ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
12. mai 2010(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Töölevõtmine – Avalik konkurss – Otsus kandidaadi suulise katse mitteläbimise kohta – Komisjoni keeldumine menetlust korraldavale meetmele vastamisest
Kohtuasjas T‑560/08 P,
mille ese on Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 14. oktoobri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑74/07: Meierhofer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) esitatud apellatsioonkaebus, millega taotletakse selle kohtuotsuse tühistamist,
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja B. Eggers, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,
apellatsioonkaebuse esitaja,
teine menetlusosaline
Stefan Meierhofer, elukoht München (Saksamaa), esindaja: advokaat H.‑G. Schiessl,
hageja esimeses kohtuastmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger (ettekandja), kohtunikud A. W. H. Meij ja M. Vilaras,
kohtusekretär: kohtusekretäri abi B. Pastor,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 14. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑74/07: Meierhofer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega tühistati konkursi EPSO/AD/26/05 komisjoni 19. juuni 2007. aasta otsus, millega kinnitati, et esimese astme hageja ei läbinud nimetatud konkurssi.
Vaidluse taust ja õiguslik raamistik
2 Nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest (punktid 8–11), osales esimese kohtuastme hageja Stefan Meierhofer, kes on Saksamaa kodanik, avalikul konkursil EPSO/AD/26/05 (edaspidi „konkurss”), mille teade avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20. juulil 2005 (ELT C 178 A, lk 3). Olles edukalt läbinud eelvaliku testid ja kirjalikud katsed, osales ta 29. märtsil 2007 suulisel katsel.
3 Konkursikomisjoni esimees teatas S. Meierhoferile 10. mai 2007. aasta kirjaga, et ta sai suulise katse eest 24,5 punkti, mis ei ulatu seega nõutava miinimumini 25/50, ning teda ei saa kanda reservnimekirja (edaspidi „10. mai 2007. aasta otsus”).
4 S. Meierhofer esitas 11. mai 2007. aasta kirjaga taotluse 10. mai 2007. aasta otsus uuesti läbi vaadata, väites kokkuvõtte põhjal, mille ta koostas ise suulise katse järel, et ta vastas selle katse jooksul õigesti vähemalt 80% küsimustest. Ta nõudis seega, et talle suulise katse eest antud punktisummat kontrollitaks, ning teise võimalusena, et selgitataks, mitu punkti ta sai iga selle katse käigus esitatud küsimuse eest.
5 Konkursikomisjoni esimees teatas S. Meierhoferile 19. juuni 2007. aasta kirjaga, et olles tema kandidatuuri uuesti läbi vaadanud, ei näinud konkursikomisjon põhjust tema tulemusi muuta (edaspidi „19. juuni 2007. aasta otsus”). Sel puhul seletati hagejale ka esiteks, et erialaste teadmiste osas ületas mitterahuldavate vastuste arv rahuldavate vastuste arvu, ning teiseks, et suuline katse viidi läbi vastavalt konkursiteates täpsustatud kriteeriumidele ja kuna Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) III lisa artiklis 6 on nähtud ette, et konkursikomisjoni menetlus on konfidentsiaalne, ei saa kandidaatidele edastada hindamistabelit ega nende suulisel katsel saadud punktisumma jaotust.
6 Konkursiteate jaotises B „Konkursi käik” on toodud järgmised eeskirjad, mis käsitlevad suulist katset ja reservnimekirja kandmist:
„3. Suuline katse ja punktide andmine
e) Vestlus konkursikomisjoniga eelkõige kandidaadi põhikeeles, mis võimaldab hinnata tema sobivust jaotise A I punktis nimetatud ametikohustuste täitmiseks. Selle vestluse käigus kontrollitakse eelkõige konkursi valdkonnaga seonduvaid konkreetseid teadmisi ning Euroopa Liidu, selle institutsioonide ja poliitikavaldkondade tundmist. Kontrollitakse ka teadmisi teisest keelest. Vestluse käigus hinnatakse samuti võimet tööga kohaneda Euroopa Liidu avalikus teenistuses multikultuurses keskkonnas.”
7 Lisaks on personalieeskirjade II lisa artiklis 6 sätestatud:
„Valimiskogu [mõiste „valimiskogu” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „konkursikomisjon”] menetlus on konfidentsiaalne.”
Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus
8 S. Meierhofer esitas hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 3. juulil 2007, paludes tühistada 10. mai 2007. aasta ja 19. juuni 2007. aasta otsused ning teha komisjonile rida ettekirjutusi.
9 Menetlust korraldavate meetmete raames, mis otsustati Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 55 alusel võtta, palus Avaliku Teenistuse Kohus komisjonil kohtuistungi esialgses ettekandes, mis saadeti pooltele 7. veebruaril 2008, esitada enne kohtuistungit:
«„a) hageja hindamistabel ja suulise katse eest saadud punktisummade jagunemine […], millele on viidatud 19. juuni 2007. aasta otsuses, millega hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus jäeti rahuldamata;
b) igasugune muu teave, mis käsitleb hageja suulisel katsel esinemise taseme hindamist;
c) loetelu teiste suulisel katsel elimineeriva punktisumma saanud kandidaatide punktidest ilma nimedeta;
d) arvutused, mille tulemusena saadi hageja punktisummaks suulise katse eest täpne tulemus 24,5/50.
