EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
23. november 2023(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b – Rootsi lennutranspordi turg – Rootsi Kuningriigi teatatud abikava – Laenugarantiid, mille eesmärk on ettevõtjaid COVID‑19 pandeemia raames toetada – Riigiabi meetmete ajutine raamistik – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Abi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks – Proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted – Teenuste osutamise vabadus
Kohtuasjas C‑209/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 1. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa), esindajad: avocats V. Blanc, F.‑C. Laprévote ja E. Vahida, dikigoros I.‑G. Metaxas-Maranghidis ning abogados D. Pérez de Lamo ja S. Rating,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, S. Noë ja F. Tomat,
kostja esimeses kohtuastmes,
Prantsuse Vabariik, esindaja: A.‑L. Desjonquères, P. Dodeller, T. Stéhelin ja N. Vincent, hiljem A.‑L. Desjonquères, T. Stéhelin ja N. Vincent, lõpuks A.‑L. Desjonquères ja T. Stéhelin,
Rootsi Kuningriik, esindaja: O. Simonsson, H. Eklinder, J. Lundberg, C. Meyer-Seitz, A. M. Runeskjöld, M. Salborn Hodgson, R. Shahsavan Eriksson ja H. Shev, hiljem O. Simonsson, H. Eklinder, C. Meyer-Seitz, A. M. Runeskjöld, M. Salborn Hodgson, R. Shahsavan Eriksson ja H. Shev,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu‑Matei, J.‑C. Bonichot, S. Rodin (ettekandja) ja L. S. Rossi,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: ametnik M. Longar,
arvestades kirjalikku menetlust ja 19. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 16. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Ryanair DAC palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. veebruari 2021. aasta otsus Ryanair vs. komisjon (T‑238/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:91), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 11. aprilli 2020. aasta otsus C(2020) 2366 (final) riigiabi SA.56812 (2020/N) kohta – Rootsi – COVID‑19: lennuettevõtjatele laenutagatiste andmise süsteem (ELT 2020, C 269, lk 2; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidlusalune otsus
2 Vaidluse tausta saab nii, nagu see ilmneb vaidlustatud kohtuotsustest, kokku võtta järgmiselt.
3 Rootsi Kuningriik teavitas 3. aprillil 2020 Euroopa Komisjoni abimeetmest, mis seisnes teatud lennuettevõtjatele antavate laenutagatiste kavas (edaspidi „vaidlusalune abikava“). Vaidlusalune abikava pidi võimaldama tagada, et selle liikmesriigi väljastatud lennutegevusloaga (edaspidi „Rootsi lennutegevusluba“) lennuettevõtjatel, kes aitavad kaasa „lennuühendustele“ Rootsi territooriumil, oleks piisav likviidsus selleks, et vältida, et COVID‑19 pandeemiast põhjustatud häired kahjustaks nende jätkusuutlikkust, ning säilitada majandustegevuse jätkumine tervisekriisi ajal ja pärast seda. Vaidlusalune abikava pidi andma soodustusi kõigile lennuettevõtjatele, kellel oli 1. jaanuari 2020. aasta seisuga lennundusalase äritegevuse teostamiseks Rootsi lennutegevusluba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2008, L 293, lk 3) artiklile 3, välja arvatud need lennuettevõtjad, kelle põhitegevus seisneb reisijate ebaregulaarsete õhuveoteenuste osutamises. Kava alusel tagatud laenude maksimaalne summa oli 5 miljardit Rootsi krooni (SEK) (ligikaudu 455 miljonit eurot). Investeerimiskrediidi ja käibekapitalikrediidi tagatisi võis anda kuni 31. detsembrini 2020 kestusega kuni kuus aastat.
4 Komisjon võttis 11. aprillil 2020 vastu vaidlusaluse otsuse, milles komisjon pärast seda, kui ta jõudis järeldusele, et vaidlusalune abikava kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, hindas selle kokkusobivust siseturuga, lähtudes komisjoni 19. märtsi 2020. aasta teatisest „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID‑19 puhangu kontekstis“ (C(2020) 1863, ELT 2020, C 91 I, lk 1), mida on muudetud komisjoni 3. aprilli 2020. aasta teatisega (C(2020) 2215, ELT 2020, C 112 I, lk 1) (edaspidi „ajutine raamistik“).
5 Sellega seoses märkis komisjon esiteks, et tulenevalt määrusest nr 1008/2008 oli vaidlusaluse abikava alusel abikõlblike lennuettevõtjate „peamine tegevuskoht“ Rootsis ja et nende finantsolukorra üle teostab korrapärast kontrolli lennutegevuslubade väljastamisega tegelev riigiasutus. Lisaks leidis ta, et vaidlusalusel meetmel on abisaajate poolt regulaarsete reisijateveoteenuste osutamisel oluline tähtsus riigi „lennuühenduste“ jaoks ning järelikult on meetme abikõlblikkuse kriteeriumid asjakohased, selleks et teha kindlaks lennuettevõtjad, kes on Rootsiga seotud ja panustavad vastavalt kava eesmärgile Rootsi „lennuühenduste“ tagamisse. Teiseks tõdes ta, et vaidlusalune kava on Rootsi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne ning see vastab kõigile asjakohastele tingimustele, mis on loetletud ajutise raamistiku punktis 3.2 „Laenugarantiidena antav abi“.
6 Ta järeldas niisiis, et vaidlusalune abikava on siseturuga kokkusobiv vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b ning seega ei esitanud ta sellele vastuväiteid.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
7 Ryanair esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. mail 2020.
8 Ryanair põhjendas oma hagi nelja väitega, millest esimese kohaselt on rikutud riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid, teise väite kohaselt on rikutud kohustust kaaluda abi positiivset mõju ja selle negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele, kolmanda väite kohaselt on komisjon rikkunud tema menetlusõigusi, kuna vaatamata tõsistele kahtlustele teatatud meetme kokkusobivuses siseturuga ei alustanud komisjon ametlikku uurimismenetlust, ning neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku.
