Bourbon Offshore Interoil Shipping – Navegação, Lda 29. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 18. oktoobri 2023. aasta määruse peale kohtuasjas T-721/22: Bourbon Offshore Interoil Shipping versus komisjon (Madeira vabatsoon)

(kohtuasi C-803/23 P)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Apellant: Bourbon Offshore Interoil Shipping – Navegação, Lda (esindajad: advogadas S. Fernandes Martins ja M. Mendonça Saraiva)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

i.    tühistada Üldkohtu (viies koda) 18. oktoobri 2023. aasta määrus kohtuasjas T-721/22 ja selle kohtu asemel:

a.    tühistada komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsus (EL) 2022/1414 abikava SA.21259 (2018/C) (ex 2018/NN) kohta, mida Portugal on rakendanud Madeira vabatsooni (ZFM) puhul¹ ;

b.    igal juhul ja ilma et see mõjutaks punktis a nõutut tühistada komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse (EL) 2022/1414 abikava SA.21259 (2018/C) (ex 2018/NN) kohta artikkel 4 ja sellest tulenevalt abisaajate kohustus abi koos intressiga tagasi maksta.

Ning niivõrd, kuivõrd esitatud nõuded on põhjendatud,

ii.    mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

1.    Esimene väide: vaidlustatud kohtumääruses on tehtud hindamisviga seoses „töökohtade loomise“ nõudest kinnipidamisega

–    Vastupidi Üldkohtu seisukohale ei kohustanud komisjon Portugali riiki kohaldama aasta tööühikute / täistööajale taandatud töötajate arvu meetodit – vt selle kohta komisjoni otsuse põhjendused 173–179 ja 216.

–    Vaidlustatud kohtumäärusest nähtub, et Üldkohus leidis, et nii 2007. ja 2013. aasta otsused kui ka III kava heakskiitmise aluseks olev ratio räägivad selle kasuks, et tuleb kindlasti kasutada aasta tööühikute / täistööajale taandatud töötajate arvu meetodit. Apellant leiab, et sel arutluskäigul puudub õiguslik alus, sest ei 2007. ja 2013. aasta otsused ega regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 punkt 5 (mis on kohaldatav tegevuskulude katmiseks antava abi suhtes, millega on tegemist III kava puhul) ei viita kuidagi aasta tööühikute / täistööajale taandatud töötajate arvu meetodile.

–    Seda meetodit on mainitud üksnes regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 punkti 4 kohta käivas joonealuses märkuses nr 52, kusjuures punkt 4 on kohaldatav ainult investeeringuteks ettenähtud abi suhtes, mille alla III kava ei kuulu.

–    Kuna regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 joonealune märkus nr 52 ei ole kohaldatav ja puudub „töökohtade loomise“ määratlus, mis oleks liidu õiguses transversaalselt kohaldatav, tuleb sellest kinnipidamist seoses III kavaga hinnata riigisisese õiguse alusel vastavalt proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele, mis piiravad jagatud pädevuse korral liidu seadusandlikku sekkumist nii, et see on võimalik ainult niivõrd, kuivõrd see on aluslepingute eesmärkide tagamiseks vältimatult vajalik.

–    Portugali tööõiguse ja liidu õigusnormide (eelkõige nende, mis on kohaldatavad riigiabi valdkonnas) vahel ei ole mingit vastuolu, mis õigustaks riigisisese õiguse kohaldamata jätmist.

–    Portugali tööõiguse kohaldamine ei too kaasa vältimatult kuritarvitavaid tagajärgi, kuna see ei takista võtta arvesse tegelikku tööaega komisjoni soovitatud moel.

–    Aasta tööühikute / täistööajale taandatud töötajate arvu meetodi pikemalt kaalumata kohaldamine on vastuolus Portugali õigusega, sest arvesse ei võeta haavatavaid olukordi, mille puhul Portugali õigus näeb ette kaitse, näiteks lapsevanemaks olemine ja haigus.

–    Üldkohus oleks pidanud põhjendama deduktiivse arutluskäigu kaudu riigisisese õiguse kohaldamata jätmist seeläbi, et eelistatakse kohaldada liidu õiguses ette nähtud meetodit; seda ta aga ei teinud, mistõttu vaidlustatud kohtumäärus on õigusvastane ning tuleb seetõttu tühistada ja asendada teise lahendiga, millega tühistatakse täies ulatuses komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsus (EL) 2022/1414.

2.    Teine väide: vaidlustatud kohtumääruses on tehtud hindamisviga, sest seal asuti seisukohale, et komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse (EL) 2022/1414 artikkel 4 ei riku õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid

–    Ei 2007. ja 2013. aasta otsustes ega regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 ei ole kindlaks määratud meetodit, mida tuleb kohaldada „töökohtade loomise“ nõudest kinnipidamiseks, ja on kindel, et nii komisjoni otsustuspraktika kui ka III kava ulatuse ja struktuuriga arvestades jõuaks tõlgendaja järeldusele, et aasta tööühikutel / täistööajale taandatud töötajate arvul põhinev töökohtade kindlaksmääramise metodoloogia ei ole kohaldatav. Seega, kui asuda sarnaselt Üldkohtule seisukohale, et asjaomast nõuet saab tõlgendada ainult komisjoni soovitatud moel, tuleb vältimatult teha järeldus, et asjaomane õiguskord ei ole selge.

–    Üldkohus tegi vea, kui ta pidas komisjoni pikaajalist (vähemalt kaheksa aasta pikkust) tegevusetust tähtsusetuks, kuna on selge, et asjaolu, et komisjonile ei ole kehtestatud kontrolliks maksimaalset tähtaega, ei võta see selliselt tegevusetuselt õiguslikke tagajärgi.

–    Apellant oli veendunud, et III kava oli siseturuga täies ulatuses kokkusobiv; see veendumus oli tingitud asjaolust, et komisjon ise kiitis selle kava heaks ja lisaks sellele järgnes see kava täpselt samasugusele kavale (II kava), mille liidu õigusega kokkusobivuses ei ole kunagi olnud kahtlusi.

–    Asjaolu, et Portugali riik esitas komisjonile regulaarselt teavet, mis võimaldas kontrollida abi kasutamist, ning see, et komisjon ei ole kordagi võtnud avalikult seisukohta, et see abi on ebaseaduslik, on täpne kinnitus selle kohta, et Portugali riik andis abi õiguspäraselt, ning tekitas seeläbi III kava abisaajates sellekohase õiguspärase ootuse.

–    Ei ole alust järeldada, et abi „keskmine saaja“ (õigusmõiste „keskmine inimene“ tähenduses) kohaldaks apellandi olukorras komisjoni tegevusetuse korral ning sellekohaste sõnaselgete avalduste puudumisel regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 joonealuses märkuses nr 52 nimetatud mõistet „töökohtade loomine“ (st aasta tööühikute / täistööajale taandatud töötajate arvu meetodit kohaldades) või vähemalt kaaluks võimalust, et just see mõiste on kohaldatav, sest miski ei viidanud sellele.

–    Kuna vaidlustatud kohtumääruses on ilmselgelt tehtud hindamisviga, sest on leitud, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ei ole rikutud, tuleb see kohtumäärus seega tühistada ja asendada lahendiga, millega tühistatakse komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse (EL) 2022/1414 artikkel 4 nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589¹ artikli 16 alusel.

____________

¹ ELT 2022, L 217, lk 49.

¹ Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9).