EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
22. veebruar 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikkel 107 – Mõiste „abi“ – Eelis – Erainvestori kriteerium – Vahekohtu otsus, millega määratakse kindlaks madalamad elektritariifid – Vahekohtu otsuse riigiga seostatavus – Määrus (EL) 2015/1589 – Artikli 4 lõige 2 – Otsus, mille kohaselt meede ei kujuta endast abi
Liidetud kohtuasjades C‑701/21 P ja C‑739/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud kaks apellatsioonkaebust, mis esitati vastavalt 19. novembril 2021 ja 1. detsembril 2021,
Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon, asukoht Maroussi (Kreeka), esindajad: dikigoroi V. Christianos, D. Diakopoulos, G. Karydis, A. Politis, P. Selekos ja M. Ch. Vlachou,
hageja kohtuasjas C‑701/21 P,
teised menetlusosalised:
Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI), asukoht Ateena (Kreeka), esindajad: dikigoroi E. Bourtzalas, A. Oikonomou, E. Salaka, C. Synodinos ja H. Tagaras ning avocat D. Waelbroeck, hiljem dikigoroi E. Bourtzalas, E. Salaka, C. Synodinos ja H. Tagaras,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar, I. Georgiopoulos ja P.‑J. Loewenthal,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab:
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller ja D. Klebs, hiljem J. Möller,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar ja P.‑J. Loewenthal,
hageja kohtuasjas C‑739/21 P,
keda toetab:
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: J. Möller ja D. Klebs, hiljem J. Möller,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
teised menetlusosalised:
Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI), asukoht Ateena (Kreeka), esindajad: dikigoroi E. Bourtzalas, A. Oikonomou, E. Salaka, C. Synodinos ja H. Tagaras ning avocat D. Waelbroeck, hiljem dikigoroi E. Bourtzalas, E. Salaka, C. Synodinos ja H. Tagaras,
hageja esimeses kohtuastmes,
Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon, asukoht Maroussi, esindajad: dikigoroi D. Diakopoulos, N. Keramidas ja N. Korogiannakis,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei, J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja L. S. Rossi (ettekandja),
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: ametnik L. Carrasco Marco,
arvestades kirjalikku menetlust ja 27. aprilli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 7. septembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Mytilinaios AE – Omilos Epicheiriseon (edaspidi „Mytilinaios“) ja Euroopa Komisjon paluvad oma apellatsioonkaebustega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta otsus DEI vs. komisjon (T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:604), millega Üldkohus tühistas komisjoni 12. juuni 2014. aasta kirja COMP/E3/KNi/AB/ark *2014/61460, milles Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE-le (DEI) teatati tema kaebuste menetlemise lõpetamisest (edaspidi „vaidlusalune kiri“), komisjoni 25. märtsi 2015. aasta otsuse C(2015) 1942 (final) juhtumi SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) kohta, mis puudutas vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetavat riigiabi (ELT 2015, C 219, lk 2; edaspidi „esimene vaidlusalune otsus“), ja komisjoni 14. augusti 2017. aasta otsuse C(2017) 5622 (final) juhtumi SA.38101 (2015/NN) (ex 2013/CP) kohta, mis puudutas vahekohtu otsuse tagajärjel Alouminion SA-le kuludest madalamate elektritariifidena antud väidetavat riigiabi (ELT 2017, C 291, lk 2; edaspidi „teine vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „huvitatud pool“ – mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud.“
3 Selle määruse artiklis 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused“ on ette nähtud:
„1. Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud. Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, teeb komisjon otsuse vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, 3 või 4.
2. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.
3. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib siseturuga kokku („vastuväidete esitamata jätmise otsus“). Otsuses tuleb täpsustada, millist ELi toimimise lepingu erandit on kohaldatud.
4. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse („ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).
[…]“.
4 Eelviidatud sätted võeti üle nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mis tunnistati määrusega 2015/1589 kehtetuks.
Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsus
5 Vaidluse aluseks olevaid asjaolusid on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–53 ja käesoleva menetluse huvides võib need kokku võtta järgmiselt.
6 Üldkohtu menetluses olnud kohtuasjad on seotud kolme teineteisele järgnenud vaidlusega ja puudutavad peamiselt küsimust, kas elektritarne tariif (edaspidi „kõnealune tariif“), mille Kreeka riigi kontrolli all olev elektritootja ja -tarnija DEI on kohustatud küsima vahekohtu otsuse alusel oma peamiselt kliendilt, alumiiniumitootjalt Mytilinaioselt, hõlmab riigiabi andmist.
7 DEI ja Mytilinaios allkirjastasid 4. augustil 2010 raamlepingu, mis puudutas ajavahemikul 1. juulist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 kohaldatavat elektritarne tariifi ning kokkuleppe saavutamise üksikasju seoses Mytilinaiose väidetava võlaga DEI ees, mis oli kogunenud ajavahemikul 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2010.
8 Raamlepingus ette nähtud kriteeriumide põhjal pidasid Mytilinaios ja DEI elektritarne lepingu projekti sisu osas läbirääkimisi, ent edutult, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele, millist tariifi kohaldada elektritarnele, mida DEI pidi Mytilinaiosele tagama.
9 Mytilinaios ja DEI leppisid 16. novembril 2011 allkirjastatud vahekohtu kokkuleppe raames kokku, et elektri- ja gaasienergia turgude toimimise, süsivesinike uurimise, tootmise ja transpordivõrkude ning muude eeskirjade seaduse 4001/2011 (nomos 4001/2011, gia ti leitourgia Energeiakon Agoron Ilektrismou kai Fysikou Aeriou, gia Erevna, Paragogi kai diktya metaforas Ydrogonanthrakon kai alles rythmiseis) (FEK A’ 179/22.8.2011, edaspidi „seadus 4001/2011“) artikli 37 kohaselt usaldatakse nende vaidluse lahendamine Rythmistiki Archi Energeiasele (Kreeka energiaamet, edaspidi „RAE“).
10 Vahekohtu kokkuleppe kohaselt seisnes vahekohtule antud ülesanne DEI ja Mytilinaiose vaheliste läbirääkimiste põhjal sellise elektritarne tariifi kindlaksmääramises, mis vastab Mytilinaiose spetsiifilistele tunnustele ja katab vähemalt DEI kantavad kulud.
11 RAE vahekohus lahendas selle vaidluse 31. oktoobri 2013. aasta otsusega (edaspidi „vahekohtu otsus“).
12 Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka) jättis 18. veebruari 2016. aasta otsusega DEI kaebuse vahekohtu otsuse tühistamiseks rahuldamata.
13 DEI esitas 23. detsembril 2013 komisjonile kaebuse (edaspidi „2013. aasta kaebus“), väites, et vahekohtu otsus kujutab endast riigiabi.
14 Vaidlusaluse kirjaga teavitas komisjon DEId 2013. aasta kaebuse uurimise lõpetamisest.
15 DEI esitas 22. augustil 2014 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑639/14 ja millega ta nõudis vaidlusaluse kirja tühistamist.
16 Komisjon võttis 25. märtsil 2015 vastu esimese vaidlusaluse otsuse, milles ta hindas üksnes küsimust, kas kõnealuse tariifi kehtestamine ja rakendamine vastas Mytilinaiosele eelise andmisele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selleks analüüsis ta, kas DEI, nõustudes lahendama vaidlust Mytilinaiosega vahekohtumenetluses ja alludes vahekohtu otsusele, tegutses avalik-õigusliku ettevõtjana kooskõlas erainvestori kriteeriumist tulenevate nõuetega. Ta järeldas ühest küljest, et selle kriteeriumi kohaldamise tingimused olid käesoleval juhul täidetud ja et seetõttu ei antud Mytilinaiosele ühtki eelist, ning teisest küljest, et kuna esimene vaidlusalune otsus kajastab tema lõplikku seisukohta selles küsimuses, tuleb vaidlusalust kirja lugeda selle otsusega asendatuks.
17 Seetõttu leidis komisjon, et vahekohtu otsus ei kujuta endast riigiabi.
18 DEI esitas 29. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑352/15 ja millega ta nõudis esimese vaidlusaluse otsuse tühistamist.
19 Üldkohus otsustas 9. veebruari 2016. aasta määrusega DEI vs. komisjon (T‑639/14, EU:T:2016:77), et kohtuasjas T‑639/14 on hagi kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud eelkõige seetõttu, et vaidlusalune kiri oli formaalselt asendatud esimese vaidlusaluse otsusega.
20 DEI esitas 22. aprillil 2016 selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse.
21 Euroopa Kohus tühistas 31. mai 2017. aasta otsusega DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409) 9. veebruari 2016. aasta määruse DEI vs. komisjon (T‑639/14, EU:T:2016:77), saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude otsustamise edaspidiseks.
22 Pärast selle kohtuotsuse kuulutamist kannab kohtuasi T‑639/14 nüüd numbrit T‑639/14 RENV.
23 Komisjon võttis 14. augustil 2017 vastu teise vaidlusaluse otsuse, milles ta otsustas uuesti, tunnistades samas kehtetuks ja asendades sõnaselgelt nii vaidlusaluse kirja kui ka esimese vaidlusaluse otsuse, et vahekohtu otsus ei hõlma endas riigiabi andmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selle järelduse põhjendamiseks esitatud kaalutlused, mis põhinevad asjaolul, et järgitud on erainvestori kriteeriumi ja eelis puudub, on identsed esimeses vaidlusaluses otsuses esitatutega.
24 Komisjon palus 24. augusti 2017. aasta kirjades, see tähendab pärast teise vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, Üldkohtul tuvastada, et nii kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagide ese kui ka otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
25 DEI esitas 3. novembril 2017 Üldkohtu kantseleisse teise vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis registreeriti numbri T‑740/17 all.
26 Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president liitis 26. veebruari 2020. aasta otsusega kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 menetluse suulise osa ning lõpliku kohtulahendi huvides.
27 Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse kirja ning esimese ja teise vaidlusaluse otsuse, jättis komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja DEI kohtukulud ning jättis Mytilinaiose kohtukulud tema enda kanda.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
Kohtuasi C‑701/21 P
28 Mytilinaios, keda toetab komisjon, palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– vajaduse korral saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsustamiseks ja
– mõista kohtukulud välja DEI-lt.
29 DEI palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– teha käesolevas kohtuasjas lõplik otsus ja
– mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja Mytilinaioselt.
Kohtuasi C‑739/21 P
30 Komisjon, keda toetab Mytilinaios, palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– jätta kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagi rahuldamata või teise võimalusena lükata hagiavalduse kolmas ja neljas väide ning viienda väite esimene ja teine osa tagasi ning saata kohtuasi teiste tühistamisväidete osas tagasi Üldkohtule;
– tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 esitatud hagid on muutunud sisutuks ja vajadus kohtuotsuse tegemiseks on ära langenud, ning
– mõista kohtukulud välja DEI-lt.
31 DEI palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kõik esimese kohtuastme ja apellatsiooniastme kohtukulud välja komisjonilt või
– teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse rahuldab, teha lõplik otsus kohtuasjades T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 esitatud hagi kohta ning jätta rahuldamata komisjoni taotlus tuvastada, et kohtuasjades T‑639/14 RENV ja T‑352/15 on otsuse tegemise vajadus ära langenud.
Menetlus Euroopa Kohtus
32 Euroopa Kohtu presidendi 7. aprilli 2022. aasta otsustega anti Saksamaa Liitvabariigile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks kohtuasjades C‑701/21 P ja C‑739/21 P.
33 Pärast poolte ärakuulamist liitis Euroopa Kohus 28. veebruari 2023. aasta otsusega kohtuasjad C‑701/21 P ja C‑739/21 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.
Apellatsioonkaebused
34 Mytilinaios, keda toetab komisjon, esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kohtuasjas C‑701/21 P kolm väidet.
35 Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus tühistamishagi vastuvõetavuse hindamisel õigusnormi ning see väide puudutab nemo auditur propriam turpitudinem allegans’i ja nemo potest venire contra factum proprium’i põhimõtteid.
36 Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 seoses erainvestori kriteeriumi kohaldamisega ja vahekohtu kvalifitseerimisega riigiorganiks.
37 Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse 2015/1589 artiklit 4, mis puudutab esiteks kahtlusi või tõsiseid raskusi seoses riigiabi olemasoluga kaebuste esialgse uurimise staadiumis ja teiseks tõendamiskoormist.
38 Kohtuasjas C‑739/21 P esitatud apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab komisjon, keda toetavad Mytilinaios ja Saksamaa Liitvabariik, üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, sest Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vääralt „eelise“ tingimust, millele riiklik meede peab vastama, et seda saaks pidada riigiabiks.
Kohtuasjas C‑701/21 P esitatud esimene väide, mille kohaselt on rikutud nemo auditur propriam turpitudinem allegans’i ja nemo potest venire contra factum proprium’i põhimõtteid
39 Mytilinaiose esimene väide koosneb kahest osast ja puudutab vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, milles Üldkohus tunnistas hagi vastuvõetavaks.
Poolte argumendid
40 Esimese väite esimeses osas heidab Mytilinaios Üldkohtule ette, et viimane jättis vastamata tema argumentidele, millega ta soovis tõendada, et DEI tühistamishagi esitamine oli vastuolus nemo auditur propriam turpitudinem allegans’i ja nemo potest venire contra factum proprium’i põhimõtetega, kuna need põhimõtted keelavad tegevuse, millega apellant vaidlustab õigusvastasena selle, mida ta varem tegi vabatahtlikult.
41 Mytilinaios väidab, et asjaolu, et DEI on huvitatud pool määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, ei tähenda tingimata, et tal on käesolevas asjas põhjendatud huvi. Mytilinaios ja komisjon väitsid selles osas, et DEI menetlusõiguste teostamine oli kuritarvitav, kuna see rikkus nimetatud põhimõtteid. Kuna Üldkohus nende argumentidele ei vastanud, leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 vääralt, et DEI-l oli käesolevas asjas põhjendatud huvi.
42 Mytilinaios täpsustab, et need argumendid, nagu need on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, puudutasid DEI erilist menetlusstrateegiat ja tema põhjendatud huvi ning vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91, ei aja DEI kui Kreeka riigi kontrolli all oleva ettevõtja olukorda segi selle riigi olukorraga.
43 Mytilinaios tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa Liidu määruste kohaldamisala ei saa laiendada nii, et see hõlmaks ettevõtjate kuritarvitusi (vt selle kohta 11. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Vonk Dairy Products, C‑279/05, EU:C:2007:18, punkt 31).
44 Esimese väite teises osas väidab Mytilinaios, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 tagasi argumendi nemo potest venire contra factum proprium’i põhimõtte rikkumise kohta väära põhjendusega.
45 Nimelt moonutas Üldkohus DEI põhjendatud huviga seotud küsimust selle põhimõtte kohta, kui ta analüüsis DEI ja Kreeka riigi segiajamise küsimust, mis ei ole viidatud argumendiga seotud. Seega moonutas ta selle argumendi sisu.
46 DEI väidab esimese võimalusena vastu, et Mytilinaiose esimene väide on ilmselgelt vastuvõetamatu ja ilmselgelt põhjendamatu.
47 Esimese väite põhjendamiseks esitatud argumendid on sõnastatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt. Tema sõnul ei ole Mytilinaios konkreetselt välja toonud DEI tühistamishagi, millele ta viitab, ei väidetavat õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuses ega seda, kuidas DEI tegevus on kuritarvitav ja vastuoluline.
48 Teise võimalusena väidab DEI, et esimese väite kaks osa ei ole põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
49 Selleks, et anda hinnang kohtuasjas C‑701/21 Mytilinaiose esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite kohta, tuleb esimesena kontrollida selle väite vastuvõetavust, mille DEI vaidlustas.
50 Siinkohal piisab, kui esiteks märkida, et see väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 91 vaidlustamiseks, mis kuulub nimetatud kohtuotsuse punktides 64–195 esitatud põhjendava osa alla ja on seotud kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagiga. Sellest tuleneb, et vastupidi DEI väidetele nähtub apellatsioonkaebusest selgelt, et nimetatud väide käsitleb seda tühistamishagi.
51 Teiseks on esimese väite sõnastus piisavalt selge võimaldamaks aru saada, et nimetatud väite kahe osaga soovitakse vaidlustada ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse puudumist seoses selle argumendi tagasilükkamisega, mis puudutab nemo auditur propriam turpitudinem allegans’i ja nemo potest venire contra factum proprium’i põhimõtete rikkumist, ning teiselt poolt seda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas selle argumendi tagasi kaalutlustel, mis ei ole seotud DEI väidetavalt kuritarvitava tegevuse küsimusega. Apellant täpsustab oma apellatsioonkaebuses, et DEI soovis hagi esitamisega saada õigusvastaselt kasu sellise riigiabi väidetavast ebaseaduslikkusest, mille rakendamisele ta Kreeka riigi kontrolli all oleva ettevõtjana kaasa aitas.
52 Järelikult on apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑701/21 P vastuvõetav.
53 Teisena, mis puudutab selle väite sisu, siis tuleb tõdeda, et – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 sisuliselt märkis – Üldkohus on vastupidi selle väite esimese osa põhjendamiseks esitatud väidetele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 põhjendanud nemo auditur propriam turpitudinem allegans’i põhimõttest tuleneva argumendi tagasilükkamist. Üldkohus leidis nimelt punktis 91, et „[k]omisjonil ei ole […] alust väita, et rikutud on õiguspõhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi tugineda omaenda õigusvastasele käitumisele. See argument on vaid teine variant argumendist, mille eesmärk on ajada segi hageja olukord Kreeka riigi omaga ja panna talle süüks Kreeka ametivõimude võimalik rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega, mistõttu ei saa ka sellega nõustuda“. Kuigi see põhjendus on lakooniline, on see piisav, et võimaldada Mytilinaiosel mõista põhjusi, miks Üldkohus tema argumendiga ei nõustunud, ning Euroopa Kohtul teostada selle üle kohtulikku kontrolli.
54 Esimese väite esimene osa, mis puudutab põhjenduse puudumist, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
55 Mytilinaios väidab oma apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 õigusnormi.
56 On tõsi, et vastuseks argumendile, et DEI rikkus põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi tugineda omaenda õigusvastasele tegevusele, piirdus Üldkohus punktis 91 sisuliselt järeldusega, et DEI ja Kreeka Vabariigi olukorrad ei ole segiaetavad. Ent nagu Mytilinaios esile tõi: väites Üldkohtus, et DEI on seda põhimõtet rikkunud, ei väitnud Mytilinaios mitte seda, et DEI ja Kreeka Vabariigi olukorrad on segiaetavad, vaid et DEI ei saanud õiguspäraselt vaidlustada selle vahekohtumenetluse tulemust, millega see ettevõtja oli nõustunud.
57 Samas tuleb märkida, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–92 küsimust, kas vastupidi komisjoni ja Mytilinaiose väidetele oli DEI-l põhjendatud huvi teise vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamiseks, mistõttu tuleb selle kohtuotsuse punkti 91 tõlgendada asjakohast konteksti arvestades.
58 Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, mida apellant oma apellatsioonkaebuses ei vaidlusta, lükkas Üldkohus tagasi komisjoni ja Mytilinaiose argumendid, mis tuginesid Kreeka riigi ja DEI segiajamisele, selleks et panna talle süüks Kreeka ametiasutuste väidetav rahulolu vahekohtumenetluse tulemusega ning DEI olukorra võrdlus kohaliku omavalitsuse olukorraga. Sellega seoses leidis Üldkohus samas punktis, et DEI esitas üksikasjalikult põhjendused, miks ta leiab ühest küljest, et vahekohtu otsus mõjutab tema majanduslikku olukorda, kuna kohustab teda Mytilinaiosele elektrit tarnima oma tootmiskuludest madalama hinnaga, ja teisest küljest, et vaidlusalune kiri ning esimene ja teine vaidlusalune otsus, millega tema kaebuste menetlemine lõpetati, takistasid tal anda selgitusi ELTL artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse käigus. Neid argumente arvestades leidis Üldkohus, et eelkõige teise vaidlusaluse otsuse võimalik tühistamine põhjusel, et komisjonil tekkisid kahtlused või tõsised raskused riigiabi olemasolu hindamisel, võis DEI-le kasu tuua just seetõttu, et see sundis komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse, mille raames DEI oleks saanud tugineda talle ELTL artikli 108 lõikega 2 antud menetluslikele tagatistele.
59 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, mida apellant ei vaidlusta, lükkas Üldkohus tagasi ka komisjoni ja Mytilinaiose argumendi, mille kohaselt DEI huve kahjustavad siduvad õiguslikud tagajärjed, mis on seotud kõnealuse tariifiga, ei tulene teisest vaidlusalusest otsusest, vaid vahekohtu otsusest. Üldkohus lükkas selle argumendi tagasi põhjusel, et ühelt poolt keeldus komisjon selles otsuses kvalifitseerimast vahekohtumenetluse lahendit abimeetmeks, mida DEI oli temalt taotlenud, ja teiselt poolt heitis DEI komisjonile ette just seda, et viimane jättis nimetatud otsuses õigusvastaselt uurimata küsimuse, kas see tariif hõlmas endas eelise andmist. Üldkohtu sõnul ei lükka seda hinnangut ümber asjaolu, et DEI esitas oma vaidluse Mytilinaiosega vabatahtlikult lahendamiseks vahekohtule, kuna see samm ei tähendanud tingimata, et ta a priori nõustub vahekohtu otsusega, mille ta Efeteio Athinonis (Ateena apellatsioonikohus) – pealegi edutult – vaidlustas.
60 Vaidlustatud kohtuotsuse nendest kahest punktist nähtub seega, et Üldkohus lükkas tagasi komisjoni ja Mytilinaiose argumendid, millega sooviti tõendada, et Kreeka riigi kontrolli tõttu DEI üle kattus viimase seisukoht nimetatud riigi omaga, kellel ei olnud mingit huvi seada kahtluse alla komisjoni otsust mitte algatada ametlikku uurimismenetlust meetme suhtes, mille ta oli ise vastu võtnud, nagu ka argumenti, mille kohaselt DEI ei saa seada kahtluse alla selle vahekohtumenetluse tulemust, millega see ettevõtja oli nõustunud.
61 Sellest tuleneb, et Üldkohus – ilma et ta oleks sealjuures rikkunud õigusnormi – selgitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 põhjust, miks tuleb tagasi lükata komisjoni ja Mytilinaiose argumendid – nagu need on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 ja mida apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud –, mille eesmärk oli lihtsalt toetada nende seisukohta, et DEI ei oleks saanud riigiabi ettekäändel lõpetada lepingut, mida ta ei pidanud enam kasumlikuks, et vabaneda oma kohustusest.
62 Pealegi ei ole Mytilinaios vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 esitatud järeldust, et teine vaidlusalune otsus mõjutab DEI kui määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses huvitatud poole õiguslikku olukorda ja huve.
63 DEI väitis aga oma 2013. aasta kaebuses, et komisjon tuli arvestada, et selle meetme tõttu, mis võib kujutada endast riigiabi, mis ei ole mitte otsus pöörduda vahekohtusse, vaid vahekohtu otsus, oli DEI kohustatud kohaldama oma kuludest madalamaid tariife, ning et selliste tariifide kohaldamise otsust ei saanud järelikult omistada talle kui Kreeka riigi kontrolli all olevale ettevõtjale, vaid see oli vahekohtu kaudu vahetult omistatav sellele riigile.
64 Kuigi on tõsi, et komisjonil tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas oli tegemist niisuguse juhtumiga, ei sea see kahtluse alla selle ettevõtja huvi vaidlustada komisjoni otsust jätta see kaebus rahuldamata ametlikku uurimismenetlust algatamata. Teistsugune arutluskäik seaks ohtu riiklike meetmete kontrolli tõhususe riigiabi valdkonnas.
65 Neid kaalutlusi arvestades tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega apellatsioonkaebuse esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Kohtuasjas C‑701/21 P esitatud teine väide ja kohtuasjas C‑739/21 P esitatud ainus väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1
66 Kohtuasjas C‑701/21 P Mytilinaiose esitatud teine väide koosneb kahest osast, millest teine vastab sisuliselt ainsale väitele, mille komisjon esitas kohtuasjas C‑739/21 P.
67 Teise väite esimeses osas väidab Mytilinaios sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–163 ja 185–191 rikkus Üldkohus ELTL artiklit 107 ja erainvestori kriteeriumi.
68 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mida esimeses väiteosas kritiseeritakse, põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–159 väljendatud eeldusel, et see riiklik meede, mis võis kujutada endast riigiabi, oli vahekohtu otsus.
69 Kuna need punktid on vaidlustatud Mytilinaiose teise väite teises osas ja komisjoni ainsas väites, tuleb seda teist osa ja seda väidet käsitleda esmajärjekorras.
Poolte argumendid
70 Teise väite teises osas väidab Mytilinaios, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–159 vääralt, et kõnealune vahekohus tuleb liigitada „asutuseks, kes teostab avalikku võimu“.
71 Ta meenutab sellega seoses, et seaduse 4001/2011 artikli 37 lõikes 1 ette nähtud vahekohtumenetlus on konventsionaalne vahekohtumenetlus. Nimelt näeb see artikkel ette, et alalise vahekohtu korraldab RAE, kelle juures on võimalik lahendada energia valdkonnas tekkivaid vaidlusi pärast spetsiaalset kirjalikku kokkulepet, see tähendab vahekohtu kokkulepet, mis on poolte vahel sõlmitud selle seaduse artikli 37 lõike 2 alusel.
72 Kõigepealt ei tähenda Mytilinaiose sõnul asjaolu, et vahekohtu võimalik sekkumine vaidluse lahendamisse on seadusega ette nähtud, et see kohus moodustati selle seaduse alusel, nagu Üldkohus ekslikult leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153.
73 Seejärel tuleb märkida, et selle kohtuotsuse punktis 156 sisalduv Üldkohtu hinnang seaduses 4001/2011 nimetatud vahekohtu otsuste laadi kohta ei ole käesoleval juhul määrava tähtsusega, et hinnata, kas neid kohtuid saab kvalifitseerida riigi kohtuteks, kuna see puudutab vahekohtu otsuste siduvust, mille Üldkohus ajab segi vahekohtute kohustusliku pädevusega, see tähendab kohustusega viia vaidlus nende vahekohtusse.
74 Lisaks ei ole selle kohtuotsuse punktis 157, mis puudutab võimalust vaidlustada seaduses 4001/2011 nimetatud vahekohtute otsused üldpädevusega kohtus, väljendatu piisav, et kvalifitseerida need riigi kohtuteks. Nimelt ei ole vahekohtu otsuse suhtes kohaldatavad mitte tavapärased õiguskaitsevahendid, nagu apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus, mida üldkohtute otsuste peale saab esitada, vaid tühistamishagi, mis on konkreetselt ette nähtud Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Kodikas politikis dikonomias) artikli 897 alusel. Tühistamishagi saab esitada üksnes piiratud arvul põhjustel. Järelikult näeb Kreeka tsiviilkohtumenetlus ette vahekohtu otsuste kohtuliku kontrolli, mis piirdub üldkohtute otsuste kontrolliga, mille tagajärjel tehakse tsiviilkohtumenetluses vahet nendel kahel vaidluste lahendamise mehhanismil. Nende kaalutluste põhjal nähtuvad vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 antud hinnangust olulised erinevused, mis vahekohtutel on oma olemuse ja toimimise tõttu võrreldes üldkohtutega.
75 Lõpuks heidab Mytilinaios Üldkohtule ette, et viimane jättis kontrollimata, kas kõnealusel vahekohtul oli kohustuslik pädevus. Kohtupraktika kohaselt ei ole lepingu alusel loodud vahekohtuorganitel sellist pädevust, kuna lepingupooltel ei ole õiguslikult ega faktiliselt mingit õiguslikku ega faktilist kohustust usaldada oma vaidluste lahendamine vahekohtule, samas kui asjaomase liikmesriigi ametiasutused ei ole seotud vahekohtute valikuga ja neil ei ole ka võimalust omal algatusel sekkuda vahekohtuniku juures toimuvasse menetlusse. Seevastu saab üksnes õigusnormiga, mis näeb ette võimaluse anda vaidlus ühepoolselt vahekohtu pädevusse, vahekohtu koosseisule omistada riigi kohtu staatuse. Käesolevas asjas ei sisalda seadus 4001/2011 esiteks ühtegi sellekohast sätet ja teiseks põhines vahekohtu poole pöördumine üksnes poolte kokkuleppel, ilma milleta oleks DEI või Mytilinaios saanud pöörduda oma vaidluse lahendamiseks üldkohtutesse.
76 Oma ainsa väite põhjendamiseks väidab komisjon omalt poolt, et kõigepealt kohaldatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153, 155 ja 156 nimetatud kriteeriume – see tähendab seaduse 4001/2011 alusel asutatud vahekohtute poolt üldkohtutega identsete õigusemõistmise ülesannete täitmine, Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaldamine nende kohtute poolt ning nende kohtuotsuste, mis kehtivad täitedokumentidena ja millel on seadusjõud, siduvus – kõikide Kreekas toimuvate vahekohtute suhtes, mille puhul kohaldatakse Kreeka õigust.
77 Seejärel tuleb märkida, et selle kohtuotsuse punktis 157 viidatud kriteerium, see tähendab võimalus vaidlustada seaduse 4001/2011 artikli 37 alusel moodustatud vahekohtu otsus üldkohtus, ei näita samuti ühtegi nende vahekohtute eripära võrreldes mis tahes muu Kreekas toimuva vahekohtuga. Komisjon väidab sellega seoses, et kui sellise vahekohtu otsuse saab asjakohastel põhjustel vaidlustada üldkohtus vahekohtu otsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise nõudega, siis kehtib see ka kõigi teiste Kreekas tehtud vahekohtu otsuste suhtes. Seega ei too see asjaolu esile mitte üksnes seaduse 4001/2011 artikli 37 alusel asutatud vahekohtute eripära, vaid vastupidi, nende vahekohtute otsuste piiratud vaidlustamisvõimalus eristab neid üldkohtute otsustest, mille peale saab üldjuhul edasi kaevata esimese astme kohtu faktiliste või õiguslike hinnangute vaidlustamiseks.
78 Lõpuks möönab komisjon, et selle kohtuotsuse punktis 154 märgitud asjaolu, s.o nende poolte kohustus, kes nõustuvad seaduse 4001/2011 artikli 37 alusel vahekohtusse pöörduma, valida vahekohtunikud RAE presidendi otsusega koostatud nimekirja alusel, eristab tegelikult seda vahekohut mis tahes muust vahekohtust, kuna puudub üldkohaldatav kohustus, mille järgi tuleb pooltel, kes pöörduvad Kreekas vahekohtusse, määrata vahekohtunikud konkreetse nimekirja alusel. Niisugune asjaolu on siiski vaid menetluslik detail ning selle puhul ei esine ühtegi eripära, mis õigustaks artiklis 37 ette nähtud vahekohtute võrdsustamist Kreeka üldkohtuga.
79 Komisjon lisab, et kõnealuse vahekohtu samastamine Kreeka üldkohtuga on vastuolus ELTL artiklit 267 käsitleva kohtupraktikaga.
80 Nimelt eristab see kohtupraktika kahte vahekohtute kategooriat.
81 Esimesse kategooriasse kuuluvad konventsionaalsed vahekohtud, kelle pädevus põhineb pooltevahelisel kokkuleppel ja keda ei loeta liikmesriigi kohtuteks. Sellised vahekohtud on tavapärased, kuna vahekohtu poole pöördumine eeldab üldjuhul poolte nõusolekut. Niisuguses kontekstis keeldus Euroopa Kohus tunnustamast liikmesriigi kohtuna organeid, kes tegelevad kaubandusarbitraažiga, muud liiki vahekohtuvaidlustega, mis põhinevad poolte nõusolekul, või kahepoolsel investeerimislepingul põhinevate vahekohtuvaidlustega.
82 Teise kategooriasse kuuluvad vahekohtud, kelle kohtualluvus tuleneb seadusest ja on poolte tahtest sõltumatu ning keda võib pidada liikmesriigi kohtuteks, kui muud ELTL artiklis 267 sätestatud tingimused on täidetud. Sellega seoses on Euroopa Kohus erandjuhtudel möönnud, et seaduse alusel loodud vahekohut, kelle otsused on pooltele siduvad ja kelle pädevus ei sõltu poolte kokkuleppest, võib pidada liikmesriigi kohtuks.
83 Komisjoni sõnul kuuluvad seaduse 4001/2011 artiklis 37 nimetatud vahekohtud kohtute esimesse kategooriasse, kuna pooled peavad neile vaidluste lahendamiseks andma kirjaliku nõusoleku, nagu ka Üldkohus täpsustas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 9, 90 ja 232. Pealegi ei sekkunud Kreeka ametiasutused ei DEI ja Mytilinaiose valitud vahekohtusse ega omal algatusel vahekohtumenetluse läbiviimisesse. Sellest järeldub, et nimetatud vahekohtutel ei ole kohustuslikku, see tähendab poolte tahtest sõltumatut pädevust.
84 Üldkohus, tuginedes kõnealuse vahekohtu väärale samastamisele Kreeka üldkohtutega, tegi ka vea, kui leidis, et vahekohtu otsus kui kohtuotsus kujutab endast riiklikku meedet ja et komisjon oleks seetõttu pidanud hindama, kas see vahekohtu otsus andis Mytilinaiosele eelise, analüüsides kõnealuse tariifi summat turuhinna suhtes. Tegelikult oleks Üldkohus pidanud käsitama vahekohtu poole pöördumist eraõigusliku vaidluste lahendamise vahendina ja järeldama, et erainvestori kriteerium oli kohaldatav DEI otsusele nõustuda lahendama vaidlus Mytilinaiosega vahekohtumenetluse teel, sest DEI kui riigi osalusega äriühingu niisugune otsus oli käesolevas asjas ainus riiklik meede.
85 DEI väidab vastu, et teise väite teine osa põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel.
86 Nimelt ei „samastanud“ Üldkohus esiteks kõnealust vahekohut ja vahekohtu otsust vastavalt üldkohtu ja viimase tehtava kohtulahendiga. Tegelikult eristas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 sõnaselgelt vahekohtu otsust Kreeka üldkohtute otsustest ning piirdus selle kohtuotsuse punktis 159 vahekohtu kvalifitseerimisega „asutuseks, mis teostab avalikku võimu“. Lisaks võivad avalikku võimu teostada mitu teist riigiasutust, ilma et nad oleksid sel põhjusel „samastatud“ vahekohtute või üldkohtutega. Pealegi, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 149, analüüsis Üldkohus, mil määral vahekohus „sarnaneb Kreeka üldkohtule“, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 231 märkis ta, et „vahekohtu otsus on võrreldav Kreeka üldkohtu otsustega“.
87 Igal juhul, isegi kui eeldada, et Üldkohus tõepoolest samastas kõnealuse vahekohtu Kreeka üldkohtuga, tekitas ta üksnes paralleeli üldkohtute ja vahekohtute vahel selles osas, mis puudutab konkreetset ja ühemõttelist küsimust vahekohtute otsuste kontrollimise kohta riigiabi eeskirjade alusel ning küsimust, kas vahekohtu otsuste kaudu saab anda riigiabi.
88 Teiseks, mis puudutab kõnealuse vahekohtu tunnuseid, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–157, siis täpsustab DEI, et Mytilinaios vaidleb vastu üksnes selle kohtuotsuse punktides 153 ja 157 nimetatud tunnustele ning asjaolule, et Üldkohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et vahekohtu pädevus ei ole kohustuslik.
89 Sellega seoses märgib DEI kõigepealt, et Mytilinaios vaidleb vastu asjaolule, et vahekohus asutati seaduse 4001/2011 artikli 37 alusel. Tegelikult leidis Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, et tunnus, mille poolest vahekohus sarnaneb üldkohtuga, on asjaolu, et nad „täidavad üldkohtutega identset õigustmõistvat ülesannet“ ning et „vahekohtumenetluse algatamine võtab neilt pädevuse“. Punkti 153 kõrvallauses „[seaduse 4001/2011] artikli 37 alusel asutatud vahekohtutele“ viitamise eesmärk on üksnes piirata Üldkohtu hinnangut käesolevas asjas kõne all oleva vahekohtuga.
90 Seejärel, mis puudutab vahekohtu tunnust, mis seisneb vahekohtu otsuste piiratud kohtulikus kontrollis, mida analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, siis leiab DEI, et Mytilinaiose argument on vastuvõetamatu, kuna ta ei selgita, miks „piiratud kohtulik kontroll“ eristab kontrolli, mida tehakse vahekohtu otsuste üle riigiabi käsitlevate eeskirjade alusel, kontrollist, mida teostatakse üldkohtute otsuste üle.
91 Igal juhul ei ole see argument põhjendatud. Esiteks asjaolu, et kontroll, mida Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) vahekohtu otsuse üle teostab, on piiratum kui „tavapärase“ apellatsioonkaebuse raames teostatav kontroll, ei ole asjakohane selle hindamisel, kas selle vahekohtu otsusega saab anda riigiabi. Nimelt leidis Euroopa Kohus 11. detsembri 2019. aasta otsuses Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon (C‑332/18 P, EU:C:2019:1065, punkt 68), et riigiabi võib anda Kreeka üldkohtu tehtud hagi tagamise määruse kaudu, vaatamata sellele, et kohtulik kontroll esialgse õiguskaitse kohaldamise raames on piiratud. Teiseks märgib DEI, et vahekohtu otsuse vastuolu avaliku korraga on üks vähestest põhjustest, mille alusel võib nõuda sellise otsuse tühistamist. Kuna riigiabi keeld puudutab just avalikku korda, siis ei ole Mytilinaiose argument tulemuslik. Kolmandaks tõendab asjaolu, et Kreeka õiguses on nähtud ette vahekohtu otsuste kohtulik kontroll üldkohtus kaebuse alusel, mille on esitanud vahekohtuvaidluse kaotanud pool, et neid otsuseid ei saa täita, kui nende „kehtivust“ ei ole riigi üldkohus kinnitanud. Seega ei täideta vahekohtu otsust lihtsalt kui sellist, vaid pigem kui üldkohtu kinnitatud otsust. Lisaks on abimeetme riigiga seostatavuse tingimus täidetud juhul, kui selle meetme võtmisel on „kaasatud“ „ametiasutused“. Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus), kes käesoleval juhul lahendas vahekohtu otsuse peale esitatud tühistamishagi ja jättis selle rahuldamata, on vaieldamatult selline ametiasutus.
92 Lõpuks, mis puudutab asjaolu, et Üldkohus jättis arvesse võtmata vahekohtu kohustusliku pädevuse kriteeriumi, siis väidab DEI, et Mytilinaios ei selgita põhjuseid, miks see kriteerium, mis on ELTL artikli 267 kohaldamisel õiguspärane, peab olema täidetud ka selleks, et vahekohtu otsuseid käsitletaks riigiabi eeskirjade kohaldamisel samamoodi nagu üldkohtute otsuseid.
93 Igal juhul ei ole see argument põhjendatud.
94 Ühelt poolt viitab ELTL artikkel 267 „liikmesriigi kohtule“, samas kui ELTL artikli 107 lõikes 1 on nimetatud abi, mida antakse „liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest“. Euroopa Kohus on aga leidnud, et suur hulk üksusi, kes teostavad avalikku võimu, kuulub mõiste „riik“ alla viimati nimetatud sätte tähenduses, ent sellest hoolimata ei saa nad eelotsuse küsimust esitada. Käesoleval juhul ei ole küsimus mitte selles, kas kõnealune vahekohus tegutses „liikmesriigi kohtuna“, vaid selles, kas teda saab pidada „asutuseks, kes teostab avaliku võimu“. Selle analüüsi läbiviimiseks tekitas Üldkohus paralleeli juhtumiga, mil riigiabi anti riigi üldkohtu otsusega. Lisaks on „avalikku võimu“ teostavatele asutustele iseloomulik, et nende tahe kehtib ühepoolselt, järgides Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus) poolt vahekohtu otsuses väljendatud tahet.
95 Teiselt poolt kujutavad vahekohtute otsused, olenemata sellest, kas need on loodud riigisisese õiguse või kahepoolse investeerimislepingu alusel, endast meetmeid, millega võidakse anda riigiabi. Lisaks märgib DEI, et kohtuasjas, milles tehti 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt (C‑638/19 P, EU:C:2022:50) ning mis puudutas riigiga seostatava vahekohtu otsust, nagu käesolevas asjas, ei olnud vahekohtu pädevus kohustuslik.
Euroopa Kohtu hinnang
96 Tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 leidis Üldkohus ühest küljest, et „vahekohus tegi käesolevas asjas oma otsusega õiguslikult siduva otsuse kõnealuse tariifi kehtestamise kohta, mis võis anda [Mytilinaiosele] eelise juhul, kui see ei vasta tavapärastele turutingimustele, ja seega kujutada endast riigiabi, millest Kreeka Vabariik ei ole teatanud ELTL artikli 108 lõike 3 alusel“, ning teisest küljest, et „vahekohtul, nagu see on [seaduse 4001/2011] artikli 37 alusel RAE juurde asutatud, selles peetaval vahekohtumenetlusel ning tema otsustel on analoogsed tunnused nagu Kreeka üldkohtutel, nende menetluses olevatel vaidlustel ja nende otsustel“.
97 Niisuguse järelduseni jõudmiseks analüüsis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 153–157 viit kriteeriumi sedastamaks nimetatud kohtuotsuse punktis 158, et „seaduse [4001/2011] artikli 37 kohaselt asutatud ja tegutsevad vahekohtud moodustavad Kreeka riikliku kohtusüsteemi lahutamatu osa“, ning sama kohtuotsuse punktis 159, et kõnealune vahekohus „tuleb sarnaselt Kreeka üldkohtutele liigitada asutuseks, kes teostab avalikku võimu“.
98 Seega võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–159 sisalduva hinnangu põhjal asuda selle kohtuotsuse punktis 160 seisukohale, et kõnealune tariif, nagu see on kehtestatud vahekohtu otsusega, kujutas endast riiklikku meedet, millest ei ole teatatud.
99 Sellest järeldub, et Üldkohus otsustas, et RAE vahekohus tuleb kvalifitseerida asutuseks, kes teostab avalikku võimu, ning et järelikult saab neid otsuseid omistada Kreeka Vabariigile ELTL artikli 107 tähenduses ainuüksi põhjusel, et see kohus on Kreeka riikliku kohtusüsteemi lahutamatu osa, kuna seda võib samastada Kreeka üldkohtuga. Sellise arutluskäik aga rikub õigusnorme.
100 Esimesena, mis puudutab kriteeriume, millest Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–157 selleks, et samastada kõnealune vahekohus riikliku üldkohtuga, siis need on esiteks see, et seaduse 4001/2011 artikli 37 alusel asutatud vahekohtutel on samasugune kohtufunktsioon nagu üldkohtutel või nad isegi asendavad üldkohtuid, kuna vahekohtumenetluse algatamine võtab neilt pädevuse, teiseks, et vahekohtunikud, kes valitakse RAE presidendi otsusega koostatud nimekirjast, peavad enne nende nimetamist tõendama oma sõltumatust ja erapooletust, kolmandaks, et vahekohtutes toimuvaid menetlusi reguleerivad eelkõige Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted ja lisaks RAE vahekohtueeskirjad, neljandaks, et vahekohtute otsused on õiguslikult siduvad, seadusjõuga ja Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjakohaste sätete kohaselt täitmisele pööratavad, ning viiendaks, et vahekohtute otsuste peale saab edasi kaevata üldkohtusse.
101 Ent nagu väidab komisjon ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 95, ei võimalda ükski neist kriteeriumidest eristada seaduse 4001/2011 artiklis 37 ette nähtud vahekohut mis tahes muust konventsionaalsest vahekohtust.
102 Nimelt, esiteks asendab iga konventsionaalne vahekohus üldkohtuid, teiseks reguleerib menetlust sellises kohtus harilikult seadus, mis kolmandaks võib muuta kohtu otsused siduvaks, anda neile seadusjõu ja täitedokumentide staatuse, ning neljandaks võib nende otsuste peale teatavatel tingimustel esitada kaebuse üldkohtule.
103 Selles kontekstis on tõsi, nagu möönab komisjon, et asjaolu, et käesoleval juhul valitakse vahekohtunikud nimekirjast, mis on koostatud RAE presidendi otsusega, ning nad peavad tõendama oma sõltumatust ja erapooletust enne nende ametisse nimetamist, iseloomustab RAE vahekohut võrreldes teiste tavapäraste vahekohtutega, mille vahekohtunikud ei ole tingimata valitud niisugusest nimekirjast, nagu koostab eespool nimetatud president. Ometi ei võimalda ainuüksi see asjaolu asuda seisukohale, et vahekohus erineb mis tahes muust konventsionaalsest vahekohtust, kuna see on puhtalt menetluslik asjaolu, mis ei mõjuta nimetatud kohtu funktsiooni või laadi.
104 Teisena, nagu väidavad Mytilinaios ja komisjon, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis kontrollimata, kas RAE vahekohtul oli selline kohustuslik pädevus, nagu see on üldjuhul riikliku kohtusüsteemi osaks olevate kohtute puhul, mis ei sõltu seega üksnes poolte tahtest.
105 Selline asjaolu võis tõepoolest viia Üldkohtu järelduseni, et RAE vahekohus erineb konventsionaalsest vahekohtust, mille pädevus põhineb vahekohtu kokkuleppel, see tähendab konkreetsel kokkuleppel, mis väljendab asjaomaste poolte tahte autonoomiat (vt selle kohta 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta, C‑377/13, EU:C:2014:1754, punkt 27, ning 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 144 ning seal viidatud kohtupraktika).
106 Eeltoodut arvestades ja sõltumata kõigist muudest kaalutlustest rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et RAE vahekohtu võib samastada üldkohtuga ja et vahekohtu otsus on riiklik meede, mis võib kujutada endast riigiabi.
107 Seda hinnangut ei sea kahtluse alla DEI esitatud argumendid.
108 Kõigepealt tuleb käesolevat kohtuasja eristada kohtuasjast, milles tehti 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt (C‑638/19P, EU:C:2022:50).
109 Nimelt ühelt poolt ei olnud vahekohus, kes tegi otsuse seoses juhtumiga, mis oli nimetatud kohtuotsuse aluseks, mitte konventsionaalne vahekohus, vaid see asutati kahepoolse investeerimislepingu alusel. Nagu nähtub sisuliselt nimetatud kohtuotsuse punktides 143 ja 144 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, ei tulene liikmesriigi nõusolek võimalusega, et kahepoolses investeerimislepingus ette nähtud vahekohtumenetluses võib tema vastu tekkida kohtuvaidlus – erinevalt nõusolekust, mis oleks antud konventsionaalse vahekohtumenetluse raames –, mitte konkreetsest kokkuleppest, mis peegeldab asjaomaste poolte tahtevabadust, vaid kahe liikmesriigi vahel sõlmitud lepingust, mille raames nad nõustusid üldiselt ja ennetavalt jätma oma kohtute pädevusest välja vaidlused, mis võivad puudutada liidu õiguse tõlgendamist või kohaldamist, ja andma need lahendamiseks vahekohtumenetlusse.
110 Teiselt poolt piirdus Euroopa Kohus 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuses komisjon vs. European Food jt (C‑638/19 P, EU:C:2022:50) selle kontrollimisega, kas komisjon oli käesoleval juhul ratione temporis pädev seda pädevust teostama ELTL artikli 108 alusel. Selleks leidis ta nimetatud kohtuotsuse punktis 123, et selle kuupäeva kindlakstegemiseks, millal konkreetse meetmega anti abisaajatele riigiabi saamise õigus, on määrav asjaolu see, et abisaajad omandavad teatava õiguse seda abi saada ja liikmesriik võtab sellele vastava kohustuse nimetatud abi anda. Kuigi Euroopa Kohus tõdes sama kohtuotsuse punktis 124 sisuliselt, et selline õigus anti üksnes kõnealuse vahekohtu otsusega, ei järeldanud ta sellest kuidagi, et vahekohtu otsus kui selline kujutab endast riigiabi. Vastupidi, nagu nähtub kohtuotsuse punktidest 80 ja 131, täpsustas Euroopa Kohus, et ta ei ole nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas pädev otsustama, kas selles kohtuasjas kõne all olev meede, see tähendab vahekohtu otsus, kujutab endast sisuliselt „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
111 Seejärel tuleb märkida, et asjaolu, et käesolevas asjas jättis selline Kreeka kohus nagu Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus) rahuldamata vahekohtu otsuse tühistamise nõude, ei tähenda, et ainuüksi sel põhjusel võiks selle otsuse omistada Kreeka riigile. Nimelt puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu teostatav kohtulik kontroll üksnes vahekohtu otsuse õiguspärasust, mis jääb endiselt aktiks, mis on omistatav üksnes selle otsuse teinud vahekohtule. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et riigiabi kehtestamine kui selline ei saa tuleneda kohtuotsusest, kuna selle kehtestamine on seotud otstarbekuse hinnanguga, mis ei ole kohtu ülesannetele omane (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 76). Järelikult ei ole selle kohtuotsuse olemasolu igal juhul piisav, et kvalifitseerida vahekohtu otsus niisugusena, nagu see on selle otsusega kinnitatud, meetmeks, mis võib endast kujutada riigiabi.
112 Lõpuks on DEI väide, et Üldkohus tegelikult ei samastanud RAE vahekohut kohtuga, ilmselgelt vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 160, milles on selgelt kinnitatud, et „vahekohut tuleb samastada liikmesriigi üldkohtuga“.
113 Sellest järeldub käesoleval juhul, et arvestades eelkõige DEI ja Mytilinaiose vahelise vaidluse eripära ning nende poolte poolt RAE vahekohtule vabatahtlikult usaldatud ülesande spetsiifikat, leidis komisjon õigesti, et ühelt poolt oli ainus riiklik meede, mis võis kujutada endast riigiabi, DEI otsus sõlmida Mytilinaiosega vahekohtu kokkulepe, arvestades et DEI on Kreeka riigi kontrolli all, ja teiselt poolt tuleb selleks, et teada saada, kas see otsus andis Mytilinaiosele eelise, kontrollida, kas eraettevõtja oleks tavapärastel turutingimustel teinud selle otsuse samadel tingimustel.
114 Sellega seoses tuleb märkida, et olukord oleks olnud teistsugune, kui vahekohtumenetlus tervikuna – alates vahekohtu kokkuleppe sõlmimisest kuni vahekohtu otsuseni – oleks olnud niisuguse kava tagajärg, mille Kreeka riik kehtestas asjaomastele ettevõtjatele selleks, et kasutada seda menetlust riigiabi eeskirjadest kõrvalehoidmiseks. Nimelt ei oleks eraettevõtja tavapärastel turutingimustel nõustunud sellise skeemiga liituma. DEI ei ole aga väitnud, et Kreeka riik nõudis tema ja Mytilinaiose vahelise vahekohtu kokkuleppe sõlmimist tema tahte vastaselt, et anda viimasele riigiabi.
115 Eeltoodud kaalutlusi arvestades on Mytilinaiose teise väite teine osa ja komisjoni ainus väide põhjendatud ja nendega tuleb nõustuda.
116 Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida Mytilinaiose teise väite esimest osa või kolmandat väidet.
Hagi Üldkohtus
117 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
118 Nii on see käesolevas asjas kohtuasja T‑740/17 kolmanda ja neljanda väite ning viienda väite esimese ja teise osa puhul, milles DEI heitis komisjonile sisuliselt ette ELTL artikli 107 rikkumist, kuna ta ei analüüsinud teises vaidlusaluses otsuses enne eelise olemasolu välistamist kõnealust tariifi, nagu see tuleneb vahekohtu otsusest, vaid piirdus selle kontrollimisega, kas tavapärastel turutingimustel oleks eraettevõtja sõlminud vahekohtu kokkuleppe samadel tingimustel.
119 Nimelt piisab, kui märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 9, 90 ja 232 leidis Üldkohus sisuliselt, et DEI ja Mytilinaios pöördusid vabatahtlikult RAE vahekohtu poole, kusjuures sellist järeldust ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud. Järelikult ei olnud komisjon käesoleva kohtuotsuse punktides 96–105 esitatud põhjustel igal juhul kohustatud käesoleva juhtumi asjaoludel analüüsima vahekohtu otsuse sisu, et kontrollida, kas DEI otsus sõlmida vahekohtu kokkulepe andis Mytilinaiosele eelise ELTL artikli 107 tähenduses.
120 Seega tuleb kohtuasjas T‑740/17 esitatud kolmas ja neljas väide ning viienda väite esimene ja teine osa tagasi lükata.
121 Seevastu ei analüüsinud Üldkohus viienda väite teisi osasid ega muid kohtuasjas T‑740/17 esitatud hagi väiteid, millest esimene puudutab 31. mai 2017. aasta kohtuotsuse DEI vs. komisjon (C‑228/16 P, EU:C:2017:409) väära tõlgendamist, teine seda, et komisjon on rikkunud määruse 2015/1589 artikli 24 lõikest 2 tulenevaid kohustusi ja eelkõige DEI õigust olla ära kuulatud, nagu see on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga a, kuues seda, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artikli 108 lõiget 2, kuna ta on teinud ilmseid vigu turumajanduse tingimustes tegutseva aruka erainvestori kriteeriumi kohaldatavuse ja selle kriteeriumi kohaldamisega seotud asjaolude hindamisel, ning seitsmes seda, et ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel on tehtud ilmne viga, rikutud on põhjendamiskohustust ning ilmne viga on tehtud ka asjaolude hindamisel, kuna komisjon ei menetlenud esimest kaebust, mille DEI oli 2012. aastal ELTL artikli 108 lõike 2 alusel esitanud, põhjusel, et selle ese oli vahekohtu otsuse tõttu ära langenud.
122 Kuna nende väiteosade ja väidete analüüs eeldab keeruliste faktiliste hinnangute andmist, mille puhul ei ole Euroopa Kohtule teada kõiki vajalikke faktilisi asjaolusid, siis ei luba menetlusstaadium nende väiteosade ja väidete kohta otsust teha ning seega tuleb kohtuasi nende kohta otsuse tegemiseks saata tagasi Üldkohtusse.
123 Lõpuks on Üldkohtu ülesanne teha järeldused niisuguse vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisest, mis tehti kohtuasjade T‑639/14 RENV ja T‑740/17 esemeks olevate hagide kohta, sealhulgas komisjoni taotluste kohta, et nendes kohtuasjades otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
Kohtukulud
124 Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. septembri 2021. aasta otsus DEI vs. komisjon (T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17, EU:T:2021:604).
2. Saata kohtuasjad T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17 tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse, et viimane langetaks otsuse talle esitatud väidete ja argumentide osas, mille kohta Euroopa Liidu Kohus otsust ei teinud.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad