Liidetud kohtuasjad T‑479/11 RENV ja T‑157/12 RENV
Prantsuse Vabariik ja IFP Énergies nouvelles
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda) 5. oktoobri 2020. aasta otsus
Riigiabi – Naftaalane teadustegevus – Prantsusmaa rakendatud abikava – Kaudne ja piiramatu riigitagatis, mis kaasnes IFPENile avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse andmisega – Eelis – Eelise olemasolu eeldamine – Proportsionaalsus
1. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Niisugusele ettevõtjale riigitagatise andmine, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast saneerimis- ja pankrotimenetlust – Komisjoni kohustus eelist tõendada – Hindamine kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades – Eelise eeldamine tagatise saanud ettevõtja suhetes tarnijate ja klientidega – Tingimused – Selle eelnev kontrollimine, kas esinevad turutingimused, mis põhjendavad sellise eelise hüpoteesi, mis on analoogne eelisega tagatise saanud ettevõtja suhetes pankade ja finantsasutustega – Puudumine
(vt punktid 74, 75, 82, 83, 87–92 ja 94–104)
2. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Niisugusele ettevõtjale riigitagatise andmine, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast saneerimis- ja pankrotimenetlust – Eelise olemasolu tõendamine eeldusega, et selle ettevõtja rahaline olukord paranes – Selle eelduse ümberlükkamine – Tingimused – Tõend tegeliku majandusliku eelise puudumise kohta minevikus ja tulevikus
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 77, 124–132 ja 140–151)
3. Riigiabi – Komisjoni otsus – Seaduslikkuse hindamine otsuse tegemise ajal kättesaadava teabe alusel
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 132 ja 133)
4. Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustused – Hoolikas ja erapooletu uurimine – Võimalikult täielike ja usaldusväärsete tõendite arvessevõtmine – Kohustuse ulatus
(ELTL artikkel 107 ja artikli 108 lõige 2)
(vt punktid 134–143)
5. Riigiabi – Keeld – Erandid – Otsus, millega tunnistatakse abi teatud tingimustel siseturuga kokkusobivaks – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 202–207)
Kokkuvõte
Institut français du pétrole, nüüd IFP Énergies nouvelles (edaspidi „IFPEN“), on Prantsuse avalik-õiguslik asutus, mis tegeleb teadus- ja arendustegevuse, koolitamise ning teavitamise ja dokumenteerimisega. Kuni 2006. aastani oli IFPEN eraõiguslik juriidiline isik, kelle majandustegevust ja rahastamist kontrollis Prantsusmaa valitsus. 2006. aastal kujundati IFPEN ümber avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks, täpsemalt avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks.
Euroopa Komisjon leidis 2011. aastal(1), et selle staatuse andmisega kaasnes IFPENile piiramatu riigitagatise andmine kogu tema tegevusele. Ta järeldas sellest, et IFPENi majandustegevuse (näiteks tehnosiire ja lepinguline teadustegevus) hõlmamine selle tagatisega kujutas endast riigiabi. Komisjon leidis nimelt, et IFPEN sai kaudsest ja piiramatust riigitagatisest majandusliku eelise mitte ainult suhetes pankade ja finantsasutustega, vaid ka suhetes tarnijate ja klientidega. Tema hinnangul oli eelis valikuline, sest IFPENi konkurentidel, kelle suhtes kohaldatakse maksejõuetusmenetlusi käsitlevaid üldnorme, ei ole samasugust riigitagatist. Komisjon järeldas siiski, et teatud tingimustel võis selliselt antud riigiabi pidada siseturuga kokkusobivaks.
Prantsuse Vabariik ja IFPEN esitasid Euroopa Liidu Üldkohtule vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagi. 26. mail 2016 tehtud esimeses kohtuotsuses(2) rahuldas Üldkohus hagi osaliselt ja tühistas vaidlustatud otsuse osas, milles kvalifitseeriti riigiabiks tagatis, mis tulenes IFPENi avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest. Üldkohus leidis esimeses kohtuotsuses, et komisjon ei saa selle tõendamiseks, et IFPENil on suhetes tarnijate ja klientidega majanduslik eelis, tugineda Euroopa Kohtu kinnitatud eeldusele, et avalik-õiguslikule tööstus- ja kaubandusasutusele on tema staatusega kaasneva kaudse ja piiramatu riigitagatisega antud majanduslik eelis(3). Lisaks otsustas Üldkohus, et eeldus oli IFPENi suhetes finantsasutuste ja pankadega ümber lükatud põhjusel, et vaidlustatud otsuses käsitletud perioodil ei antud IFPENile soodsamate laenutingimuste kujul mingit tegelikku majanduslikku eelist. Sellega seoses leidis Üldkohus samuti, et kuna otsuses käsitletud perioodi osas oli eeldus ümber lükatud, ei saa eeldusele tugineda tuleviku osas, ilma et eelise ümberlükkamise asjaolusid oluliselt muudetaks.
Euroopa Kohus, kellele komisjon esitas esimese kohtuotsuse tühistamise hagi, otsustas edasikaevatud kohtuotsuses(4), et Üldkohus eiras majandusliku eelise eelduse tähendust. Kõigepealt ei piisa eelise olemasolu ümberlükkamiseks ainult asjaolust, et kaudse ja piiramatu riigitagatise saaja ei ole minevikus oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest saanud mingit tegelikku majanduslikku eelist. Euroopa Kohus asus seisukohale, et selle lihtsa eelduse saab ümber lükata üksnes siis, kui on tõendatud, et avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus ei ole minevikus saanud ega saa tõenäoliselt ka tulevikus sellest tagatisest mingit tegelikku majanduslikku eelist. Seejärel otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et eelise eeldus piirdub suhetega, mis eeldavad rahastamistehingut, eelkõige avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetega pankade ja finantsasutustega. Samas täpsustas ta, et seda eeldust ei saa automaatselt laiendada avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetele tarnijate ja klientidega, analüüsimata enne, kas nende turuosaliste tegevust arvesse võttes on eelis, mida see asutus võib saada, sarnane eelisega, mille ta saab suhetes pankade ja finantsasutustega; seda peab kontrollima komisjon.
5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuses, mis tehti pärast seda, kui Euroopa Kohus oli kohtuasja tagasi saatnud, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse osaliselt, kuna selles ei olnud tõendatud eelise olemasolu, mille IFPEN võis riigitagatisest saada suhetes tarnijate ja klientidega, mistõttu tuleb kohustusi, mis kehtestati nende kokkusobivuse tagamiseks, pidada ebaproportsionaalseks.
Üldkohus tuletab meelde, et kui komisjon soovib kohaldada eelise eeldust avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes tarnijate ja klientidega, on ta vastavalt edasikaevatud kohtuotsusele kohustatud kontrollima, kas tarnijate ja klientide käitumine turul põhjendab sellise eelise hüpoteesi, mis on analoogne eelisega avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes pankade ja finantsasutustega. Üldkohus tõdeb aga, et komisjon ei ole seda enne kontrollinud. Esiteks, mis puudutab IFPENi suhteid tarnijatega, siis möönab komisjon, et vaidlustatud otsuses ei ole tõendatud sellise eelise hüpoteesi, mis on analoogne eelisega IFPENi ning pankade ja finantsasutuste vahel. Teiseks, mis puudutab IFPENi suhteid klientidega, siis märgib Üldkohus, et komisjon kasutas hüpoteetilist arutluskäiku ja et ta ei analüüsinud enne majanduslikku ja õiguslikku konteksti, mis võimaldaks tunnistada sellise eelise hüpoteesi tõenäosust IFPENi suhetes klientidega, mis on analoogne eelisega selle avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes pankade ja finantsasutustega. Seetõttu otsustab Üldkohus, et komisjon ei ole täitnud kohustust tõendada riigiabi olemasolu IFPENi suhetes tarnijate ja klientidega. Seda järeldust arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et IFPENile selleks, et kontrollida sellise abi kokkusobivust, mille olemasolu ei ole tõendatud, kehtestatud kohustus edastada igal aastal komisjonile andmeid tarnijatelt ostetud kaupade ja klientidele osutatud majandusteenuste summa kohta, ei ole riigiabi regulatsiooniga taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ega vajalik. Seetõttu nõustub Üldkohus osaliselt väitega, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
Seevastu leiab Üldkohus, et komisjon asus põhjendatult seisukohale, et tagatis, mis on IFPENil tänu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele, andis majandusliku eelise suhetes pankade ja finantsasutustega. Sellega seoses märgib Üldkohus, et kuigi mineviku osas oli eelise esinemise eeldus ümber lükatud, ei suutnud Prantsusmaa ja IFPEN selle eelduse esinemist ümber lükata tuleviku osas, nagu on nõutud edasikaevatud kohtuotsuses, kuna nende esitatud argumendid olid vastuvõetamatud. Nimelt puudutasid need argumendid teavet, mis oleks komisjonile tulnud teatavaks teha ametlikus uurimismenetluses, ning ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisemat teavet.