9 Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus Ryanairi esimese, teise ja neljanda väite põhjendamatuse tõttu tagasi. Kolmanda väite puhul leidis Üldkohus eelkõige hagiavalduse kahe esimese väite tagasilükkamise põhjusi silmas pidades, et selle põhjendatust ei ole vaja kontrollida. Seetõttu jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata, tegemata otsust hagi vastuvõetavuse kohta.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
10 Ryanair palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt, Prantsuse Vabariigilt ja Rootsi Kuningriigilt või teise võimalusena
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja jätta kohtukulude üle otsustamine edaspidiseks.
11 Komisjon ja Rootsi Kuningriik paluvad Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
12 Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
13 Ryanair põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnorme sellega, et Üldkohus lükkas ekslikult tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi väite, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja ilmselgelt moonutatud faktilisi asjaolusid hagi selle väite analüüsimisel, mis käsitleb teenuste osutamise vabaduse rikkumist. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis kohaldamata abikava positiivse mõju ja negatiivse mõju kaalumise kriteeriumi. Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus leidis, et komisjon ei ole rikkunud tal ELTL artikli 296 teise lõigu alusel lasuvat põhjendamiskohustust. Viienda väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus otsustas jätta kontrollimata, kas esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide, mille kohaselt rikuti hageja menetluslikke õigusi, on põhjendatud.
Esimene väide
Poolte argumendid
14 Esimeses väites, mis koosneb neljast osast ja puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 25–57, osutab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et vaidlusalune abikava ei ole vastuolus riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.
15 Esimese väite esimeses osas väidab Ryanair, et Üldkohus ei kohaldanud nõuetekohaselt riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis on Euroopa Liidu õiguskorra aluspõhimõte. Kuigi Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, et vaidlusaluse abikavaga kehtestatud erinevat kohtlemist võib samastada diskrimineerimisega tulenevalt ühest abikõlblikkuse kriteeriumist, nimelt Rootsi lennutegevusloa omamisest, leidis ta ekslikult, et sellist diskrimineerimist tuleb hinnata üksnes ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, kuna see säte on erisäte ELTL artikli 18 tähenduses. Vaidlusaluse abikava kohaldamise piiramine ainult Rootsi lennutegevusluba omavate lennutranspordiettevõtjatega tähendab nimelt otsest diskrimineerimist riikkondsuse alusel, kuna sellise tegevusloa saamiseks peab lennuettevõtja peamine tegevuskoht tingimata olema Rootsis.
16 Lisaks väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima, kas selline diskrimineerimine on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvidega ELTL artikli 52 tähenduses, või igal juhul seda, kas see põhineb objektiivsetel, asjaomaste isikute riikkondsusest sõltumatutel kaalutlustel.
17 Selle väite teises osas osutab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32 ja 33 õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid vaidlusaluse abikava eesmärgi kindlaksmääramisel. Eelkõige leidis ta ekslikult, et kava eesmärk piirdub Rootsi „lennuühenduste“ tagamisega või et see on kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b, kuigi vaidlusalusest otsusest nähtub selgelt, et eesmärk oli tagada piisav likviidsus lennuettevõtjatele, kellel on „Rootsi lennutegevusluba“.
18 Esimese väite kolmandas osas väidab Ryanair, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–44, et vaidlusalune abikava, millega antakse abi ainult Rootsi lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele, oli selle eesmärgi saavutamiseks sobiv. Selles osas andis Üldkohus määrust nr 1008/2008 vääralt tõlgendades ja vaidlusaluse otsuse põhjendusi õigusvastaselt täiendades esiteks eksliku hinnangu, et lennuettevõtjale lennutegevusloa andnud liikmesriik saab kontrollida, kuidas abisaajad abi kasutavad, teiseks, et see liikmesriik võib tagada, et lennutegevusluba omav lennuettevõtja täidab saadud laenude tingimusi, mis vähendab garantii kasutamise ohtu, ning kolmandaks, et lennutegevusluba omavatel lennuettevõtjatel on tihedam seos lennutegevusloa välja andnud liikmesriigi majandusega. Tegelikult ei ole abi andnud liikmesriigi teostatava kontrolli, laenude tagasimaksmata jätmise ohu ja selle liikmesriigi majandusega seotuse seisukohast vähimatki erinevust nimetatud liikmesriigi väljastatud lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja nende lennuettevõtjate vahel, kellel on mõne teise liikmesriigi antud lennutegevusluba.
19 Väite neljandas osas viitab Ryanair sisuliselt õigusnormi rikkumisele ja faktiliste asjaolude ilmsele moonutamisele, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–54, et vaidlusalune abikava oli proportsionaalne.
20 Esiteks kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 51 ekslikult, et Rootsi lennutegevusloa nõue on „kõige sobivam[…], et tagada, et lennuettevõtja kohalolek [Rootsi] territooriumil on püsiv“ ja et „peamine tegevuskoht“ ehk haldus‑ ja finantsotsuste tegemise koht on „käesoleval juhul eriti oluline tagamaks, et Rootsi lennuühendused ei katkeks järgmisel päeval“. Rootsi lennutegevusloa omamise kohustuse ja Rootsi territooriumi teenindamise tagamise vaheline põhjuslik seos on täiesti hüpoteetiline ja vastuolus andmetega, mille Ryanair esitas Üldkohtule.
21 Teiseks kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 ekslikult, et abikõlblikud lennuettevõtjad „moodustavad tervikuna suure osa […] regulaarsest teenindamisest Rootsis“. Tegemist on faktiliste asjaolude ilmse moonutamisega, kuna arvandmete põhjal, mille Üldkohus ise esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, oli Rootsi lennutegevusluba omavatel lennuettevõtjatel Rootsi regulaarlennuliinidel väiksem osakaal kolmest segmendist kahes, nimelt oli nende turuosa liidusisestel lendudel kokku 49% ja liiduvälistel lendudel oli nende turuosa kokku 35%. Lisaks on selle põhjendusega rikutud õigusnormi, täpsemalt öeldes on vääralt kohaldatud proportsionaalsuse põhimõtet, samuti on rikutud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 esitatud põhjendusega, mille kohaselt moodustasid Rootsi lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad 98 % riigisisesest reisijateveost ja 84 % riigisisesest kaubaveost ning et see oli Rootsi „suurust ja geograafilist olukorda arvestades esmatähtis“. Selle põhimõtte kohaselt oleks Üldkohus pidanud hindama riigisisese liikluse osakaalu Rootsi liikluses tervikuna.
22 Kolmandaks jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusaluse abikava konkurentsimõju proportsionaalsuse kriteeriumi seisukohast hindamata. Selline hinnang on aga oluline selleks, et teha kindlaks – nagu Üldkohus ise väljendus –, ega vaidlusalune abikava ei lähe „kaugemale sellest, mis on vajalik“ väljakuulutatud eesmärgi saavutamiseks.
23 Neljandaks põhjendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50 ja 51 vääralt diskrimineerivaid abikõlblikkuse kriteeriume ja sellest tulenevat ebakõla vaidlusaluse abikava väidetava eesmärgiga, kinnitades, et väikesed lennuettevõtjad teevad „eriti“ lende, millel on spetsiifiline eesmärk, et apellant vähendas oma kohalolekut Rootsis ainult ühe keskuseni, mis hõlmab vaid ühte lennukit, ja et tema turuosa kahanes enne COVID‑19 pandeemia puhkemist. Seega jättis ta tähelepanuta, kui oluline on Ryanairi 5% turuosa. Apellant vaidlustab ka Üldkohtu seisukoha, et „vahendid, mille asjaomane liikmesriik võib anda, ei ole lõputud ja peavad seega vastama prioriteetidele“.
24 Viiendaks keeldus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ekslikult analüüsimast teistsugust abistsenaariumi põhjendusel, et komisjonile ei saa panna kohustust „analüüsida kõiki võimalikke alternatiivseid meetmeid“. Üldkohus tugines selles osas ekslikult oma 6. mai 2019. aasta kohtuotsusele Scor vs. komisjon (T‑135/17, EU:T:2019:287), millest nähtub üksnes, et komisjonil ei olnud kohustust analüüsida kõiki alternatiivseid meetmeid oma põhjendustes.
25 Lisaks tugineb põhjendus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 ja mille kohaselt hüpoteetiline alternatiivne meede, mis seisneb vaidlusaluse abikava laiendamises ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Rootsis, ei oleks võimaldanud saavutada „lennuühenduste“ eesmärki sama suures ulatuses – arvestades viidet selle kohtuotsuse punktidele 40–44 –, väärale õiguslikule eeldusele, et määruse nr 1008/2008 alusel võivad mõne teise liikmesriigi väljastatud lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad hõlpsamalt katkestada oma lennuühendused, mille siht‑ või lähtekoht on Rootsi.
26 Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
27 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad riikliku meetme kvalifitseerimisel „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab esinema riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab see sekkumine olema niisugune, et see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑208/16 P, EU:C:2018:506, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Seega kehtestab ELTL artikli 107 lõige 1 selliste tunnustega ja selliste tagajärgedega meetmete osas, kuivõrd need võivad kahjustada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust, põhimõtte, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu.
29 Täpsemalt eeldab ELTL artikli 107 lõikest 1 tulenev valikulisuse nõue, et komisjon tõendab, et asjaomasest meetmest otseselt või kaudselt tulenev majanduslik eelis laias tähenduses toob konkreetselt kasu ühele või mitmele ettevõtjale. Eelkõige tuleb komisjonil selleks näidata, et meede põhjustab selliste ettevõtjate erinevat kohtlemist, kes on taotletava eesmärgi seisukohast sarnases olukorras. Selleks peab eelis olema antud valikuliselt ning võimaldama asetada teatavad ettevõtjad soodsamasse olukorda kui teised (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Siiski on ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud teatavad erandid käesoleva kohtuotsuse punktis 28 viidatud riigiabi siseturuga kokkusobimatuse põhimõttest, näiteks ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud erand abile, mis on mõeldud „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks“. Seega on riigiabi, mis on antud nendes erandites ette nähtud eesmärkidel ja tingimuste alusel, siseturuga kokkusobiv või võidakse kokkusobivaks tunnistada, vaatamata sellele, et neil on käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud tunnused ja tagajärjed.
31 Järelikult selleks, et mitte võtta nimetatud erandeid kehtestavatelt normidelt kogu soovitavat toimet, ei saa riigiabi, mis on antud kooskõlas nende nõuetega, st nendes ette nähtud eesmärgi saavutamiseks ja piirides, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne, pidada siseturuga kokkusobimatuks üksnes käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud tunnuste või tagajärgede tõttu, mis on omased igasugusele riigiabile, nimelt põhjustel, mis on seotud sellega, et abi on valikuline, või sellega, et see moonutab konkurentsi (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Seega ei saa abi pidada siseturuga kokkusobimatuks üksnes sel põhjusel, et abi on valikuline või et see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 108).
33 Samas, mis puudutab esimese väite teist osa, millega Ryanair osutab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei kohaldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 ELTL artikliga 18 tagatud riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, vaid analüüsis vaidlusalust meedet ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b seisukohast, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlus ei tohi kunagi viia tulemuseni, mis oleks vastuolus EL toimimise lepingu erisätetega. Seega ei saa abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abi ise või mõni selle osa rikub liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 96, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 109).
34 Mis puutub aga konkreetselt ELTL artiklisse 18, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see artikkel iseseisvalt kohaldatav üksnes sellistes liidu õigusega reguleeritud olukordades, mille tarvis EL toimimise lepingus diskrimineerimiskeelu erinorme ei ole ette nähtud (18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger, C‑566/15, EU:C:2017:562, punkt 25, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 110).
35 Kuna ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 on – nagu on osundatud käesoleva kohtuotsuse punktis 30 – ette nähtud erandid selle artikli lõikes 1 sätestatud põhimõttest, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu, ning on seega lubatud eelkõige ettevõtjate erinev kohtlemine tingimusel, et see vastab erandites ette nähtud nõuetele, tuleb neid lõikeid pidada aluslepingutega ette nähtud „erisäteteks“ ELTL artikli 18 esimese lõigu tähenduses (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 111).
36 Siit järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b on selline erisäte ja analüüsida tuli üksnes seda, kas vaidlusaluse meetmega kaasnev erinev kohtlemine oli selle sätte alusel lubatud.
37 Sellest tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidab Ryanair, ei pea vaidlusaluse abikavaga kaasnev erinev kohtlemine olema põhjendatud ka ELTL artiklis 52 sätestatud alustel.
38 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
39 Apellatsioonkaebuse selle väite teises osas väidab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32 ja 33 valesti kindlaks vaidlusaluse abikava eesmärgi, nagu see nähtub vaidlusalusest otsusest, ning leidis ekslikult, et see eesmärk on Rootsi „lennuühenduste“ säilitamine.
40 Sellega seoses tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 esile, et vaidlusaluse abikava eesmärk on vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b Rootsi „lennuühenduste“ tagamise kaudu kõrvaldada Rootsi majanduses tõsine häire, mille on põhjustanud COVID‑19 pandeemia.
41 Kava eesmärgi selline kirjeldus on kooskõlas eesmärgiga, mida on kirjeldatud eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendustes 8 ja 43, mida on vaidlustatud kohtuotsuses tsiteeritud ja milles komisjon tõi esiteks välja Rootsi territooriumi „lennuühenduste“ tagamise eesmärgi ja teiseks hindas selle eesmärgi sobivust ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b kohaldamiseks. Seevastu, vastupidi sellele, mida väidab Ryanair, ei nähtu sellest otsusest, et Rootsi lennutegevusloa omamine oleks vaidlusaluse abikava eesmärk omaette, vaid pigem – nagu Üldkohus sisuliselt leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 – selle kava abikõlblikkuse kriteerium.
42 Kuna teises väiteosas heidab Ryanair Üldkohtule ette ka seda, et viimane moonutas talle esitatud faktilisi asjaolusid, siis tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Üldkohus on ainsana pädev esiteks tuvastama faktilised asjaolud, välja arvatud juhul, kui tema tuvastuste sisuline ebatäpsus tuleneb talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiseks neid faktilisi asjaolusid hindama (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Kui apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et moonutamine peab selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et fakte ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole selle väiteosa põhjendamiseks täpsustanud, milliseid tõendeid Üldkohus vaidlusaluse abikava eesmärgi kindlakstegemisel moonutas, a fortiori ei ole ta tõendanud, kuidas tõendeid on moonutatud.
46 Neil asjaoludel tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
47 Väite kolmandas osas osutab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–44 leidis, et kuna vaidlusaluse abikava alusel saavad abi üksnes Rootsi lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, mitte need, kes osutavad reisijatele ebaregulaarseid õhuveoteenuseid, oli kava oma eesmärgi saavutamiseks sobiv.
48 Sellega seoses väidab Ryanair väiteosa esimeses punktis sisuliselt, et kui Üldkohus kinnitas eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et abi andva liikmesriigi väljastatud lennutegevusloa omamise kriteerium võimaldas kontrollida, mil viisil abisaajad abi kasutavad, siis esitas ta põhjenduse, mida vaidlusaluses otsuses ei olnud, mistõttu ta asendas komisjoni poolt selle otsuse põhjendamiseks esitatud põhjendused enda omadega.
49 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames ei saa Euroopa Kohus ja Üldkohus mingil juhul asendada vaidlustatud akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika). Samas tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 43 toob komisjon esile asjaolu, et Rootsi lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate peamine tegevuskoht on Rootsis ja nende finantsolukorda jälgitakse seal korrapäraselt. Niisiis piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 vastamisega apellandi argumentidele, mida on mainitud selle kohtuotsuse punktis 38, vaidlusaluse otsuse põhjenduste selgitamisega ja täpsemalt selles sisalduvatest asjaoludest teatavate kaudsete vihjete tuletamisega, asendamata siiski otsuse põhjendusi.
50 Mis puudutab esimese väite kolmanda osa teist punkti, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–42 esitatud seisukohtadele tuginedes leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 43, et kui Rootsi Kuningriik piiras vaidlusaluse abikava alusel abi saamist üksnes lennuettevõtjatega, kellel on Rootsi lennutegevusluba ja kelle peamine tegevuskoht on seega Rootsis, siis püüdis ta sisuliselt õiguspäraselt tagada, et tema ja nende lennuettevõtjate vahel, kellele ta garantii annab, oleks püsiv seos, samuti leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 44, et sellise loa omamisega seotud abikõlblikkuse kriteerium on seega sobiv, et saavutada eesmärk kõrvaldada tõsine häire selle liikmesriigi majanduses.
51 Esiteks tugines Üldkohus sellega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43 ja 44 määrusele nr 1008/2008 üksnes selleks, et tõendada lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja loa andnud liikmesriigi vahelist spetsiifilist ja püsivat seost, võttes arvesse nimetatud määruse sätteid, mis reguleerivad nende suhteid, ja eelkõige finantskontrolli, mida selle liikmesriigi ametiasutused nende lennuettevõtjate üle teostavad. Selle kindlakstegemist, kas abikõlblikkuse kriteeriumid on vaidlusaluse abikava eesmärgi saavutamiseks sobivad, ei mõjuta iseenesest aga asjaolu, et need kontrollid ei puuduta konkreetselt Rootsi lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele antud abi kasutamist või et abi kasutamist võib kontrollida ka lennuettevõtjate puhul, kellel ei ole Rootsi lennutegevusluba, nagu väidab Ryanair.
52 Teiseks, kuigi Ryanair väidab, et seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 50 nimetatud kaalutlustega on moonutatud faktilisi asjaolusid, siis piisab sellest, kui tõdeda, et ta ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis võiks tõendada, et Üldkohus on asjaolusid moonutanud käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses.
53 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
54 Väite neljandas osas osutab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–54, et vaidlusalune abikava on proportsionaalne.
55 Selles osas, milles apellant vaidlustab selle väiteosa esimeses, teises ja neljandas punktis Üldkohtu teatavad väited, mis sisalduvad eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 46 ning 50 ja 51 ja mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21, tuleb esiteks tõdeda, et apellant soovib seega tegelikult kahtluse alla seada faktilistele asjaoludele ja tõenditele antud sõltumatut hinnangut, mille Üldkohus andis selleks, et eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 järeldada, et komisjon ei teinud vaidlusaluse abikava proportsionaalsuse hindamisel hindamisviga.
56 Teiseks, kuigi apellant väiteosa teise punkti raames osutas, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohtu kinnitus, et vaidlusaluse abikava alusel abikõlblikud lennuettevõtjad „moodustavad tervikuna suure osa […] regulaarsest teenindamisest Rootsis“, ei tulene andmetest, mida Üldkohus ise kasutas, tuleb märkida, et nende andmete hindamine ei tõenda ühtki ilmselgelt ekslikku hinnangut, mis kujutaks endast faktiliste asjaolude moonutamist.
57 Arvestades nimelt Rootsi lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate pakutava riigisisese reisijateveo (98%) ja kaubaveo (84%) nii suurt osakaalu, on need andmed on vaidlusaluse abikavaga taotletava eesmärgi tagamiseks üliolulised – millele hageja sellisena vastu ei vaielnud –, samuti nende lennuettevõtjate olulist osakaalu liidusiseses (49%) ja liiduvälises (35%) lennureisiliikluses, võis Üldkohus neid faktilisi asjaolusid moonutamata kinnitada, et abikõlblikud lennuettevõtjad moodustavad tervikuna suure osa nii kauba‑ kui reisijateveo regulaarsest teenindamisest Rootsis, mis vastab Rootsi „lennuühenduste“ tagamise eesmärgile, olgu siis lennuliinidel Rootsis, lähtekohaga Rootsist või sihtkohaga Rootsi.
58 Järelikult tuleb esimese väite neljanda osa esimene, teine ja neljas punkt vastuvõetamatuse ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
59 Seoses esimese väite selle osa viienda punktiga, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 53 vastu, tuleb tõdeda, et Üldkohus leidis punktis 53 üksnes ammendavuse huvides, et komisjon ei pidanud tegema otsust kõigi vaidlusalusele abikavale alternatiivsete meetmete kohta. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 65 ja 66 märkis, asus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 54 seisukohale, et apellandi pakutud alternatiivsed meetmed ei oleks mingil juhul võimaldanud saavutada kavaga taotletavat eesmärki. Üldkohus tugines selles osas nimetatud kohtuotsuse punktidele 40–44, milles – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 48–53 – ei ole õigusnormi rikutud.
60 Niisiis tuleb väiteosa see punkt edutuse tõttu tagasi lükata.
61 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite neljas osa ja järelikult see väide tervikuna tagasi lükata, välja arvatud käesoleva kohtuotsuse punktis 22 mainitud neljanda väiteosa kolmanda punkti läbivaatamine, mis on seotud apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames esitatud argumentidega ja mida analüüsitakse koos nendega käesoleva kohtuotsuse punktides 84–90.
Teine väide
Poolte argumendid
62 Teises väites leiab Ryanair, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–64 õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kui ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite kolmanda osa, milles Ryanair viitas teenuste osutamise vabaduse põhimõtte rikkumisele.
63 Väite esimeses osas kinnitab Ryanair, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 märgitule osutas ta Üldkohtus määruse nr 1008/2008 rikkumisele, väites, et on rikutud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet lennutranspordisektoris. Kuna Üldkohus lükkas tema argumendid tagasi ekslikul põhjusel, et „hageja ei väida, et seda määrust oleks rikutud“, on ta ilmselgelt moonutanud tema menetlusdokumente ega ole oma otsust õiguslikult piisavalt põhistanud.
64 Väite teises osas osutab Ryanair, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 vastuoluliselt ja ekslikult, et ta ei ole tõendanud, kuidas tema välistamine vaidlusaluse abikava kohaldamisalast võib pärssida tema tahet osutada teenuseid siht‑ ja lähtekohaga Rootsis. Asjaolu, et lennuettevõtjad jäetakse ilma eelisest, mis on mõeldud üksnes neile, keda nimetatakse Rootsi lennuettevõtjateks, on nimelt piisav tõendamaks, et teenuste osutamise vabadust on riivatud, ilma et oleks vaja esitada muid tõendeid. Lisaks ei oma asjaolu, et hageja on Rootsi turul oma tegevust järk-järgult vähendanud, tähtsust selle kindlakstegemisel, kas vaidlusalune kava piirab teenuste osutamise vabadust.
65 Üldkohus moonutas seega tõendeid, kui ta jättis analüüsimata olulised asjaolud, mille apellant oli esitanud vaidlusaluse abikava teenuste osutamise vabadust piirava toime kohta, ning lähtus asjakohatutest kaalutlustest, mis on seotud apellandi turuosa minevikus toimunud muutustega.
66 Teise väite kolmandas osas osutab Ryanair, et esimeses kohtuastmes esitatud hagis tõendas ta õiguslikult piisavalt – vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 –, et vaidlusaluse abikava teenuste osutamise vabadust piirav toime ei olnud põhjendatud.
67 Üldkohus ei analüüsinud seda piirangut õigesti, lähtudes sobivuse ja proportsionaalsuse asjakohastest kriteeriumidest. Apellant esitas lisaks mitu tõendit, mis näitasid, et vaidlusalusel abikaval oli teenuste osutamise vabadust piirav toime, mis oli tarbetu, sobimatu ja ebaproportsionaalne, arvestades kava eesmärki, milleks on Rootsi „lennuühenduste“ tagamine. Pealegi mainis ta selles kontekstis alternatiivset abikõlblikkuse kriteeriumi, mis põhineb turuosadel ja oleks olnud teenuste osutamise vabadust vähem kahjustav. Ühtlasi mainis ta seda kriteeriumi sõnaselgelt enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist Rootsi peaministrile ja Euroopa konkurentsivolinikule saadetud kirjades, mille ta on esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusele lisanud.
68 Ryanair leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas, et seda alternatiivset meedet ei ole vaja vaidlusaluse teenuste osutamise vabaduse piirangu sobivuse ja proportsionaalsuse hindamisel analüüsida.
69 Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
70 Teise väite teises ja kolmandas osas, mida tuleb analüüsida koos ja esimesena, väidab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 asjaolu, et vaidlusaluse abikava alusel said abi üksnes need, keda ta nimetab Rootsi lennuettevõtjateks, st Rootsi lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, võttes aluseks üksnes ELTL artikli 107 kriteeriumid, selle asemel et kontrollida, kas meede oli põhjendatud teenuste osutamise vabadust käsitlevates EL toimimise lepingu sätetes ette nähtud põhjustel. Ryanair on aga esitanud Üldkohtule faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis tõendavad nende sätete rikkumist.
71 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, ei tohi ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlus kunagi viia tulemuseni, mis on aluslepingu erisätetega vastuolus. Seega ei saa abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abi ise või mõni selle tingimus rikub liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid.
72 Sellegipoolest ei ole esiteks abimeetme teenuste osutamise vabadust piirav toime siiski asutamislepinguga keelatud piirang, kuna tegemist võib olla riigiabi olemusele omase toimega, nagu selle valikulisus (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 132).
73 Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui abi andmise tingimused on abi esemega sedavõrd lahutamatult seotud, et neid ei ole võimalik eraldi hinnata, tuleb nende toimet abi kui terviku siseturuga kokkusobivusele või kokkusobimatusele tingimata hinnata ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust kasutades (vt selle kohta 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Iannelli & Volpi, 74/76, EU:C:1977:51, punkt 14; 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 97, ning 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 133).
74 Ent käesoleval juhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 40 ja 41, kuigi Rootsi tegevusloa omamine ei olnud iseenesest vaidlusaluse abikava eesmärk, vaid kava abikõlblikkuse kriteerium, oli see kriteerium sellisena lahutamatult seotud kava eesmärgiga, milleks oli kõrvaldada Rootsi majanduses COVID‑19 pandeemiast põhjustatud tõsine häire, tagades Rootsi „lennuühendused“. Sellest tuleneb, et vaidlusaluse abikava abikõlblikkuse kriteeriumist tulenevat mõju siseturule ei saa analüüsida eraldi selle abimeetme kui terviku siseturuga kokkusobivusest, kohaldades ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust.
75 Eeltoodud põhjendustest ja käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 sisuliselt leidis, et tõendamaks, et vaidlusalune abikava kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asjaolu tõttu, et kõnealust abi said üksnes Rootsi lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, mitte muu hulgas Ryanair, oleks ta pidanud käesolevas asjas tõendama, et sellel meetmel on piirav toime, mis läheb kaugemale ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud nõuete kohaselt antud riigiabi toimest (vt analoogia alusel 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 135).
76 Ent Ryanairi teise väite teise ja kolmanda osa põhjendamiseks esitatud argumentide eesmärk on tervikuna kritiseerida vaidlusalust abikava seepärast, et ainult need lennuettevõtjad, kellel on Rootsi lennutegevusluba, on selle kava alusel abikõlblikud, ja selle abikõlblikkuse kriteeriumi piiravat mõju teenuste osutamise vabadusele, kuigi selline mõju on lahutamatult seotud kava valikulisusega.
77 Lisaks, mis puudutab Ryanairi Üldkohtule esitatud tõendeid, siis tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus neid tõendeid moonutas.
78 Järelikult tuleb teise väite teine ja kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
79 Lõpuks tuleb selle väite esimene osa tagasi lükata, kuna see ei saa olla edukas, sest sellega vaidlustatakse vaidlustatud kohtuotsuse punkt 63, mille põhjendused on võrreldes selle kohtuotsuse punkti 64 põhjendustega esitatud ammendavuse huvides. Eelnevat arvestades tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
80 Kolmandas väites leiab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69, et komisjon ei ole ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel kohustatud abi kokkusobivust hinnates kaaluma abi positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele. Seda väidet tuleb võrrelda esimese väite neljanda osa kolmanda punktiga, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 22 ja milles apellant heidab Üldkohtule ette vaidlusaluse abikava konkurentsivastase mõju hindamata jätmist.
81 Kolmanda väite esimeses osas väidab ta, et Üldkohus tõlgendas 22. septembri 2020. aasta kohtuotsust Austria vs. komisjon (C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punktid 20 ja 39) liiga laialt, kui ta järeldas, et tingimus, et abi ei tohi liigselt mõjutada kaubandustingimusi, on kohaldatav ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c osutatud abi suhtes, kuid mitte selle artikli lõike 3 punktis b nimetatud abi suhtes. Esiteks viitab ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c, mida selles kohtuotsuses kohaldati, üksnes abi mõjule kaubandustingimustele, mitte konkurentsi kaitsele moonutuste eest, mida – nagu Üldkohus möönis – tuleb samuti arvesse võtta abi positiivse ja negatiivse mõju kaalumisel. Teiseks ei analüüsinud Euroopa Kohus selles kohtuasjas põhjalikult ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b. Kolmandaks tuleneb kohustus kaaluda abi positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele ka põhimõtetest, mida kohaldatakse üldiselt kõikidele ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvatele abimeetmetele.
82 Kolmanda väite teises osas väidab apellant, et vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, ei tohiks tõsise häire esinemine liikmesriigi majanduses lubada eeldada, et abi positiivne mõju kaalub üles selle negatiivse mõju, vaid peaks vastupidi tooma kaasa erilise valvsuse selle mõju kaalumisel, et hinnata selle abi kokkusobivust.
83 Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
84 Tuleb märkida, et 22. septembri 2020. aasta kohtuotsuse Austria vs. komisjon (C‑594/18 P, EU:C:2020:742) punktis 20 tõi Euroopa Kohus esile erinevused ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b ja ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c sõnastuse vahel ning toonitas eelkõige, et ainult esimesena nimetatud sättes oli sätestatud tingimus, et vaidlusalusel abil peab olema ühist huvi pakkuv eesmärk. Euroopa Kohus järeldas sellest, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt ei sõltu abi kokkusobivus sellisest tingimusest.
85 Sarnasel põhjusel, mis tugineb asjaomaste sätete sõnastuse võrdlusele, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 sisuliselt leidis, kuna ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ei ole viidatud tõendamisele, et kaubandustingimusi ei ole muudetud määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, ja seega vajadusele kaaluda abi positiivset ja negatiivset mõju, siis ei saa seda sätet – erinevalt artikli 107 lõike 3 punktist c – tõlgendada nii, et see nõuab, et komisjon viiks läbi sellise kaalumise, et hinnata abi kokkusobivust siseturuga.
86 Nagu Prantsuse Vabariik oma vastuses apellatsioonkaebusele õigesti märkis, on see erinevus ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ja ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c osutatud abi kokkusobivuse hindamisel seletatav ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b osutatud abi erilise laadiga, mis teenib erandlikke eesmärke ja on eriti kaalukas ehk on mõeldud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimise toetamiseks või mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Abimeetmeid, mis teenivad ühte neist eesmärkidest, tingimusel et need on vajalikud ja proportsionaalsed, võib seega pidada meetmeteks, mis tagavad õiglase tasakaalu nende positiivse ja negatiivse mõju vahel siseturule ning vastavad seega liidu ühistele huvidele.
87 Seega, kuna ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b peegeldab seda, kuidas aluslepingu koostajad on kaalunud selles sättes silmas peetud riigiabi mõju, ei ole komisjon kohustatud seda mõju uuesti kaaluma, kui ta analüüsib selle sätte alusel kavandatava abi kokkusobivust.
88 Lisaks, kuigi ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ette nähtud erandit riigiabi kokkusobimatuse põhimõttest tuleb tõlgendada kitsalt, ei tohi erandi määratlemiseks kasutatud mõisteid siiski tõlgendada nii, et erandi ulatust oleks põhjendamatult piiratud või selle toime kaoks. Erandit tuleb nimelt tõlgendada kooskõlas selle eesmärkidega (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Fastweb, C‑19/13, EU:C:2014:2194, punkt 40).
89 Eeltoodut arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei olnud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel kohustatud kaaluma vaidlusaluse abikava positiivset ja negatiivset mõju kaubandustingimustele ja moonutamata konkurentsi säilitamisele.
90 Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
91 Neljandas väites heidab Ryanair Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist ja faktiliste asjaolude ilmselget moonutamist, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–81 vääralt, et komisjon ei ole rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.
92 Apellandi sõnul möönis Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kontekstiga, mida iseloomustab COVID‑19 pandeemia puhkemine, ja raskustega, mida pandeemia võis komisjoni otsuste koostamisel tekitada, saab põhjendada seda, et teatud olulised asjaolud selle otsuse põhjendustest puuduvad, kuigi need asjaolud olid talle vajalikud, et ta saaks aru komisjoni järelduste aluseks olevast arutluskäigust. See, kuidas Üldkohus tõlgendas ELTL artikli 296 teist lõiku, on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga ja jätab põhjendamiskohustuse ilma kogu soovitavast toimest.
93 Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et apellatsioonkaebuse neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
94 Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb seega arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Kui tegemist on täpsemalt – nagu käesolevas asjas – ELTL artikli 108 lõike 3 alusel vastu võetud otsusega mitte esitada abimeetmele vastuväiteid, on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et sellises otsuses, mis on vastu võetud lühikese tähtaja jooksul, tuleb üksnes märkida põhjused, miks komisjon leiab, et tal ei ole asjaomase abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi, ja et isegi selle otsuse lühidaid põhjendusi tuleb pidada piisavaks, arvestades artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust, kui sellest nähtuvad selgelt ja ühemõtteliselt põhjused, miks komisjon leidis, et tal selliseid raskusi ei esine, kusjuures küsimus, kas põhistus on põhjendatud, ei ole selle nõudega seotud (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 199 ja seal viidatud kohtupraktika).
96 Neid nõudeid arvestades tuleb analüüsida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.
97 Sellega seoses tuleb ühelt poolt osas, milles Ryanair heidab Üldkohtule sisuliselt ette põhjendamiskohustusega seotud nõuete lõdvendamist seoses COVID‑19 pandeemia kontekstiga, milles vaidlusalune otsus vastu võeti, tõdeda, et kui Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kontekstile, st pandeemiale ja äärmiselt kiireloomulisele olukorrale, milles komisjon ajutise raamistiku vastu võttis, analüüsis meetmeid, millest liikmesriigid olid talle eelkõige selle raamistiku alusel teatanud, ning võttis vastu neid meetmeid käsitlevad otsused, sealhulgas selle otsuse, siis võttis Üldkohus põhjendatult – nagu nõuab käesoleva kohtuotsuse punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktika – arvesse asjas tähtsust omavaid asjaolusid, et teha kindlaks, kas komisjon täitis selle otsuse vastuvõtmisel oma põhjendamiskohustust.
98 Teiselt poolt, kui Ryanair esitab konkreetsed asjaolud, mille kohta komisjon talle pandud põhjendamiskohustust eirates vaidlusaluses otsuses seisukohta ei võtnud või mida ta ei ole hinnanud, nagu abikava kooskõla võrdse kohtlemise põhimõtte ja teenuste osutamise vabadusega, selle mõju kaubandusele ja konkurentsile ning abi positiivse ja negatiivse mõju kaalumine, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 79 ja 80 nähtub, et Üldkohus leidis, et nendel asjaoludel ei olnud selle otsuse seisukohast tähtsust või oli selles otsuses neile õiguslikult piisavalt viidatud selleks, et komisjoni sellekohane arutluskäik oleks arusaadav.
99 Ei ilmne aga, et nende hinnangutega oleks Üldkohus läinud vastuollu ELTL artikli 108 lõike 3 alusel komisjoni vastuväidete esitamata jätmise otsuse põhjendamise nõuetega, nagu need tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktikast, kuna need põhjendused võimaldavad käesoleval juhul Ryanairil mõista selle otsuse põhjendusi ja liidu kohtul teostada selle üle kontrolli, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsusest.
100 Lisaks, kuna neljanda väite raames esitatud argumentidega soovitakse tegelikult tõendada, et vaidlusalune otsus võeti vastu komisjoni ebapiisava või õiguslikult väära hinnangu alusel, tuleb need argumendid, mis puudutavad pigem selle otsuse põhjendatust kui põhjendamisnõuet kui olulist vorminõuet, käesoleva kohtuotsuse punktis 95 viidatud kohtupraktikat arvestades tagasi lükata.
101 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–81 leidis, et vaidlusalune otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud.
102 Lõpuks tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus moonutas esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljandat väidet analüüsides faktilisi asjaolusid käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses.
103 Seega tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide
Poolte argumendid
104 Viiendas väites leiab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82 ja 83 leidis, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide, mis puudutab komisjoni keeldumist algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, jäi hagi kahe esimese väite tagasilükkamise tõttu ilma oma eesmärgist ja et sellel puudub nende kahe väitega võrreldes iseseisev sisu.
105 Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, on kolmandal väitel nimelt iseseisev sisu võrreldes esimeses kohtuastmes esitatud hagi kahe esimese väitega. Kohtulik kontroll selle üle, kas esinevad tõsised raskused, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni, erineb kontrollist, mis puudutab õigusnormi rikkumist või komisjoni ilmset hindamisviga abimeetme sisulisel uurimisel. Tõsiste raskuste esinemise saab seega tuvastada isegi siis, kui vastupidi sellele, mida apellant väitis esimeses kohtuastmes esitatud kahes esimeses väites, ei oleks komisjon vaidlusaluse abikava analüüsimisel teinud ilmset hindamisviga ega rikkunud õigusnormi.
106 Samuti ei jäänud esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljas väide ilma oma kirjeldatud eesmärgist, kuna komisjoni ilmse hindamisvea tõendamine on täiesti erinev nende tõsiste raskuste tõendamisest, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni. Lisaks esitas Ryanair selle kohta iseseisvaid argumente, mis muu hulgas tõendavad, et komisjonil ei olnud turuandmeid Rootsi „lennuühenduse“ kohta, mis on otsustava tähtsusega, et analüüsida vaidlusaluse abikava kokkusobivust kava väidetava eesmärgi seisukohast. Üldkohtus tõi Ryanair täpselt välja lüngad komisjoni teabes ja näitas kätte tõsised raskused, mis annavad tema väitele hagi kahe esimese väitega võrreldes iseseisva sisu.
107 Komisjon, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et apellatsioonkaebuse viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
108 Kui hageja palub tühistada komisjoni otsuse jätta riigiabi suhtes vastuväited esitamata, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et otsus võeti vastu ilma, et institutsioon oleks algatanud ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, rikkudes sellega tema menetluslikke õigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mis tuleb esitada selleks, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 2 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 6 lõikele 1 (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Seega peab vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamise nõude esitaja tõendama, et esinesid kahtlused abi kokkusobivuses siseturuga, mistõttu komisjon oli kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse. Sellist tõendit tuleb otsida nii otsuse vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tuginedes kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
110 Täpsemalt võib komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses olla kaudne tõend sellest, et institutsioon seisis teatatud meetme siseturuga kooskõla hindamisel silmitsi tõsiste raskustega, mille tõttu oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
111 Mis puudutab seejuures kõigepealt väidet, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmandal väitel puudub iseseisev sisu, siis tuleb märkida, et on õige, nagu väitis Ryanair oma apellatsioonkaebuses, et kui käesoleva kohtuotsuse punktis 110 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses „tõsised raskused“ oleksid tõendatud, oleks vaidlusaluse otsuse saanud tühistada ainuüksi sel põhjusel, isegi kui sellele lisaks ei ole tõendatud, et komisjoni sisulised hinnangud olid õiguslikult või faktiliselt väärad (vt analoogia alusel 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, C‑431/07 P, EU:C:2009:223, punkt 66).
112 Lisaks võib selliste raskuste esinemine põhineda muu hulgas nendel hinnangutel ja seda võib üldjuhul tõendada väidete või argumentidega, mille hageja on esitanud vastuväidete esitamata jätmise otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks, isegi kui nende väidete või argumentide analüüs ei vii järelduseni, et komisjoni sisulised hinnangud on faktiliselt või õiguslikult väärad (vt selle kohta 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, C‑431/07 P, EU:C:2009:223, punktid 63 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).
113 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Ryanairi esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide puudutas sisuliselt komisjoni poolt esialgses uurimismenetluses läbi viidud uurimise puudulikkust ja ebapiisavust ning seda, et komisjon oleks ametliku uurimismenetluse tulemusel vaidlusaluse abikava kokkusobivust hinnanud erinevalt. Sellest hagist nähtub aga samuti, et selle väite põhjendamiseks apellant sisuliselt kas kordas kokkuvõtlikult hagi esimese ja teise väite raames esitatud argumente, mis puudutasid vaidlusaluse otsuse põhjendatust, või viitas otse nendele argumentidele.
114 Neil asjaoludel võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 põhjendatult asuda seisukohale, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmandal väitel „puudub iseseisev sisu“ võrreldes esimese kahe väitega selles mõttes, et olles sisuliselt analüüsinud viimati nimetatud väiteid, sealhulgas argumente komisjoni analüüsi puudulikkuse ja ebapiisavuse kohta, ei olnud ta kohustatud hindama hagi kolmanda väite põhjendatust eraldi, seda enam, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 samuti õigesti märkis, ei ole Ryanair selles viimases väites välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võiksid tõendada, et komisjonil tekkisid vaidlusaluse meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel võimalikud tõsised raskused.
115 Siit järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 leidis, et puudub vajadus otsustada esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmanda väite põhjendatuse üle. Sellega seoses ei ole lisaks vaja analüüsida, kas Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 õigesti, et see väide on teisejärguline ja on jäänud ilma oma kirjeldatud eesmärgist.
116 Lõpuks tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus moonutas esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmanda väite analüüsimisel tõendeid käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses.
117 Eeltoodust nähtub, et viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
118 Kuna apellandi ühegi väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna tagasi lükata.
Kohtukulud
119 Kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
120 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on palunud kohtukulud temalt välja mõista, siis tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seonduvad kulud välja mõista apellandilt.
121 Vastavalt kodukorra artikli 184 lõikele 4 võib esimeses astmes menetlusse astujalt, kes osaleb Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, kohtukulud välja mõista. Euroopa Kohus võib jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Järelikult kannavad Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik, kes astusid menetlusse esimeses kohtuastmes ja osalesid Euroopa Kohtu menetluses, ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Ryanair DAC kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad