EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
22. veebruar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2010/75/EL – Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll – Artikkel 10 – I lisa punkti 6.4 alapunkt a – Loomade tapmine tootmisvõimsusega üle 50 tonni rümpasid ööpäevas – Mõisted „rümp“ ja „tootmisvõimsus ööpäevas“ – Tapamaja, millel ei ole luba – Tegeliku toodangu arvesse võtmine
Kohtuasjas C‑311/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Højestereti (Taani kõrgeim kohus) 4. mai 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. mail 2022, menetluses
Anklagemyndigheden
versus
PO,
Moesgaard Meat 2012 A/S,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl, J. Passer (ettekandja) ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 9. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– PO ja Moesgaard Meat 2012 A/S, esindajad: advokater K. Cronwald Jensen ja M. Honoré,
– Taani valitsus, esindajad: M. Jespersen, J. F. Kronborg ja C. Maertens,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Valero ja C. Vang,
olles 29. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT 2010, L 334, lk 17; parandus ELT 2016, L 7, lk 4) I lisa punkti 6.4 alapunkti a tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Anklagemyndigheden (prokuratuur, Taani) ja teiselt poolt Moesgaard Meat 2012 A/S (edaspidi „Moesgaard Meat“) ja selle direktor PO ning mis puudutab viimastele esitatud süüdistust tapamaja keskkonnaloata käitamise eest ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2016.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2010/75
3 Direktiivi 2010/75 põhjenduses 2 on märgitud:
„Selleks et vältida, vähendada ja võimaluse piires likvideerida tööstuslikest tegevusvaldkondadest põhjustatud saastet kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõtte ja saastuse vältimise põhimõttega, on vaja kehtestada põhiliste tööstuslike tegevusvaldkondade kontrolli raamistik, pidades esmatähtsaks saaste vähendamist tekkekohas ja loodusvarade säästlikku kasutamist ning võttes vajaduse korral arvesse tööstusliku tegevuskoha majanduslikku olukorda ja kohalikku eripära.“
4 Direktiivi artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis sätestatakse tööstuslikest tegevusvaldkondadest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli eeskirjad.
Selles sätestatakse ka eeskirjad, mille eesmärk on vältida või, kui see ei ole teostatav, vähendada saasteainete heidet õhku, vette ja pinnasesse ning vältida jäätmete tekkimist, et saavutada keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase.“
5 Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste tööstuslike tegevusvaldkondade suhtes, mis põhjustavad II–VI peatükis osutatud saastet.“
6 Direktiivi artikkel 3 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3. „käitis“ – paikne tehniline üksus, kus viiakse läbi üht või mitut I lisas või VII lisa 1. osas loetletud tegevusvaldkonda kuuluvat tegevust ja muud samas tegevuskohas toimuvat tegevust, mis on tehniliselt otseselt seotud kõnealustes lisades loetletud tegevusvaldkondadega ja mis võib mõjutada heidet ja saastust;
[…]“.
7 Direktiivi 2010/75 artikli 4 „Loa omamise kohustus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et mitte ühtki käitist, põletusseadet, jäätmepõletustehast ega jäätmekoospõletustehast ei käitata ilma loata.
[…]“.
8 Direktiivi II peatükis „I lisas loetletud tegevusvaldkondi käsitlevad sätted“ asuvas artiklis 10 „Reguleerimisala“ on sätestatud:
„Käesolevat peatükki kohaldatakse I lisas sätestatud tegevusvaldkondade suhtes ja vajaduse korral vastavalt kõnealuse lisa kohastele künnisvõimsustele.“
9 Direktiivi I lisas „Artiklis 10 osutatud tegevusvaldkondade liigid“ on ette nähtud:
„Käesolevas lisas esitatud künnisväärtused on üldjuhul tootmisvõimsuse või ‑mahu väärtused. Kui samas käitises tegeldakse mitme sama künnisväärtust sisaldava tegevusvaldkonna kirjelduse alla kuuluva tegevusega, siis nende tegevuste võimsused liidetakse. […]
[…]
6. Muud tegevusvaldkonnad
[…]
6.4. a) Loomade tapmine tootmisvõimsusega üle 50 tonni rümpasid ööpäevas.
[…]
[…]“
10 Direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkt a on sõnastatud sarnaselt direktiiviga 2010/75 asendatud varem kehtinud direktiivide, st nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT 1996, L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (ELT 2008, L 24, lk 8) I lisa punkti 6.4 alapunkti a.
