Kohtuasi T‑522/20
Carpatair SA
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 8. veebruari 2023. aasta otsus
Riigiabi – Lennundussektor – Timișoara lennujaama kasuks Rumeenia võetud meetmed – Timișoara lennujaama võetud meetmed nii Wizz Airi kui ka seda lennujaama kasutavate lennuettevõtjate kasuks – Otsus, milles tuvastatakse osaliselt riigiabi puudumine Timișoara lennujaamale ja seda kasutavatele lennuettevõtjatele – Lennujaamatasud – Tühistamishagi – Halduse üldakt – Isiklik puutumus – Konkurentsipositsiooni oluline kahjustamine – Otsene puutumus – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – ELTL artikli 107 lõige 1 – Valikulisus – Eelis – Eraettevõtja kriteerium
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Tekkinud ja olemasoleva huvi tingimus – Hindamine hagi kohtusse saabumisel – Vaidlustatud akti tühistamine, mis võib anda hagejale liikmesriigi kohtutes menetletava hagi puhul eelise – Vastuvõetavus – Liidu kohtu võimalus hinnata liikmesriigi kohtus esitatava hagi põhjendatuse tõenäosust – Välistamine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 27–38)
2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Mõiste „halduse üldakt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses – Kõik üldaktid peale seadusandlike aktide – Kaheosaline komisjoni otsus – Esimene osa, mis puudutab lennujaamatasude süsteemi, mida kohaldatakse kõigi teatud lennujaama kasutavate lennuettevõtjate suhtes – Üldakt – Hõlmamine – Teine osa, mis puudutab lepinguid, mis on kohaldatavad ainult lepingu pooltele – Individuaalsed meetmed – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 47–53)
3. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isiklik puutumus – Kriteeriumid – Komisjoni otsus riigiabi vallas, mis tehakse ametlikus uurimismenetluses – Konkureeriva ettevõtja kaebus, millega vaidlustatakse otsuse põhjendatus – Ettevõtja, kes tõendab tema turuseisundi olulist kahjustamist – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 ning artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 54 ja 55)
4. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isiklik puutumus – Kriteeriumid – Hagejal lasuv tõendamiskoormis – Ulatus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 56–59 ja 81–84)
5. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Kriteeriumid – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse, et tegemist ei ole riigiabiga – Abisaaja ettevõtja konkurendist ettevõtja hagi – Konkureeriv ettevõtja, kes tõendab, et otseselt rikutakse tema õigust tegutseda kahjustamata konkurentsi tingimustes – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 87–91)
6. Kohtumenetlus – Tõendite esitamine – Tähtaeg – Tõendite hilinenult esitamine – Hilinemine, mida ei ole nõuetekohaselt põhjendatud – Vastuvõetamatus
(Üldkohtu kodukord, artikli 85 lõige 1)
(vt punktid 97 ja 98)
7. Kohtumenetlus – Tõendite esitamine – Niisuguste dokumentide esitamine, mis on koostatud muus keeles kui kohtumenetluse keel – Kohustus esitada tõlge kohtumenetluse keelde – Rikkumine – Tagajärjed – Puuduste kõrvaldamine hageja algatusel – Vastuvõetavus
(Üldkohtu kodukord, artikli 46 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 101–106)
8. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Meede, mis näeb ette lennujaamatasude allahindlusi kõigile asjasse puutuvat lennujaama kasutavatele lennuettevõtjatele – Kohaldamise tingimused, millega piiratakse ette nähtud allahindlustest ühe rakendamist ainult ühe lennuettevõtja suhtes – Meede, mille võib lugeda valikuliseks
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 125–132 ja 138–148)
9. Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel – Asjaomast meedet käsitleva otsuse tegemisel olemasolevate tõendite ja prognoositava arengu arvestamine – Asjasse puutuva meetme vastuvõtmisest hilisemate asjaolude arvesse võtmine – Väljaarvamine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 170–173, 186–190 ja 192–199)
10. Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel – Liikmesriigi kohustus esitada objektiivseid ja kontrollitavaid andmeid, mis näitavad tehingu majanduslikku külge – Komisjoni tõendamiskoormis – Ulatus
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 174–177, 179–184 ja 191)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas Euroopa Komisjoni otsuse, milles tunnistati õiguspäraseks Rumeenia abi, mida anti Timișoara rahvusvahelisele lennujaamale Wizz Airi kasuks.
Komisjon rikkus mitu korda õigusnormi, analüüsides nende meetmete valikulisust ja nendega eeliste andmist
Timișoara rahvusvahelist lennujaama, mis asub Rumeenia lääneosas, käitab Societăţii Naţionale „Aeroportul Internaţional Timişoara – Traian Vuia“ SA (edaspidi „AITTV“), kes on Rumeenia riigi 80‑protsendilise osalusega aktsiaselts.
Kuivõrd seoses Rumeenia ühinemisega Euroopa Liiduga 2007. aastal prognoositi lennuliikluse suurenemist, rahastas Rumeenia riik selleks, et täita Schengeni alaga liitumise tingimusi julgeoleku valdkonnas, AITTV poolt terminali ehitamist Schengeni-väliste lendude jaoks ja tema poolt turvaseadmete ostmist.
Lisaks sõlmis AITTV odavlennuettevõtjate ligimeelitamiseks ja lennujaama üldise kasumlikkuse suurendamiseks 2008. aastal Ungari odavlennuettevõtjaga Wizz Air Hungary Légiközlekedési Zrt. (edaspidi „Wizz Air“) lepingud, milles määrati kindlaks nende koostöö põhimõtted ning Wizz Airi poolt infrastruktuuri ja lennujaamateenuste kasutamise üldtingimused (edaspidi „2008. aasta lepingud“). Kahte neist lepingutest muudeti 2010. aastal Wizz Airi ja AITTV vahel kokku lepitud uue allahindlussüsteemiga (edaspidi „2010. aasta muudatuskokkulepped“). Vastavalt 2007., 2008. ja 2010. aasta lennundusteabe kogumikele (edaspidi „kogumikud“) sai Wizz Air ka lennujaamatasude allahindlusi ja hinnavähendusi.
2010. aastal esitas Rumeenia piirkondlik lennuettevõtja Carpatair SA Euroopa Komisjonile kaebuse ebaseadusliku riigiabi kohta, mida Rumeenia ametivõimud olid väidetavalt andnud Timișoara rahvusvahelisele lennujaamale Wizz Airi kasuks.
Komisjon asus oma 24. veebruari 2020. aasta otsuses (edaspidi „vaidlusalune otsus“) esiteks seisukohale, et riiklik rahastamine ajavahemikul 2007–2009 AITTV‑le Schengeni ala väliste lendude terminali arendamiseks, ruleerimistee parandamiseks ja perrooni laiendamiseks ning valgustusseadmete jaoks, kujutab endast riigiabi, mis on siseturuga kokkusobiv ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.(1) Teiseks tuvastas komisjon, et juurdepääsutee ja parkla arendamise riiklik rahastamine 2007. aastal ning julgestusseadmete riiklik rahastamine 2008. aastal, 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikus sätestatud lennujaamatasud ning 2008. aasta lepingud Wizz Airiga, sealhulgas 2010. aasta muudatuskokkulepped, ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
Carpatair SA esitas hagi, milles ta palus selle otsuse tühistada, kuna komisjon järeldas, et lennujaamatasude allahindlused ja hinnavähendused, mis olid ette nähtud 2010. aasta kogumikus, ega 2008. aasta lepingud 2010. aastal muudetud kujul (edaspidi „vaidlusalused meetmed“) ei ole käsitatavad riigiabina. Üldkohus rahuldas hagi, tõstes esile mitu õigusnormi rikkumist, mille komisjon oli teinud nende meetmete valikulisuse ja nendega eeliste andmise analüüsimisel.
