EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
18. oktoober 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Töölepingule kohaldatav õigus – Määrus (EÜ) nr 593/2008 – Artikkel 28 – Ajaline kohaldamisala – Artikkel 9 – Mõiste „üldist kehtivust omavad sätted“ – Teiste liikmesriikide kui kohtu asukohariik üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine – Liikmesriigi õigusnormid, millega eelarvekriisi tõttu vähendatakse avaliku sektori töötajate töötasu – Lojaalse koostöö kohustus
Kohtuasjas C‑135/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) 25. veebruari 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. märtsil 2015, menetluses
Kreeka Vabariik
versus
Grigorios Nikiforidis,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid M. Ilešič, L. Bay Larsen, T. von Danwitz, kohtunikud A. Borg Barthet, A. Arabadjiev, E. Jarašiūnas, C. G. Fernlund, C. Vajda, S. Rodin, F. Biltgen ja C. Lycourgos (ettekandja),
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 1. veebruari 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– G. Nikiforidis, esindaja: Rechtsanwalt G. Zeug,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Kemper ja J. Mentgen,
– Kreeka valitsus, esindajad: S. Charitaki ja A. Magrippi,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: J. Kraehling ja barrister M. Gray,
– Euroopa Komisjon, esindaja: M. Wilderspin,
olles 20. aprilli 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELL artikli 4 lõike 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT 2008, L 177, lk 6; parandus ELT 2009, L 309, lk 87; edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 9 lõike 3 ja artikli 28 tõlgendamist; nimetatud määrusega asendati liikmesriikide vahelistes suhetes vastavalt selle määruse artiklis 24 ette nähtud tingimustele 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (EÜT 1980, L 266, lk 1; ELT eriväljaanne C 169, lk 10; edaspidi „Rooma konventsioon“).
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Kreeka Vabariik ja Nürnbergis (Saksamaa) Kreeka algkoolis õpetajana töötav Kreeka kodanik Grigorios Nikiforidis ning mille ese on G. Nikiforidise brutopalga vähendamine pärast seda, kui Kreeka Vabariik võttis vastu kaks seadust oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi vähendamiseks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Rooma I määrus
3 Rooma I määruse põhjendused 6, 7, 16 ja 37 on sõnastatud järgmiselt:
„(6) Selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks, parandada õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist, loob siseturu nõuetekohane toimimine vajaduse selle järele, et liikmesriikide kollisiooninormid sisaldaksid samu pidemeid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, olenemata sellest, millises riigis on kohtule hagi esitatud.
(7) Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades [EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42] („Brüssel I“) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta [ELT 2007, L 199, lk 40] („Rooma II“).
[…]
(16) Et aidata kaasa käesoleva määruse üldeesmärgi saavutamisele, milleks on õiguskindluse tagamine Euroopa õigusruumis, peaksid rahvusvahelise eraõiguse normid olema suurel määral prognoositavad. Kohtutele peaks siiski jääma teatav kaalutlusõigus otsustada, milline õigus on konkreetse olukorraga kõige tihedamalt seotud.
[…]
(37) Üldsuse huvidest lähtuvatel kaalutlustel võimaldatakse liikmesriikide kohtutel kohaldada erandjuhtudel avalikul korral ja üldist kehtivust omavatel sätetel põhinevaid erandeid. Mõistet „üldist kehtivust omavad sätted“ tuleks eristada mõistest „sätted, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda“ ning seda tuleks tõlgendada kitsamalt.“
4 Rooma I määruse artiklis 3 on sätestatud:
„1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
2. Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 11 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi.
3. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.
4. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust selliste ühenduse õiguse sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, rakendades neid vajaduse korral kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul.
5. Poolte nõusoleku olemasolu ja kehtivus kohaldatava õiguse valiku suhtes määratakse kindlaks artiklite 10, 11 ja 13 kohaselt.“
5 Rooma I määruse artiklis 8 „Individuaalsed töölepingud“ on ette nähtud:
„1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.
2. Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.
3. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.
4. Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.“
6 Rooma I määruse artiklis 9 „Üldist kehtivust omavad sätted“ on sätestatud:
„1. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.
2. Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.
3. Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.“
7 Määruse artiklis 10 „Nõustumus ja sisuline kehtivus“ on sätestatud:
„1. Lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus määratakse kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes käesoleva määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks.
2. Pool võib oma nõusoleku puudumise tõendamiseks siiski tugineda oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele, kui asjaoludest ilmneb, et lepingupoole tegevuse tagajärgi ei oleks mõistlik kindlaks määrata lõikes 1 määratud õiguse alusel.“
8 Sama määruse artiklis 28 „Ajaline kohaldatavus“ on ette nähtud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.“
Otsus 2010/320/EÜ
9 Nõukogu võttis 10. mail 2010 vastu otsuse 2010/320/EL, mis on adresseeritud Kreeka Vabariigile eesmärgiga tugevdada ja tõhustada eelarve järelevalvet ning millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid (ELT L 2010, L 145, lk 6, ja parandus ELT 2011, L 209, lk 63).
10 Otsuse 2010/320 artikliga 2 pandi nimetatud liikmesriigile muu hulgas kohustus võtta aastate 2010 ja 2011 jooksul vastu avaliku sektori palku reguleeriva seadusandliku reformi eelnõu, millega eelkõige kehtestataks ühtsed põhimõtted ja ajakava, et tekiks tõhus ja ühtne avaliku sektori palgaastmestik, ning mille puhul tasustamine kajastaks tootlikkust ja ametikohustusi.
11 Otsus 2010/320 tunnistati kehtetuks nõukogu 12. juuli 2011. aasta otsusega 2011/734/EL, mis on adresseeritud Kreeka Vabariigile eesmärgiga tugevdada ja tõhustada eelarve järelevalvet ning millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid (uuesti sõnastatud) (ELT 2011, L 296, lk 38).
Rooma konventsioon
12 Rooma konventsiooni artiklis 7 „Imperatiivsed sätted“ on ette nähtud:
„1. Käesoleva konventsiooni alusel ühe riigi õigust kohaldades võib rakendada sellise teise riigi imperatiivsed sätted, millega asjaolud on tugevalt seotud, juhul kui ning sel määral, mil viimati nimetatud riigi õiguse alusel tuleb neid sätteid kohaldada, olenemata sellest, millist õigust kohaldatakse lepingu suhtes. Selle üle otsustamisel, kas neid imperatiivseid sätteid rakendada, võetakse arvesse nende olemust ja otstarvet ning nende kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi.
2. Käesolevas konventsioonis ei kitsenda miski kohtu asukohariigi õiguse sätete kohaldamist olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.“
13 Sama konventsiooni artiklis 17 on sätestatud:
„Käesolevat konventsiooni kohaldatakse lepinguosalises riigis lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast kuupäeva, mil käesolev konventsioon kõnealuse riigi suhtes jõustub.“
Liikmesriikide õigus
Saksa õigus
14 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et kuni Rooma I määruse jõustumiseni kehtisid Saksamaal lepinguliste suhete valdkonnas rahvusvahelise eraõiguse normidena Saksa tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch, edaspidi „EGBGB“) artikkel 27 ja järgmised artiklid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei välistanud EGBGB artikkel 34 üldjoontes seda, et teise riigi üldist kehtivust omavaid sätteid võis „sisustamist vajavate“ materiaalõiguse normide raames vähemalt faktiliste asjaoludena arvesse võtta.
Kreeka õigus
15 Kreeka Vabariik võttis avaliku sektori võlakriisi raames vastu seaduse nr 3833/2010 eelarvekriisi ületamise kiireloomuliste meetmete kohta (FEK A’ 40/15.03.2010, edaspidi „seadus nr 3833/2010“). Selle seaduse artiklis 1, mis jõustus 1. jaanuaril 2010, on ette nähtud avalikus sektoris töötavate ametnike ja töötajate toetuste, hüvitiste ja palkade vähendamine 12%. Seda vähendamist kohaldatakse ka töötajate suhtes, kellel on eraõiguslik töösuhe avaliku võimu asutusega, ning see on ülimuslik kollektiivlepingus, vahekohtu otsuses või töölepingus ette nähtud mis tahes tingimuse suhtes.
16 Lisaks võttis Kreeka Vabariik vastu seaduse nr 3845/2010 nende meetmete kohta, millega kohaldatakse euroala liikmesriikide ja Rahvusvahelise Valuutafondi kaitsemehhanismi Kreeka majandusele (FEK A’ 65/6.05.2010, edaspidi „seadus nr 3845/2010“). Selle seaduse artiklis 3, mis jõustus 1. juunil 2010, on sisuliselt ette nähtud, et seaduse nr 3833/2010 artiklis 1 nimetatud töötajate palku vähendatakse täiendavalt 3%.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 G. Nikiforidis töötab alates 1996. aastast õpetajana Kreeka Vabariigi hallatavas algkoolis Nürnbergis. Ajavahemikul oktoober 2010 kuni detsember 2012 vähendas Kreeka Vabariik Kreeka seadusandja poolt seaduste nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 vastuvõtmise tõttu G. Nikiforidise brutopalka, mille maksmisel lähtuti enne Saksa kollektiivlepingu tingimustest, kokku 20 262,32 euro võrra. Nende seaduste eesmärk oli rakendada kokkulepped, mis Kreeka Vabariik oli sõlminud Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), ning samuti otsus 2010/320.
18 G. Nikiforidis esitas Saksa kohtule hagi, nõudes ajavahemikul oktoober 2010 kuni detsember 2012 vähemmakstud töötasu maksmist ning vastavaid töötasu teatisi.
19 Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) lükkas tagasi Kreeka Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse väite, mis tugines Kreeka Vabariigi immuniteedile, leides et põhikohtuasjas vaidluse all olev töösuhe on eraõiguslik. Lisaks märkis kohus, et seadustega nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 vähendati kõigi Kreeka Vabariigi avaliku sektori asutuste töötajate palku olenemata sellest, kas need töötajad täidavad oma tööülesandeid Kreekas või välismaal. Tema hinnangul vastavad nende seaduste asjakohased sätted üldist kehtivust omavate sätete mõistele rahvusvahelises eraõiguses.
20 Bundesarbeitsgericht (föderaalne kõrgeim töökohus) leiab, et põhikohtuasja lahendamiseks on määrava tähtsusega küsimus, kas seadusi nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 võib vahetult või kaudselt kohaldada töösuhtele, mida täidetakse Saksamaal ja mis allub Saksa õigusele, kui Saksa õiguse kohaselt ei ole muutmislepinguta või Änderungskündigung’ita (töölepingu tingimuste muutmise ettepanekut sisaldav ülesütlemisavaldus) võimalik vähendada töötasu selliselt, nagu seda tegi Kreeka Vabariik. Nimetatud kohus märgib sellega seoses, et kui põhikohtuasjas ei oleks kohaldatav Rooma I määrus, võimaldaks teise riigi üldist kehtivust omavaid sätteid arvesse võtta EGBGB artikkel 34.
21 Arvestades seda, et lepingu sõlmimise hetke sama määruse artikli 28 tähenduses võib eriti pikaajaliste töölepingute puhul erinevalt tõlgendada, leiab nimetatud kohus, et tuleb kindlaks teha, kas selles sättes on silmas peetud ainult lepingu algset sõlmimist, või võib see hõlmata ka teatavaid töösuhte muudatusi, nagu brutotöötasu või tööülesannete lepinguline muutmine või tööülesannete täitmise jätkamine pärast töölepingu lõppemist või lepingu täitmise katkemist muul põhjusel. Bundesarbeitsgericht (föderaalne kõrgeim töökohus) toonitab sellega seoses, et käesoleval juhul muutsid pooled töölepingut viimati kirjalikult 2008. aastal.
22 Lisaks on nimetatud kohtul tekkinud küsimus, kas Rooma I määruse artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada kitsendavalt nii, et kohaldada saab ainult kohtu asukohariigi või ainult lepingu täitmise riigi üldist kehtivust omavaid sätteid, või on siiski endiselt võimalik võtta kaudselt arvesse ka mõne teise liikmesriigi üldist kehtivust omavaid sätteid.
