ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)
7. veebruar 2024(*)
EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Kulud, mida kandis Austria – Vähenduskoefitsient – Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõige 6 – Määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkt b – Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkt a – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑501/22,
Austria Vabariik, esindajad: J. Schmoll ja A. Kögl,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Aquilina ja A. Becker,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president O. Porchia, kohtunikud L. Madise (ettekandja) ja S. Verschuur,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 11. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis palub Austria Vabariik tühistada komisjoni 8. juuni 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/908, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2022, L 157, lk 15; edaspidi „vaidlustatud otsus“), kuivõrd sellega jäeti liidu rahastamisest välja Austria Vabariigi poolt EAGFi raames deklareeritud kulud 68 146 449,98 euro suuruses summas.
Vaidluse taust
2 Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608), loodud põhitoetuskava kasutuselevõtuga otsustas Austria Vabariik kohaldada selle määruse artikli 24 lõiget 6.
3 Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid põllumajandustootjale jaotatavate toetusõiguste arvu kehtestamise eesmärgil otsustada kasutada vähenduskoefitsienti niisuguste toetuskõlblike hektarite suhtes, mis on püsirohumaa, mis asuvad piirkonnas, kus valitsevad rasked ilmastikutingimused (edaspidi „vähenduskoefitsient“).
4 Austria Vabariik otsustas kohaldada vähenduskoefitsienti maatükkide suhtes, mis on Austria õiguse kohaselt klassifitseeritud „karjamaaks“ ja „mägikarjamaaks“.
[…]
Uurimine AA/2016/007/AT
6 Euroopa Komisjon algatas uurimise AA/2016/007/AT, et teha taotlusaastate 2015 ja 2016 puhul kindlaks, kas Austria ametiasutused teostasid pindalatoetuste haldamist ja kontrolli kooskõlas liidu õigusega.
7 Selle uurimise tulemusel leidis komisjon muu hulgas, et Austria ametiasutused kohaldasid määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 „karjamaade“ suhtes vääralt.
[…]
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 52 alusel võttis komisjon vastu 12. veebruari 2019. aasta rakendusotsuse (EL) 2019/265, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud EAGFi ja EAFRD raames (ELT 2019, L 44, lk 14). Selle otsusega jättis komisjon Austria Vabariigi puhul liidu rahastamisest välja EAGFi raames kantud kulud taotlusaastate 2015 ja 2016 eest 8 031 282 euro suuruses summas, sest määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 kohaldati „karjamaade“ suhtes vääralt.
10 Selleks et teha järeldused sellest finantskorrektsioonist – mida ta ei ole vaidlustanud –, võttis Austria Vabariik järgmise parandusmeetme.
11 Föderaalseadusega, millega muudetakse 2007. aasta turukorralduse seadust (Bundesgesetz, mit dem das Marktordnungsgesetz 2007 – MOG 2007 geändert wird) (BGBl. I, 46/2018), muudeti turukorralduse seaduse § 8a, lisades sinna lõike 2a, milles nähakse ette, et „karjamaaks“ klassifitseeritud maatükke omavatele põllumajandustootjatele nähakse lisaks algul 80% vähenduskoefitsiendiga jaotatud toetusõigustele ette ka täiendavate toetusõiguste jaotamine 20% vähenduskoefitsiendiga. Teisisõnu andis Austria Vabariik asjaomastele põllumajandustootjatele alates 2017. aastast 0,8 täiendava toetusõiguse iga „karjamaa“ all oleva toetuskõlbliku hektari eest.
12 Need „karjamaade“ täiendavad toetusõigused jaotati riiklikust reservist, mille moodustamise eest vastutavad liikmesriigid määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 1 kohaselt. Nende täiendavate toetusõiguste väärtus oli 60% riiklikust ühikuväärtusest.
[…]
Uurimine AA/2018/010/AT
14 Komisjon algatas uue uurimise AA/2018/010/AT taotlusaasta 2015 ja järgnevate aastate suhtes, mille käigus ta viis 27.–31. augustil 2018 läbi kohapealse auditi.
[…]
25 Komisjon edastas Austria ametiasutustele oma 26. aprilli 2022. aasta kokkuvõtva aruande.
26 Selles dokumendis tõi komisjon esile, et Austria Vabariik ei ole määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 õigesti kohaldanud. Komisjoni sõnul tõi selle sätte rakendamine Austria ametiasutuste poolt kaasa samas geograafilises piirkonnas asuvate maatükkide erineva kohtlemise. Nii märkis komisjon, et vähenduskoefitsienti kohaldati üksnes püsirohumaaga kaetud maatükkide suhtes, mis olid registreeritud „mägikarjamaana“, mitte aga teiste naabermaatükkide suhtes, kuigi neil valitsesid samad ilmastikutingimused. Komisjoni sõnul näitab niisugune järeldus, et maatüki klassifitseerimine „mägikarjamaaks“ ei olnud seotud raskete ilmastikutingimuste olemasoluga määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 tähenduses. Komisjon järeldas sellest, et kõnealuse sätte kohaldamine Austria ametiasutuste poolt ei põhine objektiivsetel kriteeriumidel ning seetõttu ei olnud toetusõiguste jaotamisel tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine.
27 Lisaks, mis puudutab pärast uurimist AA/2016/007/AT võetud parandusmeedet, siis märkis komisjon kokkuvõtvas aruandes, et määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b, mille kohaselt võib riiklikku reservi kasutada toetusõiguste jaotamiseks põllumajandustootjatele, et aidata neil toime tulla konkreetsete ebasoodsate asjaoludega, ei saa õiguspäraselt kohaldada olukorras, mis tuleneb – nagu käesoleval juhul – asjaomase liikmesriigi haldus- ja kontrollisüsteemi mõjutavast vajakajäämisest. Komisjoni sõnul tähendaks see, et liit peaks rahastama liikmesriigile omistatava vajakajäämise tagajärgi. Lisaks leidis komisjon, et Austria Vabariik ei saa vähendada kõiki määruse nr 1307/2013 artiklis 7 ette nähtud otsetoetusi riikliku reservi täiendamiseks. Komisjon leidis, et kõigi otsetoetuste vähendamine parandusmeetme rahastamiseks tähendas seda, et Austria ametiasutuste vajakajäämiste tõttu kannatasid kõik põllumajandustootjad. Seejärel leidis komisjon, et Austria ametiasutuste võetud parandusmeede ei võimaldanud tagada põllumajandustootjate õiguste kaitset, mis on ühise põllumajanduspoliitika keskmes. Komisjon märkis lisaks, et Austria Vabariik oleks pidanud parandusmeetmena ümber arvutama kõigi toetusõiguste väärtuse, kohaldades õigesti määruse nr 1307/2013 artikleid 25 ja 26.
28 Mis puudutab Austria ametiasutustele ette heidetud rikkumiste finantstagajärgi seoses „toetusõiguste halduskontrolliga põhitoetuskava kehtestamisel“, siis tuvastas komisjon kaks EAGFile avalduvat finantsriski, millest üks on seotud vähenduskoefitsiendi kohaldamisega ja teine uurimise AA/2016/007/AT tulemusel võetud parandusmeetmega.
29 Ühest küljest leidis komisjon, et vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamine, mis oleks viinud ebapiisava arvu toetusõiguste jaotamiseni, mõjutas kõigi Austria põllumajandustootjate toetusõiguste ühikuväärtust alates 2015. aastast. Komisjoni sõnul vastas EAGFile avalduv risk taotlusaastatel 2015–2019 ülemäärastele maksetele, mis maksti seetõttu, et toetusõiguste ühikuväärtus oli kindlaks määratud liiga kõrgel tasemel.
30 Teisest küljest leidis komisjon, et täiendavate toetusõiguste jaotamine karjamaid omavatele põllumajandustootjatele alates 2017. aastast, mida ei saanud õiguspäraselt rahastada riiklikust reservist pärit vahenditest, tekitas EAGFile eraldiseisva finantsriski taotlusaastatel 2017–2019.
[…]
35 Vaidlustatud otsusega jättis komisjon liidu rahastamisest välja teatavad kulud, mida liikmesriigid olid kandnud EAGFi ja EAFRD raames.
36 Komisjon jättis Austria Vabariigi puhul liidu rahastamisest välja EAGFi raames deklareeritud kulud kogusummas 68 270 562,18 eurot, mis hõlmavad 68 146 449,98 euro ulatuses eespool punktis 34 nimetatud kahe rikkumise finantstagajärgi, mis ainsana on käesolevas asjas kõne all.
Poolte nõuded
37 Austria Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega jäetakse liidu rahastamisest välja kulud, mille ta deklareeris EAGFi raames 68 146 449,98 euro suuruses summas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
38 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 ja see rikkumine on tingitud finantskorrektsioonist, mille aluseks on määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 väär tõlgendamine
53 Selles väites ei nõustu Austria Vabariik esimese finantskorrektsiooniga, mis puudutab määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 kohaldamist.
54 Austria Vabariik väidab, et kohaldades vähenduskoefitsienti maatükkide suhtes, mis on klassifitseeritud „mägikarjamaaks“ asjakohaste riigisiseste õigusnormide alusel, mis tema sõnul seavad selle klassifitseerimise tingimuseks keeruliste ilmastikutingimuste esinemise, kohaldas ta määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 õigesti. Määrates finantskorrektsiooni põhjusel, et seda sätet ei ole õigesti kohaldatud, rikkus komisjon järelikult määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1.
[…]
56 Nagu on märgitud eespool punktis 26, põhineb esimene finantskorrektsioon – nagu nähtub kokkuvõtvast aruandest – sellel, et määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 kohaldamine Austria ametiasutuste poolt tõi kaasa põhjendamatu erineva kohtlemise, kuivõrd sama piirkonna piires ei kohaldatud vähenduskoefitsienti kõigi maatükkide suhtes, millel valitsevad ühesugused ilmastikutingimused. See järeldus põhineb eelkõige satelliidipildil, millest nähtub, et „mägikarjamaaks“ klassifitseeritud maatükid, mille suhtes kohaldati vähenduskoefitsienti, asuvad teiste püsirohumaaga kaetud maatükkide vahetus läheduses, mida ei ole selliselt klassifitseeritud ja mille suhtes ei ole kohaldatud vähenduskoefitsienti. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 50, leidis komisjon, et neid järeldusi arvestades ei saa Austria Vabariigi argument, mille kohaselt maatükkide klassifitseerimine „mägikarjamaaks“ põhines Austria liidumaade asjakohastes sätetes ette nähtud objektiivsetel kriteeriumidel, seada kahtluse alla järeldust, et Austria ametiasutused ei ole määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 õigesti kohaldanud.
[…]
76 Teisena väidab Austria Vabariik, et kohaldades vähenduskoefitsienti „mägikarjamaadena“ registreeritud maatükkide suhtes, tagas ta määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 järjepideva ja ühetaolise kohaldamise.
[…]
79 Sellega seoses tuleb märkida, et Austria Vabariik ei vaidle oma menetlusdokumentides vastu komisjoni selle järelduse õigsusele, mille kohaselt „mägikarjamaaks“ klassifitseeritud maatükke koheldi erinevalt võrreldes naabruses asuvate püsirohumaaga kaetud maatükkidega, mida ei ole selliselt klassifitseeritud. Austria Vabariik ei väida ka, et see olukord tuleneb ühekordsest veast ja et näide, mille komisjon valis eespool punktis 56 mainitud satelliidipildi põhjal, ei esinda tervikuna Austria olukorda.
80 Austria Vabariik väidab seevastu sisuliselt, et komisjoni poolt esile toodud erinev kohtlemine on põhjendatud asjaomastel maatükkidel valitsevate ilmastikutingimuste seisukohast objektiivsete erinevustega nende maatükkide vahel.
81 Austria Vabariik selgitab, et naabermaatükkidel võivad valitseda erinevad mikroklimaatilised tingimused. Kuigi komisjon märkis eelkõige 27. novembri 2018. aasta teatises, et „mägikarjamaaks“ klassifitseeritud maatükkidel valitsevad samad ilmastikutingimused kui samal kõrgusel asuvatel naabermaatükkidel, rõhutab Austria Vabariik, et kõrgus ei ole piisav kriteerium, et hinnata maatükkidel valitsevaid tegelikke ilmastikutingimusi. Näiteks väidab ta, et lõunapoolsed maatükid on päikesele rohkem avatud ning need on seega kuumemad ja kuivemad kui põhjapoolsed maatükid, mis on pikemalt lume all. Austria Vabariik väidab, et kui pädevad asutused registreerivad maatükid mägikarjamaade katastris, võtavad nad arvesse asjaomastel maatükkidel valitsevaid mikroklimaatilisi tingimusi ning eelkõige võtavad nad arvesse nõlva asendit ilmakaarte suhtes, mulla struktuursust, niiskust ja lumikatte kestust.
82 See argument ei sea komisjoni järeldust siiski kahtluse alla.
83 Kuigi määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõikest 6 tuleneb, et raskete ilmastikutingimuste esinemist tuleb hinnata – nagu märgib komisjon – konkreetses piirkonnas, mitte üksiku maatüki tasandil, ei sisalda see säte mingit täpsustust nende piirkondade ulatuse kohta, mille puhul tuleb hinnata, kas raskete ilmastikutingimuste kriteerium on täidetud. Seetõttu ei saa eelkõige mägipiirkondades põhimõtteliselt välistada, et naabermaatükke võib pidada eraldiseisvatesse piirkondadesse kuuluvaks, mida iseloomustavad erinevad ilmastikutingimused, mis on seotud näiteks maatüki kaldega või asendiga ilmakaarte suhtes. Seega ei tähenda asjaolu, et vähenduskoefitsienti kohaldati „mägikarjamaade“ ja mitte naabermaatükkide suhtes, tingimata määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 ebaõiget kohaldamist.
84 Peale selle, et Austria Vabariik kinnitab, et pädevad asutused peavad maatüki mägikarjamaade katastris registreerimisel võtma arvesse mikroklimaatilisi tingimusi, ei ole ta siiski esitanud mingeid tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et niisugust lähenemist kasutati konkreetselt ja süstemaatiliselt maatükkide registreerimisel mägikarjamaade katastris. Sellega seoses tuleb märkida, et Austria Vabariik ei selgita, viidates näiteks komisjoni kasutatud satelliidipildile, millised on need spetsiifilised ilmastikutingimused, mis oleksid õigustanud seda, et teatud maatükid registreeriti mägikarjamaade katastris, naabruses asuvad püsirohumaaga kaetud maatükid aga mitte.
[…]
87 Järelikult, nagu märgib komisjon, ei võimalda Austria ametiasutuste lähenemisviis, mis seisneb vähenduskoefitsiendi kohaldamises üksnes „mägikarjamaaks“ klassifitseeritud maatükkide suhtes, tagada seda, et kõnealust koefitsienti kohaldati kõigi maatükkide suhtes, mis asuvad raskete ilmastikutingimustega piirkondades, ega seda, et koefitsienti kohaldati üksnes maatükkide suhtes, mis tegelikult sellele kriteeriumile vastavad.
88 Seega ei võimalda Austria Vabariigi esitatud argumendid ümber lükata komisjoni järeldust, et vähenduskoefitsienti ei kohaldatud kooskõlas määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõikega 6.
89 Eeltoodust tuleneb, et esimene väide, mille kohaselt tegi komisjon kõnealuse finantskorrektsiooni määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 väära tõlgendamise alusel, tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 ja see rikkumine on tingitud finantskorrektsioonist, mille aluseks on määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b ja artikli 7 väär tõlgendamine
90 Selles väites ei nõustu Austria Vabariik teise finantskorrektsiooniga, mis on seotud uurimise AA/2016/007/AT järel võetud parandusmeetmega.
[…]
Esimene väiteosa, et määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b on vääralt tõlgendatud
94 Toimikust ja eelkõige kokkuvõtva aruande põhjendustest, mida on meenutatud eespool punktis 27, nähtub, et teise finantskorrektsiooni aluseks on esimene põhjendus, mille kohaselt ei saanud Austria Vabariik määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b alusel riiklikust reservist rahastada parandusmeedet, mis seisnes täiendavate toetusõiguste jaotamises karjamaid omavatele põllumajandustootjatele. Komisjon leidis, et riiklikku reservi ei saa selle sätte alusel kasutada selleks, et parandada olukorda, mis tuleneb Austria ametiasutuste veast liidu õiguse kohaldamisel.
95 Austria Vabariik vaidleb vastu selle esimese põhjenduse põhjendatusele.
96 Määruse nr 1307/2013 artikkel 30 oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik moodustab riikliku reservi. Riikliku reservi moodustamiseks kohaldavad liikmesriigid põhitoetuskava esimesel rakendamisaastal põhitoetuskava kohase riikliku ülemmäära suhtes lineaarset vähendusprotsenti.
[…]
4. Liikmesriigid jaotavad oma riiklikest reservidest või oma piirkondlikest reservidest toetusõigusi objektiivsete kriteeriumide kohaselt ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.
[…]
6. Liikmesriigid kasutavad oma riiklikke või oma piirkondlikke reserve toetusõiguste jaotamiseks, seejuures on eelistatud noored põllumajandustootjad ja põllumajanduslikku tegevust alustavad põllumajandustootjad.
7. Liikmesriigid võivad kasutada oma riiklikke või oma piirkondlikke reserve:
a) toetusõiguste jaotamiseks põllumajandustootjatele, et vältida maa kasutamisest loobumist, sealhulgas aladel, kus kohaldatakse riikliku sekkumisega seotud ümberkorralduskavasid või arenguprogramme;
b) et aidata põllumajandustootjatel toime tulla konkreetsete ebasoodsate asjaoludega;
c) toetusõiguste jaotamiseks põllumajandustootjatele, kellele ei jaotatud käesoleva peatüki kohaselt toetusõigusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu;
d) kui nad kohaldavad käesoleva määruse artikli 21 lõiget 3, toetusõiguste jaotamiseks põllumajandustootjatele, kelle 2015. aastal vastavalt määruse […] nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 esimese lõigu punktile a deklareeritud toetuskõlblike hektarite arv, mis on nende kasutuses liikmesriigi poolt kindlaksmääratud kuupäeval, mis ei ole selles liikmesriigis sellise toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäevast hilisem, on suurem kui määruse (EÜ) nr 1782/2003 ja määruse (EÜ) nr 73/2009 kohaselt kehtestatud omandatud või liisitud toetusõiguste arv, mis on nende kasutuses määruse […] nr 1306/2013 artikli 78 esimese lõigu punkti b kohaselt määrataval taotluste esitamise viimasel kuupäeval;
e) et suurendada lineaarselt ja püsivalt kõigi põhitoetuskava alusel riiklikul või piirkondlikul tasandil jaotatavate toetusõiguste väärtust, kui riiklik reserv või piirkondlikud reservid ületavad 0,5% põhitoetuskava iga-aastasest riiklikust või piirkondlikust ülemmäärast tingimusel, et lõike 6, käesoleva lõike punktide a ja b ning käesoleva artikli lõike 9 alusel jaotatavaid summasid on piisavalt;
f) et katta iga-aastast vajadust käesoleva määruse artikli 51 lõike 2 ja artikli 65 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt antavate toetuste järele.
Käesoleva lõike kohaldamisel otsustavad liikmesriigid, millised riikliku reservi erinevatest kasutusviisidest on esmatähtsad.
[…]“.
97 Austria Vabariik väidab, et vähendamiskoefitsiendi ebaõigest kohaldamisest tingitud ebapiisavate toetusõiguste esialgne jagamine karjamaid omavatele põllumajandustootjatele kujutas endast nende põllumajandustootjate jaoks konkreetset ebasoodsat asjaolu määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b tähenduses. Komisjon on seisukohal, et mõistet „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ ei saa aga kohaldada juhul, kui – nagu käesolevas asjas – teatud põllumajandustootjaid mõjutavad ebasoodsad asjaolud on tingitud sellest, et asjaomane liikmesriik on rikkunud liidu õigusnorme.
98 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Baumgartner, C‑513/17, EU:C:2018:772, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Esimesena, mis puudutab kõnealuse sätte sõnastust, siis tuleb märkida, et määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõikes 7 on esitatud ammendav loetelu riikliku reservi kasutamise juhtudest, mis on selle sätte alusel lubatud. Niisiis selleks, et reservi kasutamist saaks pidada määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 alusel lubatuks, peab see tingimata kuuluma ühe selle sätte punktides a–f nimetatud juhtumi alla, millele ei ole vastu vaielnud pooled ega eelkõige Austria Vabariik, kes leiab, et ta on kasutanud riiklikku reservi vastavalt määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punktile b.
100 Lisaks tuleb märkida, et mõistet „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ ei ole määruses nr 1307/2013 määratletud. Tavakeeles viitab mõiste „ebasoodsad asjaolud“ kas kahjule või isiku nõrgemale positsioonile. Tegusõna „aitama toime tulla“ kasutamine kõnealuses sättes kinnitab, et kõnealused ebasoodsad asjaolud sarnanevad põllumajandustootja kantud kahjuga.
101 Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõnealuses sättes on põllumajandustootjat mõjutavate ebasoodsate asjaolude iseloomustamiseks kasutatud omadussõna „konkreetsed“. See mõiste, mis sõnasõnalises tähenduses viitab sellele, mis on omane konkreetsele juhtumile või ühine kõigile samalaadsetele üksikjuhtumitele, räägib niisuguse tõlgenduse kasuks, mille kohaselt puudutavad kõnealused ebasoodsad asjaolud teatavaid põllumajandustootjate kategooriaid, kes eristuvad teistest nende olukorra eripära poolest.
102 Seevastu asjaolu, et põllumajandustootjad kannatavad liikmesriigi poolt liidu õiguse kohaldamisel tehtud vea tagajärgede tõttu, ei ole piisav, et asuda seisukohale, et need põllumajandustootjad kuuluvad erikategooriasse ja et sellest veast tulenevaid ebasoodsaid asjaolusid tuleb sel põhjusel pidada neile eriomaseks. Nii on see seda enam, et kõnealuse sätte ja liikmesriigipoolse rikkumise laadi kohaselt võib kõnealune viga mõjutada suuremat või väiksemat arvu põllumajandustootjaid või teatud juhtudel isegi kõiki asjaomase liikmesriigi põllumajandustootjaid.
103 Järelikult räägib määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b sõnastus nimetatud sätte niisuguse tõlgenduse kasuks, mille kohaselt mõiste „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ ei hõlma ebasoodsaid asjaolusid, mis tulenevad liikmesriigi veast liidu õiguse kohaldamisel.
104 Kõnealuse sätte grammatiline tõlgendamine ei võimalda siiski teha lõplikku järeldust, mistõttu tuleb analüüsida selle õigusakti konteksti ja eesmärke, mille osaks see säte on.
105 Teisena, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis tuleb – nagu soovitab komisjon – analüüsida määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõigete 6 ja 7 vahelist suhet. Sõna „eelistatud“ kasutamist lõikes 6 tuleb mõista nii, et ainult siis, kui pärast selles lõikes ette nähtud eelistatud jaotamist jääb riigi reservi piisavalt vahendeid, on liikmesriikidel õigus eraldada reservi vahendeid lõikes 7 sätestatud täiendavateks eesmärkideks (vt selle kohta 10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Staatliches Amt für Landwirtschaft und Umwelt Mittleres Mecklenburg, C‑365/19, EU:C:2021:189, punkt 29). Sellest määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõigete 6 ja 7 vahelisest seosest tuleneb, et lõikes 7 ette nähtud reservi kasutamise juhtusid, mis on lõikes 6 ette nähtud juhtudega võrreldes teisejärgulised, ei tohi mõista laialt.
106 Samuti tuleb kõnealuse sätte konteksti kohta märkida, et komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014, millega täiendatakse määrust nr 1307/2013 ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa (ELT 2014, L 181, lk 1), sisaldab täpsustusi mõiste „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ kohta määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b tähenduses.
107 Delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 31 lõikes 2 on nimelt ette nähtud, et kui määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõigete 3–7 kohaselt ühe või mitme piirangu kohaldamise tõttu toetusõiguste jaotamisel on põllumajandustootja toetusõiguste koguarv väiksem kui tema toetuskõlblike hektarite kindlaksmääratud protsent, on kõnealuse põllumajandustootja puhul tegemist konkreetsete ebasoodsate asjaoludega määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b tähenduses.
108 Nii toetab delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 31 lõige 2 tõlgendust, mille kohaselt viitab mõiste „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ täpsemalt ebasoodsatele asjaoludele, mis on omased teatavate põllumajandustootjate konkreetsele olukorrale, mis võib eelkõige tuleneda määruse nr 1307/2013 teatavate sätete – õigest – kohaldamisest.
109 See olukord näib erinevat käesolevas asjas käsitletavast olukorrast, kus toetusõiguste esimesel jaotamisel põhitoetuskava rakendamise raames kohaldas liikmesriik ebaõigesti määruse nr 1307/2013 sätteid ning otsustas selle olukorra parandamiseks anda teatavatele põllumajandustootjatele toetusõigused, mida nad oleksid pidanud saama algusest peale, kui asjakohaseid sätteid oleks õigesti kohaldatud.
110 Seevastu, kuigi komisjon väidab kõnealuse sätte konteksti arvestades, et muude määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõikes 7 ette nähtud reservi kasutamise juhtude eesmärk on aidata põllumajandustootjatel toime tulla nende olukorrast tingitud ebasoodsate asjaoludega, ei ole see nii nimetatud määruse artikli 30 lõike 7 punktide e ja f puhul. Seega ei võimalda nimetatud määruse artikli 30 lõike 7 punkti b võrdlemine muude selles lõikes ette nähtud reservide kasutamise juhtudega kinnitada üht või teist poolte kaitstavat tõlgendust.
111 Kolmandana, mis puudutab selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks asjaomane säte on, siis tuleb märkida, et liidu seadusandja taotletav eesmärk seoses riiklike või piirkondlike reservide kasutamisega on sätestatud määruse nr 1307/2013 põhjenduses 24, mille kohaselt „riiklikke või piirkondlikke reserve peaks esmajärjekorras saama kasutada selleks, et hõlbustada toetuskavas osalemist noortel põllumajandustootjatel ja põllumajandusliku tegevusega alustavatel põllumajandustootjatel, ning neid tuleks lubada kasutada teatavate muude konkreetsete olukordade arvessevõtmiseks“. Seega on reservide kasutamise eesmärk võimaldada liikmesriikidel toetada konkreetses olukorras olevaid põllumajandustootjaid, eelkõige noori põllumajandustootjaid ja põllumajanduslikku tegevust alustavaid põllumajandustootjaid.
112 Neid põllumajandustootjaid, kes omasid karjamaid, mille suhtes kohaldati ebaõiglaselt vähenduskoefitsienti, mõjutanud ebasoodsamad asjaolud ei olnud käesolevas asjas nende olukorrale omased või neile omase tunnusega seotud, vaid tulenesid asjaolust, et Austria ametiasutused jätsid nad määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 ebaõigesti kohaldades ilma toetusõigustest, mida nad oleksid pidanud saama algusest peale.
113 Austria Vabariigi viidatud asjaolust, et liidu õiguse ebaõige kohaldamine mõjutas üksnes „karjamaade“ omanikke, mis on pealegi vaieldav, kuna – nagu komisjon õigesti märgib – kõnealune eeskirjade rikkumine mõjutas kõigi Austria põllumajandustootjate toetusõiguste väärtust, ei saa seega järeldada, et „karjamaade“ omanikud olid olukorras, mis kujutas endast konkreetseid ebasoodsaid asjaolusid, mis võimaldasid Austria Vabariigil anda neile riiklikust reservist täiendavaid toetusõigusi määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b alusel.
114 Eeltoodust tuleneb, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et „karjamaid“ omavatele põllumajandustootjatele vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamise heastamiseks täiendavate toetusõiguste andmist ei saa rahastada riiklikust reservist määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b alusel.
[…]
118 Eeltoodust tuleneb, et Austria Vabariigil ei ole alust vaidlustada teise finantskorrektsiooni aluseks oleva esimese põhjenduse kehtivust, ning seega tuleb tema teise väite esimene osa tagasi lükata.
[…]
Kolmas väide, et rikutud on määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a
135 Selles väites leiab Austria Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a, kuna vaidlustatud otsusega liidu rahastamisest välja jäetud kulud hõlmavad enne 27. novembrit 2016 tehtud makseid.
136 See väide puudutab esimest finantskorrektsiooni, mis hõlmab taotlusaastaid 2015–2019 ehk eelarveaastaid 2016–2020.
137 Määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Rahastamisest ei saa keelduda, kui tegemist on:
a) artikli 4 lõikes 1 osutatud kuludega, mis kanti rohkem kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest;
[…]“.
138 Komisjoni kontrolli tulemustest teatamine vastab rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 esimeses lõigus nimetatud teatele, milles komisjon edastab uurimise tulemused liikmesriigile ja täpsustab vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada eeskirjadele vastavus, ning märgib finantskorrektsioonide esialgse taseme, mis tema arvates on menetluse selles etapis vastavuses tema järeldustega.
139 Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et teade saaks täita kirjeldatud ülesannet, on oluline, et see teade annaks asjaomasele liikmesriigile täieliku ülevaate komisjoni vastuväidetest. Sellest tulenevalt peab selles teates olema piisavalt täpselt määratletud komisjoni poolt läbi viidud uurimise eesmärk ja uurimise käigus tuvastatud puudused, kuna neile võib hiljem tugineda kui tõenditele tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal on liikmesriigi asutuste poolt teostatud kontrollide või nende poolt edastatud arvandmete suhtes, ning ka finantskorrektsioonide põhjendamiseks lõppotsuses, mille kohaselt liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida asjaomane liikmesriik on kandnud EAGFi raames (vt selle kohta analoogia alusel 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, T‑260/16, EU:T:2018:597, punktid 39 ja 40).
140 Seega, kui rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 esimeses lõigus nimetatud teade vastab eespool punktis 139 nimetatud nõuetele, tuleb seda käsitada kui määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a ette nähtud 24kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti (vt analoogia alusel 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 31).
141 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et selle ajavahemiku piiramine, millega seoses võib komisjon jätta teatavad kulud liidu rahastamisest välja, on ette nähtud selleks, et kaitsta liikmesriike õiguskindluse puudumise eest, mis esineks juhul, kui komisjonil oleks võimalik seada kahtluse alla kulud, mis on kantud mitu aastat enne vastavuskontrolli otsuse tegemist (vt selle kohta 21. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑130/99, EU:C:2002:192, punkt 133).
142 Kuigi käesolevas asjas puudutas uurimine AA/2016/007/AT eelkõige vastavust määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõikele 6, oli komisjon selle uurimise käigus – nagu märgib Austria Vabariik – tuvastanud just nimelt rikkumise, mis on seotud vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamisega üksnes „karjamaade“ suhtes. Kuigi sama uurimise käigus mainiti ka „mägikarjamaade“ olukorda, ei tuvastatud selle uurimise lõpuks sel alusel ühtegi rikkumist. Sellega seoses tuleb märkida, et uurimise AA/2018/010/AT raames täpsustas komisjon oma 27. novembri 2018. aasta teatises, et seni oli ta uurimise AA/2016/007/AT raames Austria ametiasutuste antud selgituste põhjal leidnud, et raskete ilmastikutingimuste kriteeriumi, mis on ette nähtud määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõikes 6, oli „mägikarjamaade“ puhul õigesti kohaldatud.
143 Eeltoodust tuleneb, et 27. novembri 2018. aasta teatises, mis saadeti Austria Vabariigile uurimise AA/2018/010/AT raames, määratleti piisavalt täpselt komisjoni tuvastatud puudused seoses vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamisega „mägikarjamaade“ suhtes.
144 Lisaks, kuigi esimese uurimise käigus mainiti „mägikarjamaade“ konkreetset olukorda, ilma et komisjon oleks selles etapis siiski järeldanud, et selles küsimuses esineb puudusi, ei saa see asjaolu mingil juhul, nagu väidab ka Austria Vabariik, mõjutada määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a ette nähtud ajalise piirangu kohaldamist finantskorrektsioonide suhtes.
145 Sellest tuleneb, et – nagu väidab Austria Vabariik, sealhulgas seoses „mägikarjamaade“ suhtes vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamisega seotud rikkumise finantstagajärgedega, mis olid esimese finantskorrektsiooni aluseks – 27. novembri 2018. aasta teatist tuleb käsitada kui määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a nimetatud 24kuulise tähtaja alguspunkti. Järelikult ei saanud komisjon jätta liidu rahastamisest välja kulusid, mis olid kantud enne 27. novembrit 2016.
146 Toimikust ja eelkõige vaidlustatud otsusest nähtub aga, et esimese finantskorrektsiooniga, mis on sellele otsusele lisatud tabelis ära toodud põhjendusega „toetusõiguste jaotamise ühtlustamine“, jättis komisjon liidu rahastamisest välja kulud, mis olid kantud eelarveaastatel 2016 ja 2017, mis algasid vastavalt 16. oktoobril 2015 ja 16. oktoobril 2016. Seega jättis komisjon liidu rahastamisest välja kulud, mis olid kantud enne 27. novembrit 2016. Nii toimides rikkus ta määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a.
[…]
152 Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles sellega jäeti esimese kõnealuse finantskorrektsiooni puhul liidu rahastamisest välja kulud, mis olid kantud enne 27. novembrit 2016.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 8. juuni 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/908, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, kuivõrd finantskorrektsiooniga, mis on sellele otsusele lisatud tabelis ära toodud põhjendusega „toetusõiguste jaotamise ühtlustamine“ eelarveaastateks 2016–2020, jättis komisjon Euroopa Liidu rahastamisest välja kulud, mille Austria Vabariik oli EAGFi raames kandnud enne 27. novembrit 2016.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Austria Vabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. veebruaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad