EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

2. juuni 2016

Kohtuasi F‑41/10 RENV

Moises Bermejo Garde

versus

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK)

Avalik teenistus – Kohtuasja saatmine Avaliku Teenistuse Kohtule uueks arutamiseks pärast lahendi tühistamist – Personalieeskirjade artikkel 12a – Ametnik, kes on ahistamise ohver – Personalieeskirjade artikkel 22a – Rikkumisest teatanud ametnik – Abitaotlus – Rahuldamata jätmine – Õigus kaitsele – Tingimused – Rahuldamata jätmine – Tagajärjed – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingu suhtes, ja millega Moises Bermejo Garde palub sisuliselt tühistada otsused, millega Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) president jättis esiteks rahuldamata psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse ja keeldus pöördumast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poole, ja teiseks võttis hagejalt tema varasemad ülesanded ja viis ta üle teisele ametikohale, ning lisaks palub hageja mõista EMSK‑lt tema kasuks välja kahjuhüvitise.

Otsus:      Tühistada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendi 24. märtsi 2010. aasta otsus, millega lõpetati Moises Bermejo Garde varasem teenistus õigustalituse üksuse juhatajana, ja 13. aprilli 2010. aasta otsus tema teisele ametikohale üleviimise kohta. Mõista Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt M. Bermejo Garde kasuks välja 25 000 eurot. Jätta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja M. Bermejo Garde kohtukulud asjades F‑41/10, T‑530/12 P ja F‑41/10 RENV.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Asjaoludest teatamine personalieeskirjade artiklite 12a ja 22a raames – Tingimused – Ametniku heausksus – Arvesse võetavad asjaolud – Eespool viidatud sätetes ette nähtud tingimuste järgimine – Personalieeskirjades sätestatud muudest kohustustest kinnipidamine

(Personalieeskirjad, artiklid 11, 12a ja 22a)

2.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärk on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise tahtlikkuse nõue – Ahistaja, kes tegutses institutsiooni liikme surve all – Mõju puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 22a)

3.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12a – Ahistamise ohver – Erikaitse

4.      Ametnikud – Rikkumisest teatanud ametnik – Personalieeskirjade artikkel 22a – Asjaoludest teatamine personalieeskirjade artiklite 12a ja 22a raames – Faktiliste asjaolude hindamine – Arvesse võetavad asjaolud

1.      On selge, et nii juhul, kui ametnik, kes leiab, et on ahistamise ohver personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, kui ka juhul, kui ametnik teatab personalieeskirjade artikli 22a alusel oma vahetule ülemusele või otse Euroopa Pettustevastasele Ametile ahistamise asjaoludest või muudest asjaoludest, mille alusel võib eeldada võimaliku ebaseadusliku tegevuse olemasolu, mis kahjustab liidu huve nimetatud kahe sätte tähenduses, tuleb nendest asjaoludest igal juhul teatada institutsioonile, et oleks täidetud personalieeskirjade artiklites 11 ja 12 ette nähtud kohustused.

Nende artiklite alusel tegutsevatel ametnikel on samuti objektiivsus- ja erapooletuskohustus, nagu ka kohustus hoida oma ametikoha mainet, lojaalsuskohustus ning kohustus kaitsta asjaomaste isikute au ja järgida nende süütuse presumptsiooni.

Seetõttu, kui ametnik edastab teabe personalieeskirjade artiklite 12a ja 22a alusel, siis ei vabane ta oma muudest kohustustest ja ülesannetest. Vastupidi, ta peab tegutsema targu, et mitte asjatult kahjustada oma kolleege või oma talituse head toimimist. Vähetõenäolise teabe või alusetute faktide esitamine võib aga omada sellist kahjulikku mõju.

(vt punktid 55 ja 56)

2.      Nõustuda ei saa seisukohaga, mis sisuliselt võrdub kinnitamisega, et psühholoogilise ahistamisega ei ole tegemist juhul, kui eeldatav ahistaja tegutses suhetes asjassepuutuva ametnikuga institutsiooni liikme surve all ja seega viimase vahendajana.

Niisugune seisukoht eirab esiteks ahistamise mõistet, mille kohaselt piisab selleks, et tegemist oleks psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses, sellest, et eeldatava ahistaja tahtlik tegevus on selle ohvriks langenud isikut „objektiivselt“ alandanud ja tema töötingimusi halvendanud.

Teiseks annaks selline seisukoht institutsiooni peasekretärile ehk selle institutsiooni kõige kõrgemale haldusasutusele selge loa ka ise eirata personalieeskirju, mida ta on kohustatud järgima näiteks töötajate erapooletul töölevõtmisel või ametniku täidetavate ülesannete väärikuse austamisel, või ka täites personalieeskirjade artiklist 22a tulenevat kohustust – viimatinimetatud artikli lõike 1 viimases lõigus on samuti sõnaselgelt käsitletud kohustuste olulist rikkumist institutsiooni liikme poolt – lihtsalt põhjusel, et ta tegutses institutsiooni liikme poolt õigustamatult avaldatud surve all.

Kolmandaks oleks ülalmainitud seisukoht vastuolus personalieeskirjade artikli 12a lõike 2 sõnastusega, milles puuduvad täpsustused selles käsitletava psühholoogilise ahistamise päritolu kohta, mistõttu on asjassepuutuv institutsioon juhul, kui tema poole pöördutakse, kohustatud reageerima ka siis, kui „eeldatav ahistaja on selle institutsiooni liige“, ja võtma endale selles valdkonnas konkreetse vastutuse.

(vt punktid 69–72)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus, 12.12.2013, CH vs. parlament, F‑129/12, EU:F:2013:203, punkt 51.

3.      Tuleb tõdeda, et enamikul juhtudel peegeldab kaebus, mis puudutab vahetu ülemuse poolset psühholoogilist ahistamist, asjassepuutuvate ametnike vahelise usaldussuhte katkemist. Tõhusaks võitlemiseks just niisuguste ahistamisilmingutega on personalieeskirjade artiklis 12a ahistamise ohvriks olevale ametnikule antud „erikaitse“, nähes ette, et kui see ametnik esitab selle artikli alusel kaebuse, pidades seejuures kinni personalieeskirjade artiklites 11 ja 12 ette nähtud üldistest kohustustest, siis ei tee institutsioon talle põhimõtteliselt kahju, iseäranis juhul, kui usaldussuhe ametniku ja eeldatava ahistaja vahel – eriti kui ahistajaks on ohvri vahetu ülemus – on katkenud.

(vt punkt 76)

4.      Tuleb nentida, et personalieeskirjade artiklis 22a ei ole nõutud, et rikkumisest teatav ametnik tõendaks „olulise õigusvastasuse või olulise rikkumise eelduse“ täidetust – pealegi oleks see õiguslikult küllalt keeruline ülesanne, mistõttu mitte iga liidu ametnik või teenistuja ei oleks selleks suuteline. Mainitud artiklis on nimelt piirdutud sätestamisega, et ametnik, kellele saavad teatavaks asjaolud, „mille alusel võib eeldada“ personalieeskirjades ette nähtud „kohustuste täitmata jätmist“, teatab sellest „viivitamata“ oma vahetule ülemusele. Järgmiseks paneb personalieeskirjade artikli 22a lõige 2 rikkumisest teataja vahetule ülemusele kohustuse edastada Euroopa Pettustevastasele Ametile „viivitamata kõik talle teadaolevad tõendid“, mille alusel võib eeldada eeskirjade eiramist, millest talle teada anti.

Küsimust, kas tegemist on prima facie olulise rikkumisega, mis tekitab liidu huvidele olulist kahju, peab ametnik hindama eeskätt „tema ametikohustuste täitmise“ seisukohalt.

(vt punktid 83 ja 84)