Muud asjakohased liidu õigusaktid
– Määrus nr 3220/84
11 Nõukogu 13. novembri 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 3220/84, millega määratakse kindlaks ühenduse searümpade liigitusskaala (EÜT 1984, L 301, lk 1; ELT eriväljaanne 03/06, lk 126), mis jõustus 1. jaanuaril 1985, tunnistati ühenduse searümpade liigitusskaalat puudutavas osas alates 1. jaanuarist 2009 kehtetuks nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ELT 2007, L 299, lk 1). Määruse nr 3220/84, mida on muudetud nõukogu 14. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 3513/93 (EÜT 1993, L 320, lk 5; ELT eriväljaanne 03/15, lk 247) (edaspidi „määrus nr 3220/84“), artiklis 1 oli ette nähtud:
„1. Käesoleva määrusega kehtestatakse ühenduse searümpade liigitusskaala sigade jaoks, mida pole kasutatud tõuaretuseks.
2. Lõikes 1 nimetatud skaalat kasutavad kõik tapamajad kõikide rümpade liigitamiseks, et võimaldada tootjatel saada tapamajja toodud sigade kaalul ja koostisel põhinevat õiglast tasu.
[…]“.
12 Määruse artiklis 2 oli ette nähtud:
„1. Käesolevas määruses tähendab searümp tapetud sea tervet või keskjoont mööda jagatud keha, mis on veretustatud ja puhastatud siseelunditest, ilma keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihaseta.
Oma territooriumil tapetud sigade puhul võib liikmesriikidel lubada näha ette searümpade eespool nimetatust erinev esitusviis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
– kui nende territooriumil kehtiv tavaline kaubandustava erineb esimeses lõigus määratletud standardesitusviisist,
– kui selle tingivad tehnilised nõuded,
– kui searümpadelt on eemaldatud ühtlaselt nahk.
2. Käesolevas määruses tähendab rümba mass jahutatud ning lõike 1 esimeses lõigus kirjeldatud viisil esitatud rümba massi.
Rümp kaalutakse esimesel võimalusel pärast tapmist ning mitte hiljem kui 45 minutit pärast sea kõri avamist. Jahutatud rümba mass arvutatakse saadud tulemusele ümberarvestustegurit kohaldades.
Kui mõni tapamaja ei suuda 45-minutilist ajavahemikku enamasti järgida, korrigeeritakse sellele vastavalt teises lõigus viidatud tegurit.
[…]“.
– Määrus nr 1234/2007
13 23. novembril 2007 jõustunud määrus nr 1234/2007 tunnistati sealihasektorit puudutavas osas alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671). Nagu nähtus määruse nr 1234/2007 artikli 1 lõike 1 punktist q, kehtestati kõnealuse määrusega määruse I lisas loetletud sektoritesse – sh sealihasektor – kuuluvate toodete turgude ühine korraldus.
14 Määruse artikli 8 „Võrdlushinnad“ lõikes 1 oli ette nähtud:
„1. Toodetele, mille suhtes kohaldatakse artikli 6 lõikes 1 osutatud sekkumismeetmeid, määratakse kindlaks järgmised võrdlushinnad:
[…]
f) sealihasektor: 1509,39 eurot searümba tonni kohta standardkvaliteedi korral, mis on määratletud kaalu ja tailihasisalduse alusel vastavalt artikli 42 lõike 1 punktis b esitatud ühenduse searümpade klassifitseerimisskaalale järgmiselt:
i) 60–120 kg kaaluvad rümbad: E-kvaliteediklass, nagu on sätestatud V lisa punktis B.II;
ii) 120–180 kg kaaluvad rümbad: R-kvaliteediklass, nagu on sätestatud V lisa punktis B.II.“
15 Sama määruse V lisas oli sätestatud:
„[…]
B. Ühenduse searümpade klassifitseerimisskaala
I. Mõiste
„rümp“ – tapetud sea terve või keskjoont mööda jagatud keha, mis on veretustatud ja puhastatud siseelunditest.
[…]
III. Esituskuju
Rümbad esitatakse ilma keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihaseta.
Oma territooriumil tapetud sigade puhul võib liikmesriikidel lubada näha ette searümpade eespool nimetatust erinev esitusviis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
1. kui nende territooriumil kehtiv tavaline kaubandustava erineb esimeses lõigus määratletud standardesitusviisist;
2. kui tehnilised nõuded seda õigustavad;
3. kui searümpadelt on eemaldatud ühtlaselt nahk.
