Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 11. juulil 2024(1)
Kohtuasi C‑400/23
Kriminaalmenetlus järgmise isiku suhtes:
VB,
menetluses osales:
Sofiyska gradska prokuratura
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv (EL) 2016/343 – Õigus viibida kohtulikul arutelul – Artikli 8 lõige 2 – Süüdi- või õigeksmõistva tagaseljaotsuseni viiv menetlus – Õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamise tingimuste läbivaatamise kord – Süüdistaja ja kaitsja õigus olla ära kuulatud – Artikli 8 lõige 4 – Pärast tagaseljaotsuse tegemist võimalike õiguskaitsevahendite vorm ja ulatus – Tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isiku teavitamine tema menetlusõigustest – Kord – Artikkel 9 – Õigus uuele kohtulikule arutamisele – Riigisisene õigusnorm, mis seab õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamise tingimuseks, et eelnevalt on esitatud kriminaalmenetluse uuendamise taotlus õigusasutusele, kuhu isik, kelle kohta on tehtud tagaseljaotsus, peab ilmuma isiklikult – Kokkusobivus – Direktiiv 2012/13/EL – Õigus saada kriminaalmenetluses teavet – Artikkel 6 – Õigus saada teavet süüdistuse kohta
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas eelotsusetaotluses, mis on põhikohtuasjas esitatud teine eelotsusetaotlus, palub Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) täpsustada esiteks, kuidas hinnata tingimusi, mis reguleerivad isiku õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist, kui isiku kohta on tehtud tagaseljaotsus, ja teiseks teavet, mis tuleb sellele isikule anda tema menetlusõiguste kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul(2), artikli 8 lõike 4 ja artikli 9 tähenduses.
2. Euroopa Kohus otsustas 8. juuni 2023. aasta kohtuotsuses VB (tagaselja süüdi mõistetud isiku teavitamine)(3), et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 4 – mille kohaselt liikmesriik tagab, et kui süüdistatavat teavitatakse tagaseljaotsusest, eelkõige tema vahistamise ajal, teavitatakse teda ka võimalusest see otsus vaidlustada ja õigusest taotleda uut kohtulikku arutamist – ei kohusta liikmesriigi kohut sellist teavet sellesse otsusesse lisama. Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus, et asjaomastele isikutele sellise teabe andmise korra valik on jäetud liikmesriikide otsustada, tingimusel et see teave tehakse asjaomasele isikule teatavaks ajal, mil teda kõnealusest otsusest teavitatakse(4).
3. Käesolevas kohtuasjas püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus viia need põhimõtted kokku riigisisese menetlussüsteemiga. Ta märgib nimelt, et Bulgaaria õiguse kohaselt ei ole kohus, kes lahendab süüdistuse sisuliselt ja teeb tagaseljaotsuse, pädev hindama, kas süüdistataval on õigus taotleda uut kohtulikku arutamist direktiivis 2016/343 sätestatud tingimuste alusel. Ta märgib sellega seoses, et selline hindamine kuulub Varhoven kasatsionen sadi (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) ainupädevusse, kellele peab asjaomane isik eelnevalt esitama kriminaalmenetluse uuendamise taotluse ja kes teeb otsuse tingimusel, et isik ilmub isiklikult kohtusse.
4. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule rea eelotsuse küsimusi, mille eesmärk on hinnata, mil määral need normid vastavad direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 4 ja artiklis 9 sätestatud nõuetele. Selleks peab Euroopa Kohus arvesse võtma eelkõige õigusnorme, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivis 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet(5), milles on sätestatud ka kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õiguste kaitse mehhanismid kriminaalmenetlustes, millega asjaomane isik on seotud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2012/13
5. Direktiivis 2012/13 on sätestatud kahtlustatava või süüdistatava õigus saada kriminaalmenetluses teavet.
6. Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis c on õigus saada teavet oma õiguste kohta määratletud järgmiselt:
„Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:
[…]
c) õigus saada artikli 6 kohaselt teavet süüdistuse kohta.“
7. Direktiivi artiklis 6 „Õigus saada teavet süüdistuse kohta“ on ette nähtud:
„1. Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.
[…]
3. Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.
[…]“.
2. Direktiiv 2016/343
8. Direktiiviga 2016/343 kehtestatakse vastavalt selle artiklile 1 ühised miinimumnormid, mis käsitlevad ühelt poolt süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja teiselt poolt õigust viibida oma asja kohtulikul arutamisel.
9. Selle direktiivi artikli 8 „Õigus viibida kohtulikul arutelul“ lõigetes 1–4 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.
2. Liikmesriigid võivad näha ette, et kohtulik arutelu, mille tulemusena otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle, võib toimuda ilma tema kohalviibimiseta, kui
a) kahtlustatavat või süüdistatavat teavitati õigel ajal kohtulikust arutelust ja mitteilmumise tagajärgedest või
b) kahtlustatavat või süüdistatavat, keda on kohtulikust arutelust teavitatud, esindab volitatud kaitsja, kelle on valinud kahtlustatav või süüdistatav või kelle on määranud riik.
3. Lõike 2 kohaselt tehtud otsuse saab kahtlustatava või süüdistatava suhtes täitmisele pöörata.
4. Kui liikmesriigid võimaldavad viia läbi kohtulikku arutelu kahtlustatava või süüdistatava puudumisel, kuid käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimusi ei ole võimalik täita, kuna kahtlustatava või süüdistatava asukohta ei ole võimalik mõistlikele pingutustele vaatamata kindlaks teha, võivad liikmesriigid ette näha, et otsuse saab siiski teha ja täitmisele pöörata. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et kahtlustatava või süüdistatava otsusest teavitamisel, eelkõige siis, kui nad tabatakse, teavitatakse neid ka võimalusest asjaomane otsus vaidlustada ja õigusest taotleda artikli 9 kohaselt uut kohtulikku arutelu või muud õiguskaitsevahendit.“
10. Nimetatud direktiivi artiklis 9 „Õigus taotleda uut kohtulikku arutelu“ on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et kui kahtlustatav või süüdistatav ei viibinud teda puudutaval kohtulikul arutelul ja artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused ei olnud täidetud, on asjaomasel isikul õigus uuele kohtulikule arutelule või muule õiguskaitsevahendile, mis võimaldab kohtuasja, sealhulgas uued tõendid, uuesti sisuliselt läbi vaadata, mis võib viia algse otsuse tühistamiseni. Sellega seoses tagavad liikmesriigid, et asjaomasel kahtlustataval ja süüdistataval on õigus kohal viibida ja kooskõlas riigisiseste menetlusnormidega tõhusalt osaleda ning kasutada kaitseõigust.“
B. Bulgaaria õigus
11. Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks, edaspidi „NPK“) artikli 15 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„(2) Süüdistatavatel ja teistel kriminaalmenetluses osalevatel isikutel peavad olema kõik menetluslikud vahendid, mis on vajalikud nende õiguste ja õigustatud huvide kaitsmiseks.
(3) Kohtunik, prokurör ja uurimisorganid teevad lõikes 2 osutatud isikutele teatavaks nende menetlusõigused ja tagavad neile võimaluse neid kasutada.“
12. NPK artikli 423 lõigetes 1–4 on sätestatud:
„(1) Tagaselja süüdi mõistetud isik võib kuue kuu jooksul alates jõustunud süüdimõistvast kohtuotsusest teadasaamisest taotleda kriminaalmenetluse uuendamist, tuginedes asjaolule, et ta ei osalenud [kriminaalmenetluses]. Taotlus rahuldatakse, välja arvatud juhul, kui süüdimõistetu on pärast kohtuliku eeluurimise ajal süüdistustest teatamist põgenenud, mistõttu ei olnud artikli 247c lõikes 1 ette nähtud menetlust võimalik läbi viia, või jätnud pärast nimetatud menetluse läbiviimist ilma mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata.
(2) Taotlus ei peata süüdimõistva kohtuotsuse täitmist, kui kohus ei otsusta teisiti.
(3) Kriminaalmenetluse uuendamise menetlus lõpetatakse, kui tagaselja süüdi mõistetud isik jätab ilma mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata.
(4) Kui tagaselja süüdi mõistetud isik on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks vahi all ja kui kohus uuendab kriminaalmenetlust, siis kuulub vabadust piirava meetme üle otsustamine selle kohtu pädevusse.“
13. NPK artikli 424 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„(1) Artikli 422 lõike 1 punkti 5 kohast kriminaalmenetluse uuendamise taotlust vaatab läbi pädev Apelativen sad [apellatsioonikohus, Bulgaaria], kui artiklis 419 nimetatud akti on teinud Rayonen sad [rajoonikohus, Bulgaaria] või Okrazhen sad [regionaalne kohus, Bulgaaria] apellatsiooniastmes, välja arvatud uute kohtuotsuste puhul.
(2) Välja arvatud lõikes 1 nimetatud juhtudel, vaatab kriminaalmenetluse uuendamise taotluse läbi Varhoven kasatsionen sad [kõrgeim kassatsioonikohus].“
14. NPK artikli 425 lõikes 2 on ette nähtud:
„Artikli 423 lõikes 1 osutatud juhtudel uuendatakse menetlus ja jätkatakse seda staadiumis, kust alustati tagaseljamenetlust.“
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused(6)
15. Eelotsusetaotlus on esitatud VB suhtes algatatud kriminaalmenetlustes seoses tegudega, mis võivad kujutada endast süütegusid, mille eest on ette nähtud vabadusekaotuslik karistus. Need kriminaalmenetlused viidi algusest peale läbi ilma VB kohalolekuta. Teda ei saanud talle esitatud süüdistustest ametlikult teavitada. Lisaks ei saanud teda teavitada tema kohtu alla andmisest ega ammugi mitte kohtuistungi toimumise kuupäevast ja kohast ega tema kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest. Nimelt ei õnnestunud liikmesriigi pädevatel asutustel VB asukohta kindlaks teha, kuna VB oli kohtuliku eeluurimise etapis enne kahtlustatava vahistamiseks korraldatud politseitoimingut põgenenud. Ta tunnistati „tagaotsitavaks“, nimelt Euroopa vahistamismäärusega, ent teda ei leitud.
16. Põhikohtuasjades kõne all olevad kriminaalmenetlused on veel pooleli ja enamik tõendeid on juba kogutud. Liikmesriigi kohtul, kus need kriminaalmenetlused toimusid ja kes varem oli Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria), kes esitas eelotsusetaotluse kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus VB I, ja mis on praegu Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus), on esiteks tekkinud küsimus, milliseid meetmeid ta peab võtma, et tagada, et kui VB-le mõistetakse tagaselja vabadusekaotuslik karistus, siis VB-d teavitatakse vahistamise ajal tema suhtes tehtud otsusest ja tema menetlusõigustest vastavalt direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikele 4 ja artiklile 9, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuotsuses VB I.
17. Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Bulgaaria õigusaktid, mis näevad ette korra, mille kohaselt tagaselja süüdi mõistetud isikut teavitatakse tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele alles pärast kriminaalmenetluse uuendamise taotluse üle otsustamise kohtuistungit, kuhu ta peab isiklikult kohale ilmuma, vastavad direktiivis 2016/343 sätestatud nõuetele ja eelkõige selle direktiivi artikli 8 lõikes 4 ette nähtud õigusele saada teavet isiku õigusest uuele kohtulikule arutamisele.
18. Neil asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et isikut, kellele on – ilma et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 kehtestatud tingimused oleksid täidetud – mõistetud tagaseljaotsusega vabadusekaotuslik karistus, tuleb süüdimõistvast otsusest teavitada, kui ta karistuse täitmisele pööramiseks kinni peetakse?
b) Milline sisu on nõudel „otsusest teavita[da]“ direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lause tähenduses ja kas see eeldab kõnealuse otsuse koopia üleandmist?
c) Kui esimese küsimuse esimesele ja teisele alaküsimusele vastatakse eitavalt, siis kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lausega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus otsustab tagada kõnealuse otsuse koopia üleandmise?
2. a) Kas liikmesriigi õigusnormid, mis – olukorras, kus kriminaalasjas esitatud süüdistus vaadatakse läbi ja tehakse süüdimõistev otsus ilma süüdistatava osavõtuta, ilma et direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 2 tingimused oleksid täidetud – ei näe ette, kas ja kuidas teavitada tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isikut tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele tema osavõtul, ja täpsemini ei näe ette, et seda teavet tuleb anda tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isiku kinnipidamise hetkel, on kooskõlas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lausega?
b) Kas oluline on asjaolu, et riigisisene õigusnorm (NPK artikkel 423) sätestab, et tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isikut teavitatakse tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele, kuid alles siis, kui isik on esitanud taotluse süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue kohtuliku arutamise korraldamiseks tema osavõtul, ja see teave antakse talle selle taotluse kohta tehtud kohtuotsuse vormis?
c) Kui vastus on eitav, siis kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lause ja artikli 10 lõike 1 nõudeid on järgitud, kui kohus, kes vaatab kriminaalasjas esitatud süüdistuse läbi ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse ilma süüdistatava osavõtuta, ilma et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 kehtestatud tingimused oleksid täidetud, viitab oma otsuses selle isiku õigusele taotleda uut kohtulikku arutamist või muule õiguskaitsevahendile ja kohustab isikuid, kes süüdi mõistetud isiku kinni peavad, andma isikule üle selle otsuse koopia?
d) Kui vastus on jaatav, siis kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lausega on vastuolus, kui kohus, kes teeb süüdistatava suhtes süüdimõistva tagaseljaotsuse, ilma et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 kehtestatud tingimused oleksid täidetud, otsustab oma süüdimõistvas otsuses viidata isiku õigusele taotleda uut kohtulikku arutamist või muule õiguskaitsevahendile vastavalt [selle] direktiivi artiklile 9 ja kohustab isikuid, kes süüdi mõistetud isiku kinni peavad, andma isikule üle selle süüdimõistva otsuse koopia?
3. Milline on võimalik varaseim ja võimalik hiliseim aeg, millal kohus peab otsustama, kas süüdistatava osavõtuta toimunud kriminaalasja kohtulik arutamine ei vasta direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 2 tingimustele, ja peab võtma meetmeid, et tagada, et seda isikut teavitatakse vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõike 4 teisele lausele?
4. Kas kolmandas küsimuses osutatud otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta süüdistaja ja kohtulikult arutamiselt puuduva süüdistatava kaitsja seisukohti?
5. a) Kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teises lauses sisalduv väljend „võimalu[s] asjaomane otsus vaidlustada“ viitab õigusele esitada apellatsioonkaebus kõrgema astme kohtule või õigusele vaidlustada jõustunud kohtuotsus?
b) Milline peab olema selle teavituse sisu, millega tuleb direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teise lause kohaselt anda isikule, kes on süüdi mõistetud tagaseljaotsusega, ilma et artikli 8 lõike 2 tingimused oleksid täidetud, teada „[tema] õigusest taotleda artikli 9 kohaselt uut kohtulikku arutelu või muud õiguskaitsevahendit“: kas teavitada tuleb õigusest kasutada asjaomast õiguskaitsevahendit, kui isik süüdimõistva tagaseljaotsuse vaidlustab, või õigusest esitada asjaomane taotlus, kusjuures taotluse põhjendatust tuleb hinnata hiljem?
6. Milline sisu on direktiivi [2016/343] artikli 9 esimeses lauses sisalduval väljendil „muule õiguskaitsevahendile, mis võimaldab kohtuasja, sealhulgas uued tõendid, uuesti sisuliselt läbi vaadata, mis võib viia algse otsuse tühistamiseni“?
7. Kas riigisisene õigusnorm (NPK artikli 423 lõige 3), mis näeb ette, et tagaselja süüdi mõistetud isiku taotlus korraldada uus kohtulik arutamine vaadatakse läbi ja rahuldatakse ainult tingimusel, et isik ilmub kohtusse, on kooskõlas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõikega 4 ja artikliga 9?
8. Kas direktiivi [2016/343] artikli 8 lõike 4 teine lause ja artikkel 9 on kohaldatavad õigeks mõistetud isikute suhtes?“
19. Kirjalikud seisukohad esitas ainult Euroopa Komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
20. Enne nende küsimuste analüüsimist tuleb meenutada, et nii direktiiv 2016/343 kui ka direktiiv 2012/13 võeti vastu ELTL artikli 82 lõike 2 alusel. Sellest artiklist tuleneb, et vastastikuse tunnustamise ning politseikoostöö ja õigusalase koostöö hõlbustamiseks kriminaalasjades võib liidu seadusandja kehtestada miinimumeeskirjad, mis käsitlevad eelkõige isikute õigusi kriminaalmenetluses. Direktiivi 2016/343 põhjenduse 9 ja artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk tugevdada põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele kriminaalmenetluses, et suurendada liikmesriikide usaldust teiste liikmesriikide kriminaalõiguse süsteemide vastu, sätestades ühised miinimumnormid, mis käsitlevad eelkõige õigust viibida kohtulikul arutamisel(7). Need nn miinimumnormid käsitlevad tegelikult menetluspõhimõtteid, millest liikmesriigid ei tohi erandeid teha ja mis on väga olulised selleks, et tagada kaitseõigused ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, eelkõige isikutele, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus.
21. Kuigi liidu seadusandja peab ELTL artikli 82 lõike 2 esimese lõigu viimase lause kohaselt võtma arvesse liikmesriikide õigustraditsioone ja -süsteeme, mistõttu ühtset menetlussüsteemi ei saa siiski kehtestada, ei pea need riigisisesed menetlussüsteemid järgima mitte ainult neid põhimõtteid, sest vastasel juhul takistataks süüdistatavale tunnustatud õigust viibida kohtulikul arutamisel, vaid ka selliste kohtulahendite vastastikust tunnustamist, millega isik on tagaselja süüdi mõistetud(8).
22. Selles kontekstis esitabki eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule küsimused. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et kuivõrd piiriülene koostöö võib näida vajalik, on selle eesmärk tagada, et süüdimõistva otsusega, mille kohus teeb sellise menetluse tulemusel, mis viiakse läbi ilma VB kohalviibimiseta, järgitakse viimase menetluslikke tagatisi, mistõttu teiste liikmesriikide õigusasutused võivad seda otsust võimaliku Euroopa vahistamismääruse täitmisel tunnustada(9).
23. Selleks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus mitu eelotsuse küsimust direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 ja artikli 9 kohaldamise korra kohta, mille kohta ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku need läbivaatamiseks rühmitada.
A. Uue kohtuliku arutamise õiguse tunnustamise tingimuste analüüs (kolmas, neljas, seitsmes ja kaheksas eelotsuse küsimus)
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul täpsustada, millistel tingimustel ta võib tuvastada, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 2 sätted ei ole täidetud ja et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 ja artikli 9 tähenduses õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamise tingimused on täidetud. Kui oma kaheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see läbivaatamine tuleb läbi viia siis, kui süüdistatava suhtes on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, siis oma kolmandas küsimuses soovib ta teada, milline on „võimalik varaseim ja võimalik hiliseim aeg“ selle läbivaatamise läbiviimiseks, ning neljandas küsimuses, kas selleks on vaja arvesse võtta nii süüdistaja kui ka kaitsja seisukohti.
25. Iga küsimuse analüüsimiseks tuleb kõigepealt meenutada direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 nõutud hindamise mõtet ja ulatust.
26. Direktiivi 2016/343 artiklitega 8 ja 9 on kehtestatud õiguslik kord, mis tagab kriminaalmenetluses kahtlustatavale ja süüdistatavale õiguse viibida kohtulikul arutamisel(10). Kuigi selle direktiivi artikli 8 lõige 1 paneb liikmesriigile kohustuse tagada, et järgitakse õigust viibida kohtulikul arutamisel, on selle direktiivi artikli 8 lõigetes 2 ja 4 seevastu kehtestatud kaks õiguslikku regulatsiooni, mis võimaldavad liikmesriigil teha süüdistuse suhtes sisulise otsuse menetluse tulemusel, mis viiakse läbi ilma süüdistatava kohalviibimiseta, tagades samas, et järgitakse tegelikult tema õigust kohtulikule arutamisele.
27. Kord, mis on ette nähtud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõigetes 2 ja 3, arvestades direktiivi põhjendusi 35–37, puudutab olukorda, kus liikmesriik võib ette näha, et kohtulik arutamine võib toimuda ja selle tulemusel võidakse „otsustada […] süüdistatava süü või süütuse üle“ ja see otsus täitmisele pöörata, nägemata ette õigust uuele kohtulikule arutamisele põhjusel, et see isik on vabatahtlikult ja ühemõtteliselt loobunud kohtulikule arutamisele ilmumisest või enda kaitsmisest selle artikli lõikes 2 sätestatud tingimustel. Igasugune loobumine õigusest kohtusse ilmuda või end kaitsta tähendab seega tagaseljaotsuse täitmisele pööramist ning seda, et süüdistataval ei ole võimalik seda otsust vaidlustada ja taotleda uut kohtulikku arutamist.
28. Seevastu direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud kord eeldab, et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimusi ei saanud täita, sest süüdistatava asukohta ei olnud pädevate asutuste jõupingutustele vaatamata võimalik kindlaks teha. See võimaldab liikmesriigil ette näha, et sellise isiku üle võidakse kohut mõista ilma tema kohalviibimiseta ning et „otsuse“ võib teha tingimusel, et seda isikut teavitatakse nõuetekohaselt võimalusest otsus vaidlustada ja õigusest taotleda uut kohtulikku arutamist või kasutada muud õiguskaitsevahendit vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 9(11).
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb vastata nendest kaalutlustest lähtudes.
1. Isikud, kellel on õigus uuele kohtulikule arutamisele
30. Kaheksanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 4 ja artiklis 9 ette nähtud sätted, mis käsitlevad vastavalt õigust saada teavet ja õigust uuele kohtulikule arutamisele, on kohaldatavad, kui süüdistatava suhtes on tehtud õigeksmõistev tagaseljaotsus.
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab nimelt, et vastupidi direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikele 2, milles on kindlaks määratud tingimused, mille korral võib „otsus[e] kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle“(12) täitmisele pöörata pärast kohtulikku arutelu, mis toimus ilma tema kohalviibimiseta, ei ole sellist täpsustust esitatud selle direktiivi artikli 8 lõikes 4, mis reguleerib asjaolusid, mille korral „otsuse saab siiski teha ja täitmisele pöörata“(13), ega direktiivi artiklis 9, milles on sätestatud tingimused, mille korral võib „algse otsuse“(14) uue kohtuliku arutamise tõttu tühistada.
32. Kõigepealt näib mulle, et see küsimus puudutab küllaltki teoreetilist võimalust, kus isik, kes mõistetakse tagaselja õigeks, vaidlustab õigeksmõistva otsuse ja nõuab uut kohtumenetlust, riskides sellega, et seekord võidakse ta süüdi mõista.
33. Seejärel tuleb märkida, et võttes arvesse, kuidas on liidu seadusandja direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 2, artikli 8 lõike 4 ja artikli 9 omavahel suhestanud, ei ole mingit kahtlust, et need sätted moodustavad terviku, mida tuleb tõlgendada ja mõista tervikuna. Nii nähtub selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest, et seadusandja soovis tõesti määratleda tagaseljamenetluse läbiviimist reguleerivate sätete ja eelkõige sellega seotud menetluslike tagatiste kohaldamisala nii, et see hõlmab kõiki kriminaalmenetlusi, mille eesmärk on hinnata „süüdistatava süüd (nii süüdimõistvate kui ka õigeksmõistvate otsuste tegemise korral)“(15).
34. Lõpuks, kui isik, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, jäetaks põhimõtteliselt ilma õigusest uuele kohtulikule arutamisele põhjendusel, et ta on õigeks mõistetud, eiraks see ilmselgelt õiguse viibida kohtulikul arutamisel mõtet ja eesmärki ning rikuks selle menetluse õiglust, mille oluline osa see õigus on(16). Nimelt, isegi kui isik on õigeks mõistetud, võib ta leida, et ta on jäetud ilma võimalusest, et kohus ta „ära kuulaks“ ja et teda vastandataks tunnistajate ja/või kannatanutega, mis on kriminaalmenetluse üks põhielemente(17).
35. Neid asjaolusid arvestades järeldan, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4 ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad isikule, kelle suhtes on tehtud õigeksmõistev tagaseljaotsus.
2. Läbivaatamise menetluskord, mis reguleerib õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist
36. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et direktiiv 2016/343 ei ühtlusta kriminaalmenetlust ammendavalt(18). Kuigi liidu seadusandja määrab kindlaks sisulised tingimused, mille alusel liikmesriik peab tagama, kas isikul, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, on selle direktiivi artikli 9 sätete alusel õigus uuele kohtulikule arutamisele või mitte, ei ole ta seevastu kindlaks määranud menetlusnorme, mille kohaselt tuleb neid tingimusi hinnata, ning eelkõige raamistikku ja tähtaega, mille jooksul see hindamine peab toimuma.
37. Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on seega liikmesriigi ülesanne määrata oma õigussüsteemi eripärast lähtuvalt kindlaks selle analüüsiga seotud menetlustingimused ja -kord, kuid seda siiski tingimusel, et need menetlusnormid ei ole liidu õigusest tulenevate olukordade osas siiski vähem soodsad kui samalaadsete olukordade puhul, millele kohaldatakse riigisisest õigust (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte)(19).
38. Lisaks, nagu nähtub direktiivi 2016/343 põhjendusest 47, on liikmesriigid kohustatud tagama nii Euroopa Liidu põhiõiguste hartas(20) kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis(21) tunnustatud põhiõiguste ja üldpõhimõtete austamise.
39. Neid asjaolusid ning eelkõige tõhususe põhimõtet ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele silmas pidades tulebki hinnata, kas liikmesriik on näinud ette menetlused, mis võimaldavad tunnustada õigust uuele kohtulikule arutamisele pärast seda, kui asja sisuliselt arutav asutus on teinud süüdistuse kohta sisulise otsuse, mis on tehtud tagaselja(22).
40. „Esimene hetk“, mil liikmesriik võib sellise läbivaatamise menetlused ette näha, on minu arvates kergesti tuvastatav, sest see vastab menetluse alustamisele. Alles siis, kui asja menetlev kohus tuvastab, et süüdistatav puudub kohtulikult arutamiselt või ei ole esindatud, saab ta hinnata, mil määral on see isik ühemõtteliselt loobunud kohtusse ilmumast või ennast kaitsmast, ja viia kriminaalmenetluse läbi tagaselja.
41. Seevastu „viimane hetk“ vastab minu arvates üldiselt hetkele, mil pädevad asutused kavatsevad tagaseljaotsuse täitmisele pöörata, kuigi direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 2 tingimused ei ole täidetud. Nimelt ei ole selle direktiivi artikli 8 lõikes 4 sätestatud õigusliku regulatsiooni eesmärk näha ette võimalus isiku üle kohut mõista ilma tema kohalviibimiseta, vaid täpsustada tagaseljaotsuse täitmisega seotud tagajärgi väljaspool selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ette nähtud tingimusi. Kriminaalmenetluses eeldab süüdimõistva kohtuotsuse täideviimine, et see oleks täitmisele pööratav ja jõustunud. Juhul kui asja menetlev kohus on teinud süüdistuse kohta tagaselja sisulise otsuse, kuigi ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks loobunud kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest, on selle otsuse täitmine võimalik üksnes juhul, kui see isik ei kasuta riigisiseses õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid või ei taotle uut kohtulikku arutamist. Neil asjaoludel leian, et miski ei takista liikmesriigil kehtestada menetlust, milles pädevad asutused hindavad tingimusi, mis reguleerivad õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist kriminaalmenetluse hilisemas etapis, pärast seda, kui asja menetlev asutus on teinud tagaseljaotsuse, tingimusel et selle otsuse täitmine peatatakse kuni selle läbivaatamise lõpuni.
42. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult siiski võimaliku „hiliseima aja“ kohta, mil ta võib süüdistuse sisu üle otsustava kohtuna kontrollida, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, et vajaduse korral teavitada süüdistatavat võimalusest tema tehtav otsus vaidlustada ja õigusest taotleda uut kohtulikku arutamist, on „hiliseim aeg“ see, kus see kohus teeb otsuse selle isiku süü või süütuse kohta, sest see kohus on seejärel tema menetlusse antud asja ammendanud.
43. Nüüd tuleb analüüsida, mil määral peab kohus direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimuste hindamisel arvesse võtma süüdistaja ja kaitsja seisukohti.
44. Tuletan meelde, et see analüüs on kriminaalmenetluse oluline etapp, sest selle tulemusest sõltub kas tagaseljaotsuse täitmisele pööramine või uue kohtuliku arutamise läbiviimine. Sellisel analüüsimisel tuleb järgida menetluslikke tagatisi, mis tagavad asjaomastele isikutele harta artiklis 47 ette nähtud kaitseõiguste järgimise.
45. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kaitseõiguste osaks olevast võistlevuse põhimõttest tuleneb, et menetluse pooltel peab olema õigus tutvuda kõigi tõendite ja seisukohtadega, mis on kohtule esitatud, et mõjutada kohtu otsust ning nende üle vaielda(23). Poolte võrdsuse põhimõte, mis tuleneb õiglase kohtumenetluse mõistest endast, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha, sealhulgas tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda(24).
46. Menetluses, mille eesmärk on teha kindlaks, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused olid täidetud, peab süüdistatavat saama ära kuulata ja esitada tõhusalt – vajaduse korral tema kaitsja kaudu – kõik põhjused, miks tunnustada tema õigust uuele kohtulikule arutamisele, seda enam, et põhimõtteliselt tõendab tema esindamine kaitsja kaudu, et ta soovib tagada oma õiguse ennast kaitsta(25).
47. Arvestades selle analüüsi laadi, mille peab läbi viima pädev asutus, peab süüdistatav saama võistlevalt vaielda faktiliste asjaolude üle, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad. Ta tuleb ära kuulata eelkõige küsimuses, kas ta oli teadlik talle esitatud süüdistuse laadist ja põhjusest ning mil määral talle isiklikult sellest süüdistusest teatati või ta nõuetekohaselt kohtusse kutsuti. Seega nõuab see analüüs, et pädev ametiasutus tõendaks, kas on loobutud või mitte, täpsete, objektiivsete ja asjakohaste asjaolude alusel. Selles kontekstis näivad nii süüdistaja kui ka kaitsja seisukohad olulised ja need võivad avaldada otsustavat mõju direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimuste hindamisele.
48. Neid asjaolusid arvestades leian, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib pärast seda, kui kohus on teinud süüdistatava suhtes tagaseljaotsuse, näha ette menetlused, mis puudutavad direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist reguleerivate tingimuste kontrollimist, tingimusel et selle otsuse täitmine peatatakse kuni kontrollimise lõpuni ja et pädev asutus kuulab selleks ära nii süüdistaja kui ka kaitsja.
49. Ka siin näib siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus asetab ennast hetke, kus tal tuleb teha tagaseljaotsus, ning ta soovib teada, kas selleks, et tuvastada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 2 tingimused on täidetud või mitte, peab ta küsima arvamust süüdistajalt ja kaitsjalt, kes on määratud süüdistatava huve kaitsma. Minu arvates on käesoleva ettepaneku eelmises punktis nimetatud põhimõtted kohaldatavad.
3. NPK artiklis 423 ette nähtud menetluskord, mis puudutab õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist
50. Seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi menetlussüsteem, milles isik, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus vabadusekaotusliku karistuse määramise kohta, kuigi ei ole tõendatud, et ta on loobunud kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest, peab selleks, et kasutada õigust uuele kohtulikule arutamisele, esitama Varhoven kasatsionen sadile (kõrgeim kassatsioonikohus) kriminaalmenetluse uuendamise taotluse ja ilmuma isiklikult sellesse kohtusse.
51. Niisugust menetlussüsteemi, nagu on kõne all käesolevas asjas, ei ole minu arvates iseenesest põhjust kritiseerida mitte ainult käesoleva ettepaneku punktis 41 esitatud põhjustel, vaid arvestades ka ELTL artikli 82 lõikega 2 kehtestatud reeglit, st et selle sätte alusel vastu võetud eeskirjade puhul tuleb arvesse võtta liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi.
52. Lisaks on siiski vaja, et selles menetlussüsteemis täidetaks selle rakendamise etapis tingimusi, mis reguleerivad õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamist ja mis on sätestatud direktiivi 016/343 artikli 8 lõigetes 2 ja 4 ning artiklis 9, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, ning see süsteem oma omaduste poolest võimaldaks tagaselja süüdi mõistetud isikul juhul, kui ei ole tõendatud, et isik on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, täielikult kasutada oma kaitseõigusi; seda tulebki nüüd analüüsida(26).
53. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, näib mulle, et selle süsteemi omadused, nagu need nähtuvad eelotsusetaotlusest, ei võimalda tagada selle isiku menetlusõiguste järgimist.
54. Tuletan meelde, et kriminaalmenetluse uuendamise taotlus kujutab endast kriminaalmenetluse erietappi, mille olulisus võib osutuda määravaks isiku jaoks, kellele on tagaselja mõistetud vabadusekaotuslik karistus. Sellise taotluse esitamise võimalus on seega oluline seda enam, et kuna apellatsioonkaebus ei ole enam võimalik, on tegemist ainsa õiguskaitsevahendiga, mis võimaldab asja uuesti sisuliselt läbi vaadata(27).
55. NPK artikli 423 lõike 2 kohaselt ei ole kriminaalmenetluse uuendamise taotluse esitamisel peatavat toimet, „kui kohus ei otsusta teisiti“. Selline kord on minu arvates iseenesest vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ei saa süüdimõistvat tagaseljaotsust viivitamatult täitmisele pöörata seni, kuni ei ole tuvastatud, kas asjaomasel isikul on õigus uuele kohtulikule arutamisele või mitte.
56. Lisaks nähtub NPK artikli 423 lõikest 3, et kriminaalmenetluse uuendamise taotluse läbivaatamine nõuab põhimõtteliselt tagaselja süüdi mõistetud isiku isiklikku kohtusse ilmumist(28). See menetlus nimelt lõpetatakse, kui isik ei ilmu pädevasse kohtusse isiklikult, välja arvatud juhul, kui tal on mõjuv põhjus
57. Olenemata selle põhjuse laadist ja sellest, mil määral võib seda isikut esindada advokaat, seab selline nõue direktiivi 2016/343 artikliga 9 tagatud õiguse uuele kohtulikule arutamisele sõltuvusse tingimusest, mida liidu seadusandja ei ole ette näinud.
58. See nõue vastab küll õiguspärasele soovile mitte takistada õiguste kuritarvitamise tõttu menetluse tõhusust ning nõuetekohast õigusemõistmist(29). Kriminaalmenetluse uuendamise taotluse kontekstis ei saa liikmesriigile ette heita, et ta soovib vältida olukordi, kus taotlus esitatakse korda kuritarvitades, ilma mõjuva põhjuse ja põhjenduseta, et takistada tagaseljaotsuse täitmist. Talle ei saa ette heita ka seda, et ta eelistab süüdistatava isiklikke ütlusi, et hinnata põhjuseid, mis õigustasid tema kohtulikult arutamiselt puudumist. Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistab, on kohtusse ilmumine oluline nii süüdistatava õiguse tõttu olla ära kuulatud ja esitada kohtule „oma versioon sündmustest“(30) kui ka vajaduse tõttu kontrollida tema väidete paikapidavust(31).
59. Selline nõue võib siiski kaasa tuua uue kohtuliku arutamise õiguse eriliselt tõsise piirangu, kui süüdistatavale mõistetakse vabadusekaotuslik karistus. Sellisel juhul näib nimelt, et sellel isikul ei ole muud valikut kui isiklikult kohtusse ilmuda ja järelikult anda ennast vangistusse tagaseljaotsuse täitmiseks, kui ta soovib kasutada õigust uuele kohtulikule arutamisele, sest tema puudumine „ilma mõjuva põhjuseta“ tähendab NPK artikli 423 lõike 3 kohaselt menetluse lõpetamist ja seega asja uuesti läbivaatamisest loobumist. Kuna kriminaalmenetluse uuendamise taotlusel ei ole peatavat toimet, paigutatakse isik tagaselja mõistetud karistuse täideviimiseks üldjuhul vahi alla, „kui kohus ei otsusta teisiti“, ja seda isegi siis, kui pädev õigusasutus ei ole veel kindlaks teinud, kas isik on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud. Lisan ühtlasi, et juhul, kui see taotlus jäetakse rahuldamata, muutub süüdimõistev kohtuotsus tühistamatuks, sest apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud, ning et otsus, millega Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) jätab kriminaalmenetluse uuendamise taotluse rahuldamata, ise ei kuulu edasikaebamisele.
60. Võttes arvesse, kui oluline on kriminaalmenetluse uuendamise taotlus, mis võib osutuda äärmiselt tähtsaks isiku jaoks, kellele on mõistetud tagaseljaotsusega vabadusekaotuslik karistus, leian, et isikliku kohtusse ilmumise nõue, mis on taotluse läbivaatamise ja seega kriminaalmenetluse uuendamise eeltingimus, ei õigusta seda, et isikult võetakse õigus uuele kohtulikule arutamisele, kui ta ei ilmu kohtusse isiklikult. Selline kord koos selle menetluse muude tunnustega võib kaasa tuua tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isiku kaitseõiguste ülemäärase piiramise, seda enam, et NPK artikkel 423 sätestab – nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus – ainsa õiguskaitsevahendi tagaseljaotsuse vaidlustamiseks pärast seda, kui otsus on kuueteistkümnendal päeval pärast selle kuulutamist omandanud seadusjõu.
61. See tõlgendus on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mida tuleb siin arvesse võtta(32). See kohus otsustab, et õigus uuele kohtulikule arutamisele on tähtsam kui tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isiku isiklikult kohtusse ilmumine. Asjaolu, et süüdistatav, keda on ometi nõuetekohaselt teavitatud, ei ilmu kohtusse, sest teda takistatakse või ta eelistab menetlusest hoiduda isiklikel põhjustel, ei või selle kohtu hinnangul ja isegi ilma põhjenduseta õigustada seda, et süüdistatav jäetakse ilma õigusest uuele kohtulikule arutamisele. See kohus otsustas samuti, et reegel, mille kohaselt tagaselja süüdi mõistetud isikut ei või esindada advokaat, näib samuti ilmselgelt ebaproportsionaalne, kuna selle tagajärjel karistatakse hagejat kohtusse mitteilmumise eest enda kaitsmise täieliku keeluga(33).
62. Euroopa Inimõiguste Kohus peab sellise nõude kehtestamist uue kohtuliku arutamise saamiseks samuti ebaproportsionaalseks, kui riigi ametiasutused pööravad lisaks tagaseljaotsuse täitmisele(34). Tema sõnul tähendab selline kord, et õigus õiglasele kohtulikule arutamisele seatakse sõltuvusse „omamoodi kautsjonist, st asjaomase isiku füüsilisest vabadusest“ ning selle eesmärk on asendada menetlused, mis kuuluvad politsei volitustesse, süüdistataval endal lasuva kohustusega(35). Kuigi soov tagada kohtuotsuste täitmine on iseenesest õiguspärane, leiab see kohus, et riikide ametiasutuste käsutuses on muid vahendeid, mis võimaldavad neil kindlustada süüdimõistetu kohalviibimise(36). Seega ei saa tema arvates olla tegemist sellega, et vaba isikut kohustatakse andma ennast vangistusse tagaseljaotsuse täitmiseks – olenemata sellest, kui pikk on tema vabaduse kas või lühiajalise võtmise kestus –, et kasutada õigust uuele kohtulikule arutamisele tingimustel, mis on kooskõlas EIÕK artikliga 6, kuna selline kord rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet(37).
63. Kohtuotsuses Khalfaoui vs. Prantsusmaa, milles käsitleti Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku sätet, mille kohaselt kohtuasja lahendamise ettevalmistamise kohustuse täitmata jätmist karistatakse kassatsioonkaebuse tühistamisega, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et „[v]õttes arvesse Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) [Prantsusmaa] poolt kriminaalasjades teostatava lõpliku kontrolli olulisust ja selle kontrolli tähtsust nende jaoks, kellele võidakse määrata raske vabadusekaotuslik karistus, on Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohal, et tegemist on eriti range karistusega, arvestades [EIÕK] artikliga 6 tagatud õigust pöörduda kohtusse“(38). Ta lisas veel, et „kassatsioonkaebuse vastuvõetamatus, mis põhineb üksnes […] asjaolul, et kaebaja ei ole ennast vangistusse andnud selle kohtuotsuse täitmiseks, mille peale esitati kassatsioonkaebus, sunnib asjaomast isikut vaidlustatud otsusest tuleneva vabadusekaotuse enda suhtes ise täitmisele pöörama, samas kui seda otsust ei saa pidada lõplikuks seni, kuni kassatsioonkaebuse kohta ei ole otsust tehtud või kuni edasikaebamistähtaeg ei ole möödunud“(39). See kohus leidis, et selliselt „kahjustatakse kaebeõiguse olemust ennast, pannes kaebajale ebaproportsionaalse koormuse, katkestades õiglase tasakaalu, mis peab valitsema ühelt poolt õiguspärase soovi tagada kohtuotsuste täitmine ja teiselt poolt kassatsioonikohtusse pöördumise õiguse ja kaitseõiguste teostamise vahel“(40).
64. Seega, kuigi minu arvates ei saa kõne all olevat menetlussüsteemi kritiseerida osas, milles see nõuab süüdistatavalt, et ta esitaks selleks, et tal oleks võimalik taotleda uut kohtulikku arutamist, pädevale õigusasutusele kriminaalmenetluse uuendamise taotluse, leian ma seevastu, et selle menetluse teatavad omadused ja eelkõige asjaolu, et sellel ei ole peatavat toimet ja et see nõuab selle isiku isiklikult kohtusse ilmumist, ei võimalda tagada sellele isikule kaitseõiguste tõhusat kasutamist, eelkõige õigust viibida kohtulikul arutamisel.
65. Kõiki neid asjaolusid arvestades leian, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset ja artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab menetluse, mis nõuab isikult, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, et ta – kuigi ei ole tõendatud, et isik on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud – esitaks pädevale asutusele kriminaalmenetluse uuendamise taotluse selleks, et see asutus hindaks selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimuste alusel, kas sellel isikul on õigus uuele kohtulikule arutamisele, tingimusel et selle menetluse omadused võimaldavad tagada sellele isikule õiguse viibida kohtulikul arutamisel ja kasutada tõhusalt oma kaitseõigusi.
66. Seevastu tuleb direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset ja artiklit 9 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus reegel, mille kohaselt ei ole niisugusel menetlusel peatavat toimet ja mis lisaks nõuab, et isik, kellele on mõistetud tagaseljaotsusega vabadusekaotuslik karistus, peab isiklikult kohale ilmuma.
B. Tagaselja süüdi mõistetud isiku õiguse saada teavet (esimene, teine ja viies eelotsuse küsimus) ulatus ja sisu
67. Esimese, teise ja viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et isikut, kellele on mõistetud tagaseljaotsusega vabadusekaotuslik karistus, kuigi selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimusi arvestades ei ole tõendatud, et isik on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, ei teavitata kinnipidamise ajal sellest otsusest ega võimalusest seda vaidlustada ega õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus ka selle teabe vormi ja sisu kohta.
68. Nimetatud kohus esitab need küsimused, kuna Bulgaaria õigusaktide kohaselt ei toimetata tagaseljaotsust süüdistatavale kätte ning teda ei teavitata ka tema menetlusõigustest ja eelkõige võimalusest esitada NPK artikli 423 alusel kriminaalmenetluse uuendamise taotlus.
69. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus seega teada, mil määral on liikmesriik kohustatud ette nägema menetlused selleks, et tagada, et isikut teavitatakse tema suhtes tehtud tagaseljaotsusest sellest otsuse täitmisele pööramise ajal või isiku kinnipidamise ajal, tagades vajaduse korral, et isikule edastatakse terve selle otsuse koopia.
70. Lisaks palub see kohus oma teise küsimusega Euroopa Kohtul täpsustada, kuidas peab liikmesriik täitma oma teavitamiskohustust niisuguses menetlussüsteemis, nagu on kõne all käesolevas asjas, kus tagaseljaotsuse täitmise ajal või tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isiku kinnipidamise ajal ei ole pädevad asutused veel otsustanud, kas isikul on õigus uuele kohtulikule arutamisele, kuna seda õigust tunnustatakse hilisemas etapis pärast seda, kui vaadatakse läbi kriminaalmenetluse uuendamise taotlus, mille see isik peab esitama.
1. Küsimuste analüüsimise raamistik
71. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teise lause kohaselt peab liikmesriik tagama, et kui isikut, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, teavitatakse sellest otsusest, eelkõige kinnipidamise ajal, siis teavitatakse teda ka võimalusest see otsus vaidlustada ja õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile.
72. Selle sätte sõnastusest nähtub ühemõtteliselt, et liidu seadusandja paneb liikmesriigile täpse tulemuse saavutamise kohustuse, milleks on kohustus tagada, et isikut, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, teavitatakse tema menetlusõigustest ajal, mil teda teavitatakse sellest otsusest, kuid hiljemalt selle otsuse täitmisele pööramise ajal, konkreetselt vabadusekaotusliku karistuse mõistmise korral süüdimõistetu kinnipidamise ajal. Tegemist on miinimumeeskirjaga, mis puudutab selle isiku kaitseõiguste ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele järgimisel olulist menetluspõhimõtet, millest liikmesriik ei tohi erandit teha.
73. Seega ei ole minu arvates mingit kahtlust, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 4 on vastuolus, et isikut, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, kuigi ei ole tõendatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, ei teavitata selle otsuse täitmisele pööramise ajal või kinnipidamise ajal sellest otsusest ega õigusest seda vaidlustada ega õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile. Niisugune olukord viib nimelt selleni, et selle isiku kaitseõigused jäävad täiesti ebatõhusaks ja selle direktiivi artiklis 9 sätestatud õigus uuele kohtulikule arutamisele muutub sisutühjaks.
74. Seevastu ei ole direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teise lause eesmärk ega suunitlus määrata kindlaks selle teavitamiskohustuse korda ja eelkõige seda, kuidas tuleb süüdistatavat tagaseljaotsuse täitmisele pööramise ajal või tema kinnipidamise ajal teavitada esiteks sellest otsusest ja teiseks tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile.
75. Minu arvates tuleb seda konkreetset korda hinnata, lähtudes üldsätetest, mis on ette nähtud direktiivis 2012/13, mis käsitleb kahtlustatavate ja süüdistatavate õigust saada kriminaalmenetluses teavet, millele on viidatud direktiivi 2016/343 põhjenduses 8(41). Nagu nähtub direktiivi 2012/13 põhjendusest 25, on see direktiiv tihedalt seotud direktiiviga 2010/64/EL(42), mis annab isikutele, kes ei räägi ega mõista asjaomase kriminaalmenetluse keelt, õiguse nii edastatud teabe suulisele ja kirjalikule tõlkele.
76. Direktiivi 2012/13 artikli 1 kohaselt sätestatakse selles miinimumeeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses(43). Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudutab artiklis 1 nimetatud õigus vähemalt kahte õigust(44).
77. Esimene on kahtlustatava või süüdistatava õigus saada teavet „vähemalt“ teatavate liikmesriigi õiguses kohaldatavate menetlusõiguste kohta. See õigus on sätestatud direktiivi 2012/13 artiklis 3 ning just selle sätte seisukohast analüüsin korda, mis puudutab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 4 sätestatud õiguse saada teavet õiguse kohta uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile järgimist.
78. Teine on direktiivi 2012/13 artiklis 6 sätestatud õigus saada teavet süüdistuse kohta. Just viimati nimetatud artikli seisukohast analüüsingi, millistel tingimustel tuleb tagaselja süüdi mõistetud isikut sellest otsusest teavitada tagaseljaotsuse täitmisele pööramise ajal või tema kinnipidamise ajal.
79. Selleks et tagada selliselt ette nähtud õiguse saada teavet tõhusus, on direktiivi 2012/13 artikli 8 lõikes 2 sätestatud, et kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal peab olema õigus vaidlustada kooskõlas riigisiseste menetlustega asjaolu, et pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast teavet vastavalt sellele direktiivile.
2. Teave süüdimõistva tagaseljaotsuse kohta
80. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 sõnastusest nähtub ühemõtteliselt, et selle artikli eesmärk ega suunitlus ei ole määrata kindlaks korda, mille kohaselt liikmesriik peab tagaseljaotsuse täitmisele pööramise või isiku, kelle suhtes see otsus on tehtud, kinnipidamise ajal tagama, et asjaomast isikut teavitatakse sellest otsusest. Nõudes liikmesriigilt, et ta näeks ette, et süüdistatavat tuleb teavitada tema menetlusõigustest siis, kui teda „teavitatakse“ tema suhtes tehtud tagaseljaotsusest „eelkõige siis, kui nad tabatakse“, ei soovinud liidu seadusandja liikmesriigilt nõuda, et edastataks koopia otsusest tervikuna, millele lisatakse õiguste deklaratsioon samal ajal, kui nimetatud otsus täitmisele pööratakse või see isik kinni peetakse.
81. Selline kord tuleb minu arvates kindlaks määrata, lähtudes eeskirjadest, mis käsitlevad õigust saada teavet süüdistuse kohta, mis on ette nähtud direktiivi 2012/13 artiklis 6, ja eeskirjade alusel, mis käsitlevad õigust tutvuda toimikuga, mis on sätestatud selle direktiivi artiklis 7.
82. 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Covaci(45) otsustas Euroopa Kohus, et arvestades eelkõige direktiivi 2012/13 artikleid 2, 3 ja 6, tuleb käskotsuse kättetoimetamist, nagu on ette nähtud Saksa õiguses, pidada üheks puudutatud isiku vastu esitatud süüdistusest teavitamise viisiks, mistõttu peab see vastama selles artiklis 6 esitatud nõuetele(46). Tuletan meelde, et Saksa õiguses on käskotsus ajutine otsus, mille teeb kohtunik prokuratuuri taotlusel väiksemate rikkumiste eest, selle puhul ei ole süüdistatava füüsiline kohtusseilmumine vajalik. See kohtumäärus, mis on tehtud lihtsustatud kriminaalmenetluses ilma kohtuistungita, muutub jõustunud otsuseks kahe nädala pikkuse vaidlustamistähtaja möödumisel, mis hakkab kulgema alates selle kohtumääruse kättetoimetamisest, kusjuures määrus võidakse kätte toimetada süüdistatava volitatud isikutele(47).
83. Põhjustel, mis on sarnased selles kohtuotsuses Euroopa Kohtu esitatud põhjustega, leian, et teavet otsuse kohta, mis on tehtud tagaselja, kuigi ei ole tõendatud, et süüdistatav on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, tuleb pidada üheks selle isiku vastu esitatud süüdistusest teatamise viisiks, mistõttu peab see teave vastama direktiivi 2012/13 artiklis 6 sätestatud nõuetele.
84. Esiteks nähtub direktiivi 2012/13 artikli 2 lõikest 1, et liidu seadusandja nägi selgelt ette selle direktiivi kohaldamise kogu kriminaalmenetluse vältel alates esimesest kahtlustusest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vajaduse korral pärast õiguskaitsevahendite ammendamist(48).
85. Teiseks tehakse direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 alusel tagaselja läbi viidavas menetluses otsus, kuigi ei ole teada, kas süüdistatav soovis kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobuda, mistõttu see teave võib tegelikult kujutada endast sellele isikule esimest korda võimalust saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse kohta. Seda kinnitab asjaolu, et kui see isik ei vasta selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimustele, võib ta taotleda menetluse uuendamist või samaväärset õiguskaitsevahendit, mille raames ta saab oma kaitseõigusi täielikult kasutada, enne kui asja menetlev kohus teeb süüdistuse faktilise ja õigusliku põhjendatuse kohta uue otsuse.
86. Arvan seega, et direktiivi 2012/13 artiklis 6 ette nähtud õigus saada teavet süüdistuse kohta hõlmab ka isiku – kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, kuigi ei olnud tõendatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud – õigust olla sellest otsusest teavitatud.
87. Euroopa Kohus on tõepoolest möönnud, et direktiivis 2012/13 ei ole sätestatud neid üksikasjalikke eeskirju, mille kohaselt artiklis 6 ette nähtud süüdistust puudutav teave tuleb süüdistatavale edastada(49). Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigusi. Selle artikli lõikes 2 on konkreetselt silmas peetud vahistatud või kinni peetud kahtlustatavat või süüdistatavat. Sellisel juhul tagab liikmesriik, et asjaomast isikut teavitatakse vahistamise või kinnipidamise põhjustest, sealhulgas kuriteost, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Lõpuks tagab liikmesriik selle artikli lõike 3 kohaselt, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.
88. Arvestades kaalutlusruumi, mille on liidu seadusandja liikmesriikidele andnud, peavad liikmesriigid oma menetlussüsteemi eripärasid arvestades määratlema korra, mille alusel tuleb isikut, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, sellest otsusest teavitada. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et see kord ei tohi siiski kahjustada eelkõige direktiivi 2012/13 artiklis 6 silmas peetud eesmärki, mis – nagu nähtub ka selle direktiivi põhjendusest 27 – seisneb selles, et sellele isikule antakse võimalus ette valmistada enda kaitse, ja õiglase menetluse tagamises(50).
89. Niisuguses konkreetses olukorras, kus süüdistatav peetakse kinni tagaseljaotsuse täitmiseks, mis tehti, kuigi ei olnud tõendatud, et ta loobus kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest, on teave, mis sellele isikule kinnipidamise hetkel antakse, mõeldud eelkõige selleks, et teavitada teda kinnipidamise põhjustest ja talle esitatud süüdistustest direktiivi 2012/13 artikli 6 tähenduses ning tema menetlusõigustest.
90. See eesmärk ei nõua minu arvates, et liikmesriik on kohustatud tagama, et kui pädevad asutused pööravad tagaseljaotsuse täitmisele või peavad süüdistatava kinni, peavad need asutused täitma oma teavitamiskohustuse, edastades otsuse täitmisele pööramise või isiku kinnipidamise ajal asjaomasele isikule koopia sellest otsusest tervikuna. Niisugune nõue ei ole vajalik. Teave ainult selle otsuse sisu ja selle kohta, et otsus tehti ilma selle isiku kohalviibimiseta, näib olevat piisav.
91. Seevastu, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, peab tagaselja süüdimõistetul seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile olema täielik ülevaade põhjustest, miks ta süüdi mõisteti. Seega peab liikmesriik ette nägema, et pädevad asutused hoolitsevad eriti selle eest, et kõnealusele isikule teatataks tema suhtes tehtud tagaseljaotsusest kiiresti ja ametlikult, näiteks kättetoimetamise või teatavaks tegemise korras(51). Nimelt muutub see otsus täitmisele pööratavaks alles siis, kui sellele isikule on sellest ametlikult teatatud pärast selliste õiguskaitsevahendite aegumist, mille kasutamise tähtaeg hakkab põhimõtteliselt jooksma alates selle menetluse lõpuleviimisest ja pärast seda, kui ta on oma õigusest uuele kohtulikule arutamisele loobunud või kui seda õigust ei ole tunnustatud. Lisaks, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleneb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(52) (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK)(53) artikli 4a lõike 1 punktist d, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui selles on muu hulgas märgitud, et asjaomasele isikule toimetatakse tagaseljaotsus kätte viivitamatult pärast üleandmist.
92. Lõpuks lisan, et direktiivi 2012/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et kui kriminaalmenetluse raames isik vahistatakse ja peetakse kinni, tagab liikmesriik, et talle tehakse kättesaadavaks kõnealuse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks vastavalt riigisisesele õigusele. Nagu direktiivis 2010/64 on täpsustatud, on süüdimõistev kohtuotsus või „kohtuotsus“ oluline dokument, mille edastamine ja ka tõlkimine on vajalik selleks, et süüdimõistetu saaks kasutada oma kaitseõigusi ja tagada menetluse õiglus(54).
93. Neid asjaolusid arvestades leian, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus liikmesriigi pädevad asutused pööravad tagaseljaotsuse täitmisele või peavad kinni isiku, kelle suhtes see otsus tehti, on need asutused vastavalt direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punktile c ja artikli 6 lõigetele 1–3 kohustatud teavitama seda isikut tema vastu esitatud süüdistusest, sealhulgas tema süüdimõistmise põhjustest. Selle nõude järgimine ei too kaasa liikmesriigi kohustust näha ette, et nimetatud isikule edastatakse otsuse täitmisele pööramise või tema vahistamise ajal terve selle otsuse koopia.
3. Teave õiguse kohta uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile
94. Tuletan meelde, et teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt täpsustada, kuidas tuleb järgida isiku õigust saada teavet oma õiguse kohta uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teises lauses.
95. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus viia Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses VB I välja töötatud põhimõtted kokku Bulgaaria menetlussüsteemiga. Nimelt otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et „asjaomastele isikutele sellise teabe [teave õiguse kohta uuele kohtulikule arutamisele ja tagaseljaotsuse vaidlustamise võimaluse kohta] andmise korra valik [on] jäetud liikmesriikide otsustada, tingimusel et see teave tehakse asjaomasele isikule teatavaks ajal, mil teda kõnealusest otsusest teavitatakse“(55). Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et Bulgaaria menetlussüsteemis teevad pädevad asutused otsuse selle kohta, kas on õigus uuele kohtulikule arutamisele, pärast seda, kui vaadatakse läbi kriminaalmenetluse uuendamise taotlus, mille see isik peab esitama.
96. Kohtuotsuses VB I otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teine lause ei määra kindlaks täpset korda, mille kohaselt tuleb tagaseljaotsusega süüdi mõistetud isikule anda teavet tema õiguse kohta uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile(56). Ainult selle direktiivi põhjenduses 39 on täpsustatud, et seda teavet tuleks anda kas kirjalikult või suuliselt, sel viimasel juhul tingimusel, et teabe andmise asjaolu dokumenteeritakse vastavalt riigisisese õiguse kohasele dokumenteerimiskorrale(57).
97. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks tuleb esiteks lähtuda direktiivi 2012/13 sätetest. Kuna õigus saada teavet oma õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile kujutab endast menetlusõigust, tuleb direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset tõlgendada direktiivi 2012/13 artiklites 3 ja 4 ette nähtud üldsätteid arvestades.
98. Direktiivi 2012/13 artikli 3 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid tagavad, et teatatakse viivitamata vähemalt [punktides a–e sätestatud] siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada“(58). Selles sättes on esitatud loetelu, mis hõlmab õigust kasutada kaitsjat; õigust saada tasuta õigusnõustamist ja selle saamise tingimusi; õigust saada teavet süüdistuse kohta; õigust suulisele ja kirjalikule tõlkele ning õigust vaikida. Nagu näitab väljendi „vähemalt“ kasutamine, ei soovinud liidu seadusandja piirata menetlusõigusi, millest tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale isikule teatada, kuna seda direktiivi kohaldatakse kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni. Lisaks nähtub selle direktiivi põhjendusest 20, et nende eeskirjadega „ei piirata teavet, mida antakse muude menetlusõiguste kohta, mis tulenevad hartast, konventsioonist, siseriiklikust õigusest ning kohaldatavast liidu õigusest“.
99. Direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 2 kohaselt tuleb see teave kahtlustatavale või süüdistatavale „viivitamata“ teatavaks teha kas suuliselt või kirjalikult lihtsas ja arusaadavas keeles(59). Selle isiku vahistamisel või kinnipidamisel nõuab direktiivi artikkel 4 liikmesriigilt, et ta tagaks, et asjaomasele isikule edastatakse viivitamata deklaratsioon tema menetlusõiguste kohta, mida kohaldatakse riigisisese õiguse alusel. See deklaratsioon peab olema kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, millest huvitatud isik aru saab. See peab sisaldama teavet direktiivi 2012/13 artiklis 3 osutatud menetlusõiguste kohta, mille loetelu ei ole ammendav, ning selle direktiivi artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud õiguste kohta, nagu õigus tutvuda kohtuasja materjalidega, ning põhiteavet võimaluste kohta, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud vahistamise õiguspärasuse vaidlustamiseks. Juhul kui liikmesriigi pädevad asutused vahistavad süüdistatava tagaseljaotsuse täitmiseks, näib mulle, et see kirjalik õiguste deklaratsioon võiks sisaldada õigust uuele kohtulikule arutelule või muule õiguskaitsevahendile(60).
100. Teiseks, mis puudutab edastatava teabe sisu, siis näib mulle, et selle hindamisel tuleb ühelt poolt lähtuda selle riigisisese menetluse eripärast, millega on tegemist, ja teiselt poolt direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teise lause eesmärgist, milleks on tagada süüdistatava kaitseõiguste tõhusus ja õigus uuele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud direktiivi 2016/343 artiklis 9.
101. Ma märkisin juba, et liidu seadusandja ei kavatse kehtestada ühtset menetlussüsteemi, milles liikmesriik on kohustatud ette nägema vajaduse korraldada tagaseljaotsuse tegemise etapis uus menetlus. Lisaks on direktiivi 2012/13 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt märgitud, et liikmesriigid teavitavad süüdistatavat isikut „siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest“ menetlusõigustest. See tähendab niisuguses menetlussüsteemis, nagu on kõne all käesolevas asjas, et õiguste deklaratsioonis on tagaselja süüdimõistetule märgitud menetlus, mis tehakse talle kättesaadavaks, et ta saaks vastavalt direktiivi 2016/343 artiklile 9 taotleda uut kohtulikku arutamist.
102. Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et NPK artikli 15 lõige 3 annab talle piisava õigusliku aluse, mis võimaldab tal võtta vajalikud meetmed tagamaks, et süüdistatavat teavitatakse tema menetlusõigustest vastavalt direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teisele lausele. Neil asjaoludel ei takista minu arvates miski viidata tagaseljaotsuses viisile, kuidas süüdistatav võib taotleda uut kohtulikku arutamist või muud õiguskaitsevahendit selle direktiivi artiklis 9 sätestatud tingimustel.
103. Neid asjaolusid arvestades leian, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus liikmesriigi pädevad asutused täidavad otsuse või peavad kinni isiku, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, peavad need asutused direktiivi 2012/13 artiklis 4 nimetatud õiguste deklaratsiooni raames teavitama teda oma võimalikust õigusest taotleda uut kohtulikku arutamist või kasutada muud riigisiseses õiguses kohaldatavat õiguskaitsevahendit.
104. Niisuguses menetlussüsteemis, nagu on kõne all käesolevas asjas, milles on kehtestatud menetlus, mille kohaselt peab see isik direktiivi 2016/343 artiklis 9 sätestatud õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamiseks esitama pädevale õigusasutusele eelneva taotluse kriminaalmenetluse uuendamiseks, nõuab selle direktiivi artikli 8 lõige 4, et selles õiguste deklaratsioonis nimetataks seda menetlust.
C. Pärast tagaseljaotsuse tegemist kasutatavate õiguskaitsevahendite vorm ja ulatus (viies ja kuues eelotsuse küsimus)
105. Viienda ja kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et isikul, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, peab olema kaks õiguskaitsevahendit, millest üks võimaldab esitada selle otsuse peale apellatsioonkaebuse ja teine taotleda uut kohtulikku arutamist või kasutada muud õiguskaitsevahendit vastavalt selle direktiivi artiklile 9.
106. Tuletan meelde, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 4 on nõutud, et isiku, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, sellest otsusest teavitamisel teavitataks teda ka „võimalusest [see] otsus vaidlustada ja [tema] õigusest taotleda […] uut kohtulikku arutelu või muud õiguskaitsevahendit“, mis võimaldaks vastavalt selle direktiivi artiklile 9 „kohtuasja […] uuesti sisuliselt läbi vaadata, mis võib viia algse otsuse tühistamiseni“.
107. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ja eelkõige sidesõna „või“ kasutamisest nähtub, et liikmesriigid peavad tagama, et isikul, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, ilma et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused oleksid täidetud, oleks võimalus see otsus vaidlustada kas taotledes uut kohtulikku arutelu või kasutades õiguskaitsevahendit.
108. Nagu Euroopa Kohus otsustas 19. mai 2022. aasta kohtuotsuses Spetsializirana prokuratura (põgenenud süüdistatavat puudutav kohtulik arutelu)(61), peab see võimalus võimaldama asjaomasele isikule uut kohtulikku arutelu või võimaldama tal kasutada samaväärset õiguskaitsevahendit, mis võimaldab asja uut läbivaatamist tema juuresolekul. Selle asja uuesti läbivaatamise menetluse ulatus on sõnaselgelt määratletud direktiivi 2016/343 artiklis 9. Liidu seadusandja paneb liikmesriikidele täpsed ja ühemõttelised kohustused. Ta nõuab, et nad kas näeksid ette menetluse uuendamise või menetluse, mis võimaldab asja uuesti, sealhulgas uued tõendid sisuliselt läbi vaadata ja mille tulemusel võib algse otsuse tühistada. Lisaks kohustab ta liikmesriike tagama, et süüdistataval oleks selles uues kohtulikus arutelus või selle uue õiguskaitsevahendi kasutamisel õigus viibida kohal ja osaleda tõhusalt sellest tulenevas menetluses vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud menetlustele, ning et ta saab kasutada oma kaitseõigusi.
109. Nagu ma juba märkisin oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus(62), võtab liidu seadusandja arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kindlaks määratud asja uuesti läbivaatamise menetluse olulisi nõudeid(63). Euroopa Inimõiguste Kohus nõuab nimelt, et süüdistataval oleks võimalus, et tema vastu esitatud süüdistuste põhjendatust hindaks tema juuresolekul(64) nii faktiliselt kui ka õiguslikult uuesti kohus, kellel on „täielik pädevus“, andes talle kõik konventsiooni artiklis 6 ette nähtud õiglase kohtuliku arutamise tagatised. Tuletan meelde, et see kohus jätab siiski konventsiooni osalisriikidele „laialdase kaalutlusõiguse vahendite valikul, mis võimaldavad nende kohtusüsteemidel täita [selle artikli] nõudeid“, tingimusel et „riigisisese õiguse pakutavad vahendid osutuvad siiski tõhusaks, kui süüdistatav ei ole loobunud oma õigusest kohale ilmuda ja end kaitsta ega kavatsenud õigusemõistmisest kõrvale hoida“(65).
110. Meenutan ka, et samamoodi ei ühtlusta direktiiv 2016/343 kriminaalmenetlust ammendavalt. Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on liikmesriikidel seega ulatuslik kaalutlusõigus määrata kindlaks õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis võimaldab tagada selle isiku kaitseõiguste järgimise, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, tingimusel et esiteks need ei ole vähem soodsad kui samalaadsete riigisiseste olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja teiseks, et need ei muuda liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).
111. Neid kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4 tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad ette nägema, et isikul, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, kuigi ei ole tõendatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, on kaks õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad tal seda otsust vaidlustada kas menetluse uuendamisega või kasutades samaväärset õiguskaitsevahendit, mis viib asja sisulise läbivaatamiseni tema juuresolekul vastavalt selle direktiivi artiklile 9.
V. Ettepanek
112. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 8 lõiget 4 ja artiklit 9
tuleb tõlgendada nii, et
neid kohaldatakse isikule, kelle suhtes on tehtud õigeksmõistev tagaseljaotsus.
2. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
– kontrollimisel, kas selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, ja selle direktiivi artikli 9 tähenduses õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamisel
a) võib kohus, kes teeb sisulise otsuse süüdistatavale esitatud süüdistuse kohta, vastavalt riigisisesele menetlussüsteemile kontrollida, kas need tingimused on täidetud, ja juhul, kui ei ole, teavitada seda isikut tagaseljaotsuses võimalusest see otsus vaidlustada ja tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele;
b) on see kohus kohustatud nii süüdistaja kui ka kaitsja selle kontrollimise eesmärgil ära kuulama;
c) võib liikmesriik kehtestada menetluse, mis nõuab isikult, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus – kuigi ei ole tuvastatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud –, et ta esitab pädevale õigusasutusele kriminaalmenetluse uuendamise taotluse, kui selle menetluse omadused võimaldavad tagada sellele isikule õiguse viibida kohtulikul arutamisel ja tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi.
Nende põhimõtetega on vastuolus reegel, mille kohaselt ei ole niisugusel menetlusel peatavat toimet, ja mis lisaks nõuab, et isik, kellele on mõistetud tagaseljaotsusega vabadusekaotuslik karistus, peab isiklikult kohale ilmuma;
– mis puudutab selle isiku teavitamise korda, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev tagaseljaotsus, kuigi direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimusi arvestades ei ole tõendatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, siis
a) sellega on vastuolus see, et seda isikut ei teavitata kinnipidamise ajal sellest otsusest ega võimalusest seda vaidlustada ega tema õigusest uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile;
b) see nõuab, et liikmesriik teavitaks seda isikut tema kinnipidamise põhjustest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, artikli 3 lõike 1 punktis c ja artikli 6 lõigetes 1–3 ette nähtud õigusele saada teavet süüdistuse kohta. Selle nõude täitmine ei hõlma liikmesriigi kohustust edastada isikule tema kinnipidamise ajal koopia otsusest tervikuna;
c) see nõuab, et liikmesriik teavitaks direktiivi 2012/13 artiklis 4 osutatud õiguste deklaratsiooniga sama isikut tema õigusest taotleda uut kohtulikku arutamist või kasutada muud riigisiseses õiguses kohaldatavat õiguskaitsevahendit;
d) menetlussüsteemis, mis kehtestab menetluse, mille kohaselt peab isik, kelle suhtes on tehtud tagaseljaotsus, direktiivi 2016/343 artiklis 9 sätestatud õiguse uuele kohtulikule arutamisele tunnustamiseks esitama pädevale õigusasutusele eelneva taotluse kriminaalmenetluse uuendamiseks, nõuab see, et selles õiguste deklaratsioonis oleks seda menetlust nimetatud;
– mis puudutab nende õiguskaitsevahendite vormi ja ulatust, mida saab kasutada pärast tagaseljaotsuse tegemist, siis isikul, kelle suhtes on tehtud selline otsus, kuigi direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimusi arvestades ei ole tõendatud, et ta on kohtusse ilmumisest või enda kaitsmisest loobunud, peab olema võimalik kasutada kahte õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad tal seda otsust vaidlustada kas menetluse uuendamise teel või kasutades samaväärset õiguskaitsevahendit, mille tulemusel vaadatakse asi tema juuresolekul uuesti sisuliselt läbi vastavalt selle direktiivi artiklile 9.