Kohtuasi C‑135/15

Kreeka Vabariik

versus

Grigorios Nikiforidis

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Töölepingule kohaldatav õigus – Määrus (EÜ) nr 593/2008 – Artikkel 28 – Ajaline kohaldamisala – Artikkel 9 – Mõiste „üldist kehtivust omavad sätted“ – Teiste liikmesriikide kui kohtu asukohariik üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine – Liikmesriigi õigusnormid, millega eelarvekriisi tõttu vähendatakse avaliku sektori töötajate töötasu – Lojaalse koostöö kohustus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 18. oktoobri 2016. aasta otsus

1.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Õigusnorm, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele – Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine – Mõiste „pärast 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingud“ määruse nr 593/2008 tähenduses kohaldatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, artikkel 28)

2.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus – Määrus nr 593/2008 – Ajaline kohaldamisala – Leping, mis sõlmiti enne, kui jõustus nimetatud määrus, mida on hiljem muudetud – Väljajätmine – Piirid – Muudatused, mis on nii ulatuslikud, et tekib uus leping

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, artikkel 28)

3.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus – Määrus nr 593/2008 – Üldist kehtivust omavad sätted – Muude kui selles määruses ette nähtud üldist kehtivust omavate sätete õigusnormidena arvesse võtmine – Lubamatus – Niisuguste normide arvesse võtmine faktilise asjaoluna – Lubatavus – Lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine – Puudumine

(ELL artikkel 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 593/2008, artikli 9 lõige 3)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 28–30)

2.      Määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) artiklit 28 tuleb tõlgendada nii, et enne 17. detsembrit 2009 tekkinud töösuhe kuulub selle määruse kohaldamisalasse ainult juhul, kui seda suhet on lepingupoolte vastastikusel kokkuleppel alates mainitud kuupäevast muudetud niisuguses ulatuses, et tuleb leida, et sellest kuupäevast alates sõlmiti uus tööleping – seda peab kontrollima liikmesriigi esitanud kohus.

Liidu seadusandja välistas nimelt Rooma I määruse kohese kohaldatavuse, mis oleks muutnud selle määruse kohaldatavaks enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute tulevastele tagajärgedele. Sellest järeldub, et 16. detsembrist 2009 hilisem lepingupoolte kokkulepe varem sõlmitud lepingu täitmise jätkamise kohta ei saa tuua kaasa Rooma I määruse kohaldatavaks muutumist sellele lepingulisele suhtele, ilma et seejuures eksitaks liidu seadusandja selgelt väljendatud tahte vastu. Seadusandja valiku vastane oleks, kui ka poolte poolt algsesse lepingusse alates 17. detsembrist 2009 tehtud vähim muudatus oleks piisav, et viia see leping õiguskindlust eirates kõnealuse määruse kohaldamisalasse. Seevastu ei ole välistatud, et enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingut muudetakse alates sellest kuupäevast poolte kokkuleppel niisuguses ulatuses, et see tähendab mitte lihtsalt selle lepingu ajakohastamist või kohandamist, vaid uue õigusliku sideme loomist lepingupoolte vahel, nii et algne leping tuleb lugeda asendatuks uue lepinguga, mis on sõlmitud Rooma I määruse artikli 28 tähenduses alates sellest kuupäevast.

(vt punktid 33–37 ja 39 ning resolutsiooni punkt 1)

3.      Määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see välistab võimaluse, et asja menetlev kohus võiks õigusnormidena kohaldada muid üldist kehtivust omavaid sätteid kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, vastavad sätted, kuid sellega ei ole vastuolus niisuguste muude üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine faktiliste asjaoludena, juhul kui nii näeb ette selle määruse kohaselt lepingule kohaldatav õigus.

Rooma I määruse artiklis 9 esitatud loetelu üldist kehtivust omavatest sätetest, mida vaidlust lahendav kohus võib kohaldada, on nimelt ammendav. Kui vaidlust lahendaval kohtul oleks võimalik kohaldada muid kui Rooma I määruse artikli 9 lõigetes 2 ja 3 sõnaselgelt mainitud liikmesriikide õiguskorda kuuluvaid üldist kehtivust omavaid sätteid, võiks see takistada nimetatud määruse üldeesmärgi – mis nähtuvalt selle määruse põhjendusest 16 on Euroopa õigusruumis õiguskindluse tagamine – täielikku saavutamist.

Kuna aga Rooma I määrus ühtlustab lepingulisi suhteid käsitlevad kollisiooninormid, mitte lepinguõiguse materiaalõigusnormid, siis ei saa nimetatud määruse artikkel 9 juhul, kui materiaalõigusnormides on ette nähtud, et asja menetlev kohus võtab faktilise asjaoluna arvesse muu riigi kui kohtu asukohariigi või riigi, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, õiguskorda kuuluvaid üldist kehtivust omavaid sätteid, takistada asja lahendaval kohtul seda faktilist asjaolu arvesse võtmast.

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte. See põhimõte ei luba nimelt liikmesriigil kalduda kõrvale talle liidu õigusega pandud kohustustest ja seega ei võimalda see ka liikmesriigi kohtul üldist kehtivust omavate sätete õigusnormidena kohaldamiseks eirata asjaolu, et Rooma I määruse artiklis 9 esitatud loetelu üldist kehtivust omavatest sätetest, mida see kohus võib kohaldada, on ammendav.

(vt punktid 46, 49, 52, 54 ja 55 ning resolutsiooni punkt 2)