Kohtuasi T-110/07
Siemens AG
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine – Turu jagamine – Mõju ühisturu piires – Mõiste „vältav rikkumine” – Rikkumise kestus – Aegumine – Trahvid – Proportsionaalsus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja roll – Kergendavad asjaolud – Koostöö
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Konkurentsivastane eesmärk – Piisav tuvastamine
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1)
2. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon – Konkurentsi valdkonna menetlusnormid – Kohaldatavus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EL artikli 6 lõige 2)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendi laad – Tõendite kogumile tuginemine
(EÜ artikli 81 lõige 1)
4. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Rikkumise tõend –Teiste süüdistatavate ettevõtjate avalduste kasutamine komisjoni poolt – Lubatavus
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP lepingu artikkel 53)
5. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Rikkumise tõend – Dokumendi tõendusliku väärtuse hindamine – Kriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta
(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 2002/C 45/03)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatis – Täiendavate tõendite esitamine pärast vastuväiteteatise saatmist – Lubatavus – Tingimused
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 25)
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjoni kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 25)
9. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Põhimõtte ulatus – Piirid – Ettevõtja õigus esitada küsimusi tunnistajatele, kes annavad ütlusi tema vastu – Välistamine
(EÜ artikli 81 lõige 1)
10. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Ettevõtja osalemine keelatud kokkuleppes
(EÜ artikli 81 lõige 1)
11. Konkurents – Keelatud kokkulepped – Rikkumine – Üks rikkumine – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP lepingu artikkel 53; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 25 lõige 2)
12. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1A neljas ja kuues lõik)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kriteeriumide siduva või ammendava loetelu puudumine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
14. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Komisjoni kaalutlusõigus – Trahvide üldise taseme tõstmine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
15. Konkurents – Trahvid – Trahvide määramise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
16. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja või algataja roll
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 2 kolmas taane)
17. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja roll
(EÜ artikli 81 lõige 1)
18. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2002/C 45/03, punktid 22 ja 29)
1. Selle hindamiseks, kas kooskõlastatud tegevus on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, on üleliigne võtta arvesse tegevuse tegelikku mõju, kui tuvastatakse, et tegevuse eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. See seisukoht on analoogia alusel kohaldatav Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EMP) artikli 53 lõikele 1.
(vt punkt 40)
2. Süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, kuulub nende põhiõiguste hulka, mida vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mida kinnitab ka Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2, tunnustatakse ühenduse õiguskorra üldpõhimõtetena.
Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse. Selle põhimõttega tuleb arvestada niisuguse hagi läbivaatamisel, milles palutakse tühistada trahvi määrav otsus. Kahtluse korral tuleb kohtul eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist.
(vt punktid 44 ja 45)
3. Konkurentsiõiguse valdkonnas tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud, ja mille põhjal tekib kindel veendumus, et süükspandud rikkumine on tuntav konkurentsi piiramine EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. Kuid kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.
Kui rikkumise asetleidmist järeldades tugineb komisjon üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon, järeldades, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud. Kuid faktidele antud alternatiivne seletus on asjakohane vaid siis, kui komisjon tugineb ainult asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul. See seletus ei puutu järelikult asjasse, kui rikkumise toimepanemist mitte lihtsalt ei eeldata, vaid see on tõendatud tõenditega. Lisaks, vastavalt tõendite vaba esitamise põhimõttele on rikkumise tõendamiseks lubatud kasutada mis tahes laadi tõendeid, mistõttu ei ole alternatiivsel seletusel tähtsust, kui rikkumine on õiguslikult piisavalt tõendatud muude tõenditega kui dokumentaalsed tõendid.
(vt punktid 46–49, 51)
4. Mis puudutab nende tõendite laadi, mida EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 rikkumiste tõendamiseks võib kasutada, siis kehtib ühenduse õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte. Täpsemalt, mitte ükski ühenduse õiguse säte või üldpõhimõte ei keela komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artikleid 81 ja 82 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus EÜ asutamislepinguga talle antud järelevalveülesandega selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt.
(vt punkt 50)
5. Konkurentsiõiguse valdkonnas on ainus asjassepuutuv kriteerium, mida tuleb vabalt esitatud tõendite hindamisel järgida, nende usaldusväärsus. Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisu mõistlikkusest ja usutavusest. Väga oluliseks tuleb pidada asjaolu, et teatud dokument koostati vahetus seoses faktiliste asjaoludega või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt. Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks.
