EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
23. november 2023(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b – Prantsuse lennutranspordi turg – Prantsuse Vabariigi teatatud abikava – Lennundusmaksude ja ‑tasude maksmise peatamine, et toetada lennuettevõtjaid COVID‑19 pandeemia raames – Riigiabi meetmete ajutine raamistik – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Erakorralise sündmuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ette nähtud abi – Proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted – Teenuste osutamise vabadus
Kohtuasjas C‑210/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 2. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa), esindajad: avocats V. Blanc, F.‑C. Laprévote ja E. Vahida, dikigoros I.‑G. Metaxas-Maranghidis ning abogados D. Pérez de Lamo ja S. Rating,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, C. Georgieva, S. Noë ja F. Tomat,
kostja esimeses kohtuastmes,
Prantsuse Vabariik, esindaja: A.‑L. Desjonquères, P. Dodeller, T. Stéhelin ja N. Vincent, hiljem A.‑L. Desjonquères, T. Stéhelin ja N. Vincent, lõpuks A.‑L. Desjonquères ja T. Stéhelin,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei, J.‑C. Bonichot, S. Rodin (ettekandja) ja L. S. Rossi,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: ametnik M. Longar,
arvestades kirjalikku menetlust ja 19. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Ryanair DAC palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. veebruari 2021. aasta otsus Ryanair vs. komisjon (T‑259/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:92), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 31. märtsi 2020. aasta otsus C(2020) 2097 (final) riigiabi SA.56765 (2020/N) kohta – Prantsusmaa – COVID‑19 – Lennundusmaksude tasumise peatamine liinilennuettevõtjatel (ELT 2020, C 294, lk 8; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidlusalune otsus
2 Vaidluse tausta saab nii, nagu see ilmneb vaidlustatud kohtuotsustest, kokku võtta järgmiselt.
3 Prantsuse Vabariik teavitas 24. märtsil 2020 Euroopa Komisjoni ELTL artikli 108 lõike 3 alusel abimeetmest, mis seisnes lennuettevõtjate poolt tasumisele kuuluva tsiviillennundusmaksu ja lennupiletitelt tasutava solidaarsusmaksu tasumise peatamises (edaspidi „vaidlusalune abikava“).
4 Vaidlusaluse abikava eesmärk oli tagada, et lennuettevõtjad, kellel on lennutegevusluba, mis on välja antud Prantsusmaal vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2008, L 293, lk 3) artiklile 3 (edaspidi „Prantsuse lennutegevusluba“), saaksid säilitada piisava likviidsuse seni, kuni tühistatakse reisipiirangud või ‑keelud, mis on seotud COVID‑19 pandeemiaga, ja taastub tavapärane äritegevus. Kavas oli ette nähtud, et tsiviillennundusmaksu ja lennupiletitelt tasumisele kuuluva solidaarsusmaksu tasumine ajavahemikul 2020. aasta märtsist detsembrini lükatakse edasi 1. jaanuarile 2021 ja jaotatakse 24‑kuulisele ajavahemikule kuni 31. detsembrini 2022. Maksude täpne summa pidi kindlaks määratama veetavate reisijate arvu ja Prantsusmaa lennujaamast tehtud lendude arvu põhjal. Lisaks saavad vaidlusaluse abikava alusel abi liinilennuettevõtjad, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, mis tähendab, et neil on Prantsusmaal „peamine tegevuskoht“.
5 Komisjon võttis 31. märtsil 2020 vastu vaidlusaluse otsuse, milles komisjon pärast seda, kui ta jõudis järeldusele, et vaidlusalune abikava kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, hindas selle kokkusobivust siseturuga, võttes konkreetselt aluseks ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b.
6 Sellega seoses leidis komisjon esiteks, et COVID‑19 pandeemia kujutab endast erakorralist sündmust ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses ning et selle sündmusega tekitatud kahju ja vaidlusaluse abikavaga hüvitatud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna abikava eesmärk on vähendada lennuettevõtjate likviidsuskriisi, mis on tingitud pandeemiast, reageerides Prantsuse lennutegevusluba omavate liinilennuettevõtjate rahavoogude vajadustele.
7 Teiseks märkis komisjon, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hüvitada on lubatud üksnes erakorralise sündmusega otseselt põhjustatud majanduslikku halvemust ning hüvitis ei või ületada selle halvemuse summat, ning märkis esimesena, et vaidlusalune abikava on proportsionaalne oodatava kahju summaga, kuna eeldatav abisumma on väiksem kui kaubanduslik kahju, mis tuleneb COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisist.
8 Teisena tõdes komisjon, et vaidlusalune abikava on kehtestatud mittediskrimineerivalt, kuna kavas alusel abisaajate hulka kuulusid kõik lennuettevõtjad, kes on saanud Prantsuse lennutegevusloa. Sellega seoses rõhutas ta, et asjaolu, et abi anti teatavate maksude, mis koormavad ka nende lennuettevõtjate eelarvet, kellel on teiste liikmesriikide väljastatud lennutegevusluba, tasumise peatamise teel, ei mõjuta abi mittediskrimineerivat laadi, kuna abikava eesmärk on hüvitada Prantsuse lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele tekitatud kahju. Seetõttu jääb vaidlusalune abikava proportsionaalseks eesmärgiga hüvitada COVID‑19 pandeemia tõttu tekkinud kahju. Eelkõige aitab abikava Prantsuse lennutegevuslube omavate lennuettevõtjate jaoks säilitada lennundussektori struktuuri. Seetõttu leidis komisjon, et Prantsuse ametiasutused olid selles staadiumis tõendanud, et vaidlusalune abikava ei ületa kahju, mis on otseselt põhjustatud COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisist.
9 Lähtudes Prantsuse Vabariigi võetud kohustustest ja eelkõige kohustusest edastada komisjonile heakskiitmiseks üksikasjalik metoodika selle kohta, kuidas see liikmesriik kavatses tagantjärele ja iga abisaaja puhul arvutada COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisiga seotud kahju suuruse, otsustas komisjon seega vastuväited vaidlusaluse abikava kohta esitamata jätta.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
10 Ryanair esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2020.
11 Ryanair põhjendas oma hagi nelja väitega, millest esimese kohaselt on rikutud riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid, teise väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga selle hindamisel, kas vaidlusalune abikava on COVID‑19 pandeemia põhjustatud kahjuga võrreldes proportsionaalne, kolmanda väite kohaselt on komisjon rikkunud tema menetlusõigusi, kuna komisjon keeldus algatamast ametlikku uurimismenetlust vaatamata tõsistele kahtlustele, mis oleksid pidanud viima sellise menetluse algatamiseni, ning neljanda väite kohaselt on komisjon rikkunud ELTL artikli 296 teist lõiku.
