Kohtuasi T‑602/22
Veneziana Energia Risorse Idriche Territorio Ambiente Servizi SpA (Veritas)
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda) 24. jaanuari 2024. aasta otsus
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Käibemaksu tagastamise EU Piloti menetluse raames edastatud dokument – Liikmesriigist pärit dokumendid – Dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumine – Liikmesriigi eelnev nõusolek – Kohtumenetlust kaitsev erand – Põhjendamiskohustus
1. Tühistamishagi – Väited – Puuduvad või ebapiisavad põhjendused – Sisulise õiguspärasuse väitest erinev väide
(ELTL artiklid 263 ja 296)
(vt punkt 18)
2. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(ELTL artikkel 296; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikkel 4)
(vt punkt 21)
3. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärit dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avaldamata jätmist – Liikmesriigi kohustus esitada vastuseisu avaldamiseks konkreetne ametlik taotlus – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 5)
(vt punkt 23)
4. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärit dokumendid – Asjaomase institutsiooni kohustused, mis on seotud liikmesriigiga konsulteerimisega enne otsuse vastuvõtmist – Rikkumine – Tagajärjed
(ELL artikli 4 lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 4 ja 5)
(vt punktid 24 ja 25)
5. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärit dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avaldamata jätmist – Ulatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 1–3 ja artikkel 5)
(vt punktid 33 ja 35–37)
6. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärit dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avaldamata jätmist – Menetluslikud tagajärjed – Liikmesriigi ja liidu institutsiooni kohustus põhjendada otsust, millega keeldutakse dokumentidega tutvumise võimaldamisest – Ulatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 1–3 ja artikkel 5)
(vt punktid 38–41 ja 48–50)
7. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärit dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avaldamata jätmist – Liidu kohtu pädevus kontrollida keeldumise põhjendatust – Täielik kontroll viidatud erandite kohaldatavuse üle, mis põhineb asjaomase liikmesriigi antud sisulisel hinnangul
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 1–3 ja artikkel 5)
(vt punkt 52)
8. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Kohtumenetluse kaitse – Kohaldamisala – Dokumendid, mis ei ole koostatud üksnes teatava kohtumenetluse jaoks, kuid mis võivad kahjustada liikmesriigi asjaomaste ametiasutuste võimet ennast selles menetluses kaitsta – Hõlmamine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 2 teine taane)
(vt punktid 54–58, 61, 62 ja 64–67)
9. Euroopa Liidu institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Kohtumenetluse kaitse – Kohaldamisala – Dokumendid, mis ei ole koostatud üksnes teatava kohtumenetluse jaoks, kuid mis võivad kahjustada liikmesriigi asjaomaste ametiasutuste võimet ennast selles menetluses kaitsta – Poolte võrdsuse tagamine liikmesriigi kohtumenetlustes – Hindamiskriteeriumid – Liikmesriigi kohtu eelotsusetaotluse esitamise tõenäosus – Väljajätmine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 2 teine taane)
(vt punktid 69–71)
Kokkuvõte
Üldkohus selgitas oma otsuses, milles ta lahendas tühistamishagi Euroopa Komisjoni otsuse peale keelduda võimaldamast teatava liikmesriigist pärit dokumendiga tutvuda, vahet dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendamise formaalse nõude ja sellise keeldumise sisulise õiguspärasuse vahel. Samuti täpsustas ta, kuidas peab olema saadud määruse nr 1049/2001(1) artikli 4 lõikes 5 sätestatud eelnev nõusolek liikmesriikidest pärit dokumentide avalikustamiseks, ning tingimusi, mille esinemisel kohaldatakse liikmesriigi kohtus toimuva kohtumenetluse kaitsel põhinevat erandit(2) selliste dokumentide olemasolu korral ja võimaliku eelotsusetaotluse esitamise kontekstis.
Seoses EU Piloti menetlusega,(3) mis algatati hageja Veneziana Energia Risorse Idriche Territorio Ambiente Servizi SpA (Veritas) kaebuse alusel, palus komisjon Itaalia ametiasutustel selgitada Itaalia keskkonnasaastemaksult (TIAI) alusetult tasutud käibemaksu tagasimaksmise korda. Pärast seda, kui komisjon oli teatanud, et võttes arvesse Itaalia ametiasutustelt saadud vastust, on komisjon otsustanud jätta nende asutuste toime pandud liidu õiguse rikkumise menetlus algatamata, palus hageja komisjonilt ärakirja Itaalia ametiasutuste vastusest.
Esialgses vastuses keeldus komisjon nimetatud vastusega tutvumise võimaldamisest põhjendusel, et selle avalikustamine kahjustaks Itaalias poolelioleva kohtumenetluse kaitset vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teisele taandele. Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuses(4), et ta keeldub nimetatud vastusega tutvumise võimaldamisest, pärast seda, kui Itaalia ametiasutused olid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel sama määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandile tuginedes vastava kirja avalikustamisele vastuseisu avaldanud.
Üldkohtu hinnang
Esiteks tuletas Üldkohus meelde, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduse paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Formaalse põhjendamiskohustuse tähenduses ebapiisavalt põhjendatud akt on see, mis ei võimalda mõista, miks, millisel alusel või millisel põhjusel see akt vastu võeti, samas kui akti põhjendused, mis on selle põhjused ja põhistus, võivad olla piisaval määral teada ja arusaadavad, kuid ebapiisavad, et seda õiguspäraselt põhjendada, sest need ei ole tõendatud, asjakohased või kooskõlas kohaldatavate sätetega.
Teiseks asus Üldkohus seoses hageja argumendiga, et vaidlustatud otsuses on väidetavalt õigusvastaselt tuginetud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 5 – sest Itaalia ametiasutused ei ole avalikustamisele tegelikult, eelkõige enne komisjoni esialgset vastust vastuseisu avaldanud – seisukohale, et sellest sättest ega kohtupraktikast ei tulene, et vastuseisu avaldamine eeldab, et asjaomase dokumendi koostajaks olev liikmesriik esitaks eelnevalt asjaomasele institutsioonile konkreetse ametliku taotluse, samuti ei ole nõutav, et liikmesriik sellele sättele sõnaselgelt viitaks. Nimetatud säte, mis on oma olemuselt menetlusnorm, mis käsitleb liidu otsuse vastuvõtmise menetlust, ei viita oma sõnastuses sellele, et liikmesriik peab esitama ametliku taotluse, ilma milleta ei saa liikmesriigi väljendatud vastuseisu vastava otsuse tegemisel arvesse võtta. Seega ei ole liikmesriik kohustatud tegutsema kahes etapis, et avaldada ühe oma dokumendi avalikustamisele vastuseisu, paludes kõigepealt, et komisjon ei avalikustaks asjaomast dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta, ning keeldudes seejärel selle nõusoleku andmisest.
Sellest tuleneb samuti, et asjaolu, et asjaomase liikmesriigiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 alusel konsulteeritakse, ei välista sama määruse artikli 4 lõike 5 hilisemat kohaldamist. Need kaks sätet ei ole mõeldud teineteist välistama, vaid sättena, mis käsitleb kolmandaid isikuid üldiselt (lõige 4), ja sättena, mida kohaldatakse konkreetsetele kolmandatele isikutele, kelleks on liikmesriigid ja milles on korratud Amsterdami lepingule lisatud deklaratsiooni nr 35 (lõige 5).
Lisaks on selleks, et tagada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 tõhus kohaldamine, eelkõige andes asjaomasele liikmesriigile võimaluse nõuda tema koostatud dokumendi avalikustamiseks eelnevat nõusolekut, Üldkohtu seisukoha põhjal veel vaja, et teda selle dokumendiga tutvumise taotluse olemasolust teavitataks, mis on just sama määruse artikli 4 lõikes 4 ette nähtud konsulteerimise ese.
Kolmandaks lükkas Üldkohus tagasi hageja argumendi, et ainuüksi väitest, et asjaomaste Itaalia kohtute eelotsusetaotluse esitamine on eriti tõenäoline, ei piisa Itaalia ametiasutuste kõnealuse kirja avalikustamisest keeldumise põhjendamiseks.
Üldkohus märkis, et selleks, et kohtumenetluse kaitse erandit saaks kohaldada dokumentidele, mis ei ole koostatud konkreetse kohtumenetluse käigus, on vaja, et taotletud dokumentidel oleks dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse tegemise ajal asjakohane seos liidu kohtus poolelioleva kohtumenetlusega, mille puhul asjaomane institutsioon sellele erandile tugineb, või liikmesriigi kohtus poolelioleva menetlusega tingimusel, et selles menetluses on tõstatud liidu õigusakti tõlgendamise või kehtivuse küsimus, mistõttu näib kohtuasja konteksti arvestades eelotsusetaotluse esitamine eriti tõenäoline.
Niisugune kohtupraktika puudutab aga institutsioonide endi koostatud dokumente, mitte dokumente, mis – nagu käesolevas asjas – on liikmesriigist pärit ja institutsioonile edastatud. Mis nimelt puudutab institutsiooni koostatud dokumenti, siis saab asjaomane institutsioon tugineda väitele, et avalikustamine kahjustaks poolte võrdsust ja asjaomase institutsiooni võimet ennast menetluses kaitsta, üksnes kohtutes, mille menetluses ta on pool, st üldjuhul liidu kohtus toimuvates menetlustes.
Seevastu juhul, kui tegemist on liikmesriigist pärit dokumendiga, mis on seotud liikmesriigi kohtutes pooleliolevate menetlustega, mille pool riik on, nagu käesoleval juhul, võetakse poolte võrdsuse tagamist arvesse nendes liikmesriigi menetlustes. Sellest järeldub, et küsimus, kas on eriti tõenäoline eelotsusetaotluse esitamine Itaalia kohtute poolt, kelle lahendada on kõnealused riigisisesed kohtuasjad, ei ole käesoleval juhul asjakohane.