Kohtuasi C‑222/08

Euroopa Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) – Elektrooniline side – Võrgud ja teenused – Artikkel 12 – Universaalteenuse osutamise kohustuste kulude arvestamine – Universaalteenuse sotsiaalkomponent – Artikkel 13 – Universaalteenuse osutamise kohustuste rahastamine – Ebaõiglase koorma kindlakstegemine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Universaalteenuse osutamise kohustused, kaasa arvatud sotsiaalsed kohustused – Kulude väljaarvutamine – Ebaõiglane koorem

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 12 lõige 1 ja IV lisa)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Universaalteenuse osutamise kohustused, kaasa arvatud sotsiaalsed kohustused – Kulude väljaarvutamine – Ebaõiglane koorem

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, põhjendus 21)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Universaalteenuse osutamise kohustused, kaasa arvatud sotsiaalsed kohustused – Kulude väljaarvutamine – Ebaõiglane koorem

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 13 lõige 1)

4.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Universaalteenuse osutamise kohustused, kaasa arvatud sotsiaalsed kohustused – Kulude väljaarvutamine – Ebaõiglane koorem

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 12 lõige 1 ja IV lisa)

1.        Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul artikli 12 lõike 1 teise lõigu ning IV lisa sätted näevad ette eeskirjad, mille kohaselt tuleb välja arvutada universaalteenuse osutamise netokulud, kui riigi reguleerivad asutused on leidnud, et selle teenuse osutamise näol võib olla tegemist ebaõiglase koormaga. Seevastu ei ilmne ei nimetatud artikli 12 lõikest 1 ega selle direktiivi ühestki teisest sättest, et ühenduse seadusandja oleks kavatsenud ise kehtestada tingimused, mille puhul nimetatud asutused peaks eelnevalt leidma, et kõnealuse teenuse osutamisega võib kaasneda selline ebaõiglane koorem. Neil asjaoludel ei riku liikmesriik selle direktiivi artiklist 12 tulenevaid kohustusi, kui ta kehtestab tingimused, mille alusel tuleb kindlaks teha, kas kõnealune koorem on ebaõiglane või mitte.

(vt punktid 44 ja 45)

2.        Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul põhjendusest 21 tuleneb, et ühenduse seadusandja on soovinud ühendada universaalteenuse osutamise kohustusega ettevõtjale kaasneda võivate netokulude katmise mehhanismid sellel ettevõtjal lasuva ebaõiglase koormaga. Leides, et universaalteenuse osutamise netokulu ei too kõigi ettevõtjate jaoks tingimata kaasa ülemäärast koormat, on ühenduse seadusandja selles kontekstis soovinud välistada võimaluse, et kogu universaalteenuse osutamisega kaasnev netokulu tooks automaatselt kaasa õiguse hüvitisele. Neil tingimustel on ebaõiglane koorem, mille olemasolu riigi reguleeriv asutus peab enne hüvitise määramist tuvastama, koorem, mis asjaomase ettevõtja jaoks on tema koorma kandmise võimet arvestades ülemäärane, arvestades kõiki teda iseloomustavaid asjaolusid, nagu tema seadmete tase, majanduslik ja finantsolukord ning tema turuosa.

(vt punkt 49)

3.        Kui riigi reguleeriv asutus tuvastab, et ühel või mitmel universaalteenust osutama määratud ettevõtjal lasub ebaõiglane koorem, ja kui see või need ettevõtja(d) taotlevad kompensatsiooni, on liikmesriigi ülesanne võtta kasutusele sellekohased mehhanismid vastavalt direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul artikli 13 lõike 1 punktile a, millest muu hulgas tuleneb, et see kompensatsioon peab olema seotud netokuludega, arvestatuna vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 12.

Liikmesriik, kes tuvastab üldiselt ja niisuguse universaalteenust pakkuva ettevõtja netokulude põhjal, kes on seniajani olnud ainus seda teenust pakkuv operaator, et kõikidel ettevõtjatel, kellel nüüdsest lasub nimetatud teenuse pakkumise kohustus, tuleb selle teenuse tõttu kanda ebaõiglast koormat; ning ei viinud läbi konkreetset analüüsi, mis hõlmanuks ühtaegu nii universaalteenuse pakkumisega igal asjaomasel ettevõtjal tekkivaid netokulusid kui ka kõiki seda ettevõtjat iseloomustavaid asjaolusid, nagu tema seadmete tase või tema majanduslik ja finantsolukord, rikub direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul artikli 13 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

(vt punktid 51, 86, resolutsiooni punkt 1)

4.        Liikmesriik, kes ei näe ette, et universaalteenuse sotsiaalkomponendi netokulude arvutamisel võetaks arvesse seda teenust osutama kohustatud ettevõtjate poolt seeläbi saavat ärilist eelist, sealhulgas mittevaralist kasu, rikub direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul artikli 12 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

Direktiivi 2002/22 artikli 12 lõike 1 teise lõigu punkti a ja direktiivi 2002/22 IV lisa koostoimest ilmneb, et universaalteenuse osutamise netokulu arvestamisel peab hindama universaalteenuse operaatori saadavat kasu, sealhulgas mittevaralist kasu. Kuna need sätted kuuluvad ühtse reguleeriva raamistiku hulka, mille direktiiv 2002/22 soovib luua, siis on liikmesriikide ülesanne võtta nimetatud kasu arvesse nende eeskirjade kehtestamisel, mille põhjal universaalteenuse osutamise netokulu arvutatakse.

(vt punktid 84, 86, resolutsiooni punkt 1)