12 Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus Ryanairi esimese, teise ja neljanda väite põhjendamatuse tõttu tagasi. Kolmanda väite puhul leidis Üldkohus eelkõige hagiavalduse kahe esimese väite tagasilükkamise põhjusi silmas pidades, et selle põhjendatust ei ole vaja kontrollida. Seetõttu jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata, tegemata otsust hagi vastuvõetavuse kohta.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
13 Ryanair palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt ja Prantsuse Vabariigilt või teise võimalusena
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja jätta kohtukulude üle otsustamine edaspidiseks.
14 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
15 Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
16 Ryanair põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnorme sellega, et Üldkohus lükkas ekslikult tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi väite, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja ilmselgelt moonutatud faktilisi asjaolusid hagi selle väite analüüsimisel, mis käsitleb teenuste osutamise vabaduse rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b kohaldamisel rikutud õigusnormi ja faktilisi asjaolusid ilmselgelt moonutatud ning vaidlusaluse abikava alusel abisaajatele tekitatud kahjusummade suuruse osas on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus leidis, et komisjon ei ole rikkunud tal ELTL artikli 296 teise lõigu alusel lasuvat põhjendamiskohustust. Viienda väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus otsustas jätta kontrollimata, kas esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide, mille kohaselt rikuti hageja menetluslikke õigusi, on põhjendatud.
Esimene väide
Poolte argumendid
17 Esimeses väites, mis koosneb neljast osast ja puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 28–51, osutab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et vaidlusalune abikava ei ole vastuolus riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.
18 Esimese väite esimeses osas väidab Ryanair, et Üldkohus ei kohaldanud nõuetekohaselt riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis on Euroopa Liidu õiguskorra aluspõhimõte. Kuigi Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31 ja 32, et vaidlusaluse abikavaga kehtestatud erinevat kohtlemist võib samastada diskrimineerimisega tulenevalt ühest abikõlblikkuse kriteeriumist, nimelt Prantsuse lennutegevusloa omamisest, leidis ta ekslikult, et sellist diskrimineerimist tuleb hinnata üksnes ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, kuna see säte on erisäte ELTL artikli 18 tähenduses. Vaidlusaluse abikava kohaldamise piiramine ainult Prantsuse lennutegevusluba omavate lennutranspordiettevõtjatega tähendab nimelt otsest diskrimineerimist riikkondsuse alusel, kuna sellise tegevusloa saamiseks peab lennuettevõtja peamine tegevuskoht tingimata olema Prantsusmaal.
19 Lisaks väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima, kas selline diskrimineerimine on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvidega ELTL artikli 52 tähenduses, või igal juhul seda, kas see põhineb objektiivsetel, asjaomaste isikute riikkondsusest sõltumatutel kaalutlustel.
20 Selle väite teises osas osutab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33 ja 34 õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid vaidlusaluse abikava eesmärgi kindlaksmääramisel. Eelkõige leidis ta ekslikult, et kava eesmärk on hüvitada kahju, mis tulenes COVID‑19 pandeemiast „lennuettevõtjate jaoks, kelle huve on rängalt riivatud“, või leevendada kahju, mis tekkis asjaomasel territooriumil tegutsevatele lennuettevõtjatele, ning et see eesmärk on kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 2 punktiga b, kuigi vaidlusalusest otsusest nähtub, et eesmärk oli võimaldada „Prantsuse lennutegevusluba omavatel“ lennuettevõtjatel säilitada piisavalt likviidseid vahendeid.
21 Esimese väite kolmandas osas väidab Ryanair, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi ja moonutatud ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36–41, et vaidlusalune abikava, millega antakse abi ainult Prantsuse lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele, oli selle eesmärgi saavutamiseks sobiv.
22 Ryanair väidab esimese võimalusena, et vaidlusalune otsus ei sisalda ühtegi põhjendust, millega saaks põhjendada Prantsuse lennutegevusloa omamises seisneva abikõlblikkuse kriteeriumi kasutamist, ning et tuginedes põhjendustele, mida ei olnud vaidlusaluses otsuses ette nähtud, asendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–39 otsuse põhjendused, kuigi tal puudus selleks pädevus.
23 Teise võimalusena väidab Ryanair, et Üldkohtu esitatud kolme põhjendusega selles küsimuses on rikutud õigusnorme või moonutatud faktilisi asjaolusid.
24 Sellega seoses tõlgendas Üldkohus vääralt määrust nr 1008/2008, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–39 esiteks leidis, et liikmesriik, kes on andnud lennuettevõtjale lennutegevusloa, saab kontrollida sellele lennuettevõtjale antud abi kasutamist, teiseks, et see liikmesriik võib veenduda, et nimetatud lennuettevõtja maksab makse, mille tasumine on edasi lükatud, et vähendada oma maksutulu vähenemist keskpikas perspektiivis, ning kolmandaks, et lennutegevusluba omavatel lennuettevõtjatel on tugevam seos lennutegevusloa välja andnud liikmesriigi majandusega. Tegelikult ei ole finantskontrolli, maksude tasumata jätmise ohu ja seoste poolest abi andnud liikmesriigi majandusega vähimatki erinevust selle liikmesriigi väljastatud lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja nende lennuettevõtjate vahel, kellel on mõne teise liikmesriigi antud lennutegevusluba. Üldkohus lisas seega määrusesse nr 1008/2008 abi andmise ja jälgimise pädevuse, mida seal ei ole sätestatud, ning tegi väärad õiguslikud järeldused selle määruse sätetest, mis käsitlevad lennutegevusloa andmiseks kehtestatud finantstingimusi.
25 Väite neljandas osas osutab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–48 leidis, et vaidlusalune abikava on proportsionaalne.
26 Esiteks tugines Üldkohus selleks, et hinnata Prantsuse lennutegevusloa omamisega seotud abikõlblikkuse kriteeriumi proportsionaalsust, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 põhjendusele, mille kohaselt Prantsuse ametiasutuste võetud transpordi‑ ja liikumispiirangud puudutasid kõige rängemalt Prantsuse lennutegevusluba omavaid lennuettevõtjaid, mis vaidlusaluses otsuses ei sisaldu. See põhjendus ei saa olla sobiv lähtepunkt vaidlusaluse abikava proportsionaalsuse hindamiseks, kui – nagu leidis Üldkohus – erakorraline sündmus, mida peetakse tekkinud kahju põhjuseks, hõlmab nii COVID‑19 pandeemiat kui ka Prantsuse ametiasutuste kehtestatud transpordipiiranguid.
27 Teiseks põhjendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 seda abikõlblikkuse kriteeriumi, mis on nii meelevaldne kui ka diskrimineeriv, tuginedes vaieldavale argumendile, et liikmesriikidel ei ole piiramatuid vahendeid. Ryanair on aga seisukohal, et abikavasid võib kehtestada piiratud summade ulatuses ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, et säilitada eelarvevahendid, järgides samas ELTL artikleid 18 ja 56 ning täites abile seatud eesmärki.
28 Kolmandaks jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses abi konkurentsimõju proportsionaalsuse seisukohast hindamata. Selline hinnang on aga oluline selleks, et teha kindlaks – nagu Üldkohus ise väljendus –, ega vaidlusalune abikava ei lähe „kaugemale sellest, mis on vajalik“ väljakuulutatud eesmärgi saavutamiseks.
29 Neljandaks keeldus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 ekslikult analüüsimast teistsugust abistsenaariumi põhjendusel, et komisjonile ei saa panna kohustust „analüüsida kõiki võimalikke alternatiivseid meetmeid“. Üldkohus tugines selles osas ekslikult oma 6. mai 2019. aasta kohtuotsusele Scor vs. komisjon (T‑135/17, EU:T:2019:287), millest nähtub üksnes, et komisjonil ei olnud kohustust analüüsida kõiki alternatiivseid meetmeid oma põhjendustes.
30 Lisaks tugineb põhjendus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 ja mille kohaselt hüpoteetiline alternatiivne meede, mis seisneb vaidlusaluse abikava laiendamises ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Prantsusmaal, ei oleks võimaldanud saavutada vaidlusaluse abikava eesmärki sama suures ulatuses – arvestades viidet selle kohtuotsuse punktidele 37–41 –, väärale õiguslikule eeldusele, et määruse nr 1008/2008 alusel võivad mõne teise liikmesriigi väljastatud lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad hõlpsamalt katkestada oma lennuühendused, mille siht‑ või lähtekoht on Prantsusmaa.
31 Komisjon ja Prantsuse Vabariik leiavad, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
32 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad riikliku meetme kvalifitseerimisel „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab esinema riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑208/16 P, EU:C:2018:506, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Seega kehtestab ELTL artikli 107 lõige 1 selliste tunnustega ja selliste tagajärgedega meetmete osas, kuivõrd need võivad kahjustada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust, põhimõtte, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu.
34 Täpsemalt eeldab ELTL artikli 107 lõikest 1 tulenev valikulisuse nõue, et komisjon tõendab, et asjaomasest meetmest otseselt või kaudselt tulenev majanduslik eelis laias tähenduses toob konkreetselt kasu ühele või mitmele ettevõtjale. Eelkõige tuleb komisjonil selleks näidata, et meede põhjustab selliste ettevõtjate erinevat kohtlemist, kes on taotletava eesmärgi seisukohast võrreldavas olukorras. Selleks peab eelis olema antud valikuliselt ning võimaldama asetada teatavad ettevõtjad soodsamasse olukorda kui teised (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Siiski on ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud teatavad erandid käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud riigiabi siseturuga kokkusobimatuse põhimõttest, näiteks ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud erand abile, mis on mõeldud „loodusõnnetuste või muude erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks“. Seega on riigiabi, mis on antud nendes erandites ette nähtud eesmärkidel ja tingimuste alusel, siseturuga kokkusobiv või võidakse kokkusobivaks tunnistada, vaatamata sellele, et neil on käesoleva kohtuotsuse punktis 32 nimetatud tunnused ja tagajärjed.
36 Järelikult selleks, et mitte võtta nimetatud erandeid kehtestavatelt normidelt kogu soovitavat toimet, ei saa riigiabi, mis on antud kooskõlas nende nõuetega, st nendes ette nähtud eesmärgi saavutamiseks ja piirides, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne, pidada siseturuga kokkusobimatuks üksnes käesoleva kohtuotsuse punktis 32 nimetatud tunnuste või tagajärgede tõttu, mis on omased igasugusele riigiabile, nimelt põhjustel, mis on seotud sellega, et abi on valikuline, või sellega, et see moonutab konkurentsi (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Seega ei saa abi pidada siseturuga kokkusobimatuks üksnes sel põhjusel, et abi on valikuline või et see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 108).
38 Samas, mis puudutab esimese väite teist osa, millega Ryanair osutab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei kohaldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 ELTL artikliga 18 tagatud riikkondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, vaid analüüsis vaidlusalust meedet ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b seisukohast, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlus ei tohi kunagi viia tulemuseni, mis oleks vastuolus EL toimimise lepingu erisätetega. Seega ei saa abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abi ise või mõni selle osa rikub liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 96, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 109).
39 Mis puutub aga konkreetselt ELTL artiklisse 18, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see artikkel iseseisvalt kohaldatav üksnes sellistes liidu õigusega reguleeritud olukordades, mille tarvis EL toimimise lepingus diskrimineerimiskeelu erinorme ei ole ette nähtud (18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger, C‑566/15, EU:C:2017:562, punkt 25, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 110).
40 Kuna ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 on – nagu on osundatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 – ette nähtud erandid selle artikli lõikes 1 sätestatud põhimõttest, et riigiabi on siseturuga kokkusobimatu, ning on seega lubatud eelkõige ettevõtjate erinev kohtlemine tingimusel, et see vastab erandites ette nähtud nõuetele, tuleb neid lõikeid pidada aluslepingutega ette nähtud „erisäteteks“ ELTL artikli 18 esimese lõigu tähenduses (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 111).
41 Siit järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, et ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b on selline erisäte ja et tuli analüüsida üksnes seda, kas vaidlusaluse meetmega kaasnev erinev kohtlemine oli selle sätte alusel lubatud.
42 Sellest tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidab Ryanair, ei pea vaidlusaluse meetmega kaasnev erinev kohtlemine olema põhjendatud ka ELTL artiklis 52 sätestatud alustel.
43 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
44 Apellatsioonkaebuse selle väite teises osas väidab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33 ja 34 valesti kindlaks vaidlusaluse abikava eesmärgi, nagu see nähtub vaidlusalusest otsusest, ning leidis muu hulgas ekslikult, et see eesmärk on leevendada kahju, mis asjaomasel territooriumil tegutsevatel lennuettevõtjatel tekkis.
45 Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 sisuliselt, et vastavalt ELTL artikli 107 lõike 2 punktile b oli vaidlusaluse abikava eesmärk lennutranspordi sektoris üldiselt hüvitada kahju, mis tekkis erakorralise sündmuse, nimelt COVID‑19 pandeemia tõttu, ning konkreetsemalt leevendada maksu tasumise peatamise teel nende lennuettevõtjate kulusid, keda Prantsuse Vabariigi poolt pandeemiaga toimetulekuks võetud transpordi‑ ja liikumispiirangud on rängalt puudutanud.
46 Selle kavaga taotletava eesmärgi selline kirjeldus on kooskõlas vaidlusaluses otsuses, eelkõige selle osas 2.1 „Meetme eesmärk“ asuvates põhjendustes 2 ja 3 esitatud kirjeldusega, mida vaidlustatud kohtuotsuses on tsiteeritud. Seevastu, vastupidi sellele, mida väidab Ryanair, ei nähtu sellest otsusest, et Prantsuse lennutegevusloa omamine oleks vaidlusaluse abikava eesmärk omaette, vaid pigem – nagu Üldkohus sisuliselt leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 – selle kava abikõlblikkuse kriteerium.
47 Kuna teises väiteosas heidab Ryanair Üldkohtule ette ka seda, et viimane moonutas talle esitatud faktilisi asjaolusid, siis tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Üldkohus on ainsana pädev esiteks tuvastama faktilised asjaolud, välja arvatud juhul, kui tema tuvastuste sisuline ebatäpsus tuleneb talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiseks neid faktilisi asjaolusid hindama (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Kui apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et moonutamine peab selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et fakte ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole selle väiteosa põhjendamiseks täpsustanud, milliseid tõendeid Üldkohus vaidlusaluse abikava eesmärgi kindlakstegemisel moonutas, a fortiori ei ole ta tõendanud, kuidas tõendeid on moonutatud.
51 Neil asjaoludel tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
52 Väite kolmandas osas osutab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36–41, et kuna vaidlusaluse abikava alusel saavad abi üksnes Prantsuse lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, on kava oma eesmärgi saavutamiseks sobiv.
53 Sellega seoses väidab Ryanair esimese võimalusena sisuliselt, et kui Üldkohus kinnitas eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et abi andva liikmesriigi väljastatud lennutegevusloa omamise kriteerium võimaldas kontrollida, mil viisil abisaajad abi kasutavad, siis esitas ta põhjenduse, mida vaidlusaluses otsuses ei olnud, mistõttu ta asendas komisjoni poolt selle otsuse põhjendamiseks esitatud põhjendused enda omadega.
54 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames ei saa Euroopa Kohus ja Üldkohus mingil juhul asendada vaidlustatud akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika). Samas tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 45 ja 46 toob komisjon esile asjaolu, et Prantsuse lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate peamine tegevuskoht on Prantsusmaal ja nende finantsolukorda jälgitakse seal korrapäraselt. Nii piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 vaidlusaluse otsuse põhjenduste selgitamisega ja täpsemalt selles sisalduvatest asjaoludest teatavate kaudsete vihjete tuletamisega, asendamata siiski otsuse põhjendusi.
55 Teise võimalusena vaidleb Ryanair vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–39 esitatud Üldkohtu seisukohtadele, mille kohaselt esiteks võis lennuettevõtjale lennutegevusloa andnud liikmesriik kontrollida sellele lennuettevõtjale antud abi kasutamist, teiseks võis see liikmesriik veenduda, et nimetatud lennuettevõtja maksab makse, mille tasumine on edasi lükatud, et vähendada oma maksutulu vähenemist keskpikas perspektiivis võimalikult vähesel määral, ning kolmandaks, et lennutegevusluba omavatel lennuettevõtjatel on tihedam seos lennutegevusloa välja andnud liikmesriigi majandusega. Just nendele seisukohtadele tuginedes leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 40, et kui Prantsuse Vabariik piiras vaidlusaluse abikava alusel abi saamist üksnes lennuettevõtjatega, kellel on Prantsuse lennutegevusluba ja kelle peamine tegevuskoht on seega Prantsusmaal, siis püüdis ta sisuliselt õiguspäraselt tagada, et tema ja nende lennuettevõtjate vahel, kelle maksude tasumine peatatakse, oleks püsiv seos, samuti leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 41, et sellise lennutegevusloa omamisega seonduv abikõlblikkuse kriteerium oli seega sobiv, et saavutada eesmärk hüvitada erakorralise sündmusega tekitatud kahju ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses.
56 Esiteks tugines Üldkohus sellega seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 39 määrusele nr 1008/2008 üksnes selleks, et tõendada lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja loa andnud liikmesriigi vahelist spetsiifilist ja püsivat seost, võttes arvesse nimetatud määruse sätteid, mis reguleerivad nende suhteid, ja eelkõige finantskontrolli, mida selle liikmesriigi ametiasutused nende lennuettevõtjate üle teostavad. Selle kindlakstegemist, kas abikõlblikkuse kriteeriumid on vaidlusaluse abikava eesmärgi saavutamiseks sobivad, ei mõjuta iseenesest aga asjaolu, et need kontrollid ei puuduta konkreetselt Prantsuse lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele antud abi kasutamist või et abi kasutamist võib kontrollida ka lennuettevõtjate puhul, kellel ei ole Prantsuse lennutegevusluba, nagu väidab Ryanair.
57 Teiseks, kuigi Ryanair väidab, et seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud kaalutlustega on moonutatud faktilisi asjaolusid, siis piisab sellest, kui tõdeda, et ta ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis võiks tõendada, et Üldkohus on asjaolusid moonutanud käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses.
58 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
59 Väite neljandas osas heidab Ryanair Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist ja faktiliste asjaolude ilmset moonutamist, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–48, et vaidlusalune abikava oli proportsionaalne.
60 Selle väiteosa kaks esimest punkti on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 43 vastu, milles Üldkohus leidis, et „lähtudes Prantsuse lennutegevusloa kriteeriumist, otsustas asjaomane liikmesriik, võttes arvesse […] seda, et liikmesriikidel ei ole piiramatuid vahendeid, vaidlusalust abikava kohaldada üksnes nende lennuettevõtjate suhtes, keda kõige enam puudutasid transpordi‑ ja liikumispiirangud, mille oli võtnud see riik ja mis oma määratluse poolest avaldasid mõju tema territooriumil“.
61 Sellega seoses tuleb esile tuua, et samas punktis 43 viitas Üldkohus vaidlusaluse abikava proportsionaalsuse hindamisel komisjoni esitatud andmetele lendude kohta Prantsusmaal, Prantsusmaalt või Prantsusmaale vastavalt Prantsuse lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja selliste lennuettevõtjate poolt, kellel sellist luba ei ole. Üldkohus järeldas nendest andmetest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et esimesena nimetatud lennuettevõtjaid, kes ainsana olid vaidlusaluse abikava alusel abikõlblikud, puudutasid meetmed proportsionaalselt palju rohkem kui apellanti, kelle tegevusest nende andmete põhjal leidis vaid 8,3% aset Prantsusmaal, sihtkohaga Prantsusmaale ja lähtekohaga Prantsusmaalt, samas kui teatavatel abikõlblikel lennuettevõtjatel oli see 100%.
62 Väiteosa esimese kahe punkti raames apellandi esitatud argumentidest ei nähtu, et eespool esitatud arutluskäik oleks õiguslikult väär või põhineks ilmselgelt ekslikul hinnangul, mis kujutaks endast tõendite moonutamist.
63 Eelkõige ei saa ühelt poolt Üldkohtule ette heita, et ta asendas vaidlusaluse otsuse põhjendused enda omadega käesoleva kohtuotsuse punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna selle otsuse põhjendustest 2 ja 3 nähtub nimelt, et vaidlusaluse abikava eesmärk on pakkuda hüvitist lennuettevõtjatele, keda COVID‑19 pandeemia tõttu võetud transpordipiirangud rängalt mõjutasid. Üldkohus piirdus selle hindamisel, kas Prantsuse litsentsi omamisega seotud abikõlblikkuse kriteerium võimaldab tagada kava proportsionaalsuse, üksnes tõdemisega, viidates talle esitatud tõenditele, et meetmed puudutavad tegelikult kõige enam seda tegevusluba omavaid ettevõtjaid.
64 Teiselt poolt ei saa Üldkohtule ette heita, et ta põhjendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 seda abikõlblikkuse kriteeriumi asjaoluga, et „liikmesriikidel ei ole piiramatuid vahendeid“, kuna see asjaolu on esitatud üksnes selle konteksti selgituses, milles niisugune abikõlblikkuse kriteerium kehtestati.
65 Järelikult tuleb neljanda väiteosa kaks esimest punkti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
66 Mis puudutab esimese väite neljanda osa kolmandas punktis seda, et Üldkohus ei analüüsinud abikava proportsionaalsuse raames abi konkurentsimõju, siis tuleb tõdeda, et apellant ei heitnud esimeses kohtuastmes ette seda, et proportsionaalsuse huvides tuli analüüsida abi konkurentsimõju või täpsemalt kaaluda selle tagajärgi.
67 Kodukorra artikli 170 lõige 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud Üldkohtus arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega esitada Euroopa Kohtus esimest korda väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada vaidluse ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon, C‑50/19 P, EU:C:2021:792, punktid 37 ja 38).
68 Järelikult tuleb neljanda väiteosa kolmas punkt, mille kohaselt on vaja analüüsida abi konkurentsimõju, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see punkt esitati esimest korda käesoleva apellatsioonkaebuse raames.
69 Seoses apellandi esimese väite selle osa neljanda punktiga, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 46 vastu, tuleb tõdeda, et Üldkohus leidis punktis 46 üksnes ammendavuse huvides, et komisjon ei pidanud tegema otsust kõigi vaidlusalusele abikavale alternatiivsete meetmete kohta. Nimelt leidis Üldkohus oma otsuse punktis 47, et alternatiivsed meetmed, mille apellant esimeses kohtuastmes pakkus, ei oleks mingil juhul võimaldanud saavutada vaidlusaluse abikavaga taotletavat eesmärki sama täpselt ja ilma ülemäärase hüvitamise ohuta. Üldkohus tugines selles osas nimetatud kohtuotsuse punktidele 37–41, milles – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 55–57 – ei ole õigusnorme rikutud.
70 Niisiis tuleb väiteosa see punkt edutuse tõttu tagasi lükata.
71 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite neljas osa ja järelikult see väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide
Poolte argumendid
72 Teises väites leiab Ryanair, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–57 õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kui ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite neljanda osa, milles Ryanair viitas teenuste osutamise vabaduse põhimõtte rikkumisele.
73 Väite esimeses osas kinnitab Ryanair, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 märgitule osutas ta Üldkohtus määruse nr 1008/2008 rikkumisele, väites, et on rikutud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet lennutranspordisektoris. Kuna Üldkohus lükkas tema argumendid tagasi ekslikul põhjusel, et „hageja ei väida, et seda määrust oleks rikutud“, on ta ilmselgelt moonutanud tema menetlusdokumente ega ole oma otsust õiguslikult piisavalt põhistanud.
74 Väite teises osas osutab Ryanair, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 vastuoluliselt ja ekslikult, et ta ei ole tõendanud, kuidas tema välistamine vaidlusaluse abikava kohaldamisalast võib pärssida tema tahet osutada teenuseid siht‑ ja lähtekohaga Prantsusmaal. Asjaolu, et lennuettevõtjad jäetakse ilma eelisest, mis on mõeldud üksnes neile, keda nimetatakse Prantsuse lennuettevõtjateks, on nimelt piisav tõendamaks, et teenuste osutamise vabadust on riivatud, ilma et oleks vaja esitada muid tõendeid. Igal juhul on Ryanair esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et selline meede nagu vaidlusalune abikava, mis seab liikmesriigi poolt eelise andmise sõltuvusse selle liikmesriigi väljastatud tegevusloa omamisest, seab praktikas ebasoodsasse olukorda üksnes need lennuettevõtjad, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis.
75 Üldkohus moonutas seega tõendeid, kui ta jättis analüüsimata olulised asjaolud, mille apellant oli esitanud vaidlusaluse abikava teenuste osutamise vabadust piirava toime kohta.
76 Teise väite kolmandas osas osutab Ryanair, et esimeses kohtuastmes esitatud hagis tõendas ta õiguslikult piisavalt – vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 –, et vaidlusaluse abikava teenuste osutamise vabadust piirav toime ei olnud põhjendatud.
77 Esiteks ei analüüsinud Üldkohus seda piirangut õigesti, lähtudes sobivuse ja proportsionaalsuse asjakohastest kriteeriumidest, mis ei ole ELTL artiklis 107 sätestatud kriteeriumid.
78 Teiseks on Ryanair seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et teenuste osutamise vabaduse piirangu sobivuse ja proportsionaalsuse hindamisel ei ole vaja kontrollida, ega ei olnud alternatiivseid meetmeid, mis võinuks olla vähem piiravad.
79 Selle kohta on Ryanair esitanud mitu tõendit, mis näitasid, et vaidlusalusel abikaval oli teenuste osutamise vabadust piirav toime, mis oli tarbetu, sobimatu ja ebaproportsionaalne, arvestades kava eesmärki, milleks on COVID‑19 pandeemia puhkemise tõttu tekkinud kahju hüvitamine. Pealegi mainis ta selles kontekstis alternatiivset abikõlblikkuse kriteeriumi, mis põhineb turuosadel ja oleks olnud teenuste osutamise vabadust vähem kahjustav. Ühtlasi mainis ta seda kriteeriumi sõnaselgelt enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist transpordi eest vastutavale Prantsusmaa riigisekretärile ja Euroopa konkurentsivolinikule saadetud kirjades, mille ta on esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusele lisanud.
80 Komisjon ja Prantsuse Vabariik väidavad, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
81 Teise väite teises ja kolmandas osas, mida tuleb analüüsida koos ja esimesena, väidab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 asjaolu, et vaidlusaluse abikava alusel said abi üksnes need, keda ta nimetab Prantsuse lennuettevõtjateks, st Prantsuse lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, võttes aluseks üksnes ELTL artikli 107 kriteeriumid, selle asemel, et kontrollida, kas meede oli põhjendatud teenuste osutamise vabadust käsitlevates EL toimimise lepingu sätetes ette nähtud põhjustel. Ryanair on aga esitanud Üldkohtule faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis tõendavad nende sätete rikkumist.
82 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, ei tohi ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlus kunagi viia tulemuseni, mis on aluslepingu erisätetega vastuolus. Seega ei saa abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks, kui abi ise või mõni selle tingimus rikub liidu õiguse sätteid või üldpõhimõtteid.
83 Sellegipoolest ei ole esiteks abimeetme teenuste osutamise vabadust piirav toime siiski asutamislepinguga keelatud piirang, kuna tegemist võib olla riigiabi olemusele omase toimega, nagu selle valikulisus (28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 132).
84 Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui abi andmise tingimused on abi esemega sedavõrd lahutamatult seotud, et neid ei ole võimalik eraldi hinnata, tuleb nende toimet abi kui terviku siseturuga kokkusobivusele või kokkusobimatusele tingimata hinnata ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust kasutades (vt selle kohta 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Iannelli & Volpi, 74/76, EU:C:1977:51, punkt 14; 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 97, ning 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 133).
85 Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45 ja 46, kuigi Prantsuse lennutegevusloa omamine ei olnud iseenesest vaidlusaluse abikava eesmärk, vaid selle kava abikõlblikkuse kriteerium, oli see kriteerium sellisena lahutamatult seotud abikava eesmärgiga, mis seisnes lennutranspordi sektoris üldiselt selle kahju hüvitamises, mis tekkis erakorralise sündmuse, nimelt COVID‑19 pandeemia tõttu, ning konkreetsemalt maksu tasumise peatamise teel nende lennuettevõtjate kulude vähendamises, keda on rängalt puudutanud transpordi‑ ja liikumispiirangud, mille Prantsuse Vabariik pandeemiaga toimetulekuks võttis. Sellest tuleneb, et vaidlusaluse abikava abikõlblikkuse kriteeriumist tulenevat mõju siseturule ei saa analüüsida eraldi selle abimeetme kui terviku siseturuga kokkusobivusest, kohaldades ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust.
86 Eeltoodud põhjendustest ja käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 sisuliselt leidis, et tõendamaks, et vaidlusalune meede kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asjaolu tõttu, et kõnealust abi said üksnes Prantsusmaa väljastatud lennutegevusluba omavad lennuettevõtjad, mitte muu hulgas Ryanair, oleks ta pidanud käesolevas asjas tõendama, et sellel meetmel on piirav toime, mis läheb kaugemale ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud nõuete kohaselt antud riigiabi toimest (vt selle kohta 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 135).
87 Ent Ryanairi teise väite teise ja kolmanda osa põhjendamiseks esitatud argumentide eesmärk on tervikuna kritiseerida vaidlusalust abikava seepärast, et ainult need lennuettevõtjad, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, on selle kava alusel abikõlblikud, ja selle abikõlblikkuse kriteeriumi piiravat mõju teenuste osutamise vabadusele, kuigi selline mõju on lahutamatult seotud kava valikulisusega.
88 Lisaks, mis puudutab Ryanairi Üldkohtule esitatud tõendeid, siis tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus neid tõendeid moonutas.
89 Järelikult tuleb teise väite teine ja kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
90 Lõpuks tuleb selle väite esimene osa tagasi lükata, kuna see ei saa olla edukas, sest sellega vaidlustatakse vaidlustatud kohtuotsuse punkt 56, mille põhjendused on võrreldes selle kohtuotsuse punkti 57 põhjendustega esitatud ammendavuse huvides. Eelnevat arvestades tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
91 Kolmandas väites leiab Ryanair, et Üldkohus rääkis endale vastu ja rikkus õigusnormi, kui kontrollis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–74 asjasse puutuva abikava summa proportsionaalsust võrreldes kahjuga, mis tekkis erakorralise sündmuse tõttu.
92 Väite esimeses osas leiab Ryanair, et selleks, et asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 seisukohale, et erakorralise sündmuse tõttu abisaajatele tekkinud kahju summa oli suurem kui vaidlusaluse abikava nominaalsumma, võttis Üldkohus arvesse kogu kahju, mis tekkis COVID‑19 pandeemia puhkemise tõttu. Seega rääkis Üldkohus endale vastu, kuna Prantsuse lennutegevusloa omamisega seotud abikõlblikkuse kriteeriumi proportsionaalsuse hindamisel tugines ta üksnes kahjule, mis tulenes Prantsuse ametiasutuste võetud transpordipiirangutest.
93 Kolmanda väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et tuginedes 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity (C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990), leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 vääralt, et konkurentsieelist, mis anti abisaajatele seetõttu, et jäeti kõrvale lennuettevõtjad, kellel ei olnud Prantsuse lennutegevusluba, ei tule ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel antud abisumma ja kantud kahjusumma võrdlemisel arvesse võtta. See kohtuotsus ei ole asjakohane, sest puudutab abisumma arvutamist selle tagasinõudmise eesmärgil. Kuna Üldkohus ajas omavahel segi selle arvutuse ja selle sätte alusel antud abi proportsionaalsuse analüüsi ning jättis arvesse võtmata, et selline proportsionaalsuse kontroll on peamiselt majanduslikku laadi, on ta rikkunud õigusnormi.
94 Komisjon ja Prantsuse Vabariik leiavad, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Prantsuse Vabariigi arvates on see väide pealegi osaliselt vastuvõetamatu, kuna sellega seatakse kahtluse alla Üldkohtu hinnang faktilistele asjaoludele.
Euroopa Kohtu hinnang
95 Osas, milles Ryanair vaidlustab kolmanda väite esimeses osas Üldkohtu järelduse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, mille kohaselt oli erakorralise sündmuse tõttu abi saajatele tekkinud kahju summa suure tõenäosusega suurem kui vaidlusaluse abikava nominaalsumma, tuleb see väiteosa vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikale jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest sellega püüab apellant, ilma et ta väidaks, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, vaidlustada sõltumatu hinnangu faktilistele asjaoludele, mille Üldkohus selles punktis andis.
96 Igal juhul – võttes arvesse tihedat seost COVID‑19 pandeemia puhkemise ja selles kontekstis Prantsuse ametiasutuste võetud piiravate meetmete vahel, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 tuvastas – ei ilmne punktist 68 mingit vastuolu selle hinnangu vahel, mille Üldkohus andis abisumma proportsionaalsuse hindamisel, ja tema hinnangu vahel Prantsuse lennutegevusloa omamisega seotud abikõlblikkuse kriteeriumi proportsionaalsuse kohta.
97 Väite teises osas leiab Ryanair sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 leidis, et komisjon ei olnud kohustatud vaidlusaluse abikava siseturuga kokkusobivuse hindamisel ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel ja eelkõige kava proportsionaalsuse hindamisel võtma arvesse konkurentsieelist, mille abisaajad said seetõttu, et jäeti kõrvale lennuettevõtjad, kellel ei olnud Prantsuse lennutegevusluba.
98 Sellega seoses tuleb tõdeda, et vastupidi Ryanairi väidetule on 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity (C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990), millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, käesoleval juhul asjakohane vaatamata sellele, et see puudutab ebaseadusliku abi summa kindlaksmääramist selle tagasinõudmiseks, kuna kõnealuse kohtuotsuse punktist 92 võib järeldada, et eelis, mille abi saajale annab, ei hõlma võimalikku majanduslikku kasu, mida abisaaja saaks eelise kasutamisega.
99 Seega, vaidlusaluse abikava ehk abi puhul, mis seisneb abikõlblikele abisaajatele teatavate maksude tasumise peatamises koos intressita maksmise edasilükkamisega, on antud abi summa, mida komisjon peab arvesse võtma, et teha kindlaks, kas on tegemist abisaajatele erakorralise sündmuse tõttu tekkinud kahju võimaliku ülemäärase hüvitamisega, võttes arvesse komisjoni teatist viite‑ ja diskontomäärade arvutamise meetodi läbivaatamise kohta (ELT 2008, C 14, lk 6) ja nagu leidis komisjon vaidlusaluses otsuses, üldjuhul vastavuses intressisummaga, mida meetmest abisaajad oleksid pidanud turul maksma, et saada samaväärsed likviidsed vahendid. Seevastu ei pea komisjon selle kindlakstegemisel arvesse võtma võimalikke eeliseid, mille kava alusel abisaajad sellest abist kaudselt said, nagu Ryanairi väidetav konkurentsieelis.
100 Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 järeldas, et komisjon ei olnud kohustatud arvesse võtma konkurentsieelist, mille olemasolu Ryanair väitis.
101 Eeltoodut arvestades tuleb kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja järelikult väide tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
102 Neljandas väites heidab Ryanair Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist ja faktiliste asjaolude ilmselget moonutamist, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–85 vääralt, et komisjon ei ole rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.
103 Apellandi sõnul möönis Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kontekstiga, mida iseloomustab COVID‑19 pandeemia puhkemine, ja raskustega, mida see olukord võis komisjoni otsuste koostamisel tekitada, saab põhjendada seda, et teatud olulised asjaolud vaidlusaluse otsuse põhjendustest puuduvad, kuigi need asjaolud olid talle vajalikud, et ta saaks aru komisjoni järelduste aluseks olevast arutluskäigust. See, kuidas Üldkohus tõlgendas ELTL artikli 296 teist lõiku, on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga ja jätab põhjendamiskohustuse ilma kogu soovitavast toimest.
104 Komisjon ja Prantsuse Vabariik väidavad, et apellatsioonkaebuse neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
105 Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb seega arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Kui tegemist on täpsemalt – nagu käesolevas asjas – ELTL artikli 108 lõike 3 alusel vastu võetud otsusega mitte esitada abimeetmele vastuväiteid, on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et sellises otsuses, mis on vastu võetud lühikese tähtaja jooksul, tuleb üksnes märkida põhjused, miks komisjon leiab, et tal ei ole asjaomase abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi, ja et isegi selle otsuse lühidaid põhjendusi tuleb pidada piisavaks, arvestades artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust, kui sellest nähtuvad selgelt ja ühemõtteliselt põhjused, miks komisjon leidis, et tal selliseid raskusi ei esine, kusjuures küsimus, kas põhistus on põhjendatud, ei ole selle nõudega seotud (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 199 ja seal viidatud kohtupraktika).
107 Neid nõudeid arvestades tuleb analüüsida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.
108 Sellega seoses tuleb ühelt poolt osas, milles Ryanair heidab Üldkohtule sisuliselt ette põhjendamiskohustusega seotud nõuete lõdvendamist seoses COVID‑19 pandeemia kontekstiga, milles vaidlusalune otsus vastu võeti, tõdeda, et kui Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79 ja 80 vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kontekstile, st pandeemiale ja äärmiselt kiireloomulisele olukorrale, milles komisjon analüüsis meetmeid, millest liikmesriigid olid talle teatanud, ning võttis vastu neid meetmeid käsitlevad otsused, sealhulgas selle otsuse, siis võttis Üldkohus põhjendatult – nagu nõuab käesoleva kohtuotsuse punktides 105 ja 106 viidatud kohtupraktika – arvesse asjas tähtsust omavaid asjaolusid, et teha kindlaks, kas komisjon täitis selle otsuse vastuvõtmisel oma põhjendamiskohustust.
109 Teiselt poolt, kui Ryanair esitab konkreetsed asjaolud, mille kohta komisjon talle pandud põhjendamiskohustust eirates vaidlusaluses otsuses seisukohta ei võtnud või mida ta ei ole hinnanud, nagu abikava kooskõla võrdse kohtlemise põhimõtte ja teenuste osutamise vabadusega, selle konkurentsimõju proportsionaalsuse kriteeriumi kohaldamise seisukohast ning abisumma arvutamine, siis vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 81–83 nähtub, et Üldkohus leidis, et nendel asjaoludel ei olnud selle otsuse seisukohast tähtsust või oli selles otsuses neile õiguslikult piisavalt viidatud selleks, et komisjoni sellekohane arutluskäik oleks arusaadav.
110 Ei ilmne aga, et nende hinnangutega oleks Üldkohus läinud vastuollu ELTL artikli 108 lõike 3 alusel komisjoni vastuväidete esitamata jätmise otsuse põhjendamise nõuetega, nagu need tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 105 ja 106 viidatud kohtupraktikast, kuna need põhjendused võimaldavad käesoleval juhul Ryanairil mõista selle otsuse põhjendusi ja liidu kohtul teostada selle üle kontrolli, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsusest.
111 Lisaks, kuna neljanda väite raames esitatud argumentidega soovitakse tegelikult tõendada, et vaidlusalune otsus võeti vastu komisjoni ebapiisava või õiguslikult väära hinnangu alusel, tuleb need argumendid, mis puudutavad pigem selle otsuse põhjendatust kui põhjendamisnõuet kui olulist vorminõuet, käesoleva kohtuotsuse punktis 106 viidatud kohtupraktikat arvestades tagasi lükata.
112 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 leidis, et vaidlusalune otsus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.
113 Lõpuks tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus moonutas esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljandat väidet analüüsides tõendeid käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses.
114 Seega tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide
Poolte argumendid
115 Viiendas väites leiab Ryanair, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas ilmselgelt faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 leidis, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide, mis puudutab komisjoni keeldumist algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, jäi hagi kahe esimese väite tagasilükkamise tõttu ilma oma eesmärgist ja et sellel puudub nende kahe väitega võrreldes iseseisev sisu.
116 Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, on kolmandal väitel nimelt iseseisev sisu võrreldes esimeses kohtuastmes esitatud hagi kahe esimese väitega. Kohtulik kontroll selle üle, kas esinevad tõsised raskused, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni, erineb kontrollist, mis puudutab õigusnormi rikkumist või komisjoni ilmset hindamisviga abimeetme sisulisel uurimisel. Tõsiste raskuste esinemise saab seega tuvastada isegi siis, kui vastupidi sellele, mida apellant väitis esimeses kohtuastmes esitatud kahes esimeses väites, ei oleks komisjon vaidlusaluse abikava analüüsimisel teinud ilmset hindamisviga ega rikkunud õigusnormi.
117 Samuti ei jäänud esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljas väide ilma oma kirjeldatud eesmärgist, kuna komisjoni ilmse hindamisvea tõendamine on täiesti erinev nende tõsiste raskuste tõendamisest, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni. Lisaks esitas Ryanair selle kohta iseseisvaid argumente, mis muu hulgas tõendavad, et komisjonil ei olnud turuandmeid lennundussektori struktuuri kohta eelkõige seoses lennuettevõtjatega, kellel on mõne muu liikmesriigi kui Prantsusmaa välja antud lennutegevusluba, ja mis on otsustava tähtsusega, et analüüsida vaidlusaluse abikava kokkusobivust kava väidetava eesmärgi seisukohast. Üldkohtus tõi Ryanair täpselt välja lüngad komisjoni teabes ja näitas kätte tõsised raskused, mis annavad tema väitele hagi kahe esimese väitega võrreldes iseseisva sisu.
118 Komisjon ja Prantsuse Vabariik väidavad, et apellatsioonkaebuse viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
119 Kui hageja palub tühistada komisjoni otsuse jätta riigiabi suhtes vastuväited esitamata, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et otsus võeti vastu ilma, et institutsioon oleks algatanud ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, rikkudes sellega tema menetluslikke õigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mis tuleb esitada selleks, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 2 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 6 lõikele 1 (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
120 Seega peab vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamise nõude esitaja tõendama, et esinesid kahtlused abi kokkusobivuses siseturuga, mistõttu komisjon oli kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse. Sellist tõendit tuleb otsida nii otsuse vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tuginedes kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
121 Täpsemalt võib komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses olla kaudne tõend sellest, et institutsioon seisis teatatud meetme siseturuga kooskõla hindamisel silmitsi tõsiste raskustega, mille tõttu oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
122 Mis puudutab seejuures kõigepealt väidet, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmandal väitel puudub iseseisev sisu, siis tuleb märkida, et on õige, nagu väitis Ryanair oma apellatsioonkaebuses, et kui käesoleva kohtuotsuse punktis 121 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses „tõsised raskused“ oleksid tõendatud, oleks vaidlusaluse otsuse saanud tühistada ainuüksi sel põhjusel, isegi kui sellele lisaks ei ole tõendatud, et komisjoni sisulised hinnangud olid õiguslikult või faktiliselt väärad (vt analoogia alusel 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, C‑431/07 P, EU:C:2009:223, punkt 66).
123 Lisaks võib selliste raskuste esinemine põhineda muu hulgas nendel hinnangutel ja seda võib üldjuhul tõendada väidete või argumentidega, mille hageja on esitanud vastuväidete esitamata jätmise otsuse põhjendatuse vaidlustamiseks, isegi kui nende väidete või argumentide analüüs ei vii järelduseni, et komisjoni sisulised hinnangud on faktiliselt või õiguslikult väärad (vt selle kohta 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, C‑431/07 P, EU:C:2009:223, punktid 63 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).
124 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Ryanairi esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmas väide puudutas sisuliselt komisjoni poolt esialgses uurimismenetluses läbi viidud uurimise puudulikkust ja ebapiisavust ning seda, et komisjon oleks ametliku uurimismenetluse tulemusel vaidlusaluse abikava kokkusobivust hinnanud erinevalt. Sellest hagist nähtub aga samuti, et selle väite põhjendamiseks apellant sisuliselt kas kordas kokkuvõtlikult hagi esimese ja teise väite raames esitatud argumente, mis puudutasid vaidlusaluse otsuse põhjendatust, või viitas otse nendele argumentidele.
125 Neil asjaoludel võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 põhjendatult asuda seisukohale, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmandal väitel „puudub iseseisev sisu“ võrreldes esimese kahe väitega selles mõttes, et olles sisuliselt analüüsinud viimati nimetatud väiteid, sealhulgas argumente komisjoni analüüsi puudulikkuse ja ebapiisavuse kohta, ei olnud ta kohustatud hindama hagi kolmanda väite põhjendatust eraldi, seda enam, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 samuti õigesti märkis, ei ole Ryanair selles viimases väites välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võiksid tõendada, et komisjonil tekkisid vaidlusaluse meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel võimalikud tõsised raskused.
126 Siit järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 leidis, et puudub vajadus otsustada esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmanda väite põhjendatuse üle. Sellega seoses ei ole lisaks vaja analüüsida, kas Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 õigesti, et see väide on teisejärguline ja on jäänud ilma oma kirjeldatud eesmärgist.
127 Lõpuks tuleb tõdeda, et Ryanair ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Üldkohus moonutas esimeses kohtuastmes esitatud hagi kolmanda väite analüüsimisel tõendeid käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses.
128 Eeltoodust nähtub, et viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
129 Kuna apellandi ühegi väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
130 Kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
131 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on palunud kohtukulud temalt välja mõista, siis tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seonduvad kulud välja mõista apellandilt.
132 Vastavalt kodukorra artikli 184 lõikele 4 võib esimeses astmes menetlusse astujalt, kes osaleb Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, kohtukulud välja mõista. Euroopa Kohus võib jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Järelikult kannab Prantsuse Vabariik, kes astus menetlusse esimeses kohtuastmes ja osales Euroopa Kohtu menetluses, ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Ryanair DAC kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad