Kohtuasi T‑502/19
Francesca Corneli
versus
Euroopa Keskpank
Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 12. oktoobri 2022. aasta otsus
Majandus‑ ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Varase sekkumise meetmed – EKP otsus kehtestada Banca Carige suhtes ajutine haldus – Tühistamishagi – Aktsionäri esitatud hagi – Õigus esitada hagi – Panga huvist eraldiseisev huvi – Vastuvõetavus – Õigusnormi rikkumine õigusliku aluse kindlaksmääramisel – Riigisisese õiguse kooskõlaline tõlgendamine liidu kohtu poolt – Piir – Riigisisese õiguse contra legem tõlgendamise keeld
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Krediidiasutuse suhtes ajutise halduse kehtestamise otsus – Selle kindlaksmääramine, kas nimetatud otsus mõjutab otse selle krediidiasutuse aktsionäride õiguslikku seisundit – Aktsionäride õiguse osaleda selle krediidiasutuse juhtimisel kahjustamine – Hageja otsene puutumus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 33–35, 37, 38, 40, 41, 43, 45, 47–54)
2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isiklik puutumus – Kriteeriumid – Krediidiasutuse suhtes ajutise halduse kehtestamise otsus – Selle kindlaksmääramine, kas nimetatud otsus mõjutab isiklikult selle krediidiasutuse aktsionäride õiguslikku seisundit – Identifitseeritavate isikute rühma kuulumine – Omandatud õigused – Hageja isiklik puutumus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 56, 58–64, 70, 74–76)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Krediidiasutuse suhtes ajutise halduse kehtestamise otsuse peale esitatud hagi – Selge muutus õiguslikus seisundis – Aktsionäride isiklikud õigused – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 78–83)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Ühtne järelevalvemehhanism – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Euroopa Keskpanga (EKP) otsus kehtestada krediidiasutuse suhtes ajutine haldus – Ajutise halduse kehtestamist õigustavad tingimused – Krediidiasutuse olukorra oluline halvenemine – Väljajätmine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artiklid 28 ja 29)
(vt punktid 95, 98, 100)
5. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Vajadus tagada direktiivide tõhusus – Liikmesriikide kohtute kohustused – Kooskõlalise tõlgendamise kohustus – Piirid – Õiguse üldpõhimõtete järgimine – Riigisisese õiguse contra legem tõlgendus
(ELTL artikli 288 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 103–108)
Kokkuvõte
Hageja Francesca Corneli on Banca Carige SpA (edaspidi „pank“) vähemusaktsionär. Kuna pangal tekkisid finantsraskused, otsustas Euroopa Keskpank (EKP) 1. jaanuaril 2019 kehtestada panga suhtes ajutise halduse. Seda otsust pikendati kolm korda, viimasel korral kuni 31. jaanuarini 2020.
Üldkohtule esitati EKP otsuse kehtestada panga suhtes ajutine haldus ja mitme pikendamise otsuse peale tühistamishagi, mida menetlenud Üldkohtu laiendatud koosseisus koda tegi otsuse selle kohta, kas selle krediidiasutuse aktsionäridel on nende otsuste vaidlustamiseks põhjendatud huvi ja hagi esitamise õigus. Üldkohus tunnistas hageja hagi vastuvõetavaks osas, milles see oli esitatud ajutise halduse kehtestamise otsuse ja esimese pikendamise otsuse peale (edaspidi „vaidlustatud otsused“). Peale selle tõlgendas Üldkohus esimest korda direktiivi 2014/59(1) artikleid 28 ja 29, nagu neid on rakendatud need üle võtnud liikmesriigi õigusnormide alusel(2), ja tühistas vaidlustatud otsused.
Üldkohtu hinnang
Esimesena kontrollis Üldkohus hageja hagi vastuvõetavust ja järeldas, et see on vastuvõetav, sest hagejal oli vaidlustatud otsuste vaidlustamiseks nii hagi esitamise õigus kui ka põhjendatud huvi.
Mis puudutab hageja õigust hagi esitada, siis tõdes Üldkohus esiteks, et vaidlustatud otsused puudutavad hagejat otseselt. Ühelt poolt nimelt ilmneb, et kõnealusel juhul mõjutavad vaidlustatud otsused hageja õiguslikku seisundit ilma vaheaktita, kuna nende endiga muudetakse hagejal olevaid õigusi osaleda aktsionärina panga juhtimises vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele.
Teiselt poolt lükkas Üldkohus tagasi EKP ja komisjoni argumendid, et see mõju oli ajutine, et vaidlustatud otsused ei kahjustanud aktsionäride kõige olulisemaid õigusi ning et väidetavalt kahjustatud õigused kuulusid panga üldkoosolekule, mitte aktsionäridele individuaalselt. Sellega seoses märkis Üldkohus, et hääleõigus võimaldab igal aktsionäril isiklikult osaleda juhtimis‑ ja järelevalveorganite liikmete valimisel ning et ajutise halduse kehtestamise tõttu ei saa nad seda õigust enam teostada. Üldkohus lükkas ka argumendi, et kohtuotsus Trasta(3) kinnitab hageja hagi vastuvõetamatust, tagasi põhjusel, et see kohtuotsus puudutas teistsugust olukorda. Kõnealuses kohtuasjas ei mõjutanud EKP otsus, millega võeti asjasse puutuvalt krediidiasutuselt tegevusluba, otseselt mitte aktsionäride, vaid krediidiasutuse enda õiguslikku seisundit. Aktsionäride õiguslikku seisundit mõjutas üksnes selle tagajärjel riigisisese kohtu tehtud likvideerimisotsus, mida ei ole liidu õiguses tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral ette nähtud.
Üldkohus järeldas sellest, et käesoleval juhul muudeti panga ja tema aktsionäride, sealhulgas hageja vahelist õigussuhet vaidlustatud otsustega ilma mingi vaheaktita ja seega puudutavad vaidlustatud otsused hagejat otseselt.
Teiseks leidis Üldkohus, et vaidlustatud otsused puudutavad hagejat isiklikult, kuna ta kuulub rühma, mille liikmed olid vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal identifitseeritud või identifitseeritavad, sest ta oli aktsionäride – keda need otsused võisid mõjutada – nimekirjas, mis oli sellel päeval suletud. Lisaks tõdes ta, et vaidlustatud otsustega muudetakse teatavaid õigusi, mille hageja oli omandanud enne nende otsuste vastuvõtmist, nimelt õigusi, mis olid seotud tema aktsiatega panga kapitalis.
Mis puudutab hageja põhjendatud huvi, siis märkis Üldkohus, et hageja rõhutab vaidlustatud otsuste mõju õigustele, mis tal isiklikult panga aktsionärina on. Ta leidis, et hageja tugineb nende otsuste tühistamist nõudes eraldiseisvale huvile, mis ei ühti kõnealuse panga huviga. Kui vaidlustatud otsused tühistataks, ei oleks mõju aktsionäride olukorrale identne mõjuga, mida tühistamine tooks kaasa panga olukorrale.
Teisena, seoses kohtuasja sisulise käsitlusega, mis puudutas selle väite hindamist, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel kasutatud õigusliku aluse kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi, tõlgendas Üldkohus esimest korda direktiivi 2014/59 artikleid 28 ja 29, mille pealkirjad on vastavalt „Kõrgema juhtkonna ja juhtorgani tagasikutsumine“ ja „Ajutine haldur“, nagu neid on rakendatud need üle võtnud riigisiseste õigusnormide alusel(4).
Käesolevas asjas otsustas EKP saata laiali panga juhtimis- ja järelevalveorganid ning asendada need kolme erakorralise halduriga ja järelevalvekomiteega. Ta leidis sellega seoses, et riigisisestes õigusnormides, millega võeti üle direktiivi 2014/59 artiklid 28 ja 29, sätestatud tingimused, st panga olukorra oluline halvenemine, on täidetud.
Üldkohus otsustas, et direktiivi 2014/59 artiklites 28 ja 29 nimetatud meetmeid, nagu need on riigisisese õiguse alusel üle võetud, st juhtimis‑ või järelevalveorganite tagasikutsumine ja nende organite laialisaatmine, ei saa pidada võrdväärseteks või alternatiivseteks. Ta leidis sellega seoses, et esimene meede on vähem sekkuv kui teine meede, mille võib võtta ainult siis, kui pankade juhtimis‑ või järelevalveorganite asendamist riigisisese või liidu õiguse menetluse kohaselt peab pädev asutus olukorra parandamiseks ebapiisavaks. Samuti on need kaks artiklit eraldi üle võtnud riigisiseste õigusnormide kohaldamise tingimused erinevad. Artikli 29 üle võtnud õigusnormid ei näe ette pankade juhtimis- või järelevalveorganite laialisaatmist ega erakorralise halduse kehtestamist juhul, kui panga olukord on eriti oluliselt halvenemas.
Samas tõdes Üldkohus, et vaidlustatud otsustes viidatakse seoses EKP kasutatud õigusega kehtestada panga suhtes ajutine haldus ja seda jätkata riigisisestele õigusnormidele, millega võetakse üle direktiivi 2014/59 artikkel 29.
Sellest järeldub, et EKP rikkus neid õigusnorme, kui ta tugines panga juhtimis- või järelevalveorganite laialisaatmisel, ajutise halduse kehtestamisel ja ajutise halduse jätkamisel panga „olukorra olulisele halvenemisele“, kuigi see tingimus ei ole selles sättes ette nähtud.
Seda Üldkohtu järeldust ei saa kummutada EKP ja komisjoni argument, et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme tuleb mõista ja tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, mida need õigusnormid üle võtavad, mistõttu on ajutise halduse kehtestamine lubatud isegi siis, kui nendes õigusnormides ei ole sõnaselgelt viidatud panga olukorra olulisele halvenemisele. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus ei saa olla aluseks tõlgendusele, mis läheb vastuollu direktiivi üle võtvas riigisiseses õigusnormis kasutatud sõnastusega.