KOHTUJURISTI ETTEPANEK
EVGENI TANCHEV
esitatud 18. märtsil 2021(1)
Kohtuasi C‑282/19
YT,
ZU,
AW,
BY,
CX,
DZ,
EA,
FB,
GC,
IE,
JF,
KG,
LH,
MI,
NY,
PL,
HD,
OK
versus
Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR,
Ufficio Scolastico Regionale per la Campania,
menetluses osales:
Federazione GILDA-UNAMS
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Tähtajaline töö – Direktiiv 1999/70/EÜ – Avalik-õiguslikus sektoris töötavate katoliku usuõpetuse õpetajatega sõlmitud lepingud – Olukord, kus puuduvad meetmed, mille eesmärk on hoida ära kuritarvituslik tähtajaliste lepingute kasutamine – Direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 – Tähtajaliste lepingute uuendamist õigustavad objektiivsed alused – Õiguskaitsevahendid – ELTL artikli 17 lõige 1 usuühenduste staatuse kohta – Põhiõiguste harta artiklid 20, 21 ja 47 – Konstitutsioonilised takistused liidu õiguse kohaldamisele
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, Itaalia; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“), kuulub järjekordselt nende hulka, mis puudutavad tähtajaliste töölepingute kasutamist Itaalia avalikus sektoris ning riigisiseseid eeskirju, mis ei võimalda muuta neid tähtajatuteks lepinguteks.(2) See kuulub niisuguste eelotsusetaotluste alamkategooriasse, mis puudutavad õpetajate töötamist avalik‑õiguslikes koolides,(3) kuid selgitada on palutud ka seda, kuidas mõjutab algatatud menetluse tulemust ELTL artikli 17 lõige 1, mille kohaselt liit austab ega piira staatust, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt kirikutel ja usuühendustel. See küsimus on tekkinud põhjusel, et põhikohtuasja hagejad on katoliku usuõpetuse õpetajad Itaalia avalik‑õiguslikes koolides.
2. Olen jõudnud järeldusele, et põhikohtuasjas käsitletavad faktilised asjaolud ei eelda ELTL artikli 17 lõikega 1 tagatud kaitset usuühendustele seoses nende staatusega riigisiseses õiguses. Nii on vaidlus põhikohtuasjas lahendatav viitega Euroopa Kohtus välja kujunenud praktikale, mis käsitleb nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta(4) (edaspidi „raamkokkulepe“), nagu seda on tõlgendatud kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 21 kohaselt kaitstud usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keeluga ja harta artikli 47 esimesest lõigust tuleneva õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.(5)
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule pakuvad huvi eelkõige kaks küsimust. Esiteks, kas põhikohtuasja asjaolud kujutavad endast raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses „objektiivseid aluseid“, mis õigustavad tähtajaliste töölepingute kasutamist. Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas liikmesriigi õiguses kehtestatud ja Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) kinnitatud(6) keeld muuta tähtajalisi lepinguid tähtajatuteks lepinguteks on kooskõlas raamkokkuleppe klausliga 5 või on muul viisil vastuolus liidu õigusega, sealhulgas harta artikliga 21.
4. Olen järeldanud, et põhikohtuasja faktilistest asjaoludest ei tulene ühtki probleemi, mis mõjutaks katoliku kiriku „staatust“ ELTL artikli 17 lõike 1 tähenduses, ja et puuduvad raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses „objektiivsed alused“, mis õigustaksid järjestikuste tähtajatute lepingute kasutamist.
5. Ent kuna raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 ei ole vahetu õigusmõju eeltingimusi(7) ning kuna liikmesriigi õiguses näib olevat ühemõtteliselt välistatud hagejate tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks lepinguteks,(8) ei laiene Euroopa Kohtu praktikaga liikmesriikide kohtutele pandud kohustus tõlgendada asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme nii, et oleks tagatud klausli 5 tõhus toimimine,(9) selleni, et tekiks kohustus tõlgendada liikmesriigi õigust contra legem, mis võiks ohustada õiguskindluse põhimõtte või tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte toimimist.(10)
6. Seepärast on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud muutma hagejate tähtajalised lepingud tähtajatuteks lepinguteks vaid juhul, kui rikutakse harta artikliga 21 kaitstud õigust sellele, et neid usutunnistuse või veendumuste tõttu ei diskrimineeritaks, ja harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kooskõlas põhimõtetega, mida on väljendanud Euroopa Kohus oma otsuses Egenberger.(11) Kui see on tõendatud, kohustab liidu õigus vaidlusaluse tähtajaliste lepingute muutmise keelu tühistama, kui asjaomase liikmesriigi õiguskorra ülesehituses ei ole ühte või mitut õiguskaitsevahendit,(12) mis võimaldaks ka kaudselt tagada hagejate õigused, mis tulenevad harta artiklitest 21 ja 47.(13)
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
7. ELTL artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:
„Liit austab ega piira staatust, mis siseriikliku õiguse kohaselt on liikmesriikides kirikutel ja usuühendustel või ‑kogukondadel.“
8. Raamkokkuleppe klausli 5 pealkiri on „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“. Selle lõikes 1 on ette nähtud:
„Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.“
B. Liikmesriigi õigus
9. 18. juuli 2003. aasta seaduse nr 186 igat tüüpi ja iga taseme õppeasutuste ja koolide katoliku usuõpetuse õpetajate õiguslikku seisundit puudutavate normide kohta (Legge del 18 luglio 2003, n. 186 – Norme sullo stato giuridico degli insegnanti di religione cattolica degli istituti e delle scuole di ogni ordine e grado; GURI, nr 170, 24.7.2003; edaspidi „seadus nr 186/2003“) artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et katoliku usuõpetuse õpetajate töölepingu stabiliseerimiseks välja kuulutatud avaliku konkursi kandidaadid peavad olema saanud selles piirkonnas pädeva ordinaarpiiskopi väljastatud sobivustunnistuse. Artikli 3 lõike 8 kohaselt peab maakondliku ameti juhataja kokkuleppel territoriaalselt pädeva ordinaarpiiskopiga edukad kandidaadid tööle võtma tähtajatu lepinguga. Artikli 3 lõike 9 kohaselt kujutab sobivustunnistuse tühistamine pädeva ordinaarpiiskopi poolt endast töösuhte lõpetamise alust.
10. 6. septembri 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 368, millega rakendatakse direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (Decreto legislativo del 6 settembre 2001, n. 368 – Attuazione della direttiva 1999/70/CE relativa all’accordo quadro sul lavoro a tempo determinato concluso dall’UNICE, dal CEEP e dal CES; GURI nr 235, 9.10.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 368/2001“), artikli 5 lõikes 4-bis oli sätestatud:
„[…] loetakse töösuhe juhul, kui samaväärsete ülesannete täitmiseks sõlmitud järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel on sama tööandja ja sama töötaja vaheline töösuhe kestnud kokku üle 36 kuu, mis hõlmab ka pikendamisi ja uuendamisi, olenemata kahe lepingu vahele jäävatest katkestusperioodidest […] tähtajatuks töösuhteks.“(14)
11. Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 10 lõikega 4‑bis jäeti sellesama seadusandliku dekreedi artikli 5 lõike 4‑bis kohaldamisalast välja tähtajalised töölepingud, mis sõlmitakse ajutiste pedagoogiliste, haldus‑, tehniliste ja abitöötajatega selleks, et tagada pedagoogiliste ja haridusteenuste osutamise järjepidevus.(15)
12. 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 avaliku sektori asutuste töökorralduse üldeeskirjade kohta (Decreto legislativo del 30 marzo 2001, n. 165 – Norme generali sull’ordinamento del lavoro alle dipendenze delle amministrazioni pubbliche; GURI regulaarne lisa, nr 106, 9.5.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 165/2001“) artikli 36 esimeses lõigus on sätestatud, et ametiasutused sõlmivad üldjuhul ainult tähtajatuid töölepinguid. Ent artikli 36 lõike 2 kohaselt võivad nad ajutiste või erandlike vajaduste rahuldamiseks kasutada töötajate palkamiseks paindlikke lepinguvorme. Artikli 36 lõikes 5 on sätestatud, et „[i]gal juhul ei saa töötajate töölevõtmist ja tööd puudutavate imperatiivsete õigusnormide rikkumine avaliku sektori asutuste poolt tuua kaasa nende asutustega tähtajatute töösuhete tekkimist; see ei piira vastutust ja sanktsioonide kohaldamist. Asjaomasel töötajal on õigus imperatiivsete õigusnormidega vastuolus tehtud tööst tuleneva kahju hüvitamisele. […]“.
13. 16. aprilli 1994. aasta seadusandliku dekreedi nr 297 – igat tüüpi koolides kõikidel tasemetel õpetamist käsitlevate õigusnormide konsolideeritud redaktsiooni kinnitamise kohta (Decreto legislativo del 16 aprile 1994, n. 297 – Approvazione del testo unico delle disposizioni legislative vigenti in materia di istruzione, relative alle scuole di ogni ordine e grado; GURI, nr 115, 19.5.1994; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 297/1994“) artikli 309 lõikes 1 on sätestatud, et igat tüüpi avalik-õiguslikes koolides peale ülikoolide reguleerivad kõikidel tasemetel katoliku usuõpetuse andmist Itaalia Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe ja selle lisaprotokoll, mis on ratifitseeritud 25. märtsi 1985. aasta seadusega nr 121, ning selle protokolli punkti 5 alapunktis b ette nähtud kokkulepped. Artikli 309 lõikes 2 on sätestatud: „Katoliku usuõpetuse andmiseks määrab asjaomase õppeasutuse juhataja kokkuleppel ordinaarpiiskopiga ametisse pedagoogilised töötajad aastase tähtajalise lepinguga.“ Seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikli 309 lõike 3 kohaselt kuuluvad katoliku usuõpetuse õpetajad koolide pedagoogilise personali hulka ning neil on samad õigused ja kohustused nagu teistel õpetajatel. Siiski osalevad nad ainult katoliku usuõpetuse kursustel osalenud õpilaste perioodilisel hindamisel ja lõplikul hindamisel. Seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikli 309 lõike 4 kohaselt peavad katoliku usuõpetuse õpetajad selle asemel, et anda hindeid ja korraldada eksameid, ette valmistama ja saatma peredele spetsiaalse hinnangu, mis peab olema kaasas tunnistuse või õpperaamatuga ja mis käsitleb õpilase huvi kursuse vastu ja seda, mida ta on sellest kursusest saanud.
14. 13. juuli 2015. aasta seaduse nr 107, mis käsitleb riikliku õppesüsteemi reformi ja kehtivate seadusandlike sätete ümberkujundamist (Legge n 107 – Riforma del sistema nazionale di istruzione e formazione e delega per il riordino delle disposizioni legislative vigenti del 13 iuglio 2015; GURI, nr 162, 15.7.2015; edaspidi „seadus nr 107/2015“), artikli 1 lõikes 95 on sätestatud, et 2015/2016. õppeaastal on Ministero dell’Istruzione dell’università e della ricercal (Itaalia haridus-, kõrgharidus- ja teadusministeerium) lubatud kehtestada „erakorraline kava õpetajate tähtajatuks töölevõtmiseks igat liiki ja iga tasandi avalik-õiguslikes õppeasutustes“.
15. Koolitöötajate 27. novembri 2007. aasta üleriigilise kollektiivlepingu (Contratto collettivo nazionale di lavoro Scuola; edaspidi „27. novembri 2007. aasta CCNL“) artikli 40 lõikes 5 on ette nähtud, et „[k]atoliku usuõpetuse õpetajad võetakse [seadusandliku dekreedi nr 297/1994] artiklis 309 sätestatu kohaselt tööle aastase töölepinguga, mida loetakse pikendatuks, kui kehtivates õigusnormides ette nähtud tingimused ja nõuded on endiselt täidetud“.
16. Itaalia riigi ja Püha Tooli vahelise 18. veebruari 1984. aasta lepingu (edaspidi „18. veebruari 1984. aasta leping“) artiklis 1 on ette nähtud:
„Itaalia Vabariik ja Püha Tool kinnitavad veel kord, et Itaalia riik ja katoliku kirik on kumbki sõltumatud ja suveräänsed ning austavad omavahelistes suhetes ja koostöös neid põhimõtteid inimese ülendamiseks ja riigi hüvanguks.“
17. 18. veebruari 1984. aasta lepingu artikli 9 lõikes 2 on ette nähtud:
„Itaalia Vabariik, tunnustades religioosse kultuuri väärtust ja võttes arvesse, et katoliikluse põhimõtted on osa Itaalia rahva ajaloolisest pärandist, tagab koolide eesmärkide raames jätkuvalt katoliku usuõpetuse õpetamise igat liiki ja iga tasandi avalik-õiguslikes koolides peale ülikoolide.
Austusest südametunnistuse vabaduse vastu ja vanemate vastutuse vastu seoses haridusega on tagatud igaühe õigus valida, kas ta järgib seda õpetust või mitte.
Õppima asumise ajal teostavad õpilased või nende vanemad seda õigust kooli suhtes ning see valik ei tohi põhjustada mingilgi kujul diskrimineerimist.“
18. Itaalia haridusameti ja Itaalia piiskoppide konverentsi 16. detsembri 1985. aasta kokkuleppe, mis käsitleb katoliku usuõpetuse andmist avalik-õiguslikes koolides (Intesa tra Autorità scolastica e la Conferenza Episcopale Italiana per l’insegnamento della religione cattolica nelle scuole pubbliche), artikli 2 lõikes 5 on ette nähtud, et katoliku usuõpetust annavad õpetajad, kelle on sobivaks tunnistanud ordinaarpiiskop ja kelle sobivaks tunnistamist ei ole tühistatud ning kelle nimetavad kokkuleppel ordinaarpiiskopiga ametisse riigi õigusnormide kohaselt pädevad haridusametid.(16)
19. Kanoonilise õiguse koodeksi(17) kaanoni 804 lõike 2 kohaselt tagab ordinaarpiiskop, et usuõpetuse õpetamiseks ametisse nimetatud õpetajad koolides, sealhulgas ka mittekatoliiklikes koolides, järgivad korrektselt doktriini, elavad kristlikult ja on pedagoogiliselt pädevad.
II. Faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus
20. YT ja veel 18 isikut (edaspidi „hagejad“) on katoliku usuõpetuse õpetajad, kelle võttis tähtajaliste töölepingutega tööle põhikohtuasjas kostjana osalev ministeerium. Töösuhe põhineb aastaks tööle määramisel, mida automaatselt pikendatakse vastavalt 27. novembri 2007. aasta CCNLi (eespool punkt 15) artikli 40 lõikele 5. Kõikidel hagejatel on ordinaarpiiskopi välja antud sobivustunnistused.
21. Hagejad määras tööle haridusamet ordinaarpiiskopi ettepanekul. Iga kõnealuse tähtajalise lepingu kogukestus on olnud üle 36 kuu (eespool punkt 10). Mõnel juhul on leping kestnud üle 20 aasta.(18)
22. Hagejad esitasid 31. juulil 2015 eelotsustaotluse esitanud kohtule hagi nõudega, et nende tähtajalised töölepingud muudetaks tähtajatuteks töölepinguteks või teise võimalusena hüvitataks kahju. Menetluses osales ka ametiühing Federazione GILDA-UNAMS, kes oli üks 27. novembri 2007. aasta CCNLile allakirjutanu.
23. Kostjana osalev ministeerium vaidles hagile vastu.
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiiv 1999/70 võeti Itaalia õigusesse üle seadusandliku dekreediga nr 368/2001 (eespool punktid 10 ja 11). Põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal jõus olnud redaktsiooni artikli 5 lõikes 4‑bis oli muu hulgas ette nähtud tähtajalise töösuhte muutmine tähtajatuks, kui see töösuhe on sama tööandja ja sama töötaja vahel sõlmitud järjestikuste tähtajaliste lepingute tulemusel ületanud 36 kuud.(19)
25. Need sätted, sealhulgas nõue muuta leping tähtajatuks, ei ole aga kohaldatavad avaliku sektori töötajate suhtes. Nagu eespool (eespool punkt 12) on nende töötajate kohta öeldud, on seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artiklis 36 muu hulgas sätestatud, et ametiasutused võivad töötajaid tähtajalise lepinguga tööle võtta vaid ajutiste või erandlike vajaduste rahuldamiseks ning et siduvate sätete rikkumisega ei saa kaasneda tähtajatute töösuhete tekkimist. Selle asemel on töötajatel õigus saada ametiasutustelt kahjuhüvitist.
26. Seadusandlik dekreet nr 165/2001 aga ei ole kohaldatav tähtajalistele töölepingutele, mis on sõlmitud koolide sektoris pedagoogiliste, haldus‑, tehniliste ja abitöötajatega (eespool punkt 11).
27. Seega ei ole Itaalia õiguses sätestatud keelud ja karistused seoses tähtajaliste lepingute korduva kasutamisega kohaldatavad koolisektoris.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et hagejate töösuhted on täiesti ebakindlad ja kaitsmata. Seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklis 309 on sätestatud, et katoliku usuõpetuse õpetajad määrab üheks aastaks ametisse õppeasutuse juhataja kokkuleppel ordinaarpiiskopiga vastavalt Itaalia Vabariigi ja Püha Tooli vahel sõlmitud lepingu tingimustele ning Itaalia haridusameti ja Itaalia piiskoppide konverentsi vahel sõlmitud lepingule, mis käsitleb katoliku usuõpetuse andmist avalik‑õiguslikes koolides (eespool punkt 13). Nendes lepingutes on ette nähtud, et katoliku usuõpetust annavad õpetajad, kelle on sobivaks tunnistanud ordinaarpiiskop ja kelle sobivaks tunnistamist ei ole tühistatud ning kelle nimetavad kokkuleppel ordinaarpiiskopiga ametisse riigi õigusnormide kohaselt pädevad haridusametid (eespool punkt 18).
29. Pärast ainsat üldse korraldatud avalikku konkurssi tööle võetud katoliku usuõpetuse õpetajate sobivustunnistuse tühistamine pädeva ordinaarpiiskopi poolt kujutab endast seaduse nr 186/2003 artikli 3 lõike 9 kohaselt töösuhte lõpetamise alust (eespool punkt 9).
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab väidetavale raamkokkuleppe klausli 5 tõlgendusega seotud vastuolule Euroopa Kohtu otsusest Sciotto(20) tuleneva kohtupraktika ja Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) praktika vahel, kes on kohtuotsuses 248/18(21) märkinud, et „saab vaid korrata, et kogu avaliku sektori jaoks on võimatu muuta tähtajalist töösuhet tähtajatuks – vastavalt väljakujunenud liidu ja Itaalia kohtupraktikale“. Sellest järeldus, et liikmesriigi kohus ei saa avaliku halduse eri sektorites kunagi ette näha tähtajatuid töösuhteid, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole ühtegi meedet, mis seda raamkokkuleppe klausli 5 tähenduses takistaks.
31. Otsus 248/2018 puudutas seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 10 lõike 4‑bis (eespool punkt 11) ning seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artikli 36 lõigete 5, 5‑ter ja 5‑quarter (eespool punkt 12) põhiseaduslikkuse kontrolli, viidates muu hulgas Euroopa Kohtu 7. märtsi 2018. aasta otsusele Santoro(22) ja 7. septembri 2006. aasta otsusele Marrosu ja Sardino(23).
32. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seadnud küsimärgi alla selle, kas Itaalia õigusakt, millega on rakendatud direktiiv 1999/70 ja eelkõige raamkokkuleppe klausel 5, on kooskõlas harta artikliga 21 ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(24) seoses katoliku usuõpetuse õpetajate teistsuguse kohtlemisega võrreldes teiste õpetajatega.
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, et kõik teised õpetajad peale katoliku usuõpetuse õpetajate on võetud koosseisulisele tööle tähtajatu töölepinguga vastavalt seadusega nr 107/2015 (eespool punkt 14) kehtestatud erakorralisele töölevõtmiskavale, ja tunneb huvi, kas harta artikli 21, raamkokkuleppe klausli 4 ja direktiivi 2000/78 artikli 1 alusel on võimalik jätta kohaldamata riigisisese õiguse sätted, mis välistavad tähtajalise lepingu automaatse muutmise tähtajatuks lepinguks, kui töösuhe ületab teatava tähtaja.
34. Nendel põhjustel palub eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuseid järgmistele eelotsuse küsimustele.
„1. Kas erinev kohtlemine, mis on ette nähtud ainult katoliku usuõpetuse õpetajatele, nagu seda on hagejad, on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 ja direktiivi 2000/78/EÜ tähenduses diskrimineerimine usutunnistuse alusel, või kas asjaolu, et töötaja varasemat sobivaks tunnistamist saab tühistada, on alus, mis õigustab seda, et teistest õpetajatest erinevalt koheldakse ainult katoliku usuõpetuse õpetajaid, nagu seda on hagejad, ilma et saaks kohaldada ainsatki takistavat meedet, mis on ette nähtud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta – mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta – klauslis 5?
2. Juhul, kui leitakse, et tegemist on direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punkti a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta tähenduses otsese diskrimineerimisega usutunnistuse alusel (artikkel 1), tuleb Euroopa Kohtult küsida: milliseid vahendeid võib siinne kohus selle tagajärgede kõrvaldamiseks kasutada, võttes arvesse, et kõigi muude õpetajate kui katoliku usuõpetuse õpetajate suhtes on kohaldatud seaduses 107/2015 ette nähtud erakorralist töölevõtmiskava, mistõttu nad on võetud koosseisulisele tööle sellest tuleneva tähtajatu töölepinguga; niisiis, kas siinne kohus peab lugema tekkinuks tähtajatu töösuhte kostjast ametiasutusega?
3. Kas direktiivis 1999/70/EÜ toodud raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesoleval juhul, kus on ette nähtud, et töösuhteid reguleerivad üldnormid, mis on mõeldud tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest karistamiseks sel teel, et tähtajaline leping muutub automaatselt tähtajatuks, kui töösuhe on kestnud kindlast kuupäevast kauem, ei ole koolihariduse sektoris kohaldatavad konkreetselt katoliku usuõpetuse õpetajate suhtes, mis võimaldab kasutada järjestikusi tähtajalisi töölepinguid määramatult pika aja jooksul; täpsemalt, kas ordinaarpiiskopiga kokkuleppe saavutamise vajadus võib olla raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses objektiivne alus või tuleb see lugeda hoopis Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt keelatud diskrimineerimiseks?
4. Kui 3. küsimus peaks saama jaatava vastuse, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 21, direktiivis 1999/70/EÜ toodud raamkokkuleppe klausel 4 ja/või direktiivi 2000/78/EÜ artikkel 1 lubavad jätta kohaldamata õigusnormid, mis takistavad tähtajalise töölepingu automaatset muutumist tähtajatuks töölepinguks, kui töösuhe kestab teatavast tähtajast kauem?“
35. Kirjalikke seisukohti on Euroopa Kohtule esitanud Federazione GILDA-UNAMS (kellega ühinevad kõik 18 hagejat), Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. ELTL artikli 17 lõike 1 funktsioon vaidluse lahendamisel
36. Vastupidi Itaalia Vabariigi kirjalikes seisukohtades esitatud argumentidele ei mõjuta põhikohtuasja asjaolud ELTL artikli 17 lõikes 1 silmas peetud usuühenduse „staatust“ liikmesriigi õiguses. Seetõttu tuleb Itaalia Vabariigi argument vastuvõetavuse kohta tagasi lükata.
37. Esiteks, nagu on osutanud komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei puutu katoliku usuõpetuse õpetajate sobivustunnistuse väljaandmine asjasse küsimuses, kas leping on tähtajaline või mitte. Põhjus on selles, et tunnistust nõutakse nii tähtajalise lepinguga töötavatelt katoliku usuõpetuse õpetajatelt kui ka tähtajatu lepingu alusel töötavatelt katoliku usuõpetuse õpetajatelt (vt käesoleva ettepaneku punktid 9 ja 18). Samuti on sellel, kui ordinaarpiiskop sobivustunnistuse tühistab, mõlemat liiki lepinguga töötavatele õpetajatele ühesugused tagajärjed.
38. Samuti oli kahes varasemas kohtuotsuses, milles tõlgendati ELTL artikli 17 lõiget 1, selgelt märgitud, et usuühenduse „staatuse“ kaotamine ELTL artikli 17 lõike 1 esimese lõigu tähenduses järgneb sellele, kui nendele kohaldatakse asjakohaseid liidu õigusnorme,(25) kusjuures ELTL artikli 17 lõige 1 näeb ette võimaluse need kohaldamata jätta. Põhikohtuasjas aga ei ole tegu sellise olukorraga. Ordinaarpiiskopi pädevust sobivustunnistuste väljaandmisel ei ole vaidlustatud, peale selle aga jääb see pädevus alles olenemata sellest, kas hagejatel õnnestub oma tähtajalised lepingud tähtajatuks muuta või mitte.
39. Üldisest murest seoses kirikute sõltumatusega vastavalt liikmesriigi põhiseadusele (vt käesoleva ettepaneku punkt 16) ja kiriku funktsiooniga katoliku usuõpetuse õpetajate heakskiitmisel (vt käesoleva ettepaneku punktid 9, 13 ja 18), millele on viidatud Itaalia Vabariigi kirjalikes seisukohtades, ei piisa ELTL artikli 17 lõike 1 kohaldumiseks.
40. Itaalia Vabariik on oma seisukohtades samuti märkinud, et kui 30% katoliku usuõpetuse õpetajaid ei tööta tähtajalise lepinguga, satub ohtu eespool I osa punktis B osas kirjeldatud seadusandliku süsteemi praktiline mõju, selle religiooni õpetamine Itaalia riigikoolides, sest vaja on paindlikkust. Kõik hagejad aga on kostja juures pikemat aega püsivalt töötanud,(26) mõni lausa üle 20 aasta. Ka selles aspektis ei ole ilmselge, mis on kaalul ELTL artikli 17 lõike 1 tähenduses „staatuse“ mõttes, kuna praktikas on nõudlus olnud pidev.
41. Raamkokkuleppe kohaldamine põhikohtuasja asjaoludele ei tähenda otsustamist Itaalia avalik‑õiguslikes koolides katoliku usuõpetuse andmise vabatahtlikkuse üle, nagu on märgitud Itaalia Vabariigi kirjalikes seisukohtades. See puudutab hoopis valikaine õpetajate töötingimusi.
42. Seega, kuigi Euroopa Kohus on tunnistanud, et ELTL artikli 17 lõige 1 väljendab liidu neutraalsust küsimuses, kuidas liikmesriigid korraldavad oma suhteid kirikute ja usuühenduste või ‑kogukondadega,(27) on ta samuti märkinud, et riigisisesed õigusnormid, mille eesmärk on anda töötajatele, kes on teatavate kirikute liikmed, lisapuhkepäev, mis langeb kokku nendele kirikutele olulise usupühaga, ei ole mõeldud korraldama liikmesriigi ja nende kirikute vahelisi suhteid.(28) Samamoodi ei ole need riigisisesed õigusnormid, mis lubavad liikmesriigil võtta 30% teatava religiooni õpetajatest tööle järjestikuste tähtajaliste lepingute alusel ja välistavad nende lepingute muutmise tähtajatuks, isegi kui tegemist on kuritarvitusega raamkokkuleppe klausli 5 tähenduses, ette nähtud korraldama selle liikmesriigi ja katoliku kiriku vahelisi suhteid.
2. Eelotsusetaotlus ei ole ELTL artikli 351 tõttu vastuvõetamatu
43. Vastupidi Itaalia Vabariigi kirjalikes seisukohtades esitatud argumentidele ei saa seada eelotsusetaotlust küsimärgi alla ELTL artikli 351 esimese lõigu tõttu. Nimetatud sätte kohaselt ei mõjuta liidu õigus õigusi ega kohustusi, mis tulenevad liikmesriigi poolt enne liiduga ühinemist sõlmitud rahvusvahelise avaliku õiguse lepingutest kolmanda riigiga. Vaidlus põhikohtuasjas aga Püha Tooliga sõlmitud lepinguid või nendega seotud lepinguid ei mõjuta, kuna need puudutavad ordinaarpiiskoppide pädevust anda välja ja tühistada sobivustunnistusi (eespool punktid 9 ja 18) – raamkokkuleppe klausel 5 seda pädevust ei mõjuta. ELTL artikkel 351 annab liikmesriigile võimaluse jätkuvalt järgida enne liiduga ühinemist rahvusvahelises avalikus õiguses võetud kohustusi.(29) ELTL artikkel 351 aga puudutab vaid neid rahvusvahelisi lepinguid, mis võivad mõjutada liidu õiguse kohaldamist.(30) Põhikohtuasjas ei ole tegu sellise lepinguga.
3. Direktiiv 2009/78 on põhikohtuasja lahendamisel kõrvalnorm
44. Liidu õigusakt, mida tuleb põhikohtuasjas esmajärjekorras kohaldada, on raamkokkulepe, mitte direktiiv 2000/78. Põhikohtuasja asjaoludel tuleb nii väidetava diskrimineerimise küsimus kui ka õiguskaitsevahendite küsimus lahendada liidu esmasele õigusele ehk vastavalt harta artiklitele 21 ja 47 tuginedes.
45. Raamkokkuleppe klausel 5 on põhikohtuasja lahendamisel asjasse puutuva kohtupraktika allikas. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada, kas usulise diskrimineerimise keeld, mis on harta artikliga 21 tagatud, millele raamkokkuleppe klausel 5 peab vastama, kohustab eelotsusetaotluse esitanud kohut jätma kohaldamata kõik Itaalia õigusnormid, mis keelavad muuta hagejate tähtajalised lepingud tähtajatuteks lepinguteks. Peale selle, kuna raamkokkuleppe klausel 5 ei sisalda vahetu õigusmõju omamiseks vajalikke tingimusi,(31) tuleb põhikohtuasja analüüsida Euroopa Kohtu otsusest Egenberger(32) lähtudes. Vahetu õigusmõju oli välistatud ka selles kohtuasjas, kuna tegemist oli horisontaalse vaidlusega kahe eraisiku vahel, nii et pooled tuginesid harta artiklile 21 ja ka artiklile 47, et saaks kõrvaldada seadusandliku takistuse õiguskaitsevahendi kasutamisele.(33)
46. Toimikust nähtub, et etteheidetav erinev kohtlemine seisneb selles, et 30% katoliku usuõpetuse õpetajatest töötab tähtajalise töölepingu alusel, mida ei saa liikmesriigi õiguse kohaselt muuta tähtajatuks töölepinguks, mistõttu esineb diskrimineerimine seoses õiguskaitsevahendite kasutamise võimalustega, kui võrrelda neid õpetajaid teiste avaliku sektori õpetajatega. Samuti ollakse lahkarvamusel seoses objektiivse põhjusega, mis õigustab järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist vastavalt raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktile a.
47. Euroopa Kohtu praktika kohaselt aga reguleerib neid küsimusi raamkokkuleppe klausel 5 (vt samuti tagapool punktid 59–62). Kuna vaidluse keskmes on küsimus, kas liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad muuta hagejate lepingud tähtajatuteks lepinguteks, tuleb liidu õigusest tulenevalt kohaldamata jätta, ning küsimus, mis puudutab raamkokkuleppe klausli 5 rolli selle üle otsustamisel, tuleb hagejate argumente usulise diskrimineerimise kohta hinnata liidu esmase õiguse, nimelt harta artikli 21(34) alusel, ning harta artikliga 20(35) tagatud võrdse kohtlemise põhimõtte alusel. Eelotsusetaotluse esimene ja teine küsimus direktiivi 2000/78 kohta puudutavad üksnes õiguskaitsevahendeid otsese diskrimineerimise puhul.(36) Liidu esmase õigusega, täpsemalt harta artiklitega 20 ja 21 tagatud kaitse hõlmab igal juhul kaudset diskrimineerimist (vt tagapool punktid 71–75). Euroopa Kohtu praktikas valitseb juba pikka aega seisukoht, et liidu õigust tuleb tõlgendada kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, mis on praegu sätestatud harta artiklis 20(37), ja seda ka liidu õigust rakendava liikmesriikide õiguse puhul(38).
48. Siin välja pakutavat lähenemisviisi toetab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, kui väidetakse, et harta artikleid 20 ja 21 on rikutud väljaspool direktiivi 2000/78 konteksti. Kohtuotsuses Léger(39) tugines Euroopa Kohus üksnes harta artiklitele 20 ja 21, kui ta kaalus, kas kaebajat on tema seksuaalse sättumuse tõttu diskrimineeritud sellega, kuidas liikmesriik oli rakendanud 22. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/33/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/98/EÜ seoses teatavate tehniliste nõuetega vere ja verekomponentide osas,(40) III lisa punkti 2.1.
49. Samamoodi käsitles Euroopa Kohus oma otsuses Glatzel(41), analüüsides väiteid harta artiklite 20, 21 ja 26 rikkumise kohta seoses diskrimineerimisega puude tõttu, direktiivi 2000/78 vaid niivõrd, kui seda oli vaja mõiste „puue“ tähenduse kindlaksmääramiseks.(42) Põhjus oli selles, et väidetav ebavõrdne kohtlemine oli seotud sellega, kuidas liikmesriik rakendas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta(43) III lisa punkti 6.4 (väidetavalt kehtetud sätted), mistõttu diskrimineerimist hinnati harta artiklite 20 ja 21 alusel.
50. Seepärast tuleb toonitada, et direktiiv 2000/78 ei ole ainus liidu õigusakt, mis kaitseb õigusvastase diskrimineerimise eest usutunnistuse või seksuaalse sättumuse tõttu või muul harta artiklis 21 nimetatud põhjusel. Kohtuotsuse Léger tagajärg põhikohtuasja suhtes on niisugune, et kõiki raamkokkuleppe tingimusi, sealhulgas klauslit 5 ja sellega seotud parandusnorme (vt samuti tagapool punktid 63–77) tuleb tõlgendada kooskõlas harta artikli 20 kohase võrdse kohtlemise põhimõttega ja harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud keeldudega, sealhulgas usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keeluga, kuna see keeld on tagatud liidu õiguse esmase sättega, s.o harta artikliga 21.(44) Sama kehtib ka harta artikli 47 kohta, arvestades, et vaidluse lahendamisel on asjakohane väljakujunenud kohtupraktika, mis käsitleb raamkokkuleppe klausliga 5 seotud parandusnorme, mis kuuluvad artikli 47 reguleerimisalasse.(45)
51. Samuti peavad liikmesriigid harta artikli 51 kohaselt järgima hartat, sealhulgas selle artikleid 20, 21 ja 47, kui nad „rakendavad“ raamkokkuleppe klauslit 5;(46) see kohustus laieneb ka õiguskaitsevahendite määramisele.(47) Seega on Itaalia Vabariik kohustatud, kui ta näeb ette õiguskaitsevahendid kaitseks tähtajaliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise eest, austama seda tehes hagejate õigust sellele, et neid ei diskrimineerita usutunnistuse või veendumuste tõttu, nagu on ette nähtud harta artiklis 21, ja tagama, et saadaval olevad õiguskaitsevahendid on tõhusad, nagu on ette nähtud harta artikli 47 esimeses lõigus.
52. Harta artiklite 21 ja 47 funktsiooni nende menetluste lahendamisel täpsustan käesolevas ettepanekus edaspidi (punktides 63–77).
53. Seetõttu tuleb vastata ainult kolmandale ja neljandale küsimusele.
4. Lähenemisviis kolmandale ja neljandale küsimusele vastamisel
54. Kolmandas küsimuses soovitakse teada, kas tähtajaliste lepingute kasutamine on objektiivselt põhjendatud.(48) Millised on tagajärjed olukorra heastamise seisukohast juhul, kui järeldatakse, et see ei ole objektiivselt põhjendatud? Neljandas küsimuses palutakse selgitada, mida teha liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas konstitutsiooniliste normidega, mis takistavad liidu õigusega ette nähtud õiguskaitsevahendit. Seepärast vastan kolmandale ja neljandale küsimusele koos.
55. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, seisneb hagejate esmane etteheide selles, et neid on diskrimineeritud võrreldes õpetajatega, kes said kasu seadusega nr 107/2015 (käesoleva ettepaneku punkt 14) ette nähtud reformist, mille käigus muudeti õpetajate tähtajalised töölepingud tähtajatuteks.
56. Täheldan siiski, et Euroopa Kohus on konkreetselt seoses seadusega nr 107/2015 (eespool punkt 14) märkinud, et „kahe tähtajaliste töötajate kategooria erinev kohtlemine, mis on tingitud seadusandlikust reformist, ei kuulu raamkokkuleppe klauslis 4 tagatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse“.(49) Nendel asjaoludel ei ole klausel 4 põhikohtuasjas oluline ja neljandale küsimusele vastates ei ole vaja klauslit 4 käsitleda.
57. Siiski ei vähenda Euroopa Kohtu järeldus selles aspektis eelotsusetaotluse esitanud kohtu laiemat kohustust kaitsta harta artiklitest 20 ja 21 tulenevat hagejate õigust, et neid ei diskrimineeritaks usutunnistuse tõttu, kui ühte võrdse kohtlemise üldpõhimõtte väljendust liidu õiguses (vt käesoleva ettepaneku punktid 63–77).
B. Vastus eelotsuse küsimustele
58. Kolmandale ja neljandale küsimusele tuleb vastata nii, et nõue, mille kohaselt peavad katoliku usuõpetuse õpetajad saama avalik‑õiguslikes koolides õpetamiseks eeltingimusena ordinaarpiiskopi heakskiidu, ei kujuta endast raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses objektiivset alust tähtajaliste töölepingute uuendamiseks. Põhikohtuasja asjaoludel ja seetõttu, et raamkokkuleppe klauslil 5 ei ole vahetu õigusmõju eeltingimusi, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud jätma kohaldamata riigisiseses õiguses sätestatud absoluutse seadusandliku keelu, mille kohaselt ei tohi muuta tähtajalisi lepinguid tähtajatuteks, üksnes juhul, kui muutmata jätmise tagajärjel diskrimineeritakse isikut tema usutunnistuse või veendumise tõttu, rikkudes harta artiklit 21, ning juhul, kui ei ole võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit ja see kujutab endast harta artikli 47 esimese lõigu rikkumist, mille peab kindlaks tegema eelotsusetaotlus. Sel juhul tuleb jätta kohaldamata kõik liikmesriigi õigusnormid, sealhulgas konstitutsioonilised õigusnormid, mida ei saa tõlgendada kooskõlas usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keeluga, mis on tagatud harta artikliga 21, ja harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud õiguskaitsevahendiga.
1. Sissejuhatus
59. Raamkokkulepe on kohaldatav haridussektoris tööle võetud personali suhtes.(50) Itaalia Vabariik ei ole kehtestanud meetmeid, mis piiraksid lepingute maksimaalset kogukestust või nende uuendamiste arvu raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktide b ja c tähenduses. Samuti ei sisalda Itaalia õigusnormid meetmeid, mis oleksid võrdväärsed raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 nimetatutega.(51) Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 paneb järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks liikmesriikidele kohustuse kehtestada tõhusalt ja siduvalt vähemalt üks selles loetletud meetmetest, juhul kui riigi õiguses samaväärsed juriidilised meetmed puuduvad.(52) Seega tuleb asuda seisukohale, et „objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist“ klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, on üks vahend kuritarvituste ärahoidmiseks.(53)
2. Objektiivset alust uuendamiseks ei ole
60. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt „tuleb mõistet „objektiivsed alused“ mõista nii, et silmas on peetud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning mis sellest lähtuvalt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjaomased lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest tunnustest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi taotlemisest“.(54)
61. Vaja on kontrollida, kas selliste lepingute uuendamine tõepoolest vastab tegelikule vajadusele ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik.(55) Ent kriteeriumid ei saa olla „objektiivsed“, kui need ei erine oluliselt kriteeriumidest, mida kohaldatakse tähtajatute lepingute alusel töötajate suhtes, kes täidavad samu ülesandeid nagu tähtajalise töölepingu alusel töötajad. Viitan siin nõudele, et katoliku usuõpetuse õpetajatel peab olema ordinaarpiiskopilt saadud sobivustunnistus, mis on ühesugune nii tähtajaliste kui ka tähtajatute lepingute alusel töötavate katoliku usuõpetuse õpetajate puhul (vt eespool punktid 9 ja 18). Sellistest teguritest nagu katoliku usuõpetuse õpilaste hindamise erireeglid (vt käesoleva ettepaneku punkt 13) ja see, et tegu on valikainega (vt eespool punkt 17), ei piisa selleks, et nende ainete õpetajad erineksid põhiülesannete täitmisel teistest õpetajatest (eespool punkt 13).
62. Kuigi seda ei ole kolmandas küsimuses mainitud, viitavad Itaalia Vabariigi argumendid sellele, et on vaja paindlikkust(56) valikaine õpetamisel. Vajadust paindlikkuse järele aga on praktikas(57) raske „tegelikuks“ pidada, kuna mitu hagejat on olnud tähtajaliste lepingutega tööl üle 20 aasta. Tegemist ei ole ajutise vajaduse rahuldamisega,(58) millest annab tunnistust „sama isikuga või sama töö tegemiseks sõlmitud selliste järjestikuste töölepingute ar[v]“.(59) Euroopa Kohus on märkinud, et töölepinguid ei või pikendada seoses tööülesannetega, mis kuuluvad asjaomases sektoris püsivalt ja pidevalt tavapärasesse tegevusse.(60) Põhikohtuasjas näitab töösuhete kestus, et järjestikuse tähtajaliste töölepingute kasutamisega rahuldab kostja tööandjana „püsivat ja kestvat vajadust töötajate järele“, olgugi et katoliku usuõpetus on valikaine.(61) Lõpuks ei ole vaidlusalustes õigusaktides sätestatud ühtegi tingimust konkreetse eesmärgiga kontrollida, et järjestikuste tähtajaliste lepingute uuendamise eesmärk on rahuldada ajutisi vajadusi,(62) ja sellega ei taotleta sotsiaalpoliitilist eesmärki.(63)
3. Tagajärjed heastamise seisukohast
63. Põhikohtuasjas esinevad järgmised kolm keerukust. Esiteks nähtub eelotsusetaotlusest, et hagejatel ei ole liikmesriigi õiguse kohaselt üldse võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid, et kaitsta raamkokkuleppe klausli 5 punktist 1 tulenevaid õigusi, kuna sellest tuleb välja, et neil ei ole õigust lepingute tähtajatuks muutmisele ega õigust saada hüvitist (eespool punkt 27).(64) Seetõttu kohaldub teiseks harta artikli 47 esimene lõik. Kolmandaks on mängus harta artikli 21 lõikega 1 kaitstud usutunnistuse alusel diskrimineerimise keeld, nagu ka harta artikliga 20 tagatud võrdne kohtlemine, sest raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada harta sätetega koostoimes,(65) ja liikmesriigid on kohustatud artiklit 20 ja artikli 21 lõiget 1 järgima kõikides oma meetmetes, millega rakendatakse klauslit 5,(66) sealhulgas parandusmeetmetes.(67) Meetmed, „mis liikmesriigi seadusandja on võtnud selleks, et karistada erasektori tööandjate poolt [tähtajaliste] lepingute kasutamise kuritarvitamise eest, rakendavad liidu õigust“.(68) Hagejad heidavad ette ebasoodsat heastamiskorda, mida liikmesriigi õigus neile võimaldab, võrreldes sellega, mida saavad kasutada teised avaliku sektori õpetajad, kes on töötanud tähtajatu lepingu alusel kauem kui 36 kuud. Hagejate sõnul on see erinev kohtlemine seotud nende usutunnistusega.
64. Nende kolme teguri puududes ei kohustaks raamkokkulepe eelotsusetaotluse esitanud kohut tühistama seadusega ette nähtud ühemõttelist tõket hagejate tähtajaliste lepingute muutmisel tähtajatuteks. Ei tohi unustada, et seadusandliku dekreedi nr 165/2001 artikli 36 lõikes 5 on ette nähtud, et „töötajate töölevõtmist ja tööd puudutavate imperatiivsete õigusnormide rikkumine avaliku sektori asutuste poolt [ei saa] tuua kaasa nende asutustega tähtajatute töösuhete tekkimist; see ei piira vastutust ja sanktsioonide kohaldamist“ (käesoleva ettepaneku punkt 12, kohtujuristi kursiiv). Samuti ei tundu olevat võimalik konkreetselt 2015.–2016. õppeaastaks ette nähtud reforme (eespool punkt 14) tõlgendada nii, et see hõlmaks ka hagejaid.
65. Tähtajaliste töölepingute kasutamise eest karistamisega seotud põhimõtted on kohtupraktikas välja kujunenud. Riigi ametiasutused peavad nägema rikkumise eest ette karistused, mis on proportsionaalsed, piisavalt tõhusad ja piisavalt hoiatava mõjuga,(69) et kõrvaldada liidu õiguse rikkumise tagajärjed.(70) Raamkokkulepe ei pane liikmesriikidele üldist kohustust näha ette tähtajaliste töölepingute muutmine tähtajatuteks. Asjaomase liikmesriigi riigisiseses õiguses peab siiski olema muu tõhus meede, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist ja vajadusel näha selle eest ette karistused.(71) See on liikmesriigi menetlusautonoomia küsimus, mille suhtes kehtivad võrdväärsuse põhimõte(72) ja tõhususe põhimõte.(73) Selles aspektis on liikmesriigi õiguse tõlgendamine üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses, kes peab tuvastama, kas liikmesriigi õigus piisavalt väldib ja karistab järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist, mis on raamkokkuleppe klausliga 5 keelatud.(74) Euroopa Kohus aga saab anda suuniseid.(75)
66. Hartast tulenevaid õigusi puudutava mõõtme puududes aga seab kohtupraktika eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendamiskohustustele piirid; need tulenevad sellest, et klauslis 5 ei ole vahetu õigusmõju eeltingimusi.(76) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema „kõik, mis on“ tema pädevuses, „arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada“ raamkokkuleppe täieulatuslik rakendamine.(77) Siiski ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud jätma kohaldamata liikmesriigi õiguse contra legem sätteid, nagu eespool punktis 64 nimetatud säte, millega on jäetud hagejad sõnaselgelt ilma õigusest nende töölepingute tähtajatuks muutmisele, sest selline kohustus ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ega liidu õiguse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega.(78) Väljendit „ei saa“ (vt eespool punkt 64) näib olevat võimatu tõlgendada kooskõlas õiguskaitsevahenditest tulenevate tagajärgedega, mis kaasnevad klauslist 5 tulenevate kohustuste täitmata jätmisega. Euroopa Kohus leidis hiljuti, et „kui liikmesriigi kohus peaks jõudma järeldusele, et tähtajaliste töölepingute muutmine […] tähtajatuteks lepinguteks ei ole võimalik, kuna see viiks Kreeka põhiseaduse artikli 103 lõigete 7 ja 8 contra legem tõlgendamiseni, tuleks sellel kohtul kontrollida, kas Kreeka õiguses on selleks muid tõhusaid meetmeid“.(79) Isegi kui tervikpilt oleks selline, nõustuksin Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) väitega, et „saab vaid korrata, et kogu avaliku sektori jaoks on võimatu muuta tähtajalist töösuhet tähtajatuks – vastavalt väljakujunenud liidu ja Itaalia kohtupraktikale“.(80)
67. Ent kui mängu tulevad harta artiklid 21 ja 47, on liikmesriigid kohustatud tegema rohkem. Euroopa Kohtu otsuses Egenberger(81) on ette nähtud, et harta artiklist 21 ja artiklist 47 kummastki piisab, et anda isikutele õigus, millele nad võivad vahetult tugineda, ilma et oleks vaja normi täpsustamist liidu või liikmesriigi õiguse sätetega.(82) Sellest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Egenberger, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud jätma liikmesriigi õiguse sätte kohaldamata, kui seda on vaja, et tagada harta artiklitega 21 ja 47 kaitstud õiguste toimivus.(83) Need põhimõtted on põhikohtuasja suhtes kohaldatavad olenemata sellest, et raamkokkuleppe klauslil 5 puudub vahetu õigusmõju,(84) kuna kohtuotsus Egenberger käsitles horisontaalset vaidlust kahe eraõigusliku isiku vahel ja vahetu õigusmõju oli seal võrdselt ebaoluline.(85)
68. Niisiis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on täitnud oma kohustuse teha „kõik, mis on“ tema pädevuses, „arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada“ raamkokkuleppe täieulatuslik rakendamine,(86) ning leiab ikkagi, et liikmesriigi õigus ei võimalda tal tagada hageja õigusi, mis tulenevad harta artiklist 21 või 47, tuleb asjakohased liikmesriigi õiguse sätted kohaldamata jätta. Kui ainus liikmesriigi õiguse kohane õiguskaitsevahend, millega saab tagada usutunnistuse tõttu diskrimineerimise keelu, mida kaitseb harta artikli 21 lõige 1, või kaasneva õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, mis tuleneb harta artikli 47 esimesest lõigust, on tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks, peab olema võimalik seda õiguskaitsevahendit kasutada.
69. Olgu korratud, et klauslit 5 rikkuva kuritarvitusliku tähtajaliste töölepingute kasutamise tagajärgi heastamise seisukohast käsitlev senine kohtupraktika on selge, kui ei ole probleeme seoses hartas sätestatud õiguste tagamisega. See ei hõlma õigust tähtajaliste lepingute tähtajatuks muutmisele.(87) Nagu kohtujurist Kokott on hiljuti märkinud: kui jätta liikmesriikide kohtute otsustada, kas karistada kuritarvitamise eest, kvalifitseerides konkreetsel juhul ajutine teenistuja ümber alaliseks teenistujaks, tooks see kaasa rasked tagajärjed avalikku teenistusse astumiseks ja seaks personalivaliku konkursside eesmärgi tõsiselt küsimärgi alla.(88) Asjaomase liikmesriigi riigisiseses õiguses peab siiski olema muu tõhus meede, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist ja vajadusel näha selle eest ette karistused.(89)
70. Seepärast piirdub minu ettepanek seoses tähtajaliste lepingute tähtajatuks muutmisega, kui raamkokkuleppe klauslit 5 rikkudes kuritarvituslikult kasutatakse tähtajalisi töölepinguid, ebahariliku olukorraga, kus lepingute tähtajatuks muutmata jätmine võib põhjustada harta artikli 21 lõike 1 rikkumise ja sellega kaasneva nõude tõhusa õiguskaitsevahendi olemasoluks artikli 47 esimese lõigu alusel.
71. Mis puudutab harta artikli 21 lõiget 1, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada, kas käesolevas asjas vaidluse all olev Itaalia parandusmeetmete kord ohustab põhikohtuasja faktilistel asjaoludel ebaharilikul viisil hageja õigust sellele, et teda usutunnistuse alusel ei diskrimineerita. Usulise diskrimineerimise keeld on imperatiivne liidu õiguse üldpõhimõte,(90) mida liikmesriigid peavad järgima, kui nad rakendavad liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 alusel.(91)
72. Nagu Euroopa Kohus on hiljuti seoses harta artikliga 21 märkinud: „Diskrimineerimiskeeld on vaid liidu õiguse aluspõhimõtete hulka kuuluva üldise võrdsuspõhimõtte konkreetne väljendus, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi käsitleda erinevalt ega erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev käsitlemine on objektiivselt põhjendatud.“(92) Üldine diskrimineerimiskeeld on sätestatud harta artikli 21 lõikes 1.(93) Direktiiv 2000/78 on üksnes üks selle väljendusi.(94)
73. See analüüs tuleb jätta eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kellel on teada kõikide 18 hagejaga seotud asjasse puutuvad faktilised asjaolud ja kes saab hinnata vaidlusaluse parandusmeetmete korra praktilist mõju hagejate kohtlemisele seoses nende usuliste veendumustega. Suunisteks aga pakun siiski järgmist.
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb hoopis otsustada, kas liikmesriigi piirangud seoses õiguskaitsevahenditega, millele hagejad saavad tugineda kuritarvitusliku tähtajaliste lepingute kasutamise suhtes, põhjustavad seda, et neid koheldakse nende usutunnistuse tõttu faktiliselt või õiguslikult teisiti kui võrdlusrühma liikmeid ja selleks ei ole objektiivset alust.(95) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsustama, kas esineb otsene või kaudne ebavõrdne kohtlemine usutunnistuse alusel.(96) Erinev kohtlemine on põhjendatud, „kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui erinevus on proportsionaalne selle kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes“.(97) Ent nagu eespool märgitud, olen raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses „objektiivsete aluste“ hulgast juba välja arvanud sobivustunnistuste väljaandmise ordinaarpiiskopi poolt (eespool punkt 61), selle, et katoliku usuõpetus on valikaine (eespool punkt 61), ja väidetava vajaduse paindlikkuse järele, mille tõttu olevat vaja võtta 30% katoliku usuõpetuse õpetajatest, nende seas hagejad tööle tähtajaliste lepingute alusel (käesoleva ettepaneku punkt 62). Sama näib kehtivat seoses objektiivse põhjendatusega, ehkki see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida.
75. Kuigi tuleb tunnistada katoliku usuõpetuse õpetamise funktsiooni erisusi, nagu see, et tegu on valikainega (eespool punkt 17), ning see, et selles aines on eraldi ja isesugune hindamissüsteem (eespool punkt 13), ja et õpetajad määratakse ametisse koostöös katoliku kirikuvõimuga (eespool punktid 9, 18 ja 19), on määrav see, et katoliku usuõpetuse õpetajad kuuluvad koolide pedagoogilise personali hulka ning neil on samad õigused ja kohustused nagu teistel õpetajatel (eespool punkt 13). Hagejatega võrreldav rühm näib seega olevat avalik‑õiguslike koolide õpetajad, kes on töötanud tähtajaliste lepingute alusel kauem kui 36 kuud.
76. Lõpuks tundub põhikohtuasi olevat ebaharilik selle poolest, et hartaga tagatud õigust, nimelt usutunnistuse või veendumuste aluse diskrimineerimise keeldu, mis on tagatud artikli 21 lõikega 1, kasutatakse mõõdupuuna küsimuses, mille suhtes hinnata liikmesriigi tasandil liidu materiaalõiguse sätte, s.o raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 täitmise tagamiseks kasutada olevate õiguskaitsevahendite kooskõla liidu õigusega. Tavaliselt hinnatakse õiguskaitsevahendite kooskõla hartaga artikli 47 kontekstis. Täielikkuse huvides märgin, et liidu õigusest tulenevate õiguste tagamiseks õiguskaitsevahendeid võimaldavas harta artiklis 21 sätestatud keeldude liikmesriikidele siduvaks muutmine ei tähenda liidu pädevuse laiendamist harta alusel, mis oleks ELL artikli 6 ja harta artikli 51 lõike 2 rikkumine.(98) Nimelt laienes liidu õigus juba enne, kui harta 2009. aastal seadusjõu omandas, ja õieti nii ammu kui 1976. aastal(99) parameetrite kehtestamisele seoses liikmesriikide kaalutlusõigusega, mis puudutab menetlusnorme ja parandusmeetmeid liidu õiguse täitmise tagamisel. Seega ei laienda käesolevas ettepanekus välja pakutav lahendus liidu pädevust, mis läheks vastuollu harta artikli 51 lõikega 2.(100)
77. Mis puudutab artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, märkis Euroopa Kohus nimelt oma otsuses Sciotto, et kui töötajad, kes on langenud kuritarvitusliku järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise ohvriks, ei saa riigisisese õiguse kohaselt saavutada oma töölepingu muutmist tähtajatuks ega hüvitist, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul oma pädevuse piires määrata mingi muu õiguskaitsevahend, mis on piisavalt tõhus ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime.(101) Kui liikmesriigi õiguse kohaselt ei saaks üldse mingit õiguskaitsevahendit kasutada, võib selline olukord kahjustada raamkokkuleppe klausli 5 soovitavat toimet.(102) Niisugustel asjaoludel tuleks jätta kohtuotsuses Egenberger(103) täpsustatud põhimõtetel kohaldamata liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad tähtajaliste lepingute tähtajatuks muutmist.
IV. Ettepanek
78. Seepärast teen ettepaneku vastata Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, Itaalia) kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele järgmiselt.
Nõue, mille kohaselt peavad katoliku usuõpetuse õpetajad saama avalik‑õiguslikes koolides õpetamiseks eeltingimusena ordinaarpiiskopi heakskiidu, ei kujuta endast nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses objektiivset alust tähtajaliste töölepingute uuendamiseks. Põhikohtuasja asjaoludel ja kuna raamkokkuleppe klauslil 5 ei ole vahetu õigusmõju eeltingimusi, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud jätma kohaldamata liikmesriigi õiguses sätestatud absoluutse seadusandliku keelu, mille kohaselt ei tohi muuta tähtajalisi lepinguid tähtajatuteks, üksnes juhul, kui muutmata jätmise tagajärjel diskrimineeritakse isikut tema usutunnistuse või veendumuste tõttu, rikkudes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21, ja juhul, kui ei ole võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit ja see kujutab endast harta artikli 47 esimese lõigu rikkumist. Sel juhul tuleb jätta kohaldamata kõik liikmesriigi õigusnormid, sealhulgas konstitutsioonilised normid, mida ei saa tõlgendada kooskõlas usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keeluga, mis on tagatud harta artikliga 21, ja sellise rikkumise eest tagatud õiguskaitsevahendiga harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt.