ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
13. september 2016(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Helimärgi taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b – Põhjendamiskohustus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 75
Kohtuasjas T‑408/15,
Globo Comunicação e Participações S/A, asukoht Rio de Janeiro (Brasiilia), esindajad: advokaadid E. Gaspar ja M.-E. De Moro-Giafferri,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: A. Folliard‑Monguiral,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 18. mai 2015. aasta otsuse (asi R 2945/2014-5) peale, mis käsitleb taotlust registreerida ELi kaubamärgina helimärk,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. juulil 2015,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. oktoobri 2015,
arvestades 20. märtsil 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Globo Comunicação e Participações S/A esitas 28. aprillil 2014 nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on helimärk, mis on graafiliselt esitatud järgmiselt:
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad – pärast asjaomaste kaupade nimekirja piiramist EUIPO menetluse käigus – 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 16, 38 ja 41 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 9: „magnetandmekandjad, heliplaadid; CDd; DVDd ja muud digisalvestusvahendid, arvutitarkvara, rakendused tahvelarvutitele ja nutitelefonidele“;
– klass 16: „paber ja papp (kartong) (töötlemata, pooltöödeldud või paberitoodete jaoks); trükised; köitematerjal; fotod; kirjatarbed; majapidamis- ja kantseleiliimid (kleebid); kunstnikutarbed; pintslid; kirjutusmasinad ja kantseleitarbed (v.a mööbel); õppematerjalid ja näitvahendid (v.a aparaadid); paberist või plastikust pakkekotid, kotikesed ja ümbrised, trükitüübid; klišeed, ajakirjad, raamatud, ajalehed“;
– klass 38: „teleringhäälingu teenused“;
– klass 41: „haridus; väljaõpe; meelelahutus; spordi- ja kultuuritegevus; meelelahutusteenused teleprogrammide kujul; meelelahutuslike teleprogrammide tootmine; meelelahutusteenused, nimelt päevakajalised, harivad ja spordialased teleprogrammid ning komöödiavaldkonna teleprogrammid, mis sisaldavad seriaale ja varietee-etendusi; teleprogrammide tootmine; onlain-meelelahutuse tootmine“.
4 Kontrollija teatas oma 15. mai 2014. aasta kirjas hagejale, et taotletud kaubamärki ei saa registreerida, kuna see ei vasta määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimustele. Eelkõige märkis kontrollija, et see kaubamärk seisneb lihtsas ja argises äratuskella helinas, mida ei ole võimalik tajuda toodete kaubandusliku päritolu tähisena. Kontrollija palus hagejal esitada oma seisukohad kahe kuu jooksul.
5 Hageja vastas 11. juuli 2014. aasta kirjas sisuliselt, et kuigi taotletud kaubamärk on kestuselt põgus, ei ole see siiski lihtne, vaid seda tuleb käsitada lühikese meloodiana, mida tajutakse tema kaupadele ja teenustele viitava tähisena.
6 Kontrollija lükkas 19. septembri 2014. aasta otsusega esiloleva taotluse tagasi, leides, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud keeldumispõhjus käib taotletud kaubamärgi kohta, kuna sellel kaubamärgil puudub eristusvõime.
7 Hageja esitas 19. novembril 2014 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
8 EUIPO viienda apellatsioonikoja 18. mai 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus esiteks rahuldamata osas, mis käsitles taotletud kaubamärgi väidetavat eristusvõimet määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ja teiseks saadeti kontrollijale uuesti läbivaatamiseks hageja väide, et asjaomane kaubamärk on selle määruse artikli 7 lõike 3 tähenduses omandanud kasutamise käigus eritusvõime klassi 38 kuuluvate teleringhäälinguteenuste ja klassi 41 kuuluvate meelelahutusteenuste puhul.
9 Vaidlustatud otsuse punktis 17 märkis apellatsioonikoda, et asjaomased kaubad ja teenused on mõeldud ühtlasi nii laiale avalikkusele kui ka erialaasjatundjatele, nii et tähelepanelikkuse aste varieerub keskmisest kõrgeni.
