EUROOPA KOHTU OTSUS (täiskogu)

10. juuli 2003(*)

Euroopa Keskpank (EKP) – Otsus 1999/726/EÜ pettuse ärahoidmise kohta – Ühenduste finantshuvide kaitse – Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) – Määrus (EÜ) nr 1073/1999 – Kohaldatavus EKP suhtes – Seaduslikkuse vaidlustamine – Vastuvõetavus – EKP sõltumatus – EÜ artikkel 108 – Õiguslik alus – EÜ artikkel 280 – EKP‑ga konsulteerimine – EÜ artikli 105 lõige 4 – Proportsionaalsus

Kohtuasjas C‑11/00,

Euroopa Ühenduste Komisjon, keda esialgu esindasid C. W. A. Timmermans, H. P. Hartvig ja U. Wölker ning hiljem J. L. Dewost, H. P. Hartvig ja U. Wölker, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

keda toetavad

Madalmaade Kuningriik, keda esialgu esindas M. A. Fierstra ning hiljem J. van Bakel,

Euroopa Parlament, esindajad: J. Schoo ja H. Duintjer Tebbens, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Aussant, F. van Craeyenest ja F. Anton, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Keskpank, esindajad: A. Sáinz de Vicuña ja C. Zilioli, keda abistas barrister A. Dashwood, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille ese on Euroopa Keskpanga 7. oktoobri 1999. aasta otsuse 1999/726/EÜ pettuse ärahoidmise kohta (EKP/1999/5) (EÜT L 291, lk 36; ELT eriväljaanne 01/03, lk 147) tühistamine,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.‑P. Puissochet, M. Wathelet ja R. Schintgen, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola (ettekandja), P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr ja A. Rosas,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles ära kuulanud poolte kohtukõned 3. juuli 2002. aasta kohtuistungil, kus komisjoni esindas M. Petite, Madalmaade Kuningriiki N. Bel, parlamenti esindasid J. Schoo ja H. Duintjer Tebbens, nõukogu J. Aussant, F. van Craeyenest ja F. Anton ning Euroopa Keskpanka A. Sáinz de Vicuña ja C. Zilioli, keda abistas A. Dashwood,

olles 3. oktoobri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon esitas EÜ artikli 230 alusel hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. jaanuaril 2000 ja milles ta palub tühistada Euroopa Keskpanga 7. oktoobri 1999. aasta otsus 1999/726/EÜ pettuse ärahoidmise kohta (EKP/1999/5) (EÜT L 291, lk 36; ELT eriväljaanne 01/03, lk 147; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2        Euroopa Kohtu president lubas 7. septembri 2000. aasta määrustega Madalmaade Kuningriigil, Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

 Õiguslik raamistik

 Esmane õigus

3        EÜ artiklis 2 on sätestatud:

„Ühenduse ülesanne on ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamise ning artiklites 3 ja 4 märgitud ühise poliitika või meetmete kaudu edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust.”

4        EÜ artikli 4 kohaselt:

„1.      Artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks hõlmab liikmesriikide ja ühenduse tegevus käesoleva lepingu kohaselt ning vastavalt selles esitatud ajakavale niisuguse majanduspoliitika kasutuselevõttu, mis rajaneb liikmesriikide majanduspoliitika tihedal koordineerimisel, siseturul ja ühiseesmärkide kindlaksmääramisel ning mida korraldatakse kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.

2.      Rööbiti eespool märgituga ning käesoleva lepingu kohaselt ja vastavalt selles esitatud ajakavale ning menetlustele hõlmab see tegevus vahetuskursside lõplikku kindlaksmääramist, mis viib ühisraha, eküü kasutuselevõtmisele, ning ühtse rahapoliitika ja vahetuskursipoliitika määratlemist ja teostamist; mõlema poliitika esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ning nimetatud eesmärki kahjustamata toetada ühenduse üldist majanduspoliitikat kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.

3.      See liikmesriikide ja ühenduse tegevus tähendab kinnipidamist järgmistest juhtpõhimõtetest: stabiilsed hinnad, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsus ning tasakaalustatud maksebilanss.”

5        EÜ artikkel 8 näeb ette:

„Vastavalt käesolevas lepingus sätestatud menetlustele asutatakse Euroopa Keskpankade Süsteem (edaspidi „EKPS”) ja Euroopa Keskpank (edaspidi „EKP”); need tegutsevad neile käesoleva lepinguga ning sellele lisatud EKPS ja EKP põhikirjaga (edaspidi „EKPS põhikiri”) antud volituste piires.”

6        EÜ artikli 105 lõigetes 1–4 on sätestatud:

„1.      EKPS esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus. Ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKPS ühenduse üldist majanduspoliitikat, selleks et kaasa aidata ühenduse eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud artiklis 2. EKPS toimib kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega, soodustades ressursside efektiivset jaotumist ning järgides artiklis 4 esitatud põhimõtteid.

2.      EKPS põhiülesanded on:

–        määratleda ühenduse rahapoliitika ja rakendada seda;

–        sooritada välisvaluutatehinguid vastavalt artikli 111 sätetele;

–        hoida ja hallata liikmesriikide ametlikke välisvaluutareserve;

–        edendada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist.

[…]

4.      EKP‑ga tuleb konsulteerida:

–        iga tema pädevusse kuuluva ühenduse õigusakti eelnõu puhul;

[…]”

7        EÜ artikkel 108 sätestab:

„Kasutades volitusi ning täites ülesandeid ja kohustusi, mis on neile pandud käesoleva lepinguga ja EKPS põhikirjaga, ei taotle ega saa EKP ega ükski riigi keskpank ega ükski nende otsuseid tegeva organi liige mingeid juhiseid ühenduse institutsioonidelt või asutustelt, ühegi liikmesriigi valitsuselt ega üheltki teiselt organilt. Ühenduse institutsioonid ja asutused ning liikmesriikide valitsused kohustuvad seda põhimõtet austama ega püüa mõjutada EKP või riikide keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel.”

8        EÜ artikli 280 lõiked 1 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ühendus ja liikmesriigid võitlevad kelmuste ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu käesoleva artikli kohaselt võetavate meetmetega, mis toimivad tõkestavalt ja tagavad liikmesriikides tõhusa kaitse.

[…]

4.      Toimides vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist kontrollikojaga võtab nõukogu vajalikud meetmed ühenduse finantshuve kahjustavate kelmuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks, pidades silmas tõhusa ja võrdväärse kaitse võimaldamist liikmesriikides. Need meetmed ei käsitle siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist või siseriiklikku õigusemõistmist.”

9        EÜ artikkel 287 sätestab:

„Ühenduse institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja ühenduse ametnikud ning muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.”

10      EKPS põhikiri on sätestatud EÜ asutamislepingule lisatud protokollis. Selle artikli 12 lõige 3 näeb ette:

„EKP nõukogu võtab vastu kodukorra, mis määrab EKP sisestruktuuri ning tema otsuseid tegevad organid.”

11      EKPS põhikirja artikkel 27 pealkirjaga „Auditeerimine” sätestab:

„27.1. EKP ja riikide keskpankade raamatupidamist auditeerivad EKP nõukogu soovitatud ja nõukogu poolt heakskiidetud sõltumatud organisatsioonivälised audiitorid. Audiitoritel on täisvolitused kõikide EKP ja riikide keskpankade raamatupidamisdokumentide ja kontode kontrollimiseks ning nende tehingute kohta täieliku informatsiooni saamiseks.

27.2. Käesoleva lepingu artikli 248 sätteid kohaldatakse ainult EKP juhtimise efektiivsuse kontrollimiseks.”

12      EKPS põhikirja artikli 36 lõige 1 näeb ette:

„Juhatuse ettepaneku põhjal kehtestab EKP nõukogu EKP personali teenistustingimused.”

 Teisene õigus

13      Euroopa Pettustevastane Amet (edaspidi „OLAF”) on asutatud komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsusega 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom (EÜT L 136, lk 20; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), mis on vastu võetud EÜ asutamislepingu artikli 162 (nüüd EÜ artikkel 218), ESTÜ asutamislepingu artikli 16 ja Euratomi asutamislepingu artikli 131 alusel.

14      Otsuse 1999/352 artiklis 2, mis määratleb OLAF‑i ülesanded, on lõikes 1 sätestatud:

„[OLAF] kasutab komisjoni volitusi korraldada välist haldusjuurdlust tõhustamaks võitlust pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu, samuti ettevõtjate muu ühenduse sätteid rikkuva tegevuse vastu.

[OLAF] vastutab sisehaldusjuurdluse korraldamise eest, mille eesmärk on:

a)      võidelda pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu;

b)      uurida ametikohustuste täitmisega seotud raskeid asjaolusid, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- ning vajaduse korral kriminaalmenetluse, või Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjadega või ühenduste muude teenistujate teenistustingimustega reguleerimata institutsioonide ja asutuste liikmete, juhtide või töötajate samalaadsete kohustuste täitmata jätmist.

[OLAF] kasutab komisjoni volitusi, nagu need on määratletud asutamislepingute raames kehtestatud sätetes, vastavalt seal ettenähtud piirangutele ja tingimustele.

Komisjon või muud institutsioonid või asutused võivad [OLAF‑ile] usaldada juurdluse muudes valdkondades.”

15      Otsuse 1999/352 artikkel 3 näeb ette:

„[OLAF] kasutab artikli 2 lõikes 1 nimetatud juurdlusvolitusi täiesti sõltumatult. Neid volitusi kasutades ei küsi [OLAF‑i] direktor komisjonilt, valitsustelt ega muudelt institutsioonidelt või asutustelt suuniseid ega võta neid vastu.”

16      Otsuse 1999/352 artikkel 4 sätestab:

„Asutatakse järelevalvekomitee, mille koosseis ja volitused sätestatakse ühenduse õigusaktidega. Komitee vastutab [OLAF‑i] juurdlusülesande täitmise korrapärase jälgimise eest.”

17      Otsuse 1999/352 artikli 5 kohaselt:

„1.      Ameti tegevust juhib direktor, kelle komisjon pärast Euroopa Parlamendi ja nõukoguga konsulteerimist nimetab ametisse viieks aastaks; teda võib üks kord ametisse tagasi nimetada. […]

2.      Direktori puhul kasutab komisjon ametisse nimetava asutuse volitusi. Kõik meetmed Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artiklite 87, 88 ja 90 alusel võetakse komisjoni põhjendatud otsusega pärast konsulteerimist järelevalvekomiteega. Otsus edastatakse teadmiseks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.”

18      Otsuse 1999/352 artiklis 6 on sätestatud:

„1.      [OLAF‑i] direktoril on [OLAF‑i] personaliga seoses õigused, mille Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad annavad ametisse nimetavale ametiisikule ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisikule. […]

2.      Pärast järelevalvekomiteega konsulteerimist saadab direktor eelarve-peadirektorile esialgse eelarveprojekti, mis kirjendatakse aasta üldeelarvesse [OLAF‑i] käsitlevasse eraldi rubriiki.

3.      Direktor tegutseb eelarve A osa [OLAF‑it] käsitleva eraldi rubriigi ja B osa pettustevastast võitlust käsitlevate eraldi rubriikide rakendamisel eelarvevahendite käsutajana. […]

4.      Komisjoni struktuuri käsitlevaid komisjoni otsuseid kohaldatakse [OLAF‑i] suhtes niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas ühenduse seadusandja vastuvõetud [OLAF‑it] käsitlevate sätetega, käesoleva otsusega ja selle üksikasjalike rakenduseeskirjadega.”

19      Otsuse 1999/352 artikli 7 kohaselt „jõustub [see otsus] [OLAF‑i] juurdlusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) jõustumise kuupäeval”.

20      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) on vastu võetud EÜ artikli 280 alusel.

21      Selle määruse esimesed neli põhjendust on järgmised:

„arvestades, et:

(1)      institutsioonid ja liikmesriigid omistavad suurt tähtsust ühenduste finantshuvide kaitsele ning pettuste ja muu ühenduste finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastasele võitlusele; […]

(2)      ühenduste finantshuvide kaitse ei hõlma üksnes eelarveassigneeringute haldamist, vaid ka kõiki nende varasid kahjustavaid või kahjustada võivaid meetmeid;

(3)      nimetatud eesmärgi saavutamiseks tuleb kõiki olemasolevaid meetmeid kasutada täies mahus, eriti seoses ühendusel lasuvate juurdlusülesannetega […];

(4)      selleks et tugevdada pettustevastases võitluses kasutatavaid meetmeid, on komisjon, võttes arvesse kõikide institutsioonide organisatsioonisisest autonoomiat, loonud […] oma talitustevahelise [OLAF‑i], mille ülesanne on toimetada pettusi käsitlevaid haldusjuurdlusi; [OLAF] on oma juurdlusfunktsioonide täitmisel täiesti sõltumatu”.

