Kohtuasi C‑549/22
X
versus
Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep)
Euroopa Kohtu (teine koda) 29. veebruari 2024. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping – Alžeeria võõrtöötajate ja nende ülalpidamisel olnud isikute sotsiaalkindlustus – Hüvitiste Alžeeriasse ülekandmine väljamaksva liikmesriigi õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel – Toitjakaotushüvitis – Riigisisesed õigusnormid, mille alusel kohaldatakse elukohariigi põhimõtet – Elukohatingimus, mille kohaselt vähendatakse Alžeerias elavate toitjakaotushüvitise saajate hüvitise summat
1. Rahvusvahelised lepingud – EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping – Artikli 68 lõige 4 – Vahetu õigusmõju – Assotsiatsiooninõukogu otsuse puudumine – Asjassepuutumatus
(EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping, artikli 68 lõige 4)
(vt punktid 30–36 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Rahvusvahelised lepingud – EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Pensionide ja sotsiaalkindlustushüvitiste vaba ülekandmine – Isikuline kohaldamisala – Toitjakaotushüvitised – Töötaja ülalpidamisel olnud isikud – Hõlmamine – Kohustus elada väljamaksvas liikmesriigis – Puudumine
(EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping, artikli 68 lõige 4)
(vt punktid 38 ja 40–42 ning resolutsiooni punkt 2)
3. Rahvusvahelised lepingud – EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Pensionide ja sotsiaalkindlustushüvitiste vaba ülekandmine – Toitjakaotushüvitised – Alžeerias elav üleelanud abikaasa – Hüvitiste Alžeeriasse ülekandmine väljamaksva liikmesriigi õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel – Toitjakaotushüvitise summa vähendamine hüvitisesaaja elukohariigi elukallidusest lähtudes – Lubatavus – Tingimused
(EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping, artikli 68 lõige 4)
(vt punktid 46–49 ja 51 ning resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus otsustas Centrale Raad van Beroepi (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) esitatud eelotsusetaotluse kohta, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu(1) artikli 68(2) lõikel 4, mis käsitleb sotsiaalkindlustushüvitiste vaba ülekandmist, on vahetu õigusmõju ja sellega ei ole vastuolus toitjakaotushüvitiste summa vähendamine tulenevalt asjaolust, et hüvitise saajad elavad Alžeerias, kui nende hüvitiste eesmärk on tagada põhisissetulek, mis on arvutatud väljamaksva liikmesriigi elukalliduse alusel, ja tingimusel, et selline vähendamine on selle õiguse sisuga kooskõlas.
X elab Alžeerias. Oma Madalmaades töötanud abikaasa, kes oli surma hetkel toitja kaotust käsitleva üldseaduse (Algemene nabestaandenwet; edaspidi „ANW“) alusel kindlustatud isik, lesena on X‑il õigus saada alates 1. jaanuarist 1999 toitjakaotushüvitist. Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank (Madalmaade sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu) ennistas 2018. aastal tagasiulatuvalt X-i toitjakaotushüvitise, mille maksmise ta oli lõpetanud 2012. aasta lõpus, ja teavitas X-i, et alates 1. jaanuarist 2013 on selle hüvitise suurust vähendatud põhjusel, et alates sellest kuupäevast oleks seda tulnud maksta elukohariigi põhimõtte kohaselt, st kõnealusel juhul protsendimäära alusel, mis kajastab Alžeeria elukalliduse taset Madalmaade elukalliduse suhtes(3).
Pärast seda, kui X oli korduvalt selle otsuse vaidlustanud, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, kes otsustas esitada Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 tõlgendamise kohta, et saada teada, kas selle lepinguga on vastuolus X-i toitjakaotushüvitise suuruse vähendamine elukohariigi põhimõtte alusel.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus vastas kõigepealt küsimusele, kas tulenevalt EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu sõnastusest, esemest ja olemusest on selle lepingu artikli 68 lõikel 4 vahetu õigusmõju.
Euroopa Kohus tõdes, et see lepingutingimus kehtestab selgelt, täpselt ja tingimusteta õiguse selles klauslis osutatud pensionide ja hüvitiste Alžeeriasse ülekandmisele väljamaksva liikmesriigi õigusaktides sätestatud kursi alusel. Ta leidis, et sellest tulenevalt paneb see tingimus liikmesriikidele selge ja täpse kohustuse võimaldada huvitatud isikutel selline vaba ülekandmine ja selle kohustuse täitmine või selle mõju saavutamine ei eelda ühegi hilisema akti vastuvõtmist.
Kuigi Euroopa Kohus leidis, et see vaba ülekandmise õigus ei ole absoluutne, kuna selle konkreetne mõju sõltub igal üksikjuhul „väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatavast kursist“, sedastas ta, et seda ei või tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel piirata oma äranägemisel nimetatud vaba ülekandmise õigust ja muuta see sisutühjaks. Ta märkis veel, et selles sättes ette nähtud õiguse teostamine või selle mõju ei eelda mõne muu õigusakti vastuvõtmist ega ka seda, et assotsiatsiooninõukogu võtaks vastu EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 70 lõikes 1 osutatud sätted, mida ei saa seega pidada selle õiguse kohaldamise vältimatuks tingimuseks. Euroopa Kohus asus selles küsimuses seisukohale, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikel 4 on vahetu õigusmõju, mistõttu on isikutel, kelle suhtes on see lepingutingimus kohaldatav, õigus sellele liikmesriikide kohtutes vahetult tugineda, et nõuda selle klausliga vastuolus olevate liikmesriigi õigusaktide kohaldamata jätmist.
Euroopa Kohus vastas seejärel küsimusele EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 isikulise kohaldamisala kohta.
Euroopa Kohus märkis, et kuigi artikli 68 lõikega 4 on sõnaselgelt hõlmatud üksnes „[k]õnealused töötajad“, mis viitab sama artikli lõikes 1 nimetatud „Alžeeria kodanikest töötajatele“, tuleb siiski tõdeda, et toitjakaotuspensionid ja hüvitised kuuluvad nende hüvitiste hulka, mida võib vabalt Alžeeriasse üle kanda ja määratluse kohaselt võivad neid saada üksnes nende töötajate ülalpidamisel olnud isikud. Ta leidis, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 kasulik toime kaoks, kui selle isikulisest kohaldamisalast jääksid välja sellised üleelanud isikud. Ta märkis ka, et hüvitiste Alžeeriale vaba ülekandmise põhimõtte enda aluseks oleva loogikaga läheb vastuollu nõue, et hüvitise saaja peab elama väljamaksvas liikmesriigis, käesoleval juhul Madalmaades. Euroopa Kohus järeldas sellest, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõige 4 on kohaldatav töötaja ülalpidamisel olnud isikute suhtes, kes soovivad viia oma toitjakaotushüvitise üle Alžeeriasse, kuid ei ole ise töötajad ja elavad Alžeerias.
Lõpuks küsimuses, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikega 4 on kooskõlas toitjakaotushüvitise summa vähendamine tulenevalt asjaolust, et selle hüvitise saaja elab Alžeerias, märkis Euroopa Kohus, et selles lepinguklauslis on ette nähtud õigus kanda selles nimetatud hüvitised vabalt üle „väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel“. Seega on väljamaksval liikmesriigil selles klauslis osutatud hüvitiste summa arvutamise eeskirjade kehtestamisel kaalutlusruum ja see liikmesriik võib seega kehtestada sellised eeskirjad – mille alusel kohandatakse hüvitiste üleviimise korral nende suurust – nagu elukohariigi põhimõte.
Euroopa Kohus tõi siiski esile, et need eeskirjad peavad sisuliselt vastama hüvitiste vaba ülekandmise õigusele, võtmata sellelt õiguselt kasulikku toimet, ja hindas selleks põhikohtuasjas käsitletud toitjakaotushüvitist iseloomustavaid asjaolusid. Ta tuvastas, et hüvitise suurus määratakse kindlaks Madalmaade elukalliduse alusel ja seega on selle hüvitise eesmärk tagada ülalpidamisel olnud isikule põhisissetulek, mis on arvutatud selle liikmesriigi elukalliduse alusel. Euroopa Kohtu arvates ei muuda ülekantava hüvitise suuruse kohandamine Alžeeria elukallidusest lähtudes vaba ülekandmise õigust sisutühjaks tingimusel, et kohandamisel kasutatav kurss määratakse kindlaks objektiivsete asjaolude alusel, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.