10 Samas kohtuistungi esialgses ettekandes oli täpsustatud, et eespool nimetatud teave edastatakse S. Meierhoferile niivõrd, kui see on kooskõlas konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsusega ja/või jättes vajadusel välja teatavad näitajad, mille avaldamine eiraks seda põhimõtet.
11 Vastuseks nendele menetlust korraldavatele meetmetele edastas komisjon kirjaga, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 18. veebruaril 2008, Avaliku Teenistuse Kohtule – nagu nõutud esialgse ettekande punktis c – teiste suulist katset mitteläbinud kandidaatide elimineerivate punktisummade tabeli ilma nimedeta. Komisjon ei esitanud aga selle ettekande punktides a, b ja d nimetatud teavet, väites sisuliselt, et kui ei ole tõendeid, et konkursikomisjoni tööd reguleerivaid eeskirju oleks rikutud, ei õigusta ainuüksi väide, mis tugineb põhjendamiskohustusele, muude Avaliku Teenistuse Kohtu nõutud teabe ja dokumentide esitamist, sest konkursikomisjoni menetlus on konfidentsiaalne.
12 Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 16 lõpus nentis Avaliku Teenistuse Kohus järgmist:
„Komisjon märkis lisaks, et ta pole kohustatud niisugust teavet ega neid dokumente esitama, vaatamata sellele, kas Avaliku Teenistuse Kohus võtab menetlust korraldavad meetmed nagu käesoleval juhul või teeb menetlustoiminguid.”
13 S. Meierhofer esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 20. märtsil 2008 märkused komisjoni suhtes võetud menetlust korraldavate meetmete kohta ja eelkõige selle kohta, kuidas komisjon neile reageeris.
14 Komisjon esitas nimetatud märkustele repliigi 19. mai 2008. aasta kirjaga, kuna nende koopia anti talle üle alles 23. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.
15 Vaidlustatud kohtuotsuses tõdes Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt, et hagi tuleb pidada esitatuks üksnes 19. juuni 2007. aasta otsuse peale, sest kui konkursikandidaat taotleb konkursikomisjoni otsuse uuesti läbivaatamist, on huve kahjustavaks aktiks otsus, mille see komisjon tegi pärast seda, kui oli kandidaadi olukorra uuesti läbi vaadanud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 19 ja 20). Seejärel, olles läbi vaadanud ja rahuldanud S. Meierhoferi esimese väite, mis käsitles põhjendamiskohustuse rikkumist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 30–55) tühistas Avaliku Teenistuse Kohus 19. juuni 2007. aasta otsuse ja mõistis kohtukulud välja komisjonilt, jättes rahuldamata S. Meierhoferi teised nõuete punktid põhjendusega, et kohtul puudub ilmselgelt pädevus teha institutsioonidele ettekirjutusi.
16 Seoses kõnesoleva apellatsioonkaebusega tuleb esiteks välja tuua, et Avaliku Teenistuse Kohus meenutas, et igas personalieeskirjade alusel ametniku kahjuks tehtud üksikotsuses peab sisalduma põhjendus ja et põhjendamiskohustuse eesmärk on esiteks võimaldada kohtul teostada otsuse õiguspärasuse kontrolli ning teiseks anda asjaomasele isikule vajalik teave selleks, et ta võiks otsustada, kas otsus on põhjendatud või mitte, ja hinnata, kas peaks esitama hagi. Ta lisas siiski Euroopa Kohtu 4. juuli 1996. aasta otsusele kohtuasjas C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati (EKL 1996, lk I‑3423, punktid 24–28) viidates, et konkursikomisjoni otsuste osas tuleb põhjendamiskohustus ühitada personalieeskirjade III lisa artiklis 6 ette nähtud konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse järgimisega, kusjuures selle konfidentsiaalsuse eesmärk on tagada konkursikomisjonide sõltumatus ja nende töö objektiivsus. Nii ei saa vajaduse tõttu järgida seda konfidentsiaalsust avalikustada konkursikomisjoni üksikliikmete hoiakuid ega kandidaate puudutavate isiklike või võrdlevate hinnangutega seotud teavet ning konkursikomisjoni otsuste põhjendamise nõude puhul tuleb võtta arvesse kõnesoleva töö laadi, mis on kandidaatide võimete hindamise etapis eelkõige võrdlev ja seetõttu kehtib selle puhul niisugusele tööle omane konfidentsiaalsus (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 30 ja 31).
17 Avaliku Teenistuse Kohus rõhutas, et kohtupraktika kohaselt kujutab „erinevate katsete eest saadud punktisummade edastamine” endast konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendamist (eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus parlament vs. Innamorati, punkt 31; Üldkohtu 21. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑153/95: Kaps vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑233 ja II‑663, punkt 81; 2. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑167/99 ja T‑174/99: Giulietti jt vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑93 ja II‑441, punkt 81; 23. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑53/00: Angioli vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑13 ja II‑73), punkt 69, ja 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑294/03: Gibault vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑141 ja II‑635, punkt 39) (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 32).
18 Teiseks täpsustas Avaliku Teenistuse Kohus kõnealuse valdkonna kohtupraktika ulatust (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 34).
19 Avaliku Teenistuse Kohus viitas veel ka olemasolevale kohtupraktikale, mis puudutab konkursi kirjaliku vooru mitteläbimist ning mille kohaselt saab kandidaat praktikas oma ebaõnnestumise kohta üsna täieliku selgituse – talle edastatakse lisaks erinevatele üksikutele punktisummadele ka põhjendus selle elimineeriva punktisumma osas eraldivõetuna, mille tõttu ta konkursilt kõrvaldati, samuti muu teave (Üldkohtu 25. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑72/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑169 ja II‑861, punkt 70, ja 17. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑233/02: Alexandratos ja Panagiotou vs. nõukogu, EKL AT 2003, lk I‑A‑201 ja II‑989, punkt 31, ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑371/03: Le Voci vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I‑A‑209 ja II‑957, punktid 115–117; Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑73/06: Van Neyghem vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 72, 79 ja 80, ja 4. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑147/06: Dragoman vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 21, 82 ja 83) (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 39).
20 Sellega seoses tõi Avaliku Teenistuse Kohus esile asjaolu, et isegi kui kirjalike katsete parandajad ei pruugi olla asjaomastele isikutele teada ning on seega kaitstud väliste sekkumiste ja survete eest, mida käesoleva kohtuotsuse punktis 16 viidatud kohtuotsus parlament vs. Innamorati mainib – vastupidi konkursikomisjoni liikmetele, kes on kohal suulises voorus –, siis see asjaolu ei põhjenda objektiivselt oluliste erinevuste esinemist kirjaliku vooru mitteläbimise korral kehtivates põhjendamisnõuetes niisugustena, nagu need nõuded ilmnevad käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktikast, võrreldes põhjendamisnõuetega, mida komisjon väidab kehtivat suulise vooru mitteläbimise korral ja mille kohaselt eelkõige käesoleval juhul teatatakse hagejale ainult tema üksik elimineeriv punktisumma.
21 Kolmandaks nentis Avaliku Teenistuse Kohus, et kuigi põhjendamiskohustuse ja konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse kokkusobitamine, eriti küsimuses, kas elimineeriva üksiku punktisumma edastamisega suulises voorus kõrvale jäetud kandidaadile täidetakse see kohustus, kallutab kõige sagedamini pidama tähtsamaks konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse põhimõtet, võib see erilistel asjaoludel olla teisiti, seda enam, et hiljutisest kohtupraktikast, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), nähtub läbipaistvusele suunatud areng (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑64/05 P: Rootsi vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑11389; 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑4723) (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 40).
22 Neljandaks selgitas Avaliku Teenistuse Kohus erinevaid põhjuseid, miks tuleb asuda seisukohale, et kõnealuses kohtuasjas esinevad erilised asjaolud, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 21 (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 42–48).
23 Viiendaks tegi Avaliku Teenistuse Kohus neist erilistest asjaoludest järeldused ja otsustas, et kuigi see, et hagejale edastati elimineeriv üksik punktisumma, mille ta sai suulise katse eest, s.t punktisumma 24,5/50, kujutab endast enamat kui lihtsalt põhjendamise alget, mille puhul võidi kohtupraktika kohaselt (Üldkohtu 6. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑71/96: Berlingieri Vinzek vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑339 ja II‑921, punkt 79) esitada menetluse jooksul täiendavaid täpsustusi, ei ole ainuüksi see punktisumma siiski kõnesoleva juhtumi asjaolusid arvestades piisav, et täita põhjendamiskohustus täielikult. Nii võrdub komisjoni keeldumine esitada ükskõik missugust täiendavat teavet Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul selle kohustuse eiramisega (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 49).
24 Tunnistades sellega seoses, et ta ei ole pädev määrama kindlaks, millise teabe komisjon peab asjaomasele isikule edastama, et tema põhjendamiskohustus oleks täidetud, märkis Avaliku Teenistuse Kohus samas eelkõige, et S. Meierhoferile oleks saanud edastada mõned täiendavad andmed nagu vahepunktisummad iga konkursiteates kehtestatud hindamiskriteeriumi eest ja hindamislehed, salastades konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsusega hõlmatud teabe, seejuures avalikustamata konkursikomisjoni üksikliikmete hoiakuid ega kandidaate puudutavate isiklike või võrdlevate hinnangutega seotud teavet (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 50 ja 51).
25 Seejärel kinnitas Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjoni keeldumisel edastada seda teavet kasvõi ainult Avaliku Teenistuse Kohtule oli see tagajärg, et nimetatud kohus ei saa oma kontrolli täielikult teostada (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 51).
26 Lisaks rõhutas Avaliku Teenistuse Kohus, et kui järgida komisjoni arutluskäiku, mille kohaselt niisugused tõendid, nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, on asjakohatud, viiks see selleni, et liidu kohtult võetakse igasugune võimalus kontrollida suulises voorus antud punktisummat. Ent Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et kuigi ta ei saa tõesti konkursikomisjoni liikmete hinnangut enda omaga asendada, peab ta saama kontrollida, lähtudes põhjendamiskohustusest, et need liikmed andsid hagejale punkte konkursiteates nimetatud hindamiskriteeriumide alusel ning et kõnesoleva isiku punktisumma arvutamisel ei tehtud mingit viga; ta peab saama ka teostada piiratud kontrolli konkursikomisjoni liikmete hinnangute ja nende antud punktisummade suhte üle (Euroopa Kohtu 16. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas vs. komisjon, EKL 1987, lk 2643, punkt 11; eespool punktis 19 viidatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsus Van Neyghem vs. komisjon, punkt 86, ja 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑127/07: Coto Moreno vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 34 ja 36). Selleks peab ta võtma menetlust korraldavad meetmed, mis näivad talle kohtuasja iseärasuste seisukohast asjakohased, täpsustades vajadusel kostjaks olevale institutsioonile, et vastused edastatakse asjaomasele isikule ainult ulatuses, milles see on kooskõlas konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse põhimõttega (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 52).
27 Viimaseks ja kuuendaks fikseeris Avaliku Teenistuse Kohus asjaolu, et komisjon keeldus temalt menetlust korraldavate meetmete raames küsitud teavet esitamast, ja leides, et põhjused, millele komisjon seda keeldumist õigustades tugines, ei olnud veenvad, jõudis järeldusele, et 19. juuni 2007. aasta otsus tuleb tühistada selle alusel, et on rikutud põhjendamiskohustust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 53–55).
Apellatsioonkaebus
Menetlus ja poolte nõuded
28 Komisjon esitas 19. detsembril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga kõnesoleva apellatsioonkaebuse.
29 Pärast seda, kui S. Meierhofer oli 17. märtsil 2009 esitanud vastuse apellatsioonkaebusele, palus komisjon 6. aprilli 2009. aasta kirjaga võimalust esitada repliik vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 143 lõikele 1.
30 Kuna Üldkohtu apellatsioonikoja esimees rahuldas selle taotluse 15. aprilli 2009. aasta otsusega, vahetasid pooled teist korda menetlusdokumente ning kirjalik menetlus lõpetati 20. juulil 2009.
31 Komisjon esitas 18. augusti 2009. aasta kirjaga kodukorra artikli 146 alusel põhjendatud taotluse tema ärakuulamiseks suulise menetluse käigus.
32 Üldkohus (apellatsioonikoda) rahuldas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel selle taotluse ja avas suulise menetluse.
33 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu suulistele küsimustele antud vastused kuulati ära 13. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil.
34 Komisjon palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.
35 S. Meierhofer palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kõigi poolte kahe astme menetluste kohtukulud välja komisjonilt.
36 S. Meierhofer loobus kohtuistungil oma vastuvõetamatuse vastuväitest, mis tugines kõnesoleva apellatsioonkaebuse hilinemisega esitamisele, ning see asjaolu kanti protokolli.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
37 Kuigi S. Meierhofer ei väida enam, et käesolevas kohtuasjas on apellatsioonkaebus esitatud hilinemisega, tuleb kõigepealt meenutada, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg põhineb avalikul huvil ning menetlusosalised ega kohus ei saa seda muuta, kuna selle eesmärk on tagada õiguslike olukordade selgus ja kindlus. Seega tuleb Üldkohtul ka omal algatusel kindlaks teha, kas apellatsioonkaebus esitati ettenähtud tähtaja jooksul (vt Üldkohtu 28. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑142/01 ja T‑283/01: OPTUC vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑329, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Kahekuuline tähtaeg, mille jooksul komisjon võis esitada apellatsioonkaebuse vaidlustatud kohtuotsuse peale, hakkas kulgema selle kättesaamisest 16. oktoobril 2008. Pikendatuna seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra kodukorra artikli 102 lõike 2 alusel, lõppes tähtaeg seega keskööl 26. detsembril 2008. Järelikult tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebus, mis jõudis Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2008, esitati õigel ajal.
39 Lisaks esitab S. Meierhofer vastuses apellatsioonkaebusele selle vastuvõetamatuse vastuväite, kuna komisjonil ei olnud enam põhjendatud huvi, arvestades et see institutsioon oli juba täitnud vaidlustatud kohtuotsusest tulenevad kohustused, edastades S. Meierhoferile tema suulise katse vahepunktisummad.
40 Komisjon vaidlustab repliigis selle vastuväite, tuginedes EÜ artiklist 233 tulenevale kohustusele täita vaidlustatud kohtuotsust ning asjaolule, et Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 teine lõik ei eelda – seoses ühenduse institutsiooni võimalusega esitada apellatsioonkaebus – põhjendatud huvi olemasolu.
41 Selle kohta tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis puudutab esimeses astmes kostjaks olnud institutsiooni esitatud apellatsioonkaebust ametniku kasuks tehtud kohtuotsuse peale, sõltub apellatsioonkaebuse vastuvõetavus põhjendatud huvi olemasolust, mis eeldab, et apellatsioonkaebus peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑174/99 P: parlament vs. Richard, EKL 2000, lk I‑6189, punkt 33, ja 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑277/01 P: parlament vs. Samper, EKL 2003, lk I‑3019, punkt 28).
42 Nii viitab komisjon ekslikult kohtupraktikale, mille kohaselt ei pea Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 kolmanda lõigu alusel esiteks liidu institutsioonid apellatsioonkaebuse esitamiseks oma huvi tõendama ja teiseks ei ole liidu kohtu ülesanne kontrollida sellealaseid institutsioonide valikuid. Samas kohtupraktikas tuletatakse nimelt selgelt meelde, et kõnealune Euroopa Kohtu põhikirja säte ei ole kohaldatav ühenduse ja tema teenistujate vahelistes kohtuvaidlustes (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punktid 171 ja 172).
43 Käesoleval juhul tuleb märkida, et komisjonil on põhjendatud huvi täiesti olemas.
44 Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Avaliku Teenistuse Kohus 19. juuni 2007. aasta otsuse sel põhjusel, et nimetatud otsusega oli rikutud põhjendamiskohustust (vt eespool punkt 27). Järelikult oli komisjon selle kohtuotsuse järgimiseks ja täielikuks täitmiseks kohustatud vastu võtma uue otsuse selle kohta, kas kanda või mitte kanda S. Meierhofer konkursi reservnimekirja. Uus otsus asendaks 19. juuni 2007. aasta otsust, mis vaidlustatud kohtuotsusega tühistati.
45 Tuleb tõdeda, et komisjon ei võtnud sellist otsust vastu. Pärast vaidlustatud kohtuotsuse väljakuulutamist teatas ta küll S. Meierhoferile vahepunktisummad, mille viimane oli suulisel katsel saanud. Kuid kiri, millega nendest punktisummadest teatati, ei sisalda ametlikku otsust selle kohta, kas asjaomane isik kantakse reservnimekirja või mitte. Seetõttu, kui vaidlustatud kohtuotsust ei tühistata, tuleb komisjonil vastu võtta niisugune uus otsus, mille peale S. Meierhofer saab vajadusel esitada uue hagi. Seevastu, kui kohus otsustab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tühistab vaidlustatud kohtuotsuse, taastub 19. juuni 2007. aasta otsuse mõju ja seda tuleb uuesti kontrollida S. Meierhoferi hagis sisalduvate väidete alusel.
46 Kuna vahepunktisummade teatamist ei saa tagasi pöörata, ei oleks küll käesoleva kohtuotsuse punktis 45 mainitud teisel juhul vaja uurida, kas tuleb teha menetlustoiming selleks, et need punktisummad teatataks. Siiski ei oleks sellel muud tagajärge kui see, et langeks ära S. Meierhoferi poolt selles hagis, millel põhineb vaidlustatud kohtuotsus, esitatud põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava väite alus. Seevastu teisi väiteid, mille ta samas hagis esitas, kuid mida Avaliku Teenistuse Kohus läbi ei vaadanud, tuleks samal juhul uurida.
47 Pealegi tooks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine igal juhul komisjonile teatava kasu, kuna juhul kui hagi esimeses astmes jäetaks lõplikult rahuldamata, oleks ta sellega kaitstud kõigi võimalike kahju hüvitamise nõuete eest, mida S. Meierhofer võiks esitada kahju tõttu, mida ta võib väita end olevat kandnud 19. juuni 2007. aasta otsuse tagajärjel (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsused parlament vs. Richard, punkt 34, ja parlament vs. Samper, punkt 31).
48 Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb jätta S. Meierhoferi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide rahuldamata.
Põhiküsimus
49 Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks sisuliselt kolm väidet, millest esimene käsitleb põhjendamiskohustuse ulatuse eiramist, teine konkursikomisjoni antud hinnangute kontrollimise vastuolu ühenduse õigusega ja kolmas teatavate menetlusnormide rikkumist esimeses astmes tehtud menetlust korraldavate meetmete puhul ja tõendite hindamisel.
50 Esimesena tuleb läbi vaadata kolmas väide.
Poolte argumendid
51 Komisjon väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis vääralt, et ta oli üldiselt keeldunud palutud dokumente esitamast. Vastupidi, komisjon piirdus enda väitel sellega, et kinnitas ühelt poolt, et kõnealused dokumendid ei ole Avaliku Teenistuse Kohtule lahendada antud vaidluses asjakohased, ja teiselt poolt rõhutas, et need dokumendid on eriliselt delikaatsed. Seetõttu palus ta Avaliku Teenistuse Kohtul nii kohtuistungil kui ka 19. mai 2008. aasta märkustes nõuda nende dokumentide esitamist menetlustoiminguga määruse näol selle asemel, et kasutada pelki menetlust korraldavaid meetmeid, mis on võetud Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 55 alusel.
52 Komisjon täpsustab, et kuigi erinevalt Üldkohtu kodukorrast ei sisalda Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord võimalust teha menetlustoimingut, millega nõutakse pooltelt dokumentide esitamist, oleks Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes kohaldatav Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 24 võimaldanud tal sellise määruse anda, kuna nimetatud sättes on eelkõige ette nähtud, et liidu kohus võib pooltelt nõuda kõikide dokumentide esitamist ja kogu teabe andmist, mida ta peab soovitavaks.
53 Komisjon lisab veel, et Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 2 on säte, mis oleks käesoleval juhul võimaldanud anda määruse, mis arvestab kohtule muret tekitava nõutud dokumentide delikaatsusega. Ta möönis siiski Üldkohtus toimunud kohtuistungil, et ei viidanud konkreetselt sellele sättele Avaliku Teenistuse Kohtus.
54 S. Meierhofer väidab repliigis esiteks, et Üldkohtule esitatud apellatsioonkaebus saab põhineda üksnes sellist esimeses astmes aset leidnud menetlusnormide rikkumist käsitlevatel väidetel, mis kahjustab asjaomase poole huve.
55 Olenemata sellest, kas Avaliku Teenistuse Kohus saab teha niisuguse menetlustoimingu, nagu palus komisjon, või mitte, ei kahjustanud selle meetme võtmata jätmine kuidagi komisjoni huve sel viisil, et kui niisugune meede oleks võetud ja rakendatud, oleks see seda enam veennud Avaliku Teenistuse Kohut, et S. Meierhoferi esinemist hinnati korrektselt. Nõutud dokumentide esitamine ei oleks ometi muutnud asjaolu, et 19. juuni 2007. aasta otsuses puudus piisav põhjendus selle õigustamiseks, et S. Meierhoferit ei kantud konkursi reservnimekirja.
56 Teiseks ei oleks S. Meierhoferi sõnul sellel, kui Avaliku Teenistuse Kohus oleks menetlusnorme rikkunud, olnud mingisugust mõju, sest komisjon, kes peitus personalieeskirjade III lisa artiklil 6 põhineva konfidentsiaalsuskohustuse taha, ei oleks esitanud nõutud dokumente.
57 Kolmandaks väidab S. Meierhofer, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole kohustatud võtma menetlust korraldavaid meetmeid või tegema menetlustoiminguid, arvestades, et tema kodukorra artikli 55 lõikes 2 on lihtsalt ette nähtud, et ta „võib” määrata menetlust korraldavaid meetmeid, ja kodukorra artikli 58 lõikes 1, et menetlustoimingute tegemise otsustab Avaliku Teenistuse Kohus. Lisaks täpsustas S. Meierhofer kohtuistungil Üldkohtu mitmele küsimusele vastates, et tema arvates on menetlust korraldavatel meetmetel ja menetlustoimingutel sama eesmärk – võimaldada kohtul omada kogu teavet, mis on vajalik kohtuasja lahendamiseks. Seetõttu ei ole erilist tähtsust sellel, mis vormis need meetmed või toimingud esinevad.
58 Lõpuks ei anna Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõige 2 pooltele subjektiivset õigust, piirdudes sellega, et keelab Avaliku Teenistuse Kohtul edastada poolele dokumente, mida teine pool peab konfidentsiaalseks, enne kui ta on nende dokumentide konfidentsiaalsuse üle otsustanud.
Üldkohtu hinnang
59 Esiteks tuleb rõhutada, nagu on sedastatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, et 19. juuni 2007. aasta otsuses ei puudu põhjendus täielikult, kuna S. Meierhoferile edastati tema üldine elimineeriv punktisumma, vaid seda otsust ei ole piisavalt põhjendatud. Seega võidi menetluse jooksul esitada täiendavaid täpsustusi ja muuta põhjenduse puudumist käsitleva väite esemetuks, arvestades siiski, et komisjonil ei olnud õigust asendada esialgset puudulikku põhjendust täiesti uue põhjendusega (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 23 viidatud Üldkohtu otsus Berlingieri Vinzek vs. komisjon, punkt 79, ja Üldkohtu 28. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑277/02: Pascall vs. nõukogu, EKL AT 2004, lk I‑A‑137 ja II‑621, punkt 31)
60 Teiseks vastab tõele, et Avaliku Teenistuse Kohtus toimunud kohtuistungi protokollis ei leidu märget sel teemal, kuidas komisjon oleks käitunud, kui Avaliku Teenistuse Kohus oleks teinud menetlustoimingu kõnealuste dokumentide väljanõudmiseks. Sellegipoolest tuleneb komisjoni 19. mai 2008. aasta märkuste punktidest 20–23 selgelt, et kui komisjon keeldus asjaomaseid dokumente nende delikaatsuse tõttu esitamast, tegi ta seda üksnes seoses meetmetega, mille Avaliku Teenistuse Kohus oli tegelikkuses võtnud, ehk menetlust korraldavate meetmetega, ilma et saaks oletada, kuidas komisjon oleks käitunud juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohus oleks teinud menetlustoimingu.
61 Kolmandaks tuleb märkida, et selle, kas on kohane võtta menetlust korraldav meede või teha menetlustoiming, otsustab kohus, mitte pooled, kes saavad vajadusel esimeses astmes selles osas tehtud valiku vaidlustada apellatsioonkaebuses.
62 Toodud arutluskäiku ei sea kahtluse alla Üldkohtu 27. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑34/92: Fiatagri ja New Holland Ford vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑905), millele komisjon viitab. Nimelt, kuigi on tõsi, et viidatud kohtuotsuse punktis 27 leidis Üldkohus, et kuna hagejad ei olnud tuginenud ühelegi tegurile, mis võiks kummutada institutsioonide õigusaktide kehtivuse presumptsiooni, ei tule tal teha taotletud menetlustoiminguid. Samas arutles Üldkohus selle üle, kas hagejate taotletud menetlustoiminguid oleks kohane teha. Nii kinnitab kõnealune kohtuotsus vähemalt kaudselt, aga kahtlemata, et selle üle, kas kohtu tehtava otsuse jaoks on vaja menetlustoimingut, otsustab kohus, mitte pooled, millele komisjon näib käesolevas kohtuasjas vastu vaidlevat. Sellegipoolest, kuigi vastab tõele, et poolel ei ole õigust nõuda liidu kohtult menetlustoimingu tegemist, ei saa kohus siiski teha järeldusi selle põhjal, et kohtutoimikus puuduvad teatavad tõendid, kui ta ei ole ära kasutanud oma kodukorras ette nähtud vahendeid selleks, et asjaomane pool need esitaks.
63 Neljandaks tuleb tõdeda – nagu komisjon Üldkohtu istungil meelde tuletas –, et hagi esitati esimeses astmes enne 1. novembrit 2007, mil jõustus Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord vastavalt selle kodukorra artiklile 121. Kuid arvestades, et menetlustoimingud kohtutoimikuga algasid kohtuistungi esialgse ettekande saatmisega pooltele 7. veebruaril 2008, on selge, et kõik menetlustoimingud tehti selle kodukorra alusel. Seega tuleb lühidalt meelde tuletada Avaliku Teenistuse Kohtu ja Üldkohtu kodukordade vahelisi erinevusi seoses menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingutega.
64 Üks kriteerium, mida näib olevat Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorras kasutatud selleks, et teha vahet nende kahe meetmekategooria vahel, on asjaolu, et (selle kodukorra artiklites 55 ja 56 ette nähtud) menetlust korraldavad meetmed on alati suunatud pooltele, samal ajal kui (sama kodukorra artiklites 57 ja 58 ette nähtud) menetlustoimingud võivad olla suunatud ka kolmandatele isikutele. See kriteerium erineb Üldkohtu praktikast tulenevast kriteeriumist, mille kohaselt on (kodukorra artiklis 64 ette nähtud) menetlust korraldavate meetmete eesmärk tagada kirjaliku ja suulise menetluse nõuetekohane kulgemine ning hõlbustada tõendite kogumist ning nende punktide kindlaksmääramist, mille kohta pooled peavad esitama omapoolsed väited või mille puhul on vaja läbi viia eeluurimine, samas kui (kodukorra artiklites 65–67 ette nähtud) menetlustoimingud on mõeldud selleks, et võimaldada tõendada poole väidete toetuseks esitatud fakte puudutavate argumentide tõelevastavust (Üldkohtu 18. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑141/01: Entorn vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑95, punktid 129 ja 130).
65 Lisaks täpsustab Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikkel 56 meetmete vormi osas, et menetlust korraldavatest meetmetest teavitab pooli kohtusekretär. Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 58 lõike 2 kohaselt toimitakse samamoodi menetlustoimingutega, välja arvatud need, mis on seotud tunnistajate ärakuulamise, ekspertiisi ja sündmuskoha vaatlusega ning mille tegemine tuleb otsustada määrusega.
66 Sellest tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra II jaotise 3. peatükk ei sisalda erinevalt Üldkohtu kodukorra II jaotise 3. peatükist sõnaselget õiguslikku alust, mille põhjal võiks anda määruse, millega kohustatakse poolt menetlustoimingu raames esitama dokumente.
67 Ilma et oleks vaja otsustada selle üle, kas Avaliku Teenistuse Kohtul on võimalik siiski anda niisugune määrus Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 alusel, tuleb tõdeda, et see võimalus on vähemalt teatavatel asjaoludel ette nähtud Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 2, mille kohta on lisaks Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 56 mainitud järgmist: „ilma et see piiraks artikli 44 lõike 2 kohaldamist”.
68 Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 2 on sätestatud:
„Kui Avaliku Teenistuse Kohtul on vaja kontrollida kohtuasja lahendamiseks olulise dokumendi konfidentsiaalsust ühe või mitme poole suhtes, siis ei edastata seda dokumenti pooltele enne vastava kontrolli lõppemist. Avaliku Teenistuse Kohus võib selle dokumendi määrusega välja nõuda.”
69 Üldkohtu kodukorra artikli 67 lõike 3 teises lõigus on analoogne säte, välja arvatud märge määrusega tehtava toimingu kohta, mis oleks üleliigne, sest kõnealuse kodukorra artikli 66 lõike 1 teises lõigus on juba ette nähtud, et need meetmed otsustatakse määrusega.
70 Sellest järeldub, et Avaliku Teenistuse Kohtul on tema kodukorra artikli 44 lõikest 2 tulenevalt vahend, mille abil reageerida sellistes olukordades nagu käesolev, kus üks pooltest ei soovi, et konfidentsiaalne teave, mis sisaldub dokumentides, mille esitamist temalt nõutakse, edastataks võistlevuse põhimõtte kohaselt teisele poolele.
71 Kõnealune säte annab nimelt võimaluse nõuda määrusega, et esitataks väidetavalt konfidentsiaalsed dokumendid, kohustades samas Avaliku Teenistuse Kohut kontrollima, kas on õigustatud, et pool, kes väidab, et dokumendid on konfidentsiaalsed, seisab vastu nende edastamisele teisele poolele, kusjuures lõpliku otsuse peab tegema kohus.
72 Sellest tuleneb, et vaatamata Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu kodukordade vahelistele erinevustele, on viimasel siiski võimalik järgida sama menetlust, mida järgib Üldkohus ja mille alusel juhul, kui pool teatab kohtule, et ta leiab, et ei saa täita menetlust korraldavaid meetmeid, kuna mõned dokumendid on konfidentsiaalsed, võib kohus anda määruse, millega kohustab poolt asjaomaseid dokumente esitama, nähes samas ette, et neid ei edastata selles staadiumis vastaspoolele (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1585, punktid 54 ja 55, ning 18. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑299/05: Shanghai Excell M & E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑573, punktid 24–26).
73 Sellega seoses tuleb küll märkida, et ei Euroopa Kohtu põhikiri ega Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord sarnaselt Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kodukordadele ei näe ette võimalust määrata trahv, kui niisugust määrust ei täideta; ainus võimalik viis keeldumisele reageerida on see, et kohus teeb keeldumisest järeldused kohtuvaidluse lahendis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 155/78: M. vs. komisjon, EKL 1980, lk 1797, punktid 20 ja 21), mida Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses ka tegi.
74 Ometi oli Avaliku Teenistuse Kohus enne kirjeldatud viisil toimimist kohustatud ära kasutama kõik tema käsutuses olevad vahendid selle saavutamiseks, et asjaomased dokumendid esitataks. See on nii seda enam, et komisjon oli peale nende dokumentide väidetavat asjakohatust puudutavate argumentide esitanud selge põhjenduse nende edastamisest keeldumisele, tuginedes nende konfidentsiaalsusele.
75 Kuigi seda, kas dokumentide konfidentsiaalsuse tõttu ei saanud neid tõepoolest kohtutoimikusse lisada ja teisele poolele edastada, pidi kontrollima Avaliku Teenistuse Kohus ja mitte komisjon, oleks Avaliku Teenistuse Kohus pidanud siiski kasutama oma kodukorra selliseks juhuks ette nähtud sätet.
76 Nii võis komisjon Avaliku Teenistuse Kohtus tugineda temalt nõutud dokumentide väidetavale konfidentsiaalsusele. Niisuguses olukorras oleks Avaliku Teenistuse Kohus pidanud kohaldama oma kodukorra sätet, mille alusel on tal vastaval juhul võimalik konfidentsiaalsusega arvestada ja võtta vajadusel sobivad meetmed sellele kaitse tagamiseks.
77 Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et komisjon ei viidanud esimeses astmes kordagi sõnaselgelt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõikele 2 – nagu ta Üldkohtus toimunud kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele vastates möönis –, sest Avaliku Teenistuse Kohtul tuleb omal algatusel valida sobiv menetluslik vahend, et kohtuasja läbivaatamine adekvaatselt lõpule viia. Nagu komisjon samuti kõnealusel kohtuistungil kinnitas, ilma et S. Meierhofer oleks talle vastu vaielnud, võimaldab Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra eespool mainitud artikkel käesoleval juhul anda määruse, millega nõutakse väidetavalt konfidentsiaalne dokument välja.
78 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb rahuldada apellatsioonkaebuse kolmas väide ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus selle alusel, ilma et oleks vaja ülejäänud kahte apellatsioonkaebuse väidet läbi vaadata.
Kohtuasja tagasisuunamine Avaliku Teenistuse Kohtusse
79 Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Üldkohus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse ning teeb ise antud küsimuses otsuse. Üldkohus suunab asja kohtuotsuse tegemiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, kui Üldkohtul ei ole võimalik otsust teha.
80 Kuna käesoleval juhul otsustas Avaliku Teenistuse Kohus sisuliselt ainult ühe S. Meierhoferi esitatud väite üle, leiab Üldkohus, et tal ei ole võimalik käesolevas vaidluses otsust teha. Seega tuleb kohtuasi suunata tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse.
81 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 14. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑74/07: Meierhofer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
2. Suunata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse.
3. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. mail 2010 Luxembourgis.
Allkirjad