ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
3. mai 2007(*)
Kalandus – Liikmesriikide kalalaevastiku püügivõimsuse areng − Laevastiku koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kava – Kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee – Keeltekasutuse kord
Kohtuasjas T‑219/04,
Hispaania Kuningriik, esindaja: N. Díaz Abad,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: T. van Rijn ja S. Pardo Quintillán,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 12. augusti 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1438/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 III peatükis määratletud ühenduse laevastikupoliitika rakenduseeskirjad (ELT L 204, lk 21; ELT eriväljaanne 04/06, lk 30),
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud F. Dehousse ja D. Šváby,
kohtusekretär: asekohtusekretär B. Pastor,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. novembril 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, lk 59; ELT eriväljaanne 04/05, lk 460) artiklid 11‑13 sätestavad:
„Artikkel 11
Püügimahu korrigeerimine
1. Liikmesriigid määravad kindlaks oma kalalaevastike püügimahu korrigeerimise meetmed, et saavutada püsiv ja alaline tasakaal püügimahu ja püügivõimaluste vahel.
2. Liikmesriigid tagavad, et artiklis 12 ja käesoleva artikli lõikes 4 nimetatud püügimahu brutoregistertonnides ja kilovattides väljendatud sihttasemeid ei ületata.
[…]
4. Kui püügimahu vähendamiseks antakse riigiabi rohkem kui on vaja, et täita artikli 12 lõikega 1 ettenähtud sihttasemetele vastamiseks vajalik püügimahu vähendamine, siis arvestatakse kõrvaldatud maht automaatselt sihttasemetest maha. Sellisel viisil saadud sihttasemed loetakse uuteks sihttasemeteks.
5. Vähemalt viis aastat vanade kalalaevade peateki ajakohastamine ohutuse, töö- ja hügieenitingimuste ning toote kvaliteedi parandamiseks võib laeva tonnaaži suurendada, kui nimetatud ajakohastamine ei suurenda laeva kalapüügivõimet. Käesoleva artikli ja artikli 12 kohastesse sihttasemetesse tehakse vastavad parandused. Liikmesriigid ei pea vastavat mahtu arvesse võtma laevastiku koosseisu arvamiste ja koosseisust väljaarvamiste tasakaalustamisel artikli 13 alusel.
Meetmete kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja tingimused võetakse vastu artikli 30 lõikega 2 ettenähtud korras.
Artikkel 12
Kalalaevastike sihttasemed
1. Komisjon määrab artikli 30 lõikega 2 ettenähtud korras iga liikmesriigi jaoks kindlaks kõnealuse liikmesriigi lipu all sõitvate ühenduse kalalaevade kogumahutavuse sihttasemed, väljendatuna brutoregistertonnides ja kilovattides.
Sihttasemed vastavad 1997.–2002. aasta mitmeaastase arendusprogrammi eesmärkide summale, mis on igale laevastiku osale kindlaks määratud nõukogu 31. detsembri 2002. aasta otsusega 97/413/EÜ.
2. Rakenduseeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks võetakse vastu artikli 30 lõikega 2 ettenähtud korras.
Artikkel 13
Laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kava ja üldise püügimahu vähendamine
1. Liikmesriigid korraldavad laevastiku koosseisu arvamised ja koosseisust väljaarvamised nii, et alates 1. jaanuarist 2003:
a) kompenseeritakse kasutuselevõetud uus püügimaht, mis ei ole seotud riigiabiga, vähemalt sama koguse varasema riigiabiga hõlmamata püügimahu kõrvaldamise teel,
b) kompenseeritakse pärast 1. jaanuari 2003 antud riigiabi toel kasutuselevõetud uus püügimaht varasema riigiabiga hõlmamata mahu kõrvaldamise teel:
i) vähemalt samas mahus, kui kasutusele võetakse 100 GT või sellest väiksema kogumahutavusega uued laevad, või
ii) kõnealusest mahust vähemalt 1,35 korda suuremas mahus, kui kasutusele võetakse uued laevad kogumahutavusega üle 100 GT.
2. Iga liikmesriik, kes otsustab pärast 31. detsembrit 2002 võtta endale laevastiku uuendamiseks antava uue riigiabi kohustused, peab ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2004 oma laevastiku üldist püügimahtu vähendama 3% võrra kogu püügiperioodi kohta artiklis 12 nimetatud sihttasemetega võrreldes.
3. Rakenduseeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks võetakse vastu artikli 30 lõikega 2 ettenähtud korras.
[…]
Artikkel 30
Kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee
1. Komisjoni abistab kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee.
2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.
Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 20 tööpäeva.
[…]
4. Komitee võtab vastu oma töökorra.
[…]
Artikkel 36
Jõustumine
Käesolev määrus jõustub 1. jaanuaril 2003.”
2 Komisjoni 12. augusti 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1438/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 III peatükis määratletud ühenduse laevastikupoliitika rakenduseeskirjad (ELT L 204, lk 21; ELT eriväljaanne 04/06, lk 30; edaspidi „vaidlustatud määrus”), artiklid 6, 7 ja 14 kõlavad järgmiselt:
„Artikkel 6
Laevastiku püügimaht 1. jaanuaril 2003
Artikli 7 kohaldamisel määratakse tonnaaži (GT03) ja võimsuse (kW03) alusel 1. jaanuari 2003 püügimaht, võttes vastavalt II lisale arvesse need laevade koosseisu arvamised, mis põhinevad asjaomase liikmesriigi poolt ajavahemikul 1. jaanuar 2000–31. detsember 2002 tehtud haldusotsusel vastavalt sel ajal kehtinud õigusaktidele ja eelkõige kooskõlas otsuse 97/413/EÜ artikli 6 lõike 2 alusel komisjonile teatavaks tehtud riiklike laevade koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kavaga ning mis viiakse läbi hiljemalt kolme aasta jooksul pärast haldusotsuse vastuvõtmise kuupäeva.
Artikkel 7
Laevastiku koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise järelevalve
1. Määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 13 järgimiseks peab iga liikmesriik tagama, et tonnaažina (GTt) väljendatud püügimaht on igal ajal võrdne püügimahuga 1. jaanuaril 2003 või sellest väiksem (GT03), mida on korrigeeritud järgmiselt:
a) arvates maha:
i) nende laevade kogutonnaaži, mis on pärast 31. detsembrit 2002 riigiabiga laevastiku koosseisust välja arvatud (GTa);
ii) 35% nende üle 100 GT mahutavusega laevade kogutonnaažist, mis on pärast 31. detsembrit 2002 riigiabiga laevastiku koosseisu arvatud (GT100);
b) ja lisades
i) määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 11 lõike 5 kohaselt lubatud kogutonnaaži suurenemise (GTS);
ii) laevastiku taasmõõtmise tulemuse (Δ (GT-GRT)).
Iga liikmesriik tagab järgmise valemi järgimise:
GTt ≤ GT03 - GTa - 0,35 GT100 + GTS + Δ (GT - GRT)
[…]
Artikkel 14
Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2003.”
3 Nõukogu 26. juuni 1997. aasta otsuse 97/413/EÜ ühenduse kalandussektori ümberkorraldamise eesmärkide ja üksikasjalike eeskirjade kohta kalavarude ja nende kasutamise püsiva tasakaalu saavutamiseks ajavahemikul 1. jaanuar 1997 kuni 31. detsember 2001 (EÜT L 175, lk 27), mis võeti vastu nõukogu 20. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3760/92, millega luuakse ühenduse kalanduse ja akvakultuuri süsteem (EÜT L 389, lk 1), artikli 11 alusel, artikli 6 lõige 2 sätestab:
„Püügikoormuse vähendamise meetmena võtab iga liikmesriik vastu programmi iga laevastiku osa püügimahu vähendamiseks, mis võimaldab nende eesmärkide saavutamist. Selline mahu vähendamine tuleb tagada igas liikmesriigis laevastiku uuendamise alaliselt kehtiva korra kehtestamisega. Selle korraga tuleb kõigi laevastiku osade kaupa kindlaks määrata laevade koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise suhe, mis tagab asjaomaseks perioodiks, et püügimaht on kindlaks määratud laevatüüpide kaupa”.
4 Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 5), artikkel 3 sätestab:
„Ühenduse institutsiooni poolt liikmesriigile või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvale isikule saadetavad dokumendid koostatakse asjaomase liikmesriigi keeles.”
5 Sama määruse artikkel 6 näeb ette:
„Ühenduse asutused võivad kodukorras ette näha nende keelte kasutamist käsitleva korra.”
6 Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124) artiklid 4 ja 7 on sõnastatud järgnevalt:
„Artikkel 4
Korralduskomitee menetlus
1. Komisjoni abistab korralduskomitee, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad ja eesistujana komisjoni esindaja.
2. Võetavate meetmete eelnõu esitab komiteele komisjoni esindaja. Tähtaja jooksul, mille määrab eesistuja lähtuvalt küsimuse kiireloomulisusest, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. Arvamus esitatakse sellise häälteenamusega, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 nõukogu otsuste vastuvõtmiseks komisjoni ettepaneku põhjal. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse nimetatud artiklis sätestatud viisil. Eesistuja ei hääleta.
3. Komisjon võtab meetmed vastu ning neid kohaldatakse viivitamata, ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist. Kui aga meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas, teatab komisjon sellest viivitamata nõukogule. Sellisel juhul võib komisjon vastuvõetud meetmete kohaldamise edasi lükata põhiaktis määratud tähtajaks, mis ei tohi ühelgi juhul ületada kolme kuud alates teatamiskuupäevast.
4. Lõikes 3 ettenähtud tähtaja jooksul võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse.
[…]
Artikkel 7
1. Iga komitee võtab eesistuja ettepanekul vastu oma töökorra, mille aluseks on töökorra standardeeskirjad ning mis avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.
Vajaduse korral kohandavad olemasolevad komiteed oma töökorraeeskirjad standardeeskirjadega.
[…]”
7 Lõpuks sätestavad kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee töökorra artiklid 3, 4 ja 9:
„Artikkel 3
Komitee eesistuja saadab koosoleku kokkukutsumise teate, päevakorra, meetmete eelnõud, mille kohta komitee arvamust taotletakse, ja kõik muud töödokumendid komitee liikmesriikide esindajatele vastavalt artikli 9 [teisele] lõigule.
Need dokumendid tuleb toimetada liikmeriikide alalistele esindustele vähemalt kaheksa päeva enne komitee koosolekut […]
Artikkel 4
Komitee arvamuse taotlemise korral, kui eelnõus on tehtud sisuline muudatus või päevakorda võetud teemal esitatakse koosolekul eelnõu või kui päevakorda võetakse uus küsimus, lükkab eesistuja liikmesriigi esindaja nõudel hääletuse edasi koosoleku lõppu; asja erilise keerukuse korral pikendab ta koosolekut järgmise päevani.
[…]
Artikkel 9
[…]
Komitee liikmesriigi esindajatele adresseeritud kirjad saadetakse liikmesriikide alalistele esindustele; kirja koopia saadetakse otse liikmesriigi poolt selleks määratud ametnikule.”
Vaidluse taust
8 Komisjoni faksis 13. juunil 2003 liikmesriikidele nende ametlikus keeles määruse eelnõu, millega kehtestatakse nõukogu määruse nr 2371/2002 III peatükis määratletud ühenduse laevastikupoliitika rakenduseeskirjad. Seda eelnõu arutati esimest korda kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee (edaspidi „komitee”) 25. juuni 2003. aasta koosolekul.
9 Komisjon saatis 1. juulil 2003 liikmesriikide esindajatele kutse osaleda 15. ja 16. juulil 2003 komitee koosolekul. Kutse oli koostatud prantsuse, inglise ja saksa keeles. Selle kutse kohaselt oli päevakorras eespool mainitud määruse eelnõu arutamine ja 16. juuli 2003. aasta koosolekul selle hääletusele panemine.
10 Hispaania Kuningriigi alaline esindaja Euroopa Liidu juures saatis 7. juulil 2003 komisjoni kalanduse peadirektoraadi peadirektorile kirja, milles ta teatas, et Hispaania Kuningriik ei pea ennast sellele koosolekule ametlikult kutsutuks, kuna talle pole kutset esitatud hispaania keeles. Samas kirjas taotles alaline esindaja kinnitust sellele, et asjaomasel koosolekul on korraldatud aktiivne ja passiivne suuline tõlge hispaania keelde.
11 Komisjoni esitatud määruse eelnõu arutati komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul, kus osales ka Hispaania delegatsioon. Koosolekul esitas komisjon oma eelnõule mitmeid muudatusettepanekuid ja jaotas komitee liikmetele esitatud muudatusettepanekuid sisaldava dokumendi, mis oli koosatud ainult inglise keeles.
12 Pärast seda koosolekut saatis Hispaania Kuningriigi alaline esindaja 17. juulil 2003 kalanduse peadirektoraadi peadirektorile kirja. Selles kirjas kordas ta esiteks oma vastuväiteid keele kohta, milles oli koostatud Hispaania Kuningriigile saadetud kutse (vt eespool punkt 10). Teiseks kritiseeris ta seda, et komisjon oli esitanud oma esialgselt hispaania keeles saadetud eelnõule ühe sisulise muudatuse ainult inglise keeles, kaevates selle üle, et hoolimata Hispaania delegatsiooni tehtud reservatsioonidest, sundis komisjon komiteed kõnealuse eelnõu kohta arvamuse saamiseks hääletama. Alaline esindaja viitas samuti asjaolule, et Hispaania delegatsioon taotles oma vastuväidete kandmist komitee koosoleku protokolli ja palus peadirektoril saata asjaomase koosoleku protokolli koopia, et kontrollida, kas kõnealused vastuväited on protokollitud asjakohasel viisil.
13 Komisjon võttis vaidlustatud määruse vastu 12. augustil 2003. Selle määruse põhjenduses 13 märgitakse, et komitee ei ole selles sätestatud meetmete kohta oma arvamust eesistuja määratud tähtaja jooksul esitanud.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hispaania Kuningriik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. novembril 2003, ning kohtuasi registreeriti numbriga C‑464/03.
15 Nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), alusel suunas Euroopa Kohus 8. juuni 2004. aasta määrusega kohtuasja edasi Esimese Astme Kohtule.
16 Olles ettekandja-kohtuniku ära kuulanud, otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) algatada suulise menetluse ning tegi komisjonile Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames ettepaneku esitada teatud dokumendid. Komisjon täitis selle nõudmise ettenähtud tähtaja jooksul.
17 Hispaania Kuningriik palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
18 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi neljas väide ilmselgelt vastuvõetamatuks või teise võimalusena lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi;
– jätta hagi muus osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
Õiguslik käsitlus
19 Hispaania Kuningriik esitab oma hagi toetuseks viis väidet: vaidlustatud määruse vastuvõtmisel määruses nr 1 sätestatud ühenduse keelte kasutamise korrast tulenevate oluliste menetlusnormide rikkumine; õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumine osas, milles vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 rikub määruse nr 2371/2002 artikli 13 sätteid; sama põhimõtte rikkumine osas, milles vaidlustatud määruse sama artikkel rikub määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõike 5 sätteid; õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine; ja vaidlustatud määruse väidetav meelevaldsus.
Esimene väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisel oluliste menetlusnormide rikkumine
Poolte argumendid
20 Hispaania Kuningriik rõhutab, et vastavalt määruse nr 1 artiklile 3 ja kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 10. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑263/95: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑441, punkt 32) peavad liikmesriigile saadetavad teated olema koostatud asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles ja välja saadetud iga asjaomase korralduskomitee osas määratud tähtaja jooksul.
21 Seega on vaidlustatud määrus kehtetu, kuna esiteks ei saadetud Hispaania Kuningriigile 15. ja 16. juuli 2003. aasta komitee koosoleku kutset hispaania keeles ja teiseks oli sellel koosolekul esitatud oluline muudatus koostatud ainult inglise keeles.
22 Lisaks ei olnud vastupidiselt sellele, mida väidab komisjon, 16. juuli 2003. aasta komitee koosolekul esitatud eelnõu uues versioonis sisalduvad muudatused mitte vähetähtsad, vaid sisulised. Nõustuda ei saa kostja vastuses komisjoni esitatud selgitusega, et määrus on väga tehnilise sisuga ja sisaldab matemaatilisi valemeid. Valemite seletused ja esitatud selgitused mõjutavad õigusakti tervikuna, mis on mõistetav ainult selle väljatöötajale, mitte aga delegatsioonidele, kellel ei olnud tehnilisel koosolekul võimalust uurida seda dokumenti sellist tüüpi määruse puhul vajaliku rahu ja tähelepanelikkusega.
23 Hispaania Kuningriik rõhutab komisjoni väite osas komiteele esitatavate dokumentide kõikidesse ametlikesse keeltesse tõlkimise tõttu tekkivate viivituste kohta, et väidetav tõhusus ei saa üles kaaluda liikmesriikide õiguslikke tagatisi.
24 Viimasena lisas Hispaania Kuningriik kohtuistungil, et asjaomaste muudatuste hispaania keeles esitamata jätmise tagajärjena oleks pidanud määruse eelnõu hääletamise järgmise komisjoni koosolekuni edasi lükkama, nagu Hispaania Kuningriik 16. juuli 2003. aasta koosolekul nõudis.
25 Komisjon vaidleb vastu sellele, et käesoleval juhul on tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega vaidlustatud määruse vastuvõtmisel, mis võib kaasa tuua selle tühistamise. Selles osas viitab ta kohtupraktikale, mille kohaselt toob menetlusnormide rikkumine õigusakti täieliku või osalise tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks asjaomane õigusakt võinud olla teistsuguse sisuga (Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 150/84: Bernardi vs. parlament, EKL 1986, lk 1375).
26 Komisjon märgib esiteks komitee 15. ja 16. juuli 2003. aasta koosoleku kutse kohta, et komitee, nii nagu kõik teised komiteed, mis on seotud rakendusmeetmete vastuvõtmise menetlustega, tegutsevad komisjoni pädevuse piires. Kuna komisjonil on kolm töökeelt, s.o prantsuse, inglise ja saksa keel, peab komisjon õiguspäraseks, et komitee koosoleku kutsed võivad olla koostatud neis kolmes keeles. Määruse nr 1 artikkel 3 viitab institutsiooni poolt liikmesriigile saadetud „dokumentidele” ja seda ei kohaldata komisjoni suhetele selliste komiteedega nagu käesoleval juhul. Tegelikult oleks komisjonil vastavalt sama määruse artiklile 6 olnud õigus tema poolt avaldatud töökorra standardeeskirjades ette näha, et komitee kutsed tuleb saata kolmes eespool nimetatud töökeeles.
27 Komisjon märgib, et üldiselt ei ole liikmesriikidele tekitanud mingeid raskusi praktika, mille kohaselt saadetakse neile komitee koosolekute kutsed kolmes töökeeles. Täpsemalt öeldes, Hispaania delegatsioon sai 2003. aasta mais ja juunis toimunud koosolekute kutsed kätte kolmes keeles ega teinud mingeid reservatsioone. Lisaks sellele osales Hispaania delegatsioon vaidlustatud kutse alusel 16. juuli 2003. aasta koosolekul ja võttis osa vaidlustatud määruse eelnõuga seotud aruteludest ja hääletustest ning seega tegelikult väljendas oma seisukohta eelnõu suhtes, arvestades asjaolu, et tagatud oli aktiivne ja passiivne tõlge hispaania keelde.
28 Selles osas toob komisjon esile, et erinevate komisjoni toetavate komiteede koosolekute tõhusaks korraldamiseks on oluline, et kutseid ei tõlgitaks pidevalt kõikidesse ametlikesse keeltesse.
29 Teiseks teeb komisjon komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul välja jagatud dokumendi kohta järgmised märkused. Esiteks meenutab ta, et 16. juuli 2003. aasta koosolekul hääletusele pandud määruse eelnõu saadeti Hispaania Kuningriigile 13. juunil 2003 faksiga, mida Hispaania Kuningriik ei eita. Tegelikult ütleb selle inglise keeles koostatud kaaskiri adressaadiks olevatele liikmesriikidele, et asjaomane eelnõu on saadetud neile omas keeles. Järelikult ei ole komisjoni arvates käesoleva juhtumi asjaolud võrreldavad eespool punktis 20 viidatud kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon aluseks olevate asjaoludega. Tegelikult ei saadetud selle kohtuasja puhul hääletusele pandavat õigusakti eelnõu Saksamaa delegatsioonile saksa keeles määratud tähtaja jooksul.
30 Järgmisena vaidlustab komisjon väite, et 16. juuli 2003. aasta koosolekul esitatud dokumendi puhul oli tegemist kõnealuse määruse eelnõu sisulise muudatusega. Komisjoni arvates sisaldas see dokument ainult kahte sisulist muudatust asjaomasele eelnõule, s.o artiklis 6 esitatud tähtaegade muutmine ja joonealuste märkuste lisamine eelnõu I lisasse. Need muudatused, mis ei mõjutanud mitte kuidagi eelnõu artiklit 7, olid sisse viidud liikmesriikide ettepanekute arvessevõtmiseks ja nad ei tekitanud mitte mingeid arusaamatusi. Ülejäänud osas oli tegemist ainult vormi ja ülesehitust puudutavate muudatustega, mille eesmärk oli teatud sätteid parendada, muuta selgemaks ja lihtsamaks, ning pealegi olid nad täiesti arusaadavad.
31 Neist arusaamist kergendas ka see, et koosolekul komisjoni esindaja luges nad ette ja selgitas neid detailselt. Hispaania delegatsioonil oli võimalik jälgida nende ettelugemist ja selgitusi hispaania keeles, kuna nende soovil oli korraldatud aktiivne ja passiivne suuline tõlge hispaania keelde.
32 Lisaks märgib komisjon, et nende dokumentide, millega tehakse eelnevalt delegatsioonidele saadetud tekstidesse vaid vähetähtsaid muudatusi, pidev tõlkimine kõikidesse ametlikesse keeltesse toob kaasa vastuvõetamatuid viivitusi komiteede töös. Komisjon on seisukohal, et määruse nr 1 sätteid ei saa tõlgendada viisil, et õigustamatuid takistusi luues häirivad need sätted komiteedel nende ülesannete asjakohast täitmist.
33 Lõpuks märgib komisjon kohtuistungil Hispaania Kuningriigi esitatud etteheite (vt eespool punkt 24) kohta, et see tuleb tähtaja möödumise tõttu tagasi lükata ja seega on see vastuvõetamatu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 Käsitletav väide koosneb kahest osast, mis põhinevad määruse nr 1 kahel eraldiseisval väidetaval rikkumisel. Ühelt poolt oli 15. ja 16. juuli 2003. aasta koosoleku kutse koostatud ainult inglise, prantsuse ja saksa keeles, aga mitte hispaania keeles, ning teiselt poolt jaotas komisjon 16. juuli 2003. aasta koosolekul välja oma esialgse määruse eelnõu muudetud versiooni ainult inglise keeles ja keeldus selle eelnõu hääletamise edasilükkamisest järgmise komitee koosolekuni.
35 Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab määruse nr 1 rikkumine õigusakti vastuvõtmisel endast menetlusnormi rikkumist, mis võib lõpuks vastuvõetud õigusakti tühistamise kaasa tuua siiski üksnes juhul, kui sellise rikkumise puudumisel oleks menetlus võinud jõuda teistsuguse tulemuseni (vt 25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑465/02 ja C‑466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑9115, „kohtuotsus Feta II”, punkt 37, ja viidatud kohtupraktika).
36 Käsitletava väite esimese osa kohta tuleb märkida, et komisjoni poolt Hispaania Kuningriigile saadetud kutse alusel osalesid Hispaania esindajad 15. ja 16. juuli 2003. aasta koosolekutel. Seetõttu ei saa väita, et väidetava rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetlus võinud seetõttu jõuda teistsuguse tulemuseni. Tegelikult oleks Hispaania Kuningriigile hispaania keeles saadetud koosoleku kutse samuti toonud kaasa Hispaania esindajate osalemise asjaomasel koosolekul, nagu see toimus vaidlustatud kutse alusel. Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata, kuna see ei ole asjakohane, ilma et oleks vaja uurida küsimust, mis keeles oleks pidanud olema koostatud Hispaania Kuningriigile saadetud kutse.
37 Käsitletava väite teise osa kohta tuleb meenutada, et asjaomase määruse eelnõu arutati ja see pandi hääletusele komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul (vt eespool punktid 9 ja 12). Nagu ilmneb komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu palvel esitatud koosoleku protokollist pakkus komisjon koosoleku alguses suuliselt välja mõningad esialgse eelnõu muudatusettepanekud ja jaotas komitee liikmetele „muudatuste parema arusaadavuse huvides” välja dokumendi, milles need muudatused oli koostatud inglise keeles. Enamus muudatusi puudutas kas puhtalt vormistust või trükivigade parandusi, v.a kaks sisulist muudatust, millest üks käsitles eelnõu artiklis 6 määratud võrdlusperioodi pikendamist ühelt aastal kolme aastani ja teine eelnõu I lisale „Liikmesriikide sihttasemed” joonealuste märkuste lisamist. Hispaania Kuningriik väljendas „kahtlust komisjoni pakutud menetluse osas” ja taotles seda, et „muudatused esitatakse ka hispaania keeles, nõudes, et komisjon lükkaks hääletamise edasi”. Hispaania Kuningriiki toetasid selles Belgia Kuningriik, Kreeka Vabariik, Itaalia Vabariik ja Portugali Vabariik.
38 Viidatud koosoleku protokollist selgub ka, et kõik komisjoni esitatud muudatusettepanekud luges komisjoni esindaja täpselt ette ja selgitas neid detailselt. Lugemise lõpul kordas Hispaania Kuningriik, keda toetasid neli eespool mainitud liikmesriiki, oma reservatsioone. Pärast erinevate liikmesriikide poolt muudetud määruse eelnõu kohta seisukohtade esitamist pandi asjaomane eelnõu hääletusele, kuid see ei saavutanud komitee arvamuse vastuvõtmiseks vajalikku kvalifitseeritud häälteenamust. Koosolek lõppes niisiis pärast seda kui koosoleku protokolli oli kantud see, et hääletuse tulemus vastab komitee „arvamuse puudumisele”.
39 Neid kaalutlusi arvestades tuleb välja selgitada, kas, nagu väidab Hispaania Kuningriik, komisjoni esitatud määruse eelnõu muudatusettepanekute hispaania keeles esitamata jätmine komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul ning komisjoni esindaja − komitee eesistuja − keeldumine lükata eelnõu hääletamist edasi järgmise komitee koosolekuni, kujutavad endast menetlusnormide rikkumist, mis võib kaasa tuua vaidlustatud määruse tühistamise.
40 Esimese etteheite osas tuleb märkida, et komitee töökorra artikkel 3 ja artikli 9 teine lõik (vt eespool punkt 7) näitavad piisavat tahet tagada liikmesriikidele vajalik aeg komitee päevakorrapunktiga seonduvate dokumentidega tutvumiseks, mis võivad olla eriti keerulised, vajada mitmeid kontakteerumisi ja arutelusid erinevate ametiasutustega ning eri valdkondade ekspertidega või ka kutseala ühingutega konsulteerimist. Ei saa eeldada, et kõik isikud, kellega tuleb konsulteerida, valdavad võõrkeelt sellisel tasemel, mis võimaldaks mõista keerulist teksti. Seega tuleb eelnevalt viidatud sätteid tõlgendada viisil, et asjakohased dokumendid tuleb saata igale liikmesriigile selle ametlikus keeles, nagu näeb ette määruse nr 1 artikkel 3 (vt selle kohta eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 27 ja 31, ning kohtujurist M. Ruiz‑Jarabo Colomer’i ettepanek selle kohtuasja ettevalmistamisel, EKL 1998, lk I‑443, punkt 16). Just nii oli see käesoleval juhul, kus esialgne määruse eelnõu saadeti liikmesriikidele nende ametlikus keeles määratud tähtaja jooksul ja seda arutati esimest korda komitee 25. juuni 2003. aasta koosolekul.
41 Seevastu ei ole sellist kohustust eelnevalt komitee liikmetele nõuetekohaselt saadetud dokumendi muudatusettepanekute suhtes, mis tehakse komitee koosolekul. Tegelikult ei kohusta mitte ükski komitee töökorra artikkel esitama selliseid ettepanekuid kirjalikult kõigis ametlikes keeltes. Seetõttu on lubatav, et komisjon esitab sellised ettepanekud komitee koosolekul ainult suuliselt. Ilma et see piiraks komitee töökorra artikli 4 kohaselt võimalust lükata hääletus edasi koosoleku lõppu või asja erilise keerukuse korral pikendada koosolekut järgmise päevani, eksisteerib võimalus esitada komitee koosolekul muudatusi suuliselt isegi siis, kui koosoleku päevakorras olevasse eelnõusse tehtavad muudatused on sisulised. Hispaania Kuningriigi seisukoht, et komisjon peab esitama oma muudatusettepanekud kirjalikult kõigis ametlikes keeltes, ei ühildu eriti komitee töökorra eelviidatud artikliga, kuna juhul, kui sellise seisukohaga nõustuda, siis muutuks koosoleku kestel sisuliste muudatuste tegemine praktiliselt võimatuks.
42 Käesoleval juhul sedastab Esimese Astme Kohus, et nagu selgub komitee16. juuli 2003. aasta koosoleku protokollist, esitas komisjon koosoleku alguses määruse esialgse eelnõu muudatusettepanekud suuliselt. Komisjoni poolt sellel koosolekul väljajagatud dokumenti tuleb seega pidada komisjoni poolt suuliselt tehtud muudatusettepanekute näiteks või puhtalt visuaalseks abiks „parema arusaadavuse huvides”. Kuna komisjon oleks võinud kehtiva korra kohaselt esitada oma ettepanekud üksnes suuliselt ilma ühtegi dokumenti esitamata, siis ei saa pidada mõistlikuks argumenti, mis põhineb asjaolul, et väljajagatud dokument oli koostatud ainult inglise keeles.
43 Esitatud põhjustel leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon ei ole rikkunud kõnealusel koosolekul esialgse eelnõu muudatusettepanekuid suuliselt esitades kohaldatavaid õigusnorme ega liikmesriikide „õiguslikke tagatisi”, nagu väidab Hispaania Kuningriik. Veelgi enam on see nii, kuna Hispaania Kuningriigi esindajatele oli nende palvel korraldatud sellel koosolekul aktiivne ja passiivne tõlge hispaania keelde ja seega oli neil võimalik nende oma keeles jälgida arutelu ja komisjoni poolt oma ettepaneku kohta esitatud selgitusi.
44 Hispaania Kuningriigi poolt kohtuistungil esitatud teise etteheite osas, et komisjon keeldus selle eelnõu hääletamist edasi lükkamast järgmise komitee koosolekuni, tuleb esitaks hinnata selle vastuvõetavust, millele komisjon vastu vaidleb.
45 Kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei või esitada menetluse käigus uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
46 Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem samas astmes esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3031, punkt 39, ja 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/02 ja T‑347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4251, punkt 111).
47 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on asi nii. Tegelikult on esitatud väide tihedalt seotud hagiavalduses esitatud esimese väitega, mida on uuritud eespool ja mille kohaselt on vaidlustatud määrus, mille eelnõu arutati komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul, kehtetu, kuna sellel koosolekul eelmainitud eelnõusse tehtud sisulised muudatused ei olnud esitatud hispaania keeles. Teiste sõnadega tuleb käsitletavat etteheidet mõista nii, et kuigi komisjonil ei olnud võimalik muudatusettepanekuid koosolekul välja jagada ka hispaania keeles, oleks ta pidanud vähemalt lükkama hääletamise edasi teise koosolekuni, et anda Hispaania esindajatele vajalikku aega nende ettepanekutega tutvumiseks, mis olid koostatud muus keeles kui nende ametlik riigikeel. Pealegi on Hispaania Kuningriik esitanud sisuliselt oma hagiavalduse punktis 3 sama etteheite, väites, et komisjon sundis komiteed hääletama, hoolimata Hispaania delegatsiooni reservatsioonidest (vt eespool punkt 12).
48 Siiski tuleb see etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Tegelikult ei näe ei komitee töökorra artikkel 4 ega ükski muu töökorra artikkel ette hääletamise edasilükkamist teise komitee koosolekuni, isegi kui komitee koosolekul tehakse eelnõusse sisulisi muudatusi. Viimasel juhul annab artikkel 4 ainult võimaluse lükata komitee eesistujal hääletamine edasi koosoleku lõppu. Nagu juba on sedastatud, on see nii ka käesoleval juhul, kus asjaomase määruse eelnõu arutamine ja hääletamine oli komitee 16. juuli 2003. aasta koosolekul ainus päevakorrapunkt ja hääletamine toimus selle koosoleku lõpus.
49 Isegi kui Hispaania Kuningriigi poolt käsitletava väite teises osas väidetavad rikkumised oleksid tõendatud, ei viiks need igal juhul vaidlustatud määruse tühistamiseni. Kuna tegelikult komiteel ei õnnestunud anda arvamust määruses ettenähtud meetmete kohta, siis võttis komisjon selle määruse vastu ega teatanud seega nendest meetmetest nõukogule vastavalt määruse nr 2371/2002 artikli 30 lõikele 2 ja otsuse 1999/468 artikli 4 lõikele 3. Hispaania Kuningriik, kes hääletas käsitletava määruse eelnõu vastu, ei oleks saanud seda veelgi tõhusamalt vastustada juhul, kui tal oleks olnud vaidlustatud dokumendi hispaaniakeelne versioon. Järelikult ei saanud väidatavad rikkumised lõpuks vastu võetud meetmele mingit mõju avaldada (vt eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Feta II, punktid 38‑40).
50 Eelpool toodud kaalutlusi ei ole käsitletud eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon, millele viitab Hispaania Kuningriik. Selles kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud otsuse, kuna komisjon ei olnud arvestanud Saksamaa Liitvabariigi taotlust hääletust edasi lükata, kes oli saanud asjaomases komitees arutlusele tulema pidanud otsuse eelnõu oma ametlikus keeles pärast tähtaja lõppemist (eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 26‑32).
51 Käesoleval juhul kinnitas Hispaania Kuningriik kohtuistungil, et ta sai kõnealuse määruse esialgse eelnõu oma ametlikus keeles tähtaegselt, mille kohta on tehtud ka vastav kanne koosoleku protokolli.
52 Lisaks oli eespool punktis 20 viidatud kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon käsitletud töökorra artikli 2 lõikes 7 erinevalt käesoleva komitee töökorrast ette nähtud, et kui arutlusele tulevat õigusakti eelnõu ei ole liikmesriikidele saadetud tähtaegselt, siis tuleb see päevakorrapunkt liikmesriigi nõudmisel järgmise koosolekuni edasi lükata (eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 17).
53 Lõpuks, erinevalt käesoleva vaidluse asjaoludest, võttis asjaomane komitee kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, vastu arvamuse, millest komisjon seejärel lähtus (eespool punktis 20 viidatud 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 32; vt ka selle kohtuotsusega tühistatud komisjoni 31. mai 1995. aasta otsuse 95/204/EÜ, millega rakendatakse nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustoodete kohta (EÜT L 129, lk 23; ELT eriväljaanne 13/09, lk 296), artikli 20 lõiget 2, viimane põhjendus).
54 Seega kõigest eeltoodust tuleneb, et esimese väite teine osa ei ole põhjendatud ja tuleb koos esimese väitega tervikuna tagasi lükata.
Teine väide: õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumine osas, milles vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 rikub määruse nr 2371/2002 artikli 13 sätteid;
Poolte argumendid
55 Hispaania Kuningriik meenutab, et vaidlustatud määruse artikkel 7 võeti vastu määruse nr 2371/2002 artikli 13 sätete kohaldamiseks. Viimati nimetatud artikkel viitab üksnes kalalaevastiku uute püügimahtude kasutuselevõtule, eristades neid selle järgi, kas nad on seotud riigiabiga või mitte, ja nõuab ainsa tingimusena teiste püügimahtude kõrvaldamist teatavate eeskirjade kohaselt. Selles ei ole mingil viisil nõutud, et kalalaevastiku püügimaht tonnides väljendatuna ei tohi ületada vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud valemiga saadavat tulemust. Seega määruse nr 2371/2002 artiklis 13 sätestatud laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kava rakendamise puhul ei ole vaja liikmesriikidelt nõuda selle valemi rakendamist.
56 Hispaania Kuningriik lisab, et määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõige 2, mis sätestab, et liikmesriigid tagavad, et selle määruse artiklis 12 ja artikli 11 lõikes 4 nimetatud püügimahu brutoregistertonnides ja kilovattides väljendatud sihttasemeid ei ületata, näitab seda, et ainsad nõukogu kehtestatavad piirangud liikmesriikidele on komisjoni poolt igale liikmesriigile määratavad sihttasemed. Seevastu ei luba määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõige 2 mingil viisil kehtestada piiranguid, mis on ette nähtud vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1, st laevastiku brutoregistertonnides ja kilovattides väljendatud tegeliku mahu piiranguid, mis näitavad iga liikmesriigi laevastiku tegelikku mahtu.
57 Hispaania Kuningriigi väitel peavad liikmesriigid kinni pidama aastaid üksteisele järgnevates mitmeaastastes arendusprogrammides (edaspidi „MAP”) komisjoni määratavatest sihttasemetest, tagades, et nende laevastiku tegelik maht püsib sihtasemel või alla selle. Eelkõige on see nii just Hispaania puhul kelle laevastiku tegelik maht on olnud alates 1992. aastast alati allpool sihttaset. Hispaania laevastiku tegeliku mahu ja kohaldatava sihttaseme erinevus võis 2003. aasta lõpul hinnanguliselt olla ligikaudu 240 000 brutoregistertonni − mis on palju suurem number kui mõne liikmesriigi, näiteks Madalmaade ja Iirimaa laevastik kokku − ning 535 067 kilovatti.
58 See vähendamine on Hispaania Kuningriigi märkimisväärsete jõupingutuste tulemus ja on osaliselt tingitud riigiabi toel vähendamisest ja ülejäänud osas riigiabiga hõlmamata mahtude vähendamisest tänu laevaehituse valdkonnas rakendatavale poliitikale. Nii on eeltoodud punktis esitatud arvud − 90 000 brutoregistertonni ja 182 660 kilovatti − saavutatud ilma riigiabita.
59 Hispaania Kuningriik on niisiis oma laevaregistri andmete kohaselt alates 1997. aastast korraldanud mahtude vähendamisi ilma riigiabita, mida ta saab võtta arvesse järgimaks määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõike 1 punktidest a ja b tulenevat kohustust kompenseerida oma laevastiku uute püügimahtude kasutuselevõttu riigiabiga hõlmamata püügimahu kõrvaldamisega. Vaidlustatud määruse artiklis 7 sätestatud kohustus mitte ületada kalalaevastiku tegelikku mahtu, nagu see oli 1. jaanuaril 2003, oleks jätnud Hispaania Kuningriigi ilma sellest võimalusest ja tekitanud talle kahju, eelkõige võrreldes nende liikmesriikidega, kes ei olnud järginud oma kohustust arvestada komisjoni poolt MAP‑is kindlaksmääratud sihttasemetega.
60 Pealegi muudab vaidlustatud määruse artikkel 7 sama määruse artikli 4 alusel igale liikmesriigile kohaldatavate sihttasemete määramise õiguslikult sisutuks osas, milles komisjon määrab artikli 7 alusel ilma nõukogu volituseta uued madalamad tasemed.
61 Hispaania Kuningriik on seetõttu seisukohal, et vaidlustatud määruse artikli 7 vastuvõtmisega rikkus komisjon õigusnormide hierarhia põhimõtet, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab, et alusmääruse rakendussätete vastuvõtmisel ei või volitatud ühenduse asutus ületada talle selle määrusega antud pädevust ega ka selle teostamisest hoiduda (Euroopa Kohtu 13. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑103/96: Eridania Beghin-Say, EKL 1997, lk I‑1453, ja Euroopa Kohtu 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑179/97: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑1251).
62 Komisjon rõhutab, et vaidlustatud määruse artikli 7 lõikega 1 üksnes muudeti määruse nr 2371/2002 artiklite 11 ja 13 sätted valemiks, et lihtsustada kõigi siseriiklike ametiasutuste pädeva tehnilise personali tehtavaid arvutusi. Seetõttu vastab see valem liikmesriikide kohustusele tagada, et tonnaažina (GTt) väljendatud püügimaht on igal ajal võrdne püügimahuga 1. jaanuaril 2003 või sellest väiksem (GT03), arvates maha esiteks nende laevade kogutonnaaži, mis on määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõikes 4 viidatud riigiabiga laevastiku koosseisust välja arvatud (- GTa), ja teiseks 35% nende üle 100 GT mahutavusega laevade kogutonnaažist, mis on nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 punkti b alapunktis ii viidatud riigiabiga laevastiku koosseisu arvatud (- 0,35 GT100), ning lisades esiteks asjaomase määruse artikli 11 lõike 5 kohaselt lubatud kogutonnaaži suurenemise (+GTS) ja teiseks laevastiku taasmõõtmise tulemuse (+Δ (GT-GRT)).
63 Komisjon on seisukohal, et kehtestades alates 1. jaanuarist 2003 määruse nr 2371/2002 artiklis 13 ettenähtud laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kompenseerimise kava, piiras nõukogu laevastiku tegelikku mahtu, mille Hispaania Kuningriik tundub olevat oma argumentides tähelepanuta jätnud. Selline piiramine ei ole seotud kohustusega mitte ületada määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõikes 2 käsitletavaid sihttasemeid, mis samuti toob kaasa iga liikmesriigi laevastiku tegeliku mahu piiramise.
64 Hispaania Kuningriigi argumendi osas, et vaidlustatud määruse artikkel 7 takistab uute püügimahtude kasutuselevõtu kompenseerimiseks arvestada väidetavalt alates 1997. aastast toimunud riigiabiga hõlmamata Hispaania kalalaevastiku vähendamisi, vastab komisjon, et väljendit „alates 1. jaanuarist 2003” määruse nr 2371/2002 artikli 13 sõnastuses kohaldatakse nii uute püügimahtude kasutuselevõtule kui ka sellega kaasnevale vähendamiskohustusele. Seega on see viimati nimetatud artikkel, mis ei võimalda arvestada sellest kuupäevast varasemaid püügimahtude vähendamisi.
65 Hispaania Kuningriigi väited ei ole seetõttu mingil moel seotud vaidlustatud määruse artikliga 7 ja jätavad arvesse võtmata määruse nr 2371/2002 artikli 13 sätted. Tegelikult tuginevad need etteheited nõukogu poolt heakskiidetud kavale, millel vastupidiselt Hispaania Kuningriigi kinnitustele ei ole mingit seost sellega, kas liikmesriik on neljanda MAP‑i eesmärgid saavutanud või mitte ning eespool viidatud artiklis 13 sätestatud kohustustega. Niisiis ei ole Hispaania Kuningriik õigel ajal vaidlustanud määrust nr 2371/2002, millega asjaomane kava kehtestati.
Esimese Astme Kohtu hinnang
66 Õigusnormide hierarhia põhimõtet silmas pidades tuleb meenutada, et rakendusakt ei saa muuta rakendatava õigusakti sätteid (Euroopa Kohtu 10. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 38/70: Deutsche Tradax, EKL 1971, lk 145, punkt 10; eespool punktis 61 viidatud 10. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 27. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑64/92: Chavane de Dalmassy jt vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑227 ja II‑723, punkt 52). Järelikult tuleb kontrollida, kas vaidlustatud määruse artikli 7 lõike 1 sätted on kooskõlas määruse nr 2371/2002 artikliga 13, millega neid rakendatakse.
67 Poolte esitatud menetlusdokumentidest selgub, et nad on viimati nimetatud artikli tõlgendamise suhtes eri meelt. Komisjoni arvates viitab selle artikli lõikes 1 kasutatud väljend „alates 1. jaanuarist 2003” nii kalalaevastiku koosseisu arvamisele kui ka selle kompenseerimiseks ette nähtud vähendamisele, mistõttu arvestatakse ainult sellest kuupäevast alates toimunud vähendamisi. Seevastu Hispaania Kuningriik leiab, et liikmesriigi kalalaevastiku mis tahes püügimahu vähendamine, mis hõlmab ka 1. jaanuarist 2003 varasemaid vähendamisi, saab kompenseerida sama laevastiku koosseisu arvamise alates sellest kuupäevast. Niisiis tuleneb sellise tõlgenduse kohaselt määrusega nr 2371/2002 liikmesriikide laevastikele pandud ainus piirang artikli 11 lõikest 2, st komisjoni poolt sama määruse artikli 12 lõike 1 alusel iga liikmesriigi jaoks määratud sihttasemed.
68 Tuleb sedastada, et vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 on kooskõlas komisjoni poolt määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõikele 1 antud tõlgendusega. Tegelikult peab liikmesriik vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud matemaatilisest valemist kinni vaid siis, kui ta tagab, et laevastiku uute püügimahtude kasutuselevõtt alates 1. jaanuarist 2003 kompenseeritakse vähemalt samal määral püügimahtude vähendamisega samast kuupäevast arvates. Järelikult selleks, et kontrollida käsitletava väite põhjendatust, tuleb hinnata seda, kas on õige määruse nr 2371/2002 artikli 13 tõlgendus, millest lähtub komisjon.
69 Esimese Astme Kohtu arvates on asi tõepoolest nii järgnevalt esitatud põhjustel.
70 Esiteks tuleneb kalalaevastiku koosseisu arvamise samaväärse koosseisust väljaarvamisega kompenseerimise kava enda sisust, et tingimata tuleb arvesse võtta koosseisu arvamisi ja koosseisust väljaarvamisi samast kuupäevast alates. Võimalus uute koosseisu arvamiste kompenseerimiseks sellest kuupäevast varasemate väljaarvamistega võib kaasa tuua topeltkompenseerimise juhul, kui varasemad väljaarvamised on juba kompenseeritud teiste samuti varasemate koosseisu arvamistega. Hispaania Kuningriigi poolne määruse nr 2371/2002 artikli 13 tõlgendus, mille kohaselt kalalaevastiku uute püügimahtude kasutuselevõttu ei saa kompenseerida ainult uute vähendamistega, vaid ka alates 1997. aastast tehtud vähendamistega ja neid ei saa kompenseerida samaväärsete koosseisu arvamistega, ei vaidlusta selle kava sisu, vaid sellega püütakse nihutada kuupäeva, millest alates tuleb tasakaalustada koosseisu arvamised ja koosseisust väljaarvamised, tagasi 1997. aastale. Nii nagu komisjon õigesti märgib, ei saa selline tõlgendus mingil moel tugineda määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõikele 1, mis näeb 1. jaanuarist 2003 ette koosseisu arvamiste ja kooseisust väljaarvamiste tasakaalustamise.
71 Teiseks tuleneb määruse nr 2371/2002 põhjendusest 12 selgelt, et „riiklik[e] laevade koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kavade [loomine]” on üks erimeetmetest, et saavutada ühenduse kalalaevastiku vähendamise eesmärki, mis samuti hõlmab sihttasemete kindlaksmääramist, mida püügimahud ei tohi ületada. Niisiis on selle eesmärgiga vastuolus määruse nr 2371/2002 artikli 13 selline tõlgendus, mille kohaselt liikmesriik võib kompenseerida kalalaevastiku koosseisu arvamised, mis on tehtud alates 1. jaanuarist 2003, varasemate väljaarvamistega, mida ei ole selleks kuupäevaks kompenseeritud. Selline tõlgendus võimaldaks liikmesriigil suurendada oma riikliku laevade koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kava raames oma kalalaevastiku püügimahtu võrreldes sellega, mis see oli 1. jaanuaril 2003 ja takistaks määrusega nr 2371/2002 püstitatud eesmärgi saavutamist, milleks on üldine ühenduse kalalaevastiku vähendamine.
72 Kolmandaks tuleb arvestada seda, et määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõikes 1 esitatud viide arvessevõetavale „varasemale” püügimahu vähendamisele ei näita mingil viisil seda, et vähendamised võiksid olla varasemad kui 1. jaanuarist 2003. See sõna näitab lihtsalt, et välistatakse võimalus kompenseerida koosseisu arvamist sellele järgneva koosseisust väljaarvamisega. Selline võimalus, mis ei ole välistatud lihtsa koosseisu arvamiste ja väljaarvamiste süsteemiga, oleks vastuolus ühenduse kalalaevastiku vähendamise eesmärgiga, kuna see tooks kaasa selle laevastiku suurenemise, isegi siis kui see oleks ainult ajutine, senikauaks, kui väljaarvamine, mis peab kompenseerima varasema koosseisu arvamise, ei ole veel toimunud. Pealegi võib selline võimalus olla paljude praktiliste probleemide allikaks, nimelt kui tulevikus plaanitav väljaarvamine, mis peab kompenseerima juba toimunud koosseisu arvamise, ei toimu.
73 Neljandaks kinnitab määruse nr 2371/2002 artiklile 13 komisjoni poolt antud tõlgendust nõukogu 28. juuni 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1242/2004, millega kehtestatakse uutele liikmesriikidele erandid kalalaevastike sihttasemeid käsitleva määruse (EÜ) nr 2371/2002 teatavatest sätetest (ELT L 236, lk 1). Tegelikult ei ole määrusega nr 1242/2004 asjaomastele liikmesriikidele sihttasemeid kehtestatud, kuna see oleks osutunud ülearuseks, kuna nende riikide kalalaevastiku püügimahtude säilitamine nende ühinemise hetkel 1. mail 2004 oli täielikult tagatud määruse nr 2371/2002 artiklis 13 sätestatud laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kavaga (vt määruse nr 1242/2004 põhjendused 2, 3 ja 4). Juhul kui − nagu väidab Hispaania Kuningriik − ainus määrusega nr 2371/2002 liikmesriikidele pandud piirang oli sihttasemetega seotud piirang, siis oleks määrus nr 1242/2004 pidanud sihttasemed kehtestama ka uutele liikmesriikidele. Selline areng näib seetõttu kinnitavat komisjoni lähenemist, mille kohaselt on sihttasemed vajalikud ainult neile liikmesriikidele, kes ületasid need 1. jaanuaril 2003, ja osutuvad ülearuseks siis, kui kõik liikmesriigid nendest kinni peavad.
74 Viiendaks kinnitavad komisjoni poolt kõnealusele artiklile antud tõlgendust määruse nr 2371/2002 ettevalmistavad materjalid. Nõukogu eesistujariigi 12. detsembri 2002. aasta dokumendist nr 15414/02, millega võeti kokku erinevate siseriiklike delegatsioonide seisukohad eelnõu osas, mis võeti vastu määrusena nr 2371/2002 ja mis avaldati selle institutsiooni dokumendiregistri kaudu, selgub, et tegelikult tunnistasid kuus liikmesriiki, st Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik, Itaalia Vabariik ja Portugali Vabariik, et eelnõu artiklist 12 (nüüd määruse nr 2371/2002 artikkel 13) tuleneb selgelt, et selle eesmärk on vältida sihttasemete ületamist. Esimese Astme Kohus otsustas kohtuistungil lisada see dokument kohtuasja toimikusse pärast pooltele kohtumenetluse keeles koopia edastamist ja neile ettepaneku tegemist esitada nende võimalikud märkused, mis on kantud kohtuistungi protokolli. Hispaania Kuningriik ei esitanud selle dokumendi kohta mitte ühtegi kommentaari.
75 Samuti on Euroopa Parlament sama eelnõu kohta esitatud õigusloomega seotud resolutsioonis (Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (KOM(2002) 185 ‑ C5‑0313/2002 – 2002/0114(CNS) (ELT 2004, C 27 E, lk 112) esitanud muudatuse nr 42, millega soovitakse asendada komisjoni poolt nõukogule esitatud määruse eelnõus sõnastus „kalalaevastiku koosseisu arvatavad kogumahud ei tohi ühelgi ajahetkel ületada väljaarvatavaid kogumahte” sõnastusega „sihttasemeid ei tohi ületada”. Niisiis tuleb tõdeda, et nõukogu ei kiitnud neid ettepanekuid määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõplikult vastuvõetud versioonis heaks.
76 Hispaania Kuningriigi argumendi kohta, et liikmesriike, kes on täielikult järginud sihttasemeid, karistatakse nende 1. jaanuaril 2003 olnud püügimahtude viimisega maksimaalsele tasemele, mida edaspidi ületada ei saa, tuleb eelpool esitatud kaalutlusi silmas pidades sedastada, et selline tagajärg tuleneb otseselt määruse nr 2371/2002 artiklist 13. Niisiis, nagu komisjon õigesti märgib, ei ole Hispaania Kuningriik viimati nimetatud sätet õigel ajal vaidlustanud ega esitanud Esimese Astme Kohtule sellesisulist õigusvastasuse väidet.
77 Järelikult, vastupidiselt Hispaania Kuningriigi väidetule, ei riku vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 määruse nr 2371/2002 artiklit 13. Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide: õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumine osas, milles vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 rikub määruse nr 2371/2002 artikli 11 sätteid
Poolte argumendid
78 Hispaania Kuningriik toob esile, et määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõige 5 sätestab selgelt, et liikmesriigid ei pea koosseisu arvamiste ja koosseisust väljaarvamiste tasakaalustamisel võtma sama määruse artikli 13 alusel arvesse vähemalt viis aastat vanade kalalaevade tonnaaži suurenemist, mis on tekkinud peateki ajakohastamisel ohutuse, töö- ja hügieenitingimuste ning toote kvaliteedi parandamiseks. Vaidlustatud määruse artikli 7 lõige 1 sisaldab teiste liikmesriigi kalalaevastiku tonnaažina väljendatud püügimahu määramisel arvessevõetavate tingimuste hulgas näitajat GTs, mis vastab käsitletavale suurendamisele. Järelikult sellise näitaja lisamisega, mis peaks määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõike 5 alusel välistatud olema, rikub vaidlustatud määruse artikkel 7 nii õigusnormide hierarhia põhimõtet kui ka eespool punktis 61 viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat.
79 Komisjon märgib, et käsitletav väide näitab, et Hispaania Kuningriik ei mõista vaidlustatud määruse artikli 7 lõike 1 ulatust. Komisjoni arvates oleks juhul, kui näitajat GTs ei oleks lisatud selles sättes esitatud matemaatilisse valemisse, pidanud laevastiku ajakohastamisel tonnaaži suurenemise kompenseerima samaväärse püügimahuga laevastiku koosseisu vähendamisega. Selle tagajärg oleks olnud vastupidine määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõike 5 eesmärgiga. Seega oli vajalik lisada näitaja GTs, millele eelneb vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud valemis plussmärk. Selle artikli sisuks on lihtsalt määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõikes 5 käsitletava laevastiku ajakohastamisest tuleneva tonnaaži suurenemise arvestamata jätmise kandmine matemaatilisse valemisse.
Esimese Astme Kohtu hinnang
80 Nagu komisjon õigesti märgib, tugineb käsitletav väide vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud matemaatilise valemi mõjust valesti arusaamisele. Selleks, et sellist valemit järgida, peab tegelikult iga liikmesriik tagama, et tema kalalaevastiku tonnaažina väljendatud püügimaht (GTt) on igal ajal võrdne püügimahuga 1. jaanuaril 2003 või sellest väiksem (GT03).
81 Niisiis toob määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõikes 5 käsitletav kalalaevastiku ajakohastamine kaasa laevastiku tonnaaži (GTs) suurenemise, mis tähendab, et tegelik püügimaht (GTt) muutub asjaomase suurendamise võrra suuremaks kui see oli 1. jaanuaril 2003 (GT03). Selleks, et säilitada tasakaalu, näeb vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud valem ette, et näitajat GTt võrreldakse näitajaga GT03, mida on suurendatud näitaja GTs võrra (GT03 + GTs).
82 Järelikult vastupidiselt sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, eeldab määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõikest 5 tulenev kohustus jätta arvesse võtmata selles sättes nimetatud püügimahu suurenemist, et vaidlustatud määruse artikli 7 lõikes 1 esitatud valemis tuleb liita näitaja GTs näitajale GT03. Vastupidisel juhul rikutaks määruse nr 2371/2002 artikli 11 lõiget 5, kuna sellisel juhul oleks asjaomane liikmesriik kohustatud vähendama oma kalalaevastikku vähemalt püügimahuni, mis vastab laevastiku ajakohastamisel tekkinud tonnaaži suurenemisele, et vähendada oma püügimahtu (GTt) ja mitte ületada 1. jaanuaril 2003 olnud püügimahtu (GT03).
83 Eelpool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletav väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide: õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
Poolte argumendid
84 Hispaania Kuningriik väidab, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna vaidlustatud määrust kohaldatakse tagasiulatuvalt, st alates 1. jaanuarist 2003, mis võib kahjustada huvitatud isikuid. Hispaania Kuningriik täpsustab oma repliigis, et huvitatud isikute kahjustamine tuleneb vaidlustatud määrusega kalalaevastiku tegelikule mahule uue piirangu kehtestamisest, mida ei olnud sätestatud määruses nr 2371/2002. Seetõttu leiab Hispaania Kuningriik, et argument, mille kohaselt on vaidlustatud määrusele tagasiulatuva jõu andmine õigustatud, kuna see piirdub 1. jaanuaril 2003 jõustunud määruse nr 2371/2002 rakenduseeskirjade kehtestamisega, ei ole asjakohane, kuna võimalikud huvitatud isikud ei suuda ette ennustada uusi piiranguid, mida komisjon kavatseb sisse viia.
85 Komisjon rõhutab esiteks, et see väide on ilmselgelt vastuvõetamatu, sest see ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktiga c ja sellega seonduva kohtupraktikaga. Komisjoni arvates ei nähtu hagiavaldusest mingil viisil põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele käesolev väide tugineb, kuna Hispaania Kuningriigi väidetav vaidlustatud määruse tagasiulatuvast jõust huvitatud isikutele tekkida võiv kahju on puhtalt teoreetiline ega täpsusta selgelt, kes on nimetatud huvitatud isikud, ega neile tekkinud kahju olemust ja põhjust.
86 Teise võimalusena avaldab komisjon arvamust, et käsitletav väide ei ole põhjendatud. Komisjoni arvates on vastavalt kohtupraktikale lubatud, et ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse algus võib erandkorras ulatuda akti avaldamisele eelnevasse aega, kui taotletav eesmärk seda nõuab ja kui huvitatud isikute õiguspäraseid ootusi on nõuetekohaselt arvestatud (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 20; 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 99/78: Weingut Decker, EKL 1979, lk 101, punkt 8; 9. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑337/88: SAFA, EKL 1990, lk I‑1, punkt 13; 11. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni, EKL 1991, lk I‑3695, punkt 17; 20. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑244/95: Moskof, EKL 1997, lk I‑6441, punkt 77, ja 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑110/97: Madalmaad vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑8763, punkt 151). Kuna käesoleval juhul on vaidlustatud määruse ainus eesmärk kehtestada määruses nr 2371/2002 sätestatud kohustuste rakenduseeskirjad, ilma midagi uut lisamata, saab vaidlustatud määruse kohaldamise alguskuupäev olla ainult määruse nr 2371/2002 jõustumise kuupäev, st 1. jaanuar 2003.
87 Komisjon märgib, et Hispaania Kuningriigi argumendid, mille kohaselt vaidlustatud määrusega võeti meetmeid, mida ei olnud sätestatud määruses nr 2371/2002, tuginevad valele eeldusele, kuna vaidlustatud määrusega kalalaevastiku tegelikele mahtudele väidetavalt uue piirangu kehtestamine on lihtsalt määruse nr 2371/2002 artiklis 13 esitatud laevastiku koosseisu arvamise/koosseisust väljaarvamise kava rakendamine.
Esimese Astme Kohtu hinnang
88 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punkt c näeb ette, et kõigis hagiavaldustes tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See säte on esitatud samas sõnastuses Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ning need kaks sätet üksnes kordavad Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 sisalduvat nõuet, mis on kohaldatav nii Euroopa Kohtule kui ka Esimese Astme Kohtule esitatud hagidele (Euroopa Kohtu 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑7057, punkt 36).
89 Eespool viidatud sätetest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagiavaldus toetub, peavad ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast ja olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks valmistuda kaitseks ja ühenduse kohus neid kontrollida (Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑178/00: Itaalia vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑303, punkt 6, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑55/03: komisjon vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23). Üksnes tuginemine ühenduse õiguse põhimõttele, mille rikkumist väidetakse, ilma et toodaks välja faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel see väide põhineb, sellele nõudele ei vasta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑8027, punkt 51).
90 Käesoleval juhul piirdus Hispaania Kuningriik oma hagiavalduses kinnitusega, et nähes ette vaidlustatud määruse jõustumise 1. jaanuaril 2003, on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna see võib kahjustada huvitatud isikuid, ilma et ta oleks esitanud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis võimaldaksid määratleda ühelt poolt võimalikku väidetud kahju ja teiselt poolt huvitatud isikuid. Neil põhjustel, nii nagu komisjon õigesti rõhutab, ei täida käsitletav väide Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu kodukorra eespool viidatud sätete nõudeid ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
91 Igal juhul on käsitletava väite vastuvõetavuse toetuseks Hispaania Kuningriigi poolt repliigis esitatud argumendid, mille kohaselt huvitatud isikute kantav kahju tuleneb vaidlustatud määrusega liikmesriikide kalalaevastikele uue piirangu kehtestamisest, mida ei nähta ette määruses nr 2371/2002, lihtsalt teise, õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumist puudutava väite toetuseks esitatud argumentide kordamine. Seega nagu juba eelpool öeldud, ei ole see väide õigustatud ja tuleb tagasi lükata.
92 Lisaks, kuna määruse nr 2371/2002 artiklis 13 sätestatud kalalaevastiku koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kava jõustus 1. jaanuaril 2003, ei saa vaidlustatud määruse kohaldamine samast kuupäevast arvates vastupidiselt sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, riivata huvitatud isikute õiguspärast ootust.
93 Kõigest eespool toodust tulenevalt tuleb käsitletav väide tagasi lükata.
Viies väide: vaidlustatud määruse väidetav meelevaldsus
Poolte argumendid
94 Hispaania Kuningriik toob esile, et vaidlustatud määruse artikkel 6 piirab ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 sooritatud laevade vähendamise arvessevõtmist, kehtestades piirangu, mida ei ole määruses nr 2371/2002. Hispaania Kuningriigi arvates viitavad sihttasemed, nagu kogu MAP, aastale 1997. Lisaks tuleneb väljendist „kompenseeritakse varasema riigiabiga hõlmamata mahu kõrvaldamise teel”, mida kasutatakse määruse nr 2371/2002 artikli 13 lõike 1 punktides a ja b, et teostatud vähendamise arvessevõtmisele ei ole seatud mitte mingit ajalist piirangut. Seega on vaidlustatud määrusega kohaldatud piirang meelevaldne.
95 Hispaania Kuningriik leiab, et vaidlustatud määrusega talle kohaldatavad sihttasemed on lubamatud, kuna komisjon tõi selle määrusega sisse uue reegli, mis muudab sihttaseme laevastike majandamisel kasutuks ning seab Hispaania Kuningriigi 240 000 GT vähendamisega halvemasse olukorda, samal ajal kui Madalmaadele, Iirimaale ja Ühendkuningriigile võimaldatakse olulist tonnaaži suurendamist.
96 Komisjoni lähenemine rikub meelevaldselt Hispaania Kuningriigi õigustatud huve, ajades segamini sihttaseme ja laevastiku tegeliku mahu käsitlused. Komisjoni laialdane kaalutlusõigus keerukate majanduslike olukordade hindamisel ei vabasta teda kohustustest järgida nõukogu määrusi nagu ka tema enda määrusi ega õigusta nende õiguste kitsendavat tõlgendamist, mis Hispaania Kuningriik on neljanda MAP‑i eesmärkide täitmisel omandanud, ega ka tema asetamist samale tasemele liikmesriikidega, kes ei ole oma kohustusi täitnud, koheldes teda vähendamise valdkonnas teistega võrdselt madalamal tasemel, millega ei saa nõustuda.
97 Komisjon märgib, et vaidlustatud määruse artikkel 6 kujutab endast erandit määruse nr 2371/2002 artiklist 13, mis ei sisalda üleminekusätteid ja mis keelab põhimõtteliselt alates 1. jaanuarist 2003 kõik kalalaevastiku koosseisu arvamised, mis ei ole seotud vähemalt võrdse püügimahu vähendamisega. Artikkel 6 ainult tagab varasemalt koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kavalt uuele süsteemile ülemineku, võttes arvesse liikmesriikide poolt varem antud load laeva ehitamiseks. Seega tagab artikkel 6 ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 antud lubade omanikele õiguse arvata asjaomase liikmesriigi kalalaevastiku koosseisu oma uued laevad ilma samaväärset püügimahtu eelnevalt vähendamata. See säte kaitseb seega ehitusloa saanud laevaomanike õiguspärast ootust.
98 Vaidlustatud määruse artikli 6 erandlik olemus õigustab piiratud ajavahemikul väljastatud lubade arvessevõtmist. Komisjon meenutab, et tema esialgses eelnõus oli selleks ajavahemikuks määratud üks aasta, st 1. jaanuar–31. detsember 2002. Siiski tulenevalt mitmete liikmesriikide, sh Hispaania Kuningriigi märkustest ja komisjoni taotlusel pädevate kalandusega tegelevate siseriiklike ametiasutuste esitatud teabest otsustas komisjon pikendada määruse võrdlusperioodi ühelt aastalt kolme aastani.
99 See kolmeaastane ajavahemik vastab objektiivsetele tingimustele, st ajale ametliku ehitusloa andmise ja laeva kalalaevastiku koosseisu arvamise vahel, mida komisjon lähtuvalt oma kogemustest ja võttes arvesse kõik vaheetapid, nagu lepingu sõlmimine, laeva ehitamine ja vettelaskmine, peab ligikaudu kolme aasta pikkuseks. Lisaks vastab võrdlusperioodi alguse määramine 1. jaanuarile 2000 aastateks 2000‑2006 heaks kiidetud mitmeaastastele kalandusalastele struktuurimeetmetele.
100 Seetõttu ei saa nõustuda Hispaania Kuningriigi kinnitusega, et enne 1. jaanuari 2003 väljaantud ametlike lubade puhul arvessevõetav võrdlusperioodi algus tuleb nihutada aastale 1997.
101 Komisjon väidab, et selle kinnitusega taotleb Hispaania Kuningriik laiendada erandit, mis puudutab selliseid juhtumeid, kus siseriiklik ametlik luba oli varem väljastatud ja millele ei järgnenud enne 1. jaanuari 2003 uue laeva tegelikku laevastiku koosseisu arvamist, kõikidele laevastiku koosseisust väljaarvamise juhtudele, mis on tema laevastikus alates aastast 1997 aset leidnud. Igal juhul on Hispaania Kuningriik üksnes väitnud seda, et enne 1. jaanuari 2000 olid väljastatud ametlikud ehitusload laevadele, mis ei olnud veel 1. jaanuaril 2003 laevastiku koosseisu arvatud.
102 Komisjoni arvates soovib Hispaania Kuningriik selle kinnitusega üldistada vaidlustatud määruse artiklis 6 sisalduvat erandlikku üleminekusätet, mis on vastuolus määruse nr 2371/2002 artikliga 13 ja komisjoni kohustustega selle viimati nimetatud sätte rakenduseeskirjade vastuvõtmisel.
103 Komisjon meenutab veel, et kohtupraktika kohaselt on ühenduse seadusandjal laialdane kaalutlusõigus juhtudel, mis vajavad nii keeruka majandusliku olukorra hindamist, nagu on näiteks ühise põllumajanduspoliitika ja kalanduse valdkond (Euroopa Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑4/96: NIFPO ja Northern Ireland Fishermen’s Federation, EKL 1998, lk I‑681, punktid 41 ja 42, ja 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C–120/99: Itaalia vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑7997, punkt 44). Komisjon asub seisukohale, et käesoleval juhul ei ole Hispaania Kuningriik esitanud selle kohta mingeid tõendeid, et komisjon oleks ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud.
104 Lõpuks täpsustab komisjon seda, et teiste liikmesriikide osas tonnaaži suurendamine, millele Hispaania Kuningriik viitab, vastab neljanda MAP‑i parandatud eesmärkidele, mida need liikmesriigid olid taotlenud enne 31. detsembrit 2002 ja mille suhtes ei olnud 1. jaanuariks 2003 veel ühtegi otsust tehtud. Hispaania Kuningriik vastavasisulist taotlust ei esitanud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
105 Põllumajanduspoliitika valdkonnas, mis vastavalt EÜ artikli 32 lõikele 1 hõlmab ka kalandust, tunnustab kohtupraktika institutsioonide laialdast kaalutlusõigust, mis vastab neile asutamislepinguga pandud ülesannetele (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van sen Berg en Jurgens vs. komisjon, EKL 1987, lk 1155, punkt 31; 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑256/90: Mignini, EKL 1992, lk I‑2651, punkt 16, ja eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus NIFPO ja Northern Ireland Fishermen’s Federation, punkt 57).
106 Samas tunnustab kohtupraktika ka seda, et kui meedet käsitlevate sätete hindamisel ilmneb meelevaldne ebavõrdne kohtlemine, st mida ei ole võimalik piisavalt õigustada ega põhjendada objektiivsete kriteeriumidega (Euroopa Kohtu 15. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 106/81: Kind vs. EMÜ, EKL 1982, lk 2885, punkt 22, 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑370/88: Marshall, EKL 1990, lk I‑4071, punkt 24; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑52/99: T. Port vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑981, punkt 82), tuleb selline meede tühistada põhjusel, et see rikub EÜ artikli 34 lõike 2 teises lõigus sätestatud diskrimineerimise keeldu, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei tohi kohelda erinevalt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus NIFPO ja Northern Ireland Fishermen’s Federation, punkt 58, ja Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑280/93: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑4973, punkt 67).
107 Seetõttu on oluline kontrollida, kas vaidlustatud määruse artikli 6 säte põhjustab meelevaldset ebavõrdset kohtlemist. Selles osas tuleb märkida, et see säte on erand määruse nr 2371/2002 artiklis 13 sätestatud reeglist, mis kohustab laevastiku koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kompenseerimise kava tõttu võtma arvesse liikmesriigi kalalaevastiku tegelikku püügimahtu 1. jaanuaril 2003. Vaidlustatud määruse artikli 6 koosmõju sama määruse II lisaga, millega määratakse reeglid püügimahtude arvutamiseks väljendatult tonnaažina (GT03) ja võimsusena (kW03) 1. jaanuaril 2003, tulemuseks on, et pärast seda kuupäeva laevastiku koosseisu arvatud kalalaevasid peetakse sel kuupäeval juba laevastikku kuuluvaks juhul, kui on täidetud asjaomases artiklis 6 sätestatud tingimused, mis puudutavad asjaomase liikmesriigi väljaantud ametliku ehitusloa olemasolu 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 ja mis vastab maksimaalselt kolmeaastasele ajavahemikule selle otsuse tegemise ja laeva laevastiku koosseisu arvamise vahel.
108 Nagu selgub vaidlustatud määruse põhjendusest 8 ja komisjoni esitatud selgitustest viidi selline erand sisse selleks, et tagada üleminek varasemalt koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kavalt uuele, määrusega nr 2371/2002 kehtestatud süsteemile. Täpsemalt soovis komisjon käsitletava erandiga tagada laevaomanike õiguspärase ootuse kaitse, kellele on väljastatud kalalaeva ehitusluba riikliku koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kava raames, mis on kehtestatud ja millest on komisjoni teavitatud otsuse 97/413/EÜ artikli 6 alusel, kuid kelle laeva ei ole arvatud asjaomase liikmesriigi kalalaevastiku koosseisu enne 1. jaanuari 2003. Arvestades määruses nr 2371/2002 selliseid juhtumeid käitlevate üleminekusätete puudumist, oleks laeva arvamine asjaomase liikmesriigi kalalaevastiku koosseisu pärast 1. jaanuari 2003 olnud ilma sellise erandita võimalik ainult juhul, kui see oleks olnud seotud teise vähemalt samaväärse püügimahuga laeva väljaarvamisega.
109 Kuna sellist tingimust ei olnud võimalik ette näha ajal, kui luba välja anti, oleks selle hilisem kohaldamine rikkunud nende ametlike lubade omanike õiguspärast ootust, kes olid teinud olulisi investeeringuid kalalaeva ehitamisse, mille arvamine kalalaevastiku koosseisu oli muutunud küsitavaks. Niisiis võimaldas vaidlustatud määruse artikkel 6 arvata laeva kalalaevastiku koosseisu pärast 1. jaanuari 2003, kuid seda siiski tingimusel, et ametlik ehitusluba on väljastatud võrdlusperioodil 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 ja et laev registreeritakse hiljemalt kolme aasta jooksul haldusotsuse tegemisest, millega anti luba selle ehitamiseks. Üheaastast võrdlusperioodi (1. jaanuar–31. detsember 2002), mille esialgu pakkus välja komisjon, pikendati kolme aastani teatud liikmesriikide nõudel selleks, et see langeks kokku ajavahemikuks 2000‑2006 kehtestatud MAP‑i algusega. Lisaks vastab maksimaalse kolmeaastase ajavahemiku kehtestamine ametliku ehitusloa andmise otsuse tegemise kuupäeva ja uue kalalaeva kalalaevastiku koosseisu arvamise vahele komisjoni arvates sellise laeva tavalisele ehitamise ajale.
110 Arvestades eelpool toodut ei saa vaidlustatud määruse artiklit 6 pidada meelevaldseks. Vastupidi, see tugineb objektiivsetele kriteeriumidele ja on täielikult õigustatud vajadusega kaitsta enne määruse nr 2371/2002 jõustumist väljastatud kalalaeva ametlike ehituslubade omanike õiguspärast ootust.
111 Hispaania Kuningriigi argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla. Sellega seoses tuleb märkida, et raske on mõista Hispaania Kuningriigi poolt oma menetlusdokumentides käesoleva väite kohta esitatud argumentatsiooni ulatust ja tundub, et Hispaania Kuningriik kordab põhjendamatuid kinnitusi, mis ta esitas teise väite toetuseks. Täpsemalt on Hispaania Kuningriik oma menetlusdokumentides väitnud, et vaidlustatud määrus võimaldab võtta arvesse ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 toimunud vähendamisi, kuigi see ajavahemik peaks ulatuma aastani 1997. Selles osas tuleb esiteks sedastada, et vaidlustatud määrus võimaldab võtta arvesse eelmainitud ajavahemikul tehtud vähendamisi ainult siis, kui need vähendamised andsid aluse vastavate ametlike ehitusluba väljastamiseks ja kui ehitatavad laevad ei ole veel 1. jaanuaril 2003 laevastiku koosseisu arvatud.
112 Lisaks oleks võrdlusperioodi pikendamisel kuni aastani 1997 kasulik mõju vaid siis, kui samal ajal oleks vaidlustatud määruse artiklis 6 ettenähtud ajavahemik loa andmise ja laeva registreerimise vahel määratud vähemalt kuueks aastaks kolme aasta asemel. Selline kalalaeva ehitusaeg tundub esmapilgul liiga pikk ega vasta sellise laeva tavalisele ehitusajale. Pealegi ei ole Hispaania Kuningriik oma menetlusdokumentides üleüldse käsitlenud kalalaeva ehitamise aega ega ole ka seega esitanud põhjendusi, miks on vajalik määrata pikem ehitusaeg.
113 Hispaania Kuningriik kinnitas kohtuistungil, et ehitusaja määramine viiele aastale oli Hispaaniale vajalik, kuna ühelt poolt anti Hispaania õigusega, mida kohaldati enne määruse nr 2371/2002 jõustumist, ehitusloa omanikele uue laeva ehitamiseks ja Hispaania kalalaevastiku koosseisu arvamiseks viis aastat ja teiselt poolt tõi suur hulk taotlusi selliste laevade ehitamiseks Hispaanias ja piiratud arv kasutuselolevaid laevaehitustehaseid selles riigis kaasa selle, et seda tüüpi laevade ehitamise keskmine kestus oligi tegelikult viis aastat.
114 Komisjon vastas, et ta ei ole saanud liikmesriikidelt, kes taotlesid esialgu väljapakutud ehitusaja pikendamist, mingit objektiivset ja täpset teavet, mis võimaldaks määrata antava pikenduse täpset kestust. Neil põhjustel tegi komisjon oma ekspertide arvamuse alusel järelduse, et kolmeaastane ajavahemik on seda tüüpi laeva ehitamiseks täiesti piisav.
115 Hispaania Kuningriik vaidlustab sellised kinnitused, tuues esile, et tema delegatsioon väljendas selles küsimuses seisukohta komitee koosolekutel enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist. Komitee 16. juuli 2003. aasta koosoleku protokollist selgub tegelikult, et Hispaania tõesti märkis oma ettekandes, et komisjoni väljapakutav ajavahemik on liiga lühike ja see tuleks nihutada aastale 1998. Siiski, nagu komisjon teatas, ilma et sellele oleks esitatud vastuväiteid, ei esitanud Hispaania Kuningriik neid argumente ei kohtuistungil ega üheski oma seisukoha toetuseks esitatud põhjenduses.
116 Neil tingimustel asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et Hispaania Kuningriigi poolt esimest korda kohtuistungil esitatud argumendid on hilinenud ja seega vastuvõetamatud. Igal juhul ei suuda need argumendid seada kahtluse alla ei vaidlustatud määruse artiklis 6 määratud kolmeaastase ajavahemiku mõistlikkust või meelevaldsust, ega ka tõendada, et selle ajavahemiku kestus on komisjoni poolse ilmse kaalutlusvea tulemus. Kuigi komisjon oli kohustatud käsitletava ajavahemiku määrama lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest ja mitte meelevaldselt, ei olnud tal seevastu mingit kohustust kiita heaks liikmesriikide sellesisulisi ettepanekuid tervikuna, mis pealegi ei oleks olnud seoses seda valdkonda käsitlevate siseriiklike õigusnormide erinevuste tõttu võimalik.
117 Mis lõpuks puudutab komisjoni poolt teiste liikmesriikide, kuid mitte Hispaania sihttasemete tõstmist, siis selle kohta tuleb sedastada, et sellest ei tulene, et viimati nimetatut oleks meelevaldselt ja diskrimineerivalt koheldud. Tegelikult osas, milles Hispaania Kuningriik ise kinnitab, et tema kalalaevastiku püügimaht 1. jaanuaril 2003 oli tema sihttasemest madalam, ei oleks selle viimase taseme tõus talle mingit kasu toonud ja oleks seetõttu olnud sisutu, kuna nagu sedastati teise väite hindamise raames (vt eelkõige eespool punktid 69‑76), määrusega nr 2371/2002 kehtestatud koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise kompenseerimise kava nõuab, et liikmesriigi kalalaevastiku püügimaht ei tohi ületada 1. jaanuari 2003. aasta taset.
118 Tervikuna tuleneb eelpool toodud kaalutlustest, et käsitletav väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
119 Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Hispaania Kuningriigi kahjuks, tuleb talt kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. mail 2007 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |