ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

29. märts 2007

Kohtuasi T‑368/04

Luc Verheyden

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Põhipuhkuse ülekandmise taotlus – Teenistuse vajadused – Haiguspuhkus – Õiguspärase ootuse kaitse

Ese:         Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada hageja teenistusüksuse juhataja 4., 24. ja 27. veebruari 2004. aasta otsused, mis puudutavad hageja taotlust kanda 2003. aastast 2004. aastasse üle tema kasutamata jäänud ja 12 päeva künnise ületavad põhipuhkuse päevad, ja tühistada administratsiooni 1. juuni 2004. aasta otsus, mille hageja sai kätte 14. juunil 2004 ja millega jäeti hageja kaebus rahuldamata, ning teiseks nõue mõista komisjonilt hageja kasuks välja hüvitis 32 kasutamata ja tasustamata jäänud puhkusepäeva eest, millele on lisatud intress 5,25% käesoleva hagi esitamise päevast arvates, ning kahjuhüvitis mittevaralise kahju ning hageja teenistuskäigu ja maine kahjustamise eest.

Otsus:         Tühistada hageja ülemuse 27. veebruari 2004. aasta otsus keelduda allkirjastamast hageja taotlust tema 2003. aasta puhkusepäevade ülekandmiseks 2004. aastasse osas, milles keeldutakse üle kandmast 12 automaatselt ülekantavat päeva ületavat kaheksat põhipuhkuse päeva, millele Teadusuuringute Ühiskeskuse personalidirektor osutas oma 11. veebruari 2003. aasta e‑kirjas. Mõista komisjonilt hageja kasuks välja summa, mis vastab 8/30 tema kuupalgast teenistuse lõpetamise kuupäeva seisuga, millele on lisatud viivisintress 13. septembrist 2004 arvates. Kohaldatav viivisintressi määr arvutatakse vastavalt Euroopa Keskpanga poolt põhiliste refinantseerimistoimingute jaoks kinnitatud ja asjaomasel ajavahemikul kohaldatavale intressimäärale, millele lisandub kaks protsendipunkti. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Puhkus – Põhipuhkus – Ülekandmine

(Personalieeskirjad, artikkel 57;V lisa artikkel 4)

2.      Ametnikud – Puhkus – Põhipuhkus – Teenistuse lõpetamine – Hüvitis kasutamata puhkuse eest

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõike 1 esimene lõik; V lisa artikkel 4)

3.      Ametnikud – Puhkus – Põhipuhkus – Teenistuse lõpetamine – Hüvitis kasutamata puhkuse eest

(Personalieeskirjad, V lisa artikkel 4)

1.      Kui administratsioon on menetlenud taotlust, mis käsitles aasta põhipuhkusepäevade ülekandmist ühest kalendriaastast teise ja mis oli esitatud pärast administratsiooni kehtestatud sise‑eeskirjades selleks ette nähtud tähtaja möödumist, ning on leidnud, et seda menetlusnormide rikkumist ei tule haldusmenetluses arvestada, ning kui miski ei viita sellele, et nende normidega ette nähtud tähtajast ei või ühelgi juhul erandeid teha, on selline lähenemine kooskõlas hoolitsuse ja hea halduse põhimõtetega, millest administratsioon peab suhetes personaliga juhinduma. Niisuguse taotluse rahuldamata jätmise otsuse edasikaebamise korral ei või administratsioon seega uuesti läbi vaadata otsuseid, mille ta tegi haldusmenetluses, ja väita esmakordselt kohtu ees, et ametniku taotlus oli esitatud pärast tähtaja möödumist. Nii toimides paluks administratsioon ühenduste kohtul uurida sellise asjaolu õiguspärasust, mille kohta ta ise vaidlusaluses otsuses seisukohta ei võtnud, ja seaks seega küsimuse alla olukorra, mille ta on ise heaks kiitnud.

(vt punktid 41 ja 42)

2.      Personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimesest lõigust tuleneb, et vaid siis, kui ametnik ei ole saanud teenistuse vajadustest sõltuvatel põhjustel kasutada oma põhipuhkust ära enne asjaomase kalendriaasta lõppu, võib järgmisse aastasse ülekantavate puhkusepäevade arv ületada 12 kalendripäeva. Samuti tagab personalieeskirjade V lisa artikli 4 teine lõik teenistusest lahkunud ametnikule selles sättes ette nähtud hüvitise saamise vaid ulatuses, milles ta ei ole kasutanud oma põhipuhkust ära teenistuse vajadustest sõltuvatel põhjustel. Mõistet „teenistuse vajadused” tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas ametialast tegevust, mis takistab ametnikul tema vastutusel olevate ülesannete tõttu võtmast põhipuhkust, millele tal on õigus.

Seda mõistet ei saa tõlgendada selliselt, et see hõlmab olukorra, kus ametnik on haiguspuhkusel, ka juhul, kui tegemist on pikaajalise haigusega. Nagu ilmneb personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 esimesest lõigust, mille järgi ametnikul on õigus saada haiguspuhkust vaid siis, kui ta esitab „tõendi oma võimetuse kohta täita oma kohustusi”, on ametnik sellises olukorras juba määratlusest tulenevalt vabastatud oma kohustuste täitmisest ega ole seega teenistuses personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu mõttes.

Lisaks ei või ametnik puhkuse ülekandmise taotluse õigustamiseks tugineda oma töökoormusele, kui administratsioon on leidnud, et see töökoormus ei takistanud puhkuse võtmist. Ametniku asi ei ole hinnata, kas teenistusüksuse huvi nõuab, et ta jätaks teatavate tööülesannete täitmise nimel puhkusele minemata ja kannaks vastavad puhkusepäevad üle järgmisse aastasse – sellise hinnangu andmine on üksnes tema ülemuse pädevuses. Administratsioonil on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus ja ühenduste kohtu kontroll piirdub siinkohal selle väljaselgitamisega, kas administratsioon jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud kaalutlusõigust ilmselgelt ekslikult, ilma et kohus asendaks administratsiooni arvamuse enda omaga.

(vt punktid 56, 61, 63 ja 70–72)

Viited: 12. veebruar 1987, kohtuasi 233/85: Bonino vs. komisjon, EKL 1987, lk 739, punkt 5; 16. detsember 1999, kohtuasi T‑143/98: Cendrowicz vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑273 ja II‑1341, punkt 61); 9. juuni 2005, kohtuasi T‑80/04: Castets vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑161 ja II‑729, punktid 28–30 ja 33).

3.      Administratsioon võib väga hästi määrata aasta jooksul ette kindlaks, millise seisukoha ta kavatseb võtta aasta möödudes personalieeskirjade V lisa artiklis 4 osutatud „teenistuse vajadustest sõltuvate põhjuste” olemasolu kohta, millega saab õigustada taotlusi põhipuhkuse päevade ülekandmiseks ühest kalendriaastast teise. Niisugune võimalus, „puhkusepäevade kasutamise kava” vormis, on ilmselgelt administratsiooni huvides, sest see võimaldab liigseid puhkusepäevi omavale ametnikule osutada, millise skeemi järgi kavatseb administratsioon esitatavaid puhkuse ülekandmise taotlusi heaks kiita. Ametniku ja tema teenistusüksuse juhataja jaoks on niimoodi ette teada ja ettenähtav, kuidas tuleb kõnesoleval aastal toimida. Ametnik võib sellisel juhul võtta puhkust, kartmata kahjustada oma puudumisega teenistusüksuse huve ja teenistusüksuse juhataja saab paremini ennetada mõne oma alluva eemalviibimisega seotud probleeme.

Taoline puhkusepäevade kasutamise kava ei ole vastuolus ei teenistusüksuse huvide ega personalieeskirjade kohaldatavate sätetega. Selles sisalduvad juhised hinnangu kohta, mille administratsioon annab „teenistuse vajadustest sõltuvatele põhjustele” järgmisel aastal ja järelikult puhkusepäevadele, mida tema hinnangul võib üle kanda, kujutavad endast täpseid kinnitusi, mis annavad alust õiguspärase ootuse tekkimisele nende adressaatidel.

(vt punktid 88–90)