ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
15. september 2016(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Nende isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime lisamine – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus – Õiguslik alus – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Loetellu kandmise kriteeriumide mittejärgimine – Ilmne hindamisviga – Omandiõigus – Õigus mainele
Kohtuasjas T‑340/14,
Andriy Klyuyev, elukoht Donetsk (Ukraina), esindajad: B. Kennelly, J. Pobjoy, barristers, R. Gherson ja T. Garner, solicitors,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: Á. de Elera-San Miguel Hurtado ja J.‑P. Hix,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Gauci ja T. Scharf,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsus 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26) ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1), ning teiseks nõukogu 5. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ja nõukogu 5. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1), osas, mis puudutab hageja nime kandmist või jätmist isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ning teise võimalusena nõue tunnistada hageja suhtes mittekohaldatavaks otsuse 2014/119 (muudetud nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/143 (ELT 2015, L 24, lk 16)) artikli 1 lõige 1 ja määruse nr 208/2014 (muudetud nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta määrusega (EL) 2015/138 (ELT 2015, L 24, lk 1)) artikli 3 lõige 1,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president G. Berardis (ettekandja), kohtunikud O. Czúcz, I. Pelikánová, A. Popescu ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 27. aprilli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Andriy Klyuyev on endine Ukraina presidendi administratsiooni juht.
2 Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud seoses olukorraga Ukrainas pärast 2014. aasta veebruaris Kiievis Iseseisvuse väljakul toimunud meeleavalduste mahasurumist.
3 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26). Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).
4 Otsuse 2014/119 põhjenduses 2 on täpsustatud:
„3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
5 Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“
6 Sama artikli järgmistes lõigetes on määratud kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused.
7 Kooskõlas otsusega 2014/119 näeb määrus nr 208/2014 ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused sõnastuses, mis on sisuliselt identne nimetatud otsuse sõnastusega.
8 Otsuses 2014/119 ja määruses nr 208/2014 (edaspidi „2014. aasta märtsikuu aktid“) käsitletud isikute nimed on esitatud otsuse 2014/119 lisas ja määruse nr 208/2014 I lisas toodud identses loetelus (edaspidi „loetelu“), kus on eelkõige esitatud nende loetellu kandmise põhjendused.
9 Hageja nimi on kantud loetellu koos tuvastamisandmetega „endine Ukraina presidendi administratsiooni juht“ ja järgmise põhjendusega:
„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas kriminaalmenetlus, et uurida kuritegusid seoses Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“
10 Nõukogu avaldas 6. märtsil 2014 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud 2014. aasta märtsikuu aktides (ELT 2014, C 66, lk 1). Teatise kohaselt „[võivad a]sjaomased isikud esitada nõukogule koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende kandmise kohta [...] loetelusse uuesti läbi vaadataks“.
11 Aastal 2014 vahetatud kirjades vaidlustas hageja oma nime loetellu kandmise põhjendatuse ja taotles, et nõukogu vaataks selle uuesti läbi. Ta taotles samuti võimalust tutvuda teabe ja tõenditega, millele loetelusse kandmine tugineb.
12 Nõukogu vastas hageja taotlusele uuesti läbivaatamise kohta. Ta märkis, et tema arvates oli hageja suhtes võetud piiravate meetmete jätkamine 2014. aasta märtsikuu aktides esitatud põhjendustel õigustatud. Vastuseks hageja taotlusele tutvuda toimikuga edastas nõukogu talle toimikusse kuuluvaid dokumente, sealhulgas Ukraina ametiasutuste dokumendid 3. märtsist 2014 (edaspidi „3. märtsi 2014. aasta kiri“), 8. juulist 2014 ja 10. oktoobrist 2014 (edaspidi „10. oktoobri 2014. aasta kiri“).
13 Nõukogu võttis 29. jaanuaril 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ja määruse (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1, edaspidi „2015. aasta jaanuarikuu aktid“).
14 Otsusega 2015/143 täpsustati alates 31. jaanuarist 2015 nende isikute nimetamise kriteeriume, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Muu hulgas asendati otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 järgmise tekstiga:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine või
b) ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine.“
15 Kooskõlas otsusega 2015/143 muudeti määrust nr 208/2014 määrusega 2015/138.
16 Nõukogu teatas hagejale 2. veebruari 2015. aasta kirjas, et ta kavatseb säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning edastas talle Ukraina ametiasutuste 30. detsembri 2014. aasta kirja (edaspidi „30. detsembri 2014. aasta kiri“), teavitades hagejat võimalusest esitada märkusi. Hageja palus 17. veebruari 2015. aasta kirjas, et nõukogu kaaluks oma seisukohta ning esitaks hagejale muid võimalikke tõendeid, mis põhjendavad nõukogu seisukohta.
17 Nõukogu võttis 5. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ja rakendusmääruse (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1) (edaspidi „2015. aasta märtsikuu aktid“).
18 Otsusega 2015/364 muudeti otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. märtsini 2016. Sellest tulenevalt asendati otsusega 2015/364 ja rakendusmäärusega 2015/357 loetelu.
19 Nende muudatuste järel on hageja nimi kantud loetellu koos tuvastamisandmetega „endine Ukraina presidendi administratsiooni juht“ ja uue põhjendusega, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega ning ametiseisundi kuritarvitamisega avaliku võimu kandja poolt, et saada põhjendamatut kasu endale või kolmandale isikule, põhjustades seeläbi kahju Ukraina riigi eelarvele või varadele.“
20 Viimati muudeti otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2016, L 60, lk 76), ja nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärusega (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1).
21 Otsusega 2016/318 muudeti otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. märtsini 2017.
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2014.
23 Nõukogu esitas kostja vastuse 12. augustil 2014. Samal päeval esitas ta konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, et ühe lisa sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
24 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 18. septembril 2014 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja esimees andis 6. novembri 2014. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Komisjon esitas 17. detsembril 2014 dokumendi, milles ta loobus menetlusse astuja seisukohtade esitamisest.
25 Ukraina esitas Üldkohtu kantseleisse 30. septembril 2014 saabunud avalduse astuda nõukogu nõuete toetuseks menetlusse. Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2014 saabunud kirjaga teatas Ukraina, et ta loobub menetlusse astumisest. Üldkohtu üheksanda koja presidendi 11. märtsi 2015. aasta määrusega kustutati Ukraina kui menetlusse astuja registrist.
26 Hageja esitas repliigi 31. oktoobril 2014 ja nõukogu esitas vasturepliigi 18. detsembril 2014. Samal päeval esitas ta konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, et ühe lisa sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
27 Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2015 esitatud dokumendis muutis hageja oma nõudeid, taotledes ühtlasi otsuse 2015/364 ja määruse 2015/357 tühistamist teda puudutavas osas. Nõukogu esitas oma seisukohad määratud tähtaja jooksul. 14. septembril 2015 esitas ta ka konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, et teatud lisade sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
28 Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus üheksanda koja ettepanekul anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.
29 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa.
30 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 27. aprilli 2016. aasta kohtuistungil.
31 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada teda puudutavas osas esiteks otsus 2014/119 ja määrus nr 208/2014 ning teiseks otsus 2015/364 ja rakendusmäärus 2015/357;
– teise võimalusena tunnistada otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõige 1 ja määruse nr 208/2014 (muudetud määrusega 2015/138) artikli 3 lõige 1 tema suhtes mittekohaldatavaks;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
32 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– teise võimalusena, et 2014. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral säilitataks hagejat puudutavas osas otsuse 2014/119 kehtivus kuni määruse nr 208/2014 osalise tühistamise jõustumiseni ning 2015. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral säilitataks hagejat puudutavas osas otsuse 2014/119 (muudetud redaktsioonis) kehtivus kuni määruse nr 208/2014 (rakendusmäärusega 2015/357 muudetud redaktsioonis) osalise tühistamise jõustumiseni;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid nende algses redaktsioonis
33 Algredaktsioonis 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamise nõuet põhjendab hageja kuue väitega. Esimese väite kohaselt puudub neil aktidel õiguslik alus. Teise väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kolmas väide käsitleb puudulikku põhjendamist. Neljanda väite kohaselt on rikutud omandiõigust ja õigust mainele. Viies väide käsitleb faktiviga ja ilmset hindamisviga. Kuues väide käsitleb tõendite puudumist.
34 Viiendas ja kuuendas väites, mida tuleb analüüsida esimesena, kinnitab hageja sisuliselt, et tema suhtes piiravate meetmete kehtestamise otsust ei tehtud piisavalt kindlal faktilisel alusel, mistõttu on nõukogu teinud hindamisel ilmse vea.
35 Nõukogu väidab, et 3. märtsi 2014. aasta kirjas oli mainitud käimasolevat uurimist seoses hageja osalemisega suures ulatuses riigivara omastamises ja selle hilisemas õigusvastases ülekandmises Ukrainast välja, mis vastas 2014. aasta märtsikuu aktides esitatud põhjendusele. Lisaks kinnitati 8. juuli 2014. aasta dokumendis (vt käesoleva otsuse punkt 12), et Ukrainas on algatatud eeluurimine hageja suhtes, keda kahtlustatakse eeskätt suures ulatuses riigivara omastamises.
36 Olgu meenutatud, et ehkki nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus seoses üldiste kriteeriumidega, mida peab piiravate meetmete võtmisel arvestama, nõuab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda või jätta isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagab Euroopa Liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab kõnesoleva otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste tõepärasuse abstraktse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamise jaoks piisavaks, on piisavalt täpselt ja konkreetselt tõendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 21.4.2015, Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punktid 41 ja 45 ning seal viidatud kohtupraktika).
37 Käesolevas asjas näeb otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sätestatud kriteerium ette, et piiravad meetmed kehtestatakse isikutele, kes on tuvastatud kui riigivara seadusevastase omastamise eest vastutajad. Lisaks nähtub selle otsuse põhjendusest 2, et nõukogu võttis need meetmed „eesmärgiga tugevdada õigusriigi [...] põhimõtteid Ukrainas“.
38 Hageja nimi kanti loetelusse põhjusel, et ta on „[i]sik, kelle suhtes algatati Ukrainas kriminaalmenetlus, et uurida kuritegusid seoses Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja“.
39 Nõukogu viitab hageja loetellu kandmise põhjendamiseks 3. märtsi 2014. aasta kirjale. Selle kirja esimeses osas on täpsustatud, et „Ukraina õiguskaitseorganid“ on algatanud rea kriminaalmenetlusi, et uurida kuritegusid, mille on toime pannud endised kõrged riigiametnikud, sealhulgas hageja. Kirjas täpsustatakse seejärel üldiselt, et kõnealune uurimine „võimaldas tuvastada suurte summade ulatuses riigivara omastamist ja hilisemat õigusvastast ülekandmist Ukrainast välja“.
40 Vaidlust ei ole selle üle, et ainult sel alusel on hageja tuvastatud kui „vastutav Ukraina riigile kuuluvate vahendite omastamise eest“ otsuse 2014/119 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Käesolevas menetluses nõukogu esitatud tõendite hulgas on 3. märtsi 2014. aasta kiri nimelt ainus, mis on 2014. aasta märtsikuu aktidest varasem, mistõttu tuleb nende aktide seaduslikkust hinnata ainuüksi selle tõendi alusel.
41 Tuleb asuda seisukohale, et ehkki nimetatud kiri pärineb kolmanda riigi kõrgest justiitsasutusest, on selles kirjas üksnes üldine ja ebamäärane kinnitus, et endiste kõrgete riigiametnike (sh hageja) suhtes toimub uurimine, mille käigus tahetakse sisuliselt kontrollida nende isikute osalust riigivara omastamises. Kirjas ei ole ühtegi täpsustust nende tegude tuvastamise kohta, mis olid Ukraina ametivõimude teostatava uurimise esemeks, ning veelgi vähem hageja kas või eeldatava isikliku vastutuse kohta seoses nende tegudega (vt selle kohta kohtuotsus, 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑332/14, ei avaldata, EU:T:2016:48, punkt 46; vt ka analoogia alusel kohtuotsus, 26.10.2015, Portnov vs. nõukogu (T‑290/14, EU:T:2015:806, punktid 43 ja 44).
42 Olgu lisatud, et erinevalt nõukogu viidatud asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93, punktid 57–61), mida on apellatsioonimenetluses kinnitatud 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsusega Ezz jt vs. nõukogu (C‑220/14 P, EU:C:2015:147), ei olnud nõukogul käesolevas asjas esiteks teavet asjaolude ja tegude kohta, milles Ukraina ametiasutused hagejat süüdistavad, ja teiseks ei ole 3. märtsi 2014. aasta kiri – isegi kui seda analüüsida kontekstis, millesse see kuulub – eespool punktis 36 viidatud kohtupraktika tähenduses piisavalt kindel faktiline alus hageja nime loetellu kandmiseks põhjendusel, et tema kohta on kindlaks tehtud, et ta „vastutab“ riigi rahaliste vahendite omastamise eest (vt selle kohta kohtuotsus, 26.10.2015, Portnov vs. nõukogu, T‑290/14, EU:T:2015:806, punktid 46–48).
43 Olenemata sellest, millises etapis oli parajasti menetlus, mida hageja suhtes läbi viidi, ei saanud nõukogu võtta hageja suhtes piiravaid meetmeid, kui talle ei olnud teada need riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise teod, milles Ukraina ametivõimud hagejat konkreetselt süüdistasid. Ainult neid tegusid teades oleks nõukogu olnud võimeline tuvastama, et neid võis esiteks kvalifitseerida riigivara omastamiseks ja teiseks, et need võisid kahtluse alla seada Ukraina õigusriigi, mille tugevdamine ja toetamine – nagu eespool punktis 37 märgitud – on kõnealuste piiravate meetmete võtmisega taotletud eesmärk (kohtuotsused, 28.1.2016, Klyuyev vs. nõukogu, T‑341/14, EU:T:2016:47, punkt 50, ja 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, EU:T:2016:49, punkt 55).
44 Liidu pädev asutus peab nimelt vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 120 ja 121, ning 28.11.2013, nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punktid 65 ja 66).
45 Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja nime kandmine loetellu ei rajane piisaval faktilisel alusel, et tagada kriteeriumide järgimine, mis on otsuses 2014/119 kehtestatud nende isikute kindlaksmääramiseks, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.
46 Olgu lisatud, et selline õigusvastasus vältas seni, kuni jõustusid 2015. aasta märtsikuu aktid, millega asendati loetelu ja muudeti hageja loetellu kandmise põhjendusi.
47 Seda järeldust silmas pidades ei ole vaja võtta seisukohta hageja argumendi osas, et tema nime kandmine loetellu 2014. aasta märtsikuu aktidega tunnistataks õigusvastaseks ajavahemikul 31. jaanuarist 6. märtsini 2015, st alates 2015. aasta jaanuarikuu aktide jõustumisest kuni 2015. aasta märtsikuu aktide jõustumiseni. Arvestades 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamist hagejat puudutavas osas ei saa hagejat pidada sel ajavahemikul allutatuks piiravatele meetmetele.
48 Järelikult tuleb nõustuda viienda ja kuuenda väitega ning tühistada algredaktsioonis otsus 2014/119 hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja võtta seisukohta teiste väidete osas.
49 Otsuse 2014/119 tühistamise tagajärjel tuleb hagejat puudutavas osas tühistada ka algredaktsioonis määrus nr 208/2014, mis ELTL artikli 215 lõike 2 järgi eeldab vastavalt EL lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsust.
Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega
50 Hageja taotles nõuete muutmise avalduses oma hagi ulatuse laiendamist, nii et see hõlmaks ka 2015. aasta märtsikuu aktide tühistamist teda puudutavas osas.
51 Hageja esitab seitse väidet, et põhjendada nõuet tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega. Esimese väite kohaselt puudub neil aktidel õiguslik alus. Teine väide puudutab loetellu kandmise kriteeriumide rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Neljas väide käsitleb puudulikku põhjendamist. Viienda väite kohaselt on rikutud omandiõigust ja õigust mainele. Kuues väide käsitleb ilmset hindamisviga ja seitsmes loetellu kandmise kriteeriumide õigusvastasust.
52 Esmalt on vaja analüüsida kolmandat väidet, teiseks neljandat väidet, kolmandaks esimest ja seitsmendat väidet, neljandaks teist ja kuuendat väidet ning viimasena viiendat väidet.
Kolmas väide, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
53 Kolmandas väites kinnitab hageja, et tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on rikutud, sest esiteks ei esitanud nõukogu tema loetellu kandmise põhjendamiseks tõendeid ega teavet ning teiseks ei kontrollinud nõukogu hoolikalt ja erapooletult tema loetellu kandmisega seotud süüdistusi, võttes arvesse hageja 17. veebruari 2015. aasta kirjas esitatud märkusi.
54 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
55 Kõigepealt olgu meenutatud, et põhiõiguste harta – mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud EL lepingus – artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud kaitseõiguste järgimine kätkeb endas õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, samas kui harta artiklis 47 kinnitatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele eeldab, et puudutatud isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 98–100).
56 Sellest järeldub, et nõukogu peab otsuse vastuvõtmisel, millega isiku, üksuse või asutuse nimi jäetakse nende isikute, üksuste või asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgima selle isiku, üksuse või asutuse õigust olla eelnevalt ära kuulatud, kui nõukogu tugineb tema loetellu jätmise otsuses uutele asjaoludele ehk asjaoludele, mida ei olnud mainitud esmases loetellu kandmise otsuses (kohtuotsus, 4.6.2014, Sina Bank vs. nõukogu, T‑67/12, ei avaldata, EU:T:2014:348, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 62).
57 Antud juhul tuleb märkida, et 2015. aasta märtsikuu aktide tulemusel hageja nime loetellu jätmine põhineb 30. detsembri 2014. aasta kirjal.
58 Veel olgu sellega seoses meenutatud, et enne hageja nime loetellu jätmise otsuse vastuvõtmist edastas nõukogu hagejale 30. detsembri 2014. aasta kirja (vt käesoleva otsuse punkt 16). Lisaks teatas nõukogu hagejale 2. veebruari 2015. aasta kirjas, et ta kavatseb säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning teavitas hagejat võimalusest esitada märkusi (vt käesoleva otsuse punkt 16).
59 Sellest järeldub, et hagejal oli võimalus tutvuda teabe ja tõenditega, mille põhjal otsustas nõukogu säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning tal oli võimalus esitada õigeajal märkusi (vt käesoleva otsuse punkt 16).
60 Pealegi ei ole hageja tõendanud, et väidetavad raskused seoses saadud teabega ja nõukogu väidetele vastamiseks antud ajaga oleksid takistanud teda õigel ajal oma nõudeid muutmast või kaitseargumente arendamast.
61 Eeltoodust järeldub, et tõendite edastamine menetluse käigus oli piisav, et tagada hagejale võimalus teostada kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
62 Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
63 Neljandas väites kinnitab hageja esiteks, et tema nime loetellu jätmise põhjenduses ei ole täpsustatud selle kriminaalmenetluse olemust või objekti ega seda, kuidas see puudutab riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamist või ametiseisundi kuritarvitamist avaliku võimu kandja poolt; teiseks, et nõukogu piirdus selles põhjenduses otsuses ja määruses sõnastatud loetellu kandmise kriteeriumide ülekordamisega; kolmandaks, et seda puudust ei kõrvaldanud ei nõukogu 2. veebruari 2015. aasta kiri ega 30. detsembri 2014. aasta kiri ega ka nõukogu 6. märtsi 2015. aasta kiri, ning neljandaks, et põhjenduse puudulikkus on eriti ränk, võttes arvesse menetluse käigus esitatud hageja väiteid, pikka tähtaega, mis oli nõukogul põhjenduste esitamiseks pärast hageja nime esmakordset loetellu kandmist, ning kiireloomulisuse või vara raiskamise ohu puudumist, sest hageja vara oli juba külmutatud.
64 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
65 Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikliga 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga c nõutavad põhjendused peavad vastama asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Need peavad selgelt ja ühemõtteliselt näitama akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlusi, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhjendustega ning pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb arvestada juhtumi asjaolusid (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Esiteks on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjaomasele isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab otsuse põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtajaga, millest kinni pidades see tuleb teha (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Eelkõige ei saa reeglina seisneda vara külmutamise meetme põhjendused üldises ja stereotüüpses formuleeringus. Kui käesoleva otsuse punktist 66 toodud kaalutlustest ei tulene teisiti, peab sellise meetme puhul, vastupidi, olema ära näidatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et asjaomased õigusnormid on puudutatud isiku suhtes kohaldatavad (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Antud juhul olgu esiteks märgitud, et samamoodi kui algses loetellu kandmise põhjenduses on ka 2015. aasta märtsikuu aktidega muudetud põhjenduses (vt käesoleva otsuse punkt 19) nimetatud asjaolud, mis on hageja nime loetellu kandmise aluseks, st asjaolu, et Ukraina asutused on tema suhtes algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
69 Pealegi toimus hageja suhtes meetmete säilitamine kontekstis, mis on teada hagejale, kes võttis menetluses dokumentide vahetamise käigus teadmiseks 30. detsembri 2014. aasta kirja, millest nõukogu lähtus piiravate meetmete säilitamisel hageja suhtes ja milles nõukogu esitas hageja nime loetellu kandmise kohta täpsustusi (vt selle kohta kohtuotsused, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 88), sealhulgas üksikasjaliku kirjelduse asjaoludest, mida hagejale ette heideti.
70 Teiseks, mis puudutab loetellu kandmise põhjenduse väidetavat stereotüüpsust, siis olgu märgitud, et kuigi selles põhjenduses esitatud kaalutlused on samad kui need, mille põhjal kehtestati piiravad meetmed teiste loetelus nimetatud füüsiliste isikute suhtes, on nende eesmärgiks kirjeldada konkreetset olukorda, milles on hageja, kelle suhtes toimus samal alusel kui teiste isikute suhtes kohtumenetlus, millel oli seos Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist käsitleva uurimisega (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 115).
71 Kõike eeltoodut arvestades peab järeldama, et 2014. aasta märtsikuu aktides, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega, on piisavalt esile toodud õiguslikud ja faktilised asjaolud, millel aktid vastuvõtja sõnul põhinevad.
72 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
Esimene ja seitsmes väide, mis käsitlevad õigusliku aluse puudumist ja loetellu kandmise kriteeriumi õigusvastasust
73 Esimeses väites kinnitab hageja, et ELL artikkel 29 ei ole otsuse vastuvõtmise jaoks asjakohane õiguslik alus, sest nõukogu ei ole tõendanud, et hageja oleks kahjustanud õigusriigi põhimõtteid või inimõigusi Ukrainas. Vastupidi, hageja on aidanud kaasa rahu saavutamisele 2014. aasta veebruaris Kiievis toimunud sündmuste konfliktipoolte vahel ning võtnud vastutuse Ukraina ja liidu assotsieerimislepingu üle läbirääkimiste pidamisel.
74 Lisaks kinnitavad hiljutised sündmused Ukrainas seoses hagejale tagatud õiglase menetluse puudumisega ja põhiõiguste rikkumisega üldisemalt, et Ukraina uus režiim õõnestab ise demokraatiat ja õigusriiki ning rikub ilmselgelt ja süstemaatiliselt inimõigusi.
75 Otsuse 2014/119 õigusvastasusest tuleneb, et ELTL artikli 215 kohasel määruse vastuvõtmiseks puudub igasugune alus.
76 Sisuliselt teise nõude põhjendamiseks esitatud seitsmenda väitega tõstatab hageja õigusvastasuse vastuväite ning väidab, et kui loetellu kandmise kriteeriumi tuleks tõlgendada laialt, nii et võetakse arvesse kõiki Ukraina ametiasutuste uurimisi olenemata sellest, kas neid on kohtuotsuses või -menetluses kinnitatud või kontrollitud, või kõiki ametiseisundi kuritarvitamisi avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis olenemata riigivara omastamist käsitleva süüdistuse esitamisest, siis oleks selline kriteerium meelevaldne ja nõuetekohase õigusliku aluseta või 2014. aasta märtsikuu aktide eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne.
77 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
78 Järelikult on vaja analüüsida, kas otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõikes 1 sätestatud loetellu kandmise kriteerium on ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärkidega kooskõlas, ning konkreetsemalt selle kriteeriumi proportsionaalsust eespool mainitud eesmärkide suhtes.
79 Kõigepealt olgu meenutatud, et EL lepingu eesmärgid ÜVJP osas on sõnastatud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, mis sätestab:
„Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et: […] tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust“.
80 Seejärel olgu meenutatud, et otsuse 2014/119 põhjendus 2 on sõnastatud järgmiselt:
„3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
81 Vastavalt sellele on otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõike 1 punktis a sõnastatud kriteerium järgmine:
„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine […]“.
82 Veel olgu meenutatud, et 2015. aasta märtsikuu aktide järel on hageja loetellu kandmise põhjendus sõnastatud järgmiselt:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega ning ametiseisundi kuritarvitamisega avaliku võimu kandja poolt, et saada põhjendamatut kasu endale või kolmandale isikule, põhjustades seeläbi kahju Ukraina riigi eelarvele või varadele.“
83 Esmalt tuleb tõdeda, nagu märkis nõukogu enda esitatud menetlusdokumendis, et hageja suhtes võeti piiravad meetmed ainsa eesmärgiga: tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas. Seetõttu on ainetu hageja argument, et otsuses 2014/119 sõnastatud loetellu kandmise kriteeriumiga ei taotleta muude ÜVJP eesmärkide saavutamist.
84 Järelikult on vaja kontrollida, kas otsuses 2014/119 ette nähtud ja otsusega 2015/143 muudetud loetellu kandmise kriteerium, mis viitab Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele, vastab samas otsuses mainitud eesmärgile tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
85 Selle kohta olgu meenutatud, et seoses olukorraga Tuneesias ja Egiptuses võetud piiravaid meetmeid käsitlevas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et eesmärke, mis kuuluvad ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja d nimetatud eesmärkide alla, on võimalik saavutada varade külmutamise meetmetega, mille kohaldamisala piirdub – nagu antud juhul – riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutega ja nendega seotud isikute, üksuste või asutustega, st isikutega, kelle tegevus tõenäoliselt ruineeris avalik-õiguslike asutuste ja nendega seotud organite nõuetekohase toimimise (vt selle kohta kohtuotsused, 28.5.2013, Trabelsi jt vs. nõukogu, T‑187/11, EU:T:2013:273, punkt 92; 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 44, ning 14.4.2016, Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 68).
86 Antud juhul tuleb esiteks tõdeda, et loetellu kandmise kriteerium põhineb hageja osas riigivara seadusevastasel omastamisel, ning teiseks, et see kriteerium kuulub õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud otsusega 2014/119 ja EL lepingu asjakohase eesmärgiga, mis on kirjas selle põhjenduses 2: tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
87 Seoses sellega olgu meenutatud, et õigusriigi põhimõtete austamine on põhiväärtusi, millel liit rajaneb, nagu nähtub ELL artiklist 2 ning EL lepingu ja põhiõiguste harta preambulist. ELL artikli 49 kohaselt on õigusriigi põhimõtete austamine ka üks liiduga ühinemise eeltingimusi. Õigusriigi põhimõtet on mainitud ka 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni preambulis.
88 Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Nõukogu koostatud dokumendid, mis põhinevad märkimisväärses ulatuses Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ eksperdihinnangutel, annavad mittetäieliku loetelu põhimõtetest ja normidest, mis võivad olla õigusriigi mõistega hõlmatud. Nende hulka kuuluvad seaduslikkuse põhimõte, õiguskindluse põhimõte ja täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõte; sõltumatute ja erapooletute kohtute olemasolu; tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamine, ja võrdsus seaduse ees (vt selle kohta õigusriigi kriteeriumide nimekiri, mille võttis vastu Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“ oma 106. täiskogu istungjärgul (Veneetsia, 11.–12.3.2016). Liidu välistegevuse kontekstis mainivad teatud õigusinstrumendid õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõtete seas ka korruptsioonivastast võitlust (vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (ELT 2006, L 310, lk 1)).
89 Kuigi ei saa välistada, et teatavad riigivara seadusevastase omastamisega seotud teod võivad õõnestada õigusriigi põhimõtet, ei ole siiski lubatav, et igasugune kolmandas riigis toimunud riigivara seadusvastane omastamine oleks õigustuseks liidu sekkumisele talle ÜVJP valdkonnas antud pädevuse raames eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid selles riigis. Selleks et saaks tuvastada, et riigivara seadusevastase omastamise võib tuua põhjenduseks liidu tegevusele ÜVJP raames eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid, on tingimata vaja, et vaidlustatud faktidest võib tuleneda asjaomase riigi institutsiooniliste ja õiguslike aluste kahjustamine.
90 Selles kontekstis saab loetellu kandmise kriteeriumi pidada liidu õiguskorrale vastavaks vaid siis, kui sellele on võimalik omistada tähendust, mis on kooskõlas sellele kohalduvatest kõrgemalseisvatest normidest tulenevate nõuetega, konkreetsemalt eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas. Lisaks võimaldab niisugune tõlgendus austada ulatuslikku kaalutlusruumi, mis on nõukogul loetellu kandmise üldkriteeriumide määratlemisel, tagades samas põhimõtteliselt täieliku kontrolli liidu aktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2014, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika, kinnitatud apellatsiooniastmes kohtuotsusega, 1.3.2016, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, C‑440/14 P, EU:C:2016:128).
91 Järelikult tuleb kõnesolevat kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigivara seadusevastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamise juhtumeid, mis võivad omastatud rahaliste vahendite või vara väärtuse või liigi tõttu või toimumise asjaolude tõttu kahjustada Ukraina institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid, eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees ning õõnestada õigusriigi põhimõtteid selles riigis (vt käesoleva otsuse punkt 89). Nii tõlgendatuna on loetellu kandmise kriteerium EL lepingu asjakohaste eesmärkidega kooskõlas ja proportsionaalne.
92 Seda järeldust ei kõiguta Ukraina hiljutisi arenguid käsitlev hageja argument, et hagejale ei tagatud õiglast menetlust ja tema põhiõigusi rikuti.
93 Seoses sellega olgu meenutatud, et Ukraina on alates 1995. aastast Euroopa Nõukogu liige ja on ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning liit ja rahvusvaheline üldsus on Ukraina uue režiimi legitiimsust tunnustanud. Järelikult ei ole nõukogu teinud viga, kui ta on lähtunud talle selle riigi kõrge justiitsasutuse edastatud tõenditest selle kohta, et hageja suhtes on algatatud kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamist puudutavate süüdistustega, seadmata kahtluse alla Ukraina režiimi ja kohtusüsteemi seaduslikkust ja legitiimsust.
94 Ei saa muidugi välistada, et kui hageja esitab tõendeid selle kohta, et talle ette heidetavad faktid on ilmselgelt valed või moonutatud, tuleb nõukogul kontrollida talle esitatud teavet ja vajaduse korral nõuda teabe või tõendite täiendamist.
95 Antud juhul viitab hageja aga tõelise kohtumenetluse puudumisele ning väljendab üldisemalt kahtlusi Ukraina uue režiimi legitiimsuse ja Ukraina kohtusüsteemi erapooletuse kohta.
96 Need asjaolud ei võimaldanud aga hagejat puudutavates menetlustes, mis olid aluseks tema suhtes piiravate meetmete kehtestamisele, kahelda hagejale esitatud süüdistuste tõenäosuses, mida analüüsitakse edaspidi seoses teise ja kuuenda väitega, ega ole piisavad tõendamaks, et hageja konkreetset olukorda oleks mõjutanud tema viidatud probleemid seoses Ukraina kohtusüsteemiga. Järelikult ei pidanud nõukogu antud juhtumi asjaoludel täiendavalt kontrollima tõendeid, mida talle olid edastanud Ukraina ametiasutused.
97 Kuna ülejäänud osas eeldab hageja argumentide analüüsimine seda, et Üldkohus võtaks seisukoha Ukraina režiimivahetuse õiguspärasuse kohta ja analüüsiks selle kohta erinevate rahvusvaheliste instantside antud hinnangute, sealhulgas omaenda poliitiliste hinnangute põhjendatust, siis olgu märgitud, et selline analüüs ei kuulu selle kontrolli ulatusse, mida Üldkohus viib läbi käesolevas kohtuasjas käsitletavate aktide osas (vt selle kohta kohtuotsus, 25.4.2013, Gbagbo vs. nõukogu, T‑119/11, EU:T:2013:216, punkt 75).
98 Käesoleva otsuse punktis 91 sõnastatud järeldust ei sea kahtluse alla ka õigusvastasuse vastuväite vormis esitatud argument, et loetellu kandmise kriteeriumi ei või tõlgendada nii, et võetaks arvesse uurimisi, mis ei seondu kohtumenetlusega.
99 Seoses sellega olgu meenutatud et kuigi liidu kohus on otsustanud, et isiku tuvastamine kuriteo eest vastutavana ei eelda tingimata sellise teo eest süüdimõistmist (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2015, Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punktid 71 ja 72), on siiski tõsi, et vaidlustamise korral on liidu pädeva asutuse ülesanne tõendada puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea ise tõendama nende põhjenduste alusetust (kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 120 ja 121, ning 28.11.2013, nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punktid 65 ja 66).
100 Antud juhul võimaldab 2014. aasta märtsikuu aktides, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega, sätestatud loetellu kandmise kriteerium nõukogul kooskõlas 27. veebruari 2014. aasta otsusega Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93) võtta arvesse riigivara ebaseadusliku omastamise uurimist kui asjaolu, millega saab vajaduse korral põhjendada piiravate meetmete võtmist, ilma et see mõjutaks seda, et käesoleva otsuse punktis 99 viidatud kohtupraktikat ja loetellu kandmise kriteeriumile käesoleva otsuse punktides 78–91 antud tõlgendust arvesse võttes ei ole pelgalt fakt, et isiku suhtes toimub uurimine seoses vara seadusevastase omastamisega, iseenesest piisav, et õigustada nõukogu tegevust ELL artiklite 21 ja 29 alusel.
101 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sõnastatud loetellu kandmise kriteerium on kooskõlas ELL artiklis 21 sõnastatud ÜVJP eesmärkidega osas, milles see puudutab isikuid, kes on tuvastatud vastutavatena riigivara seadusevastase omastamise eest, mis võib õõnestada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
102 Samasugune järeldus tuleb teha seoses nõudega tühistada määrus nr 208/2014. Selle määrusega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meede, mille näeb ette vastavalt EL lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus ja mis on seetõttu kooskõlas ELTL artikliga 215, kuna on olemas kehtiv otsus selle sätte tähenduses.
103 Järelikult tuleb esimene ja seitsmes väide tagasi lükata.
Teine ja kuues väide, et loetellu kandmise kriteeriumi ei ole järgitud ja tehtud on ilmne hindamisviga
104 Teise ja kuuenda väitega tõstatab hageja sisuliselt kaks argumenti.
105 Esimese argumendiga, et tema nime loetellu kandmine ei vastanud loetellu kandmise kriteeriumidele, väidab hageja, et vastavalt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsusele Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93) ei saa teda pidada „vastutavaks“ talle ette heidetavate kuritegude eest, sest tema suhtes ei toimu kohtumenetlust või niisuguse kohtumenetlusega seotud uurimist.
106 Teise argumendiga, et tema nime loetellu kandmine ei toimunud piisavalt kindlal faktilisel alusel, väidab hageja, et ainus tõend, millele nõukogu muudetud redaktsioonis 2014. aasta märtsikuu aktide põhjendamiseks tugines, st 30. detsembri 2014. aasta kiri, ei ole piisavalt kindel faktiline alus asjakohase kohtupraktika mõttes.
107 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
108 Kõigepealt olgu märgitud, et alates 7. märtsist 2015 kehtivad hageja suhtes uued piiravad meetmed, mis on kehtestatud 2015. aasta märtsikuu aktidega vastavalt otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sõnastatud loetellu kandmise kriteeriumile, mida on „täpsustatud“ 2015. aasta jaanuarikuu aktidega. Otsus 2015/364 ei ole lihtsalt kinnitav akt, vaid autonoomne otsus, mille nõukogu on vastu võtnud otsuse 2014/119 artikli 5 kolmandas lõigus ette nähtud korrapärase läbivaatamise käigus.
109 Seetõttu on vaja kontrollida 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu kandmise seaduslikkust, võttes arvesse esiteks loetellu kandmise kriteeriumi, mida on täpsustatud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega, teiseks loetellu kandmise põhjendust ja kolmandaks tõendeid, millel loetellu kandmine põhineb.
110 Loetellu kandmise kriteeriumiga seoses olgu meenutatud, et 2015. aasta jaanuarikuu aktidega muudetuna näeb see kriteerium ette, et piiravaid meetmeid kohaldatakse Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest „vastutavatena tuvastatud“ isikute suhtes, mis hõlmab isikuid, „kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud uurimise“ seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega (vt käesoleva otsuse punkt 14). Nagu esimese väitega seoses täpsustatud, tuleb seda kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigivara seadusevastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamise juhtumeid, mis võivad õõnestada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas (vt käesoleva otsuse punkt 91).
111 Hageja nime loetellu kandmise kriteeriumi kohta olgu meenutatud, et alates 7. märtsist 2015 on hageja kantud loetellu järgmise põhjendusega: „Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega ning ametiseisundi kuritarvitamisega avaliku võimu kandja poolt, et saada põhjendamatut kasu endale või kolmandale isikule, põhjustades seeläbi kahju Ukraina riigi eelarvele või varadele“ (vt käesoleva otsuse punkt 19).
112 Seoses tõenditega, millel põhineb hageja nime kandmine loetellu, olgu meenutatud, nagu tunnistas nõukogu, et hageja nime loetellu kandmise muudetud põhjenduse seaduslikkust tuleb põhimõtteliselt hinnata lähtudes 30. detsembri 2014. aasta kirjast (vt käesoleva otsuse punkt 16), milles on antud ülevaade mitme hagejat puudutava uurimise käigust.
113 Eeskätt on selles kirjas käsitletud eeluurimist hageja suhtes algatatud kriminaalmenetluste raames seoses riigivara seadusevastase omastamisega. Konkreetsemalt puudutas see uurimine riigi äriühingu aktsiate ja riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist.
114 Neil asjaoludel tuleb esiteks märkida, et see kiri – mis on tõend, millest nõukogu lähtus 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmisel – on piisavaks tõendiks selle kohta, et 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmise kuupäeval oli hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
115 Teiseks on vaja kontrollida, kas hageja nime loetellu jätmine pärast 2015. aasta märtsikuu akte põhjendusel, et tema suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus seoses selliste tegudega, vastab loetellu kandmise kriteeriumile, nagu seda on täpsustatud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega ja tõlgendatud esimese väite raames (vt käesoleva otsuse punkt 110).
116 Võttes arvesse hagejale ette heidetud rikkumisi, millest annab ülevaate 30. detsembri 2014. aasta kiri, tuleb esiteks meenutada, et majanduskuritegude – nagu seda on riigivara seadusvastane omastamine – eest vastutusele võtmine on oluline vahend korruptsioonivastases võitluses ning liidu välistegevuse kontekstis on korruptsioonivastane võitlus õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõte (vt käesoleva otsuse punkt 88).
117 Teiseks olgu meenutatud, et hagejale ette heidetud rikkumised kuuluvad laiemasse konteksti, kus suurt osa Ukraina endisest võimuladvikust kahtlustatakse raskete rikkumiste toimepanemises avaliku sektori vahendite haldamisel, ohustades niiviisi tõsiselt riigi institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid ja kahjustades eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees (vt käesoleva otsuse punktid 89 ja 91). Eriti ilmne on see käesolevas asjas, kuna tegemist on tegudega, mida pani väidetavalt toime endine Ukraina presidendi administratsiooni juht.
118 Sellest järeldub, et võttes arvesse ülesandeid, mida hageja täitis Ukraina endises võimuladvikus, aitavad kõnealused piiravad meetmed tervikuna tõhusalt kaasa selliste kuritegude eest vastutusele võtmisele, mis seisnesid riigivara omastamises ja millega tekitati kahju Ukraina institutsioonidele, ning tagavad, et Ukraina ametiasutustel on kergem nõuda sellise omastamisega saadud tulu tagastamist. See hõlbustaks süüdistuste põhjendatuks osutumise korral endise režiimi liikmete poolt toime pandud väidetavate korruptsioonitegude eest kohtulikku karistamist, aidates niiviisi kaasa õigusriigi tugevdamisele selle riigis (vt selle kohta käesoleva otsuse punktis 85 viidatud kohtupraktika).
119 Lisaks pidi nõukogu eespool punktis 36 viidatud kohtupraktika tähenduses piisavalt kindlale faktilisele alusele tuginedes tuvastama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, olenemata menetluse etapist Ukraina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses ja võimalike kaitsemeetmete võtmisest Ukraina ametiasutuste poolt.
120 Ukraina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses kohtumenetluse algatamine ja riigi tasandil kaitsemeetmete võimalik võtmine on kahtlemata olulised asjaolud, mida nõukogu võib arvesse võtta, et tuvastada, kas faktid, mis õigustavad piiravate meetmete võtmist liidu tasandil, on aset leidnud, ning hinnata selliste meetmete võtmise vajalikkust siseriiklike asutuste tegevuse mõju tagamiseks. On tõsi, et piiravate meetmete võtmise pädevus on nõukogul, kes ÜVJP eesmärke silmas pidades otsustab selliste meetmete võtmise vajalikkuse ja sobivuse üle autonoomselt, olenemata sellest, kas asjassepuutuva kolmanda riigi ametiasutused on algatanud sellekohase uurimise või võtnud riigi tasandil muid meetmeid, tingimusel et ta lähtub kindlast faktilisest alusest asjakohase kohtupraktika tähenduses (vt käesoleva otsuse punkt 36).
121 Hageja esitatud argumendid ei sea kahtluse alla ka Ukraina ametiasutuste poolt uurimise läbiviimist ega selle uurimise objektiks olevate faktide paikapidavust, mis ajendasid nõukogu võtma kõnesolevaid piiravaid meetmeid. Pigem püütakse nende argumentidega vaidlustada menetluslikke aspekte, tuues esile asjaolu, et kõnesolev uurimine ei seondu tõelise „kohtumenetlusega“, või kummutada ametiasutuste poolt hageja suhtes Ukraina kriminaalõiguse alusel esitatud süüdistusi, tuues eelkõige esile, et süüdistuste esemeks oleva tegevuse puhul ei olnud tegemist pettuse ega lubamatute tegudega – küsimused, mis puudutavad süüdistuste põhjendatust.
122 Seoses sellega tuleb tõdeda, et nõukogu ülesanne ei ole mitte kontrollida hageja suhtes toimuvate uurimiste põhjendatust, vaid üksnes kontrollida, kas otsus rahalised vahendid külmutada on talle esitatud tõendeid arvestades põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2015, Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punkt 77).
123 Konkreetsemalt hageja argumendi kohta, et 30. detsembri 2014. aasta kirja ja Ukraina ametiasutuste poolt hagejale 23. detsembril 2014 teatatud kahtlustuste vahel on vastuolu, tuleb märkida, et 30. detsembri 2014. aasta kirjas on üksikasjalikult kirjeldatud faktilisi asjaolusid, mida käsitleti hageja suhtes algatatud uurimistes. Olgu märgitud, et hageja täheldatud vastuolud kahe dokumendi vahel on seotud peamiselt õigusliku hinnanguga faktilistele asjaoludele, näiteks omastatud vara kasutamisele isiklikel eesmärkidel, mis ei sea riigivara omastamise fakti paikapidavust kahtluse alla. Nende faktiliste asjaolude – mille esinemist ei ole tõsiselt kahtluse alla seatud – teadmine võis seega anda nõukogule piisava aluse, et otsustada jätta hageja nimi loetellu.
124 Seetõttu tuleb järeldada, et 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu kandmine 30. detsembri 2014. aasta kirjas esitatud tõendite põhjal vastab loetellu kandmise kriteeriumile, nagu seda on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega ja tõlgendatud lähtuvalt selle aluseks olevast eesmärgist tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
125 Järelikult tuleb teine ja kuues väide tagasi lükata.
Viies väide, et rikutud on omandiõigust ja õigust mainele
126 Viiendas väites kinnitab hageja esiteks, et tema nimi kanti loetellu, andmata piisavaid tagatisi, mis oleks tal võimaldanud ennast nõukogu ees kaitsta, ning teiseks viitab piiravate meetmete ebaproportsionaalsusele. Ta rõhutab sellega seoses, et loetellu kandmise põhjendus ei hõlma enam riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja ning nõukogu ei ole tõendanud, et varade täielik külmutamine, erinevalt varade osalisest külmutamisest, oleks olnud antud juhul proportsionaalne, sest ei ole õigustatud rahaliste vahendite külmutamine suuremas ulatuses kui väidetavalt omastatud vara väärtus.
127 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
128 Kõigepealt olgu märgitud, et hageja kaitseõigusi käsitlev argument lükati kolmanda väite raames tagasi (vt käesoleva otsuse punktid 53–62).
129 Tagasi tuleb lükata ka hageja argument, et loetellu kandmise põhjendus ei hõlma enam riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja. Kuigi riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja ei ole loetellu kandmise põhjenduses, nagu seda on muudetud 2015. aasta märtsikuu aktidega, enam mainitud, on viitamine riigivara seadusevastasele omastamisele – tingimusel et see on põhjendatud – iseenesest piisav, et õigustada piiravaid meetmeid hageja suhtes.
130 Seoses piiravate meetmete ebaproportsionaalsuse kohta tehtud etteheitega olgu meenutatud, et proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on sobiv ja vajalik asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).
131 Antud juhul on tõsi, et hageja omandiõigust on piiratud, kuna ta ei saa oma Ukraina territooriumil asuvaid rahalisi vahendeid käsutada, välja arvatud konkreetse loa korral, ning tema käsutusse ei või otseselt ega kaudselt anda mingeid rahalisi vahendeid ega majandusressursse.
132 Seoses sellega tuleb siiski kõigepealt meenutada, nagu tehti kindlaks esimese, teise, kuuenda ja seitsmenda väite raames, et esiteks on otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõikes 1 sõnastatud kriteerium kooskõlas ÜVJP eesmärkidega ja teiseks vastab hageja nime loetellu kandmine loetellu kandmise kriteeriumile (vt käesoleva otsuse punktid 79–103 ja 109–124).
133 Seoses hageja argumendiga, et ei ole õigustatud rahaliste vahendite külmutamine suuremas ulatuses kui väidetavalt omastatud vara väärtus, tuleb märkida, et nõukogu käsutuses olevast teabest nähtub, et esiteks ei anna 30. detsembri 2014. aasta kirjas toodud arvud mingit ülevaadet omastatud vara väärtusest ning teiseks on külmutatud rahaliste vahendite summa piiritlemine praktikas väga raske, kui mitte võimatu.
134 Pealegi ei ole piiravatest meetmetest tingitud piirangud ebaproportsionaalsed taotletavate eesmärkide suhtes, võttes arvesse esiteks asjaolu, et need meetmed on oma olemuselt ajutised ja tagasipööratavad ega kahjusta seetõttu omandiõiguse „olemust“, ning teiseks võib neist teha erandi puudutatud isikute põhivajaduste, kohtukulude või erakorraliste kulutuste katteks (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 209).
135 Mis puudutab konkreetsemalt argumenti, et rikutud on õigust mainele, siis olgu lisatud, et hageja suhtes piiravate meetmete võtmine nõukogu poolt ei tähenda hinnangu andmist sellele, kas hageja on süüdi tegudes, mida talle ette heidetakse. Kuna selliste meetmete võtmine võib tekitada hageja suhtes hukkamõistu ja usaldamatust ning seega mõjutada tema mainet, siis tuleb igal juhul märkida, et sellised tagajärjed ei ole ebaproportsionaalsed taotletavate eesmärkide suhtes, nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 118.
136 Seetõttu tuleb viies väide tagasi lükata ja sellest tulenevalt jätta hagi tervikuna rahuldamata osas, milles see puudutab 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu jätmise tühistamist.
Otsuse 2014/119 tagajärgede kehtivuse säilitamine
137 Teise võimalusena taotleb nõukogu, et 2014. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral jätaks Üldkohus otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima kuni hetkeni, kui jõustub määruse nr 208/2014 osaline tühistamine. Veel taotleb ta, et 2015. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral jäetaks muudetud redaktsioonis otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima seni, kui jõustub rakendusmäärusega 2015/357 muudetud määruse nr 208/2014 osaline tühistamine.
138 Hageja nõukogu taotlusega ei nõustu.
139 Olgu meenutatud, et esiteks Üldkohus tühistas algversioonis otsuse 2014/119 ja määruse nr 208/2014 hagejat puudutavas osas ning teiseks jättis hagi rahuldamata osas, milles see oli suunatud 2015. aasta märtsikuu aktide vastu hagejat puudutavas osas.
140 Selle kohta olgu märgitud, et käesoleva otsuse punktist 108 nähtuvalt ei ole otsus 2015/364 lihtsalt kinnitav akt, vaid autonoomne otsus, mille nõukogu on vastu võtnud korrapärase läbivaatamise käigus, mis on ette nähtud otsuse 2014/119 artikli 5 kolmandas lõigus. Kuigi neil asjaoludel kaasneb hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamisega hageja nime loetellu kandmise tühistamine 2015. aasta märtsikuu aktide jõustumisele eelneval perioodil, ei sea see tühistamine kahtluse alla tema nime loetellu kandmise õiguspärasust jõustumisele järgneval ajavahemikul.
141 Järelikult ei ole vaja võtta seisukohta nõukogu taotluse osas jätta otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima.
Kohtukulud
142 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 2 on ette nähtud, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulud jagada.
143 Kuna käesolevas asjas on kohtuotsus seoses hagis esitatud tühistamisnõudega tehtud nõukogu kahjuks, tuleb vastavalt hageja nõudele mõista selle nõudega seotud kohtukulud välja nõukogult. Kuna hageja nõuete muutmise avalduses esitatud tühistamisnõuet ei rahuldatud, siis tuleb vastavalt nõukogu nõudele mõista selle nõudega seotud kohtukulud välja hagejalt.
144 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada osas, millega Andriy Klyuyevi nimi kanti nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsus 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas nende algredaktsioonis, kuni jõustuvad nõukogu 5. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119, ja nõukogu 5. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust nr 208/2014.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Hagis esitatud tühistamisnõude osas jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja A. Klyuyevi kohtukulud.
4. Nõuete muutmise avalduses esitatud tühistamisnõude osas jätta A. Klyuyevi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.
5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Berardis | Czúcz | Pelikánová |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid nende algses redaktsioonis
Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega
Kolmas väide, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
Esimene ja seitsmes väide, mis käsitlevad õigusliku aluse puudumist ja loetellu kandmise kriteeriumi õigusvastasust
Teine ja kuues väide, et loetellu kandmise kriteeriumi ei ole järgitud ja tehtud on ilmne hindamisviga
Viies väide, et rikutud on omandiõigust ja õigust mainele
Otsuse 2014/119 tagajärgede kehtivuse säilitamine
Kohtukulud