23 Viimaseks on Bundesarbeitsgerichtil (föderaalne kõrgeim töökohus) nii juhul, kui tuleb kohaldada tuleb varasemaid Saksa rahvusvahelise eraõiguse sätteid kui ka juhul, kui tuleb kohaldada mainitud määruse artikli 9 lõiget 3, ning olenemata asjaolust, kas viimati nimetatud sättega on või ei ole vastuolus kohtu asukohariigist või lepingu täitmise riigist erineva liikmesriigi üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine, tekkinud küsimus, millist mõju avaldab ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koosöö kohustuse kohaldamine põhikohtuasja lahendamisele. Nimetatud kohtu hinnangul võib sellest nõudest tuleneda kohustus toetada Kreeka Vabariiki komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Euroopa Keskpangaga sõlmitud lepingute ja otsuse 2010/320 elluviimisel, võttes põhikohtuasjas arvesse seadusi nr 3833/2010 ja nr 3845/2010.
24 Neil asjaoludel otsustas Bundesarbeitsgericht (föderaalne kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Rooma I määrust kohaldatakse selle artikli 28 alusel töösuhetele ainult juhul, kui õigussuhe tekkis pärast 16. detsembrit 2009 sõlmitud töölepingu alusel, või on määrus kohaldatav iga pooltevahelise kokkuleppe puhul, mis puudutab töösuhte muutmist või muutmata jätmist?
2. Kas Rooma I määruse artikli 9 lõige 3 välistab üksnes võimaluse kohaldada vahetult selle kolmanda riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi ei tule täita või kus neid ei ole täidetud, või välistab ka kaudse järgimise selle riigi õiguse raames, mille õigust lepingu suhtes kohaldatakse?
3. Kas ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttel on liikmesriigi kohtu otsusele selline õiguslik tähendus, et vahetult või kaudselt tuleb kohaldada teise liikmesriigi üldist kehtivust omavaid sätteid?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
25 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Rooma I määruse artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, selle määruse sätted on kohaldatavad ainult töösuhetele, mis põhinevad pärast 16. detsembrit 2009 sõlmitud lepingul, või on need sätted kohaldatavad ka töösuhetele, mis on sõlmitud hiljemalt sel kuupäeval ja mille täitmise jätkamisega on pooled pärast seda kuupäeva nõustunud, ükskõik kas lepingut muutes või muutmata.
26 Olgu märgitud, et Rooma I määruse artiklis 28 on ette nähtud, et seda määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, tegemata vahet selle määruse esemelisse kohaldamisalasse kuuluvatel erinevatel lepinguliikidel. Seega kuuluvad ka esimeses küsimuses eraldi silmas peetud töösuhted selle sätte kohaldamisalasse.
27 Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlust taotleva kohtu esitatud andmetest, et põhikohtuasjas vaadeldav leping sõlmiti 1996. aastal ehk enne Rooma I määruse kohaldamise alguskuupäeva.
28 Lisaks sellele täpsustusele olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks ei viita otseselt liikmesriikide õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta kohtuotsused, 17.7.2008, Kozłowski, C‑66/08, EU:C:2008:437, punkt 42, ja 24.5.2016, Dworzecki, C‑108/16 PPU, EU:C:2016:346, punkt 28).
29 Kuna Rooma I määruse artiklis 28 ei ole ühtegi viidet liikmesriikide õigusele, siis tuleb seda sätet järelikult tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.
30 Seda järeldust ei väära Rooma I määruse artikkel 10, milles on ette nähtud, et lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus määratakse kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes kõnealuse määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks. See säte, milles ei käsitleta Rooma I määruse ajalist kohaldamisala, ei ole nimelt asjakohane esimesele küsimusele vastamisel.
31 Rooma I määruse artikli 28 kohaselt kohaldatakse nimetatud määrust üksnes sellistele lepingulistele suhetele, mis põhinevad poolte vastastikusel kokkuleppel, mis on sündinud alates 17. detsembrist 2009.
32 Eelnevale lisaks tuleb esimesele küsimusele vastamiseks veel kindlaks teha, kas enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud töölepingu muudatus, milles lepingupooled on kokku leppinud pärast seda kuupäeva, võimaldab teha järelduse, et lepingupooled sõlmisid sellest kuupäevast alates uue töölepingu Rooma I määruse artikli 28 tähenduses, nii et see leping kuulub nimetatud määruse ajalisse kohaldamisalasse.
33 Siinkohal tuleb märkida, et liidu seadusandja välistas Rooma I määruse kohese kohaldatavuse, mis oleks muutnud selle määruse kohaldatavaks enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute tulevastele tagajärgedele.
34 Nimelt, olgugi et komisjoni 15. detsembri 2005. aasta ettepanekus KOM(2005) 650 lõplik võtta vastu Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) oli ette nähtud, et seda määrust „kohaldatakse nende lepinguliste kohustuste suhtes, mis tekivad pärast selle kohaldatavaks muutumist“, on Rooma I määruse artiklis 28 see viide neile lepingutele asendatud viitega alates 17. detsembrist 2009 sõlmitud „lepingutele“. Kui aga komisjoni ettepanekus sisaldunud viide pärast selle määruse kohaldatavaks muutumist tekkinud lepingulistele kohustustele hõlmas lisaks lepingutele, mis on sõlmitud pärast määruse kohaldatavaks muutumist, ka enne seda sõlmitud lepingute tulevasi tagajärgi ehk kohustusi, mis on tekkinud nendest lepingutest pärast määruse kohaldavaks muutumist, siis Rooma I määruse artikli 28 sõnastuse kohaselt see nii ei ole, sest selles on mainitud üksnes lepinguid, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 ehk alates selle määruse kohaldatavaks muutumise kuupäevast, mis on ette nähtud määruse artiklis 29. Sellest järeldub, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõttekäigule ei saa 16. detsembrist 2009 hilisem lepingupoolte kokkulepe varem sõlmitud lepingu täitmise jätkamise kohta tuua kaasa Rooma I määruse kohaldatavaks muutumist sellele lepingulisele suhtele, ilma et seejuures eksitaks liidu seadusandja selgelt väljendatud tahte vastu.
35 Seadusandja valiku vastane oleks, kui ka poolte poolt algsesse lepingusse alates 17. detsembrist 2009 tehtud vähim muudatus oleks piisav, et viia see leping kõnealuse määruse kohaldamisalasse.
36 Kui asuda seisukohale, et algsesse lepingusse alates 17. detsembrist 2009 poolte kokkuleppel tehtud mis tahes muudatus viiks selle lepingu Rooma I määruse kohaldamisalasse ning lõppastmes allutaks selle lepingu teistele rahvusvahelise eraõiguse normidele kui need, mis olid kohaldatavad lepingu sõlmimise ajal, oleks see pealegi vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja täpsemalt avaldaks see ebasoodsat mõju Rooma I määruse põhjenduse 6 kohaselt selle määruse eesmärgiks olevale kohtuvaidluste tulemuste prognoositavusele ja kohaldatava õiguse kindlaksmääratusele.
37 Seevastu ei ole välistatud, et – nagu märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades – enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingut muudetakse alates sellest kuupäevast poolte kokkuleppel niisuguses ulatuses, et see tähendab mitte lihtsalt selle lepingu ajakohastamist või kohandamist, vaid uue õigusliku sideme loomist lepingupoolte vahel, nii et algne leping tuleb lugeda asendatuks uue lepinguga, mis on sõlmitud Rooma I määruse artikli 28 tähenduses alates sellest kuupäevast.
38 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas käesoleval juhul on G. Nikiforidise ja tema tööandja vahelist lepingut alates 17. detsembrist 2009 poolte kokkuleppel niisuguses ulatuses muudetud. Vastasel juhul ei ole Rooma I määrus põhikohtuasjas kohaldatav.
39 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Rooma I määruse artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et enne 17. detsembrit 2009 tekkinud töösuhe kuulub selle määruse kohaldamisalasse ainult juhul, kui seda suhet on lepingupoolte vastastikusel kokkuleppel alates mainitud kuupäevast muudetud niisuguses ulatuses, et tuleb leida, et sellest kuupäevast alates sõlmiti uus tööleping – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Teine ja kolmas küsimus
40 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada ühest küljest seda, kas Rooma I määruse artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see välistab võimaluse, et vaidlust lahendav kohus võib lepingule kohaldatava siseriikliku õiguse alusel vahetult või kaudselt arvesse võtta muid üldist kehtivust omavad sätteid kui kohtu asukohariigi või lepingust tulenevate kohustuste täitmise riigi vastavad sätted, ja teisest küljest seda, mis nõuded seab vaidlust lahendavale kohtule ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte teise riigi üldist kehtivust omavate sätete vahetule või kaudsele arvessevõtmisele asja menetleva kohtu poolt.
41 Selle määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt on üldist kehtivust omavad sätted siduvad sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav kõnealuse määruse alusel. Nimetatud artikli lõikes 2 on ette nähtud, et Rooma I määruse sätted ei piira kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist. Sama artikli lõikes 3 on märgitud, et asja menetlev kohus võib kohaldada selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, juhul kui need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Lõikes 3 on veel täpsustatud, et üldist kehtivust omavate sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.
42 Kõnealuse määruse artikli 9 täpse ulatuse kindlakstegemiseks tuleb märkida, et sama määruse artikli 3 lõikest 1 ja konkreetsemalt töölepingute kohta artikli 8 lõikest 1 tuleneb, et lepingupoolte tahtevabadus kohaldatava õiguse valimisel on Rooma I määrusega sätestatud üldpõhimõte.
43 Rooma I määruse artikkel 9 teeb erandi lepingupoolte vabadusest valida kohaldatav õigus. Vastavalt määruse põhjendusele 37 on selle erandi eesmärk võimaldada vaidlust lahendaval kohtul erandjuhtudel arvesse võtta avalikest huvidest lähtuvaid kaalutlusi.
44 Kuna tegemist on erandiga, tuleb nimetatud määruse artiklit 9 tõlgendada kitsendavalt (vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.10.2013, Unamar, C‑184/12, EU:C:2013:663, punkt 49).
45 Lisaks ilmneb selle määruse ettevalmistavatest materjalidest, et liidu seadusandja soovis piirata kollisiooninormide süsteemi häireid, mille võib tekitada muu kui kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine. Niisiis oli küll komisjoni ettepanekus KOM(2005) 650 lõplik üle võetud Rooma konventsioonis ette nähtud võimalus kohaldada lepinguga tihedalt seotud riigi üldist kehtivust omavaid sätteid, kuid liidu seadusandja jättis selle võimaluse välja (vt Euroopa Parlamendi aruande projekt ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I), 2005/02061(COD), lk 16).
46 Lisaks võiks see, kui vaidlust lahendaval kohtul oleks võimalik kohaldada muid kui Rooma I määruse artikli 9 lõigetes 2 ja 3 sõnaselgelt mainitud liikmesriikide õiguskorda kuuluvaid üldist kehtivust omavaid sätteid, takistada nimetatud määruse üldeesmärgi – mis nähtuvalt selle määruse põhjendusest 16 on Euroopa õigusruumis õiguskindluse tagamine – täielikku saavutamist.
47 Möönmine, et vaidlust lahendaval kohtul on selline võimalus, tooks nimelt erandina Rooma I määruse artikli 3 lõikes 1 ja konkreetsemalt töölepingute puhul artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldnormist kaasa kohaldatavate üldist kehtivust omavate sätete arvu kasvu ja võiks seeläbi mõjutada lepingule kohaldatavate materiaalõigusnormide prognoositavust.
48 Viimaseks tuleb märkida, et kui tunnistada, et asja menetleval kohtul on tulenevalt lepingule kohaldatavast õigusest võimalus kohaldada muid üldist kehtivust omavaid sätteid kui Rooma I määruse artiklis 9 ette nähtud sätted, siis võiks see mõjutada selle määruse artikliga 8 taotletavat eesmärki, mis on võimaluse piires tagada nende sätete järgimine, millega nähakse ette töötaja kaitse selle riigi õiguses, kus töötaja oma kutsealase tegevusega tegeleb (vt analoogia alusel kohtuotsus, 15.3.2011, Koelzsch, C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 42).
49 Eelnevast tuleneb, et Rooma I määruse artiklis 9 esitatud loetelu üldist kehtivust omavatest sätetest, mida vaidlust lahendav kohus võib kohaldada, on ammendav.
50 Sellest järeldub, et Rooma I määruse artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on välistatud, et asja menetlev kohus võib õigusnormidena kohaldada muid üldist kehtivust omavaid sätteid kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, vastavad sätted. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul täideti G. Nikiforidise töölepingut Saksamaal ja kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on Saksa kohus, siis järelikult ei või see kohus käesolevas asjas vahetult või kaudselt kohaldada Kreeka üldist kehtivust omavaid sätteid, mida ta eelotsusetaotluses mainis.
51 Küll aga ei ole nimetatud määruse artikliga 9 vastuolus muu riigi kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine faktiliste asjaoludena, juhul kui nii näeb ette selle määruse kohaselt lepingule kohaldatava õiguse materiaalõigusnorm.
52 Rooma I määrus ühtlustab nimelt lepingulisi suhteid käsitlevad kollisiooninormid, mitte lepinguõiguse materiaalõigusnormid. Juhul kui materiaalõigusnormides on ette nähtud, et asja menetlev kohus võtab faktilise asjaoluna arvesse muu riigi kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, õiguskorda kuuluvaid üldist kehtivust omavaid sätteid, ei saa nimetatud määruse artikkel 9 takistada asja lahendaval kohtul seda faktilist asjaolu arvesse võtmast.
53 Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevale töölepingule kohaldatava materiaalõiguse alusel tuleks asjakohaste faktiliste asjaoludena arvesse võtta ka seadusi nr 3833/2010 ja nr 3845/2010.
54 ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte analüüs ei võimalda jõuda teistsugusele järeldusele. See põhimõte ei luba nimelt liikmesriigil kalduda kõrvale talle liidu õigusega pandud kohustustest ja seega ei võimalda see ka eelotsusetaotluse esitanud kohtul Kreeka üldist kehtivust omavate sätete põhikohtuasjas õigusnormidena kohaldamiseks eirata asjaolu, et Rooma I määruse artiklis 9 esitatud loetelu üldist kehtivust omavatest sätetest, mida see kohus võib kohaldada, on ammendav (vt analoogia alusel kohtuotsus, 23.1.2014, Manzi ja Compagnia Naviera Orchestra, C‑537/11, EU:C:2014:19, punkt 40).
55 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et Rooma I määruse artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see välistab võimaluse, et asja menetlev kohus võiks õigusnormidena kohaldada muid üldist kehtivust omavaid sätteid kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, vastavad sätted, kuid sellega ei ole vastuolus niisuguste muude üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine faktiliste asjaoludena, juhul kui nii näeb ette selle määruse kohaselt lepingule kohaldatav õigus. Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte.
Kohtukulud
56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et enne 17. detsembrit 2009 tekkinud töösuhe kuulub selle määruse kohaldamisalasse ainult juhul, kui seda suhet on lepingupoolte vastastikusel kokkuleppel alates mainitud kuupäevast muudetud niisuguses ulatuses, et tuleb leida, et sellest kuupäevast alates sõlmiti uus tööleping – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Määruse nr 593/2008 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see välistab võimaluse, et asja menetlev kohus võiks õigusnormidena kohaldada muid üldist kehtivust omavaid sätteid kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, vastavad sätted, kuid sellega ei ole vastuolus niisuguste muude üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine faktiliste asjaoludena, juhul kui nii näeb ette selle määruse kohaselt lepingule kohaldatav õigus. Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte.
Allkirjad