[…]“.
– Määrus nr 1308/2013
16 Määrus nr 1308/2013 sisaldab ühelt poolt artikli 7 lõike 1 punkti f ning teiselt poolt artikli 20 punkti t ja IV lisa, mille sõnastus on sarnane vastavalt määruse nr 1234/2007 artikli 8 lõike 1 punkti f ja V lisa sõnastusega, nagu need on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 14 ja 15.
17 Nagu nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 10 esimesest lõigust, kohaldatakse sealihasektoris muude kui aretuseks kasutatud sigade rümpade puhul üht liidu klassifitseerimisskaalat rümpade jaoks vastavalt IV lisa punktis B sätestatud eeskirjadele.
Taani õigus
Keskkonnakaitseseadus
18 22. detsembri 2006. aasta keskkonnakaitseseaduse (miljøbeskyttelsesloven; edaspidi „keskkonnakaitseseadus“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 33 lõikes 1 on sätestatud:
„Paragrahvi 35 kohases loetelus nimetatud rajatist, käitist või seadet (loetletud rajatised) ei tohi ehitada ega kasutama hakata enne vastava loa saamist. Enne laiendamiseks või muutmiseks loa saamist ei tohi loetletud rajatist ka laiendada ega muuta seda ehituse või käitamise seisukohast – eelkõige seoses jäätmete tekkimisega – viisil, mis toob kaasa suurema reostuse.“
19 Selle seaduse § 35 lõikes 1 on ette nähtud:
„Keskkonna- ja toiduministeerium koostab loetelu eriti saastavatest rajatistest, käitistest ja seadmetest, mille suhtes kehtib §-s 33 sätestatud loa saamise nõue.“
20 Nimetatud seaduse §-s 110 on sätestatud:
„1. Kui raskem karistus ei ole muude õigusnormide kohaselt õigustatud, määratakse rahatrahv isikule, kes:
[…]
6) ehitab, hakkab kasutama või käitab rajatist ilma §-s 33 osutatud loata,
[…]
2. Karistada võib kuni kaheaastase vabadusekaotusega, kui süütegu pandi toime tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning kui selle tagajärjel:
1) on tekitatud keskkonnakahju või on selle tekkimise oht;
2) asjaomane isik või muud isikud on saanud või soovinud saada majanduslikku kasu, sealhulgas kulude kokkuhoiu vormis.
[…]
4. Äriühingu või muu juriidilise isiku suhtes võib kohaldada kriminaalvastutust vastavalt karistusseadustiku 5. peatükile.“
Määrus nr 1454 loetletud rajatistele loa andmise kohta
21 20. detsembri 2012. aasta määruse nr 1454 loetletud rajatistele loa andmise kohta (bekendtgørelse nr. 1454 om godkendelse af listevirksomhed) §‑s 3 oli ette nähtud:
„1. Loetletud rajatist ei tohi ehitada ega kasutama hakata enne, kui selleks on saadud keskkonnakaitseseaduse § 33 lõikes 1 ette nähtud luba.
2. Enne laiendamiseks või muutmiseks loa saamist keskkonnakaitseseaduse § 33 lõike 1 alusel ei tohi loetletud rajatist laiendada ega muuta seda ehituse või käitamise seisukohast – eelkõige seoses jäätmete tekkimisega – viisil, mis toob kaasa suurema reostuse.
[…]
5. Kui 1. või 2. lisas on sätestatud loa saamise kohustuse künnis, ei tohi ettevõtja teha ühtegi laiendust ega muudatust, mis tooks kaasa künnise ületamise, enne rajatisele kui tervikule loa saamist.“
22 Selle määruse 1. lisa sisaldas nende tegevuste loetelu, mille jaoks on vaja luba; nende hulgas oli:
„[…]
6.4.
a) Loomade tapmine tootmisvõimsusega üle 50 tonni rümpasid või tapetud kodulinde ööpäevas; […]
[…]“.
