Kohtuasi T‑47/15

Saksamaa Liitvabariik

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Taastuvenergia – Abi, mis anti Saksa 2012. aasta seaduse taastuvenergiaallikate kohta (muudetud) teatud sätete alusel – Abi taastuvenergia edendamiseks ning taastuvenergia lisatasu, mida on energia suurtarbijate puhul vähendatud – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga osaliselt kokkusobimatuks – Mõiste „riigiabi“ – Eelis – Riigi ressursid

Kokkuvõte – Üldkohtu (kolmas koda) 10. mai 2016. aasta otsus

1.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 76 punkt d)

2.      Riigiabi – Mõiste – Riigi poolt eeliste andmine – Seadusega kehtestatud mehhanism hüvitada teatud võrguettevõtjatele elektrienergia mahud, mis ületavad mahtusid, mida tarnijad tarnivad lõppklientidele – Hõlmamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

3.      Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Riigi meede, millega vähendatakse ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust – Hõlmamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

4.      Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Sellise lisatasu vähendamine, millega rahastatakse taastuvenergiaallikatest toodetud elektrienergia toetusi – Hõlmamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

5.      Riigiabi – Mõiste – Riiklikud meetmed, mille eesmärk on lähendada konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides valdavalt eksisteerivatele konkurentsitingimustele – Mõju puudumine abi kvalifitseerimisele

(ELTL artikli 107 lõige 1)

6.      Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Struktuuriliselt ebasoodsa olukorra hüvitamise meede – Mõju puudumine abi kvalifitseerimisele

(ELTL artikli 107 lõige 1)

7.      Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Avalik poliitika taastuvenergiaallikatest elektrienergia tootjate toetamiseks – Maksuga sarnased rahalised vahendid, mis saadakse seda liiki energia tarnijatele kehtestatud tasust ning mida ühiselt haldavad riigivõimu valitseva mõju all olevad põhivõrguettevõtjad, kes on samastavad üksusega, kes täidab riigi antud kontsessiooni – Hõlmamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 25 ja 26)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 36, 37 ja 40)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 49)

4.      Siseriiklike õigusnormidega, mille alusel suure elektritarbimisega tootmisettevõtjatele kehtestatakse lisatasu ülemmäär taastuvenergiaallikatest toodetud elektrienergia toetuse rahastamiseks ning millega seeläbi takistatakse võrguettevõtjatel ja elektritarnijatel suure elektritarbimisega tootmisettevõtjatelt taastuvenergia toetuseks mõeldud lisakuludest üht osa sisse nõuda, vabastatakse need ettevõtjad koormusest, mida nad tavaliselt peavad kandma, kujutades viimaste jaoks endast eelist.

(vt punktid 52 ja 55)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 56)

6.      Meedet ei saa jätta riigiabiks kvalifitseerimata üksnes asjaolu tõttu, et sellega kaotatakse abi saavate ettevõtjate puhul ebasoodne struktuuriline olukord.

(vt punkt 61)

7.      Riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses saab pidada vaid neid eeliseid, mis on otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest. Siseriiklikud õigusnormid taastuvenergiaallikatest elektrienergia (taastuvenergia) tootmise toetamist käsitleva õigusraamistiku kohta, milles on esiteks taastuvenergia tootjate jaoks soodushindade ja turupreemiate kaudu ette nähtud toetuskava, mida rahastatakse elektritarnijatele taastuvenergia lisatasu kehtestamisega, mida võidakse üle kanda lõpptarbijatele ning mida koguvad ja haldavad põhivõrguettevõtjad, ning teiseks hüvitamise erikord, millega kehtestatakse ülemmäär taastuvenergia lisatasule, mida elektritarnijad võivad koguda energia suurtarbijatelt, sisaldab riigi ressursse selle sätte tähenduses.

Esiteks, taastuvenergia lisatasu puhul, mis seisneb vastavalt müüdud mahtudele ühelt poolt elektrienergia müügi hinna ning teiselt poolt rahalise koormuse – mis on kehtestatud seadusest tuleneva kohustusega tasuda taastuvenergia eest seaduses ette nähtud tariifide alusel – vahes, mida elektritarnijatel on õigus nõuda lõppklientidelt, on selle lisatasu kogujateks ja haldajateks põhivõrguettevõtjad ning selle lisatasu eesmärk on lõpuks katta kõnealustes siseriiklikes õigusnormides ette nähtud soodushindade ja turupreemiaga kaasnevad kulud, tagades taastuvenergia tootjatele nende toodetud elektrile turuhinnast kõrgema hinna, olles peamiselt tingitud riigi poolt seadusega kindlaks määratud avalikust poliitikast, millega toetatakse taastuvenergiaallikatest toodetud elektrienergia tootjaid.

Teiseks on põhivõrguettevõtjatele kõnealuste sätetega tehtud ülesandeks hallata taastuvenergia tootmise toetamise süsteemi. Selleks on neil hulk kohustusi ja õigusi ning neile on tehtud ülesandeks juhtida ja hallata seda süsteemi, kusjuures vastav ülesanne on oma mõju poolest sarnane riigi antud kontsessiooniga. Nimetatud normide toimimisega seotud rahalisi vahendeid kasutatakse eranditult avalikes huvides vastavalt eelnevalt konkreetse siseriikliku seadusandja poolt kindlaks määratud korrale. Need rahalised vahendid, mis seisnevad lisakuludes, mis kantakse üle lõpptarbijatele ja mida elektritarnijad maksavad põhivõrguettevõtjatele taastuvenergia eest, mille hind ületab turult ostetud elektri hinda, ei liigu siinkohal otse lõpptarbijatelt taastuvenergia tootjatele, see tähendab, et vahendid ei liigu iseseisvate ettevõtjate vahel, vaid selleks on nõutav niisuguste vahendajate sekkumine, kes konkreetselt tegelevad nende kogumise ja haldamisega. Seega jäävad taastuvenergia lisatasust saadavad ja põhivõrguettevõtjate poolt ühiselt hallatavad rahalised vahendid avaliku võimu valitseva mõju alla.

Kolmandaks, kõne all olevad vahendid, mis tulenevad taastuvenergia lisatasust ning mis on ette nähtud nii taastuvenergia toetamise kava rahastamiseks kui hüvitamiskava rahastamiseks, saadakse tasudest, mis kõnealuse siseriikliku õigusaktiga lõpuks jäetakse eraõiguslike isikute kanda. Selle õigusaktiga on põhivõrguettevõtjatele ette nähtud võimalus kehtestada hinnalisa tarnijatele, kes võivad selle hiljem edasi kanda lõppklientidele vastavalt samas õigusaktis määratletud korrale, arvestades iseäranis arvete läbipaistvust, ning elektritarnijad kannavad taastuvenergia lisatasust tuleneva finantskoormuse praktikas edasi lõppklientidele, püüdes tagasi nõuda kulu, mis on tingitud selle kohustusega seotud kulutustest. Kuna nimetatud tasu moodustab keskmise lõpptarbija arve kogusummast 20–25%, tuleb selle edasikandmine lõpptarbijatele lugeda kõnealuse siseriikliku seadusandja ette nähtud ja korraldatud tagajärjeks.

Järelikult on nimelt selle õigusakti tõttu elektri lõpptarbijad de facto sunnitud tasuma seda hinnalisa või lisakulu. Tegemist on koormusega, mille riik on pannud taastuvenergia tootjate toetamise poliitika raames ning mis on selle mõju poolest sarnane maksuga, mida kogutakse elektrienergia tarbimiselt kõnealuses liikmesriigis. Vastava koormuse paneb nimelt avalik võim avalikes huvides – nimelt kliima- ja keskkonnakaitse eesmärgil, millega tagatakse energiatarnimise kestev areng ja arendatakse taastuvenergia tootmistehnoloogiaid – ning kooskõlas objektiivse kriteeriumiga elektri mahu alusel, mis tarnijad edastavad oma lõppklientidele. Seega tuleb kõnealused rahalised vahendid kvalifitseerida maksuga sarnasteks rahalisteks vahenditeks, mis eeldab riigi ressursse.

Vastav järeldus kehtib ka energia suurtarbijatele antud eelise suhtes, kuna kõnealustes siseriiklikes õigusnormides ette nähtud hüvitamise mehhanism kujutab endast põhivõrguettevõtjate jaoks lisakoormust. Taastuvenergia lisatasu suuruse mis tahes vähendamine toob nimelt täpsemalt kaasa selle, et suure elektritarbimisega tootmisettevõtjatelt elektritarnijate poolt kogutavad summad vähenevad, ning seda võib lugeda põhjuseks, mis viib põhivõrguettevõtjate tulude vähenemiseni. Siiski jäetakse vastav kahjum seejärel teiste tarnijate ja tegelikult teiste lõppklientide kanda, selleks et korvata sel viisil tekkinud kahjumit. Nii osaleb keskmine lõpptarbija asjaomases liikmesriigis teatud ulatuses nende suure elektritarbimisega tootmisettevõtjate subsideerimisega, kelle suhtes kehtib taastuvenergia lisatasu ülemmäär.

Lõpuks asjaolu, et riigil puudub tegelik juurdepääs taastuvenergia lisatasust saadud ressurssidele selles mõttes, et neid ei kanta edasi riigieelarve kaudu, ei muuda kuidagi seda, et riigil on valitsev mõju nende vahendite kasutamise üle, ega viimase võimet tänu eelnevalt kõnealuste õigusnormide vastuvõtmisele otsustada järgitavate eesmärkide üle ning tervikuna nende vahendite kasutamise üle.

(vt punktid 81, 92–96, 106, 108, 110–112, 118, 127 ja 128)