Liidetud kohtuasjad C‑582/17 ja C‑583/17
Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie
versus
H.
ja
R.
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))
Euroopa Kohtu (suurkoda) 2. aprilli 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine – Määrus (EL) nr 604/2013 – Artikli 18 lõike 1 punktid b–d – Artikli 23 lõige 1 – Artikli 24 lõige 1 – Tagasivõtmismenetlus – Vastutuse kriteeriumid – Teises liikmesriigis esitatud uus taotlus – Artikli 20 lõige 5 – Pooleliolev määramismenetlus – Taotluse tagasivõtmine – Artikkel 27 – Õiguskaitsevahendid
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja kohta tehtud üleandmisotsuse vaidlustamine – Vaidlustamise ulatus – Vastuvõtmismenetluses või tagasivõtmismenetluses tehtud üleandmisotsus – Mõju puudumine – Piirid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikkel 9, artikli 18 lõike 1 punktid b–d ja artikli 27 lõige 1)
(vt punktid 42–44)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Tagasivõtmismenetlus – Kohaldamisala – Taotleja, kes on lahkunud enne taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse lõpuleviimist liikmesriigist, kus ta esitas esimese taotluse, ja on esitanud uue taotluse teises liikmesriigis – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 18 lõike 1 punktid b–d, artikli 20 lõige 5, artikli 23 lõige 1 ja artikli 24 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32)
(vt punktid 48–54)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja kohta tagasivõtmismenetluses tehtud üleandmisotsuse vaidlustamine – Võimalus tugineda väitele, et rahvusvahelise kaitse saanud pereliikmetega seotud kriteeriumi on vääralt kohaldatud – Puudumine – Erand
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikkel 9, artikli 18 lõike 1 punktid b–d, artikli 20 lõige 5, artikli 23 lõige 1, artikli 24 lõige 1 ja artikli 27 lõige 1)
(vt punktid 58–64, 66–70, 74–86 ja resolutsioon)
Kokkuvõte
2. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses H. ja R. (C‑582/17 ja C‑583/17) analüüsis Euroopa Kohtu suurkoda küsimust, kas pädevad asutused on kohustatud enne rahvusvahelise kaitse taotleja kohta tagasivõtmispalve esitamist määrama kindlaks tema taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi, lähtudes eeskätt vastutuskriteeriumist, mis on ette nähtud määruse nr 604/2013(1) (edaspidi „Dublini III määrus“) artiklis 9. Nimetatud artiklis on täpsustatud, et kui taotlejal on pereliige, kellel on lubatud elada rahvusvahelise kaitse saajana mõnes liikmesriigis, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Antud juhul esitasid Madalmaade asutused Saksamaa asutustele palve võtta tagasi kaks Süüria kodanikku, kes olid esitanud esimese rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaal ning riigist lahkumise järel esitasid uue taotluse Madalmaades. Nimetatud kodanikud tuginesid sellele, et nende abikaasad, kes on saanud rahvusvahelise kaitse, viibivad Madalmaades, kuid Madalmaade asutused keeldusid selliste väidete kaalumisest ja seetõttu ka nende taotluse läbivaatamisest põhjendusel, et tagasivõtmismenetluses ei või taotleja tugineda Dublini III määruse artiklile 9.
Euroopa Kohus tuletas sellega seoses meelde, et tagasivõtmismenetlust kohaldatakse Dublini III määruse artikli 20 lõikes 5 või artikli 18 lõike 1 punktides b–d osutatud isikute suhtes, ning märkis seejärel, et olukord, kus kolmanda riigi kodanik esitab esimeses liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse, lahkub seejärel riigist ja esitab uue taotluse teises liikmesriigis, kuulub tagasivõtmismenetluse kohaldamisalasse sõltumata sellest, kas esimeses liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi võetud või kas selle läbivaatamine kooskõlas direktiiviga 2013/32(2) on nimetatud liikmesriigis juba alanud.
Euroopa Kohus rõhutas seejärel, et ehkki see, kas üleandmisotsus tehti vastuvõtmis- või tagasivõtmismenetluse tulemusel, ei mõjuta ulatust, mis on Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 tagatud õigusel tõhusale õiguskaitsevahendile sellise otsuse vastu, kohaldub nende kahe menetluse suhtes siiski erinev kord ning see erinevus kajastub määruse sätetes, millele võib õiguskaitsevahendit kasutades tugineda. Vastuvõtmismenetluses on kesksel kohal rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine Dublini III määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide põhjal ning taotluse saanud liikmesriik võib pöörduda teise liikmesriigi poole vastuvõtmispalvega ainult juhul, kui ta leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab see teine liikmesriik. Tagasivõtmismenetluses ei ole need vastutuskriteeriumid aga asjakohased, sest oluline on vaid see, et palve saajaks olev liikmesriik vastaks tingimustele, mis on sätestatud Dublini III määruse artikli 20 lõikes 5 (st et tegemist on liikmesriigiga, kus taotlus esitati esimest korda ja kus selle taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus on pooleli) või artikli 18 lõike 1 punktides b–d (st et tegemist on liikmesriigiga, kes sai esimese taotluse ja kes on vastutava liikmesriigi määramise menetluse tulemusel tunnistanud enda vastutust see taotlus läbi vaadata).
Euroopa Kohus lisas, et Dublini III määruse III peatükis sätestatud vastutuskriteeriumide asjassepuutumatust tagasivõtmismenetluses kinnitab asjaolu, et kui Dublini III määruse artiklis 22 on üksikasjalikult reguleeritud, kuidas tuleb neid kriteeriume vastuvõtmismenetluses kohaldada, siis määruse artikkel 25, mis reguleerib tagasivõtmismenetlust, ei sisalda ühtegi samalaadset sätet ning näeb palve saajaks olevale liikmesriigile ette vaid kohustuse teha tagasivõtmispalve lahendamiseks vajalikud kontrollimised.
Veel toonitas Euroopa Kohus, et vastupidine tõlgendus, mille kohaselt võib tagasivõtmispalve esitada vaid siis, kui palve saajaks oleva liikmesriigi saab Dublini III määruse III peatükis sätestatud vastutuskriteeriumide kohaselt määrata vastutavaks liikmesriigiks, on vastuolus selle määruse üldise ülesehitusega, milles sooviti ette näha kaks iseseisvat menetlust (st vastuvõtmismenetlus ja tagasivõtmismenetlus), mida kohaldatakse erinevate täpselt kirjeldatud juhtumite suhtes ning mida reguleerivad erinevad sätted. Selline vastupidine tõlgendus võiks mõjuda kahjulikult ka Dublini III määruse eesmärgile ära hoida rahvusvahelise kaitse taotlejate teisest rännet, sest see tähendaks, et teise taotluse saanud liikmesriigi pädevad asutused võivad tegelikult uuesti läbi vaadata järelduse, millele jõudsid taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluse tulemusel omaenda vastutuse osas esimese liikmesriigi pädevad asutused. Lisaks võiks see tõlgendus kahjustada Dublini III määruse keskset põhimõtet, mis on sõnastatud määruse artikli 3 lõikes 1 ja mille kohaselt vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi üksainus liikmesriik.
Euroopa Kohus järeldas sellest, et tagasivõtmismenetluses tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks ei või tugineda Dublini III määruse III peatükis sätestatud vastutuskriteeriumidele.
Ent kuna Dublini III määruse artiklites 8–10 sätestatud vastutuskriteeriumide eesmärk on aidata kaitsta lapse parimaid huve ja asjaomaste isikute perekonnaelu juhul, kui asjaomane isik on edastanud teise liikmesriigi pädevale asutusele teavet, millest ilmselgelt nähtub, et seda liikmesriiki tuleb pidada Dublini III määruse artiklis 9 sätestatud kriteeriumi kohaselt vastutavaks liikmesriigiks, siis on järelikult sellel liikmesriigil kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega kohustus tunnistada enda vastutust Dublini III määruse artikli 20 lõikes 5 osutatud olukorras (st juhul, kui esimeses liikmesriigis ei ole veel lõppenud vastutava liikmesriigi määramise menetlus). Seega niisuguses olukorras võib kolmanda riigi kodanik tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamisel erandlikult sellele kriteeriumile tugineda.