Language of document : ECLI:EU:C:2017:36

Kohtuasi C367/15

Stowarzyszenie „Oławska Telewizja Kablowa“

versus

Stowarzyszenie Filmowców Polskich

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Najwyższy)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/48/EÜ – Artikkel 13 – Intellektuaal – ja tööstusomand – Rikkumine – Kahjuhüvitise arvutamine – Liikmesriigi õigusnormid – Tavaliselt makstava autoritasu kahekordne summa

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 25. jaanuar 2017

Õigusaktide ühtlustamine – Intellektuaalomandi õiguste järgimine – Direktiiv 2004/48 – Meetmed, menetlused ja heastamine – Kahjuhüvitise maksmine – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ilma tegelikult tekitatud kahju tõendamiseta ette sellise summa maksmise, mis vastab kahekordsele nõuetekohasele tasule, mis oleks tulnud asjasse puutuva teose kasutamiseks antud loa alusel maksta – Lubatavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48, põhjendus 26, artikli 13 lõike 1 teise lõigu punkt b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt võib kahju saanud intellektuaalomandi õiguse omaja nõuda intellektuaalomandi õigust rikkunud isikult kas tekkinud kahju hüvitamist, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid aspekte, või, ilma et õiguse omaja peaks tõendama tegelikku kahju, sellise summa maksmist, mis vastab kahekordsele nõuetekohasele tasule, mis oleks tulnud asjassepuutuva teose kasutamiseks antud loa alusel maksta.

Niisugust tõlgendust ei sea esiteks kahtluse alla asjaolu, et hüpoteetilise autoritasu kahekordse summa alusel arvutatud kahjuhüvitis ei ole kahju saanud poolele tegelikult tekitatud kahjuga täpselt proportsionaalne. Selline eripära iseloomustab mis tahes kindlasummalist kahjuhüvitist, nagu on sõnaselgelt sätestatud direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktis b.

Teiseks ei sea sellist tõlgendust kahtluse alla ka asjaolu, et direktiivi 2004/48 põhjendusest 26 tulenevalt ei ole direktiivi eesmärk kehtestada kohustust näha ette karistuslik kahjuhüvitis. Nimelt vastupidi seisukohale, millel näib olevat eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei saa ühelt poolt asjaolu, mille kohaselt direktiiv 2004/48 ei pane liikmesriikidele kohustust näha ette niinimetatud karistuslik kahjuhüvitis, tõlgendada keeluna niisugust meedet kehtestada. Teisalt, ilma et oleks vaja otsustada, kas niinimetatud karistusliku kahjuhüvitise kehtestamine on direktiivi 2004/48 artikliga 13 vastuolus või mitte, ei tundu, et põhikohtuasjas kohaldatav säte sisaldaks niisuguse kahjuhüvitise maksmise kohustust.

Kolmandaks, mis puudutab veel argumenti, et kuna kahju saanud pool võib kahjuhüvitise arvutada kahekordse hüpoteetilise autoritasu alusel, ei pea ta enam tõendama põhjuslikku seost autoriõiguse rikkumise aluseks oleva asjaolu ja tekkinud kahju vahel, tuleb tõdeda, et see argument tugineb mõiste „põhjuslik seos“ väga kitsal tõlgendamisel, mille kohaselt peab kahju saanud õiguse omaja tõendama põhjuslikku seost selle asjaolu ja mitte ainult tekkinud kahju, vaid ka tekkinud kahju täpse summa vahel. Niisugune tõlgendus ei ole kooskõlas kahjuhüvitise kindlas summas kindlaksmääramise põhimõtte endaga ega seega direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktiga b, mis sellist liiki kahju hüvitamist lubab.

(vt punktid 26–29, 32, 33 ja resolutsioon)