Kohtuasi T-286/09 RENV
Intel Corporation Inc.
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 26. jaanuari 2022. aasta otsus
Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Mikroprotsessorite turg – ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise tuvastamise otsus – Püsikliendisoodustused – „Ilmselged“ konkurentsipiirangud – Kuritarvitava tegevuse kvalifitseerimine – Sama tõhusa konkurendi analüüs – Tervikstrateegia – Üks ja vältav rikkumine
1. Kohtumenetlus – Üldkohtule siduv Euroopa Kohtu otsus – Tingimused – Asja suunamine tagasi pärast apellatsioonkaebust – Euroopa Kohtu poolt apellatsioonkaebuse lahendamisel lõplikult otsustatud õigusküsimused – Seadusjõud – Ulatus
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 61 teine lõik; Üldkohtu kodukord, artikkel 215)
(vt punktid 78–86)
2. Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Menetluse käigus ilmsiks tulnud asjaolud – Uus õiguslik asjaolu – Kohaldamine asja uuesti arutamise menetluses pärast apellatsioonimenetlust – Euroopa Kohtu otsus asja uueks arutamiseks saatmise kohta – Väljaarvamine
(Üldkohtu kodukord, artikli 84 lõige 2 ja artikkel 217)
(vt punktid 105–111)
3. Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Ainuvarustusallahindlused või püsikliendisoodustused –Konkurentsivastase mõju eeldamine – Vastutõend – Komisjoni kohustus analüüsida, kas nende soodustustega suudetakse piirata konkurentsi ja avaldada väljatõrjuvat mõju – Hindamiskriteeriumid –Kohaldamine sama tõhusa konkurendi analüüsile
(ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54)
(vt punktid 116–122, 124–126, 133, 144–149, 492, 494, 499 ja 507–521)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Kohtulik kontroll – Õiguspärasuse kontroll – Kõigi asjakohaste asjaolude põhjalik kontroll – Ese ja ulatus
(ELTL artiklid 102 ja 263)
(vt punkt 150)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus – Komisjoni esitatud tõenditelt nõutav täpsuse tase – Tõendite kogum – Kohtulik kontroll – Ulatus – Otsus, mis jätab kohtule kahtluse – Süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine
(ELTL artiklid 101 ja 102; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 48 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)
(vt punktid 160–166, 210–256, 307–310, 319, 320, 335, 346–350, 371–373, 387–390 ja 455–457)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendamiskoormise ulatus – Rikkumise olemasolu tõendamiseks piisavatele tõenditele tuginev otsus – Rikkumise olemasolu vaidlustavate ettevõtjate tõendamiskohustused
(ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54)
(vt punktid 164–166)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Tõendi laad – Suutlikkus teatud hinnapoliitikaga piirata konkurentsi ja avaldada väljatõrjuvat mõju – Kliendi ettevõtjasisesed prognoosid – Lubatavus – Tingimused
(ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)
(vt punktid 189–193)
8. Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Ainuvarustusallahindlused või püsikliendisoodustused – Suutlikkus piirata konkurentsi ja väljatõrjuv mõju – Sama tõhusa konkurendi analüüs – Hindamiskriteeriumid
(ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54)
(vt punktid 263–271, 276, 282–287, 410, 411 ja 433–440)
9. Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Ainuvarustusmaksed – Suutlikkus piirata konkurentsi ja avaldada väljatõrjuvat mõju – Sama tõhusa konkurendi analüüs – Hindamiskriteeriumid
(ELTL artikkel 102; EMP leping, artikkel 54)
(vt punktid 470–482)
10. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Komisjoni niisuguse otsuse osaline tühistamine, milles tuvastatakse konkurentsiõiguse üks ja vältav rikkumine – Mõju määratud trahvi kogusumma hindamisele
(ELTL artiklid 102 ja 263; EMP leping, artikkel 54; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
(vt punktid 522–531)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas osaliselt komisjoni otsuse, millega määrati Intelile trahv summas 1,06 miljardit eurot
Komisjoni analüüs on puudulik ega võimalda õiguslikult piisavalt tõendada, et vaidlusalused allahindlused olid või võisid olla suutelised avaldama konkurentsivastast mõju
Euroopa Komisjon määras 13. mai 2009. aasta otsusega(1) mikroprotsessorite tootjale Intelile trahvi summas 1,06 miljardit eurot turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ülemaailmsel x86-põhise arhitektuuriga(2) mikroprotsessorite(3) turul 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini, kuna ta rakendas konkurentide turult väljatõrjumise strateegiat.
Komisjoni hinnangul tuli kuritarvitamiseks pidada kahte liiki kaubandustegevust, mida Intel oma äripartneritega kauplemisel praktiseeris, nimelt ilmselgete konkurentsipiirangute ja tingimuslike allahindluste kohaldamist. Konkreetsemalt seoses viimastega leidis ta, et Intel tegi allahindlusi neljale strateegiliselt tähtsale algseadmete tootjale (Dell, Lenovo, Hewlett-Packard (HP) ja NEC), tingimusel et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik neile vajalikud x86-protsessorid. Samuti tegi Intel makseid ühele mikroelektrooniliste seadmete Euroopa edasimüüjale (Media-Saturn-Holding) tingimusel, et viimane müüb ainult arvuteid, mis on varustatud Inteli x86-protsessoritega. Need allahindlused ja maksed (edaspidi „vaidlusalused allahindlused“) tagasid nelja algseadmetootja ja Media-Saturni lojaalsuse, vähendades nii tuntavalt Inteli konkurentide võimet pakkuda nende endi x86-protsessorite omadustel põhinevat konkurentsi. Inteli konkurentsivastane tegevus aitas seega kaasa tarbijatele pakutava valiku ja innovatsioonistiimulite vähenemisele.
Üldkohus jättis 12. juuni 2014. aasta kohtuotsusega(4) selle otsuse peale esitatud Inteli hagi tervikuna rahuldamata. Euroopa Kohus, kellele Intel esitas apellatsioonkaebuse, tühistas 6. septembri 2017. aasta kohtuotsusega nimetatud kohtuotsuse ja saatis kohtuasja uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule(5).
Oma nõudes tühistada esialgne kohtuotsus heitis Intel Üldkohtule eriti ette õigusnormi rikkumist, kuna viimane ei analüüsinud vaidlusaluseid allahindlusi juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et Üldkohus lähtus sama moodi nagu komisjon eeldusest, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tehtavad püsikliendisoodustused on juba oma laadilt sellised, et need võivad konkurentsi piirata, mistõttu puudus vajadus analüüsida juhtumi kõiki asjaolusid, eelkõige aga vajadus viia läbi AEC test (mida inglise keeles tuntakse nimetuse all as efficient competitor test)(6). Ent komisjon viis siiski oma otsuses läbi nende asjaolude põhjaliku analüüsi, mille lõpus ta järeldas, et sama tõhus konkurent oleks pidanud kohaldama hindu, mis ei oleks olnud jätkusuutlikud, ja et järelikult võis vaidlusaluste allahindluste praktikal olla sellist konkurenti väljatõrjuv mõju. Euroopa Kohus järeldas sellest, et AEC test oleks tegelikult olnud oluline komisjoni hinnangu jaoks, mille ta andis kõnealuste praktikate võime kohta avaldada konkurentidele väljatõrjuvat mõju, mistõttu oli Üldkohus kohustatud analüüsima kõiki Inteli argumente, mis puudutasid AEC testi ja seda, kuidas komisjon selle läbi viib. Kuna Üldkohus niisugust analüüsi läbi ei viinud, tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtuotsuse ja saatis kohtuasja tagasi Üldkohtule, et viimane saaks Inteli esitatud argumente arvestades analüüsida vaidlusaluste allahindluste võimet konkurentsi piirata.
Üldkohus tühistas 26. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuses, arutades uuesti talle tagasi saadetud kohtuasja, vaidlustatud otsuse osas, milles sellega kvalifitseeriti vaidlusalused allahindlused ELTL artikliga 102 vastuolus olevaks kuritarvituseks ning määrati Intelile trahv kogu kuritarvituseks kvalifitseeritud tegevuse ees.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus täpsustas alustuseks vaidluse piire olukorras, kus kohtuasi on talle uueks arutamiseks tagasi saadetud. Ta täheldas sellega seoses, et esialgse kohtuotsuse tühistamise põhjuseks oli vaid üks viga, nimelt see, et selles kohtuotsuses ei võetud arvesse Inteli argumentatsiooni, milles vaieldi vastu komisjoni AEC analüüsile. Seda arvestades leidis Üldkohus, et ta saab enda analüüsis pidada tõeseks kõiki järeldusi, mida Euroopa Kohus vääraks ei pidanud. Nendeks on esiteks esialgse kohtuotsuse järeldused, mis puudutavad ilmselgeid konkurentsipiiranguid ja nende õigusvastasust ELTL artikli 102 seisukohast. Nimelt asus Üldkohus seisukohale, et Euroopa Kohus ei pidanud põhimõtteliselt õigusvastaseks seda, et vaidlustatud otsuses eristati niisugusteks piiranguteks peetud tegevust ja Inteli muud tegevust, mis oli ainus, mille suhtes kõnealune AEC analüüs läbi viidi. Teiseks lähtus Üldkohus esialgse kohtuotsuse nendest järeldustest, mille kohaselt tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses vaidlusaluste allahindluste olemasolu.
Olles teinud eespool viidatud täpsustused, analüüsis Üldkohus esimesena vaidlustatud otsuse tühistamise nõuet, kirjeldades kõigepealt meetodit, mille on kindlaks määranud Euroopa Kohus selleks, et hinnata allahindluste süsteemi võimet konkurentsi piirata. Selleks meenutas ta, et kuigi ainuvarustusallahindluste süsteem, mille on turul kehtestanud turgu valitsevas seisundis ettevõtja, on kvalifitseeritav konkurentsipiiranguks, kuna selle olemust arvestades võib eeldada selle piiravat mõju konkurentsile, on selle puhul käesoleval juhul siiski tegemist vaid lihtsa eeldusega, mis ei vabasta komisjoni igal juhul selle konkurentsivastase mõju analüüsimisest. Seega juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata, täpsemalt talle ette heidetud väljatõrjumist põhjustada, on komisjon kohustatud analüüsima allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõimet. Selle analüüsi raames ei tule komisjonil analüüsida mitte ainult esiteks ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ja teiseks etteheidetava tegevuse osakaalu turul, asjasse puutuvate allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust, vaid tal tuleb ka hinnata sellise strateegia võimalikku olemasolu, mille eesmärk on tõrjuda välja vähemalt sama tõhusad konkurendid. Lisaks, kui komisjon teeb AEC testi, on see üks asjaoludest, mida ta peab arvesse võtma, kui hindab allahindluste süsteemi võimet konkurentsi piirata.
Teisena kontrollis Üldkohus kõigepealt, kas komisjoni hinnang vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime kohta anti sellist meetodit kasutades. Selle kohta märkis Üldkohus alustuseks, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õigusnormi, kui ta järeldas, et AEC test, mille ta küll läbi viis, ei olnud vajalik, et ta saaks tuvastada Inteli vaidlusaluste allahindluste kuritarvitava laadi. Üldkohus leidis siiski, et komisjon ei saa piirduda sellise järeldusega. Kuna apellatsiooniastme kohtuotsuses on märgitud, et AEC test oli tegelikult oluline komisjoni hinnangu jaoks, mille ta andis vaidlusaluste allahindluste võimele avaldada väljatõrjuvat mõju, oli Üldkohus kohustatud analüüsima seda testi käsitlevaid Inteli argumente.
Kolmandana, arvestades et vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime analüüs tehti konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemise – käesoleval juhul turgu valitseva seisundi kuritarvitamise – tõendamise käigus, meenutas Üldkohus tõendamiskoormise jaotuse ja nõutava tõendatuse taseme reegleid. Nii nõuab süütuse presumptsiooni põhimõte, mis on kohaldatav ka käsitletavas valdkonnas, et komisjon tõendaks rikkumise toimepanemist, tuginedes täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumile, mis ei jäta selles küsimuses mingit kahtlust. Kui komisjon väidab, et tuvastatud faktid on seletatavad ainult konkurentsivastase käitumisega, tuleb rikkumise toimepanemist pidada siiski ebapiisavalt tõendatuks, kui puudutatud ettevõtjad suudavad nende faktide kohta esitada muu usutava selgituse. Kui aga komisjon tugineb tõenditele, mis põhimõtteliselt tõendavad rikkumise toimepanemist, tuleb puudutatud ettevõtjatel näidata, et neil puudub piisav tõenduslik väärtus.
Neljandana analüüsis Üldkohus argumente, mis käsitlesid komisjoni poolt AEC analüüsis väidetavalt tehtud vigu, neid reegleid silmas pidades. Ta otsustas sellega seoses, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud iga vaidlusaluse allahindluse võimet avaldada väljatõrjuvat mõju, arvestades Inteli argumente seoses komisjoni antud hinnanguga asjasse puutuvate analüüsikriteeriumide kohta.
Nimelt esiteks, mis puudutab Delli suhtes läbi viidud AEC testi, siis leidis Üldkohus, et käesoleva kohtuasja asjaoludel võis komisjon tõesti „vaieldava osa“(7) hindamiseks põhjendatult tugineda andmetele, mis olid teada teistele ettevõtjatele peale turgu valitsevas seisundis ettevõtja. Kuid pärast seda, kui Üldkohus oli analüüsinud Inteli esitatud asjakohaseid tõendeid, asus ta seisukohale, et need panevad kohtu kahtlema viidatud hinnangu tulemustes, ja seetõttu otsustas ta, et tõendid, millele komisjon tugines, kui ta tuvastas, et Dellile tehtud allahindlused olid suutelised avaldama väljatõrjuvat mõju kogu vaatlusaluse perioodi vältel, olid ebapiisavad. Teiseks, Üldkohtu hinnangul kehtis sama HP-le tehtud allahindluste analüüsi kohta: nimelt ei olnud tõendatud, et tuvastatud väljatõrjuv mõju kestis kogu rikkumise perioodil. Kolmandaks, mis puudutab erinevatest tingimustest sõltuvaid allahindlusi kontserni NEC kuuluvatele äriühingutele, siis tuvastas Üldkohus komisjoni analüüsis kaks viga, millest esimene mõjutas tingimuslike allahindluste väärtust ja teine oli seotud ühe kvartali andmete ebapiisavalt põhjendatud ekstrapoleerimisega kogu rikkumise perioodile. Neljandaks jõudis Üldkohus ka järeldusele, et Lenovole tehtud allahindluste väljatõrjumisvõime kohta ei ole piisavalt tõendeid, kuna komisjon tegi vigu asjasse puutuvate mitterahaliste eeliste väärtuse arvutuses. Viiendaks jõudis Üldkohus samale järeldusele seoses Media-Saturni suhtes läbi viidud AEC analüüsiga, leides muu hulgas, et komisjon ei selgitanud vähimalgi määral, miks ta ekstrapoleeris sellele turustajale tehtud maksete analüüsis kvartali tulemused, milleni ta jõudis, kogu rikkumise perioodile, et analüüsida NEC-le tehtud allahindlusi.
Viienda ja viimasena kontrollis Üldkohus, kas vaidlustatud otsuses on nõuetekohaselt arvesse võetud kõiki kriteeriume, mille alusel tehakse vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kindlaks kohaldatavate hindade võime avaldada väljatõrjuvat mõju. Kuid ta tõdes sellega seoses, et komisjon ei analüüsinud nõuetekohaselt kriteeriumi, mis on seotud vaidlusaluse tegevuse osakaaluga turul, ega analüüsinud õigesti ka allahindluste kestuse aspekti.
Seega tuleneb kõigist eespool toodud kaalutlustest, et komisjoni analüüs on puudulik ja igal juhul ei võimalda see õiguslikult piisavalt tõendada, et vaidlusalused allahindlused olid või võisid olla suutelised avaldama konkurentsivastast mõju, mistõttu tühistas Üldkohus selle otsuse, kuivõrd selles tuvastati, et asjasse puutuv tegevus on käsitatav kuritarvitusena ELTL artikli 102 tähenduses.
Viimaks, mis puudutab vaidlustatud otsuse niisuguse osalise tühistamise mõju komisjoni poolt Intelile määratud trahvi summale, siis leidis Üldkohus, et ta ei ole suuteline kindlaks tegema seda osa trahvisummast, mis määrati ilmselgete konkurentsipiirangute eest. Seetõttu tühistas ta tervikuna vaidlustatud otsuse artikli, milles määrati tuvastatud rikkumise eest Intelile trahv summas 1,06 miljardit eurot.