22      Määruse nr 1073/1999 põhjendus 7 täpsustab, et „arvestades vajadust tõhustada võitlust pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu, peab [OLAF] suutma toimetada sisejuurdlust kõikides Euroopa Ühenduse ja Euratomi asutamislepingutega või nende kohaselt loodud institutsioonides, organites, ametites ja asutustes”.

23      Sama määruse põhjenduses 10 on märgitud, et OLAF‑i läbiviidavaid juurdlusi „tuleb toimetada kooskõlas asutamislepingu ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga, võttes arvesse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ning ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi ([käesolevas määruses] „personalieeskirjad”), samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele”. Nimetatud põhjenduses on veel täpsustatud, et „selleks peavad institutsioonid ja asutused kehtestama sisejuurdluse toimetamise tingimused”.

24      Määruse nr 1073/1999 põhjenduse 12 sõnastusest nähtub, et „tagamaks [OLAF‑i] sõltumatus talle käesoleva määrusega pandud ülesannete täitmisel, tuleb selle direktorile anda volitused alustada juurdlust omal algatusel”.

25      Osundatud määruse põhjendus 18 osutab, et „haldusjuurdlust tuleb toimetada [OLAF‑i] direktori juhtimisel, täielikult sõltumata institutsioonidest ja asutustest ning järelevalvekomiteest”.

26      Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 21 on täpsustatud, et „sõltumatule [Euroopa Pettustevastasele Ametile] kõnealuses valdkonnas välise haldusjuurdluse toimetamise ülesande usaldamisega järgitakse täielikult asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet” ja et „[Euroopa Pettustevastase Ameti] tegutsemine tõhustab tõenäoliselt pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastast võitlust ning on seetõttu kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega”.

27      Määruse nr 1073/1999 artiklis 1 on sätestatud:

„1.      Pettuste, korruptsiooni ja Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse tõhustamiseks kasutab [OLAF] komisjonile ühenduse õigusaktide ning kõnealuses valdkonnas kehtivate kokkulepetega juurdluse toimetamiseks antud volitusi.

[…]

3.      [OLAF] toimetab haldusjuurdlust asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonides, talitustes, ametites ja asutustes ([käesolevas määruses] „institutsioonid ja asutused”), selleks et:

–        võidelda pettuste, korruptsiooni ja Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastu,

–        selgitada välja ametikohustuste täitmisega seotud rasked juhtumid, näiteks distsiplinaar- või vastavalt vajadusele kriminaalmenetlust põhjustada võiv ühenduse ametnike ja teiste teenistujate kohustuste eiramine või institutsioonide ja asutuste nende liikmete, juhtide või töötajate kohustuste täitmata jätmine, kelle suhtes ei kohaldata personalieeskirju.”

28      Määruse nr 1073/1999 artikli 2 kohaselt:

„Käesolevas määruses tähendab „haldusjuurdlus” ([käesolevas määruses] „juurdlus”) kõiki artiklite 3 ja 4 kohaseid inspekteerimisi, kontrolle ja muid toiminguid, mida [OLAF‑i] töötajad teostavad oma tööülesannete käigus artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ning vajaduse korral tuvastamaks, et juurdlusaluse tegevuse puhul on tegemist eeskirjade eiramisega. Kõnealused juurdlused ei mõjuta liikmesriikide õigust algatada kriminaalmenetlust.”

29      Määruse nr 1073/1999 artiklis 4, mille pealkiri on „Sisejuurdlus”, on sätestatud:

„1.      [OLAF] teostab artiklis 1 nimetatud valdkondades haldusjuurdlust institutsioonides ja asutustes ([käesolevas määruses] „sisejuurdlus”).

Kõnealune sisejuurdlus toimub vastavalt asutamislepingute eeskirjadele ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollile ning personalieeskirjadele käesolevas määruses ja kõikide institutsioonide ja asutuste otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt. Institutsioonid konsulteerivad kõnealuste otsustega kehtestatavate eeskirjade üle.

2.      Selleks et tagada lõikes 1 nimetatud sätete täitmine:

–        on [OLAF‑il] õigus saada kiiresti ning ette teatamata teada institutsioonide ja asutuste valduses olevast informatsioonist ning pääseda nende tööruumidesse. [OLAF‑il] on õigus kontrollida institutsioonide ja asutuste raamatupidamist. [OLAF] võib teha koopia ja väljavõtte kõikidest institutsioonide ja asutuste valduses olevatest dokumentidest või andmekandjate sisust ning vajaduse korral võtta need dokumendid või andmed oma järelevalve alla, et vältida nende kadumise ohtu,

–        võib [OLAF] nõuda suulist informatsiooni institutsioonide ja asutuste liikmetelt ja juhtidelt ning töötajatelt.

[...]

4.      Kui [OLAF‑i] töötajad toimetavad juurdlust mõne institutsiooni või asutuse ruumides, uurivad mõnda dokumenti või nõuavad nende valduses olevat informatsiooni, teatatakse sellest nimetatud institutsioonidele ja asutustele.

5.      Kui juurdluse käigus selgub, et mõni liige, juht, ametnik või muu teenistuja võib olla isiklikult asjaga seotud, teatatakse sellest institutsioonile või asutusele, kelle teenistuses ta on.

Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus või on vaja rakendada siseriiklike õigusasutuste pädevusse kuuluvaid juurdlusmeetmeid, võib kõnealuse informatsiooni andmise edasi lükata.

6.      Ilma et see piiraks asutamislepingutes sätestatud eeskirjade ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli, samuti personalieeskirjade sätete kohaldamist, hõlmavad kõikide institutsioonide ja asutuste lõikega 1 ettenähtud otsused eeskirju, mis käsitlevad:

a)      institutsioonide ja asutuste liikmete, juhtide, ametnike ja teiste teenistujate kohustust teha koostööd [OLAF‑i] teenistujatega ning anda neile informatsiooni;

b)      [OLAF‑i] töötajatele ettenähtud sisejuurdluse toimetamise korda ja sisejuurdlusega seotud asjaomastele isikutele tagatud õigusi.”

30      Määruse nr 1073/1999 artikli 5 teine lõik näeb ette:

„Sisejuurdlusi otsustab [OLAF‑i] direktor alustada kas omal algatusel või selle institutsiooni või asutuse taotlusel, kus kõnealune juurdlus peab toimuma.”

31      Määruse artikkel 6 pealkirjaga „Juurdluse kord” sätestab:

„1.      Juurdlust juhib [OLAF‑i] direktor.

2.      [OLAF‑i] töötajad täidavad oma ülesandeid isikut ja volitusi tõendava kirjaliku loa alusel.

3.      [OLAF‑i] direktor annab oma töötajatele igaks juurdluseks selle sisu käsitleva kirjaliku volituse.

4.      Kohapeal kontrollides ja inspekteerides järgivad [OLAF‑i] töötajad asjaomase liikmesriigi ametnike suhtes kehtivaid eeskirju ja tavasid, personalieeskirju ning artikli 4 lõike 1 teises lõigus osutatud otsuseid.

5.      Juurdlust toimetatakse katkestamata teatava aja vältel vastavalt juhtumi asjaoludele ja keerukusele.

6.      Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad asutused osutavad [OLAF‑i] töötajatele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi kooskõlas siseriiklike õigusnormidega. Institutsioonid ja asutused tagavad, et nende liikmed ja töötajad osutavad [OLAF‑i] esindajatele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi; ka asutused tagavad oma juhtide ja töötajate abi.”

32      Määruse nr 1073/1999 artiklis 7, mille pealkiri on „[OLAF‑i] teavitamise kohustus”, on sätestatud:

„1.      Institutsioonid ja asutused edastavad [OLAF‑ile] viivitamata kogu informatsiooni võimalike pettus-, korruptsiooni- või muu ebaseadusliku tegevuse juhtude kohta.

2.      Institutsioonid ja asutused ning siseriiklike õigusaktidega lubatud määral ka liikmesriigid edastavad [OLAF‑ile] selle taotlusel või omal algatusel nende valduses olevad dokumendid ja informatsiooni, mis on seotud käimasoleva sisejuurdlusega.

[…]

3.      Samuti saadavad institutsioonid ja asutused ning siseriiklike õigusaktidega lubatud määral ka liikmesriigid [OLAF‑ile] kõik muud nende valduses olevad asjakohased dokumendid ja informatsiooni, mis on seotud pettuste, korruptsiooni ja ühenduste finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastase võitlusega.”

33      Sama määruse artiklis 8, mille pealkiri on „Konfidentsiaalsus ja andmekaitse”, on lõigetes 2 ja 4 sätestatud:

„2.      Sisejuurdluste käigus mis tahes vormis edastatud või saadud informatsioon on ametisaladus ning seda kaitstakse Euroopa ühenduste institutsioonide suhtes kohaldatavate sätetega.

Sellist informatsiooni võib edastada ainult nendele isikutele, kelle ülesanded Euroopa ühenduste institutsioonides või liikmesriikides nõuavad neilt selle teadmist, samuti võib seda kasutada üksnes pettuste, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks.

[…]

4.      [OLAF‑i] direktor ja artiklis 11 nimetatud järelevalvekomitee liikmed tagavad käesoleva artikli ning asutamislepingu artiklite 286 ja 287 kohaldamise.”

34      Nimetatud määruse artikkel 9 näeb ette:

„1.      Kui [OLAF] on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse kindlakstehtud asjaolud, võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud [OLAF‑i] direktori soovitused vajalike meetmete kohta.

2.      Kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed.

[...]

4.      Sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse asjaomasele institutsioonile või asutusele. Institutsioon või asutus võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, ning teatab sellest [OLAF‑i] direktorile tähtaja jooksul, mille direktor on oma aruande resolutsioonis määranud.”

35      Määruse nr 1073/1999 artikkel 11 sätestab:

„1.      Järelevalvekomitee tugevdab [OLAF‑i] sõltumatust, kontrollides korrapäraselt juurdlusülesannete täitmist.

[…]

2.      Järelevalvekomitee koosneb viiest väljastpoolt valitud sõltumatust isikust, kellel on vajalik kvalifikatsioon, selleks et nimetada neid [OLAF‑i] tegevusvaldkondadega seotud kõrgematele ametikohtadele oma riigis. Nad nimetatakse ametisse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisel kokkuleppel.

[…]

5.      Ülesannete täitmisel ei taotle ega võta [järelevalvekomitee] liikmed vastu juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt ega asutuselt.

[…]

7.      Direktor esitab järelevalvekomiteele igal aastal käesoleva määruse artiklis 1 nimetatud [OLAF‑i] tegevuse kava. Direktor teavitab komiteed korrapäraselt [OLAF‑i] tegevusest, juurdlustest, nende tulemustest ning võetavatest meetmetest. Kui juurdlus on kestnud üle üheksa kuu, teatab direktor järelevalvekomiteele selle lõpetamist takistavad põhjused ja juurdluse lõpetamiseks eeldatavalt vajaliku aja. Direktor teavitab komiteed juhtudest, kui asjaomane institutsioon või asutus ei ole järginud tema soovitusi. Direktor teavitab komiteed juhtudest, mille puhul tuleb edastada informatsiooni liikmesriigi õigusasutustele.

8.      Järelevalvekomitee võtab aastas vastu vähemalt ühe tegevusaruande ja saadab selle institutsioonidele. Komitee võib esitada Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale aruanded [OLAF‑i] juurdlustulemuste ning võetud meetmete kohta.”

36      Määruse nr 1073/1999 artikkel 12 käsitleb OLAF‑i direktorit. Seal on korratud otsuse 1999/352 teatud sätteid ja lisaks sellele on lõikes 3 sätestatud:

„Välis- ja sisejuurdluste algatamise, toimetamise ning neile järgnevate aruannete koostamisega seotud ülesannete täitmisel ei taotle ega võta direktor vastu juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt ega asutuselt. Kui direktori arvates seab komisjoni võetud meede kahtluse alla tema sõltumatuse, on tal õigus pöörduda hagiga Euroopa Kohtusse komisjoni vastu.

Direktor esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale korrapäraselt aruande [OLAF‑i] toimetatud juurdluste tulemuste kohta, võttes arvesse nende juurdluste konfidentsiaalsust, asjaomaste isikute seaduslikke õigusi ning vajaduse korral kohtumenetluse suhtes kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme.

Eespool nimetatud institutsioonid tagavad [OLAF‑i] toimetatud juurdluste konfidentsiaalsuse, asjaomaste isikute seaduslikud õigused ning kohtumenetluse algatamise korral selle suhtes kohaldatavate kõikide siseriiklike õigusnormide järgimise.”

37      Sama määruse artikli 14 kohaselt:

„Kuni personalieeskirjade muutmiseni võivad kõik Euroopa ühenduste ametnikud ja teised teenistujad esitada kõnealuste eeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud korras [OLAF‑i] direktorile käesoleva artikli alusel kaebuse [OLAF‑i] poolt sisejuurdluse käigus tema vastu võetud meetme kohta. Selliste kaebuste puhul tehtavate otsuste suhtes kohaldatakse personalieeskirjade artiklit 91.

Eespool nimetatud sätteid kohaldatakse analoogia põhjal institutsioonide ja asutuste personali suhtes, kes ei ole hõlmatud personalieeskirjadega.”

38      Parlament, nõukogu ja komisjon sõlmisid 25. mail 1999 institutsioonidevahelise kokkuleppe, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdlust (EÜT L 136, lk 15; ELT eriväljaanne 01/03, lk 105; edaspidi „institutsioonidevaheline kokkulepe”). Selle kokkuleppega leppisid nimetatud institutsioonid kokku „võtta vastu ühiseeskirjad, mis koosnevad rakendusmeetmetest, mis on vajalikud [OLAF‑i] korraldatud juurdluse tõrgeteta toimumise tagamiseks nende institutsioonis”, samuti „[k]oostada sellised eeskirjad ja kohaldada neid viivitamata, võttes vastu siseotsuse kooskõlas käesolevale kokkuleppele lisatud näidisega, ja kalduda näidisest kõrvale ainult juhul, kui nende konkreetsed nõuded muudavad sellise kõrvalekalde tehnilistel põhjustel vajalikuks”.

39      Institutsioonidevahelises kokkuleppes on täpsustatud, et „[t]eisi institutsioone ning asutusi, mis on asutatud EÜ või Euratomi asutamislepingutega või nende alusel, kutsutakse käesoleva kokkuleppega liituma, edastades deklaratsiooni, mis on adresseeritud ühiselt allakirjutanud institutsioonide presidentidele ja eesistujale”.

 Vaidlustatud otsus

40      EKP nõukogu võttis vaidlustatud otsuse vastu EKPS põhikirja artikli 12 lõike 3 alusel.

41      Vaidlustatud otsuse esimesed kaheksa põhjendust on sõnastatud järgmiselt:

„arvestades, et:

(1)      EKP koos Euroopa ühenduste institutsioonidega ja liikmesriikidega peab ühenduste finantshuvide kaitset ning pettuse ja ühenduste finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastast võitlust väga oluliseks;

(2)      Euroopa Ülemkogu Kölni tippkohtumisel 1999. aasta juunis peeti ülimalt soovitatavaks, et EKP ühineks Euroopa ühenduste institutsioonidega nende püüdlustes võidelda Euroopa Liidus pettuse vastu;

(3)      EKP omistab suurt tähtsust oma finantshuvide kaitsele ning jõupingutustele võitluses pettuse ja finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastu;

(4)      nende eesmärkide saavutamiseks tuleb täielikult välja arendada kõik olemasolevad vahendid, eelkõige EKP‑le ja Euroopa ühenduste institutsioonidele langevate uurimiskohustuste kontekstis, säilitades seejuures EKP ja Euroopa ühenduste institutsioonide vahelise ülesannete jaotumise praeguse tasakaalu;

(5)      Euroopa ühenduste institutsioonid ja liikmesriigid on rakendanud meetmeid pettuse ja ühenduste finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevusega võitlemiseks Euroopa ühenduse asutamislepingu […] artikli 280 alusel;

(6)      asutamisleping ja [EKPS] põhikiri näevad ette EKP sõltumatuse; asutamislepingu ja [oma] põhikirja kohaselt on EKP‑l oma eelarve ja rahalised vahendid, mis seisavad lahus Euroopa ühenduste eelarvest ja vahenditest;

(7)      pettusevastase võitluse meetmete tugevdamiseks asutas komisjon [otsusega 1999/352] oma osakonnana [OLAF‑i], mille ülesandeks on viia läbi vastav haldusuurimine;

(8)      pettuse- ja EKP finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastane võitlus on üks siseauditi direktoraadi põhifunktsioonidest ning direktoraat vastutab EKP‑s vastava haldusuurimise läbiviimise eest”.

42      Vaidlustatud otsuse põhjendus 10 osutab, et „siseauditi direktoraadi tegevuse sõltumatuse tõhustamiseks ja tugevdamiseks pettuse ja EKP finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastases võitluses peaks direktoraat sellest aru andma pettustevastasele komisjonile, mis koosneb kõrge kvalifikatsiooniga sõltumatutest, asutusevälistest isikutest”.

43      Vaidlustatud otsuse artiklis 2, mille pealkiri on „Pettusest teatamise kohustus”, on sätestatud:

„Siseauditi direktoraat vastutab käesoleva otsuse ja EKP‑s kehtivate protseduuride kohaselt kõikide pettuse ja EKP finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse ärahoidmise ja avastamisega seotud küsimuste, samuti EKP asjaomaste sise-eeskirjade ja/või ‑juhendite täitmisega seotud küsimuste uurimise ja nende kohta aru andmise eest.”

44      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigetega 1 ja 2 on asutatud pettustevastane komisjon (edaspidi „EKP pettustevastane komisjon”), mis tugevdab siseauditi direktoraadi sõltumatust tema tegevuses, millele osutab otsuse artikkel 2, teostab selle üle regulaarset järelevalvet ja vastutab tegevuse nõuetekohasuse eest.

45      Nagu näevad ette vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 3–5, koosneb EKP pettustevastane komisjon kolmest asutusevälisest sõltumatust isikust, kes on määratud EKP nõukogu otsusega kolmeks aastaks ja kellel on keelatud oma tööülesannete täitmisel taotleda või võtta vastu korraldusi EKP organitelt, Euroopa ühenduste institutsioonidelt või organitelt, valitsustelt või muudelt institutsioonidelt või organitelt.

46      Tagamaks, et siseauditi direktoraat saaks tegutseda tulemuslikult ja vajalikul sõltumatuse tasemel, näeb vaidlustatud otsuse artikkel 3 ette, et siseauditi direktor annab pettuseküsimustest aru EKP pettustevastasele komisjonile. Lisaks sätestab otsuse artikli 1 lõige 7, et siseauditi direktor esitab nimetatud komisjonile igal aastal siseauditi direktoraadi tegevuskava ja et direktoraat hoiab komisjoni pidevalt oma tegevusega kursis, eelkõige mis puudutab uurimist, selle tulemusi ja nendega seoses võetud meetmeid. Samas sättes on veel märgitud, et siseauditi direktor teatab EKP pettustevastasele komisjonile juhtumitest, mil EKP organid on jätnud täitmata tema soovitused, ja juhtudest, mil on vaja edastada teavet liikmesriigi õigusasutustele.

47      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 8 kohaselt esitab EKP pettustevastane komisjon oma tegevuse kohta EKP nõukogule, EKP välisaudiitoritele ja Euroopa Kontrollikojale aruanded siseauditi direktoraadi uurimistulemuste ja nendega seoses rakendatud meetmete kohta, samuti vähemalt ühe tegevusaruande aastas. Otsuse artikli 1 lõike 10 alusel võib komisjon teavitada pädevat siseriiklikku õigusasutust juhtudel, kui siseriikliku kriminaalõiguse rikkumine on mõistlikult tõendatud.

48      Vaidlustatud otsuse artikkel 4 näeb eeskätt ette siseauditi direktoraadi kohustuse teavitada uurimisaluseid isikuid ja anda neile võimalus esitada oma seisukoht enne, kui tehakse neile nimeliselt viitavad järeldused. Otsuse artikli 5 esimene lõik täpsustab, et siseauditi direktoraadi tegevuses „lähtutakse nii lepingutes, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, kui ka Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollis sätestatud reeglitest, võttes arvesse [EKP] personali töölepingutingimusi”.

49      Vaidlustatud otsuse artikli 5 teine lõik näeb ette:

„EKP töötajad peavad teatama ja kõik teised isikud võivad teatada pettustevastasele komisjonile või siseauditi direktoraadile kõikidest pettustest või EKP finantshuve kahjustavast muust ebaseaduslikust tegevusest. Pettustevastase komisjoni või siseauditi direktoraadi tegevusele käesolevas otsuses osutatud viisil kaasa aidanud EKP töötajaid ei tohi mingil juhul kohelda ebavõrdselt ega diskrimineerivalt.”

50      Sama otsuse artiklis 6 on sätestatud, et iga EKP töötaja võib esitada EKP juhatusele või EKP pettustevastasele komisjonile kaebuse siseauditi direktoraadi tegevuse või tegevusetuse kohta, kui see on talle negatiivset mõju avaldanud.

51      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 9 sätestab:

„Pettustevastane komisjon vastutab suhete eest [...] määruse [...] nr 1073/1999 […] artiklis 11 viidatud [OLAF‑i] järelevalvekomiteega. Nendes suhetes järgitakse EKP otsusega kehtestatud põhimõtteid.”

 Hagi

52      Komisjon taotleb oma hagiavalduses vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendusel, et see on vastuolus määrusega nr 1073/1999, eriti selle määruse artikliga 4.

53      Ta väidab esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 8 ja artiklist 2 ilmneb, et selle otsuse sõnastuse põhjal on pettustevastase võitluse valdkonna haldusuurimised EKP‑s siseauditi direktoraadi ainupädevuses. See tähendab nii määrusega nr 1073/1999 OLAF‑ile omistatud uurimispädevuse kui ka selle määruse kohaldatavuse eitamist EKP suhtes ja kajastab seisukohta, mida EKP kaitses kogu selle määruse ettevalmistamise ajal. Vaidlustatud otsuse põhjendustes on niisiis sõnaselgelt vahet tehtud EÜ artikli 280 alusel kehtestatud korra ja EKP jaoks kehtestatava korra vahel, viidates EKP sõltumatusele ja asjaolule, et tal on oma eelarve ja oma rahalised vahendid.

54      Vaidlustatud otsusega kehtestatud korra erinevus ja erandlikkus määrusest nr 1073/1999 tuleneva korraga võrreldes nähtub ka tõsiasjast, et ainus kokkupuutepunkt nende kahe korra vahel on vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 9, mis näeb ette, et EKP pettustevastane komisjon vastutab suhete eest OLAF‑i järelevalvekomiteega, järgides EKP otsusega kehtestatavaid põhimõtteid.

55      Teiseks väidab komisjon, et EKP tehtud valikut järgides ei näe vaidlustatud otsus ette ainsatki meedet määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 6 täitmiseks, vaid sätestab hoopis, et EKP töötajad on kohustatud kõikidest pettustest teatama pigem siseauditi direktoraadile kui OLAF‑ile.

 EKP poolt enda kaitseks esitatud väited

56      EKP väidab esiteks, et vaidlustatud otsus ei ole määrusega nr 1073/1999 vastuolus. Kuna nimetatud otsus on EÜ artikli 230 tähenduses igati seaduslik, tuleb hagi jätta rahuldamata sõltumata küsimusest, kas määrus nr 1073/1999 on EKP suhtes kohaldatav või mitte.

57      Teiseks väidab EKP, et seda määrust tuleb tõlgendada nii, et see ei ole tema suhtes kohaldatav. Kui Euroopa Kohus seda nii ei tõlgenda, siis peaks ta ju tuvastama, et nimetatud määrus on ebaseaduslik, kuna see on vastu võetud EÜ artikli 105 lõiget 4, EÜ artikleid 108 ja 280 ning proportsionaalsuse põhimõtet rikkudes, ning järelikult jätma selle määruse kohaldamata vastavalt EÜ artiklile 241.

58      Esmajärjekorras tuleb uurida küsimust, kas määrus nr 1073/1999 on kohaldatav, ja teiseks ainult juhul, kui leitakse, et see on kohaldatav, tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus eirab nimetatud määruse sätteid.

 Määruse nr 1073/1999 kohaldatavus

59      Et teha kindlaks, kas määrus nr 1073/1999 tuleb jätta kohaldamata, nagu väidab EKP, tuleb esmalt uurida, kas seda määrust tuleb tõlgendada nii, et see on EKP suhtes kohaldatav, ning jaatava vastuse korral tuleb teiseks kontrollida, kas võib teha järelduse, et see määrus ei ole võimaliku ebaseaduslikkuse tõttu kohaldatav vastavalt EÜ artiklile 241.

 Määruse nr 1073/1999 ulatus

60      EKP väidab, et määrust nr 1073/1999 tuleb tõlgendada nii, et EKP ei kuulu selle kohaldamisalasse. Ta märgib selles osas eelkõige, et nimetatud määruse artikli 1 lõikes 3 kasutatud väljend „asutamislepingutega või nende alusel loodud […] talitustes, ametites ja asutustes” ei ole eriti täpne, mistõttu seda võib – pidades silmas, et määruse õiguslikuks aluseks on valitud EÜ artikli 280 lõige 4 – mõista nii, et see ei hõlma „asutusi”, mille finantshuvid erinevad Euroopa Ühenduse finantshuvidest ega ole seotud ühenduse eelarvega.

61      EKP väitel on selline tõlgendus ka ainus, mille puhul see määrus jääb seaduslikuks, mistõttu Euroopa Kohtu praktikast lähtudes tuleb eelistada seda tõlgendust (29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑135/93: Hispaania vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑1651, punkt 37).

62      Nende argumentidega ei saa nõustuda.

63      Tuleb nentida, nagu komisjon ja menetlusse astujad on õigustatult väitnud, et määruse nr 1073/1999 artikli 1 lõikes 3 esinevaid sõnu „asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonides, talitustes, ametites ja asutustes” ei saa tõlgendada nii, et need ei hõlma EKP‑d.

64      Selles osas piisab märkimisest, et millised ka ei oleks EKP seisundi erisused ühenduse õiguskorra järgi, on EKP asutatud EÜ asutamislepinguga, nagu nähtub juba EÜ artikli 8 sõnastusest.

65      Määruse nr 1073/1999 preambulist ega sätetest ei ilmne, et ühenduse seadusandja oleks soovinud teha mingit vahet asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonide, talituste, ametite ja asutuste vahel, nimelt jätta nende hulgast välja need talitused, ametid ja asutused, kelle käsutuses on ühenduste eelarvest eraldiseisvad varad.

66      Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 7 on seevastu sõnaselgelt rõhutatud vajadust laiendada OLAF‑i sisejuurdluse kohaldamisala nii, et ta toimetaks seda „kõikides” nimetatud institutsioonides, organites, ametites ja asutustes.

67      Arvestades määruse nr 1073/1999 selget sõnastust, ei jää mingit kahtlust, et määrust tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka EKP suhtes, sõltumata sellest, kas see asjaolu võib mõjutada küsimust, kas nimetatud määrus on seaduslik.

 Määruse nr 1073/1999 seaduslikkuse vaidlustamine EKP poolt

68      Kuna EKP kuulumine määruse nr 1073/1999 kohaldamisalasse on kindlaks tehtud, on vaja kontrollida, kas see määrus tuleb jätta EÜ artikli 241 alusel kohaldamata, nagu väidab EKP.

69      EKP väidab selle kohta esiteks, et määrust nr 1073/1999 ei saanud vastu võtta EÜ artikli 280 alusel, mistõttu selle määrusega on ületatud volituste piire. Teiseks leiab ta, et selle määruse vastuvõtmisel on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna EKP‑ga eelneva konsulteerimise nõuet, mida käsitleb EÜ artikli 105 lõige 4, ei ole antud juhul järgitud. Kolmandaks väidab EKP, et tema arvamine määruse nr 1073/1999 kohaldamisala sisse on vastuolus EÜ asutamislepinguga, kuna see kahjustab EKP sõltumatust, nagu see on sätestatud EÜ artiklis 108. Neljandaks eirab see määrus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selle kohaldamine EKP suhtes ei ole sobiv määrusega taotletavate eesmärkide saavutamiseks ja kuna määrus läheb kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

70      Komisjon ja menetlusse astujad vaidlevad vastu väitele, et määrus nr 1073/1999 on ebaseaduslik. Lisaks väidab komisjon alustuseks, et EKP‑l ei ole õigust EÜ artiklile 241 tuginedes nõuda kõnealuse määruse kohaldamata jätmist.

71      Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas EKP‑l on käesolevas asjas õigus tugineda määruse nr 1073/1999 ebaseaduslikkusele, ning jaatava vastuse korral kontrollida, kas selliselt esitatud väide võib olla põhjendatud.

 Seaduslikkuse vaidlustamise vastuvõetavus

72      Komisjon väidab, et kostjal ei ole käesolevas menetluses õigust tugineda määruse nr 1073/1999 võimalikule ebaseaduslikkusele EÜ artikli 241 alusel, kuna EKP ei ole vaidlustanud seda määrust EÜ artikli 230 alusel viimati nimetatud sättes ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul.

73      EKP leiab omalt poolt, et EÜ artikliga 241 nõutavad tingimused on käesolevas asjas igati täidetud, kuna parlament ja nõukogu võtsid määruse nr 1073/1999 vastu ühiselt, rikkusid olulist menetlusnormi, ületasid oma volituste piire ning kuna määrus on vastuolus EÜ asutamislepingu ja proportsionaalsuse põhimõttega. EKP lisab, et ta hoidus selle määruse peale tühistamishagi esitamisest, olles veendunud, et määrus ei saa olla tema suhtes kohaldatav, kuna selle õiguslikuks aluseks on valitud EÜ artikkel 280 ja kuna enne määruse vastuvõtmist temaga ei konsulteeritud.

74      Seoses sellega tuleb kindlasti meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt muutub ühenduse institutsioonide tehtud otsus selle adressaadi suhtes lõplikuks, kui ta ei ole seda vaidlustanud EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul (vt viimasena 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑241/01: National Farmers’ Union, EKL 2002, lk I‑9079, punkt 34 ja viidatud kohtupraktika).

75      Pealegi on Euroopa Kohus veel tuvastanud, et üldpõhimõttega, mida väljendab EÜ artikkel 241 ja mis peab tagama, et igaühel on või oleks olnud võimalus vaidlustada tema vastu suunatud otsuse aluseks olev ühenduse õigusakt, ei lähe mingil määral vastuollu see, et määrus muutub lõplikuks isiku jaoks, kelle suhtes seda tuleb pidada üksikaktiks ja kes oleks kahtlemata saanud nõuda selle tühistamist EÜ artikli 230 alusel, mistõttu see isik ei saa enam tugineda määruse ebaseaduslikkusele siseriiklikus kohtus. Euroopa Kohus on leidnud, et see järeldus on kohaldatav määruste suhtes, millega on kehtestatud dumpinguvastased maksud, kuna need toimivad kahte moodi, olles normatiivse sisuga aktid, mis võivad puudutada teatud ettevõtjaid otseselt ja isiklikult (vt 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe, EKL 2001, lk I‑1197, punkt 37).

76      Need meenutatud põhimõtted ei mõjuta siiski üldse EÜ artikliga 241 kehtestatud reeglit, mille sõnastuse kohaselt võib menetluses, kus arutamisele tuleb selles sättes osutatud määrus, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Kohtult artikli 230 teises lõigus esitatud alustel selle määruse kohaldamata jätmist.

77      Käesolevas asjas tuleb sedastada, et ükski menetlusosaline ei ole seadnud kahtluse alla, et määrus nr 1073/1999 on normatiivse sisuga, ja täpsemalt ei ole väidetud seda, et nimetatud määrus tuleks võrdsustada üksikaktiga, ega seda, et sellisel juhul on EKP selle adressaat.

78      Neil asjaoludel ei saa jätta EKP‑d ilma õigusest tugineda käesolevas kohtuasjas EÜ artikli 241 alusel määruse nr 1073/1999 võimalikule ebaseaduslikkusele ja väide, et seaduslikkuse vaidlustamine on vastuvõetamatu, tuleb seega tagasi lükata.

 Väide, et õiguslik alus puudub

79      Seaduslikkuse vaidlustamist põhjendades nõuab EKP oma esimeses väites, et määrus nr 1073/1999 tuleb jätta kohaldamata põhjusel, et seda ei saanud vastu võtta EÜ artikli 280 alusel.

80      Esiteks on selles sättes sisalduv väljend „ühenduse finantshuvid” seotud üksnes Euroopa Ühenduse eelarve kulude ja tuludega. Seetõttu on välistatud, et nimetatud artikli alusel saaks võtta meetmeid pettuste vastu võitlemiseks EKP‑s, kuna tal on oma eelarve ja oma vara.

81      Teiseks ja üldisemalt ei volita EÜ artikkel 280 võtma meetmeid pettuste vastu võitlemiseks asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonides, talitustes, ametites ja asutustes.

 Mõiste „ühenduse finantshuve kahjustav”

–       EKP argumendid

82      EKP sõnul annab EÜ artikkel 280 õiguse võtta pettusevastaseid meetmeid üksnes ühenduse eelarve kaitseks. Sellest annab tunnistust tõsiasi, et mainitud säte paikneb EÜ asutamislepingu viienda osa II jaotises, mille pealkiri on „Rahandussätted” ja mis tervikuna käsitleb ühenduse eelarve koostamise, ettevalmistamise, vastuvõtmise ja täitmise ning kulude omavahenditest rahastamise eri tahke.

83      Sellest tulenevalt ei saa EÜ artikli 280 alusel pettuste vastu võitlemiseks vastu võetud ühenduse sätteid kohaldada EKP suhtes, kuna viimati nimetatul on oma eelarve, mis seisab lahus Euroopa Ühenduse eelarvest ja kajastab EKP finantssõltumatust.

84      Nagu nähtub EKPS põhikirja artiklitest 28–30, pärinevad EKP vahendid eranditult vaid EKP osanikeks olevatelt riikide keskpankadelt saadud sissemaksetest ja EKP või riikide keskpankade tegevusest saadud kasumist, mis jaotatakse vastavalt sama põhikirja artiklitele 32 ja 33. Ühenduse eelarvest ei eraldata EKP‑le üldse vahendeid ja ei ole olemas mehhanismi, millega katta sellest eelarvest EKP võimalikku kahjumit, kuna vastavalt EKPS põhikirja artikli 33 lõikele 2 kaetakse kahjum EKP üldreservfondi arvelt ja vajaduse korral katavad selle riikide keskpangad.

85      EKP lisab, et EÜ asutamislepingu viies osa, mille pealkiri on „Ühenduse institutsioonid” ja milles sisaldub EÜ artikkel 280, käsitleb tulenevalt oma pealkirjast ühenduse institutsioone ega hõlma EKP‑d puudutavat peatükki. EKP rahalisi vahendeid reguleerib EKPS põhikirja VI peatükk „EKPS finantseeskirjad”.

86      EKP finantssõltumatust kinnitab veelgi asjaolu, et tema eelarve ja raamatupidamise aastaaruande kinnitamine on EKP organite ainupädevuses, nagu ilmneb EKPS põhikirja artikli 26 lõikest 2 ning EKP kodukorra, mida on muudetud 22. aprillil 1999 (EÜT L 125, lk 34), artiklist 15 ja artikli 16 lõikest 4.

87      Ühenduse eelarve ja EKP eelarve võimalikud seosed on EKP ülesannete suhtes omakorda liiga kõrvalise tähtsusega, et õigustada tema allutamist meetmetele, mis on võetud EÜ artikli 280 lõike 4 alusel. Töötajate palkadelt kinnipeetav ühenduse maks, mille EKP kannab ühenduse eelarvesse, jääb nimelt alla 3% EKP eelarvest.

88      Tõlgendus, mida kaitseb EKP, on pealegi kooskõlas varasema õigusloomepraktikaga, mis tunnustab ühelt poolt „ühenduse finantshuvide” ja teiselt poolt Euroopa ühenduste üldeelarve ja nende juhitavate eelarvete vastavust. Selles osas viitab EKP eelkõige „eeskirjade eiramise” määratlusele nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 1 lõikes 2 ja mõistele „Euroopa ühenduste finantshuve kahjustav pettus”, mis on määratletud nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktiga 95/C 316/03 koostatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (EÜT C 316, lk 49; ELT eriväljaanne 19/08, lk 57) artiklis 1.

–       Euroopa Kohtu hinnang

89      Erinevalt seisukohast, mida kaitseb EKP oma esimeses väites, tuleb EÜ artiklis 280 sisalduvat väljendit „ühenduse finantshuvid” tõlgendada nii, et see hõlmab mitte ainult ühenduste eelarve tulusid ja kulusid, vaid üldiselt ka teiste EÜ asutamislepinguga loodud talituste, ametite ja asutuste eelarvete tulusid ja kulusid.

90      Kaalutluseks, mis lubab teha sellise järelduse, on esiteks asjaolu, et seda väljendit – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 117 – on kasutatud just EÜ artiklis 280 ja see erineb terminoloogiast, mida on kasutatud EÜ asutamislepingu viienda osa II jaotise ülejäänud sätetes, mis viitavad alati Euroopa Ühenduse „eelarvele”. Sama kehtib Madalmaade valitsuse poolt esile tõstetud asjaolu kohta, et väljend „ühenduse finantshuvid” tundub olevat laiema tähendusega kui „ühenduse tulu- ja kuluartiklid”, mis esineb nimelt EÜ artiklis 268.

91      Teiseks näitab juba üksnes tõsiasi, et talitus, amet või asutus on asutatud EÜ asutamislepinguga, et see on loodud aitama kaasa Euroopa Ühenduse eesmärkide saavutamisele ja kuulub ühenduse võrgustikku, mistõttu nimetatud lepingu alusel tema käsutuses olevad vahendid kuuluvad oma olemuselt ühenduse omade ja otseste finantshuvide ringi.

92      Täpsemalt just EKP‑d käsitledes tuleb selles osas nentida, et nagu nähtub EÜ artiklist 8 ja EÜ artikli 107 lõikest 2, on EKP asutatud ja talle on antud juriidilise isiku staatus EÜ asutamislepinguga. Lisaks ilmneb EÜ artikli 4 lõike 2 ja artikli 105 lõike 1 sõnastusest, et EKPS – milles EKP on kesksel kohal – esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ning nimetatud eesmärki kahjustamata toetada Euroopa Ühenduse üldist majanduspoliitikat, selleks et kaasa aidata ühenduse eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud EÜ artiklis 2, kus muu hulgas on loetletud majandus- ja rahaliidu rajamine ning püsiva ja inflatsioonivaba kasvu edendamine. Sellest järeldub, et EKP kuulub EÜ asutamislepingu alusel ühenduse võrgustikku.

93      Seda, et EKP vahendid ja nende kasutamine kuuluvad ilmselgelt Euroopa Ühenduse finantshuvide ja eesmärkide hulka, on kinnitatud veel muudeski ühenduse erinevates sätetes.

94      Selliseks sätteks on eelkõige EKPS põhikirja artikkel 27, mille lõikes 1 on täpsustatud, et EKP raamatupidamisdokumente ja kontosid kontrollima kutsutud organisatsioonivälised audiitorid peavad olema nõukogu poolt heaks kiidetud, ning lõikest 2 nähtub, et kontrollikoda on pädev kontrollima EKP juhtimise efektiivsust. Sama kehtib ka nimetatud põhikirja artikli 28 lõike 1 ja artikli 30 lõike 4 kohta, mis näevad ette, et EKP nõukogu võib suurendada EKP kapitali ja EKP võib taotleda täiendavaid välisvaluutareserve neis piirides ja tingimustel, mille nõukogu seab. Viimaks annab EÜ artikli 107 lõige 5 nõukogule volituse muuta EKPS põhikirja erinevaid sätteid, nende hulgas ka artikleid, mis sisalduvad põhikirja VI peatükis pealkirjaga „EKPS finantseeskirjad”.

95      Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et EÜ artiklis 280 sisalduv mõiste „ühenduse finantshuvid” ei ole piiratud ainult Euroopa Ühenduse eelarvega kitsas tähenduses, vaid see hõlmab ka EKP vahendeid ja kulusid (vt analoogia alusel EÜ artikli 179 (nüüd EÜ artikkel 236) kohaldatavuse kohta Euroopa Investeerimispanga suhtes 15. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas 110/75: Mills vs. EIP, EKL 1976, lk 955, punkt 14).

96      Seda järeldust ei saa muuta ainuüksi asjaolu – eeldagem, et see on tõendatud –, et õigusloomepraktikas, mis lisaks kõigele on varasem kui EÜ artikli 280 lõigete 1 ja 2 lisamine asutamislepingusse, on järgitud väljendi „ühenduse finantshuvid” teistsugust käsitust.

97      Sellest tulenevalt ei saa asjaoluga, et määrus nr 1073/1999 puudutab ka EKP‑d, mis on asutatud EÜ asutamislepinguga, mille alusel ta käsutab omavahendeid, mis seisavad lahus ühenduse eelarve vahenditest, põhjendada nimetatud määruse kohaldamata jätmist EÜ artikli 241 alusel.

 Võimalus võtta pettustevastaseid meetmeid asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonides, organites, ametites ja asutustes

98      Lähtudes EÜ artikli 280 lõike 4 sõnastusest, mis näeb ette, et Euroopa Ühendus võtab meetmeid, „pidades silmas tõhusa ja võrdväärse kaitse võimaldamist liikmesriikides”, ning et need meetmed ei käsitle „siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist või siseriiklikku õigusemõistmist”, leiab EKP, et ühenduse seadusandja volitused on piiratud nii, et ta võib võtta meetmeid vaid pettustevastase võitluse paremaks korraldamiseks liikmesriikide tasandil. EKP väitel on välistatud, et sel alusel saaks võtta meetmeid võitluseks pettuste või eeskirjade eiramise vastu, mis pannakse toime asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonides, organites, ametites ja asutustes.

99      Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

100    Tuleb märkida, et kui Amsterdami lepingu koostajad tegid täpsustusi EÜ artikli 280 lõigetes 1 ja 4, pidasid nad tegelikult selgelt silmas võitluse tugevdamist pettuste ja eeskirjade eiramiste vastu, mis kahjustavad Euroopa Ühenduse finantshuve, tehes viimasele muu hulgas sõnaselgelt päris oma ülesandeks „võidelda” – nagu liikmesriigid – pettuste ja eeskirjade eiramiste vastu võetavate „meetmetega”, mis „toimivad tõkestavalt” ja tagavad „liikmesriikides tõhusa kaitse”.

101    Kuigi EÜ artikli 280 lõikes 1 on täpsustatud, et need meetmed võetakse nimetatud artikli kohaselt, ei tähenda see tõsiasi sugugi, et ühenduse volituste ulatus antud valdkonnas on piiritletud viitega ainult selle artikli järgnevatele lõigetele, eriti lõikele 4.

102    Tegelikult tuleb EÜ artikli 280 lõiget 4 mõista nii, et sellega on ühenduse volituste määratlust täiendatud ja täpsustatud pädevuse teostamise teatud tingimusi. See säte näeb seega ette tingimused, mis peavad olema täidetud ühenduse meetmete võtmise menetluses, ja täpsustab ühtlasi, et ühenduse tegevus on suunatud nii pettuste ennetamisele kui ka nende vastu võitlemisele. Samuti on seal osutatud, et ühenduse volitustel on teatud piirid, st võetud meetmed ei tohi käsitleda siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist ega siseriiklikku õigusemõistmist.

103    Asjaolu, et EÜ artikli 280 lõige 4 viitab muu hulgas vajadusele võimaldada tõhus ja võrdväärne kaitse liikmesriikides, ei saa, nagu märkis kohtujurist õigustatult oma ettepaneku punktis 108, tõlgendada selles kontekstis kui märki Amsterdami lepingu koostajate kaudsest tahtest seada Euroopa Ühenduse tegevusele täiendavad piirid, mis on niivõrd alustrajavad nagu keeld võidelda ühenduse finantshuve kahjustavate pettuste ja eeskirjade eiramiste vastu selliste normatiivsete meetmete võtmisega, mis puudutavad asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioone, organeid, ameteid ja asutusi.

104    Lisaks seigale, et ühenduse volituste selline piiramine ei tulene EÜ artikli 280 sõnastusest, tuleb märkida, et nagu väidavad õigustatult komisjon ja kõik menetlusse astujad, ei ole see üldse kooskõlas selle sättega taotletavate eesmärkidega. Selge on see, et Euroopa Ühenduse finantshuvide kaitse tõhusaks tagamiseks on pettusi ja eeskirjade muid eiramisi tingimata vaja tõkestada ning nende vastu võidelda kõigil tasanditel, kus sellised nähtused võivad neid huve kahjustada. Lisaks võib sageli juhtuda, et nende nähtustega, mille vastu võideldakse, on üheaegselt kaasatud eri tasanditel tegutsevad isikud.

105    Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et EKP väide, et määrusel nr 1073/1999 puudub õiguslik alus, tuleb tagasi lükata ja seega ei saa nimetatud määrust jätta sel põhjusel kohaldamata, tuginedes EÜ artiklile 241.

 Väide, et EKP‑ga ei ole konsulteeritud

106    EKP leiab oma teises väites, et määrus nr 1073/1999 tuleb jätta kohaldamata põhjusel, et see on vastu võetud temaga eelnevalt konsulteerimata, rikkudes EÜ artikli 105 lõiget 4.

107    EKP sõnul rikub nimetatud määrus tema enesekorraldusõigust, nagu see tuleneb eelkõige tuletatud pädevuse põhimõttest, samuti EKPS põhikirja artikli 12 lõikest 3, mis näeb ette, et EKP nõukogu võtab vastu EKP kodukorra, ning sama põhikirja artiklist 36, mis annab EKP nõukogule õiguse kehtestada EKP personali teenistustingimused, ja lõpuks EKP institutsioonilisest sõltumatusest, millest annab tunnistust asjaolu, et talle on EÜ asutamislepingu alusel ette nähtud oma organid. Täpsemalt öeldes on määrusel nr 1073/1999 tagajärjed, mis kahjustavad EKP sisestruktuuri ja/või personali.

108    EKP väidab, et see enesekorraldusõigus on „tema pädevusse kuuluv küsimus” EÜ artikli 105 lõike 4 tähenduses, nii et enne määruse nr 1073/1999 vastuvõtmist oleks tulnud temaga konsulteerida, nagu see säte nõuab.

109    Komisjon väidab vastu, et EÜ artikli 105 lõige 4 ei osuta ükskõik missugusele ühenduse seadusandja vastu võetud õigusaktile, mis võib EKP‑le tagajärgi tekitada, vaid õigusaktidele, mis puudutavad EKP vastutusalasse kuuluvaid sisulisi küsimusi eeskätt rahapoliitika vallas. Nõukogu teeb samuti järelduse, et EÜ artikli 105 lõige 4 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna määrus nr 1073/1999 ei puuduta üldse EKP ülesandeid, vaid üksnes tema pädevust haldusjuhtimise alal.

110    Selles osas tuleb nentida, et EÜ artikli 105 lõige 4 paikneb EÜ asutamislepingu kolmanda osa VII jaotise II peatükis, mis käsitleb rahapoliitikat, ja selles sättes ette nähtud kohustus EKP‑ga konsulteerida, kui on kavas vastu võtta õigusakt tema pädevusse kuuluvates küsimustes, peab, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 140, sisuliselt tagama, et sellist akti ei võetaks vastu enne, kui akti vastuvõtja on ära kuulanud selle asutuse arvamuse, kes tänu ühenduse raames teostatavatele erivolitustele asjaomases valdkonnas ja tema käsutuses olevate asjatundjate kõrgele tasemele on eriti pädev andma oma panust kavandatava akti vastuvõtmise menetluses.

111    Võitlus ühenduse finantshuve kahjustavate pettuste vastu, milles EKP‑le ei ole antud eriülesandeid, ei ole selline juhtum. Ühtlasi tuleb nentida, et asjaolu, et määrus nr 1073/1999 võib mõjutada EKP sisemist organisatsiooni ja korda, ei luba teda teistest asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonidest, organitest, ametitest ja asutustest ainulaadsena eristada.

112    Sellest järeldub, et EKP väide seoses asjaoluga, et temaga ei ole enne määruse nr 1073/1999 vastuvõtmist konsulteeritud, tuleb tagasi lükata, ja et määrust ei saa jätta sel põhjusel EÜ artikli 241 alusel kohaldamata.

 Väide, et on kahjustatud EKP sõltumatust

 Poolte argumendid

113    Kolmanda väitega nõuab EKP määruse nr 1073/1999 kohaldamata jätmist põhjusel, et sellega ette nähtud haldusjuurdluste süsteem eirab sõltumatust, mis on talle tagatud EÜ artikliga 108.

114    EKP sõnul laieneb see tagatis mitte ainult EKPS põhiülesannetele, mis on loetletud EÜ artikli 105 lõikes 2, vaid üldisemalt ka kõigi muude ülesannete täitmisele, mis EKP‑le asutamislepingu alusel on antud, st eelkõige volitustele, mis on talle antud EKPS põhikirja artikli 12 lõikega 3 ja artikli 36 lõikega 1 tema sisestruktuuri ja töötajatele kohaldatavate teenistustingimuste osas, kusjuures need volitused hõlmavad pettustevastaste meetmete võtmist.

115    See järeldus tuleb teha eelkõige arvestades lähenemisaruannet, mille koostas Euroopa Rahainstituut aastal 1998 vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 109j (nüüd EÜ artikkel 121) ja millest selgub, et riikide keskpankadel ja järelikult ka EKP‑l peab olema selline sõltumatus, mis kaitseb neid „kõigi väliste mõjutuste” eest.

116    Peale selle tuleb arvesse võtta asjaolu, millele EKP juba osutas, kui ta põhjendas oma väidet määruse nr 1073/1999 õigusliku aluse puudumise kohta, et EKP‑l on finantssõltumatus seoses sellega, et tal on oma eelarve, mis seisab lahus Euroopa Ühenduse eelarvest.

117    Lõpuks omab tähtsust ka tõsiasi, et EKP juhtimisorganite liikmete seisund tagab nende sõltumatuse. EKP viitab selles osas EÜ artikli 112 lõike 2 punktile b, mis määrab kindlaks EKP juhatuse liikmete nimetamise korra ning täpsustab, et nende ametiaeg on kaheksa aastat ja neid ei saa ametisse tagasi nimetada. Samuti viitab ta EKPS põhikirja artikli 11 lõikele 4, mis näeb ette, et Euroopa Kohus võib juhatuse liikme ametist tagandada ainult EKP nõukogu või juhatuse taotluse põhjal. Ühtlasi mainib ta EKPS põhikirja artikli 14 lõiget 2, mis sätestab, et riigi keskpanga juhataja võib tema ametist vabastamise otsuse peale esitada hagi Euroopa Kohtusse.

118    Määrusega nr 1073/1999 ette nähtud korra kohta väidab EKP, et kui OLAF‑ile anda õigus toimetada EKP‑s sisejuurdlust, rikub see EKP sõltumatust, kuna nii selle õiguse teostamine kui ka lihtsalt selle teostamise võimalikkus võib avaldada survet EKP nõukogu või juhatuse liikmetele ja ohustada nende sõltumatust otsuste tegemisel.

119    Kuigi ta möönab, et tõenäosus, et sellist survet kunagi praktikas avaldatakse või et sellel võib olla tagajärgi EKP otsuste vastuvõtmisel, on äärmiselt väike, leiab ta, et vajadus kaitsta täielikku usaldust ebastabiilsete rahaturgude vastu nõuab kõigi selliste olukordade vältimist, mis võiks kas või formaalselt või näiliselt tekitada hirmu, et OLAF‑i volitused võivad anda komisjonile võimaluse EKP‑d mõjutada.

120    EKP rõhutab viimati mainitud küsimuses, et OLAF jääb komisjonisiseseks teenistuseks, mis säilitab teatud sidemed komisjoniga eriti eelarveasjades, samuti on OLAF‑i töötajad, kellele laienevad Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad, oma tööalases edutamises komisjonist sõltuvad.

121    EKP avaldab ka mõningaid kahtlusi seoses OLAF‑i volituste teostamist piiravate tagatistega. Täpsemalt kahtleb EKP, kas määruse nr 1073/1999 artikli 6 lõige 3 saab takistada OLAF‑i juurdluse läbiviimist, kui selleks puudub piisav alus. Samuti märgib ta, et OLAF‑i kohustus järgida põhiõigusi ei tulene nimetatud määruse resolutiivosast, vaid üksnes selle preambulist.

122    Komisjon omakorda leiab alustuseks, et EKP on Euroopa Ühenduse lahutamatu koostisosa. Ta tuletab veel meelde, et EKP‑l on EÜ artikli 291 alusel oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollis, ning et tema töötajate palgast peetakse kinni ühenduse maks. Komisjon märgib samuti, et EKP allub Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile ja tema juhtimise efektiivsuse üle teostab kontrolli kontrollikoda vastavalt EKPS põhikirja artikli 27 lõikele 2. Ta osutab ühtlasi, et EKP on kohustatud esitama iga-aastase EKPS tegevust ning rahapoliitikat käsitleva aruande parlamendile, mille pädevad komisjonid võivad lisaks ära kuulata EKP presidendi ja teised juhatuse liikmed, nagu näeb ette EÜ artikli 113 lõige 3.

123    Komisjoni sõnul toetab EKP rahanduspoliitika kõrval, mille suhtes tal on eripädevus, ka Euroopa Ühenduse üldise majanduspoliitika eesmärkide saavutamist, nagu kinnitab EÜ artikli 105 lõige 1.

124    Komisjon väidab seejärel, et EÜ asutamislepingu erinevatest sätetest nähtub, et EKP ei jää välja ühenduse seadusandja võimupiirkonnast. Ta mainib EÜ artikli 107 lõiget 5, mis sätestab, et nõukogu võib EKPS põhikirja erinevaid artikleid muuta, kui ta on saanud selleks Euroopa Parlamendi nõusoleku. Seoses sellega rõhutab komisjon, et EKPS põhikirja artikli 36 lõige 1, mis näeb ette, et EKP nõukogu kehtestab juhatuse ettepaneku põhjal EKP personali teenistustingimused, on nende sätete hulgas, mida nõukogu võib sel viisil muuta, mis annab kinnitust, et isegi oma siseküsimustes ei ole EKP‑le antud täielikku sõltumatust ühenduse seadusandjast.

125    Komisjon osundab veel EÜ artikli 107 lõiget 6, artikli 110 lõike 1 esimest taanet ja lõiget 3, millest ilmneb, et EKPS põhikirja erinevad sätted nõuavad, et nõukogu võtaks täiendavaid meetmeid. Ta viitab ühtlasi EÜ artikli 105 lõikele 6, mille alusel võib nõukogu anda EKP‑le teatavaid eriülesandeid krediidiasutuste usaldatavuse järelevalve alal.

126    Komisjoni arvates järeldub eeltoodust, et EKP sõltumatus, mille kaitse tagamisele on suunatud EÜ artikkel 108, on puhtalt funktsionaalne ja piirdub eriülesannetega, mida ta täidab EÜ asutamislepingu ja EKPS põhikirja alusel. Selle sõltumatuse tagajärjel ei jää EKP nimetatud lepingu normide alt välja.

127    Selles suhtes on EKP sarnases olukorras Euroopa Investeerimispangaga, mille kohta Euroopa Kohus on otsustanud, et tema funktsionaalse ja institutsioonilise sõltumatuse tunnustamine ei tähenda seda, et ta on ühendustest täielikult eraldatud ja ükski ühenduse õigusnorm tema suhtes ei kehti (3. märtsi 1988. aasta otsus kohtuasjas 85/86: komisjon vs. EIP, EKL 1988, lk 1281, ja 2. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑370/89: SGEEM ja Etroy vs. EIP, EKL 1992, lk I‑6211).

128    EKP ei ole käesolevas kohtuasjas selgitanud, kuidas õigusaktid, mille ühenduse seadusandja on vastu võtnud pettustevastase võitluse kohta, võivad praktikas takistada tema eriülesannete täitmist. Eelkõige ei muuda EKP sõltumatust mingil moel küsitavaks tõsiasi, et selline sõltumatu asutus nagu OLAF võib EKP‑s toimetada pettustevastaseid haldusjuurdlusi, et välja selgitada faktilised asjaolud, mille suhtes edasiste meetmete rakendamine on EKP või siseriiklike ametiasutuste ülesanne.

129    Lõpuks annab ka määrus nr 1073/1999 kõik põhiõiguste järgimiseks nõutavad tagatised, nagu nähtub eeskätt määruse artikli 4 lõigetest 1 ja 6, artikli 6 lõikest 3 ning artiklist 14.

 Euroopa Kohtu hinnang

130    EKP esitatud väite käsitlemisel tuleb alustuseks märkida, et EÜ asutamislepingu koostajatel oli ilmselge kavatsus tagada, et EKP saaks talle selle lepinguga antud ülesandeid täita sõltumatult.

131    See tahe ilmneb kõige konkreetsemalt EÜ artiklist 108, millega on sõnaselgelt keelatud ühelt poolt EKP‑l ja tema otsuseid tegevate organite liikmetel neile EÜ asutamislepingu ja EKPS põhikirjaga pandud volitusi kasutades ning ülesandeid ja kohustusi täites taotleda või saada juhiseid ühenduse institutsioonidelt või asutustelt, liikmesriikide valitsustelt või muudelt organitelt ning teiselt poolt nimetatud ühenduse institutsioonidel ja asutustel ning valitsustel püüda mõjutada EKP otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel.

132    Samuti tuleb toonitada, et EKP‑l on juriidilise isiku staatus, tal on oma vara ja eelarve ning oma otsuseid tegevad organid, tal on tema ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid ning et EKP juhatuse liikme võib ametist tagandada ainult Euroopa Kohus EKP nõukogu või juhatuse taotluse põhjal ja EKPS põhikirja artikli 11 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Kahtlemata võivad need tegurid omalt poolt tugevdada sõltumatust, mida käsitleb EÜ artikkel 108.

133    Tuleb siiski nentida, et esiteks on ka sellised ühenduse institutsioonid nagu parlament, komisjon või Euroopa Kohus ise sõltumatud ja neil on tagatised, mis mitmes suhtes sarnanevad EKP‑le antud tagatistega. Seoses sellega võib viidata näiteks EÜ artikli 213 lõikele 2, mis täpsustab, et ühenduse üldistes huvides on komisjoni liikmed oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatud. Samas sättes on EÜ artiklis 108 kasutatud sõnastusega üsna sarnaselt osutatud, et oma kohustuste täitmisel ei taotle ega võta komisjoni liikmed vastu juhiseid üheltki valitsuselt ega mingilt muult organilt ning et iga liikmesriik kohustub hoiduma nende mõjutamisest nende ülesannete täitmisel.

134    Teiseks tuleneb juba EÜ artikli 108 sõnastusest, et see säte pakub EKP‑le ja tema otsuseid tegevatele organitele kaitset sellise välise mõju eest, mis võib mõjutada EKP‑le EÜ asutamislepingu ja EKPS põhikirjaga pandud „ülesannete” täitmist. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 150 ja 155, peab EÜ artikkel 108 sisuliselt kaitsma EKP‑d igasuguse poliitilise surve eest, et ta saaks tulemuslikult taotleda oma ülesannetega seotud eesmärkide saavutamist tänu sellele, et ta teostab sõltumatult talle sel otstarbel EÜ asutamislepingu ja EKPS põhikirjaga antud eripädevust.

135    Nagu aga komisjon ja menetlusse astujad põhjendatult väitsid, ei tähenda EKP sellise sõltumatuse tunnustamine seda, et ta on Euroopa Ühendusest täielikult eraldatud ja ükski ühenduse õigusnorm tema suhtes ei kehti. EÜ artikli 105 lõikest 1 tuleneb eelkõige, et EKP toetab ühenduse üldise majanduspoliitika eesmärke, samas kui EÜ artikkel 8 täpsustab, et EKP tegutseb talle EÜ asutamislepinguga ja EKPS põhikirjaga antud volituste piires. Peale selle, nagu meenutas komisjon, allub EKP nimetatud lepingus ja põhikirjas ette nähtud tingimustel eri laadi ühenduse kontrollile, mida teostavad nimelt Euroopa Kohus ja kontrollikoda. Lõpuks ilmneb, et EÜ asutamislepingu koostajad ei ole üldse kavatsenud jätta EKP‑d välja kõigi ühenduse seadusandja normatiivsete toimingute mõju alt, millest annavad tunnistust eeskätt EÜ artikli 105 lõige 6, artikli 107 lõiked 5 ja 6 ning artikli 110 lõike 1 esimene taane ja lõige 3, millele komisjon viitas.

136    Eelnevast järeldub, et miski ei võimalda a priori välistada, et ühenduse seadusandja võib talle EÜ asutamislepinguga antud volituste alusel ja samas sätestatud tingimustel võtta normatiivseid meetmeid, mis on kohaldatavad ka EKP suhtes.

137    Lisaks tuleb sedastada, nagu rõhutasid nii komisjon kui ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 160, et EKP ei ole tõendanud, kuidas tõsiasi, et tema suhtes on kohaldavad Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustavate pettuste ja muu ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse vallas ühenduse seadusandja võetud meetmed, nagu on ette nähtud määruses nr 1073/1999, võib praktikas kahjustada EKP suutlikkust täita sõltumatult talle EÜ asutamislepinguga pandud eriülesandeid.

138    Selles osas tuleb esmalt nentida, et ei asjaolu, et OLAF on asutatud komisjoni poolt ja lõimitud komisjoni haldus- ja eelarvestruktuuridesse otsusega 1999/352 ette nähtud tingimustel, ega asjaolu, et selline EKP suhtes väline asutus sai ühenduse seadusandjalt õiguse toimetada juurdlusi määrusega nr 1073/1999 ette nähtud tingimustel, ei saa iseenesest kahjustada EKP sõltumatust.

139    Nagu nähtub eelkõige määruse nr 1073/1999 põhjendustest 4, 10, 12 ja 18, samuti artiklist 4, artikli 5 teisest lõigust ning artiklitest 6, 11 ja 12, näitab selle määrusega kehtestatud kord ühenduse seadusandja kindlat tahet seada OLAF‑ile antud volitustele piirid esiteks tagatiste näol, mis peavad kindlustama OLAF‑i täieliku sõltumatuse eeskätt komisjonist, ja teiseks eeldades ühenduse õigusaktide täielikku järgimist, mis hõlmab muu hulgas Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli, inimõigusi ja põhivabadusi, samuti Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi.

140    Lisaks ilmneb määruse nr 1073/1999 sätetest, et nende volituste teostamisel tuleb järgida erinevaid nõudeid ja eritagatisi ning nende ese on selgelt piiritletud. Määruse nr 1073/1999 artikkel 2 näeb selles osas ette, et OLAF‑i haldusjuurdlused viiakse läbi määruse artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ning vajaduse korral tuvastamaks, et juurdlusaluse tegevuse puhul on tegemist eeskirjade eiramisega. Vahendid, mida OLAF nende eesmärkide saavutamiseks kasutab, on täpselt loetletud, nimelt määruse artiklites 4, 7 ja 9.

141    Nagu nõukogu põhjendatult esile tõi, on määrusega nr 1073/1999 kehtestatud juurdluste toimetamise korra täpsem eesmärk võimaldada kontrollida Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava pettuse, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevusega seonduvaid kahtlusi nii, et see ei sarnane sellistele kontrolli vormidele, mis nagu finantskontroll võivad olla süsteemikindlad. Vastupidi sellele, mida väitis selle kohta EKP, ei saa OLAF‑i direktor otsustada alustada juurdlust, nagu ka asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioon, talitus, amet ja asutus ei saa nõuda juurdluse alustamist, kui puuduvad piisavalt tõsised kahtlused. Lisaks, nagu osutas EKP ise, tuleneb määruse nr 1073/1999 artikli 6 lõike 3 sõnastusest, et kirjalikus volituses, mis peab olema antud OLAF‑i inspektoritele, peab olema näidatud juurdluse sisu.

142    Võimalike puuduste kohta selle määruse sätete kohaldamisel on piisav tõdeda, et selle tõttu ei saa määrus osutuda ebaseaduslikuks.

143    Teiseks tuleb selgitada, nagu märkisid nii komisjon, Madalmaade valitsus kui ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 167, et sisejuurdlused, mida OLAF võib toimetada, peavad – nagu nähtub määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teisest lõigust – samuti toimuma iga institutsiooni, talituse, ameti ja asutuse vastu võetud otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt, mistõttu ei saa välistada, et EKP võtab oma ülesannete täitmisega seotud võimalikud erisused selle otsuse tegemisel vajaduse korral arvesse, kusjuures EKP‑l lasub kohustus tõendada, et piirangud, mida ta sellest tingituna seab, on vajalikud.

144    Kui lisaks eeldada, et teatud majandusettevõtjaid võib häirida, kui selline asutus nagu OLAF sai teatud volitused juurdluse toimetamiseks EKP‑s, siis ei saa seetõttu, et need ettevõtjad ei tea, millist laadi need volitused täpselt on või ei tunne neid erinevaid tagatisi, mida ühenduse seadusandja on volituste andmisel tingimuseks seadnud, muu hulgas neid, millega saab tagada OLAF‑i sõltumatuse, väita, et tingituna sellisest asjaolust, mis seisneb vaid teabe puudumises või tegelikkuse ekslikus käsitamises asjaomaste ettevõtjate poolt, kahjustab määrus nr 1073/1999 EKP sõltumatust.

145    Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et EKP väide, et on kahjustatud tema sõltumatust, tuleb tagasi lükata, ja et määrust nr 1073/1999 ei saa jätta sel põhjusel EÜ artikli 241 alusel kohaldamata.

 Väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

 EKP argumendid

146    Neljanda väitega nõuab EKP määruse nr 1073/1999 kohaldamata jätmist põhjusel, et sellega on eiratud proportsionaalsuse põhimõtet.

147    Esiteks väidab EKP, et nimetatud määrusega ette nähtud juurdluste toimetamise korra laiendamine tema suhtes on tarbetu, arvestades seda, et leidub muid erinevaid kontrollimehhanisme, mis sobivad pettuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks EKP‑s.

148    Seoses sellega viitab ta EKPS põhikirja artiklile 27, mis sätestab esiteks, et EKP raamatupidamist auditeerivad EKP nõukogu soovitatud ja nõukogu poolt heakskiidetud sõltumatud organisatsioonivälised audiitorid, ja teiseks, et kontrollikoda teostab kontrolli EKP juhtimise efektiivsuse üle.

149    Lisaks on EKP nõukogu enesekorraldusõiguse alusel tegutsedes loonud veel kaks kontrollitasandit, nimelt siseauditi direktoraadi ja EKP pettustevastase komitee.

150    Vaidlustatud otsusest ja 12. oktoobri 1999. aasta haldusringkirjast 8/99 EKP auditeerimise põhimõtete kohta nähtub esiteks, et siseauditi direktoraadile, kus on kõrge tasemega asjatundjad, tehti ülesandeks pettusejuhtumeid piiranguteta uurida ja koostada aruanne, ning teiseks, et see allüksus töötab EKP presidendi otseses vastutusalas ja tal on täielik funktsionaalne sõltumatus.

151    EKP selgituste kohaselt on siseauditi direktoraat kohustatud järgima erinevaid rahvusvaheliselt tunnustatud auditeerimisstandardeid, muu hulgas Siseaudiitorite Instituudi välja töötatud siseauditi kutsetegevuse standardeid ning Rahvusvahelise Arvestusekspertide Föderatsiooni poolt vastu võetud rahvusvahelisi auditeerimise standardeid ja rahvusvahelisi auditeerimise rakendusjuhendeid, milles on sätestatud audiitoritele kohaldatavad käitumisreeglid, juhitud nende tähelepanu pettuste ohule ning vajadusele aidata kaasa pettuste ennetamisele ja avastamisele.

152    Teiseks väidab EKP, et mõned tema otsused või tehingud nõuavad äärmiselt range konfidentsiaalsuse tagamist. See puudutab eriti nende EKP otsuste tegemise protsessi, millega kinnitatakse intressimäärad rahapoliitika tehingute tarbeks, rahatähtede tootmise tehnilised aspektid ja toimingud, millega sekkutakse valuutakursside mõjutamisse.

153    EKP järeldab sellest, et kui tema suhtes kohaldatakse määrust nr 1073/1999, oleks ta sunnitud jätma OLAF‑i juurdluse alt välja kõik toimingud, mis on seotud EÜ artikli 105 lõikes 2 loetletud põhiülesannetega ja mille üle kontrolli teostamine tuleb seega usaldada ainult siseauditi direktoraadile, mistõttu OLAF‑i osa jääb vähetähtsaks ega ole seega kooskõlas nimetatud määrusega taotletavate eesmärkidega.

154    Kolmandaks väidab EKP, et tema tegevusele on iseloomulik äärmine detsentraliseeritus, mis tähendab seda, et paljusid toiminguid teevad riikide keskpangad. Seda detsentraliseeritust arvestades võib asjaolu, et OLAF‑ile antud juurdluspädevus puudutab ainult EKP‑d, jättes välja riikide keskpangad, muuta selle pädevuse ebatõhusaks võitluses pettuste vastu, kuna OLAF ei saa toimetada juurdlusi riikide keskpankades.

155    EKP selgituste kohaselt on EKP ja riikide keskpankade siseauditi ülesanded seevastu koordineeritud erinevate EKP nõukogu võetud meetmetega, mis omalt poolt võimaldavad neis erinevates asutustes läbi viia ühendatud auditeid.

 Euroopa Kohtu hinnang

156    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnormi alusel rakendatavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 18. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 137/85: Maizena, EKL 1987, lk 4587, punkt 15, ja 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, EKL 2002, lk I‑11453, punkt 122).

157    Nimetatud tingimuste kohtuliku kontrolli osas tuleb toonitada, et sellises valdkonnas, millega on tegu käesolevas asjas, tuleb tunnustada ühenduse seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust, nii et selles valdkonnas võetud meetme õiguspärasust võib riivata vaid meetme ilmselge sobimatus eesmärgi suhtes, mida pädev institutsioon püüab saavutada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Esiteks ei ole EKP tõendanud, et ühenduse seadusandja tegi ilmse kaalutlusvea. Ta võis ju olla seisukohal, et vaatamata asutamislepingutega või nende alusel loodud erinevate institutsioonide, talituste, ametite ja asutuste oma kontrollimehhanismidele, millele teda puudutavas osas viitab ka EKP, on Euroopa Ühenduse finantshuve kahjustava pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks vaja sisse seada kontrollimehhanism, mis on ühtaegu koondatud ühte asutusse, spetsialiseerunud ja tegutseb nimetatud institutsioonidest, talitustest, ametitest ja asutustest sõltumatult ning ühetaoliselt.

159    Selles osas tuleb esmalt märkida, et OLAF‑ile usaldatud juurdlusülesanne erineb oma olemuselt ja spetsiifilise eseme poolest, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 141, üldistest kontrolliülesannetest nagu need, mis on pandud muu hulgas kontrollikojale selles osas, mis puudutab EKP juhtimise efektiivsuse kontrolli ja organisatsioonivälistele audiitoritele selles osas, mis puudutab tema raamatupidamise auditeerimist.

160    Käsitledes EKP siseauditi direktoraadile ja pettustevastasele komiteele vaidlustatud otsusega antud ülesandeid, tuleb teiseks märkida, et ühenduse seadusandja võis hinnata, et asutamislepingutega või nende alusel loodud erinevate institutsioonide, talituste, ametite ja asutuste tasandil omavahel seostamata kontrollimehhanismid, mis on loodud ning mille olemasolu ja üksikasjalik kord on jäetud neist igaühe kaalutluste hooleks, ei ole taotletavate eesmärkide suhtes selline lahendus, mis toimib sama tõhusalt, nagu võib suuta toimida regulatsioon, millega juurdlusfunktsioon koondatakse ühte spetsialiseerunud ja sõltumatusse asutusse. Selles osas tuleb veel meelde tuletada, et määruse nr 1073/1999 eesmärk oli muu hulgas anda OLAF‑ile selline juurdlusülesanne, mida ta täidab nii nende institutsioonide, talituste, ametite ja asutuste siseselt „sisejuurdluste” vahendusel kui ka neist väljaspool „välisjuurdluste” kaudu.

161    Teiseks tuleb tõdeda, et kuigi EKPS tegutseb mitmes suhtes detsentraliseeritult, ei ilmne, et see asjaolu saaks üldse täielikult halvata OLAF‑i poolt EKP‑s teostatavate juurdluste toime ja muuta täiesti kasutuks teabe, mida EKP edastab OLAF‑ile kooskõlas määrusega nr 1073/1999, ja seda sõltumata tulemustest, mida võiks anda riikide keskpankades eesmärgipäraselt läbi viidud võimalik kontroll. Igal juhul, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 187, ei ole EKP selgitanud, millistel põhjustel täpselt saab järeldada, et nimetatud juurdlustel ja teabe edastamisel puudub toime.

162    Kolmandaks, kuigi on vaieldamatu, et EKP teatud liiki tegevust puudutavat tundlikku teavet peab saama salastada, et mitte seada ohtu talle EÜ asutamislepinguga antud ülesandeid, tuleb seoses sellega meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teises lõigus on sõnaselgelt ette nähtud, et OLAF‑i sisejuurdlus toimub selles määruses ja kõikide institutsioonide, organite, ametite ja asutuste otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt. Nagu on öeldud käesoleva kohtuotsuse punktis 143, ei saa seega välistada, et EKP võtab oma ülesannete täitmisega seotud võimalikud erisused määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teises lõigus mainitud otsuse tegemisel vajaduse korral arvesse, kusjuures EKP‑l lasub kohustus tõendada, et piirangud, mida ta sellest tingituna seab, on vajalikud.

163    Need erisused ei ole seevastu ilmselt mitte sellised, et nende võimalik arvessevõtmine võiks, nagu väidab EKP, lõppeda OLAF‑i volituste toime täieliku halvamisega, välistades OLAF‑i juurdepääsu suuremale osale EKP dokumentidest. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 186, on lisaks vaja arvestada asjaolu, et määruse nr 1073/1999 artikli 8 ja EÜ artikli 287 alusel on sisejuurdluste käigus edastatud või saadud informatsioon ametisaladus, nii et selle võimaliku edastamise ja kasutamise kohta kehtivad väga ranged tingimused.

164    Sellest järeldub, et väide, et määruse nr 1073/1999 kohaldamisega EKP suhtes on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb tagasi lükata, ja et nimetatud määrust ei saa jätta sel põhjusel EÜ artikli 241 alusel kohaldamata.

165    Kuna need neli väidet, millega EKP põhjendas seaduslikkuse vaidlustamist EÜ artikli 241 alusel, on niisiis tagasi lükatud, tuleb järeldada, et määrus nr 1073/1999 on EKP suhtes kohaldatav. Seega tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus tuleb tühistada asjaolu tõttu, et see rikub nimetatud määruse sätteid, nagu väidab komisjon, kusjuures EKP vaidlustab selle.

 Määruse nr 1073/1999 rikkumine

 EKP argumendid

166    EKP väidab, et argumendid, millega komisjon põhistas oma hagi ja mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55, on põhjendamatud. Ta leiab, et vaidlustatud otsus ei eira mitte kuidagi määruse nr 1073/1999 sätteid, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata.

167    EKP sõnul oli tema siseauditi direktoraadil uurimispädevus juba enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mis oli selles osas puhtalt deklaratiivne, millest annab tunnistust ka kindla kõneviisi oleviku kasutamine otsuse põhjenduses 8 ja artiklis 2, kus on märgitud, et siseauditi direktoraat „vastutab” haldusuurimise läbiviimise eest võitluses pettuse ja EKP finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastu. Ainus uus asjaolu, mis viidi sisse vaidlustatud otsusega, seisnes siseauditi direktoraadi sõltumatuse suurendamises tänu EKP pettustevastase komitee loomisele. Nii toimides, st võttes oma sisemist organisatsiooni puudutava meetme, piirdus EKP vastamisega vältimatule vajadusele võidelda pettuste vastu viisil, mis sobib kõige paremini tema ülesannetega.

168    Kuna määrust nr 1073/1999 ei saa tõlgendada nii, et see takistab EKP‑l tugevdada oma olemasolevaid mehhanisme võitluses pettuste vastu, ja kuna OLAF‑il ei ole selles valdkonnas ainupädevust, siis ei ole vaidlustatud otsusega nimetatud määrust rikutud. Otsus ei välista OLAF‑i rolli täielikult, kuna mõlemad kontrollisüsteemid võivad koos eksisteerida.

169    Lisaks väidab EKP, et määrus nr 1073/1999 ei pane talle kohustust võtta vastu selline otsus, nagu on osutatud artikli 4 lõike 1 teises lõigus ja lõikes 6, kuna selle lõigu sõnastusest ilmneb, et see piirdub vaid nõudega, et asjaomased institutsioonid, organid, ametid ja asutused „konsulteeri[ksid] kõnealuste otsustega kehtestatavate eeskirjade üle”. Need institutsioonid, organid, ametid ja asutused võivad seega vabalt jätta sellise otsuse vastu võtmata ning loota asutamislepingute, ühenduse õiguse üldpõhimõtete, oma põhikirja ja määruse nr 1073/1999 peale. Lisaks märgib EKP, et ei ole kehtestatud selle otsuse võimaliku vastuvõtmise tähtaega.

170    Pealegi ei mõelnud EKP vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rakendada määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teist lõiku ja lõiget 6.

171    Lõpuks ei saa küsimust, kas nende sätete rakendamata jätmisega võis EKP rikkuda EÜ asutamislepingust tulenevat tegutsemiskohustust, lahendada EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi põhjal, vaid selleks on vaja esitada hagi EÜ artikli 232 alusel.

 Euroopa Kohtu hinnang

172    Nagu komisjon põhjendatult väidab, tuleb vaidlustatud otsust tõlgendada selle põhjendustest lähtudes.

173    Selles osas tuleb nentida, et vaidlustatud otsuses sisalduvate meetmete vastuvõtmist õigustavates põhjendustes esitatud selgitustes avaldub EKP tahe kehtestada kord, mis on erandlik ja teistsugune kui määruses nr 1073/1999 ette nähtud kord, ja seda peamiselt põhjusel, et EKP arvates ei saa seda määrust tema suhtes kohaldada.

174    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 1 ja 3–8 nähtub tõesti selgelt, et sellega tahetakse anda siseauditi direktoraadi täita juurdlusülesanne, mis on mõeldud spetsiaalselt EKP jaoks. Sealt ilmneb veel, et otsus on nimelt vastu võetud kaalutluse põhjal, et EKP‑l on oma eelarve ja oma rahalised vahendid, millele vastavad tema oma finantshuvid, mis seisavad lahus Euroopa Ühenduse finantshuvidest, ja et pettustevastases võitluses tuleb säilitada Euroopa ühenduste institutsioonide ja EKP vahelise ülesannete jaotumise praegune tasakaal ning arvestada EKP sõltumatust.

175    Neist kaalutlustest, millel põhinevad ka argumendid, mida esitades püüab EKP käesolevas kohtuasjas tõendada, et määrus nr 1073/1999 tuleb jätta kohaldamata, nähtub ilmselgelt EKP otsus jääda seisukohale, et see määrus ei ole tema suhtes kohaldatav, keelduda vastu võtmast määruse artikli 4 lõike 1 teises lõigus ja lõikes 6 ette nähtud otsust ning et ei ole tegemist lihtsalt tahtega tugevdada enesekorraldusõiguse alusel rakendatud pettustevastase võitluse mehhanisme, nagu väidab EKP.

176    See järeldus leiab kinnitust ka vaidlustatud otsuse resolutiivosa uurimisel.

177    Selles osas tuleb täheldada, et nagu selgub ühelt poolt määruse nr 1073/1999 põhjenduste ja teiselt poolt vaidlustatud otsuse põhjenduste võrdlemisel, on selles otsuses ette nähtud kord, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 87, väga suures osas rajatud nimetatud määrusega kehtestatud korrale.

178    Sellest asjaolust, samuti tõsiasjast, et vaidlustatud otsuses, milles ei ole üldse viidatud OLAF‑ile antud volitustele ja võimalikule koostööle viimati nimetatuga, on artikli 1 lõikes 9 siiski sätestatud põhimõte, mille kohaselt vastutab EKP pettustevastane komisjon suhete eest OLAF‑i järelevalvekomiteega, nähtub otsus mitte kohaldada määrusega nr 1073/1999 kehtestatud korda.

179    Loetuna eespool esitatud põhjendusi silmas pidades tuleb vaidlustatud otsuse artiklis 2 sisalduvat täpsustust, mille kohaselt vastutab siseauditi direktoraat kõikide pettuse ja EKP finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse ärahoidmise ja avastamisega seotud küsimuste uurimise ja nende kohta aru andmise eest, tõlgendada nii, nagu selgitab kohtujurist oma ettepaneku punktis 77, et selle eesmärk on anda siseauditi direktoraadile monopoolne õigus sellisele uurimisele ja aruandmisele.

180    Loetuna samu põhjendusi silmas pidades nähtub omakorda vaidlustatud otsuse artiklist 5 EKP otsus välistada oma personali puhul kohustus teha koostööd OLAF‑i teenistujatega ning anda neile informatsiooni, nagu on ette nähtud määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 6 punktis a. Sisaldamata vähimatki viidet sellele kohustusele, sätestab kõnealune artikkel 5 ju EKP töötajate kohustuse teatada EKP pettustevastasele komisjonile või siseauditi direktoraadile kõikidest pettustest või EKP finantshuve kahjustavast muust ebaseaduslikust tegevusest ja keelab kohelda EKP töötajaid seetõttu ebavõrdselt või diskrimineerivalt.

181    Eelnevast ilmneb, et kuna EKP võttis vastu vaidlustatud otsuse, mis põhineb ekslikul eeldusel, et määrus nr 1073/1999 ei ole EKP suhtes kohaldatav, ja millest nähtub EKP soov korraldada pettusevastast võitlust oma asutuses erandlikul viisil, siis hoidis ta kõrvale selle määrusega kehtestatud korra kohaldamisest ja kehtestas enda jaoks määruse artikli 4 lõike 1 teises lõigus ja lõikes 6 osutatud otsuse vastuvõtmise asemel teistsuguse korra.

182    Kuna EKP välistas määruse nr 1073/1999 kohaldamise ja keeldus vastu võtmast oma sisemist korda, mis vastaks määrusega kehtestatud nõuetele, siis rikkus ta seda määrust, eelkõige selle artiklit 4 ja ületas talle pettustevastase võitluse valdkonnas kuuluva autonoomse enesekorraldusõiguse piire.

183    Vastupidi sellele, mida väidab EKP, on väljaspool igasugust kahtlust, et määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teine lõik ja lõige 6 panevad tõesti asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonidele, talitustele, ametitele ja asutustele kohustuse võtta vastu otsus, millele need sätted osutavad. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 90, 91 ja 94, tuleneb see järeldus nii nende sätete sõnastusest kui ka määruse nr 1073/1999 põhjendusest 10.

184    Asjaolu kohta, et samad sätted ei näe ette sellise otsuse vastuvõtmise tähtaega, on piisav nentida, et see ei avalda mingit mõju käesoleva kohtuotsuse punktis 181 tehtud järeldusele.

185    Peale selle ei saa kõnesolevat hagi, mis taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, tuginedes käesoleva kohtuotsuse punktis 181 toetust leidnud väidetele, et on rikutud määrust nr 1073/1999, vastupidi sellele, mida väidab EKP, ajada segi teistsuguse hagiga, mille oleks võinud vajaduse korral EKP vastu esitada EÜ artikli 232 alusel, et tuvastada, et viimati nimetatu on jätnud vastu võtmata otsuse, mis on nõutav määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 1 teise lõigu ja lõike 6 kohaselt.

186    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni hagi kuulub rahuldamisele ja vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

 Kohtukulud

187    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EKP on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista EKP‑lt. Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad Madalmaade Kuningriik, parlament ja nõukogu ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Keskpanga 7. oktoobri 1999. aasta otsus 1999/726/EÜ pettuse ärahoidmise kohta (EKP/1999/5).

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Keskpangalt.

3.      Madalmaade Kuningriik, Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kannavad ise oma kohtukulud.

Rodríguez Iglesias Puissochet Wathelet

Schintgen Gulmann Edward

La Pergola Jann Skouris

Macken       Colneric

von Bahr       Rosas

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär       President

R. Grass       G. C. Rodríguez Iglesias

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.