ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

23. oktoober 2018(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Kutsehaigus – Kutsehaiguseks tunnistamine –Personalieeskirjade artikli 78 viies lõik – Töövõimetuskomitee – Põhjendamiskohustus – Ilmne hindamisviga – Vastutus – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑567/16,

Robert McCoy, Regioonide Komitee endine ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat L. Levi,

hageja,

versus

Regioonide Komitee, esindajad: J. C. Cañoto Argüelles ja S. Bachotet, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue esiteks tühistada Regioonide Komitee 2. detsembri 2014. aasta otsus, millega kinnitati töövõimetuskomitee 7. mai 2014. aasta järeldusi, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tunnistada tema haigus kutsehaiguseks, ning teiseks hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud 25 000 euro suurune mittevaraline kahju,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Prek, kohtunikud F. Schalin (ettekandja) ja J. Costeira,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 13. detsembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

 Rikkumised Regioonide Komitees ja hageja ametialane olukord

1        Hageja Robert McCoy töötas Regioonide Komitees kõigepealt ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 finantskontrolörina ja siis alates 1. jaanuarist 2003 siseaudiitorina.

2        Oma ametikohustuste täitmisel täheldas hageja rikkumisi Regioonide Komitee eelarvehalduses. Esialgu teatas ta sellest administratsioonile ja Regioonide Komitee peasekretärile ning hiljem Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonile (edaspidi „eelarvekontrollikomisjon“), millele ta tegi 19. märtsil 2003 ettekande.

3        Euroopa Pettusevastane Amet (edaspidi „OLAF“), keda üks parlamendi liige ja üks eelarvekontrollikomisjoni liige sellest informeeris, uuris rikkumisi, millest hageja oli teatanud, ja esitas 8. oktoobril 2003 juurdlusaruande (edaspidi „OLAFi aruanne“). OLAF kuulas oma uurimise raames hageja ära.

4        OLAFi aruandes oli tuvastatud, et Regioonide Komitee eelarvehalduses oli toime pandud palju rikkumisi, ja soovitatud eelkõige kaaluda distsiplinaarjuurdluse algatamist mõne töötaja suhtes, eelkõige F‑i ja Y‑i suhtes. OLAF märkis ka, et F. oli hagejat hoiatanud, et kui viimane käitub edasi nii, nagu oleks ta veel Regioonide Komitee finantskontrolör, taotleb F. haldusjuurdluse algatamist hageja suhtes, ning et hageja oli saanud tunda oma ülemuste kasvavat vaenulikkust.

5        OLAFi aruandes toodud uurimistulemustes on rõhutatud, et üldiselt oli Regioonide Komitee püüdnud hagejat tema finantskontrolöri ja seejärel siseaudiitori ametikohustuste täitmisel „heidutada või rööpast välja viia“ ning et Regioonide Komitee näis eiravat Regioonide Komitee juhatuse 17. novembri 1999. aasta otsuse nr 294/99 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta artikli 2 lõiget 3, mille kohaselt „ei tohi peasekretariaadi ametnikke või teenistujaid mingil juhul kohelda ebaõiglaselt või diskrimineerivalt esimeses ja teises lõigus nimetatud teabe edastamise tõttu“.

6        Eelarvekontrollikomisjon esitas 22. detsembril 2003 oma raporti Euroopa Liidu 2001. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, mille VII jagu puudutab just Regioonide Komiteed (edaspidi „eelarvekontrollikomisjoni raport“). Eelarvekontrollikomisjon, kes tugines eelkõige OLAFi aruandele, mitte üksnes ei „mõistnud hukka ametlikke takistusi, [mis] […] said osaks finantskontrolörile/siseaudiitorile ja tema töötajatele [Regioonide] Komitee administratsiooni poolt“, vaid täpsustas ka, et ta „loodab, et reformimeetmed, [mida Regioonide Komitee plaanib], võimaldavad pettusi ja rikkumisi päevavalgele tuua nii, et ei riskeerita konkreetsete isikute või institutsiooni pihta suunatud ahistamisega, nagu see oli minevikus“ [mitteametlik tõlge].

7        Võttes arvesse OLAFi aruannet ja eelarvekontrollikomisjoni raportit, võttis parlament talle EÜ artiklitega 275 ja 276 antud volitustega anda heakskiit liidu üldeelarve täitmisele 29. jaanuaril 2004 vastu resolutsiooni, „mis sisaldab tähelepanekuid, mis on lisatud otsusele Euroopa Liidu 2001. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta – VII jagu – Regioonide Komitee“. [mitteametlik tõlge] Eelkõige selle resolutsiooni punktides 14, 22 ja 24 „mõistis [parlament] hukka – võtmata juba ette seisukohta selle menetluse tulemuse kohta, mille algatamise siseaudiitor personalieeskirjade artiklile 24 tuginedes põhjustas – ametlikud takistused, mis [teda] ja tema töötajaid tabasid“, samuti „konkreetsete isikute või institutsiooni pihta suunatud ahistamise“, mis hagejale osaks sai, ning „[palus], et Regioonide Komitee vabandaks ametlikult siseaudiitori ees“.

8        Hageja, kes kannatas ärevuse ja depressiooni all ning kellel olid traumajärgse stressi sümptomid, saadeti alates 28. aprillist 2004 haiguspuhkusele. Hageja haiguspuhkust pikendati kuni 31. detsembrini 2006 ning seejärel 22. veebruarist 2007 kuni 30. juunini 2007, mil hageja saadeti töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile.

9        Tuvastanud, et hageja on kolme viimase aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud, otsustas Regioonide Komitee peasekretär 22. veebruaril 2006 algatada Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 59 lõike 4 alusel hageja töövõimetuks tunnistamise menetluse ja palus viimasel nimetada arst esimese töövõimetuskomitee moodustamiseks.

 Esimene töövõimetuskomitee ja komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO)

10      Esimene töövõimetuskomitee koosnes doktor T‑st, kelle nimetas Regioonide Komitee, doktor G‑st, kelle nimetas hagejat esindama omal algatusel Euroopa Liidu Kohtu president, ja doktor O‑st, kelle nimetasid vastastikusel kokkuleppel doktorid T. ja G.

11      Hageja asus 1. jaanuaril 2007 uuesti tööle. Hageja töötas kuni 21. veebruarini 2007, s.o umbes kuus nädalat ja seejärel saadeti ta uuesti haiguspuhkusele.

12      Hageja saatis 27. veebruaril 2007 Regioonide Komitee peasekretärile personalieeskirjade artikli 73 ja kindlustuseeskirjade artikli 16 alusel taotluse tunnistada tema haigus kutsehaiguseks. Hageja andis Regioonide Komitee peasekretärile ka teada, et kuna töövõimetuskomitee on juba nimetatud, et teha otsus tema töövõimetuse kohta personalieeskirjade artikli 78 tähenduses, oli ta palunud sellel töövõimetuskomiteel arutada mitte üksnes seda töövõimetust, vaid ka võimalikku seost selle ja tema kutsetöö vahel.

13      Regioonide Komitee peasekretär teatas 10. aprilli 2007. aasta kirjaga hagejale, et tema personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotlus edastati Euroopa Komisjonile kui ad hoc ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 73 kohaldamiseks ja et tema taotlus, et juba moodustatud töövõimetuskomitee teeks otsuse ka selle kohta, kas tema võimalik töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, edastati nõuetekohaselt töövõimetuskomiteele.

14      Esimene töövõimetuskomitee leidis oma 23. mai 2007. aasta koosoleku tulemusena, et viimasel on tekkinud püsiv täielik töövõimetus, mille tõttu ta ei suuda oma ametikohustusi täita. Seevastu töövõimetuse päritolu küsimuses teatas esimene töövõimetuskomitee, et tal ei ole piisavalt teavet, et teha otsus selle kohta, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, ja et ta peab ootama, et administratsioon edastaks „usaldusväärsed tõendid“, mis võimaldavad tal selle kohta otsuse teha.

15      Regioonide Komitee juhatus saatis hageja 11. juuni 2007. aasta otsusega töövõimetuse tõttu personalieeskirjade artikli 53 alusel automaatselt pensionile alates 30. juunist 2007.

16      Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) leidis personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse raames 2008. aasta jaanuaris, et haldusjuurdlust ei ole vaja, „sest toimiku dokumentides on piisavalt haldusteavet, et [PMO] arst saaks oma analüüsi läbi viia“.

17      PMO tunnistas 9. jaanuari 2009. aasta otsusega personalieeskirjade artikli 73 alusel, et hageja haigus tekkis kutsetöö tõttu, ning seda meditsiiniaruannete põhjal, mille oli koostanud või mida oli palunud PMO arst doktor J. ning milleks olid viimase 8. mai 2008. aasta aruanne ja 20. novembri 2008. aasta järeldused ja üks doktor R‑i 18. septembri 2008. aasta aruanne. Lisaks oli PMO arsti 8. mai 2008. aasta aruandes nimetatud kuut teist meditsiiniaruannet, mille olid koostanud doktor V.A. ja teised haiglaarstid ning mille esitas hageja, samuti mitut mittemeditsiinilist dokumenti, sealhulgas eespool punktis 7 mainitud parlamendi resolutsiooni. Doktor R‑i 18. septembri 2008. aasta aruandes oli lisaks nimetatud psühholoogilist ülevaadet, mille oli 3. septembril 2008 koostanud professor D. M.

18      PMO arst leidis oma 8. mai 2008. aasta aruandes toimiku materjalide põhjal, et OLAF tuvastas esiteks vahendite kõrveletoimetamisi Regioonide Komitees ja katseid hagejat kõrvale tõrjuda, mis takistasid tal teha nõuetekohaselt finantskontrolöri tööd, ning teiseks tõsised konfliktid hageja ja tema ülemuste vahel. Seetõttu oli PMO arsti sõnul – kuigi see sõltus tema arvates ka doktor Re‑lt palutud psühhiaatrilisest arvamusest – vaja asuda eelkõige seisukohale, et „järk-järgult tekkis sündroom […], mis on seotud teatavate Regioonide Komitee ametnike laiduväärse käitumisega tööl“.

19      PMO arst leidis oma 20. novembri 2008. aasta järeldustes, et hageja „ei ole enam üldse suuteline Euroopa Ühendustes töötama, seda enam, et tema kliiniline psüühiline seisund on seotud tööl üleelatud psühholoogilise ahistamise ja sellest tingitud [„]läbipõlemisega[“]“ ning „[tema] psüühilis-emotsionaalsed probleemid on otseselt ja kindlalt tingitud [tema] kutsetööst“.

20      PMO otsustas 2. märtsil 2010 personalieeskirjade artikli 73 alusel määrata hageja kutsehaiguseks tunnistatud haigusest tingitud töövõimetuse määraks 10%. See otsus tehti mitme täiendava meditsiiniaruande põhjal, mida PMO oli taotlenud ning mis olid järgmised: psühholoogilise ekspertiisi aruanne, mille koostas 12. augustil 2009 M. D.; neuropsühholoogilise läbivaatuse aruanne, mille koostas 17. oktoobril 2009 doktor M; „psühhiaatrilise uuringu aruanne“, mille koostas 3. novembril 2009 doktor Re., ja PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldused, milles on samuti mainitud tööalasest konfliktist põhjustatud reaktiivseid häireid. Doktor Re. 3. novembri 2009. aasta aruande tulemusel kirjeldas PMO arst hageja kutsehaigust kui „ärevus‑ ja depressioonihooge, mis tekkisid tõsise halduskonflikti raames, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega“, ja hindas sellest tingitud töövõimetuse 10 protsendile. Kõik need järeldused ja meditsiiniaruanded edastati esimesele töövõimetuskomiteele.

21      PMO otsuse järgselt ning olles tutvunud tervise- ja haldustoimikuga, tulid esimese töövõimetuskomitee kolm liiget kokku 2. juulil 2010. Esimene töövõimetuskomitee leidis häälteenamusega – järeldustele kirjutasid alla ainult doktor T. ja doktor O. –, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsehaiguse tõttu. Omal algatusel hagejat esindama nimetatud doktor G. allkirjastas eraldi järeldused, mis samuti kannavad 2. juuli 2010. aasta kuupäeva ja milles leiti, et hageja töövõimetus tekkis kutsehaiguse tõttu.

22      Regioonide Komitee juhatus „kinnitas“ 10. septembri 2010. aasta koosolekul ametisse nimetava asutusena „[eespool punktis 21 mainitud doktorite T. ja O. järeldusi], mille kohaselt ei tekkinud [hageja] töövõimetus kutsehaiguse tõttu personalieeskirjade artikli 78 [viienda lõigu] tähenduses“.

23      Hageja esitas 21. jaanuari 2011. aasta kirjaga 10. septembri 2010. aasta otsuse peale kaebuse. Ametisse nimetav asutus jättis 20. mai 2011. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.

24      Hageja esitas 8. septembril 2011 Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtusse hagi 10. septembri 2010. aasta otsuse peale ja 20. mai 2011. aasta otsuse peale jätta kaebus rahuldamata. 7. mai 2013. aasta kohtuotsusega McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56) tühistati 10. septembri 2010. aasta otsus. Selle kohtuotsusega rahuldati hageja hagi põhjendusel, et esimese töövõimetuskomitee aruannet ei olnud piisavalt põhjendatud ning et nimetatud komisjon tegi ilmse hindamisvea. Põhjenduse puudumine tulenes mõistetava seose puudumisest selle vahel, mida esimene töövõimetuskomitee meditsiiniliselt tuvastas, ja järelduste vahel hageja töövõimetuse päritolu kohta (7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 98). Ilmne hindamisviga tuvastati sellest, et esimene töövõimetuskomitee kinnitas, et haigus tunnistati kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 73 alusel faktiliselt „ainult patsiendi jutu põhjal“ – samas kui toimikust nähtub, et kutsehaiguseks tunnistamine tugines nimelt mitmele meditsiiniaruandele – ning käesolevas asjas faktid seda ei kinnitanud (7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punktid 106–111).

25      Paralleelselt eespool mainitud hagiga esitas hageja 20. detsembril 2012 Avaliku Teenistuse Kohtusse kahju hüvitamise nõude (kohtuasi F‑156/12, McCoy vs. Regioonide Komitee). Nagu edaspidi punktis 36 on märgitud, heitis hageja hagi raames Regioonide Komiteele ette tema suhtes süülist käitumist selle ajavahemiku jooksul, mis järgnes Regioonide Komitees rikkumiste avastamisele.

 Teine töövõimetuskomitee

26      Pärast 7. mai 2013. aasta kohtuotsust McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56) otsustas Regioonide Komitee 7. juuli 2013. aasta kirjaga moodustada kolmest arstist koosneva teise töövõimetuskomitee.

27      Hageja nimetas ennast esindama sama arsti, kes esindas teda varem esimeses töövõimetuskomitees ehk doktor G., ja Regioonide Komitee nimetas ennast esindama doktor M‑i.

28      Regioonide Komitee andis 30. oktoobri 2013. aasta kirjaga hagejale teada, et teise töövõimetuskomitee moodustamiseks leppisid doktorid M. ja G. omavahel kokku kolmanda arsti ehk doktor L‑i valimises. Regioonide Komitee tuletas selle info nimetatud kahe arsti e‑kirjavahetusest, milles doktor G. andis teada doktor L‑i eelistamisest.

29      Hageja andis 8. novembril 2013 Regioonide Komiteele teada, et ta ei ole selle järeldusega nõus. Hoolimata doktor G. e‑kirjast kinnitas hageja, et esimesena nimetatud arst ei olnud kolmanda arsti nime suhtes oma nõusolekut andnud. Ta palus Regioonide Komiteel samuti jätta teise töövõimetuskomitee kolmanda arsti nimi välja pakkumata ning pöörduda selleks Euroopa Liidu Kohtu presidendi poole.

30      Regioonide Komitee saatis 26. novembril 2013 hagejale kirja, et anda talle teada, et ta ei ole Euroopa Liidu Kohtu presidendi poole pöördumise vastu. Ta rõhutas siiski, et selline samm toob kaasa täiendavad menetlused, mis lükkavad menetluse lõppemist lõppkokkuvõttes edasi.

31      Selle suhtluse tulemusel nimetas Euroopa Liidu Kohtu president, kelle poole Regioonide Komitee oli pöördunud, teise töövõimetuskomitee moodustamiseks kolmanda arsti. Regioonide Komiteele anti sellest teada 2014. aasta veebruari lõpus.

32      Euroopa Liidu Kohtu presidendi nimetatud arst oli doktor H. Teise töövõimetuskomitee moodustasid niisiis hageja nimetatud doktor G., Regioonide Komitee nimetatud doktor M. ja Euroopa Liidu Kohtu presidendi nimetatud doktor H.

33      Teine töövõimetuskomitee tuli esimest korda kokku 15. aprillil 2014. Koosoleku lõpus otsustasid arstid korraldada hagejaga kohtumiseks teise koosoleku. Teisel koosolekul, mis toimus 7. mail 2014, esitati hagejale küsimusi ning seejärel leidsid doktor M. ja doktor H. häälteenamusega, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsehaiguse tõttu personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses (edaspidi „7. mai 2014. aasta järeldused“), samas kui doktor G. leidis, et töövõimetus tekkis kutsehaiguse tõttu.

34      Regioonide Komitee meditsiinitalitus saatis 10. novembril 2014 doktor G‑le e‑kirja, mis sisaldas teise töövõimetuskomitee kahe koosoleku protokolle ning hageja tervisetoimikus sisalduvate dokumentide loetelu ja tema loetelu dokumentidest. Protokollidel olid üksnes doktor M‑i ja doktor H. allkirjad.

35      Samal päeval allkirjastasid doktor M. ja doktor H. kokkuvõtliku meditsiiniaruande, milles täpsustati 7. mai 2014. aasta järelduste põhjendusi. Nimetatud aruanne edastati doktor G‑le 23. märtsil 2015. Samal kuupäeval esitas doktor M. ametisse nimetavale asutusele ka tõendi, milles olid märgitud järgmist:

„Käesolevaga võin kinnitada, et töövõimetuskomitee korrakohane toimimine oli tagatud ning et selle järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud.“

36      Avaliku Teenistuse Kohus tegi 18. novembril 2014 otsuse asjas, mille pooled olid hageja ja Regioonide Komitee (18. novembri 2014. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑156/12, EU:F:2014:247), ning selles kohtuotsuses tuvastati, et Regioonide Komitee on hageja suhtes rikkunud hoolitsemiskohustust. Selle kohtuotsuse kohaselt ei olnud Regioonide Komitee nimelt tõendanud, et ta võttis kohtuasja jaoks asjakohase ajavahemiku jooksul vastavalt oma hoolitsemiskohustusele arvesse hageja jaoks tööalaselt ja moraalselt raskeid hetki ning mõju, mis sellel võis hageja tervisele ja isiklikule olukorrale potentsiaalselt olla. Kohtuotsuse punktist 128 nähtub, et „[a]rvestades ühelt poolt PMO 2. märtsi 2010. aasta otsust ja PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldusi, näib, et põhjuslikus seoses Regioonide Komitee tegevuse ja tekitatud kahju vahel ei ole mingit kahtlust, ning teiselt poolt, et personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud hüvitis ei hõlma mittevaralist kahju, mis seisneb rööpast välja viimises, diskrediteerimises, ootamises ja frustratsioonis, mis hagejale sai osaks seetõttu, et Regioonide Komitee ei näidanud tema suhtes üles hoolitsust“. Sel alusel mõisteti Regioonide Komiteelt hageja kasuks välja 20 000 eurot.

37      Doktor G. saatis 19. novembril 2014 oma märkused teise töövõimetuskomitee koosolekute protokollide kohta ning juhtis doktor M‑i ja doktor H. tähelepanu 18. novembri 2014. aasta kohtuotsusele McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑156/12, EU:F:2014:247). Ta palus samuti, et teine töövõimetuskomitee kutsutaks uuesti kokku. Doktor M. ja doktor H. andsid teada, et teise töövõimetuskomitee uut koosolekut ei ole vaja korraldada.

38      Doktor G. esitas 23. ja 30. novembri 2014. aasta teadetes (hageja sõnul saadeti viimati nimetatud teade tegelikult 2. detsembril 2014) oma kommentaarid 7. mai 2014. aasta protokolli kohta, mis sisaldas häälteenamusega (doktor M‑i ja doktor H. poolt) tehtud järeldusi. Doktor G. tõi nendes esile oma eriarvamuse. Ta tegi järelduse, et hageja ametialase olukorra ja tema töövõimetuse vahel on põhjuslik seos. Ta rõhutas, et teine töövõimetuskomitee ei täitnud oma volitusi. Seetõttu kutsus ta komiteed üles oma tööd jätkama.

39      Hageja saatis 26. novembril 2014 kirja Regioonide Komitee peasekretärile, andes talle teada teise töövõimetuskomitee järeldustest ja paludes temalt, et ta kutsuks nimetatud komiteed üles „oma tööd nõuetekohaselt jätkama“.

40      Regioonide Komitee juhatus kinnitas 2. detsembri 2014. aasta otsuses 7. mai 2014. aasta järeldusi (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Otsusest anti teada 22. detsembri 2014. aasta kirjaga, mis pandi posti 5. jaanuaril 2015 ja saadi kätte 7. jaanuaril 2015.

41      Hageja esitas 3. aprillil 2015 kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. See kaebus jäeti rahuldamata 24. juuli 2015. aasta otsusega, millest hagejale anti teada 27. juulil 2015 (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

42      Kaebuse rahuldamata jätmise otsus tugines teatele, milles doktor M. vastas küsimustele, mille oli talle saatnud Regioonide Komitee õigustalitus selleks, et kaebusele vastata (edaspidi „8. mai 2015. aasta teade“).

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Hageja esitas kohtuasjas F‑139/15 hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 3. novembril 2015.

44      Regioonide Komitee saatis 25. jaanuaril 2016 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse kostja vastuse.

45      Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 24. veebruaril 2016, et teine kirjalike seisukohtade vahetamine ei ole vajalik ning kirjalik menetlus on lõppenud.

46      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti käesolev kohtuasi staadiumis, milles see oli 31. augustil 2016, üle Üldkohtule. Kohtuasi registreeriti numbriga T‑567/16 ja määrati teisele kojale.

47      Kuna kirjaliku osa lõppemise oli Avaliku Teenistuse Kohus otsustanud enne 1. septembrit 2016, esitas Üldkohus 8. novembril 2016 pooltele küsimuse, et nad annaksid teada, kas nad soovivad kohtuistungi toimumist. Pooled vastasid küsimusele ettenähtud tähtajal, kusjuures hageja andis Üldkohtule 29. novembril 2016 teada, et ta soovib kohtuistungi toimumist, ja Regioonide Komitee märkis oma 7. detsembri 2016. aasta vastuses, et ta leiab, et kohtuistung ei ole vajalik.

48      Käesolev kohtuasi määrati 23. veebruaril 2017 uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub teise koja koosseisu.

49      Poolte kohtukõned kuulati ära 13. detsembri 2017. aasta kohtuistungil.

50      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles teise töövõimetuskomitee järeldusi kinnitades on selles keeldutud tunnistamast, et tema töövõimetus personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses tekkis kutsetöö tõttu;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista Regioonide Komiteelt välja 25 000 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks;

–        mõista kohtukulud välja Regioonide Komiteelt.

