Kohtuasi T‑727/16

Repower AG

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Euroopa Liidu kaubamärk – Apellatsioonikoja otsus, millega tühistatakse varasem otsus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 80 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikkel 103) – Õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistada

Kokkuvõte – Üldkohtu (viies koda) 21. veebruari 2018. aasta otsus

1.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Kehtetuks tunnistamine või tühistamine – Apellatsioonikodade pädevus

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65 ja artikli 80 lõiked 1 ja 3)

2.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Kehtetuks tunnistamine või tühistamine – Tingimus – Ilmne menetlusviga – Ebapiisavad põhjendused – Välistamine

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 80)

3.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Viide üldpõhimõtetele – Õigusvastase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist lubav õiguse üldpõhimõte

(Nõukogu määrus nr 207/2009)

4.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Viide üldpõhimõtetele – Õigusvastase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist lubav õiguse üldpõhimõte – Kooskõla hea halduse põhimõttega

(Nõukogu määrus nr 207/2009)

5.      Institutsioonide aktid – Kehtetuks tunnistamine – Ebaseaduslikud aktid – Tingimused

6.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 207/2009 artikli 75 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne kohaldamisala

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)

7.      Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Viga – Õigusakti tühistamine – Tingimused

1.      Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kontrollimist käsitlevate suuniste A osa 6. jaotise punktis 1.2 on ette nähtud, et „tühistamis‑ või kehtetuks tunnistamise otsused võtab vastu registrikande või otsuse teinud osakond või üksus ja [nende otsuste] peale võib esitada kaebuse määruse nr 207/2009 artikli 58 lõike 2 alusel“.

Ameti kontrollimist käsitlevates suunistes, mis käsitlevad tühistamisvolitustega seotud eeskirju, ei ole apellatsioonikodasid mainitud. Samas on selliste suuniste puhul tegemist siiski ameti käitumissuuniste normistikuga, mille EUIPO on enda suhtes ise kehtestanud. Nii ei saa need ettekirjutused kui sellised olla määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta ja määruse nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, sätete suhtes esimuslikud ega isegi mitte mõjutada seda, kuidas liidu kohus neid määrusi tõlgendab. Vastupidi, suuniseid tuleb tõlgendada kooskõlas määruse nr 207/2009 ja määruse nr 2868/95 sätetega.

Seega ei saa ameti kontrollimist käsitlevate suuniste eeskirjadest tuletada, et apellatsioonikodadel ei ole õigust oma otsuseid tühistada, kuna määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 3 varasemast versioonist koosmõjus selle määruse artikliga 65 tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemas versioonis ette nähtud tühistamisvolitus on antud ka apellatsioonikodadele.

Lisaks olgu märgitud, et Üldkohus on juba võtnud seisukoha, et asjaolu, et komisjoni otsuse peale esitatud kaebuse menetlemine oli komisjonis alles pooleli ajal, kui see otsus tühistati, ei takista selle tühistamist. Miski ei näita, et apellatsioonikoja otsuse puhul peaks lahendus olema teistsugune. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et kui Üldkohus leiab, et on ära langenud vajadus teha otsus Üldkohtus vaidlustatud apellatsioonikoja otsuse tühistamise tagajärjel, siis tunnustab ta sellega kaudselt, et apellatsioonikodadel on oma otsuste tühistamise pädevus ja et nad võivad seda teha isegi siis, kui nende otsuste peale on esitatud hagi Üldkohtule.

(vt punktid 39–41 ja 44)

2.      Üldkohus on täpsustanud, et menetluslik viga määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses on eksimus, millel on menetluslikud tagajärjed. Samuti on Üldkohus rõhutanud, et sisuliste küsimuste hindamist või apellatsioonikoja otsuse muutmist ei saa määruse nr 207/2009 artikli 80 varasema versiooni raames läbi viia.

Lisaks leidis Üldkohus 22. novembri 2011. aasta kohtuotsuses mPAY24 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ultra (MPAY24), T‑275/10, et apellatsioonikoja otsuse parandus, mis oli lisatud sellesse otsusesse vaidlustatud kaubamärgi eristusvõime küsimuses seoses sellega hõlmatud kaupade ja teenustega, puudutas parandatud otsuse sisu ennast. Üldkohus järeldas sellest mitte üksnes seda, et sellist parandust ei oleks tohtinud teha määruse nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, eeskirja 53 alusel (nüüd määruse 2017/1001 artikli 102 lõige 1), milles on sätestatud, et „[a]meti otsustes tohib parandada ainult keele- ja kirjavigu ning ilmselgeid eksimusi“, vaid seda ei oleks võidud teha ka määruse nr 207/2009 artikli 80 varasema versiooni alusel, kuna selle artikli kohaldamise tingimused ei olnud kõnealusel juhul täidetud ega esinenud ühtegi ilmset menetluslikku viga.

Kohtuasjas, milles tehti 22. novembri 2011. aasta kohtuotsus MPAY24, T‑275/10, oli apellatsioonikoja poolt parandusega lisatud punkti eesmärk täiendada parandatud otsuse põhjendust. Eelnimetatud kohtuotsusest tuleneb seega, et otsuse põhjendava osa täiendamine mõjutab selle otsuse sisu ennast ja et põhjenduse puudumist ei saa pidada menetluslikuks veaks määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, millele viitab Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO). Kõnealuse kohtuotsuse punktis 37 kinnitas Üldkohus, et kaitseõiguste rikkumise puhul on tegemist eksimusega, mis mõjutab menetlust, mis viis apellatsioonikoja otsuse vastuvõtmiseni, ja seega on võimalik, et see moonutab kõnealuse otsuse sisu. Üldkohus tuletas sellest kinnitusest ja kohtupraktikast, mille kohaselt saab mõiste „menetluslik viga“ hõlmata vigu, mis võivad moonutada vaidlustatud otsuse sisu, üksnes juhul, kui parandatav on kaitseõiguste rikkumine, mille puhul pole tegemist ilmse veaga määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse määrus nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta määruse artikli 39 tähenduses. Seega ei võimalda 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Säilituskastid ja korvid, T-53/10, punkt 37 teha mingit järeldust küsimuses, kas põhjenduse puudumine kujutab endast „ilmset menetluslikku viga“ määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasema versiooni tähenduses.

(vt punktid 55–58)

3.      Apellatsioonikodade menetlus on haldusõiguslik, apellatsioonikodade otsused on haldusaktid ja seega võivad apellatsioonikojad põhimõtteliselt tugineda õiguse üldpõhimõttele, mis lubab nende otsuste tagasivõtmiseks õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistada.

Sellegipoolest tuleb välja selgitada, kas arvestades määruses nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta sellise sätte olemasolu, mis käsitleb Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) talituste otsuste tühistamist, võib apellatsioonikoja otsuse tühistamist põhjendada õiguse üldpõhimõttega.

Üldkohtu 18. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Säilituskastid ja korvid, T‑53/10, millele viitab amet, ei võimalda seda küsimust lahendada. Selles kohtuotsuses Üldkohus pärast tuvastamist, et apellatsioonikoja otsuse parandamise otsust ei saanud teha määruse nr 2245/2002, millega rakendatakse määrus nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, artikli 39 alusel, küll hindas küsimust, kas selle otsuse oleks saanud vastu võtta õiguse üldpõhimõtte alusel, mis lubab õigusvastase haldusakti tagasiulatuvalt tühistada õiguse üldpõhimõtte alusel. Kuid määruses nr 6/2002 ega määruses nr 2245/2002 ei ole määruse nr 207/2009 artikliga 80 võrdväärset sätet, mis reguleeriks ühenduse disainilahenduse kohta tehtud otsuste tühistamise menetlust.

12. septembri 2007. aasta kohtuotsuses González y Díez vs. komisjon, T‑25/04, ja 18. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Deutsche Post vs. komisjon, T‑421/07, mis tehti riigiabi käsitletavates kohtuasjades, rõhutas Üldkohus – olles tuvastanud, et komisjon ei saa oma otsuse tühistamist põhjendada määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks, artikliga 9, mis reguleerib komisjoni otsuste tühistamise pädevust –, et komisjoni võimalus tühistada riigiabi käsitlev otsus ei piirdu igal juhul mitte ainult selle määruse artiklis 9 nimetatud olukorraga, mis on üksnes õiguse üldpõhimõtte, mille kohaselt on subjektiivseid õigusi tekitanud õigusvastase haldusakti tagasiulatuv tühistamine lubatud, konkreetne väljendus. Üldkohus lisas, et selline tühistamine on alati võimalik eeldusel, et nimetatud akti andnud institutsioon järgib tingimusi, mis puudutavad mõistlikku tähtaega ja õiguspäraseid ootusi, mis tekkisid soodustatud isikul, kes võis tugineda selle akti õiguspärasusele.

Niisiis nähtub eelmises lõigus viidatud kohtuotsustest, et isegi juhul, kui õiguslooja on reguleerinud mõne institutsiooni tehtud ebaseaduslike aktide tühistamist, võib see institutsioon tühistada akti, põhjendades seda õiguse üldpõhimõttega, mis lubab õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist teatud tingimustel.

Lisaks olgu märgitud, et kuigi vastab tõele, et määruse nr 207/2009 artiklis 83 on sätestatud, et „[k]ui käesolev määrus, rakendusmäärus, lõivumäärus või apellatsioonikoja töökord menetlusnorme ei sisalda, võtab amet arvesse liikmesriikides üldtunnustatud menetlusõiguse põhimõtteid“ ja et kohtupraktika kohaselt kohaldatakse seda artiklit üksnes menetlusekirjades esineva lünga või ebaselguse puhul (vt 13. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Travel Service vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Eurowings Luftverkehrs (smartWings), T‑72/08, ei avaldata, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika), ei ole selles artiklis siiski sätestatud, et juhul kui on olemas menetlusnorm, ei või amet asjaomaseid põhimõtted arvesse võtta. Igal juhul olgu märgitud, et kuna eespool viidatud määrustes ei ole määratletud mõistet „ilmne menetlusviga“, siis ei saa pidada määruse nr 207/2009 artikli 80 lõike 1 varasemat versiooni üheselt mõistetavaks ja seega piisavalt selgeks, et välistada määruse nr 207/2009 artikli 83 kohaldamine.

(vt punktid 61–66)

4.      Hea halduse põhimõte on kooskõlas õiguse üldpõhimõttega, mis lubab õigusvastase haldusakti tühistada. Nimelt on kohus korduvalt otsustanud, et on õiguspärane ja hea halduse huvides, kui otsuses sisalduvad vead ja puudused parandatakse.

Lisaks sellele olgu märgitud, et kuigi õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaselt tuleb õigusvastane akt tühistada mõistliku aja jooksul ning arvestada tuleb sellega, mil määral võis huvitatud isik tugineda akti õiguspärasusele, on siiski tõsi, et säärane tühistamine on põhimõtteliselt lubatud.

Lõpetuseks tuleb märkida, et apellatsioonikodade otsustel ei ole seadusjõudu, kuna Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) menetlus on haldus-, mitte kohtumenetlus.

(vt punktid 84–86)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 72)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 74 ja 75)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 89)