Kohtuasi C‑171/17

Euroopa Komisjon

versus

Ungari

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2006/123/EÜ – Artiklid 15–17 – ELTL artikkel 49 – Asutamisvabadus – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabadus – Riigisisene mobiilimaksete süsteem – Monopol

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 7 novembri 2018. aasta otsus

1.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Kohaldamisala – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused ja pärast direktiivi 2006/123 jõustumist loodud monopolid – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 1 lõiked 2 ja 3)

2.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus  – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused – Kindlaksmääramine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Ulatus – Teenus, mida juba osutavad asjassepuutuval turul tegutsevad ettevõtjad – Asjaolu, millest ei piisa, et tuvastada, et tegemist ei ole üldist majandushuvi pakkuva teenusega

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 15 lõige 4 ja artikkel 17)

3.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Hindamisele kuuluvad nõuded – Liikmesriigi õigusnormid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas – Väljajätmine – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikkel 15)

4.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Hindamisele kuuluvad nõuded – Liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse riigisisene kohustuslik mobiilimaksete süsteem, mida käitab üks avalik-õiguslik ettevõtja – Lubatavus – Tingimused – Diskrimineerimiskeelu, vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimuste järgimine – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 15 lõike 2 punkt d ja lõige 3)

5.        Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse riigisisene kohustuslik mobiilimaksete süsteem, mida käitab üks avalik-õiguslik ettevõtja – Põhjendatus – Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused – Proportsionaalsus – Puudumine

(ELTL artikkel 56)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid  41–43)

2.      Direktiiv 2006/123 teenuste kohta siseturul sisaldab erisätteid, mis puudutavad selle direktiivi sätete kohaldamist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes – esiteks direktiivi artikli 15 lõige 4 ja teiseks direktiivi artikkel 17.

Selles kontekstis on liikmesriikidel õigus liidu õigust järgides määratleda oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatus ja korraldus, võttes eelkõige arvesse oma riigi poliitilisi eesmärke. Selles osas on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus, mida komisjon võib kahtluse alla seada üksnes ilmselge vea korral.

Üksnes asjaolust, et teenust, mille liikmesriik on kvalifitseerinud üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, juba osutavad turul tegutsevad ettevõtjad, ei piisa tõendamaks, et niisuguselt kvalifitseerimisel on tehtud ilmselge hindamisviga. Teenuse üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks kvalifitseerimist saab õigustada asjaoluga, et teenust juba turul pakutakse, aga ebarahuldavatel ja üldsuse huvidega mitte kooskõlas olevatel tingimustel, nii nagu puudutatud liikmesriik need määratlenud on.

(vt punktid 47, 49, 55 ja 56)

3.      Direktiivi 2006/123 teenuste kohta siseturul artikli 15 lõige 4 ei arva üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid automaatselt direktiivi 2006/123 selle sätte kohaldamisalast välja. Nimelt on lõikes 4 ette nähtud, et artikli 15 lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna õigusaktide suhtes ainult sellises ulatuses, milles nimetatud lõigete kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt neile määratud konkreetse ülesande täitmist.

Eeltoodust järeldub, et artikliga 15 ei ole vastuolus, kui riigisisese normiga kehtestatakse nõue selle sätte lõike 2 punkti d mõttes, kui see nõue on vajalik, et täita majanduslikult jätkusuutlikes tingimustes eriülesannet osutada kõne all olevat avalikku teenust.

(vt punktid 62 ja 85)

4.      Liikmesriik, kes kehtestab ja jätab jõusse riikliku mobiilimaksete süsteemi, mida käitab üksainus, riigi kontrolli all olev ettevõtja, ja mille kasutamine on kohustuslik eri valdkondades, sh avalik parkimisteenus, teedevõrgu kasutamine liikluse jaoks, reisijaveoteenuse osutamine riigiettevõtja poolt ja muud riiklike kehandite pakutavad teenused, on rikkunud direktiivi 2006/123 teenuste kohta siseturul artikli 15 lõike 2 punktist d tulenevaid kohustusi.

Süsteem, millega antakse ainult avalik-õiguslikule ettevõtjale võimalus mobiilimakseteenust pakkuda, luues selle ettevõtja kasuks riikliku monopoli, kujutab endast nõuet direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punkti d mõttes, mille osas liikmesriigid peavad kontrollima, kas see on kooskõlas mittediskrimineerimise, vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimustega selle direktiivi artikli 15 lõike 3 mõttes. Niisugune nõue ei vasta aga tingimusele, et peavad puuduma muud vähem piiravad meetmed taotletava eesmärgi saavutamiseks, kui on olemas vähem piiravad ja vähem asutamisvabadust riivavad meetmed, mis võimaldavad nimetatud eesmärgid saavutada, nagu näiteks konkurentsile avatusel rajanev kontsessioonide süsteem. Kuivõrd direktiivi 2006/123 artikli 15 lõikes 3 sätestatud tingimused on kumulatiivsed, piisab eelnevast tõdemusest, et tuvastada, et seda sätet ei ole järgitud.

(vt punktid 76, 79, 81–83 ja 87 ning resolutsiooni punkt 1)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 88–92 ja 96 ning resolutsiooni punkt 1)