ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
19. november 2008(*)
Ühenduse sordikaitse – Taimesort SUMCOL 01 – Ühenduse sordikaitse taotluse tagasilükkamine – Taotletava sordi eristamatus
Kohtuasjas T‑187/06,
Ralf Schräder, elukoht Lüdinghausen (Saksamaa), esindajad: advokaadid T. Leidereiter, W.-A. Schmidt ja I. Memmler, hiljem T. Leidereiter ja W.‑A. Schmidt,
hageja,
versus
Ühenduse Sordiamet, esindajad: B. Kiewiet ja M. Ekvad, keda abistas advokaat G. Schohe,
kostja,
mille ese on hagi Ühenduse Sordiameti apellatsiooninõukogu 2. mai 2006. aasta otsuse (asi A 003/2004) peale, mis käsitleb taimesordi SUMCOL 01 ühenduse sordikaitse taotlust,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud E. Moavero Milanesi ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades 18. juulil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 4. oktoobril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 19. detsembril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hageja repliiki,
arvestades otsust mitte lubada vasturepliiki esitada,
arvestades 14. mail 2008 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (EÜT L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390) artikli 6 järgi võetakse ühenduse kaitse alla sordid, mis on eristatavad, ühtlikud, püsivad ja uudsed.
2 Määruse nr 2100/94 artikkel 7 sätestab:
„1. Sorti käsitatakse eristatavana, kui see eristub teatavast genotüübist või genotüüpide kombinatsioonist tulenevate tunnuste poolest selgelt mis tahes muust artikli 51 kohaselt kindlaksmääratud taotluse esitamise kuupäeval üldiselt tuntud sordist.
2. Muud sorti käsitatakse üldiselt tuntuna [eelkõige], kui artikli 51 kohaselt kindlaksmääratud taotluse esitamise kuupäeval:
a) on sort kaitse all või kantud ühenduses või mõnes riigis või asjakohase pädevusega mis tahes valitsustevahelises organisatsioonis ametlikku sordiregistrisse;
b) on asjaomase sordi puhul esitatud kaitse alla võtmise või nimetatud ametlikku registrisse kandmise taotlus, tingimusel et taotluse alusel on sort vahepeal kaitse alla võetud või registrisse kantud.
Artikli 114 kohastes rakenduseeskirjades võidakse nimetada muud näited, mida käsitatakse üldiselt tuntuna.” [täpsustatud tõlge]
3 Määruse nr 2100/94 (muudetud) artikli 55 lõige 1 sätestab, et kui Ühenduse Sordiamet ei ole esialgse, artiklite 53 ja 54 kohase kontrollimise põhjal avastanud sordi ühenduse kaitse alla võtmise suhtes takistusi, võtab ta vajalikud meetmed, et pädev asutus või pädevad asutused, keda haldusnõukogu on volitanud asjaomaste liikide sortide registreerimiskatseid korraldama (edaspidi „kontrolliasutus”), saaksid vähemalt ühes liikmesriigis läbi viia artiklites 7, 8 ja 9 sätestatud tingimuste täitmisega seotud registreerimiskatsed.
4 Määruse nr 2100/94 artikli 56 lõige 1 sätestab, et kui artiklites 7–9 sätestatud tingimuste täitmisega seotud registreerimiskatsete läbiviimise jaoks ei ole nähtud ette muud viisi, kasvatavad kontrolliasutused registreerimiskatsete jaoks asjaomast sorti või sooritavad vajalikke uuringuid.
5 Määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 2 punkt b sätestab, et Ühenduse Sordiamet lükkab ühenduse sordikaitse taotlused tagasi, kui ta jõuab artikli 57 kohaste registreerimiskatsete aruannete põhjal veendumusele, et artiklites 7, 8 ja 9 sätestatud tingimusi ei ole täidetud.
6 Määruse nr 2100/94 artikkel 62 sätestab, et kui Ühenduse Sordiamet on arvamusel, et kontrollimise tulemused on taotluse üle otsustamiseks piisavad ja et artiklite 59 ja 61 kohaseid takistusi ei esine, võetakse sort ühenduse kaitse alla.
7 Määruse nr 2100/94 artikkel 67 sätestab, et kaebusi saab esitada Ühenduse Sordiameti otsuste peale, mis on tehtud muu seas artiklite 61 ja 62 kohaselt.
8 Määruse nr 2100/94 artikkel 70 sätestab:
„1. Kui [Ühenduse Sordiameti] ametiasutus, kes on koostanud otsuse, leiab, et kaebus on vastuvõetav ja põhjendatud, teeb [Ühenduse Sordiamet] otsuses parandused. Eespool toodut ei kohaldata, kui teine kaebuse menetluse osaline esitab kaebuse esitajale vastuväiteid.
2. Kui otsuses ei tehta parandusi ühe kuu jooksul pärast põhjenduste esitamist,
– otsustab [Ühenduse Sordiamet] viivitamata, kas võtta artikli 67 lõike 2 teise lause kohased meetmed, ja
– saadab kaebuse viivitamata apellatsiooninõukogule.”
9 Määruse nr 2100/94 artikkel 76 sätestab:
„[Ühenduse Sordiametis] alustatud menetlustes kontrollib amet omal algatusel fakte niivõrd, kuivõrd seda nähakse ette artiklite 54 ja 55 kohase kontrollimisega. [Ühenduse Sordiamet] jätab tähelepanuta faktid või tõendid, mis ei ole esitatud Ühenduse Sordiameti poolt kindlaksmääratud tähtaja jooksul.”
Vaidluse taust
10 Hageja Ralf Schräder esitas 7. juunil 2001 Ühenduse Sordiametile (edaspidi „sordiamet”) määruse nr 2100/94 alusel ühenduse sordikaitse taotluse. Asjaomane taotlus registreeriti numbri 2001/0905 all.
11 Sort, mille kaitset taotleti, on taimesort SUMCOL 01 (edaspidi „sort SUMCOL 01” või „taotletav sort”), mis kuulub esialgse taotluse kohaselt liiki Coleus canina, Katzenschreck. Pooled leppisid seejärel kokku, et nimetatud sort kuulub siiski liiki Plectranthus ornatus.
12 Hageja märkis oma taotluses, et taotletavat sorti oli alates 2001. aasta jaanuarist sordinime „Verpiss dich” („lase jalga”) all Euroopa Liidu territooriumil juba turustatud, kuid sellest väljaspool mitte. Kõnealune sort on saadud liiki Plectranthus ornatus kuuluva taime ristamisel liiki Plectranthus ssp. kuuluva taimega (saksa keeles Lõuna-Ameerika „Buntnessel” (dekoratiivnõges)).
13 Sordiamet volitas 1. juulil 2001 Bundessortenamti (Saksamaa Taimesordiamet) korraldama määruse nr 2100/94 artikli 5 lõike 1 alusel registreerimiskatseid.
14 Toimikust, vaidlustatud otsuses esitatud faktiliste asjaolude kokkuvõttest ning hagis esitatud faktilistest asjaoludest, mida sordiamet ei ole vaidlustanud, tuleneb, et kontrollimenetluse esimesel aastal esitasid hageja konkurendid taotletud kaitse alla võtmisele vastuväite. Konkurendid väitsid, et taotletav sort ei ole uudne sort, vaid Lõuna-Aafrika Vabariigist pärinev ning asjaomases riigis ja Saksamaal mitu aastat turul olnud metsik liik.
15 Taotletavat sorti võrreldi kõigepealt hageja konkurendi ettevõtja Unger esitatud võrdlussordiga ning klassifitseeriti viimase poolt liiki Plectranthus comosus, „sarnane ornatus’ega” kuuluvaks. Ilmnes, et need kaks sorti ei eristu tõesti teineteisest selgelt. Siiski ei olnud Unger suutnud tuua ühtki tõendit selle kohta, et võrdlussort on juba tuntud. Bundessortenamt märkis UPOV-i (Union internationale pour la protection des obtentions végétales, Uute Taimesortide Kaitse Liit) kehtestatud normide järgi koostatud 28. novembri 2002. aasta vahearuandes järgmist:
„[…] SUMCOL 01 ei eristu sel aastal ettevõtja Unger taimedest nimega Plectranthus ornatus. Samas ei ole ettevõtja Unger suutnud tuua ühtki tõendit turustamise kohta, mis on aset leidnud 1998. aastast alates. Aastal 2003 tuleb korraldada uus kontroll.”
16 Dr A. Menne võttis 20. märtsil 2002 Bundessortenamti vastutava kontrollija H. Heine nimel ühendust Kirstenboschi (Lõuna-Aafrika Vabariik) botaanikaaia töötaja E. van Jaarsveldiga, paludes saata liigi Plectranthus comosus või liigi Plectranthus ornatus pistikuid või seemneid, mida A. Menne soovis kasutada võrdlussordina. A. Menne küsis ka seda, kas nimetatud liikidesse kuuluvad sordid on Lõuna-Aafrika Vabariigi turul saadaval.
17 E. van Jaarsveld märkis oma 25. märtsi 2002. aasta vastuses:
„Liikide Plectranthus comosus ja P. ornatus kasvatamine on meil levinud. Esimest peetakse nüüdsest umbrohuks ning puukoolid ei või seda enam müüa. Mitmevärvilised aretatud sordid on saadaval, nende kasvatamine on levinud ning minu teada on neid endiselt lubatud paljundada. Liiki P. ornatus kasutavad ja müüvad puukoolid endiselt väga palju. Praegu on sügis ning ma üritan otsida nende kahe liigi seemneid. Kuna tegemist ei ole kohalike liikidega, siis siin Kirstenboschis me neid ei kasvata ning mul tuleb neid seemneid küsida eraaedadest.”
18 D. Miller Royal Horticultural Society Garden Wisleyst (Ühendkuningriik) teatas 15. mai 2002. aasta kirjas H. Heinele:
„Kahjuks ei ole meil Plectranthus’e seemneid. Soovitan Teil võtta ühendust kas Botanical Society of South Africaga Kirstenboschis […] või Silverhill Seedsiga […] Kaplinnas, Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Mis puutub liiki C. Canina, siis on praktiliselt kindel, et tegemist on liigiga Plectrantus ornatus, mida minevikus on tuntud ka ebakorrektse nime P. comosus all. Olen toonud kaasa ka „C. Canina” istutusmaterjali ning need taimed on enam-vähem identsed liigi P. ornatus taimedega, mida ma kasvatan juba mitu aastat, ning aasta alguses ühelt Ühendkuningriigi puukoolilt identifitseerimiseks saadud taimega.”
19 E. van Jaarsveld esitas 16. oktoobri 2002. aasta kirjas märkusi taotletava sordi foto kohta, mille H. Heine oli talle edastanud:
„Teie kõnealune taim on kahtlemata P. ornatus Codd. Ma tunnen seda liiki väga hästi. P. comosus on täiesti teistsuguste karvaste lehtedega suur põõsas.”
20 Bundessortenamt sai 12. detsembril 2002 kätte E. van Jaarsveldi saadetud pistikud, mis viimase sõnul olid võetud tema eraaiast. Kuna mõni pistik ei olnud ilmselt külma tõttu transportimist üle elanud, siis paljundas Bundessortenamt täiendavate pistikute saamiseks allesjäänuid. Kontrolliaasta 2003 jooksul kasvatati selliselt saadud taimi koos taotletava sordi SUMCOL 01 taimedega. Nimetatud kontrolli tulemusena ilmnes, et taotletav sort eristub E. van Jaarsveldi saadetud pistikutest paljundatud taimedest üksnes minimaalselt. H. Heine 19. augusti 2003. aasta kirja kohaselt on erinevused „märgatavad”, kuid vaevalt nähtavad.
21 Sordiamet teatas 7. augusti 2003. aasta kirjas hagejale, et Bundessortenamti otsuse kohaselt „ei ole taimede eristatavus Kirstenboschi botaanikaaias katsetatud taimedega võrreldes nõuetekohane”. Pooled on üksmeelel selles osas, et kõnealused taimed pärinevad tegelikult E. van Jaarsveldi eraaiast. Nimetatud kirjas märgiti ka seda, et H. Heine sõnul ei suutnud hageja Bundessortenamti katsebaasi vaatluse käigus oma sorti SUMCOL 01 identifitseerida.
22 Hageja esitas 2003. aasta septembris oma märkused registreerimiskatsete tulemuste kohta. Hageja märkis, et ta on esiteks 29. augustist kuni 1. septembrini 2003 Lõuna-Aafrika Vabariigis läbiviidud uurimise ning teiseks 15. septembril 2003 toimunud Meise’i (Belgia) botaanikaaia külastuse tulemuste põhjal veendunud, et E. van Jaarsveldi aiast pärinevad taimed, mida kasutati võrdlemisel, ei kuulu võrdlussorti, vaid sorti SUMCOL 01. Ta kahtles ka selles, et võrdlussort on üldiselt tuntud.
23 Bundessortenamti 9. detsembri 2003. aasta lõpparuanne, mis on koostatud UPOV‑i kehtestatud normide järgi, edastati hagejale märkuste esitamiseks sordiameti 15. detsembri 2003. aasta kirjaga. Nimetatud aruande kohaselt ei ole taotletav sort SUMCOL 01 Lõuna-Aafrika Vabariigi (van Jaarsveld) võrdlussordist Plectranthus ornatus eristatav.
24 Hageja esitas oma viimased märkused selle aruande kohta 3. veebruaril 2004.
25 Sordiamet lükkas 19. aprilli 2004. aasta otsusega R 446 (edaspidi „tagasilükkav otsus”) ühenduse sordikaitse taotluse tagasi, kuna sort SUMCOL 01 ei ole määruse nr 2100/94 artikli 7 tähenduses eristatav.
26 Täpsemalt seoses tingimusega, et võrdlussort peab olema üldiselt tuntud, märkis sordiamet tagasilükkavas otsuses järgmist:
„Registreerimiskatsete käigus ei eristunud sort „Sumcol 01” määratletud tunnuste põhjal selgelt Lõuna-Aafrika võrdlusmaterjalist Plectranthus ornatus, mis oli taotluse esitamise ajal (7. juuni 2001) üldiselt tuntud.
[…]
E. van Jaarsveld märkis, et Kirstenboschi botaanikaaed keskendub kohalikele liikidele. P. ornatus ei ole Lõuna-Aafrikas kohalik taim, mistõttu kõnealuses botaanikaaias seda liiki ei kasvatata. Samas on [võrdlusliik] turul olemas, Lõuna-Aafrika aianduskauplused müüvad selle taimi ja seetõttu võib neid sellistes eraaedades nagu E. van Jaarsveldi omas leida. Kuna nimetatud liik on turul saadaval ning seda leidub eraaedades, siis tuleb asjaomast liiki pidada üldiselt tuntuks.
[Sordiametil] ei ole põhjust taimematerjali E. van Jaarsveldi märgitud päritolus kahelda.”
27 Hageja esitas 11. juunil 2004 sordiameti apellatsiooninõukogule tagasilükkava otsuse peale kaebuse. Samas palus ta luba tutvuda menetlusdokumentidega. Talle anti selleks kõik õigused 25. augustil 2004, st viis päeva enne seda, kui lõppes määruse nr 2100/94 artiklis 69 ette nähtud neljakuine tähtaeg, mis antakse kaebuse esitamise põhjuseid äratoova kirjaliku seletuse esitamiseks. Hageja esitas siiski nimetatud seletuse 30. augustil 2004.
28 Tagasilükkav otsus ei tulnud määruse nr 2100/94 artiklis 70 sätestatud esialgsele teistmisele, mida võib läbi viia ühe kuu jooksul pärast põhjenduste esitamist. Sordiameti 30. septembri 2004. aasta kirjaga anti hagejale teada sama kuupäeva otsusest „lükata otsuse tegemine edasi” kõnealusest ajast kahe nädala võrra, kuna sordiamet pidas vajalikuks viia läbi uusi uuringuid.
29 E. van Jaarsveld esitas 8. oktoobril 2004 sordiametile järgmised täpsustused:
„Dr L. E. Codd kirjeldab liiki Plectranthus ornatus teoses „Plectranthus and allied genera in southern Africa” (Bothalia 11, 4: lk 393–394 (1975)). Dr Codd märgib oma diagnoosis, et nimetatud taim „kasvab Etioopiast Tansaaniani poolvarjulistes kohtades kaljudel 1000–1500 meetri kõrgusel. Asjaomast taime kasvatatakse Lõuna-Aafrikas, kus ta on poolkohalikuks muutunud”. Võin seega dr Coddi märkustele tuginedes väita, et kõnealust taime on kohalikes puukoolides turustatud enam kui 30 aastat. Seda kasutati ja turustati ulatuslikult juba 1975. aastal, kuid nime P. neochilus all. Praegu võib liiki Plectranthus ornatus leida kasvamas kõikjal Lõuna-Aafrika aedades ning see on aiandusturul levinud.”
30 Sordiamet esitas 13. oktoobril 2004 E. van Jaarsveldile uued küsimused, mis puudutasid esiteks seda, kust ja millal on asjaomased pistikud võetud, teiseks nende ostmist tõendavaid dokumente, kolmandaks alternatiivseid allikaid, neljandaks Euroopa taimematerjali võimalikke päritoluallikaid ning viiendaks dr Coddi teose viidet.
31 E. van Jaarsveld vastas 15. oktoobril 2004 järgmiselt:
„Kõnealused taimed ei ole ostetud, vaid tegemist on tavalise klooniga, mida Kaplinnas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis kõikjal kasvatatakse. Taimed, mis ma saatsin, pärinevad minu eraaiast (mu elu- ja töökoht on Kirstenboschi botaanikaaed), sain selle aiandusturul levinud liigi ühe pistiku mõne aasta eest oma sõbra aiast, mis asub Plumsteadis. Kasvatasime seda ka oma botaanikaaias nime P. neochilus all, kuid pärast seda, kui saime teada, et tegemist on võõrliigiga, juurisime selle Kirstenboschi botaanikaaiast välja, kuna me kasvatame üksnes Lõuna-Aafrika Vabariigi taimi. Asjaomane kloon on saadaval puukoolides kõikjal Lõuna-Aafrika Vabariigis ning see on meie aiandusturul alates 1970. aastate algusest. Mina olen mitu aastatud töötanud liigi Plectr. kallal ning tunnen seda klooni hästi; seda ei kasvatata seemnest ning seetõttu on kõik taimed sama geneetilise päritoluga ning tegemist on ühe ja sama klooniga.
Saadan teile dr Coddi teose asjakohaste lehekülgede väljavõtted.”
32 Sordiamet võttis ühendust Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeeriumiga, viidates seejuures E. van Jaarsveldi arvamusele ning paludes enam teavet liigi Plectranthus ornatus kättesaadavuse kohta.
33 J. Sadie nimetatud ministeeriumist vastas 2. novembril 2004 sellele palvele nii:
„Olen olnud ühenduses ühe teise eksperdiga liigi Plectranthus valdkonnas – dr Gert Britsiga –, kes on ka aretaja.
Esiteks kuulub botaaniline perekond Plectranthus juba aastaid Ernst van Jaarsveldi töövaldkonda; sel põhjusel on ta selle perekonna tõeline ekspert ning te võite tema antud teavet usaldada.
Teiseks on Plectranthus ornatus troopilisest Aafrikast (Tansaania ja Keenia) pärinev liik. Kõnealune liik on väga lähedane Lõuna-Aafrika liigile P. neochilus, kusjuures erinevused seisnevad viimase pikemas õitseajas ning liigi P. ornatus lehe ümaras tipus. Tundub, et puukoolid ajavad neid kaht liiki segi. Kuna enamikul juhtudel ei ole puukooli töötajad kvalifitseeritud botaanikud, usaldavad nad taimede identifitseerimisel teisi puukoole ning väga vähesed nende seast eristavad neid kaht liiki teineteisest selle imepeene erinevuse põhjal.
Pretoria Herbariumis on 1960. aastal ühest aiast võetud P. ornatus’e kuivatatud näidised. Poolkohalike taimede ning Lõuna-Aafrika aiataimede kuivatatud näidiste identsust kinnitab dr. H. F. Glen hiljutises väljaandes „Cultivated Plants of southern Africa – names, common names, literature” (2002, lk 326).
L. E. Coddi 1975. aasta väljaande „Plectranthus (Labiataea) and allied genera in southern Africa” (Bothalia 11(4): 371‑442) kohaselt on P. ornatus Lõuna-Aafrikas kasvatatav ning seal poolkohalikuks muutunud taim. Seda kinnitab Andrew Hankey poolt väljaandes Plantlife (nr 21, september 1999, lk 8‑15) ilmunud artikkel „The genus Plectranthus in South Africa: diagnostic characters and simple fields keys”.
Fakt on see, et nimetatud liik pärineb Aafrikast, ning kui isegi eraaiast pärinevaid taimi ei ole aretaja suuteline eristama sordist, mille kaitset taotletakse, siis tähendab see seda, et „sort” ei ole unikaalne.
[…] Me võime teha liigi P. ornatus loomise allika kindlaks, kuid see võtab aega. Samas võin soovitada Teil pöörduda Rodene Wholesale Nursery (Port Elizabeth) puukooli poole, kes vaidlustas perekonna P. neochilus ühe liigi registreerimise Ühendriikides, kuna piltide alusel ei olnud seda võimalik eristada standardsest P. neochilus’est, mida see puukool kasvatab peaaegu 15 aastat.”
34 Sordiamet otsustas 10. novembril 2004, et ta ei paranda tagasilükkavat otsust määruse nr 2100/94 artiklis 70 ette nähtud esialgse teistmise menetluse raames, ning saatis kaebuse apellatsiooninõukogule. Sordiamet märkis, et määravaks küsimuseks on see, kas E. van Jaarsveldi poolt Bundessortenamtile saadetud võrdlussordi taimematerjal oli sordi SUMCOL 01 Saksamaalt Lõuna-Aafrikasse eksporditud taimematerjal, nagu väitis hageja. Sordiamet vastas sellele küsimusele eitavalt, tuginedes seejuures Bundessortenamti registreerimiskatsele, mis oli näidanud, et taotletav sort ja võrdlussort erinevad üksteisest taime kõrguse, lehe laiuse ning õievarre pikkuse poolest.
35 Sordiamet tunnistas apellatsiooninõukogu esitatud küsimusele 8. septembril 2005 saadetud vastuses, et taimed võivad kliima- ja asukohamuutusele reageerida ning nagu Bundessortenamt selgitas, ei saa täielikult välistada, et sellised minimaalsete erinevustega sordid nagu taotletav sort ja võrdlussort pärinevad samast sordist.
36 Apellatsiooninõukogu kuulas pooled ära 30. septembri 2005. aasta istungil. Selle istungi protokollist ilmneb, et H. Heine võttis sellest osa sordiameti esindajana. Ta märkis muu seas, et E. van Jaarsveldi saadetud kuuest pistikust elasid vaid neli transportimise üle. Välistamaks võimalust, et taotletava sordi ja võrdlussordi vahelised erinevused tulenevad keskkonnateguritest, kasvatati uued pistikud, mida kasutati võrdlussordina. Kuna need olid teise põlvkonna taimed, pidid ilmnenud erinevused tema sõnul olema tingitud teguritest, mis tulenevad genotüübist.
37 Kõnealuse istungi protokollist ilmneb ka, et selle lõppedes ei olnud apellatsiooninõukogu kindlalt veendunud, kas võrdlussort on üldiselt tuntud. Seadmata kahtluse alla E. van Jaarsveldi usutavust ning tehnilist pädevust, leidis apellatsiooninõukogu, et E. van Jaarsveldi teatavad sellekohased väited ei ole piisavalt tõendatud, mistõttu apellatsiooninõukogu pidas vajalikuks viia läbi inspekteerimine Lõuna-Aafrikas, mida ta määruse nr 2100/94 artikli 78 alusel volitas teostama üht oma liiget.
38 Selles osas märgitakse kõnealuses protokollis järgmist:
„Juhataja lõpetas suulise menetluse.
Pärast taaskogunemist nõupidamiste saalis tegi juhataja teatavaks järgmise otsuse:
[…]
[…] küsimus, kas võrdlussort on üldiselt tuntud, lahendatakse Lõuna-Aafrikas läbiviidava inspekteerimise põhjal ning asjakohase teabe kogumise abil (nõukogu määruse nr 2100/94 (EÜ) artikkel 78) apellatsiooninõukogu liikme C. J. Barendrechti poolt.
Põhjendused
Kuigi apellatsiooninõukogu eeldab, et E. van Jaarsveldi poolt posti teel saadetud teave ei anna alust kahelda viimase tehnilises pädevuses ja usutavuses, jätab tema väidete sisu samas mulje, et E. van Jaarsveld ei ole sordiameti esitatud küsimustele vastates olnud nii põhjalikult tähelepanelik, kui teised ametkonnad või kohtud seda talt palusid. Seetõttu ei ole apellatsioonikoda veel täiesti veendunud selles, et E. van Jaarsveldi aiast pärinevad taimed on tõesti see ornatus, mis kasvas enne botaanikaaias. Selle kohta esitatud väidet ei ole piisavalt selgitatud. Ei ole esitatud teavet selle kohta, kuidas viidi ornatus botaanikaaiast ühe sõbra aeda, ega seda väidet puudutavate asjaolude kohta, et botaanikaaia liik ornatus on E. van Jaarsveldi aia omaga sama sorti.
Menetluspooli on nõnda teavitatud reisi kuupäevadest ning kellaaegadest, et anda neile aega sellest osa võtta. Kõnealuse tõendite kogumise meetme tingimuseks on see, et hageja teeb kulude tasumise ettemakse (komisjoni määruse (EÜ) nr 1239/95 artikkel 62). Lõpuks tasub kulud kohtuvaidluse kaotanud pool.”
39 Apellatsiooninõukogu kiitis 27. detsembril 2005 kõnealuse tõendite kogumise meetme määrusega heaks. Ta seadis nimetatud meetme rakendamise tingimuseks, et hageja tasub komisjoni 31. mai 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1239/95, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 2100/94 rakenduseeskirjad seoses menetlusega Ühenduse Sordiametis (EÜT L 121, lk 37; ELT eriväljaanne 03/17, lk 327), artikli 62 alusel 6000 euro suuruse ettemakse.
40 Hageja märkis 6. jaanuari 2006. aasta kirjas, et tõendite esitamine ei ole tema kohustus ning et tema ei ole apellatsiooninõukogu määratud tõendite kogumise meedet taotlenud. Ta rõhutas, et eristatavuse kindlakstegemine määruse nr 2100/94 tähenduses on sordiameti ülesanne. Seetõttu on „tundmaõppimise reis” Lõuna-Aafrikasse tema sõnul võimalik vaid määruse nr 2100/94 artikli 76 alusel. Nimetatud põhjusel ei pea ta ettemakset tegema.
41 Apellatsiooninõukogu jättis 2. mai 2006. aasta otsusega (asi A 003/2004, edaspidi „vaidlustatud otsus”) tagasilükkava otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata. Apellatsiooninõukogu leidis sisuliselt, et sort SUMCOL 01 ei eristu selgelt võrdlussordist, mis oli taotluse esitamise ajal üldiselt tuntud.
42 Määrusega võetud tõendite kogumise meetme rakendamata jätmise kohta märkis apellatsiooninõukogu kõnealuse otsuse leheküljel 20 järgmist:
„Apellatsiooninõukogu ei võtnud vastu määrust tõendite kogumise meetme kohta, mis käsitleks seda, kas E. van Jaarsveldi aiast pärit võrdlussort on identne ning üldiselt tuntud, kuna pärast kahtlusi eelnimetatud punktide osas veendus ta lõpuks, et võrdlemisel kasutatud sort on võrdlussort, mitte SUMCOL 01 ning et võrdlussort oli taotluse esitamise ajal üldiselt tuntud.
Seetõttu ei ole asjaolu, et hageja ei teinud kulude katteks ettemakset, põhjuslikult seotud otsusega jätta tõendite kogumise meede rakendamata.”
Menetlus ja poolte nõuded
43 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. juulil 2006.
44 Hageja esitas 6. juulil 2007 tõendamiskohustust puudutava argumendi toetuseks uue dokumendi. Selleks dokumendiks on vegetatiivselt paljundatavate puuvilja-, marja- ja dekoratiivkultuuride aretajate rahvusvahelise organisatsiooni (Ciopora) 3. juuli 2007. aasta kiri hageja advokaadile ning sordiameti juhatajale, milles väljendatakse arvamust asjaomase küsimuse kohta. Kõnealune dokument võeti ajutiselt toimiku juurde, kusjuures otsuse tegemine selle vastuvõetavuse kohta jäeti menetluse hilisemasse staadiumi. Nimetatud dokumendist teavitati ka sordiametit, kellel paluti esitada oma märkused kohtuistungil.
45 Kuna Esimese Astme Kohtu uuest tööaastast alates muudeti kodade koosseisu ja ettekandja-kohtunik määrati seitsmendasse kotta, siis määrati ka käesolev kohtuasi sellele kojale.
46 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) alustada suulist menetlust.
47 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 14. mai 2008. aasta kohtuistungil. Poolte ühisel taotlusel, mida põhjendati sellega, et G. Schohe puudub kohtuistungilt haiguse tõttu, lubati sordiametil Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 2 punkti b alusel kasutada kohtumenetluse keelena inglise keelt. Hageja loobus hagis nimetatud kahest esimesest nõudest, mille kohta tehti märge kohtuistungi protokolli. Sordiameti sõnul ei ole tal vastuväiteid selle suhtes, et võtta arvesse Ciopora eespool punktis 44 nimetatud arvamust, mille kohta tehti samuti märge kohtuistungi protokolli. Esimese Astme Kohus otsustas jätta selle dokumendi toimikusse.
48 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
49 Sordiamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena, juhul kui sordiamet kaotab kohtuvaidluse, jätta kodukorra artikli 136 lõike 1 alusel sordiameti kanda üksnes tema enda kohtukulud.
Õiguslik käsitlus
50 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt kaheksa väitega. Esimene väide, mis jaotub kolmeks osaks, põhineb määruse nr 2100/94 artikli 62 ja artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumisel. Teine väide põhineb määruse nr 2100/94 artikli 76 rikkumisel. Kolmas põhineb määruse nr 2100/94 artikli 75 rikkumisel ning sellel, et „õigusriigis on üllatuslike otsuste tegemine keelatud”. Neljas väide põhineb määruse nr 1239/95 artikli 60 lõike 1 rikkumisel. Viies väide põhineb määruse nr 1239/95 artikli 62 lõike 1 rikkumisel. Kuues väide põhineb määruse nr 2100/94 artikli 88 rikkumisel. Seitsmes väide põhineb määruse nr 2100/94 artikli 70 lõike 2 rikkumisel. Lõpuks kaheksas väide põhineb määruse nr 2100/94 artikli 67 lõike 2 esimese lause rikkumisel.
51 Esimese Astme Kohus kontrollib kõigepealt esimest väidet, siis kolmandat ja viiendat väidet koos ning seejärel teist, neljandat, kuuendat, seitsmendat ja kaheksandat väidet.
Esimene väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 62 ja artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumisel
Poolte argumendid
52 Hageja väidab, et määruse nr 2100/94 artikli 62 alusel võetakse sort ühenduse kaitse alla, kui kontrollimise tulemused on selleks piisavad ning ei esine kõnealuse määruse artiklite 59 ja 61 kohaseid takistusi. Sordiametil ei ole selles osas kaalutlusruumi, kuna sort tuleb võtta kaitse alla siis, kui sisu- ja vorminõuded on täidetud.
53 Käesoleval juhul kohaldas sordiamet kõnealust sätet vääralt, kuna ta leidis ekslikult, et ühenduse sordikaitse alla võtmise tingimused ei ole täidetud. Sisuliselt heidab hageja apellatsiooninõukogule ette esiteks seda, et viimane tugines oma otsuses üksnes E. van Jaarsveldi esitatud teabele, kusjuures hageja leiab, et E. van Jaarsveldi saadetud pistikute päritolu ja üldise tuntuse kohta saadetud teave on osaliselt ilmselgelt väär ning üldiselt vastuoluline, ning teiseks seda, et apellatsiooninõukogu tugines oma otsuses üksnes E. van Jaarsveldi kui liiki Plectranthus tundva eksperdi teadmistele.
54 Väite esimeses osas toob hageja täpsemini välja, et sordiamet rikkus määruse nr 2100/94 artikli 7 lõiget 1, järeldades vääralt, et sort SUMCOL 01 ei ole selle sätte tähenduses eristatav. Siinkohal kordas hageja sordimetis ja selle apellatsiooninõukogus juba esitatud väidet, et kuna taotletava sordi ja võrdlussordi vahelised erinevused on pelgalt väheolulised, on võrdlussordi puhul tegemist taotletava sordi endaga. Hageja sõnul ei ole E. van Jaarsveld saatnud Bundessortenamtile mitte võrdlussordi taimematerjali, vaid sordi SUMCOL 01 enda. Seetõttu ei võrreldud taotletavat sorti võrdlussordiga määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 1 tähenduses. Igal juhul ei ole Bundessortenamt suutnud seda võimalust välistada ning sellest piisab kõnealuse sätte rikkumise tuvastamiseks.
55 Teise väiteosa raames, mis esitati teise võimalusena juhuks, kui tuvastatakse, et E. van Jaarsveldi saadetud taimed kuuluvad võrdlussorti, väidab hageja täpsemini, et sordiamet rikkus määruse nr 2100/94 artikli 7 lõiget 2, leides vääralt, et väidetav võrdlussort oli taotluse esitamise ajal üldiselt tuntud. Eelkõige väidab hageja seda, et E. van Jaarsveld eksis, kui väitis, et kõnealused taimed kuuluvad sorti, mida on „mitu aastat olnud Lõuna-Aafrika aianduskauplustest võimalik osta”. Ainus asi, mida on käesoleva ajani suudetud tõendada, on see, et E. van Jaarsveldi eraaias kasvab üks liigi teistest taimedest isoleeritud taim.
56 Väite kolmanda osa raames väidab hageja täpsemini seda, et apellatsiooninõukogu sisulistes hinnangutes tehtud vead on toonud kaasa ka määruse nr 2100/94 artikli 62 rikkumise. Tema sõnul ei õigusta sordiameti järeldused väidet, et sordi SUMCOL 01 taimed ei eristu selgelt taotluse esitamise ajal üldiselt tuntud sordist.
57 Hageja lisab selles osas, et tema kohustus ei ole tõendada üldiselt tuntud võrdlussordi puudumist ning kahtluste esinemise korral tuleb sort võtta ühenduse sordikaitse alla. Ka seda asjaolu, kui E. van Jaarsveldi saadetud taimede päritolu ja olemust ei ole kindlalt võimalik välja selgitada, ei ole hageja sõnul võimalik taotluse tagasilükkamise põhjenduseks esitada. Väär on sordiameti arvamus, et taotletava sordi kaitse alla võtmisest tuleb keelduda põhjusel, et ei ole võimalik kahtlusteta tuvastada, et kõnealune sort eristub selgelt kõigist teistest taotluse esitamise ajal üldiselt tuntud sortidest.
58 Sordiameti sõnul ei ole väite kolmest osast ükski põhjendatud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused Esimese Astme Kohtu kohtuliku kontrolli ulatuse kohta
59 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui ühenduse asutus on oma ülesannete raames määratud andma keerulisi, eelkõige majandusalaseid hinnanguid, omab ta nendes küsimustes ulatuslikku kaalutlusõigust, mille kasutamise üle teostatakse piiratud kohtulikku kontrolli, mille puhul ühenduse kohus ei saa asendada nimetatud asutuse faktiliste asjaolude hinnanguid enda hinnangutega. Ühenduse kohus kontrollib sellistel juhtumitel üksnes faktide paikapidavust ja asutuse poolt nende põhjal tehtud õiguslikke järeldusi ning eelkõige seda, kas kõnealune asutus ei ole kaalutlusõigust ilmselgelt valesti kasutanud või võimu kuritarvitanud või ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429; 22. jaanuari 1976. aasta otsus kohtuasjas 55/75: Balkan-Import-Export, EKL 1976, lk 19, punkt 8; 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 9/82: Øhrgaard ja Delvaux vs. komisjon, EKL 1983, lk 2379, punkt 14; 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punktid 24 ja 25, ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑157/96: National Farmers’ Union jt, EKL 1998, lk I‑2211, punkt 39).
60 Samuti, kuivõrd haldusasutuse otsus tuleneb keerukatest tehnilistest hinnangutest, näiteks meditsiinilis-farmakoloogilises valdkonnas, saab neid põhimõtteliselt vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollida, mis tähendab, et ühenduse kohtud ei saa asendada kõnealuse asutuse faktiliste asjaolude hinnangut enda omaga (Euroopa Kohtu presidendi 11. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑474/00 P(R): komisjon vs. Bruno Farmaceutici jt, EKL 2001, lk I‑2909, punkt 90; vt Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 88 ja viidatud kohtupraktika).
61 Kuigi ühenduste kohus tunnustab ametiasutuse kaalutlusruumi majanduslikes või tehnilistes küsimustes, ei tähenda see, et ühenduste kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas ametiasutus on tõlgendanud majandus- või tehnilisi andmeid. Ühenduste kohus peab kontrollima nii esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust kui ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Kohus ei saa siiski sellise kontrolli raames asendada ametiasutuse majanduslikku või tehnilist hinnangut enda omaga (vt Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I–9947, punkt 57, ja eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 89 ja viidatud kohtupraktika).
62 Viidatud kohtupraktika on ülekantav juhtudele, mil haldusotsus on tehtud teiste teadusalade, nagu botaanika või geneetika valdkonnas läbiviidud keerulise hindamise tulemusel.
63 Käesoleval juhul on selle hindamine, kas taimesort on määruse nr 2100/94 artikli 7 lõikes 1 nimetatud kriteeriumeid arvestades eristatav, teaduslikult ja tehniliselt piisavalt keeruline, et õigustada kohtuliku kontrolli ulatuse piiramist.
64 Kõnealused kriteeriumid nõuavad, et tehtaks kindlaks, kas taotletav sort „eristub teatavast genotüübist või genotüüpide kombinatsioonist tulenevate tunnuste poolest selgelt”. Nagu tuleneb muu seas UPOV‑i 19. aprilli 2002. aasta dokumendist TG/1/3 „Üldine sissejuhatus sordikirjelduste eristatavuse, ühetaolisuse, püsivuse ja harmoneerimise uurimisse”, nõuab nimetatud hinnangu andmine tehnilist pädevust ja eriteadmisi eelkõige botaanika ja geneetika valdkonnas (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 3. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑179/00: A. Menarini vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2879, punktid 44 ja 45).
65 Samas ei nõua selle hindamine, kas muu üldiselt tuntud sort on olemas, määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 2 kriteeriumide põhjal tehnilist pädevust ega eriteadmisi ning nimetatud hindamine ei ole kohtuliku kontrolli ulatuse piiramise õigustamiseks piisavalt keeruline.
66 Nimetatud kriteeriumide kohaselt tuleb kontrollida üksnes näiteks seda, kas taotletava sordi kaitse taotluse esitamise ajal „on [muu] sort kaitse all või kantud ühenduses või mõnes riigis või asjakohase pädevusega mis tahes valitsustevahelises organisatsioonis ametlikku sordiregistrisse” või kõnealusel ajal „on asjaomase sordi puhul esitatud kaitse alla võtmise või nimetatud ametlikku registrisse kandmise taotlus, tingimusel et taotluse alusel on sort vahepeal kaitse alla võetud või registrisse kantud”.
67 Neid sissejuhatavaid märkusi silmas pidades uurib Esimese Astme Kohus sisulisi hinnanguid, mille apellatsiooninõukogu on vaidlustatud otsuses andnud määruse nr 2100/94 artikli 7 lõigete 1 ja 2 ja artikli 62 kohaldamise kohta.
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 1 kohaldamise kohta
68 Sarnaselt Bundessortenamtiga tuleb esialgu märkida, et apellatsiooninõukogu otsus tehti üksnes võrdluses van Jaarsveldi sordiga. Neil asjaoludel ning nagu hageja on õigesti väitnud, ei tule arvestada sordiameti vastuses esitatud väidetega selle kohta, et on olemas veel kaks üldiselt tuntud sorti, mis samuti ei eristu taotletavast sordist selgelt. Eelkõige kuna apellatsiooninõukogu ei ole arvesse võtnud eespool punktis 18 viidatud Royal Horticultural Society Garden Wisley kirja, siis ei saa sordiamet vaidlustatud otsuse õiguspärasuse õigustamiseks käesolevas menetluses sellele kirjale tugineda.
69 Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole taotletav sort SUMCOL 01 ja E. van Jaarsveldi võrdlussort identsed ning hoolimata sellest, et nimetatud sordid ei eristu teineteisest määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 1 tähenduses selgelt, on vastupidi hageja väidetele seega tegemist kahe erineva sordiga.
70 Need hinnangud põhinevad registreerimiskatsete tulemustel, mis on esitatud Bundessortenamti 9. detsembri 2003. aasta lõpparuandes (vt eespool punkt 23), ning Bundessortenamti registreerimiskatsete eest vastutava kontrollija H. Heine poolt apellatsiooninõukogu istungil esitatud täpsustustel (vt eespool punkt 36).
71 Seoses küsimusega, kas E. van Jaarsveldi võrdlussort on tõesti taotletavast sordist SUMCOL 01 erinev sort, tuleneb Bundessortenamti lõpparuandest, et kahe asjaomase sordi vahel täheldati 26‑st UPOV-i kehtestatud registreerimiskatsete võrdluse normide kriteeriumidest erinevusi kolme puhul: taimede kõrgus, lehtede laius ning õievarre pikkus. Peale selle välistas H. Heine apellatsiooninõukogu istungil, et kõnealused erinevused võiksid olla tingitud keskkonnateguritest. Tema sõnul tulenevad erinevused genotüübi teguritest. Seega ei kuulu taotletav sort ning võrdlussort nimetatud hinnangu järgi kindlasti ühte sorti.
72 Hageja tunnistab nimetatud erinevuste olemasolu, kuid väidab jätkuvalt, et need tulenevad keskkonnateguritest.
73 Arvestades seda, et sordiametil on keeruliste botaaniliste hinnangute osas ulatuslik kaalutlusruum, ei piisa hageja argumentide toetuseks esitatud tõenditest siiski tõendamaks, et Bundessortenamt, sordiamet ning apellatsiooninõukogu on teinud ilmselge kaalutlusvea, mis võib tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.
74 Esiteks puudutavad hageja esitatud seletused, tunnistused ja eksperdiaruanded üldiselt seda, milline mõju võib keskkonnateguritel olla nendele omadustele, mida Bundessortenamt on identifitseerinud erinevatena. Samas ei ole sordiamet seda mõju vaidlustanud. Bundessortenamt jõudis aga järeldusele, et käesoleva asja konkreetsetel asjaoludel ei tule tuvastatud erinevusi omistada mitte keskkonnateguritele, vaid genotüübi teguritele. Hageja poolt esitatud üldistest tõenditest ei piisa selle konkreetse järelduse ümberlükkamiseks.
75 Teiseks tundub, et hageja väite puhul, mille kohaselt ei ole piisavalt arvestatud asjaoluga, et hageja taimi ning E. van Jaarsveldi saadetud taimi on aastate jooksul mõjutanud erinevad kliimatingimused, on kõigest tegemist tema ja sordiameti hinnangute lahknevusega. See ei tõenda, et viimati nimetatud hinnang on ilmselgelt väär.
76 Kolmandaks tundub väär hageja väide, mille kohaselt Bundessortenamt ei ole suutnud välistada seda, et kõik 2003. aastal kasvatatud taimed kuuluvad sorti SUMCOL 01.
77 H. Heine märkis sordiametile 20. juunil 2005 saadetud kirjas tõesti järgmist:
„Me pole suutnud eristada taotluse esemeks olevaid taimi Lõuna-Aafrika taimedest, mistõttu võib muidugi väita, et kõik taimed pärinevad taotluse esemeks olevatest taimedest.”
78 Sellele vastusele tuginedes möönis sordiamet apellatsiooninõukogu küsimusele 8. septembril 2005 saadetud kirjalikus vastuses, et taimed võivad kliima- ja asukohamuutusele reageerida ning, nagu Bundessortenamt selgitas, ei saa täielikult välistada, et sellised minimaalsete erinevustega sordid nagu taotletav sort ja võrdlussort pärinevad samast sordist (vt eespool punkt 35).
79 Tõendite igakülgsel hindamisel ei ole H. Heine kõnealusele avaldusele ning sellest tulenevalt ka sordiameti poolt apellatsiooninõukogu küsimusele antud kirjalikule vastusele vaja erilist tähelepanu pöörata. Esiteks on kõnealune avaldus, mis sisaldub kirjas, mis on kiirustades koostatud kaks aastat pärast registreerimiskatseid ning olukorras, kus huvitatud isik ilmselt ei mäletanud enam kõiki toimiku tõendeid, vastuolus 12. detsembri 2003. aasta lõpparuandega, milles leiti, et on olemas kaht kõnealust sorti eristavaid tõendeid. Teiseks ei tulene vastupidi hageja väitele apellatsiooninõukogu istungi protokollist, et H. Heine oleks nimetatud istungil jäänud asjaomase avalduse juurde. Vastupidi, istungil viimase poolt antud täpsemate selgituste kohaselt erinevad kaks kõnealust sorti geneetiliselt (vt eespool punkt 71).
80 Neljandaks ei oma käesolevas asjas tähtsust hageja argument, mis tuleneb sellest, et ta on suutnud selgelt eristada sorti SUMCOL 01 ja E. van Jaarsveldi sorti Meise’i botaanikaaias kasvatatavast liigi Plectranthus ornatus näidisest, kuna nii nagu apellatsiooninõukogu väitis, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, on Plectranthus ornatus liik, kuhu kuulub palju sorte, millest mõned võivad sordist SUMCOL 01 selgelt eristuda ning teised mitte.
81 Viiendaks ei ole veenvad hageja esitatud tõendid, millega ta soovis lükata ümber apellatsiooninõukogu väite, mille kohaselt kogemused „tunduvad välistavat” seda, et sordi SUMCOL 01 taimed võisid jõuda E. van Jaarsveldi eraaeda.
82 Hageja ühenduse sordikaitse taotluses väljendatud avalduse kohaselt hakati 2001. aasta jaanuaris sorti SUMCOL 01 turustama Euroopa Liidu territooriumil, kuid sellest väljaspool mitte (vt eespool punkt 12). Peale selle ei ole tõendeid selle kohta, et sorti SUMCOL 01 turustati vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal Lõuna-Aafrikas. Lisaks on hageja tõendanud, et Keenia äriühingul Florensis oli 2001. aasta lõpus paljundatavuse testide läbiviimiseks piiratud arv kõnealuse taime näidiseid ning Lõuna-Aafrika äriühing Alba‑Atlantis oli 2002. aasta algul näidanud üles põgusat huvi omandada selle sordi levitamise ainuõiguslitsentsi Lõuna-Aafrikas.
83 Peale selle võttis sordiamet E. van Jaarsveldiga esmakordselt ühendust 20. märtsil 2002, ning alates 25. märtsist 2002 on viimane väitnud, et Lõuna-Aafrika aianduskauplustes on liigi Plectranthus ornatus kasvatamine ja turustamine levinud (vt eespool punkt 17). E. van Jaarsveld märkis 16. oktoobril 2002, et sordi SUMCOL 01 fotol oleva taime puhul on tegemist sordiga Plectranthus ornatus Codd (vt eespool punkt 19). E. van Jaarsveld saatis asjaomase sordi pistikud Bundessortenamtile 2002. aasta detsembris (vt eespool punkt 20). Ta andis 2004. aasta oktoobris sordiametile teada, et need on kasvatatud „mõne aasta eest ühe sõbra aiast saadud” pistikust ning need on saadud aiandusturult (vt eespool punkt 31).
84 Seega on hageja väite eelduseks mitte ainult see, et E. van Jaarsveld on omandanud sordi SUMCOL 01 seemneid või pistikuid ajal, mil Lõuna-Aafrikas neid ei turustatud ning et ta asus neid oma eraaias kohe kasvatama, vaid ka see, et E. van Jaarsveld on andnud sordiametile väärteavet selle kohta, kust tema poolt 2002. aasta detsembris saadetud pistikud pärinevad, kõige selle eesmärk on takistada hageja taotletud sordi ühenduse kaitse alla võtmist. Isegi kui seda ei ole kategooriliselt võimalik ümber lükata, on selline sündmustiku kirjeldus sedavõrd ebatõenäoline, et see tuleb toetavate tõendite puudumise tõttu tagasi lükata.
85 Selles osas tuleb lisada, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis annaks tõsiselt alust kahelda E. van Jaarsveldi väidete usutavuses, samas kui Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeerium on neid väiteid kinnitanud (vt eespool punkt 33). Ta viitas üksnes kontaktidele, mis E. van Jaarsveldil on olnud „mitme” konkurendiga, „soovimata teda siiski millestki süüdistada”. Nimetatud vihjetest siiski ei piisa, et seada kahtluse alla kõnealuse tunnistaja ütluste usutavus, kelle tehnilist pädevust tunnistavad pädevad Lõuna-Aafrika ametiasutused ning kelle huvi käesoleva vaidluse tulemuse kohta ei anna ükski toimiku tõend alust oletada.
86 Kuuendaks on igal juhul ainetu hageja argument, millega soovitakse ümber lükata apellatsiooninõukogu väidet, mille kohaselt kogemused „tunduvad välistavat” selle, et sordi SUMCOL 01 taimed võisid jõuda E. van Jaarsveldi eraaeda.
87 Isegi kui eeldada, et seda asjaolu ei saa kategooriliselt välistada, ei piisa nimetatud argumendist sordiameti selle asjaomaste registreerimiskatsete tulemustel põhineva hinnangu kahtluse alla seadmiseks, mille kohaselt on sort SUMCOL 01 ja van Jaarsveldi sort kaks erinevat sorti. Kuna ainuüksi sellest hinnangust piisab vaidlustatud otsuse õigustamiseks, siis ei oma kõnealuse otsuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust asjaolu, et apellatsiooninõukogu on selle võimaluse välistamisega võib-olla rikkunud õigusnormi.
88 Eeltoodu põhjal tuleb hagi esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 2 kohaldamise kohta
89 Apellatsiooninõukogu poolt määravaks peetud küsimus seisneb selles, kas E. van Jaarsveldi sort on toimiku juurde võetud tõendite järgi määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 2 tähenduses üldiselt tuntud.
90 Vaidlustatud otsuse järgi:
„Ei ole kahtlust, et P. ornatus on Lõuna-Aafrikast pärit („eksootiline”) võõrtaim. Seetõttu ei ole selle liigi sorte botaanikaaedades eksponeeritud. Samas ei tähenda nimetatud asjaolu seda, et kõnealuse liigi sordid ei ole saadaval Lõuna-Aafrikas. „Eksootilised” taimed, st võõrtaimed, mida saab kergesti paljundada ning mis kohanevad võõramaise kliimaga, on oma eksootilise olemuse poolest väga populaarsed. Hageja on kõikjal Lõuna-Aafrikas puutunud kokku liigiga P. neochilus, s.o liigiga, mis tema väidete kohaselt „sarnaneb väga” SUMCOL 01-le. Nagu väidavad muu seas J. Sadie Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeeriumist ning ka E. van Jaarsveld oma 8. oktoobri 2004. aasta kirjas, aetakse liike P. ornatus ja P. neochilus nende suure sarnasuse tõttu tihti segi, mistõttu aianduskaupluste erialase koolituseta töötajad müüvad liiki P. ornatus nime P. neochilus all. Seetõttu ei ole võimalik välistada, et hageja ei puutunud nime P. neochilus all kokku liigiga P. ornatus. See on kooskõlas E. van Jaarsveldi, J. Sadie ja nende poolt tsiteeritud autorite (teiste seas Codd, Brits, Glen) väidetega, mille kohaselt liiki P. ornatus on Lõuna-Aafrikas kaua kasvatatud.
J. Sadie viitab muu seas Pretoria Herbariumile, mis säilitab 1960. aastal ühest aiast võetud P. ornatus’e näidiseid. Peale selle viitab ta sellistele ekspertidele nagu dr L. E. Codd ja Andrew Hankey, kes mõlemad on vastavalt 1975. aasta ja 1999. aasta väljaannetes märkinud, et Etioopiast ja Tansaaniast pärit liiki P. ornatus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas, kus ta on poolkohalikuks muutunud.
E. van Jaarsveld tugineb oma aastatepikkusele uuringule ja dr L. E. Coddi esitatud kirjeldusele, mille kohaselt P. ornatus on aastakümneid olnud Lõuna-Aafrikas avalikkusele kättesaadav. Olukorras, kus E. van Jaarsveld väitis oma 15. oktoobri 200[4]. aasta kirjas, et tema aia pistikud, mis ta teele saatis, pärinevad ühe sõbra Plumsteadis asuvast aiast ning et varem kasvatati neid taimi botaanikaaedades nime P. neochilus all, viitab kõik sellele, et saadetud pistikud kuuluvad liiki P. ornatus, mida kasvatatakse Lõuna-Aafrikas.”
91 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustamaks seda, kuidas apellatsiooninõukogu on samastanud E. van Jaarsveldi aiast pärinevat võrdlussorti Lõuna-Aafrika liigi Plectranthus ornatus sordiga, mida on kirjeldatud kõnealustes teadusväljaannetes ning mida käsitletakse E. van Jaarsveldi ja J. Sadie avaldustes, ei ole hageja teises väiteosas esitanud konkreetseid argumente ega tõendeid. Kuna vastupidised tõendid puudusid, oli põhjendatud apellatsiooninõukogu otsus kõnealuseid liike E. van Jaarsveldi erinevate avalduste järgi vaidlustatud otsuse punktis 19 samastada. Peale selle samastati kõnealuseid liike juba Bundessortenamti 9. detsembri 2003. aasta lõpparuandes, milles E. van Jaarsveldi sorti tähistatakse kui „Lõuna-Aarfika (van Jaarsveld) võrdlussort Plectranthus ornatus”.
92 Neil asjaoludel leidis apellatsiooninõukogu eespool punktis 90 nimetatud tõendite põhjal õigesti, et võrdlussort on üldtuntud.
93 Seoses E. van Jaarsveldi avaldustega tuleb märkida, et alates tema 25. märtsi 2002. aasta kirjast ehk ajast, mille osas kahtlusi ei esine, kuna E. van Jaarsveld ei olnud siis veel hagejaga ühenduses olnud, on E. van Jaarsveld Bundessortenamtile märkinud, et liigi „Plectranthus ornatus kasvatamine ja müümine on meil puukoolides levinud” (vt eespool punkt 17). Ta kinnitas ja selgitas seda väidet hiljem mitmel korral (vt eespool punktid 19, 29 ja 31).
94 Peale selle ei tuginenud apellatsiooninõukogu vastupidi hageja väidetele üksnes E. van Jaarsveldi väidetele. Apellatsiooninõukogu otsus põhines ka Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeeriumi esitatud teabel ning teaduskirjandusel, mis kinnitasid E. van Jaarsveldi avaldusi (vt eespool punkt 33).
95 Nimelt kinnitas Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeeriumi ametnik J. Sadie seda, et E. van Jaarsveld on liigi Plectranthus ornatus tõeline ekspert ning et tema esitatud teavet võib pidada usaldusväärseks. J. Sadie kirjast tuleneb ka, et nii liiki Plectranthus ornatus (Tansaania ja Keenia sort) kui ka liiki Plectranthus neochilus (Lõuna-Aafrika sort) turustavad puukoolid ajavad neid sarnasuse tõttu tihti segi. Lisaks märkis J. Sadie, et Pretoria herbaariumis on liigi Plectranthus ornatus näidiseid, „mis on võetud ühest aiast 1960. aastal”.
96 E. van Jaarsveldi väiteid kinnitab lisaks ka teaduskirjandus. Käesoleval juhul tuleneb toimikust, et hageja ei ole vaidlustanud ka seda, et liiki Plectranthus ornatus on põhjalikult kirjeldatud L. E. Coddi 1975. aasta teoses, A. Hankey 1999. aasta teoses ja H. F. Gleni 2002. aasta teoses (vt eespool punkt 33). Nimetatud autorid on kirjeldanud seda liiki kui „Lõuna-Aafrikas kasvatatavat ja poolkohalikuks muutunud taime”.
97 Selles osas tuleb märkida, et UPOV‑i eeskirjade sätete kohaselt ning vastupidi hageja väidetele on taimesordi üksikasjaliku kirjelduse avaldamine üks asjaolu, mida võib selle sordi üldise tuntuse hindamisel arvesse võtta.
98 UPOV‑i eespool punktis 64 viidatud 19. aprilli 2002. aasta dokumendi TG/1/3 punktist 5.2.2.1 „Üldtuntus” tuleneb, et seda, kas sort on üldiselt tuntud, võib muu seas tuvastada väljaandes esitatud täpse kirjelduse põhjal.
99 Seda asjaolu võib võtta arvesse ka määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel. Esiteks ei sisalda nimetatud säte nende asjaolude ammendavat loetelu, mille alusel võib tuvastada, kas võrdlussort on üldiselt tuntud, mida kinnitab määrsõna „eelkõige” kasutamine. Teiseks võetakse määruse nr 2100/94 eelviimase põhjenduse kohaselt selles määruses arvesse selliseid olemasolevaid rahvusvahelisi konventsioone nagu UPOV‑i konventsioon.
100 Seega oli käesoleval juhul apellatsiooninõukogul õigus võtta võrdlussordi üldist tuntust tõendavate asjaoludena arvesse Coddi, Hankey ja Gleni teostes esitatud üksikasjalikke kirjeldusi.
101 Arvestades kõiki neid omavahel kooskõlas olevaid asjaolusid, omavad minimaalset tähtust mõned üldistused ja vastuolud, mille hageja on E. van Jaarsveldi mitmes avalduses välja toonud näiteks seoses Bundessortenamtile saadetud pistikute täpse päritoluga. Need vastuolud tõesti nõrgestavad teataval määral E. van Jaarsveldi tunnistust, mistõttu on arusaadav, et apellatsiooninõukogu otsustas selles osas kahtluste vältimiseks kõigepealt läbi viia tõendite kogumise. Samas on kindel, et määrava küsimuse osas, milleks on võrdlussordi üldine tuntus, kinnitavad E. van Jaarsveldi väiteid Lõuna-Aafrika Vabariigi ametiasutused ning mitu teadusväljaannet.
102 Eeltoodu põhjal tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 62 kohaldamise kohta
103 Esimese väite kolmas osa, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 62 rikkumisel, tuleneb eeldusest, et apellatsiooninõukogul puudus õigus talle teada olevate asjaolude põhjal selle tuvastamiseks, et on olemas üldiselt tuntud võrdlussort, millest taotletav sort selgelt ei eristu. Hageja leiab vastupidi, et kui sordiamet oleks õigesti võtnud arvesse tegelikku olukorda, nimelt seda, et esimese ja teise väiteosa raames E. van Jaarsveldi esitatud tunnistused on vastuolulised, oleks ta pidanud järeldama, et sort SUMCOL 01 on selgelt eristuv.
104 Esimese Astme Kohus märgib kohe, et hageja arendatud väide, mille kohaselt sort SUMCOL 01 oleks pidanud tunnistatama selgelt eristuvaks, on ilmselges vastuolus väitega, mida hageja arendab esimeses väiteosas ning mille kohaselt taotletav sort SUMCOL 01 ja van Jaarsveldi võrdlussort on üks ja sama sort.
105 Igal juhul tuleneb esimese kahe väiteosa uurimisest, et eeldus, millel hageja argumendid tuginevad, on väär.
106 Neil asjaoludel on hageja esitatud üldist laadi väited, mis puudutavad tõendamiskohustust ning sordiameti ülesannet asjaolude kohta omal algatusel tõendeid koguda, ainetud või ei ole asjakohased.
107 Sama kehtib Ciopora 3. juuli 2007. aasta eksperdiaruandes esitatud väidete kohta, mis on esitatud eespool punktis 44.
108 Seega tuleb esimese väite kolmas osa lükata koos esimese väitega põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi.
Kolmas ja viies väide, mis põhinevad vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 75 rikkumisel ja sellel, et „õigusriigis on üllatuslike otsuste tegemine keelatud”, ning määruse nr 1239/95 artikli 62 lõike 1 rikkumisel
Poolte argumendid
109 Kolmanda väite raames, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 75 rikkumisel ja sellel, et „õigusriigis on üllatuslike otsuste tegemine keelatud”, väidab hageja, et vaidlustatud otsus võeti vastu üllatuslikult ning et see põhineb kaalutlustel, millest ta ei olnud varem kuulnud. Ühelt poolt leiab hageja, et tal ei olnud apellatsiooninõukogu 30. septembri 2005. aasta istungi käiku ning 27. detsembri 2005. aasta tõendite kogumise meetme määruse tähendust arvestades võimalik asjaomast otsust ette näha. Teisalt väidab hageja, et tal ei ole olnud võimalust esitada märkusi nimetatud otsuses esitatud kaalutluste kohta, mis tema sõnul õigustavad faktilistele asjaoludele täiesti uue hinnangu andmist.
110 Oma repliigis täpsustab hageja, et apellatsiooninõukogu ei tohtinud pärast tõendite kogumise meetme määruse tegemist nõupidamise käigus oma „esialgset arvamust” muuta ega teha vaidlustatud otsust, ilma et ta oleks selles osas ära kuulanud hageja arvamust. Kõnealusel ajal tundus apellatsiooninõukogu olevat hagejaga nõus, et selle ajani esitatud tõenditest ei piisa võrdlussordi üldise tuntuse tõendamiseks. Seetõttu oleks apellatsiooninõukogu pidanud hageja sõnul talle selgitama, millistel asjaoludel ta oma avamust muutis ning andma hagejale võimaluse esitada oma märkusi.
111 Viiendas väites märgib hageja, et apellatsiooninõukogu rikkus määruse nr 1239/95 artikli 62 lõiget 1, kui ta seadis vastuvõetud tõendite kogumise meetme rakendamise tingimuseks, et hageja teeb ettemakse, kuna hageja ei olnud seda konkreetset tõendit pakkunud ega selle kogumist taotlenud.
112 Sordiamet väidab, et apellatsiooninõukogu ei ole rikkunud ühtki sätet, millele hageja tugineb.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Viies väide
113 Määruse nr 1239/95 artikli 62 lõige 1 „Tõendite kogumise kulud” sätestab:
„Tõendite kogumisel võib seada tingimuseks, et tõendite kogumist taotlenud menetlusosaline tasub [sordiametile] deposiiti summa, mille suuruse määrab [sordiamet] hinnanguliste kulude alusel.”
114 Käesoleval juhul ei ole kõnealust tõendite kogumise meedet taotlenud hageja, vaid apellatsiooninõukogu määras selle omal algatusel.
115 Seega ei olnud apellatsiooninõukogul õigust põhjendada määruse nr 1239/95 artikliga 62 oma otsust seada kõnealuse meetme rakendamise tingimuseks, et hageja tasub sordiametile deposiiti summa.
116 Viies väide tundub seega põhjendatud osas, milles sellega soovitakse, et 27. detsembri 2005. aasta tõendite kogumise meetme määrus tunnistataks õigusvastaseks.
117 Samas tuleb kõnealune väide lükata ainetuna tagasi osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse tühistamise taotlust, kuna viimane võeti vastu ilma tõendite kogumise meedet rakendamata ning ilma et apellatsiooninõukogu oleks selle põhjal teinud hagejale õiguslikult ebasoodsaid järeldusi.
– Kolmas väide
118 Määruse nr 2100/94 artikkel 75 sätestab
„[Sordiameti] otsused on motiveeritud. Otsused võivad põhineda üksnes sellistel kaalutlustel või tõenditel, mille kohta menetlusosalistel on olnud võimalus esitada suulisi või kirjalikke märkusi.”
119 Vastupidi hageja väidetele põhineb vaidlustatud otsus kaalutlustel ja tõenditel, nimelt E. van Jaarsveldi ja J. Sadie kirjalikel avaldustel ning Coddi, Hankey ja Gleni teoste väljavõtetel, mis kõik on olemas haldustoimikus, millele on hagejal olnud juurdepääs ning mille kohta on tal olnud võimalus esitada nii suulisi kui kirjalikke märkusi.
120 Mis puutub asjaolusse, et apellatsiooninõukogu on muutnud oma arvamust 27. detsembri 2005. aasta määrusega ette nähtud tõendite kogumise meetme rakendamise vajalikkuse osas, siis ei väida hageja, et apellatsiooninõukogul ei ole õigust loobuda sellest meetmest siis, kui ta ei pea otsuse tegemise ajal seda vaidluse lahendamiseks enam vajalikuks. Repliigi kohaselt väitis hageja seda, et apellatsiooninõukogu ei saa oma hinnangut selles osas muuta, ilma et ta oma arvamuse muutmist hagejale põhjendaks ning võimaldaks viimasel märkusi esitada.
121 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Üldiselt võib seetõttu, et tõendite kogumise meedet võib apellatsiooninõukogu määrata omal algatusel ning ilma, et ta peaks pooltega selle õigeaegsust või vajalikkust eelnevalt arutama, taolisest meetmest samadel tingimustel omal algatusel ka loobuda, kui apellatsiooninõukogu jõuab otsuse tegemisel selles osas teistsugusele järeldusele. Sel juhul ei ole tegemist üllatusliku otsusega, millega rikutakse väidetavat ühenduse õiguse üldpõhimõtet, vaid kaalutlusõiguse teostamisega, mis on määruse nr 2100/94 artikliga 76 apellatsiooninõukogule antud õigus algatada faktide kontrollimine omal algatusel eelkõige kõnealuse määruse artiklis 78 loetletud tõendite kogumise meetmete abil.
122 Käesoleval juhul on apellatsiooninõukogu vaidlustatud otsuses märkinud, et esialgu tekkinud küsimustes ta enam ei kahtle ning ta on veendunud selles, võrdlussort on üldiselt tuntud, mistõttu algul vajalikuks peetud ning määratud tõendite kogumise meedet ei ole vaja rakendada. Apellatsiooninõukogu tõi oma otsuses muu seas ära kaalutlused ja tõendid, mis seda järeldust õigustavad.
123 Kahtlemata on ainus käesoleva väite kohtuliku kontrolli puudutavas osas oluline küsimus see, kas pooltel on asjaomaste kaalutluste ja tõendite kohta olnud võimalus esitada märkusi.
124 Kuna see vastab tõele, nagu eespool punktis 119 märgitud, siis tuleb kolmas väide lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.
Teine väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 76 rikkumisel
125 Hageja väidab, et kui eeldada, et käesoleval juhul oli selleks, et E. van Jaarsveldi avalduste vastuolu tõttu tekkinud küsimustes enam ei kaheldaks, vaja täiendavaid selgitusi, oleks sordiamet kooskõlas määruse nr 2100/94 artikliga 76 pidanud omal algatusel määrama kõnealuse määruse artikli 55 alusel uued registreerimiskatsed.
126 Sordiamet vastab sellele sisuliselt nii, et eeldus, millele teine väide tugineb, on väär.
127 Selles osas võis apellatsiooninõukogu nii, nagu esimese väite kontrolli tulemused näitasid, enda valduses olnud tõendite põhjal nõuetekohaselt järeldada, et taotluse esitamise ajal ei eristunud sort SUMCOL 01 üldiselt tuntud võrdlussordist selgelt. Seega ei olnud ta kohustatud uusi registreerimiskatseid läbi viima.
128 Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mis põhineb määruse nr 1239/95 artikli 60 lõike 1 rikkumisel
129 Hageja väidab, et käesoleval juhul on rikutud määruse nr 1239/95 artikli 60 lõiget 1, kuna Bundessortenamti pädev kontrollija H. Heine osales suulises menetluses sordiameti poolel, ilma et teda oleks istungile kutsutud ning ilma et selle kohta oleks tehtud tõendite kogumise määrust. Vaidlustatud otsuses arvestati tema kui tunnistaja või kui eksperdi avaldustega, ning seda tehti kõigele lisaks ebatäielikult.
130 Selles osas väidab sordiamet õigesti, et H. Heine istungile kutsumine ei nõua tõendite kogumise meetme määramist määruse nr 1239/95 artikli 60 lõike 1 tähenduses. Istungiprotokollist tuleneb, et H. Heine saabus istungile sordiameti esindajana, mitte tunnistaja või eksperdina (vt eespool punkt 36). Tema avaldused märgiti istungiprotokolli sordiameti avaldustena, mitte tunnistaja või eksperdi ütlustena. Neil asjaoludel märkis sordiamet õigesti, et määruse nr 1239/95 artikli 15 lõike 2 kohaselt loetakse H. Heine registreerimiskatseid puudutavaid toiminguid, mis on kooskõlas sordiameti ja Bundessortenamti vahelise kokkuleppega, kolmandate isikute suhtes sordiameti toiminguteks.
131 Hageja ei esita peale selle ühtki tõendit oma väite toetuseks, mille kohaselt H. Heine avaldused märgiti vaidlustatud otsusesse ebatäielikena.
132 Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 88 rikkumisel
133 Hageja väidab, et sordiamet on vastuvõetamatult pika aja jooksul takistanud menetlusdokumentidega tutvumist, mis on muutnud kaitseõiguste teostamise märgatavalt keerulisemaks.
134 Selles osas tuleneb sordiameti poolt Esimese Astme Kohtule esitatud haldustoimikust, et hagejat on kogu toimiku sisust teavitatud ning tal on olnud võimalik tõhusalt esitada oma seisukoht.
135 Eelkõige:
– hageja esitas 11. juuni 2004. aasta kaebuses määruse nr 2100/94 artikli 88 lõike 2 ja määruse nr 1239/95 artikli 84 lõike 3 alusel taotluse saada ärakiri kõigist sordi SUMCOL 01 ühenduse kaitse alla võtmise taotlusega seotud dokumentidest;
– seda taotlust korrati 30. juuli 2004. aasta kirjas;
– sordiamet edastas 10. augustil 2004 kõik tema valduses olnud dokumendid hagejale;
– hageja palus 17. augusti 2004. aasta faksis esitada täiendavaid dokumente, mis puudutavad Bundessortenamti ja E. van Jaarsveldi kirjavahetust;
– sordiamet palus 17. augustil 2004 Bundessortenamtilt edastada talle kõnealused dokumendid ning seda tehti 18. augustil 2004;
– sordiameti 18. augusti 2004. aasta kirjaga edastati nimetatud dokumendid hagejale;
– hageja palus 18. augusti 2004. aasta faksis pikendada seda ühekuist tähtaega, mis on ette nähtud kaebuse esitamise põhjuseid ära toova kirjaliku seletuse esitamiseks; ta palus ka, et talle edastataks ärakiri kogu Bundessortenamti toimiku sisust;
– apellatsiooninõukogu sekretär andis 19. augusti 2004. aasta faksiga hagejale teada, et kaebuse esitamise põhjuseid ära toova kirjaliku seletuse esitamise lõpptähtaeg lükati edasi 6. septembrile 2004;
– sordiamet edastas hagejale 24. augusti 2004. aasta kullerpostiga, mis saadi kätte 25. augustil 2004, ärakirja kogu Bundessortenamti toimikust, tuletades hagejale meelde, et lõpptähtaeg on 6. september 2004;
– hageja esitas kaebuse esitamise põhjuseid ära toova kirjaliku seletuse 30. augustil 2004.
136 See, et hageja ei kasutanud ära talle seletuse esitamiseks antud täiendavat aega, ei anna – nagu sordiamet õigesti märgib – alust väita, et toimiku hilinenud edastamine takistas selles staadiumis tema kaitseõiguse teostamist.
137 Lisaks võis hageja esitada oma seisukohad nii apellatsiooninõukogu 30. septembri 2005. aasta istungil kui ka 14. oktoobri 2005. aasta seletuses.
138 Neil asjaoludel tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Seitsmes väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 70 lõike 2 rikkumisel
139 Hageja väidab, et sordiamet rikkus määruse nr 2100/94 artikli 70 lõiget 2, kui ta ootas tagasilükkava otsuse muutmata jätmisega kaks kuud. Ta lisab repliigis, et nimetatud rikkumine kahjustab tõsiselt tema õigusi. Isegi kui määruse nr 2100/94 artiklis 95 tagatakse taotletava sordi prioriteedi kaitse, on see kaitse palju kitsam. Nii ei ole taimesordikaitse taotlejal sellist keelamise õigust, mis oleks võrreldav määruse nr 2100/94 artiklis 94 ette nähtud õigusega. Seega ei saa hageja kolmandatel isikutel keelata sorti paljundada.
140 Selles osas vastab tõele, et määruse nr 2100/94 artikli 70 „Esialgne teistmine” alusel teeb ametiasutus, kes on koostanud otsuse, ühe kuu jooksul pärast põhjenduste esitamist otsuses parandused, kui ta leiab, et kaebus on vastuvõetav ja põhjendatud. Selle artikli lõige 2 sätestab, et kui otsuses ei tehta parandusi ühe kuu jooksul pärast põhjenduste esitamist, saadab sordiamet „kaebuse viivitamata apellatsiooninõukogule”.
141 Käesoleval juhul esitati põhjendused sordiametile 30. augustil 2004 (vt eespool punkt 27). Sordiameti ametiasutus, kes on koostanud otsuse, tuli 24. ja 29. septembril 2004 kokku, et arutada kõnealuse otsuse võimalikku parandamist määruse nr 2100/94 artikli 70 alusel. Nimetatud ametiasutus andis 30. septembril 2004 nii apellatsiooninõukogule kui ka hagejale teada, et ta lükkab täiendava uuringu teostamiseks selle otsuse tegemise kahe nädala võrra edasi (vt eespool punkt 28). Täiendav uuring seisnes esiteks E. van Jaarsveldilt täpsustuste küsimises, kusjuures viimane esitas need 8. ja 15. oktoobri 2004. aasta kirjades, ning teiseks selles, et konsulteeriti Lõuna-Aafrika Vabariigi põllumajandusministeeriumiga, kellelt saadi asjaomastele küsimustele vastused 2. novembril 2004 (vt eespool punktid 29–33). Sordiameti ametiasutus tuli uuesti kokku 10. novembril 2004 ning otsustas täiendava uuringu tulemuste põhjal tagasilükkavat otsust mitte parandada ning saata kaebus viivitamata apellatsiooninõukogule (vt eespool punkt 34).
142 Olgugi et määruse nr 2100/94 artiklis 70 ette nähtud tähtaega ületati ühe kuu ja kümne päeva võrra, leiab Esimese Astme Kohus, et käesoleva asja konkreetsed asjaolud, eelkõige vajadus konsulteerida kauges riigis asuvate isikutega, õigustavad seda hilinemist.
143 Igal juhul ei õigusta nimetatud tähtaja ületamine vaidlustatud otsuse tühistamist, vaid kõige enam kahju hüvitamist, kui ilmneb, et hagejat selle otsusega kahjustati.
144 Selles osas rõhutab hageja oma repliigis erinevusele määruse nr 2100/94 artiklis 95 omanikule antava kaitse, mis puudutab sordi ühenduse kaitse alla võtmisele eelnevaid toiminguid, ja sama määruse artiklis 94 samale omanikule antava kaitse vahel, mis puudutab kaitstud sordi õigusrikkumisi.
145 Need kaalutlused ei oma aga käesolevas asjas tähtust, kuna taotletavat sorti ei võetud lõpuks ühenduse kaitse alla.
146 Neil asjaoludel tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kaheksas väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 67 lõike 2 rikkumisel
147 Hageja väidab, et sordiamet rikkus määruse nr 2100/94 artikli 67 lõiget 2, kui ta kustutas hageja taotluse oma registrist kohe pärast tagasilükkava otsuse vastuvõtmist. Sellest tulenevalt nõrgenes tema suhtes määruse nr 2100/94 artikliga 95 ette nähtud õiguslik olukord märgatavalt.
148 Isegi kui selles osas eeldada, et kaitsetaotlus kustutati sordiameti registrist kohe pärast tagasilükkava otsuse tegemist, rikkudes seejuures määruse nr 2100/94 artikli 67 lõike 2 esimest lauset, mille kohaselt sellise otsuse peale esitatud kaebus peatab otsuse täitmise, ei puuduta see rikkumine tagasilükkavat otsust ennast, mistõttu see ei mõjuta kõnealuse otsuse kehtivust ega seega ka vaidlustatud otsuse kehtivust.
149 Järelikult tuleb kaheksas väide tagasi lükata, kuna see on alusetu.
150 Kõige eeltoodu põhjal tuleb hagi jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Kohtukulud
151 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt sordiameti nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Ralf Schräderilt.
Forwood | Moavero Milanesi | Truchot |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. novembril 2008. aastal Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 62 ja artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumisel
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused Esimese Astme Kohtu kohtuliku kontrolli ulatuse kohta
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 1 kohaldamise kohta
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 7 lõike 2 kohaldamise kohta
– Hinnang määruse nr 2100/94 artikli 62 kohaldamise kohta
Kolmas ja viies väide, mis põhinevad vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 75 rikkumisel ja sellel, et „õigusriigis on üllatuslike otsuste tegemine keelatud”, ning määruse nr 1239/95 artikli 62 lõike 1 rikkumisel
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Viies väide
– Kolmas väide
Teine väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 76 rikkumisel
Neljas väide, mis põhineb määruse nr 1239/95 artikli 60 lõike 1 rikkumisel
Kuues väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 88 rikkumisel
Seitsmes väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 70 lõike 2 rikkumisel
Kaheksas väide, mis põhineb määruse nr 2100/94 artikli 67 lõike 2 rikkumisel
Kohtukulud