Üldkohtu hinnang
Kõigepealt lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumentatsiooni, mille kohaselt Carpatair SA hagi on vastuvõetamatu seetõttu, et viimasel puudub õigus vaidlustatud otsuse tühistamise hagi esitada ja teiseks puudub tal tekkinud ja jätkuv huvi vaidlustatud otsuse tühistamist nõuda.
Seoses Carpatair SA õigusega hagi esitada meenutas Üldkohus, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib iga füüsiline või juriidiline isik esitada hagi niisuguse akti peale, mille adressaat ta ei ole, kui akt puudutab seda isikut otseselt ja isiklikult või kui hagi esitatakse halduse üldakti peale, mis puudutab teda otseselt ja ei vaja rakendusmeetmeid. Nende eri aluste valiku suhtes täpsustas Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse osa, mis käsitleb lennujaamatasusid, on halduse üldakt, mis tähendab, et Carpatair SA hagi selle otsuse osa peale on vastuvõetav, kui see puudutab teda otseselt. Kuid 2008. aasta lepinguid ja nende 2010. aasta muudatusi tuleb pidada individuaalseteks meetmeteks, mis tähendab seda, et Carpatair SA hagi vaidlusaluse otsuse selle osa peale, mis käsitleb neid lepinguid, on vastuvõetav vaid juhul, kui ta tõendab, et need ei puuduta teda mitte ainult otseselt, vaid ka isiklikult.
Küsimuses, kas 2008. aasta lepinguid ja nende 2010. aasta muudatusi käsitlev vaidlusaluse otsuse osa puudutab Carpatair SA‑d isiklikult, täheldas Üldkohus, et niisugust puutumust ei saa küll tuletada pelgast asjaolust, et see ettevõtja osales haldusmenetluses, mis viidi läbi enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Kuid arvestades, et need lepingud võisid oluliselt kahjustada tema konkurentsipositsiooni turgudel, millel ta konkureeris Wizz Airiga, tuleb isiklikku puutumust pidada Carpatair SA poolt õiguslikult piisavalt tõendatuks. Samuti, kuna olulise kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda olukorrast, mis valitses vaidlusaluste meetmete võtmise ajal ja mil nad võisid mõju avaldada, siis ei saa seda järeldust kahtluse alla seada argumentidega, et Carpatair SA muutis oma ärimudelit ja lõpetas tegevuse Timișoara rahvusvahelises lennujaamas 2013. aastal.
Üldkohus asus ka seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab Carpatair SA‑d isiklikult ka seetõttu, et esiteks puudutab see otseselt tema õigust mitte tegutseda asjaomasel turul konkurentsis, mida kahjustavad vaidlusalused meetmed, ja teiseks ei muuda see vaidlustatud meetmete tagajärgi, mis tulenevad puht automaatselt üksnes liidu õigusnormidest, ilma et tuleks kohaldada muid vahenorme.
Olles tunnistanud Carpatair SA hagi vastuvõetavaks, asus Üldkohus seisukohale, et sisuliselt on vaidlusaluses otsuses rikutud mitu korda õigusnormi, mille tõttu jõuti väärale järeldusele, et 2010. aasta lennundusteabe kogumikus ette nähtud lennujaamatasude allahindlusi ja hinnavähendusi ning 2008. aastal Wizz Airiga sõlmitud lepinguid, mida muudeti 2010. aastal, ei saa käsitada riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses – esimesi seetõttu, et nad ei ole valikulised, ja teisi seetõttu, et nad ei anna Wizz Airile majanduslikku eelist.
Mis puudutab esimesena 2010. aasta lennundusteabe kogumikus ette nähtud lennujaamatasude allahindluste ja hinnavähenduste valikulisust, siis kuigi Üldkohus meenutas, et mõiste „abi“ hõlmab üksnes meetmeid, mis annavad eelise valikuliselt, tuleneb kohtupraktikast, et sekkumised, mis esmapilgul näivad kõigile ettevõtjatele kohaldatavatena, võivad siiski oma tagajärgede poolest olla teataval määral valikulised ja seega võib neid pidada meetmeteks, mille eesmärk on soodustada teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Niisugune de facto valikulisus on tuvastatav olukordades, kus isegi kui formaalselt on meetme kohaldamise kriteeriumid formuleeritud üldsõnaliselt ja objektiivselt, on meede struktureeritud nii, et selle mõju soodustab oluliselt üht konkreetset ettevõtjate rühma.
Käesoleval juhul oli 2010. aasta kogumikus nimelt loetletud kolme liiki lennujaamatasude allahindlusi, mis olid kohaldatavad kõigile lennuettevõtjatele, kes kasutasid või võisid kasutada Timişoara rahvusvahelist lennujaama. Kolmas allahindluse liik, mis oli seal ette nähtud, andis 72%–85% allahindluse õhusõidukite puhul, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja mis võtsid pardale rohkem kui 10 000 reisijat kuus.
Ent kuigi neid kolme liiki allahindlusi kohaldati eri tingimustel ja need ei olnud kumulatiivsed, välistas komisjon nende valikulise laadi analüüsi põhjal, milles ta uuris kõiki allahindlusi koos. Sellega seoses ei võtnud komisjon ka mingit seisukohta küsimuses, kas muude lennuettevõtjate kui Wizz Airi lennukiparki kuulus asjakohase mahutavusega piisavalt sageli kasutatavaid õhusõidukeid, mis võimaldasid neil tõesti saada eespool viidatud kolmandat liiki allahindlust. Neid kaalutlusi arvestades järeldas Üldkohus, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kuna ta jättis analüüsimata, kas kolmandat liiki allahindlus eraldi vaadelduna andis eelise Wizz Airile oma kohaldamise tingimuste tõttu, nagu väitis Carpatair SA.
Mis puudutab teisena küsimust, kas 2008. aasta lepingud, mida muudeti 2010. aastal, andsid Wizz Airile majandusliku eelise, siis meenutas Üldkohus, et seda hinnatakse põhimõtteliselt turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi alusel. Selle kindlakstegemisel, kas asjaomane liikmesriik või avalik-õiguslik üksus tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva aruka erainvestorina, on ainsana asjakohased asjasse puutuvate tehingute suhtes otsuse tegemise hetkel kättesaadavad andmed ja prognoositav areng. Kuid järeldus, mille komisjon vaidlusaluses otsuse tegi ja mille kohaselt turutingimustes tegutsev arukas eraõiguslik investor oleks 2008. aasta lepingud, mida muudeti 2010. aastal, Wizz Airiga sõlminud, põhines täielikult tõenditel, mis olid koostatud tagantjärele, muu hulgas 2015. aasta aruandel.
Viimati nimetatu kohta täpsustas Üldkohus, et ainult sellest, et viidatud 2015. aasta aruanne põhines 2008. aasta lepingute sõlmimise ajal kättesaadavatel andmetel ja prognoositaval arengul, ei saa järeldada, et see on käsitatav eelneva analüüsina, mis tõendaks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi järgimist. Samuti, kuigi Rumeenia ja Wizz Airi poolt haldusmenetluses esitatud tagantjärele koostatud täiendavad majandusanalüüsid võivad selgitada 2008. aasta lepingute sõlmimise ajal esinenud asjaolusid ja komisjon peab neid arvesse võtma, ei täiendanud need analüüsid siiski tõendeid, mis oleksid koostatud enne nende lepingute sõlmimist, vaid need olid ainsad tõendid, millele komisjon tugines oma hinnangus 2008. aasta lepingutele.
Seetõttu leidis Üldkohus, et komisjon ei ole õiguslikult põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt 2008. aasta lepingud ja nende 2010. aasta muudatused ei andnud Wizz Airile majanduslikku eelist, mida ta ei oleks saanud tavalistes turutingimustes ja need ei ole käsitatavad riigiabina.
Neid kaalutlusi arvestades rahuldas Üldkohus hagi ja tühistas vaidlusaluse otsuse osas, milles järeldati, et 2010. aasta kogumikus ette nähtud lennujaamatasud ja 2008. aasta lepingud, sealhulgas 2010. aasta muudatuskokkulepped, ei ole käsitatavad riigiabina.