ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
19. aprill 2013(*)
ERF – Campania maakonna piirkondlik rakenduskava 2000–2006 – Määrus (EÜ) nr 1260/1999 – Artikli 32 lõike 3 punkt f – Otsus jätta tegemata vahemaksed, mis on seotud piirkondliku rakenduskava meetmega, mis puudutab jäätmehooldust ja jäätmete kõrvaldamist – Rikkumise tuvastamise menetlus Itaalia vastu
Liidetud kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09,
Itaalia Vabariik, esindajad: avvocato dello Stato P. Gentili ja kohtuasjas T‑99/09 ka avvocato dello Stato G. Palmieri,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja A. Steiblytė,
kostja,
mille ese on nõuded tühistada otsused, mis sisalduvad komisjoni 22. detsembri 2008. aasta, 2. ja 6. veebruari 2009. aasta (nr 012480, 000841 ja 001059 – kohtuasi T‑99/09) ning 20. mai 2009. aasta (nr 004263 – kohtuasi T‑308/99) kirjades ja millega nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), artikli 32 lõike 3 punkti f alusel tunnistatakse vastuvõetamatuks Itaalia asutuste taotlused saada vahemaksed pärast 29. juunit 2007 rakenduskava „Campania” meetme 1.7 alusel tehtud tegelike kulutuste hüvitamiseks,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja S. Frimodt Nielsen,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Rakenduskava „Campania” toetamise heakskiitmise menetlus
1 Euroopa Ühenduste Komisjon kiitis 8. augusti 2000. aasta otsusega K(2000) 2347 heaks rakenduskava „Campania” (edaspidi „Campania rakenduskava”) seoses ühenduse struktuuriabiga eesmärgi nr 1 alla kuuluvates Itaalia maakondades. Otsuse artiklis 5 on kulutuste abikõlblikkuse alguskuupäevana ette nähtud 5. oktoober 1999 ja lõppkuupäevana 31. detsember 2008. Hiljem on seda otsust korduvalt muudetud.
2 Campania maakonna president edastas 20. märtsi 2001. aasta kirjaga komisjonile „lõpliku programmitäiendi”.
3 Komisjon võttis 23. mail 2006 vastu otsuse K(2006) 2165, millega muudeti otsust K(2000) 2347 ja millele oli lisatud Campania rakenduskava muudetud redaktsioon, milles oli kirjeldatud selle kava meedet 1.7 (edaspidi „meede 1.7”).
4 Itaalia asutused edastasid 22. aprillil 2008 komisjonile programmitäiendi muudetud redaktsiooni, mis sisaldas meetme 1.7 muudetud kirjeldust ja mille komisjon 30. mai 2008. aasta kirjas heaks kiitis.
5 Komisjon muutis lõpuks otsust K(2000) 2347 oma 18. veebruari 2009. aasta otsusega K(2009) 1112 (lõplik), millega pikendati kulutuste abikõlblikkuse perioodi kuni 30. juunini 2009.
6 Campania rakenduskava redaktsioonis, mis edastati komisjonile 22. aprillil 2008, oli meetmega 1.7 seotud tegevusi kirjeldatud järgmiselt:
„a) Kvaliteetsete kompostimisrajatiste ja maa-aluste prügikogumiskohtade rajamine
[…]
b) Tegevused, mis puudutavad jäätmete liigiti kogumise tulemusel üle jäänud jäätmete kõrvaldamiseks prügilate rajamist kooskõlas ohutusnõuetega vastavalt seadusandliku dekreedi nr 36/03 sätetele ning loa saanud, kuid mittetegutsevate prügilate lõplikku rakendamist ja/või nende keskkonnakahju heastamist, pöörates erilist tähelepanu prügilate kohandamisele seadusandliku dekreedi nr 36/03 nõuetega
Selle tegevuse raames rahastatakse jäätmete liigiti kogumise tulemusel üle jäänud jäätmete kõrvaldamiseks prügilate rajamist kooskõlas ohutusnõuetega vastavalt seadusandliku dekreedi nr 36/03 sätetele, loa saanud, kuid mittetegutsevate prügilate lõplikku rakendamist ja/või nende keskkonnakahju heastamist, mis on ette nähtud valdkondlikus plaanis, eelistades jäätmekava prioriteete järgides juba olemasolevaid prügilaid ja alade keskkonna tervendamist kindlaksmääratud liiki järelejäänud jäätmete matmise teel […] Prügilaid tuleb pidada ainult ühtse jäätmehooldussüsteemi huve teenivaks.
[…]
c) Optimaalsete territoriaalsete alade loomine ning jäätmehoolduse ja ‑käitluse kavade rakendamine (tehniline abi kavade ja programmide koostamiseks, süsteemide jälgimiseks ja sektorit puudutavate teadmiste arendamiseks tehniliste vahendite ostmine ja abi, töötajate koolitused, teavitustegevus)
[…]
d) Abi ühinenud valdadele olmejäätmete liigiti kogumise süsteemi haldamiseks
See tegevus võimaldab rahastada ühinenud valdade poolt ja enne 31. detsembrit 2004 võetud õiguslikult siduvate kohustuste korral ka [volitatud komissari] poolt seadusandlikus dekreedis nr 267/2000 ette nähtud vormis ja viisil järgmiste asjade ostmist: tehnilised seadmed, mis on vajalikud olmejäätmete ja samalaadsete jäätmete liigiti kogumiseks ning alade varustamiseks liigiti kogumiseks mõeldud kogumispunktidega (prügikonteinerid, kompostimisseadmed, prügikastid, prügikogumissõidukid jms), et tagada kohalike ametivõimude vahel, kes asuvad samal optimaalsel alal, tõhus koostöö kehtivates õigusnormides ette nähtud vormis ja tingimustel.
[…]
e) Abikava ettevõtjatele, et kohandada jäätmete kõrvalsaaduste taasväärtustamiseks (püsijäätmete, mootorsõidukite, kestvuskaupade, suuremõõtmeliste esemete töötlemine, kvaliteetne kompostimine, plastide taasväärtustamine) mõeldud rajatisi avalike strateegiate alusel, mille eesmärk on taasväärtustamise rakendamine ja kvaliteedistandardite tõstmine
[…]
f) Maakonna tasandil koordineerimine, logistika ja abi selliseid jäätmeid koguvatele ja taasväärtustavatele ettevõtjatele, mis tulenevad tootmistegevuse spetsiifilistest kategooriatest
Tegevusega abistatakse ettevõtjaid, kes tekitavad spetsiifilisse kategooriasse kuuluvaid jäätmeid ja kellel ilma abita ei oleks võimalik saada mastaabisäästu, mis võimaldaks või hõlbustaks nende jäätmete taasväärtustamist, selle asemel et need lihtsalt ära visata.
[…]
Lisaks hõlmab tegevus sellise jälgimisregistri asutamist, mis sisaldab jäätmete kvaliteedi ja kvantiteedi üle järelevalve teostamise funktsiooni kooskõlas meetme 1.1 raames kaasrahastatavate tegevustega, nagu on ette nähtud teostatavusuuringus, millele on viidatud 12. aprilli 2002. aasta DGR‑s (Giunta Regionale otsus) nr 1508, ning selle võimalikes muudatustes ja lisandustes, ning liigiti kogumise, taasväärtustamise ja ringlussevõtu edendamist ja nende suhtes teadlikkuse tõstmist. Tegevus hõlmab liigiti kogumise, taasväärtustamise ja ringlussevõtu suhtes teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamist. Nende kampaaniate eesmärk on samuti hõlbustada maakonna kavade rakendamise protsessi.
[…]
g) Abikavad ettevõtjatele, et ehitada tootmistegevuse spetsiifilistest kategooriatest tulenevatest jäätmetest saadavate materjalide taasväärtustamiseks mõeldud rajatisi ning ehitada sellistest jäätmetest energia tootmise rajatisi, mida vastasel juhul ei oleks võimalik taasväärtustada
Tegevuse eesmärk on soodustada liigiti kogumisele järgneva tööstustegevuse arengut valitud osade majanduslikuks taaskasutamiseks.
Tegevuse raames on ette nähtud selliste rajatiste ehitamise rahastamine, mis on mõeldud jäätmete taasväärtustamistoiminguteks, mis on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 22/97 artiklites 31 ja 33. Täpsemalt rahastatakse ministri 5. veebruari 1998. aasta dekreedi lisa 1 alalisas 1 nimetatud taasväärtustamistoiminguid, välja arvatud kategooriad 14 (olmejäätmetest tulenevad taasväärtustatavad jäätmed ja nendega samastatavad erijäätmed, mis ei ole ohtlikud, mida kasutatakse [kvaliteetsetest jäätmetest saadud kütuse] tootmiseks), 16 (kompostitavad jäätmed) ja 17 (pürolüüsi ja gaasistamise teel taasväärtustatavad jäätmed), ning ministri 12. juuni 2002. aasta dekreedi nr 161 lisa 1 alalisas 1 nimetatud taasväärtustamistoiminguid.
[…]”
7 Tehtud toimingutega, mille eesmärk oli parandada ja edendada jäätmete kogumise ja kõrvaldamise süsteemi vastavalt meetmele 1.7, kaasnesid kulutused summas 93 268 731,59 eurot, millest 50% – ehk 46 634 365,80 eurot – kaasrahastasid struktuurifondid.
Rikkumise tuvastamise menetlus Itaalia Vabariigi vastu
8 Itaalia Vabariigi suhtes alustatud rikkumise tuvastamise menetluses 2007/2195 saatis komisjon 29. juunil 2007 Itaalia asutustele märgukirja, milles ta heitis neile ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ jäätmete kohta (ELT L 114, lk 9) artiklite 4 ja 5 rikkumist, kuna seoses Campania maakonnaga ei olnud nad võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks, et jäätmed kõrvaldatakse inimeste tervist ohustamata ja keskkonna kahjustamata, ning eelkõige kuna nad ei olnud loonud jäätmete kõrvaldamise rajatiste ühtset ja sobivat võrgustikku.
9 Komisjon saatis 23. oktoobril 2007 Itaalia asutustele täiendava märgukirja, mis kandis kuupäeva 17. oktoober 2007 ja millega ta laiendas rikkumise tuvastamise menetluse esemeks olevaid etteheiteid. Etteheidete laiendamine puudutas väidet, et 1997. aastal vastu võetud Campania maakonna jäätmekava ei ole direktiivi 2006/12 artiklites 3, 4, 5 ja 7 nimetatud eesmärkide saavutamiseks piisavalt tõhus.
10 Kuna 28. detsembril 2007 kiideti heaks Campania maakonna uus jäätmekava, väljastas komisjon 1. veebruaril 2008 põhjendatud arvamuse, milles viidati ainult direktiivi 2006/12 artiklite 4 ja 5 väidetavale rikkumisele.
11 EÜ artikli 226 alusel esitatud hagiavalduses, mis registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 4. juulil 2008 numbri C‑297/08 all, palus komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole seoses Campania maakonnaga võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks, et jäätmed taaskasutatakse ja kõrvaldatakse inimeste tervist ohustamata ja keskkonna kahjustamata, ning eelkõige kuna ta ei ole loonud jäätmete kõrvaldamise rajatiste ühtset ja sobivat võrgustikku, on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 2006/12 artiklitest 4 ja 5 tulenevaid kohustusi.
12 Euroopa Kohus rahuldas 4. märtsi 2010. aasta otsusega kohtuasjas C‑297/08: komisjon vs. Itaalia (EKL 2010, lk I‑1749) hagi ja tuvastas komisjoni nõude alusel, et Itaalia Vabariik oli rikkunud liikmesriigi kohustusi.
Rikkumise tuvastamise menetluse mõju Campania rakenduskava elluviimisele
13 Komisjon teavitas 31. märtsi 2008. aasta kirjaga nr 002477 Itaalia asutusi tagajärgedest, mida ta kavatseb tulenevalt eespool punktis 8 nimetatud rikkumise tuvastamise menetlusest 2007/2195 rakendada meetme 1.7 rahastamise suhtes Campania rakenduskava elluviimisel. Arvestades selle menetluse alustamist ja põhjendatud arvamuse sisu, asus komisjon seisukohale, et ta ei saa enam „teha vahemakseid seoses Campania rakenduskava meetme 1.7 raames tehtud kulutuste tagasimaksmisega” vastavalt nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), artikli 32 lõikele 3. Nimelt „Campania rakenduskava meetme 1.7 […] ese on „Jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondlik süsteem”, mida puudutab rikkumise tuvastamise menetlus, milles käsitletakse tõhususe puudumist jäätmete kõrvaldamise rajatiste ühtse ja sobiva võrgustiku loomisel […]”. Komisjoni hinnangul on ilmnenud, et „jäätmehooldus tervikuna ei ole rahuldav, arvestades vajadust tagada jäätmete korrektne kogumine ja kõrvaldamine ning seega ka meetme 1.7 raames ette nähtud toiminguid, nagu jäätmete ladustamise, töötlemise ja kõrvaldamise rajatistega ning kuivade ja niiskete osade taaskasutamise rajatistega seotud tegevused, prügilate lõplik rakendamine – peale liigiti kogumise – […] ning valdkondlikud kavad ja programmid”. Ta järeldas sisuliselt, et vastuvõetamatud on kõik meetmega 1.7 seotud kulutusi puudutavad maksetaotlused, mis on esitatud pärast seda, kui Campania maakond rikkus 17. mail 2006 jõustunud direktiivist 2006/12 tulenevaid kohustusi. Komisjon palus seega Itaalia asutustel alates järgmisest maksetaotlusest lahutada kõik seoses meetmega 1.7 pärast 17. maid 2006 tehtud kulutused, välja arvatud juhul, kui Itaalia Vabariik võtab vastu „olukorra” parandamiseks vajalikud sätted.
14 Itaalia asutused vaidlustasid 9. juuni 2008. aasta kirjaga nr 0012819 komisjoni 31. märtsi 2008. aasta kirjas esitatud hinnangu. Asutused leidsid, et meetme 1.7 raames esitatud maksetaotluste vastuvõetamatuks tunnistamisel puudub õiguslik alus. Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 teises lõigus sätestatud kriteeriumid ei ole käesoleval juhul täidetud. Asutused olid seisukohal, et komisjon ei „toonud esile ühtegi konkreetset ühenduse õigusega vastuolus olevat toimingut, vaid piirdus täiesti üldiselt jäätmehoolduse raames rikkumise tuvastamise menetluse alustamise taotlemisega, ilma et see võimaldaks mõista, kuidas Campania rakenduskava meetme 1.7 rakendamine saaks olla osa ühenduse õiguse niisugusest rikkumisest”. Komisjoni seisukoht tähendab seega Itaalia Vabariigi „ennatlikku ja automaatset” karistamist enne, kui rikkumise tuvastamise menetlus on kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet täielikult järgides lõpule viidud. Peale selle on komisjoni hinnang paradoksaalne, kuna meetme 1.7 raames rahastatud tegevused olid just mõeldud jäätmete kogumise ja kõrvaldamisega seotud probleemide lahendamiseks Campanias ning kuna nende rahastamise peatamine lükkab praeguse kriisi lahendamist hoopis edasi. Itaalia asutused palusid seega komisjonil tema 31. märtsi 2008. aasta kirjas väljendatud seisukohta uuesti kaaluda.
15 Komisjon teatas Itaalia asutustele 20. oktoobri 2008. aasta kirjas, mille ese oli „Campania maakonna jäätmekava strateegilise mõju uuring”, millised on tema hinnangul 28. detsembril 2007 vastu võetud Campania maakonna jäätmekavaga seotud probleemid. Sisuliselt palus komisjon asutustel ajakohastada see kava vastavalt hiljuti vastuvõetud õigusnormidele ning viia läbi strateegilise mõju uuring. Seoses kava ajakohastamisega palus komisjon lisada meetmed, mis võimaldaksid sisse seada tavapärase ja stabiilse jäätmehoolduse, mis asendaks praeguse hädaolukorras toimuva hoolduse. Lõpuks märkis komisjon, et rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 tõttu, mis on pooleli, ei ole meetmega 1.7 seotud vahemaksetaotlused enam vastuvõetavad.
16 Komisjon vastas Itaalia asutuste 9. juuni 2008. aasta kirjale 22. detsembri 2008. aasta kirjaga nr 012480, mille ese oli „Campania piirkondlik rakenduskava 2000–2006 (CCI nr 1999 IT 16 1 PO 007). Rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 tagajärjed Campania jäätmehooldusele” ning milles ta kordas oma 31. märtsi 2008. aasta kirjas esitatud seisukohta. Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõige 3 on käesoleval juhul asjakohane õiguslik alus, kuivõrd vahemaksete vastuvõetavus sõltub mitmest tingimusest, mille hulka kuulub see, et „puudub komisjoni otsus algatada [EÜ] artikli 226 alusel rikkumise tuvastamise menetlus”. Komisjon märkis lisaks, et rikkumise tuvastamise menetlus 2007/2195 seab direktiivi 2006/12 artiklite 4 ja 5 seisukohast kahtluse alla kogu jäätmehooldussüsteemi Campanias. Ta tuletas ka meelde oma 20. oktoobri 2008. aasta kirjas tõstatatud probleeme ja esitatud vastuväiteid. Komisjon järeldas sellest, et „puuduvad piisavad tagatised selle kohta, et nõuetekohaselt rakendatakse ERF poolt meetme 1.7 raames kaasrahastatavad tegevused, mis nähtuvalt meetme enda sõnastusest puudutavad kogu jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondlikku süsteemi, mille tõhusus ja sobivus on rikkumise tuvastamise menetluses küsimuse all”. Lõpuks täpsustas komisjon, et kuupäev, millest alates ta käsitab meetmega 1.7 seotud kulutusi abikõlbmatuna, on 29. juuni 2007, mitte 17. mai 2006.
17 Oma 2. veebruari 2009. aasta kirjas nr 000841, mille ese oli „[k]omisjoni poolt muude summade kui taotletud summa maksmine” ning milles ta viitas oma 31. märtsi ja 22. detsembri 2008. aasta kirjadele, tunnistas komisjon Itaalia asutuste 18. novembri 2008. aasta maksetaotluse vastuvõetamatuks osas, milles see hõlmas kulutusi summas 12 700 931,62 eurot, mis olid meetme 1.7 raames tehtud pärast 17. maid 2006, põhjendusel, et asjaomased tegevused olid seotud rikkumise tuvastamise menetlusega 2007/2195. Komisjon täpsustas siiski, et ta tegi kõnealuse rikkumise tuvastamise menetluse alustamise otsuse Itaalia Vabariigile teatavaks 29. juunil 2007. Järelikult, nagu on märgitud 22. detsembri 2008. aasta kirjas, on kuupäev, millest alates komisjon käsitas meetmega 1.7 seotud kulutusi abikõlbmatuna, 29. juuni 2007, mitte 17. mai 2006. Lõpuks juhul, kui sellest tuleneb seoses 12 700 931,62 euro suuruse summaga positiivne jääk”, palus komisjon Itaalia asutustel seda järgmise maksetaotluse esitamisel arvesse võtta.
18 Itaalia asutused esitasid 14. jaanuaril 2009 uue maksetaotluse summas 18 544 968,76 eurot meetme 1.7 raames tehtud kulutuste eest.
19 Oma 6. veebruari 2009. aasta kirjas nr 001059, mille ese oli „[m]aksetaotluse edasilükkamine ja informatsiooninõuded määruse nr 1260/1999 artikli 39 alusel tehtavate finantskorrektsioonide kohta” kordas komisjon – nagu on märgitud eespool punktides 16 ja 17, et kuupäev, millest alates ta käsitas meetmega 1.7 seotud kulutusi abikõlbmatuna, oli 29. juuni 2007, mitte 17. mai 2006. Juhul kui sellest tuleneb „18 544 968,76 euro suurust summat puudutav muudatus”, palus komisjon Itaalia asutustel asjaomast maksetaotlust parandada.
20 Oma 20. mai 2009. aasta kirjas nr 004263, mille ese oli „[k]omisjoni poolt muude summade kui taotletud summa maksmine” ja mille adressaadiks olid Itaalia asutused, viitas komisjon oma 31. märtsi ja 22. detsembri 2008. aasta kirjadele ning kinnitas taas, et meetme 1.7 raames pärast 17. maid 2006 summas 18 544 968,76 eurot tehtud kulutused, mis on seotud jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondliku süsteemiga, on abikõlbmatud. Üldkohtus pooleli oleva kohtuasja T‑99/09 lahendust oodates lahutas komisjon selle summa kõnealusest maksetaotlusest. Nagu juba 6. veebruari 2009. aasta kirjas oli märgitud, on kuupäev, millest alates komisjon käsitas meetmega 1.7 seotud kulutusi abikõlbmatuna, siiski 29. juuni 2007, mitte 17. mai 2006. Juhul kui sellest tuleneb „18 544 968,76 euro suurust summat puudutav muudatus”, palus komisjon Itaalia asutustel järgmises vahemaksetaotluses seda mainida.
21 Komisjoni 22. detsembri 2008. aasta, 2. ja 6. veebruari 2009. aasta ning 20. mai 2009. aasta kirju (vt eespool punktid 16–20) nimetatakse edaspidi koos „vaidlustatud aktideks”.
Menetlus ja poolte nõuded
22 Itaalia Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. märtsil 2009 ja registreeriti numbri T‑99/09 all ning milles ta palus tühistada 22. detsembri 2008. aasta ja 2. ja 6. veebruari 2009. aasta kirjades sisalduvad otsused.
23 Samuti esitas Itaalia Vabariik hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juunil 2009 ja registreeriti numbri T‑308/09 all ning milles ta palus tühistada 20. mai 2009. aasta kirjas sisalduva otsuse.
24 Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2009 saabunud kirjaga palus komisjon Üldkohtu kodukorra artikli 77 punkti d alusel peatada menetluse kohtuasjas T‑308/09 kuni Üldkohtu poolt menetlust lõpetava otsuse tegemiseni kohtuasjas T‑99/09, milles enamik esitatud väiteid on identsed kohtuasjas T‑308/09 esitatutega. Teise võimalusena palus komisjon kohtuasjad T‑99/09 ja T‑308/09 kodukorra artikli 50 lõike 1 alusel suulise menetluse huvides liita.
25 Itaalia Vabariik esitas 17. septembril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas peatamistaotlusele vastuväited, kuid väljendas oma nõusolekut kahe kohtuasja liitmisega suulise menetluse huvides.
26 Itaalia Vabariik palub kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud nõuete kohaselt Üldkohtul vaidlustatud aktid tühistada.
27 Komisjon palub kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud nõuete kohaselt Üldkohtul:
– jätta hagid rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
28 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (esimene koda) alustada suulist menetlust.
29 Kuna ühel koja liikmel esines takistus asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta uue kohtuniku.
30 Kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooltel esitada teatud dokumente ja vastata kirjalikult küsimustele. Pooled täitsid menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõuded määratud tähtaja jooksul.
31 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. septembril 2012 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil tegi president pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artikli 50 lõikele 1 määruse kohtuasjade T‑99/09 ja T‑308/09 liitmise kohta menetlust lõpetava kohtuotsuse huvides ning selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud väidete kokkuvõte
32 Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud esimeses väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane rikkus määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f. Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud teises väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane eiras määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja lõike 3 teist lõiku ning moonutas fakte. Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud kolmandas väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane rikkus määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja teist lõiku ning kuritarvitas võimu. Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud neljandas väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane rikkus määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f, teist lõiku ja artikli 39 lõikeid 2 ja 3 ning rikkus võistlevuse põhimõtet ja kuritarvitas võimu. Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud viiendas väites toob Itaalia Vabariik esile põhjenduste puudulikkuse, mis on vastuolus EÜ artikliga 253. Kohtuasjas T‑308/09 esitatud kuuendas väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane rikkus määruse nr 1260/1999 artikleid 32 ja 39. Kohtuasjas T‑308/09 esitatud seitsmendas väites leiab Itaalia Vabariik, et on rikutud EÜ artiklit 230.
33 Arvestades, et esimesed neli väidet kattuvad väga suures osas, kuivõrd need põhinevad kõik etteheitel, et komisjon eiras määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f, tuleb seda etteheidet hinnata esimesena.
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi väidetav rikkumine
Sissejuhatavad märkused
34 Esimeses väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et viimane eiras määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f, millele ta rajas oma seisukohad vaidlustatud aktides. Kõnealuse sätte kohaselt saab maksetaotluse tunnistada vastuvõetamatuks ainult kahel juhul, sealhulgas juhul, kui komisjon on otsustanud alustada rikkumise tuvastamise menetlust „kõnealuse taotlusega seotud meetme või meetmete puhul” (edaspidi „teine hüpotees”). Seega peab rikkumise tuvastamise menetluse konkreetne ese maksetaotluse esemega täielikult kattuma. Itaalia Vabariik on nimelt seisukohal, et pidades silmas mõistete „meede” ja „tegevus” määratlusi, mis tulenevad määruse nr 1260/1999 artikli 9 punktidest j ja k, puudutab rikkumise tuvastamise menetlus „meedet” juhul, kui komisjoni tuvastatud liidu õiguse rikkumine seisneb just asjaolus, et konkreetne meede on vastu võetud liidu õigusega vastuolus olevaks peetaval viisil, või asjaolus, et sellist meedet on rakendatud tegevustega, mis ei ole kooskõlas meetmega või liidu õigusega. Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f – mille eesmärk on vältida olukorda, kus struktuurifondid aitavad rahastada tegevusi, millega rikutakse liidu õigust – eeldab, et kõigepealt tehakse kindlaks maksetaotluse esemeks olevad meetmed ja tegevused ning seejärel kontrollitakse, kas komisjon on nende elluviimise suhtes alustanud rikkumise tuvastamise menetlust. Käesoleval juhul on komisjon sellise lähenemisviisi loogika aga ümber pööranud.
35 Itaalia Vabariik on seisukohal, et vastupidi eespool mainitud nõuetele ei võtnud komisjon vaidlustatud aktides arvesse maksetaotluse eseme ja etteheidetava rikkumise eseme erilist seost või isegi identsust. Seda hinnangut kinnitab nendes aktides sisalduv üldine viide põhjendatud arvamuse esemele, milleks antud juhul on „jäätmehooldussüsteemi terviklikkus”, ning maksetaotluste esemele, milleks on „ERF kaasrahastatavad tegevused […], mis […] on seotud jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondliku süsteemi terviklikkusega”. Taotletavate vahemaksete eesmärk oli just parandada jäätmete liigiti kogumist ja taasväärtustamist, mis on objektiivselt ja funktsionaalselt väga erinevad etapid sortimata jäätmete üldisest kõrvaldamisest, mida käsitleti rikkumise tuvastamise menetluses.
36 Teises väites leiab Itaalia Vabariik, et numbri C‑297/08 all registreeritud menetlus käsitles sisuliselt rikkumist, mis on seotud jäätmete kõrvaldamise võrgustikuga. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi punktides 86, 87 ja 90 kritiseeris komisjon nimelt selliste jäätmete lõpliku kõrvaldamise olukorda, mida ei saa muul viisil taaskasutada või ringlusse võtta, põhjendusel, et puudusid vajalikud struktuurid (põletamisjaamad, prügilad), et viia see jäätmete „võrgustiku” etapp ellu vastavalt direktiivile 2006/12. Seevastu selle „võrgustiku” teised etapid ja jäätmehoolduse muud viisid, mis on lõplikust kõrvaldamisest eraldiseisvad, näiteks erinevad viisid jäätmete taasväärtustamiseks pärast nende sortimist liigiti kogumise raames, ning kogumise korraldamine ilmselgelt ei puudutanud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse konkreetset eset, nagu nähtub hagi punktidest 48 ja 49. Arvestades, et 28. detsembril 2007 võeti vastu Campania maakonna uus jäätmekava, ei pidanud komisjon nimelt vajalikuks jääda sellega seoses esitatud etteheidete juurde. Meede 1.7 ja selles sisalduvad tegevused projektide vormis puudutavad siiski just jäätmete taasväärtustamise etappi ja sellele eelnevat liigiti kogumise etappi. Täpsemalt viidati 22. detsembri 2008. aasta kirjas 1. veebruari 2008. aasta põhjendatud arvamusele ekslikult ja heideti Itaalia Vabariigile ekslikult ette, et ta rikkus direktiivi 2006/12, „kuna ta ei loonud jäätmete kõrvaldamise rajatiste ühtset ja sobivat võrgustikku ning ei kehtestanud direktiivi artiklites 4 ja 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks sobivat ja tõhusat jäätmekava”, kuivõrd komisjon ise loobus etteheitest, mis puudutab üldise jäätmekava puudumist, ning piirdus lõpliku kõrvaldamise seadmete ebasobivuse kritiseerimisega.
37 Itaalia Vabariik väidab repliigis, et rikkumise tuvastamise menetluse ese ja maksetaotluste ese ei kattu objektiivselt, kuivõrd väidetav kattumine puudutab kõige enam jäätmete taasväärtustamist, kuid mitte nende liigiti kogumist, mis on meetme 1.7 peamine ese. Sellest järeldub, et vaidlustatud aktid on vähemalt „liialdatud” osas, milles nendega tunnistati sellel meetmel põhinevad maksetaotlused täielikult vastuvõetamatuks. Sellega seoses esitab Itaalia Vabariik teise võimalusena uue väite, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Nimelt on ilmselgelt ebaproportsionaalne tunnistada jäätmete liigiti kogumist, kompostimist ja taasväärtustamist puudutava meetmega seotud maksed täielikult abikõlbmatuks põhjusel, et on alustatud rikkumise tuvastamise menetlust, mis kõige enam puudutab vähesel määral vaid taasväärtustamist. Itaalia Vabariik on eelkõige seisukohal, et rikkumise tuvastamise menetlus ei puudutanud tegelikult isegi jäätmete taasväärtustamist, kuivõrd seda on mainitud üksnes põhjendatud arvamuse „järeldustes” ja EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi järeldustes. Seevastu põhjendatud arvamuse ja hagi põhjendustes ei ole taasväärtustamisest juttu ning on ilmne, et rikkumise tuvastamise menetluse ese puudutas üksnes sortimata jäätmete kõrvaldamist üldprügilates. Nimelt, kuigi taasväärtustamine kuulus alguses rikkumise tuvastamise menetluse esemesse, jäi see kõnealusest esemest lõplikult välja komisjoni enda algatusel.
38 Kolmandas väites leiab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjon püüdis 22. detsembri 2008. aasta kirjas oma etteheiteid täiendada ja loobuda liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi eseme ja maksetaotluste eseme vahelist väidetavat seost puudutavast argumendist, viidates 20. oktoobri 2008. aasta kirjas väljendatud „probleemidele” seoses Campania maakonna 28. detsembri 2007. aasta jäätmekavaga ning täpsustades muu hulgas, et kuna puudub asjakohane maakondlik jäätmekava, puuduvad ka piisavad tagatised selle kohta, et ERF poolt meetme 1.7 raames kaasrahastatavad tegevused rakendatakse nõuetekohaselt. Campania maakonna 28. detsembri 2007. aasta jäätmekava suhtes esitatud kriitika ei olnud siiski rikkumise tuvastamise menetluse ese, kuivõrd see menetlus põhines 1. märtsil 2008 kehtinud olukorral, samas kui kõnealused õigusnormid võeti vastu 23. mail 2008. Vastupidi, kõnealuse kava vastuvõtmise tulemusel loobus komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis kõigist etteheidetest, mis puudutasid jäätmehoolduse kavandamist, täpsemalt seoses liigiti kogumise, ringlussevõtu ja taasväärtustamisega. Itaalia Vabariik järeldab sellest, et komisjonil ei olnud õigust maksetaotlusi esitatud põhjustel määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja teise lõigu alusel vastuvõetamatuks tunnistada, kuna need põhjused ei toonud kaasa rikkumise tuvastamise menetluse alustamist.
39 Neljandas väites leiab Itaalia Vabariik sisuliselt, et maksetaotluste vastuvõetamatuks tunnistamine põhjendusel, et „puuduvad piisavad tagatised selle kohta, et ERF poolt meetme 1.7 raames kaasrahastatavad tegevused rakendatakse nõuetekohaselt”, on vastuolus määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesiga ning et vastuvõetamatuks tunnistamine oleks äärmisel juhul võinud toimuda lähtuvalt kõnealuses sättes nimetatud esimesest hüpoteesist, milleks on maksete peatamine sama määruse artikli 39 lõike 2 alusel. Käesoleval juhul vältis komisjon määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 2 ette nähtud võistlevat menetlust, et jõuda tulemuseni, mis vastab peatamisele määruse artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimese hüpoteesi tähenduses. Sel viisil ta mitte ainult rikkus neid sätteid ja võistlevuse põhimõtet Itaalia Vabariigi kahjuks – kuivõrd viimasel ei olnud võimalust peatamise põhjuste kohta oma seisukohti esitada ja nende põhjuste täielikuks või osaliseks ületamiseks kokkuleppele jõuda –, vaid vältis ka määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 3 ette nähtud menetlust, mis kohustab teda tegema kolme kuu jooksul lõpliku põhistatud otsuse, kuna vastasel juhul lõpeb maksete peatamine automaatselt.
40 Komisjon vaidleb vastu kõigile argumentidele, mis Itaalia Vabariik nende väidete põhjendamiseks on esitanud.
41 Üldkohus tõdeb, et kõnealused väited lähtuvad peamiselt eeldusest, et komisjon eiras käesoleval juhul määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaldamise kriteeriume. Seetõttu tuleb esiteks kontrollida, kas vaidlustatud aktid rajanevad nende kriteeriumide õigel tõlgendusel või mitte, ning teiseks, kas komisjon on neid kriteeriume käesolevas asjas õigesti kohaldanud.
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaldamise kriteeriumide ulatus
42 Itaalia Vabariigi esimeses kuni neljandas väites esitatud etteheidete põhjendatuse analüüsimiseks tuleb määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teist hüpoteesi tõlgendada grammatiliselt, süstemaatiliselt, teleoloogiliselt ja ajalooliselt, kuivõrd sellist meetodit on väljakujunenud kohtupraktikas tunnustatud (vt analoogia alusel Üldkohtu 20. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑251/00: Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4825, punktid 72–83, ning 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punktid 41–60). Kõnealuses sättes on nimelt ette nähtud:
„Komisjon teeb vahemakseid, et katta fondide poolt tegelikult tehtud, makseasutuse tõendatud kulutusi. Sellised väljamaksed tehakse iga abi kohta ja arvutatakse programmitäiendi rahastamiskavas sisalduvate meetmete kohta. Väljamaksete suhtes kehtivad järgmised tingimused:
[…]
f) kõnealuse taotlusega seotud meetme või meetmete puhul ei ole otsustatud peatada väljamakseid vastavalt artikli 39 lõike 2 esimesele lõigule ning komisjon ei ole otsustanud alustada menetlust rikkumise tõttu vastavalt [EÜ] artiklile 226.
Komisjon teatab liikmesriigile ja makseasutusele viivitamata, kui üks nimetatud tingimustest on täitmata ja väljamaksetaotlus pole seepärast vastuvõetav, ning nad võtavad vajalikke meetmeid olukorra parandamiseks.”
43 Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimeses lõigu kohaselt on seega komisjonil lubatud teha vahemakseid, et katta fondide tehtud kulutusi, mis vastavad abikõlblikkuse positiivsetele ja negatiivsetele tingimustele, mida on selles sättes täpsustatud. Sätte teise lause kohaselt „tehakse [vahemakseid] iga abi kohta ja arvutatakse programmitäiendi rahastamiskavas sisalduvate meetmete kohta”. Lisaks on sama määruse artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f teises hüpoteesis abikõlblikkuse negatiivse tingimusena ette nähtud, et „kõnealuse [tagasimakse-/makse]taotlusega seotud meetme või meetmete puhul […] ei ole [komisjon] otsustanud alustada menetlust rikkumise tõttu vastavalt [EÜ] artiklile 226”.
44 Mis puudutab nende sätete õiguslikku konteksti, siis tuleb märkida, et mõiste „meede” ulatust selgitab täpsemalt määruse nr 1260/1999 artikli 9 punktis j sisalduv legaaldefinitsioon, mille kohaselt on meede „prioriteedi mitmeaastase elluviimise vahend, mis võimaldab tegevusi rahastada”. Mõiste „tegevus” on artikli 9 punktis k omakorda määratletud kui „mis tahes projekt või toiming, mille rakendajaks on lõplik abisaaja”. Lõpuks on mõiste „abi” artikli 9 punktis e määratletud kui „fondide pakutavad [erinevad] abivormid”.
45 Sellest järeldub, et mõiste „meede” on üldise ulatusega, mis on seotud „prioriteedina” määratletud strateegilise prioriteediga, mille mitmeaastase elluviimise vahend meede on, ning mis võimaldab „tegevusi” rahastada. Kuna selline „meede” võib hõlmata mitut „tegevust”, on selle mõiste ulatus seega laiem kui mõistel „tegevus”, mis omakorda tähendab projekte või toiminguid, millele fondid võivad abi anda. Mõiste „meede” ulatusest selline arusaamine vastab meetme 1.7 sisule, kusjuures ka see meede hõlmab mitut tegevust ja abi, mis on mõeldud Campanias jäätmehooldussüsteemi sisseseadmise raames teatud eesmärkide või alaeesmärkide saavutamiseks (vt eelkõige eespool punkt 6).
46 Järelikult selleks, et maksetaotlus oleks võimalik vastuvõetamatuks tunnistada, nõuab määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teine hüpotees, et komisjoni alustatud rikkumise tuvastamise menetluse eset võrreldaks nende „meetme või meetmete” – mitte „tegevuste” – esemega, mis on „kõnealuse taotlusega seotud”. Seega ei saa nõustuda Itaalia Vabariigi argumendiga, mille kohaselt tuleb rikkumise tuvastamise menetluse eset või isegi selles esitatud erinevaid etteheiteid võrrelda vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste esemeks olevate „tegevustega”. Samuti on tulemusetu Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt mõiste „meede” legaaldefinitsiooni silmas pidades peaks komisjon niisugusel võrdlemisel olema asjaomase „meetmega” hõlmatud konkreetsetest „tegevustest” tingimata teadlik ja nendega oma hinnangu andmisel arvestama. Nimelt, pelk asjaolu, et maksetaotlus võib olla seotud mitme konkreetse tegevusega, mis on (mitmeaastase) meetme ehk käesoleval juhul meetme 1.7 raames ellu viidud, ei võimalda anda contra legem tõlgendust määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi selgele ja täpsele sõnastusele selles tähenduses, et võrdlus oleks vaja läbi viia iga erineva tegevuse kui sellise esemega, mitte asjaomase „meetme” või asjaomaste „meetmetega”. Lõpuks tuleb märkida, et vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele ei väljenda fraas „kõnealuse [makse]taotlusega seotud meetme või meetmete puhul”, millele vastavad kõnealuse sätte muud keeleversioonid, samuti mitte erilise seose või täieliku kattumise nõuet, vaid selles on kõige enam ette nähtud pelk seos kõnealuse meetme või kõnealuste meetmetega või üldine viide sellele või nendele.
47 Pealegi kinnitavad eespool antud hinnangut süstemaatilise tõlgenduse seisukohast nii määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu teine lause kui ka artikli 18 lõike 2 punktid b ja c. Vastavalt sama määruse artikli 32 lõike 3 esimese lõigu teisele lausele arvutatakse vahemaksed – mis tuleb teha konkreetse tagasimaksetaotluse alusel – „programmitäiendi rahastamiskavas sisalduvate meetmete kohta”, mitte nende meetmete alla kuuluvate „tegevuste” kohta. Selline tõlgendus ühtib põhimõttega, mille kohaselt sama määruse artikli 18 lõike 2 punktis c nimetatud suunav rahastamiskava, mis viitab „prioriteetidele”, saab põhineda üksnes asjaomaste meetmete kirjeldusel, samas kui „tegevuste” suhtes selline nõue ei kehti. Määruse nr 1260/1999 artikli 18 lõike 2 punktis b on nimelt ette nähtud, et „[i]ga rakenduskava sisaldab […] prioriteetide rakendamiseks kavandatavate meetmete lühikirjeldus[t]”. Sellest järeldub, et kui seadusandja ei nõudnud, et rohkem täpsustataks „meetmeid”, mida määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaselt ainsana tuleb rikkumise tuvastamise menetluse esemega võrrelda, puudub selline täpsustamise nõue seda enam ka „meetmega” hõlmatud erinevate „tegevuste” puhul. Lõpuks ei lükka määruse nr 1260/1999 artikli 31 lõike 2 teine lõik seda hinnangut ümber, kuna ühenduse eelarvelised kohustused on seotud mitte mõistega „tegevus”, vaid pigem mõistega „abi”, nagu ilmneb ka määruse artikli 31 lõike 2 esimesest lõigust.
48 Selles kontekstis ei ole asjakohane nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1260/1999 (ELT L 210, lk 25), artikli 86 lõike 1 punkt d. Uuel sättel, millega on asendatud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teine hüpotees, puudub tagasiulatuv jõud ning seega ei ole see käesolevas asjas kohaldatav ega käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Seega ei saa selles sätestatud maksete abikõlblikkuse negatiivne tingimus, mille kohaselt „[k]omisjon teeb vahemakseid [tingimusel, et] komisjon ei ole esitanud [EÜ] artiklis 226 sätestatud põhjendatud arvamust selle (nende) toimingu(te) rikkumise kohta, mille vastavad kulutused on asjaomases maksetaotluses deklareeritud”, mõjutada varasema sätte tõlgendust. Lisaks tuleb täiendavalt märkida, et esiteks on uues sättes tehtud täpsustus, mida varasemas sättes ei olnud ette nähtud, ilma et komisjon oleks 14. juuli 2004. aasta algses ettepanekus (KOM(2004) 492 (lõplik)) – mis jäi lõpuks vastu võetud määruses sisuliselt samaks – selle kohta põhjendusi esitanud, ning teiseks on määruses nr 1083/2006 täielikult loobutud mõistest „meede”, kuivõrd määruse artiklis 2 on määratletud üksnes mõisted „prioriteetne suund” („üks rakenduskavasse kuuluva strateegia prioriteet, mis koosneb omavahel seotud ja konkreetsete mõõdetavate eesmärkidega toimingute rühmast”) ja „toiming” („projekt või projektirühm, […] et saavutada sellega seotud prioriteetsel suunal seatud eesmärke” ning nende kahe mõiste vaheline seos. Uues õiguslikus raamistikus asendab mõiste „toiming” seega korraga nii mõistet „meede” kui ka mõistet „tegevus” varasema määruse nr 1260/1999 tähenduses ning see on otseselt seotud mõistega „prioriteetne suund”. Neil asjaoludel ei saa Itaalia Vabariik määrusele nr 1083/2006 tuginedes esitada argumenti, mis toetaks tema peamist seisukohta seoses nõudega, et rikkumise tuvastamise menetluse ese kattuks nende tegevuste esemega, mida vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotlused puudutavad.
49 Seetõttu tuleb tagasi lükata Itaalia Vabariigi argumendid, mis käsitlevad erilise seose esinemist rikkumise tuvastamise menetluse eseme ja selle tegevuse eseme vahel, mida maksetaotlus puudutab. Seda enam ei saa nõustuda tema argumendiga, et määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teine hüpotees nõuab, et vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste esemeks olevad tegevused – olgu need projektid või toimingud – kattuksid komisjoni poolt rikkumise tuvastamise menetluses 2007/2195 esitatud etteheidetega täielikult või oleksid nendega identsed. Samas peab komisjon tuvastama piisavalt otsese seose ühelt poolt asjaomase „meetme” ehk käesoleval juhul meetme 1.7 ja teiselt poolt rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 eseme vahel – selle nõude asjakohasust tunnistasid pooled lõpuks kohtuistungil.
50 Need kaalutlused vastavad määruse nr 1260/1999 asjakohaste sätete eesmärgile. Kuigi määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesiga soovitakse küll vältida olukorda, kus struktuurifondid rahastavad tegevusi, millega liikmesriigid rikuvad liidu õigust, nagu märgib Itaalia Vabariik, ei tähenda see siiski, et ühenduse rahaliste vahendite lubamatu kaotamise samaaegse ohu põhjustajaks tuleb pidada konkreetselt just nende tegevuste (projektid või toimingud) õigusvastasust või õigusvastast elluviimist, mida maksetaotlus puudutab, ega ka, et komisjon on kohustatud tõendama, et see oht tuleneb otseselt just sellistest õigusvastastest tegevustest, mida rikkumise tuvastamise menetluses ette heidetakse. Niisugune kitsas tõlgendamine vähendab nimelt nende sätete kasulikku mõju, mis annavad komisjonile üksnes ajutise pädevuse peatada rakenduskava raames struktuurifondide võetud finantskohustuste täitmiseks maksete tegemine, kui ta tuvastab, et abisaajast liikmesriik on oletatavalt toime pannud liikmesriigi kohustuste rikkumise, mis on kavandatava rahastamise esemeks oleva meetmega piisavalt otseselt seotud, kuni Euroopa Kohtu otsusega lõplikult kinnitatakse järeldust kohustuste rikkumise kohta või lükatakse see tagasi.
51 Vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele ei sea seda hinnangut kahtluse alla ka määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimene hüpotees, milles on analoogselt ette nähtud komisjoni võimalus saavutada vahemaksete peatamine sama määruse artikli 39 lõikes 2 sätestatud peatamismenetluse teel ehk väljaspool rikkumise tuvastamise menetlust. Nimelt, peale asjaolu, et viimati nimetatud säte ei viita samuti mõistele „tegevus”, on määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimeses hüpoteesis sarnaselt teise hüpoteesiga ette nähtud, et see, et komisjon „ei ole otsustatud peatada väljamakseid”, peab olema seotud „[makse]taotlusega seotud meetme või meetmete[ga]”. Seetõttu tuleb esimest hüpoteesi tõlgendada samamoodi, nagu on tehtud eespool punktis 43 ja sellele järgnevates punktides, ning sellest hüpoteesist just nimelt ei ilmne, et tuleks tuvastada eriline seos teatud „tegevustega”. Lõpuks nähtub määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f sätestatud mõlema hüpoteesi sõnastusest selgelt, et vahemakse tegemisest ajutiselt keeldumiseks piisab sellest, kui komisjon tugineb üheleainsale neist kahest juhust.
52 Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f tekkeloo seisukohast tuleb märkida, et komisjoni esitatud õigusakti ettepanek, mis käsitles üldsätteid struktuurifondide kohta (EÜT 1998, C 176, lk 1), sisaldas artikli 31 lõike 3 esimese lõigu punkti f, milles oli ette nähtud kaks hüpoteesi, kusjuures neist hüpoteesidest teine oli sõnastatud nii, et see puudutas asjaolu, et „kõnealuse taotlusega seotud abi ja meetme puhul puudub komisjoni otsus algatada asutamislepingu artikli 169 alusel rikkumise tuvastamise menetlus”. Hiljem otsustusprotsessi käigus viite konkreetsemale mõistele „abi” väljajätmine näitab vastupidi, et seadusandja piirdus lõpuks nõudega, et esineb piisavalt otsene seos ühelt poolt rikkumise tuvastamise menetluse eseme ja teiselt poolt asjaomase maksetaotlusega „seotud meetme või meetmete” vahel, mille väljapakutud legaaldefinitsioonid vastasid nendele, mis lõpuks määruse nr 1260/1999 artiklis 9 sätestati.
53 Järelikult ilmneb asjakohaste sätete sõnastusest, õiguslikust kontekstist, eesmärgist ja tekkeloost selgelt, et vahemaksete vastuvõetamatuks tunnistamise põhjendamiseks lähtuvalt pooleliolevast rikkumise tuvastamise menetlusest piisab, kui komisjon tõendab, et selle menetluse ese on piisavalt otseselt seotud „meetmega”, mille alla kuuluvad asjaomaste maksetaotlustega seotud „tegevused”.
54 Sellest tulenevalt oli komisjonil esiteks õigus rajada vaidlustatud aktid määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teisele hüpoteesile ning teiseks ei olnud ta – arvestades talle seega antud pädevust vahemaksete tegemisest ajutiselt keelduda – kohustatud järgima menetlust, mis on ette nähtud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud esimeses hüpoteesis koostoimes sama määruse artikli 39 lõigetega 2 ja 3. Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta vältis seda menetlust.
55 Seega tuleb analüüsida, kas käesoleval juhul hindas komisjon õigesti seda, kas rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 eseme ja meetme 1.7 eseme vahel esines piisavalt otsene seos, millest sõltusid vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotlused.
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaldamine käesoleval juhul
56 Esiteks on käesoleval juhul selge, et rikkumise tuvastamise menetluses 2007/2195 saatis komisjon Itaalia asutustele 29. juunil 2007 märgukirja ning 1. veebruaril 2008 põhjendatud arvamuse, heites neile ette, et nad on rikkunud direktiivi 2006/12 artikleid 4 ja 5, kuna seoses Campania maakonnaga ei olnud nad võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks, et jäätmed taaskasutatakse ja kõrvaldatakse inimeste tervist ohustamata ja keskkonda kahjustamata, ning eelkõige kuna nad ei olnud loonud jäätmete kõrvaldamise rajatiste ühtset ja sobivat võrgustikku, ning seejärel esitas komisjon 4. juulil 2008 Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi (vt eespool punktid 8–11 ja eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 20 jj).
57 Tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariik ei eita, et käesoleval juhul oli täidetud kohaldamise tingimus, mis puudutab seda, et „komisjon [on] otsustanud alustada menetlus[e] rikkumise tõttu vastavalt [EÜ] artiklile 226” määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaselt, ega ka seda, et asjakohane kuupäev on 29. juuni 2007, millest alates tunnistas komisjon kõnealused maksetaotlused vastuvõetamatuks, ning selle kohta on tehtud märge kohtuistungi protokolli. Kuna vaidlustatud aktid võeti kõik vastu pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamist, siis ei ole igal juhul vajalik kontrollida, milline eespool punktis 56 nimetatud meetmetest kujutab endast „komisjoni otsust” eespool viidatud sätte tähenduses.
58 Teiseks, mis puudutab direktiivi 2006/12 artiklite 4 ja 5 väidetavat rikkumist, mis on rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 ese, siis ilmneb nii eespool punktis 12 viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (eelkõige punktid 35, 36, 41, 76, 100 ja 113 ning resolutsiooni punkt 1) kui ka komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagist (punkti 58 neljas ja viies taane ning punktid 82, 84, 86, 87 ja 102) selgelt, et see menetlus puudutas jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise kogu süsteemi Campania maakonnas, hõlmates esiteks taasväärtustamist või taaskasutamist ning teiseks liigiti kogumise tõhususe puudumist, mille osas väidab Itaalia Vabariik, et see ei olnud menetluse ese (vt eespool punktid 36 ja 37). Konkreetselt direktiivi 2006/12 artikli 4 rikkumise osas tuleb märkida, et eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia punktis 76 tõdes Euroopa Kohus sõnaselgelt, et jäätmete liigiti kogumise väike osakaal Campania maakonnas võrreldes siseriikliku ja liidu keskmisega raskendas veelgi olukorda, ning sellest järeldas kohus kõnealuse otsuse punktis 78, et selles maakonnas olemasolevad ja toimivad rajatised ei suutnud kaugeltki katta selle tegelikke vajadusi jäätmete kõrvaldamise osas. Sellest järeldub, et vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele hõlmas rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 ese tegelikult tegevusetust liigiti kogumise valdkonnas, mis ahelas eespool asuva elemendina võimendas jäätmehooldussüsteemi puudusi tervikuna. Peale selle tuvastas Euroopa Kohus eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia resolutsiooni punktis 1 sõnaselgelt vastavalt komisjoni hagiavalduse esimesele nõudele, et Itaalia Vabariik on rikkunud oma kohustusi, eelkõige kuna ta ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks, et jäätmed taaskasutatakse ja kõrvaldatakse inimeste tervist ohustamata ja keskkonda kahjustamata. Seega väidab Itaalia Vabariik valesti, et taasväärtustamine või taaskasutamine ning liigiti kogumine ei kuulunud rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 esemesse ning et selle eseme ja vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste eseme vahel puudus piisavalt otsene seos. Selles osas tuleb märkida, et Itaalia Vabariik ise tunnistas repliigis, et rikkumise tuvastamise menetluse ese ning kõnealuste ajutiste maksetaotluste ese kattuvad vähemalt taasväärtustamise või taaskasutamise osas, mistõttu esitas ta teise võimalusena uue väite, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (vt eespool punkt 37 ja allpool punkt 63).
59 Kolmandaks tuleb märkida, et meetme 1.7 raames ette nähtud abi, nagu seda on kirjeldatud Campania rakenduskava muudetud redaktsioonis kõnealust meedet puudutavad osas, sisaldab lisaks hulgale abile liigiti kogumisele järgneva jäätmete taasväärtustamise või taaskasutamise toetuseks (meetme 1.7 kirjelduse lõike 5 punktid e ja f) ka abi olmejäätmete liigiti kogumise süsteemi rajamiseks (meetme 1.7 kirjelduse lõike 5 punkt d) ning prügilate rajamiseks jäätmete kõrvaldamiseks pärast liigiti kogumist (meetme 1.7 kirjelduse lõike 5 punkt b). Nagu eespool punktis 56 on meenutatud, viitas rikkumise tuvastamise menetlus 2007/2195 sõnaselgelt liikmesriigi kohustuste rikkumistele, mis puudutasid nii taasväärtustamist ja taaskasutamist kui ka liigiti kogumise tõhususe puudumist. Neil asjaoludel ei ole Itaalia Vabariigil alust komisjonile ette heita, et meetme 1.7 esemel ja järelikult ka vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotlustel puudus piisav seos rikkumise tuvastamise menetluse esemega. Lisaks, kuigi Itaalia Vabariik ei suutnud piisavalt selgitada, kas ja millises ulatuses puudutasid kõnealuste maksetaotlustega seotud tegevused konkreetselt meetme 1.7 kirjelduse lõike 5 punktides b–g ette nähtud abi, tunnistas ta siiski, et taotletud vahemaksete eesmärk oli just parandada eelkõige liigiti kogumist vastavalt meetme 1.7 kirjelduse lõike 5 punktile d.
60 Seega ei saa Itaalia Vabariik väita, et vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste esemeks olevaid tegevusi rikkumise tuvastamise menetlus 2007/2195 konkreetselt ei puudutanud, ega ka, et need tegevused ei olnud vastuolus direktiivi 2006/12 artiklitega 4 ja 5, ega et vaidlustatud aktid võivad kahjustada meetme 1.7 rahastamise eesmärki, kuna taotletud maksete eesmärk oli just parandada etteheidetud rikkumist. Nimelt, nagu on tõdetud eespool punktides 43–54, piisab määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaselt sellest, kui komisjon tõendab, et rikkumise tuvastamise menetluse ese on piisavalt otseselt seotud vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste esemega, nagu ta käesoleval juhul ka tegi, märkides sisuliselt, et maksetaotlustega seotud toimingud või tegevused olid mõeldud meetmes 1.7 ette nähtud teatud eesmärkide või alaeesmärkide saavutamiseks ning et rikkumise tuvastamise menetlus 2007/2195 käsitles selle meetme rakendamist. Täpsemalt ei olnud komisjon sellega seoses kohustatud tõendama, et meetme 1.7 alla kuuluvate ja kõnealuste maksetaotluste esemeks olevate tegevuste rahastamine võib kaasa tuua liidu eelarve tegeliku kahjustamise ohu (vt eespool punkt 50).
Järeldused esimese nelja väite kohta
61 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
62 Mis puudutab teist ja kolmandat väidet, mille kohaselt esiteks on rikutud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja teist lõiku ning teiseks on fakte moonutatud ja võimu kuritarvitatud, siis piisab, kui tõdeda, et arvestades eespool punktides 56–60 esitatud kaalutlusi, ei ole Itaalia Vabariik tõendanud, et komisjon on fakte valesti tõlgendanud või moonutanud või kasutanud viidatud sättes ette nähtud menetlust muu eesmärgiga kui see, mida taotletakse sätte asjakohaste kriteeriumidega, täpsemalt nendega, mis on ette nähtud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teises hüpoteesis. Selles suhtes on tulemusetu Itaalia Vabariigi etteheide, mille kohaselt komisjon kaasas vaidlustatud aktide aluseks olevasse hinnangusse ekslikult üldise jäätmekava puudumise (vt eespool punkt 38). Komisjon on jäätmekava puudumist tunnistanud ning on rõhutanud, et see on käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast vähetähtis. Kõnealuse etteheitega ei saa kahtluse alla seada seda, et komisjon on tõendanud, et rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 eseme ja vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste eseme vahel esineb piisavalt otsene seos, mis iseenesest põhjendab määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja teise lõigu kohaldamist. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, ta püüdis käesoleval juhul jõuda tulemuseni, mida tal oli võimalik saavutada üksnes kas rikkumise tuvastamise menetluse või määruse artikli 39 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud peatamismenetluse teel.
63 Lisaks, nagu komisjon õigesti väidab, ei saa Itaalia Vabariigil selles kontekstis lubada esitada repliigis uut väidet proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta (vt eespool punkt 37), kuna kodukorra artikli 48 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud erandlikud tingimused ei ole käesolevas asjas ilmselgelt täidetud. Itaalia Vabariik ei ole nimelt esitanud ühtegi õiguslikku ega faktilist asjaolu, mis oleks tulnud ilmsiks alles menetluse käigus, kuna kõik materjalid, millele komisjon rajas oma kaitse, olid juba haldusmenetluses olemas ja talle teada. Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi kohtuistungil Itaalia Vabariigi väidetule ei saa ainuüksi viis, kuidas komisjon esitas kõnealused faktilised ja õiguslikud asjaolud kostja vastuses, anda alust viidatud sättest kõrvalekaldumiseks, mistõttu tuleb uus väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta vs. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I‑6983, punkt 29).
64 Seetõttu tuleb tagasi lükata ka teine ja kolmas väide ning samuti teise võimalusena esitatud uus väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
65 Mis puudutab neljandat väidet, et on rikutud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f ja teist lõiku ning artikli 39 lõikeid 2 ja 3 ning võistlevuse põhimõtet ja võimu on kuritarvitatud, siis ilmneb eespool punktides 43–60 esitatud kaalutlustest, et esimene neist sätetest oli vaidlustatud aktide vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus. Seega ei saa Itaalia Vabariik komisjonile ette heita sama määruse artikli 39 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud peatamismenetluse kuritarvitamist ega ka tema kaitseõiguste eiramist seoses vahemaksetaotluste vastuvõetamatust puudutavate vaidlusaluste põhjendustega, mis esitati kõigepealt 31. märtsi 2008. aasta kirjas ja mida seejärel korrati vaidlustatud aktides. Nagu komisjon väidab, ilmneb selle kirja ja vaidlustatud aktide koos analüüsimisel, et Campania maakonna 28. detsembri 2007. aasta jäätmekavaga seotud teatud probleeme ja vastuväiteid, mis on esile toodud 20. oktoobri 2008. aasta kirjas ja mida on lühidalt korratud 22. detsembri 2008. aasta kirjas, ei ole erinevalt vaidlusalustest vastuvõetamatuse põhjendustest vormikohaselt vaidlustatud ei rikkumise tuvastamise menetluses 2007/2195 ega ka Campania rakenduskava elluviimise menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud aktid. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud aktides on rikutud Itaalia Vabariigi kaitseõigusi või pandud toime muid vorminõuete või materiaalõigusnormide rikkumisi, mis tooksid kaasa nende õigusvastasuse kõnealuseid probleeme ja vastuväiteid väljendavas osas.
66 Järelikult tuleb ka neljas väide tagasi lükata.
Viies väide, et vastuolus EÜ artikliga 253 on põhjendused puudulikud
67 Käesolevas väites märgib Itaalia Vabariik sisuliselt, et 22. detsembri 2008. aasta kirjas on puudulikult põhjendatud olulisi faktilisi asjaolusid, kuna komisjon jättis nõuetekohaselt vastamata seisukohtadele, mis Itaalia asutused esitasid oma 9. juuni 2008. aasta kirjas. Nii ei ole 22. detsembri 2008. aasta kirjas arvesse võetud asjaolu, et meetmega 1.7 seotud projektid aitasid ja oleksid tulevikus võinud aidata kaasa jäätmete kõrvaldamise probleemi lahendamisele, kuivõrd tegemist oli projektidega, mille eesmärk oli laiendada sel viisil käideldud jäätmete liigiti kogumist ning nende taasväärtustamise teel ainete ja energia tootmist. See aspekt kujutas endast aga rikkumise tuvastamise menetluse eseme ja eesmärkide ning meetmega 1.7 hõlmatud projektide eseme ja eesmärkide vahelise seose või täieliku kooskõla olulist elementi. Lisaks, kuna meetme 1.7 eesmärgid ja projektid olid Campania rakenduskavas üksikasjalikult määratletud, oleks komisjon pidanud oma otsuse rajama selles osas nõuetekohasele analüüsile ning selgitama põhjusi, miks ta leidis, et rikkumise tuvastamise menetluse alustamise põhjustanud olukord takistas selle meetme tõhusat elluviimist.
68 Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.
69 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et oma 31. märtsi 2008. aasta kirjaga, mida käesolevate hagide raames ei ole vaidlustatud, teavitas komisjon Itaalia asutusi tagajärgedest, mida ta kavatseb tulenevalt rikkumise tuvastamise menetlusest 2007/2195 rakendada meetme 1.7 rahastamise suhtes Campania rakenduskava elluviimisel (vt eespool punkt 13). Selles kirjas märkis komisjon, et ta ei saa enam määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 alusel teha „vahemakseid, mis puudutavad kulude tagasimaksmist seoses meetmega 1.7”, mille „eesmärk on „Jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondlik süsteem”, mida puudutab [kõnealune] rikkumise tuvastamise menetlus”. Sellega seoses täpsustas komisjon, et „jäätmehooldus tervikuna ei ole rahuldav, arvestades vajadust tagada jäätmete korrektne kogumine ja kõrvaldamine ning seega ka meetme 1.7 raames ette nähtud toiminguid, nagu jäätmete ladustamise, töötlemise ja kõrvaldamise rajatistega ning kuivade ja niiskete osade taaskasutamise rajatistega seotud tegevused, prügilate lõplik rakendamine – peale liigiti kogumise – […] ning valdkondlikud kavad ja programmid”. Komisjon järeldas seega sisuliselt, et vastuvõetamatud on kõik meetmega 1.7 seotud kulutusi puudutavad maksetaotlused, mis on esitatud pärast seda, kui Campania maakond rikkus direktiivist 2006/12 tulenevaid kohustusi.
70 Komisjon viitas kõigis vaidlustatud aktides sellele põhjendusele (vt eespool punktid 13–21), mistõttu tuleb nimetatud põhjendust kõnealuste aktide õiguspärasuse kontrollimisel pidada nende aktide põhjenduste lahutamatuks osaks, mida pooled tunnistasid kohtuistungil ning mille kohta tehti märge kohtuistungi protokolli. Lisaks märkis komisjon oma 22. detsembri 2008. aasta kirjas, et rikkumise tuvastamise menetlus 2007/2195 seab direktiivi 2006/12 artiklite 4 ja 5 seisukohast kahtluse alla kogu jäätmehooldussüsteemi Campanias, millest järeldub, et puuduvad „piisavad tagatised selle kohta, et nõuetekohaselt rakendatakse ERF poolt meetme 1.7 raames kaasrahastatavad tegevused, mis nähtuvalt meetme enda sõnastusest puudutavad kogu jäätmehoolduse ja jäätmete kõrvaldamise maakondlikku süsteemi, mille tõhusus ja sobivus on [asjaomases] rikkumise tuvastamise menetluses küsimuse all”.
71 Nagu on kinnitatud väljakujunenud kohtupraktikas, on üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse, ja liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Selle kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see on vastu võetud. Kuna komisjoni otsus, mis on tehtud ERF‑i elluviimise raames ning mis puudutab vahemaksetaotluste ajutist vastuvõetamatust, toob negatiivsed rahalised tagajärjed endaga kaasa nii taotlejast liikmesriigi kui ka selliste maksete lõppsaajate jaoks, peavad selle otsuse põhjendustest selgelt ilmnema kaalutlused, millega on põhjendatud vastuvõetamatuks tunnistamine (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑81/09: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41; vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 17. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑137/01: Stadtsportverband Neuss vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3103, punktid 52–54). Siiski ei pea põhjendustes olema täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt, EKL 2009, lk I‑11245, punkt 77).
72 Võttes arvesse asjaolu, et vaidlustatud aktide põhjendused hõlmavad 31. märtsi 2008. aasta kirjas sisalduvat, siis on piisav, kui tõdeda, et arvestades nimetatud põhjendust ning kõigi selliste asjakohaste elementide esitamist, millega on põhjendatud määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punkti f kohaldamine, on mitte ainult Itaalia Vabariigil olnud võimalik vaidlusaluste aktide sisulist õiguspärasust tõhusalt vaidlustada, vaid ka Üldkohtul on täielikult võimalik oma kontrolli teostada (vt eespool punktid 42–66). Lisaks, arvestades eespool punktis 71 viidatud kohtupraktikat, ei olnud komisjon kohustatud vaidlustatud aktides sõnaselgelt vastama kõigile Itaalia Vabariigi 9. juuni 2008. aasta kirjas esitatud argumentidele, kuivõrd nende aktide põhjendamise seisukohast olulised asjaolud olid neis piisavalt välja toodud. Mis puudutab vaidlustatud aktide vastuvõtmise konteksti, siis tuleb täpsustada, et Itaalia asutused kui rikkumise tuvastamise menetluse 2007/2195 adressaadid olid teadlikud komisjoni vastuväidete esemest ning seega võimelised eristama meetme 1.7 eset, vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste eset ning vaidlustatud aktides vastuvõetamatuks tunnistamise eset, mistõttu kõnealustes aktides esitatust üksikasjalikum põhjendus ei olnud vajalik. Selles osas tuleb täpsustada, et pelk asjaolu, et Itaalia Vabariik luges ekslikult oluliseks teatavad asjaolud, nagu vastuvõetamatuks tunnistatud maksetaotluste eseme ja rikkumise tuvastamise menetluse eseme väidetav täielik kattumine (vt eespool punktid 42–54), mis kuulub sisulise hinnangu valdkonda, ei saa muuta komisjoni formaalse põhjendamiskohustuse ulatust.
73 Neil asjaoludel tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kohtuasjas T‑308/09 esitatud kuues ja seitsmes väide, millest esimene puudutab määruse nr 1260/1999 artiklite 32 ja 39 ning teine EÜ artikli 230 rikkumist
74 Kuuendas väites on Itaalia Vabariik seisukohal, et vastuvõetamatuse täiendav põhjendus, mille komisjon esitas 20. mai 2009. aasta kirjas kõnealuse maksetaotluse suhtes ning mis puudutas pooleliolevat kohtuasja T‑99/09, on vastuolus määruse nr 1260/1999 artiklitega 32 ja 39, milles on ammendav loetelu juhtumitest, mille korral komisjonil on õigus peatada vahemaksete tegemine ja tunnistada maksetaotlus vastuvõetamatuks. Hagiavaldus, mis on EÜ artikli 230 alusel esitatud komisjoni poolt juba võetud analoogsete meetmete vastu, siiski selliste juhtumite hulka ei kuulu.
75 Seitsmendas väites leiab Itaalia Vabariik, et kuna komisjon keeldub vahemakse tegemisest põhjusel, et EÜ artiklil 230 põhineva hagiavalduse läbivaatamine on kohtus pooleli, on 20. mai 2009. aasta kirjaga lisaks rikutud seda sama sätet, kuna see kujutab endast liidu kohtu tagatavat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Arvestades ohtu, et kuni hagimenetluses otsuse tegemiseni võidakse vahemaksete tegemine peatada, pärsib komisjoni lähenemine liikmesriikide tahet esitada hagi maksetaotluste rahuldamisest keeldumise otsuste peale ning järelikult piirab see lubamatult nende õigust kohtulikule kaitsele.
76 Komisjon palub need väited tagasi lükata.
77 Mis puudutab kuuendat väidet, et on rikutud määruse nr 1260/1999 artikleid 32 ja 39, siis piisab, kui tõdeda, et see väide põhineb kohtuasjas T‑308/09 vaidlustatud 20. mai 2009. aasta kirja ebaõigel tõlgendamisel, kusjuures nimetatud kohtuasjas viidatakse samadele vastuvõetamatuse põhjendustele nagu 31. märtsi ja 22. detsembri 2008. aasta kirjas. Nagu komisjon kinnitab, on viide pooleliolevale kohtuasjale seotud asjas T‑99/09 menetluse selles staadiumis üksnes õigusliku olukorra kirjeldus ning seda ei saa mõista täiendava vastuvõetamatuse põhjendusena, mida ei ole määruse nr 1260/1999 artiklites 32 ja 39 ette nähtud. Kõnealuse kirjaga juhtis komisjon Itaalia Vabariigi tähelepanu vaid asjaolule, et esiteks mõjutab menetluse tulemus kohtuasjas T‑99/09, mille ese on vastuvõetamatuse põhjenduste endi õiguspärasus, tingimata menetluse tulemust kohtuasjas T‑308/09 ning teiseks käsitab komisjon ka edaspidi kõnealuseid vahemaksetaotlusi vastuvõetamatuna seni, kuni liidu kohus on selles osas lõpliku otsuse teinud.
78 Samuti, mis puudutab seitsmendat väidet EÜ artikli 230 rikkumise kohta, siis on piisav, kui märkida, et komisjon ei tuginenud EÜ artiklile 230 selleks, et määruse nr 1260/1999 artiklite 32 ja 39 raames viidata täiendavale vastuvõetamatuse põhjendusele või pärssida Itaalia Vabariigi tahet esitada kohtusse hagi, vaid üksnes selleks, et arvesse võtta seotud kohtuasja T‑99/09 olemasolu ning asjaolu, et selle tulemusest võib sõltuda kohtuasja T‑308/09 tulemus.
79 Järelikult tuleb kuues ja seitsmes väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
80 Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb käesolevad hagid täielikult rahuldamata jätta.
Kohtukulud
81 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
82 Kuna otsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagid rahuldamata.
2. Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Azizi | Dehousse | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. aprillil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Rakenduskava „Campania” toetamise heakskiitmise menetlus
Rikkumise tuvastamise menetlus Itaalia Vabariigi vastu
Rikkumise tuvastamise menetluse mõju Campania rakenduskava elluviimisele
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Kohtuasjades T‑99/09 ja T‑308/09 esitatud väidete kokkuvõte
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi väidetav rikkumine
Sissejuhatavad märkused
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaldamise kriteeriumide ulatus
Määruse nr 1260/1999 artikli 32 lõike 3 esimese lõigu punktis f nimetatud teise hüpoteesi kohaldamine käesoleval juhul
Järeldused esimese nelja väite kohta
Viies väide, et vastuolus EÜ artikliga 253 on põhjendused puudulikud
Kohtuasjas T‑308/09 esitatud kuues ja seitsmes väide, millest esimene puudutab määruse nr 1260/1999 artiklite 32 ja 39 ning teine EÜ artikli 230 rikkumist
Kohtukulud