Kohtuasi C‑416/17

Euroopa Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artiklid 49 ja 63 ning ELTL artikli 267 kolmas lõik – Järjestikuline maksustamine – Erinev kohtlemine olenevalt alltütarettevõtja asukohariigist – Õigusvastaselt sisse nõutud dividendimaksu tagastamine – Nõuded tõenditele, mis annavad õiguse dividendimaksu tagastamisele – Tagasisaamise õiguse piiramine – Diskrimineerimine – Liikmesriigi kohus, kes teeb otsuse viimase kohtuastmena – Eelotsusetaotluse esitamise kohustus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsus

1.        Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Maksuõigusnormid – Äriühingu tulumaks – Emaettevõtja võimalus arvata maha dividendimaksust, mida tal tuleb tasuda dividendide edasijaotamisel, tema asukohariigis asutatud tütarettevõtjalt pärit dividendidega seotud tulumaksukrediit – Sellise võimaluse puudumine juhul, kui dividendid on pärit teises liikmesriigis asutatud alltütarettevõtjalt – Lubamatus

(ELTL artiklid 49 ja 63)

2.        Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Maksuõigusnormid – Äriühingu tulumaks – Emaettevõtjale summade tagastamine, mis tagab sama maksusüsteemi kohaldamise dividendide suhtes, mida talle maksavad selles liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis asutatud tütarettevõtjad – Tagastamisele kohaldatav tingimus, et emaettevõtja peab esitama tõendid, mis puudutavad tütarettevõtjate puhul kohaldatud maksumäära ja tasutud maksusummat – Lubatavus – Tingimused

(ELTL artiklid 49 ja 63)

3.        Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Maksuõigusnormid – Äriühingu tulumaks – Emaettevõtjale summade tagastamine, mis tagab sama maksusüsteemi kohaldamise dividendide suhtes, mida talle maksavad selles liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis asutatud tütarettevõtjad – Tagasisaamise õiguse piiramine – Dividendimaksu tagastamine summas, mis vastab poolele residendist tütarettevõtjalt saadud dividendide summast – Dividendimaksu tagastamine summas, mis vastab kolmandikule mitteresidendist tütarettevõtjalt saadud dividendide summast – Riigisisene süsteem, mis võimaldab saavutada selliste dividendide samaväärse kohtlemise maksustamisel – Lubatavus

(ELTL artiklid 49 ja 63)

4.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tõlgendamise küsimused – Eelotsuse taotlemise kohustus – Ulatus – Eelotsuse taotlemise kohustus põhjendatud kahtluse korral – Liikmesriigi kohus, kelle arvates puudub põhjendatud kahtlus – Liidu õiguse sätete tõlgendus, mis on vastuolus neile sätetele liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagiga seoses antud Euroopa Kohtu tõlgendusega – Liikmesriigi kohustuste rikkumine

(ELTL artikli 267 kolmas lõik)

1.      ELTL artiklitest 49 ja 63 tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes arvutamisel, milline summa tuleks tagastada dividendimaksust, mida tasus residendist äriühing seoses mitteresidendist äriühingu poolt mitteresidendist tütarettevõtja kaudu makstud dividendide jaotamisega, keeldub arvesse võtmast nende dividendide aluseks olnud kasumi maksustamist teisena mainitud äriühingu tasandil, kuigi riigisisene majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteem võimaldab puhtriigisisese osalusahela korral neutraliseerida selle ahela igas lülis oleva äriühingu jaotatud dividendide maksustamist.

Kuigi liidu õigus ei näe ette üldisi kriteeriume pädevuse jaotamiseks liikmesriikide vahel seoses topeltmaksustamise kaotamisega liidus ning igal liikmesriigil on õigus ise otsustada, millise maksustamiskorra ta jaotatud kasumile kehtestab, kui see kord ei sisalda EL toimimise lepinguga keelatud diskrimineerimist, on välismaalt dividende saava aktsionärist äriühingu olukord sarnane samast liikmesriigist dividende saava aktsionärist äriühingu olukorraga, kuna põhimõtteliselt võib mõlemal juhul saadud kasumit järjestikku maksustada.

Liikmesriigil, mis kasutab residendist äriühingute poolt teistele residendist äriühingutele makstavate dividendide puhul majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteemi, on ELTL artiklitest 49 ja 63 tulenev kohustus kohelda mitteresidendist äriühingute poolt residendist äriühingutele makstud dividende samaväärselt, välja arvatud juhul, kui ebavõrdne kohtlemine on õigustatud ülekaalukate üldiste huvide tõttu.

(vt punktid 35–37 ja 46 ning resolutsiooni punkt 1)

2.      Mis puudutab selle tõendamist, et mitteresidendist tütarettevõtja on jaotatud dividendidelt tasunud tulumaksu, siis asjaolu, et dividendimaksu tagastamist taotlevat emaettevõtjat ei vabastata kohustusest esitada maksu tasumise tõendamiseks dokumente, mille puhul on teise liikmesriigi õigusest tulenev seadusjärgne kohustuslik säilitamisaeg möödunud, ei riku tõhususe põhimõtet, kui see kohustus ei hõlma märgatavalt pikemat perioodi kui haldus- või raamatupidamisdokumentide säilitamiseks seaduses ette nähtud periood.

Nimelt eeldab tõhususe põhimõtte järgimine, et nõutud tõendavad dokumendid peaksid võimaldama maksustava liikmesriigi maksuhalduril selgelt ja täpselt kontrollida, kas maksusoodustuse saamise tingimused on täidetud.

Teabe esitamist iga dividendi osas mõnes muus liikmesriigis asuvate tütarettevõtjate kasumile tegelikult kohaldatud maksumäära ja sellelt tegelikult tasutud maksusumma kohta saab nõuda üksnes tingimusel, et teistes liikmesriikides asutatud tütarettevõtjate poolt maksu tasumise tõendamine ei osutu praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, võttes arvesse eelkõige kõnealuste liikmesriikide õigusnormide sätteid, mis käsitlevad topeltmaksustamise vältimist, makstava juriidilise isiku tulumaksu deklareerimist ning haldusdokumentide säilitamist.

Nimetatud teabe esitamise nõue tuleks teha haldus- või raamatupidamisdokumentide säilitamiseks seaduses ette nähtud perioodil, mis on sätestatud tütarettevõtja asutamise liikmesriigis kehtivas õiguses, ning dokumentide seadusjärgse säilitamisaja möödumine ei mõjuta tagastamistaotluse esitanud äriühingu kohustust olla valmis esitama teavet, mis tõendab tema taotluse põhjendatust.

(vt punktid 73–76, 78 ja 80)

3.      Majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteem, mille kohaselt residendist tütarettevõtjalt saadud dividende jaotavale äriühingule võimaldatav tulumaksukrediit on muutumatuna pool nende dividendide summast, samas kui mitteresidendist tütarettevõtjalt saadud dividendide jaotamise korral tasutud dividendimaksu tagastamisele kuuluv summa on piiratud kolmandikuga nende dividendide summast, ei kujuta endast diskrimineerimist.

Kuigi kohtupraktika kohaselt kohustab liidu õigus liikmesriiki, kes kasutab majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteemi juhul, kui residendist äriühingud maksavad dividende residentidele, kohtlema samaväärselt neid dividende, mille on residentidele maksnud mitteresidendid, ei kohusta liidu õigus liikmesriike kohtlema soodsamalt neid maksukohustuslasi, kes on investeerinud osalustesse välismaal, võrreldes nendega, kes on omandanud osaluse kodumaistes äriühingutes, ning liikmesriik ei ole kohustatud võimaldama seoses teises liikmesriigis jaotatud kasumi maksustamisega tulumaksukrediiti suuremas summas kui tema enda maksuseaduste kohaldamisest tulenev maksusumma.

Kuna dividendimaksu emaettevõtjale tagastamise piiramine kolmandikuga jaotatud dividendide summast – nagu ka residendist tütarettevõtjalt saadud dividendide puhul poolega nende summast – võimaldab vältida jaotatud kasumi majanduslikku topeltmaksustamist, võimaldab see piiramine kõrvaldada mainitud dividendide ja residendist tütarettevõtjalt saadud dividendide erineva kohtlemise.

(vt punktid 89, 91, 95 ja 96)

4.      ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kelle kohus, mille otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, ei ole saatnud asja ELTL artikli 267 kolmandas lõigus sätestatud menetluse kohaselt Euroopa Kohtusse, et teha kindlaks, kas arvutamisel, milline summa tuleks tagastada dividendimaksust, mida tasus residendist äriühing, kes jaotas edasi mitteresidendist äriühingu poolt mitteresidendist tütarettevõtja kaudu makstud dividende, oli alust keelduda arvesse võtmast nende dividendide aluseks olnud kasumi maksustamist teisena mainitud äriühingu tasandil, kuigi liidu õigusnormide tõlgendus, mille ta esitas oma kohtupraktikas, ei olnud nii ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei olnud võimalik.

Seda hinnates tuleb arvestada liidu õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu liidus. Kui liikmesriigi kohtu lahendis on lähtutud sellisest liidu õiguse tõlgendusest, mis on vastuolus neile sätetele liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagiga seoses antud tõlgendusega, siis ei saanud liikmesriigi kohtu lahendi tegemise ajal välistada põhjendatud kahtlust tõlgendamise osas. Kui niisugune hindamise tulemusel saab tuvastada põhjendatud kahtluse esinemise, siis on liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, kohustatud pöörduma Euroopa Kohtu poole, et välistada liidu õiguse väära tõlgendamise oht.

(vt punktid 110 ja 112–114 ning resolutsiooni punkt 2)