ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
12. juuli 2012 (*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi BASKAYA taotlus – Varasem rahvusvaheline kujutismärk Passaia – Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõend – Asjaomane territoorium – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3
Kohtuasjas T‑170/11,
Rivella International AG, asukoht Rothrist (Šveits), esindajad: advokaadid C. Spintig, U. Sander ja H. Förster, hiljem C. Spintig, S. Pietzcker ja R. Jacobs,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: R. Manea ja G. Schneider,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Baskaya di Baskaya Alim e C. Sas, asukoht Grosseto (Itaalia), esindaja: advokaat H. Vogler,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 10. jaanuari 2011. aasta otsuse peale (asi R 534/2010‑4), mis tehti Rivella International AG ja Baskaya di Baskaya Alim e C. Sasi vahelises vastulausemenetluses,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud N. Wahl (ettekandja) ja S. Soldevila Fragoso,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 17. märtsil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 6. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 27. juunil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 3. mail 2012 toimunud kohtuistungil, kus osalesid hageja ja Siseturu Ühtlustamise Amet, esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Baskaya di Baskaya Alim e C. Sas esitas 25. oktoobril 2007 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 32 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 29: „liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, kompotid; munad; piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad”;
– klass 30: „kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained; jahu ja muud teraviljasaadused; leib, sai, kondiitritooted ja maiustused; jäätis; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool; sinep; äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; jää”;
– klass 32: „õlu; mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja teised joogivalmistusained”.
4 Kõnealune ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 31. märtsi 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 13/2008.
5 Hageja Rivella International AG esitas 30. juunil 2008 vastavalt määruse nr 40/94 artiklile 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) taotletava kaubamärgi registreerimisele vastulause, toetudes segiajamise tõenäosusele määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) mõttes.
6 Vastulause tugines varasemale rahvusvahelisele kujutismärgile, mis on 30. juunil 1992 registreeritud numbri 470542 all – kusjuures seda registreeringut on pikendatud 30. juunini 2012 ning see kehtib Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias ja Beneluxi riikides – järgmistele klassi 32 kuuluvatele kaupadele: „õlu, hele õlu, tume õlu; mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; siirupid ja teised joogivalmistusained”. Kõnealune kaubamärk on kujutatud järgmiselt:
7 Kui hagejal paluti esitada tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta, täpsustas ta 31. märtsil 2009, et jääb vastulause juurde üksnes seoses rahvusvahelise registreeringu kehtivusalaga Saksamaal, ja esitas tõendina mitu dokumenti asjaomase kaubamärgi Šveitsis kasutamise kohta. Ta viitas sellega seoses Šveitsi ja Saksamaa 13. aprilli 1892. aasta patentide, disainilahenduste ja kaubamärkide vastastikuse kaitse konventsiooni (edaspidi „1892. aasta konventsioon”) artiklile 5. Selle konventsiooni kohaselt on kaubamärgi kasutamine Šveitsis võrdväärne selle kasutamisega Saksamaal.
8 Vastulausete osakond lükkas 8. veebruari 2010. aasta otsusega vastulause tagasi, sest puudusid tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta. Ta tõdes, et esitatud dokumentide põhjal kasutatakse kaubamärki, millele vastulause põhjenduseks tuginetakse, vaid Šveitsis, ning keeldus kohaldamast 1892. aasta konventsiooni.
9 Hageja esitas 7. aprillil 2010 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
10 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis kaebuse 10. jaanuari 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) rahuldamata põhjusel, et tõendid selle varasema kaubamärgi kasutamise kohta, millele vastulause põhjenduseks tugineti, puudutasid ainult Šveitsi. Ta leidis, et ainus asjakohane õiguslik raamistik tuleneb määrusest nr 207/2009 ning täpsemalt selle artikli 42 lõigetest 2 ja 3, mille kohaselt peab varasemat kaubamärki olema riigis, kus see on kaitstud, tegelikult kasutatud.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
12 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
13 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks ühe väite, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 rikkumist.
14 Kõigepealt tuleb tõdeda, et esiteks on selge, et menetlusse astuja esitas vastulausemenetluse käigus nõude tõendada varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
15 Teiseks tuleb märkida, et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et varasemat kaubamärki on kasutatud Saksamaal, kuna kasutamise kohta esitatud tõendid puudutavad vaid Šveitsi.
16 Selles osas leiab hageja siiski, et tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta Šveitsis on taotletavale kaubamärgile esitatud vastulause põhjenduseks piisavad.
17 Selles kontekstis viitab ta 1892. aasta konventsiooni artikli 5 lõikele 1, mille kohaselt „ebasoovitavad tagajärjed, mis on lepinguosaliste õigusaktide järgi tingitud asjaolust, et teatava tähtaja jooksul ei ole leiutist rakendatud, disainilahendust reprodutseeritud või kaubamärki või ärinime kasutatud, ei teki, kui neid on rakendatud, reprodutseeritud või kasutatud teise lepinguosalise territooriumil” [mitteametlik tõlge].
18 Sellega seoses väidab hageja, et kui rahvusvahelist registreeringut kehtivusalaga Saksamaal „kasutatakse” Šveitsis, arvestatakse vastavalt 1892. aasta konventsioonile, et seda „kasutatakse” Saksamaal.
19 Kuna 1892. aasta konventsioon on Saksa õiguse lahutamatu osa, siis tuleks rahvusvahelist kaubamärki, mille kaitse ulatub Saksamaale, hinnata vaid selle õiguse alusel. Hageja väitel järeldub sellest, et kasutamise tõendite hindamise puhul hõlmab asjaomane territoorium Šveitsi.
20 Peale selle seab hageja kahtluse alla ka võimaluse nõuda tegeliku kasutamise tõendamist määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 alusel, kui tegemist on rahvusvahelise kaubamärgiga.
21 Üldkohus tõdeb, et käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et kaubamärki, millele vastulause põhjenduseks tuginetakse, kasutatakse tegelikult Šveitsis. Seetõttu tasub käesolevas kohtuasjas esiteks käsitleda asjakohast tegeliku kasutamise territooriumi küsimust ning teiseks hageja kahtlust seoses võimalusega nõuda tegeliku kasutamise tõendamist määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 alusel, kui tegemist on rahvusvahelise kaubamärgiga.
22 Mis puutub esiteks kaubamärkide kasutamise territooriumi ja täpsemalt sellesse, millise territooriumi kohta tuleb varasema kaubamärgi kasutamise tõendid esitada, siis on oluline meenutada, et käesoleval juhul on tegemist ühenduse vastulausemenetlusega. Sellest tulenevalt on kõnealuse menetluse suhtes kohaldatavad määruse nr 207/2009 ning komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303; lk 1, ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud kujul) asjakohased sätted.
23 Üldkohus tuletab meelde, et määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 2 on sätestatud, et „[t]aotleja nõudmisel peab vastulause esitanud varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, viie aasta jooksul enne ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist ning et see on vastulause aluseks või et mittekasutamine on õigustatud, tingimusel et varasem ühenduse kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat. Selliste tõendite puudumise korral lükatakse vastulause tagasi”.
24 Lisaks on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 3 ette nähtud, et „[l]õiget 2 kohaldatakse ka artikli 8 lõike 2 punktis a osutatud varasemate siseriiklike kaubamärkide suhtes, asendades kasutuse ühenduses kasutusega liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud”.
25 Peale selle peab vastavalt määruse nr 2868/95 (muudetud kujul) eeskirja 22 lõikele 3 kasutamise tõenditest ilmnema varasema kaubamärgi kasutamise koht, aeg, ulatus ja olemus.
26 Eespool viidatud sätetest nähtub, et ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusele esitatud vastulause väidete põhjenduseks esitatud tõendeid ja kaubamärkide kasutamise territooriumi puudutavaid küsimusi reguleerivad määruse nr 207/2009 asjakohased sätted, ilma et oleks vaja viidata liikmesriigi õiguse mis tahes normile.
27 Asjaolu, et ühenduse kaubamärkide registreerimisele esitatud vastulause põhjenduseks saab tugineda varasematele siseriiklikele või rahvusvahelistele kaubamärkidele, ei tähenda vastupidi hageja väidetele seda, et selle varasema kaubamärgi suhtes kohaldatav liikmesriigi õigus, millele vastulause põhjenduseks tuginetakse, on ühenduse vastulausemenetluse puhul asjakohane õigus.
28 Kui määruses nr 207/2009 või vastaval juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivis 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 299, lk 25) asjakohased sätted puuduvad, on liikmesriigi õigus tõesti lähtepunktiks.
29 See on nii ühenduse vastulausemenetluses viidatud varasema kaubamärgi registreerimise kuupäeva puhul. Määruse nr 207/2009 alusel ei ole võimalik kõikide liikmesriikide puhul kindlaks määrata, millisest kuupäevast alates tuleb varasemaid siseriiklikke kaubamärke registreerituks pidada, mistõttu reguleerib seda küsimust asjaomase liikmesriigi siseriiklik õigus. Pealegi, kuigi liikmesriikide õigus on direktiiviga 2008/95 ühtlustatud, ilmneb siiski Euroopa Kohtu 14. juuni 2007. aasta otsusest C‑246/05: Häupl (EKL 2007, lk I‑4673, punktid 26–31), et selle direktiiviga ei ole ühtlustatud kaubamärkide registreerimismenetluse küsimusi, mistõttu tuleb liikmesriigil, kellele on esitatud registreerimistaotlus, määrata registreerimismenetluse lõppemise ajahetk kindaks vastavalt oma menetlusnormidele (vt Üldkohtu 14. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑466/08: Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Focus Magazin Verlag (ACNO FOCUS), EKL 2011, lk II‑1831, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).
30 Ometi, nagu eeltoodust järeldub, ei kehti mainitu juhul, kui on tegemist selle territooriumi kindlaksmääramisega, mille osas tuleb varasema kaubamärgi kasutamist tõendada. Seda küsimust reguleerib ammendavalt määrus nr 207/2009, ilma et peaks lähtuma liikmesriigi õigusest.
31 Eespool osutatud sätete kohaselt tuleb varasema kaubamärgi – olgu see ühenduse, siseriiklik või rahvusvaheline kaubamärk – tegelikku kasutamist tõendada liidu või asjaomase liikmesriigi osas.
32 Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et apellatsioonikoda oleks pidanud arvesse võtma Markengesetzi (Saksa kaubamärgiseadus) § 26.
33 Lisaks tuleb märkida, et ka liikmesriikide ühtlustatud kaubamärgiõiguse puhul on eelduseks kohustuslik kasutamine asjaomases liikmesriigis (vt direktiivi 2008/95 artikli 10 lõige 1). Samuti tuleb täheldada, et tegeliku kasutamise nõue, mille täitmata jätmisele järgnevad kõnealuses direktiivis ette nähtud tagajärjed, võeti siseriiklikusse õigusesse üle (Markengesetzi § 26). Tõsiasi, et Saksamaa kohaldab oma õiguskorras vajadusel 1892. aasta konventsiooni (kahepoolne konventsioon, mis vastavalt ELTL artiklile 351 ei ole liidule siduv) artiklit 5, ei oma käesoleval juhul siiski tähtsust.
34 Nii leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C‑234/06 P: Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, milles otsus tehti 13. septembril 2007 (EKL 2007, lk I‑7333, punktid 101–103), et seisukoht, mille kohaselt ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusele vastulause esitanud siseriikliku registreeringu omanik võib tugineda varasemale kaubamärgile, mille kasutamine ei ole tõendatud, kuna see kaubamärk on siseriikliku õiguse kohaselt kaubamärk, mille registreerimisega toetatakse teise kaubamärgi kaitset, ei ole määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigetega 2 ja 3 kooskõlas.
35 Arvestades asjaolu, et liikmesriigi õigus ei ole käesoleval juhul asjakohane, ei oma hageja viited Saksa patendiseaduse muudatuse seletuskirjale, kaubamärgiseadusele ja teistele seadustele seoses 1892. aasta konventsiooni kohaldatavusega ning kaubamärgidirektiivi ülevõtmisega Saksa õiguskorda käesoleva vaidluse lahendile mõju. Sama kehtib ka Bundesgerichtshofi (Saksamaa föderaalkohus) praktika kohta, mis puudutab siseriiklikku õiguslikku tõlgendust.
36 Lõpuks väidab hageja, et 1892. aasta konventsiooni rakendamata jätmine lõhuks määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 tähenduses kehtiva ühenduse kaubamärgi ühtsuse, kuivõrd olukorras, kus Saksa õigus, mille osa on ka 1892. aasta konventsioon, on endiselt kohaldatav, esitaks ta Saksa kohtus nõude Saksamaal taotletava kaubamärgi kasutamine keelata. Niivõrd, kui hageja leiab, et apellatsioonikoja lähenemine rikub ühenduse kaubamärgi ühtsuse põhimõtet, piisab viitest määruse nr 207/2009 põhjendustele 4 ja 6. Nendest nähtub, et siseriiklikud ja ühenduse süsteem eksisteerivad koos. Peale selle, nagu hageja ise määruse nr 207/2009 artiklite 111 ja 165 põhjal möönis, tuleneb selle määruse põhjendusest 3, et kõnealune põhimõte ei ole absoluutne.
37 Teiseks, mis puutub tegeliku kasutamise tõendite nõudmise võimalusse rahvusvaheliste kaubamärkide puhul, siis niivõrd, kui hageja leiab, et seda võimalust ei saa rakendada, kuna määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 3 on mainitud vaid siseriiklikud kaubamärgid, meenutab Üldkohus, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punktis a on täpsustatud, mida „varasem kaubamärk” tähendab. Nimelt kuuluvad vastavalt sama määruse artikli 8 lõike 2 punkti a alapunktile iii varasemate kaubamärkide hulka kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel ning mille registreerimistaotluse kuupäev on ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast varasem.
38 Samuti on 14. aprilli 1891. aasta märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja muudetud kujul) artikli 4 lõikes 1 ning Madridi kokkuleppe protokolli artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud, et kaubamärk saab igalt asjaomaselt lepinguosaliselt samasuguse kaitse nagu siis, kui kaubamärk oleks esitatud otse lepinguosalise ametile.
39 Seetõttu tuleb määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 3 sisalduvat viidet sama määruse artikli 8 lõike 2 punktile a mõista nii, et „kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel,” tuleb samastada „siseriiklike kaubamärkidega”.
40 Järelikult ei ole põhjendatud hageja väljendatud kahtlus selle kohta, kas määruse nr 207/2009 artikli 43 lõige 3 on rahvusvaheliste kaubamärkide suhtes kohaldatav.
41 Seetõttu tuleb järeldada, et apellatsioonikoda võis õiguspäraselt vastulause tagasi lükata, sest puudusid määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 kohased tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta Saksamaal.
42 Eeltoodust lähtuvalt tuleb ainus väide tagasi lükata ja järelikult hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
43 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Rivella International AG‑lt.
Kanninen | Wahl | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad