ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

14. märts 2013(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Banaaniturg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Teabevahetuse süsteem – Mõiste „konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevus” – Põhjuslik seos kooskõlastatud tegevuse ja ettevõtjate turukäitumise vahel – Üks rikkumine – Rikkumise süükspanemine – Kaitseõigused – Trahvid – Rikkumise raskus – Koostöö – Kergendavad asjaolud

Kohtuasjas T‑587/08,

Fresh Del Monte Produce, Inc., asukoht George Town, Kaimanisaared (Ühendkuningriik), esindajad: advokaat B. Meyring ja solicitor E. Verghese ning hiljem advokaat B. Meyring,

hageja,

keda toetab

Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert GmbH & Co. KG, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Rinne, solicitor C. Humpe ja solicitor S. Kon ning C. Vajda, QC,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer, A. Biolan ja X. Lewis ning hiljem M. Kellerbauer, A. Biolan, ja P. Van Nuffel,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 5955 (lõplik) [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39.188 – Banaanid) ja teise võimalusena nõue vähendada trahvisummat

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) ja H. Kanninen,

kohtusekretär: ametnik J. Weychert,

arvestades kirjalikus menetluses ja 1. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Kontsern Fresh Del Monte Produce (edaspidi „kontsern Del Monte”) on üks suuremaid värskete ja värskelt tükeldatud puu- ja köögiviljade vertikaalselt integreeritud tootjaid, kauplejaid ja edasimüüjaid maailmas ning üks peamisi töödeldud puu- ja köögiviljade, mahlade, jookide, snäkkide ja magustoitude tootjaid ja edasimüüjaid Euroopas, Ühendriikides, Lähis‑Idas ja Aafrikas. Ta turustab neid kaupu, sealhulgas banaane kogu maailmas kaubamärgi all Del Monte.

2        Fresh Del Monte Produce, Inc. (edaspidi „Del Monte” või „hageja”) on kontserni Del Monte teistes äriühingutes rahalise osalusega osalev valdusühing. Ta tegeleb banaanide turustamisega Euroopas mitme tütarettevõtja kaudu, mis kuuluvad täielikult talle, nagu Del Monte Fresh Produce International Inc. (edaspidi „DMFPI”), Del Monte (Germany) GmbH ja Del Monte (Holland) BV.

3        Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert GmbH & Co. KG (edaspidi „Weichert” või „Interfrucht” või „menetlusse astuja”) oli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal Saksamaal asutatud usaldusühing, kes tegutses peamiselt banaanide, ananasside ja muude eksootiliste puuviljade turustamisega Põhja-Euroopas. 24. juunist 1994 kuni 31. detsembrini 2002 kuulus Del Montele kaudselt – talle täielikult kuuluva tütarettevõtja Westeuropa-Amerika-Linie GmbH (edaspidi „WAL”) kaudu, mille ta ostis 1994. aastal oma tütarettevõtja Global Reefer Carriers Ltd kaudu – 80% osalus Weichertis. Viimane oli kaubamärgi Del Monte banaanide Põhja-Euroopa ainuedasimüüja kuni 31. detsembrini 2002.

4        8. aprillil 2005 esitas Chiquita Brands International, Inc. (edaspidi „Chiquita”) komisjonile taotluse trahvide eest kaitse saamiseks vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „koostööteatis”).

5        3. mail 2005, pärast seda, kui Chiquita oli esitanud uusi avaldusi ja täiendavaid dokumente, andis Euroopa Ühenduste Komisjon talle tingimusliku kaitse trahvide eest koostööteatise punkti 8 alapunkti a alusel.

6        Pärast seda, kui komisjon oli nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel 2 ja 3. juunil 2005 läbi viinud kontrolle erinevate ettevõtjate äriruumides ning saatnud määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel teabenõudeid, esitas ta 20. juulil 2007 vastuväiteteatise Chiquitale, Chiquita International Ltd‑le, Chiquita International Services Group NV‑le, Chiquita Banana Company BV‑le, Dole Food Company, Inc‑le (edaspidi „Dole”) ja Dole Fresh Fruit Europe OHG‑le, Del Montele, DMFPI‑le, Del Monte (Germany’le), Del Monte (Hollandile), Fyffes plc‑le (edaspidi „Fyffes”), Fyffes Internationalile, Fyffes Group Limitedile, Fyffes BV‑le, FSL Holdings NV‑le, Firma Leon Van Parys NV‑le (edaspidi „Van Parys”) ja Weichertile.

7        Eespool punktis 6 nimetatud ettevõtjad said tutvuda komisjoni uurimistoimikuga DVD‑le kirjutatud koopia kujul, mis ei hõlmanud trahvide eest kaitset taotlenud ettevõtja suuliste avalduste salvestusi ja ärakuulamise protokolle ega nendega seotud dokumente, millega võimaldati tutvuda komisjoni ruumides.

8        Pärast asjassepuutuvate ettevõtjate ärakuulamist 4.–6. veebruaril 2008 edastas Weichert komisjonile 28. veebruaril 2008 kirja kommentaaride ja lisadega.

9        15. oktoobril 2008 võttis komisjon vastu otsuse K(2008) 5955 (lõplik) [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39.188 – Banaanid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millest anti Del Montele teada 22. oktoobril 2008.

 Vaidlustatud otsus

10      Komisjon märgib, et vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes Põhja-Euroopas, st Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Saksamaal, Luksemburgis, Madalmaades ja Rootsis turustatavate banaanide referentshinna kooskõlastamises 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 (1. detsembrini 2002 Chiquita osas) (vaidlustatud otsuse põhjendused 1–3).

11      Asjaolude asetleidmise ajal reguleeris banaanide importi Euroopa Ühendusse nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 3/13, lk 388), milles kehtestatud kord põhines impordi- ja tariifikvootidel. Komisjon märgib, et kuigi banaanide impordikvoodid määrati kindlaks igal aastal ning need jaotati kvartalite kaupa, kusjuures ühe kalendriaasta kvartalite vahel esines teatud piiratud paindlikkus, toimus banaanide saatmine Põhja-Euroopa sadamatesse ja selles regioonis turustatavate koguste kindlaksmääramine iganädalaselt tootmis-, saatmis- ja turustamisotsustega, mille võtsid vastu tootjad, maaletoojad ja kauplejad (vaidlustatud otsuse põhjendused 36, 131, 135 ja 137).

12      Banaanikaubanduses eristati banaanide kolme eri taseme kaubamärke, mida kutsuti „kolmeks kategooriaks”: kaubamärgi Chiquita esimese kategooria banaanid, teise kategooria banaanid (kaubamärgid Dole ja Del Monte) ning kolmanda kategooria banaanid (nn „kolmas kategooria”), mis hõlmas mitut muud kaubamärki banaane. See jaotus kaubamärkide alusel väljendus banaanide hindades (vaidlustatud otsuse põhjendus 32).

13      Asjassepuutuval ajavahemikul oli Põhja–Euroopa banaanisektori korraldus üles ehitatud nädalaste tsüklite kaupa. Laevadega banaanide vedu Lõuna-Ameerika sadamatest Euroopasse kestis umbes kaks nädalat. Üldiselt jõudsid banaanisaadetised Põhja–Euroopa sadamatesse iganädalaselt ning vastavalt korrapärasele saabumisgraafikule (vaidlustatud otsuse põhjendus 33).

14      Banaanid saadeti välja rohelistena ja nad saabusid sadamatesse samuti rohelistena. Edasi need kas veeti otse ostjatele (rohelised banaanid) või pandi küpsema ning toimetati edasi umbes ühe nädala pärast (kollased banaanid). Küpsetamisega tegeles kas maaletooja või tehti seda tema nimel, või korraldas selle ostja. Maaletoojate kliendid olid üldjuhul küpsetajad või jaemüügiketid (vaidlustatud otsuse põhjendus 34).

15      Chiquita, Dole ja Weichert määrasid oma kaubamärkide referentshinnad kindlaks igal nädalal, antud juhul neljapäeva hommikul, ning teatasid selle oma klientidele. Väljend „referentshind” kehtis üldjuhul roheliste banaanide referentshinna kohta ning kollaste banaanide referentshind koosnes tavaliselt rohelise banaani referentshinnast ja sellele lisanduvast küpsetushinnast (vaidlustatud otsuse põhjendus 104).

16      Jaemüüjate ja edasimüüjate poolt banaanide eest makstav hind (nn „tegelikud hinnad” või „tehinguhinnad”) võis olla kas iganädalaselt – antud juhul neljapäeva pärastlõunal ja reedel (või hiljemalt jooksval nädalal või järgmise nädala alguses) – toimuvate läbirääkimiste tulemus või tuleneda tarnelepingust, milles oli ette määratletud hinnavalem kas kindla hinnana või hind sõltuvana müüja või konkurendi referentshinnast või mõnest muust referentshinnast, nagu „Aldi hind”. Komisjon täpsustab, et jaemüügikett „Aldi” sai igal neljapäeval kl 11–11.30 oma tarnijatelt pakkumusi, millele ta tegi vastu-pakkumusi „Aldi hinnaga”, mis tasuti tarnijatele ning mis määrati kindlaks üldjuhul umbes kl 14 paiku. Alates 2002. aasta teisest poolest hakati „Aldi hinda” banaanihinna arvutamise tegurina aina rohkem kasutama ka teatud muude tehingute, muu hulgas kaubamärgibanaane puudutavate tehingute puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 34 ja 104).

17      Komisjon selgitab, et vaidlustatud otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad pidasid kahepoolselt enne hinna kehtestamist läbirääkimisi, mille käigus nad arutasid banaanihinna tegureid, st tegureid seoses järgmise nädala referentshindadega, või vaidlesid hinnatendentside üle või mainisid neid või andsid vihjeid järgmise nädala referentshinna kohta. Need läbirääkimised toimusid enne, kui asjassepuutuvad ettevõtjad kehtestasid oma referentshinnad, üldjuhul kolmapäeval, ja need puudutasid kõik tulevasi referentshindu (vaidlustatud otsuse põhjendus 51 ja järgnevad põhjendused).

18      Dole pidas seega kahepoolseid läbirääkimisi nii Chiquita kui Weichertiga. Chiquita oli enne hinna kehtestamist toimuvatest läbirääkimistest teadlik või vähemalt oli talle ootuspärane, et niisugused läbirääkimised toimuvad Dole’i ja Weicherti vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 57).

19      Enne hinna kehtestamist toimuvate läbirääkimiste eesmärk oli vähendada ebakindlust ettevõtjate tegevuse osas seoses referentshinnaga, mille nad pidid kehtestama neljapäeva hommikupoolikul (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).

20      Komisjon märgib, et pärast oma referentshinna kehtestamist neljapäeva hommikul vahetasid asjassepuutuvad ettevõtjad kahepoolselt teavet oma referentshindade kohta. See hilisem teabevahetus võimaldas neil kontrollida hinna üksikotsuseid võrreldes enne hinna kehtestamist läbiräägituga ja tugevdada oma koostöösidemeid (vaidlustatud otsuse põhjendused 198–208, 227, 247, 273 ja järgnevad põhjendused).

21      Komisjoni hinnangul teenisid referentshinnad banaanihinna arengu kavandamise osas vähemalt turule signaali saatmise, tendentsi näitamise ja/või suuna andmise eesmärki ning need olid olulised banaanikaubanduse ja banaanide eest makstava hinna seisukohast. Lisaks oli teatud tehingute korral hind otse seotud referentshinnaga valemite kaudu, mis põhinesid referentshinnal (vaidlustatud otsuse põhjendus 115).

22      Komisjon leiab, et asjassepuutuvad ettevõtjad, kes osalesid kooskõlastatud tegevuses ning kes tegutsesid banaanikaubanduse alal edasi, pidid turul käitumise üle otsustamisel tingimata arvesse võtma konkurentidelt saadud teavet, kusjuures Chiquita ja Dole kinnitasid seda lausa sõnaselgelt (vaidlustatud otsuse põhjendused 228 ja 229).

23      Komisjon järeldab, et läbirääkimised enne hinna kehtestamist, mis toimusid Dole’i ja Chiquita ning Dole’i ja Weicherti vahel, võisid mõjutada turuosaliste hindu ning puudutasid hindade kehtestamist, ning et nende kaudu viidi läbi kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk oli piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 54 ja 271).

24      Komisjon leiab, et kõik vaidlustatud otsuses kirjeldatud koostöökokkulepped moodustasid ühe vältava rikkumise, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühenduses EÜ artikli 81 tähenduses. Chiquitat ja Dole’i peeti vastutavaks kogu ühe vältava rikkumise eest ning Weichertit peeti vastutavaks ainult rikkumise selle osa eest, milles ta osales, nimelt Dole’iga sõlmitud koostöökokkuleppeid puudutava rikkumise osa eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 258).

25      Arvestades asjaolu, et Põhja-Euroopa banaaniturgu iseloomustab oluline kaubavahetuse maht liikmesriikide vahel ja et koostöökokkulepped katsid suurt osa ühendusest, järeldab komisjon, et nendel kokkulepetel oli märkimisväärne mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 333 ja järgnevad põhjendused).

26      Komisjon märgib, et kohaldatav ei ole ükski EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erand, kuna ettevõtjad ei teatanud kokkulepetest või kooskõlastatud tegevusest, mis on aga eespool viidatud artikli kohaldamise eeltingimus vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 4 lõikele 1, või ka asjaoludest, mis lubaksid järeldada, et käesolevas asjas on täidetud erandi kohaldamise tingimused (vaidlustatud otsuse põhjendus 339 ja järgnevad põhjendused).

27      Komisjon täpsustab, et nõukogu 4. aprilli 1962. aasta määrus nr 26, millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandussaaduste ja toodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes (EÜT 1962, 30, lk 993; ELT eriväljaanne 03/01, lk 6), mis kehtis faktiliste asjaolude asetleidmise ajal ja sätestas, et EÜ artiklit 81 kohaldatakse kõigile kokkulepetele, otsustele ja tegevusele, mis on seotud erinevate toodete, sealhulgas puuviljade tootmise ja nendega kauplemisega, nägi artiklis 2 ette EÜ artikli 81 kohaldamise erandid. Kuna käesolevas asjas ei olnud nende erandite kohaldamise tingimused täidetud, järeldab komisjon, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud kooskõlastatud tegevusele ei saanud kohaldada erandit määruse nr 26 artikli 2 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 344 ja järgnevad põhjendused).

28      Olles tuvastanud, et Del Montel oli koos Weicherti täisosanikega võimalus otsustavalt mõjutada viisi, kuidas Weichert oma äritegevust juhtis, ja et Del Monte oli seda mõjutamise võimalust ka tegelikult rikkumise perioodil kasutanud, järeldas komisjon, et Del Monte ja Weichert moodustavad ühe majandusüksuse, mis ei otsustanud oma turukäitumise üle iseseisvalt. Seetõttu tunnistati Del Monte ja Weichert vaidlustatud otsuses tuvastatud EÜ artikli 81 rikkumise eest „solidaarselt” vastutavaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 384, 432–434).

29      Trahvisummade arvutamiseks kohaldas komisjon vaidlustatud otsuses suuniste määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „suunised”) ja koostööteatise sätteid.

30      Komisjon määras kindlaks trahvi põhisumma, mis koosnes 0–30% ettevõtja asjassepuutuvast müügist olenevalt rikkumise raskusastmest, mis korrutati aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja rikkumises osales, ning trahvi lisasummast vahemikus 15–25% müügiväärtusest selleks, et hoiatada ettevõtjaid õigusvastase käitumise eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 448).

31      Selle arvutuse alusel määrati järgmised trahvi põhisummad:

–        Chiquitale 208 000 000 eurot;

–        Dole’ile 114 000 000 eurot;

–        Del Montele ja Weichertile 49 000 000 eurot.

32      Määratud trahvi põhisummat vähendati vaidlustatud otsuse kõigil adressaatidel 60%, arvestades banaanisektori õigusliku regulatsiooni eripära ja põhjusel, et koostöö puudutas referentshindu (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Weicherti trahvi alandati veel 10%, sest ta ei olnud teadlik Dole’i ja Chiquita vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 476).

33      Pärast kohandusi kehtestati järgmised põhisummad:

–        Chiquitale 83 200 000 eurot;

–        Dole’ile 45 600 000 eurot;

–        Del Montele ja Weichertile 14 700 000 eurot.

34      Chiquitale kohaldati koostööteatise alusel kaitset trahvide eest (vaidlustatud otsuse põhjendused 483–488). Dole’i, Del Monte ega Weicherti trahvisummasid rohkem ei kohandatud ning nende lõplik trahvisumma jäi eespool punktis 33 viidatud põhisumma tasemele.

35      Vaidlustatud otsus sisaldab muu hulgas järgmisi artikleid:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artiklit 81, osaledes kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes banaani referentshindade kooskõlastamises:

–        [Chiquita] 1. jaanuar 2000 – 1. detsember 2002;

–        Chiquita International Ltd 1. jaanuar 2000 – 1. detsember 2002;

–        Chiquita International Services Group NV 1. jaanuar 2000 – 1. detsember 2002;

–        Chiquita Banana Company BV 1. jaanuar 2000 – 1. detsember 2002;

–        [Dole] 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2002;

–        Dole Fresh Fruit Europe OHG 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2002;

–        [Weichert] 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2002;

–        [Del Monte] 1. jaanuar 2000 – 31. detsember 2002.

Rikkumine hõlmas järgmisi liikmesriike: Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Luksemburg, Madalmaad ja Rootsi.

Artikkel 2

Artiklis 1 kirjeldatud rikkumise eest on määratud järgmised trahvid:

–        [Chiquita], Chiquita International Ltd, Chiquita International Services Group NV ja Chiquita Banana Company BV vastutavad solidaarselt: trahvisumma 0 eurot;

–        [Dole] vastutab solidaarselt koos ettevõtjaga Dole Fresh Fruit Europe OHG: trahvisumma 45 600 000 eurot;

–        [Weichert] vastutab solidaarselt koos ettevõtjaga [Del Monte]: trahvisumma 14 700 000 eurot;

[...]”[Siin ja edaspidi vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

 Menetlus ja poolte nõuded

36      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. detsembril 2008.

37      Weichert esitas Üldkohtu kantseleisse 9. aprillil 2009 saabunud avalduses taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks.

38      Hageja ja komisjon esitasid menetlusse astumise avalduse kohta oma kirjalikud märkused dokumentidega, mis esitati Üldkohtu kantseleile vastavalt 18. ja 28. mail 2009.

39      Üldkohtu kantseleile 28. mail 2009 esitatud dokumendiga palus komisjon, et tema kostja vastuse ja selle lisade teatud osasid käsitletaks Weicherti suhtes konfidentsiaalsena.

40      Üldkohtu kantseleile 29. mail 2009 esitatud dokumendiga palus hageja, et tema hagiavalduse ja selle lisade teatud osasid käsitletaks Weicherti suhtes konfidentsiaalsena.

41      17. veebruari 2010. aasta määrusega rahuldas Üldkohus Weicherti menetlusse astumise avalduse, määrates, et talle tuleb edastada ärakiri kõigi menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsest versioonist.

42      Menetlusse astuja esitas oma seisukohad ja teised pooled esitasid määratud tähtaja jooksul nende kohta oma märkused.

43      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohtu (kaheksas koda) avada suulise menetluse ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames küsimuse hagejale ja komisjonile, paludes neil selle kirjalikult vastata.

44      Vastuseks Üldkohtu küsimusele esitas Del Monte oma kirjalikud seisukohad 4. jaanuaril 2012 ning Weichert ja komisjon tegid seda 6. jaanuaril 2012.

45      Üldkohus kuulas ära poolte seisukohad ja nende vastused Üldkohtu esitatud küsimustele 1. veebruar 2012. aasta kohtuistungil.

46      Hageja, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1, 2, 3 ja 4 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada oluliselt vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

47      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

48      Hageja esitas oma menetlusdokumentides vaidlustatud otsuse tühistamise nõude toetuseks kuus väidet: esiteks, rikutud on EÜ artiklit 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a, kuna komisjon tuvastas, et ta vastutab solidaarselt Weichertiga, teiseks, rikutud on EÜ artiklit 253 asjaolu tõttu, et komisjon ei selgitanud, kuidas tal sai olla ja kuidas ta sai tegelikult teostada otsustavat mõju Weicherti üle, kolmandaks, rikutud on kaitseõigusi, sest komisjon keeldus avalikustamast asjassepuutuvaid tõendeid, neljandaks, rikutud on EÜ artiklit 81, sest järeldus konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta on väär, viiendaks, rikutud on õigust olla ära kuulatud ja kuuendaks, rikutud on EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 7 ja EÜ artiklit 253, kuna vaidlustatud otsuse resolutsioon on väär.

49      Üldkohus leiab, et väited tuleb nende kogumis vaadelda nii, et esiteks puudutavad need EÜ artiklite 81 ja 253 rikkumist ja teiseks kaitseõiguste rikkumist.

1.     Väide, mis puudutab EÜ artiklite 81 ja 253 rikkumist

 Rikkumise süükspanemine Del Montele

 Esialgsed tähelepanekud

50      Seoses emaettevõtja solidaarvastutusega tütarettevõtja tegevuse eest tuleb meenutada, et asjaolu, et tütarettevõtjal on iseseisev õigusvõime, ei ole piisav välistamaks võimalust, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 132).

51      Nimelt on liidu konkurentsiõigus suunatud ettevõtjate tegevusele ning ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punktid 54 ja 55, ning 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 53).

52      Euroopa Liidu Kohus on samuti täpsustatud, et ettevõtjat tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (Euroopa Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 40, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine, punkt 53). Kohus toonitas niisiis, et konkurentsieeskirjade kohaldamiseks ei ole määrava tähtsusega kahe äriühingu formaalne eraldamine, mis tuleneb nende iseseisva õigussubjekti staatustest; oluline on määratleda, kas nad tegutsevad turul ühiselt. Seega võib osutuda vajalikuks kindlaks teha, kas kaks eraldiseisva õigusvõimega äriühingut moodustavad ühe ja sama ettevõtja või majandusüksuse või kuuluvad sellesse, mis turul ühtsena ka tegutseb (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 140, ja Üldkohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3319, punkt 85).

53      Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, on ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle eest vastutav (vt eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 56, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Seega võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (vt Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 27; 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 117, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 54).

55      Nimelt on sellises olukorras emaettevõtja ja tütarettevõtja sama majandusüksus ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võib komisjon trahve määrava otsuse emaettevõtjale adresseerida seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, mitte seetõttu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele ässitav side või et emaettevõtja on lausa rikkumisest osa võtnud (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 55).

56      Selles osas tuleb täpsustada, et komisjon ei saa piirduda konstateeringuga, et ettevõtja võib teisele ettevõtjale otsustavat mõju avaldada, ilma et ta peaks kontrollima, kas sellist mõju tegelikult ikka avaldati. Vastupidi, üldjuhul on komisjon kohustatud sellist otsustavat mõju tõendama kõigi faktiliste asjaolude alusel, eriti ühe ettevõtja võimaliku juhtimisvõime alusel teise ettevõtja suhtes (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11005, punktid 96–99; eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 118–122, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136).

57      Niisugusel konkreetsel juhul, kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks emaettevõtja tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 56).

58      Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja esindab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seejärel võib komisjon pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis tõendavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑1, punkt 40, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 57).

59      Eespool meenutatud kohtupraktikat arvestades tuleb uurida hageja argumente, mille kohaselt on komisjon esiteks rikkunud EÜ artiklit 253, kuna ta ei põhjendanud vaidlustatud otsust piisavalt Weicherti toime pandud rikkumise süükspanemise seisukohast, ja teiseks rikkunud EÜ artiklit 81 talle selle rikkumise süükspanemisega.

 Põhjendamiskohustuse rikkumine

60      Hageja, kontserni Del Monte valdusühing on seisukohal, et komisjon on rikkunud oma põhjendamiskohustust sellega, et ta ei selgitanud talle, kuidas tal sai olla ja kuidas ta sai tegelikult teostada otsustavat mõju Weicherti üle. Komisjoni tees emaettevõtja vastutuse kohta põhines Weicherti ja selle kontserni vahelisel kahel seosel, nimelt WAL osalusel usaldusosanikuna Weicherti kapitalis ning Weicherti ja DMFPI sõlmitud edasimüügilepingul. Vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi lauset, mis selgitaks, mis viisil Del Monte ise avaldas otsustavat mõju Weichertile või mis sidemed olid WAL, DMFPI ja Del Monte vahel.

61      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjassepuutuva akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning selgituste saamise huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivaid kõiki õigusnorme silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 58).

62      Komisjon ei ole kohustatud seisukohta võtma huvitatud isikute esitatud kõigi argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse seisukohast olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega. Eelkõige ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis ilmselgelt asjasse ei puutu, on tähtsusetud või ilmselgelt teisejärgulised (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64; Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 64, ja 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑185/06: L’Air liquide vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2809, punkt 64).

63      Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juhul kui EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süüks panemise seisukohalt, peab see olema piisavalt põhjendatud iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt sellele otsusele vastutavad rikkumise tagajärgede eest (Üldkohtu 28. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑38/92: AWS Benelux vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑211, punkt 26, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punkt 93). Seega mis puudutab emaettevõtjat, keda peetakse rikkumise eest solidaarselt vastutavaks, siis peab see otsus sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise süüks panemist sellele äriühingule (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punktid 78–80, ja 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑197/06: FMC vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑3179, punkt 45).

64      Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuses selgelt kirjeldanud kontserni Del Monte ülesehitust.

65      Nimelt täpsustas komisjon, et Del Monte oli kontsernis Del Monte teistes äriühingutes rahalise osalusega osalev valdusühing, kes tegutses banaanide turustamisega Euroopas oma mitme tütarettevõtja kaudu, mis „kuulusid täielikult talle”, nagu DMFPI (vaidlustatud otsuse põhjendus 19).

66      Komisjon märkis ka, et 24. juunist 1994 kuni 31. detsembrini 2002 kuulus Del Montele kaudselt – talle täielikult kuuluva tütarettevõtja WAL kaudu, mille ta ostis 1994. aastal oma tütarettevõtja Global Reefer Carriers Ltd kaudu – 80% osalus Weicherti kapitalis; ülejäänud osalus Weicherti kapitali kuulus alates 1999. aasta märtsist täisosanikest füüsilistele isikutele D. W. ja tema kahele pojale A. W. ja H. W. (edaspidi koos „perekond W.”) ja osaühingule Interfrucht Beteiligungsgesellschaft mbH (vaidlustatud otsuse põhjendused 15 ja 381).

67      Komisjon tõi esile peamised põhimõtted, millest ta vaidlustatud otsuse adressaatide määratlemisel lähtus, viidates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu asjassepuutuvale kohtupraktikale EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtja mõiste kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 360–366). Ta meenutas muu hulgas, et ta võis järeldada, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtjale, milles talle kuulub 100% osalus, kuid et emaettevõtjal on võimalus see eeldus ümber lükata, kui ta esitab piisavalt tõendeid selle kohta, et tütarettevõtja määras oma käitumise turul kindlaks sõltumatult (vaidlustatud otsuse põhjendus 364).

68      Kõik eespool punktides 65–67 mainitud asjaolud olid juba välja toodud hagejale adresseeritud vastuväiteteatise lõigetes 17, 27, 441 ja 475 ning see võimaldas hagejal aru saada põhjustest, miks komisjon leidis, et kontsernis Del Monte avaldas ta WAL‑le ja DMFPI‑le tegelikult otsustavat mõju.

69      Selle kohta märgib komisjon, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et hageja ei üritanud haldusmenetluses ümber lükata eeldust, mis tulenes asjaolust, et ta esindas kogu oma tütarettevõtjate WAL ja DMFPI kapitali, ning kinnitab õigesti, et ta ei olnud seega kohustatud rohkem selgitama, kuidas hageja avaldas oma mõju nendele ettevõtjatele.

70      Vaidlustatud otsuses uuris komisjon seega küsimust, kas Del Monte oli suuteline Weichertit otsustavalt mõjutama ja kas ta ka seda tegelikult tegi ning olles tuvastanud, et Del Montele kuulus kaudselt ainult 80% äriühingu Weichert kapitalist, leidis ta, et tütarettevõtjas 100% osalust omava emaettevõtja otsustava mõjutamise eeldus ei ole Del Monte suhtes kohaldatav (vaidlustatud otsuse põhjendus 384).

71      Vastupidi sellele, mida väidab hageja oma menetlusdokumentides, ei saa põhjendus, mille kohaselt „otsustava mõjutamise eeldus ei ole […] [tema] suhtes kohaldatav”, viidata tema suhetele tema tütarettevõtjatega WAL ja DMFPI.

72      Teiseks märgib komisjon, et Del Monte tütarettevõtja asemel oli Weichert pigem partnerlus usaldusosanikust Del Monte ning esialgu D.W. ja seejärel alates 1999. aasta märtsist perekonna W. kui täisosaniku vahel. Selle ühise ettevõtja osanike vahelised ärilised suhted olid sätestatud ühingulepingus, mille eesmärk oli määratleda usaldusühingu põhikirja sätted, täpsemalt selle kontrolli ja juhtimise mehhanism, ning jaemüügi ainuõiguse kokkuleppes Del Monte poolt ühendusse importimiseks tarnitavate banaanide kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 382 ja 383).

73      Toimikus olevate dokumentide ja Weicherti avalduste alusel järeldas komisjon, et „Del Montel (koos täisosanikust perekonnaga W.) oli võimalus otsustavalt mõjutada seda, kuidas Weichert oma äritegevust juhtis ning asjassepuutuval perioodil avaldas ta seda mõju ka tegelikult” (vaidlustatud otsuse põhjendus 384). Ta märkis ka, et „[r]ikkumise perioodil [2000–2002] mõjutasid Weicherti otsustavalt tema osanikud, kes [olid] ühiskokkuleppe raames koos selle ettevõtja asutanud KG vormis (vaidlustatud otsuse põhjendus 385).

74      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 386 kinnitas komisjon, et „[k]uni 2002. aasta detsembri lõpuni oli Del Montel koos [täisosanikust perekonnaga W.] Weicherti üle järelevalve teostamise ja selle juhtimise roll” ja ta viitas selle järelduse õigustuseks erinevatele faktilistele asjaoludele, mis olid liigitatud kolme rubriiki: rubriik „Weicherti strateegiliselt olulised otsused, mille vastuvõtmiseks on nõutav kõigi osanike nõusolek” (vaidlustatud otsuse põhjendus 387), rubriik „Del Monte oli suuteline avaldama mõju Weicherti juhtimisele, hinna- ja turustusküsimustele ning tõendid, mis näitavad, et ta seda mõju tegelikult avaldas” (vaidlustatud otsuse põhjendused 388–391) ja rubriik „Del Monte võis regulaarselt saada Weichertilt hindu ja teavet turu kohta ning ta sai seda ka tegelikult” (vaidlustatud otsuse põhjendused 392–393).

75      Pärast seda, kui komisjon oli uurinud ja tagasi lükanud Del Monte argumendid, millega vaidlustati igasugune võimalus, et ta sai Weichertit tegelikult otsustavalt mõjutada (vaidlustatud otsuse põhjendused 394–433), järeldas ta, et Weichert moodustas Del Montega ühe majandusüksuse, kuna Weichert ei määranud oma käitumist turul kindlaks sõltumatult (vaidlustatud otsuse põhjendus 432).

76      Neid asjaolusid arvestades ei saa komisjonile ette heita mingit EÜ artikli 253 rikkumist.

 Süükspanemise kriteeriumid, millest lähtuti vaidlustatud otsuses

77      Hageja on seisukohal, et komisjon tunnistas ta Weicherti tegevuse eest „solidaarselt” vastutavaks „ainult” väidetava ühiskontrolli alusel, mis ei saa mingil juhul olla piisav niisuguse vastutuse tuvastamiseks. Ta meenutab, et EÜ artikkel 81 on kohaldatav „ettevõtjatele”, mitte õiguslikele üksustele ning järelikult võivad mitu õiguslikku üksust rikkumise eest vastutavad olla siis, kui nad moodustavad ühe ettevõtja. Nende sõnul järeldab komisjon vastuolus kohtupraktika ja oma 2007. aastast varasema otsustuspraktikaga, et kui õiguslik üksus teostab teise õigusliku üksusega ühiskontrolli, piisab sellest, et tuvastada, et nad moodustavad ühe ettevõtja.

78      See hageja argument põhineb vääral eeldusel ja tuleb seega tagasi lükata.

79      Nimelt tuleb meenutada, et komisjon tõi esile põhimõtted, millest ta vaidlustatud otsuse adressaatide määratlemisel lähtus, viidates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu asjassepuutuvale kohtupraktikale EÜ artikli 81 mõttes ettevõtja mõiste kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 360–366). Olles tuvastanud, et kogu kapitali esindamisega seotud otsustava mõjutamise eeldus ei olnud Del Monte suhtes kohaldatav osas, mis puudutas tema suhet Weichertiga, märkis komisjon, et ta „pidi seega uurima küsimust, kas Del Monte oli suuteline Weichertit otsustavalt mõjutama ja kas ta seda ka tegelikult tegi, määrates kindlaks tema turukäitumise” (vaidlustatud otsuse põhjendus 384).

80      Vaidlustatud otsuse lugemisel tervikuna nähtub, et kuigi komisjon oli küll arvamusel – võttes peamiselt arvesse Weicherti ja WAL vahelisi kapitali puudutavaid seoseid ja ühingulepingu sisu –, et Del Monte teostas koos täisosanikega ühiskontrolli Weicherti üle, ei piirdunud ta ainult järeldusega suutlikkuse kohta otsustavat mõju avaldada, vaid ta uuris ja kontrollis, kas Del Monte ka konkreetselt seda mõju Weichert suhtes avaldas.

81      Oma argumentide toetuseks viitab hageja vaidlustatud otsuse põhjendusele 384, mille ta osaliselt repliigis ära toob, väites vääralt, et komisjon kinnitas selles, et asjaolu tõttu, et „Del Montel oli (koos [...] täisosanikega) võimalus otsustavalt mõjutada viisi, kuidas Weichert oma äritegevust juhtis”, moodustasid Del Monte ja Weichert ühe majandusüksuse; seda viimast lauseosa nimetatud põhjenduses aga ei esine.

82      Lisaks ei mainita vaidlustatud otsuses üheski kohas seda, et Del Monte ja Weichert moodustavad ühe majandusüksuse ainult seetõttu, et esimene kontrollib koos täisosanikega teist.

83      Hageja kinnitab ka, et ühiskontrolli mõistet on võimatu kokku sobitada kriteeriumiga, mis puudutab vajadust tõendada, et tütarettevõtja järgis peamiselt emaettevõtja juhiseid, sest „on võimalik, et ühiskontrolli teostaval emaettevõtjal on ainult vetoõigus”. Ta lisab, et kahtluse alla seatakse isikliku vastutuse põhimõte ise, kui üksust, kellel on vaid piiratud vetoõigus äriühingu tegevuse teatud küsimustes, saab pidada vastutavaks selle äriühingu tema kontrolli alt väljuva tegevuse eest.

84      Need üldist laadi kaalutlused ei luba ka käesolevas asjas tuvastada EÜ artikli 81 rikkumist Weicherti toime pandud rikkumise Del Montele süükspanemisega.

85      Nagu märgib õigesti oma menetlusdokumentides komisjon, ei põhine Weicherti toime pandud rikkumise süükspanemine ainult õigustel, mille andsid Del Montele ühingulepingu punkti 7 alapunktid 2 ja 3, antud juhul vetoõigus ettevõtja toimimist puudutavate teatud otsuste suhtes, vaid laiemal asjaolude kogumil, mis puudutasid Del Montet ja Weicherti ühendavaid õiguslikke, organisatsioonilisi ja majanduslikke sidemeid ning mis väljendasid komisjoni sõnul üldist mõju, mida esimene avaldas teisele.

86      Kuivõrd hageja argumentatsiooni võib mõista nii, et ainult emaettevõtja ainukontroll tütarettevõtja üle lubab järeldada, et need kaks õiguslikku üksust moodustavad ühe ettevõtja, ja panna esimesele süüks teise rikkumine, tuleb ka see argumentatsioon tagasi lükata.

87      Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see, et kaks teineteisest sõltumatut emaettevõtjat teostavad ühiselt kontrolli tütarettevõtja üle, ei ole üldjuhul vastuolus komisjoni järeldusega, et üks emaettevõtja ja asjassepuutuv tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse ning see võib olla nii isegi juhul, kui viidatud emaettevõtja esindab tütarettevõtja kapitalis väiksemat osa kui teine emaettevõtja (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑480/09 P: AceaElectrabel Produzione vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑13355, punkt 64).

88      Eespool punktis 56 viidatud kohtuotsuses Avebe vs. komisjon kinnitas Üldkohus, et põhjendatud on komisjoni otsus panna tütarettevõtja rikkumine süüks kahele äriühingule, kelle mõlema osalus tütarettevõtjas on 50% ja kellel on tütarettevõtja ärijuhtimises ühine juhtimisõigus. Üldkohus märkis selles kohtuasjas, et ühisettevõtjas 50% osalust omavad kaks osanikku võisid ainult ühiselt tegutseda ja ettevõtte nimel dokumente allkirjastada, võtta kohustusi kolmandate isikute ees ja anda kolmandatele isikutele ettevõtte nimel õigusi, vastu võtta ja välja anda ettevõtja rahalisi vahendeid. Lisaks lasus igapäevane juhtimine kahel juhatajal, kelle määrasid vastavalt emaettevõtjad. Viimased vastutasid ka ühisettevõtja kohustuste eest piiramatult ja solidaarselt.

89      Hageja toonitatud erinevused kohtuasja, milles tehti eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Avebe vs. komisjon, ja käesoleva menetluse vahel ei sea kahtluse alla selles kohtuotsuses tehtud põhimõttelist lahendust.

90      Hageja on lõpuks ka seisukohal, et komisjon tõlgendas kuni 2007. aastani EÜ artiklit 81 rikkumise süükspanemise seisukohast õigesti ja et vastupidine tees, mida ta praegu kaitseb ning mille kohaselt õigustab ühiskontroll emaettevõtja vastutust, on väär.

91      Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 205). Sellest tuleneb, et hageja ei saa liidu kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale (Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 123).

 Del Montest ja Weichertist koosneva majandusüksuse olemasolu

–       Ühinguleping

92      Tuleb märkida, et kogu rikkumise perioodi vältel eksisteeris Weichert Saksa õiguse alusel asutatud usaldusühinguna ning see õigus eristab selle juriidilise isiku puhul kahte tüüpi osanikke: täisosanikke ja usaldusosanikke.

93      Vaidlustatud otsuses on selgelt täpsustatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 399 ja 400), et vastavalt Saksa äriseadustiku (Handelsgesetzbuch, edaspidi „HGB”) sätetele ei ole usaldusosanikul tavaliselt õigust usaldusühingut juhtida ja tal ei ole õigust olla vastu täisosaniku tehtud tehingutele, välja arvatud juhul, kui need väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest.

94      Igapäevase majandustegevusega tegeleb seega täisosanik, kes on isiklikult ja piiramatult vastutav ühingu kohustuste eest, erinevalt usaldusosanikust, kelle vastutus on piiratud tema sissemaksega. Komisjon täpsustab nii vaidlustatud otsuse põhjenduses 382, et kui perekonna W. esindajad olid üldjuhtidest osanikud, kes vastutasid Weicherti eest isiklikult ja piiramatult, siis Del Montel oli partneri roll, kes andis peamised rahalised vahendid või kellel olid peamised rahalised huvid ja piiratud vastutus.

95      Komisjon toonitas, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et usaldusühingu toimimist puudutavatest HGB sätetest võidi ühingulepingus õiguspäraselt kõrvale kalduda, mida käesolevas asjas ka tehti 12. märtsi 1992. aasta lepingus, mida muudeti 28. märtsil 1996 ja 1. juunil 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendused 381, 399 ja 401).

96      Komisjon ja hageja ei ole aga ühel meelel ühingulepingu ulatuse küsimuses.

97      Hageja väidab, et ühinguleping ei muutnud, vaid pigem tugevdas osanikevahelist pädevuse jaotust, nagu see on sätestatud HGB‑s, eritingimustega, mis toetasid täisosanike kontrollpositsiooni. Tal oli vaid piiratud vetoõigus, mis võimaldas blokeerida teatud konkreetseid tehinguid, mis ei puudutanud Weicherti juhtimist ja igapäevast majandustegevust, mis vastab HGB paragrahvis 164 sätestatud üldpõhimõtetele, mille kohaselt „[e]i tegele usaldusosanikud ettevõtja juhtimisega; neil ei ole õigust olla vastu täisosaniku otsustatud tehingule, välja arvatud juhul, kui see väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamest”. Ta kinnitab, et komisjon ei tõendanud isegi seda, et tal oli kasvõi võimalus teostada vetoõigust, mida reaalselt kunagi ei kasutatud.

98      Kuigi vaidlustatud otsuses märgib komisjon küll seda, et vastavalt ühingulepingu punkti 7 alapunktile 1 „on ühingu esindamise ja juhtimise pädevus ja kohustus isiklikult vastutaval osanikul D. W.”, viitab ta selle lepingu teistele punktidele selleks, et kinnitada, et see isik andis selgelt usaldusosanikule, st tütarettevõtja WAL kaudu Del Montele seaduslikud õigused ja vajalikud vahendid Weicherti majandustegevuse mõjutamiseks.

99      Nimelt mainib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 387 ühingulepingu punkti 7 alapunkti 2, mis nõuab osanike ühehäälsust täisosanike nende iga‑aastaste kirjalike ettepanekute vastuvõtmiseks, mis puudutavad eelarvet, investeerimisplaane ja personalipoliitikat. Täisosanike väljapakutud meetmeid ei saa seega rakendada ühehäälse kokkuleppe puudumisel ning vastuvõtmise korral oli see kokkulepe täisosanikele siduv. Lisaks on oluline toonitada, et hageja ise märgib, et ühingulepingu punkti 7 alapunkt 2 nägi ette „kolm kõrgetasemelist vetoõigust”.

100    Lisaks toonitab komisjon, et ühingulepingu punkti 7 alapunktis 3 nähti ette, et täisosanikud pidid teatud tehingute tegemiseks küsima kõigi osanike eelnevat kirjalikku nõusolekut (vaidlustatud otsuse põhjendus 387). Ühingulepingust nähtub, et nendeks tehinguteks olid: kinnisvara ost või müük, osa‑ või aktsiakapitalis osaluse omandamine või võõrandamine või muu osaluse omandamine või võõrandamine teises ettevõtjas, investeeringud summas üle 100 000 Saksa marka (DEM), laen töötajale summas üle 10 000 DEM, Weichertile antavad laenud, mis ei ole osa igapäevasest majandustegevusest, viimati nimetatud äriühingu poolt tagatiste andmine, juhtimisega tegeleva osaniku mis tahes viisil tasustamine ja juhtivosaniku või juhtivosanike sõlmitud kõik lepingud, millega Weichert kohustub regulaarselt maksma üle 10 000 DEM kalendrikuus, välja arvatud töölepingud, kui need näevad ette aastapalga alla 60 000 DEM.

101    Eeltoodust nähtub, et ühtegi olulist tehingut, millel oli tingimata kasvõi kaudne mõju Weicherti juhtimisele, ei saanud teha ilma usaldusosaniku nõusolekuta.

102    Mis puudutab hageja argumenti, et usaldusosaniku „vetoõigust” ei kasutatud, siis tuleb märkida, et niisugune olukord näitab lihtsalt Weicherti normaalset toimimist rikkumise perioodil ja ühingulepingu tõhusust, välja arvatud asjaolu, et hageja tunduvad viitavat sellele, et täisosanikud tegutsesid nimetatud lepingu tingimusi, täpsemalt punkti 7 alapunkte 2 ja 3 rikkudes ning et viimati nimetatud tingimusel ei olnud tegelikult mingit jõudu.

103    Selles küsimuses on oluline toonitada, et hageja kinnitab, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et eelarvete, investeerimisplaanide või personalipoliitika küsimustes oleks temalt heakskiitu palutud, ja et investeeringuid, mis nõudsid punkti 7 alapunkti 3 kohaselt tema nõusolekut, tegi hoopis täisosanik, ilma et ta sellest hagejat teavitaks või veelgi enam tema nõusolekut paluks.

104    Siinkohal tuleb meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsiõiguse norme, on kohustatud seda ka tõendama, ning ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kes esitab kaitseväite nende normide rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et kaitseväite kohaldamise tingimused on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele. Kuigi seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgituse või põhjenduse, ka kui seda ei tehta, võib järeldada, et tõendamiskoormis on täidetud (Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6371, punkt 80).

105    Käesolevas asjas tugines komisjon oma nende järelduste toetuseks, mille kohaselt Del Monte sai Weichertit otsustavalt mõjutada ja tegi seda ka tegelikult, muu hulgas ühingulepingule, mille sisu ja õiguslik toime osanikele ei ole pooltevahelise vaidluse ese.

106    Seega on hageja, kes väidab, et ühingulepingu teatud tingimused olid sisutühjad, kohustatud seda tõendama; tuleb ka märkida, et ta mainib selles küsimuses vaid üht investeerimisotsust, millest teda ei teavitatud – tegemist oli edasimüügikeskuseks oleva uue hoonega Hamburgis (Saksamaa), mis avati 1997. aastal ja maksis miljoneid Saksa marku. Lisaks asjaolule, et asjassepuutuv projekt viidi läbi 1997. aastal, st enne rikkumise perioodi, tuleb märkida, et hageja ei esita mingeid tõendeid, millest nähtuks, et selle juhtumi puhul ei olnud täisosanik teadlik ühingulepingu tingimustest, samas kui niisuguse investeeringu maksumus ja elluviimise kestus välistavad igasuguse varjamise võimaluse. Arvestades erinevaid teateid, mille hageja saatis Weichertile oma rahulolematuse väljendamiseks teatud hinnaotsuste teemal, on vähetõenäoline, et ta leppis ilma igasuguse reaktsioonita ühingulepingu punkti 7 alapunkti 3 selge rikkumisega.

107    Komisjon viitab vaidlustatud otsuses ka ühingulepingu punkti 7 alapunktile 4, milles on märgitud, et „isiklikult vastutav osanik on kohustatud esitama piiratud vastutusega osanike nõudmisel nende volitatud esindajale teavet ettevõtja üldise olukorra, konkreetsete juhtimismeetmete ja juhtimiskava kohta ning lubama tal tutvuda äriühingu dokumentidega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 387).

108    Ühingulepingu punkti 7 alapunkti 4, mis ilmselgelt täiendab selle lepingu punkti 7 alapunktides 2 ja 3 kehtestatud volitusi, näeb ette otsese seose usaldusosanikule antud õiguste ja Weicherti juhtimise vahel. Sellest nähtub ka, et õigust teabele ja õigust tutvuda ettevõtja dokumentidega, mis võimaldab usaldusosanikul kontrollida saadud teabe tõelevastavust, võis teostada igal ajal ning vastupidi hageja väidetule ei piirdunud see puhtalt arhiiviandmetega tutvumise õigusega.

109    Komisjon märkis veel, et ühinguleping ei võimaldanud teha järeldust, et täisosanikul või täisosanikel oli ainsana õigus näidata üles initsiatiivi teatud otsuste vastuvõtmiseks osanike poolt, olgu need siis igapäevased või igapäevasest juhtimisest väljuvad erakorralised küsimused. Selle lepingu punkti 8 alapunktis 2 oli märgitud, et täisosanikud olid kohustatud kutsuma kokku erakorralise osanike koosoleku, kui usaldusosanik, kellele kuulus teatud protsent osalusest kapitalis, seda kirjalikult nõudis, täpsustades küsimusi, mida päevakorda tuleb võtta. Del Monte, kellele kuulus tema tütarettevõtja WAL kaudu Weicherti kapitalis 80% osalus, võis erinevalt täisosanikest konkreetse viiteta „ettevõtja huvile” (vaidlustatud otsuse põhjendus 408) igal hetkel nõuda erakorralise osanike koosoleku kokkukutsumist kõigis küsimustes, mis olid seotud ettevõtja hea toimimisega. Hageja ei esitanud ühingulepingu selle tingimuse kohta ühtegi tähelepaneku.

110    Hageja toob esile ühingulepingu muid tingimusi, mis kinnitavad selle lepingu punkti 7 alapunktis 1 ette nähtud täisosaniku juhtimisõigust.

111    Kõigepealt viitab hageja ühingulepingu punkti 9 alapunktile 2, millest tuleneb, et osanike koosoleku otsused kuuluvad täitmisele, kui need on vastu võetud häälteenamusega ja alati täisosaniku heakskiidul.

112    Komisjon möönab, et nimetatud tingimus on võrdsustatav „täisosanike vetoõigusega”, toonitades samas, et see ei välistanud vastuvõetavate otsuste mõjutamist usaldusosaniku poolt. Vastavalt ühingulepingu artikli 9 alapunktile 1 vastas iga osaniku häälte arv tema kapitalisissemaksele, ehk üks hääl 1 000 DEM suuruse sissemakse kohta. Ühingulepingu kohaselt olid osanike sissemaksed Weicherti kapitali järgmised: WAL 6,5 miljonit DEM, Interfrucht Beteiligungsgesellschaft 1 000 DEM ja D. W. 1,5 miljonit DEM, kusjuures 1999. aasta märtsis võõrandas viimane mõlemale oma pojale A. W. ja H. W. 25% oma osalusest Weichertis. See tähendas reaalselt seda, et osanike koosoleku poolt vastuvõetavad otsused nõudsid ka alati usaldusosaniku heakskiitu (vaidlustatud otsuse 407. 411. ja 439. joonealune märkus).

113    Lisaks täheldab komisjon õigesti, et vastavalt ühingulepingu punkti 9 alapunktidele 3 ja 4 oli osanike koosolekul täpselt kindlaksmääratud pädevus, nimelt esiteks paratamatult ühehäälsete ühingulepingu muudatuste osas ja teiseks raamatupidamisaruannete heakskiitmise, täisosaniku ühingu juhtimiskohustuste täitmisele heakskiidu andmise ja audiitori nimetamise osas; niisugune olukord ei välistanud Del Monte võimalust mõjutada otsustavalt Weicherti tegevust asjassepuutuval turul.

114    Neid asjaolusid arvestades ei tulene ühingulepingu tingimustest asjaolu, et täisosanikul oli vetoõigus ühingu „kõigi” otsuste suhtes, nagu väidab hageja.

115    Edasi viitab hageja ühingulepingu punkti 9 alapunktile 5, mis nägi ette spetsiifilise vahekohtu mehhanismi. Kui kahel järjestikusel koosolekul osaniku poolt väljapakutud otsust heaks ei kiidetud, oli sellel osanikul õigus nõuda vahekohtukomitee loomist, kes pidi oma otsuse kuulutama osanike asemel ainult otsuse osas, mille lahendamist talt paluti. Iga osanik määras seega ühe vahekohtukomitee liikme, kes omakorda nimetas vahekohtuniku. Kui osanik vahekohtukomitee liiget määrata ei suutnud või kui liikmed ei saavutanud vahekohtuniku osas kokkulepet, nimetas selle liikme või vahekohtuniku sõltumatu isik, kelleks oli Hamburgi kaubanduskoja president (vaidlustatud otsuse põhjendus 409 ja 442. joonealune märkus).

116    Kuigi hageja märgib õigesti, et võttes arvesse esiteks Weicherti osanike arvu ja isikut ning teiseks vahekohtukomitee koosseisu reegleid, võis perekond W. olla kindel, et ta ei jää vähemusse, ei toeta miski väidet, et see komitee võttis otsuseid vastu lihthäälteenamusega ja seega paratamatult soodsalt perekonnale W. Igal juhul on selle eelise ulatus suhteline, arvestades osanike koosoleku spetsiifilist pädevust.

117    Lõpuks mainib hageja ühingulepingu punkti 9 alapunkti 3, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt ei olnud WAL‑l ühingu juhtide nimetamiseks või asendamiseks või isegi nende nimetamisele veto panemiseks vajalikku pädevust. Piisab aga, kui märkida, et viidatud tingimus nõudis osanike ühehäälset otsust ühingulepingu kõigi muudatuste tegemiseks, sealhulgas punkti 7 alapunktis 1, mis volitas täisosanikku D. W. äriühingut juhtima ja esindama.

118    Eespool esitatud põhjendustest nähtub, et ühinguleping väljendab hageja enda poolt menetlusdokumentides kasutatud väljendi kohaselt „võimu tasakaalu” täisosanike ja usaldusosaniku vahel ning et komisjon võis õigesti järeldada, et Weichert oli partnerlus perekonna W. ja Del Monte vahel, kes olid vastavalt täisosanik ja usaldusosanik, kes teostasid ühiselt kontrolli ühisettevõtja üle. See olukord on märk Del Monte suutlikkuse kohta Weicherti otsustavalt mõjutada.

119    Veel on oluline toonitada, et hageja leiab, et komisjon rikkus EÜ artiklit 253 sellega, et ta jättis märkimata põhjused, miks ta eeldas, et passiivne vetoõigus andis WAL‑le otsustava mõju Weicherti tegevuse üle asjassepuutuval turul.

120    Hageja selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda.

121    Selles küsimuses piisab, kui märkida, et eespool esitatud argumentatsioon põhineb vääral eeldusel, et ühingulepingu tingimuste analüüs võimaldas komisjonil ainult järeldada, et Weichertil olid „seaduslikud õigused ja vajalikud vahendid Weicherti majandustegevuse mõjutamiseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 387). Viimati nimetatud järeldus põhineb ühingulepingu nende tingimuste selgel ja piisaval analüüsil, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 387, 399–403, 407–410, sest olgu meenutatud, et ühingulepingu sisu oli vaid üks elementidest, mida komisjon Weicherti rikkumise Del Montele süükspanemisel arvesse võttis.

–       Del Montet ja Weichertit ühendavad kapitali puudutavad seosed

122    Olgu märgitud, et Del Montele kuulus Weicherti kapitalis 80% osalus ja et vastavalt ühingulepingu punkti 11 alapunktile 4 jaotati kahjum ja kasum osanike vahel vastavalt nende rahalisele sissemaksele (vaidlustatud otsuse põhjendus 387), mis tähendas, et 80% kahjumist või kasumist omistati Del Montele.

123    Esiteks väidab hageja, et komisjon ei selgita, kuidas tema osalus Weichertis ning viimase kasumis ja kahjumis võis anda hagejale võimaliku otsustava mõju selle ettevõtja üle.

124    Tuleb aga ka märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 404 täheldas komisjon selgelt, et ta ei arva, et „80% osalus on iseenesest piisav Del Monte vastutuse omistamiseks Weicherti tegevuse eest”, kuid et „osaluse suurus näitab ettevõtja huvi avaldada otsustavat mõju ja tema suutlikkust tagada vahendite olemasolu selle mõju avaldamiseks”. Komisjon lisab, et „on ebatõenäoline, et suur rahvusvaheline ettevõtja loobub mõju avaldamisest [ettevõtjale, kellesse tehtud] rahaline investeering võib talle anda 80% kasumist”.

125    Sellest nähtub, et komisjon toonitas õigesti, et Del Monte rahalised huvid seoses Weicherti tegevusega olid esimesele ilmselge põhjus teise mõjutamiseks ja et tema kapitaliosaluse suurus väljendas teatud majanduslikku suutlikkust ning seeläbi suutlikkust mõju avaldada. Eespool kirjeldatud kontrolli‑ ja teavitamismehhanisme ning hageja käitumist Weicherti suhtes rikkumise perioodil tuleb hinnata neid huve ja seda suutlikkust arvestades.

126    Teiseks, hageja leiab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 404 esitatud komisjoni seisukoht on väär, sest isegi kui täisosaniku osalus kapitalis on sümboolne või kui tal ei ole mingit osalust ning kogu kapitali esindab usaldusosanik, tuleneb usaldusühingu struktuurist endast, et ainukontroll on täisosanikul või täisosanikel ja et usaldusosanikul kontroll puudub, mida komisjon ise möönab oma konsolideeritud pädevuseteatises, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumise üle (ELT 2008, C 95, lk 1).

127    Lisaks ühe ettevõtja poolt toime pandud rikkumise teisele ettevõtjale süükspanemine problemaatika erilisele esemele, mis erineb eespool viidatud teatise esemest, tuleb märkida, et hageja argument põhineb ainult usaldusühingu õiguslikul vormil, jättes täielikult tähelepanuta ühingulepingu tingimused, mis määratlevad tema ja perekonna W. vahelise pädevuse jaotuse.

128    See argument ei ole vastuolus vaidlustatud otsuse põhjendusega 404 Del Monte motivatsiooni kohta mõjutada Weichertit, arvestades tema rahalisi huve seoses Weicherti tegevusega ja tema võimet seda mõju avaldada.

129    Kolmandaks märgib hageja, et ainult täisosanikel oli isiklik piiramatu vastutus, mida vastavalt kehtivale seadusele ei saanud ühingulepinguga muuta, samas kui WAL osa võimalikus kahjumis oli piiratud tema osalusega kapitalis.

130    Siinkohal tuleb meenutatud, et vastavalt ühingulepingule esindas 80% osalus Weichert kapitalis summat 6,5 miljonit DEM, kusjuures perekonna W. ja Interfrucht Beteiligungsgesellschafti osalused olid vastavalt 1,5 miljonit DEM ja 1 000 DEM, ning et neid asjaolusid arvestades oli kartus kaotada oma usaldusosaniku sissemakse või isegi kartus mitte teenida niisuguselt investeeringult kasumit, piisav põhjus, et motiveerida sellist olulist turuosalist nagu Del Monte oma huve kaitsma, olenemata täisosanike isiklikust piiramatust vastutusest, nagu toonitab õigesti komisjon oma menetlusdokumentides.

131    Mis puudutab hageja viidet eespool punktis 56 viidatud kohtuotsusele Avebe vs. komisjon ning märkusele, et „osanikel on suur huvi vältida, et nende tütarettevõtja tegutseb nende antud juhistest sõltumatult, arvestades nende suhtes menetluste algatamise või kolmandate isikute poolt kahju hüvitamise hagide esitamise riski, mis võib neile tekkida tütarettevõtja õigusvastase tegevuse tõttu”, siis tuleb märkida, et see kaalutlus ei ole ainult asjakohane nende osanike suhtes, kellel on isiklik piiramatu vastutus äriühingu võlgnevuste eest.

–       Edasimüügileping

132    Oluline on toonitada, et kontsern Del Monte sõlmis äriühingu kaudu, mis eelnes DMFPI‑le, Weichertiga esimese edasimüügilepingu 1971. aastal ja teise 1986. aastal, mida sõnastati ümber ja tehti ulatuslikumaks, nii et sellest sai 1. mai 1988. aasta edasimüügileping (edaspidi „edasimüügileping”), mida muudeti mitmel korral: 28. augustil 1990, 27. mail 1991 ja 10. veebruaril 1994.

133    Edasimüügilepingu viimane muudatus, mis tehti 10. veebruaril 1994, järgnes määruse nr 404/93 jõustumisele, mille alusel hakati ühendusse banaanide maaletoomisele kohaldama litsentsisüsteemi kindlate aastaste kvootidega, mida jaotati kvartalite kaupa.

134    Edasimüügileping selle muudetud kujul sisaldas ainuõiguse tingimust (punkt 11), mille kohaselt Del Monte kohustus lepingu kehtivuse jooksul müüma ja tarnima ainult Weichertile banaane, ananasse ja papaiasid nende edasi müümiseks Euroopa turgudel, mille hulka kuulusid Norra, Ungari, Poola, endine Tšehhoslovakkia, Rootsi, Soome, Taani, Belgia, Madalmaad ja Luksemburg, Saksamaa, Austria, kusjuures kaheksa viimati nimetatud riiki moodustasid vaidlustatud otsuse esemeks oleva geograafilise turu. Weichert oli omalt poolt kohustatud neid kaupu viidatud turgudel edasi müümiseks ostma ainult Del Montelt ning ainus väike erand sellest ainutarnetingimusest puudutas lennukiga veetavaid kaupu.

135    Komisjon võis seega märkida, ilma et hageja sellele vastu vaidleks, et „Del Monte oli de facto Weicherti banaanide ainutarnija nende edasi müümiseks Põhja-Euroopas ning Weichert oli edasimüügilepingu kohaselt Del Monte kaubamärgiga banaanide ainuedasimüüja selles geograafilises piirkonnas kuni 31. detsembrini 2002” (vaidlustatud otsuse põhjendus 383).

136    Edasimüügilepingu punkti 2 alapunkt a määras kindlaks iganädalaselt ostetavate või müüdavate banaanide koguse nii: „[m]inimaalselt üks laevatäis nädalas, mahuga 100 000–200 000 42‑naelast kasti banaane Costa Ricast või Guatemalast”. Selle lepingu punkti 5 kohaselt pidi Del Monte 25 päeva enne iga iganädalast ette nähtud pealelaadimise kuupäeva edastama Weichertile kirjaliku hinnangu puuviljade kohta, mis eeldatavalt teele saadetakse. Vaidlustatud otsuses viidatakse ka edasimüügilepingu punkti 9 alapunktile 3, milles oli märgitud, et vääramatust jõust tuleneva väikse pakkumise korral oli Del Montel õigus oma koguseid proportsionaalselt vähendada ja et juhul, kui iganädalased kogused vähenevad samal põhjusel alla teatud piiri, milleks on 60 000 kasti, peatub leping automaatselt, kui pooled ei lepi kirjalikult kokku teisiti (vaidlustatud otsuse põhjendus 426).

137    Kuigi edasimüügilepingu punktis 3 olid märgitud kindlad hinnad iga 42‑naelase banaanikasti kohta vastavalt nende sordile, nägi selle lepingu punkt 4 ette rahalise kohanduse mehhanismi olenevalt Weicherti tulemustest, mille kohaselt sai Del Monte teatud osa puhastulust, kuid tekkimise korral kandis ka Weicherti kahju kindla kalendrikuu puuviljade müügi arvestuses.

138    Hageja möönab, et tema huvides oli see, et Weichert müüks kõrgema hinnaga, sest niisugune müük tõi kaasa edasimüügilepingu punktis 4 ette nähtud hinna muutuva osa tõusu ja Weicherti tulu kasvu, milles WAL rahaline huvi oli 80%. Hageja ei eita ka riske seoses Weicherti võimaliku kahjuga selle lepingu täitmisel, sest hageja märgib hagis, et „DMFPI pidi küll vastutama 75% ulatuses [edasimüügilepingu] punkti 4 alapunkti c rahaliste tagajärgede eest, kuid ülejäänud 25% osas vastutas 80% ulatuses lõpuks WAL” (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 411).

139    Nagu märgib ka komisjon, näitavad need seisukohad, et Del Montel oli kahekordne huvi kontrollida Weicherti kehtestatud hindu, kuna need mitte ainult ei mõjutanud Weicherti tulemusi ja seejärel osanikele tekkivat tulu, vaid mõjutasid otseselt ka hindu, mida Weichert edasimüügilepingu alusel talle tarnitavate banaanide eest Del Montele maksis (vaidlustatud otsuse põhjendus 414).

140    Selleks et Del Monte saaks arvutada hinna, mille alusel banaanide tarne eest arve esitati, nägi edasimüügilepingu punkt 4 ette, et kümme päeva pärast iga lepingu alusel saadetud kaubalasti mahalaadimist oli Weichert kohustatud Del Montele esitama iga laadungi täieliku müügiväljavõtte, mis kajastab kõiki kulusid, müüke, hindu, jne. (vaidlustatud otsuse põhjendus 413).

141    Kuigi edasimüügilepingus kehtestatud poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi arvestades tugineb komisjon partnerlusele, mille eripäraks on asjassepuutuvate ettevõtjate teineteisest sõltuvus (vaidlustatud otsuse põhjendused 418 ja 425), märgib ta ka seda, et nimetatud leping tugevdas Del Monte majanduslikku ja õiguslikku suutlikkust mõjutada Weicherti majandustegevuse igapäevast juhtimist (vaidlustatud otsuse põhjendus 402).

142    Hageja vaidleb sellele tõlgendusele vastu ja väidab, et komisjon ei too esile mingit võimu, mis ületaks teatud kaubandusliku mõju, mis on igal tarnijal, olgu ta suur- või ainutarnija, ning jätab tähelepanuta mitu olulist asjaolu. Tema sõnul kehtis edasimüügileping juba pikka aega enne seda, kui ta kaudselt usaldusosanikuks sai ja lepingut ega selle tegelikkuses toimimise viisi ei muudetud pärast tema osanikuks saamist. Lisaks puudutas edasimüügileping ainult teatud Weicherti kaupu ning viimane oleks võinud lepingu lõpetada ning leida muu tarnija, mida ta tegi pärast 2002. aastat.

143    Esiteks, mis puudutab edasimüügilepingu varasemat kehtivust ja muutumatust alates 1994. aastast – aasta, mil hageja omandas WAL –, siis ei ole hageja menetlusdokumentides täpsustanud oma argumendi ulatust, rõhutades vaid, et see seisukoht „on oluliselt erinev vaidlustatud otsuse põhjendusest 382”, milles mainitakse, et ühingulepingul ja edasimüügilepingul oli „sama ese”.

144    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 382 märkis komisjon, et ühingulepingul ja edasimüügilepingul oli sama ese – banaanide import ja turustamine Põhja-Euroopas ühenduses kohaldatavat õiguslikku raamistikku arvestades. See lihtne seisukoht eseme kohta ei ole mingil viisil vastuolus seisukohaga edasimüügilepingu varasema kehtivuse ja muutumatuse kohta alates 1994. aastast.

145    Need aega puudutavad hageja seisukohad ei ole igatahes niisugused, mis nõrgestaksid komisjoni järeldusi, mis põhinevad selle lepingu sisule antud hinnangul.

146    Tuleb mainida, et hageja viitab ka edasimüügilepingu punktile 14, milles on märgitud, et „käesoleva lepingu pooled on sõltumatud lepingupooled ja selle lepingu ühtki tingimust ei saa mingil juhul tõlgendada selliselt, et nad on partnerid, ühisettevõtja liikmed või mis tahes muud liiki, tüüpi või laadi osanikud”. Kuigi komisjon ei vaidle vastu sellele, et nimetatud leping jäi alates 1994. aastast muutumatuks, puudub vaidlus selles, et ostes 1994. aastal WAL ja osaluse Weichertis, sai Del Montest Weicherti usaldusosanik.

147    Teiseks, mis puudutab edasimüügilepingu eset, siis tuleb märkida, et selleks ei olnud ainult banaanid, vaid ka ananassid ja papaiad, et banaanid moodustasid olulise osa Weicherti käibest, nagu viimane seda tunnistas 10. veebruari 2006. aasta teabenõude vastuse punktis 1, ja et riikide seas, mida edasimüügileping hõlmas, oli ka Saksamaa, ehk banaanide tarbitava koguse seisukohast väga oluline Euroopa turg.

148    Mis puudutab edasimüügilepingu lõpetamise õigust, siis on tegemist seda tüüpi lepingu tavalise tingimusega, mis kehtib mõlema poole suhtes, kusjuures olgu märgitud, et selle tingimuse kasutamisel tekib mõlemal poolel sama küsimus, kuidas lahendada asendamisvajadus. Käesolevas asjas edasimüügileping lõpetamise tingimusi ja selle olukorra mõju Del Monte ja Weicherti vahelistele suhetele uuritakse koos argumentatsiooniga, mis puudutab asjaolu, et Weichert ei suutnud vastata banaanide hinna osas Del Monte ootustele (vt tagapool punktid 195–198).

149    Kolmandaks, mis puudutab edasimüügilepingule antud üldisemat hinnangut ja hageja tähelepanekut, et komisjon ei tähelda, et tal oli võim, mis ületas teatud kaubandusliku mõju, mis on igal tarnijal, siis tuleb märkida, et komisjon toonitab, et „Del Montel oli lepinguline õigus mängida oluliselt kogustega, piirdudes lepingulise miinimumiga (100 000–200 000 kasti) või ületades seda”, olles meenutanud, et lepingu kohaselt oli Del Monte kohustatud esitama hinnangu tulevasteks tarneteks saada olevate puuviljade kohta. Need andmed viitavad olulisele erisusele selle „miinimumkoguse” ülempiiri ja alampiiri vahel. Komisjon märgib õigesti, et alates ajast, mil Weichert oli kohustatud mitmel Euroopa turul tegutsemise raames ostma oma banaanide koguse peaaegu täielikult Del Montelt, muutus võimalus vähendada tarnitavat kogust lepingulisel alusel oluliseks survemeetmeks Weicherti suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 426). Nagu märgib komisjon, kasutas Del Monte ka tegelikult seda võimalust Weichertile tarnete tegemisel selle äriühingu kontrollimise eesmärgil (vt vaidlustatud otsuse 456. joonealuses märkuses ja põhjenduses 390 viidatud dokument).

150    See viimane järeldus Del Monte suure kaalutlusruumi kohta Weichertile tarnitava koguse osas õigustab komisjoni väidet, et edasimüügileping tugevdas Del Monte majanduslikku ja õiguslikku suutlikkust mõjutada Weicherti majandustegevuse igapäevast juhtimist.

151    Lõpuks tuleb märkida, et hageja viide Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1663, punktid 541 ja 542) ja 12. juuli 1979. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 32/78, 36/78–82/78: BMW Belgium jt vs. komisjon (EKL 1979, lk 2435), mis näitavat, et ainuedasimüügi suhe ei viita mingil juhul sellele, et kaks üksust moodustavad ühe ettevõtja, ei ole asjakohane, sest nende kohtuotsuste õiguslikud probleemid ja faktiline taust erinevad käesolevast asjast. Eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon puudutab EÜ artikli 81 kohaldatavust agentide ja käsundiandjate vahelistele suhetele. Eespool viidatud kohtuotsus BMW Belgium jt vs. komisjon käsitleb otsest vastutust seoses komisjoni poolt autode edasimüüjatele määratud trahviga ekspordikeelu kehtestamise eest. Üheski eespool nimetatud lahendis ei pidanud kohus uurima ega otsustama küsimust, kas ühe ettevõtja rikkumise teisele süükspanemise tingimused on täidetud.

–       Del Monte saadud teave

152    Komisjon väidab, et lisaks teabele, mis tuli Del Montele esitada ühingulepingu punkti 7 alapunkti 4 ja edasimüügilepingu punkti 4 alusel, nõudis ta D.W‑le 5. mail 2000 saadetud faksis Weichertilt saata lisatud vormi kohaselt igal nädalal, hiljemalt esmaspäeval või teisipäeval aruanne teabega Saksamaa, Austria, Beneluxi riikide, Skandinaavia ja liidust välja jäävate riikide kohta. Weichert saatis komisjonile selle faksi koos ärakirjadega Del Montele saadetud aruannetest, mis käsitlesid olukorda banaaniturul 2000. aasta „18. nädalast” kuni 2002. aasta „3. nädalani” (vaidlustatud otsuse põhjendus 392). Neis aruannetes oli esitatud kaks tulpa, mis vastasid kahele järjestikusele nädalale ja kus eelmise nädala osas oli märgitud Del Monte, Dole’i, Chiquita ja „teiste” ning iga geograafilise turu kohta asjassepuutuvad kogused ning ametlikud ja tegelikud hinnad. Sama teave oli märgitud jooksva nädala tabelis, mille ainsaks erinevuseks oli märge „tegeliku netohinna soov” tegeliku netohinna asemel. Lisaks arvandmetele sisaldasid need aruanded rubriiki, milles Weichert sai kommenteerida iga turu seisu.

153    Weichert kinnitas ka, et ta saatis Del Montele oma iganädalasi hinnaaruandeid kuni 1. jaanuarini 2003. Nende aruannete ärakirjad on komisjoni toimikus ning nendest nähtub Del Monte kaubamärgiga banaanide ja konkureerivate kaupade „ametlik” hind ja „tegelike hindade vahemik” (vaidlustatud otsuse põhjendus 392).

154    Hageja leiab, et on vähe tõenäoline, et see, et ta sai edasimüügilepingu raames spetsiifilist teavet, andis talle mingigi mõju Weicherti tulevase käitumise üle, kusjuures komisjon ka ei selgita, kuidas ta sai selle tagantjärgi esitatud teabe muuta otsustavaks mõjuks.

155    Tuleb täheldada, et asjassepuutuvate aruannete sisu ei vasta teabele, mille esitamist nõutakse edasimüügilepingu punktis 4 ning et need dokumendid on täiendav infoallikas, mis on otseselt seotud banaanide turustamisega iganädalaste läbirääkimiste raames ning seega ka Weichert igapäevase juhtimisega.

156    Nagu märgitud, sisaldasid asjassepuutuvad aruanded spetsiifilist ja asjakohast teavet, nimelt ametlikke hindasid, kuid ka jooksva nädala tegelike hindade prognoosi muu hulgas hinnavahemikuna. Lisaks tähendas see, et neid aruandeid edastati regulaarselt igal nädalal, et Del Monte sai pidevat teavet, mis andis talle põhjaliku ja täpse ülevaate turust, sealhulgas Weicherti positsioonist võrreldes teiste turuosalistega, ning tema arengust.

157    Vaidlustatud otsusest nähtub, et nende aruannete saamine oli osa sellest, mida komisjon kutsus „teavitamismehhanismiks”, mis koos ühingulepingus kehtestatud kontrollimehhanismiga võimaldas Del Montel vähemalt mõjutada Weicherti kaubanduslikku tegevust, hõlmates tema majandustegevuse igapäevast juhtimist. Komisjon lisab, et kirjeldatud tõendid näitavad ka, et Del Monte avaldas seda mõju ka tegelikult (vaidlustatud otsuse põhjendus 393).

158    Olgu märgitud, et need aruanded, mille Del Monte saatis Weichertile igal nädalal, oli teave, mida nõuti ja eelkõige saadi väljaspool kahe poole lepingulisi suhteid, kusjuures tuleb meenutada, et ärakuulamisel märkis Weichert selgelt, et iganädalase üksikasjaliku aruandluse mehhanismi sundis talle peale Del Monte. See on kindel märk Del Monte otsustava mõju avaldamise kohta Weicherti suhtes.

159    Kohtuistungil väitis hageja, et eespool punktis 153 viidatud aruanded ei olnud konkreetne talle kasulik teave, vaid seda levitati tervel turul. Tuleb aga asuda seisukohale, et seda argumenti ei toeta ükski konkreetne ja objektiivne tõend ning seetõttu ei saa sellega nõustuda.

–       Weicherti hinnapoliitikat ja varustamist käsitlevad arutelud

160    Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses meenutas komisjon kõigepealt Weicherti teatud avaldusi, mille see esitas haldusmenetluses oma suhete kohta Del Montega.

161    Vaidlustatud otsuse põhjendus 388 on sõnastatud järgmiselt:

„Weicherti avaldatu kohaselt toimus Weicherti ja Del Monte vahel igal nädalal mitu arutelu seoses igapäevase juhtimise küsimustega ja küsimustega banaanide edasimüügiga seotud hindade ja turustamise teemal. Weichert kinnitab ka, et tema „ametliku hinna”, mis määrati kindlaks iga neljapäeva hommikul, kehtestas Weichert Del Montega konsulteerides. Ta selgitab ka, et kuigi Del Monte ei andnud talle ametlikku juhist kehtestada sama ametlikku hinda, mille kehtestas Dole, ootas ta, et Weicherti ametlik hind oleks vähemalt sama kõrge kui Dole’il. Weicherti sõnul määras ta seega oma ametliku hinna samale tasemele kui Dole’i ametlik hind.”

162    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 390 mainib komisjon Weicherti avaldust, mille kohaselt „lisaks Del Monte mõjule, mis tulenes tema enamusosalusest, üritas ta eelkõige rahuldada Del Monte ootusi kartuses, et viimane võib tarnimise lõpetada või tarneid lihtsalt oluliselt vähendada, kui Weicherti ametlikud hinnad ei vasta Del Monte ootustele”.

163    Komisjon viitas seejärel erinevatele dokumentaalsetele tõenditele, mis „[kinnitasid] seda laadi kontakti Weicherti ja Del Monte vahel ning [tõendasid], et Del Monte [oli] survet avaldanud Weicherti hinnapoliitika otseseks mõjutamiseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 389).

164    Komisjon viitas seega:

–        28. jaanuari 2000. aasta faksile, milles Del Monte töötaja A. palus A.W‑l talle selgitada „lõpphinna” ja „oodatava hinna” erinevust järgmises sõnastuses:

„Arvestades meie eilset telefonivestlust sooviksin veel kord avaldada oma kahtlusi Interfruchti 3. nädala müügiaruannete tõlgenduse suhtes. Mul on vaja täielikku selgitust teie […] lõpphinna ja […] „oodatava hinna” vahel. See et Interfrucht osales paari kauplusega allahindluskampaanias, samas kui banaaniturg oli lõpuks saavutamas oma tavalist taset antud perioodi kohta, on uskumatu! Mis äristrateegia see niisugune on? Lisaks on teil aeg aru saada, et te müüte meie puuvilju. Te teate väga hästi, et Del Monte osa lõpptulemusest on […]%; kuidas te saate võtta vastu niisuguse otsuse, st osaleda allahindluses, ilma oma partnerite heakskiitu küsimata? Või vähemalt neid teavitamata! […] Olukord on veelgi tõsisem – rääkisin kahel korral teie ettevõtja banaanide turustamise eest vastutava töötajaga, et arutada tingimusi ja hindu turul […] Ma sain teada, et [Weichert] hoiab oma hindu […] ametlikele hindadele „väga lähedal”!!! Igal juhul on [see] täiesti vastuvõetamatu. Seda küsimust käsitletakse prioriteetsena meie järgmise nädala kohtumisel [E‑ga] […] Me soovime teid teavitada, et kui teie kaubandustulemused ei parane, st ei ole kohandatud muutustele turul sarnaselt Del Monte teiste turustajatega, võtab Del Monte kõik vajalikud meetmed oma huvide kaitseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 389);

–        sama kuupäevaga A. W. faksile, millega vastatakse A‑le, paludes talt vabandust tema ja Weicherti töötaja telefonivestluses tekkinud vääritimõistmise eest, selgitades Weicherti majandustulemusi ja lõpetades märkusega, et „[M]eil on hea meel, et meil avaneb võimalus olukorda järgmise nädala koosolekul isiklikult selgitada (vaidlustatud otsuse põhjendus 389 ja 424. joonealune märkus);

–        A. ja A.W. 6. aprilli 2000. aasta faksidele, milles esimene palub teisipäeva aruandele viidates kõiki üksikasju tegeliku hinna ja referentshinna erinevuse kohta ning teine märgib, et „ametliku pakkumise ja tegeliku hinna suhteliselt suure erinevuse põhjuseks on asjaolu, et hinnatõusu 33 DEM‑lt 35 DEM‑le ei suudetud realiseerida”, tuletades sellest, et „[nende] hinnaskaala oli vahemikus 33,00 DEM kuni 30,00 DEM miinus allahindlus”, lõpetades märkusega, et „Kõigis küsimustes palun helistage” (vaidlustatud otsuse põhjendus 389 ja 424. joonealune märkus);

–        Del Monte poolt Weichertile 12. juunil 2000 saadetud faksile, milles esimene kinnitab Miamis (Ühendriigid) toimunud koosolekul ja samal päeval toimunud telefonivestluses väljendatud seisukohta, märkides selgelt, et hinnad tuleb määrata kindlas vahemikus, milles arvestatakse banaanide geograafilist päritolu ja et mingil juhul ei tohi need hinnad olla alla hinna, mis samuti määratakse vastavalt sellele päritolule, ning milles täheldati veel järgmist: „Kui te neid hindu ei suuda saavutada, siis kavatseme me – nagu me teile selgelt eelmise nädala koosolekul Miamis teatasime – oluliselt vähendada teile tarnitavate banaanide kogust Interfruchti litsentside tasemeni, st +/- 60 000 kasti nädalas. Palun hoidke meid iga päev kursis sellega, millised on teie ja teie klientide vaheliste hinnaläbirääkimiste tulemused” (vaidlustatud otsuse põhjendus 390);

–        A. poolt A.W‑le saadetud 12. detsembri 2000. aasta faksile, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Meie eesmärk ei ole Interfruchti pankrotti viia […] Me üritame lihtsalt vähendada meie – Del Monte ja Interfruchti – kahju turuolukorras, mis ei ole väga soodne. Meie sõnum oli selge ja ühemõtteline – kui te ei ole võimelised esimeses kvartalis müüma hinnaga vahemikus US […], ei ole te suutelised moodustama väikest kasumireservi, mis kompenseeriks aasta kahe viimase kvartali madalat hinda, mis tähendab, et aasta 2001 on banaanisektoris tulemuste osas katastroofiline. Seega on koguste vähendamine ainus viis see hinnalangus lõpetada” (vaidlustatud otsuse põhjendus 389 ja 424. joonealune märkus);

–        Del Monte piirkondliku siseaudiitori poolt Weichertile 23. juulil 2002 saadetud elektronkirjale, milles ta nõuab esiteks põhjendust sellele, miks 2001. aastal oli Weicherti teatud nädalaste imporditud kaubakoguste hind madalam kui Del Monte UTC kaubamärgiga banaanide hind, mida Hollandis müüs Del Monte Belgium, või madalam kui kaubandusalase ajakirja Sopisco avaldatud „tegelik hind”, mida teatud nädalate osas kajastati kõige madalamana, ja teiseks võimalust tutvuda 2001. aastal võimalikult eksisteerinud lepingutega, mis nägid ette hinnaalandusi või allahindlusi Weicherti teatud klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 389 ja 424. joonealune märkus).

165    Komisjoni hinnangul näitavad need faktid, et rikkumise perioodil pidas Del Monte end võimeliseks või õigustatuks muutma Weicherti hinnapoliitikat ja mõjutama Weicherti majandustegevuse igapäevast juhtimist ning seda mõju ka konkreetselt avaldas (vaidlustatud otsuse põhjendus 391), mida hageja aga käesolevas menetluses vaidlustab.

166    Esiteks väidab hageja, et komisjon tugineb suurel määral Weicherti kallutatud avaldustele, mis esitati haldusmenetluses eesmärgiga jagada tema vastutust, kuigi puuduvad neid avaldusi toetavad dokumentaalsed tõendid või kuigi on olemas lausa vastupidised tõendid, ja seda hoolimata kohtupraktikast tulenevatest vastupidistest nõuetest. Ta lisab, et on märkimisväärne, et komisjon ehitab kogu oma argumentatsiooni emaettevõtja vastutuse kohta üles Weicherti kinnitamata väidetel, samas kui ta lükkab tagasi selle äriühingu esitatud kõik argumendid ja tõendid väidetavate rikkumiste endi kohta.

167    See seisukoht, nagu ka see, et komisjoni tegevus on vastuoluline, põhineb vääral eeldusel. Komisjon lihtsalt meenutas vaidlustatud otsuse põhjendustes 388 ja 390 Weicherti avaldusi oma suhete kohta Del Montega, toonitades seejärel rikkumise perioodist pärit niisuguste dokumentaalsete tõendite olemasolu, mis puudutasid regulaarseid hinnaarutelusid Del Montega ja selle ettevõtja avaldatud survet (vaidlustatud otsuse põhjendused 389 ja 390).

168    Väidetavate „vastupidiste tõendite” osas märgib hageja, et Weichert kirjeldab end kui „[kontserni Del Monte] kuuluvat kaudset tütarettevõtjat”, kuigi komisjoni uurimisele eelnenud ajast pärit Weicherti arvukad avaldused tõendavad, et selle ettevõtja ja Del Monte huvid ei olnud samad.

169    Lisaks selle tuvastatud asjaolu objektiivsusele, et Del Montel oli tema tütarettevõtja WAL kaudu 80% osalus Weicherti kapitalis, tuleb märkida, et need Weicherti minevikus tehtud avaldused, mis sisalduvad Del Montele saadetud erinevates elektronkirjades ja näitavad pingeid viimati nimetatud ettevõtjaga, ei ole vastuolus hilisemate kinnitustega, mis puudutavad regulaarseid hinnaarutelusid selle ettevõtjaga ja tema avaldatud survet.

170    Hageja viitab ka Weicherti poolt 2002. aastal ühele Saksa kohtule vaidluses WAL‑ga esitatud kostja vastuse osale. Weicherti väitis selles, et kogu tema majanduslik lisaväärtus, st ostud, turustus ja logistika toimis ainult tänu täisosanikele ja et WAL roll äriühingus piirdus rahalise osalusega. Menetluse, mille tulemust hageja ei ole esitanud, ese puudutas küsimust, kes panustas rohkem Weicherti majanduslikku lisaväärtusesse – see küsimus erineb aga ettevõtja rikkumise teisele ettevõtjale süükspanemise problemaatikast, mis on liidu konkurentsiõiguse problemaatika eripära.

171    Igal juhul on oluline toonitada, et hageja ei vaidle vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 389 ja 390 viidatud kirjavahetuse, mida toetavad Weicherti teatud avaldused Del Montega regulaarselt peetud hinnaarutelude ja selle ettevõtja poolt avaldatud surve kohta, asetleidmisele ja autentsusele.

172    Teiseks, hageja märgib, et ta ei mäleta ühtegi juhtu, mil ta oleks arutanud Weichertiga referentshindu või tehinguhindu enne nende hindade kindlaksmääramist. Kui välja arvata DMFPI ja Weicherti vahel sõlmitud edasimüügilepingu nõuetest tulenev suhtlemine, leidsid nende kahe äriühingu vahelised arutelud aset väga harva. Vaidlustatud otsuse 424. joonealuses märkuses viidatud kirjavahetus toob vaid esile näiteid neist juhtudest, mil Weichert saatis Del Montele tagantjärgi teavet ja selgitusi tulemuste kohta, mida ta Del Monte edasimüüjana saavutas. Hageja märgib, et komisjoni kinnitus, et „Weicherti direktorid andsid omakorda aru Del Montele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 380), ei ole tõene, sest täisosanikel ei olnud hierarhilises mõttes ühtegi ülemust ja keegi ei saanud neid tagasi kutsuda, sest nende pädevus oli kindlaks määratud otse ühingulepingus ja HGB‑s.

173    Esiteks, komisjoni esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et hageja argument vaidlustatud otsuse põhjenduse 380 sõnastuse kohta põhineb vääral arusaamal sellest põhjendusest, sest asjassepuutuv põhjenduse osa ei sisalda kinnitust, et Weicherti direktorid oli Del Montega hierarhilises alluvussuhtes.

174    Teiseks, hageja ei saa usutavalt muuta Weichertiga peetud kirjavahetuse eset lihtsaks tagantjärgi teavitamiseks ühingulepingu täitmise teemal.

175    See kirjavahetus, nagu kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 389 ja 390, näitab hageja otsest kontrolli seoses Weicherti turustamise ja kohaldatavate hindadega, arvandmete kujul ja seega väga täpseid juhiseid hinnapoliitika kohta, mida kohaldada tuleb, koosolekuid ja telefonivestlusi sel teemal, selget korraldust äriläbirääkimiste kohta igapäevase teabe esitamise teemal, selgesõnalist survet seoses varustamisega ja Weicherti selgitusi või õigustusi oma igapäevase juhtimise kohta. Tuleb meenutada, et see kirjavahetus toimus banaanituru hetke- ja prognoositava seisu kohta täpset teavet sisaldavate aruannete regulaarse edastuse raames Weichertilt Del Montele.

176    Tuleb toonitada, et hageja ise analüüsib seda kirjavahetust oma menetlusdokumentide teistes osades erinevalt. Nii märgib ta, et komisjon „viitab neile mõnele harvale korrale, mil [ta] võttis Weichertiga tagantjärgi ühendust, et väljendada oma soovi saavutada kõrgetasemeline hind üldiselt”, ja möönab lõpuks repliigis, et „pole mingit kahtlust, et neli faksi on [temapoolne] katse mõjutada Weicherti käitumist” ja et „[ta] protesteeris seetõttu, et Weichert ei olnud järginud talle antud juhiseid”.

177    Kolmandaks väidab hageja, et Weicherti väidetav kartus tema banaanidega varustatuse teemal ei ole argument, mis toetab komisjoni seisukohta.

178    Hageja väidab kõigepealt, et tarnija õigus lõpetada oma suhe edasimüüjaga ei ole otsustav mõju, vastasel juhul oleksid kõik olulised varustajad vastutavad iseseisvate edasimüüjate toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste eest, ja et sellise vastutuse kohta ei ole ühtegi kohtuotsust.

179    Piisab, kui märkida, et see üldist laadi abstraktne avaldus ei ole vastuolus komisjoni järeldusega vaidlustatud otsuse põhjenduses 391, mis põhineb Weicherti ja Del Monte suhetele antud konkreetsel hinnangul.

180    Edasi on hagis märgitud, et „Del Monte teadetes viidati juhtudele, mil Weichert oli ostnud täiendavad impordilitsentse Del Montega eelnevalt konsulteerimata ja hinnagale, mis olid tihti nii kõrged, et ta pidi lõpuks banaane müüma kahjumiga,” ning et on normaalne, et Del Monte ei olnud sellise strateegiaga nõus, sest sellel oli kahjulik mõju tema kaubamärgile ja Weicherti tulemustele.

181    Selliselt kirjeldatud olukord ei vasta ühestki aspektist Weicherti ja Del Monte teabevahetuse sisule. Samuti ei esita viimane ühtegi tõendit, mis toetaks tema argumente selle kohta, et Weichert ostis liiga kalleid täiendavaid impordilitsentse ja pidi seetõttu müüma kahjumiga, mis õigustas tema sekkumist. Lisaks ei ole asjaolu, et Del Montel oli Weicherti igapäevasesse juhtimisse sekkudes õiguspärane eesmärk, nagu ta väidab, vastuolus vastutuse omistamise kohta tehtud komisjoni järeldusega.

182    Lõpuks väidetakse, et puudus igasugune oht, et Del Monte lõpetab tarnimise Weichertile, nagu viimane haldusmenetluses kinnitas. Weichertile tarnimise lõpetamine ei oleks tähendanud ainult lepingu rikkumist, vaid tekitanud ka kahju WAL‑le, arvestades, et viimane oleks pidanud vastutama 80% ulatuses rahaliste tagajärgede eest. Tarnimise lõpetamine oleks ka suurendanud riski, et konkurendist banaanide edasimüüja haarab selle turuosa endale ning oleks olnud kahjuliku mõjuga Del Monte kaubamärgile.

183    Hageja lisab, et Weichertiga toimunud kirjavahetus „näib” viitavat sellele, et viimasel ei olnud ühtegi ülekaalukat põhjust võtta arvesse tema hinnasoove, seda enam, et tarnija ja edasimüüja vaheline suhe perioodil 2000–2002 toimis edasimüügilepingu alusel, mis oli lõpetatud juba 1997. aastal.

184    Selles hageja argumentatsioonis on ainult osaliselt loetud vaidlustatud otsuse põhjenduses 390 meenutatud Weicherti avaldusi, mille kohaselt „[Weichert] üritas eriti vastata Del Monte ootustele, sest [Weichert] kartis, et viimane lõpetab tarnimise või vähemalt vähendab oluliselt tarnemahtu”. Jättes tarnemahu vähendamise mainimata, moonutas hageja tarnimisega seotud kartuste osas Weicherti avaldusi, mida toetavad komisjoni kogutud dokumentaalsed tõendid, ning esitas selgitusi, mis ei vasta nende tegelikule suhtele ja jõupositsioonile Weicherti suhtes, nagu need nähtuvad nendest dokumentidest.

185    Nimelt tuleneb edasimüügilepingust ja Weichertile saadetud faksidest, et Del Montel oli tegelik võim mõjutada oluliselt Weicherti varustamist ja et tegelikkuses avaldas ta sellele ettevõtjale eespool nimetatud võimaluse kaudu tugevat survet, et mõjutada tema hinnapoliitikat.

186    Del Monte ja Weicherti vaheline kirjavahetus näitab, kuidas mõlemad isikud sel ajal olukorrast aru said ning selle alusel tuleb asuda seisukohale, et esimene ähvardas vähendada iganädalaselt tarnitavat banaanide kogust „Interfruchti litsentside tasemeni, st +/- 60 000 kasti nädalas”, viitamata mis tahes vääramatu jõu olukorrale, ehk väiksema koguseni, kui miinimumkogus, mille nägi ette edasimüügileping, mis ei lubanud Del Montel vähendada oma pakkumist alla miinimumkoguse (100 000 kasti), välja arvatud vääramatu jõu korral, ja mis nägi ette lepingu automaatse peatumise tarne korral alla 60 000 kasti nädalas. Sellest nähtub, et Del Monte julges kõrvale kalduda teda Weichertiga siduva lepingu tingimuste rangest järgimisest, olles seisukohal, et minimaalne tarnekogus ei tähendanud banaanide kogust, mida ta pidi edasimüügilepingu alusel tarnima, vaid banaanide kogust, mis vastas Weicherti litsentsidele. Del Monte kinnitas oma seisukohta täiesti selgelt ka haldusmenetluses (tema vastuväiteteatise vastuse punkt 54, mida korratakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 420).

187    Lisaks hõlmas edasimüügileping mitte ainult ühenduse põhjapoolseid liikmesriike, vaid ka teisi riike, mille territooriumil ühenduse banaanilitsentside korda ei kohaldatud, nagu Norra, Ungari, Poola ja endine Tšehhoslovakkia. Seega koguste vähendamine impordilitsentside tasemeni kui vahend banaanihinna taseme mõjutamiseks – Del Monte peamine mure tema enda avalduste kohaselt – võis panna Weicherti raskesse olukorda suhetes oma nende klientidega, kes asusid eespool nimetatud riikides. Tuleb meenutada, et sel ajal kehtinud litsentsisüsteemi kohaselt läks ettevõtjale kalliks aasta jooksul mitte oma litsentse kasutada, kuna järgmise aasta litsentsid sõltusid eelmisel aastal kasutatud litsentsidest ja kuna litsentside omanikud kaotasid kasutamata jäetud litsentside korral ka osa oma tagatisest (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 37).

188    Samuti on oluline toonitada, et Del Monte esitas oma seisukohtades imporditud banaanide edasimüügi kohta selgitusi, mis annavad tunnistust selle ettevõtja majanduslikust suutlikkusest ja teatud sõltumatusest, mis loomulikult eristas teda Weichertist.

189    Hageja märgib hagis järgmist (hagi punkt 76):

„Asjassepuutuval perioodil oli liidus banaanide müümiseks nõutav impordilitsentside olemasolu […]. Põhja-Euroopa piirkonnas kaua tegutsenud ettevõtjana oli Weichertil suur kogus impordilitsentse (2002. aastal umbes 137 000 tonni), mis talle igal aastal suures osas uuesti anti [konfidentsiaalne](1).”

190    Seda hageja kirjeldatud banaanituru paindlikkust kinnitab komisjoni järeldus, et Põhja-Euroopa piirkonnast liikus suur kogus banaane teistesse liidu osadesse ja vastupidi; seda liikumist tõendasid Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) andmed ning andmed Põhja-Euroopa sadamatesse igal nädalal saabuvate banaanide muutuva koguse kohta, mis seejärel Põhja-Euroopa erinevate riikide ja muude piirkondade vahel ära jaotati, nagu nähtub maaletoojate vahelisest teabevahetusest nendesse sadamatesse saabuvate banaanikoguste teemal, mida ei ole vaidlustatud käesolevas kohtumenetluses (vaidlustatud otsuse põhjendused 131 ja 135). See, et tal ei olnud võimalik integreerida [konfidentsiaalne], ei muuda midagi hageja banaanide edasimüügi korralduse struktuuris – sealhulgas nende banaanide osas, mida müüdi kaubamärgi all Del Monte – ja sellele omases paindlikkuses.

191    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 19 märkis komisjon samuti, et kontsern Del Monte tegutses Euroopas banaanide müügi ja turustamisega mitme talle täielikult kuuluva tütarettevõtja kaudu, nagu DMFPI, banaaniturul alates 1. jaanuarist 2002 tegutsev Del Monte Germany ja Del Monte Holland. Viimase banaanide edasimüügitegevuse kohta kaubamärgi all UTC esitas Weichert ka 18. novembril 1998 protesti, milles ta nõudis „[…] kirjalikku kinnitust, et Del Monte lõpetab selle tegevuse viivitamatult ja järgib edasimüügilepingu tingimusi”. Kolm aastat hiljem pöördus Weicherti üks täisosanik 30. oktoobri 2001. aasta kirjaga Del Monte poole, toonitades järgmist: „Mis puudutab käesolevat [edasimüügi]lepingut, siis arvestades, et te olete alustanud kaubamärgi all UTC samade banaanide ja ananasside tarneid oma äriühingutele Madalmaades ja Belgias, olete te lepingut rikkunud vähemalt kahel korral”. Need tsitaadid näitavad Del Monte ja Weicherti vaheliste suhete ebavõrdsust, kuna nendes toodi välja asjaolu, et Del Monte tütarettevõtjate kaudu müüdi edasimüügilepingu esemeks oleval territooriumil teise kaubamärgi all „samu banaane ja ananasse”, mis sai ainult segada Weicherti tegevust, kuid mis lõppes vaid rahulolematuse väljendamisega.

192    Mis puudutab hageja argumenti, et Weichertiga peetud kirjavahetus „näib viitavat sellele, et viimasel ei olnud ühtegi ülekaalukat põhjust võtta arvesse Del Monte soove”, siis tuleb märkida, et hageja viitab täisosaniku D.W. poolt talle saadetud kahele kirjale, millest üks on saadetud 10. jaanuaril 1997, st enne Del Monte fakse, milles ähvardati Weichertile tarnitavat kogust vähendada, ja teine väljendab 23. aprillil 2001 selle osaniku vastuseisu Weicherti õigusliku vormi mis tahes muutmisele nii, et Del Monte saaks selle üle „täieliku kontrolli”.

193    Kuid asjaolu, et Del Monte tahtele muuta Weicherti õiguslikku vormi hakkas vastu üks täisosanik, ei muuda üldse majanduslikku probleemistikku, mis tulenes nende ettevõtjate jõudude omavahelisest suhtest edasimüügilepingu täitmisel kuni 31. detsembrini 2002, arvestades, et selles suhtes oli eelis Del Montel, kui vaadelda nimetatud lepingu tingimusi, Del Monte suurust ja seega tema majanduslikku võimu, mis lisab kaalu Weicherti väljendatud kartustele.

194    Seoses argumendiga, et tarnija ja edasimüüja vaheline suhe toimus perioodil 2000–2002 1997. aastal lõpetatud edasimüügilepingu alusel, on oluline meenutada selle lepingu tingimusi, mis käsitlevad mõlema poole lepingu lõpetamise õigust.

195    1988. aasta edasimüügilepingu, mis esialgu sõlmiti 5. aastaks, punktis 1 oli märgitud, et „[le]ping kehtib kuni 31. detsembrini 1993, kuupäevani, mis saabub viie aasta pärast peale käesoleva lepingu lõppemist.” Samuti oli ette nähtud, et 31. detsembril 1988 ja igal järgneval 31. detsembril pikeneb leping ühe aasta võrra, välja arvatud juhul, kui üks pooltest teatab teisele kirjalikult, et ta sellist pikendamist ei soovi, kusjuures see teade tuli saata hiljemalt 1. oktoobril 1988 või iga järgneva aasta 1. oktoobril. Seega nägi edasimüügileping ette lepingu iga‑aastase automaatse pikenemise ühepoolse lõpetamise õigusega poole poolt, kes sellest teisele poolele kolm kuud enne pikenemistähtaja saabumist ette teatas.

196    Vaidlus puudub selles, et 10. juuli 1997. aasta kirjaga teatas Del Monte Weichertile, et ta keeldub edasimüügilepingu jätkamisest või uuendamisest ning et see lõppeb 31. detsembril 2002 (vaidlustatud otsuse põhjendus 431).

197    Nii tegutsedes ei järginud Del Monte edasimüügilepingu tingimusi, teatades lõpetamisest, mis tegelikult tähendas lepingu pikendamist viie aasta võrra, ilma et pooled oleksid kuupäeva 31. detsember 2002 mõistnud kui lepingu paratamatut lõppu. Nimelt tuleneb hageja endi avaldustest ja kohtuvaidluses esitatud tõenditest, et olenemata nende erimeelsustest Weicherti õigusliku vormi muutmise suhtes, pidas hageja edasimüügilepingu jätkamiseks täisosanikega läbirääkimisi. D.W. väljendas ühes 30. oktoobri 2001. aasta kirjas küll erimeelsust ettepaneku suhtes jätkata muudetud lepinguga, mille sõnastab Del Monte, kuid palus veel kord Del Montet muuta oma seisukohta selles kirjas sisalduvat teavet arvestades.

198    Igal juhul tuleb märkida, et Del Monte ja Weichert jätkasid oma ärisuhteid edasimüügilepingu alusel kuni 31. detsembrini 2002 – mis on kuupäev, mil Del Monte kui usaldusosaniku osa Weichertis läks üle JA Kahl Holding GmbH & Co. KG‑le –, sest ettevõtjate majanduslik olukord ei jätnud neile muud valikut.

199    Neljandaks väidab hageja, et komisjoni järeldus, et ta moodustab Weichertiga ühe majandusüksuse, põhineb selle äriühingu täisosanikele saadetud neljal faksil, mis on kõik pärit 2000. aastast ja mida institutsioon on vääralt tõlgendanud.

200    Hageja väidab, et Weichertil oli suurte koguste müügistrateegia, et kasutada kõiki oma litsentse; seetõttu määras ta oma ametlikud hinnad kindlaks alati pärast Dole’i hindade määramist, kehtestades need ka samal tasemel, samas kui tema strateegia nägi ette kõrgetasemelise hinna saavutamise ja referentshinna, mis oli lähedane pigem Chiquita omale, mis oli isegi teada teiste turuosaliste osas. Ta täheldab selle kohta, et kõnelustel Weichertiga referentshindade või tehinguhindade kehtestamise teemal ei olnud mingit mõtet, sest Weichert järgis alati Dole’i hindu.

201    Hageja on seisukohal, et selles kontekstis on need neli faksi dokumentaalseks tõendiks kahe faktilise asjaolu kohta – esiteks asjaolu kohta, et Del Monte üritas teatud juhtudel mõjutada Weicherti banaanikaubandusega seotud teatavaid otsuseid, kuid mitte ühegi teist tema tegevusvaldkonda, ja teiseks asjaolu kohta, et Weichert ei järginud Del Monte poolt talle antud juhiseid, mille peale viimane protesteeris. Ükski komisjoni esitatud tõend ei näita, et Weichert täitis ka tegelikult Del Monte juhiseid. Asjaolu, et tütarettevõtja – isegi 100‑protsendiline – ei võta absoluutselt arvesse oma emaettevõtja huve või jätab tema juhised pidevalt tähelepanuta, õigustab järeldust, et tütarettevõtja määrab suures osas ise kindlaks oma kaubanduspoliitika. Käesolevas asjas tegutses Weichert aga vastuolus Del Monte „üldise kaubanduspoliitikaga” ja nagu tunnistab ka komisjon ise, „ei pruukinud ta järgida Del Monte poolt kindlaksmääratud poliitikat”.

202    Tuleb märkida, et dokumentaalsed tõendid, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 389 ja 390 viitab, on seitse teadet, millest kaks saatis Del Monte ja kaks Weicherti täisosanikud.

203    Del Monte saadetud teadetest nähtuvad Weicherti otsene kontrollimine tema turustus‑ ja hinnapoliitika osas, mida peeti lausa „vastuvõetamatuks”, arvandmete kujul ja seega väga täpsed juhised hinnapoliitika kohta, mida kohaldada tuleb, koosolekud ja telefonivestlused sel teemal, selge korraldus äriläbirääkimiste kohta igapäevase teabe esitamise teemal, selgesõnaline surve seoses varustamisega, kusjuures 12. detsembri 2000. aasta faksi teises lauses minnakse ähvardustest kaugemale – sest seal teatatakse tarnekoguste vähendamisest, mis oli ainult Del Monte otsustada –, et peatada hinnalangus ja ennetada „tulemuste osas katastroofilist” 2001. aastat.

204    Sellest nähtub seega selgelt, et Del Monte, keda teavitati pidevalt Weicherti iganädalaste aruannete teel turuseisust ja hindadest, kontrollis Weicherti kaubanduslikku tegevust lähedalt ja isegi sekkus otse tema hinnapoliitika kindlaksmääramisse.

205    Komisjon esitas ka kaks teadet, mis olid Weicherti täisosaniku vastused, milles see osanik esitab Del Monte kontrolliga samal päeval viimase nõutud selgitusi, väljendades oma rahulolu sellega, et ta saab veel kord selgitusi anda Del Montega tulevikus peetaval koosolekul. Nendes teadetes ei väljendata mingit Weicherti imestust, pahameelt või vastuseisu – need näitavad vastupidi, et Weichert tundis, et ta oli kohustatud Del Montele oma hinnaotsustest aru andma ja püüdis tema ootustele vastata.

206    Kuigi hageja esitab talle Weicherti täisosanike poolt saadetud kirjad, milles väljendatakse vastuseisu usaldusühingu õigusliku vormi muutmisele ja rahulolematust tema Belgia ja Madalmaade tütarettevõtjate tegevusega, ei esita ta ühtegi Weicherti kirja, milles väljendataks mittenõustumist või vastuseisu Del Monte otsese sekkumise suhtes tema ärijuhtimisse.

207    See järeldus on igati kooskõlas Weicherti avaldustega, mille kohaselt tema tarnetega seotud riske ja nende ajutisi vähendamisi arvestades, oli ta enda pankrotti mineku vältimiseks kohustatud järgima Del Monte juhiseid, kusjuures seda kartust tunnetas ilmselgelt ka tema tarnija, millest annab tunnistust Del Monte poolt Weichertile saadetud 12. detsembri 2000. aasta faksi algus.

208    Kuigi komisjon ise möönab vaidlustatud otsuse põhjenduses 424, et Weicherti hinnaotsused ei pruukinud vastata Del Monte ootustele, ei saa komisjoni kogutud dokumentaalsete tõendite põhjal järeldada, et Weichert ei järginud üldiselt „Del Monte juhiseid” – väljend, mida kasutab hageja – ja tegutses turul sõltumatult. Lisaks sellele, et Del Monte tunnistab nii, et tal ei olnud mitte ainult finantsinvestori roll, on tema antud tõlgendus vaidlustatud otsuse põhjendustes 389 ja 390 viidatud kirjadele teoreetiline ekstrapolatsioon, milles jäetakse tähelepanuta teda Weichertiga siduvad tegelikud majanduslikud sidemed ja tema kasuks kalduv jõusuhe.

209    Mis puudutab Weicherti referentshindade joondamist Dole’i hindade järgi, siis järeldab hageja sellest, et Weichert oli täiesti sõltumatu, kuna tema oleks soovinud vastupidi, et referentshinnad oleksid ligilähedased Chiquita omadele. See olukord väljendab Weicherti ja Del Monte vahelist strateegilist ebakõla, sest Weichert eelistas müüki suurtes kogustes erinevalt Del Monte soovist saavutada kõrgetasemeline hind.

210    Kuigi hageja viitab äristrateegia osas „selgetele soovidele”, ei esita ta tõendeid selle kohta, et ta oleks Weicherti suhtes oma ootusi selgelt väljendanud. Viimane märkis, et kuigi Del Monte ei olnud talle andnud ametlikku juhist kehtestada sama ametlikku hinda, mis oli Dole’il, ootas ta, et Weichert kinnitaks ametliku hinna, mis oleks vähemalt sama kõrge kui Dole’il, mitte aga sama kõrge kui Chiquital, sest Del Monte oli seisukohal, et Dole oli banaanide kvaliteedi ja maine osas temaga kõige sarnasem kaubamärk.

211    Oma menetlusdokumentides esitab Del Monte teiste maaletoojate avalduste osalisi tsitaate, mis väidetavalt toetavad tema argumente, kuid mis tegelikult on neile hoopis vastupidised, eriti mis puudutab Dole’i avaldusi.

212    Dole märkis, et „kuna Del Monte üritas end turul positsioneerida kui heamainelist kvaliteetset tarnijat, oli tegevussektoris üldiselt teada, et Del Monte pidas Dole’i ametlikke hindu oma ametlike hindade aluseks” (vastus 24. novembri 2006. aasta teabenõudele, lk 9). Dole esitas sama tähelepaneku oma vastuses 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele (lk 3) ja lisas, viidates sõnaselgelt oma esimesele vastusele, „et tegevussektoris oli üldiselt teada, et Weichert, kes siis tegeles Del Monte kaubamärgiga banaanide turustamisega […] soovis kaubamärgi Del Monte […] asetada samale tasemele kui kaubamärgi Dole banaanid” (vastus 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele). See viimati nimetatud kinnitus, mida hageja kordas oma menetlusdokumentides, on lahutamatult seotud sellele eelnenud täpsustusega.

213    Kuigi Chiquita avaldas tõesti, et „Dole ja Del Monte hakkasid kohaldama erinevaid referentshindu siis, kui Del Monte asutas oma enda ettevõtja Saksamaal 2003. aastal”, ei pruugi see kindlasti tähendada, et enne seda oli Del Monte strateegiaks saavutada Chiquita referentshindadele võimalikud lähedased referentshinnad. Dole’i avaldused tõendavad isegi vastupidist. Eespool punktis 212 viidatud avaldustele tuleb lisada Dole’i selgitused, mille kohaselt hakkas Del Monte 2003. aasta alguses oma banaane turustama oma enda üksuse kaudu, mis asus Hamburgis, ja et seoses Del Monte uue tegevdirektori ametisseastumisega 2003. aasta aprillis oli Hamburgi müügiüksus väga suure surve all, et näidata, et Del Monte oli Saksa turul tugev turuosaline. Selle strateegiaga üritas Del Monte teha tasa vahet Chiquita tõenäolise referentshinna, st kõige kõrgema referentshinna, ja Del Monte referentshinna vahel. Dole täpsustas veel, et Del Monte „suunamuutus” seisnes Chiquita ametliku hinna kasutamises alusena strateegias, mida Del Monte uus juhtkond järgis selleks, et reklaamida oma banaane kõrgekvaliteedilise kaubamärgina.

214    Dole’i kohta hageja poolt tehtud viidet, mille kohaselt „Dole arvab, et Del Monte ei olnud Weicherti turustustulemustega rahul” ja „lõpetas ilmselt suhted Weichertiga selleks, et kohaldada enda agressiivset turustuspoliitikat, mille eesmärk oli see, et Del Monte kaubamärgiga banaane peetaks „kõrgekvaliteedilisteks” või „kõrgetasemelisteks” banaanideks”, tuleb tõlgendada koos eespool punktides 212 ja 213 nimetatud Dole’i seisukohtadega. See, et banaanide turustamise finantstulemus võis olla Del Monte loodetust halvem ja et viimane oli pettunud ja mitte rahul suhtega, mis tal oli Weichertiga, ei tähenda, et viimane oli turul tegutsedes sõltumatu, nagu väidab hageja.

215    Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Weichert ootas kuni Dole’i referentshinna teadasaamiseni, enne kui ta kehtestas ühepoolselt ja süstemaatiliselt oma referentshinna samal tasemel, on täiesti alusetu ja tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt kõnelustel Weichertiga referentshindade või tehinguhindade kehtestamise teemal ei olnud mingit mõtet, sest Weichert järgis alati Dole’i hindu.

216    Lõpuks tuleb märkida, et hageja tõi esile asjaolu, et neli faksi, millele komisjon tugineb, on kõik pärit 2000. aastast, kuigi rikkumine kestis kolm aastat, 2000–2002.

217    Olgu aga mainitud, et hageja jätab tähelepanuta Del Monte piirkondliku siseaudiitori poolt Weichertile 23. juulil 2002 saadetud elektronkirja, milles ta nõuab esiteks põhjendust sellele, miks 2001. aastal oli Weicherti teatud nädalaste imporditud kaubakoguste hind madalam kui Del Monte UTC kaubamärgiga banaanide hind, mida Hollandis müüs Del Monte Belgium, või madalam kui kaubandusalase ajakirja Sopisco avaldatud „tegelik hind”, mida teatud nädalate osas kajastati kõige madalamana. See dokument tõendab Del Monte pidevat järelevalvet ja sekkumist Weicherti juhtimisse.

218    Lisaks on tuvastatud, et Weichert jätkas igal nädalal kuni 31. detsembrini 2002 hinnaaruannete saatmist Del Montele ja et nende kahe ettevõtja vaheline ärisuhe põhines kuni selle kuupäevani edasimüügilepingu tingimustel, mis andsid Del Montele jõupositsiooni, mida suurendas veelgi suurus ja majanduslik võimsus, mis oli Del Montel, kellel oli kahekordne rahaline huvi jälgida Weicherti hinnapoliitikat ning sellesse sekkuda.

219    Kuna Del Monte ja Weicherti suhte ülesehituses perioodil 2000–2002 midagi ei muutunud, ei luba miski arvata, et nende suhte sisu, nagu seda näitlikustab 2000. aasta kirjavahetus, võis järgmistel aastatel olla erinev.

220    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Del Monte ja Weicherti vaheline kirjavahetus, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 389 ja 390, on kaudne tõend otsustava mõju kohta, mida esimene teisele rikkumise perioodil avaldas.

–       Hageja esitatud alternatiivsed tõendid

221    Olenemata komisjoni tõendamiskoormisest väidab hageja, et mitmed asjaolud näitavad, et teda ei saa pidada Weicherti tegevuse eest vastutavaks.

222    Esiteks väidab hageja, et kui tal oleks olnud otsustav mõju Weicherti üle, oleks ta taganud, et [konfidentsiaalne]. Kuna tal ei olnud juurdepääsu Weicherti impordilitsentsidele, [konfidentsiaalne], sest Weicherti kasutas litsentse oma kogustel põhineva strateegia elluviimiseks Del Monte huvide kahjuks.

223    Kõigepealt on oluline toonitada, et see argument, mis lõppeb järeldusega otsustava mõju puudumise kohta, tulenedes lihtsast põhjendamata etteheitest, ei ole niisugune, mis lükkaks ümber sisulised ja objektiivsed tuvastatud asjaolud, mis on komisjoni järelduste aluseks.

224    Edasi tuleb meenutada, et hageja ja Weicherti suhet reguleeris edasimüügileping, mille tingimused olid pooltele kohustuslikud ja nägid selgelt ette Weicherti impordilitsentside kasutamise tingimused.

225    Selle lepingu viimases muudatuses lepiti kokku 10. veebruaril 1994 ja see järgnes määruse nr 404/93 jõustumisele, mille alusel hakati ühendusse banaanide maaletoomisele kohaldama litsentsisüsteemi kindlate aastaste kvootidega, mida jaotati kvartalite kaupa.

226    Selliselt muudetud edasimüügilepingu tingimuste kohaselt pidi Weichert litsentside omanikuna neid kasutama kaubamärgi Del Monte banaanide importimiseks ja turustama neid banaane lepingus kindlaksmääratud territooriumil ega võinud oma litsentse võõrandada kolmandale isikule ilma Del Monte eelneva kirjaliku nõusolekuta, mida Weichert kinnitas oma ärakuulamisel.

227    Weicherti ja Del Montet siduv tegelik lepinguline suhe tõendab, et viimasel oli võim kontrollida Weicherti impordilitsentse, mis on täiendav kaudne tõend Del Monte suutlikkuse kohta Weicherti otsustavalt mõjutada.

228    Teiseks väidab hageja, et kui ta oleks olnud suuteline Weicherti tegevust turul otsustavalt mõjutama, [konfidentsiaalne].

229    Olgu meenutatud, et komisjon võttis arvesse Weicherti kui usaldusühingu erilist vormi ja analüüsis pädevuse jaotust täisosanike ja usaldusosaniku vahel, nagu see oli määratletud ühingulepingus. Ta järeldas õigesti, et need osanikud teostasid ühiskontrolli, tuues esile muu hulgas asjaolu, et ühingulepingu muutmiseks oli vaja osanike ühehäälset otsust (ühingulepingu punkti 9 alapunkt 3).

230    See olukord selgitab, miks toimusid täisosanike ja usaldusosaniku vahelised läbirääkimised äriühingu õigusliku vormi muutmise teemal ning nende ebaõnnestumine tõi lõpuks kaasa lepinguliste suhete lõppemise.

231    Hageja argumendis samastatakse tegelikult see ühise kontrolli olukord tõendiga selle kohta, et puudus suutlikkus otsustavalt mõjutada Weicherti tegevust turul, mis ei ole aga põhjendatud. Niisuguse kontrolli teostamine ei ole iseenesest kokkusobimatu komisjoni järeldusega, et Weicherti toime pandud rikkumine tuleb panna süüks Del Montele.

232    Kolmandaks toob hageja esile asjaolu, et Weichert haldas õiguslikke küsimusi iseseisvalt, andes lausa juhiseid oma nõustajatele kaitsta äriühingu huve kontserni Del Monte vastu ja ähvardades viimast oma nõustajate kaudu kohtuvaidlustega. Komisjon ajas vaidlustatud otsuse põhjenduses 428 segamini ühe osaniku hagiavalduse esitamise õiguse ja võime otsustada, kas Weichert võis sellist avaldust esitada. Hageja sõnul ei oleks ta juhul, kui ta oleks saanud Weicherti otsustavalt mõjutada, lubanud palgata advokaate tema vastu hagi esitamiseks.

233    Esiteks viitab hageja 27. märtsi 1997. aasta kirjale, mille saatis seega enne rikkumise perioodi talle Weicherti nimel tegutsenud advokaat.

234    Tuleb märkida, et see kiri saadeti seoses Del Monte soovitud Weicherti õigusliku vormi muutmise teemalise kirjavahetusega ja see ei sisalda mingit ähvardust hagi esitamise kohta viimati nimetatud ettevõtja vastu.

235    Selles viidatakse ühingulepingu punkti 9 alapunktile 2, millest tuleneb, et osanike koosoleku otsused kuuluvad täitmisele, kui need on vastu võetud häälteenamusega ja alati täisosaniku heakskiidul, ning sellele, et viimane ei ole niisugusele muudatusele andnud kaudselt ega otseselt oma nõusolekut ning et „põhimõtteliselt” ei kavatse ta anda oma nõusolekut ka tulevikus.

236    Weicherti üle teostatava ühise kontrolli kontekstis ei ole see, et osanik kasutab õigusnõustaja abi, et olla teadlik oma õigustest ja end kaitsta isiku suhtes, keda ta kahtlustab nende õiguste rikkumises, märk teise osaniku suutmatusest ühise ettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada, nagu rõhutab õigesti komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 428.

237    Teiseks viitab hageja Weicherti poolt ühele Saksa kohtule vaidluses WAL‑ga esitatud 15. mai 2002. aasta kostja vastuse osale. Selles on ta seisukohal, et kogu Weicherti majanduslik lisaväärtus, st ostud, turustus ja logistika toimis ainult tänu täisosanikele ja et WAL roll äriühingus piirdus rahalise osalusega. Menetluse ese puudutas Weicherti litsentside väärtust ja küsimust, kes panustas rohkem Weicherti majanduslikku lisaväärtusesse.

238    Kuid olgu märgitud, et hagi esitas hoopis Del Monte, mitte Weichert, tehes seda kontekstis, kus edasimüügileping pidi lõppema 31. detsembril 2002 ja pooled pidasid paralleelselt läbirääkimisi muudetud lepingu pikendamiseks. See, et Del Monte esitas kaitsemeetmena hagi, mille ese oli ettevõtja majanduslik väärtus, perekond W. ja tema vahelise partnerluse alus, ei välista järeldust otsustava mõju avaldamise kohta.

239    Kolmandaks viitab hageja kahele kirjale, mille talle saatsid täisosanikud.

240    Esimeses kirjas, mis kannab kuupäeva 15. jaanuar 1999, antakse Del Montele teada advokaatide nimetamisest Weicherti huvide kaitsmiseks seoses „Del Monte edasimüügilepingut rikkuva tegevusega” ja palutakse viimati nimetatud ettevõtjal nimetatud lepingut täita.

241    See dokument, mille sisu on ebatäpne ja mis pärineb rikkumisele eelnevast perioodist, ei ole koostatud ettevõtjast sõltumatute nõustajate poolt. Hageja ei tõenda ka, et sellel oli mis tahes toime.

242    Teine, 30. oktoobri 2001. aasta kiri näitab aga vastupidi, et Del Monte ja Weicherti täisosanikud pidasid otsest kirjavahetust oma lepingulise suhte jätkamise teemal muudetud edasimüügilepingu alusel.

243    Eeltoodust tuleneb, et kõigist hageja esitatud dokumentidest nähtub pinge tema suhetes täisosanikega, mis tulenes peamiselt muudatustest, mida taheti teha Weicherti õiguslikku vormi, ja edasimüügilepingust. See olukord näitab ainult Del Monte ainukontrolli puudumist, mille esinemist ei väidagi komisjon, kes järeldas, et Weicherti üle teostati ühiskontrolli. See ei lükka ümber sisulisi ja objektiivseid tuvastatud asjaolusid, mis on aluseks komisjoni järeldustele Del Monte solidaarvastutuse kohta.

244    Neljandaks viitab hageja erinevatele dokumentaalsetele tõenditele, mis on pärit komisjoni uurimisele eelnenud ajast ja mis kinnitavad, et tal ei olnud Weicherti juhtimise üle otsustavat mõju. Komisjon ei uurinud ühtegi neist haldusmenetluse käigus esitatud tõenditest, mis on juba iseenesest EÜ artiklite 81 ja 253 rikkumine.

245    Mis puudutab argumenti vaidlustatud otsuse põhjendatuse teemal, siis tuleb meenutada, et nagu juba märgitud eespool punktides 61–76, põhjendas komisjon Weicherti rikkumise Del Montele süükspanemist õiguslikult piisavalt.

246    Oluline on toonitada, et komisjon uuris ja lükkas tagasi Del Monte erinevad argumendid, mis puudutasid muu hulgas usaldusühingu osanike õigusi, ühingulepingu sisu, Weicherti poolt Del Montele esitatud teabe olulisust, edasimüügilepingu sisu, Del Monte tarnevõime mõju suhetele Weichertiga ja Weicherti hinnapoliitika väidetavat kokkusobimatust Del Monte ootustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 394–433).

247    Komisjon märkis ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 419, et „see, et Del Monte ei olnud kaasanud Weicherti oma konsolideeritud majandusaasta aruandesse, ei tõenda, et Del Monte ei [mõjutanud] otsustavalt Weicherti või et Del Monte ja Weichert ei [moodustanud] ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 kohaldamise seisukohast, arvestades käesolevas otsuses määratletud rikkumist, või et vastutust Weicherti tegevuse eest turul ei saa omistada Del Montele”.

248    Tuleb märkida, et [konfidentsiaalne] ja kiri, mille 10. jaanuaril 1997 saatis Del Montele üks täisosanik – dokumendid, millele hageja viitab oma argumentatsioonis –, käsitlesid Weicherti toimimise ja iga osaniku rolli küsimust, mille komisjon toob selgelt esile oma analüüsis HGB sätete ja ühingulepingu kohta.

249    Weicherti audiitorite aruanne ja Del Monte majandusaasta aruanded, dokumendid, millele viitab hageja, käsitlevad raamatupidamisarvestuse konsolideerimise küsimust, millele komisjon andis selge vastuse vaidlustatud otsuse põhjenduses 419.

250    Mis puudutab aga hageja viidatud muid dokumente ja isegi eeldades, et need esitati komisjonile haldusmenetluses, tuleb meenutada, et komisjon ei ole kohustatud võtma seisukohta kõigi argumentide suhtes, mille huvitatud isikud talle esitavad, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega. Täpsemalt, ta ei pea võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis ilmselgelt asjasse ei puutu, on tähtsusetud või selgelt teisejärgulised (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64, eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, punkt 64, ja eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus L’Air liquide vs. komisjon, punkt 64).

251    Eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et eespool punktis 244 viidatud hageja konkreetne argumentatsioon ei ole niisugune, mis muudaks kaheldavaks järelduse, et komisjon on käesolevas asjas esitanud õiguslikult piisavalt oma otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega asjaolusid ja õiguslikke kaalutlusi ning seetõttu ei saa talle ette heita mingit põhjendamiskohustuse rikkumist.

252    Hageja esitatud dokumentaalsete tõendite asjassepuutuvuse osas viitab ta esiteks ühe advokaadibüroo, kelle poole pöörduti 1994. aastal, eitavale vastusele küsimuses, kas WAL‑l on võimalik Weichertit mõjutada, kusjuures sama seisukohta väljendas ka D.W. kirjas, mille ta saatis hagejale 10. jaanuaril 1997.

253    See, et [konfidentsiaalne] ja et viimane toonitas, et Weichertil puudus nõukogu, kus hääleõigused jaotuksid Del Monte kasuks, ei ole asjaolud, mis seaks kahtluse alla komisjoni analüüsi Del Monte mõju avaldamise suutlikkuse kohta ühingulepingu alusel, mis on lisaks ka ainult üks tegur, mida komisjon arvesse võttis, et põhistada oma järeldust, et Del Monte mõjutas otsustavalt Weicherti tegevust.

254    Tuleb märkida, et komisjon meenutas selgelt ja võttis arvesse ühingulepingu punkti 7 alapunkti 1, mille kohaselt „on ühingu esindamise ja juhtimise pädevus ja kohustus isiklikult vastutaval osanikul [D. W].”, kusjuures perekonna W. esindajaid kirjeldatakse kui „üldjuhtidest osanikke” (vaidlustatud otsuse põhjendus 382). Komisjon ei väitnud, et Weichertil oli nõukogu, vaid järeldas õigesti, et ühtegi olulist tehingut, millel on kindlasti kasvõi kaudne mõju Weicherti juhtimisele, ei saanud teha ilma usaldusosaniku nõusolekuta, arvestades ühingulepingu punkti 7 alapunktide 2 ja 3 sisu.

255    Teiseks, hageja viitab Weicherti poolt 2002. aastal ühele Saksa kohtule vaidluses WAL‑ga esitatud kostja vastuse osale. Sellele dokumendile viitas hageja juba selleks, et näidata Weicherti avaldustele, mille eesmärk oli vastutus temale omistada, vastupidiste tõendite olemasolu (vt eespool punkt 170).

256    Oluline on toonitada, et kostja vastuses esitatud Weicherti väited, millega ainult üritatakse Del Monte panust vähendada, ei ole käsitletavad tõendina, kuna Weicherti majanduslik lisaväärtus oli omistatav ainult täisosanike panustatule ja kuna isegi kui eeldada, et see võis nii olla, ei piisa sellest, et ümber lükata komisjoni üldist hinnangut spetsiifilises õiguslikus küsimuses ühe ettevõtja poolt teise ettevõtja otsustava mõjutamise teemal.

257    Kolmandaks viitab hageja Weicherti audiitorite avaldustele, milles 2000. aastal märgiti, et „[Weichert] ei [olnud] kaasatud usaldusosaniku [WAL] integreeritud juhtimisse ja seega ei [olnud] ta seotud äriühing”, ja seda seisukohta toetab fakt, et ta ise ei kaasanud Weichertit oma raamatupidamisarvestusse. Ta kinnitab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 419 esitatud komisjoni seisukoht, et see, et ta jättis Weicherti välja oma konsolideeritud raamatupidamisaruannetest, ei oma mingit tähtsust, on oluline hindamisviga, sest auditeeritud tütarettevõtjate tulemused tuleb konsolideerida.

258    See argument tuleb tagasi lükata.

259    Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 382 õigesti täpsustas, ei olnud Weichert mitte niivõrd Del Monte tütarettevõtja kui partnerlus usaldusosaniku emaettevõtja Del Monte ja perekonna W. vahel, kelle liikmed olid täisosanikud. Seega on täiesti asjassepuutumatud seisukohad seoses vajadusega konsolideerida tütarettevõtja tulemused emaettevõtja omadega ning järeldused, mis hageja teeb sellest, et käesolevas asjas ei olnud ta seda konsolideerimist läbi viinud.

260    Isegi kui liidu kohus on leidnud, et emaettevõtja poolt tütarettevõtja raamatupidamisarvestuse konsolideerimine „räägib ühe majandusüksuse kasuks” (Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 66, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata eespool punktis 58 viidatud 20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsusega General Química jt vs. komisjon), ei tähenda konsolideerimine tingimata, nagu väidab hageja, et niisugustel juhtudel on võimatu järeldada, et aset leidis otsustav mõjutamine.

261    Neljandaks toob hageja esile 10. oktoobril 2002 ajakirjanduses ilmunud artiklit, milles kinnitatakse, et enne, kui ta müüs oma osaluse Weichertis, ei kontrollinud ta tema Põhja-Euroopa turgudele suunatud kaupu.

262    Tuleb asuda seisukohale, et see hageja kinnitus on ajakirjandusartikli sõnastuse ebaõige ekstrapolatsioon, milles põhiliselt vaid korratakse tema avaldust, et ta on pärast asjassepuutuvat võõrandamist võimeline kontrollima oma kaupade müüki ja „otsest” turustamist Põhja-Euroopa turgudel. Igal juhul ei lükka ebatäpne ajakirjanduslik kommentaar ümber sisulisi ja objektiivseid tuvastatud asjaolusid, mis on Weicherti rikkumise Del Montele süükspanemisega seotud komisjoni järelduse aluseks.

263    Viiendaks viitab hageja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) komisjonis toimunud menetluses komisjoni ühe teenistuja esitatud avaldustele, milles viidatakse tema 2002. aasta majandusaasta aruandele ja kinnitatakse, et osalus Weichertis oli „ilma kontrollita”, ja ka selle aruande sõnastusele, mida komisjon arvesse võttis.

264    Kuigi komisjoni teenistujate väidetavate avalduste tõelevastavust tõendid ei toeta, ei vaidle komisjon vastu, et Del Monte 2002. aasta majandusaasta aruanne oli WTO komisjoni menetluses esitatud teate üks lisa.

265    Komisjon toonitab õigesti, et selle teate eesmärk ei olnud kindlaks teha Del Monte otsustavat mõju Weicherti üle ja et nimetatud aruande selle osa sõnastus, mille kohaselt võimaldab osaluse võõrandamine Weichertis Del Montel „otseselt” kontrollida oma kaupade turustamist Põhja-Euroopas, ei ole vastuolus tema vaidlustatud otsuses esitatud seisukohaga, sest komisjon ei ole kunagi väitnud, et Del Montel oli Weicherti üle ainukontroll.

266    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja dokumentaalsed tõendid, millega soovitakse tõendada, et Weichertile ei avaldatud otsustavat mõju, ei ole niisugused, mis olenemata sellest, kas neid käsitleda eraldi või koos, muudaksid kaheldavaks komisjoni järelduse hagejale Weicherti rikkumise süükspanemise kohta.

–       Repliigi lisa C.1 vastuvõetavus

267    Komisjon taotleb kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tõlgendamist puudutava kohtupraktika alusel repliigi lisa C.1 vastuvõetamatuks tunnistamist.

268    Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ning Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta (Üldkohtu 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑107, punkt 166, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. aasta otsusega kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2369).

269    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid loogiliselt ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse enda tekstist. Kuigi konkreetsetes punktides saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada sellise sisulise õigusliku argumentatsiooni puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peab olema esitatud hagiavalduses endas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17; Üldkohtu 29. novembri 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑56/92: Koelman vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1267, punkt 21, ja 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49). Lisasid võib võtta arvesse ainult niivõrd, kui need toetavad või täiendavad väiteid või argumente, mida hagejad on oma menetlusdokumentide põhitekstis sõnaselgelt esitanud, ja niivõrd, kui on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on lisades sisalduvad elemendid, mis nimetatud väiteid või argumente toetavad või täiendavad (vt selle kohta Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 99).

270    Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha neid väiteid ja argumente, mida võib lugeda hagi aluseks olevateks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Üldkohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2081, punkt 34, ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 154).

271    See Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tõlgendus on kohaldatav ka repliigile (eespool punktis 269 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 95) ja kirjalikes seisukohtades esitatud väidetele ja argumentidele (Üldkohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68, ja eespool punktis 268 viidatud 30. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 166, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata eespool punktis 268 viidatud 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsusega France Télécom vs. komisjon).

272    Käesolevas asjas piirdub hageja üldise argumendiga, et komisjoni katsed tagasi lükata näited, mis esitati selleks, et tõendada, et hageja ei olnud võimeline Weichertit mõjutama nii, nagu ta oleks seda tahtnud, on „üldiselt vähe veenvad”. Repliigis esitab ta vastuseks komisjoni kahele argumendile oma seisukohad ja viitab veel repliigi lisale C.1 üksikasjalikuma selgituse osas, mida „lehekülgede arvu piirang” ei võimaldanud tal esitada repliigi enda tekstis.

273    Olgu märgitud, et argumendi nii lakooniline sõnastus ei luba Üldkohtul teha otsust vajadusel ilma muu toetava teabeta ja see on vastuolus lisade puhtalt tõendusliku ja abistava ülesandega, mis lisadel võib olla, et hagis puuduliku selguse ja täpsusega esitatud väidet detailselt edasi arendada (eespool punktis 268 viidatud 30. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 204).

274    Kuigi Weicherti tegevusele hinnangu andmisel tuleb võtta ja võeti arvesse hageja poolt komisjoni argumentidele vastuseks esitatud seisukohti seoses Weicherti tegevusega referentshindade kindlaksmääramise teemal Del Monte ootusi arvestades ja advokaatide nimetamist hagi esitamiseks viimati nimetatud ettevõtja vastu, ei tule arvesse võtta repliigi lisa C.1, mis lükatakse vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

275    Lisaks on ka oluline rõhutada, et hageja täiendavate kirjalike seisukohtade – mis on lihtsalt kirjalike seisukohtade täiendus – kvalifitseerimine lisaks ei vasta lisa iseloomustavatele tunnustele, st selle puhtalt tõenduslikule ja abistavale rollile.

276    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon järeldas õigesti, et Del Monte ja Weichert moodustasid ühe majandusüksuse ja pani õigesti esimesena nimetatud ettevõtjale süüks teise toime pandud rikkumise.

 Vaidlustatud otsuse väär resolutsioon

277    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt h ja artikkel 3 rikuvad EÜ artiklit 81, kuna komisjon järeldab, et hageja rikkus nimetatud sätet „osaledes kooskõlastatud tegevuses”, mitte aga ei järeldanud ainult, et ta on „solidaarselt” vastutav Weichertile määratud trahvi maksmise eest. Vaidlustatud otsuses on ilmselgelt ületatud komisjonile määruse nr 1/2003 artiklis 7 antud pädevust, kuna ta kohustas lõpetama rikkumise, milles hageja kunagi ei osalenud. Vaidlustatud otsuse asjassepuutuvad sätted rikuvad ka EÜ artiklit 253, kuna esineb ilmne vastuolu vaidlustatud otsuse resolutsiooni ja „preambuli” vahel, milles komisjon märkis, et ta ei ole tuvastanud, et hageja on rikkunud EÜ artiklit 81. Vaidlustatud otsuse väär resolutsioon tekitab hagejale riski, et siseriiklikusse kohtusse võidakse tema vastu esitada kahju hüvitamise hagi.

278    Mis puudutab EÜ artikli 253 rikkumise argumenti, siis tuleb meenutada, et akti põhjendus peab olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab aktini vastuvõtmiseni viinud põhjuste õiget mõistmist (vt selle kohta eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 151).

279    Vasturääkivus otsuse põhjendustes kujutab endast EÜ artiklist 253 tuleneva kohustuse rikkumist, mis mõjutab akti kehtivust, kui on tõendatud, et selle vasturääkivuse tõttu ei ole akti adressaadil võimalik mõista otsuse tegelikke põhjusi tervikuna või osaliselt ning et seetõttu puudub akti resolutsioonil tervikuna või osaliselt õiguslik alus (Üldkohtu 42. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑5/93: Tremblay jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑185, punkt 42, ja 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑65/96: Kish Glass vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑1885, punkt 85).

280    Vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon seoses EÜ artikli 81 rikkumisega kõigepealt teabevahetust esiteks Chiquita ja Dole’i ning teiseks Dole’i ja Weicherti vahel. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 359 järeldas komisjon järgmist:

„[E]ttevõtjad Chiquita, Dole ja Weichert on toime pannud ühe vältava [EÜ] artikli 81 rikkumise, mis seisnes Põhja-Euroopa värskete banaanide hindade kindlaksmääramises ja referentshindade vahetamises. Rikkumise eest vastutavad üksused on loetletud käesoleva otsuse peatükis 6.”

281    Selles peatükis kohaldas komisjon seejärel väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ettevõtja konkurentsivastast käitumist võib süüks panna teisele ettevõtjale, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma tegevuse üle turul iseseisvalt, vaid järgis peamiselt teise ettevõtja juhiseid, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid. Komisjon meenutab, et kui tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks sõltumatult, moodustab ta tema turustrateegiat kujundanud ettevõtjaga ühe majandusüksuse ja viimati nimetatud ettevõtjat võib pidada rikkumise eest vastutavaks põhjusel, et ta kuulub samasse ettevõtjasse (vaidlustatud otsuse põhjendused 362 ja 363).

282    Olles analüüsinud ja võtnud arvesse Del Monte ja Weicherti vaheliste suhete erinevaid külgi, leidis komisjon, et Weichert moodustab Del Montega ühe majandusüksuse, kuna esimesena nimetatud ettevõtja ei määranud oma tegevust turul kindlaks sõltumatult (vaidlustatud otsuse põhjendus 432). Ta järeldas, et ta peab „[Del Montet] ja [Weicherti] solidaarselt vastutavaks Weicherti osaluse eest rikkumises, mis pandi toime 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002” (vaidlustatud otsuse põhjendus 433).

283    Vaidlustatud otsuse resolutsioonis järeldas komisjon artikli 1 punktis h, et Del Monte on üks ettevõtjatest, kes „rikkus [EÜ] artiklit 81, osaledes kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes banaani referentshindade kooskõlastamises”. Artiklis 3, mida tuleb tõlgendada koos artikli 1 punktiga h, kohustab komisjon Del Montet „lõpetama viivitamatult [artiklis 1] nimetatud rikkumised, kui [ta] seda veel teinud ei ole.”

284    Vaidlustatud otsuse sisust, mida eespool korrati, ei nähtu mingit seesmist vastuolu, mis takistaks selle akti aluseks olnud põhjuste head mõistmist ja täpsemalt selle mõistmist, et komisjon pidas Del Montet vastutavaks.

285    Järelikult tuleb EÜ artikli 253 rikkumist puudutav argument tagasi lükata.

286    Mis puudutab hageja väiteid seoses EÜ artikli 81 rikkumisega, siis tugineb ta samale argumentatsioonile, mille ta esitas ka oluliste vorminõuete rikkumise argumendi toetuseks, st et komisjon järeldas akti resolutsioonis, et Del Monte rikkus seda sätet, kuigi ta oli varem avaldanud, et ta ei ole tuvastanud EÜ artikli 81 rikkumist selle ettevõtja poolt. Hageja lisab, et komisjon ületab seega ilmselgelt määruse nr 1/2003 artiklis 7 talle antud pädevust, kuna ta kohustab Del Montet lõpetama rikkumine, milles ta kunagi ei osalenud.

287    Piisab, kui märkida, et selles argumentatsioonis lähtutakse väärast eeldusest ja see tuleb tagasi lükata.

288    Nimelt mõisteti hageja isiklikult süüdi rikkumises, mille ta loetakse ise toime pannuks majanduslike ja õiguslike sidemete tõttu, mis teda Weichertiga ühendasid ning mis võimaldasid tal kindlaks määrata, kuidas Weichert turul tegutseb (vt selle kohta eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 141, ja eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Metsä-Serla jt vs. komisjon, punktid 28 ja 34).

289    Sellisest lahendusest oli täiesti teadlik ka hageja, kes viitab oma menetlusdokumentides asjakohasele kohtupraktikale, millele viidati eespool punktis 288.

290    Lõpuks olgu märgitud, et hageja kinnitusel ei ole tal võimalik vaidlustatud otsuse artiklit 3 täita, sest ta ei saa lõpetada rikkumisi, mille võis olla toime pannud Weichert.

291    Selles küsimuses piisab, kui märkida, et vastupidi hageja väidetule ei kohusta vaidlustatud otsuse punkt 3 teda lõpetama rikkumisi, mille võis olla toime pannud Weichert, kui ta viimati nimetatud ettevõtjat enam ei kontrolli. Nimelt, kohustades keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjaid hoiduma vaidlustatud otsuse artiklis 1 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja sarnast eesmärki või mõju omavast mis tahes tegevusest või käitumisest ning selle tegevuse või käitumise lõpetama, viitas komisjon üksnes tagajärgedele, mis tekivad seoses vaidlustatud otsuse artikliga 1 tuvastatud rikkumisega nende tulevasele käitumisele (vt selle kohta 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 193).

292    Lisaks täpsustab vaidlustatud otsuse artikli 3 esimene lõik, et ettevõtjad on kohustatud rikkumise lõpetama vaid juhul, kui nad ei ole seda juba teinud. Seega kui hageja on vaidlustatud otsuse kuupäeva seisuga lõpetanud osalemise kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes banaani referentshindade kooskõlastamises, ei ole see kohustus suunatud temale.

 Konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse olemasolu

293    Hageja, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et komisjon kohaldas vääralt EÜ artiklit 81 seetõttu, et ta järeldas käesolevas asjas, et esines konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevus.

 Mõiste „konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevus”

294    Menetlusse astuja väidab, et vastavalt kohtupraktikale ja komisjoni otsustuspraktikale ei ole konkurentidevaheline teabevahetus iseenesest keelatud. Viidates Prantsuse kassatsioonikohtu otsusele väidab Weichert, et komisjoni kohustus on tõendada, et teabevahetusel on konkreetne konkurentsivastane mõju, mida ta aga käesolevas asjas ei teinud. Ta väidab ka, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta osales kooskõlastatud tegevuses Dole’iga, sest vaidlustatud otsuses ei mainita kusagil tema ja Dole’i ühist tahet või nende kahe ettevõtja ühtemoodi käitumist.

295    Vaidlustatud otsuse sõnastusest tuleneb, et komisjon heidab selle otsuse adressaatidele ette banaanide referentshinna kooskõlastamist teabevahetuse teel, mida juhtumis määratleti kui kahepoolseid läbirääkimisi enne hinna kehtestamist – selline olukord on omane hindade kindlaksmääramist puudutavale kooskõlastatud tegevusele ning selle eesmärk on seega piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses (vt muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendused 1, 54, 261 ja 271).

296    Esiteks tuleb meenutada, et mõisted „kokkulepe”, „ettevõtjate ühenduste otsused” ja „kooskõlastatud tegevus” hõlmavad subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma laadilt sarnased ning mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 131).

297    Kooskõlastatud tegevuse määratluse osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et niisuguse tegevuse all tuleb mõista koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe sõna kitsas tähenduses, kuid kes on teadlikult valinud konkurentsiriskide asemel omavahelise koostöö (eespool punktis 151 viidatud Euroopa Kohtu otsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 26, ja 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 63, ning 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 26).

298    Mõiste „kooskõlastatud tegevus” eeldab lisaks ettevõtjatevahelisele kooskõlastamisele turukäitumist, mis on selle kooskõlastamise tulemus, ning põhjuslikku seost nende kahe elemendi vahel. Kui puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, võtavad konkurentidega vahetatud teavet oma turukäitumise kindlaksmääramisel arvesse. See on nii veelgi enam siis, kui kooskõlastamine toimub regulaarselt pika ajavahemiku vältel (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 161–163, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 51).

299    Kohtupraktikast tuleneb, et mõiste „kokkulepe” EÜ artikli 81 tähenduses on selles osalevate ettevõtjate väljendatud ühine tahe tegutseda turul teatud kindlal viisil (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 130).

300    Neid mõisteid arvestades on asjassepuutumatu menetlusse astuja argument, et vaidlustatud otsuses ei ole märgitud tema ja Dole’i ühist tahet või nende kahe ettevõtja ühtemoodi käitumist, sest talle süüks pandud tegevuse konkreetne õiguslik kvalifikatsioon oli kooskõlastatud tegevus, mitte aga konkurentsivastane kokkulepe.

301    Teiseks, mis puudutab tingimusi, mille esinemisel võib konkurentidevahelist teabevahetust pidada konkurentsiõiguse norme rikkuvaks, siis olgu meenutatud, et kooskõlastatud tegevusena käsitletava koordineerimise ja koostöö kriteeriume tuleb mõista asutamislepingu konkurentsieeskirjadele omase kontseptsiooni seisukohast, mille kohaselt peab iga turuosaline otsustama sõltumatult, mil viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda (eespool punktis 151 viidatud Euroopa Kohtu otsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 173; 14. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 172/80: Züchner, EKL 1981, lk 2021, punkt 13; eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 63; 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑3111, punkt 86, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 32).

302    Kuigi selline sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele mõistlikult kohandada, on selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (vt selle kohta eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 174; eespool punktis 301 viidatud kohtuotsus Züchner, punkt 14; eespool punktis 301 viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 87, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 33).

303    Sellest tuleneb, et konkurentidevaheline teabevahetus võib olla konkurentsiõiguse normidega vastuolus, kui see vähendab turu toimimise osas valitsevat ebakindluse taset või muudab selle olematuks, mille tulemusel tekib konkurentsipiirang ettevõtjate vahel (eespool punktis 301 viidatud Euroopa Kohtu otsus Deere vs. komisjon, punkt 90; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 81, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 35).

304    Selleks et eristada kooskõlastatud tegevusi, millel on konkurentsivastane eesmärk, ja kooskõlastatud tegevusi, millel on konkurentsivastane tagajärg, tuleb meenutada, et konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg ei ole kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas tegevus kuulub EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Alates Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsusest kohtuasjas 56/65: LTM (EKL 1966, lk 337, 359) välja kujunenud kohtupraktika kohaselt on selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – vaja esiteks uurida kooskõlastatud tegevuse eesmärki ennast, arvestades selle rakendamise majanduslikku konteksti. Kuid juhul, kui kooskõlastatud tegevuse sisu analüüs ei näita konkurentsi kahjustamist piisavas ulatuses, tuleb uurida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult tuntavalt takistati, piirati või kahjustati (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑209/07: Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, EKL 2008, lk I‑8637, punkt 15, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 28).

305    Selle hindamiseks, kas kooskõlastatud tegevus on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, on tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 496; 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punkt 125, ning eespool punktis 304 viidatud kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 16). Vahe tegemine „eesmärgil põhinevatel rikkumistel” ja „tagajärjel põhinevatel rikkumistel” on seotud asjaoluga, et teatud ettevõtjatevahelise koostöö vorme võib juba oma laadilt lugeda konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavateks (eespool punktis 304 viidatud kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 17, ja eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 29).

306    Selleks et kooskõlastatud tegevusel oleks konkurentsivastane eesmärk piisab, kui see tegevus võib tekitada konkurentsile negatiivset mõju. Teisisõnu peab selle tegevusega olema lihtsalt konkreetselt võimalik tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. Küsimus, kas ja mil määral niisugune mõju tegelikult avaldub, võib omada tähtsust üksnes trahvisummade arvutamisel ja kahju hüvitamise nõuete hindamisel (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 31).

307    Käesolevas asjas ei olnud komisjon, kes järeldas, et ettevõtjatevahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist viisid konkurentsivastase kooskõlastatud tegevuseni, eespool nimetatud kohtupraktika kohaselt kohustatud uurima süüks pandud käitumise mõju, et teha järeldus EÜ artikli 81 rikkumise kohta.

308    Seega tuleb tagasi lükata menetlusse astuja argument, et just komisjon on kindlasti kohustatud tõendama süüks pandud teabevahetuse konkreetset konkurentsivastast mõju, kusjuures olgu märgitud, et viide siseriikliku kohtu otsusele, mida ei ole ka kohtuvaidluses esitatud, on täiesti asjassepuutumatu.

309    Üldkohtul tuleb kontrollida, kas asjassepuutuvate ettevõtjate vahelisi läbirääkimisi enne hinna kehtestamist, mis puudutasid banaanide referentshinda, võis käsitleda hinna kindlaksmääramist puudutavateks ja kas neid võis kvalifitseerida konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuseks EÜ artikli 81 mõttes.

 Süüks pandud läbirääkimiste sisu

310    Hageja märgib, et komisjoni arvates „hindas ta keelatud kokkuleppe eset selle eesmärki ja sisu arvesse võttes”, olemata samas võimeline viitama mõnele konkreetsele sellekohasele hinnangule. Ta lisab, et komisjoni väide, mille kohaselt asjassepuutuvate läbirääkimiste eesmärk oli hindade moonutamine, on väheusutav, sest Weicherti ja Dole’i vahelised arutelud olid niisugused, mis ei võimaldanud mingit iganädalast koostööd, puudutades referentshindade tendentse vaid „teatud juhtudel” või „mõnel harval juhul” ning ülejäänud kordadel „üldisi turutingimusi” või „turutingimusi”, mis hõlmasid kõikvõimalikke teemasid ilmastikutingimustest Euroopas kuni jutuajamisteni tegevussektoris toimuva kohta.

311    Menetlusse astuja väidab, et lisaks sellele, et komisjon ei erista vaidlustatud otsuses Chiquita ja Dole’i vahelisi läbirääkimisi enne hinna kehtestamist nendest, mis peeti menetlusse astuja ja Dole’i vahel, puuduvad igasugused antud ajast pärit tõendid, milles kirjeldataks nende läbirääkimiste sisu, mis seisnesid vaid arvamuste vahetamises üldiste turutingimuste teemal, puudutades üldiselt ja avalikult kättesaadavat teavet, ning et mingeid konfidentsiaalseid, tundlikke või individualiseeritud andmeid ei vahetatud. Komisjon üritab kvalifitseerida läbirääkimisi kooskõlastatud tegevuseks ainult seetõttu, et need puudutasid „hinnategureid”, mis viib mis tahes õiguspärase teabevahetuse võrdsustamiseni kooskõlastatud tegevusega.

312    Esiteks ja ilma et tuleks võtta seisukohta küsimuses, kas argument Weicherti ja Dole’i vahel enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste eraldi analüüsimata jätmise kohta on vastuvõetav, arvestades, et komisjon vaidleb sellele vastu, sest väidetavalt muudab see vaidluse ulatust, nagu selle on kindlaks määranud hageja ja kostja oma menetlusdokumentides, tuleb märkida, et seda argumenti ei toeta faktilised asjaolud (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 155).

313    Vaidlustatud otsuse punktis 4.4.4 kirjeldab ja eristab komisjon konkreetselt esiteks Dole’i ja Chiquita (vaidlustatud otsuse põhjendused 149–182) ning teiseks Weicherti ja Dole’i (vaidlustatud otsuse põhjendused 183–197) vahel enne hinna kehtestamist peetud läbirääkimiste sisu.

314    Olles toonitatud, et asjassepuutuvad kahepoolsed läbirääkimised toimusid telefonitsi ja et asjassepuutuvad ettevõtjad teatasid talle, et nad ei teinud nende läbirääkimiste kohta märkmeid ega koostanud protokolle, täpsustab komisjon, et ta tugines kahepoolsete läbirääkimiste sisu piisavalt täpseks kirjeldamiseks ettevõtjate avaldustele ja faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit dokumentidele.

315    Mis puudutab Dole’i ja Weicherti vahelisi kahepoolseid läbirääkimisi, siis avaldas esimesena nimetatud ettevõtja, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 183 ja Dole’i vastusest 30. märtsi 2006. aasta teabenõudele, et nende sisuks oli „üldine arutelu turutingimuste (hetke ja oodatav areng) ja turu üldiste mahtude üle” ja et kolmapäeva pärastlõunal toimus arutelu teemal, kuidas tema ja Weichert „nägid turgu käimasoleval nädalal ja kuidas nad arvasid, et see võiks areneda järgmisel nädalal”. Dole lisab järgmist:

„Tulevast turunõudlust hinnati turu olukorda arutades (st arutati küsimust, kas sadamates oli ennetavalt üleliigseid importkoguseid või kas kauplused ei olnud tellinud kollaste banaanide küpsetajate koguseid tarbijate väheneva nõudluse tõttu).”

316    Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 ja järgmistes põhjendustes ka Dole’i ja Weicherti muudele asjassepuutuvatele avaldustele järgmiselt:

„(184) Dole täpsustab, et „turutingimuste teemal peetud arutelude alusel arutasid nad ka seda, kui tõenäoline on, et turul toimub üldine hinnatõus või banaanihindade langus või kas hinnad jäävad üldiselt muutumatuks. Lisaks sellele võisid nad arutada ka oma arvamust selle üle, kuidas võis muutuda „Aldi hind” […]”

[…]

(186) Dole avaldab, et aeg-ajalt helistasid konkurendid talle selleks, et kontrollida klientide nõudmisi turu arengu osas. „Näiteks […] kas Dole kavatses tõesti korraldada mõnes konkreetses riigis allahindluskampaania”.

(187) Dole möönab vastuses ühele teabenõudele, et teatud juhtudel avalikustas ta ka konkreetselt Weichertile oma „võimalikku käitumisviisi pakkumise osas”. Dole avaldab, et kui [S.] (Dole) oli ühenduses oma kontaktisikutega Weichertis, „küsis Weichert ka regulaarselt, kuigi mitte iga nädal, milline on pakkumise võimalik tendents järgmiseks nädalaks. Kui Dole’il oli juba ettekujutus järgmise nädala referentshinna tendentsist, siis ta vastas.”

(188) Weichert kinnitab vastuses ühele teabenõudele, et kahepoolsed läbirääkimised Dole’iga „turu üldiste tingimuste kohta” olid „väga üldised vestlused ilma korrapärase või ette kindlaksmääratud päevakorrata, mille käigus toimuv arutelu võis puudutada ühte või mitut järgmist teemat, esitades järgmise loetelu: turu tunnetamine, tendentsid turul, ilmastikutingimused Euroopas, ilmastikutingimused banaane kasvatavates riikides, banaanide importi EMP‑sse, nõudluse tase turul, nõudluse areng turul, müügiolukord jaemüügi tasandil, küpsetajate müügiolukord, õigusliku korraga seotud küsimused, nagu võimalikud muudatused banaanidega seotud ühenduse õigusnormides, või vestlus tööstussektori üle üldiselt (töötajate lahkumine või uute töötajate töölevõtmine, ühisettevõtted/teatatud omandamised, jne.) […]

(189) Weichert avaldab lisaks, et „[t]eatud juhtudel helistas Dole Weichertile selleks, et vahetada arvamusi turul üldiselt valitsevate tingimuste kohta […] ja mõnel harval juhul ka ametlike hindade võimaliku arengu kohta enne, kui ametlikud hinnad neljapäeval banaanide maaletoojate vahel teatavaks tehti”.

(190) […] Vastuses vastuväiteteatisele kinnitab Dole, et mõnikord küsis Weichert „võimalikke pakkumistendentse järgmiseks nädalaks kui näidiseid, mille alusel [Weichert] sai kindlaks määrata [tema enda] hinna täpsuse” […]

[…]

(195) […] Dole avaldab vastuses ühele teabenõudele, et „kontaktide eesmärk oli vahetada teavet selleks, et iga maaletooja saaks turutingimusi paremini hinnata. Kasutades vestlustel saadud üldiseid andmeid või arvamusi turu kohta, hindas Dole, milline oli turul tõenäoline nõudlus, tõenäoline saadaolev pakkumine nõudlusele vastamiseks ja Dole’i esialgse hinnaidee vastavus tegelikele turutingimustele” […]”

317    Asjassepuutuvate ettevõtjate sõnaselgete avalduste alusel võis komisjon seega asuda seisukohale, et Dole ja Weichert, nagu ka Dole ja Chiquita arutasid oma erinevate läbirääkimiste käigus pakkumise ja nõudluse tingimusi, ehk teisisõnu banaanihinna tegureid, st järgmise nädala referentshindade kindlaksmääramise olulised tegureid, ning arutasid järgmise nädala hinnatendentse või mainisid neid või andsid vihjeid järgmise nädala referentshindade kohta enne nende kehtestamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 148, 182 ja 196).

318    Komisjon kvalifitseeris need kahte liiki teabevahetused üldiselt läbirääkimisteks enne hinna kehtestamist, täpsustades, et „teatud juhul” puudutasid need läbirääkimised järgmise nädala hinnatendentse ning vihjeid referentshindade kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 266). Läbirääkimised enne hinna kehtestamist tähendavad seega ühte või teist liiki teabe vahetust ja veelgi enam üht ja teist liiki teabe vahetust.

319    Samuti tuleb selles küsimuses meenutada Dole’i järgmise avalduse sõnastust: „[…] turutingimuste teemal peetud arutelude alusel arutasid [asjassepuutuvad töötajad] ka seda, kui tõenäoline on, et turul toimub üldine hinnatõus või banaanihindade langus või kas hinnad jäävad üldiselt muutumatuks. Lisaks [sellele] võisid nad arutada ka oma arvamust selle üle, kuidas võis muutuda Aldi hind […]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 184). See avaldus näitab seost hinnategurite ja hinna arengu üle toimunud arutelude vahel, mis võimaldab komisjonil tõendada, et kõigil läbirääkimistel osalejad teadsid, et nende käigus võidi arutada või avalikustada seda liiki teavet ja hoolimata sellest olid nad nõus nendest osa võtma (vaidlustatud otsuse põhjendus 269).

320    Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 136, 149 ja 185, et andmeid Põhja-Euroopa tulevaste importmahtude kohta vahetati juba enne seda, kui toimusid läbirääkimised enne hinna kehtestamist. Ettevõtjate individuaalseid importmahte nendel läbirääkimistel seega ei arutatud, kui just tulevases importkoguses ei olnud oodata olulist muutust või ebareeglipärasust, näiteks mõne laeva kinnipidamise tõttu. Menetluse teised pooled ei sea komisjoni seda järeldust kahtluse alla.

321    Kolmandaks tuleb märkida, et Weicherti sõnul oli teemade hulgas, mida puudutati Dole’i ja Weicherti vahelistel kahepoolsetel aruteludel, nõudluse määr turul, selle areng, müügiseis jaeturu tasemel ja müügiseis küpsetajate tasemel. Dole märkis ka, et tema teabevahetus Weichertiga puudutas turutingimusi, st hetke- ja tulevast arengut, täpsustades, et „tulevast turunõudlust hinnati turu olukorda arutades (st arutati küsimust, kas sadamates oli ennetavalt üleliigseid importkoguseid või kas kauplused ei olnud tellinud kollaste banaanide küpsetajate koguseid tarbijate väheneva nõudluse tõttu)” (vaidlustatud otsuse põhjendus 183). Hageja ja menetlusse astuja ei tõenda, et niisugune teabevahetus puudutas turul kättesaadavaid andmeid. Sama kehtib arutelude kohta allahindluskampaaniate või Põhja-Euroopa sadamatesse kauba vedu mõjutavate vahejuhtumite teemal.

322    Mis puudutab ilmastikutingimusi, millele viitasid Dole ja Weichert kahepoolsete läbirääkimiste kirjelduses, siis on tõsi, et komisjon möönis vastuses Dole’i ja Weicherti seisukohtadele, et poolte vahel arutatud teave „võis olla pärit muudest allikatest” (vaidlustatud otsuse põhjendused 160 ja 189).

323    Siiski ei ole Dole’i või Weicherti seisukoht pakkumise ja nõudluse tingimuste aspektist ühe või teise olulise teabe kohta, mis võis olla saadud muul moel kui arutelude kaudu asjassepuutuvate ettevõtjatega, ja selle mõju turu arengule, iseenesest avalikkusele kättesaadav teave.

324    Igal juhul ei ole vaidlustatud otsuse põhjendustes 160 ja 189 tehtud komisjoni järeldus üksi vastuolus komisjoni järeldusega asjassepuutuva tegevuse konkurentsivastase laadi kohta, mis põhineb tema üldisel hinnangul.

325    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioon seoses süüks pandud läbirääkimiste sisuga ei too esile vaidlustatud otsuse õigusvastasust ja tuleb seega tagasi lükata.

 Teabevahetuses osalejad ja selle üldtuntus

326    Menetlusse astuja on seisukohal, et tema läbirääkimised Dole’iga oli turul teada nii küpsetajatele kui suurtele kauplustele ja et komisjon jätab vaidlustatud otsuses tähelepanuta tema turuteemalise teabevahetuse klientidega. Seetõttu ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et teabevahetus toimus „palju laiemalt kui ainult poolte vahel”, samas kui kohtupraktika kohaselt teabevahetus, millele on juurdepääs ka klientidel, pigem tugevdab kui nõrgestab konkurentsi.

327    Esiteks viitab menetlusse astuja komisjoni 10. veebruari 2006. aasta teabenõudele esitatud vastuse punktile 64, milles ta viitab teistele maaletoojatele oma referentshindade teatavakstegemisest neljapäeva ennelõunal, pärast seda, kui need olid kindlaks määratud; komisjon võttis seda käitumist vaidlustatud otsuses arvesse, kuid seda ei saa segi ajada läbirääkimistega enne hinna kehtestamist, mis toimusid kolmapäeval enne eespool viidatud hindade kehtestamist.

328    Teiseks viitab menetlusse astuja klientide kirjadele, mis koostati ja esitati haldusmenetluse käigus või koostati pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kusjuures komisjon on vaidlustanud nende vastuvõetavuse kohtupraktika alusel, mille kohaselt tuleb EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagiga seotud menetluses hinnata liidu akti õiguspärasust nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis eksisteerivad akt vastuvõtmise kuupäeval.

329    Haldusmenetluse ajal koostatud kirjade osas tuleb märkida, et need on kõik sõnastatud täpselt sama moodi, välja arvatud äriühingu I. nimel saadetud D. kiri, ja need on kõik ebatäpsed.

330    Esiteks märgivad asjassepuutuvad kliendid, et oli hästi teada, et Weichert ja teised banaanide maaletoojad vahetasid aastaid teavet saabuvate banaanikoguste ja ametlike hindade kohta.

331    Lisaks sellele, et teadlikkus maaletoojatevahelisest teabevahetusest ei tugine seega ühelegi otsesele tuvastatud asjaolule vaid ainult üldlevinud kuuldusele, nähtub klientide kirjadest, millele menetlusse astuja viitab, et see teabevahetus puudutas muu hulgas ametlikke hindu – see väljend võib aga käia hindade vahetamise kohta neljapäeva hommikul, pärast seda, kui need olid eelmisel päeval maaletoojate poolt kindlaks määratud.

332    Teiseks väidavad asjassepuutuvad kliendid, et neil oli „juurdepääs vahetatud teabele”, viitamata aga aruteludele maaletoojatega, mainides seejuures ainsa näitena juurdepääsu saabuvate banaanide iganädalasele loetelule Weicherti Interneti‑lehel.

333    Siinkohal tuleb meenutada, et komisjon mainis vaidlustatud otsuse põhjenduses 106, et otsuse adressaatidest ettevõtjad avaldasid, et neljapäeva hommikul andsid nad oma klientidele teada referentshinnad, mille kohta levis kiiresti teave kogu tegevussektoris ja millest seejärel teavitati kutseala ajakirjandust; hageja ja menetlusse astuja sellele vastu ei vaidle.

334    Mis puudutab äriühingu I. nimel saadetud D. kirja, siis ei sisalda see mingit viidet referentshinnateemalistele aruteludele Weichertiga – see isik kinnitab vaid, et teavet Euroopasse oodatavate iganädalaste banaanikoguste kohta, mida ta sai varem Weicherti Interneti‑lehe kaudu, tal tegelikult vaja ei olnud, sest seda kasutati ainult selleks, et saada teada „laevade nimed”, mis Euroopa eri sadamatesse saabusid ja et seda infot saadi hiljem lihtsalt tarnijatele helistades.

335    Lisaks selle avalduse vähesele usaldusväärsusele, arvestades väidetavalt otsitud teabe laadi, on oluline märkida, et asjassepuutuv isik väidab, et kogu kaubakogusel või iga ettevõtja individuaalsel kogusel ei olnud turu arengu seisukohast mingit tähtsust, samas kui kõik muud kliendid väidavad, et nad kasutasid teavet iganädalaselt saabuvate banaanide kohta selleks, et „paremini hinnata ja võrrelda tarnijate, sealhulgas Weicherti hindu”.

336    Lisaks puudub vaidlus selles, et üks tunnistajatest, M., kes alates 1. oktoobrist 2002 on Weicherti töötaja, oli seotud läbirääkimistega enne hinna kehtestamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 65) ja talle saadeti arvukalt kohtuvaidluses esitatud klientide kirju.

337    Pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist koostatud kirjade osas tuleb märkida, et need olid pärit samadelt isikutelt, kes koostasid haldusmenetluses esitatud kirjad, kelle hulka kuulus ka M., ning et ka need olid kõik sõnastatud täpselt sama moodi, kusjuures ütlused olid ilmselgelt ümber sõnastatud, et vaidlustada otsesemalt komisjoni tuvastatud asjaolusid.

338    Asjassepuutuvad kliendid viitavad „teatud juhtudel” maaletoojatevahelisele arvamuste jagamisele „turu tendentside ja üldiste tingimuste” teemal „nädala lõikes eri aegadel, sealhulgas kolmapäeva pärastlõunal”. Nad märgivad, et need arutelud ei mõjutanud tegelikke hindu ega olnud klientidele kahjulikud.

339    Tunnistajad märgivad ära ka asjaolu, et Weichert arutas nendega või pidas nendega nõu „turu tendentside ja üldiste tingimuste” teemal „nädala lõikes eri aegadel, sealhulgas kolmapäeva pärastlõunal”, ja kinnitavad, et selles kontekstis jagas Weichert nendega alati oma nägemust turust ja muu hulgas teavet, mida ta sai teiste maaletoojatega peetud vestluste käigus.

340    Lisaks kinnitustele – mis saavad parimal juhul näidata ainult lihtsat veendumust –, et maaletoojatevahelisel teabevahetusel ei olnud negatiivseid tagajärgi, on oluline toonitada, et tunnistajad väidavad isegi olevat saanud Weichertilt teavet, mida viimane sai arutelude käigus teiste maaletoojatega, kuigi nendest aruteludest oldi teadlik ainult nende väidetava üldtuntuse tõttu.

341    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Weicherti klientide kirjad, mis on lisatud menetlusse astuja seisukohtadele, ei vasta kõigile nõutud objektiivsuse kriteeriumidele ning need tuleb tagasi lükata, ilma et tuleks lahendada komisjoni tõstatatud vastuvõetamatuse küsimust.

342    Igal juhul ei võimalda lihtne argument – et oli hästi teada, et maaletoojad rääkisid mõnikord omavahel üldistest turutingimustest –, mis tugineb klientide üldsõnalistele avaldustele, mis ei põhine ühelgi otsesel faktilisel asjaolul, vaid ainult üldlevinud kuuldusel, asuda seisukohale, et kõik turuosalised olid teadlikud täpsest ulatusest, mis oli komisjoni tuvastatud läbirääkimistel enne hinna kehtestamist, ja et muud banaanide tarnijad kui Chiquita, Dole ja Weichert osalesid nendes läbirääkimistes. Oluline on toonitada, et menetlusse astuja ise tunnistab menetlusse astuja seisukohtades, et kõik banaanide maaletoojad ei olnud seotud läbirääkimistega enne hinna kehtestamist.

343    Lisaks ei luba miski esitatud kirjades järeldada, et Weichert jagas oma klientidele teavet konkurentide hinnakavatsuste kohta, jaemüügi tasandi müügiseisu kohta, sadamates ennetavalt olemasolevate üleliigsete impordikoguste kohta või küpsetajate olemasolevate varude kohta, hinnakampaaniate kohta või Põhja-Euroopa sadamatesse kauba vedu mõjutavate vahejuhtumite kohta (vt eespool punkt 321).

344    Selles küsimuses viitas komisjon õigesti vajadusele eristada esiteks konkurente, kes koguvad teavet sõltumatult või arutavad tulevasi hindu klientide ja kolmandate isikutega, ning teiseks konkurente, kes arutavad hinnategureid ja hindade arengut teiste konkurentidega enne oma referentshinna kehtestamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 305).

345    Kui esimesena nimetatud käitumine ei tekita mingeid probleeme vaba ja moonutamata konkurentsi toimimise aspektist, siis ei ole see nii teisena nimetatud käitumise puhul, mis on vastuolus nõudega, mille kohaselt peab iga turuosaline otsustama sõltumatult, mil viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda; selle sõltumatuse nõudega on rangelt vastuolus igasugune turuosaliste omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, mille eesmärk või toime on olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumise mõjutamine turul või see, et sellisele konkurendile antakse teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma (eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punktid 173 ja 174, ning Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑61/99: Adriatica di Navigazione vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5349, punkt 89).

346    Banaanide maaletooja isiklikku hinnangut avalikule ja kättesaadavale teabele tootmispiirkonda mõjutava ilmastikunähtuse kohta ei saa segi ajada kahe konkurendi ühise hinnanguga sellele nähtusele, millele lisandub teatud juhul muu teave turuolukorra ja selle mõju kohta tegevussektori arengule väga vähe aega enne nende konkurentide referentshinna kindlaksmääramist.

347    Menetlusse astuja ei saa neid asjaolusid arvestades usutavalt viidata konkurentsi soodustavale üldisele teabevahetuse süsteemile, mis oli teada ja mida kasutasid kõik banaanituru osalised.

348    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et menetlusse astuja argumentatsioon teabevahetuses osalejate ja teabevahetuse üldtuntuse kohta ei ole niisugune, millest tuleneks vaidlustatud otsuse õigusvastasus, ning see tuleb tagasi lükata.

 Läbirääkimiste ajakava ja sagedus

349    Esiteks väidab hageja, et Weicherti ja Dole’i vahelised arutelud ei olnud niisugused, mis oleksid võimaldanud mingitki iganädalast või ka üldist kooskõlastamist, ning leiab, et ainus komisjoni tõend, mis puudutab nende arutelude sagedust rikkumise perioodil, on Weicherti esitatud üks tõend, mis näitab, et läbirääkimised ei toimunud rohkem kui üks või kaks korda kuus. Tõendid, millele komisjon sagedasema tegevuse tuvastamiseks üritab tugineda, puudutavad kogu uuritud perioodi, st ajavahemikku 2000–2005, mis ei ole õige.

350    Menetlusse astuja väidab, et läbirääkimised Dole’iga olid üldised juhuslikud vestlused ilma eelnevalt kindlaksmääratud päevakorrata ning et ametlike hindade võimaliku arengu läbirääkimised üldiselt, mitte ainult asjassepuutuvate ettevõtjate vahel, olid haruldased.

351    Olgu meenutatud, et mis puudutab tingimusi, mille esinemisel võib õigusvastase kooskõlastamise pidada asetleidnuks konkurentide vahel toimunud kontaktide arvu ja korrapärasuse küsimuse seisukohast, siis tuleneb kohtupraktikast, et nii kooskõlastamise eesmärk kui turule omased asjaolud võimaldavad selgitada, kui sageli, milliste ajavahemike tagant ja viisil konkurendid üksteisega ühendust pidasid, et saavutada kooskõlastatud tegevus turul. Nimelt kui ettevõtjad sõlmivad keelatud kokkuleppe, mis hõlmab ettevõtjate turukäitumist puudutavate paljude aspektide keerulist kooskõlastamist, võib neil selleks olla vaja korrapäraselt suhelda pika ajavahemiku jooksul. Kui aga kooskõlastamine on sporaadiline ja selle eesmärk on ühte konkreetset konkurentsiaspekti puudutava turukäitumise kooskõlastamine, siis võib ühekordne ühendusevõtmine olla piisav, et saavutada ettevõtjate soovitud konkurentsivastane eesmärk (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 60).

352    Euroopa Kohus täpsustas, et oluline ei ole ju mitte niivõrd asjassepuutuvate ettevõtjate kohtumiste arv, kui vastus küsimusele, kas asetleidnud kontakt või kontaktid võimaldasid ettevõtjatel arvestada konkurentidega vahetatud teavet oma käitumise kindlaksmääramiseks asjaomasel turul ning valida teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline koostöö. Kui on võimalik tuvastada, et need ettevõtjad saavutasid kokkuleppe ja et nad jäid turul tegutsema, võib õigustatult nõuda, et nad esitaksid tõendeid selle kohta, et see kokkulepe ei mõjutanud nende käitumist nimetatud turul (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punkt 61).

353    Tuleb märkida, et komisjon tuvastas Dole’i ja Weicherti esitatud avalduste alusel vaidlustatud otsuse põhjenduses 75, et nende vahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist toimusid kolmapäeva pärastlõunal, ehk vähe aega enne nende referentshindade kindlaksmääramist, mis leidis aset neljapäeva hommikul. Hageja ega menetlusse astuja ei sea kahtluse alla seda komisjoni tuvastatud asjaolu.

354    Mis puudutab läbirääkimiste sagedust, siis märkis Dole kõigepealt vastuses teabenõuetele, et ta pidas Weichertiga läbirääkimisi „peaaegu igal nädalal”. Ta täpsustas, et tema kaks töötajat, G. ja H. suhtlesid Weicherti töötajatega umbes neljakümnel nädalal aastas, samas kui tema kolmas töötaja S. suhtles viimastega vaid kolmel kuni viiel korral aastas, ajal, mil esimesed kaks kolleegi seda teha ei saanud (vaidlustatud otsuse põhjendus 87).

355    Vastates vastuväiteteatisele, milles eristati selgelt läbirääkimisi koguste teemal läbirääkimistest „turutingimuste, hinnatendentside ja referentshindadele tehtavate vihjete teemal”, märkis Dole, et „turutingimuste teemalised vestlused toimusid töölähetuste ja muude tööülesannete tõttu umbes igal teisel nädalal”, kusjuures see põhjus oli läbirääkimiste väidetava arvu õigustuseks juba esitatud vastuses teabenõuetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 88 ja 89).

356    Vastuses 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele Weichert esiteks eristas ise selgelt läbirääkimisi koguste teemal läbirääkimistest üldiste turutingimuste ja ametlike hindade arengu teemal ning teiseks avaldas, et viimati nimetatud läbirääkimised Dole’iga ei toimunud igal kolmapäeval, vaid keskmiselt üks või kaks korda kuus. Vastates komisjonile, kes palus 5. veebruaril 2007 Weichertil esitada teisena nimetatud läbirääkimiste kohta konkreetne nädalate arv aastas, kinnitas ta, et tema töötajad pidasid Dole’iga läbirääkimisi umbes 20–25 nädalal aastas (vaidlustatud otsuse põhjendus 87).

357    Edasi kinnitas Weichert vastuses vastuväiteteatisele, et ta pidas Dole’iga ühendust „keskmiselt mitte rohkem kui üks või kaks korda kuus”, ilma et ta oleks uuesti otseselt käsitlenud algset hinnangut, mille kohaselt võeti ühendust igal nädalal; selle alusel järeldas komisjon, et sageduseks oli umbes 20–25 nädalat aastas, mis oli kooskõlas Dole’i avaldustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).

358    Nii kogutud teabe alusel järeldas komisjon, et Dole ja Weichert pidasid läbirääkimisi piisavalt järjekindlalt selleks, et need moodustaksid läbirääkimiste skeemi või läbirääkimiste ühtse mehhanismi, mida ettevõtjad võisid vastavalt vajadusele kasutada (vaidlustatud otsuse põhjendused 91, 269 ja 270).

359    Esiteks tuleb märkida, et menetlusse astuja seisukohtades ei esita Weichert ühtki vastuväidet Dole’iga peetud läbirääkimiste sageduse kohta vaidlustatud otsuses esitatud arvulise hinnangu teemal. Ta rõhutab ainult, et ametlike hindade võimaliku arengu läbirääkimised üldiselt, mitte ainult asjassepuutuvate ettevõtjate vahel, olid haruldased, mistõttu eristatakse seda laadi teavet kunstlikult ja jäetakse kõrvale suhtlemine hinnategurite teemal, kuigi need kaht liiki teabed moodustavad läbirääkimised enne hinna kehtestamist, mille komisjon tuvastas ühemõtteliselt asjassepuutuvate ettevõtjate esitatud avalduste alusel.

360    Ilmastikutingimused nii tootjariikides kui ka puuviljade tarbimise riikides, varu suurus sadamates ja küpsetajate juures, müügiseis jaekaubanduse ja küpsetajate tasemel ning allahindluskampaaniate olemasolu on loomulikult pakkumise ja nõudluse suhte kindlakstegemiseks väga olulised tegurid ja nende teemade tõstatamine teavitatud ettevõtjate vaheliste kahepoolsete arutelude käigus viis paratamatult seisukohtade jagamiseni turust arusaamise ja sellel toimuvate hinnaarengute teemal.

361    Siinkohal tuleb meenutada haldusmenetluses esitatud Dole’i avaldusi seoses kahepoolsete läbirääkimiste sisu ja eesmärgiga. Dole täpsustas seega esiteks, et „turutingimuste teemal peetud arutelude alusel arutasid [asjassepuutuvad töötajad] ka seda, kui tõenäoline on, et turul toimub üldine hinnatõus või banaanihindade langus või kas hinnad jäävad üldiselt muutumatuks”, ning et „[l]isaks sellele võisid nad arutada ka oma arvamust selle üle, kuidas võis muutuda Aldi hind […]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 184), seejärel teiseks, et „kontaktide eesmärk oli vahetada teavet selleks, et iga maaletooja saaks turutingimusi paremini hinnata” ja et „[k]asutades vestlustel saadud üldiseid andmeid või arvamusi turu kohta, hindas Dole, milline oli turul tõenäoline nõudlus, tõenäoline saadaolev pakkumine nõudlusele vastamiseks ja Dole’i esialgse hinnaidee vastavus tegelikele turutingimustele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 195), ning lõpuks kolmandaks, et ta „ei eita[nud], et ta võttis oma referentshinna kehtestamiseks arvesse konkurentidelt saadud teavet ja ka hulka muid tegureid”, kusjuures see Dole’i avaldus puudutas tema läbirääkimisi nii Chiquita kui ka Weichertiga (vaidlustatud otsuse põhjendus 229).

362    Sellest tuleneb, et kõik läbirääkimised kuulusid samasse skeemi ja et hinnategureid puudutavatel läbirääkimistel oli samasugune konkurentsivastane eesmärk mis hinnatendentse või referentshindade vihjeid puudutavatel läbirääkimistel. Komisjon võis õigesti järeldada, et arutades või avalikustades oma seisukohti hinnategurite suhtes avalikustasid ettevõtjad viisi, kuidas nad kavatsesid käituda, või vähemalt võimaldasid osalejatel hinnata konkurentide tulevast käitumist seoses referentshinna kehtestamisega või vähendada selles küsimuses ebakindlust (vaidlustatud otsuse põhjendus 269).

363    Dole’i kõik selged avaldused enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste sisu ja eesmärgi kohta välistavad kogumis ka oletuse, et kahepoolsed arutelud võisid piirduda süütu vestlusega tegevussektori üle üldiselt, kuigi asjassepuutuvate ettevõtjate töötajad võisid teatud juhtudel lisaks referentshinna kindlaksmääramiseks olulistele teguritele, hinnatendentsidele või vihjetele hindade kohta käsitleda turul tegutsevate ettevõtjate töötajatega seotud süütuid teemasid.

364    Selle kohta on oluline toonitada, et eriti suure tõendusliku väärtuse võib omistada avaldustele, mis esiteks on usaldusväärsed, teiseks tehtud ettevõtja enda nimel, kolmandaks koostatud isiku poolt, kellel on ametist tulenev kohustus tegutseda selle ettevõtja huvides, neljandaks lähevad vastuollu avaldaja huvidega, viiendaks on pärit avalduse esemeks olevate asjaolude vahetuks tunnistajaks olnud isikult ja kuuendaks esitatud kirjalikult, tahtlikult ja pärast põhjalikku läbimõtlemist (vt selle kohta Üldkohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑348/08: Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7583, punkt 104). Sama kehtib Dole’i avalduste kohta, mis esitati kirjalikult vastusena teabenõuetele või vastuväiteteatisele ja mis on vastuolus selle ettevõtja huvidega, kes vaidlustab EÜ artikli 81 mis tahes rikkumise ja kes esitab tühistamishagi komisjoni otsuse peale, millega talle, Del Montele ja Weichertile selle eest trahv määrati (kohtuasi T‑588/08).

365    Teiseks tuleb märkida, et hageja kritiseerib komisjoni tuvastatud läbirääkimiste sagedust, 20–25 korda aastas, väites, et see puudutab uuritavat perioodi 2000–2005.

366    Samas puudub vaidlus selle üle, et 7. veebruari 2007. aasta teabenõudes Weichertile suunatud küsimus oli täiesti ühemõtteline, kuna see puudutas Dole’iga peetud kahepoolsete läbirääkimiste nädalate arvu aastas, ja et periood 2000–2005 hõlmab loomulikult perioodi, mille komisjon lõpuks rikkumise kestusena tuvastas, st perioodi 2000–2002.

367    Tuleb asuda seisukohale, et Dole’i ja Weicherti poolt omaks võetud läbirääkimiste suur arv, nende tõenäoline sisu, asjaolu, et neid pidasid regulaarselt samad isikud ajakava ja sidevahendite osas peaaegu identse toimimismehhanismi abil, asjaolu, et neid peeti vähemalt kolme aasta jooksul ilma, et ükski ettevõtja viitaks mõnelegi teabevahetuse katkestusele, ja Dole’i avaldused vahetatud teabe olulisuse kohta referentshinna kehtestamiseks on asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et komisjon tuvastas õigesti läbirääkimiste skeemi või süsteemi olemasolu, mida ettevõtjad võisid vastavalt vajadusele kasutada.

368    See mehhanism võimaldas luua vastastikuse kindluse õhustiku nende tuleviku hinnapoliitika suhtes (Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 60), mida tugevdas veelgi hilisem referentshindade üksteisele edastamine pärast seda, kui need olid neljapäeva hommikul kindlaks määratud.

369    Kuigi osa vahetatud teabest võis olla saadud muudest allikatest, võimaldas sisseseatud teabevahetuse süsteem ettevõtjatel olla selle teabega kursis kergemini, kiiremini ja otseselt (eespool punktis 368 viidatud kohtuotsus Tate & Lyle jt vs. komisjon, punkt 60) ning anda sellele ühine ajakohane hinnang.

370    Tuleb asuda seisukohale, et vahetatud andmed ise olid piisava strateegilise tähtsusega oma väga aktuaalse laadi ja pika ajavahemiku jooksul väga lähestikku toimunud läbirääkimiste tõttu.

371    Selle korrapärase ja ajaliselt lähestikku toimuva tulevaste referentshindade alase teabe jagamise mõjul suurenes kunstlikult läbipaistvus turul, kus – nagu märgitakse tagapool punktides 380–391 – konkurents oli juba väiksem, arvestades spetsiifilist õiguslikku raamistikku ja eelnevat teabevahetust Põhja-Euroopasse saabuvate banaanikoguste kohta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 281).

372    Teiseks väidab hageja, et hoolimata laiemast taustast, mille moodustasid kõik pooltevahelised läbirääkimised, tõi komisjon oma otsuses eraldatult esile vaid mõned läbirääkimised ja leidis, et selle tõttu, et need puudutasid nii‑öelda hinna kindlaksmääramise tegureid ja mõnel harval korral hinnatendentse, võis ta eeldada, et viidatud tegevuse eesmärk oli mõjutada hindasid.

373    Nagu märgib õigesti komisjon, ei ole asjassepuutuv asjaolu, et läbirääkimised enne hinna kehtestamist võisid olla konkurentidevahelise suhtlemise peamine eesmärk või et need läbirääkimised võisid toimuda banaanide tarnijate vahelise üldise teabevahetuse laiemas kontekstis (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑3173, punkt 64) ja see ei õigusta õigusvastast koostööd.

374    Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioonist süüks pandud läbirääkimiste sageduse kohta ei tulene vaidlustatud otsuse õigusvastasust ja see argumentatsioon tuleb tagasi lükata.

 Õiguslik ja majandusliku taust

375    Del Monte väidab, et asjassepuutuva tegevuse eesmärki tuleb hinnata majanduslikus kontekstis, milles selle tegevusega tegeleti, ning et banaaniturul oli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal oma eripära, mida arvestades on vähe veenvad komisjoni argumendid väidetava kooskõlastatud tegevuse eesmärgi kohta.

376    Menetlusse astuja märgib, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma vahetatud teabe laadi ja teabevahetuse konteksti, mida ta aga ei teinud, kuigi banaanituru eripära muutis täiesti ebausutavaks väited rikkumise kohta juba tegevuse eesmärgilt.

–       Õiguslik raamistik ja pakkumine turul

377    Hageja toonitab, et banaaniturg oli äärmiselt läbipaistev selles mõttes, et kõigil tootjatel ja tarbijatel oli juurdepääs teabele igal nädala saabuvate koguste kohta ning et see oli väga reguleeritud turg, kuna litsentsisüsteem määras ette kindlaks igas kvartalis Euroopasse imporditavate banaanide arvu. Hageja sõnul „kehtestasid need kokkulepped tegelikult turuosaliste turuosad”.

378    Menetlusse astuja selgitab, et hindadele ei saanud mõju olla Põhja-Euroopasse müüdavate banaanide tootmise piirangu puudumisel, mis tõesti puudus, ja see oli ühenduse banaanikaubanduse süsteemi eripära tõttu isegi võimatu, kuna eksisteerisid kvoodid ja asjassepuutuval perioodil olid hinnad kõrged, mis ajendas müüma liidus nii palju banaane kui võimalik. Oma argumentide toetuseks viitab menetlusse astuja ühele majandusaruandele.

379    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 36–40, 129–137, 278 ja 279 tuleneb, et komisjon uuris ja võttis oma hinnangus Dole’i tegevuse kooskõlale EÜ artikli 81 lõikega 1 arvesse faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud banaanisektori õiguslikku raamistikku, st määrust nr 404/93.

380    Vaidlus puudub selles, et asjassepuutuval perioodil toimus banaanide import ühendusse litsentsisüsteemi alusel. Komisjon märkis, et litsentsi saamiseks taotluse esitamisel pidid ettevõtjad olema andnud tagatisi ja suur osa litsentseeritud kogustest läks kaua tegutsenud ettevõtjatele, erinevalt „uutest tulijatest” või „lühikest aega tegutsenud ettevõtjatest” (alates 1. juulist 2001), mis näitab turule sisenemise teatud tõkete olemasolu.

381    Banaanide impordikvoodid määrati kindlaks igal aastal ning need jaotati kvartalite kaupa, kusjuures ühe kalendriaasta kvartalite vahel esines teatud piiratud paindlikkus. Komisjon täpsustab, et arvestades kvoodisüsteemi määrati seega kindlaks kogu ühenduse territooriumile imporditavate banaanide kogumaht asjassepuutuva perioodi ühes kvartalis, kusjuures kvartalite vahel võis esineda piiratud paindlikkust, sest olulised tegurid motiveerisid litsentsiaate tagama, et neid litsentse kasutatakse asjassepuutuva kvartali jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendus 134).

382    Selle kogu rikkumise perioodil kohaldatava õigusliku regulatsiooni olulisus pakkumise taseme aspektist ja asjaolu, et see panustas teatud läbipaistvusesse turul, lubavad järeldada, et hinnad banaaniturul ei kujunenud täielikult vaba nõudluse ja pakkumise alusel.

383    See järeldus ei ole aga vastuolus komisjoni järeldusega asjassepuutuva tegevuse konkurentsivastase eesmärgi kohta.

384    Esiteks, komisjon võttis igati arvesse banaanisektori üht peamist tunnust, milleks on selle korraldus nädalaste tsüklitena.

385    Komisjon toonitab õigesti, et turgude ühine korraldus ei määranud ette kindlaks liitu ja veelgi vähem asjassepuutuvale geograafilisele territooriumile imporditavate ja seal turustatavate banaanide arvu teatud konkreetsel nädalal.

386    Nädalaste tsüklitena toimivat turgu arvestades võis komisjon seega tuvastada, et roheliste banaanide väljasaatmine Põhja-Euroopa sadamatesse määrati konkreetse nädala suhtes kindlaks tootmis- ja väljasaatmisotsuste alusel, mille võtsid vastu tootjad ja maaletoojad (vaidlustatud otsuse põhjendused 131– 135), kellel oli seega teatud hindamisruum turul saada oleva koguse suhtes.

387    Teiseks, komisjon võttis ka arvesse spetsiifilist olukorda seoses ühel konkreetsel nädalal Põhja-Euroopas saada oleva banaanikogusega, mida mainitakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 136 järgmises sõnastuses:

„Komisjoni käsutuses olevad arvukad dokumendid näitavad, et enne iganädalast referentshinna kindlaksmääramist vahetasid ettevõtjad esmaspäevast kolmapäevani teavet […] Põhja-Euroopa sadamatesse jõudvate banaanisaadetiste kohta. Selle teabevahetuse kaudu edastati andmeid ettevõtjate endi banaanikoguste kohta, mille saabumine oli üldjuhul ette nähtud järgmise nädala jooksul. Ettevõtjad möönavad, et selline teabevahetus leidis aset. Lisaks või alternatiivina tuginesid maaletoojad sellisele teabele banaanide saabumise kohta, mis oli kättesaadav erinevatest avalikest ja eraallikatest kaubanduslike teabeteenistuste vahendusel. Seega hetkel, mil ettevõtjad pidasid läbirääkimisi enne hinna kehtestamist, olid nad tavaliselt alati teadlikud konkurentide banaanikogustest, mis pidid saabuma hiljem, st järgmisel nädalal […] Põhja-Euroopa sadamatesse.”

388    Komisjon täpsustas ka, et kuigi ettevõtjad ei vaidlustanud vastuväiteteatises tehtud järeldust, mille kohaselt teabevahetus koguste kohta toimus regulaarselt iga nädala alguses (esmaspäevast kuni kolmapäeva hommikuni) (vaidlustatud otsuse 179. joonealune märkus), leidis ta, et arvestades vastuväiteteatisele ettevõtjate esitatud vastustes toodud argumente, ei lubanud tema käsutuses olevad tõendid järeldada, et teabevahetusel müüdavate koguste kohta oli konkurentsivastane eesmärk või et see oli rikkumise lahutamatu osa (vaidlustatud otsuse põhjendus 272).

389    Komisjon märkis aga, et enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimistel osalejad suhtlesid omavahel väiksema ebakindluse keskkonnas selles suhtes, milline oli nende konkurentide olukord saabuvate koguste osas ja et koos õigusliku raamistiku loodud turu läbipaistvusega muutis see asjaolu väiksemaks ebakindluse taseme Põhja-Euroopa banaanitööstuses, mis muudab veelgi olulisemaks vajaduse kaitsta allesjäävat ebakindlust konkurentide tulevaste hinnaotsuste ümber (vaidlustatud otsuse põhjendus 272).

390    Tuleb märkida, et hageja ei esita mingit konkreetset argumenti, milles vaieldaks vastu komisjoni järeldusele banaanisektori ettevõtjate hindamisruumi kohta konkreetsel nädalal turul saada oleva koguse suhtes ja nende ettevõtjate informeerituse suhtes saabuvatest banaanilastidest enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimisi; need järeldused muudavad alusetuks hageja väite, et turuosad olid ette kindlaks määratud. Vastupidi, hageja avaldused toetavad komisjoni mõnda järeldust, millele viimane jõudis oma analüüsis õigusliku raamistiku kohta.

391    Lisaks võis komisjon kostja vastuses märkida, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et viimane selgitas vastuses vastuväiteteatisele, kuidas Del Monte 2003. aastal, pärast Weichertiga lepingu lõppemist, [konfidentsiaalne], tunnistades sellega turu teatud paindlikkust.

392    Mis puudutab menetlusse astujat, siis olgu märgitud, et ta esitab konkreetse argumendi, et tema hinnangul ei saanud süüks pandud tegevus põhjustada konkurentsipiirangut, kuna „tootmispiirangu puudumisel ei saa tekkida mõju hindadele”, mis ei leidnud ka tegelikult aset ja mis ei olnud isegi võimalik ühenduse banaanikorralduse spetsiifilise laadi tõttu.

393    Lisaks asjaolule, et hageja ei väida oma menetlusdokumentides, et selleks, et keelatud kokkulepe oleks tõhus, oli käesoleval juhul vaja vähendada olemasolevat pakkumist turul, tuleb märkida, et pärast seda, kui ta oli täheldanud, et „tootmispiirangu puudumisel ei saa tekkida mõju hindadele”, lisas menetlusse astuja ainult, et „[seda] selgitatakse üksikasjalikumalt [ühes menetlusse astuja seisukohtadele lisatud majandusanalüüsis]”.

394    Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c puudutav kohtupraktika, millele on viidatud eespool punktides 268–271, on analoogia alusel kohaldatav menetlusse astuja seisukohtadele (Üldkohtu 9. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑227/01–T‑229/01, T‑265/01, T‑266/01 ja T‑270/01: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3029, punkt 94). Lisaks on kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c rikkumine asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille Üldkohus võib tõstatada vastavalt kodukorra artiklile 113 igas menetluse staadiumis omal algatusel (Üldkohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑481/93 ja T‑484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2941, punkt 75, ja 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5527, punkt 54).

395    Käesolevas asjas esitab menetlusse astuja ainult oma argumendi ja üldise viite menetlusse astuja seisukohtade lisale. Nendes menetlusse astuja seisukohtades esitatud argumentatsioon puudutab selgitust, miks oli võimatu rakendata piiranguid Põhja-Euroopas saadaolevate banaanide koguste suhtes või miks seda ei tehtud, mitte aga nimetatud argumendi eeldust, st vajadust selgelt piirata koguseid selleks, et tuvastada hinnakokkulepe. Argumendi nii lakooniline sõnastus ei võimalda komisjonil oma kaitset ette valmistada ega Üldkohtul teha otsust vajadusel ilma muu toetava teabeta ja see on vastuolus lisade puhtalt tõendusliku ja abistava ülesandega, mis lisadel võib olla, et hagis puuduliku selguse ja täpsusega esitatud väidet detailselt edasi arendada (eespool punktis 268 viidatud 30. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 204).

396    Seega tuleb käesolev argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

397    Igal juhul, isegi kui eeldada, et see argument on vastuvõetav, tuleb see tagasi lükata.

398    Esiteks tuleb märkida, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuses niisuguse salajase tegevuse olemasolu, mille eesmärk oleks olnud turgude jagamine või koguste piiramine turul.

399    Nagu komisjon õigesti toonitab, ei ole hinnakokkuleppe tuvastamiseks vajalik tuvastada ka kokkulepet koguste piiramise kohta turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 133 ja 292).

400    Teiseks tõstatab menetlusse astuja esitatud argument küsimuse koostöö mõjust tegelikele hindadele ja tugineb uurimusele süüks pandud tegevuse majanduslike tagajärgede kohta Euroopa banaaniturule. Nagu aga juba mainitud eespool punktis 304, ei ole EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisel konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused. Selle hindamiseks, kas kooskõlastatud tegevus on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, on tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine seega üleliigne, kui ilmneb, nagu käesolevas asjas, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul.

401    Kolmandaks tuleb märkida, et Weicherti seisukohtades on vasturääkivusi.

402    Weicherti poolt kohtuvaidluse käigus esitatud majandusanalüüsis on selgelt märgitud, et Euroopa banaanituru omapäraks oli oluline ja suurel määral ette prognoosimatu hindade kõikumine „nädalate lõikes”, mille põhjustasid nõudluse ja „pakkumise” muutused.

403    Weichert avaldas ka ise, et „lisaks Del Monte mõjule, mis oli seotud tema enamusosalusega, üritas ta eriti vastata Del Monte ootustele, sest ta kartis, et Del Monte lõpetab tarnimise või vähemalt vähendab seda oluliselt, kui Weicherti ametlik hind ei vasta suurusjärgult Del Monte ootustele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 390).

404    Neid avaldusi toetavad sõnaselged dokumentaalsed tõendid.

405    A.W‑le ja H.W‑le saadetud 12. juuni 2000. aasta memorandumis märkis Del Monte töötaja A. järgmist (vaidlustatud otsuse põhjendus 390): „[…] kui te neid hindu ei suuda saavutada, siis kavatseme me – nagu me teile selgelt eelmise nädala koosolekul Miamis teatasime – oluliselt vähendada teile tarnitavate banaanide kogust Interfruchti litsentside tasemeni […]. Palun hoidke meid iga päev kursis sellega, millised on teie ja teie klientide vaheliste hinnaläbirääkimiste tulemused.” (vaidlustatud otsuse põhjendus 390). Selle dokumendi uurimisel nähtub, et Del Monte ähvardas vähendada tarnet 60 000 kastini nädalas, kuigi Del Montet ja Weichertit siduva edasimüügilepingu punkti 2 alapunkt a nägi ette iganädalasi tarneid, mis võisid varieeruda 100 000 kastist 200 000 kastini.

406    12. detsembril 2000 saatis Del Monte Weichertile järgmise teate: (vaidlustatud otsuse 424. joonealune märkus):

„Meie sõnum oli selge ja ühemõtteline – kui te ei ole võimelised esimeses kvartalis müüma hinnaga vahemikus […], ei ole te suutelised moodustama väikest kasumireservi, mis kompenseeriks aasta kahe viimase kvartali madalat hinda, mis tähendab, et aasta 2001 on banaanisektoris tulemuste osas katastroofiline. Seega on koguste vähendamine ainus viis see hinnalangus lõpetada.”.

407    Tarnijate võimalust mõjutada koguste kaudu hindade taset kinnitab lisaks ka Chiquita 21. juuni 2000. aasta ettevõtjasisene kiri, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 113 ja 135 ning millest nähtub selle ettevõtja otsus kompenseerida referentshinna ootamatut vähenemist koguste suurendamisega. Selle teate koostaja märgib nimelt järgmist:

„[…] koguste suurendamine ei kompenseeri hinna alanemist 100%, kuid meil on vaja igat täiendavat kasti seni, kuni sellel ei ole meile pikas perspektiivis negatiivset mõju.”

408    Weichert ei vaidlusta asjaolu, et ta vahetas teiste ettevõtjatega teavet Põhja-Euroopa sadamatesse jõudvate banaanisaadetiste kohta ega esita mingit seisukohta komisjoni täiendava järelduse suhtes, mille kohaselt teave banaanisaadetiste saabumise kohta näitab, et maaletoojate banaanikogused, mis nendesse sadamatesse jõudsid, olid nädalate lõikes erinevad (vaidlustatud otsuse põhjendus 136).

409    Kuivõrd menetlusse astuja kinnitust, millega soovitakse näidata banaanide maaletoojate suutmatust vähendada Põhja-Euroopas saadaolevate banaanide kogust, võib mõista argumendina, milles vaieldakse vastu komisjoni järeldusele banaaniettevõtjate kaalutlusruumi kohta teatud nädalal konkreetses geograafilises piirkonnas turul saadaoleva koguse suhtes, siis tuleb see tagasi lükata.

410    See argumentatsioon ei sea kahtluse alla koguste tegelikku suurt liikumist Põhja-Euroopa piirkondadest liidu teiste territooriumide suunas ja vastupidi, mida tõendavad Eurostati andmed ja Põhja-Euroopa sadamatesse saabuvate banaanikoguste muutumine nädalate lõikes, ning seda, et seejärel jaotati need kogused Põhja-Euroopa eri riikide ja muude territooriumide vahel, nagu nähtub teabevahetusest nendesse sadamatesse jõudvate banaanisaadetiste kohta, kusjuures Weichert tunnistas sellise teabevahetuse olemasolu haldusmenetluses ja käesolevas kohtumenetluses ei ole seda vaidlustatud.

411    Eespool punktides 405–408 viidatud dokumentaalsetest tõenditest on näha, et pakkumine turul ei olnud jäik, ning neid tõendeid toetavad nii Weicherti kui hageja avaldused. Hageja argumentatsiooni raames, millega soovitakse tõendada otsustava mõju puudumist Weicherti üle, väidab ta, et kui tal niisugune mõju oleks olnud, oleks ta taganud, et Weicherti impordilitsentse kasutataks – vastavalt tema kvartali- või nädalaotsustele, mis tehtaks eesmärgiga suunata kogused nendele turgudele, kus oli lootust saada paremat hinda – viisil, mis annab kontsernile Del Monte maksimaalse tulu, mida ta aga ei teinud.

412    Weichert toob esile konkreetseid takistusi, toonitades, et tal oli lepinguline kohustus täita oma klientide nõudmisi, kes asusid peaaegu kõik Põhja-Euroopas ja varustada territooriumit, mis oli kindlaks määratud teda Del Montega siduva ainuedasimüügilepinguga, st „peamiselt” Põhja-Euroopat.

413    Tuleb märkida, et menetlusse astuja möönab oma menetlusdokumentides, et tal oli kliente, kes asusid väljaspool Põhja-Euroopa piirkonda, väites, et nende „tellimuste väärtus oli väga väike”, esitamata aga selle kinnituse kohta mõnda konkreetset ja objektiivset tõendit.

414    Mis puudutab teda Del Montega siduva ainuedasimüügilepingu geograafilist ulatust, siis piisab, kui märkida, et Weichert täpsustab ise, et see leping hõlmas Norrat, Poolat, Ungarit ja endist Tšehhoslovakkiat, ehk mitmeid riike, mida asjassepuutuv geograafiline turg ei hõlmanud.

415    Lisaks ei esitanud Weichert mingit seisukohta komisjoni järelduse suhtes niisuguse litsentside järelturu olemasolu kohta, mis võimaldas maaletoojatel litsentside ostmise kaudu suurendada neile määratud banaanide kogust (vaidlustatud otsuse põhjendus 132).

416    Neid asjaolusid arvestades tuleb märkida, et komisjon võttis Dole’i tegevuse hindamisel õigesti arvesse väiksemat ebakindluse taset Põhja-Euroopa banaanitööstuses ja sellega kaasnevat vajadust kaitsta allesjäävat ebakindlust konkurentide tulevaste hinnaotsuste ümber (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 1088 ja 1856).

417    Lisaks, kohtuvaidluste käigus Weicherti esitatud majandusanalüüsi seisukohad, mis puudutavad hinnamuutusi tekitava nõudluse ja pakkumise muutumist nädalate lõikes, õigustavad niisuguse turu kontekstis, mida iseloomustab ka maaletoojate vaheline teabevahetuse süsteem, mille esemeks on sadamatesse iganädalaselt saabuvad banaanikogused, komisjoni järeldusi esiteks selle kohta, et hind oli asjassepuutuva tegevussektori konkurentsi võtmeteguriks (vaidlustatud otsuse põhjendus 261) ja teiseks selle kohta, et kindlasti on vaja kaitsta banaaniturul allesjäävat ebakindlust konkurentide tulevaste hinnaotsuste ümber (vaidlustatud otsuse põhjendus 272).

418    Eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioonist õigusliku raamistiku ja pakkumise kohta asjassepuutuval turul ei nähtu vaidlustatud otsuse õigusvastasus ning see tuleb tagasi lükata.

–       Asjassepuutuva kauba eripära

419    Hageja märgib, et banaanid on eriti kiirelt riknev kaup, „mis motiveerib väga kõiki maaletoojaid oma varu nädala jooksul realiseerima ja seetõttu […] otsivad nad turutingimuste kohta nii palju teavet kui võimalik, kasutades omaenda, klientide ja teatud juhul ka teiste tarnijate teabeallikaid, et tagada nende hindade määramine tasemele, millega turg tühjeneb kiirelt”.

420    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 278, 279, 290, 300, 303, 341–343 tuleneb, et komisjon uuris vaidlustatud otsuse adressaatide argumente asjassepuutuva kauba eripära, st selle erakordselt kiire riknemise kohta.

421    Hageja argumentatsioonis soovitakse, et tuvastataks, et maaletoojate vahelistel läbirääkimistel oli asjassepuutuva kauba eripära arvestades õiguspärane eesmärk – turu tõhususe suurendamine.

422    Nagu märgib õigesti komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 303, tunnistasid vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad, selgitades, et läbirääkimiste eesmärk oli turu tõhus tühjendamine väga kiirelt riknevast kaubast, nagu on banaanid, või turu kaubast tühjendamise hinna kindlaksmääramine, et nende läbirääkimised mõjutasid nende hinnaotsuseid. Viimati mainitud asjaolu tuvastamine kinnitab asjassepuutuva tegevuse konkurentsivastast eesmärki.

423    Komisjon lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 303 järgmist:

„[K]ui läbirääkimiste konkurentsivastane eesmärk on tuvastatud, ei saa pooled seda õigustada väitega, et nad soovisid saavutada „suuremat tõhusust”. Selleks et konkurentsivastane kooskõlastatud tegevus [EÜ] artikli 81 kohaldamisalast välja jääks, peavad olema täidetud [EÜ] artikli 81 lõikes 3 sätestatud tingimused. Lisaks ei piisa sellest, et läbirääkimised konkurentidega, mille käigus avaldati või arutati kavandatavaid hindu ja hinnategureid, ei toimunud „konkurentsivastases õhkkonnas”.”

424    Komisjon tuvastas ka, et EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimused ei ole täidetud (vaidlustatud otsuse põhjendused 339–343).

425    Lõpuks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei ole suurt tähtsust sellel, et ettevõtjad tegid koostööd eesmärkidel, millest mõned olid õiguspärased. Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et kokkulepet võib pidada konkurentsi piirava eesmärgiga kokkuleppeks ka siis, kui selle ainus eesmärk ei ole konkurentsi piirata, vaid kui sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (eespool punktis 304 viidatud kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punkt 21).

426    Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja, kes vaidlustab EÜ artikli 81 mis tahes rikkumise, ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla komisjoni hinnangu asjassepuutuva kauba eripära suhtes.

–       Turu struktuur

427    Menetlusse astuja kinnitab, et komisjon ei ole arvesse võtnud turu struktuuri ja turu toimimist ning on jätnud tähelepanuta teabevahetuse toimumise konteksti ning asjaolu, et suur hulk maaletoojaid ei osalenud väidetavates „läbirääkimistes enne hinna kehtestamist”. Samuti on tegemist põhjenduskäigu‑ ja hindamisveaga, kuna turul oleva konkurentsi tase on oluline tegur hindamaks, kas teabevahetus on EÜ artikli 81 seisukohast õiguspärane.

428    Turu struktuuri ja sellel konkurentsi esinemise küsimust uuriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 25–31, 280, 281 ja 324 ja komisjon märkis, et:

–        turu struktuur ei ole käesolevas asjas rikkumise tuvastamiseks asjassepuutuv tegur, mida Üldkohus toonitas eespool punktis 368 viidatud kohtuotsuses Tate & Lyle jt vs. komisjon (punkt 113);

–        hinnakartelli puhul on rikkumist ümbritseva turu struktuuri asjassepuutuvus erinev juhtumitest, kus tegemist on turu jagamisega; igal juhul oli pooltel oluline turuosa ja nad olid kolme kõige suurema kaubamärgi banaanidega varustajad;

–        pooled ei saa õigustada oma osalemist keelatud kokkuleppes avaldusega, et turul on konkurents, ja et juba eesmärgi tõttu rikkumiseks kvalifitseeritava teo olemasoluks ei ole vaja, et kokkulepe välistaks kogu konkurentsi poolte vahel.

429    Tuleb märkida, et komisjoni hinnang, mille kohaselt ei ole turu struktuur asjakohane tegur selleks, et käesolevas asjas rikkumine tuvastada, tuleneb eespool punktis 368 viidatud kohtuotsuse Tate & Lyle jt vs. komisjon väärast tõlgendamisest, kuna selle kohtuotsuse lõigud, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 280, ei puuduta rikkumise tuvastamist, vaid määratud trahvi summat.

430    Olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt peab iga turuosaline otsustama sõltumatult, mil viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda ja et kuigi selline sõltumatuse nõue ei välista turuosaliste õigust enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele mõistlikult kohandada, on selle nõudega rangelt vastuolus igasugune turuosaliste omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul, või see, et sellisele konkurendile antakse teada, kuidas turuosaline ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punktid 32 ja 33).

431    Kui pakkumine on turul tugevalt koondunud, võivad ettevõtjad teatavate andmete vahetamisega – olenevalt muu hulgas vahetatavate andmete liigist – saada teavet oma konkurentide positsiooni ja äristrateegia kohta turul, millega kahjustatakse sel turul konkurentsi ning suurendatakse salajase kokkuleppe tõenäosust või isegi hõlbustatakse seda. Kui pakkumine on seevastu killustatud, võib konkurentide vahel andmete levitamisel ja vahetamisel olla turu konkurentsiolukorrale neutraalne või isegi positiivne mõju (Euroopa Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I‑11125, punkt 58).

432    Euroopa Kohus täpsustas samuti, et teabevahetuse süsteemi võib pidada konkurentsiõiguse norme rikkuvaks isegi siis, kui asjassepuutuv turg ei ole tugevalt koondunud oligopoolne turg (eespool punktis 303 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 86).

433    Käesolevas asjas väidab menetlusse astuja ainult seda, et komisjon on jätnud tähelepanuta selle, et suur hulk maaletoojaid ei osalenud läbirääkimistes enne hinna kehtestamist, esitamata aga muid täpsustusi või konkreetseid asjaolusid, mis tema argumenti toetaksid.

434    Oluline on toonitada, et vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et lisaks Chiquitale, Weichertile ja Dole’ile müüsid Põhja-Euroopas olulistes kogustes banaane ka Del Monte (mis puudutab tema banaanidega varustamise tegevust), Fyffes ja Van Parys ning et Põhja-Euroopas tegutses lisaks nendele ettevõtjatele suur hulk teisi banaane müüvaid ettevõtjaid. Enamus neist olid väikeettevõtjad, kelle tegevus oli koondunud piiratud geograafilisele alale (eriti Saksamaal) (vaidlustatud otsuse põhjendused 21 ja 24).

435    Komisjon täpsustab aga, et pooltel oli oluline turuosa ning et nad olid kolme kõige suurema kaubamärgi banaanidega varustajad.

436    Komisjon selgitab selles küsimuses viisi, kuidas ta määras vaidlustatud otsuse põhjendustes 25–31 kindlaks vaidlustatud otsuse adressaatide ühise osakaalu banaanidega varustamisel.

437    Nii hindas komisjon nende väärtuselist ühist osa banaanide müügis, tuginedes teabele, mille olid esitanud need adressaadid ja banaanide maaletoojad Fyffes ja LVP, mis viis ta järelduseni, et väärtuselt oli Chiquita, Dole’i ja Weicherti müügiosa 2002. aastal kokku umbes 45–50% banaanimüügist Põhja-Euroopas (vaidlustatud otsuse põhjendused 26 ja 27).

438    Komisjon hindas vaidlustatud otsuses ka Põhja-Euroopa asjassepuutuvate ettevõtjate koguselist müügiosa nende poolt esitatud andmete alusel banaanide koguselise nähtava tarbimise seisukohast, mis tulenes Eurostati avaldatud ametlikust statistikast, ning jõudis järeldusele, et Chiquita, Dole’i ja Weicherti värskete banaanide müük 2002. aastal moodustas koguseliselt umbes 40–45% värskete banaanide nähtavast tarbimisest Põhja-Euroopas, kusjuures selle hinnangu tulemus oli natuke väiksem väärtuselisest müügiosast (vaidlustatud otsuse põhjendus 31).

439    Menetlusse astuja ei väljenda oma seisukohtades komisjoni nende hinnangute suhtes mingit arvamust.

440    Eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et komisjon võttis süüks pandud tegevuse analüüsis konkreetselt arvesse turu struktuuri ning et ta järeldas ja võttis arvesse õigesti asjaolu, et Dole’ile, Chiquitale ja Weichertile kuulus oluline – mitte väike, nagu kinnitab Weichert – osa turust, mida hoolimata sellest, et seda ei saa pidada oligopoolseks turuks, ei iseloomusta killustatud pakkumine.

–       Weicherti eriline roll

441    Hageja väidab konteksti puudutavate asjaolude osas, mis muutsid komisjoni analüüsi seoses kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgiga vähe veenvaks, et Weichertil oli turul unikaalne roll, sest ta pidi koguma teavet koguste ja referentshindade kohta ning saatma selle igal nädalal ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile (FAO) ja komisjonile koos lühikese kommentaariga turuseisu kohta.

442    Menetlusse astuja on seisukohal, et komisjoni püüd kvalifitseerida süüks pandud käitumist konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuseks on ebareaalne. Ta täheldab, et komisjon ei selgita põhjuseid, miks talle asjassepuutuval perioodil referentshindu saadeti.

443    Oluline on toonitada, et hageja ja menetlusse astuja ei täpsusta selgelt, mil viisil viimase eriline roll asjassepuutuva turu kohta teabe kogujana ja selle edastajana avalik‑õiguslikele isikutele on vastuolus komisjoni järeldustega konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse asetleidmise kohta.

444    FAO ja komisjoni poolt saadud teabe küsimust uuriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 307, 308 ja 319.

445    Komisjon täheldab, et vaidlustatud otsuse adressaatidest ettevõtjate argumendid ei näita, et avalik‑õiguslikud isikud olid teadlikud läbirääkimistest enne hinna kehtestamist ja nende sisust. Ainult asjaolu, et Weichert jagas avalikult ametlike hindade alast teavet pärast nende kehtestamist neljapäeva hommikul ja edastas need komisjonile, ei saa seada kahtluse alla enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste – mis leidsid aset kolmapäeva pärastlõunal, natuke aega enne referentshinna kindlaksmääramist – konkurentsivastast eesmärki.

446    Tuleb märkida, et hageja ega menetlusse astuja ei esita mingeid tõendeid, mis oleksid vastuolus komisjoni eespool esitatud järeldusega.

447    Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioonist viimase erilise rolli kohta ei tulene vaidlustatud otsuse õigusvastasust ning see argumentatsioon tuleb tagasi lükata.

 Referentshinna olulisus

448    Hageja väidab, et järeldus konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse asetleidmise kohta tugineb tehinguhindade ja referentshindade omavahelisel seosel, millele Weichert on kogu menetluse vältel kategooriliselt vastu väitnud ja mida komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud.

449    Menetlusse astuja väidab, et tema referentshind ei olnud hind, mida ta lootis saada, läbirääkimiste lähtepunkt, hind, millest olid huvitatud kliendid, või hind, millest sõltusid tegelikud hinnad. Weicherti ametlik hind ei saanud seega olla signaal turule tema tegelike hindade kohta.

450    Esiteks tuleb märkida, et banaanisektoris referentshinna kehtestamise ja olulisuse küsimust uuriti peamiselt vaidlustatud otsuse põhjendustes 102–128.

451    Vaidlus puudub selles, et Chiquita, Dole ja Weichert kehtestasid referentshinnad oma kaubamärkidele igal nädalal, antud juhul neljapäeva hommikul, ja andsid sellest siis teada oma klientidele. Maaletoojad märkisid, et teave referentshindade kohta liikus ruttu edasi kogu tegevussektoris ja seejärel anti nendest teada kutseala ajakirjandusele (vaidlustatud otsuse põhjendused 34, 104 ja 106).

452    Komisjon selgitab, et tehinguhinnad kas räägiti läbi igal nädalal – antud juhul neljapäeva pärastlõunal ja reedel (või hiljemalt jooksval nädalal või järgmise nädala alguses) – või määrati kindlaks eelnevalt kehtestatud hinnavalemi alusel, milles oli märgitud kindel hind või tingimused, mis sidusid hinna müüja või konkurendi teatud referentshinnaga või mõne muu näitajaga, nagu „Aldi hind”. Chiquital olid eeskätt lepingud, mis põhinesid „Dole pluss valemil”, mille kohaselt tehinguhind sõltus tegelikult Dole’i kehtestatud iganädalasest referentshinnast või Chiquita enda referentshinnast. Asjassepuutuvate klientide jaoks eksisteeris otsene seos makstava hinna ja referentshinna vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 104 et 105).

453    Ta täpsustab vaidlustatud otsuse põhjenduses 104 veel järgmist:

„[…] Aldile müüvad banaanitarnijad esitasid Aldile oma pakkumise tavaliselt neljapäeva hommikul. Üldjuhul kl 14 paiku oli „Aldi hind” kindlaks määratud. „Aldi hind” oli hind, mille Aldi maksis oma banaanitarnijatele. Aldi selgitab, et ta sai igal neljapäeval kl 11–11.30 oma tarnijatelt pakkumusi. Aldi selgitab, et tema otsus tarnijatele tehtava iganädalase pakkumuse kohta põhines temale esitatud pakkumustel, eelmise nädala hinnal ja sama nädala hinnal eelmisel aastal. Umbes 30 minuti pärast peale oma tarnijatelt pakkumuste saamist saatis Aldi vastu‑pakkumuse, mis on tavaliselt sama kõigile tarnijatele. Aldi avaldab, et ta ei ole „Aldi hinna” olemasolust teadlik ja et ta ei ole seega võimeline hindama tema hinna olulisust kolmandate isikute tehingutele. Alates 2002. aasta teisest poolest hakati „Aldi hinda” banaanihinna arvutamise tegurina aina rohkem kasutama ka teatud muude tehingute puhul, muu hulgas kaubamärgibanaanide puhul.”

454    Komisjon järeldab, et referentshinnad võimaldasid vähemalt saata turule signaali, näidata tendentsi või anda vihje selle kohta, milline on oodatav banaanihindade areng, ja et need olid banaanikaubanduses ja banaanide eest makstava hinna seisukohast olulised. Lisaks olid teatud tehingute puhul tegelikud hinnad otseselt seotud referentshindadega. Komisjon leiab, et eksisteeris piisav arv vahendeid konkurentsivastase eesmärgi saavutamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 115 ja 128).

455    Vastupidi menetlusse astuja kinnitusele ei ole komisjon avaldanud, et „referentshinnad olid […] hinnad, mille saavutamist võis oodata”. See kinnitus tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 109 viimase lause väärast tõlgendamisest, mille kohaselt „toimiku dokumentidest nähtub, et referentshinnad olid olulised banaanikaubanduse ja hindade jaoks, mida võidi saada”.

456    Lisaks tuleb ka täheldada, et menetlusse astuja kinnitab, et tal ei olnud ametliku hinnaga lepinguid, kuna need põhinesid kas iga‑aastasel kindlal hinnal või olid seotud „Aldi hinnaga”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 104 märgib komisjon, et Weichertil olid lepingud pakkumisega, mis põhines kindla hinna valemil, või lepingud, mis põhinesid iganädalaselt läbiräägitaval hinnal.

457    Arvestades menetlusse astuja argumentatsiooni tervikuna, tuleb tema kinnitust tema banaanide turustamise kohta mõista selliselt, et tema tehinguhinnad tulenesid lepingutest, milles olid ette nähtud aastaks ette kindlaks määratud hind ja iganädalased läbirääkimised, mis põhinesid mitte tema referentshindadel, vaid „Aldi hinnal”.

458    Komisjon ei väida vaidlustatud otsuses ega oma menetlusdokumentides, et Weichert turustas oma banaane lepingute kaudu, mis põhinesid otseselt kas tema enda või mõne konkurendi referentshinnaga seotud hinnavalemil.

459    Siinkohal tuleb meenutada, et mis puudutab võimalust pidada kooskõlastatud tegevust tegevuseks, millel on konkurentsivastane eesmärk, kuigi sellel ei ole otsest seost tarbijahindadega, siis ei võimalda EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastus asuda seisukohale, et keelatud on üksnes kooskõlastatud tegevus, millel on vahetu mõju lõpptarbijate poolt makstavatele hindadele. EÜ artikli 81 lõike 1 punktist a nähtub vastupidi, et kooskõlastatud tegevusel võib olla konkurentsivastane eesmärk, kui sellega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused” (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punktid 36 ja 37).

460    Sarnaselt muude asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on EÜ artikli 81 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist. Seega ei saa kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi tuvastamise tingimuseks seada tegevuse otsest seost tarbijahindadega (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punktid 38 ja 39).

461    Teiseks on oluline toonitada, et mitmed dokumentaalsed tõendid toetavad komisjoni järeldust, et referentshinnad olid banaanisektoris olulisused.

462    Esiteks viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 107 e‑kirjale, mille B. saatis 30. aprillil 2001 P‑le (kaks Chiquita direktorit) ja mis on sõnastatud järgmiselt:

„On tõendatud, et niipea kui [Dole/Del Monte/Tuca] küsivad hinda 36,00 Saksa marka (DEM), on nende kliendid (jaemüüjad) sellele vastu, sest sellise tasemega pakkumise korral peaks tarbijale kohaldatav hind ületama 3,00 DEM/kg piiri. Pole mingit kahtlust, et see „fenomen” mõjutab meid kahjulikult teatud aja jooksul. [See] tähendab, et meie kõrgeim hind saab olema 40,00 DEM (rohelise banaani hind).”

463    Menetlusse astuja kinnitab, et e‑kiri näitab ainult Chiquita mõne töötaja tõlgendust ega saa tõendada pakkumishinna tähtsust Del Monte banaanide suhtes.

464    Tuleb siiski märkida, et asjassepuutuvas dokumendis viidatakse konkreetselt kaubamärgi Del Monte – mida turustas Weichert – ja kaubamärgi Dole banaanide ostjatele ja menetlusse astuja sellele vastu ei vaidle. Asjaolu, et e‑kiri on pärit banaanituru ühelt peamiselt ettevõtjalt, kes on täielikult teadlik selle toimimisest, suurendab ainult selle tõenduslikku väärtust.

465    Nagu märgib õigesti komisjon, tõendab see dokument, et tegelikud hinnad sõltusid referentshindadest ja et kliendid jälgisid nende arengut. See tõendab, et kliendid reageerisid, kui referentshinnad saavutasid teatud taseme, kuid ka seda, et nad olid aru saanud, et esines seos referentshindade ja tegelike hindade vahel. Nimetatud dokument näitab niisiis selgelt, et kui Dole’i, Del Monte või Tuca pakkumine saavutab taseme „36,00 Saksa marka (DEM)”, „[peaks] tarbijale kohaldatav hind ületama 3,00 DEM/kg piiri”. Samuti näitab see Chiquita, Dole’i ja Del Monte kaubamärgiga banaanide referentshindade teatud omavahelist sõltuvust ning talutavaid hinnavahe piire. Menetlusse astuja väide, et „on võimalik, et B. üritas P‑le selgitada, miks ta ei saanud kehtestada kõrgemat ametlikku hinda”, ainult toetab seda viimati esitatud järeldust.

466    Menetlusse astuja esitab Chiquita e‑kirja mõttele ka alternatiivse seletuse järgmises sõnastuses:

„Arvestades, et väidetakse, et Chiquital oli teatud klientidega ametlikel hindadel põhinevad lepingud, on võimalik, et mõni klient väljendas rahulolematust Chiquita ametliku hinnaga. B. võis eeldada, et Weichertil ja Dole’il oli sama probleem või ta võis ka otsida põhjust, et oma ülemusele selgitada, miks ta ei saanud kehtestada kõrgemat ametlikku hinda. Kui see on nii, sai B. täiesti valesti aru viisist, kuidas Weichert oma äri ajas, st et see oli oluliselt erinev viisist, mille Chiquita võis olla valinud oma tegevusele.”

467    Tuleb asuda seisukohale, et Weicherti avaldus põhineb üheaegselt oletusel, et Chiquita kliendid väljendasid rahulolematust, ja pelgal oletusel selle kohta, mida võis üks Chiquita töötaja mõelda ja kuidas käituda, mis koos viivad kategoorilise ja ebaõige järelduseni, et Weicherti ja Chiquita äritegevust juhiti erinevalt. Seda avaldust ei saa pidada niisuguseks, mis moonutab asjassepuutuva teate selget sisu ning komisjoni objektiivseid järeldusi, et tegevussektori äriläbirääkimiste raames määras Weichert igal nädalal kindlaks referentshinna ja tegi selle teatavaks.

468    Lõpuks on oluline toonitada, et Weichert ise märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, et nimetatud e‑kiri tõendas kaudselt, et jaemüüjad olid referentshinnatundlikud (vaidlustatud otsuse põhjendus 108).

469    Teiseks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 112, 126 ja 389 viitab komisjon 28. jaanuari 2000. aasta faksile, milles Del Monte töötaja A. palus A.W‑l talle selgitada erinevust „lõpliku hinna” ja „oodatava hinna” vahel järgmises sõnastuses:

„Olukord on veelgi tõsisem – rääkisin kahel korral teie ettevõtja banaanide turustamise eest vastutava töötajaga, et arutada tingimusi ja hindu turul… Ma sain teada, [et Weichert] hoiab oma hindu ametlikele hindadele „väga lähedal”!!! (…). Igal juhul on [see] täiesti vastuvõetamatu.”

470    Hageja kinnitab, et ainus asi, mis seda kirjavahetust tõendab, on tema soov, et Weichert müüks võimalikult kõrge hinnaga. Menetlusse astuja leiab, et see dokument ei tõenda, et ametlik hind oli hind, mida maaletoojad lootsid saada, näidates pigem Del Monte pettumust selle üle, et tema tegelikel hindadel ei olnud mingit seost tema ametlike hindadega.

471    Lisaks asjaolule, et komisjon ei väida vaidlustatud otsuses, et „ametlik hind oli hind, mida maaletoojad lootsid saada”, tuleb märkida, et see dokument näitab ametliku ja tegeliku hinna vahelist seost, sest Del Monte ootas selgelt, et Weichert saavutaks lõpliku hinna, mis oleks võimalikult lähedal referentshinnale, mis teda antud juhul täielikult ei rahuldanud.

472    Kolmandaks, komisjon viitas Chiquita 8. augusti 2002. aasta ettevõtja‑sisesele e‑kirjale, mille K. saatis P‑le (Chiquita president‑tegevdirektor), milles K. jagab oma arvamust seoses Dole’i referentshinna tõusuga 2 euro võrra (vaidlustatud otsuse põhjendused 111 ja 172 ning järgnevad põhjendused).

473    Chiquita töötaja märgib järgmist:

„Miks meie muutsime ainult 1,5 võrra kui Dole muutis 2,0 võrra?

Eile tundus meile, et turg muutub natuke aktiivsemaks, aga pigem 1,00 euro ringis.

Täna hommikul Dole mu kõnele ei vastanud ja ilma meiega konsulteerimata teatas 2,00 (J. vahendusel, mis võimaldab küsimusi vältida). Mis võib olla nende ajend?

1)       […] Edeka allahindlus: Edeka teeb 3. kaubamärgikategooriale nädala jooksul allahindluse „alla Aldi hinda” (tavaliselt on nende valikuks 60 Dole, 30 CB ja 20 DM ning mõni 3. kategooria). Nad sundisid oma varustajaid neid aitama, Edeka leppis Dole’iga kokku 80K kasti ostmises „Aldi hinnaga”. Tõstes turuhinda ja Aldi hinda saavad nad [Dole] kõigepealt parema hinna 80K eest […] Kuna meie osaleme 50K CS‑ga, on võimalik, et me saame sellest teatud kasu.

2)       Dole teab, et meil [Chiquita] on palju Dole pluss tehinguid ja kasutab seda aina rohkem meie tegelike hindade tõusule surumiseks, kuigi need jäävad palju madalamale tasemele.

Hiljem helistas Dole mulle, kordas oma hinnamuutust ja märkis, et „Aldi hind tõuseb kindlasti ka 2 võrra”.

Tänu Weichertile […] teame me, et nende arvates oli Dole’i areng natuke liialdatud.

Kõik see viib mind mõttele, et Dole võimendab olukorda ja et tal on selleks omad põhjused. Kuna ei tohiks jätta muljet, et me tahame väga tema hinnaga kaasa minna, otsustasime me 1,50 kasuks, jättes nii vahe Dole’iga 2‑le ja teistega 4,50/5,00‑le.”

474    See dokument näitab esiteks, et Chiquita jaoks oli ebatavaline, et Dole võttis niisuguse hinnaotsuse vastu „ilma [temaga] konsulteerimata” ja et Chiquita ootas nendevahelist konsulteerimist enne, kui Dole niisuguse hinnaotsuse vastu võtab, ning teiseks, et Dole võttis kõigepealt ja kahtlemata küsimuste vältimiseks ühendust Chiquita ühe madalama taseme töötajaga, helistades seejärel Chiquita kõrgel ametikohal olevale vastutavale isikule, et talle seda hinnamuutust selgitada, julgustades Chiquitat selle muutusega kaasa minema (vaidlustatud otsuse põhjendused 173 ja 174).

475    See 8. augusti 2002. aasta e‑kiri tõendab ka Dole’i referentshinna olulisust turule, sealhulgas tegelikele hindadele, mida Dole ja Chiquita ise küsisid. Lisaks mõjutas Dole’i referentshind käesoleval juhul Chiquita referentshinda. Nimetatud e‑kirjas on märgitud, et Chiquita plaanis eelmisel päeval hinda tõsta „umbes 1 [euro] võrra”, kuid otsustas sel hommikul oma referentshinda tõsta 1,5 eurot. Nimelt andis Chiquita oma avalduses teada, et arvestades Dole’i referentshinna tõusu 2 euro võrra muutis ta oma referentshinda, tõstes seda 1,5 eurot „selle asemel, et kohaldada hinnatõusu ainult 1 euro võrra, mida ta eelmisel päeval plaanis” (vaidlustatud otsuse põhjendus 111).

476    Komisjon mainib ka asjaolu, et neljapäeval, 2. jaanuaril 2003 saatis küpsetaja–edasimüüja Atlanta üks töötaja Chiquita kahele vastutavale isikule P. ja K. e‑kirja, milles viidati Chiquita võetud otsusele tõsta oma referentshinda, millest oli klientidele juba teatatud, 0,5 euro võrra seoses Dole’i referentshinna tõusuga, mis oli toimunud samal hommikul, kui saadeti e‑kiri. Selles e‑kirjas pöördus Atlanta töötaja Chiquita juhtide poole „väga kriitilise noodiga” niisuguse hinnaotsuse suhtes. K. vastas sellele järgmiselt: „Me arvasime, et kui me jääme samale tasemele, peatab see arengu tõusu suunas ja seab kahtluse alla arengu järgmistel nädalatel.” Samas küsimuses kirjutas üks Chiquita töötaja samal päeval, ehk 2. jaanuaril 2003 K‑le, et tal on selle hinnatõusu tõttu probleeme, sest hind oli juba klientidele teatatud. K. vastas sellele tähelepanekule 6. jaanuaril järgmiselt (vaidlustatud otsuse põhjendused 110 ja 176):

„[P., Chiquita president-peadirektor Euroopas] ei tahtnud, et Dole’il ja Del Monte’l jääks mulje, et me veame neid alt säilitades statu quo. Ma mõistan.”

477    Nagu komisjon õigesti märgib (vaidlustatud otsuse põhjendus 110), näitavad 2. jaanuari 2003. aasta dokumendid, et klientidel oli selge arusaam, et referentshinna muutusel oli suur tähtsus hinnale, mille maksmist või saamist nad võisid oodata. Chiquita tegevdirektori otsus hinda tõsta – kuigi referentshind oli klientidele juba teatavaks tehtud –, et Dole’i ja Del Montet mitte „alt vedada”, näitab Chiquita tegelikku huvi toetada oma peamiste konkurentide referentshinna tõuse, astudes vajaduselt väga tavapäratuid samme, nagu juba teada antud hinna tõstmine olenemata raskustest, mida niisugune samm klientidega suhtluses tekitab, tehes seda selleks, et mitte seada ohtu hinna tõusu suunas liikumist järgmistel nädalatel (vaidlustatud otsuse põhjendus 177).

478    On küll tõsi, et hinnaotsus, mida nimetatud teates käsitletakse, tehti 2. jaanuaril 2003, st ajal, mis järgnes vahetult enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste perioodi lõppu, mida ei ole vaidlustatud. Ent kuigi need dokumendid ei ole niisugused, mille alusel üksi saaks tuvastada etteheidetud konkurentsivastase tegevuse tegeliku asetleidmise, toetavad need komisjoni kogutud tõendeid referentshinna tähtsuse kohta.

479    Menetlusse astuja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 110 ja 111 mainitud dokumendid on Chiquita ettevõtja‑sisesed dokumendid, mis ei ütle midagi tema kavatsuste või ootuste kohta hinna teemal. 2. jaanuari 2003. aasta e‑kirjast ei saa aru saada nii, et selles väideti, et ametlikud hinnad on hinnad, mida Weichert lootis saada.

480    Tuleb meenutada, et komisjon ei väida vaidlustatud otsuses, et „ametlikud hinnad on hinnad, mida Weichert lootis saada”, ja märkida, et asjassepuutuvad dokumendid näitavad referentshindade olulisust banaanisektoris, kus Weichert oli üks turuosalistest rikkumise perioodil.

481    Oluline on toonitada, et rikkumine puudutab üht toodet, st värsket banaani, mis on jaotatav kolme kvaliteeditasemesse nendele vastavate erinevate hindadega, ja mis moodustab ühe turu, mille eripäraks on hindade kindlaksmääramise protsess, milles iga neljapäeva hommikul teatatakse Dole’i, Chiquita ja Weicherti referentshinnad nende klientidele ning see on esimene turule saadetav teade maaletoojate hinnaootuse kohta. Kuigi need referentshinnad puudutasid ainult nende ettevõtjate poolt müüdavaid esimese ja teise kategooria banaane, esines seos nende hindade ja kolmanda kategooria kaubamärkidega või kaubamärgita banaanide hindade vahel, sest kindlasti toimus igal nädalal eri kvaliteediga banaanide hindade positsioneerumine üksteise suhtes. Chiquita, Dole’i ja Del Monte kaubamärkidega banaanide referentshindade teatud omavahelist sõltuvust näitlikustavad Chiquita ettevõtja‑sisesed e‑kirjad 30. aprillist 2001 (vaidlustatud otsuse põhjendus 107) ja 8. augustist 2002 (vaidlustatud otsuse põhjendused 111, 172 ja järgmised põhjendused).

482    Selles küsimuses tuleb veel kord viidata Chiquita Euroopa peadirektori 21. juuni 2000. aasta e‑kirjale (vaidlustatud otsuse põhjendus 113), mis oli adresseeritud mitmele kolleegile ja milles kommenteeriti Chiquita referentshinna langust seoses Dole’i hinna vähenemisega 2 DEM võrra järgmiselt: „Hinnaerinevuse tõttu, mis ulatub 9 DEM‑ni võrreldes Dole’iga, ei olnud meil muud valikut. Tegemist on selgelt šokiga, sest suvel on hindade tõstmise võimalus tavalisi tootmis- ja turutingimusi arvestades väike või lausa olematu”. Samas e‑kirjas kirjutab P. veel, et:

„[…] see on põhjus, miks ma teid palun veel kord uurida koguse suurendamise võimalust. Koguse suurendamine ei kompenseeri hinnaalandust 100%, kuid meil on vaja iga täiendavat kasti nii kaua, kui sellel ei ole pikas perspektiivis meile negatiivset mõju.”

483    Nagu komisjon õigesti toonitab, näitab see e‑kiri, mil määral oli Chiquita mures referentshinna langetamise pärast, mida ta määratles kui „šokki”, kuna „suvel on hindade tõstmise võimalus väike või lausa olematu”, ja lahenduse leidmise pärast, et heastada selle olukorra negatiivseid tagajärgi hinna seisukohast, reageerides antud juhul koguste kaudu. See tõendab veel kord, kui oluline oli maaletoojate referentshindade vahe ja nende erinevuse aktsepteeritava või talutava piiri küsimus.

484    Tegemist on täiendava dokumentaalse tõendiga referentshindade tähtsuse kohta banaanisektoris, mille kohta menetlusse astuja ei esita mingit seisukohta.

485    Neljandaks, komisjon viitab kirjale, mille Deutscher Fruchthandelsverband eV (DFHV, Saksamaa kaubanduskoda) adresseeris 21. jaanuaril 2005 ühele komisjoni liikmele, milles ta avaldab muu hulgas, et „need „ametlikud” hinnad kajastavad ainult erinevate turuosaliste lähtepositsiooni iganädalastes hinnaläbirääkimistes” ja et „need on tegelikult kokkulepitud hindadest kuni 50% kõrgemad” (vaidlustatud otsuse põhjendused 112 ja 119).

486    Hageja märgib, et DFHV see kiri on pärit 2005. aastast, kuigi väidetav rikkumine lõppes 2002. aastal. Menetlusse astuja on seisukohal, et viidatud kirjal ei ole tema suhtes mingit tõenduslikku väärtust. See kiri ei kinnita, et nii tema kui ka Dole’i ja Chiquita ametlikud hinnad olid hinnaläbirääkimiste lähtepunkt. Nimelt kinnitas DFHV hoopis seda, et ta ei teadnud, kas menetlusse astuja kasutas ametlikke hindu hinnaläbirääkimistel lähtepunktina.

487    Kuigi see dokument on vaieldamatult pärit rikkumise lõppemisele järgnenud ajast ja ei saa iseenesest olla etteheidetud rikkumise tõendamiseks piisav, näitab see, et kolm aastat pärast rikkumist ning arvestades, et ei ole väidetud ega tõendatud, et banaanituru korralduses oleks toimunud mingeid muudatusi, käsitleti referentshindasid üldiselt kui iganädalaste hindade läbirääkimise lähtepunkti.

488    Selle dokumendi tõenduslikku väärtust ei saa täielikult kahtluse alla seada asjaolu, et DFHV kinnitas 18. detsembri 2008. aasta kirjas, et ta ei saa kinnitada, et Weichert kasutas oma ametlikke hindu iganädalaste hindade läbirääkimise lähtepunktina, mis vaid väljendab ebakindlust selle banaanitarnija konkreetse tegevuse osas.

489    Samuti tuleb märkida, et menetlusse astuja ise tugineb sellele DFHV 21. jaanuari 2005. aasta kirjale, toonitades, et ametlikud hinnad olid kuni 50% kõrgemad kui tegelikud hinnad, ja et see nii suur vahe näitab, et ükski maaletooja ei saanud niisugust tulemust oodata, mida komisjon igal juhul ei väida.

490    Kolmandaks, menetlusse astuja kinnitab, et „tõendid” näitavad, et hinnaläbirääkimistel ei maininud ta kordagi ametlikke hindu, viidates muu hulgas haldusmenetluses esitatud enda avaldustele.

491    Vaidlus puudub selles, et menetlusse astuja märkis vastuses komisjoni 10. veebruari 2006. aasta teabenõudele, et ametlike ja tegelike hindade vahel puudub seos ning et ametliku ja tegeliku hinna erinevus oli suur. Viide vastuväiteteatise vastuse punktile 287 ei ole aga asjassepuutuv, kuna selles punktis käsitleti koguste küsimust.

492    Samas on oluline rõhutada, et vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et ajavahemikul 2000–2002 müüs Weichert Del Monte kaubamärgi all turustatavaid banaane ja et iga nädala neljapäeva hommikul kehtestas ta nendele banaanidele referentshinnad, konsulteerides tema enda kinnitusel Del Montega. Komisjon märkis ka, et asjassepuutuval perioodil olid Dole’i ja Del Monte (viimase banaane turustas Weichert) banaanide referentshinnad peaaegu samad. Selle järelduse toetuseks meenutab komisjon Weicherti avaldusi, mille kohaselt: „kuigi Del Monte ei teinud talle ametlikult ülesandeks kehtestada sama ametlik hind, mis Dole’il, ootas ta [temalt], et tema ametlik hind oleks vähemalt sama kõrge kui Dole’il” (vaidlustatud otsuse põhjendus 104 ja 138. joonealune märkus).

493    Komisjoni 5. veebruari 2007. aasta nõude alusel täpsustas Weichert järgmist:

„Del Monte pidas regulaarselt Weichertiga nõu hinna küsimuses. Del Monte nõudis Weichertilt, et viimane edastaks talle igal nädalal ametliku hinna. Tihti ei olnud Del Monte Weicherti kinnitatud ametliku hinnaga rahul, kuna tema arvates oli Dole’i kaubamärk tema omale banaanide kvaliteedi ja maine poolest kõige lähedasem. Ta ootas seega, et Weichert turustab Del Monte kaubamärgiga banaane seda silmas pidades ja kehtestab sama ametliku hinna, mis on Dole’il. Pärast iganädalaste arvandmete kättesaamist võttis Del Monte tihti Weichertiga ühendust ja palus tal selgitada, miks ta ei olnud kehtestanud kõrgemat ametlikku hinda või saavutanud kõrgemat tegelikku hinda. Juhtus isegi seda, et Del Monte viitas Dole’i ametlikule hinnale, mis oli kõrgem kui Weichertil, paludes Weichertil vahet selgitada.”

494    Weichert täpsustab veel, et ta edastas Del Montele rikkumise perioodil iganädalaselt koostatud aruanded banaanituru olukorra kohta; nendes aruannetes mainitakse nii ametlikke hindu kui ka hinnanguid asjassepuutuva nädala tegelike hindade kohta eelkõige hinnavahemikena Del Monte kaubamärgiga banaanide (mida turustas Weichert) ja konkurentide kauba vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 392). Tuleb märkida, et maksimaalne tegelik hind vastas regulaarselt näidatud referentshinnale.

495    Weicherti avaldused nende kogumis, mida toetavad dokumentaalsed tõendid, on vastuolus väitega, et tema referentshindadel puudus igasugune tähtsus.

496    Del Monte väidab oma vastuses vastuväiteteatisele, et referentshindadel ei olnud mingit mõju tegelikele hindadele, kuid ta märkis ka, et referentshindadealane teabevahetus oli maaletoojatele ka viis „koguda asjassepuutuvat teavet nõudluse, saabuvate koguste ja kõigi laovarude kohta turule mõistetavas ühes samas „teates” (vaidlustatud otsuse põhjendus 122). Del Monte lisas sellele vastusele dokumendi, milles esitati Põhja-Euroopa banaanidega varustamise teemalise teabevahetuse majandusanalüüs (CRA International, 13/11/07) ja selles on täpsustatud, et „halvim, mida maaletoojad võisid teavet vahetades ja turuosalistele ametlikest hindadest teada andes teha, oli saata turule kooskõlastatult „ühine” signaal (kooskõlastatud ametlike hindade kujul)”. Seda avaldust, mida korratakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 122, täiendab järgmine tähelepanek:

„Samas on vähemalt usutav, et ametlike hindade kasutamisega signaalina, mis võttis kokku pakkumise ja nõudluse seisu turul, võis tõhusus kasvada. […] Seega ei ole mõeldamatu, et see, et turuosaliste jaoks kogu asjassepuutuv teave koguti kokku ühte signaali, mis väljendus kooskõlastatud ametlikes hindades, oli lihtne ja tõhus viis suurendada turu tõhusust.”

497    Lisaks märkis hageja oma vastuses 5. veebruari 2007. aasta teabenõudele, et „[r]eferentshinnad olid turul kiiresti teada” ja et [konfidentsiaalne]. Ta täpsustas ka, et „[k]liendid mainisid tihti konkurentide referentshindu ilma, et seda oleks neilt nõutud, eriti siis, kui nad tahtsid neid ära kasutada madalamate hindade saavutamise argumendina, arvestades, et banaanide maaletoojad kasutasid referentshindu Aldi hinna, mis tehti teatavaks pärastlõunati, muutuse tähistamiseks.”

498    Veel tuleb meenutada, et vastuses vastuväiteteatisele kinnitas Dole, et referentshinnad olid vaid turunäitajad, ehk üks mitmest tarbijate poolt arvessevõetavast tegurist ja juhtnöör läbirääkimistel klientidega. Dole täpsustas, et „[v]äga piiratud määral aitasid need maaletoojatel ja klientidel hinnata turu hetkeseisu ja viisi, kuidas see võis areneda” (vaidlustatud otsuse põhjendus 116), ja et „kliendid […] üritasid parima pakkumuse saavutamiseks tingida, võrreldes avalikult konkureerivaid hinnapakkumisi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 114).

499    Seega olid kliendid valmis selleks, et kõrgem referentshind toob kaasa kõrgemad tehinguhinnad ja nad kasutasid seda tingimise vahendina tegelike hindade kokkuleppimiseks, mis tõendab maaletoojate referentshindadealase koostöö huvi. Nendel Dole’i ja Del Monte täpsetel ja üksteisega kooskõlas olevatel avaldustel, mis on esitatud kirjalikult, tahtlikult ja pärast põhjalikku järelemõtlemist, on suur tõenduslik väärtus (vt selle kohta eespool punktis 364 viidatud kohtuotsus Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, punkt 104) referentshindade rolli osas üldjuhul maaletoojate esimese küsitava hinnana ja nende olulisuse osas äriläbirääkimistes.

500    Dole avaldas ka perioodi osas 2000–2002 vastuseks 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele, et „Del Monte positsioneeris oma kaubamärgiga banaanid Dole’i kaubamärgiga banaanidega võrreldavale tasemele ning tegevussektoris oli üldiselt teada, et Del Monte nägi Dole’i referentshindu vahendina selle sarnasuse reklaamimiseks klientidele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 104 ja 138. joonealune märkus). Sellest avaldusest nähtub, et Dole’i referentshinda peeti äriliseks vahendiks, mis võimaldas Del Montel positsioneerida oma banaanid Dole’iga samale hinnatasemele.

501    Hageja ei esita oma menetlusdokumentides ühtegi seisukohta haldusmenetluse käigus tehtud nende avalduste suhtes, mis on vastuolus tema kinnitusega, et referentshindade ja tegelike hindade vahel puudub seos.

502    Vastupidi, oluline on toonitada, et argumentatsioonis, milles vaieldakse vastu Weicherti otsustavale mõjutamisele, väidab hageja, et tal oli [konfidentsiaalne], samas kui Weichert eelistas vastupidist strateegiat, st müüa suuri koguseid oma litsentside kasutamiseks ja säilitada tarnesuhteid võimalikult suure arvu klientidega. Weicherti strateegia, mis seisnes hindade kehtestamises alati Dole’iga samale tasemele, ei olnud Del Monte huvides, kes soovis müüa „võimalikult kõrge hinnaga”, mille tõttu suurenes edasimüügilepingus ettenähtud hinna muutuv osa. Seega Del Monte „eelistas kõrgetasemelist referentshinda, mis oli lähedasem Chiquita hinnale” ning see oli kolmandatele isikutele teada, nagu nähtub Chiquita avaldustest, milles on märgitud, et: „Dole ja Del Monte hakkasid kohaldama erinevaid referentshindu siis, kui Del Monte asutas omaenda ettevõtja Saksamaal 2003. aastal”, ning Dole’i samalaadsetest avaldustest, mille kohaselt „Del Monte üritas vähendada vahet Chiquita referentshinna näitaja (st kõige kõrgema referentshinna) ja Del Monte referentshinna vahel”.

503    Need hageja selgitused ning ka eespool punktis 502 viidatud Chiquita ja Dole’i avaldused ainult kinnitavad komisjoni kogutud tõendeid ja tema järelduse põhjendatust selle kohta, et referentshinnad, sealhulgas Weicherti referentshinnad olid banaaniturul tähtsad.

504    Neljandaks, menetlusse astuja väidab, et referentshindade tähtsusetust tõendavad tema peamiste klientide koostatud ja kohtuvaidlustes esitatud kirjad. Tema sõnul kinnitasid kliendid, et neid ei huvitanud tema ametlikud hinnad, millel ei olnud mingit rolli läbirääkimistes tegelike hindade üle, vaid et neid kliente huvitas „Aldi hind”.

505    Nagu meenutatud eespool punktis 341, ei vasta need ütlused kõigile nõutud objektiivsuse kriteeriumidele ning need tuleb seetõttu tagasi lükata. Juba tehtud järeldustele nende kirjade koostajate äriliste sidemete ja alluvussuhte kohta Weichertiga ning nende vormi ja sisu kohta tuleb ametlike hindade osas lisada, et kuigi asjassepuutuvad kliendid märgivad, et need hinnad ei olnud tegur, millega nende ja Weicherti vahelistel läbirääkimistel arvestati, kinnitavad nad siiski rohkem täpsustusi esitamata, et nad teadsid, et „Weichert pidas oma ametlikke hindu tähtsusetuks”.

506    Igal juhul, isegi kui eeldada, et neid kirju võib käesolevas menetluses arvesse võtta, ei saa üksnes nende alusel järeldada, et Weicherti referentshindadel puudus igasugune olulisus.

507    Kõigepealt olgu märgitud, et kõigis haldusmenetluse käigus koostatud kirjades, välja arvatud äriühingu I. nimel esitatud D. kirjas väitsid kliendid, et neile oli Weicherti Interneti‑lehel kättesaadav saabuvate banaanide iganädalane loetelu ning et nad kasutasid seda selleks, et „paremini hinnata ja võrrelda tarnijate, sealhulgas Weicherti hindu”; see sõnastus viitab tingimata referentshindadele, arvestades banaanide iganädalase turustamise ajakava. Lisaks toetavad need avaldused hageja ja Dole’i avaldusi, mida meenutati eespool punktides 497 ja 498.

508    Edasi, on tuvastatud, et ükski klient ei viita „Aldi hinnale” kui ainsale asjassepuutuvale võrdluspunktile banaanide hinna määramiseks vaidlusalusel perioodil, kuigi menetlusse astuja väidab, et tema kliente huvitas ainult see hind.

509    Lõpuks ja eelkõige ei piisa Weicherti poolt kohtuvaidlustes esitatud klientide kirjadest, mis on koostatud pärast uurimist ja mõne puhul ka pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, et seada kahtluse alla uurimisele eelnenud ajast pärit niisuguste dokumentaalsete tõendite tõenduslik väärtus, mis kinnitavad referentshindade olulisust ning mida toetavad Dole’i ja hageja avaldused, kusjuures need ettevõtjad kirjeldasid muu hulgas selgelt nende klientide käitumist, kes kasutasid referentshindu üldiselt kui läbirääkimiste vahendit tehinguhindade kindlaksmääramiseks (vt eespool punktid 462–502).

510    Viiendaks, menetlusse astuja väidab, et komisjon moonutas ametlike hindade tähtsust, minimiseerides „Aldi hinna” olulisust, mis oli asjassepuutuval perioodil hindade määramise ainus võrdluspunkt, ning tegi ilmse hindamisvea, tuvastades, et „Aldi hind” oli ajavahemikul 2000–2003 vähetähtsam.

511    Oma argumentide toetuseks piirdub menetlusse astuja esiteks viitega oma avaldustele, mille ta esitas vastuväiteteatise vastuses, milles ta väljendab enda ja ka teiste vaidlustatud otsuse adressaatide veendumust, et Aldi, kes oli liidu kõige suurem banaanide sisseostja, määratav hind oli väga oluline. Weichert täpsustab, et Aldist on „saanud” Põhja-Euroopa banaanituru oluline ettevõtja 90‑nendate aastate algusest tema turuosa pideva kasvu tõttu Saksamaal, mis 2005. aastal tõusis 21,5%‑lt 28,1%‑le.

512    Need asjaolud, eeldades, et need on õiged, ei luba aga tuvastada, et „Aldi hind” oli perioodil 2000–2002 „hindade määramise ainus võrdluspunkt”, kusjuures tuleb meenutada, et komisjon nõustus argumendiga, et nimetatud hinna tähtsus asjassepuutuval turul kasvas.

513    Teiseks, menetlusse astuja lisab, et asjaolu, et „Aldi hind” määrati kindlaks pärast ametlike hindade teatavaks tegemist, selle olulisust ei muuda, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, sest maaletoojad ja eriti ta ise ootasid „Aldi hinna” teatavaks tegemist enne läbirääkimiste alustamist iganädalase hinna üle ja et see hind oli keskne võrdluspunkt, mida kasutati pikaajaliste tarnelepingute puhul tegelike hindade arvutamiseks.

514    Lisaks sellele, et Weichert ei tõenda, et ta kasutas pikaajalisi tarnelepinguid, milles oli ette nähtud hinna kehtestamine „Aldi hinna” alusel, tuleb märkida, et komisjon meenutas tuvastatud objektiivset asjaolu, mis puudutas banaanide turustamise ajalist toimimist iganädalase läbirääkimiste protsessi raames, st sündmuste ajakava, mis algas vaieldamatult sellega, et Chiquita, Dole ja Weichert tegid oma referentshinnad teatavaks kõigile klientidele, küpsetajatele ja jaemüüjatele neljapäeva hommikul enne „Aldi pakkumuse” väljakuulutamist.

515    See olukord näitab, et ajalise järjestuse seisukohast tähistas referentshindade teatavakstegemine äriläbirääkimiste algust. Haldusmenetluses hageja ja Dole’i esitatud avaldused klientide käitumise kohta seoses maaletoojate pakkumustega kinnitavad selle tähelepaneku tõelevastavust.

516    Eeltoodust nähtub seega, et kõigepealt määrasid maaletoojad kindlaks ja tegid teatavaks oma referentshinnad, mis andis märku, milline oli banaanihinna oodatav areng; seejärel võtsid küpsetajad turu arengu osas oma seisukoha ja esitasid oma pakkumuse Aldile; alles seejärel määrati kindlaks „Aldi hind” (vaidlustatud otsuse põhjendus 122).

517    Selles küsimuses toob komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 122 esile Dole’i järgmised avaldused:

„[…] algsed referentshinnad, mille teatud äriühingud teevad turul teatavaks neljapäeva hommikul pärast nende hinna kindlaksmääramise koosolekuid, näitavad teatud tendentsi – asjaolu, et nad lootsid, et turuhind tõuseb 1 euro võrra, 50 eurosendi võrra (alati kasti kohta, mis kaalub 18 kg) ja […] et küpsetajad, kellel on väga oluline roll kollaste banaanide tarnimisel, annavad oma hinna Aldile (kõige suurem banaanide ostja) neljapäeva hommikupoolikul ning et küpsetajad kujundavad oma arvamuse viisi kohta, kuidas turuhind sel hommikupoolikul tõenäoliselt areneb, hetkel, mis jäi ajavahemikku [kl 9.00–kl 11.00] ning faksivad seejärel oma pakkumuse Aldile ning Aldi vastab natuke pärast [kl 13]; tihti loodavad küpsetajad, et ühe kasti banaanide hind tõuseb 1 euro võrra ja Aldi vastab neile, et „Tõsi, turu olukord on parem, meie jaemüüjate läbimüük areneb positiivselt, aga me ei saa nõustuda hinnatõusuga 1 euro, vaid me nõustume tõusuga 36 eurosenti” […] Seega […] näevad maaletoojad ainult turgu, nad näevad turutendentsi suunda ja arvavad, et hind võib tõusta kuni 1 euro (millest nad teatavad turule), aga tegelikult on oluline see, mida arvab Aldi.”

518    See viimane Dole’i – ettevõtja, kes on alati EÜ artikli 81 rikkumise toimepanemisele vastu vaielnud – hinnang ei sea kahtluse alla neljapäeva kulgemise protsessi kirjelduse asjassepuutuvust ega referentshindade ja „Aldi hinna” vahelist seost, mis esile toodi.

519    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 122 meenutas komisjon hageja avaldusi, mis olid esitatud tema vastuses vastuväiteteatisele ning mille kohaselt oli referentshindadealane teabevahetus maaletoojatele ka viis „koguda asjassepuutuvat teavet nõudluse, saabuvate koguste ja kõigi laovarude kohta turule mõistetavas ühes samas „teates””. Samuti puudub vaidlus selles, et vastuses 5. veebruari 2007. aasta teabenõudele märkis hageja järgmist:

„Kliendid mainisid tihti konkurentide referentshindu ilma, et seda oleks neilt nõutud, eriti siis, kui nad tahtsid neid ära kasutada madalamate hindade saavutamise argumendina, arvestades, et banaanide maaletoojad kasutasid referentshindu Aldi hinna, mis tehti teatavaks pärastlõunati, muutuse tähistamiseks […]”.

520    Need avaldused on kooskõlas Chiquita 8. augusti 2002. aasta ettevõtjasisese e‑kirjaga, milles nimetatud ettevõtja töötaja väljendab oma arvamust Dole’i 2‑eurose referentshinna tõusu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 111, 172 ja järgnevad põhjendused) järgmises sõnastuses:

„[…] tõstes turu- ja Aldi hinda, saavad nad [Dole…] […] parema hinna […]”.

521    Vastates komisjoni teabenõudele täpsustas Aldi, et tema tarnijatele iganädalaselt tehtava pakkumise otsus põhines saadud pakkumustel, eelmise nädala hindadel ja eelmise aasta sama nädala hinnal. Aldi lisas, et „banaanide tarnijate esialgsetes pakkumustes märgitud hinnad lubasid aimata vähemalt hinnaarengu tendentsi, millele tehtud vastupakkumus ei pruu[kinud] siiski alati vastata” (vaidlustatud otsuse põhjendus 116).

522    Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab menetlusse astuja, ei järeldanud komisjon absoluutselt eespool esitatud ajakavast, et „Aldi hinnal” ei olnud mingit tähtsust, vaid ta kasutas seda ainult selleks, et õigustatult põhjendada oma järeldust referentshindade olulisuse kohta banaanisektoris.

523    Kolmandaks, menetlusse astuja väidab, et ühtegi olulist järeldust ei saa teha mõnest harvast korrast, mil tema pakkumuse hinda kohandati pärast „Aldi hinna” teatavakstegemist ning et nende kohanduste sagedus oli sama aastatel 2000–2002 ja perioodil alates 2002. aastast.

524    Olgu meenutatud, et komisjon märkis, et alates 2002. aasta teisest poolest hakati „Aldi hinda” banaanihinna arvutamise tegurina aina rohkem kasutama ka teatud muude tehingute puhul, kui ainult „kolmanda kategooria” banaanide ostutehingud, mida tarniti Aldile, muu hulgas kaubamärgibanaanide puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 104).

525    Lisaks tarnijate avaldustele „Aldi hinna” „kasvava” olulisuse kohta ning järeldusele, et Dole’i müügitegevuses omandasid suureneva osatähtsuse „Aldi pluss” lepingud ehk pikaajalised tarnelepingud, milles oli ette nähtud Aldi määrataval ostuhinnal põhinev kindla hinna valem, märgib komisjon, et on tähelepanuväärne, et Dole ja Weichert hakkasid alles 2002. aasta lõpus oma referentshindu kohandama pärast „Aldi hinna” teatavakstegemist.

526    Komisjon selgitab oma seisukohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 123, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Toimikus olevatest dokumentidest nähtub, et alates 2002. aasta lõpust kohandasid Dole ja Weichert, kes turustasid sel perioodil Del Monte [kaubamärgiga] banaane, oma referentshindu pärast seda, kui neljapäeva pärastlõunal oli teatavaks tehtud Aldi hind. Sellist kohandamist ei tulnud aga sageli ette ajavahemikul 2000. aastast kuni 2002. aasta teise pooleni. Dole’i ja Weicherti referentshindu kohandati seejärel languse suunas võrreldes algse pakkumusega, muu hulgas 2002. aasta nädalatel 41, 44, 45, 47, 48, 49, 51 ja 52. Ettevõtjad jätkasid siiski oma referentshinna kehtestamist neljapäeva hommikul enne Aldi hinna kehtestamist ja kahepoolseid läbirääkimisi enne nende (algsete) referentshindade kindlaksmääramist. Chiquita tavaliselt oma referentshinda pärast selle kehtestamist enam ei muutnud (välja arvatud mõned erandid). Ettevõtjad ei selgitanud, miks nad jätkasid niisuguste referentshindade kindlaksmääramist, mis olid nende sõnul „täiesti tähtsusetud”, samas kui nad neid pärast Aldi hinna kehtestamist muutsid.”

527    Eespool punktis 523 esitatud menetlusse astuja lihtsad kinnitused, mida ei toeta tõendid, ei saa seada kahtluse alla komisjoni järeldusi.

528    Lisaks ja eriti ei ole Weichert oma menetlusdokumentides esitanud mingit selgitust referentshindade allesjätmise põhjuste kohta, olgu see siis hinna osas, mis kehtestati neljapäeva hommikul või hinna osas, mida muudeti pärastlõunal pärast „Aldi hinna” teatavakstegemist, kuigi ta väidab, et viimane oli „ainus” võrdluspunkt hindade kehtestamisel banaanisektoris.

529    Üldisemalt ei ole hageja ega Weichert esitanud mingit usutavat alternatiivset selgitust võrreldes sellega, millele tugines komisjon seoses põhjustega, miks referentshinnad eksisteerisid, miks need igal neljapäeva hommikul kehtestati, kõigile klientidele teatavaks tehti, levisid kiirelt kogu sektoris, edastati kutseala ajakirjandusele ja avalik‑õiguslikele institutsioonidele, arvestades, et kõik need on komisjoni tuvastatud ja nende kahe ettevõtja poolt vaidlustamata asjaolud.

530    Vastuses 10. veebruari 2006. aasta teabenõudele märkis hageja isegi, et enne 1993. aastat sarnanesid banaanide maaletoojate referentshinnad standardhinnakirjale ja neid kasutati klientidega peetavate individuaalsete läbirääkimiste lähtepunktina. Banaanituru ühise korralduse kehtestamisega referentshindade see roll kadus, nagu ka järk‑järgult nende olulisus kogu sektoris.

531    Lisaks sellele, et põhjuslik seos banaanituru ühise korralduse ja referentshindade äriläbirääkimistes lähtepunktiks olemise lakkamise vahel ei ole selge, tuleb märkida, et vähemalt umbes 10. aasta jooksul määrati igal nädalal need hinnad jätkuvalt maaletoojate poolt kindlaks ja anti teada nende klientidele.

532    Kohtuistungil piirdus menetlusse astuja oma referentshindade kvalifitseerimisega tähtsusetuks „mineviku mälestuseks”.

533    Siiski on kaheldav, kas turuosalise hinnapoliitika määratlemine saab vastata ainult ajalooliselt väljakujunenud aegunud traditsioonile, mitte rangelt otstarbekale objektiivsele kriteeriumile, eriti arvestades niisuguse turu tausta, mille eripäraks on hagejate endi sõnul väga lühike turustamisaeg, kuna asjassepuutuv kaup on riknev, ja maksimaalne kaubandustõhususe taotlemine.

534    Neljandaks, menetlusse astuja märgib, et komisjoni kriitika 20. novembri 2007. aasta majandusuuringu suhtes, mis näitas ametlike ja tegelike hindade vahelise olulise seose puudumist, on väär ja seda selgitatakse üksikasjalikumalt uues, 2. aprilli 2010. aasta uuringus.

535    Komisjon väidab, et üheski hagis esitatud väites ei mainita vaidlustatud otsuse puudulikku põhjendamist 20. novembri 2007. aasta majandusuuringu tagasilükkamise seisukohast ja et seetõttu ei hõlma vaidluse ese menetlusse astuja esitatud asjassepuutuvaid argumente ning need on seega vastuvõetamatud.

536    Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljas lõik näeb ette, et menetlusse astuja võib esitada üksnes nõudeid, mis toetavad ühe poole esitatud nõudeid. Kodukorra artikli 116 lõige 4 sätestab, et menetlusse astuja seisukohad sisaldavad muu hulgas menetlusse astuja nõudeid, mis toetavad või vaidlustavad täielikult või osaliselt kohtuasja ühe poole nõudeid, samuti menetlusse astuja väiteid ja argumente.

537    Nende sätetega antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult mitte ainult argumente vaid ka väiteid, kui need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate põhjendustega niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset (vt eespool punktis 312 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika).

538    Seega peab Üldkohus menetlusse astuja esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavuse üle otsustamiseks kontrollima, kas need on seotud hageja ja kostja määratletud vaidluse esemega.

539    Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja väidab selgelt, et komisjon ei ole tõendanud seost Weicherti tehinguhindade ja referentshindade vahel ning kritiseerib komisjoni asjakohast analüüsi, mille viimane esitas kahe dokumentaalse tõendi suhtes, milleks olid DFHV 21. jaanuari 2005. aasta kiri ühele komisjoni liikmele ja 28. jaanuari 2000. aasta faks, milles Del Monte töötaja A. palus A.W‑l talle selgitada erinevust „lõpliku hinna” ja „oodatava hinna” vahel.

540    Neil asjaoludel ja vastupidi komisjoni kinnitustele ei saa järeldada, et menetlusse astuja esitatud argument on hageja poolt käesolevas hagis esitatud põhjendustega täiesti seostamatu ja seetõttu vastuvõetamatu.

541    Kuid nimetatud argument tuleb tunnistada vastuvõetamatuks kohtupraktika alusel, mis puudutab kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c rikkumist, mis on üks asja läbivaatamist takistav asjaolu, mille Üldkohus võib tõstatada vastavalt kodukorra artiklile 113 igas menetluse staadiumis omal algatusel (eespool punktis 394 viidatud kohtuotsused Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, punkt 75, ja Honeywell vs. komisjon, punkt 54), arvestades, et see kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka menetlusse astuja seisukohtadele (eespool punktis 394 viidatud kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, punkt 94).

542    Tuleb täheldada, et kui välja arvata paar üldist laadi kinnitust algse majandusuuringu esemeks oleva perioodi ja komisjoni hoiaku kohta, piirdub menetlusse astuja ainult märkusega, et „komisjoni kriitika on väär” ja et „kõike [seda] selgitatakse üksikasjalikumalt RBB 2. aprilli 2010. aasta aruande 4. jaos”. Argumendi nii lakooniline sõnastus ei võimalda komisjonil valmistada ette oma kaitset ja Üldkohtul teha otsust vajadusel ilma muu toetava teabeta ja see on vastuolus lisade puhtalt tõendusliku ja abistava ülesandega, mis lisadel võib olla, et puuduliku selguse ja täpsusega esitatud väidet detailselt edasi arendada (eespool punktis 268 viidatud 30. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 204).

543    Igal juhul, isegi kui eeldada, et menetlusse astuja argumentatsiooni võib arvesse võtta, tuleb see siiski tagasi lükata.

544    Weichert viitab uurimustele süüks pandud tegevuse majanduslike tagajärgede kohta banaaniturule Euroopas. Nendes on märgitud, et kui komisjoni järeldused oleksid õiged, võiks arvata, et referentshinnad ja tegelikud hinnad on omavahel väga sarnased. Kuid menetlusse astuja sõnul tõendavad näited praktikast, et tegelikud hinnad erinevad nii palju ametlikest hindadest, et tõsiseltvõetavalt ei saa järeldada, et viimased võisid olla oluliseks elemendiks õigusvastases koostöös.

545    Nende uuringute eesmärk on näidata, et vaidlustatud otsuse esemeks olevad läbirääkimised ei mõjutanud turgu, st tehingute tegelikke hindu, ning et järelikult ja tagasi vaadates ei saanud nendel läbirääkimistel olla konkurentsivastast mõju.

546    Olgu meenutatud, et konkurentsivastane eesmärk ja tagajärg ei ole EÜ artiklis 81 sätestatud keelu kohaldamise seisukohast kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused. Selle hindamiseks, kas kooskõlastatud tegevus on EÜ artikli 81 lõike 1 sätete kohaselt keelatud, on tegevuse konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul.

547    Konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevusel võib ka konkurentsivastane mõju puududa. Kuigi kooskõlastatud tegevuse mõiste ise eeldab tegutsemist turul, ei tähenda see tingimata, et sellel tegutsemisel on konkreetne konkurentsi piirav, takistav või kahjustav mõju (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 122–124; eespool punktis 298 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punktid 163–165, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punktid 123–125).

548    Tuleb meenutada, et konkurentsivastase eesmärgi olemasoluks piisab sellest, et kooskõlastatud tegevus avaldab konkurentsile tõenäoliselt negatiivset mõju ja et konkurentidevaheline teabevahetus on tõenäoliselt vastuolus konkurentsiõiguse normidega, kui see vähendab teadmatuse astet asjaomase turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib konkurentsipiirang ettevõtjate vahel. Lisaks, sarnaselt muude asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on EÜ artikli 81 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punktid 31, 35 ja 38).

549    Konkreetsemalt asjaolu, et kooskõlastatud tegevusel ei ole otsest mõju hinnatasemele, ei takista asumist seisukohale, et see tegevus piiras konkurentsi asjassepuutuvate ettevõtjate vahel (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 140).

550    Selle kohta tuleb märkida, et turul tegelikult kohaldatavaid hindu võivad mõjutada välistegurid, mida keelatud kokkuleppe pooled ei kontrolli, nagu üldine majanduse areng, nõudluse areng konkreetses sektoris või klientide jõupositsioon läbirääkimistel.

551    Käesolevas asjas nähtub eespool punktidest 313–533, et komisjon tuvastas õiguslikult piisavalt referentshindade olulisuse banaanikaubanduses, st teguri, mis koos teiste komisjoni poolt käesolevas asjas arvesse võetud asjaoludega lubab tuvastada konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse.

552    Toimikust nähtub, et Chiquita, Dole ja Weichert, kellele kuulus oluline turuosa, määrasid muutumatult iga neljapäeva hommikul vähemalt kolme aasta jooksul kindlaks oma banaanide referentshinna, teavitasid sellest oma kliente – küpsetajaid ja edasimüüjaid – enne läbirääkimistesse astumist, ning vahetasid kahepoolsete lepingute raames teavet igaühe poolt kehtestatud referentshindade kohta, et otseselt jälgida ja kontrollida konkurentide tehtud otsuseid, mis aga on omane keelatud kokkuleppe täitmisele ja olukorrale, mis muudab mitteusutavaks tehinguhindade tasemel põhineva Weicherti argumentatsiooni.

553    Ainult Weicherti tehinguhindade tasemel põhinevast analüüsist ja asjaolust, et tegelikud hinnad ja referentshinnad ei ole „tihedalt seotud”, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 352, ei piisa, et seada kahtluse alla komisjoni esitatud nende tõendite tõenduslik väärtus, mis lubasid tal järeldada, et referentshinnad andsid turule banaanihinna oodatava arengu kohta vähemalt signaale, tendentse või vihjeid ning et need olid olulised banaanikaubanduse ja banaanide hinna jaoks, mida lõpuks võeti.

554    See, et on tuvastatud õigusvastase koostöö esemeks olevate referentshindade ja tehinguhindade erinevus, ei tähenda absoluutselt, et esimesed ei saanud tõenäoliselt mõjutada teiste taset. Referentshindade eesmärk on pressida turuhindasid kõrgemale, isegi kui viimased jäävad lõpuks teatavakstehtud hindadest madalamale. Selle kohta tuleb meenutada, et Üldkohus on võtnud arvesse asjaolu, et ühe ettevõtja soovituslikud hinnad olid kõrgemad turuhinnast, järeldamaks, et tema hinnasüsteemi eesmärk oli tõsta turul hindu (Üldkohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 163).

555    Seega ei ole oluline küsimus, kas referentshind oli Weicherti tegeliku hinna määratlemisel kõige olulisem tegur või mil määral olid selle ettevõtja referentshinnad ja tegelikud hinnad seotud, sest olgu meenutatud, et referentshinnad on teatavakstehtud hinnad, mille osas ei väideta, et neid määratakse iganädalaste läbirääkimiste käigus või et neid võidi kasutada tasumisele kuuluvate lõplike hindade alusena.

556    Veel tuleb toonitada, et Weicherti majanduslik argumentatsioon puudutab ainult hindasid, mille kohta ta arve saatis, kuid tegelik käitumisviis, mis ettevõtja väidab endal olevat olnud, ei oma keelatud kokkuleppega turule avaldatud mõju hindamise seisukohast mingit tähendust, kuna arvesse tuleb võtta ainult kogu keelatud kokkuleppe mõju (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 150 ja 152). Selle argumentatsiooniga ei saa tõendada, et süüks pandud käitumine ei võimaldanud ettevõtjatel loota kõrgemat tehinguhindade taset kui see, mis oleks saavutatud vaba konkurentsi tingimustes, kusjuures olgu meenutatud, et rikkumisega turule tegelikult avaldatud mõju hindamiseks tuleb aluseks võtta konkurents, mis oleks eksisteerinud rikkumise puudumisel (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punktid 150 ja 151).

557    Mis puudutab konkreetsemalt Weicherti esitatud majandusuuringute asjassepuutuvust, siis ei vaidle ta vastu sellele, et esineb seos referentshinna ja tegeliku hinna vahel selles mõttes, et need kaks tegurit muutuvad koos paralleelselt, kuid ta peab selle muutuse põhjuseks ainult banaaniturgu mõjutavat aastaaegade muutust, seda aga tõendamata, kuna 2. aprilli 2010. aasta majandusuuringu tabeli nr 7 andmed referentshinna ja „Weicherti keskmise tegeliku hinna” erinevuse kohta ei ole selles küsimuses piisavad. Kuna need muutused, sealhulgas ilmastikutingimused, mõjutavad sama moodi mõlemat hinda, on ka võimalik järeldada, et see on neutraalne tegur, mis üksi ei saa selgitada Weicherti referentshinna ja tegeliku hinna vahelist seost.

558    Lisaks, 2. aprilli 2010. aasta majandusuuringu tabelite nr 1, 2 ja 7 analüüsist nähtub vastuolu Weicherti argumendiga, et „eriti suured hinnaerinevused on pigem norm kui erand”, ja sellest analüüsist tuleneb, et kõige suuremad erinevused referentshindade ja tegelike hindade vahel ilmnevad alles 2002. aasta teisel poolaastal, ehk ajal, mil Dole ja Weichert hakkasid pärast „Aldi hinna” teatavakstegemist oma algseid referentshindu kohandama.

559    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et menetlusse astuja kinnitab vääralt, et komisjon ei ole tõendanud mingit seost tegelike ja ametlike hindade vahel üldiselt, eriti aga tema tegelike ja ametlike hindade vahel, ning samas on komisjon järeldanud õigesti, et referentshinnad, muu hulgas tema referentshinnad olid banaanisektoris olulised, täheldades, et need andsid turule banaanihinna oodatava arengu kohta vähemalt signaale, tendentse või vihjeid ning et need olid banaanikaubanduse ja banaanide eest makstava hinna jaoks olulised.

560    Kuigi komisjoni järeldus, mille kohaselt olid teatud tehingute puhul tegelikud hinnad otseselt seotud referentshindadega, ei ole kohaldatav Weicherti olukorrale, ei ole Weichert ega hageja siiski vaidlustanud selle järelduse asjassepuutuvust Dole’i suhtes.

561    Nagu toonitab õigesti komisjon, ei õigusta isegi see, et ettevõtja jaoks olid referentshinnad vähem olulised kui tema konkurentide, eriti tema peamiste konkurentide omad, selle ettevõtja osalemist aruteludes, mis viisid referentshindade kooskõlastamiseni (vaidlustatud otsuse põhjendus 127).

562    Eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioonist referentshindade olulisuse kohta ei nähtu vaidlustatud otsuse õigusvastasust ja see tuleb tagasi lükata.

 Põhjuslik seos kooskõlastatud tegevuse ja Weicherti turukäitumise vahel

563    Hageja on seisukohal, et komisjoni rõhutatud eelduse, et kooskõlastatud tegevuse ja Weicherti turukäitumise vahel peab olema põhjuslik seos, lükkab ümber asjaolu, et selle ettevõtja strateegiaks oli – hageja enda tahte vastaselt – määrata alati oma referentshind samale tasemele kui Dole’i referentshind, lihtsalt järgides seega igal nädalal Dole’i hinda. Niisugune käitumine nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjenduste 104 ja 203 sõnastusest. 

564    See, et Weichert kohaldas hageja sõnul igal nädalal sama strateegiat, samas kui tema arutelud Dole’iga ei toimunud samas rütmis, leides aset vaid üks või kaks korda kuus ja puudutades vaid väga harva hinnategureid, on täiendav tõend asjaolu kohta, et nendel aruteludel puudus igasugune mõju Weicherti turukäitumisele.

565    Tuleb meenutada, et nagu nähtub ka EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest endast, tähendab kooskõlastatud tegevus peale ettevõtjatevahelise kooskõlastuse ka selle kooskõlastuse tagajärjel teatavat käitumist turul ja põhjuslikku seost nende kahe asjaolu vahel. Kuid tingimusel, et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määratleda oma käitumine turul. See on veelgi enam nii, kui koostöö toimus regulaarselt pika aja vältel (eespool punktis 298 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punktid 161–163).

566    Seega tuleb asjassepuutuvatel ettevõtjatel tõendada, et kooskõlastatud tegevuse ei mõjutanud kuidagi nende tegevust turul (eespool punktis 298 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 167).

567    Hageja märgib, et komisjon järeldas sõnaselgelt, et „asjassepuutuval perioodil olid Dole’i ja Del Monte referentshinnad ([viimase banaane] turustas Weichert) [peaaegu] samad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 104) ja et „[Aastatel] 2000 [kuni] 2002 kehtestas Weichert oma referentshinna tavaliselt pärast seda, kui ta oli teada saanud Dole’i referentshinna, mille viimane kehtestas sama neljapäeva hommikul” (vaidlustatud otsuse põhjendus 203).

568    Lisaks asjaolule, et esimene tsitaat näitab, et Dole’i ja Weicherti tegevused olid paralleelsed, mis annab tunnistust pigem konkurentide vahel vahetatud teabe arvessevõtmisest kui selle arvestamata jätmisest, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse teise tsitaadiga ei saa hageja argumente põhjendada, sest see tsitaat on kontekstist välja rebitud.

569    Vaidlustatud otsuse põhjendus 203 kuulub otsuse osasse, mis puudutab referentshindade vahetamist pärast nende kehtestamist neljapäeva hommikul, mis oli käsitletav ettevõtjatevahelise salajase koostöö osana, kuna see võimaldas kontrollida individuaalseid hinna kindlaksmääramise otsuseid, mis tehti enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimistel vahetatud teabe alusel, ega olnud seega eraldi rikkumine, vaid sama eesmärki teeniva tulemuse järelevalvemehhanism.

570    Olles väljendanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 198 oma seisukohta, meenutas komisjon järgnevates põhjendustes puudutatud ettevõtjate asjakohaseid avaldusi.

571    Ta toonitab, et 6. juuni 2006. aasta teabenõude vastuses täpsustas Weichert oma nende töötajate nimesid, kes vahetasid referentshindu nii Dole’i kui Chiquitaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 202).

572    Vaidlustatud otsuse põhjendus 203 on sõnastatud järgmiselt:

„Weichert märgib, et pooltevahelised läbirääkimised ei leidnud aset mingil kindlal ette kindlaks määratud ajal neljapäeva hommikul, vaid neid peeti üldjuhul ükskõik millal ajavahemikul kella [9] kuni keskpäevani. [Aastatel] 2000 [kuni] 2002 kehtestas Weichert oma referentshinna tavaliselt pärast seda, kui ta oli teada saanud Dole’i referentshinna, mille viimane kehtestas sama neljapäeva hommikul. Mis puudutab teavet Dole’i referentshinna kohta perioodil 2000 [kuni] 2002, siis avaldas Weichert, et ta sai seda teavet klientidelt, teistelt maaletoojatelt või Dole’i töötajatelt. Vastuses vastuväiteteatisele märkis Weichert, et ta võis seda teavet saada erinevatest allikatest. [See] ei ole vastuolus komisjoni järeldustega.”

573    Eeltoodust nähtub, et hageja esile toodud tsitaat asetseb kahe lause vahel, mis käsitlevad Weicherti avaldusi ja sisaldab otsest viidet joonealusele märkusele, milles täpsustatakse, et see tuleb Weicherti vastusest 5. veebruari 2007. aasta teabenõudele.

574    Lisaks, olles märkinud, et „väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui läbirääkimised puudutavad tulevast hinnapoliitikat, asuda seisukohale, et osalejad võtavad saadud teavet kindlasti otseselt või kaudselt arvesse oma selle poliitika määratlemisel, mida ta turul läbi viia kavatseb”, märgib komisjon sõnaselgelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 233, et „ükski adressaat ei [ole] tõendanud, et ta ei võtnud oma referentshindade kehtestamisel seda teavet arvesse”. Samuti märkis ta selgelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 268, et kuigi Weichert ei [möönnud] „et ta [oli] konkurentidelt saadud teavet oma referentshindade kindlaksmääramisel arvesse võtnud”, „ei [olnud] see ülestunnistus vajalik”, arvestades eespool viidatud kohtupraktikat.

575    Neid asjaolusid arvestades ei saa vaidlustatud otsuse sõnastusest ja täpsemalt selle otsuse põhjenduste 104 ja 203 koos lugemisel põhjendatult järeldada, et tõendatud oleks fakt, et Weichert ootas igal nädalal Dole’i hindade teadasaamist, enne kui ta kehtestas oma referentshinnad samal tasemel, ega võtnud seega talle süüks pandud teabevahetuse teel saadud teavet arvesse oma iganädalase turukäitumise kindlaksmääramisel.

576    Sama kehtib hageja argumendi kohta Dole’i ja Weicherti vaheliste läbirääkimiste sageduse ning hinnategureid käsitlevate arutelude vähesuse teemal. Nimelt on eespool punktis 367 selgitatud, et komisjon võis õigesti järeldada seoses muu hulgas enne hinna kehtestamist toimunud kahepoolsete läbirääkimiste perioodilisusega, et esines läbirääkimiste skeem või süsteem, mida ettevõtjad võisid vastavalt vajadusele kasutada. See järeldus on igati kooskõlas komisjoni poolt käesolevas asjas viidatud kohtupraktikaga, mis puudutab põhjusliku seose eeldatavust ettevõtjate vahelise kooskõlastamise ja sellele kooskõlastamisele järgneva turukäitumise vahel.

577    Lisaks ei esita hageja ühtegi konkreetset ja objektiivset tõendit, mis näitaks Weicherti väidetavat jäljendavat käitumist.

578    Selles küsimuses tuleb märkida, et argumentatsioonis, milles tahetakse vaidlustada Weicherti otsustav mõjutamine, väidab hageja, et Weichertil oli suurte koguste müügistrateegia, et kasutada ära kõik oma litsentsid, ning seetõttu määras ta oma ametliku hinna alati kindlaks pärast seda, kui Dole oli oma hinnad kehtestanud, määrates need samale tasemele, kuigi hageja strateegia nägi ette kõrgetasemelise hinna ja Chiquita referentshinnale lähedase referentshinna saavutamise, mis oli teada ka teistele turuosalistele.

579    Oma argumentide toetuseks viitab hageja Weicherti avaldustele, mida mainitakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 203 ja mida korratakse eespool punktis 572, ning Chiquita ja Dole’i avaldustele, mille nad esitasid vastuseks komisjoni teabenõuetele.

580    Chiquita piirdub märkusega, et „[v]estlustes järgmise nädala hinna teemal viitas Dole vahel Del Monte hinnale”, täpsustades aga, et „Del Monte hind ei olnud Chiquitale oluline, kuna sel ajal olid Dole’i ja Del Monte hinnad igal nädalal alati samad”, ja toonitades, et „Dole täpsustas, et tegevussektoris oli üldteada, et Del Monte pidas Dole’i ametlikke hindu oma ametlike hindade aluseks”. Nendest avaldustest siiski ei piisa, et põhjendada hageja argumente, mille kohaselt Weichert ootas igal nädalal Dole’i hindade teadasaamist enne oma referentshinna kindlaksmääramist samal tasemel.

581    Eeltoodust nähtub seega, et hageja ei ole suutnud tõendada, et süüks pandud kooskõlastatud tegevus ei mõjutanud mingil viisil Weicherti käitumist turul, ja et tagasi tuleb lükata ka tema kinnitused seoses komisjoni positsiooni „nõrgenemisega” referentshindade vahetamise analüüsi tõttu.

582    Lõpuks on oluline toonitada, et erinevalt hageja kinnitustest ei tuginenud komisjon selleks, et tõendada käesolevas asjas konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse olemasolu, „peamiselt” eeldusele, et õigusvastase kooskõlastatud tegevuse ja turukäitumise vahel on põhjuslik seos, sest see järeldus põhineb süüks pandud teabevahetuse tunnustele ning selle õiguslikule ja majanduslikule kontekstile antud hinnangul vastavalt kohtupraktika nõuetele.

583    Eespool esitatud kaalutlustest nende kogumis tuleneb, et komisjon tuvastas õiguslikult piisavalt, et Dole ja Weichert pidasid enne hinna kehtestamist läbirääkimisi, mille käigus nad arutasid banaanihinna tegureid, st tegureid seoses järgmise nädala referentshindadega, või vaidlesid hinnatendentside üle või mainisid neid või andsid vihjeid järgmise nädala referentshinna kohta.

584    Enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste kaudu kooskõlastasid Dole ja Weichert, kes olid ühed peamised banaanide tarnijad, oma referentshindade kindlaksmääramist selle asemel, et need iseseisvalt kehtestada. Nendel kahepoolsetel aruteludel avalikustasid ettevõtjad viisi, kuidas nad kavatsesid käituda, või vähemalt võimaldasid igal osalejal hinnata konkurentide tulevast käitumist referentshinna kehtestamisel ning ennetada nende käitumisviisi, mida nad kavatsesid järgida. Need läbirääkimised vähendasid seega ebakindlust konkurentide tulevaste referentshinnaotsuste suhtes, mille tagajärjel piirati ettevõtjatevahelist konkurentsi.

585    Seega järeldas komisjon õigesti, et Dole’i ja Weicherti vahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist puudutasid hindade kindlaksmääramist ning et nende kaudu viidi läbi kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk oli piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses.

 Üks rikkumine

586    Hageja, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et komisjon on rikkunud õigusnormi, järeldades, et toime on pandud üks vältav rikkumine, kuna komisjon esiteks möönab, et Weichert ei olnud teadlik läbirääkimistest Dole’i ja Chiquita vahel ega saanud seda ette näha, ning teiseks avaldab, et Weichert vastutab ainult rikkumise selle osa eest, milles ta osales – see olukord on aga vastuolus ühe vältava rikkumise kvalifikatsiooniga.

587    Olgu meenutatud, et kohus on otsustanud, et ettevõtja, kes osales ühes mitmest teost koosnevast rikkumises enda niisuguse tegevusega, millele laieneb EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõiste ja mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib olla vastutav ka teiste ettevõtjate poolt selle sama rikkumise raames toime pandud tegude eest selles rikkumises osalemise kogu perioodil (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203).

588    Sellest tuleneb, et mõiste „üks rikkumine” võib tähendada kokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja ettevõtjate ühenduste otsustes seisneva konkurentsivastase tegevuse juriidilist kvalifikatsiooni, aga ka konkurentsiõiguse normide vastutuse isiklikku laadi (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punktid 159 ja 160).

589    Seega tuleb kontrollida komisjoni hinnangu põhjendatust kahe teguri suhtes: asjassepuutuvate ettevõtjate reaalne tegevus ja nende vastutus selle tegevuse eest.

 Süüks pandud tegevus

590    Mis puudutab objektiivset tunnust seoses ettevõtjate reaalse tegevuse arvessevõtmisega, siis tuleb märkida, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka tegude seerias või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et ühte või mitut tegu tegude seeriast või vältavast tegevusest võib ka ise ja eraldiseisvalt käsitleda selle sätte rikkumisena (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 81, ja eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258).

591    Tuleb rõhutada, et ühe kokkuleppe või ühe rikkumise mõiste eeldab samal konkurentsivastasel majanduslikul eesmärgil tegutsevate erinevate isikute tegevuste kogumit (Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, punktid 125 ja 126, ning eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 3699). Ühe rikkumise tuvastamise seisukohast on määrav asjaolu, et ettevõtjate erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi ühisturu piires (vt selle koha eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 258 ja 260).

592    Käesolevas asjas selgitas komisjon, et kõik kahepoolsed läbirääkimised enne hinna kehtestamist – nii need, mis toimusid Dole’i ja Chiquita vahel, kui need, mis toimusid Dole’i ja Weicherti vahel – vähendasid ebakindlust seoses tulevase referentshindade kehtestamisega, puudutasid hindade kindlaksmääramist ning neil oli sama ja ainus majanduslik eesmärk, nimelt moonutada banaanihindade normaalset arengut Põhja-Euroopas. Ta märkis, et referentshinna vahetamine, mis võimaldas asjassepuutuvatel ettevõtjatel teostada järelevalvet igaühe poolt eraldi tehtud hinnaotsuste üle, toimus samal ja ainsal majanduslikul eesmärgil (vaidlustatud otsuse põhjendus 247).

593    Komisjon ei tuvastanud ainult seda, et esines sama konkurentsivastane eesmärk, vaid ta tõendas ka, et nii Dole’i ja Chiquita kui Dole’i ja Weicherti vahelised kahepoolsed läbirääkimised olid seotud ja üksteist täiendavad (vt selle kohta eespool punktis 588 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 181).

594    Esiteks märkis komisjon, et kõik kahepoolsed läbirääkimised enne hinna kehtestamist toimusid sama skeemi alusel. Tema sõnul näitasid nende tõenäoline sisu, asjaolu, et neid viisid regulaarselt läbi samad isikud ajakava ja sidevahendite osas peaaegu identse toimimismehhanismi abil, ning asjaolu, et neid peeti samal ajal ja pika aja jooksul, niisugust läbirääkimistemehhanismi, mis tõendab rikkumise ühtsust (vaidlustatud otsuse põhjendus 249).

595    Selles küsimuses on oluline esile tuua käesoleva asja erilisi asjaolusid, kuna rikkumine seisneb kahes kahepoolses teabevahetuses ja mõlema puhul on üheks pooleks sama ettevõtja Dole. Kinnitus, et Dole’i ja Weicherti vahelisi läbirääkimisi tuleb pidada eraldi rikkumiseks, ei ole objektiivselt kooskõlas Dole’i osalemisega kogu kokkuleppes, muu hulgas, kuid kindlasti tema kahepoolse teabevahetuse tõttu Weichertiga.

596    Komisjon väitis ka, et referentshindade vahetamine toimus ühtse skeemi alusel, mis sarnanes kahepoolsete läbirääkimiste skeemile (vaidlustatud otsuse põhjendus 249), ning on tuvastatud, et Weichert vahetas teavet oma referentshindade kohta neljapäeva hommikul nii Dole’i kui ka Chiquitaga (vaidlustatud otsuse põhjendused 200 ja 202).

597    See, et komisjon ei pidanud neljapäeva hommikul toimuvat referentshindade vahetamist EÜ artikli 81 eraldi rikkumiseks, ei takistanud tal seda erinevalt menetlusse astuja poolt väidetust arvesse võtta kui mehhanismi, mis lihtsustas keelatud kokkuleppe toimimist, et tuvastada käesolevas asjas üks rikkumine.

598    Teiseks toonitas komisjon, et Chiquita, Dole ja Weichert olid ühed peamised banaanide tarnijad Põhja-Euroopas. Ta väidab, et kooskõlastatud tegevus puudutas ettevõtjate referentshindadega seotud hindade kindlaksmääramist ja et seega oli üldine konkurentsivastane tegevus sama rikkumise osa ning et oleks kunstlik eraldada seda üldist vältavat tegevust või sama eesmärgiga tegevuste seeriat – sõltumata ka asjaolust, et igal läbirääkimisel enne hinna kehtestamist oli konkurentsivastane eesmärk –, käsitledes neid kui eraldiseisvate rikkumiste seeriat, samas kui need on osa ühest ja ainsa majandusliku eesmärgiga rikkumisest (vaidlustatud otsuse põhjendused 247 ja 248).

599    Seega tuleb asuda seisukohale, et nii Dole’i ja Chiquita vahelistel kahepoolsetel läbirääkimistel enne hinna kehtestamist kui ka Dole’i ja Weicherti samadel läbirääkimistel olid ühed objektiivsed tunnusjooned (vt selle kohta eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 3705).

600    Neid asjaolusid arvestades võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 251 õigesti järeldada, et kõik kooskõlastatud tegevused koos moodustasid ühe ja sama vältava rikkumise, millel oli üks majanduslik eesmärk – piirata konkurentsi ühenduses EÜ artikli 81 tähenduses.

601    Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla hageja kinnitus, et Weichert ei konkureerinud Chiquitaga kauba osas, mille teemal Weichert Dole’ile teavet edastas.

602    Hageja väidab, et Chiquita referentshinnad puudutasid kollaseid banaane, st hõlmates küpsetamise kulu, samas kui Weicherti ja Dole’i referentshinnad olid nö „rohelised” hinnad, st küpsetamata niisuguste roheliste banaanide hinnad, mis paisati turule kollaste banaanidena alles poolteist nädalat hiljem. Oma argumentide toetuseks viitab hageja küpsetaja‑edasimüüja Atlanta ühe töötaja poolt 2. jaanuaril 2003 Chiquita töötajale saadetud elektronkirjale, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Kuigi ma mõistan, et Chiquita on alati järginud Dole’i poolt kahel eelnenud nädalal kindlaksmääratud hinda (st langust), ei oleks antud juhul tulnud ja tohtinud Dole’i soovitust järgida. Nimelt Chiquita kindlaksmääratud hind on kollaste banaanide referentshind, mis kohaldub järgmise nädala esmaspäeva tarnetele. Dole’i referentshind, mida täna hommikul esialgu tõsteti 0,50 eurot, on aga referentshind rohelistele banaanidele, mis on kollased alles kahe nädala pärast ja mitte varem.”

603    Hageja esitatud argumendiga ei saa nõustuda, kuna see tugineb põhjendamata ja väärale eeldusele, et rohelised ja kollased banaanid on täiesti erinev kaup, mis kuuluvad kahele eri turule, kus tegutsesid ainuettevõtjatena ühelt poolt Weichert ja Dole ning teiselt poolt Chiquita.

604    Arvestades ettevõtjate vastuseid teabenõuetele ja vastuväiteteatisele määratles komisjon vaidlustatud otsuses selgelt asjassepuutuva tegevussektori, muu hulgas asjassepuutuva kaubana värsked banaanid, mida ta oli juba maininud eespool viidatud teatises, ja täpsustas, et vaidlustatud otsuse esemeks on nii toored (rohelised) banaanid kui küpsed (kollased) banaanid (vaidlustatud otsuse põhjendus 4).

605    Komisjon märgib, et banaanid saadeti välja rohelistena ja nad saabusid sadamatesse samuti rohelistena ning tarbimiseks tuli neid küpsetada. Banaanid kas veeti ostjatele otse kohale (rohelised banaanid) või pandi küpsema ja veeti kohale umbes nädal hiljem (kollased banaanid), mis tähendas, et küpsetamise korraldas kas ostja, seda tegi maaletooja või tehti seda viimase nimel. Maaletoojate kliendid olid üldjuhul küpsetajad või jaemüügiketid (vaidlustatud otsuse põhjendus 34). Komisjoni hinnangul määratlesid Chiquita, Dole ja Weichert oma kaubamärgi banaanide referentshinna igal nädalal, antud juhul neljapäeva hommikul, ning teatasid selle oma klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 34 ja 104). Väljend „referentshind” kehtis üldjuhul roheliste banaanide referentshinna kohta („rohelise banaani hind”). Kollaste banaanide referentshind („kollase banaani hind”) koosnes tavaliselt rohelise banaani hinnast ja sellele lisanduvast küpsetushinnast (vaidlustatud otsuse põhjendus 104), kusjuures roheliste banaanide referentshind määratles kollaste banaanide referentshinna (vaidlustatud otsuse põhjendus 287).

606    Tuleb märkida, et hageja ja menetlusse astuja ei esitanud käesolevas kohtumenetluses mingeid tõendeid, mis oleksid näidanud vastupidist komisjoni järeldusele, et banaaniturg toimis nii kirjeldatud viisil.

607    Esiteks, hageja piirdub ilma mingit põhjendust esitamata argumendiga, et Weichert turustas vaid rohelisi banaane. Tema argumentatsioonis on ka oluline vastuolu, kuna ta on seisukohal, et Chiquita suhtles ja jagas teavet Dole’iga kollaste banaanide teemal, kinnitades samas, et viimati nimetatud ettevõtjal, nagu ka Weichertil, olid referentshinnad kehtestatud ainult roheliste banaanide suhtes.

608    Vaidlus puudub selles, et Dole müüs oma Saksamaa tütarettevõtja kaudu rohelisi banaane Saksa jaemüüjatele, kellel oli endil küpsetusvõimalused, ja Euroopa küpsetajatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 12).

609    Kirjeldades haldusmenetluses oma tegevust, avaldas Chiquita, et „Euroopas toimus puuvilja edasimüük kas hulgimüüjatele/küpsetajatele, nagu Atlanta (Saksamaa), või otse jaemüüjatele (kes tegelesid küpsetamisega ise)”, mis puudutab roheliste banaanide müüki (avaldus nr 13, lisa I 3).

610    Dole’i ja Chiquita avaldused nende referentshindade tähenduse kohta, mida toetavad dokumentaalsed tõendid, ja nende kirjeldus oma arutelude sisu kohta (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 104, 140–143) annavad tunnistust olukorrast, kus kaks ettevõtjat vahetavad täielikus teineteisemõistmises teavet roheliste banaanide hindade kohta Põhja-Euroopa piirkonna jaoks.

611    Chiquita ettevõtjasisene 30. aprilli 2001. aasta elektronkiri, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 107, tõendab roheliste banaanide müüki selle ettevõtja poolt. See elektronkiri on sõnastatud järgmiselt:

„On tõendatud, et niipea kui [Dole, Del Monte ja Tuca] küsivad hinda 36,00 Saksa marka (DEM), on nende kliendid (jaemüüjad) sellele vastu, sest sellise tasemega pakkumise korral peaks tarbijale kohaldatav hind ületama 3,00 DEM/kg piiri. Pole mingit kahtlust, et see „fenomen” mõjutab meid kahjulikult teatud aja jooksul. [See] tähendab, et meie kõrgeim hind saab olema 40,00 DEM (rohelise banaani hind).”

612    Hageja ei ole repliigis ega kohtuistungil esitanud ka ühtegi vastuväidet komisjoni märkusele, et Chiquita sisearuanded hindade kohta – mis on uurimistoimikus, millega Del Monte sai tutvuda – näitavad, et rikkumise perioodil oli Chiquita kehtestanud ka roheliste banaanide referentshinna.

613    Teiseks, toimikust nähtub, et roheliste banaanide referentshind on kollaste banaanide hinnale määrava tähtsusega.

614    Komisjon meenutas kostja vastuses Weicherti avaldusi, mille see ettevõtja esitas vastuseks 10. veebruari 2006. aasta teabenõudele ja milles ta avaldas, et „[k]ollaste banaanide hind määra[ti] kindlaks roheliste banaanide keskmise hinna alusel, millele lisandus küpsetamise tasu ja teatud juhtudel veotasu”.

615    Del Monte tunnistas ka haldusmenetluses kollaste ja roheliste banaanide hinna vahelist seost. Nii selgitas ta, et praktikas määras kollaste banaanide hinna „Aldi hind”, mis oli roheliste banaanide hind pluss küpsetamise, käitlemise ja veo tasu, mis oli viimastel aastatel ühtlaselt 3,07 eurot. Del Monte lisas järgmist:

„Müües kollaseid banaane teistele klientidele rääkisid küpsetajad selle summa individuaalselt läbi, lähtudes roheliste banaanide hinnast, millele lisandus küpsetamise, käitlemise ja veo kulu. Ka sellistel juhtudel oli aluseks Aldi standardhind.”

616    Lisaks sellele, et Del Monte esitas kollase banaani referentshinna koostisosadega seoses konkreetse argumendi, kinnitas ta kohtuistungil, et jaemüüjalt küsitava hinna arvutamisel võttis küpsetaja arvesse muu hulgas seda, mis summa ta oli roheliste banaanide ostmisel maksnud, ning seega esineb mõningane seos teatud nädalal müüdud roheliste banaanide ja mõne teise ettevõtja poolt nädal hiljem samade banaanide kollasena edasimüümise vahel.

617    Kolmandaks, hageja kinnitab, esitamata selle kohta täiendavat selgitust, et Weicherti ja Dole’i turustatavad rohelised banaanid paisati turule Chiquita müüdavate „kollaste banaanidena alles poolteist nädalat hiljem”.

618    Ainult 2. jaanuari 2003. aasta e‑kirjast ei piisa, et tuvastada süstemaatilist ajanihet Dole’i, Weicherti ja Chiquita banaanide turustamise protsessis, mis viiks nende ettevõtjate tegevuse ebasünkroonsuseni, nagu väidab hageja oma menetlusdokumentides.

619    Nimelt kuulub selles e‑kirjas mainitud olukord tingimata ühte ajalisse „skeemi” turul, mille esemeks on üks kaup, värske banaan, ja mis toimib nädalaste tsüklitena, nagu komisjon seda rõhutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 33, millele teised pooled vastu ei vaidle.

620    Chiquita (avaldus nr 13, lisa I 3) kirjeldab banaanide turustamise ajakava kolmenädalase tsüklina, milles referentshinnad kehtestatakse ja tehakse klientidele teatavaks esimese nädala neljapäeval, laevad jõuavad Euroopa sadamatesse, banaanid laaditakse maha ja veetakse küpsetuskeskustesse teise nädala alguses või mõnikord esimese nädala lõpus, ning kollased banaanid veetakse jaemüüjatele kolmanda nädala alguses või mõnikord teise nädala lõpus.

621    See ajakava vastab komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 34 tuvastatule, mille kohaselt banaanid kas tarniti otse ostjatele – rohelised banaanid – või pandi küpsema ja tarniti seejärel umbes üks nädal hiljem – kollased banaanid –; see sõnastus näitab kokkuvõtvalt edasimüügiprotsessi ja toob esile kõigi banaanide suhteliselt paindumatu küpsetamisaja.

622    See objektiivne asjaolu ühetaolise küpsemisprotsessi kohta välistab absoluutselt võimaluse, et Dole’i ja Weicherti tegevust viidi läbi erinevas rütmis kui Chiquita tegevust.

623    Del Monte avaldas vastuses vastuväiteteatisele, et küpsemise ideaalaeg oli 5–6 päeva, mida võidi aeglustada maksimaalselt 8 päevani. Ta lisas, et küpsemise protsess ei olnud „piisavalt paindlik, et võimaldada puuvilja, mis oli mõeldud müügiks kollase banaanina nädalal B, müüa nädalal A või C” (lisa A 5). Weichert märkis vastuses ühele teabenõudele, et arvestades banaanide väga kiiret riknemist ja asjaolu, et igal nädalal saabus uus banaanikogus, olid maaletoojad kohustatud müüma banaane kiiresti, enne nende jõudmist Euroopasse (lisa I 6).

624    Neid kaalutlusi banaanide turustamise ajakava ja küpsemisprotsessi teemal tuleb vaadelda koos banaanide erinevate edasimüügiviisidega, mille komisjon tõi esile vaidlustatud otsuse põhjenduses 34, kus ta märkis, et küpsetamisega võib tegeleda maaletooja, seda tehakse tema nimel või selle võib korraldada ostja.

625    Maaletooja poolt viitamine kollase või rohelise banaani hinnale sõltub lihtsalt viisist, kuidas on korraldatud tema banaanimüügitegevus: kui ta müüb neid rohelisena küpsetajatele või jaemüüjatele, kes tegelevad ise puuviljade küpsetamisega, edastab ta rohelise banaani referentshinna, kui ta korraldab küpsetamise ise, kasutades selleks temast sõltumatut küpsetajat või kui ta teeb seda oma tütarettevõtjate või seotud ettevõtjate hoonetes, müües banaane seejärel jaemüüjatele küpsetena, kasutab ta kollase banaani referentshinda.

626    2. jaanuari 2003. aasta elektronkiri puudutab olukorda, kus Chiquita turustab puuvilju nii, et ta korraldab küpsetamise küpsetaja‑edasimüüja Atlanta kaudu, kelle seotus Chiquitaga nähtub selle e‑kirja sisust endast.

627    Elektronkirja koostaja viitab sellele, et tõuseb Atlanta edasimüüdavate Chiquita kaubamärgiga kollaste banaanide referentshind, mis määrati kindlaks ja millest teatati teise nädala neljapäeval ning mis puudutas küpsemas olevaid banaane, mis saabusid rohelistena teise nädala esmaspäeval ja mis tarnitakse kollastena kolmanda nädala alguses; see tõus oli seotud Dole’i roheliste banaanide selle referentshinna tõusuga, mis määrati kindlaks ja millest teatati samal teise nädala neljapäeval teel olevate puuviljade suhtes, mis pidid jõudma kohale rohelistena kolmanda nädala esmaspäeval ja mis tuli tarnida kollastena kaks nädalat hiljem, neljanda nädala alguses.

628    Seda olukorda tuleb hinnata mitte isoleerituna, vaid asetades selle katkematult toimiva turu konteksti, kus iga nädala alguses saabusid Põhja-Euroopa sadamatesse rohelised banaanid, kus seejärel küpsetamiskeskustesse asetatud banaanid jäid sinna samaks ajaks, st umbes nädalaks, ja kus seejärel viidi turule kaubamärkide Dole, Del Monte ja Chiquita kollased banaanid. Nii Dole’i, Del Monte kui Chiquita kaubamärgiga banaanid olid kõigepealt rohelised, enne kui nad pärast küpsetamist kollaseks muutusid ja enne kui nad jõudsid kaupluste või teiste jaemüüjate samadele lettidele, kuhu banaanid suunati lõpptarbija jaoks kogu aasta jooksul sama ajalise „skeemi” alusel.

629    Seega Chiquita kollased banaanid, millele Atlanta töötaja elektronkirjas viidatakse, kuulusid nende roheliste banaanide hulka, mis olid saabunud Põhja-Euroopa sadamatesse teise nädala alguses ja mille suhtes oli kindlaks määratud rohelise banaani hind esimese nädala neljapäeval. Samasuguses ajalises skeemis oli toimunud Dole’i roheliste banaanide saabumine ja nende referentshinna kindlaksmääramine.

630    Kõik need banaanid pidid tarbimiseks turule jõudma sama aja möödudes, ehk umbes nädala pärast alates nende mahalaadimisest ja erinevatel meetoditel küpsetuskeskustesse asetamisest, seega kolmanda nädala alguses.

631    Viimane järeldus tuleb siduda Atlanta töötaja veel ühe tähelepanekuga.

632    2. jaanuari 2003. aasta elektronkirjas kritiseerib nimetatud töötaja klientidele juba teatatud kollase banaani referentshinna tõusu. Ta toonitab, et see otsus on vale äriline otsus, sest „suurenes hinnaerinevus turul” ja et „Chiquital on järgmisel nädalal raskem leida ja hoida kliente”.

633    See avaldus näitab lisaks eri banaanikaubamärkide hinna erinevuse küsimuse olulisusele, et kollaste banaanide osas eksisteeris kolmandal nädalal konkureeriv pakkumine. St samal ajal jõuavad jaeturule Dole’i ja Del Monte kaubamärgiga banaanid, mis on saabunud sadamatesse teise nädala alguses ja mida müüakse kollastena edasi küpsetajate poolt, kelleks on kas sõltumatud ettevõtjad või nende ettevõtjate tütarettevõtjad.

634    Nendele ajalist järjestust puudutavatele järeldustele, mis tulenevad hageja viidatud dokumentide analüüsist, tuleb lisada ja nendega seoses meenutada, et banaanisaadetise turustamise esimene etapp konkreetsel nädalal seisnes rohelise banaani hinna kindlaksmääramises kõigi maaletoojate poolt samal päeval, st neljapäeval, mis oli nii roheliste banaanide hind, mis saadeti küpsetaja-edasimüüjatele või jaemüüjatele, kes tegelesid puuviljade küpsetamisega, kui ka kollaste banaanide hinna alus, millest teatati jaemüüjate klientidele.

635    Lõpuks võib täheldada, et asjassepuutuv elektronkiri toetab ka teesi Chiquita tegevuse mitmekülgsuse ja tema rohelise banaani pakkumise kohta. Nimelt märgib Atlanta töötaja, et kriitika, mis esitati Dole’i referentshinna tõusu puhul, ei ole põhjendatud, kui hind alaneb. Ta märgib, et hinnaalandused on alati kehtivad mitte ainult „järgmisel nädalal roheliste banaanide suhtes”, vaid ka küpsemisruumides olevate puuviljade suhtes.

636    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja argumentatsioon, mille kohaselt Weichert ei konkureerinud Chiquitaga, st esines olukord, mis ei lubanud süüks pandud tegevust kvalifitseerida üheks rikkumiseks, tuleb tagasi lükata.

 Subjektiivsed tunnused

637    Ettevõtjate vastutuse küsimuses tuleb meenutada, et kui EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seisneb mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, mis kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, millega rikutakse konkurentsitingimusi ühisturul, on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus osalemise alusel rikkumises kui tervikus (eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258), isegi kui on tõendatud, et asjassepuutuv ettevõtja osales otseselt vaid ühes või mitmes teos, mis kuulusid rikkumise koosseisu (eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 161).

638    Ühe ja vältava rikkumise olemasolu ei tähenda tingimata, et ühes või mitmes osateos osalevat ettevõtjat saab pidada vastutavaks kogu rikkumise eest.

639    Iga puudutatud ettevõtja subjektiivsete koosseisutunnuste tõendamises küsimuses peab komisjon tõendama, et ettevõtja nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast reaalsest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja aktsepteeris selle riski võtmist (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 87, ning eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 291).

640    Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artiklis 1 pannaks otsuse adressaatidele, sealhulgas Weichertile süüks erinevatel perioodidel osalemist kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes banaanide referentshindade kooskõlastamises ja mis hõlmas Austriat, Belgiat, Taanit, Soomet, Saksamaad, Luksemburgi, Madalmaid ja Rootsit.

641    Kuivõrd sellest sõnastusest võib aru saada nii, et komisjon soovis igale ettevõtjale omistada vastutuse kogu rikkumise eest selle kõigis osades, ei ole see tõlgendus kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjendusega.

642    Komisjon uuris vaidlustatud otsuse põhjendustes 252–257 ühe ja vältava rikkumise eest vastutuse Chiquitale ja Weichertile omistamise küsimust, olles meenutanud, et Dole vahetas nendega teavet.

643    Komisjon märkis, et isegi kui Chiquita oli teadlik salajastest kokkulepetest Dole’i ja Weicherti vahel või isegi kui ta võis neid vähemalt ette näha, oli valmis aktsepteerima sellega seotud riski ning oli teadlik keelatud kokkuleppe moodustavast tegevusest kui tervikust ja selle eesmärgist või pidi neid mõistlikult ette nägema, ei olnud tal piisavalt teavet järeldamaks, et Weichert oli teadlik Chiquita ja Dole’i vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist või et tuvastada, et Weichert oleks võinud mõistlikult ette näha nende läbirääkimiste olemasolu (vaidlustatud otsuse põhjendused 253–255).

644    Oma analüüsi lõpus teeb komisjon järgmise järelduse (vaidlustatud otsuse põhjendus 258):

„[K]omisjon on seisukohal, et kõik käesoleva otsuse peatükis 4 kirjeldatud salajased kokkulepped moodustavad ühe vältava rikkumise, mille eesmärk on piirata konkurentsi ühenduses EÜ artikli 81 tähenduses. Chiquita ja Dole vastutavad ühe vältava rikkumise eest tervikuna ning Weichert, arvestades komisjoni käsutuses olevaid tõendeid, vastutab ainult rikkumise selle osa eest, millest ta osa võttis, st Dole’iga sõlmitud salajastes kokkulepetes seisneva rikkumise osa eest.”

645    Olgu meenutatud, et akti resolutsiooni ei saa lahutada akti põhjendustest, mistõttu tuleb resolutsiooni vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusi arvesse võttes (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21).

646    Arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduse 258 selget sõnastust, tuleb vaidlustatud otsust tõlgendada – nagu komisjon märgib kohtuistungil – nii, et erinevalt Dole’ist ja Chiquitast ei omistata otsuses Weichertile vastutust rikkumise kui terviku eest.

647    Neid asjaolusid arvestades ning vastupidi hageja ja menetlusse astuja kinnitustele ei ole komisjon vääralt kohaldanud ühe rikkumise mõistet, nagu seda tõlgendatakse kohtupraktikas.

648    Selles küsimuses tuleb veel kord meenutada, et see, et ettevõtja ei osalenud – nagu Weichertist ja Del Montest koosnev ettevõtja käesolevas asjas – kõigis keelatud kokkulepet moodustavates tegudes või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales, ei puutu tema poolt rikkumise toimepanemise tuvastamisel asjasse. Neid asjaolusid tuleb arvestada üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel (eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 86 ja 292).

649    Tuleb märkida, et komisjon vähendas Weicherti trahvi põhisummat kergendavate asjaolude esinemise tõttu 10% võrra, sest see ettevõtja ei olnud teadlik Chiquita ja Dole’i vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist või ei saanud neid mõistlikult ette näha (vaidlustatud otsuse põhjendus 476).

650    Sellest tuleneb, et argument, millele viidatakse eespool punktis 586, tuleb tagasi lükata.

651    Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et komisjonile ei saa ette heita ühtegi EÜ artikli 81 ega EÜ artikli 253 rikkumist.

2.     Kaitseõiguste rikkumise väide

 Tõendite edastamata jätmine

652    Hageja väidab, et komisjon keeldus talle edastamast teiste ettevõtjate vastuseid vastuväiteteatisele ja et see keeldumine võimaldada tal tutvuda asjassepuutuvate tõenditega asetas ta olukorda, kus ta ei saanud end piisavalt kaitsta komisjoni nende järelduste suhtes, mille kohaselt esiteks mõjutas ta otsustavalt Weichertit ja teiseks rikkus viimane EÜ artiklit 81.

653    Puudub vaidlus selles, et pärast seda, kui 30. juulil 2007 lubati ettevõtjatel toimikuga tutvuda, esitas hageja 27. juunil 2008 taotluse tutvuda erinevate dokumentidega ja muu hulgas „teiste isikute vastustega vastuväiteteatisele”, kuid tema taotlus jäeti 17. juuli 2008. aasta kirjaga rahuldamata. Hageja esitas 21. augusti 2008. aasta kirjaga uue taotluse ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, mille viimane jättis rahuldamata 5. septembril 2008; 26. septembril 2008 taotles hageja, et viidatud ametlik oma otsuse uuesti läbi vaataks, kuid see taotlus jäeti rahuldamata 6. oktoobril 2008.

 Tutvumisõiguse aegumine

654    Komisjon on seisukohal, et hageja esitatud toimikuga tutvumise taotlus ei olnud piisavalt täpne, sest selle ese ei olnud konkreetselt Dole’i vastus seoses väidetavate „süüst vabastavate” asjaoludega ja selles ei mainitud Weicherti vastust, ning et nimetatud taotluse esitamata jätmise tõttu haldusmenetluses loetakse see tutvumisõigus Üldkohtu kohtupraktika kohaselt hiljem esitatud tühistamishagi menetluses aegunuks.

655    Kõigepealt tuleb meenutada, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse puudutatud ettevõtjat vastuväiteteatise kaudu kõikidest olulistest tõenditest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb, ja sellest, et ettevõtjal on toimikuga tutvumise õigus, mille eesmärk on tagada tema kaitseõiguste tõhus kasutamine. Järelikult ei kuulu teiste isikute vastused vastuväiteteatisele põhimõtteliselt uurimistoimiku nende dokumentide hulka, millega huvitatud isik võib tutvuda (eespool punktis 291 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 163).

656    Teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [EÜ] artiklite 81 ja 82, EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7) punkti 8 kohaselt sisaldab „komisjoni toimik” kõiki dokumente, mis on saadud, koostatud ja/või kogutud konkurentsi peadirektoraadi poolt uurimise käigus.

657    Edasi, kohtupraktikast tuleneb, et komisjonil ei ole EÜ artikli 81 või EÜ artikli 82 rikkumist tuvastavas menetluses kohustust võimaldada omal algatusel tutvumist dokumentidega, mis ei sisaldu tema uurimistoimikus ja mida ta ei kavatse kasutada süüstava dokumendina menetlusaluse isiku vastu lõppotsuses. Seega hageja, kes saab haldusmenetluse käigus teada, et komisjoni valduses on dokumendid, mis võivad olla kasulikud tema kaitse seisukohalt, on kohustatud esitama institutsioonile sõnaselge taotluse nende dokumentidega tutvumiseks. Kui ta haldusmenetluse käigus seda ei tee, loetakse tema tutvumisõigus nende dokumentide suhtes aegunuks menetluses, milles lahendatakse lõpliku otsuse tühistamise hagi (eespool punktis 416 viidatud Üldkohtu otsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 383, ja 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 340).

658    Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja taotles haldusmenetluses, täpsemalt 27. juunil 2008 selgelt võimalust tutvuda „teiste isikute vastustega vastuväiteteatisele”, ehk dokumentidega, mida uurimistoimikus ei olnud ja milleks olid täpsemalt Dole’i ja Weicherti vastused ning viimase poolt tema vastuse täiendamiseks 28. veebruaril 2008 esitatud dokumendid.

659    Arvestades, et tutvumise taotlus oli esitatud kontekstis, kus dokumente ei olnud uurimistoimikus ja seega ei olnud neid mainitud puudutatud ettevõtjatele saadetud üksikasjalikus ja kokkuvõtlikus nimekirjas, tuleb asuda seisukohale, et hageja taotlus oli piisavalt sõnaselge (vt selle kohta Üldkohtu 19. mai 1999. aasta kohtuotsus kohtuasjas T‑175/95: BASF vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1581, punktid 49–51), sest dokumendid, millega tutvumist taotleti, olid selgelt identifitseeritud või identifitseeritavad.

660    Olgu lisatud, et 27. juuni 2008. aasta kirjas viitab hageja eespool punktis 656 mainitud teatise punkti 27 sätetele, mille kohaselt antakse poolele juurdepääs dokumentidele, mis on saadud pärast vastuväidetest teavitamist haldusmenetluse hilisemates etappides, kui need dokumendid võivad sisaldada uusi, kas „süüdistavaid või süüst vabastavaid” tõendeid, mis puudutavad komisjoni vastuväidetes selle poole kohta esitatud väiteid.

661    Neil asjaoludel ei saa hageja vastu esitada väidet, et tema õigused on aegunud, kuna ta ei ole neid kasutanud haldusmenetluses.

 Süüstavate tõendite edastamata jätmine

662    Mis puudutab esiteks uurimistoimikus esitamata väidetavate süüstavate tõendite edastamata jätmist, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kaitseõigustest kinnipidamine on liidu õiguse üks põhiprintsiipe ja seda tuleb järgida kõigis olukordades, muu hulgas menetlustes, milles võidakse määrata karistus, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega. See põhimõte nõuab, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele antakse haldusmenetluses võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude, etteheidete ja olukordade tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab (Euroopa Kohtu 13. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche, EKL 1978, lk 461, punkt 11, ja Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 39).

663    Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 1 on märgitud:

„Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.”

664    Edasi tuleb meenutada, et kui EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tuvastamiseks tugineb komisjon vastuväiteteatise vastuse teatud lõigule või vastusele lisatud dokumendile, siis peab teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele olema antud võimalus selle tõendi kohta oma seisukoht esitada. Sellises olukorras on kõnealune lõik nimelt käsitatav süüstava tõendina rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate suhtes (eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 386, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Avebe vs. komisjon, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika). Need põhimõtted on kohaldatavad ka juhul, kui komisjon tugineb vastuväiteteatise vastuse teatud lõigule rikkumise ettevõtjale süükspanemiseks (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Avebe vs. komisjon, punkt 51).

665    Tegelikult saab dokumenti käsitleda süüstava dokumendina vaid juhul, kui komisjon on sellele tuginenud ettevõtja toime pandud rikkumise tuvastamisel. Ettevõtja kaitseõiguste rikkumise tuvastamiseks ei piisa, et ettevõtja tõendab, et ta ei saanud haldusmenetluse käigus võtta seisukohta dokumendi suhtes, mida vaidlustatud otsuse mõnes osas mainitakse. Ta peab tõendama, et komisjon on vaidlustatud otsuses seda dokumenti kasutanud tõendina rikkumise tuvastamiseks, milles ettevõtja väidetavalt osales (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 158).

666    Arvestades, et haldusmenetluse käigus ettevõtjatele edastamata jäetud dokumendid ei ole nende vastu kasutatavad tõendid, siis ei saa neid dokumente tõenditena arvesse võtta, kui ilmneb, et komisjon tugines otsuses dokumentidele, mida ei ole uurimistoimikus ja mida hagejatele ei edastatud (eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 382).

667    Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega puudutatud ettevõtjad said haldusmenetluses tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud süüdistuste põhjendatust (eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 72).

668    Seega peab ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines (eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 73).

669    Käesolevas asjas väidab hageja, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse põhjendustes 90, 98, 396, 412 ja 422 arvesse Weicherti neid avaldusi, mis olid esitatud tema vastuses vastuväiteteatisele ja milles pandi rikkumine süüks talle.

670    Tuleb asuda seisukohale, et hageja ainult loetleb üles vaidlustatud otsuse need põhjendused, milles on mainitud Weicherti vastust vastuväiteteatisele ja kordab osaliselt nende sõnastust. Kuid niisugusest argumentatsioonist ei piisa, et lugeda täidetuks hageja kohustus tõendada, et lõppjäreldus, millele komisjon lõplikus otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui vaidlusalused dokumendid oleks süüstavate tõenditena kõrvale jäetud (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑52/03: Knauf Gips vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 49, mis jäeti selles küsimuses muutmata eespool punktis 104 viidatud 1. juuli 2010. aasta kohtuotsusega Knauf Gips vs. komisjon, punkt 14).

671    Igal juhul ei võimalda vaidlustatud otsuse põhjenduste 90, 98, 396, 412 ja 422 analüüs järeldada, et Weicherti vastust vastuväiteteatisele võib pidada süüstavaks tõendiks.

672    Vaidlustatud otsuse põhjendus 90 kuulub otsuse ossa, milles kirjeldatakse keelatud kokkuleppe struktuuri, täpsemalt Dole’i ja Weicherti vaheliste läbirääkimiste sageduse küsimust. Selles on täpsustatud, et „vastuses vastuväiteteatisele märkis Weichert, et ajal, mil Weichert kuulus kontserni Del Monte, ei helistatud Dole’ile rohkem kui keskmiselt üks kuni kaks korda kuus”. Lisaks sellele, et see Weicherti avaldus puudutab rikkumist ennast, mitte aga selle süükspanemist hagejale, on selge, et komisjon ei tuginenud sellele avaldusele, vaid tuvastas läbirääkimiste sageduse 20–25 nädalat aastas (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 91), millele esialgu viitas Weichert oma vastuses ühele teabenõudele, mis on aga komisjoni toimikus, millega hageja sai tutvuda (vt vaidlustatud otsuse 106. joonealune märkus).

673    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 98, mis puudutab keelatud kokkuleppe kestust, märgitakse, et „vastuses vastuväiteteatisele kinnitas Weichert, et tal oli võimalus vahetada Dole’iga seisukohti „ametlike hindade võimaliku arengu” teemal ainult ajal, mil ta kuulus kontserni Del Monte (2000–2002)”; selle avalduse eesmärk ei ole rikkumise süükspanemine hagejale, vaid täpsustada üht rikkumise elementi. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 98 tuleneb, et see kinnitus on kooskõlas Weicherti poolt ühele teabenõudele esitatud vastusega, millega hageja sai tutvuda ja mille kohaselt algasid läbirääkimised Dole’iga 2000. aastal, lõppedes täielikult Dole’i ühe töötaja pensionile minekuga 2002. aasta detsembris.

674    Olgu märgitud, et kuigi rikkumise kestuse osas muutis komisjon vaidlustatud otsuses oma hinnangut võrreldes vastuväiteteatises esitatuga – viimases pidas ta selleks kestuseks nimelt aastaid 2000 kuni 2005 –, toimus see muudatus vähenemise suunas, kuna lõpuks tuvastati rikkumise kestuseks 2000–2002, ajavahemik, mida hõlmas täielikult vastuväiteteatises mainitud periood.

675    Vaidlustatud otsuse põhjendused 396, 412 ja 422 kuuluvad otsuse osasse, milles esitatakse ja lükatakse ümber ettevõtjate argumendid, mis esitati vastuseks vastuväiteteatisele.

676    Hageja märgib, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 396 täheldatakse, et „Weichert on seisukohal, et komisjon võttis vastuväiteteatises õigesti arvesse asjaolu, et Del Monte avaldas Weichertile perioodil 2000 [kuni] 2002 otsustavat mõju”.

677    Nagu toonitab õigesti komisjon kostja vastuses, ilma et hageja talle tõsiseltvõetavalt vastu vaidleks, viide Weicherti poolt vastuväiteteatisele esitatud vastusele ainult kinnitab selle ettevõtja haldusmenetluses esitatud avaldusi mõju kohta, mida hageja talle avaldas, arvestades, et need avaldused on loetletud komisjoni uurimistoimikus, millega hageja sai tutvuda ja mille Weichert esitas ärakuulamisel hageja juuresolekul. Weichert avaldas seega, et ta oli hageja tarnest „sõltuv” ning „pidi täitma” selle ettevõtja „nõudmisi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 422).

678    Sama järeldus tuleb teha vastuväiteteatisele antud Weicherti vastuse kohta, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 412 ja 422 ning mis puudutavad vastavalt Weicherti tegevust seoses aruannete koostamisega hageja jaoks ja nõudel, mida Weichert oli juba haldusmenetluses kirjeldanud sõnastuses, mida meenutatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 392, ja hageja kui Weicherti ainutarnija staatust, mida toodi esile juba vaidlustatud otsuse põhjenduses 383 Weicherti ja hageja enda avalduste põhjal, mis esitati vastuseks ühele teabenõudele.

679    Komisjon täheldab ka, et Weicherti esindaja kinnitas ärakuulamisel, kus osales ka hageja, et „Del Montel oli Weichertiga ainuõigusi andev ostu‑müügileping: Del Monte oli Weicherti ainus tarnija ja Weichert oli kohustatud Del Monte nõudmisi täitma” (vt vaidlustatud otsuse 447. joonealune märkus).

680    Lõpuks nähtub selgelt vaidlustatud otsuse põhjendusest 422, et arvestades hageja ja Weicherti avalduste vastuolulisust, tugines komisjon oma järelduste tegemiseks peamiselt faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit dokumentaalsetele tõenditele.

681    Teiseks, lisaks viitele eespool esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustele kinnitab hageja, et vaidlustatud otsuses esitatud kogu komisjoni analüüs, sealhulgas Saksa äriõiguse sätete analüüs „tundub” olevat mõjutatud Weicherti argumentidest, mille suhtes teda ära ei kuulatud või tal ei olnud võimalik end kaitsta.

682    See üldist ja oletuslikku laadi argument ei ole niisugune, mille alusel saaks tuvastada kaitseõiguste rikkumise tegeliku asetleidmise, mida tuleb uurida iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades (eespool punktis 657 viidatud Üldkohtu kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 354, ja Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 33). Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 387, 399–410 esitatud arutluskäigus seoses hageja otsustava mõjuga Weicherti tegevusele arvestades viimase õiguslikku vormi ja HGB sätteid ei viidata üldse vastuväiteteatisele esitatud Weicherti vastusele ning see on osa komisjoni teenistuste õiguslikust analüüsist.

683    Kolmandaks, mis puudutab täpsemalt käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, siis leiab hageja, et komisjon ei võtnud mingil viisil arvesse tema erilist olukorda haldusmenetluses, st sellise äriühingu olukorda, kellele omistatakse vastutus ettevõtja tegevuse eest, kellega ta on kõik suhted lõpetanud enne uurimise algust.

684    See asjaolu ei saa mõjutada hageja kaitseõiguste tagamist. Tuleb nimelt meenutada, et tulenevalt kõikide ettevõtjate suhtes kehtivast üldisest hoolsuskohustusest pidi hageja – isegi Weichertis oma osaluse müügi olukorras – kandma hoolt selle eest, et tema raamatupidamises või arhiivis oleksid hästi säilinud kõik tema tegevust kajastavad dokumendid, selleks et tal oleks kohtu- või haldusmenetluse korral olemas vajalikud tõendid (Üldkohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 87, ning eespool punktis 291 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punktid 170 ja 171).

685    Samuti on täiesti asjassepuutumatu hageja kinnitus, et komisjon ei võta üldse arvesse tema erilist olukorda pärast Weicherti tühistamishagi vastuvõetamatuks tunnistamist ja viimase võimatust esitada Üldkohtule tõendeid oma tegevuse kohta. See asjaolu, mis leidis aset pärast haldusmenetlust, ei saa tulemuslikult olla kaitseõiguste selle rikkumisega seotud argumendi aluseks, mille komisjon pani väidetavalt toime haldusmenetluses.

686    Lõpuks on oluline toonitada, et hageja väidab, et tal ei olnud võimalik esitada oma seisukohti Weicherti nende argumentide kohta, mille eesmärk oli näidata teda rikkumise eest vastutavana, samas kui ta märgib hagis, et juba komisjoni uurimise algusest peale „üritas Weichert oma vastutust jagada” ja et tema vastuväiteteatise vastuse leheküljed 34–58 on pühendatud vastuväidetele mis tahes vastutusele Weicherti tegevuse eest.

 Süüst vabastavate tõendite edastamata jätmine

687    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei saa tugineda eespool punktis 371 viidatud kohtuotsuse Aalborg Portland jt vs. komisjon (punkt 126) põhjendusele, mille kohaselt õigus kindlaks määrata, millised dokumendid on ettevõtja kaitse jaoks vajalikud, ei ole mitte üksnes komisjonil. Seda põhjendust, mis puudutab komisjoni toimikusse kuuluvaid dokumente, ei saa kasutada vastuste suhtes, mis teised puudutatud ettevõtjad on andnud komisjoni esitatud vastuväidetele. Olgu meenutatud, et komisjon ei ole kohustatud võimaldama omal algatusel tutvumist dokumentidega, mis ei sisaldu tema uurimistoimikus ja mida ta ei kavatse kasutada süüstava dokumendina menetlusaluste isikute vastu lõppotsuses.

688    Süüst vabastava dokumendi edastamata jätmise osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ettevõtja peab tõendama, et dokumendi avalikustamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud süüst vabastavat dokumenti kasutada enda kaitsmisel selliselt, et kui tal oleks olnud võimalus haldusmenetluses sellele tugineda, oleks ta saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas selles staadiumis komisjoni poolt tehtud järeldustega, ning et ta oleks seega saanud mingil viisil mõjutada komisjoni poolt otsuses antavaid hinnanguid vähemalt ettevõtjale süüks pandava tegevuse raskuse ja kestuse osas ning järelikult ka trahvi taseme osas. Seda arvestades saab võimalust, et avalikustamata dokumendil oleks võinud olla mõju menetluse käigule ja komisjoni otsuse sisule, tõendada alles pärast teatavate tõendite esialgset uurimist, mis kinnitab, et avalikustamata dokumentidel võis nende tõendite seisukohast olla niisugune tähtsus, mida ei oleks tohtinud tähelepanuta jätta (vt eespool punktis 371 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 74–76 ja seal viidatud kohtupraktika).

689    Selles küsimuses ei saa nõuda hagejatelt, kes on esitanud väite nende kaitseõiguste rikkumise kohta, et nad esitaksid oma hagis põhjaliku argumentatsiooni või üksikasju kaudsete tõendite kogumi kohta, tõendamaks, et haldusmenetlus oleks võinud lõppeda teisiti, kui neil oleks olnud võimalus tutvuda teatud tõenditega, mida neile aga ei edastatud. Niisugune lähenemine tähendaks nimelt, et neilt nõutaks võimatu tõendamist (eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 161).

690    Samas on aga hageja kohustatud esitama esimese kaudse tõendi edastamata jäetud dokumentide kasulikkuse kohta tema kaitses (eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punktid 409, 415 ja 421).

691    Käesolevas asjas leiab hageja, et kuna talle asjassepuutuvaid dokumente ei edastatud, ei saanud ta end piisavalt kaitsta komisjoni järelduste suhtes, mille kohaselt rikkus Weichert EÜ artiklit 81. Ta väidab, et kuna komisjon järeldas, et Weichert osales rikkumises ainult Dole’iga seotud suhtlust puudutavas osas, on süüst vabastavaid tõendeid sisaldavaks dokumendiks kõige tõenäolisemalt seega Dole’i vastus vastuväiteteatisele, arvestades, et vaidlustatud otsuses on ka mitmeid viiteid niisuguste tõendite olemasolu kohta, millega ta tutvuda ei saanud. Ta toonitab nii, et komisjon viitab tõenditele, mis tulenevad Dole’i vastusest vastuväiteteatisele ja mis puudutavad Weichertiga peetud läbirääkimiste sagedust (vaidlustatud otsuse põhjendus 88), referentshindade laadi ja asjaolu, et neil ei olnud mingit seost tegelike hindadega (vaidlustatud otsuse põhjendus 116).

692    Hageja palub Üldkohtul võtta vajalikud menetlust korraldavad meetmed, et komisjon esitaks Dole’i ja Weicherti vastused vastuväiteteatisele ning Weicherti poolt 28. veebruaril 2008 esitatud dokumendid, et ta saaks neid uurida ja esitada Üldkohtule vajalikud täiendavad seisukohad, et toetada oma kaitseõiguste rikkumisel põhinevat tühistamisväidet.

693    Vastuseks märgib komisjon üldiselt, et ajal, mil Weichert esitas oma vastuse vastuväiteteatisele, et vaielda vastu rikkumise enda olemasolule ja tema osalemisele selles, oli nimetatud ettevõtja käsutuses kogu hageja nõutud teave ja et kuna Weicherti argumendid lükati täiesti kindlalt ümber, on hageja kohustus selgitada põhjuseid, miks oleks institutsioon pidanud jõudma teisele järeldusele, kui hageja oleks saanud tutvuda nende dokumentidega sarnaste argumentide esitamiseks.

694    See komisjoni avaldus on puuduliku analüüsi tulemus, kuna Weicherti vastus ei ole ainus hageja viidatud dokument, millele ta tugineb argumendis, et tema kaitseõigusi on rikutud, kusjuures ta peab Dole’i vastust isegi kõige tõenäolisemalt süüst vabastavaid tõendeid sisaldavaks dokumendiks. Kuid ajal, mil Weichert esitas oma vastuse vastuväiteteatisele, ei olnud Dole’i vastus sellele vastuväiteteatisele talle kättesaadav ning seega puudus tal erinevalt komisjoni väidetust kogu hageja nõutud teave. Komisjoni argumentatsioon põhineb seega vääral eeldusel ja see tuleb tagasi lükata.

695    Mis puudutab täpsemalt Weichertiga peetud läbirääkimiste sagedust ning referentshindade laadi ja rolli, siis kinnitab komisjon, et Dole’i vastus vastuväiteteatisele ei saanud sisaldada süüst vabastavaid tõendeid, arvestades juba tema käsutuses olevaid tõendeid ja täpseid järeldusi, millele ta rikkumise tuvastamisel tugines. Ta viitab selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusele 88.

696    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 viidatakse vastuväiteteatisele esitatud Dole’i vastusele, milles viimane parandas oma hinnangut Weichertiga peetud kahepoolsete läbirääkimiste sageduse kohta, märkides, et vaidlusalune suhtlemine toimus mitte „peaaegu igal nädalal”, nagu esialgu mainitud, vaid „üle ühe nädala”.

697    Komisjon võttis seda Dole’i parandust ka tegelikult arvesse ja tuvastas lõpuks asjassepuutuvate kahepoolsete läbirääkimiste sageduseks 20–25 nädalal aastas, mis on kooskõlas Dole’i ja Weicherti avaldustega (vaidlustatud otsuse põhjendus 91). Lisaks tugines ta vaidlustatud otsuses järeldusele, et Dole’i ja Weicherti vahelised läbirääkimised olid piisavalt järjekindlad selleks, et need moodustaksid läbirääkimiste skeemi (vaidlustatud otsuse põhjendus 90).

698    Mis puudutab referentshindade laadi ja rolli, siis on Dole’i seisukoht kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 116, mille kohaselt ei olnud referentshindadel turu tegelike hindade suhtes mingit tähtsust ja need ei saanud seega olla õigusvastase kooskõlastamise esemeks.

699    Seega tuleb asuda seisukohale, et esiteks on ka see argumentatsioon hageja poolt esitatud tema vastuses vastuväiteteatisele (vaidlustatud otsuse põhjendus 120) ja teiseks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 102–108 tagasi lükanud just täpselt Dole’i ja hageja argumentatsiooni, tuginedes eriti otsestele dokumentaalsetele tõenditele, mis olid olemas institutsiooni toimikus. Süüst vabastav asjaolu ei saa olla ainult see, et Dole esitas referentshindade banaaniturul igasuguse tähtsuse väidetava puudumise kohta sisuliselt samad argumendid kui hageja, mida komisjon aga otsuses juba arvesse võttis (vt selle kohta Üldkohtu 27. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 353–355).

700    Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole esitanud ühtegi kaudset tõendit, mis näitaks, et Dole’i poolt vastuväiteteatisele esitatud vastus oleks olnud tema kaitses kasulik.

701    Tuleb märkida, et hageja ei esita ühtegi argumenti Weicherti poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuse kohta seoses kaitseõiguste rikkumisega süüst vabastavate tõendite edastamata jätmise tõttu.

702    Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et isegi kui hageja oleks võinud nendele dokumentidele tugineda haldusmenetluses, ei oleks see saanud mõjutada komisjoni hinnanguid (vt selle kohta eespool punktis 104 viidatud 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 25), ja seega tuleb kaitseõiguste rikkumise väide tagasi lükata.

703    Kuna hageja ei ole esitanud ühtegi kaudset tõendit, mis lubaksid oletada, et asjassepuutuvad dokumendid oma tema kaitses kasulikud, tuleb ka tagasi lükata tema taotlus kohustada nende esitamine kohtumenetluses (vt selle kohta eespool punktis 416 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 415).

 Vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse väidetav vastuolu

704    Hageja märgib, et vastuväiteteatises eristas komisjon kolme eri liiki teabevahetust ja et peamine tees, mida komisjon vastuväiteteatises kaitses, ei olnud mitte see, et osad kirjeldatud läbirääkimised rikkusid eraldiseisvalt EÜ artiklit 81, vaid et see suhtlemine üldiselt toimus niisuguse tihedusega, et see oli käsitletav hindade kindlaksmääramisena. Vaidlustatud otsuses loobus komisjon sellest seisukohast ja selles otsuses väljendatud positsioonil oli väga vähe ühist vastuväiteteatisega.

705    Niisiis ei olnud hagejal võimalust esitada oma arvamust komisjoni uue seisukoha suhtes, mis on käsitletav kaitseõiguste rikkumisena. Lisaks ei ole komisjoni argument, et ta ainult vähendas rikkumise ulatust, kooskõlas sellega, et ta lõpetas kuuest vastuväiteteatise adressaadiks olevast ettevõtjast kolme suhtes menetluse, ning see asjaolu kinnitab, et vastuväiteteatises ja vaidlustatud otsuses esitatud teooriate vahel on ka kvalitatiivne, mitte ainult kvantitatiivne erinevus.

706    Olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt ei pea otsus tingimata olema vastuväiteteatise täpne koopia (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 68). Komisjonil peab nimelt olema võimalus võtta otsuses arvesse asjassepuutuvate ettevõtjate vastuseid vastuväiteteatisele. Komisjonil peab olema õigus mitte üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate argumentidega nõustuda või need tagasi lükata, vaid tal peab olema ka õigus analüüsida nende esitatud faktilisi asjaolusid, et loobuda alusetuks osutunud vastuväidetest või kohandada või täiendada allesjäävate vastuväidete põhjenduseks esitatud argumentatsiooni nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 92; vt selle kohta ka eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punktid 437 ja 438). Ainult juhul, kui lõplikus otsuses pannakse ettevõtjale süüks rikkumine, mis erineb vastuväiteteatises viidatud rikkumisest, või tuginetakse erinevatele faktilistele asjaoludele, saab järeldada, et kaitseõigusi on rikutud (eespool viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 94; vt selle kohta ka Üldkohtu 23. veebruari 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑49, punktid 49–52).

707    Sellega ei ole tegemist sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus väidetavad erinevused vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahel ei puuduta muud tegevust kui see, mille suhtes asjassepuutuv ettevõtja sai juba oma arvamust avaldada ja mis seega ei ole käsitletav uue vastuväitena (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 103).

708    Nimelt puudub vaidlus selle üle, et vastuväiteteatise lõikes 60 viidatakse kolmele salajasele tegevusele, milleks on:

–        teabevahetus Põhja-Euroopasse saabuvate banaanikoguste kohta;

–        kahepoolsed läbirääkimised banaanituru tingimuste või hinnatendentside kohta või vihjed referentshindade kohta enne nende hindade kindlaksmääramist;

–        teabevahetus banaanide referentshinna kohta.

709    Vastuväiteteatise lõikes 429 järeldas komisjon ühemõtteliselt, et „iga kahepoolsete kokkulepete seeria” ja need kokkulepped koos moodustasid rikkumise, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühenduses ja EMP‑s EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses.

710    See järeldus järgnes iga süüks pandud tegevuse eraldiseisvale analüüsile, mis viidi läbi muu hulgas vastuväiteteatise lõigetes 404 ja 412–416 ja milles komisjon viitas „niisuguste kahepoolsete läbirääkimiste kogumile, mille esemeks oli banaanturu olukord, hinnatendentsid või vihjed referentshindade kohta enne nende kindlaksmääramist, ja mille abil pooled mõjutasid hindade kehtestamist, mis on lõpuks võrdsustatav hindade kindlaksmääramisega”, ning avaldas, et „nendel salajastel kokkulepetel oli konkurentsivastane eesmärk”.

711    Olles analüüsinud vastuseid vastuväiteteatisele ja asjassepuutuvate ettevõtjate poolt nende ärakuulamisel tehtud avaldusi, loobus komisjon vaidlustatud otsuses lõpuks esiteks oma vastuväidetest seoses teabevahetusega koguste teemal ja vastuväidetest referentshindade vahetuse kohta kui eraldi rikkumistest, jäädes kindlaks ainult kooskõlastatud tegevusele seoses nähtusega, mida ta nimetas läbirääkimisteks enne hinna kehtestamist, ja teiseks Fyffes’ile, Van Parysele ja Del Montele kui banaanide tarnijatele adresseeritud vastuväidetest.

712    See viimati mainitud kaalutlus väljendab vaid lihtsat erinevust vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse adressaatide vahel, millest hageja ei saa järeldada, et esitati uus vastuväide, mille suhtes ta ei ole saanud oma seisukohta avaldada.

713    Hageja ei saa neil asjaoludel tulemuslikult viidata kaitseõiguste rikkumisele.

714    Lõpuks, kuivõrd argumentatsiooni vaidlustatud otsuse ja vastuväiteteatise vahelise vastuolu kohta võib ka mõista rikkumise olemasolu vaidlustava argumentatsiooni toena, sest selles toonitatakse komisjoni lähenemise „absurdsust”, siis nähtub eespool esitatud kaalutlustest, et see argumentatsioon tuleb ka selles osas tagasi lükata.

 Menetlusse astuja argumendid

715    Menetlusse astuja märgib, et ta toetab hagejat kaitseõiguste rikkumise väite osas, kuna hageja tõendab, et komisjon on rikkunud olulisi menetlusnorme uurimise käigus ja EÜ artikli 81 väidetava rikkumise tuvastamisel.

716    Menetlusse astuja heidab komisjonile ette, et ta ei koostanud uurimise jaoks oluliste tunnistajate ärakuulamise protokolle, mida võidaks avalikustada, ning seda, et vestluste läbiviimine nende peamiste tunnistajatega ja nende avalduste kohta protokollide esitamine jäeti Chiquita ülesandeks.

717    Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljas lõik näeb ette, et menetlusse astuja võib esitada üksnes nõudeid, mis toetavad ühe poole esitatud nõudeid. Kodukorra artikli 116 lõige 4 sätestab, et menetlusse astuja seisukohad sisaldavad menetlusse astuja nõudeid, mis toetavad või vaidlustavad täielikult või osaliselt kohtuasja ühe poole nõudeid, ning menetlusse astuja väiteid ja argumente.

718    Nende sätetega antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult mitte ainult argumente vaid ka väiteid, kui need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate põhjendustega niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset (vt eespool punktis 312 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika).

719    Seega peab Üldkohus menetlusse astuja esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavuse üle otsustamiseks kontrollima, kas need on seotud poolte määratletud vaidluse esemega.

720    Tuleb märkida, et menetlusse astuja esitatud argument puudutab käesolevas asjas haldusmenetluse uurimise staadiumi käiku, teemat, mille kohta hageja ei esitanud oma menetlusdokumentides mingit seisukohta, arvestades, et kaitseõiguste rikkumise väide põhines esiteks tõendite edastamata jätmisel pärast asjassepuutuvatele ettevõtjatele toimikuga tutvumise võimaldamist, ja teiseks vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahelisel väidetaval vastuolul.

721    Sellest nähtub, et menetlusse astuja esitatud argument on hageja poolt käesolevas menetluses esitatud väite aluseks olevate põhjendustega täiesti seostamatu ja et seega võib see muuta vaidluse eset, mille on määratlenud hageja ja kostja. Seega tuleb see argument vastuvõetamatuna tagasi lükata, nagu märgib ka komisjon.

722    Teise võimalusena, kui eeldada, et seda argumenti saab käsitleda vastuvõetavana, tuleks see ikkagi tagasi lükata.

723    Kõigepealt, vaidlus puudub selles, et komisjoni toimikus, millega Weichert ja Del Monte said tutvuda, on kõik Chiquita avaldused, mille viimane esitas oma leebema kohtlemise taotluse toetuseks vastavalt koostööteatise punkti 11 alapunktile a, ning millele komisjon tugines muu hulgas selleks, et tuvastada EÜ artikli 81 rikkumine.

724    Edasi tuleb meenutada, et komisjonil ei ole mingit üldist kohustust koostada protokolle arutelude kohta, mida ta peab teiste isikutega nendega kohtumistel asutamislepingu konkurentsiõiguse normide kohaldamise raames. Samas kui komisjon kavatseb oma otsuses kasutada süüstavat teavet, mille mõni teine rikkumises osaleja on suuliselt edastanud, peab ta selle asjassepuutuvale ettevõtjale kättesaadavaks tegema, et ta saaks tõhusalt avaldada oma arvamust järelduste kohta, milleni komisjon on selle teabe põhjal jõudnud. Vajadusel tuleb tal koostada asjakohane kirjalik dokument, mis lisatakse tema toimikusse (Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punktid 66 ja 67).

725    Seega tuleb asuda seisukohale, et menetlusse astuja argumentatsioon on seda kohtupraktikat arvestades tulemusetu. Nimelt väidab Weichert ainult seda, et protokollide puudumise tõttu ei olnud temal ja ka Del Montel võimalust tutvuda potentsiaalselt süüst vabastavate dokumentidega, nagu ta kinnitas ka kohtuistungil.

726    Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjonile ei saa ette heita ühtegi kaitseõiguste rikkumist.

727    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja esitatud vaidlustatud otsuse tühistamise nõue tuleb rahuldamata jätta.

 Trahvisumma vähendamise nõue

728    Hageja, keda toetab menetlusse astuja, esitab kaks väidet, mis puudutavad komisjoni ilmset hindamisviga trahvisumma kindlaksmääramisel ning määruse nr 1/2003 artikli 23 ja Weicherti õiguspärase ootuse rikkumist.

729    Hageja ja menetlusse astuja menetlusdokumentidest nähtub, et neil on mitmeid etteheiteid komisjoni analüüsile seoses rikkumise raskusega, lisasummaga, kergendavate asjaoludega ja Weicherti koostöö arvessevõtmisega; samuti esitavad nad eraldi argumendi komisjoni poolt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiste kohta.

1.     Esialgsed tähelepanekud

730    Vaidlus puudub selle üle, et Del Monte ja Weicherti trahvi kindlaksmääramiseks kohaldas komisjon suuniseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 446), milles on kehtestatud kahest etapist koosnev arvutusmeetod (suuniste punkt 9).

731    Suunised näevad esimese arvutusetapina ette komisjoni poolt trahvi põhisumma kindlaksmääramise igale asjassepuutuvale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele ja selle kohta on sätestatud järgmist:

„12. Põhisumma määratakse kindlaks asjaomaste kaupade või teenuste müügiväärtuse põhjal järgmise meetodiga.

[…]

13. Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks [ettevõtja müüdud] nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal.

[…]

19. Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

20. Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

21. Üldreeglina määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22. Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

23. Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.

24. Võtmaks täielikult arvesse iga ettevõtja osalemise kestust rikkumises, korrutatakse müügiväärtuse põhjal määratud summa (vt punkte 20–23 eespool) aastate hulgaga, mil rikkumises osaleti. Vähem kui kuus kuud kestnud rikkumine loetakse pooleaastaseks rikkumiseks; rohkem kui kuus kuud, kuid vähem kui aasta kestnud rikkumine loetakse aastaseks rikkumiseks.

25. Olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% eespool toodud A osas kirjeldatud müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes. Komisjon võib sellist lisasummat rakendada ka muude rikkumiste suhtes. Otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22.

[…]” [täpsustatud tõlge]

732    Suunised näevad teise arvutusetapina ette, et komisjon võib põhisummat suurendada või vähendada üldhinnangu põhjal, milles on arvestatud kõikide oluliste asjaoludega (suuniste punktid 11 ja 27).

733    Nende asjaolude kohta on suuniste punktis 29 sätestatud järgmist:

„Trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab järgmisi kergendavaid asjaolusid:

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et lõpetas rikkumise kohe pärast komisjoni sekkumist[; see] ei kehti salastatud kokkulepete või tegevuse kohta (eeskätt kartellide puhul);

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et rikkumine on toime pandud ettevaatamatuse tõttu;

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt. Paljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, ei peeta kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas;

–        asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd asjades, mis jäävad välja leebema kohtlemise teatise kohaldamisalast ja ettevõtja juriidilisest koostöökohustusest;

–        konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega.”

2.     Vaidlustatud otsus

734    Tuleb meenutada, et komisjon täpsustas, et põhisumma koosneb summast, mis koosnes 0–30% ettevõtja asjassepuutuvast müügist olenevalt rikkumise raskusastmest, mis korrutati aastate arvuga, mille jooksul ettevõtja rikkumises osales, ning trahvi lisasummast vahemikus 15–25% müügiväärtusest, mis ei sõltunud rikkumises osalemise kestusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 448).

735    Vaidlustatud otsuses hinnati Weicherti 2002. aasta värskete banaanide müügiväärtuseks 82 571 574 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 451 ja 453).

736    Vastavalt suuniste punktidele 20 ja 22 komisjon uuris ja võttis selleks, et määrata kindlaks osakaal müügiväärtusest olenevalt rikkumise raskusest, arvesse erinevaid tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 454–460.

737    Komisjon toonitas, et ettevõtjad osalesid ühes vältavas rikkumises, milleks oli kooskõlastatud tegevus, mis seisnes nende ettevõtjate vahel Põhja-Euroopas müüdavate banaanide referentshindade kooskõlastamises ning mis puudutas seega hindade kindlaksmääramist, kusjuures hindadega seotud tegevus kuulub juba oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka, arvestades, et see kahjustab konkurentsi ühe peamise konkurentsiparameetri osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 455).

738    Komisjon võttis ka arvesse nende ettevõtjate kogu turuosa, kelle osas rikkumine tuvastati ning milleks oli hinnanguliselt umbes 40–45% (vaidlustatud otsuse põhjendus 457), samuti rikkumise geograafilist ulatust, mis hõlmas Austriat, Belgiat, Taanit, Soomet, Saksamaad, Luksemburgi, Madalmaid ja Rootsit (vaidlustatud otsuse põhjendus 458).

739    Nende tegurite alusel ja tuvastades ka rikkumise tegeliku toimepanemise, määras komisjon rikkumise raskuse alusel kindlaks sama osakaalu müügiväärtusest, ehk 15% kõigile vaidlustatud otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 460).

740    Arvestades rikkumise perioodi 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 ning kohaldades suuniste punkti 24, määras komisjon rikkumise kestuse alusel kordajaks 3 (vaidlustatud otsuse põhjendused 461 ja 462).

741    Suuniste punktis 25 ette nähtud lisasumma kindlaksmääramiseks lähtus komisjon vaidlustatud otsuse punktile 8.3.1.1 viidates oma hinnangust eespool mainitud teguritele. Ta jõudis seisukohale, et protsent, mida tuleb lisasummana kohaldada, on 15% (vaidlustatud otsuse põhjendused 463 ja 464).

742    Selles küsimuses tuleb meenutada, et suuniste punktis 25 on sätestatud, et otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22.

743    Selle esimese arvutusetapi alusel määras komisjon järgmised trahvi põhisummad (vaidlustatud otsuse põhjendus 465):

–        Chiquitale 208 000 000 eurot;

–        Dole’ile 114 000 000 eurot;

–        Del Montele ja Weichertile 49 000 000 eurot.

744    Määratud trahvi põhisummat vähendati vaidlustatud otsuse kõigil adressaatidel kergendavate asjaolude alusel 60%, arvestades banaanisektori õigusliku regulatsiooni eripära ja põhjusel, et koostöö puudutas referentshindu (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Weicherti trahvi vähendati kergendavate asjaolude alusel veel 10%, sest ta ei olnud teadlik Dole’i ja Chiquita vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 476).

745    Komisjon leidis ka, et Weichert ei teinud ulatuslikumat koostööd kui see, milleks ta oli õigusnormide alusel kohustatud, ning toonitas, et tema vastused teabenõuetele, mis esitati ettenähtud tähtpäevaks, esitati ettevõtjate aktiivse koostöö kohustuse raames, mis tähendas, et ta pidi komisjoni käsutusse andma kogu teabe uurimise eseme kohta. Komisjon otsustas mitte kohaldada suuniste punkti 29 neljandat taanet, leides, et käesolevas asjas kuulub rikkumine koostööteatise kohaldamisalasse (vaidlustatud otsuse põhjendus 474).

3.     Rikkumise raskus

746    Hageja väidab, et kuigi komisjon on õigesti nõus sellega, et Weicherti äärmiselt piiratud roll on suuniste kohaselt kergendav asjaolu, ei ole ta siiski trahvi põhisumma kindlaksmääramisel ning Weichertile, Dole’ile ja Chiquitale sama trahvisumma kehtestamisel võtnud arvesse fakti, et Weicherti väidetav rikkumine oli kergemat laadi kui Dole’i ja Chiquita rikkumine, tegutsedes nii vastuolus vaidlustatud otsuse põhjenduses 245 meenutatud kohtupraktikaga ja suuniste punktidega 20–23. Komisjoni viga trahvi arvutamisel tulenes tema väärast arusaamast, et käesolevas asjas on tegemist ühe rikkumisega.

747    Menetlusse astuja leiab, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, moonutades rikkumise raskust esiteks sellega, et ta tugines asjaolule, et kooskõlastatud tegevus puudutas hindade kindlaksmääramist (vaidlustatud otsuse põhjendus 455), tunnistades samas, et „keelatud kokkulepe puudutas pakutavat hinda” (vaidlustatud otsuse põhjendus 456), mitte tegelikku hinda, teiseks sellega, et komisjoni kinnitas tõendeid esitamata, et tema tegevus on käsitletav ühe kõige kahjulikuma konkurentsipiiranguna (vaidlustatud otsuse põhjendus 455), olenemata reast asjaoludest, mis tõendasid vastupidist, ja kolmandaks sellega, et ta ei võtnud arvesse asjaolu, et väidetav rikkumine ei puudutanud suurt arvu maaletoojaid ega suurt turuosa, ehk 40–45% või isegi 20–30%, arvestades, et komisjon ei pidanud teda ega Del Montet vastutavaks enne hinna kehtestamist toimunud läbirääkimiste eest Chiquita ja Dole’i vahel.

748    Esiteks tuleb koos uurida eespool viidatud hageja teist ja menetlusse astuja kolmandat argumenti, mis puudutavad ühe rikkumise tuvastamist komisjoni poolt.

749    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, mille suhtes on komisjonil ulatuslik kaalutlusruum (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 43), ilma et oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida tuleb kindlasti arvesse võtta (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241, ja Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 68).

750    Nagu on eespool märgitud, määras komisjon käesoleval juhul trahvisummad kindlaks suunistes määratletud meetodi alusel.

751    Tuleb meenutada, et kuigi vastavalt kohtupraktikale ei saa suuniseid lugeda õigusnormiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, sätestavad need siiski praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus ei või konkreetsel juhul eirata, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 209 ja seal viidatud kohtupraktika).

752    Suuniste punktidest 19–26 tuleneb, et nende sätete kohaselt tuleb kõigepealt hinnata rikkumise raskust ennast, mille alusel määratakse kindlaks osakaal müügiväärtusest, ja seejärel määrata trahvi põhisumma.

753    Suuniste punktid 27–29 näevad ette trahvi põhisumma muutmise teatavate raskendavate ja kergendavate asjaolude alusel, mis on iga ettevõtja puhul erinevad.

754    Need viimati nimetatud sätted väljendavad kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb juhul, kui rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskust (eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 623, ja eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150; Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 184), et kindlaks teha, kas neile kohaldada raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

755    See järeldus tuleneb loogiliselt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest, mille kohaselt ettevõtjat tohib karistada üksnes asjaolude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse; seda põhimõtet kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad lõppeda liidu konkurentsinormide alusel sanktsioonidega (vt trahvi määramise kohta Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 63, ja eespool punktis 754 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 185).

756    Käesolevas asjas tegutses komisjon Weicherti trahvisumma kindlaksmääramisel täielikult kooskõlas oma suuniste ja eespool viidatud kohtupraktikaga.

757    Esiteks hindas komisjon objektiivsetelt rikkumise raskust ja võis selleks arvesse võtta asjaolu, et tegemist oli ühe, hindade kindlaksmääramist puudutava rikkumisega, millega seotud ettevõtjad esindasid tegevussektorist peaaegu poolt ja mis hõlmas kaheksat liikmesriiki, mis moodustasid olulise osa liidust ning mille hulka kuulus ka Saksamaa, mis on väga oluline banaaniturg Põhja-Euroopas.

758    Nagu märgitud eespool punktides 590–650, järeldas komisjon õigesti, et kogu asjassepuutuv salajane tegevus moodustas ühe rikkumise. See tulenes kõigi adressaatideks olevate ettevõtjate ühisest tegevusest ja kõik need ettevõtjad, sealhulgas ettevõtja, kuhu kuulusid Weichert ja hageja, andsid sellesse oma panuse.

759    Siiski on tuvastatud, et Weichertist ja hagejast koosnev ettevõtja ei panustanud kogu keelatud kokkuleppesse võrdselt Dole’i või Chiquitaga.

760    Seetõttu hindas komisjon teiseks Weicherti rikkumises osalemise suhtelist raskust, võttes antud juhul arvesse asjaolu, et ta oli osalenud vaid ühes rikkumise osateos kahest, mis õigustas tema trahvi põhisumma vähendamist 10% võrra kergendava asjaolu esinemise tõttu.

761    Sellest nähtub, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et Weichertist ja hagejast koosneva ettevõtja rikkumine ei olnud nii raske kui Dole’i ja Chiquita rikkumine; seega ei saa komisjonile ette heita mingit diskrimineerivat kohtlemist selle ettevõtja kahjuks.

762    Neid asjaolusid arvestades tuleb tagasi lükata hageja ja menetlusse astuja argumentatsioon, mille kohaselt määras komisjon vääralt kõigile ettevõtjatele sama trahvi põhisumma, kuna ta tuvastas samuti vääralt, et tegemist oli ühe rikkumisega.

763    Teiseks tuleb märkida, et need menetlusse astuja argumendid, mille ta esitab oma väite toetuseks, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, moonutades rikkumise raskust, millele on viidatud eespool punktis 747, on alusetud ja tuleb tagasi lükata.

764    Mis puudutab asjaolu, et karistatud kooskõlastatud tegevus puudutas teatavakstehtud, mitte tegelikke hindu, mis menetlusse astuja arvates ei tähenda hindade kindlaksmääramist, siis tuleb märkida, et selle argumendiga soovitakse tegelikult vaidlustada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise toimepanemist ennast.

765    Nagu aga märgitud eespool punktis 585, järeldas komisjon õigesti, et Dole’i ja Weicherti vahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist, mille eesmärk oli banaanide referentshindade kooskõlastamine, olid seotud hindade kindlaksmääramisega ning nende kaudu viidi läbi kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk oli piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses.

766    Kuna menetlusse astuja argumendist võib aru saada ka kui väitest, et rikkumine oli vähem raske seetõttu, et see puudutas teatavaks tehtud hindu, mitte tehinguhindu, siis tuleb toonitada, et komisjon vähendas Weicherti trahvi kergendavate asjaolude esinemise tõttu kahel korral, millest ühe, 60% vähendamise aluseks oli õigusliku regulatsiooni eripära ja asjaolu, et keelatud kokkulepe puudutas referentshindu (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Nii ulatuslik vähendamine välistab mis tahes proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise komisjoni poolt.

767    Hageja ega ka menetlusse astuja ei ole esitanud konkreetset seisukohta viisi kohta, kuidas komisjon võttis trahvi arvutamisel arvesse kahte eespool nimetatud tegurit, ega ka komisjoni kohaldatud vähendamisprotsendi täpse määra kohta.

768    Mis puudutab argumenti, et komisjon leidis, et Weicherti tegevus oli käsitletav kõige kahjulikumat laadi konkurentsipiiranguna, isegi kui selle ettevõtja kliendid kinnitasid, et neile ei ole kahju tekkinud, siis on oluline meenutada, et esimene näide kokkuleppest, mis EÜ artikli 81 lõike 1 punktis a on välja toodud ja mis on expressis verbis ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud, on just täpselt kokkulepe, millega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused”. Kokkuleppe esemeks olev niisugune tegevus on EÜ artikli 81 lõikega 1 sõnaselgelt keelatud, sest see toob kaasa olulisi konkurentsipiiranguid ühisturul.

769    Sarnaselt muude asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega on EÜ artikli 81 eesmärk kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi kui sellist. Seega ei saa kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi olemasolu tuvastamise tingimuseks seada tegevuse otsese seose olemasolu tarbijahindadega (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, punktid 38 ja 39).

770    Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate karistuste süsteemist, nagu see on kehtestatud määrustega nr 17 ja nr 1/2003 ja tõlgendatud kohtupraktikas, tuleneb, et kartellikokkulepetega sarnased keelatud kokkulepped väärivad oma laadi tõttu kõige raskemaid trahve. Nimelt ei ole konkurentsivastane tegevus ise trahvi taseme kindlaksmääramisel määrav kriteerium (Euroopa Kohtu 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑554/08 P: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑189, punkt 44).

771    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõlgendada suuniste punkti 23, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.”

772    Esiteks olgu märgitud, et mõiste „hindade määramise horisontaalkokkulepped” hõlmab kooskõlastatud tegevust EÜ artikli 81 tähenduses ning teiseks, et suunistes ei mainita rikkumise tegelikku mõju turule kui tegurit, mida tuleks arvesse võtta, kui rikkumise raskuse alusel tehakse kindlaks osakaal müügiväärtusest.

773    Vastavalt suuniste punktidele 20 ja 22 uuris komisjon käesolevas asjas ja võttis selle osakaalu kindlaksmääramiseks arvesse erinevaid tegureid, milleks olid rikkumise laad, kõikide ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine toime pandi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 454–459, uurimata seejuures, kas asjassepuutuval tegevusel oli konkurentsi piirav mõju.

774    Vastuses Weicherti argumendile seoses rikkumise tegeliku mõju puudumisega turule piirdus komisjon tõesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 472 märkusega, et rikkumine pandi toime ja et konkurentsivastase tegevuse „mõju oli ootuspärane”, kuna „käesoleva asja asjaolusid arvestades võis koostöö referentshindade kindlaksmääramisel juba oma olemuselt turgu mõjutada”. Nagu komisjon samas põhjenduses õigesti toonitab, „on tegevuse tegelik mõju huvipakkuv vaid suuniste punkti 31 seisukohast […], kuna see säte annab komisjonile õiguse suurendada trahvi, mida muidu kohaldataks, nii, et see oleks suurem kui rikkumise tulemusena saadud ebaseaduslik tulu”. Samas puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud otsuses komisjon seda sätet ei kohaldanud.

775    Neid asjaolusid arvestades ei ole mingist aspektist asjakohane viide Weicherti klientide kirjadele, mis pidavat tõendama, et Weichertist ja hagejast moodustuva ettevõtja konkurentsivastane tegevus ei tekitanud kahju.

776    Oluline on toonitada, et kohaldades määra 15% Weicherti müügiväärtusest, kohaldas komisjon osakaalu, mis on pool sellest, mida võib üldjuhul kohaldada hindade määramise horisontaalkokkulepete või kooskõlastatud tegevuse puhul, milleks on 30%. Suuniste punktis 23 on selgelt märgitud, et hindade määramise horisontaalkokkulepete või kooskõlastatud tegevuse puhul on kasutatav osakaal üldjuhul „astmestiku kõrgemal tasemel”, samas kui komisjoni kohaldatud 15% määr asetses „astmestiku kõrgemast tasemest” madalamal.

777    Seda määra 15% Weicherti müügiväärtusest ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades hindade kindlaksmääramises seisnenud rikkumist, milles osalesid ettevõtjad, kes esindavad peaaegu poolt tegevussektorist, ja mis hõlmas kaheksat liikmesriiki, ehk märkimisväärset osa liidust, sealhulgas Saksamaad, Põhja-Euroopa väga olulist banaaniturgu.

778    Sellest tuleneb, et hageja ja menetlusse astuja argumentatsioon, mille kohaselt hindas komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks raskuse kriteeriumi vääralt, tuleb tagasi lükata.

4.     Lisasumma

779    Menetlusse astuja väidab, et komisjon kohaldas oma suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta vääralt, kehtestades suuniste punkti 25 alusel „lisasumma”, kuigi seda sätet saab kohaldada ainult „kokkulepetele”, kuid vaidlustatud otsuses seda kvalifikatsiooni ei antud.

780    See argument tuleb tagasi lükata, kuna see põhineb suuniste osalisel ja erapoolikul lugemisel.

781    Suuniste punktis 25 on ette nähtud, et põhisumma hõlmab summat, mis moodustab 15–25% müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda „hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes”, st kasutatakse sama väljendit mis punktis 23, kus viitatakse 2. joonealusele märkusele, milles on täpsustatud, et kokkuleppe mõiste hõlmab „kooskõlastatud tegevust ja ettevõtjate ühenduste otsuseid asutamislepingu artikli 81 tähenduses”.

782    Suuniste süstemaatiline ja ühetaoline tõlgendamine lubab järeldada, et 2. joonealuses märkuses esitatud täpsustus puudutab sama mõistet „kokkulepped”, mida kasutatakse suuniste punktis 25.

783    Menetlusse astuja argument, mis põhineb suuniste punkti 25 lugemisel kontekstiväliselt, on vastuolus selle sätte sõnastusega. Selles sättes ette nähtud lisasumma on osakaal ettevõtja müügiväärtusest, mis määratletakse suuniste osas A „Müügiväärtuse määramine” kohaselt, nagu ka summa, mis määratakse kindlaks rikkumise raskuse alusel, ning arvessevõetav osakaal sõltub sellest, millise hinnangu annab komisjon teguritele, „eeskätt [neile], mida on nimetatud punktis 22”, mis puudutavad müügiväärtuse osa kindlaksmääramist rikkumise raskuse alusel.

784    Oluline on toonitada, et suuniste punktis 25 tehtud märkus, et „komisjon võib sellist lisasummat rakendada ka muude rikkumiste suhtes”, võimaldab igal juhul laiendada selle sätte kohaldamisala ka kooskõlastatud tegevusele.

785    Lõpuks tuleb märkida, et vastuseks Üldkohtu küsimusele seoses sellega, milline on rikkumise üheks rikkumiseks kvalifitseerimise mõju trahvisummale, esitas menetlusse astuja kaks argumenti, mis puudutavad vaidlustatud otsuses määratud lisasummat.

786    Esiteks väidab menetlusse astuja, et selle summa kohaldamise alus oli ära langenud, sest „kahepoolset” rikkumist ei saa kvalifitseerida hinna määramise horisontaalkokkuleppeks või ka hindade määramise kokkuleppeks.

787    Nii väites kordab menetlusse astuja muu hulgas hageja argumentatsiooni, mille toetusel vaidles viimane vastu EÜ artikli 81 rikkumisele.

788    Tuleb aga meenutada, et komisjon järeldas õigesti, et Dole’i ja Weicherti vahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist olid seotud hindade kindlaksmääramisega ning olid käsitletavad ühena kogu keelatud kokkuleppe moodustavast kahest osateost, milles asjassepuutuvad ettevõtjad osalesid.

789    Seega tuleb eespool punktis 786 nimetatud argument tagasi lükata.

790    Teiseks väidab menetlusse astuja, et lisasumma määramine tasemele 15% müügiväärtusest ei ole õigustatud. Minimaalse protsendi määramine, ilma, et võetaks arvesse rikkumise eripäraseid asjaolusid, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

791    See uus argument tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna see ei vasta Üldkohtu täpse küsimuse esemele, milleks oli konkreetselt ühe rikkumise mõiste ja selle mõju trahvisummale. Selle kohta tuleb mainida, et olles esitanud Üldkohtu küsimusele vastuseks oma argumentatsiooni, märkis menetlusse astuja, et „isegi kui Üldkohus selle argumendiga ei nõustu”, ei ole 15% lisasumma määramine põhjendatud, kuna see, et suunised näevad ette niisuguse minimaalse protsendi, ei ole määrav.

792    Lisaks rikub menetlusse astuja kohtumenetluse käigus uue argumendi esitamisega kodukorra artikli 48 lõiget 2. See argument ei põhine uutel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, ega ole ka varem, hagimenetluse algatusdokumendis otseselt või kaudselt esitatud argumendi täiendus, mis oleks sellega tihedalt seotud. Seetõttu tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks (Üldkohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punktid 156 ja 157, mis jäeti muutmata Euroopa Kohtu 27. septembri 2002. aasta määrusega kohtuasjas C‑204/02 P: Joynson vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

793    Teise võimalusena tuleb see argument igal juhul tagasi lükata, kuna see põhineb vääral eeldusel.

794    Kooskõlas suuniste punktidega 20 ja 22 komisjon uuris ja võttis rikkumise raskusastmest lähtudes müügiväärtuse osakaalu kindlaksmääramisel arvesse erinevaid tegureid, nagu rikkumise laad, kõigi puudutatud ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja selle toimepanemine, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 454–459. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 463 kohaselt tugines komisjon suuniste punktis 25 sätestatud lisasumma kindlaksmääramiseks nendele teguritele antud hinnangule, viidates selgelt vaidlustatud otsuse punktile 8.3.1.1.

795    Selles küsimuses tuleb meenutada, et suuniste punktis 25 on ette nähtud, et otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatavat hulka tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud suuniste punktis 22.

796    Eeltoodust nähtub, et komisjon võttis süüks pandud rikkumise erinevaid tegureid arvesse, ja et menetlusse astuja, kes ainult väidab, et täiendava 15‑protsendilise lisasumma määramine ei olnud õigustatud, ei esita ühtegi asjaolu, mis oleks vastuolus komisjoni hinnangutega.

5.     Kergendavad asjaolud

797    Esiteks leiab menetlusse astuja, et komisjoni kohaldatud 10% vähendamismäär ei kajasta piisavalt tema vähest kaalu ja rolli väidetavas rikkumises, millest annavad tunnistust mitmed asjaolud: esiteks, võrreldes Chiquita ja Dole’i vaheliste läbirääkimistega enne hinna kehtestamist olid tema ja Dole’i vahelised läbirääkimised vähem tähtsad, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 76 ja järgnevad põhjendused ning põhjendustest 93–99, teiseks oli tal passiivne roll, arvestades, et peaaegu alati helistas Dole’i töötaja talle ning kolmandaks ei pea komisjon teda ja Del Montet vastutavaks Chiquita ja Dole’i vahel toimunud läbirääkimiste eest enne hinna kehtestamist.

798    Hageja toob esile ka enne hinna kehtestamist toimunud Weicherti ja Dole’i suhtlemise palju väiksemat aktiivsust ja sagedust võrreldes Dole’i ja Chiquita suhtlemisega.

799    Olgu märgitud, et 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmanda taande kohaselt peab ettevõtja kergendavate asjaolude alusel trahvi vähendamiseks „esita[ma] tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine” ning „tõesta[ma], et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt”.

800    Ainult asjaolu, et Weichertil võis olla väike või passiivne roll, ei tõenda, et see ettevõtja tegutses turul konkurentsi soodustavalt. Seega ei ole käesolevas asjas suuniste punkti 29 kolmanda taande kohaldamise tingimused täidetud.

801    See järeldus ei tähenda, et Weicherti väikse või passiivse rolli alusel – juhul, kui see tuvastatakse – ei saa trahvisummat vähendada. Nimelt on suuniste punktis 29 esitatud asjaolude loetelu ainult näitlik, mida kinnitab väljendi „nagu” kasutamine. Lisaks ei kahjusta komisjoni kaalutlusruum ja piirid, mis ta sellele on andnud, liidu kohtu poolt tema täieliku pädevuse teostamist (Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punktid 226 ja 227, mis jäeti muutmata eespool punktis 91 viidatud kohtuotsusega Erste Group Bank jt vs. komisjon).

802    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab passiivne roll seda, et ettevõtja hoiab „madalat profiili”, st ta ei osale aktiivselt konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamises (eespool punktis 754 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 167, ja eespool punktis 749 viidatud 8. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 163, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata eespool punktis 770 viidatud 12. novembri 2009. aasta kohtuotsusega Carbone-Lorraine vs. komisjon).

803    Asjaolude hulka, mis väljendavad ettevõtja passiivset rolli keelatud kokkuleppes, võib arvata ettevõtja osalemise kohtumistel oluliselt sporaadilisemalt võrreldes keelatud kokkuleppe tavaliste osalistega, ettevõtja hilisema tuleku rikkumise esemeks olnud turule, sõltumata ettevõtja keelatud kokkuleppes osalemise kestusest, või ka rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajate asjakohased selged avaldused (vt eespool punktis 749 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).

804    Kõigepealt väidab menetlusse astuja, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 93–99 tuleneb, et rikkumise keskmes olid läbirääkimised Chiquita töötaja B. ja Dole’i töötaja D. vahel. See argument ei ole asjassepuutuv, kuna viidatud põhjendused käsitlevad vaid rikkumise kestust, mis hõlmab Dole’i ja Weicherti osas sama perioodi, st 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002, kusjuures Chiquita rikkumine lõppes kuu varem.

805    Edasi, Weichert ja Del Monte väidavad, et Chiquita ja Dole’i vahelised läbirääkimised enne hinna kehtestamist toimusid sagedamini kui läbirääkimised Dole’iga.

806    Vaidlustatud otsuses esitatud andmetest ei tulene aga Chiquita ja Dole’i vaheliste läbirääkimiste oluliselt suurem sagedus võrreldes Dole’i ja Weicherti vahel peetutega.

807    Chiquitalt Dole’ile tehtud väljuvate kõnede väljavõttest nähtub, et Chiquita ja Dole’i vahel toimus kolmapäeviti 55 kõne (vaidlustatud otsuse põhjendus 76), neljapäeviti 53 kõne (vaidlustatud otsuse põhjendus 77) ning Dole’i hinnangul võtsid pooled teineteisega ühendust nii kolmapäeval kui neljapäeva hommikul 20 nädalal (vaidlustatud otsuse põhjendus 86). Lisaks pidas Dole telefonikõnede sageduseks umbes kakskümmend korda aastas, mis asjassepuutuva perioodi lõpus oli väiksem (vaidlustatud otsuse põhjendus 79).

808    Dole’i ja Weicherti vaheliste läbirääkimiste osas, mille kohta ei ole ühtegi telefonikõne väljavõtet, märkis Dole kõigepealt vastuses teabenõuetele, et ta suhtles Weichertiga „peaaegu igal nädalal”, st umbes neljakümnel korral aastas, väites aga hiljem oma vastuses vastuväiteteatisele, et „turutingimuste teemalised vestlused toimusid töölähetuste ja muude tööülesannete tõttu umbes igal teisel nädalal”, kusjuures see põhjus oli läbirääkimiste väidetava arvu õigustuseks juba esitatud vastuses teabenõuetele (vaidlustatud otsuse põhjendused 87 ja 88).

809    Vastuses 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele avaldas Weichert, et läbirääkimised Dole’iga ei toimunud igal kolmapäeval, vaid keskmiselt üks või kaks korda kuus. Vastates komisjonile, kes palus 5. veebruaril 2007 Weichertil esitada konkreetne nädalate arv aastas, kinnitas ta, et tema töötajad pidasid Dole’iga läbirääkimisi umbes 20–25 nädalal aastas (vaidlustatud otsuse põhjendus 87).

810    Edasi kinnitas Weichert vastuses vastuväiteteatisele, et ta pidas Dole’iga ühendust „keskmiselt mitte rohkem kui üks või kaks korda kuus”, ilma et ta oleks uuesti otseselt käsitlenud algset hinnangut, mille kohaselt võeti ühendust igal nädalal; selle alusel järeldas komisjon, et sageduseks oli umbes 20–25 nädalat aastas, mis oli kooskõlas Dole’i avaldustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).

811    Kuigi on tõsi, et arvandmed Dole’i ja Chiquita vahelise suhtlemise kohta ei võta arvesse esimese ettevõtja kõnesid teisele, on igal juhul oluline meenutada, et komisjon võis õigesti järeldada, et arvestades Dole’i ja Weicherti kahepoolsete läbirääkimiste arvu ja järjekindlust, moodustasid need teaberingluse skeemi, mida ettevõtjad kasutasid vastavalt vajadusele, nagu ka Dole’i ja Chiquita läbirääkimiste puhul.

812    Lõpuks väidab menetlusse astuja, et peaaegu alati helistas Dole’i töötaja talle, viidates selles küsimuses ainult tema enda avaldustele, mis esitati vastuseks 15. detsembri 2006. aasta teabenõudele.

813    Tuleb aga märkida, et Dole avaldas haldusmenetluses, et läbirääkimisi algatas ka tema ise või Weichert (vaidlustatud otsuse põhjendus 68). Lisaks, Weichert ei väida ega veelgi enam õigusta, et ta keeldus kasvõi ühest Dole’i kolmapäeva pärastlõunasest kõnest või katkestas kolme‑aastase rikkumise perioodi jooksul oma läbirääkimised selle ettevõtjaga. Sellest tuleneb, et Weichert oli kolm aastat täielikult seotud Dole’iga toimunud salajase koostööga, mis ei ole kooskõlas väidetava passiivse rolliga.

814    Seega on tuvastatud, et Weichert osales vaid kogu keelatud kokkuleppe ühes osateos, mis õigustas tema trahvi põhisumma vähendamist 10% võrra.

815    Nagu väidavad ka hageja ja menetlusse astuja, ei kajasta see vähendamise määr ja sellest tulenev trahvisumma õigesti Weicherti osaluse suhtelist raskust kogu keelatud kokkuleppes ning nii rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet.

816    Weicherti panusel kogu keelatud kokkuleppesse, mis seisnes Dole’iga peetud kahepoolsetes läbirääkimistes enne hinna kehtestamist, oli konkurentsile väiksem kahju kui Dole’i ja Chiquita vahelistel läbirääkimistel, arvestades viimase majanduslikku võimu. Nagu toonitas ka komisjon vaidlustatud otsuses, on Chiquita Euroopa kõige suurem banaanitarnija ja 2001. aastal müüdi värskeid banaane väärtuses 365 800 000 eurot, mis korrigeeriti 347 631 700 eurole pärast vaidlustatud otsuse teistelt adressaatidelt ostetud banaanide mahaarvamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 451–453).

817    Neid asjaolusid arvestades ja teostades oma täielikku pädevust otsustab Üldkohus, et trahvi põhisumma vähendamise määra tuleb suurendada 20%‑ni, et võtta kohaselt arvesse kogu keelatud kokkuleppes Weicherti osaluse suhtelist raskust.

818    Välistada tuleb aga nõue, et asjaolu, et Weichert ei olnud teadlik õigusvastastest läbirääkimistest Dole’i ja Chiquita vahel, võetaks arvesse kahel korral – lisaks trahvi põhisumma vähendamisele kergendavate asjaolude alusel ka müügiosa kindlaksmääramisel kohaldatud 15% määra vähendamisel; see annaks Weichertile ebaproportsionaalse eelise.

819    Teiseks väidab menetlusse astuja, et komisjon ei võtnud arvesse tema õiguspärast ootust, arvestades, et tema arvates oli asjassepuutuv tegevus seaduslik. Ta jagas teavet ametlike hindade kohta ja muud teavet turu kohta oma klientidega, komisjoniga ja teise avalik‑õiguslike ametiasutustega, nagu FAO. Ta märgib, et tal polnud põhjust teha vahet erinevatel läbirääkimistel, mis toimusid teisipäeviti, kolmapäeviti või neljapäeviti, kusjuures komisjon ise pidas vastuväiteteatises neid läbirääkimisi „keeruliste kahepoolsete kokkulepete” eristamatuks „võrguks”.

820    Tuleb märkida, et suuniste punkti 29 viimase taande kohaselt võidakse „[t]rahvi põhisummat […] vähendada, […] kui konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega”.

821    Kuigi menetlusse astuja argumentatsiooni eesmärgiks on trahvi vähendamine selle sätte alusel, ei ole selle kohaldamise tingimused täidetud.

822    Oma argumentide põhjenduses piirdub menetlusse astuja viitega oma vastuväiteteatise vastuse punktile 244, milles ta märkis, et ta kogus andmeid banaanide saabumise kohta Saksa valitsuse ühe delegatsiooni ja FAO jaoks. Selles ei ole mainitud komisjoni ühe adressaadina ega referentshindasid puudutava teabe edastamist.

823    Weicherti ei esita ühtegi konkreetset ja objektiivset tõendit, mis näitaks, et komisjon või mõni muu avalik‑õiguslik institutsioon esiteks oli teadlik tema referentshindadest ja nende kindlaksmääramise tingimustest ajavahemikul 2000–2002 ning teiseks lubas konkurentsivastast käitumist nende kehtestamisel või innustas seda.

824    Kuivõrd menetlusse astuja argumentatsiooni võib mõista ka kinnitusena, et ei teatud, et EÜ artikli 81 rikutakse, kuna kokkuleppe ei olnud salajane, tuleb meenutada, et suuniste varem kehtinud versioonis oli ette nähtud võimalus kergendava asjaoluna trahvi vähendada juhul, kui on olemas „põhjendatud kahtlus, et ettevõtja ei teadnud, et piirav tegevus kujutab endast rikkumist”.

825    See, et viimati mainitut suunistes enam ei sisaldu, ei tähenda, et seda asjaolu ei saa kergendava asjaoluna trahvi vähendamisel arvesse võtta.

826    Oma argumentide toetuseks tugineb menetlusse astuja klientide kirjadele, mille kohta tuvastati (vt eespool punkt 341), et esiteks ei ole nendes täidetud kõik nõuded objektiivsuse tagamiseks ja teiseks puudub neil piisav tõenduslik jõud, et saaks järeldada, et kokkulepe oli kogu ulatuses avalikkusele teada (eespool punktis 801 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 506, mis apellatsioonimenetluses jäeti muutmata eespool punktis 91 viidatud kohtuotsusega Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 241).

827    Eeldades, et menetlusse astuja argumentatsioon sisaldab argumenti õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta, tuleb meenutada, et õigus tugineda sellele põhimõttele on kõigil isikutel olukorras, kus haldusasutused on neis tekitanud põhjendatud lootusi (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 44, ja 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑153, punkt 26). Lisaks, ükski isik ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle täpseid tagatisi andnud (vt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑67/09 P: Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9811, punkt 71, ja Üldkohtu 18. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑290/97: Mehibas Dordtselaan vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑15, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

828    Käesolevas asjas piisab, kui märkida, et Weichert ei esitanud mingeid konkreetseid ja objektiivseid tõendeid, millest nähtuks, et komisjon oleks talle andnud täpseid tagatisi Dole’iga enne hinna kehtestamist peetud läbirääkimiste seaduslikkuse kohta. Selles küsimuses puudub tõenduslik väärtus kõigest ebatäpsetel ja põhjendamata argumentidel, et Weichert jagas ametlike hindade ja banaanide saabumise alast teavet komisjoniga.

829    Lõpuks, menetlusse astuja väited eri liiki salajase suhtlemise väidetava eristatamatuse kohta, mis on vastuolus vastuväiteteatise lõike 429 sisuga (vt eespool punkt 709), on täiesti asjassepuutumatud, sest nendega ei saa õigustada kergendava asjaolu kohaldamist eespool nimetatud kolmest alusest ükskõik millisel alusel.

830    Sellest tuleneb, et Weicherti suhtes ei ole kohaldatav ükski muu kergendav asjaolu lisaks nendele, mida kohaldas komisjon ja millest ühte Üldkohus suurendas.

6.     Koostöö

831    Hageja väidab, et komisjon tõlgendas vääralt oma koostööteatist ja suuniseid, jättes Weicherti nii ilma tema koostööst tulenevatest eelistest. Komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artiklit 23 ja Weicherti õiguspärast ootust.

832    Hageja, keda toetab menetlusse astuja, kinnitab, et ebatäpne on kinnitada, et viimane ei teinud tegelikult ulatuslikumat koostööd kui see, milleks ta õigusnormidest tulenevalt oli kohustatud, kuna ta vastas teabenõuetele, mille eesmärgiks oli selliste avalduste tegemine, millega antaks tunnistusi iseenda vastu. Hageja toonitab, et Weichert ei vaidlustanud tegelikult ka faktilisi asjaolusid ja et seega ületas tema panus „ettevõtja aktiivse koostöökohustuse raame”.

833    Hageja väidab, et komisjon on teinud vea sellega, et ta kinnitas, et väidetav rikkumine langes koostööteatise kohaldamisalasse ja et seetõttu ei saanud ta võtta tema ja Weicherti koostöö ulatust arvesse kergendava asjaoluna, kuna hagis on tõendatud, et asjassepuutuv teabevahetus ei ole käsitletav hindade kindlaksmääramisena. Komisjon on teinud vea ka seetõttu, et ta ei uurinud, kas tehtud koostööl oli oluline lisaväärtus koostööteatise punkti 21 tähenduses, mida ta tegi oma varasemas otsuses ettevõtja suhtes, kes ei esitanud taotlust selle teatise alusel.

834    Esiteks tuleb meenutada määruse nr 1/2003 artikli 18 sätteid, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Selleks, et täita käesoleva määrusega talle pandud ülesandeid, võib komisjon tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.

2.      Kui komisjon saadab ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele tavalise teabenõude, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja ja artiklis 23 sätestatud sanktsioonid ebaõige või eksitava teabe esitamise eest.

3.      Kui komisjon nõuab ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt teavet oma otsusega, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja. Otsuses esitatakse ka teave artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta ning teave artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta. Otsuses teavitatakse ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus.

4.      Soovitud informatsiooni esitavad ettevõtjate või asjaomaste ettevõtjate ühenduste nimel ettevõtjate omanikud või nende esindajad, ning juriidiliste isikute, äriühingute ja iseseisva õigusvõimeta ühenduste puhul isikud, kes on seaduse või põhikirja järgi volitatud neid esindama. Nõuetekohaselt volitatud advokaadid võivad esitada teavet oma klientide nimel. Viimased jäävad täielikult vastutavaks ebatäieliku, ebaõige või eksitava teabe esitamise eest.

[…]”

835    Teabenõuete regulatsioon oli varem kehtestatud määruse nr 17 artiklis 11, milles juba eristati teabenõuet ja teabenõude otsust. Seda sätet käsitlev kohtupraktika, milles täpsustatakse ka komisjoni pädevust niisuguseid nõudeid esitada, on analoogia alusel kohaldatav ka määruse nr 1/2003 artikli 18 tõlgendamisel.

836    Seega tuleb asuda seisukohale, et kuigi komisjonil on määruse nr 1/2003 artikli 18 lõigete 2 ja 3 kasuliku mõju säilitamiseks õigus kohustada ettevõtjat esitama kogu vajalik teave faktiliste asjaolude kohta, millest ettevõtja võib teadlik olla, ning edastama talle vajadusel ettevõtja valduses olevad seda teavet sisaldavad dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav selle või mõne muu ettevõtja konkurentsivastane tegevus, ei saa komisjon siiski teabenõude otsusega kahjustada ettevõtjate kaitseõigusi (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punkt 34, ja eespool punktis 91 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 271). Komisjon ei või seega nõuda ettevõtjalt selliste vastuste andmist, millega tal tuleks omaks võtta rikkumine, mille toimepanemist peab tõendama komisjon (eespool viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 35).

837    Arvestades eespool viidatud kohtupraktikat, täpsustatakse määruse nr 1/2003 põhjenduses 23, et „komisjoni otsust täitvaid ettevõtjaid” ei saa sundida rikkumise toimepanekut tunnistama, kuid nad on kohustatud vastama faktilistele küsimustele ja esitama dokumente, isegi kui seda teavet võidakse rikkumise kindlakstegemisel kasutada nende või mõne teise ettevõtja vastu.

838    Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et teabenõuded, mis saadeti uurimise käigus muu hulgas Weichertile, esitati määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 46) ning seega ei ole tegemist teabenõude otsusega, mida käsitletakse selle artikli lõikes 3.

839    Neil asjaoludel ei saa hageja ja menetlusse astuja tulemuslikult tugineda asjaolule, et arvestades komisjoni küsimuste ja Weicherti esitatud vastuste ulatust, ületas viimane iseenda vastu tunnistusi andes õigusnormidest tulenevat koostöökohustust.

840    Samas tuleb aga hinnata, kas Weicherti vabatahtlik koostöö võib õigustada trahvi vähendamist koostööteatise sätete alusel, nagu hageja seda väidab.

841    Selles küsimuses tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon andma keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks selliseid, mis puudutavad iga ettevõtja koostööd (eespool punktis 749 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 81, ja Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑456/05 ja T‑457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1443, punkt 219).

842    Liidu konkurentsiõiguse rikkumises osalenud koostööd tegeva ettevõtja trahvi vähendamine on põhjendatud, kui see koostöö lihtsustab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajadusel sellele lõpu tegemisel (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 399, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363) ning kui ettevõtja käitumine väljendab ka tõelist koostöötahet (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 395 ja 396). Vähendamise põhjust silmas pidades ei või komisjon jätta arvestamata esitatud teabe kasulikkust, mis sõltub tingimata juba komisjoni valduses olevatest tõenditest (eespool punktis 841 viidatud kohtuotsus Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 221).

843    Komisjon täpsustas koostööteatises tingimusi, mille korral võib komisjoni poolt keelatud kokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid trahvist vabastada või seda vähendada.

844    Sellel teisel juhul peavad puudutatud ettevõtjad selleks esitama komisjonile eeldatava rikkumise kohta tõendeid, millel on oluline lisaväärtus võrreldes juba komisjoni valduses olevate tõenditega ja lõpetama oma osaluse eeldatavas õigusvastases tegevuses hiljemalt nende tõendite esitamise ajaks (koostööteatise punkt 21).

845    Komisjon märgib kostja vastuses, et Weicherti esitatud teabel ei olnud olulist lisaväärtust, sest ta oli juba algusest peale teadlik Weicherti ja Dole’i vahelistest läbirääkimistest enne hinna kehtestamist, kuna Chiquita oli märkinud, et Dole andis talle teavet Weicherti turustatavate Del Monte kaubamärgiga banaanide hinna loodetava arengu kohta.

846    Kuigi nimetatud avalduses märkis Chiquita, et hinnateemalistes vestlustes viitas Dole „mõnikord” tõesti Del Monte hinnale, täpsustas ta, et see hind ei olnud talle oluline, sest sel ajal olid Dole’i ja Del Monte hinnad igal nädalal samad.

847    Lisaks Chiquita esitatud teabele omasele suhteliselt väiksele tõenduslikule väärtusele Dole’i ja Weicherti vahelise salajase koostöö olemasolu küsimuses võis Chiquita tehtud täpsustus ka jätta mulje, et Weichert piirdus ainult Dole’i hinnapoliitika jäljendamisega.

848    Tuleb tõdeda, et komisjon ei viita ühelegi muule tõendile, mis näitaks, et ta oli Weichertile teabenõude esitamise ajal teadlik Dole’iga kahepoolse suhtlemise konkurentsivastasest laadist, kusjuures tuleb märkida, et vormiliselt on komisjoni seisukoht selles küsimuses muutunud ja ta väidab vasturepliigis, et teabenõude saatmise ajal ta oli juba teadlik Dole’i ja Weicherti vaheliste läbirääkimiste „võimalikust” konkurentsivastasest laadist.

849    Hageja rõhutab aga õigesti, et komisjon palus esimest korda teavet Weicherti ja Dole’i vahelise suhtlemise kohta 6. juunil 2006 ja küsis esimeselt ettevõtjalt, „millised olid tavaliselt arutatud teemad”, millele Weichert vastas, et ta „vahel rääkis ta Dole’iga ka kolmapäeva pärastlõunal „ametlikest hindadest”. Komisjon esitas Weichertile 15. detsembril 2006 teise teabenõude järgmise küsimusega: „Palun selgitage, mida te mõtlete lauses „vahel rääkima Dole’iga ka kolmapäeva pärastlõunal „ametlikest hindadest””. Weichert vastas, et: „Teatud juhtudel helistas Dole Weichertile kolmapäeval, et vahetada oma arvamusi turu üldiste tingimuste kohta ja mõnel harval juhul ka ametlike hindade võimaliku arengu kohta enne ametlike hindade teatavakstegemist.”

850    On tuvastatud, et komisjon tugines Weicherti vastusele järeldades, et esinesid nii Weicherti ja Dole’i vahelised kahepoolsed läbirääkimised enne hinna kehtestamist kui ka konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevus (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 189, 191, 193, 196, 266 ja 298).

851    Vastavalt koostööteatise punktile 22 väljendab lisaväärtuse mõiste seda, mil määral esitatud tõendite laad või üksikasjalikkus aitavad komisjonil kõnealuseid fakte tõendada.

852    Weicherti esitatud teave, mis on otseselt seotud vaidlusaluste faktiliste asjaoludega, on eriti oluline niisuguse rikkumise kontekstis, mis seisneb kahepoolses suulises teabevahetuses, kuna puudutatud ettevõtjad ei ole ka esitanud nende läbirääkimiste kohta mingeid märkmeid ega väljavõtteid. Dole’i ja Weicherti vaheliste läbirääkimiste sisu, ajakava ja sagedus nähtub ainult ettevõtjate avaldustest.

853    Selline olukord õigustab Weicherti koostöö eest haldusmenetluses trahvi vähendamist, mille sobiv suurus tuleb kindlaks määrata Üldkohtul tema täieliku pädevuse raames.

854    Selle kohta tuleb meenutada, et Üldkohtul tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel välja selgitada, kas komisjon on kasutanud oma kaalutlusõigust suunistes ja koostööteatises esitatud meetodi kohaselt, ja kui Üldkohus peaks tuvastama, et komisjon on sellest meetodist kõrvale kaldunud, siis välja selgitada, kas see kõrvalekaldumine on seaduslikult õigustatud ja õiguslikult piisavalt põhjendatud. Samas aga ei takista komisjoni kaalutlusruum ja piirid, mis ta sellele on kehtestanud, liidu kohtu poolt tema täieliku pädevuse teostamist (eespool punktis 801 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punktid 226 ja 227, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata eespool punktis 91 viidatud kohtuotsusega Erste Group Bank jt vs. komisjon).

855    Kuigi Weicherti esitatud teave lubas komisjonil vaieldamatult kergemini tuvastada rikkumise toimepanemist, tuleb Weicherti koostöö olulisust siiski pidada suhteliseks, sest ta oli kogu haldusmenetluse jooksul jätkuvalt rikkumist eitaval positsioonil.

856    Neid asjaolusid arvestades tuleb Weicherti trahvi vähendada 10% võrra tema koostöö eest haldusmenetluses.

857    Teiseks, mis puudutab faktiliste asjaolude vaidlustamata jätmise väidet, siis tuleb märkida, et erinevalt koostööteatise varasemast, 1996. aasta versioonist, ei näe see teatis enam sõnaselgelt ette trahvi vähendamist lihtsalt selle eest, et fakte ei ole vaidlustatud. See ei välista aga viidatud asjaolu alusel trahvi vähendamist Weicherti koostööd arvesse võttes.

858    Nagu märgitud eespool punktis 854, ei takista komisjoni kaalutlusruum ja piirid, mis ta sellele on kehtestanud, liidu kohtul täieliku pädevuse teostamist.

859    Oluline on toonitada, et selleks et ettevõtja trahvi vähendataks faktiliste asjaolude vaidlustamata jätmise alusel, peab ettevõtja pärast vastuväiteteatisega tutvumist teavitama komisjoni selgelt, et ta ei kavatse vaidlustada faktiliste asjaolude sisulist õigsust (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 303, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsusega kohtuasjas C‑411/04 P: Salzgitter Mannesmann vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑959, punkt 71), mida Weicherti osas isegi ei väideta.

860    Käesolevas asjas piirdub hageja argumendiga, et Weichert ei ole ka „tegelikult” faktilisi asjaolusid vaidlustanud, kuid juba see sõnastus ise näitab selle argumendi ebatäpsust. Ta ei esita mingit argumentatsiooni, millega ta üritaks konkreetselt tõendada, et faktiliste asjaolude väidetav vaidlustamata jätmine võimaldas komisjonil kergemini rikkumist kindlaks teha ja selle eest karistada ning et sellel abil oli seega oluline lisaväärtus võrreldes juba komisjoni valduses olevate tõenditega.

861    Hageja viitab ka 20. oktoobri 2005. aasta otsusele juhtumis COMP/C.38.281/B.2 – Toortubakas – Itaalia, milles komisjon vähendas kergendava asjaoluna ühe ettevõtja trahvi 50% võrra tema tegeliku koostöö eest väljaspool koostööteatise kohaldamisala; hageja sõnul oleks seda lahendust pidanud kohaldama ka Weicherti suhtes, kes esitas komisjonile „vastuväidete kindlaksmääramiseks määrava tähtsusega asjaolusid”.

862    Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud (eespool punktis 91 viidatud JCB Service vs. komisjon, punkt 205). Komisjonil on trahvide määramise valdkonnas ulatuslik kaalutlusruum ja ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega. Seega ei saa hageja liidu kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 82, ja eespool punktis 91 viidatud Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 123).

863    Seda järeldust tuleb kohaldada ka väite suhtes, et trahvi tuleb vähendada seetõttu, et komisjon on seda teistes otsustes teinud „eriliste asjaolude” esinemise tõttu. Ainult asjaolu, et komisjon on oma varasemas otsustuspraktikas kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei tähenda veel, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses. Trahvisummade kindlaksmääramise valdkonnas on komisjonil kaalutlusõigus, mille alusel ta võib igal ajal trahvide üldist taset määruses nr 1/2003 märgitud piires tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 190 ja 191).

864    Veel tuleb märkida, et käesolevas vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumine kuulub kindlasti koostööteatise kohaldamisalasse, kuna see puudutab salajasi kokkuleppeid, mille eesmärk on hinna, tootmis- või müügikoguste kindlaksmääramine, turgude jagamine – sealhulgas avalike hankemenetluste manipuleerimise teel – või ka impordi või ekspordi piiramine. Seega ei saa hageja komisjonile tulemuslikult ette heita seda, et ta ei võtnud kergendava asjaoluna arvesse Weicherti koostöö ulatust väljaspool koostööteatise õiguslikku raamistikku (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punktid 609 ja 610, mis muu hulgas selles küsimuses jäeti muutmata apellatsioonimenetluses eespool punktis 54 viidatud kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 380–382, ja 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 586).

865    Lõpuks kinnitab hageja, et käesolev juhtum näitab, et ettevõtjad, kes end kaitsevad õiguspäraselt väitega, et komisjoni tuvastatud tegevus ei riku EÜ artiklit 81, on halvemas positsioonis kui ettevõtjad, kes on seotud ilmselgelt raskete rikkumistena käsitletava tegevusega, sest esimeste trahvi ei saa vähendada koostööteatise alusel – arvestades, et nad väidavad, et nende tegevus on õiguspärane – ega ka suuniste alusel – kuna komisjoni arvates tuleb nende tegevusele kohaldada eespool viidatud teatist.

866    Need üldist laadi ja ebaselged argumendid ei ole niisugused, millest nähtuks mis tahes õigusnormi, eelkõige määruse nr 1/2003 artikli 23, või mõne õiguse üldpõhimõtte rikkumine, mis põhjendaks vaidlustatud otsuse õigusvastasust ja trahvi vähendamist. Nagu toonitab komisjon, on EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses mõttekas võrrelda ainult üksusi, kes vabatahtlikult koostööd teevad, ja ettevõtjaid, kes igasugusest koostööst keelduvad, ning viimased ei saa väita, et neid koheldakse võrreldes esimestega ebasoodsalt.

7.     Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumised

867    Menetlusse astuja leiab, et komisjon andis Chiquitale trahvide eest kaitse koostööteatise nõuetele mittevastava tegevuse eest, sest see tegevus ei olnud salajane. Ta märgib, et kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et kui ebavõrdsust ei saa korrigeerida ühele isikule määratud ebaõiglaselt väikse trahvi suurendamise teel, on ainus lahendus vähendada teisele isikule määratud trahve, et saavutada nende sama tase. Komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et ta lõpetas Fyffes’i suhtes uurimise trahvi määramata, koheldes teda sama tegevuse eest erinevalt Del Montest ja Weichertist.

868    See argumentatsioon tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

869    Esiteks tuginetakse niisuguses argumentatsioonis tõendamata eeldusele, et keelatud kokkulepe ei olnud salajane. Lisaks, isegi kui eeldada, et komisjon andis Chiquitale alusetult kaitse trahvide eest, kohaldades koostööteatist vääralt, tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte tagamisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõtte tagamisega, mille kohaselt ei saa keegi enda nõude toetuseks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole (Euroopa Kohtu 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14; eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, ja Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsusega kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 367).

870    Teiseks tuleb meenutada, et kui ettevõtja on oma tegudega rikkunud EÜ artiklit 81, ei saa ta vabaneda kogu karistusest põhjusel, et ühele või kahele muule ettevõtjale trahvi ei määratud, kui nende ettevõtjate olukorra osas ei ole isegi Üldkohtu poole pöördutud (eespool punktis 297 viidatud kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 197, ja Üldkohtu 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑49/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 56), mis on Fyffes’i juhtum, kes ei ole vaidlustatud otsuse adressaat ja keda seega ka ei karistatud.

 Komisjon trahvi suurendamise taotlus

871    Argumentatsioonis, millega komisjon vastas hageja argumentidele seoses Weicherti koostöö arvessevõtmisega, palus komisjon Üldkohtul trahvisummat suurendada, hinnates ümber vähendamise määra, mida ta kohaldas kergendavate asjaolude eest, milleks olid banaanisektori õigusliku regulatsiooni eripära faktiliste asjaolude asetleidmise ajal ja see, et salajane suhtlemine puudutas referentshindu (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Seda taotlust õigustavad hageja poolt haldusmenetluses esitatud avaldused seoses asjassepuutuva turu pakkumise võimaliku killustumisega ja referentshindade suurema osatähtsusega kui vaidlustatud otsuses tuvastatu.

872    Tuleb meenutada, et täieliku pädevuse raames on liidu kohtul lisaks karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punkt 61).

873    Käesolevas asjas ei saa komisjoni trahvi suurendamise taotlust rahuldada, kuna selle taotluse toetuseks esitatud ebatäpne argumentatsioon ei muuda rikkumise raskusele antud hinnangut.

874    Oluline on toonitada, et komisjon tuvastas, et kvoodisüsteemi kehtestamise järgselt oli kogu vaatlusaluse perioodi konkreetses kvartalis ühenduse territooriumile imporditavate banaanide üldkogus ette kindlaks määratud – kuigi kvartalite vahel esines teatud piiratud paindlikkus–, kuna olulised tegurid motiveerisid litsentsiaate tagama, et litsentse kasutataks asjassepuutuva kvartali jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendus 134). Kuid ta täiendas ja täpsustas oma seisukohta, tuues õigesti esile maaletoojate kaalutlusruumi teatud nädalal turul saada oleva koguse suhtes ja paindlikkuse olemasolu, mis tekkis seoses litsentside järelturuga (vaidlustatud otsuse põhjendused 131 ja 132).

875    Del Monte poolt haldusmenetluses esitatud avaldusi nimetatud turul teistelt ettevõtjatelt litsentside omandamise kohta võttis komisjon arvesse süüks pandud teabevahetuse õigusliku ja majandusliku tausta kohta järelduste tegemiseks ja ainult selle alusel ei saa vähendada trahvi alandamise määra, mis määrati kindlaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 467.

876    Sama kehtib hageja poolt haldusmenetluses esitatud avalduste kohta seoses referentshindade rolliga, mida komisjon võttis arvesse järelduse tegemiseks seoses nende hindade tähtsusega banaanisektoris ja „Aldi hinna” olulisuse kasvuga alates 2002. aasta teisest poolaastast.

877    Isegi kui eeldada, et hageja avaldused võisid tuua ilmsiks tiheda seose referentshindade ja „Aldi hinna” vahel, siis see ainult suurendaks järeldust referentshindade tähtsuse kohta asjassepuutuval turul, muutmata aga rikkumise raskusastet.

878    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja esitatud trahvi vähendamise nõue tuleb rahuldada, jättes hagi ülejäänud osas rahuldamata.

879    Üldkohtu ülesanne on teostada oma täielikku pädevust, mille talle annab määruse nr 1/2003 artikkel 31, ning määrata kindlaks vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti c alusel tasumisele kuuluva trahvi summa.

880    Neid asjaolusid arvestades tuleb Weicherti põhisummat, milleks on 49 000 000 eurot, vähendada kahel alusel: esiteks 60% võrra banaanisektori õigusliku regulatsiooni eripära ja referentshindade kooskõlastamise arvessevõtmiseks, ja teiseks 20% võrra asjaolu tõttu, et Weichert osales vaid kogu kokkuleppe ühes osateos, mis annab tema trahvi põhisummaks 9 800 000 eurot, mida tuleb vähendada 10% võrra Weicherti koostöö eest haldusmenetluses, mis annab lõplikuks trahvisummaks 8 820 000 eurot.

 Kohtukulud

881    Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

882    Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astujad, keda ei ole selle sätte teises lõigus nimetatud, kannavad ise oma kohtukulud.

883    Kuna hagi rahuldati osaliselt, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et hageja kannab ise enda kohtukulud ja talt mõistetakse välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest. Komisjon kannab ühe neljandiku oma kohtukuludest. Menetlusse astuja, kelle suhtes komisjon ei ole nõudnud menetlusse astumisega seotud kulude välja mõistmist, kannab ise enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Määrata komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta otsuse K(2008) 5955 (lõplik) [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/39.188 – Banaanid) artikli 2 punktis c määratud trahvi summaks 8 820 000 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Fresh Del Monte Produce, Inc. kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm neljandikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest. Jätta üks neljandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

4.      Jätta Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert GmbH & Co. KG kohtukulud tema enda kanda.

Truchot Martins Ribeiro Kanninen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. märtsil 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

1.  Väide, mis puudutab EÜ artiklite 81 ja 253 rikkumist

Rikkumise süükspanemine Del Montele

Esialgsed tähelepanekud

Põhjendamiskohustuse rikkumine

Süükspanemise kriteeriumid, millest lähtuti vaidlustatud otsuses

Del Montest ja Weichertist koosneva majandusüksuse olemasolu

–  Ühinguleping

–  Del Montet ja Weichertit ühendavad kapitali puudutavad seosed

–  Edasimüügileping

–  Del Monte saadud teave

–  Weicherti hinnapoliitikat ja varustamist käsitlevad arutelud

–  Hageja esitatud alternatiivsed tõendid

–  Repliigi lisa C.1 vastuvõetavus

Vaidlustatud otsuse väär resolutsioon

Konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevuse olemasolu

Mõiste „konkurentsivastase eesmärgiga kooskõlastatud tegevus”

Süüks pandud läbirääkimiste sisu

Teabevahetuses osalejad ja selle üldtuntus

Läbirääkimiste ajakava ja sagedus

Õiguslik ja majandusliku taust

–  Õiguslik raamistik ja pakkumine turul

–  Asjassepuutuva kauba eripära

–  Turu struktuur

–  Weicherti eriline roll

Referentshinna olulisus

Põhjuslik seos kooskõlastatud tegevuse ja Weicherti turukäitumise vahel

Üks rikkumine

Süüks pandud tegevus

Subjektiivsed tunnused

2.  Kaitseõiguste rikkumise väide

Tõendite edastamata jätmine

Tutvumisõiguse aegumine

Süüstavate tõendite edastamata jätmine

Süüst vabastavate tõendite edastamata jätmine

Vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse väidetav vastuolu

Menetlusse astuja argumendid

Trahvisumma vähendamise nõue

1.  Esialgsed tähelepanekud

2.  Vaidlustatud otsus

3.  Rikkumise raskus

4.  Lisasumma

5.  Kergendavad asjaolud

6.  Koostöö

7.  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumised

Komisjon trahvi suurendamise taotlus

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1–            Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.