://www.hcch.net/en/publications-and-studies/details4/?pid=6797), lk 63.

102      „Les atteintes aux droits de la personnalité par l’utilisation d’internet: compétence, droit applicable et reconnaissance des jugements étrangers“, https://www.idi-iil.org/app/uploads/2019/09/8-RES-FR.pdf

103      Vt näiteks kohtujurist Capotorti ettepanek kohtuasjas Bier (21/76, EU:C:1976:147, punkt 6) ja perpetuatio fori põhimõtte kohta kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas Gemeinde Bodman-Ludwigshafen (C‑256/21, EU:C:2022:366, punkt 72).

104      Vt 2019. aasta konventsiooni selgitav aruanne, lk 137.

105      Vt Symeonides, S.C., Cross- Border Infringement of Personality Rights via the Internet. A Resolution of the Institute of International Law, Brill Nijhoff, Leiden – Boston, 2021, lk 143 ja 144.

106      23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punktid 56 ja 58).

107      Vt selle kohta 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 57).

108      23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punktid 56 ja 58).

109      EIK 17. detsembri 2004. aasta otsus Cumpănă ja Mazăre vs. Rumeenia (CE:ECHR:2004:1217JUD003334896, punkt 111).

110      EIK 23. aprilli 2015. aasta otsus Morice vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2015:0423JUD002936910, punkt 176).

111      Vt EIK 11. aprilli 2006. aasta otsus Brasilier vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2006:0411JUD007134301, punkt 43). Vt ka Baumbach, T., „Chilling Effect as a European Court of Human Rights’ Concept in Media Law Cases“, Bergen Journal of Criminal Law and Criminal Justice, 2018, vol. 6(1), lk 102.

112      Vt selle kohta seoses „suhteliselt mõõduka“ väljamõistetud hüvitisega EIK 24. mai 2022. aasta otsus Pretorian vs. Rumeenia (CE:ECHR:2022:0524JUD004501416, punkt 81).

113      Vt selle kohta EIK 5. mai 2022. aasta otsus Mesić vs. Horvaatia (CE:ECHR:2022:0505JUD001936218, punktid 111–113) ja EIK 16. juuni 2015. aasta otsus Delfi AS vs. Eesti (CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punkt 110).

114      EIK 26. novembri 2013. aasta otsus Błaja News Sp. z o. o. vs. Poola (CE:ECHR:2013:1126JUD005954510, punkt 71).

115      EIK 29. mai 2017. aasta otsus Tavares de Almeida Fernandes ja Almeida Fernandes vs. Portugal (CE:ECHR:2017:0117JUD003156613, punkt 77).

116      Vt selle kohta Wurmnest, W., „Towards a European Concept of Public Policy Regarding Punitive Damages“, Punitive damages and private international law: state of the art and future developments, Bariatti, S., Fumagalli, L., Crespi Reghizzi, Z., Wolters Kluwer – CEDAM, Milano, 2019, lk 259.

117      Vt näiteks EIK 14. veebruari 2023. aasta otsus Halet vs. Luksemburg (CE:ECHR:2023:0214JUD002188418, punkt 205) ja EIK 15. mai 2023. aasta otsus Sanchez vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2023:0515JUD004558115, punkt 205). Mõnes kohtuotsuses kasutab EIK väljendit chilling, dissuasive effect, vt EIK 27. juuni 2017. aasta otsus Ghiulfer Predescu vs. Rumeenia (CE:ECHR:2017:0627JUD002975109, punkt 61) ja EIK 8. jaanuari 2019. aasta otsus Prunea vs. Rumeenia (CE:ECHR:2019:0108JUD004788111, punkt 38), mis on prantsuse keelde tõlgitud lihtsalt kui un effet dissuasif („heidutav mõju“). Vt EIK 5. mai 2022. aasta otsus Mesić vs. Horvaatia (CE:ECHR:2022:0505JUD001936218, punkt 113).

118      Pech, L., The concept of chilling effect, Open Society European Policy Institute, 2021, lk 6.

119      Vt selle kohta Baumbach, T., op. cit., lk 112.

120      EIK 1. märtsi 2007. aasta otsus Tønsbergs Blad AS ja Haukom vs. Norra (CE:ECHR:2007:0301JUD000051004, punkt 102). Kohtujuristi kursiiv ja tõlge.

121      EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Kasabova vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD002238503, punkt 71) ja EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Bozhkov vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD000331604, punkt 55). Kohtujuristi kursiiv ja tõlge.

122      EIK 7. detsembri 2010. aasta otsus Público – Comunicação Social, S.A. jt vs. Portugal (CE:ECHR:2010:1207JUD003932407, punkt 55).

123      EIK leidis oma 26. aprilli 2007. aasta otsuses Colaço Mestre ja SIC vs. Portugal (CE:ECHR:2007:0426JUD001118203, punkt 27), et väga tuline ja meedias laialdaselt kajastatud arutelu jalgpallis esineva korruptsiooni küsimustes on üldist huvi pakkuv küsimus ja sellest lähtuvalt leidis 22. veebruari 2007. aasta kohtuotsuses Nikowitz and Verlagsgruppe News GmbH vs. Austria (CE:ECHR:2007:0222JUD000526603, punkt 25), et „ühiskonna suhtumine sporditähte“ on üldist huvi pakkuv teema.

124      Vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Funke Medien NRW (C‑469/17, EU:C:2019:623, punkt 74). Vt ka isikuandmete kaitse kontekstis 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Google (väidetavalt ebaõigele sisule suunava lingi eemaldamine) (C‑460/20, EU:C:2022:962, punkt 97).

125      Vt selle kohta EIK 27. juuni 2017. aasta otsus Ghiulfer Predescu vs. Rumeenia (CE:ECHR:2017:0627JUD002975109, punkt 61).

126      Vt käesoleva ettepaneku punktid 169– 171.

127      Vt käesoleva ettepaneku punkt 128.

128      EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Kasabova vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD002238503, punkt 71) ja EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Bozhkov vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD000331604, punkt 55). Vt ka EIK 10. veebruari 2015. aasta otsus Cojocaru vs. Rumeenia (CE:ECHR:2015:0210JUD003210406, punkt 33).

129      EIK 29. augusti 1997. aasta otsus Worm vs. Austria (CE:ECHR:1997:0829JUD002271493, punktid 15 ja 57).

130      Vt EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Kasabova vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD002238503, punkt 71) ja EIK 19. aprilli 2011. aasta otsus Bozhkov vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2011:0419JUD000331604, punkt 55).

131      EIK 7. juuli 2015. aasta otsus Morar vs. Rumeenia (CE:ECHR:2015:0707JUD002521706, punkt 70).

132      Vt EIK 2. juuni 2008. aasta otsus Timpul Info-Magazin ja Anghel vs. Moldova (punkt 39) ning EIK 26. novembri 2013. aasta otsus Błaja News Sp. z o. o. vs. Poola (CE:ECHR:2013:1126JUD005954510, punkt 71).

133      Vt käesoleva ettepaneku punktid 126 ja 129.

134      Vt käesoleva ettepaneku punktid 135 ja 137.

135      Vt selle kohta EIK 5. mai 2022. aasta otsus Mesić vs. Horvaatia (CE:ECHR:2022:0505JUD001936218, punktid 111–113).

136      Vt EIK 30. juuni 2005. aasta otsus Bosphorus Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Éditionsirketi vs. Iirimaa (CE:ECHR:2005:0630JUD004503698).

137      Kohtuotsus Avotiņš vs. Läti (punktid 101–104).

138      Kohtuotsus Avotiņš vs. Läti (punkt 105).

139      Vt selle kohta kohtuotsus Avotiņš vs. Läti (punkt 106).

140      Vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Povse vs. Austria (CE:ECHR:2013:0618DEC000389011, punktid 79–81).

141      EIK leidis 18. juuni 2013. aasta otsuses Povse vs. Austria (CE:ECHR:2013:0618DEC000389011, punktid 79–83) nimelt, et see eeldus on kohaldatav olukorras, kus määruse nr 2201/2003 alusel täidetakse otsus lapse tagasitoomise kohta. Ta rõhutas, et see määrus ei jäta taotluse saanud liikmesriigile mingit kaalutlusruumi. Brüsseli I määruse puhul kohaldas EIK seda eeldust ka kohtuotsuses Avotiņš vs. Läti (punkt 108). EIK lähtus eeldusest, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisel ei anna see määrus taotluse saanud liikmesriigile mingit kaalutlusõigust. Nimelt analüüsis ta hagiavaldust, võtmata arvesse selles määruses ette nähtud avaliku korra tingimust, kuna hageja ei olnud sellele tingimusele liikmesriigi ametiasutustes tuginenud.

142      Vt selle kohta Cuniberti, G., „Le fondement de l’effet des jugements étrangers“, Recueil des cours de l’Académie de droit international de La Haye, 2019, vol.394, lk 275 ja 276, ning Hazelhorst, M., Free movement of civil judgments in the European Union and the right to a fair trial, Springer, La Haye, 2017, lk 212.

143      Vt selle kohta kohtuotsus Avotiņš vs. Läti (punkt 106).

144      Vt käesoleva ettepaneku punktid 113 ja 189.

145      Vt käesoleva ettepaneku punkt 171.

146      Vt käesoleva ettepaneku punktid 177–179.

147      Vt käesoleva ettepaneku punkt 182.