Põhimõtteliselt tuleb suure tõendusliku väärtusega tõenditeks pidada sellise isiku ütlusi, kes kartelli peaaegu kogu kestuse jooksul oli kartelli ühe põhilise liikme üks esindaja ja kes oli järelikult ütlustes kirjeldatud asjaolude vahetu tunnistaja.
(vt punktid 54, 75)
6. Konkurentsiõiguse valdkonnas ei pruugi innustada moonutatud tõendeid esitama iseenesest see, et trahvi vähendamise eesmärgil taotletakse, et kohaldataks teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et tema suhtes kohaldatakse koostööteatist täielikult.
Kuid kui sellise ettevõtja, kellele ühenduse konkurentsiõiguse normide rikkumist süüks pannakse, avaldustele vaidlevad vastu teised ettevõtjad, kellele samuti ühiskokkuleppe sõlmimist süüks pannakse, peavad neid avaldusi toetama muud tõendid, et nimetatud ühiskokkuleppe olemasolu ja ulatust saaks pidada piisavalt tõendatuks.
(vt punktid 65 ja 66)
7. Vastuväiteteatis peab võimaldama huvitatud isikul konkreetselt teada saada, millist tegevust komisjon talle ette heidab, ja see nõue on täidetud juhul, kui komisjoni lõplik otsus ei pane isikule süüks erinevaid rikkumisi kui need, mis on märgitud vastuväiteteatises, ja kui tuginetakse vaid asjaoludele, mille kohta huvitatud isik on saanud oma seisukoha esitada. Seega, kuigi on tõsi, et otsuses ettevõtjale süüks pandud rikkumised ei saa olla erinevad nendest, mis esitati vastuväiteteatises, ei kehti see faktiliste asjaolude kohta, millele tuginetakse, sest nende suhtes piisab, kui ettevõtjale on antud võimalus esitada oma seisukoht kõigi faktiliste asjaolude kohta, mida tema vastu kasutatakse. Nimelt ei keela ükski õigusnorm komisjonil pärast vastuväiteteatise esitamist isikutele teada anda uutest tõenditest, mis tema arvates tema seisukohta toetavad, tingimusel, et ta annab ettevõtjale selle kohta oma arvamuse avaldamiseks vajaliku aja.
(vt punktid 86 ja 87)
8. Isik või ametiasutus, kes väidab, et konkurentsieeskirju on rikutud, peab selle kohta tõendeid esitama, tõendades õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate faktiliste asjaolude esinemist. Lisaks peab ettevõtja, kes väidab rikkumise tuvastamisel, et tema suhtes tuleb kohaldada teatud õiguskaitsevahendit, tõendama, et selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, nii et nimetatud ametiasutus peab kasutama teisi tõendeid.
Asjaolu, et ettevõtja tugineb õiguskaitsevahendile, milleks on aegumine – mille tõendamise kohustus on üldjuhul sellel ettevõtjal –, ei sea kahtluse alla üldpõhimõtet, et komisjonil on kohustus ära tõendada kõik rikkumise koosseisu tunnused, mis võivad mõjutada tema lõplikke järeldusi rikkumise raskuse kohta, sealhulgas selle kestus.
Nimelt eeldab sellele õiguskaitsevahendile tuginemine tingimata seda, et rikkumise kestus ja lõppemise kuupäev on tuvastatud. Kuid need asjaolud iseenesest ei saa õigustada tõendamiskoormise üleminekut asjassepuutuvale ettevõtjale. Esiteks on rikkumise kestus – mis tähendab, et on teada selle lõppemise kuupäev – üks rikkumise koosseisu peamisi tunnuseid, mille tõendamise kohustus on komisjonil sõltumata sellest, et sellele tunnusele vaieldakse vastu ka aegumise vastuväites. Teiseks, sellist järeldust õigustab asjaolu, et määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud komisjoni menetluse aegumatus on õiguskindluse põhimõttest tulenev objektiivne õiguslik kriteerium ja seetõttu ka iga karistamisotsuse kehtivuse tingimus. Nimelt on selle järgimine komisjonile kohustuslik isegi siis, kui ettevõtja sellesisulist vastuväidet ei esita.
Kuid see tõendamiskoormise jaotus võib varieeruda, kui faktilised asjaolud, millele üks pool tugineb, võivad kohustada teist poolt esitama selgitusi või õigustust, ilma milleta võib järeldada, et asjaolu on tõendatud. Nimelt, kui komisjon on esitanud tõendid kokkuleppe olemasolu kohta, tuleb kokkuleppes osalenud ettevõtjal esitada tõendeid selle kohta, et ta ei täitnud seda kokkulepet, ning seda peab tõendama selge ja kokkuleppes osalenud teistele ettevõtjatele teatavaks tehtud kokkuleppest loobumine.
(vt punktid 173–176)
9. Kaitseõiguste järgimise aluspõhimõte nõuab, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, keda konkurentsiõiguse alane komisjoni menetlus puudutab, antaks haldusmenetluses võimalus esitada oma seisukoht toimunu ja faktide asjakohasuse kohta ning komisjoni esitatud vastuväidete ja väidetavate asjaolude kohta. Ettevõtja vastust komisjoni vastuväiteteatisele ei saa kasutada süüstava tõendina mõne teise uurimise all oleva ettevõtja vastu, kui viimane ei saanud selle vastusega enne komisjoni otsuse vastuvõtmist tutvuda.
Kuid see põhimõte ei nõua, et ettevõtjale tuleks anda haldusmenetluses võimalus komisjoni poolt ärakuulatud tunnistajatele ise küsimusi esitada.
(vt punktid 189, 199)
10. Kui ettevõtja ei avalda, et ta ei loe ennast seotuks rikkumisega, milles ta osales, või ei teavita rikkumisest ametiasutusi, on see käsitletav rikkumise jätkamise julgustamisena ja takistab selle avastamist, mistõttu võib seda vaikivat heakskiitu käsitleda kaasaaitamisena või rikkumises passiivse osalemisena.
(vt punkt 222)
11. Esineb mitu kriteeriumi, millest lähtudes hinnata, kas tegemist on EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 ühe rikkumisega: kas asjassepuutuvate tegude eesmärk on sama või erinev, kas asjassepuutuvad kaubad ja teenused on samad, kas osa võtnud ettevõtjad on samad ja kas toimepanemise viis on sama. Ülejäänud olulised asjassepuutuvad kriteeriumid on ettevõtjate nimel tegutsenud füüsiliste isikute samasus ja asjassepuutuvate tegude geograafilise ulatuse samasus.
Täpsemalt, mis puudutab mõistet „konkurentsivastase tegevuse ühine eesmärk”, siis sõltub vastus küsimusele, kas EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevate kokkulepete ja tegevuste kogum on vaadeldav ühe vältava rikkumisena, ainult objektiivsetest tunnustest, millest üks on nende kokkulepete ja tegevuste ühine eesmärk. Viimati nimetatu on kriteerium, mida tuleb hinnata ainult nende kokkulepete ja tegevuste sisu alusel ning seda ei tohi segamini ajada ühes ja vältavas rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate subjektiivse tahtega. Samas saab ja tuleb seda subjektiivset tahet arvesse võtta ainult selle hindamisel, milline oli iga ettevõtja individuaalne osalus ühes ja vältavas rikkumises. Piisab sellest, et kui ettevõtja pärast katkestust kartellis uuesti osalema hakkas, oli ta teadlik, et ta osaleb samas kartellis, mis varem. Piisab isegi sellest, et nimetatud ettevõtja oli teadlik eespool viidatud peamistest kriteeriumidest, mis õigustavad rikkumise üheks rikkumiseks kvalifitseerimist, et talle saaks seda üht rikkumist süüks panna, isegi kui ta ise järeldust sellise ühe rikkumise kohta ei teinud.
(vt punktid 241, 246, 253)
12. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 A neljandas ja kuuendas lõigus on sätestatud, et arvesse tuleb võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ja iga ettevõtja tegevuse konkreetset osatähtsust konkurentsis, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt. Kuid suunistes ei ole ette nähtud, et ettevõtjate tegelikku majanduslikku suutlikkust või nende tegevuse konkreetset osatähtsust tuleb hinnata mingi konkreetse kriteeriumi alusel, nagu nende turuosa asjassepuutuva kauba turul Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP‑s) või ühisturul. Seega on komisjonil õigus kohaldada mis tahes kohast kriteeriumi, arvestades iga konkreetse juhtumi asjaolusid.
(vt punkt 279)
13. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu. Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad.
Seega on trahvi kindlaksmääramisel mõistlik arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist ja võib seega näidata selle rikkumise ulatust. Teiseks järeldub sellest, et kummalegi käibe liigile ei maksa omistada tähtsust, mis hinnangu teiste elementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne, ja seega ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibel põhineva arvutuse alusel. Sellise olukorraga on tegemist eriti siis, kui asjaomased kaubad moodustavad vaid väikese osa sellest käibest.
Nende tegurite loetelu, mida rikkumise raskuse hindamisel arvesse võetakse, ei ole seega siduv ega ammendav. Seega on komisjonil õigus arvesse võtta muid tegureid või pidada mõnda eespool viidatud teguritest vähem tähtsaks, või seda üldse mitte arvesse võtta, kui see talle konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades kohane tundub.
Lisaks tuleb mõistet „asjaomaste kaupade väärtus” käsitleda kui mõõdet, mis näitab asjassepuutuvate ettevõtjate üldise käibe seda osa, mis on seotud kartelli esemeks olevate kaupadega, ja mitte viitena nende kaupade turu suurusele Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP‑s).
(vt punktid 286–288)
14. Komisjoni varasemat otsustuspraktikat ei saa kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna. Komisjonil on määruse nr 1/2003 alusel trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevus konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele. Seega asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 1/2003 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika rakendamise tagamiseks. Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab vastupidi, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele.
Sellest tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varem määratud trahvide määrasid. Seega peavad need ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatud trahvisummadega.
(vt punktid 290–291)
15. Mis puudutab komisjoni poolt ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest määratava trahvi arvutamist, siis on oluliste vorminõuete – milleks on ka põhjendamiskohustus – tingimused täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamiskriteeriumid, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et ta oleks kohustatud esitama üksikasjalikuma selgituse või arvandmed trahvide arvutamisviisi kohta.
Täpsemalt, nende arvandmete esitamine – eriti seoses taotletava hoiatava mõjuga –, millest juhindudes komisjon trahvide määramisel oma kaalutlusõigust teostab, on võimalus, mille kasutamine on komisjonile soovituslik, kuid mis ületab siiski põhjendamiskohustusest tulenevad nõuded.
(vt punktid 311 ja 312)
16. Selleks et ettevõtjat oleks võimalik kvalifitseerida „eestvedajaks”, peab tal olema olnud oluline kartelli käigushoidja roll või isiklik ja konkreetne vastutus selle toimimise eest. Seda asjaolu tuleb hinnata üldiselt, arvestades asja konteksti. Ettevõtja on „eestvedajaks” kvalifitseeritud eelkõige siis, kui on tuvastatud, et tal oli kartellis koordinaatori roll ja kui ta muu hulgas organiseeris ja varustas personaliga sekretariaadi, mis tegeles konkreetselt kartelli tööga, või kui ettevõtjal oli keskne roll konkreetselt kartelli toimimise tagamisel, näiteks mitme koosoleku organiseerimine, kartelli raames teabe kogumine ja levitamine, teatud liikmete esindamine kartellis või kõige tihedamini kartelli toimimise kohta ettepanekute tegemine. Samuti on täiesti võimalik, et eestvedajaks kvalifitseeritakse üheaegselt kaks või veelgi rohkem ettevõtjat, eriti juhul, kui kartellil on palju liikmeid.
Lisaks, nagu nähtub ka suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 2 kolmanda taande sõnastusest, tuleb eristada mõisteid rikkumise „eestvedaja” ja „algataja”. Nimelt on algataja roll seotud kartelli loomise või laiendamisega, kuid eestvedaja roll selle toimimisega. Seega ei ole rikkumise eestvedaja ja algataja sarnases olukorras, mistõttu ei ole see, et algatajaks ja eestvedajaks kvalifitseeritud ettevõtjaid koheldakse erinevalt, käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena.
(vt punktid 337, 345, 348)
17. Isegi kui eeldada, et komisjon jättis vääralt ettevõtja eestvedajaks kvalifitseerimata, hoolimata ettevõtja olulisest rollist kartellist, ei õigusta kolmanda isiku kasuks aset leidnud õigusvastane kohtlemine komisjoni otsuse tühistamise nõude rahuldamist. Nimelt tuleb võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa keegi enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele.
(vt punkt 358)
18. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumises osalenud koostööd tegeva ettevõtja trahvi vähendamine on põhjendatud, kui see koostöö lihtsustab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajadusel sellele lõpu tegemisel.
Nagu on märgitud teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, punktis 29, tekitab see teatis õiguspärase ootuse, millele ettevõtjad tuginevad, kui nad soovivad komisjoni kartellist teavitada. Võttes arvesse õiguspärast ootust, mis komisjoniga koostööd teha soovivatel ettevõtjatel sellest teatisest tulenevalt võib tekkida, on komisjon järelikult kohustatud ettevõtja trahvisumma kindlaksmääramisel tema koostööd hindama kooskõlas selle teatisega.
Toostööteatises seatud piirides on komisjonil siiski suur kaalutlusõigus hinnata, kas ettevõtja esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus nimetatud teatise punkti 22 tähenduses ja kas ettevõtja trahvi tuleb selle teatise alusel vähendada.
(vt punktid 374–376)