ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

14. juuli 2016(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Laadimisvoolikute Euroopa turg – Hindade kindlaksmääramise, turu jagamise ja kaubanduslikult tundliku teabe vahetamise kokkulepped – Rikkumise süükspanemine – Majandusliku järjepidevuse põhimõte – Isikliku vastutuse põhimõte – Trahvid – Raskendavad asjaolud – Eestvedaja roll – Ülempiir 10% – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑146/09 RENV,

Parker Hannifin Manufacturing Srl, varem Parker ITR Srl, asukoht Corsico (Itaalia),

Parker-Hannifin Corp., asukoht Mayfield Heights, Ohio (Ühendriigid),

esindajad: advokaadid B. Amory, F. Marchini Càmia ja E. Barbier de La Serre,

hagejad

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Bottka, S. Noë ja R. Sauer,

kostja,

mille ese on esiteks ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsus K(2009) 428 (lõplik), [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud), hagejaid puudutavas osas ja teise võimalusena ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada selles otsuses neile määratud trahv või selle summat oluliselt vähendada,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja A. M. Collins,

kohtusekretär: ametnik M. Junius,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. veebruari 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Käesolev kohtuasi käsitleb vaidlust, mis puudutab laadimisvoolikute kartelli, mille eest komisjon määras karistuse 28. jaanuari 2009. aasta otsuses K(2009) 428 (lõplik), [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2        Vaidlustatud otsus adresseeriti üheteistkümnele äriühingule: Bridgestone Corporation ja Bridgestone Industrial Limited (edaspidi ühiselt „Bridgestone“), The Yokohama Rubber Company Limited (edaspidi „Yokohama“), Dunlop Oil & Marine Limited (edaspidi „DOM“), esimene hageja, Parker ITR Srl (nüüd Parker Hannifin Manufacturing Srl, edaspidi „Parker ITR“), teine hageja, Parker-Hannifin Corp (edaspidi „Parker-Hannifin“) ja Manuli Rubber Industries SpA (edaspidi „Manuli“).

3        Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et aastatel 1986–2007 osales grupp laadimisvoolikute sektoris tegutsenud ettevõtjaid ülemaailmses kartellis, ja määras neile trahvid kogusummas 131 000 000 eurot.

4        Äriühing ITR Rubber (mis hiljem muutus Parker ITRiks), mille 27. juunil 2001 asutas tema emaettevõtja ITR SpA kontsernis Saiag, tegutses laadimisvoolikute sektoris alates 1. jaanuarist 2002, mil ITR talle selle sektori tegevusüksused üle kandis, selleks et need edasi müüa Parker-Hannifinile kontsernis Parker. ITR Rubber müüdi Parker-Hannifinile 31. jaanuaril 2002.

5        Komisjon järeldas vaidlustatud otsuses, et käesolevas juhtumis ei tule lähtuda mitte isikliku vastutuse põhimõttest, vaid kohaldada tuleb majandusliku järjepidevuse põhimõtet, kuna Parker ITR oli ITRi ja Saiag SpA laadimisvoolikute alase tegevusüksuse majandusjärglane ja seega tuli teda vastutavaks pidada rikkumise eest, mille ITR ja Saiag olid toime pannud enne 1. jaanuari 2002, mil laadimisvoolikute tegevusüksus talle üle kanti. Parker-Hannifinile omistati solidaarne vastutus Parker ITRi tegevusüksuse eest alates 31. jaanuarist 2002, mil viimati nimetatu omandati. Nii leidis komisjon, et Parker ITR vastutas rikkumise eest ajavahemikul 1. aprillist 1986 kuni 2. maini 2007, ning määras talle trahvi summas 25 610 000 eurot, millest Parker‑Hannifin vastutas solidaarselt summas 8 320 000 eurot.

6        Parker ITR ja Parker-Hannifin esitasid 9. aprillil 2009 Üldkohtule hagiavalduse, milles palusid esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse neid puudutavas osas ning teise võimalusena vähendada määratud trahvi summat.

7        17. mai 2013. aasta kohtuotsuses Parker ITR ja Parker-Hannifin vs. komisjon (T‑146/09, edaspidi „Üldkohtu otsus“, EU:T:2013:258) leidis Üldkohus, et sellistes olukordades nagu käesolev ei ole majandusliku järjepidevuse põhimõte kohaldatav ja et kohaldada tuleb isikliku vastutuse põhimõtet. Seega järeldas Üldkohus, et käesoleval juhul oli tegemist kartellis osalenud ettevõtja, st Saiagi ja tema tütarettevõtja ITRi poolt viimati nimetatu ühe osa tegevustest võõrandamisega sõltumatule kolmandale isikule, st Parker-Hannifinile, kuna ITR Rubberi asutamine ja temale tegevusüksuse ülekandmine ITRi poolt tähendas sisuliselt kautšukvoolikute tegevusüksuse üleviimist tütarettevõtjasse selleks, et müüa see Parker-Hannifinile (Üldkohtu otsuse punkt 115). Samas puudus igasugune side võõrandaja, st Saiagi või ITRi, ja omandaja, st Parker-Hannifini vahel (Üldkohtu otsuse punkt 116). Isikliku vastutuse põhimõtte kohaldamisel oleks komisjon pidanud hoopis tuvastama, et ITR ja Saiag vastutasid rikkumise eest kuni 1. jaanuarini 2002, ja seega ei saanud ta omistada ITR Rubberi (nüüd Parker ITR) vastutust ajavahemiku eest enne seda kuupäeva (Üldkohtu otsuse punktid 118 ja 119). Seega tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse osas, milles see tuvastas Parker ITRi osalemise rikkumises enne 1. jaanuari 2002, ja kehtestas Parker ITRile määratud trahvi summaks 6 400 000 eurot, millest Parker-Hannifin vastutas solidaarselt summas 6 300 000 eurot.

8        Komisjon esitas Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 1. augustil 2013.

9        18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin (C‑434/13 P, edaspidi „apellatsiooniastme kohtuotsus“, EU:C:2014:2456) leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et Üldkohus oli ekslikult sidunud kaks eraldiseisvat tehingut, kuna ta võttis arvesse üksnes ITR Rubberi müümist Parker-Hannifinile, samas kui eelnevalt oli toimunud ITRi tegevusüksuse kontsernisisene ülekandmine ITR Rubberile, mis oli oluline majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamiseks (apellatsiooniastme kohtuotsuse punktid 46, 49 ja 54). Euroopa Kohtu sõnul kuulub see põhimõte kohaldamisele seetõttu, et tegevusüksuse ITR Rubberile ülekandmise hetkel esinesid ITRi ja tema 100-protsendilise tütarettevõtja ITR Rubber vahel struktuurilised sidemed (apellatsiooniastme kohtuotsuse punkt 55). Euroopa Kohus täpsustas samas, et majandusliku järjepidevuse olukord võib olla välistatud, kui puuduvad tegelikud sidemed, mis seisnevad ITRi poolt otsustava mõju tegelikus avaldamises ITR Rubberi suhtes, mida aga esimeses kohtuastmes ei analüüsitud (apellatsiooniastme kohtuotsuse punktid 56 ja 65). Seega Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja suunas kohtuasja Üldkohtusse lahendamiseks tagasi.

10      Vaidluse aluseks olevate faktiliste asjaolude detailne kirjeldus eelkõige osas, mis puudutab laadimisvoolikute sektorit, hagejate ajalugu, haldusmenetlust ja vaidlustatud otsust, sisaldub Üldkohtu otsuse punktides 1–34 ja apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 6–17.

 Menetlus ja poolte nõuded

11      Apellatsiooniastme kohtuotsuse alusel ja vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 118 lõikele 1 määrati käesolev kohtuasi Üldkohtu kuuendale kojale.

12      Kuna üks kuuenda koja liikmetest ei saanud kohtuasja lahendamises osaleda, nimetas Üldkohtu president koja täiendamiseks teise kohtuniku.

13      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda) algatada menetluse suulise osa ja palus komisjonil kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitada teatud dokumente. Komisjon täitis selle palve ette nähtud tähtaja jooksul.

14      Poolte suulised seisukohad ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 24. veebruari 2016.. aasta kohtuistungil.

15      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles tuvastatakse Parker ITRi vastutus rikkumise eest 1. aprillist 1986 kuni 31. jaanuarini 2002;

–        oluliselt vähendada neile määratud trahvi summat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

16      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta tühistamishagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista menetlustega T‑146/09, C‑434/13 P ja T‑146/09 RENV seotud kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ulatus pärast selle tagasisuunamist

 Poolte argumendid

17      Hagejad väidavad, et lahendades talle tagasi suunatud kohtuasja, peab Üldkohus tegema otsuse kõikide tühistamisväidete suhtes, mille nad esitasid, niivõrd, kuivõrd need peegelduvad Euroopa Kohtu poolt tühistatud kohtuotsuse resolutsioonis, kaasa arvatud need, mis esimeses kohtuastmes tulemusetuse tõttu tagasi lükati või mis rahuldati pelgalt seetõttu, et nõustuti väitega, mida tuleb pärast tagasisuunamist uuesti analüüsida.

18      Lisaks sellele märgivad hagejad oma seisukohtades, et nad loobuvad oma teisest, kolmandast, neljandast, seitsmendast ja üheksandast väitest.

19      Komisjon väidab, et Üldkohus ei pea pärast tagasisuunamist käesolevat hagi lahendades hindama de novo väiteid, mida esialgse hagi raames ei esitatud või mille peale tulenevalt asjaolust, et Üldkohus jättis need sisuliselt rahuldamata, apellatsioonkaebust ei esitatud, eelkõige neid, mis puudutavad kaheksanda väite raames10% ülempiiri käibest. Lisaks sellele väidab ta, et pärast tagasisuunamist hagi lahendades on uus analüüs välistatud osas, milles see puudutab küsimusi, mille Euroopa Kohus on apellatsiooniastme kohtuotsuses lõplikult lahendanud.

 Üldkohtu hinnang

20      Kõigepealt tuleb märkida, nagu on välja toodud eespool punktis 18, et hagejad loobusid oma teisest, kolmandast, neljandast, seitsmendast ja üheksandast väitest.

21      Seejärel tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 61, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse Üldkohtu suhtes, sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kui asi suunatakse tagasi üldkohtusse otsustamiseks, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad.

22      Seega, kui Euroopa Kohus lahendi tühistab ja suunab kohtuasja tagasi Üldkohtusse, läheb kohtuasi kodukorra artikli 215 kohaselt vastavalt Euroopa Kohtu otsusele tagasi Üldkohtu menetlusse ja Üldkohus peab uuesti lahendama kõik hageja esitatud tühistamisväited, välja arvatud resolutsiooni need punktid, mida Euroopa Kohus ei tühistanud, ja kaalutlused, mis moodustavad nende punktide vajaliku aluse, kuna need on omandanud seadusjõu (kohtuotsus, 14.9.2011, Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 83).

23      Käesolevas asjas Euroopa Kohus tühistas apellatsiooniastme kohtuotsusega Üldkohtu otsuse resolutsiooni punktid 1–3, suunas kohtuasja Üldkohtusse nõude põhjendatuse üle otsustamiseks tagasi ja jättis kohtukulude jaotamise otsuse tegemise edaspidiseks. Seega, kuna Euroopa Kohus suunas asja tagasi, peab Üldkohus, olles siiski seotud apellatsiooniastme kohtuotsuses õigusküsimustes tehtud otsustega, võtma seisukoha kõikide väidete suhtes, mille hagejad oma nõuete põhjendamiseks on esitanud, niivõrd, kuivõrd need on aluseks Üldkohtu otsuse resolutsiooni punktidele 1–3, mille Euroopa Kohus tühistas.

24      Sellega seoses nähtub Üldkohtu otsusest, et resolutsiooni punktide 1–3 aluseks on asjaolu, et Üldkohus nõustus hagejate esimese väite esimese osaga ning viienda ja kuuenda väitega, ja õigusnormi rikkumised, mis tuvastati nende väidete analüüsimisel.

25      Lõpuks, mis puudutab kaheksandat väidet, siis tuleb märkida, et apellatsiooniastme kohtuotsuses lükkas Euroopa Kohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi hagejate argumendid, millega vaidlustati Üldkohtu hinnang hagi kaheksanda väite suhtes, põhjendusel, et nad ei olnud esitanud sellise hinnangu peale vastuapellatsiooni eraldi dokumendina vastusest apellatsioonkaebusele.

26      Nimelt on apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 94–97 leitud nii:

„94.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228 otsustas Üldkohus [...], et hagi kaheksas väide ei ole põhjendatud rikkumise perioodi osas pärast 1. jaanuari 2002, sealhulgas perioodi osas 1.–31. jaanuar 2002, mille jooksul ITR Rubber ei kuulunud veel kontserni Parker‑Hannifin.

95.      Üldkohtu hinnang väljendub arvutusmeetodis, mida ta kasutas Parker ITR‑ile määratud trahvi ümberarvutamiseks, ja ka vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3, kus ta ei eristanud perioodi 1.–31. jaanuar 2002 ning perioodi pärast seda kuupäeva.

96.      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus on hagi kaheksanda väite analüüsi raames õigesti uurinud ja lahendanud Parker ITRi ja Parker‑Hannifini tõstatatud õigusküsimust, lükates nende argumentatsiooni tagasi.

97.      Eeltoodut silmas pidades ja arvestades, et vastustajad ei ole esitanud vastuapellatsioonkaebust eraldi dokumendina vastusest apellatsioonkaebusele, nagu nõuab kodukorra artikli 176 lõige 2, ja mis oleks esitatud seoses Üldkohtu hinnanguga nende hagi kaheksanda väite suhtes, tuleb nende argumentatsioon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 kohaldamise kohta vastuvõetamatuna tagasi lükata.“

27      Võttes arvesse Euroopa Kohtu hinnanguid eelkõige apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 97, siis kuna Üldkohus lükkas kaheksanda väite tagasi ajavahemiku osas pärast 1. jaanuari 2002 ja kõnealuse kohtuotsuse selle elemendi peale vastuapellatsioonkaebust ei esitatud ja seega Euroopa Kohus seda ka ei tühistanud, tuleb seda pidada seadusjõudu omavaks.

28      Samas lükkas Üldkohus oma otsuse punktis 228 kaheksanda väite tulemusetuse tõttu tagasi, kuna ta nõustus esimese väitega osas, milles see puudutas ajavahemikku enne 1. jaanuari 2002, ja jättis analüüsimata etteheited, mis tulenesid isikliku vastutuse ja proportsionaalsuse põhimõtte ning põhjendamiskohustuse rikkumisest kõnealust ajavahemikku puudutavas osas.

29      Lisaks sellele tuleb tõdeda, et Üldkohus tugines oma otsuses kaheksanda väite hindamisel rikkumise ajavahemiku osas enne 1. jaanuari 2002 asjaolule, et ta nõustus esimese väitega, ja et see nõustumine moodustab kõnealuse kohtuotsuse punktide 253 ja 255 kohaselt vajaliku aluse resolutsiooni punktidele 1–3, mille Euroopa Kohus tühistas.

30      Seega ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus oleks kaheksandat väidet ajavahemiku osas enne 1. jaanuari 2002 sisuliselt lahendanud.

31      Järelikult tuleb hagejate kaheksandat väidet, mis puudutab ajavahemikku enne 1. jaanuari 2002, analüüsida.

32      Eelnevaid kaalutlusi arvestades peab Üldkohus lahendama hagi põhjendatuse küsimuse pärast tagasisuunamist, võttes seisukoha esimese, viienda, kuuenda ja eespool punktis 31 nimetatud tingimustel kaheksanda väite suhtes.

 Esimene väide, et Parker ITRile omistati vääralt vastutus rikkumise ajavahemiku eest enne 1. jaanuari 2002

33      Hagejate esimene väide jaguneb kolmeks osaks, millest esimene puudutab isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist, teine võimu kuritarvitamist ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205), artikli 25 eiramist ning kolmas võrdse kohtlemise põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist.

34      Komisjon ei ole hagejate esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentidega nõus.

 Nende argumentide vastuvõetavus, mis puudutavad põhjendusi ITRi ja ITR Rubberi vaheliste sidemete osas

35      Esimese väite esimese osa raames, mis käsitleb isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist, väidavad hagejad eelkõige, et vaidlustatud otsuses puuduvad piisavad põhjendused osas, mis puudutab majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamist ITRi ja ITR Rubberi vaheliste sidemete alusel, mis toodi esimest korda välja vaidlustatud otsuses, seda enam, et see kohaldamine kaldub kõrvale komisjoni varasemast otsustuspraktikast, kus on kohaldatud isikliku vastutuse põhimõtet.

36      Komisjon leiab, et selline argumentatsioon, mille hagejad esitavad oma seisukohtades pärast tagasisuunamist, kujutab endast uut väidet, mis on lisatud algselt esitatud väitesse ja mis muudab selle sisu ega ole seetõttu vastuvõetav.

37      Esimene väide sellisena, nagu see hagiavalduses on sõnastatud, ei sisaldanud tõepoolest mingit viidet põhjenduste puudumisele osas, mis spetsiifiliselt puudutab majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamist komisjoni poolt sel alusel, et ITR ja ITR Rubber olid omavahel seotud.

38      Siiski tuleb esiteks meenutada, et põhjendamiskohustuse rikkumine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mida tuleb analüüsida oma algatusel ja mille analüüsimine võib toimuda menetluse igas etapis (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2008, Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punktid 48–50).

39      Teiseks tuleb märkida, et hagejad toovad esimese väite kolmanda osa raames välja põhjendamiskohustuse rikkumise osas, mis puudutab rikkumise ajavahemiku eest enne 1. jaanuari 2002 vastutuse omistamist ITR Rubberile majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel, kuna komisjon kaldus kõrvale oma varasemast praktikast, mis tugines isikliku vastutuse põhimõttele. Seega võib argumente, mille hagejad esitasid oma seisukohtades pärast apellatsiooniastme kohtuotsust ja mis puudutavad ITRi ja ITR Rubberi vaheliste sidemete alusel majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamise põhjendamata jätmist, pidada tihedalt seotuks nendega, mis esitati esimese väite kolmanda osa raames, mis tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele, ja neid argumente edasi arendavaks (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2010, Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, T‑456/05 ja T‑457/05, EU:T:2010:168, punkt 199).

40      Neil asjaoludel tuleb need argumendid lugeda vastuvõetavaks osas, milles need seonduvad esimese väite kolmanda osaga, mille raames tuleb neid ka analüüsida.

 Parker ITRile vastutuse omistamine rikkumise eest, mille ITR pani toime ajavahemikul enne 1. jaanuari 2002

41      Hagejad väidavad oma esimese väite esimese osa raames sisuliselt, et komisjon rikkus õigusnormi, kui omistas Parker ITRile vastutuse rikkumise eest, mille ITR pani toime ajavahemikul enne 1. jaanuari 2002, mil Parker ITR hakkas tegutsema laadimisvoolikute sektoris, kohaldades majandusliku järjepidevuse põhimõtet ja eirates isikliku vastutuse põhimõtet.

–       Majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamine

42      Olgu meenutatud, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 46 leidis Euroopa Kohus nii:

„46. [...] [t]uleb märkida, et välistades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et majandusliku järjepidevuse põhimõtet ei saa kohaldada juhul nagu käesolevas asjas, kus võõrandaja – st Saiag [...] või tema tütarettevõtja ITR[i] – ja omandaja – kes identifitseeriti kui Parker‑Hannifin – vahel ei esinenud mingeid struktuurilisi seoseid, liitis Üldkohus oma hinnangus üheks kaks eraldi tehingut. Üldkohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et kõigepealt võõrandas ITR [...] oma tegevusüksuse laadimisvoolikute sektoris ühele oma tütarettevõtjale, ja seejärel võõrandas selle tütarettevõtja Parker Hannifinile.“

43      Apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 50–53 leidis Euroopa Kohus majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamisega seoses järgmist:

„50.      [...] [M]ajandusliku järjepidevuse kindlakstegemisel on asjakohane kuupäev selle hindamiseks, kas tegemist on vara võõrandamisega kontserni sees või iseseisvate ettevõtjate vahel, võõrandamise enda kuupäev.

51.      Kuigi isikliku vastutuse põhimõte nõuab, et sel kuupäeval esineks võõrandaja ja omandaja vahel struktuuriline side, mis lubab järeldada, et kaks üksust moodustavad ühe ettevõtja, ei ole siiski nõutav, arvestades majandusliku järjepidevuse põhimõtte eesmärki, et see side kestaks kogu ülejäänud rikkumise perioodi vältel või kuni rikkumise eest karistuse määramise otsuse vastuvõtmiseni [...]

52.      Sama moodi ja samadel põhjustel ei ole vajalik, et struktuuriline seos, mis võimaldab tuvastada majandusliku järjepidevuse, kestaks teatud minimaalse perioodi jooksul, mida saab igal juhul määratleda ainult igal üksikjuhul eraldi ja tagantjärele.

53.      [...] [M]is puudutab majandusliku järjepidevuse olemasolu tuvastamiseks tegevusüksuse võõrandamise eesmärgi arvessevõtmist, siis peab õiguskindluse põhimõtte tõttu samuti asjassepuutumatuna kõrvale lükkama asjaolu, mis tuuakse esile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, et võõrandajast üksus asutati ja talle anti üle vara selleks, et see hiljem kolmandale isikule võõrandada. Selle arvessevõtmine, et tütarettevõtja asutamise kaugemaks majanduslikuks põhjenduseks oli tütarettevõtja võõrandamine kolmandale isikule, viib nimelt majandusliku järjepidevuse põhimõtte rakendamisel arvestamiseni subjektiivsete teguritega, mis on aga vastuolus selle põhimõtte läbipaistva ja ettenähtava kohaldamisega.“

44      Apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 54–56 järeldas Euroopa Kohus sellest, et Üldkohus oli rikkunud õigusnormi, lükates majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamise kõrvale, järgmises sõnastuses:

„54.      [...] [M]is puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 esitatud seisukohta, et komisjon oleks pidanud käesoleva asja asjaoludel omistama vastutuse rikkumise eest, mis pandi toime enne tegevusüksuse võõrandamist, endistele käitajatele, siis tuleb märkida, et see seisukoht on esitatud väära põhjenduskäigu raames, milles Üldkohus lükkas kohe ümber majandusliku järjepidevuse esinemise võimaluse. Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui selline olukord on tuvastatud, siis asjaolu, et rikkumise toime pannud üksus on veel alles, ei takista iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus [...].

55.      Arvestades eespool esitatud kaalutlusi tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115 ja 116 – ilma, et ta oleks võtnud arvesse ITR[i] [...] ja ITR Rubberi vahelisi seoseid tegevusüksuse võõrandamise kuupäeval nende kahe üksuse vahel –, et käesolevas asjas oli majandusliku järjepidevuse olukord välistatud, sest võõrandaja ja omandaja – vastavalt Saiag [...] või ITR [...] ja Parker‑Hannifin – vahel puudusid struktuurilised seosed.

56.      Sellel veal puuduvad aga tagajärjed juhul, kui igal juhul tuleb majandusliku järjepidevuse olukord välistada tegeliku seose puudumise tõttu ITR[i] [...] ja ITR Rubberi vahel. Seda võimalust arvestades tulebki analüüsida vastustajate argumenti, mille kohaselt lükkas Üldkohus õigesti tagasi majandusliku järjepidevuse võimaluse, kuna komisjon jättis vaidlusaluses otsuses kontrollimata, kas ITR [...] ka tegelikult kontrollis ITR Rubberit.“

45      Esiteks tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et analüüsides ITRi poolt ajavahemikul enne 1. jaanuari 2002 toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamist, tuleb arvesse võtta ITRi laadimisvoolikute sektori tegevusüksuse kontsernisisest ülekandmist ITR Rubberile.

46      Teiseks nähtub apellatsiooniastme kohtuotsusest, et kuupäev, mida tuleb arvesse võtta selleks, et hinnata, kas kohaldada tuleb majandusliku järjepidevuse põhimõtet, on kõnealuse tegevusüksuse ülekandmise kuupäev.

47      Kolmandaks tuleneb Euroopa Kohtu kaalutlustest apellatsiooniastme kohtuotsuses, et arvesse ei tule võtta laadimisvoolikute võõrandamise eesmärki Saiagi ja tema tütarettevõtja ITRi poolt kontserni Parker äriühingule Parker-Hannifin, kasutades selleks tegevusüksuse ülekandmist tütarettevõtjale, milleks loodi äriühing ITR Rubber. Nimelt ei oma Euroopa Kohtu hinnangul sellise tehingu eesmärk ja põhjus tähtsust.

48      Neljandaks järeldub sellest, et tegevusüksuse kontsernisisesel ülekandmisel ITRi ja tema 100% tütarettevõtja ITR Rubberi vahel, võttes arvesse nende kahe äriühingu vahelisi struktuurilisi sidemeid asjaomase ülekandmise päeval ehk 1. jaanuaril 2002, ei saa majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamist käesoleval juhul välistada.

49      Lõpuks tuleneb Euroopa Kohtu kaalutlustest, et sõltumata struktuurilistest sidemetest ITRi ja ITR Rubberi vahel saab majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamise käesoleval juhul välistada seetõttu, et ITR ei teostanud ITR Rubberi üle tegelikku kontrolli otsustava mõju tegeliku avaldamise kaudu, mis tuleb lugeda tõendatuks, kui mitte Parker ITR ja Parker-Hannifin ei lükka ümber eeldust, et ITR avaldas tegelikult 1. jaanuaril 2002, st kõnealuse kontserni Saiag sisese ülekandmise ajal ITR Rubberi suhtes otsustavat mõju.

–       Otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus

50      Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 370, et rikkuva tegevuse ITRilt ITR Rubberile ülekandmise ajal ühendas neid kahte äriühingut majanduslikus plaanis emaettevõtja ja 100% tütarettevõtja side ning nad kuulusid samasse ettevõtjasse. Hagejad ei eita nende struktuuriliste sidemete olemasolu.

51      Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 62, et hagejate ülesanne on lükata ümber ITRi poolt ITR Rubberi suhtes otsustava mõju avaldamise ümberlükatav eeldus, esitades niisuguseid tõendeid, mis on piisavad tõendamaks, et tütarettevõtja tegutses turul sõltumatult.

52      Nimelt märkis Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 65 ja 66, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis analüüsimata, selleks et kontrollida, kas komisjon oli majandusliku järjepidevuse põhimõtet käesolevas asjas kohaldanud õigesti, tõendid, mille hagejad olid talle esitanud seoses tegelike sidemete olemasolu või puudumisega ITRi poolt ITR Rubberi suhtes otsustava mõju avaldamise kujul.

53      Järelikult tuleb käesoleva hagi raames, mis suunati tagasi Üldkohtusse, analüüsida, kas hagejate esitatud tõendid on piisavad tõendamaks, et tütarettevõtja ITR Rubber tegutses turul sõltumatult.

54      Üldkohus peab selle analüüsi läbi viima eesmärgiga omistada vastutus emaettevõtja ITR poolt toime pandud rikkumise eest tema tütarettevõtjale IT Rubber, võttes arvesse kohtupraktikat, millele Euroopa Kohus on apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 58 viidanud. Selle kohtupraktika kohaselt niisugusel konkreetsel juhul, kus emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainu- või peaaegu ainuosalust, esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtjale. Sellises olukorras piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainu- või peaaegu ainuosalus, selleks et järeldada, et mainitud eeldus on täidetud. Siiski on kõnealune eeldus ümberlükatav ja üksused, kes soovivad selle ümber lükata, võivad esitada kogu asjakohase teabe majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis tütarettevõtjat ja emaettevõtjat seovad ning mida nad peavad selliseks, mis võib tõendada, et tütarettevõtja ja emaettevõtja ei ole üks majandusüksus, vaid et tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt kohtuotsused, 10.9.2009, Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, 8.5.2013, Eni vs. komisjon, C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 18.7.2013, Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punktid 105–111).

–       Otsustava mõju tegelikult avaldamise eelduse ümberlükkamine

55      Hagejad väidavad, et arvestades allpool toodud tõendeid, ei avaldanud ITR ITR Rubberile otsustavat mõju.

56      Esmalt väidavad hagejad, et alates tema asutamisest äriühinguna 27. juunil 2001 kuni 1. jaanuarini 2002 ITR Rubber mingit majandustegevust ei teostanud, mistõttu ei saanud ITR sel ajal oma tütarettevõtjale mingit otsustavat mõju avaldada või vähimaidki ärilisi suuniseid anda.

57      Sellega seoses piisab, kui märkida, et nagu nähtub eelkõige apellatsiooniastme kohtuotsuse punktist 56  ja järgmistest punktidest, nagu hagejad ise kohtuistungil ka möönsid, tuleb majandusliku järjepidevuse olemasolu hindamisel arvesse võtta kuupäeva, mil ITRi tegevusüksus ITR Rubberile üle kanti. Seega on hagejate argumendid, mis puudutavad ajavahemikku enne seda ülekandmist, tulemusetud.

58      Hagejad möönavad, et alates 1. jaanuarist 2002, mil toimus ITRi tegevusüksuse ülekandmine ITR Rubberile, jätkas viimati mainitu tavapärasel viisil asjaomast äritegevust ja viis seega ellu tegevusi, mis talle üle kanti.

59      Teiseks väidavad hagejad, et Parker‑Hannifinile võõrandamise lepingu artikli 7.21 kohaselt ei saanud ei Saiag, ITR ega ITR Rubber 1. jaanuarist 2002 kuni 31. jaanuarini 2002 võtta mingeid meetmeid kautšukisektori tegevuste raames, mis võinuks mõjutada Parker-Hannifini kui edaspidise omandaja huve ilma tema eelneva nõusolekuta. See asjaolu mitte üksnes ei takistanud Saiagil ja ITRil avaldada ITR Rubberi suhtes mis tahes mõju ja veel vähem otsustavat mõju, vaid andis ka Parker-Hannifinile õiguse kontrollida ITR Rubberit koos ITRiga.

60      Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt võõrandamislepingu artiklile 7.21 kohustus müüja, ITR, eelkõige tagama, et ITR Rubber tegutseks ja oleks juhitud tavapärasele äritegevusele omasel viisil, ning iga otsuse jaoks, mis nimetatud tavapärast äritegevust ületas, oli vaja omandaja eelnevat nõusolekut. Spetsiifiliselt oli omandaja eelnev nõusolek nõutav eelkõige muudatuste suhtes töötajate töötasudes, dividendide jaotamise suhtes, suuremate kui 100 000 euro suuruste kulutuste suhtes või varade müügi suhtes, mis ei kuulu tavapärasesse äritegevusse.

61      Kõigepealt on selge, et äriühingu ITR Rubber võõrandamise kuupäev Parker-Hannifinile on 31. jaanuar 2002. Seega seda asjaolu, et 5. detsembri 2001. aasta võõrandamislepingus sätestati viis, kuidas ITR Rubberit juhtida viimati mainitud kuupäeva ja võõrandamistehingu tegeliku lõpuleviimise kuupäeva vahelisel ajal, ei saa pidada selle äriühingu kontrolli ülekandmiseks müüjalt omandajale. Nimelt, nagu ka hagejad ise seda möönavad, oli nende lepingutingimuste eesmärk säilitada omandaja huvides äriühing või asjaomased varad ja eelkõige nende väärtus kuni tehingu lõpuleviimise kuupäevani sellisena, nagu omandaja võõrandamislepingut allkirjastades oli arvestanud.

62      Järgmiseks, kuigi need müüja kohustused omandaja suhtes võõrandamise lõpuleviimisele eelnenud n‑ö vahepealsel ajal näitavad omandaja õigusi eelkõige osas, mis puudutab eelneva nõusoleku vajadust tegevusteks, mis ületavad tavapärast äritegevust, olid need oma laadilt ajutised ja sõltusid tehingu tegelikust lõpuleviimisest.

63      Lõpuks tuleb tõdeda, et võõrandamislepingu artikli 7.21 kohaselt kohustus ITR tagama, et ITR Rubber tegutseks ja oleks juhitud tavapärasele äritegevusele omasel viisil n‑ö vahepealse ajavahemiku jooksul alates lepingu allkirjastamisest kuni tehingu lõpuleviimiseni. Selline kohustus tähendas aga, et ITR võinuks tegelikult vastu võtta otsuseid ITR Rubberi juhtimise kohta. Mõistagi vajas ITR otsuste jaoks, mis ületasid tavapärast äritegevust, Parker-Hannifini eelnevat nõusolekut. Samas oli ITRil võõrandamislepingust tulenenud õigus ja kohustus tagada ITR Rubberi tavapärane äritegevus. Vastupidi hagejate väidetule kujutab see kohustus, mis ITR võõrandamislepingus võttis, pigem viidet sellele, et tütarettevõtja ITR Rubber ei tegutsenud turul iseseisvalt.

64      Nimelt, kui asuda seisukohale, et Parker‑Hannifin sellel n‑ö „vahepealsel“ ajal ITR Rubberit ei kontrollinud, ei saa öelda ka, et ITR Rubber oli sõltumatu üksus, kes võis oma tegevusi otsustada täiesti iseseisvalt, kuna ITRi ülesanne oli tagada, et ITR Rubber ei kalduks eelkõige oma kaubanduspoliitikas kõrvale tavapärasest äritegevusest. Seega ei saanud ITR Rubber tulenevalt oma emaettevõtja kohustusest teha ühepoolset otsust, näiteks muuta oma kaubanduspoliitikat või lõpetada tegevus, mis oleks aga olnud võimalik juhul, kui ITR Rubber oleks olnud täiesti sõltumatu üksus.

65      Lisaks oli see ka ITR, kes 1. jaanuaril 2002 kandis ITR Rubberile üle ainsad varad, mis tal olid, kuigi seni, nagu kinnitavad hagejad, oli ITR Rubber ilma varade ja tegevuseta äriühing.

66      Lisaks sellele tuleb tõdeda, et kuni tehingu lõpuleviimiseni ei olnud ITR Rubberi võõrandamine Parker-Hannifinile kindel. Seetõttu, nagu komisjon seda ka õigesti on märkinud, oli ITRil n‑ö vahepealsel ajal ITR Rubberi 100% omanikuna õigus, mõistagi riskides kohustusega maksta tulevasele omandajale lepingus ette nähtud hüvitist, võõrandamisest loobuda.

67      Kolmandaks märgivad hagejad, et ühekuuline ajavahemik, mille jooksul ITR omas 100% osalust ITR Rubberis pärast laadimisvoolikute tegevusüksuse ülekandmist ja enne tegelikku võõrandamist Parker-Hannifinile, on liiga lühike, et ITR või Saiag oleks saanud avaldada ITR Rubberile otsustavat mõju, isegi kui neil selline õigus oleks olnud.

68      Tuleb märkida, et ajavahemiku pikkus, mille jooksul ITR omas 100% osalust ITR Rubberis pärast laadimisvoolikute tegevusüksuse ülekandmist, ei ole iseenesest tõend, mis võiks kinnitada, et viimati mainitu tegutses selle ajavahemiku jooksul turul iseseisvalt.

69      Nimelt tuleb tõdeda, et 1. jaanuaril 2002, mil asjaomane tegevusüksus tegelikult ITR Rubberile üle kanti, omas ITR oma tütarettevõtjas 100% osalust ja et – nagu on märgitud eespool punktis 63 – 5. detsembril 2001 Parker-Hannifiniga sõlmitud võõrandamislepingu kohaselt pidi ITR tagama, olgugi et lühikese aja jooksul, et ITR Rubber tegutseks ja oleks juhitud tavapärasele äritegevusele omasel viisil.

70      Pealegi, nagu on märgitud eespool punktis 66, oli ITRil kuni hetkeni, mil võõrandamine Parker‑Hannifinile oli muutunud lõplikuks, ITR Rubberi võõrandamise suhtes otsustusõigus, mida oleks saanud teostada igal hetkel enne tehingu lõpuleviimist. Lisaks sellele ei olnud tehingu lõpuleviimise kuupäev võõrandamislepingus eelnevalt kindlaks määratud, kuna see sõltus teatud eeltingimustest. Seega, kuigi ITR Rubberi omandamine Parker‑Hannifini poolt toimus 31. jaanuaril 2002, oleks see võinud aset leida ka mõnel muul, eelkõige hilisemal kuupäeval.

71      Seega asjaolu, et lõpuks osutus ajavahemik laadimisvoolikute tegevusüksuse ITR Rubberile ülekandmise ja viimati mainitu Parker-Hannifinile võõrandamise vahel vaid ühe kuu pikkuseks, ei saa pidada tõendiks, mis võiks kinnitada, et ITR Rubber, olgugi et ta oli ITRi 100% tütarettevõtja, tegutses turul iseseisvalt.

72      Eeltoodust tuleneb, et hagejate poolt välja toodud asjaolusid ei saa pidada piisavaks, et tõendada, et ITR Rubber tegutses ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. jaanuarini 2002 turul iseseisvalt. Järelikult ei ole hagejad eeldust, et ITR avaldas oma 100% tütarettevõtjale ITR Rubber tegelikult otsustavat mõju, ümber lükanud.

73      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et vastavalt majandusliku järjepidevuse põhimõttele võis Parker ITRi pidada vastutavaks tema eellase ITRi tegevuse eest asjaolu tõttu, et rikkumisega seotud tegevusüksus kanti üle ITR Rubberile, võttes arvesse kõnealuse ülekandmise ajal ITRi ja ITR Rubberi vahel esinenud sidemeid, eelkõige 100% osalust tema aktsiakapitalis, mis võimaldab eeldada, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju.

74      Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Määruse nr 1/2003 artikli 25 kohaldamine

75      Vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 25 on komisjoni õigus määrata trahve või karistusmakseid piiratud viieaastase aegumistähtajaga, mis jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab kulgema alles rikkumise lõppemise päevast. Selle tähtaja katkestavad komisjoni või liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus.

76      Hagejad väidavad, et käesolevas asjas esinevad objektiivsed, asjakohased ja omavahel kooskõlas olevad tõendid selle kohta, et ainus eesmärk Parker ITRile tema eellase poolt toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamisel oli hiilida kõrvale määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud aegumistähtajast.

77      Komisjon väidab, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt on tal majandusjärgluse puhul tehtud otsuse adressaatide kindlaksmääramisel kaalutlusõigus.

78      Käesoleval juhul on tuvastatud, et majandusliku järjepidevuse põhimõte oli kohaldatav sidemete tõttu, mis ITRi ja ITR Rubberi vahel olid laadimisvoolikute tegevusüksuse ülekandmise ajal, kuna ITRi poolt ITR Rubberi suhtes otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldust ei ole ümber lükatud. ITR Rubberile vastutuse omistamine ühe ja vältava rikkumise eest 1. aprillist 1986 kuni 2. maini 2007 on seega osas, mis puudutab ajavahemikku enne 1. jaanuari 2002, mille jooksul osales rikkumises tema eellane ITR, eespool punktis 73 tuvastatud majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaselt õiguspärane. Järelikult ei tulene see omistamine võimu kuritarvitamisest ja määruse nr 1/2003 artiklist 25 möödahiilimisest, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad.

79      Sellest järeldub, et Parker ITRile süüks pandud ühe ja vältava rikkumise aegumine algas alles 2. mail 2007, mil komisjon, olles alustanud uurimist, viis läbi mitu kontrollimist eelkõige Parker ITR ruumides. Seega ei olnud käesoleval juhul komisjoni õigus Parker ITRi selle rikkumise eest karistada aegunud.

80      Neil asjaoludel tuleb hagejate esimese väite teine osa, mis puudutab võimu kuritarvitamist ja määruse nr 1/2003 artikli 25 eiramist, tagasi lükata.

 Põhjendamiskohustus ja võrdse kohtlemise põhimõte

81      Mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlevat väidet, siis tuleb analüüsida, kas vaidlustatud otsus oli piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamist selleks, et omistada Parker ITRile vastutus ajavahemiku eest enne 1. jaanuari 2002, kaasa arvatud osas, mis puudutab ITRi ja ITR Rubberi vahelisi sidemeid.

82      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid ära toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata lähtudes mitte üksnes akti sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõnealust küsimust reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (kohtuotsused, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63; 30.9.2003, Saksamaa vs. komisjon, C‑301/96, EU:C:2003:509, punkt 87, ja 22.6.2004, Portugal vs. komisjon, C‑42/01, EU:C:2004:379, punkt 66).

83      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 327–329 esitas komisjon arutluskäigu, mis oli teda viinud käesolevas asjas isikliku vastutuse põhimõtte kõrvalejätmiseni ja majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamiseni. Seega, olles kirjeldanud olukordi, milles komisjon järeldas, et kohaldamisele kuulus isikliku vastutuse põhimõte, märkis ta seevastu, et kui rikkumise eest vastutav isik lakkab olemast, kuna üks teine õiguslik üksus võttis ta enda alla, tuleb seda üksust pidada vastutavaks. Lisaks sellele nimetas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 328 põhimõtet, mille kohaselt juhul, kui ettevõtja loovutab ühe oma tegevusüksuse teisele ettevõtjale olukorras, kus loovutaja ja omandaja vahel on majanduslik side, võib vastutuse loovutaja varasema tegevuse eest kanda üle omandajale, isegi kui loovutaja ei lakanud olemast.

84      Spetsiifiliselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 370 tõi komisjon, viidates põhjenduses 328 esitatud arutluskäigule, välja need elemendid, mis olid teda viinud majandusliku järjepidevuse põhimõtet kohaldades vastutuse omistamiseni ITR Rubberile, kes nüüd on Parker ITR, rikkumise eest ajavahemikul enne 31. jaanuari 2002, st majanduslike sidemete olemasolu emaettevõtja ja tema 100% tütarettevõtja vahel.

85      Lisaks sellele tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 369 nimetas komisjon argumendid majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamise vaidlustamiseks, mille hagejad olid esitanud vastusena vastuväiteteatisele, väites eelkõige sidemete puudumist ühelt poolt Parker ITRi (varem ITR Rubber) ja teiselt poolt ITRi ning kontserni Saiag vahel.

86      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 370–373 vastas aga komisjon neile argumentidele, märkides eelkõige, et isegi kui ITRi vara kanti ITR Rubberile üle eesmärgiga see hiljem Parker-Hannifinile müüa, toimus see ülekandmine hetkel, kui need kaks ettevõtjat kuulusid samasse kontserni, mis 11. detsembri 2007. aasta kohtuotsusest ETI jt (C‑280/06, EU:C:2007:775) tuleneva kohtupraktika kohaselt tähendab, et ITRi vastutus läks vastavalt majandusliku järjepidevuse põhimõttele üle ITR Rubberile. Komisjon täpsustas samuti, et ITRi ja ITR Rubberi vaheliste sidemete hilisem katkemine sellist järeldust ei muuda.

87      Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest nähtuvad selgelt ja üheti mõistetavalt elemendid, millele komisjon tugines, et kohaldada käesolevas asjas majandusliku järjepidevuse põhimõtet, kaasa arvatud osas, mis puudutab ITRi ja ITR Rubberi vahelisi sidemeid, vastates samas argumentidele, mille hagejad esitasid haldusmenetluse jooksul.

88      Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist seetõttu, et majandusliku järjepidevuse põhimõtet kohaldati ITR Rubberi suhtes, kuid mitte DOMi suhtes, kuigi ta oli hagejate hinnangul väga sarnases olukorras, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 14.9.2010, Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 19, et DOM, mille asutas kontsern Unipoly, omandas kontserni BTR vara laadimisvoolikute sektoris. Seega toimus DOMi puhul asjaomase vara ülekandmine kahe äriühingu vahel, kes ei olnud struktuuriliste sidemete kaudu seotud, st ühelt poolt BTR ja teiselt poolt DOM kontsernist Unipoly.

90      Seevastu ITR Rubberi puhul, nagu on tuvastatud eespool punktis 45, tuleb apellatsiooniastme kohtuotsuse kohaselt arvesse võtta emaettevõtja ITRi laadimisvoolikute tegevusüksuse ülekandmist tütarettevõtjale ITR Rubber kontserni Saiag raames, kuna sellise ülekandmise eesmärk ja majanduslik põhjendus ei oma viidatud kohtuotsuse punktist 53 tulenevalt tähtsust.

91      Samas tuleneb eespool punktides 42 ja 43 välja toodud apellatsiooniastme kohtuotsuse kaalutlustest, et majandusliku järjepidevuse põhimõte on kohaldatav olukorras, kus esinevad struktuurilised ja tegelikud sidemed rikkumises osalenud äriühingu ja tütarettevõtja vahel, kellele rikkumisega seotud tegevusüksus selle kolmandale kontsernile hilisema müümise eesmärgil üle kantakse. Seevastu ei ole majandusliku järjepidevuse põhimõte vastavalt sellele kohtupraktikale kohaldatav juhul, kus rikkumisega seotud tegevusüksus kantakse üle tütarettevõtjale, mis loodi omandava kontserni sees ja millel puuduvad müüjaga struktuurilised sidemed.

92      Seega, kohaldades majandusliku järjepidevuse põhimõtet ITR Rubberi suhtes, kuid jättes selle kõrvale seoses DOMiga, ei saa komisjonile ette heita tegutsemist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes, kuna need kaks olukorda ei ole sarnased.

93      Neil asjaoludel tuleb esimese väite kolmas osa ning seetõttu ka see väide tervikuna tagasi lükata.

 Viies väide, mis puudutab Parker ITRile määratud trahvi summa ebaseaduslikku suurendamist tema väidetava eestvedaja rolli tõttu rikkumises

94      Hagejad vaidlustavad esiteks seda, nagu ITR oleks 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 olnud kartelli eestvedaja, kuna komisjon ei ole seda piisavalt tõendanud, teiseks selle väidetava ITRi eestvedaja rolli omistamist ITR Rubberile ja kolmandaks Parker ITRile määratud trahvi summa suurendamist ITRile omistatud eesvedaja rolli alusel.

95      Komisjon väidab, et tõendite kogum, millele ta tugines, kinnitab, et ITR aitas kaasa kartelli täies mahus taas toimivaks muutmisele ja täitis eelkõige Yokohama kartellikokkuleppes osalemise juurde tagasi toomisel võtmeülesannet. See õigustas Parker ITRile määratud trahvi summa suurendamist 30%. Lisaks sellele märgib komisjon, et asjaolu, et ta nimetab Parker ITRi, on õigustatud, sest see üksus oli ITRi majandusjärglane.

 ITRile omistatud eestvedaja rolli süüks panemine ITR Rubberile

96      Kõigepealt, mis puudutab vaidlustatud otsuses esitatud viidet Parker ITRile, mitte ITRile kui kartelli eestvedajale ajavahemikul, mil Parker ITRi, kelle nimi oli alguses ITR Rubber, veel ei eksisteerinudki, siis tuleb meenutada, nagu on tuvastatud eespool punktis 73, et majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaselt tuleb vastutus ITRi tegevuse eest omistada Parker ITRile, kaasa arvatud tegevuse eest enne ITR Rubberi asutamist 27. juunil 2001. Seega, tegemata sisulist otsust ITRile omistatud eestvedaja rolli puudutava väite kohta, ei saa komisjonile ette heita seda, et ta viitas Parker ITRile, kes varem oli ITR Rubber, seoses eestvedaja rolliga, mis oli omistatud ITRile ajavahemikul alates 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001.

 ITRile omistatud eestvedaja roll

97      Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 243, et ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 koordineeris ITR kartelli tegevust koos W‑ga.

98      Hästi välja kujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siis, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramise raames välja selgitada, milline oli iga ettevõtja vastav roll nende rikkumises osalemise kestuse jooksul. Sellest tuleneb eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist kartelli „juhina“ (eestvedaja) tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna sellena tegutsenud ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma seetõttu erilist vastutust (vt kohtuotsus, 11.7.2014, Sasol jt vs. komisjon, T‑541/08, EU:T:2014:628, punkt 355 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Kooskõlas nende põhimõtetega on suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „suunised“) punktis 28 „Raskendavad asjaolud“ kehtestatud mitteammendav loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua trahvi põhisumma suurendamise ja mille seas on nimetatud ka rikkumise eestvedaja roll.

100    Selleks et ettevõtjat oleks võimalik kvalifitseerida eestvedajaks, peab ta olema tegutsenud kartelli märkimisväärse käigushoidjana või peab tal olema isiklik ja konkreetne vastutus selle toimimise eest. See roll võib tuleneda sellest, et ettevõtja, näidates aeg-ajalt üles initsiatiivi, andis spontaanselt kartellile põhitõuke, või kaudsete tõendite kogumist, mis näitavad, et ettevõtja pühendus kartelli stabiilsuse ja edu tagamisele (kohtuotsused, 15.3.2006, BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74, punktid 299, 300, 351, 370–375 ja 427, ning 27.9.2012, Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 198).

101    Nii on see siis, kui ettevõtja osales kartellikoosolekutel teise ettevõtja nimel, kes sellel ei osalenud, ning edastas viimasele nende koosolekute tulemused (kohtuotsus, 15.3.2006, BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74, punkt 439). See on nii ka siis, kui ettevõtjal oli keskne roll konkreetselt kartelli toimimise tagamisel, näiteks mitme koosoleku organiseerimine, kartelli raames teabe kogumine ja levitamine ning kõige sagedamini kartelli toimimise kohta ettepanekute tegemine (kohtuotsus, 27.9.2012, Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, EU:T:2012:488, punkt 284).

102    Lõpuks saab eestvedaja rolli omistada samaajal kahele või isegi enamale ettevõtjale (vt selle kohta kohtuotsused, 15.3.2006, BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74, punktid 439 ja 440, ning 26.4.2007, Bolloré jt vs. komisjon, T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115, punkt 561).

103    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tulebki analüüsida, kas komisjon võis piisavatele tõenditele tuginedes õiguspäraselt järeldada, et ITR tegutses 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 tegelikult kartelli eestvedajana.

104    Selleks et tõendada ITRi eestvedaja rolli, tugines komisjon vaidlustatud otsuses Yokohama vastavatele avaldustele lisaks ka järgmistele tõenditele, mis neid avaldusi kinnitavad.

105    Esmalt tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 461 eelkõige faksidele, mille ITR saatis kartelli teistele liikmetele. Pealegi ei ole hagejad neid toimikusse kuuluvaid dokumente vaidlustanud, kuid nad vaidlustavad siiski seda, kuidas komisjon neid tõlgendas. Need dokumendid, mis pärinevad ajavahemikust 1999. aasta juunist kuni 2001. aasta juunini, näitavad eelkõige, et suhtlus ITRi ja kartelli teiste liikmete vahel toimus teatud regulaarsusega, samuti ajavahemikul, mis järgnes 2000. aasta jaanuarile, mida ka hagejad ise kohtuistungil möönsid.

106    Esiteks nähtub sellest suhtlusest, et ITRi töötaja P. esitles end kartelli liikmete alamgrupi koordinaatorina, mis kinnitab Yokohama avaldusi.

107    Teiseks näitab see kirjavahetus, et asjaomasel ajavahemikul algatas nimetatud ITRi töötaja konfidentsiaalse teabe kogumise teiste osaliste käest, kelleks olid eelkõige Yokohama ja Trelleborg, ning koordineeris nende osalemist hankemenetlustes. Dokumentidest, millele komisjon tugines, nähtub samuti, et ITR kohustus spetsiifiliselt tagama Yokohamaga ühise turuosa arvessevõtmise kartelli sees ja hõlbustama tema osalemist koosolekutel.

108    Teisena, mis puudutab ITRi poolt 11. ja 21. juunil 1999 saadetud fakse, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179, siis tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetule ei nõrgesta see asjaolu, et need puudutavad hankemenetlusi, mis toimusid hiljem, ITRi käsitlemist kartelli koordinaatorina ajavahemikul, mil need faksid saadeti. ITRile heidetaksegi ette just seda, et ta koordineeris strateegiaid, mida kartelliosalised pidid vastu võtma tulevasi hankemenetlusi silmas pidades.

109    Kolmandana näitavad 1999. aasta oktoobrist pärinevad dokumendid, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 189 ja 196, eelkõige seda, et kõnealusel ajavahemikul juhtis ITRi esindaja tihedat koostööd Yokohamaga ja viis ellu muid koordineerivaid ülesandeid kartelli ühe osa liikmete seas, kes kartelli toimimisele kaasa aitasid, mida hagejad vaidlustanud ei ole.

110    Neljandana, mis puudutab ITRi poolt 1999. aasta detsembris saadetud teateid pärast koosolekut, mis toimus 10. detsembril 1999 Londonis (Ühendkuningriik), siis tuleb tõdeda, et sõltumata asjaolust, kas ITRi esindaja ettepanekutega lõpuks nõustuti või mitte, näitab ainuüksi see fakt, mida hagejad vaidlustanud ei ole, et kõnealune esindaja sellised teated saatis, et ta võttis valitseva rolli kartelli tegevuste säilitamisel ja järgimisel pärast seda koosolekut.

111    Viiendana, mis puudutab selle koosoleku juhatamist, siis on mõistagi selge, et protokoll ei sisalda otseseid viiteid isikule, kes selle eest vastutas. Samas, lisaks Yokohama vastavatele avaldustele, tugines komisjon, ilma et hagejad oleks seda kahtluse alla seadnud, dokumentidele, mis näitavad, et ITR saatis Yokohamale kutse osaleda sellel koosolekul ja edastas teateid, mis sellele koosolekule järgnesid, ning asjaolule, et tema sekkumine koosoleku jooksul on protokollis viimasena välja toodud. Tuleb tõdeda, et need elemendid kujutavad endast vähemalt kaudseid tõendeid valitseva rolli kohta selle koosoleku ettevalmistamise, sisu ja järelmite puhul.

112    Kuuendana tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta asjaolu, et ITR alustas tihedat koostööd Yokohamaga, mis nähtub mitmest dokumendist, millele on viidatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 219 ja 241 ning mis kinnitavad, et ITR korraldas kohtumisi Yokohamaga ja pidas seda koostööd käsitlevat kirjavahetust mitte üksnes Yokohamaga, vaid ka kartelli teiste liikmetega ning see kõik toimus ajavahemikul 2000. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta juunini.

113    Esiteks võib aga asjaolu, et on võetud aktiivne kohustus tagada Yokohama, kes on üks kahest Jaapani ettevõtjast, osalemine ja sellega tagada kahe ettevõtja, kes omavad peaaegu veerandit ülemaailmsest turust, osalemine kartellis, pidada iseenesest võtmeelemendiks kartelli taastamisel ja tugevdamisel.

114    Teiseks aitas seda koostööd puudutava teabe edastamine kartelli teistele liikmetele kaasa kartelli selle aspekti kinnitamisele ja seega kartelli toimimisele üldiselt.

115    Sellega seoses nähtub 11. ja 12. juuni 2001. aasta koosoleku protokollist, et sel ajal peeti Yokohamat ja ITRi kartelli siseselt ettevõtjateks, kelle koostöö turul oli nii tihe, et neile määrati ühine kvoot.

116    Seega võis komisjon neid tõendeid tiheda koostöö kohta Yokohamaga ja tema osalemise kohta kartellikokkuleppes, mida ITR tagas, õiguspäraselt pidada selliseks, mis toetavad tema järeldust, et ITR oli kartellikokkuleppe eestvedaja.

117    Seitsmendana tuleb tõdeda, et vastupidi hagejate väidetule viitavad tõendid, millele komisjon tugines, kaasa arvatud need, mis puudutavad tihedat koordineerimist Yokohama ja ITRi vahel, vähemalt ajavahemikule alates 11. juunist 1999 kuni juunini 2001. Lisaks sellele nähtub toimikust, et alates 2001. aasta oktoobrist ei olnud ITRi ülesanne enam Yokohama kartellis osalemist koordineerida, mida hagejad pealegi vaidlustanud ei ole. Nii lähtus komisjon 30. septembrist 2001 kui kuupäevast, mil lõppes ITRi tegevus kartelli eestvedajana.

118    Võttes arvesse äsja analüüsitud tõendite kogumit, tuleb järeldada, et komisjon võis õiguspäraselt pidada ITRi kartelli eestvedajaks ajavahemikul, mis kestis vähemalt 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001.

119    Seda järeldust ei kõiguta hagejate argumendid tõendite kohta, mis nende hinnangul lükkavad ümber väite, et ITR tegutses kartelli eestvedajana.

120    Kõigepealt asjaolu, et Yokohama ja ITR oli ärilises plaanis huvitatud kartelli eesmärkidest, ei sea kahtluse alla järeldust, et Yokohama osalemine kartellis oli muudetud lihtsamaks tänu ITRi kui koordinaatori abile ajavahemikul, millele komisjon tugineb.

121    Järgmiseks, roll, mis oli kartelli teistel liikmetel nagu Bridgestone ja DOM ning W. või tema ettevõtjad, kes tagasid kartelli ülemaailmse juhtimise ja koordineerimise pikkade ajavahemike jooksul selle olemasolu ajal, ja asjaolu, et teised liikmed pidasid neid kartelli peamisteks koordinaatoriteks, ei ole kokkusobimatu sellise juhi rolliga nagu komisjon on ITRile omistanud. Konkreetsemalt, mis puudutab ajavahemikku 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001, siis hagejate esitatud tõendid ei kinnita, et W. oleks olnud oma ettevõtjate kaudu kartelli ainus koordinaator. Nimelt ei välista ITRi poolt sel ajavahemikul täidetud koordineerimisülesanded seda, et peamine koordinaator tagas kartelli ülemaailmse juhtimise. See samaaegsus selgitab eelkõige asjaolu, et ITR ei olnud kartelli kõikidel koosolekutel kohal.

122    Lõpuks asjaolu, et teised liikmed kahtlesid ITRi kartelli koordinaatori rollis ja et seda rolli ei olnud ametlikult vormistatud, ei sea kahtluse alla komisjoni tuvastust, mille kohaselt tegutses ITR vähemalt ITR/Yokohama bloki koordinaatorina ja tagas teatud koordineerimise kartelli teiste liikmetega eelkõige pärast 10. detsembri 1999. aasta koosolekut. Nimelt kahtlused, mida Manuli väljendas 1999. aasta juunis seoses kartelli Euroopa koordinaatoriga, ei sea küsimuse alla komisjoni esitatud erinevaid dokumente, mis tõendavad, et ITR tegelikult juhtis koordineerimistegevust kartelli teiste liikmete seas, sõltumata küsimusest, kas ja kui pika aja jooksul moodustati kartelli sees ametlikult kindlaksmääratud alamgruppe.

 Trahvi suurendamine ITRile omistatud eestvedaja rolli alusel

123    Hagejad ei ole nõus sellega, et Parker ITRile määratud trahvi summat suurendati 30% ITRile omistatud eestvedaja rolli alusel, mis ei ole õigustatud eelkõige võrreldes sama suurendamistasemega, mida kohaldati trahvi summa suhtes, mis oli määratud Bridgestone’ile, kes tagas kartelli koordineerimise 11 aasta jooksul.

124    Suuniste punktis 28 on märgitud, et trahvi põhisummat võidakse suurendada, kui komisjon leiab raskendavaid asjaolusid nagu see, et ettevõtja oli rikkumise eestvedaja.

125    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et ettevõtja tegutses kartelli juhina, tähendab, et ta peab kandma selle eest erilist vastutust võrreldes teiste ettevõtjatega (kohtuotsus, 3.3.2011, Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EU:T:2011:68, punkt 367).

126    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjonil on iga trahvi summa kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja ta ei pea selleks kohaldama täpset matemaatilist valemit (kohtuotsused 6.4.1995, Martinelli vs. komisjon, T‑150/89, EU:T:1995:70, punkt 59; 14.5.1998, Mo och Domsjö vs. komisjon, T‑352/94, EU:T:1998:103, punkt 268, ja 13.7.2011, Polimeri Europa vs. komisjon, T‑59/07, EU:T:2011:361, punkt 251).

127    Käesolevas asjas, nagu on tuvastatud eespool punktides 118 ja 119, järeldas komisjon õigesti, et ITR oli 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 kartelli eestvedaja.

128    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 457–463, mis käsitlevad ITRi suhtes tuvastatud raskendavaid asjaolusid, viitas komisjon konkreetselt järeldustele, mis puudutavad ITRi esindaja rolli ajavahemikul juunist 1999 kuni septembrini 2001. Seal täpsustas komisjon, et ITR tagas kartelli ühe osa koordineerimise paralleelselt W. poolt täidetud koordineerimisülesannetega, ning tõi välja, et just sel ajal kartell, mis oli üle elanud ebastabiilse aja, taastatigi.

129    Nimelt puudub vaidlus selles, et kartell ela üle suhteliselt mitteaktiivse aja 1997. aasta maist kuni 1999. aasta juunini. Nagu eespool punktides 105 ja 108 on välja toodud, hakkas just 1999. aasta juunist ITR ellu viima koordineerimist ühe osa kartelliosaliste seas.

130    Lisaks sellele märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 458 samuti, et ITRi panus oli olnud kriitilise tähtsusega selleks, et ületada kartelli teatud liikmete vastuseis ja kartell taastada.

131    Nimelt, nagu hagejad ise möönavad, alustas ITR Yokohamaga tihedamat koostööd, koordineerides kahe ettevõtja osalemist kartellis, olgugi et see ettevõtja oli avaldanud vastuseisu kartelliga taasliitumise suhtes, kuna tema suhted oma Jaapani konkurendi Bridgestone’iga olid halvad. Seda vastasseisu, mis eelnes kartelli taastamisele 1999. aastal, millele aitas kaasa ITRi sekkumine, on hagejad ka ise möönnud.

132    Seega ilmneb, et käesoleva asja asjaolud õigustavad Parker ITRile määratud trahvi summa suurendamist 30% tema eestvedaja rolli tõttu.

133    Kuna hagejate argumente, mis tuginevad asjaolule, et Bridgestone’ile määratud trahvi summat suurendati samuti 30%, olgugi et tema tagas kartelli koordineerimist 11 aasta jooksul, tuleb mõista nii, et nendega viidatakse võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, siis tuleb kontrollida, lähtudes eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikast, kas need kaks olukorda on sarnased.

134    Seoses Bridgestone’ile määratud trahvi suurendamisega 30% viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 458 ja 462 tuvastustele, mille kohaselt 11‑aastase ajavahemiku jooksul alates aastast 1986 kuni aastani 1997 tagas Bridgestone kartelli koordineerimist eelkõige Jaapani osaliste jaoks, samas kui Dunlop/DOM koordineeris kartelli Euroopa osaliste jaoks.

135    Seega nähtub tõenditest, mida komisjon raskendavaid asjaolusid puudutavate tuvastuste puhul arvesse võttis, et kui Bridgestone tagas kartelli koordineerimise teatud osaliste jaoks ajavahemikul, mis kestis 11 aastat, siis ITR tagas omalt poolt kartelli teatud osaliste koordineerimise kahe aasta jooksul.

136    Tuleb tõdeda, et need kaks olukorda ei ole faktiliselt sarnased. Samas tuleb märkida, et eespool punktis 88 viidatud kohtupraktika kohaselt on nende kahe olukorra samasugune kohtlemine objektiivselt põhjendatud, võttes arvesse asjaolu, et kuigi ITR juhtis koordineerimistegevust vaid kahe aasta jooksul, aitas see väga palju kaasa kartelli edukale taastamisele. Nimelt, arvestades rikkumise raskust ja vastutust selle eest, ilmneb, et on põhjendatud, et Parker ITRile määratud trahvi summa suurendamine 30% ITRi koordineerimistegevuse eest kartelli jaoks kriitilisel ajal oli sama suur kui see, mida kohaldati Bridgestone’ile määratud trahvi summa suhtes tema koordineerimistegevuse eest, mis kestis ajaliselt kauem.

137    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita seda, et ta kohaldas oma kaalutlusõigust teostades Parker ITRile ja Bridgestone’ile määratud trahvide summade suhtes sama suurendamismäära.

138    Igal juhul, isegi kui eeldada, et komisjon kohaldas Bridgestone’ile määratud trahvi summa suhtes ekslikult üksnes 30% suurendamist, hoolimata pikast ajavahemikust, mille jooksul ta kartelli eestvedajana tegutses, ei õigusta selline rikkumine, mis on toime pandud teise isiku kasuks, seda, et hagejate esitatud tühistamisväide tuleks rahuldada. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa keegi enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt kohtuotsus, 3.3.2011, Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EU:T:2011:68, punkt 358 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb hagejate viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, mis puudutab isikliku vastutuse põhimõtte eiramist ja põhjenduste puudumist seoses Parker-Hannifinile määratud trahvi summa suurendamisega Parker ITRi eeldatud eestvedaja rolli tõttu

140    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon eiras isikliku vastutuse põhimõtet, kui ta võttis arvesse ITRile omistatud eestvedaja rolli 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 selleks, et suurendada trahvi selle osa summat, mille eest vastutas solidaarselt Parker-Hannifin. Lisaks väidavad nad, et rikutud on põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks suurendati 30% trahvi summat, mille tasumise eest vastutas Parker‑Hannifin.

141    Seoses isikliku vastutuse põhimõtte rikkumisega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui tütarettevõtja rikkuva tegevuse saab süüks panna tema emaettevõtjale, võib järeldada, et need äriühingud kuuluvad rikkumise ajal ühte majandusüksusesse ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja liidu konkurentsiõiguse tähenduses. Neil asjaoludel võib komisjon seejärel pidada emaettevõtjat oma tütarettevõtja rikkuva tegevuse eest selles ajavahemikus ja järelikult ka tütarettevõtjale määratud trahvi summa tasumise eest solidaarselt vastutavaks (vt kohtuotsus, 10.4.2014, Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Lisaks sellele on otsustatud, et komisjon peab solidaarsuse välimise suhte – st komisjoni ja nende erinevate isikute vahelise suhte, kes moodustavad ettevõtja ja kellelt võib nõuda sellele ettevõtjale määratud trahvi kogu summa tasumist – kindlaksmääramisel, järgima teatud nõudeid, eeskätt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 tuleb solidaarselt tasumisele kuuluva trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada asjaomasele ettevõtjale isiklikult süüks pandava rikkumise raskust ja kestust (kohtuotsus, 10.4.2014, komisjon jt vs. Siemens Österreich jt, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 52).

143    Solidaarsuse jagamine selliselt, mis võimaldab komisjonil nõuda, et üks emaettevõtjatest maksaks trahvi, mis on määratud rikkumiste eest, milles on süüdi rikkumise teise ajavahemiku osas ettevõtja, kelle hulka ta kunagi ei ole kuulunud, on aga vastuolus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttega (kohtuotsus, 10.4.2014, Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punktid 126–133).

144    Konkreetsemalt ei saa äriühingut pidada vastutavaks rikkumiste eest, mille on temast sõltumatult toime pannud tema tütarettevõtjad enne nende omandamist, sest need tütarettevõtjad peavad vastutama ise oma rikkuva tegevuse eest enne nende omandamist, ilma et omandavat äriühingut saaks selle eest vastutavaks pidada (kohtuotsused, 16.11.2000, Cascades vs. komisjon, C‑279/98 P, EU:C:2000:626, punktid 77–79, ja 4.9.2014, YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 65).

145    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas komisjon rikkus õigusnormi, kui ta suurendas Parker‑Hannifini poolt solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summat 30%.

146    Sellega seoses tuleb meenutada eespool punktis 118 toodud tuvastust, mille kohaselt järeldas komisjon õigesti, et ITR oli ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 kartelli eestvedaja. Ühtegi ITRi või tema järglase ITR Rubberi tegevust, mis jäi sellest ajavahemikust välja, neile eestvedaja rolli alusel süüks ei pandud, mida komisjon kohtuistungil pealegi ka kinnitas.

147    Lisaks sellele on selge, et ITR Rubber, kellele tema tolleaegne emaettevõtja ITR kandis 1. jaanuaril 2002 üle oma laadimisvoolikute tegevusüksuse, müüdi 31. jaanuaril 2002 Parker-Hannifinile kontsernis Parker. Seega pidas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 389 Parker-Hannifini solidaarselt vastutavaks Parker ITRi tegevuse eest alates 31. jaanuarist 2002, mil viimati nimetatu omandati.

148    Lisaks sellele tuleb meenutada vaidlustatud otsuses komisjoni poolt järgitud trahvi summa arvutamise metodoloogiat.

149    Seega arvutas komisjon kõigepealt trahvi põhisumma, toimides järgmiselt:

–        komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjendustes 420–428, et asjaomane müük tuleb arvutada laadimisvoolikute peamiste tootjate aastase keskmise müügi väärtuse alusel Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) kolmel tervel majandusaastal enne rikkumist, st 32 710 069 eurot;

–        arvestades rikkumise ülemaailmset ulatust leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 429–433, et see arv tuleb korrutada iga rikkumises osaleja ülemaailmse turuosaga ja et Parker ITRi turuosa oli 12,1%;

–        selle korrutamise tulemusel kehtestas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 436 Parker ITRi asjaomase müügi alusel summaks 3 955 777 eurot;

–        vaidlustatud otsuse põhjenduses 445 järeldas komisjon rikkumise raskuse alusel, et arvestades juhtumi asjaolusid, rikkumise laadi, selle geograafilist ulatust ja asjaomast kumuleeritud turuosa, tuleb arvesse võtta 25% asjaomasest müügist;

–        rikkumise kestuseks tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 448 Parker ITRi puhul 19 aastat ja 5 päeva ning Parker-Hannifini puhul 5 aastat, 3 kuud ja 3 päeva, millest tulenevalt kehtestati kordajateks vastavalt 19 ja 5,5;

–        põhjenduses 449 märkis komisjon, et hoiatamise eesmärgil tuleb lisada täiendav summa, milleks on 25% müügist;

–        vaidlustatud otsuse põhjenduses 455 märkis komisjon, et eelnevate tehete tulemusel kujunesid põhisummadeks 19 700 000 eurot Parker ITRi puhul ja 6 400 000 eurot Parker-Hannifini puhul.

150    Seejärel, olles saanud kaks põhisummat, ühe Parker ITRile ja teise Parker-Hannifinile, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 463, et Parker ITRi põhisummat tuleb suurendada 30% selleks, et võtta arvesse raskendavaid asjaolusid.

151    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 471 suurendas komisjon Parker ITRi põhisummat 30% ja sai summaks 25 610 000 eurot, kuid tegi seda ka Parker-Hannifini puhul, mis andis summaks 8 320 000 eurot.

152    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuigi komisjon omistas Parker-Hannifinile solidaarse vastutuse alles alates 31. jaanuarist 2002, suurendati trahvi põhisummat, mille tasumise eest vastutab solidaarselt Parker-Hannifin, 30% raskendavate asjaolude alusel, mis tulenesid ITRi eestvedaja rollist ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001, mille jooksul ei olnud Parker-Hannifinil mingeid sidemeid ITRi või tema järglase ITR Rubberiga.

153    Seega tuleneb eeltoodust, et trahvisummat, mille tasumise eest vastutab solidaarselt Parker-Hannifin, ei määratud kindlaks tema tütarettevõtja ITR Rubberi poolt pärast selle omandamist 31. jaanuaril 2002 individuaalselt toime pandud rikkumise raskuse alusel.

154    Järelikult rikkus komisjon õigusnormi, kui ta suurendas 30% trahvisummat, mille tasumise eest vastutab solidaarselt Parker-Hannifin, raskendavate asjaolude alusel, mis tulenesid ITRi eestvedaja rollist ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001.

155    Neil asjaoludel tuleb hagejate kuuenda väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida selle väite raames esitatud argumente, mis puudutavad põhjendamiskohustuse rikkumist.

156    Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt e tühistada osas, milles suurendati 30% trahvisummat, mille tasumise eest vastutab solidaarselt Parker-Hannifin, raskendavate asjaolude alusel, mis tulenesid ITRi eestvedaja rollist ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001.

 Kaheksas väide, mis puudutab käibest 10% ülempiiri arvutamist

157    Nagu eespool punktis 31 tõdetud, tuleb hagejate kaheksandat väidet, mis puudutab ajavahemikku enne 1. jaanuari 2002, analüüsida.

158    Kaheksanda väite raames esitavad hagejad kolm etteheidet, millest esimene tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2, teine isikliku vastutuse põhimõtte ja kolmas põhjendamiskohustuse rikkumisest.

159    Seoses etteheitega, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, olgu meenutatud, et selles on sätestatud järgmist:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [EÜ] artiklit [81] või [82] […]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

[...]“.

160    Lisaks sellele tuleb meenutada kohtupraktikat, mis tuleneb 4. septembri 2014. aasta kohtuotsusest YKK jt vs. komisjon (C‑408/12 P, EU:C:2014:2153). Selle kohtuotsuse punktis 60 märkis Euroopa Kohus järgmist:

„[...] [J]uhul kui [...] ettevõtja, keda komisjon peab EÜ artikli 81 rikkumises vastutavaks, omandatakse teise ettevõtja poolt, mille raames ta säilitab tütarettevõtjana eraldiseisva majandusüksuse staatuse, peab komisjon võtma arvesse iga majandusüksuse enda käivet selleks, et kohaldada vajaduse korral 10% ülempiiri.“

161    Lisaks sellele on 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuse YKK jt vs. komisjon (C‑408/12 P, EU:C:2014:2153) punktides 63 ja 64 leitud järgmist:

„63.      Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 iga rikkumises osalenud ettevõtja käibe suhtes kehtestatud 10% ülempiiri eesmärk on eelkõige vältida, et sellest ülempiirist suurema trahvisumma määramine ületaks ettevõtja maksevõimet ajal, mil komisjon ta rikkumise eest vastutavaks tunnistas ja talle rahalise karistuse määras.

64.      Eelmises punktis esitatud tõdemust toetab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teine lõik, mis nõuab 10% ülempiiriga seoses, et see arvutataks komisjoni rikkumise eest karistavale otsusele eelnenud majandusaasta põhjal. See nõue on aga täidetud, kui – nagu käesolevaski asjas – see ülempiir määratakse kindlaks üksnes tütarettevõtja käibe põhjal seoses trahviga, mis on määratud ainult talle ajavahemiku suhtes enne tema omandamist emaettevõtja poolt [...]. Sellest järeldub, et sellistel asjaoludel on majandusüksusena vastutava ettevõtja struktuurilist arengut tõepoolest trahvi arvutamisel arvesse võetud.“

162    Vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punktist e nähtub, et Parker ITRile määratud 25 610 000 euro suuruse trahvisumma tasumisel vastutab Parker‑Hannifin solidaarselt 8 320 000 euro suuruses osas. Sellest järeldub, et trahvi see osa, mida tuleb pidada määratuks üksnes Parker ITRile, on 17 290 000 eurot. Arvestades aga eespool punktis 154 tuvastatud rikkumist ja eespool punktis 156 tehtud järeldust, ei tule arvesse võtta 30% suurendamist, mida kohaldati 6 400 000 euro suuruse trahvisumma suhtes, mis kuulub solidaarselt tasumisele Parker-Hannifini poolt. Eelnevat arvestades tuleb trahvi selleks osaks, mida tuleb pidada tegelikult määratuks üksnes Parker ITRile, lugeda 19 210 000 eurot.

163    Mis puudutab vastutuse jagamist Parker ITRi ja Parker‑Hannifini vahel nii, nagu komisjon seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 389 on kirjeldanud, siis tuleb järeldada, et trahvi see osa, mille eest omistati ainuvastutus Parker ITRile, tuleneb tema majanduseellase ITRi osalemisest rikkumises ajavahemikul 1. aprillist 1986 kuni 31. detsembrini 2001 ning samuti tema enda osalemisest ajavahemikul 1. kuni 31. jaanuarini 2002. Parker-Hannifinile kui Parker ITRi emaettevõtjale omistati vastutus alles alates 31. jaanuarist 2002 ja sel alusel tunnistati Parker-Hannifin trahvi ühe osa suhtes Parker ITRiga solidaarselt vastutavaks.

164    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 474 märkis komisjon, tuginedes käivetele, mis on esitatud otsuse selles peatükis, mis puudutab menetlusega seotud ettevõtjaid, et neile määratud trahvide summad ei ületa käibest 10% ülempiiri, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2. Hagejaid puudutavas osas märkis aga komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 36, et Parker-Hannifini konsolideeritud käive ülemaailmsel tasandil, mis tal tekkis majandusaastal 2006, mis lõppes 30. juunil, oli 7410 eurot.

165    Seega lähtus komisjon vaidlustatud otsuses üksnes Parker‑Hannifini kogukäibest, et arvutada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri, sealhulgas seoses trahvi selle osaga, mille eest oli Parker ITRile omistatud ainuvastutus eelkõige ajavahemiku osas enne 1. jaanuari 2002.

166    Nagu aga hagejad õigesti väidavad, siis kuna seda ülempiiri ei määratletud üksnes Parker ITRi käibe põhjal osas, mis puudutab trahvi seda osa, mille eest omistati talle ainuvastutus, ning tingimata osas, mis puudutab ajavahemikku enne 1. jaanuari 2002, kohaldas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 valesti (vt selle kohta kohtuotsus, 4.9.2014, YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 64).

167    Eeltoodut arvestades tuleb kaheksanda väitega sellisena, nagu seda eespool punktis 31 on piiritletud, nõustuda ilma, et oleks vaja analüüsida teist ja kolmandat etteheidet, mille hagejad selle väite raames on esitanud.

168    Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt e samuti tühistada osas, milles komisjon ei arvutanud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri üksnes Parker-Hannifini käibe alusel seoses trahvi selle osaga, mille eest oli Parker ITRile omistatud ainuvastutus ajavahemiku osas enne 1. jaanuari 2002.

 Täieliku pädevuse teostamine

169    Määruse nr 1/2003 artikliga 31 Üldkohtule EÜ artikli 229 alusel antud täielik pädevus annab talle lisaks karistuse õiguspärasuse lihtsale kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahvi või karistusmakse summa tühistada, seda vähendada või suurendada. Sellest tuleneb, et liidu kohtul on õigus teostada oma täielikku pädevust, kui tal on palutud anda hinnang trahvisumma küsimuses, ja et seda pädevust võib kasutada nii selle summa vähendamiseks kui ka suurendamiseks (kohtuotsus, 8.2.2007, Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punktid 61 ja 62).

170    Oluline on märkida, et oma olemuselt ei ole trahvisumma kindlaksmääramine Üldkohtu poolt täpne aritmeetiline tehe. Üldkohus ei ole oma täieliku pädevuse teostamisel seotud ka komisjoni arvutustega või tema suunistega. Ta peab kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes ise hinnangu andma (vt kohtuotsus, 5.10.2011, Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 266 ja seal viidatud kohtupraktika).

171    Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

172    Pealegi, nagu on meenutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 49, ei tohi karistuste raskus olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne.

173    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt ei tohi trahvisumma ületada ka 10% ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibest.

174    Sellega seoses tuleneb eelkõige 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses YKK jt vs. komisjon (C‑408/12 P, EU:C:2014:2153) kehtestatud praktikast, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära kohaldamisel tuleb arvesse võtta asjaomase tütarettevõtja käivet (vt selle kohta kohtuotsus, 4.9.2014, YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 97). Neil asjaoludel, kuna trahvisumma kohandamisel võimega seda tasuda ei tule arvesse võtta mitte kontserni Parker konsolideeritud käivet, vaid üksnes tütarettevõtja Parker ITRi oma, siis tuleb 10% ülempiiri arvutamisel lähtuda Parker ITRi kogukäibest, sealhulgas kontsernisisesest müügist.

175    Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et trahvisummade määramisel on vaja arvesse võtta rikkumiste kestust ja kõiki muid tegureid, mis võivad mõjutada rikkumiste raskuse hinnangut, nagu eeskätt iga ettevõtja käitumine ja nende roll kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

176    Apellatsiooniastme kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3, millega tühistati Parker ITRile ja Parker-Hannifinile komisjoni poolt määratud trahv ning pärast Üldkohtu kaalutlusi oma täieliku pädevuse teostamise suhtes kehtestati Parker ITRile määratud trahvi summaks 6 400 000 eurot, millest 6 300 000 euro ulatuses vastutas solidaarselt Parker-Hannifin.

177    Pärast nende hagi tagasisuunamist Üldkohtusse väidavad hagejad, et nende esitatud väited õigustavad vaidlustatud otsuse tühistamist ja sellest tulenevalt Üldkohtu täieliku pädevuse teostamist, et vähendada neile määratud trahvi summat.

178    Arvestades hinnangut, mille Üldkohus andis kuuenda ja kaheksanda väite raames, ning eespool punktides 154 ja 166 tuvastatud rikkumisi, peab Üldkohus käesolevas asjas kohaseks lisaks vaidlustatud otsuse osalisele tühistamisele, milleni jõuti eespool punktides 156 ja 168, teostada täielikku pädevust, mis on talle antud määruse nr 1/2003 artikliga 31, ja asendada hagejatele määratava trahvi summa osas komisjoni hinnang enda omaga.

179    Seega peab Üldkohus vajalikuks võtta arvesse järgmised asjaolud.

180    Esiteks nähtub toimikust tõenduslikult piisavalt, et kartell kujutas endast väga rasket rikkumist, võttes arvesse asjaolu, et selle eesmärk oli hangete jaotamine, hindade kindlaksmääramine, kvootide kindlaksmääramine, müügitingimuste kindlaksmääramine, geograafiliste turgude jagamine ning hindade, müügimahtude ja enampakkumiste kohta tundliku teabe vahetamine. Lisaks oli tegemist ülemaailmse kartelliga.

181    Teiseks, mis puudutab konkreetselt rikkumise kestust, siis tuleb esmalt meenutada, et ITR Rubber (kellest sai hiljem Parker ITR) tunnistati õiguspäraselt vastutavaks tema majanduseellase ITRi osalemise eest rikkumises ajavahemikul 1. aprillist 1986 kuni 31. detsembrini 2001 ning samuti tema enda osalemise eest ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 2. maini 2007. Teisena tuvastati õigesti Parker-Hannifini solidaarne vastutus Parker ITRi emaettevõtjana ajavahemikul 31. jaanuarist 2002 kuni 2. maini 2007.

182    Kolmandaks on tuvastatud, et ITR oli kartelli eestvedaja 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001 ehk kartelli jaoks kriitilisel ajal, mis järgnes suhteliselt väheaktiivsele ajale, ning ta aitas oluliselt kaasa kartelli edukale taastamisele. Seevastu ühtegi ITRi või tema järglase ITR Rubberi tegevust, mis jäi sellest ajavahemikust välja, neile eestvedaja rolli alusel süüks ei pandud.

183    Neid asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et 19 210 000 euro suurune trahv, mille komisjon määras üksnes Parker ITRile, võimaldab tõhusalt vastata tuvastatud õigusvastasele tegevusele nii, et see ei oleks vähemärgatav ja et see oleks piisavalt hoiatav. Sellest summast suurem trahv oleks asjaomase rikkumise suhtes ebaproportsionaalne.

184    Siiski, kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 on ette nähtud seaduslik ülempiir 10% kogukäibest, tuleb selle artikli kohaldamisel arvestada ettevõtja, st Parker ITRi kogukäivet viimasel majandusaastal enne asjaomase trahvi määrava otsuse tegemist, st Parker ITRi puhul majandusaastal 2008, mis lõppes 30. juunil. Parker ITRi 30. juuni 2008. aasta bilansist, mis on lisatud seisukohtadele, mis esitati pärast apellatsiooniastme kohtuotsust, ja eelkõige selle leheküljelt 18 nähtub, et 2008. majandusaasta kogukäive koos sisemüügiga oli 135 457 283 eurot.

185    Seega leiab Üldkohus, et trahvisumma, mille tasumise eest on käesoleval juhul tunnistatud ainuvastutavaks Parker ITR, ei tohi ületada 10% eespool punktis 184 nimetatud käibest, st 13 545 728 eurot.

186    Lõpuks leiab Üldkohus, et vähendada tuleb trahvisummat, mille eest Parker‑Hannifin vastutab solidaarselt, võttes arvesse eelkõige rikkumise raskust ja asjaolu, et tema osalemine rikkumises Parker ITRi emaettevõtjana algas alles viimati nimetatu omandamise hetkest 31. jaanuaril 2002, kuigi ta enam kartelli eestvedaja ei olnud, ja kehtestada selleks trahvisummaks 6 400 000 eurot.

187    Seetõttu leiab Üldkohus, et Parker ITRile määratud trahvi kogusummaks tuleb kehtestada 19 945 728 eurot, millest 6 400 000 euro ulatuses tuleb solidaarselt vastutavaks tunnistada Parker-Hannifin.

188    Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

189    Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

190    Käesoleva asja asjaoludega arvestades tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta otsuse K(2009) 428 (lõplik), [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39406 – Laadimisvoolikud), artikli 2 esimese lõigu punkt e osas, milles suurendati 30% trahvisummat, mille tasumise eest vastutab solidaarselt Parker-Hannifin Corp., raskendavate asjaolude alusel, mis tulenesid ITR SpA eestvedaja rollist ajavahemikul 11. juunist 1999 kuni 30. septembrini 2001, ning osas, milles Euroopa Komisjon ei arvutanud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri üksnes Parker ITR Srl käibe alusel seoses trahvi selle osaga, mille eest oli Parker ITRile omistatud ainuvastutus ajavahemiku osas enne 1. jaanuari 2002.

2.      Kehtestada Parker Hannifin Manufacturing Srl‑ile (varem Parker ITR) määratud trahvi summaks 19 945 728 eurot, millest 6 400 000 euro ulatuses vastutab solidaarselt Parker-Hannifin.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Parker Hannifin Manufacturingi, Parker-Hannifini ja komisjoni kohtukulud nende enda kanda.

Frimodt Nielsen Schwarcz Collins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. juulil 2016 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: inglise.