Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Ordinario di Venezia (Itaalia) 26. veebruaril 2010 - Ivana Scattolon versus Ministero dell'Università e della Ricerca
(kohtuasi C-108/10)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale Ordinario Venezia
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: Ivana Scattolon
Vastustaja: Ministero dell'Università e della Ricerca (kõrgharidus- ja teadusministeerium)
Eelotsuse küsimused
1. Kas nõukogu direktiivi nr 77/187/EMÜ
1 ja/või 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ
2 või muid asjakohaseks peetavaid ühenduse õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et neid võib kohaldada kohalike omavalitsuste alluvuses (kommuunid ja provintsid) riigikoolide puhastus- ja hooldustöid tegevate abitöötajate ülemineku suhtes riigi alluvusse, kui selle üleminekuga astus riik kohalike omavalitsuste asemele mitte ainult tegevuses ja suhetes kogu vastava personaliga (majahoidjad), vaid ka hankelepingutes, mis olid sõlmitud eraettevõtjatega, et tagada nende teenuste osutamine?
2. Kas töösuhte jätkumist direktiivi 77/187 (mis võeti koos direktiiviga 98/50/EÜ
3 üle direktiivi 2001/23/EÜ) artikli 3 lõike 1 esimese lõigu alusel tuleb tõlgendada nii, et tööstaažiga seotud töötasusid arvutatakse omandaja juures tööstaaži põhjal, mille puhul võetakse arvesse üleviidud töötajate kõiki tööaastaid, ka neid, mil nad töötasid võõrandaja juures?
3. Kas nõukogu direktiivi nr 77/187 artiklit 3 ja/või nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiivi 98/50/EÜ ja 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ tuleb tõlgendada nii, et töötaja õiguste hulgas, mis lähevad üle omandajale, on ka hüved, mis töötaja on omandanud võõrandaja juures tööstaažina, kui sellega on omandaja juures kehtiva kollektiivlepingu järgi seotud majanduslikku laadi õigused?
4. Kas kehtiva ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, st õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse põhimõtet, protsessuaalse võrdsuse põhimõtet, põhimõtet, mille kohaselt peab isikul olema tõhus õiguskaitse sõltumatus kohtus ja üldisemalt õigus õiglasele kohtumõistmisele - põhimõtteid, mis on tagatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 2 (muudetud Lissaboni lepingu artikliga 1.8, ja millele on viidatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 46) koostoimes 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 ning 7. detsembril 2000 Nice'is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 46 ja 47 ja artikli 52 lõikega 3 niisugustena, nagu need on üle võetud Lissaboni lepinguga - tuleb tõlgendada nii, et Itaalia riik ei või pärast märkimisväärse ajavahemiku (5 aastat) möödumist kehtestada seadusandja omapoolset tõlgendusnormi, mis erineb tõlgendatavast tekstist ning on vastuolus selle asutuse järjepideva ja väljakujunenud tõlgendusega, kelle ülesanne on valvata õigusnormide järgimise ja ühetaolise tõlgendamise järele, kusjuures see tõlgendusnorm on lisaks asjakohane, kui on vaja lahendada vaidlusi, milles üheks pooleks on Itaalia riik?
____________1 - EÜT L 61, lk 26.2 - EÜT L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.3 - EÜT L 201, lk 88.