23 See määrus asendati 2014. aastal ja järgnevatel aastatel uute versioonidega, ilma et käesoleva kohtuotsuse punktides 21 ja 22 viidatud sätete põhisisu oleks muudetud.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
24 Moesgaard Meat käitas aastatel 2014–2016 sigade tapamaja keskkonnakaitseseaduse kohaselt väljastatud loata.
25 Moesgaard Meatile ja selle direktorile PO-le esitati 19. juuli 2017. aasta süüdistusaktiga süüdistus selle seaduse rikkumise eest koostoimes määrusega loetletud rajatistele loa andmise kohta (etteheidetavate tegude aset leidmise ajal kehtinud redaktsioonis) põhjendusel, et eelmises punktis nimetatud ajavahemikul käitas Moesgaard Meat ilma nõutava keskkonnaloata tapamaja, kus toodeti üle 50 tonni searümpasid ööpäevas, põhjustades sellega keskkonnakahju tekkimise ohu.
26 Süüdistusakti kohaselt jäi Moesgaard Meati rümpade keskmine ööpäevane toodang ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2016 iga kuu vahemikku 53 488 kg rümpasid 2014. aasta jaanuaris kuni 92 334 kg rümpasid 2016. aasta septembris, kusjuures kogu selle ajavahemiku ületoodang oli hinnanguliselt 17,3 miljonit kg.
27 Keskmise ööpäevase toodangu arvutamisel kasutati tootmisnäitajaid, mille Moesgaard Meat deklareeris pädevale asutusele vastavalt määrusele sigade tapmise ja ekspordi tootmismaksu kohta (bekendtgørelse om produktionsafgift ved slagtning og eksport af svin) mille kohaselt tuli vormile kanda „tapakaal“. Lisaks võeti arvutamisel arvesse ainult „tapapäevi“ ning arvesse jäeti võtmata päevad, mil tapamaja tegevus piirdus loomade vastuvõtmise, nende tapaeelse pidamise alale paigutamise ja tapmiseks ettevalmistamisega või tapetud loomade lõppviimistlusega, mis seisnes eelkõige looma pea ja kaela eemaldamises jahutatud rümbast ning rümba kogumiseks ettevalmistamises.
28 Retten i Holstebro (Holstebro esimese astme kohus, Taani) tunnistas 3. juuli 2018. aasta otsusega Moesgaard Meati ja PO süüdi etteheidetud tegudes.
29 Nad esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Vestre Landsretile (läänepiirkonna apellatsioonikohus, Taani), kes jättis 4. juuli 2019. aasta kohtuotsusega otsuse muutmata.
30 Højesteretil (Taani kõrgeim kohus), kellele PO ja Moesgaard Meat esitasid selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, on kahtlusi seoses tõlgendusega, mille Anklagemyndigheden (prokuratuur) ja madalama astme kohtud andsid mõistetele „rümpade tootmine“, „ööpäevas“ ja „võimsus“, mida on kasutatud direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a ja mida on korratud kohaldatavates Taani õigusaktides. Højesteret (kõrgeim kohus) märgib sellega seoses, et süüdistatavad väidavad, et vastupidi sellele, mida leidsid nimetatud madalama astme kohtud, on „rümp“ peata veretustatud ja jahutatud keha ning Moesgaard Meati võimsuse arvutamisel tuleb arvesse võtta ka nädalavahetusel toimuvat loomade ettevalmistamist ja korrastamist. Lisaks väidavad nad, et käitise „võimsus“ võib olla väiksem tema tegelikust toodangust näiteks siis, kui tegelik toodang on saavutatud tootmisele seatud füüsilisi, tehnilisi või õiguslikke piiranguid eirates; nii oli see põhikohtuasjas, kus tegelik toodang, mida Anklagemyndigheden (prokuratuur) arvesse võttis, saavutati ebaseaduslikult paigaldatud külmutuskonteinerite abil.
31 Neil asjaoludel otsustas Højesteret (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2010/75] I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „rümpade tootmine“ hõlmab tapaprotsessi, mis algab looma äraviimisest tapaeelse pidamise alalt, uimastamisest ja surmamisest ning lõpeb suurte standardsete jaotustükkide tootmisega, mistõttu tapalooma kaal arvutatakse enne kaela ja pea, samuti elundite ja sisikonna eemaldamist, või tähendab mõiste „rümpade tootmine“ searümpade tootmist pärast seda, kui elundid ja sisikond, samuti kael ja pea on eemaldatud, ning pärast veretustamist ja jahutamist, mistõttu tapalooma kaal tuleks välja arvutada alles sellel ajahetkel?
2. Kas [direktiivi 2010/75] I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et „ööpäeva“ tootmisvõimsuse arvutamiseks kasutatavate tootmispäevade arvu kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta üksnes päevi, mil tapasigu uimastatakse, surmatakse ja tükeldatakse, või tuleb arvesse võtta ka päevi, mil viiakse läbi tapasigade ettevalmistus- ja korrastamistoiminguid, mis hõlmavad looma ettevalmistamist surmamiseks, surmatud looma jahutamist ning looma pea ja kaela eemaldamist?
3. Kas [direktiivi 2010/75] I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et tapamaja „võimsus“ tuleb arvutada maksimaalse ööpäevase toodanguna 24 tunni jooksul, võttes arvesse tapamaja poolt tegelikult järgitud füüsilisi, tehnilisi või õiguslikke piiranguid, ilma et see saaks olla väiksem kui tema tegelik toodang, või kas tapamaja „võimsus“ võib olla väiksem tema tegelikust toodangust, näiteks juhul, kui tapamaja tegelik toodang on saavutatud neid tootmisele seatud füüsilisi, tehnilisi või õiguslikke piiranguid eirates, mida tapamaja „võimsuse“ arvutamisel arvesse võeti?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
32 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et tapamaja searümpade tootmise võimsuse arvutamisel tuleb arvesse võtta loomade kaalu vahetult pärast tapmist või nende kaalu pärast veretustamist, elundite, sisikonna, pea ja kaela eemaldamist ning jahutamist.
33 Direktiivi 2010/75 artikli 2 lõikest 1, artikli 3 punktist 3, artikli 4 lõikest 1, artiklist 10 ja I lisa punkti 6.4 alapunktist a koostoimes tuleneb, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub ja sellest tulenevalt loa saamise nõudele allub iga käitis, kus toimub „[l]oomade tapmine tootmisvõimsusega üle 50 tonni rümpasid ööpäevas“.
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, milles ei ole nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks viidatud sõnaselgelt liikmesriigi õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Peale selle tuleb liidu õiguses määratlemata mõistete tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda nende tavalisest tähendusest, võttes arvesse konteksti, kus neid kasutatakse, ja selle õigusakti eesmärke, mille osaks need on (13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gemeinde Bodman-Ludwigshafen, C‑256/21, EU:C:2022:786, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a kasutatud mõistet „rümp“ ei ole selles direktiivis määratletud ning see direktiiv ei viita sõnaselgelt riigisisesele õigusele selle mõiste tähenduse ja ulatuse täpsustamiseks.
36 Mis puudutab konteksti, kuhu see säte kuulub, siis tuleb siiski rõhutada, et mõiste „rümp“ on määratletud muudes liidu õigusaktides, mis on tapamajas searümpade tootmise seisukohast asjakohased, sealhulgas eelkõige määruses nr 1308/2013, millega kehtestatakse muu hulgas sealihasektorisse kuuluvate toodete ühine turukorraldus. Selle määruse IV lisa punktis B on ette nähtud eeskirjad, mida kohaldatakse sealihasektoris kohaldatava liidu klassifitseerimisskaala suhtes rümpade jaoks, et registreerida hinnad ja rakendada turusekkumise meetmeid selles sektoris.
37 Selle IV lisa kohaselt tähendab mõiste „rümp“ sigade puhul tapetud sea tervet või keskjoont mööda jagatud keha, mis on veretustatud ja puhastatud siseelunditest. Samuti nähtub selles IV lisas sisalduvatest rümpade esitusviisi eeskirjadest, et sead esitatakse ilma keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihaseta.
38 Samuti tuleb märkida, et sisuliselt identsed määratlused ja standardesitusviisi eeskirjad, mida kohaldatakse ühise turukorralduse valdkonnas searümpadele, kehtisid juba siis, kui võeti vastu direktiiv 96/61, millega kehtestati esimest korda nüüd direktiivist 2010/75 tulenev tapamajade käitamiseks loa saamise nõue; nii oli see ka siis, kui võeti vastu direktiivid 2008/1 ja 2010/75.
39 Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 10, oli direktiivide 96/61 ja 2008/1 I lisa punkti 6.4 alapunkt a sarnane direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktiga a.
40 Käesoleva kohtuotsuse punktis 38 viidatud määratlused ja standardesitusviisi eeskirjad olid kõigepealt ette nähtud määruse nr 3220/84 artikli 2 lõikes 1 ja seejärel määruse nr 1234/2007 V lisas.
41 Määrusest nr 1308/2013 ja eelmises punktis nimetatud määrustest, eelkõige määruse nr 1308/2013 artikli 7 lõike 1 punktist f, määruse nr 1234/2007 artikli 8 lõike 1 punktist f ja määruse nr 3220/84 artikli 2 lõikest 2 tuleneb, et nendes sätetes määratletud rümpade kaal on alates määrusest nr 3220/84 võrdlushindade arvutamisel võrdluskriteerium nende õigusnormide kohaldamisel.
42 Lisaks tuleneb määruse nr 3220/84 artikli 2 lõikest 2, mis kehtis siis, kui võeti vastu esimene direktiiv, millega kehtestati loa saamise nõue käitamaks tapamajasid, mille tootmisvõimsus on üle 50 tonni rümpasid ööpäevas, st direktiiv 96/61, et searümpade kaalumisel pärast tapmist võeti arvesse rümba kaalu selles määruses ette nähtud standardesituses, isegi kui liikmesriikidel oli teatud tingimustel lubatud näha ette teistsugune esitusviis.
43 Neil asjaoludel ja võttes arvesse nendest õigusaktidest tuleneva mõiste „rümp“ määratluse suurt selgust ja täpsust, tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis lähtuda sellest mõistest „rümp“, kui ta võttis vastu direktiivi 2010/75 ja sellele eelnenud direktiivid, ehkki see mõiste on määratletud ka liidu rahvatervise valdkonna õigusnormides.
44 Sellest järeldub, et direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a nimetatud tapamaja searümpade tootmise võimsuse arvutamisel ei tule arvesse võtta mitte loomade kaalu vahetult pärast tapmist, vaid nende kaalu pärast veretustamist ja siseelunditest puhastamist ning keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihase eemaldamist.
45 Seda tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et mõiste „rümp“ esineb direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a seoses sõnaga „tootmine“ („rümpade tootmine“) kooskõlas I lisa sissejuhatava teksti esimese lausega, mille kohaselt „[selles] lisas esitatud künnisväärtused on üldjuhul tootmisvõimsuse või ‑mahu väärtused“. Nimelt on seoses loomarümpadega kasutatud mõiste „tootmine“ a priori hõlpsamalt seostatav protsessiga, mille käigus loomast saadud lihatoode läbib esmase töötlemise või pakendamise selle hilisema turustamise eesmärgil, kui sellise isoleeritud toiminguga nagu tapmine, mis seisneb lihtsalt selle looma surmamises.
46 Direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tõlgendamist vastavalt määruses nr 1308/2013 sisalduvale searümpade määratlusele ja standardesitusviisi eeskirjadele ei sea kahtluse alla asjaolu, et teatavates keeleversioonides ei kasuta see direktiiv täpselt selles määruses määratletud mõistet.
47 Ühelt poolt on kõnealuse direktiivi bulgaariakeelses („трупно месо“ (rümbaliha)), ungarikeelses („vágott súly“ (rümba kaal)) ja rootsikeelses („slaktvikt“ (rümba kaal)) versioonis kasutatud mõisted kontseptuaalselt väga sarnased mõistetega, mida on nendes kolmes keeles kasutatud määruses nr 1308/2013 („кланичен труп“ (tapamaja rümp), „hasított test“ (rümp) ja „slaktkropp“ (rümp)).
48 Teiselt poolt ei välista asjaolu, et direktiivi 2010/75 hollandikeelses („geslachte dieren“ (tapetud loomad)), tšehhikeelses („kapacita porážky“ (tapmisvõimsus)), slovakikeelses („kapacita zabitia“ (tapmisvõimsus)) ja sloveenikeelses („zmogljivostjo zakola“ (tapmisvõimsus)) versioonis kasutatud väljendid ei sisalda mõistet „rümp“, tõlgendust, mis võtab arvesse seda mõistet kõnealuses määruses antud määratluses.
49 Mis puudutab asjaolu, et määrusel nr 1308/2013 on direktiivi 2010/75 eesmärkidest erinevad eesmärgid, siis sellest üksi ei piisa, et õigustada kahes sama sektorit käsitlevas õigusaktis kasutatud sama mõiste erinevat tõlgendamist.
50 Kuigi direktiivi 2010/75 eesmärk on vastavalt selle artiklile 1 tööstustegevusest tuleneva saastuse integreeritud vältimine ja vähendamine, ei võimalda miski asuda seisukohale, et liidu seadusandja ületas käesoleval juhul ulatusliku kaalutlusõiguse – mis tal on siis, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid – piire siis, kui ta viitas direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tähenduses tapamaja tootmisvõimuse arvutamiseks loomarümpade – nagu need on määratletud järjestikustes määrustes nr 3220/84, nr 1234/2007 ja nr 1308/2013 – kaalule.
51 Lõpuks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 66 ja 67, nähtub Euroopa Komisjoni poolt direktiivi 96/61 artikli 16 lõike 2 alusel koostatud viitedokumendist tapamajade parima võimaliku tehnika kohta, et alates selle direktiivi jõustumisest mõjutati asjaomast majandussektorit ja eelkõige selle ettevõtjaid, kellel lasub kohustus saada nõutav eelnev luba, võimalike sanktsioonide ähvardusel lähtuma põhimõttest, et rümbad on töödeldud loomakehad pärast oluliste osade eemaldamist.
52 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et tapamaja searümpade tootmise võimsuse arvutamisel tuleb arvesse võtta tapetud sigade kaalu pärast veretustamist ja siseelunditest puhastamist ning keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihase eemaldamist.
Teine ja kolmas küsimus
53 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et kui sellise tegutseva tapamaja ööpäevane rümpade tootmise võimsus, millel ei ole selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 nõutud luba, arvutatakse tapamaja igakuise tegeliku tootmismahu alusel, siis kas:
– arvutamisel tuleb lisaks loomade tapmise päevadele arvesse võtta ka päevi, mil leiavad aset muud rümpade tootmise etapid, ja
– arvesse tuleb võtta füüsilisi, tehnilisi ja õiguslikke piiranguid, mis võivad tapamaja tootmisvõimsust piirata, mistõttu selle tootmisvõimsus võib olla väiksem selle tegelikust toodangust, eriti kui tegelik toodang on saavutatud neid piiranguid eirates.
54 Tavalises tähenduses viitab tapamaja „tootmisvõimsus“ rümpade kogusele, mida tapamaja suudab toota.
55 Põhimõtteliselt tuleb tapamaja võimsuse hindamine selleks, et teha kindlaks, kas tal peab olema luba, seega läbi viia ex ante tema käsutuses olevate tootmisseadmete võimsuse alusel. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 28 ja 29 – viidates komisjoni 1. aprilli 2007. aasta juhenddokumendile võimsuse tõlgendamise ja kindlaksmääramise kohta vastavalt direktiivile 96/61 („Guidance on Interpretation and Determination of Capacity under the IPPC Directive“), mis ei ole küll siduv, aga võib aidata selgitada selle direktiivi ja seega ka direktiivi 2010/75 üldist ülesehitust (vt analoogia alusel 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Apollo Tyres (Hungary), C‑575/20, EU:C:2021:1024, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika) –, tuleb selles kontekstis arvesse võtta asjakohaseid füüsilisi, tehnilisi ja õiguslikke piiranguid ning käitise selle osa või tootmisetapi võimsust, mis piirab kõige rohkem asjaomase tapamaja koguvõimsust. Kui neid piiranguid ei võetaks arvesse, ei vastaks selliselt kindlaks määratud käitise võimsus sellele, mis on kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatavaid õigusnorme järgides tegelikult võimalik.
56 Kui aga sellise tapamaja tootmisandmed, millel sellist luba ei ole, tõendavad, et see tapamaja tootis rümpasid kogustes, mis ületavad direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a osutatud koguseid, siis tuleb juba ainuüksi selle asjaolu tõttu asuda seisukohale, et tapamajal on vähemalt nende kogustega võrdne tootmisvõimsus ja et seega toimus kõnealune tootmine selle direktiivi artikli 4 lõikest 1 tulenevat loa saamise nõuet rikkudes.
57 Selles kontekstis ei saa nõustuda PO ja Moesgaard Meati kirjalikes seisukohtades esitatud argumentatsiooniga, et rümpade tootmise tegelikku taset, mille Moesgaard Meat saavutas, ei saa arvesse võtta asjaomase tapamaja tootmisvõimsuse arvutamisel olukorras, kus tegelik tootmistase saavutati kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenevaid piiranguid eirates, käesoleval juhul ebaseaduslikult paigaldatud jahutuskonteinerite abil.
58 Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2010/75 artiklist 1 koostoimes põhjendusega 2, on selle direktiivi eesmärk vältida, vähendada ja võimaluse piires likvideerida peamistest tööstuslikest tegevusvaldkondadest põhjustatud saastet. Kuna saaste, mida direktiiviga soovitakse vältida, vähendada ja likvideerida, allikas on tegelik tootmine, tuleb seega tapamaja, mille tegelik rümbatoodang ületab sama direktiivi I lisa punkti 6.4 alapunktis a ette nähtud künnist, igal juhul käsitada sellise tööstustegevusega tegeleva käitisena ja seega kehtib sellele direktiivi alusel loa saamise kohustus sõltumata sellest, kas tootmistase saavutati õiguspäraselt või mitte.
59 Lisaks tuleb asjaolu, et teatava ajavahemiku jooksul toodetakse direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunktis a osutatud kogustest suuremaid koguseid, põhimõtteliselt juhul, kui asjaomase tapamaja käsutuses olevaid tootmisseadmeid või kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatavaid füüsilisi, tehnilisi ja õiguslikke piiranguid ei ole muudetud, pidada selliseks, mis viitab vähemalt sellise võimsuse olemasolule ka selle tapamaja muudel tegevusperioodel, mille jooksul – vastavalt olukorrale näiteks nõudluse langemise tõttu konkreetsel ajahetkel – selle tapamaja tootmisvõimsust ei kasutatud täies ulatuses ja tapamaja toodetud kogused olid seega punkti 6.4 alapunktis a osutatud kogustest väiksemad.
60 Lõpuks, juhul kui puuduvad andmed asjaomase tapamaja rümpade ööpäevase tegeliku toodangu kohta ja rümpade ööpäevast tootmisvõimsust ei ole nõuetekohaselt ex ante hinnatud, et teha kindlaks direktiivi 2010/75 alusel nõutava loa vajalikkus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 55 märgitule, vaid see tuletatakse selle tapamaja igakuise tegeliku tootmismahu alusel arvutatud keskmise ööpäevase toodangu andmete põhjal, tähendab see vältimatult seda, et keskmise ööpäevase toodangu arvutamisel võetakse arvesse mitte ainult „tapapäevi“, vaid ka päevi, mil leiavad aset muud rümpade tootmise etapid, nimelt need, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, ja neile eelnevad etapid.
61 Käesoleval juhul nõuab see, et võetaks arvesse laupäevi ja pühapäevi, mil põhikohtuasjas kõne all oleva tapamaja tegevus seisnes PO ja Moesgaard Meati esitatud andmete kohaselt – mida nad peavad tõendama ja mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima – loomade vastuvõtmises, nende tapaeelse pidamise alale paigutamises ja tapmiseks ettevalmistamises ning pärast loomade tapmist käesoleva kohtuotsuse punktis 52 nimetatud toimingute tegemises.
62 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et kui sellise tegutseva tapamaja ööpäevane rümpade tootmise võimsus, millel ei ole selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 nõutud luba, arvutatakse tapamaja igakuise tegeliku tootmismahu alusel, peab arvutamisel lisaks loomade tapmise päevadele arvesse võtma ka päevi, mil leiavad aset muud rümpade tootmise etapid. Seevastu ei tule selles kontekstis arvesse võtta võimalikke füüsilisi, tehnilisi või õiguslikke piiranguid, mis võivad tapamaja tootmisvõimsust piirata.
Kohtukulud
63 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) I lisa punkti 6.4 alapunkti a
tuleb tõlgendada nii, et
tapamaja searümpade tootmise võimsuse arvutamisel tuleb arvesse võtta tapetud sigade kaalu pärast veretustamist ja siseelunditest puhastamist ning keele, harjaste, sõrgade, suguorganite, neerurasva, neerude ja vahelihase eemaldamist.
2. Direktiivi 2010/75 I lisa punkti 6.4 alapunkti a
tuleb tõlgendada nii, et
kui sellise tegutseva tapamaja ööpäevane rümpade tootmise võimsus, millel ei ole selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 nõutud luba, arvutatakse tapamaja igakuise tegeliku tootmismahu alusel, peab arvutamisel lisaks loomade tapmise päevadele arvesse võtma ka päevi, mil leiavad aset muud rümpade tootmise etapid. Seevastu ei tule selles kontekstis arvesse võtta võimalikke füüsilisi, tehnilisi või õiguslikke piiranguid, mis võivad tapamaja tootmisvõimsust piirata.
Allkirjad