10 Vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 19 märkis apellatsioonikoda, et kaubamärgil peab selleks, et see saaks tarbijate jaoks kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähistada, olema omadused, mis võimaldavad tarbijal seda hõlpsasti meelde jätta. Kuigi tähis ei pea olema originaalne või fantaasiaküllane, ei või see siiski olla argine või täiesti tähenduseta.
11 Vaidlustatud otsuse punktis 20 lisas apellatsioonikoda, et äratuskella helina moodustavatest helidest koosnev kaubamärk saab täita päritolu tähistamise ülesannet üksnes siis, kui see sisaldab elemente, mis seda teistest kaubamärkidest eristavad. Käesoleval juhul nentis apellatsioonikoda selle sama otsuse punktis 21, et taotletud kaubamärgi puhul on tegemist täiesti argisele äratuskella helinale sarnaneva heli kordusega, ja seda vaatamata asjaolule, et kaubamärk on kirjutatud viiulivõtmes tempoga 147 lööki minutis, kahe sol-dieesi kordusega. Vaidlustatud otsuse punktis 22 leidis apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktil b põhineva vastuväite tagasilükkamiseks ei ole sellised nüansid võrreldes klassikalise äratuskella helinaga piisavad, kuna need võivad asjaomasele tarbijale märkamatuks jääda, ning selle otsuse punktis 23 märkis apellatsioonikoda, et samuti ei ole täpne väide, et taotletud kaubamärki iseloomustavad konkreetsed ja arvukad tunnused, mida asjaomane tarbija vahetult tajub.
12 Vaidlustatud otsuse punktis 24 leidis apellatsioonikoda, et taotletud kaubamärk seisneb väga lihtsas helimotiivis, mis on sisuliselt argine ja üldkasutatav äratuskella helin ja mis jääb üldjuhul tähelepanuta ning mida asjaomane tarbija meelde ei jäta.
13 Vaidlustatud otsuse punktis 28 esitas apellatsioonikoda seega järelduse, et taotletud kaubamärgil puudub eristusvõime kõigi registreerimistaotluses toodud kaupade ja teenuste osas.
14 Pärast vaidlustatud otsust tegi hageja 22. juulil 2015 uue piiramise, jättes loetelust välja esiteks klassi 9 kuuluvad „magnetandmekandjad, heliplaadid; CDd“ ja teiseks kõik klassi 16 kuuluvad kaubad.
15 Hagi esitamise aja seisuga oli registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste loetelu seega järgmine:
– klass 9: „DVDd ja muud digisalvestusvahendid, arvutitarkvara, rakendused tahvelarvutitele ja nutitelefonidele“;
– klass 38: „teleringhäälingu teenused“;
– klass 41: „haridus; väljaõpe; meelelahutus; spordi- ja kultuuritegevus; meelelahutusteenused teleprogrammide kujul; meelelahutuslike teleprogrammide tootmine; meelelahutusteenused, nimelt päevakajalised, harivad ja spordialased teleprogrammid ning komöödiavaldkonna teleprogrammid, mis sisaldavad seriaale ja varietee-etendusi; teleprogrammide tootmine; onlain-meelelahutuse tootmine“.
Poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tuvastada, et taotletud kaubamärk on kohane eespool punktis 15 esitatud loetelusse kuuluvate kaupade ja teenuste tähistamiseks;
– tühistada vaidlustatud otsus osas, millega lükati tagasi kaubamärgi taotlus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
17 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentide vastuvõetavus
18 EUIPO väitel on vastuvõetamatud hagi lisad A 29, A 29 bis, A 29 ter, A 50, A 51 bis, A 52, A 52 bis, A 53, A 53 bis, A 54, A 54 bis, A 55, A 55 bis, A 56, A 56 bis, A 57, A 58, A 58 bis, A 59, A 59 bis, A 60 ja A 60 bis, sest neid ei esitatud haldusmenetluse käigus.
19 Seoses sellega olgu meenutatud, et Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses. Niisiis ei ole Üldkohtu ülesanne faktilisi asjaolusid esimest korda selles kohtus esitatud tõendeid silmas pidades uuesti analüüsida (kohtuotsused, 18.12.2008, Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑16/06 P, EU:C:2008:739, punktid 136 ja 138, ja 10.11.2004, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kompveki kuju), T‑396/02, EU:T:2004:329, punkt 24).