51      Regioonide Komitee palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

52      Vaidlustatud otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet, millest esimene käsitleb personalieeskirjade artikli 78 rikkumist, kuna teise töövõimetuskomitee tööd ei ole kontrollitud ja on rikutud menetlustagatisi; teine põhjendamiskohustuse ja mõiste „kutsehaigus“ rikkumist; kolmas ilmset hindamisviga; neljas teise töövõimetuskomitee volituste rikkumist; viies hoolitsemiskohustuse rikkumist; kuues ELTL artikli 266 rikkumist; seitsmes mõistliku aja rikkumist ja kaheksas kolleegiaalsuse rikkumist. Hageja palub samuti mõista Regioonide Komiteelt välja 25 000 euro suurune summa mittevaralise kahju eest, mis tekitati Regioonide Komitee toime pandud rikkumistega.

53      Olgu sissejuhatavalt märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis vormiliselt on esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 55; vt samuti selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8).

54      Käesoleval juhul jäeti vaidlustatud otsus kaebuse rahuldamata jätmise otsusega muutmata, täpsustades vaidlustatud otsuse põhjendusi. Niisugusel juhul tuleb tõesti analüüsida esialgse huve kahjustava otsuse õiguspärasust, võttes arvesse põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, kusjuures need põhjendused peaksid selle aktiga kokku langema (vt selle kohta 18. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Buxton vs. parlament, F‑50/11, EU:F:2012:51, punkt 21 ja 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 56).

55      Järelikult ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud tühistamisnõuetel iseseisvat sisu ja hagi tuleb käsitada nii, et see on esitatud vaidlustatud otsuse peale, mille põhjendusi on kaebuse rahuldamata jätmise otsusega täpsustatud (vt selle kohta 10. juuni 2004. aasta kohtuotsus Eveillard vs. komisjon, T‑258/01, punktid 31 ja 32 ning 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 57).

56      Samuti tuleb tõdeda, et esimene, viies ja kuues väide tuginevad põhiliselt võimalikule kontrolli puudumisele töövõimetuskomitee töö üle kaebuse etapis, see tähendab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Järelikult kui need väited osutuvad põhjendatuks, ei ole vaidlustatud otsuse tühistamine nende alusel õigustatud. Nimelt ei saa hageja väidetud rikkumised osas, milles need leidsid aset pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mõjutada töövõimetuskomitee arvamuse ega vaidlustatud otsuse sisu. Sellised rikkumised ei saa põhimõtteliselt muuta hinnangut, mille töövõimetuskomitee andis töövõimetuse päritolu kohta personalieeskirjade artikli 78 alusel.

57      Siiski kuna hageja palub hüvitada mittevaralise kahju, mis tekitati mitte üksnes vaidlustatud otsust ja selle vastuvõtmise asjaolusid puudutavate rikkumiste tõttu, vaid samuti nende rikkumiste tõttu, mis tulenesid sellest, et ametisse nimetav asutus ei teostanud kaebuse etapis kontrolli, tuleb eespool viidatud väiteid analüüsida selles osas, milles need võivad omada mõju kahju hüvitamise nõudele. Neid kaalutlusi arvestades on Üldkohus arvamusel, et tuleb alustada teise, kolmanda, neljanda, seitsmenda ja kaheksanda väite analüüsimisest, mis võivad kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise, ning seejärel analüüsida väiteid, mida saab võtta arvesse üksnes kahju hüvitamise nõude raames.

 Vaidlustatud otsuse õiguspärasust mõjutavad väited

58      Tasub täpsustada, et ühest küljest põhjendamiskohustuse ja teisest küljest mõiste „kutsehaigus“ väidetava rikkumise vahel ei ole ilmset seost. Nimelt on küsimus, kas töövõimetuskomitee võttis mõistet „kutsehaigus“ rikkudes arvesse hageja haiguslugu ja praegust tervislikku seisundit, seotud võimaliku hindamisveaga, mitte põhjendamiskohustuse rikkumisega. Üldkohtu arvates on mõiste „kutsehaigus“ rikkumist tarvis analüüsida pigem kolmanda väite raames, mis puudutab ilmset hindamisviga, kui teise väite raames.

 Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

59      Hageja on arvamusel, et Regioonide Komitee rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus, millega jäeti muutmata teise töövõimetuskomitee järeldused, ei võimalda mõista, miks see komisjon kaldus häälteenamusega kõrvale varasematest meditsiiniaruannetest, ega eelkõige seda, millistele asjaoludele ta tugines, kui ta kinnitas erinevalt tema kasutuses olevatest meditsiiniaruannetest, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsetöö tõttu.

60      Hageja kinnitab sellega seoses esiteks, et teine töövõimetuskomitee tegi ekslikult otsuse tema töövõime kohta, samas kui see ei olnud asjakohane selle hindamiseks, kas haigus tekkis kutsetöö tõttu. Teiseks tugines nimetatud komitee ekslikult hageja 2014. aasta tervislikule seisundile, samas kui see ei ole asjakohane küsimuse puhul, kas ta saadeti 2007. aastal pensionile kutsehaigusega seotud põhjustel. Kolmandaks ei ole asjaolu, et hageja ei võtnud 2014. aastal antidepressante ega rahusteid, vastuolus kestva emotsionaalse seisundiga, mis on psühholoogiliselt kahjustav, mis tuleneb endises töökohas osaks saanud halvast kohtlemisest ja mida kõik meditsiinidokumendid kinnitavad.

61      Lisaks väidab hageja sisuliselt, et teine töövõimetuskomitee ei võtnud arvesse toimiku haldus- ja õiguslikke dokumente, see tähendab eelarvekontrollikomisjoni raportit ja OLAFi aruannet. Samuti on doktor M‑i vastused 8. mai 2015. aasta teates vastuolulised ja raskesti mõistetavad. Teises töövõimetuskomitees häälteenamusega tegutsenud kaks arsti ei esitanud ka põhjuseid, miks on välistatud, et hageja haiguse põhjuseks ei olnud – samuti – tema ametikohustuste täitmine.

62      Regioonide Komitee vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta väidab vastu, et teise töövõimetuskomitee järelduste ja personalieeskirjade artikli 73 raames vastu võetud varasemate meditsiiniliste järelduste vahel ei ole vastuolu.

63      Regioonide Komitee väidab, et 7. mai 2014. aasta järeldustes, mida ametisse nimetav asutus vaidlustatud otsuses on kinnitanud, on esitatud erinevad põhjendused, mis näitavad ära enamuse arvamuse teises töövõimetuskomitees, tuvastades põhjusliku seoses puudumise püsiva töövõimetuse ja hageja töö vahel.

64      Regioonide Komitee on arvamusel, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses on ära toodud doktor M‑i selgitused nii teise töövõimetuskomitee töömeetodi kui ka põhjuste kohta, mille alusel tuvastati põhjusliku seose puudumine hageja töövõimetuse ja tema kutsetöö vahel.

65      Mis puudutab argumenti, et teine töövõimetuskomitee ei põhjendaud oma seisukohta piisavalt, kuna ta tegi järeldused, mis on vastupidised varasemates meditsiini- ja haldusaruannetes esinevatele järeldustele, siis Regioonide Komitee väidab, et see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt on kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes viidatud varasemates meditsiini- ja haldusaruannetes sisalduvatele arvamustele ja järeldustele. Regioonide Komitee märgib nimelt, et kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes on rõhutatud, et teatud meditsiiniaruannetes oli märgitud, et hageja on võimeline tööle naasma. Samamoodi on selles mainitud, et hagejale tehti „põhjalik arstlik läbivaatus“, millest teine töövõimetuskomitee võis teha tähelepanekuid, mille alusel sai ta tuvastada, et hageja töövõimetust ei ole põhjustanud kutsehaigus personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses.

66      Lisaks viitas teine töövõimetuskomitee kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes sõnaselgelt teatud meditsiini- ja haldusaruannetele. Aruandes on selgelt ära toodud põhjendused, mille tõttu ei olnud tööolukorra ja hageja tervisliku seisundi vahel põhjuslikku seost, ning põhjendused, miks teine töövõimetuskomitee ei jaga varasemate meditsiiniaruannete arvamust. Regioonide Komitee märgib, et teine töövõimetuskomitee tõi esile pikaajalised psüühilised probleemid, mis takistasid hagejal tööle naasta.

67      Väärib märkimist, et personalieeskirjade töövõimetuskomiteed käsitlevate sätete eesmärk on usaldada lõpliku hinnangu andmine kõikides meditsiinilist laadi küsimustes – mida ei saa anda ükski ametisse nimetav asutus, sest see koosneb haldustöötajatest – meditsiiniekspertidele. Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtulik kontroll ei hõlma meditsiinilisi arvamusi kitsamas tähenduses, mida tuleb käsitada lõplikuna, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtulik kontroll võib aga hõlmata töövõimetuskomitee moodustamise ja tegevuse nõuetekohasust ning tema antud arvamuste nõuetekohasust. Selles mõttes on Üldkohus pädev analüüsima, kas arvamus sisaldab põhjendusi, mis võimaldavad hinnata kaalutlusi, millel põhinevad selles toodud järeldused, ja kas on olemas mõistetav seos selles meditsiiniliselt tuvastatu ja järelduste vahel, millele asjaomane töövõimetuskomitee jõudis (vt 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Selle kohtupraktika alusel tuleb kõigepealt tõdeda, et käesolevas asjas sisaldavad 7. mai 2014. aasta järeldused, mida ametisse nimetav asutus on kinnitanud vaidlustatud otsuses, muu hulgas järgmisi kinnitusi:

–        „puuduvad argumendid, mille alusel on tuvastatud töövõimetuse ja ametialaste stressitegurite põhjuslik seos, kuna hageja on mitmel korral kinnitanud, et temaga on kõik hästi;

–        […] seevastu on hagejal pikaajalised psüühilised raskused, mille jaoks on ta saanud erinevat ravi, mis patsiendi arvates on olnud edukas.“

69      Need kinnitused aga ei selgita, kuidas teine töövõimetuskomitee jõudis sellele järeldusele, hoolimata toimiku meditsiini- ja haldusaruannetest, mis põhjendasid vastupidist järeldust.

70      Sellega seoses on oluline märkida, et kui administratsioon esitas oma vastuses kaebusele üksikjuhtumi kohta sõnaselged põhjendused, mis tema otsust põhjendavad, peavad niisugused põhjendused langema kokku rahuldamata jätmise otsusega ja neid tuleb pidada asjakohaseks teabeks selle otsuse õiguspärasuse hindamisel (vt selle kohta 9. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

71      Ühest küljest kinnitab ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et ta palus doktor M‑il „kinnitada […], kas R. McCoy võimetus täita tööl oma ametikohustusi, mis on juba tuvastatud 23. mail 2007 (artikkel 78), ei oma tegelikult isegi osaliselt seost kutsehaigusega („ärevus‑ ja depressioonihood, mis tekkisid tõsise halduskonflikti raames, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega“) (vt 18. novembri 2014. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑156/12, EU:F:2014:247, punkt 64), mis tuvastati 9. jaanuaril 2009 (artikkel 73), [ja kas see] järeldus [oli] hästi põhjendatud [kokkuvõtlikus] meditsiiniaruandes, milles oli eelkõige selgitatud, miks [teine] töövõimetuskomitee [otsustas] kalduda kõrvale varasematest, R. McCoy jaoks soodsatest aruannetest“.

72      Sellele küsimusele vastates kirjeldas doktor M. viisi, kuidas teine töövõimetuskomitee neile järeldustele jõudis ning rõhutas sisuliselt järgmist:

–        „R. McCoy tervisetoimikust ilmneb selgelt varasemate häirete olemasolu enne Regioonide Komiteesse tööleasumist“;

–        „toimiku kaks dokumenti sisaldavad arvamusi […], mis tõendavad, et R. McCoy oli asjaomase ajavahemiku jooksul tööle naasmas“;

–        [pärast seda, kui doktor H. oli toimikuga tutvunud], „viis ta läbi R. McCoy põhjaliku psühhiaatrilise analüüsi, esitades talle küsimusi eesmärgiga teha kindlaks [viimati nimetatud isiku] hetkeseisund“;

–        ühehäälselt otsustati, et välisekspertiisi ei ole vaja läbi viia ega küsida meditsiinilist teavet nendelt üldarstidelt, kes R. McCoy’d ajavahemikus 1996–2000 ravisid.

73      Teisest küljest palus ametisse nimetav asutus doktor M‑il „kinnitada, et teise töövõimetuskomitee järeldustes, mille kohaselt personalieeskirjade artikli 78 alusel ei ole R. McCoy töövõimetust põhjustanud kutsehaigus, on arvesse võetud haldusdokumente, millele on viidatud 7. mai 2013. aasta kohtuotsuses“. Doktor M. täpsustas sisuliselt, et „isegi kui neid ei ol[nud] sõnaselgelt mainitud, olid teise töövõimetuskomitee kasutuses kõik dokumendid“ ning nimetatud dokumendid anti teise töövõimetuskomitee kolme liikme kasutusse, kes neid analüüsisid.

74      Neid kaalutlusi arvestades kinnitab ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et ta „on veendunud, et töövõimetuskomitee hoolitses selle eest, et selgitada oma aruandes, miks ta leiab meditsiinilisest vaatevinklist, et kaebuse esitaja töövõimetuse puhul ei ole võimalik personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu kohaselt nõustuda, et see tekkis kas või osaliselt kutsetöö tõttu, ning et kõiki tema kasutuses olevaid meditsiinilise ja mittemeditsiinilisi dokumente on selleks arvesse võetud, ilma et talle oleks siiski teada meditsiinilise põhjenduse üksikosad ning seega ilma, et tal oleks võimalik hinnata, kas need vastavad Üldkohtu poolt 7. mai 2013. aasta kohtuotsuses kindlaks määratud nõuetele“.

75      Sõltumata doktor M‑i vastustest, tuleb siiski tõdeda, nagu selgub toimikust ja nagu on tuvastatud 7. mai 2013. aasta kohtuotsuses McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56), et tervisetoimikud ja haldusdokumendid kinnitavad sisu poolest vastupidist järeldust ehk seda, et haigus, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, on kutsehaigus.

76      Siinkohal väärib märkimist, et kohtupraktikast nähtub, et kui töövõimetuskomitee poole pöördutakse keerukate meditsiiniliste küsimustega, mis puudutavad põhjuslikku seost asjaomase isiku haiguse ja tema kutsetöö vahel institutsioonis, tuleb tal eelkõige ära näidata asjaolud toimikus, millele ta tugineb, ja märkimisväärse lahknevuse korral täpsustada, miks ta mõningatest varasematest asjakohasest meditsiiniaruannetest, mis on asjaomasele isikule soodsamad, kõrvale kaldub (vt 7. mai 2013. aasta kohtuotsuses McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Kuigi töövõimetuskomitee, mille poole on personalieeskirjade artikli 78 alusel pöördutud, võib teha teistsugused järeldused kui arstlik komisjon, mille poole pöörduti personalieeskirjade artikli 73 alusel, on sellegipoolest nii, et töövõimetuskomitee peab esitama põhjused, miks ta kaldus kõrvale meditsiiniaruannetes toodud hinnangutest, mis võimaldasid tunnistada personalieeskirjade artikli 73 alusel haiguse kutsehaiguseks, ja need põhjused ära näitama selgelt ja arusaadavalt (vt 7. mai 2013. aasta kohtuotsuses McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika) kas ametisse nimetavale asutusele edastatud järeldustes või oma võimalikus järgnevas kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes.

78      Tuleb nentida, et personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluses analüüsitud meditsiiniaruandeid, mis olid teise töövõimetuskomitee kasutuses 7. mai 2014. aasta järelduste tegemise ajal, oli vähemalt kümme (see tähendab haigla 16. jaanuari 2006. aasta aruanded, professor D. M‑i 16. oktoobri 2006. aasta aruanne, doktor R‑i 26. oktoobri 2006. aasta aruanne, PMO arsti 8. mai 2008. aasta aruanne, doktor R‑i 18. septembri 2008. aasta aruanne, PMO arsti 20. novembri 2008. aasta järeldused, M. D. 12. augusti 2009. aasta aruanne, professor M‑i 17. oktoobri 2009. aasta aruanne, doktor Re. 3. novembri 2009. aasta aruanne ja PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldused). Näiteks on aruannetes märgitud:

–        „reaktiivne ärevus‑ ja depressioonisündroom […], mis on seotud teatavate Regioonide Komitee ametnike laiduväärse käitumisega tööl“;

–        „ärevus‑ ja depressiooniseisund“; et „depressiooni sümptomitega ärevuse tahk on raskekujulisem kui reaktiivne depressiivsus, mis on kergekujuline“ ja et „[s]ee seisund on reaktiivne tööl üleelatud ahistamisele ja sellest tingitud „läbipõlemisele““;

–        „läbipõlemine“ ehk burn-out, mis on seotud tööl üleelatud psühholoogilise ahistamisega“;

–        „ärevus‑ ja depressioonihood, mis tekkisid tõsise halduskonflikti raames, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega“;

–        „võttes arvesse, et asjaomane isik seisis silmitsi tõsise halduskonfliktiga, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega mitme aasta vältel, siis võib möönda, et reaktiivsete ärevus- ja depressioonihoogudega kaasnevad tähelepanuhäired ja kognitiivsed häired, mis kahjustavad isiku psüühilist terviklikkust.“

79      Mis aga puudutab eespool punktis 78 mainitud meditsiiniaruannetes tuvastatut, siis tuleb märkida, et teine töövõimetuskomitee kinnitas oma kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes esiteks, et „„püsiv täielik invaliidsus, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi“, nagu see on täpsustatud personalieeskirjade artiklis 78, ei tekkinud „kutsehaiguse tõttu““. Teine töövõimetuskomitee märgib ära, et ta jõudis sellele järeldusele, arvestades tervise- ja haldustoimikuid ning järgmisi kaalutlusi:

–        hagejal, kellele teine töövõimetuskomitee tegi „põhjaliku arstliku läbivaatuse“, ei ole mingeid traumajärgse stressi sümptomeid;

–        mõnedes tervisetoimiku aruannetes oli hagejal soovitatud järg-järgult tööle naasta;

–        patsiendi pikaajaliste psüühiliste häirete tõttu, mis eelnevad 2000. aastatele ja sündmustele, mida OLAFi aruanne käsitleb, oli takistatud tema tööle naasmine, mis muidu oleks olnud võimalik.

80      Mis esiteks puudutab „põhjalikku arstlikku läbivaatust“, siis tuleb tõdeda, et Üldkohtule esitatud toimikust ei selgu, mida see endast täpsemalt kujutas. Doktor M. viitab sellele ebamääraselt 8. mai 2015. aasta teates, kui ta märgib, et doktor H. valmistas hageja tervisetoimiku põhjal 7. mai 2014. aasta koosolekuks ette küsimusi. Siiski nähtub doktor G. aruandest, et teine töövõimetuskomitee kohtus hagejaga ainult 15 minuti jooksul. Sellest tuleneb, et üksnes väljendi „põhjalik arstlik läbivaatus“ kasutamisest ei saa järeldada, et see võimaldas teisel töövõimetuskomiteel jõuda järeldusele, mis on vastupidine varasematele meditsiiniaruannetele, mis pealegi põhinevad ulatuslikematel uuringutel ja psühholoogilistel testidel. Lisaks ei ole teine töövõimetuskomitee toonud esile põhjendusi, mis selgitaksid, kuidas hageja „põhjalik arstlik läbivaatus“ 2014. aastal võimaldas hinnata tema tervislikku seisundit hetkel, kui ta tunnistati töövõimetuks seitse aastat tagasi.

81      Mis puudutab teiseks järeldust, et hageja oli võimeline tööle naasma, siis töövõimetuskomitee osundab kahe erineva aruande kahele väljavõttele. Esimene väljavõte, mille kohaselt „McCoy Robert on võimeline naasma tööle tingimusel, et ta määratakse sobivale ametikohale“, sisaldub doktor V. A. 13. novembri 2006. aasta aruandes. Teine väljavõte, mille kohaselt „on oluline tulemuslikule tööle naasmine nii pea kui võimalik“, sisaldub professor L‑i 16. novembri 2006. aasta aruandes. Siiski näib, et need väljavõtted ei ole asjakohased. Esiteks on nendes kahes aruandes, kust need väljavõtted pärinevad, jõutud järeldusele, et hagejal on kutsehaigus. Teiseks on tsitaadid kontekstist välja rebitud. Nimelt kuigi professor L. leidis 2006. aasta novembris, et tööle naasmine on „oluline“, siis tegemist on konkreetse kontekstiga ehk tööle naasmisega „R. McCoy enesekindluse ja tema seisundi jätkuva paranemise jaoks“, ning ta ei sea kahtluse alla hageja haiguse tunnistamist kutsehaiguseks. Tegelikult on samas aruandes märgitud, et „haiguse päritolu on kirjeldatud doktor A kirjas ning see tekkis sündmuste tõttu, mis on seotud tema rolliga Regioonide Komitee finantskontrolörina“. Lisaks tuleb nentida, et sama arsti 16. jaanuaril 2006 koostatud kirjast nähtub, et „[o]n tõenäoline, et traumajärgse stressi, ärevuse ja depressiooni sümptomid muutuvad raskemaks, kui R. McCoy peab lähitulevikus naasma töökeskkonda, mis praeguse tervisliku seisundi põhjustas“. Samamoodi osas, mis puudutab doktor V. A. tsitaati, tuleb märkida, et see paigutub ravikonteksti, kuna doktor V. A. ei soovita hagejal naasta oma endisele töökohale, vaid seda, et ta saaks naasta tööle tingimusel, et see töö on sobiv.

82      Kolmandaks tuleb tõdeda, et kõnealused kaks väljavõtet on 2006. aasta novembrist, samas kui doktor V. A. saatis hageja haiguspuhkusele 2007. aasta veebruaris pärast seda, kui hageja oli uuesti tööl käinud ainult kuus nädalat. Faktid näitavad seega, et isegi, kui need kaks arsti olid arvamusel, et hageja võib tööle naasta 2006. aasta novembris, muutis vähemalt üks nendest 2007. aasta veebruaris oma seisukohta. Lisaks tuleb täheldada, et esimene töövõimetuskomitee tunnistas 23. mai 2007. aasta järeldustes töövõimetuse kohta, et hagejal on püsiv täielik töövõimetus, mille tõttu tal ei ole võimalik oma ametikohustusi täita.

83      Mis kolmandaks puudutab hageja pikaajalisi psüühilisi häireid, siis tuleb tõdeda, et niisugune kaalutlus esitati, ilma et sellele oleks järgnenud mingit analüüsi või järeldust, ning igal juhul ei piisanud sellest, et selgitada, miks ei kinnita need arvukad meditsiinilised uuringud ja faktilised asjaolud, mis on toodud meditsiini- ja haldusaruannetes, et hageja töövõimetus tekkis – tervikuna või osaliselt – kutsetöö tõttu. Kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes on mainitud psühhotroopsete ainete ja alkoholi pikaajalist liigtarvitamist ning mitmeid kutsetöö väliseid tegureid, eelkõige tõsiseid perepingeid koos depressiivse mineviku ja isiksusehäiretega. Need asjaolud siiski eelnevad sündmustele, mis puudutavad survet ja hageja ahistamist tema ametikohustuste raames, ning need ei takistanud arstidel, kes tervisetoimiku aruanded koostasid, jõuda järeldusele, mille kohaselt hageja ärevus- ja depressiooniseisundi ning läbipõlemise põhjustas tema ametialane olukord.

84      Pealegi kui seda järeldust nende raskuste kohta peaks mõistma nii, et see tähendab, et hageja oli haige juba enne seda, kui ta hakkas täitma siseaudiitori ametikohustusi, ei piisa ainuüksi selle tuvastamisest, et otsustada hageja töövõimetuse päritolu analüüsimisel mitte arvesse võtta seda, et see haigus on kutsehaigus personalieeskirjade artikli 78 tähenduses, sest kutsehaigus võib seisneda olemasoleva, muul põhjusel tekkinud haiguse süvenemises.

85      Teine töövõimetuskomitee tõesti tsiteerib toimiku väljavõtteid, kuid ta ei mõtesta selgelt ja arusaadavalt lahti põhjuseid, miks ta kaldub kõrvale varasematest asjakohastest meditsiiniaruannetest, mis on asjaomasele isikule soodsamad (vt eespool punktides 76 ja 77 viidatud kohtupraktika). Teine töövõimetuskomitee piirdus kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes ilma täiendavate selgitusteta selle mainimisega, et doktor J‑i 11. [veebruari] 2010. aasta aruandes mainitud „„ärevus- ja depressioonihood, mis tekkisid tõsise halduskonflikti raames, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega“ ja mille puhul on tunnistatud „püsiva töövõimetuse määraks 10%“, samas kui regulatsiooni kohaselt on tal jätkuvalt reaktiivsed ärevus- ja depressioonihood, millega kaasnevad tähelepanuhäired ja kognitiivsed häired“, ei saanud teise töövõimetuskomitee arvates kaasa aidata patsiendi püsiva täieliku töövõimetuse tekkimisele“.

86      Samuti märgib teine töövõimetuskomitee, et ta „on teadlik, et eespool viidatud doktor J‑i aruandes on märgitud, et „R. McCoy ei saa enam teha mingisugust kutsetööd[, kuid et] seevastu tuleb möönda, et asjaomane isik on vaatamata oma vanusele täiesti võimeline tegema kutsetööd oma isiklikus elus“. Teine töövõimetuskomitee märkis siiski aga üksnes, et ta „ei ole selle järeldusega nõus tema poolt läbi viidud põhjaliku arstliku läbivaatuse põhjal“, selgitamata, kuidas selline põhjalik läbivaatus võimaldas tal vastupidisele seisukohale jõuda.

87      Kahtlemata tuleb märkida, et isegi kui töövõimetuskomiteel on rangem põhjendamiskohustus, kui ta soovib kalduda kõrvale varasematest meditsiiniaruannetest, ei saa talle panna iga aruande üksikasjalikult ja ükshaaval põhjendamise kohustust. Siiski peab ta selgelt ja arusaadavalt põhjendama, miks ta nendest aruannetest kõrvale kaldub. Käesolevas asjas püüdis teine töövõimetuskomitee siiski üksnes ebamääraselt ja ebatäpselt selgitada, miks ta varasematest meditsiiniaruannetest kõrvale kaldus. Siinkohal tuleb rõhutada, et ei ole piisav, kui on üksnes mainitud, nagu seda tegi 8. mai 2015. aasta teates doktor M., et „isegi kui neid sõnaselgelt ei loetletud, olid kõik dokumendid töövõimetuskomitee kasutuses“. Tegemist ei ole selge ja arusaadava viisiga selgitada, miks teine töövõimetuskomitee kaldus kõrvale hagejale soodsatest meditsiini- ja haldusaruannetest. Pealegi piirdus teine töövõimetuskomitee ainult tervisetoimiku kahe lausa kommenteerimisega, samas kui toimik sisaldab vähemalt kümmet meditsiiniaruannet.

88      Kokkuvõttes tuleneb eelnevast, et esiteks ei esitanud teine töövõimetuskomitee õiguslikult piisavalt selgitusi, miks ta kaldus kõrvale varasematest meditsiiniaruannetest, mis näitavad selgelt, et hageja haigus tekkis kutsetöö tõttu, ning teiseks ei selgitanud ta piisavalt ka seda, miks ei saanud hageja töövõimetus tekkida kutsetöö tõttu. Konkreetselt sellega seoses ei selgitanud teine töövõimetuskomitee piisavalt, miks ta ei analüüsinud, milline mõju võib olla haldustoimikust ilmnevatel asjaoludel hageja tervislikule seisundile, samas kui toimikus on ometi selgelt esile toodud tõsine tööalane konflikt ja hagejale osaks saanud „ahistamine“. Põhjenduste ebapiisavus aga mõjutab ametisse nimetavale asutusele saadetud järeldusi ja vaidlustatud otsust, mistõttu tuleb käesoleva väitega põhjendatuse tõttu nõustuda.

89      Olgu märgitud, et Üldkohtu arvates on argumente, mis puudutavad mõiste „kutsehaigus“ väidetavat rikkumist, tarvis analüüsida kolmanda väite raames, mis puudutab ilmset hindamisviga, nagu on mainitud eespool punktis 58.

 Kolmas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud mõistet „kutsehaigus“

90      Hageja väidab, et teine töövõimetuskomitee tegeles üksnes tema praeguse tervisliku seisundiga haiguse päritolu uurimata. See selgub eelkõige 7. mai 2014. aasta koosolekul doktor M‑i ja doktor H. esitatud küsimustest. Sellest tuleneb, et järeldus, mille kohaselt ei ole töövõimetuse ja tööalase stressifaktori põhjuslikku seost tõendavaid argumente, tugineb ilmsel hindamisveal. Nende argumentide põhjenduseks viitab hageja erinevate meditsiiniaruannete väljavõtetele, milles on tõdetud, et tema töövõimetuse põhjustas tööl tekitatud surve.

91      Lisaks on hageja arvamusel, et kui teine töövõimetuskomitee leidis, et tema töövõimetuse põhjustas alkoholi liigtarbimine, peab tema valduses olema seda tõendavad terviseandmed. Hageja aga rõhutab, et toimikus midagi selle kohta ei ole. Konkreetselt ei sisalda toimik andmeid, mis tõendaksid mingitki alkoholi tarbimist, veel vähem liigtarbimist. Hageja leiab, et teisel töövõimetuskomiteel oleks piisanud nende vereproovide tulemuste nõudmisest, mida ta lasi võtta enne 2000. aastat, ja mis oleks pealegi tõendanud, et ta ei tarbi alkoholi.

92      Seega osas, milles töövõimetuskomitee leidis häälteenamusega, et töövõimetuse on põhjustanud töövälised tegurid, ei ole küsimuse puhul, kas need töövälised tegurid võivad olla – pealegi veel ainsaks– töövõimetuse põhjustajaks, tegemist meditsiinilise hinnanguga, mis on vastuolus ametisse nimetava asutuse väitega kaebuse rahuldamata jätmise otsuses.

93      Hageja väidab samuti, et tuginedes analüüsis üksnes tema praegusele tervislikule seisundile ja tervislikule seisundile, mis eelnes OLAFi aruande esemeks olevatele sündmustele, rikub teine töövõimetuskomitee mõistet „kutsehaigus“, kuna ta ei teinud otsust tema tervisliku seisundi halvenemise kohta, mis toimus tema ametialase olukorra tõttu.

94      Regioonide Komitee vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta on arvamusel, et ametisse nimetav asutus teostas tõhusalt kontrolli, tehes kindlaks ja hinnates, kas teisel töövõimetuskomitee kasutuses on kõik andmed, mis on tema ülesande täitmiseks vajalikud, ning ametisse nimetavat asutust teavitati korrakohaselt nõuetest, mis tulenesid 7. mai 2013. aasta kohtuotsuse McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56) täitmisest.

95      Lisaks kinnitab hageja ekslikult, et teine töövõimetuskomitee tugines üksnes tema praegusele tervislikule seisundile. Nimelt tuvastati pärast hageja tervise- ja haldustoimiku analüüsimist ning viidates tema meditsiinilisele ja psüühilisele haigusloole, tema praegusele tervislikule seisundile ja hageja selgitustele, et tema töövõimetus ei ole põhjustatud kutsetööst.

96      Lõpuks rõhutab Regioonide Komitee, et hageja praeguse seisundi arvessevõtmine selleks, et hinnata tema töövõimetuse võimalikku kutsetööst põhjustatust, on meditsiiniline arvamus kitsamas tähenduses, mis seega ei ole see hõlmatud Üldkohtu kontrolliga. Sama kehtib ka töövõimetuse tööväliste tegurite kohta.

97      Olgu märgitud, et võttes arvesse piiratud kohtulikku kontrolli, mida Üldkohus teostab, kui tegemist on meditsiiniliste hinnangutega kitsamas tähenduses, ei saa kriitika, et töövõimetuskomitee arvamuse puhul on tehtud ilmne hindamisviga, anda tulemusi (vt selle kohta 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Siiski tuleb tõdeda, et sarnaselt kontrolliga, mida teostatakse valdkondades, kus tuleb anda keerulisi hinnanguid, eriti juhtumitel, kui on olemas mitmeid andmeid nagu ekspertaruanded, arvamused või konsultatsioonid, peab liidu kohus, kui tema poole on pöördutud selleks, et ta kontrolliks töövõimetuskomitee otsust või ametisse nimetava asutuse otsust, mis sellel otsusel põhineb, tegema eelkõige kindlaks mitte ainult esitatud tõendite puhtalt sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad põhjendada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt analoogia alusel 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 54).

99      Liidu kohtu ülesanne on nimelt õiguspärasuse kontrollimine, kui ta analüüsib hageja poolt esitatud väidete põhjenduseks esitatud asjaolusid, ilma et tema kontrolli saaks piirata kaalutlusruumiga, mis töövõimetuskomiteel või ametisse nimetaval asutusel on selleks, et valida andmeid, mida ta otsuse põhjendamiseks arvesse võtab või mitte. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et piiratud kohtulik kontroll seoses meditsiiniliste hinnangutega kitsamas tähenduses ei saa liidu kohtul takistada selle kontrollimist, kas töövõimetuskomitee võttis arvesse kõiki asjaolusid, mis on ilmselgelt asjakohased töövõimetuskomiteele usaldatud ülesannet silmas pidades.

100    Käesolevas asjas selgub kokkuvõtlikust meditsiiniaruandest, nagu nendib Regioonide Komitee, et töövõimetuskomitee analüüsis hageja tervise- ja haldustoimikut ning viitas tema töövälisele taustale ja psüühilisele haigusloole, samuti praegusele tervislikule seisundile ja hageja selgitustele selleks, et jõuda järeldusele, et tema töövõimetus ei ole põhjustatud kutsetööst. See kinnitab asjaolu, et töövõimetuskomitee tugines üksnes tema töövälisele taustale, psüühilisele haigusloole ja tema tervislikule seisundile 2014. aastal, nagu väidab hageja. Siinkohal on oluline nentida, et teine töövõimetuskomitee viitab sõnaselgelt psüühilisele haigusloole ja teistele töövälistele teguritele, nagu psühhotroopsete ainete ja alkoholi liigtarvitamine, mis ilmneb tervisetoimikust, samas kui hageja raske ametialane olukord on samuti tervise- ja haldustoimikuga hõlmatud, kuid seda mainitakse väga ebamääraselt, jättes selle ilma selgituseta kõrvale (vt eespool punktid 79–81). Nimelt, kuigi töövõimetuskomitee analüüsis võimalikku seost hageja ametialase olukorra ja tervise vahel, oleks see seos vähemalt kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes muutunud sama ulatuslikult kui seoses psühholoogiliste häiretega ja tema tervisliku seisundiga 2014. aastal. Käesolevas asjas aga viidatati ilma muude täpsustusteta lihtsalt asjaolule, et töövõimetuskomitee võttis arvesse tervise- ja haldustoimikut.

101    Sellega seoses tuleb tõdeda, et Üldkohtule esitatud toimikust selgub, et isegi kui hagejal oli minevikus terviseprobleeme, ei kannatanud ta nende probleemide käes Regioonide Komiteesse tööle asudes. Ajavahemikul, kui ta täitis oma ametikohustusi Regioonide Komitees, ahistati teda nende ametikohustuste raames psühholoogiliselt ja talle avaldati survet ning tal esinesid sel ajavahemikul ja veidi hiljem terviseprobleemid. Teine töövõimetuskomitee näib siiski olevat need asjaolud uurimata jätnud, kuigi neil asjaoludel on käesolevas asjas oluline tähtsus.

102    Seega selles osas, milles teise töövõimetuskomitee eesmärk oli teha kindlaks või välistada seos hageja ametialase olukorra ja töövõimetuse vahel, tuleb otsustada, et komitee ei saanud – ilma, et ta ei oleks rikkunud mõistet „kutsehaigus“ ja teinud kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes ilmset hindamisviga – näidata, et ta tugines üksnes hageja psüühilisele haigusloole, töövälisele taustale ning tervislikule seisundile 2014. aastal. Se118e kehtib seda enam, kuna haldustoimikus on tuvastatud, et hagejat ahistati ja talle avaldati survet tema ametikohustuste raames. Siinkohal on oluline täheldada, et niisugustel keerukatel juhtudel, mil ametniku haigusel on mitu põhjust, millest mõned on kutsealased, teised kutsevälised, mõned füüsilised, teised psüühilised ja mis on kõik selle tekkimisele kaasa aidanud, tuleb arstlikul komisjonil kindlaks teha, kas liidu institutsioonide teenistuses ametikohustuste täitmisel on otsene seos ametniku haigusega, näiteks haiguse vallandanud tegurina. Niisugustel juhtudel ei ole haiguse kutsehaiguseks tunnistamiseks nõutud, et selle ainus, põhiline, ülekaalukas või valdav põhjus peituks ametikohustuste täitmises (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus AE vs. komisjon, F‑79/09, EU:F:2010:99, punkt 83).

103    Eeltoodut arvestades tuleb otsustada, et kolmanda väitega, et on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud mõistet „kutsehaigus“, tuleb põhjendatuse tõttu nõustuda.

 Neljas väide, et on rikutud teise töövõimetuskomitee volitusi

104    Hageja väidab sisuliselt, et analüüsides hageja tervislikku seisundit 2014. aastal, rikkus töövõimetuskomitee oma volitusi, mis seisnesid selles, et ta pidi hindama, kas tema töövõimetuks tunnistamise hetkel 2007. aastal oli tal kutsehaigus.

105    Regioonide Komitee leiab, et töövõimetuskomitee täitis oma volitusi. Ta on arvamusel, et töövõimetuskomitee tegi oma töös meditsiinilisi järeldusi ning asjaolu, et ta tugines muu hulgas hagejale 7. mail 2014 tehtud „põhjalikule arstlikule läbivaatusele“ ja tema haigusloole, ei kujuta endast volituste rikkumist. Regioonide Komitee leiab, et selles küsimuses saab üksnes tagasi lükata hageja argumendi, et töövõimetuskomitee „pidi tagasiulatuvalt otsuse tegema 2007. aastal“, kuna see tähendaks, et sellel töövõimetuskomiteel puuduks 2014. aastal igasugune õigus teostada „põhjalikku arstlikku läbivaatust“ ja anda meditsiiniline hinnang kogu toimikule.

106    Olgu märgitud, et töövõimetuskomitee pidi oma volituste raames andma meditsiinilise hinnangu sellele, kas hageja töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Seega pidi nimetatud töövõimetuskomitee tegema kindlaks, kas meditsiinilisest vaatevinklist lähtudes tekkis hageja töövõimetus kutsehaiguse tõttu või mitte, mis omakorda tekkis hageja töötingimuste tõttu, kui ta täitis oma ametikohustusi Regioonide Komitees (vt selle kohta 21. jaanuari 1987. aasta kohtuotsus Rienzi vs. komisjon, 76/84, EU:C:1987:17, punktid 9 ja 12).

107    Kui neljandat väidet võib mõista nii, et väidetakse, et teine töövõimetuskomitee ei järginud hageja töövõimetuse päritolu analüüsimisel oma volitusi, siis tuleb täheldada, et töövõimetuskomitee ülesanne oli oma volituste raames anda meditsiinilisi, mitte õiguslikke hinnanguid sellele, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Seega pidi nimetatud töövõimetuskomitee tegema kindlaks, kas meditsiinilisest vaatevinklist lähtudes tekkis hageja töövõimetus kutsehaiguse tõttu või mitte, mis omakorda tekkis tema töötingimuste tõttu (vt selle kohta 21. jaanuari 1987. aasta kohtuotsus Rienzi vs. komisjon, 76/84, EU:C:1987:17, punktid 9 ja 12).

108    Selles kontekstis tuleb tõdeda, et töövõimetuskomitee täitis rangelt võttes temale pandud ülesannet, kuna 7. mai 2014. aasta järeldustes ta kinnitas, et meditsiinilisest vaatevinklist lähtudes hageja töövõimetus „ei tekkinud kutsehaiguse tõttu“.

109    Eeltoodut arvestades on neljas väide põhjendamatu ja see tuleb tagasi lükata.

 Seitsmes väide, et on rikutud mõistliku aja põhimõtet

110    Hageja leiab, et 19‑kuuline ajavahemik, mis jäi 7. mai 2013. aasta kohtuotsuse McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56) kuulutamise ja 10. novembril 2014 teise töövõimetuskomitee tegevuse lõpetamise vahele, võimaldab oma pikkuse poolest tuvastada mõistliku aja põhimõtte rikkumist. Hageja heidab Regioonide Komiteele ette, et ta moodustas teise töövõimetuskomitee alles 14. veebruarist 2014. Ta väidab järgmisena, et nimetatud komitee ei tulnud kokku enne 15. aprilli ja 7. maid 2014. Samuti heidab hageja doktor H‑le ette seda, et ta ootas kuni 10. novembrini 2014, et saata tema esindajale doktor G‑le allkirjastatud protokollid. Ta väidab samuti, et kuigi vaidlustatud otsus võeti vastu 2. detsembril 2014, edastati see talle 22. detsembri 2014. aasta kirjaga, mis pandi posti 5. jaanuaril 2015.

111    Hageja jaoks ei põhjenda protokollide saatmisega viivitamist kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud ametisse nimetava asutuse põhjendused, mille kohaselt üks nendest dokumentidest oli rikutud.

112    Regioonide Komitee vaidleb hageja argumentidele vastu.

113    Väärib märkimist, et mõistliku aja järgimise kohustus haldusmenetluste läbiviimisel kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on õiguse heale haldusele komponendina korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 (vt 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑86/11, EU:F:2013:56, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika).

114    Mõistliku aja järgimise põhimõtte rikkumine ei saa siiski – isegi eeldusel, et see on tõendatud – põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu. Hageja personalieeskirjade artikli 78 alusel esitatud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse menetlemine liiga pikka aega ei saa põhimõtteliselt mõjutada töövõimetuskomitee arvamuse ega vaidlustatud otsuse sisu ennast. Niisugune kestus ei saa – välja arvatud erandolukorras – muuta hinnangut, mille töövõimetuskomitee annab personalieeskirjade artikli 78 kohaselt küsimuses, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu (21. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus V vs. komisjon, F‑33/08, EU:F:2009:141, punkt 210; vt samuti selle kohta 11. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Angeletti vs. komisjon, T‑394/03, EU:T:2006:111, punkt 163). Kuigi meditsiinilise menetluse pikkus võib mõjutada hinnangut sellele, kui tõsine on patoloogia ja millised on selle tagajärjed, ja muuta selle patoloogia põhjuste uurimise raskemaks (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus AE vs. komisjon, F‑79/09, EU:F:2010:99, punkt 102), ei ole käesoleval juhul tõendatud, et menetluse liiga pikk kestus mõjutas sisulisi küsimusi, milles teine töövõimetuskomitee oma järeldused tegi. See, kui möödub liiga palju aega – eeldusel, et see tuvastatakse –, ei saa mõjutada töövõimetuskomitee järelduste ega seega vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

115    Pealegi tuleb tõdeda, et hageja eksib, kui ta paneb vastutuse 19‑kuulise ajavahemiku möödumise ja sellest tuleneva mõistliku aja rikkumise eest Regioonide Komiteele. Nimelt vastupidi sellele, mida hageja kinnitab, palus Regioonide Komitee Euroopa Liidu Kohtu presidendilt kolmanda arsti nimetamist hageja taotlusel. Regioonide Komiteele anti doktor H. nimetamisest teada alles 2014. aasta veebruaris. Lisaks selgub doktor M‑i ja doktor G. e‑kirjavahetusest, et viimati nimetatud arst väljendas 19. septembril 2013 oma eelistust doktor L‑i suhtes, kellel oli välja pakkunud doktor M. Alles 8. novembril 2013 teatas hageja Regioonide Komiteele, et ta ise ega doktor G. ei olnud väljendanud oma nõusolekut doktor L‑i nimetamiseks. Seega tuleb tõdeda, et hageja ise aitas kaasa viivitusele, mis tulenes sellest, et ühe arsti nimetas Euroopa Liidu Kohtu president.

116    Järelikult tuleb seitsmes väide mõistliku aja rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et on rikutud kollegiaalsuse põhimõtet

117    Hageja väidab, et asjaolu, et ametisse nimetav asutus küsitles üksnes doktor M‑i, kes vestles üksnes doktor H‑ga ega hoidnud doktor G‑d asjadega kursis, kujutab endast kollegiaalsuse põhimõtte rikkumist.

118    Viidates teise töövõimetuskomitee 15. aprilli ja 7. mai 2014. aasta koosolekutele ning seejärel vahetatud kirjalikele dokumentidele, on Regioonide Komitee arvamusel, et igal teise töövõimetuskomitee liikmel oli võimalus oma seisukoht tulemuslikult välja öelda ning seega ei ole nimetatud põhimõtet rikutud. Regioonide Komitee juhib samuti tähelepanu sellele, et käesoleva juhu asjaolud on väga sarnased nendele asjaoludele, milles tehti 7. mai 2013. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56), milles otsustati, et kollegiaalsuse põhimõtet ei ole rikutud.

119    Väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et töövõimetuskomitee peab tegema oma tööd kollegiaalselt ning igal selle liikmel peab olema võimalik oma seisukoht vabalt välja öelda (vt selle kohta 22. novembri 1990. aasta kohtuotsus V. vs. parlament, T‑54/89, EU:T:1990:71, punkt 34 ja 27. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Camacho-Fernandes vs. komisjon, T‑20/00, EU:T:2003:47, punkt 45 jj).

120    Käesolevas asjas tuleb leida, et hageja viidatud põhimõtet ei ole rikutud. Nimelt tuli teine töövõimetuskomitee kokku kaks korda, 15. aprillil ja 7. mail 2014. Neil koosolekutel sai iga arst pärast kogu hagejat puudutava tervise- ja haldustoimikuga tutvumist avaldada nii suuliselt kui ka kirjalikult oma arvamust. Doktor M. ja doktor H. esitasid oma allkirjastatud järeldused ja doktor G‑l oli võimalik esitada oma eriarvamus. Kolmel arstil oli lisaks võimalik koostada oma aruanne, mis seejärel lisati tervisetoimikusse. Järelikult tuleb tagasi lükata väide kollegiaalsuse põhimõtte rikkumise kohta teise töövõimetuskomitee poolt.

121    Seega tuleb kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122    Sellest järeldub, et neljas, seitsmes ja kaheksas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seevastu tuleb märkida, et kuna põhjendatuse tõttu tuleb nõustuda teise väitega, mis puudutab põhjenduste puudumist, ja kolmanda väitega ilmse hindamisvea ja mõiste „kutsehaigus“ rikkumise kohta, siis tuleb vaidlustatud otsus nende põhjal tühistada.

 Väited, mis tuginevad asjaoludele, mis leidsid aset pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ja kahju hüvitamise nõuet

123    Nagu on märgitud eespool punktides 56 ja 57, ei saa esimene, viies ja kuues väide mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Nendes väidetes tõstatatud rikkumisi tuleb siiski võtta arvesse kahju hüvitamise nõude raames.

 Esimene väide, et kontrolli puudumisega teise töövõimetuskomitee töö üle on rikutud personalieeskirjade artiklit 78

124    Hageja esitab sisuliselt kolm osaväidet, püüdes tõendada, et ametisse nimetav asutus on rikkunud oma kohustust kontrollida teise töövõimetuskomitee tegevust. Esiteks tegi ametisse nimetav asutus vea, kui ta keeldus hageja tervisetoimikuga tutvumisest, kuigi teda kutsuti seda üles tegema. Teiseks tegi ametisse nimetav asutus vea, kui ta piirdus üksnes doktor M‑i küsitlemisega (vt eespool punkt 42) teise töövõimetuskomitee töö nõuetekohasuse teemal selleks, et teha kindlaks, kas töövõimetuskomitee tegevus toimus nõuetekohaselt. Hageja on arvamusel, et selline samm toob kaasa selle, et ametisse nimetav asutus vabastatakse tal lasuva kontrolli teostamisest ning sellelt kontrollilt võetakse igasugune kasulik mõju. Hageja väidab kolmandaks, et ametisse nimetav asutus rikkus menetlustagatisi, kuna ta küsitles üksnes Regioonide Komitee nimetatud arsti selleks, et vastata küsimustele, mis on seotud teise töövõimetuskomitee tegevuse nõuetekohasusega, millega omakorda on rikutud erapooletuse põhimõtet.

125    Regioonide Komitee vaidleb hageja argumentidele vastu.

126    Mis puudutab esimest osaväidet, siis Regioonide Komitee märgib, et ametisse nimetava asutuse kontroll on piiratud ning ametisse nimetav asutus teostas kontrolli vastavalt kohaldatavatele normidele.

127    Regioonide Komitee viitab dokumendile „Töövõimetuskomitee menetlusjuhis“ ning märgib, et selle juhise IV jagu „Töövõimetuskomitee tegevus“ käsitleb töövõimetuskomitee sõltumatust ja menetluse konfidentsiaalsust. Sellest tuleneb, et ametisse nimetav asutus ei saa tutvuda töövõimetuskomitee tegevuses kasutatud teabega ning tema kasutuses on oma otsuse tegemiseks üksnes teise töövõimetuskomitee järeldused, mis ei sisalda mingit meditsiinilist teavet.

128    Regioonide Komitee väidab samuti, et vastupidi hageja väidetule ei pidanud ametisse nimetav asutus tervisetoimikuga tutvuma. Hageja peab vajaduse korral sõnaselgelt edastama ametisse nimetavale asutusele tervisetoimiku andmed selleks, et tema kaebus läbi vaadataks, tuues samal ajal välja seosed, mida võib sealt leida tema kaebuses esitatud väidetega.

129    Pealegi oleks hageja üleskutse, et ametisse nimetav asutus tutvuks tervisetoimikuga, leidnud aset pärast kaebuse esitamist.

130    Peale selle toob Regioonide Komitee esile, et meditsiinilisi hinnanguid kitsamas tähenduses ei saa hagimenetlustes vaidlustada. Kuna ametisse nimetaval asutusel on selles osas piiratud kontroll, siis peab ta üksnes hindama õigesti faktilisi asjaolusid ja tagama kohaldatavate õigusnormide täpse kohaldamise töövõimetuskomitee tegevuse raames.

131    Seega on Regioonide Komitee seisukohal, et ametisse nimetavale asutusele ei saa ette heita, et ta ei hinnanud faktilisi asjaolusid õigesti või rikkus kohaldatavaid õigusnorme.

132    Regioonide Komitee leiab, et seoses teise osaväitega tegutses ta doktor M‑i küsitledes reeglite kohaselt. Nimelt väidab Regioonide Komitee, et otsustades koguda kaebuse menetlemiseks vajalikku teavet küsimustiku kaudu, valis ametisse nimetav asutus kõige vähem sekkuvama viisi, et mitte rikkuda teise töövõimetuskomitee tegevuse konfidentsiaalsust, arstisaladust ja tundlike isikuandmete kaitset.

133    Mis puudutab kolmandat osaväidet, mille kohaselt tegi ametisse nimetav asutus vea, kui ta küsitles üksnes institutsiooni nimetatud arsti, siis väidab Regioonide Komitee, et ametisse nimetava asutuse esitatud küsimused olid piisavalt neutraalsed ja täpsed, et saada sellelt arstilt objektiivseid vastuseid. Regioonide Komitee piirdub lisaks selle esile toomisega, et arvestades doktor M‑i kutset reguleerivaid eetikanõudeid, on vähetõenäoline, et viimane oma sõltumatuse kohustust rikkus. Järelikult ei riku asjaolu, et doktor M‑il paluti vastata kontrollküsimustele, erapooletuse põhimõtet. Sellise väitega seataks kahtluse alla ametisse nimetava asutuse erapooletus, kui talle on kaebus esitatud.

134    Lisaks väidab Regioonide Komitee, et teise töövõimetuskomitee moodustavad kolm arsti nimetati vastavalt kehtivatele normidele ning neil oli võimalik oma arvamust avaldada 15. aprilli ja 7. mai 2014. aasta koosolekutel, mida nad ka tegid. Regioonide Komitee on seisukohal, et doktor M‑i küsitleti alles pärast teise töövõimetuskomitee tegevuse lõppu ja pärast sellise kaebuse esitamist, millega hageja, keda abistas vajaduse korral tema arst, sai esitada oma väited.

135    Mis puudutab esiteks osaväidet, et ametisse nimetav asutus ei kontrollinud piisavalt teise töövõimetuskomitee tegevust, keeldudes tervisetoimikuga tutvumisest, siis tuleb kõigepealt sarnaselt Regioonide Komiteega leida, et isegi kui hageja loobus töövõimetuskomitee töö salastatusest, pidi ta sõnaselgelt ametisse nimetavale asutusele edastama tervisetoimiku andmed selleks, et tema kaebus vaadataks läbi, tuues samal ajal välja seosed, mida võib sealt leida tema kaebuses esitatud väidetega.

136    Samuti tuleb tõdeda, et käesoleval asjas juhtis ametisse nimetav asutus doktor M‑i tähelepanu peamistele aspektidele, mille tõttu esimese töövõimetuskomitee otsus tühistati 7. mai 2013. aasta kohtuotsusega McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56). Ametisse nimetav asutus nimelt mainis 2. aprilli 2014. aasta e‑kirjas eelkõige, et nimetatud kohtuotsust arvestades on oluline, et töövõimetuskomiteel oleks eelnevalt kõik andmed, et tuleb täita (üldist ja konkreetset) põhjendamiskohustust, korraldada arstlik läbivaatus ja teha vajaduse korral täiendavaid uuringuid, edastada oma järeldused administratsioonile ja täiendada tervisetoimikut vähemalt kokkuvõtliku meditsiiniaruandega.

137    Arvestades siiski neid kaalutlusi ja seda, et hageja esitas oma kaebuses mitmeid argumente, et tõendada, et mitte üksnes töövõimetuskomitee järeldustes, vaid ka kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes esines puudusi, eriti võttes arvesse 7. mai 2013. aasta kohtuotsust McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56), oleks Regioonide Komitee pidanud vähemalt aruandega tutvuma. Kui hageja aga palus Regioonide Komiteel tema tervisetoimikuga tutvuda, esitas Regioonide Komitee 8. juuni 2015. aasta e‑kirjas järgmise vastuse: „[Me] ei soovi teilt paluda luba tutvuda kokkuvõtliku meditsiiniaruandega kaebusele vastamise menetluse raames […]“.

138    Tuleb teha otsus, et selle dokumendi läbivaatamata jätmist, samas kui hageja palus ametisse nimetaval asutusel sellega tutvuda kui dokumendiga, mis on kaebuse läbivaatamiseks oluline, tuleb pidada teise töövõimetuskomitee tegevuse kontrollimata jätmiseks. Kahtlemata on õige, et tervisetoimik on salajane ning et Regioonide Komiteel ei olnud võimalik sellega enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tutvuda, kuid Regioonide Komitee oleks saanud vähemalt olla nõus sellega, et ta tutvub kokkuvõtliku meditsiiniaruandega kaebuse hetkel ning pärast seda, kui hageja palus tal seda teha. See oleks tegelikult võimaldanud Regioonide Komiteel teha kindlaks, kas töövõimetuskomitee täitis temal lasuvaid õiguslikke ja menetluslikke kohustusi, ilma siiski tegemata otsuseid meditsiiniliste hinnangute kohta.

139    Mis puudutab teist osaväidet, siis tuleb nentida, et käesolevas asjas pöördus ametisse nimetav asutus Regioonide Komitee nimetatud arsti poole, et esitada talle kaebusele vastamise eesmärgil mitmeid küsimusi.

140    Kuna ametisse nimetav asutus piirdus nende küsimuste esitamisega institutsiooni nimetatud arstile ja tugines üksnes nendele 8. mai 2015. aasta teates sisalduvatele vastustele, ei taganud ametisse nimetav asutus seda, et ta rahuldaval viisil kontrollis teise töövõimetuskomitee tegevuse nõuetekohasust. Nimelt kui ametisse nimetav asutus jättis konsulteerimata kahe teise arstiga ja keeldus tutvumast kokkuvõtliku meditsiiniaruandega, oli tal üksnes osaline ülevaade teise töövõimetuskomitee tegevusest. Antud asjas oli aga eriti oluline, et ametisse nimetav asutus tagab, et tal on täieliku ülevaade töövõimetuskomitee tegevusest, et kontrollida selle nõuetekohasust, eelkõige arvestades seda, et hageja ja Regioonide Komitee vahelised erinevad menetlused olid kestnud mitmeid aastaid.

141    Mis puudutab kolmandat osaväidet, siis tuleb täheldada, et kohtupraktikast selgub, et „[põhiõiguste] [h]arta artikli 41 kohaselt on igaühel õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult [ning et s]ee erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi“ (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155).

142    Seda kohtupraktikat arvestades tuleb otsustada, et kuna teise töövõimetuskomiteesse kuulunud teiste arstidega ei konsulteeritud, ei saanud ametisse nimetav asutus tagada, et ta tegutses viisil, et tema hinnangu puhul töövõimetuskomitee tegevuse nõuetekohasusele oleks välistatud igasugune kahtlus tema erapooletusest. Samuti tuleb rõhutada, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas tuleb ametisse nimetaval asutusel tagada mitte üksnes see, et Regioonide Komitee tegutses erapooletult, vaid samuti see, et kolmandate isikute jaoks näis tema tegevus erapooletuna. Sellega seoses tuleb täheldada, et hageja seadis juba oma kaebuses kahtluse alla doktor M‑i erapooletuse. Tema kahtlused põhinesid asjaolul, et nimetatud arst tegi tema suhtes ebasoodsa otsuse teise töövõimetuskomitee esimesel koosolekul, samas kui mingit arstlikke läbivaatust, veel vähem põhjalikku arstlikku läbivaatust, millele on viidatud teise, 7. mai 2015. aasta koosoleku protokollis, ei olnud saadud läbi viia.

143    Järelikult ei teostanud Regioonide Komitee teise töövõimetuskomitee tegevuse täielikku kontrolli ning ei taganud rahuldaval viisil erapooletuse põhimõtte järgimist.

144    Sellest tuleneb, et esimese väite raames esitatud kolm osaväidet näivad olevat põhjendatud ning neid võetakse kahju hüvitamise nõude analüüsimisel arvesse.

 Viies väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust

145    Hageja väidab, et kuna kontrolli puudumine ja menetlustagatiste rikkumised, nagu need on esitatud esimeses väites, olid Regioonide Komiteele teada, oleks viimati nimetatu pidanud reageerima, mida ta aga siiski ei teinud. Seega on tegemist hoolitsemiskohustuse rikkumisega.

146    Regioonide Komitee väidab, et ametisse nimetav asutus ei sekkunud töövõimetuskomitee tegevusse, kes peab tegutsema täiesti iseseisvalt. Ta on samuti arvamusel, et ametisse nimetav asutus õigesti tagas selle, et teise töövõimetuskomitee tegevus toimuks nõuetekohaselt, esitades küsimused doktor M‑ile. Regioonide Komitee märgib samuti, et vahetati mitmeid kirju ning hageja ja Regioonide Komitee kõrgemate instantside vahel korraldati koosolekuid. Seega Regioonide Komitee oma hoolitsemiskohustust ei rikkunud.

147    Sellega seoses tasub märkida, et kohtupraktika kohaselt tähendavad administratsiooni hoolitsemiskohustus ja hea halduse põhimõte eelkõige seda, et ametniku olukorda puudutavat otsust tehes võtab ametisse nimetav asutus arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid asjaolusid ning seda tehes arvestab ta mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega (7. juuni 1991. aasta kohtumäärus Weyrich vs. komisjon, T‑14/91, EU:T:1991:28, punkt 50).

148    Tuleb tõdeda, et arvestades seda põhimõtet ja kõike eeltoodut, mis puudutab kontrolli, mida ametisse nimetav asutus käesolevas asjas teostas, oli teenistuse ja hageja huvides, et ametisse nimetav asutus võtaks arvesse kõiki tema otsust mõjutada võivaid asjaolusid. Sellega seoses oleks ta pidanud lisaks 7. mai 2014. aasta järeldustele tutvuma kokkuvõtliku meditsiiniaruandega ning teise töövõimetuskomitee moodustanud kolme arsti arvamusega selleks, et tal oleks toimikust täielikum ülevaade. Kuna seda aga ei tehtud, rikkus ametisse nimetav asutus samuti oma hoolitsemiskohustust. Nimelt tuleb korrata, et arvestades seda, et hageja ja Regioonide Komitee vahelised kõik erinevad menetlused olid märkimisväärselt pikad, ja seda, et hagejal võisid olla kahtlused institutsiooni nimetatud arsti erapooletuses, pidi Regioonide Komitee tagama, et sellised kahtlused ei saaks püsida. Kuna aga Regioonide Komitee ei võtnud sellekohaseid abinõusid, rikkus ta oma hoolitsemiskohustust.

149    Seega tuleb viies väide tunnistada põhjendatuks ning võtta seda kahju hüvitamise nõude analüüsimisel arvesse.

 Kuues väide, et on rikutud ELTL artiklit 266

150    Hageja kinnitab, et Regioonide Komisjon ei täitnud 7. mai 2013. aasta kohtuotsust McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56). Nagu eespool on esile toodud, ei kontrollinud ametisse nimetav asutus tegelikult teise töövõimetuskomitee tegevust, piirdudes küsimuste esitamisega institutsiooni nimetatud arstile.

151    Regioonide Komitee vaidleb hageja argumentidele vastu ning väidab, et ta tegelikult täitis 7. mai 2013. aasta kohtuotsust McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56).

152    Väärib märkimist, et kui kohus tühistab institutsiooni antud akti, tuleneb viimasele ELTL artiklist 266 kohustus võtta kohased meetmed kohtuotsuse täitmiseks. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et akti vastu võtnud institutsioon peab tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks rakendamiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Nimelt näitavad need põhjendused ühelt poolt ära selle, milline säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud rikkumise täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt 29. juuni 2005. aasta kohtumäärus Pappas vs. Regioonide Komitee, T‑254/04, EU:T:2005:260, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Samuti tuleb märkida, et ELTL artikliga 266 on asjaomane institutsioon kohustatud vältima seda, et tühistatud akti asendavad aktid sisaldaksid samasuguseid puudusi kui need, mis on tuvastatud tühistavas kohtuotsuses (vt selle kohta 10. novembri 2010. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos, T‑260/09 P, EU:T:2010:461, punktid 70–72).

154    Mis puutub akti tühistamisse kohtu poolt, siis on sellel ex tunc‑õigusmõju ning seega kõrvaldatakse tühistatud akt õiguskorrast tagasiulatuvalt. Vastavalt ELTL artiklile 266 on kostjaks olev institutsioon kohustatud võtma meetmed tuvastatud õigusvastase mõju likvideerimiseks, mis tähendab juba täidetud akti puhul seda, et tuleb taastada hageja õiguslik olukord, milles ta oli enne kõnealuse akti andmist (29. juuni 2005. aasta kohtumäärus Pappas vs. Regioonide Komitee, T‑254/04, EU:T:2005:260, punkt 37 ja 15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Angelidis vs. parlament, F‑104/08, EU:F:2010:23, punkt 36).

155    Neid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas Regioonide Komitee täitis käesolevas asjas õigesti 7. mai 2013. aasta kohtuotsust McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56).

156    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja on suutnud tõendada, nagu see tuvastati esimese väite analüüsimisel, et Regioonide Komitee ei kontrollinud piisavalt teise töövõimetuskomitee tegevust. Siiski ei ole selline kontrolli puudumine iseenesest piisav, et tuvastada, et Regioonide Komitee on rikkunud ELTL artiklit 266. Nimelt peab hageja samuti täpsustama, arvestades eespool punktides 152–154 viidatud kohtupraktikat, kuidas selline kontrolli puudumine aitas kaasa 7. mai 2013. aasta kohtuotsuse McCoy vs. Regioonide Komitee (F‑86/11, EU:F:2013:56) täitmise kohustuse rikkumisele.

157    Neil asjaoludel tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Järelikult ei võeta seda kahju hüvitamise nõude raames arvesse.

 Kahju hüvitamise nõue

158    Hageja palub hüvitada 5000 euro suuruse summa rikkumiste eest, mis aitasid kaasa ootuse ja kindlusetuse olukorrale, milles ta on, ning 20 000 euro suuruse summa selle eest, et Regioonide Komitee rikkus ELTL artiklit 266.

159    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tulemusel pandi ta olukorda, kus ta pärast seda, kui ta oli juba 2007. aasta juunis töövõimetuks tunnistatud, pidi uuesti ootama personalieeskirjade artikli 78 alusel alustatud menetluse lõplikku lahendamist. Tema jaoks on selle ootuse ja kindlusetuse olukorra pikenemine, mille tõi kaasa nii 10. septembri 2010. aasta kui ka vaidlustatud otsuse õigusvastasus, tema väidetud mittevaralise kahju põhjustaja.

160    Lisaks toob hageja esile vaidlustatud otsuse kaalukuse, toimepandud rikkumise olemuse ja asjaolud, milles see rikkumine toime pandi. Ta rõhutab samuti, et kohtueelne menetlus ise aitas kaasa teiste rikkumiste rõhutamisele, näidates ära, et Regioonide Komitee keeldus oma pädevuse teostamisest ning eelkõige taotles kahel korral ühepoolset arvamust institutsiooni nimetatud arstilt.

161    Vaidlustatud otsuse tühistamine ei ole hageja arvates adekvaatne ja piisav hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest, kuna kahju on seotud selle otsuse õigusvastasuse tulemusel tekkinud suure ebakindluse ja mure seisundiga.

162    Regioonide Komitee seab hageja kahju hüvitamise nõude kahtluse alla. Ta väidab sisuliselt, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, et vaidlustatud otsusel ei esine mingeid puudusi ja ELTL artiklit 266 ei ole rikutud.

163    Mis puudutab hageja kahju hüvitamise nõuete põhjendatust, siis väärib märkimist, et liidu vastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud hulk tingimusi, mis puudutavad etteheidetava käitumise õigusvastasust, tegeliku kahju tekkimist ning põhjusliku seose olemasolu väidetava käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel (25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, T‑551/16, ei avaldata, EU:T:2017:751, punkt 122).

164    Olgu märgitud, et institutsiooni poolt ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamise hagidele, mis on algatatud ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel, kohaldatakse konkreetseid erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest. Personalieeskirjadest tuleneb nimelt, et erinevalt teistest isikutest on liidu ametnik või teenistuja seotud institutsiooniga, kus ta töötab, töösuhtega, mis sisaldab vastastikuste spetsiifiliste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni hoolitsemiskohustuses asjaomase isiku suhtes. Sellest tuleneb, et kui tegemist on liidu kui tööandjaga, on tal suurem vastutus, mis seisneb kohustuses hüvitada oma töötajatele kahju, mis ta on tekitanud tööandjana toime pandud rikkumistega, ilma et oleks vaja Euroopa avaliku teenistuse kohtuvaidlustes institutsiooni lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks tõendada, et on olemas „piisavalt oluline rikkumine“ või et institutsioon on „ilmselgelt ja tõsiselt eiranud“ kaalutlusõiguse piire (vt 19. juuni 2013. aasta kohtuotsus Goetz vs. Regioonide Komitee, F‑89/11, EU:F:2013:83, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt 14. juuli 2011. aasta kohtuotsus Petrilli vs. komisjon, F‑98/07, EU:F:2011:119, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

166    Hageja kahju hüvitamise nõuet tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvestades.

167    Mis puudutab õigusvastasust või viga, mille saaks omistada Regioonide Komiteele, siis esiteks tuleb nentida, et ei ole tõendatud, et Regioonide Komitee rikkus käesolevas asjas ELTL artiklit 266.

168    Teiseks tuleb märkida, et käesolevas asjas otsustati, et vaidlustatud otsus, mis kinnitas teise töövõimetuskomitee järeldusi, oli põhjendamata ning selles oli tehtud ilmne hindamisviga. Samuti on asjakohane leida, nagu väidab hageja, et teised rikkumised pandi toime kohtueelses menetluses. Sellega seoses on tõdetud, et Regioonide Komitee ei teostanud piisavat kontrolli teine töövõimetuskomitee tegevuse üle ning ta rikkus erapooletuse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust. Sellega seoses on asjakohane asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses tehtud rikkumisi oleks saanud vältida, nagu hageja oma hagi põhjenduseks esitatud väidete raames sisuliselt väitis. Nimelt kui ametisse nimetav asutus ei oleks mitte üksnes usaldanud 8. mai 2015. aasta teadet, vaid oleks võtnud midagi ette töövõimetuskomitee tegevuse piisavaks kontrollimiseks, eelkõige võttes vastu hageja kutse tutvuda kokkuvõtliku meditsiiniaruandega ning esitades küsimusi teise töövõimetuskomitee teistele arstidele, oleks ta saanud vaidlustatud otsuse puudused kõrvaldada. Kuna Regioonide Komitee nii ei teinud, aitas ta kaasa hageja ebakindluse ja mure seisundi pikendamisele.

169    Kolmandaks tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole vaidlustatud otsuse tühistamine piisav, et hüvitada hagejale tekitatud kahju. Nimelt, kuna vaidlustatud otsus on õigusvastane ja kaebuse etapis on toime pandud rikkumisi, on hageja uuesti samas ootuse ja ebakindluse olukorras kui see, mille tõi kaasa 10. septembri 2010. aasta otsuse õigusvastasus. Selline ootuse ja kindlusetuse olukorra pikenemine, mille tõi kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasus, kujutab endast juba hüvitatavat mittevaralist kahju, mille Regioonide Komitee peab kompenseerima adekvaatse hüvitisega ex æquo et bono kindlaks määratavas suuruses(vt selle kohta 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, T‑551/16, ei avaldata, EU:T:2017:751, punkt 144).

170    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et hagejale on tekitatud kindlat mittevaralist kahju, mis on otse omistatav Regioonide Komitee tegevusele. Järelikult tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks määrata kindlaks hüvitise summa, mis tuleb hagejale määrata Regioonide Komitee poolt toime pandud rikkumiste tõttu ja milleks on exæquo et bono hinnates 5000 eurot.

 Kohtukulud

171    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Regioonide Komitee on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Regioonide Komiteelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Regioonide Komitee juhatuse 2. detsembri 2014. aasta otsus, milles on keeldutud tunnistamast kutsehaiguseks haigust, mis on põhjustanud Robert McCoy töövõimetuse personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses.

2.      Mõista Regioonide Komiteelt R. McCoy kasuks välja 5000 eurot.

3.      Mõista kohtukulud välja Regioonide Komiteelt.

Prek Schalin Costeira

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.