Kohtuasi T‑480/12

The Coca-Cola Company

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi Master taotlus – Varasemad ühenduse kujutismärgid Coca-Cola ja varasem siseriiklik kujutismärk C – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 – Tähiste sarnasus – Tõendid taotletava kaubamärgi kaubanduses kasutamise kohta

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 11. detsember 2014

1.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Tingimused – Kaubamärkide vaheline seos – Hindamiskriteeriumid

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 5)

2.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Asjaomaste kaubamärkide sarnasus – Hindamiskriteeriumid

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 5)

3.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Kujutismärk Master – Kujutismärgid Coca-Cola ja C

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 5)

4.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Tingimused – Varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 5)

1.      Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 5 sõnastusest nähtub, et selle kohaldamise suhtes kehtivad järgmised tingimused: esiteks vastandatud kaubamärkide identsus või sarnasus; teiseks peab vastulause põhjenduseks esitatud varasem kaubamärk olema mainekas; kolmandaks peab olema tõenäoline, et taotletava kaubamärgi kasutamisega ilma tungiva põhjuseta kasutatakse ära või kahjustatakse varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, siis ka neist ühe puudumisel ei ole see säte kohaldatav.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 käsitletud rikkumised varasema ja taotletava kaubamärgi teatava sarnasuse tagajärg, mille tõttu asjaomane avalikkus neid üksteisega seostab, see tähendab loob nende vahel seose, olgugi et ta ei aja neid tingimata omavahel segi. Taotletava kaubamärgi ja varasema maineka kaubamärgi vahelise seose olemasolu, mida tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki juhtumi asjakohaseid tegureid, on seega kõnealuse sätte kohaldamise oluline tingimus.

Nende tegurite seas võib nimetada esiteks vastandatud kaubamärkide vahelise sarnasuse ulatust, teiseks nende kaupade või teenuste laadi, mille jaoks kumbki vastandatud kaubamärkidest on registreeritud, sh nende kaupade või teenuste sarnasuse või erinevuse ulatust ning samuti asjaomast avalikkust, kolmandaks varasema kaubamärgi maine tugevust, neljandaks varasema kaubamärgi olemusest tuleneva või kasutamise käigus omandatud eristusvõime ulatust ning viiendaks tõenäosust, et avalikkus võib kaubamärgid omavahel segi ajada.

(vt punktid 25–27)

2.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt on varasema kaubamärgi ja vaidlustatud kaubamärgi sarnasuse olemasolu määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b ja lõike 5 kohaldamise ühine tingimus. See vastandatud kaubamärkide omavahelise sarnasuse tingimus eeldab nii selle artikli lõike 1 punkti b kui ka lõike 5 raames muu hulgas visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse olemasolu.

Tõepoolest, nendes kahes sättes nõutav sarnasuse aste on erinev. Nimelt, kui määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktiga b ette nähtud kaitse andmine sõltub sellest, et tuvastatakse, et vastandatud kaubamärgid on nii sarnased, et asjaomane avalikkus ajab need tõenäoliselt omavahel segi, ei ole sellise tõenäosuse olemasolu seevastu nõutav sama artikli lõikes 5 ette nähtud kaitse saamiseks. Kõnealuses lõikes 5 osutatud rikkumised võivad olla varasema ja taotletava kaubamärgi vähese sarnasuse tagajärg, kui sarnasus on piisav selleks, et asjaomane avalikkus neid kaubamärke seostab, st loob nende vahel seose.

Kuigi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5 vastava varasema ja vaidlustatud kaubamärgi vahelise seose olemasolu igakülgne hindamine eeldab arvessevõetavate tegurite teatavat vastastikust sõltuvust, nii et kaubamärkide vähese sarnasuse võib kompenseerida varasema kaubamärgi suur eristusvõime, ei piisa varasema kaubamärgi ja vaidlustatud kaubamärgi igasuguse sarnasuse puudumisel siiski varasema kaubamärgi üldtuntusest või mainest ega asjaomaste kaupade või teenuste identsusest või sarnasusest selleks, et tuvastada vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus või asjaomase avalikkuse silmis tekkinud seos. Nimelt nii määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kui ka lõike 5 kohaldamise vajalik tingimus on vastandatud kaubamärkide identsus või sarnasus. Seetõttu on nimetatud sätted ilmselgelt kohaldamatud juhul, kui Üldkohus on vastandatud kaubamärkide igasuguse sarnasuse välistanud. Ainult juhul, kui vastandatud kaubamärgid on teataval, kas või vähesel määral sarnased, peab nimetatud kohus igakülgselt hindama, kas kaubamärkide vähesest sarnasusest hoolimata on muude asjakohaste tegurite nagu varasema kaubamärgi üldtuntuse või maine esinemise tõttu tõenäoline, et asjaomane avalikkus ajab need kaubamärgid tõenäoliselt segi või loob nende vahel seose.

Euroopa Kohtu nimetatud kohtupraktikast nähtub selgesti, et vastandatud kaubamärkide identsuse või kas või vähese sarnasuse olemasolu on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimus, mitte pelgalt üks tegur, mille põhjal hinnata, kas kõnealuste kaubamärkide vahel esineb selle sätte tähenduses seos. Pealegi tuleneb see järeldus otseselt kõnealuses artiklis esinevast fraasist: „kui [taotletav kaubamärk] on identne või sarnane varasema kaubamärgiga”.

(vt punktid 31–34)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 64, 65, 70 ja 74–76)

4.      Varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamise leiab muu hulgas aset juhul, kui tuntud kaubamärki üritatakse ilmselgelt parasiteerimiseks ära kasutada ning sel viidatakse sellele mõistega „parasiitluse oht”. Teisisõnu on tegemist ohuga, et maineka kaubamärgi kuvand või sellega edasiantavad omadused kantakse üle taotletava kaubamärgiga tähistatavatele kaupadele, mille tõttu neid on tänu sellisele varasema maineka kaubamärgiga seostumisele kergem turustada.

Parasiitluse oht eristub ühelt poolt lahjendamise ohu mõistest, mille kohaselt varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamine tuvastatakse tavaliselt siis, kui taotletava kaubamärgi kasutuselevõtu tulemusel ei looks varasem kaubamärk enam vahetut seost kaupadega, mille jaoks see on registreeritud ja mille jaoks seda kasutatakse, ning teiselt poolt halvustamise ohu mõistest, mille kohaselt varasema kaubamärgi kahjustamine tuvastatakse tavaliselt siis, kui kaupadel, mille jaoks asjaomast kaubamärki soovitakse registreerida, on avalikkusele mõju, mis vähendab varasema kaubamärgi külgetõmbejõudu.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab järeldus parasiitluse nagu ka lahjendamise või halvustamise ohu kohta tuleneda eelkõige loogilistest järeldustest tõenäosuste analüüsi tulemusel, kui need ei tulene pelgalt oletustest, vaid neis võetakse arvesse asjaomases kaubandussektoris levinud praktikat ning kõiki muid konkreetse juhtumi asjaolusid.

Täpsemalt on Euroopa Kohus leidnud, et igakülgses hinnangus sellele, kas varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamine on aset leidnud, peab võtma arvesse eelkõige asjaolu, et imiteeritavate parfüümide pakendite ja pudelitega sarnaste pakendite ja pudelite kasutamise eesmärk on saada reklaamiga seoses kasu nende kaubamärkide eristusvõimest ja mainest, mille all asjaomaseid parfüüme on turustatud. Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et kui kolmas isik üritab mainekale kaubamärgile sarnase tähise kasutamisega asuda asjaomase kaubamärgi kiiluvette, et saada kasu viimase atraktiivsusest, reputatsioonist ja prestiižist ning kasutada seda ilma rahalist hüvitist maksmata ja ise kaubamärgiomaniku ärilisse tegevusse selle kaubamärgi kuvandi loomisel ja säilitamisel panustamata, siis tuleb seda kasutamist pidada kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamiseks.

Siiski ei tulene sellest kohtupraktikast sugugi, et parasiitluse ohu – see tähendab ohu, et varasemate kaubamärkide eristusvõimet või mainet kasutatakse ilma tungiva põhjuseta ära – kindlakstegemiseks tuleb võtta arvesse üksnes taotletava kaubamärgi asjakohaseid üksikasju, vaid see lubab võtta arvesse kõiki selliseid tõendeid, mis on mõeldud taotletava kaubamärgi omaniku kavatsuste tõenäosuse analüüsi ja veelgi enam taotletava kaubamärgi tegeliku kaubandusliku kasutamise kohta esitatud tõendite analüüsi läbiviimiseks.

(vt punktid 82–85 ja 88)