20 Seega tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollitakse ainult nende tõendite alusel, mis esitati haldusmenetluse käigus ning mis on EUIPO toimikus olemas (vt selle kohta kohtuotsus, 15.7.2014, Łaszkiewicz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Capital Safety Group EMEA (PROTEKT), T‑576/12, ei avaldata, EU:T:2014:667, punkt 25).
Sisulised küsimused
21 Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kaks väidet, millest esimene käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist ja teine määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist.
Esimene väide, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist
22 Hageja väitel rikkus apellatsioonikoda tal lasuvat põhjendamiskohustust, mis tuleneb määruse nr 207/2009 artiklist 75, jättes uurimata taotletud kaubamärgi eristusvõime asjaomase taotlusega hõlmatud iga üksiku kauba ja teenusega seoses; oma sellekohaseid argumente täpsustas hageja kohtuistungil.
23 Seoses sellega olgu meenutatud, et EUIPO kohustus põhjendada kaubamärgi registreerimisest keeldumist asjaomase taotlusega hõlmatud iga üksiku kauba ja teenusega seoses tuleneb samuti põhinõudest, et igale EUIPO otsusele, millega keeldutakse andmast liidu õiguses tunnustatud õigust, kohaldatakse selle õiguse tõhusa kaitse tagamise eesmärgil kohtulikku kontrolli ja see kontroll peab seetõttu hõlmama nende põhjenduste õiguspärasust (vt analoogia alusel kohtuotsus, 15.2.2007, BVBA Management, Training en Consultancy, C‑239/05, EU:C:2007:99, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Kui aga sama keeldumispõhjus esitatakse kaupade või teenuste kategooria või rühma kohta, siis võib pädev ametiasutus piirduda üldise põhjendusega, mis hõlmab kõiki asjaomaseid kaupu või teenuseid (vt selle kohta kohtumäärus, 11.12.2014, FTI Touristik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑253/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2445, punkt 48; vt samuti analoogia alusel kohtuotsus, 15.2.2007, BVBA Management, Training en Consultancy, C‑239/05, EU:C:2007:99, punkt 37).
25 Nõnda võib pädev ametiasutus piirduda üldise põhjendusega siis, kui samale keeldumispõhjusele tuginetakse teatava selliste kaupade või teenuste liigi või grupi puhul, millel on omavahel piisavalt otsene ja konkreetne seos selleks, et need moodustaksid kõnealuste kaupade või teenuste piisavalt homogeense liigi või grupi (kohtuotsused, 2.4.2009, Zuffa vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ULTIMATE FIGHTING CHAMPIONSHIP), T‑118/06, EU:T:2009:100, punkt 28, ja 23.9.2015, Reed Exhibitions vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (INFOSECURITY), T‑633/13, ei avaldata, EU:T:2015:674, punkt 46; vt selle kohta samuti kohtumäärus, 11.12.2014, FTI Touristik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑253/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2445, punkt 48).
26 Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et apellatsioonikoda tugines kõigi nende kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks kaubamärgi registreerimisest keelduti, samale keeldumispõhjusele, nimelt tähise argisusele seoses nende kaupade ja teenustega, millega telefoni või äratuskella helinat võib, kuid ei pruugi seostada, ja asjaolule, et on raske ette kujutada helimärgi kasutamist hääletute toodete jaoks (vt vaidlustatud otsuse punktid 26 ja 27).
27 Teiseks – nagu põhjendatult märgib EUIPO – on olemas piisavalt otsene ja konkreetne seos asjaomaste kaupade ja teenuste vahel, milleks käesoleval juhul on vahendid, mida kasutatakse teabe edastamiseks elektrooniliselt (klassi 9 kuuluvad „DVDd ja muud digisalvestusvahendid, arvutitarkvara, rakendused tahvelarvutitele ja nutitelefonidele“; klassi 41 kuuluv „onlain-meelelahutuse tootmine“), suuliselt (klassi 41 kuuluv „haridus; väljaõpe“) või televisiooni kaudu (klassi 38 kuuluvad „teleringhäälingu teenused“; klassi 41 kuuluvad „meelelahutus; spordi- ja kultuuritegevus; meelelahutusteenused teleprogrammide kujul; meelelahutuslike teleprogrammide tootmine; meelelahutusteenused, nimelt päevakajalised, harivad ja spordialased teleprogrammid ning komöödiavaldkonna teleprogrammid, mis sisaldavad seriaale ja varietee-etendusi; teleprogrammide tootmine“) (vt selle kohta kohtuotsus, 23.9.2015, INFOSECURITY, T‑633/13, ei avaldata, EU:T:2015:674, punkt 47).
28 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et pärast kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste igakülgset uurimist sai apellatsioonikoda endal lasuvat põhjendamiskohustust rikkumata teha ainult ühe järelduse, mille aluseks oli sama keeldumispõhjus kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste puhul.
29 Kõigest eelnevast järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.
30 Järgmiseks tuleb teise väite raames kontrollida, kas apellatsioonikoda eksis, järeldades, et eristusvõime puudub kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste osas.
Teine väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist
31 Hageja väidab, et apellatsioonikoda tegi taotletud kaubamärgi registreerimisest määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel keeldudes eristusvõime osas hindamisvea. Hageja leiab, et helimärkide eristusvõime hindamisel tuleb kohaldada samu kriteeriume kui sõnamärkide või kujutismärkide puhul ning väidab sisuliselt, et taotletud helimärgi lühidus ei saa välistada selle eristusvõimet ning et lühidusele vaatamata ei ole see sugugi lihtne, vaid seda iseloomustab noodijada, millest tuleneb erilise heli kordus, mis korduva esitamise korral on pikema kestusega ja mis on tarbijale kergemini äratuntav ja meeldejääv. Hageja lisab, et taotletav kaubamärk seisneb kõlinas, mis ei ole tavaline ja harjumuspärane.
32 Esiteks tuleb meelde tuletada, et oma olemuselt ei ole helimärgid sobimatud ühe ettevõtja kaupade ja teenuste eristamiseks teise ettevõtja omadest (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.11.2003, Shield Mark, C‑283/01, EU:C:2003:641, punkt 36).
33 Seda arvestades tuleb määruse nr 207/2009 artiklit 4 tõlgendada nii, et helid võivad moodustada kaubamärgi, tingimusel et neid saab muu hulgas graafiliselt esitada (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.11.2003, Shield Mark, C‑283/01, EU:C:2003:641, punkt 37).
34 Vaidlust ei ole selle üle, et nootide esitamine noodijoonestikul koos noodivõtme, pauside ja alteratsioonimärkidega kujutab endast graafilist esitust määruse nr 207/2009 artikli 4 tähenduses.
35 Kuigi see esitus ei ole vahetult mõistetav, on see siiski kergesti arusaadav, võimaldades seega pädevatel ametiasutustel ja avalikkusel ning eelkõige ettevõtjatel täpselt teada saada, milline on tähis, mille kaubamärgina registreerimist taotletakse (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.11.2003, Shield Mark, C‑283/01, EU:C:2003:641, punktid 62 ja 63; vt samuti komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud kujul) eeskirja 3 lõige 6).
36 Teiseks tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime.
37 Kaubamärgi eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (kohtuotsused, 29.4.2004, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EKL, EU:C:2004:258, punkt 34, ja 7.10.2004, Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑136/02 P, EKL, EU:C:2004:592, punkt 29).
38 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b silmas peetud kaubamärke, mis ei saa täita kaubamärgi peamist ülesannet, mis on kauba või teenuse kaubandusliku päritolu identifitseerimine, et võimaldada kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (kohtuotsused, 16.9.2004, SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑329/02 P, EU:C:2004:532, punkt 23; 15.9.2005, BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑37/03 P, EU:C:2005:547, punkt 60, ja 8.5.2008, Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑304/06 P, EU:C:2008:261, punkt 56; vt samuti kohtuotsus, 13.4.2011, Air France vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Rööpküliku kuju), T‑159/10, ei avaldata, EU:T:2011:176, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ja teisest küljest lähtuvalt sellest, kuidas kaubamärki tajub asjaomane avalikkus (vt kohtuotsused, 12.2.2004, Henkel, C‑218/01, EU:C:2004:88, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 9.9.2010, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Borco-Marken-Import Matthiesen, C‑265/09 P, EU:C:2010:508, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsused 13.4.2011, Rööpküliku kuju, T‑159/10, ei avaldata, EU:T:2011:176, punkt 14, ja 28.4.2015, Volkswagen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EXTRA), T‑216/14, ei avaldata, EU:T:2015:230, punkt 15).
40 Samas piisab minimaalsest eristusvõimest, et jätta kohaldamata määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne keeldumispõhjus (kohtuotsused, 13.6.2007, IVG Immobilien vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (I), T‑441/05, EU:T:2007:178, punkt 42; 29.9.2009, The Smiley Company vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Pooliku smiley-naeratuse kujutis), T‑139/08, EU:T:2009:364, punkt 30, ja 13.4.2011, Rööpküliku kuju, T‑159/10, ei avaldata, EU:T:2011:176, punkt 15).
41 Lisaks tuleb meelde tuletada, et varasemas kohtupraktikas on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi eri liiki kaubamärkide eristusvõime hindamise kriteeriumid on ühesugused, võib nende kriteeriumide kohaldamisel ilmneda, et asjaomane avalikkus ei taju kõiki neid liike ühtemoodi, mille tulemusena võib ühte liiki kaubamärkide eristusvõime kindlaks tegemine osutuda keerulisemaks kui teist liiki kaubamärkide puhul (vt kohtumäärus, 28.6.2004, Glaverbel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑445/02 P, EU:C:2004:393, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Seoses sellega tuleb märkida, et kui avalikkus tavapäraselt tajub sõna- või kujutismärke kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähisena, ei kehti see tingimata siis, kui tähis koosneb ainult helielemendist.
43 Sellele vaatamata tuleb olla seisukohal, et teatavate kaupade või teenuste puhul ei pruugi olla ebatavaline, et tarbija tuvastab need helielemendi alusel. Nõnda tuleb sarnaselt EUIPO poolt kohtuistungil esitatud põhjendatud seisukohale tõdeda eeskätt seda, et teatavates majandussektorites nagu teleringhääling ei ole sugugi ebatavaline, vaid on hoopis tavapärane see, et tarbija tuvastab selle sektori kauba või teenuse helielemendi alusel, mis võimaldab seda kaupa või teenust eristada konkreetselt ettevõtjalt pärinevana.
44 Samast küljest vaadatuna tuleb tõdeda, et teatavate seotud kaupade ja teenuste puhul, mis on seotud eelkõige ühelt poolt tele- või raadioringhäälingu puhul kasutatavate side- või meelelahutusvahendite ja telefonisidega, ning teiselt poolt andmekandjate, tarkvara või meediavaldkonnaga üldiselt, kasutatakse selliseid helielemente nagu helinad ja meloodiad selleks, et võimaldada kuulmise abil ära tunda asjaomane kaup või teenus teatavalt ettevõtjalt pärinevana.
45 Peale selle peab helilisel tähisel, mida soovitakse registreerida, igal juhul olema teatav ilmekus, mis võimaldab asjaomasel tarbijal tähist tajuda ja pidada kaubamärgiks, mitte vaid funktsionaalseks elemendiks või tähiseks, millel endal omadused puuduvad. Kõnealune tarbija peab seega käsitama helilist tähist identifitseerimist võimaldavana selles tähenduses, et see on kaubamärgina äratuntav.
46 Nõnda ei võimalda heliline tähis, mis ei tähenda rohkemat kui seda moodustavate nootide argine kombinatsioon, asjaomasel tarbijal seda mõista asjaomaste kaupade ja teenuste identifitseerimise funktsiooni täitvana, kuna see taandub ainult lihtsale peegliefektile selles mõttes, et viitab ainult endale ja ei millelegi muule, nagu EUIPO kohtuistungil põhjendatult märkis. Seega ei ole see sobilik asjaomase tarbija mis tahes kujul tähelepanu köitmiseks nii, et viimasel on võimalik märgata selle tähise tingimata vajalikku päritolu tähistamise ülesannet.
47 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb uurida hageja argumente, mille kohaselt on taotletud kaubamärgil eristusvõime.
48 Käesoleval juhul ei vaidle hageja vastu vaidlustatud otsuse punktis 17 sisalduvale apellatsioonikoja hinnangule, mille kohaselt on asjaomased kaubad ja teenused mõeldud ühtlasi nii laiale avalikkusele kui ka erialaasjatundjatele, kelle tähelepanelikkuse aste varieerub niisiis keskmisest kõrgeni. Selle hinnanguga tuleb nõustuda.
49 Mis puutub taotletud kaubamärgi eristusvõimele antud hinnangusse, siis leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 21, et taotletud kaubamärk koosneb heli kordusest, mis meenutab äratuskella helinat.
50 Hageja on hagiavalduses märkinud, et taotletud kaubamärki võib kirjeldada kui „telefonihelinat meenutavat heli“ või kui „spetsiifilist elektroonilist helinat, mis meenutab kahe noodi kordusest koosnevat kajasignaali“ ja ta ei vaidlusta apellatsioonikoja poolt taotletud kabamärgile antud eespool toodud hinnangut, nagu EUIPO on põhjendatult märkinud.
51 Seoses sellega tuleb tõdeda, et ülemäära lihtne heliline tähis, mis kujutab endast ainult kahe identse noodi lihtsat kordust, ei saa sellisena edasi anda sõnumit, mille tarbijad võivad endale meelde jätta, nii et tarbijad ei pea seda kaubamärgiks muul juhul kui siis, kui see on omandanud kasutamise käigus eristusvõime (vt selle kohta kohtuotsus, 12.9.2007, Cain Cellars vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Viisnurga kujutis), T‑304/05, ei avaldata, EU:T:2007:271, punkt 22).
52 Niisiis tajub asjaomane avalikkus taotletud kaubamärki kui asjaomaste kaupade ja teenuste pelka funktsiooni ning mitte kui kaubandusliku päritolu tähist. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 on põhjendatult öelnud, jääb taotletud kaubamärk üldjuhul tähelepanuta ning asjaomane tarbija seda meelde ei jäta.
53 Seega võib taotletava kaubamärgi sõltumata selle kasutamise kontekstist ja kasutatud heli tekitajast kokku võtta kui häiresignaali või telefonihelina ning sellel puudub selle moodustava noodi kordusest erinev mis tahes muu eriomane omadus, mis võimaldab selles näha muud kui häiresignaali või telefonihelinat.
54 Kohtuistungil kordas hageja, et telefonihelina kasutamine päritolutähisena on ebatavaline ja sellest tuleneb taotletud kaubamärgi eristusvõime.
55 Sellega seoses piisab tõdemusest, et äratuskella helina väidetavalt ebatavaline kasutamine kaupade või teenuste päritolu tähisena ei ole piisav, et pidada seda tähist päritolu tähistamiseks kõlblikuks, juhul kui nii nagu käesoleva juhtumi puhul on see tähis ülemäärase lihtsuse tõttu sobimatu kaupade või teenuste päritolu tähistamiseks, sest nagu EUIPO kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates põhjendatult märkis, ei ole see tähis silmatorkav ja viitab ainult endale.
56 Veel väidab hageja, et kuivõrd partituuri kohaselt on kaubamärk kirjutatud viiulivõtmes tempoga 147 lööki minutis, kahe sol-dieesi kordusega, kusjuures esimene sol on rõhuline veerandnoot (üks löök), millele järgneb teine sol (kolmveerandnoot) (kolm lööki), mis jätkub terve noodina (neli lööki), siis ei saa apellatsioonikoda väita, et on oht, et need nüansid jäävad asjaomasel tarbijal märkamata. Tuleb siiski tõdeda, et sellele kirjeldusele vaatamata on taotletud kaubamärk sellisena, nagu see esitati Üldkohtule kohtuistungil ka heliliselt ettekantuna, kokkuvõetult kahe identse noodi kordus, ilma et vastupidi hageja väidetele saaks selles kuulmise põhjal eristada mis tahes nüanssi.
57 Äratuskella helina moodustavatest helidest koosnev kaubamärk saab täita päritolu tähistamise ülesannet üksnes siis, kui see sisaldab elemente, mis seda teistest helimärkidest eristavad, nagu apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 20 põhjendatult tõdenud, märkides siiski, et selline kaubamärk ei pea olema originaalne või fantaasiaküllane.
58 Seega peab asjaomasel avalikkusel olema võimalik tuvastada, et kaubamärk, mille registreerimist taotletakse, on asjaomaste kaupade või teenuste päritolu tähis, ning sellele tingimusele ei vasta käesoleval juhul taotletud kaubamärk, mis on samastatav mis tahes automaatlülitiga varustatud elektroonilise seadme või telefoni „standardse“ signaaliga, nii et see avalikkus ei saa eelnevat teavet omamata tuvastada seda signaali hagejalt pärinevatele kaupadele ja teenustele osutava elemendina.
59 Järelikult ei saa vastupidi hageja väidetele samastada taotletud kaubamärki helinaga, mis on ebaharilik selle tõttu, et sisaldab topelthelinat.
60 Lisaks väidab hageja, et taotletud kaubamärk on üldtuntud nii Brasiilias kui ka mitmes liikmesriigis elavates Brasiilia kogukondades, kus tuntakse see kaubamärk ära kui televõrku Globo eristav tähis.
61 Seoses sellega piisab tõdemusest, et hageja selle põhistuskäigu kohaselt on taotletud kaubamärk omandanud eristusvõime selle pikaajalise kasutamise käigus ning see põhistuskäik on tõepoolest asjakohane määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 raames ning kontrollija seda küsimust ka käsitles (vt vaidlustatud otsuse punktid 29 ja 30 ning eespool punkt 8), kuid mitte selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b raames.
62 Samuti väidab hageja, et taotletud kaubamärk omab eristusvõimet, kuna see ja teised sarnased helimärgid on registreeritud Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.
63 Seoses sellega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liidu kaubamärgikord autonoomne süsteem, mis koosneb normide kogumist ja taotleb sellele omaseid eesmärke ning selle kohaldamine on mis tahes siseriiklikust süsteemist sõltumatu. Seega tuleb seda, kas kaubamärgi saab registreerida ELi kaubamärgina, kontrollida ainult liidu asjassepuutuva õiguse alusel (kohtuotsused, 12.6.2007, MacLean-Fogg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LOKTHREAD), T‑339/05, ei avaldata, EU:T:2007:172, punkt 57, ja 10.5.2012, Amador López vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (AUTOCOACHING), T‑325/11, ei avaldata, EU:T:2012:230, punkt 45).
64 Mis lisaks puudub hinnangusse eristusvõime puudumisele asjaomaste kaupade ja teenustega seoses, siis leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsus punktis 26, et sama registreerimisest keeldumise põhjus, nimelt võimatus käsitada taotletud kaubamärki kaubandusliku päritolu tähisena, on kohaldatav kõigi nende kaupade ja teenuste puhul, kuna tähise argisus jääb samaks, sõltumata sellest, kas kaubamärk on seotud telefoni- või äratuskella helinaga seostatavate kaupade või teenustega või mitte.
65 Vaidlustatud otsuse punktis 27 lisab apellatsioonikoda:
„Lisaks eelnevale leiab apellatsioonikoda, et mis puutub nii klassi 16 kaupadesse, mis oma olemuselt on hääletud (v.a ehk helilised õnnitluskaardid), kui ka järgmistesse klassi 41 teenustesse „haridus; väljaõpe; spordi- ja kultuuritegevus“, siis on raske ette kujutada uuritava kaubamärgi kasutamist seoses nende kaupade ja teenustega. Kuidas nimelt on võimalik seostada helilist kaubamärki näiteks paberi müügiga? Lisaks sellele leiab apellatsioonikoda oma praktilisele kogemusele tuginedes, et igal juhul ei tavatse tarbija klassi 16 toodete puhul tuvastada nende päritolu heli või meloodia alusel. Sama kehtib ka haridus- ja väljaõppealase tegevuse puhul.“
66 Nagu nähtub eespool punktist 52, tajub asjaomane avalikkus taotletud kaubamärki kui asjaomaste kaupade ja teenuste pelka funktsiooni, mitte kui nende kaubandusliku päritolu tähist.
67 Niisiis tuleb tõdeda, et kuigi klassi 9 kuuluvaid kaupu ei ole vaidlustatud otsuse punktis 27 otsesõnu mainitud, on need hõlmatud apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktis 25 esitatud tuvastusega, mille kohaselt ei tajuta kaubamärki kaupade päritolu tähisena. Nagu EUIPO põhjendatult märkis, mõistetakse taotletud kaubamärki nimelt lihtsalt andmekandja või infotehnoloogilise programmi või elektroonilise seadme turuleviimise märgina.
68 Mis puutub klassi 38 kuuluvatesse teleringhäälingu teenustesse ning kõikidesse teenustesse, mida saab osutada teleprogrammi vormis ning mis kuuluvad klassi 41, siis tajutakse helilist kaubamärki selle argisuse tõttu pigem teleprogrammi algust või lõppu tähistavana.
69 Järelikult ei eksinud apellatsioonikoda asjaomaste kaupade ja teenustega seoses taotletud kaubamärgi eristusvõime hindamisel.
70 Viimasena väidab hageja, et EUIPO on registreerinud sarnaseid helimärke, nimelt löökkella või ksülofoni heli, nii et registreerimisest keeldumiseks ei piisa käesoleval juhul taotletava kaubamärgi eristusvõime puudumisest selle tõttu, et see on lihtne.
71 Seoses sellega tuleb esiteks meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 207/2009 alusel, tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seega tuleb seda, kas tähise saab liidu kaubamärgina registreerida, hinnata ainult nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika alusel (kohtuotsused, 15.9.2005, BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑37/03 P, EU:C:2005:547, punkt 47, ja 27.2.2015, Universal Utility International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Greenworld), T‑106/14, ei avaldata, EU:T:2015:123, punkt 36).
72 Teisalt on kohus varem tõepoolest otsustanud, et EUIPO peab ELi kaubamärgi registreerimistaotluse läbivaatamisel võtma arvesse sarnaste taotluste kohta varem tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte (kohtuotsused, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 74, ja 28.4.2015, EXTRA, T‑216/14, ei avaldata, EU:T:2015:230, punkt 30).
73 Siiski peab võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel arvestama seaduslikkuse põhimõttega. Seetõttu ei saa tähise kaubamärgina registreerimise taotleja enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele, et saavutada identse otsuse tegemine (kohtuotsused, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punktid 75 ja 76, ning 28.4.2015, EXTRA, T‑216/14, ei avaldata, EU:T:2015:230, punkt 31).
74 Peale selle peab õiguskindluse ja hea halduse tagamiseks iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, et vältida kaubamärkide alusetut registreerimist. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul. Nimelt sõltub tähise kaubamärgina registreerimine konkreetsetest kriteeriumidest, mis on kohaldatavad asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomase tähise suhtes kohaldub mõni keeldumispõhjus (kohtuotsused, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 77, ja 28.4.2015, EXTRA, T‑216/14, ei avaldata, EU:T:2015:230, punkt 32).
75 Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda uuris taotletavat kaubamärki enne selle registreerimisest keeldumist täielikult ja üksikasjalikult. Lisaks nähtub hageja väidete kontrollimisest, et see uurimine andis apellatsioonikojale aluse kasutada taotletud kaubamärgi registreerimisest keeldumiseks põhjendatult määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutset keeldumispõhjust. Taotletud kaubamärgi uurimine selle sätte alusel ei saanud üksi päädida teistsuguse tulemusega, sest hageja väited teiste heliliste kaubamärkide registreerimise kohta ei olnud edukad. Seega ei saa hageja taotletud kaubamärgi määrusega nr 207/2009 vastuolu tuvastuse kummutamiseks tulemuslikult tugineda EUIPO varasematele otsustele.
76 Eelnimetatu põhjal tuleb teine väide tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
77 Tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Globo Comunicação e Participações S/A-lt.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad